Apr 012020
 

Panen loetud raamatud igakuiselt kirja… Hästi läks see lubadus, nagu tavaliselt :D Aga mis seal ikka, märts sai just läbi, panen siis nüüd nimekirja esimesest kolmest kuust.

Goodreadsis on mul seatud väljakutseks 100 raamatut aastas, esilehel kogu aeg näitab, palju loetud ja kas olen püstitatud eesmärgist kiiremini liikunud, omadega reel või liiga aeglane. Esimesed kaks kuud sain mõnuga lugeda ning olin keskmisest kiirem (jaanuaris 10, veebruaris 9 raamatut – umbes nii plaanis oligi). Märtsis seevastu, tänu kolimisele ja coronale, lugesin küll samamoodi igal õhtul enne magamaminekut, aga muul ajal polnud eriti üldse aega. Väsimus + keskmisest paksemad raamatud = kuu skoor ainult 3 raamatut – neljanda lõpetasin täna, sest kuigi see oli megapõnev, olin eile õhtul nii väsinud, et jäin lihtsalt magama :D Ja nüüd olen ühe raamatuga eesmärgist maas. Mis on muidugi käkitegu.

Ingliskeelseid raamatuid loen ma põhimõtteliselt ainult originaalis. Eesti keeles loen eelkõige Minu-sarja, aga katsun avastada ka teisi Eesti kirjanikke ja võõrkeelseid autoreid. Sest eesti keeles on tore lugeda. Aga originaalis lugeda on alati parem. Ühesõnaga, nii ongi mitmekesisem.

Inglise keeles meeldib mulle lugeda lugerist, sest siis on hea lihtne vaadata sõnaraamatust vajadusel sõnade seletusi. Neid sõnu, mille tähendust ma täpselt ei tea, pole eriti palju ja ma võiks need kõik vabalt vaatamata jätta, sest teksti mõttest saan alati niisamagi aru… Aga mulle meeldib kontrollida, kas “arvasin” õigesti – lugeda seletust, nüansse. Rikastab. Nii meelde need vähekasutatavad sõnad pigem ei jää, et ise kasutama hakkaks, aga kui peaksin neid edaspidi mingis kontekstis taas nägema, ehk meenub vähemalt täpsemalt, mis puhul neid kasutati.

Mul on oma kindlad sarjad ja kirjanikud, keda loen ning mugavusest kipun neisse kinni jääma. Vahepeal oli pikk periood, kus ma pigem lugesin vanu raamatuid lihtsalt üle. Kuna binge reading on kõigi mu lemmikute puhul suuremas osas aga siiski tehtud ja nüüd on reeglina oodata vaid uusi raamatuid, mida tilgub aegamisi, siis viimased aastad otsin teadlikult täiesti võõraid ja minu jaoks uusi raamatuid, mida lugeda. Enamik neist, mis hetkel lugemist ootavad, on kas Liisi soovitatud või siis Minna blogi igakuistest raamatukokkuvõtetest välja nopitud. Liis teab mu maitset ja oskab soovitada – mina tean, et Minnaga on meil ilukirjanduses kohati väga sarnane maitse ja need raamatud, mis talle sügavamat muljet avaldavad ning ka mulle kirjelduse põhjal huvi pakuvad, võtan endale kindlasti lugemisnimekirja.

Minu enda kindlad sarjad ja kirjanikud?

Minu-sari – nagu olen korduvalt kirjutanud, armastan lugeda eestlaste võõrsil elamise kogemustest. Mulle meeldivad sellised raamatud, kus ajalugu ja vaatamisväärsusi on vaid näpuotsaga, mulle meeldib lugeda pigem autori enda (era)elust, tema kohanemisest ühiskonnaga, iga riigi inimestest, veidrustest, rõõmudest ja valupunktidest läbi selle konkreetse autori pilgu. Riigid on erinevad, inimesed on erinevad, kokku on väga palju erinevaid raamatuid, mida lugeda. Paljud tekitavad teatud aspektides äratundmisrõõmu, paljud igatsust, paljud on korraks tore lugemine, aga on paari nädalaga ununenud… Mõned jätavad ka külmaks :) Mõned (vangla, sõda, vägivald, mõned Eesti kohad, Minu Maailm) olen ka teadlikult vahele jätnud. Seal olen praegu täitsa järje peal, lugenud pole vaid uusimat – Odessat.

Catherine Coulteri FBI seeria esimest raamatut lugesin ilmselt põhilkooli lõpus või gümnaasiumis – see siniste kaantega Erseni NYT bestsellerite sari oli toona mu suur lemmik. Vähe oskasin siis aimata, et samade tegelastega tuleb raamatuid veel ja veel ja veel… Praeguseks on 23 :) Mul on need kõik olemas ja suht hiljuti lugesin kogu sarja üle – vahe oli nii pikk, et enamiku puhul ei mäletanud mõrvarit :D Ma täiesti jumaldan seda sarja, see on alati nii põnevalt kirja pandud, kaks paralleelset süžeeliini pealegi, nii et kahekordne põnevus lõpplahenduse osas. Ja just kaks viimast raamatut on olnud ERITI head – kui enamasti olen neid hinnanud ikkagi 4/5 ja mõni üksik ka 3/5, siis kaks viimast said mult hindeks kindla 5/5. Nüüd ootan 24. raamatut…

Samalt kirjanikult on nüüd ka teine sari Brit in the FBI, millel on eelmisega kerged crossoverid, mainitakse ühiseid tegelasi – olin täiesti kindel, et sellest sarjast saab mulle sama suur lemmik, kui nt Station 19, mida hakkasin vaatama Grey tõttu… Boy was I wrong! Lugesin neli esimest raamatut läbi, et anda sarjale korralik võimalus, aga mulle lihtsalt ei istunud. Liiga… Ulmeline? Väga rahvusvaheline ja natuke ulmelised tegevusliinid. Vahel mulle istub selline teema ka, aga selle sarja puhul mitte. Rohkem ei loe.

Mary Higgins Clark on mu teine kõige lemmikum krimikirjanik, keda täiesti juhuslikult gümnaasiumiajal lugema sattusin – temalt on mul kodus raamaturiiulis mitukümmend raamatut, mis kunagi Londonis elades peamiselt kasutatuna soetasin. Päris pikki aastaid ma enam muidugi paberraamatuid ei osta, nii et uuemad on lugeris. Päris kõiki mul polegi ja viis on isegi veel lugemata – peangi äkki mõne ette võtma. Clarkiga oli nii, et alguses olid tema raamatud meeletult põnevad ja mõrvarit ei suutnud mitte kunagi ette aimata… Mingi hetk lugesin neid nii palju, et hakkasin liialt ette aimama… Siis hoidsin suti vahet ja nüüd viimased on jälle olnud tavapäraselt head. Ta kohe oskab megapõnevalt kirjutada. Mulle meeldib ka see, et peategelane on alati tugeva isiksusega naisterahvas ja alati tekib talle raamatu jooksul ka romantiline huvi, aga mõrv on siiski pealiin ja romantika ainult tibake kõrval, nii et see ei häiri kuidagi, on lihtsalt kirss tordil.

Nora Roberts kirjutab nö naistekaid, tema sai samuti mu lemmikuks juba kooliajal Erseni sinisest sarjast. Tema raamatuid ma praegu üldse ei loe ja vanemaid ei ole kõiki lugenud – huvi pärast lugesin mõned, aga alguses oli see ikka väga algeline romantika, mis mulle pinget ei paku, ajastu oli lihtsalt teine. Aga nii umbes… 1990ndate lõpp või 2000+, kuskilt sealtkandist alates… On tema raamatud meeletult põnevad ja täpselt minu maitse. Mu erilised lemmikud on tema sarjad – enamasti trioloogiad, mõnes ka neli osa. Olen paljusid neist mitu korda üle lugenud ja ilmselt loen kunagi veel :) Viimasel ajal ma tema uuemate raamatute hulgast midagi köitvat leidnud pole, sest kui on liiga otsene maagia teema, siis mulle ei meeldi. Samas kui on tavaline elu ja sinna näpuotsaga maagiat, need raamatud jällegi väga meeldisid. Aga tema raamatutes on jällegi peategelasteks tugevad ettevõtlikud naised, mulle meeldivad sealsed pereväärtused ja üldse…. On põnevust, on romantikat, kõike.

Eee… Tegelikult ma pidin ainult raamatud kirja panema, eks :D :D :D Läks lappama nagu tavaliselt.

Et siis, 2020 raamatud. So far.

Sorry, aga ma ei oska hästi arvustusi kirjutada, nii et need tulevad üsna üldsõnalised.

Punktide andmisega on ka nii, et ma olen liiga hea ja viiepallisüsteemis jääb neid nüansse väheks… St ma ei suuda anda raamatule alla 3 üldse, sellest kehvema ma jätaks pooleli :D Üldiselt on nii, et kui mul on raamatut raske lugeda, siis panen 3, kui oli täitsa tore ajaviitelugemine, siis 4, kui jättis sügava mulje ja tõesti VÄGA meeldis, siis panen 5. Tean, et peaks karmim olema, aga mulle ei meeldi kellelegi “halvasti öelda” :D Tegelikult on nüansse muidugi rohkem, tahaks panna vahel ka 3,5 või 4,5… Aga Goodreads ei lase. Ja vot kolm kuud hiljem ma enam peast ka ei mäleta neid nüansse… Nii et panen siia Goodreadsis antud hinde lihtsalt ja kui mäletan, siis kommenteerin omalt poolt juurde.

  1. Liisi Õunapuu “Le Rhino 2” 5/5 (184lk, 1. jaanuar) – Liis soovitas ja pani kümnesse. Mina soovitasin omakorda Minnale, kes sama palju nautis. Lugesin esimese osa läbi vana aasta viimasel päeval ja teise osa uue aasta esimesel. Soe, naljakas, liigutav, nunnu – imeline.
  2. Piret Tali “Minu Pärnu” 4/5 (344lk, 4.-9. jaanuar) – selle laenutasin kunagi hiiglama ammu Kaidilt, üle aasta tagasi kindlasti. Üritasin lugeda, aga ei jõudnud eriti kuskile. Nüüd oli sellega nii, et võtsin kiirustades reisile kaasa poolelioleva “Minu Tartu” asemel – hakkasin bussis lugema ja istus paremini, nii et lugesingi läbi. Tore oli pärnakana lugeda, selline keskmine ja mõnus Minu-sarja täiendus, mingit erilist mälestust samas ei jäänud.
  3. Lauri Räpp “Minu Tartu” 4/5 (255lk, 1.-13. jaanuar) – kuna olen ka Tartus elanud, oli samuti tore lugemine.
  4. Margus Kalam “Minu Aasia” 4/5 (424lk, 13.-14. jaanuar) – mitmekesine ja põnevalt kirjutatud.
  5. Daniel Glattauer “Hea põhjatuule vastu” 4/5 (208lk, 14.-16. jaanuar) – taas kord Liisi soovitatud. Sellele raamatule tegelikult annaks pigem 4,5, sest väga meeldis, no keskmisest rohkem, samas päris 5 vääriline mu jaoks polnud. Haaras kaasa, lugemine läks ludinal, kuna terve raamat oli meilivahetusena kirja pandud. Lõpplahendus oli minu jaoks niivõrd nörritav, et olin täitsa närvis – MIS MÕTTES ma ei saagi teada, kuidas see lugu lõppeb? Kui sain siis teada, et raamatul on ka järg, oli kergendus :D
  6. Helen Tootsi “Minu Los Angeles” 4/5 (288lk, 17. jaanuar) – nii palju, kui mäletan, siis meeldis keskmisest pisut rohkem, annaks hindeks ehk 4,25 :D
  7. Fredrik Backman “Mees nimega Ove” 5/5 (318lk, 18. jaanuar) – hakkasin Backmani lugema, sest mitmelt poolt soovitati. Alguses üldse ei meeldinud. Lõpus praktiliselt nutsin. Suurepärane raamat. Backmani esimene ja siiani mu lemmikuim.
  8. Mart Sander “Litsid” 3/5 (280lk, 18.-21. jaanuar) – taas kord Liisi soovitatud. Selle lugemine läks pisut vaevaliselt. Laenutasin küll korraga kaks esimest osa, aga teise viisin lugemata raamatukokku tagasi. Ei olnud üldse halb, aga… Lihtsalt mulle väga ei istunud. Minu jaoks oli aga suurim ahhaa-moment selle raamatu juures, kui sain teada, et juba enne nõuka aega oli iseseisvas Eestis nii kaasaegne elu, et kinodes välismaa värvifilmid, moeajakirjad ja muu taoline. No ma ei olnud sellele kunagi mõelnud, aga vaikimisi eeldasin, et tol ajal oli elu nagu “Tõde ja õigus” :D Linnaelu oli siiski juba siis midagi muud :D
  9. Elizabeth Haynes “Into the Darkest Corner” 4/5 (416lk, 21.-28. jaanuar) – ka Liisi soovitatud. Selle raamatu lugemisega läks mul aega. See oli häiriv. Minu jaoks tibake liiga vägivaldne, ehkki see vägivald oli suuresti psühholoogiline ja alles lõpus füüsiline. Oli väga põnev iseenesest… Aga jah, raske lugemine.
  10. Liane Moriarty “Nine Perfect Strangers” 5/5 (432lk, 29.-30. jaanuar) – taas kord Liisi soovitus, esimene Malta-reisi raamat. No ja ma ei tea täpselt, miks, aga mulle NII VÄGA meeldis. Mulle meeldivad raamatud, kus on palju erinevaid süžeeliine, tegelasi, mida alguses eraldi tutvustatakse ja siis tekib neile mingi ühisosa, lood põimuvad… Ma ei oskagi raamatutest kohe mingit analoogi tuua, filmidest “Love Actually” näiteks. Novot, see raamat oli selline ja ühtlasi ka väga põnev, kogu aeg mõtlesin, et KUIDAS see küll lõppeda võib… Ja lõpp oli minu jaoks ootamatu. Aga väga hea raamat.
  11. Gail Honeyman “Eleanor Oliphant Is Completely Fine” 5/5 (336lk, 31. jaanuar – 1. veebruar) – teine Malta-reisi jooksul läbi loetud raamat. Jälle Liisi soovitus. Jällegi nautisin tohutult – see oli täiesti omanäoline, südamlik, liigutav, üllatav…. Ja tegevus toimus UK-s, mis tekitab minus alati tõelist nostalgiat.
  12. Katharine McGee “The Thousandth Floor” 4/5 (496lk, 2.-4. veebruar) – kolmas Malta-reisi raamat. Selle seeria soovituse noppisin päris ammu Minna blogist – kuna ma aeg-ajalt väga naudin teismeliste elust lugemist, siis tundus põnev, tahtsin ka näha, kas selline ulmeteema võiks mulle meeldida. Oli täitsa tore lugemine, aga ei miskit erilist. Samas vastu ka ei hakanud ja ulme puhul see tavaliselt juhtub :D Trioloogia teised osad olid isegi paremad kui esimene, eraldi ma neid ei hakka arvustama.
  13. Katharine McGee “The Dazzling Heights” 4/5 – The Thousandth Floor 2 (432lk, 4.-6. veebruar) – neljas Malta-reisi raamat.
  14. Katharine McGee “The Towering Sky” 4/5 – The Thousandth Floor 3 (464lk, 6.-11. veebruar) – seda alustasin vist tagasilennu ajal. Kuna lend suunati libeduse tõttu Tallinnast Riiga ja sealt hiljem tagasi Tallinna, nii et venis alla 4h asemel 7h, pärast mida veel bussisõit Pärnusse – ütleme nii, et oli aega lugeda :D
  15. Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad” (272lk, 12.-13. veebruar) – Susan kirjutab imeliselt ja ma ootasin sellest raamatust NII palju. See raamat ajas mind aga hoopis igal tasandil nii kohutavalt närvi, et ma ei suutnudki sellele Goodreadsis mingit hinnet panna. Ei olnud igav, ei olnud halvasti kirjutatud. See pigem ühiskonnakriitika, ülepaisutatud, huumorivõtmes. Aga KÕIK need inimesed käisid seal mulle NII RÄIGELT närvidele, et ma ei ei suutnud seda naljakalt võtta ega nautida. Põnevus oli küll, et mis siis lõpuks saab, nii et läbi lugesin meelsasti. Aga jah, sellest võiks täitsa mingi psühhoanalüüsi aretada, et MIKS siis nii närvidele ikkagi käis :D Hetkel ei jaksa.
  16. Kaja Kahu “Minu Liibüa” 3/5 (224lk, 13.-15. veebruar) – oli ok lugemine, aga jäi pisut lahjaks. Lõpp läks küll väga pingeliseks ja põnevaks, kui nad sõja eest põgenesid.
  17. Olavi Antons “Minu Tenerife” 4/5 (328lk, 15.-16. veebruar) – igati tore ja asjalik Minu-sarja lugemine.
  18. Daniel Glattauer “Kõik seitse lainet” 4/5 (194lk, 17.-19. veebruar) – “Hea põhjatuule vastu” teine osa, sama nauditav ja sain oma oodatud lõpplahenduse :) Hindeks võiks panna ka 4,5.
  19. Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” 5/5 (352lk, 19.-29. veebruar) – see raamat oli nii jabur, et alguses ma ei osanudki sellest midagi arvata, aga tuletades meelde, kuidas Backmani esimene raamat mulle alguses räigelt närvi käis ja mida edasi, seda rohkem haaras, siis lihtsalt lugesin. Minu jaoks oli raske lugeda neid muinasjutumaa kirjeldusi, kohati lasin lihtsalt diagonaalis üle. Muidu aga Backman tuntud headuses – selles raamatus oli palju tegelasliine, mis muudkui kerisid ja põimusid. Väga tore raamat :)
  20. Michelle Obama “Becoming” 5/5 (426lk, 26. veebruar – 18. märts) – sellest kirjutas Ritsik nii haaravalt, et kohe järgmisel päeval oli mul lugeris olemas ja alustasin seda isegi enne, kui eelmine raamat läbi sai. Lugesin paralleelselt kaht raamatut – üks oli all elutoas, teine üleval magamistoas. No NII HEA oli. Ma ei teadnud temast enne mitte midagi, igasugune arvamus puudus. Ameerika riigi juhtimisest ja presidendiks olemisega kaasas käivast ei teadnud kah miskit, nii et jubedalt põnev oli nii see pool kui Michelle’i areng läbi aja. Uhh, soovitan kõigile.
  21. Lars Mytting “Uju koos uppujatega” 3/5 (384lk, 7.-20. märts) – Liisi soovitatud raamat, millele tema oli pannud hinde 5/5, aga mulle väga ei istunud. Ma ei mäletagi täpselt, millal ma selle lugemist alustasin, millalgi märtsi alguse poole võtsin elutoas lugemise raamatuks, kui “Vanaema”-raamat oli läbi, Michelle üleval lugeris ja ei viitsinud sel järel käia… Lugesin ja lugesin, venis ja venis, no oli ikka natuke põnev ka… Aga jah, ei olnud minu maitse.
  22. Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” 5/5 (285lk, 23.-25. märts) – ka väga tore raamat ja omapäraselt südamlik ning liigutav nagu Backmani teised, aga sellele ma võib-olla paneks hinde pisut alla 5, sest teised kaks meeldisid rohkem. Lõpplahendus mind väga ei rahuldanud, ootasin rohkemat. Aga väga südamesse minev raamat siiski.
  23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval :D

Laupäeva öösel kell kaks. Kui oled hommikul nii kaua maganud ja raamat on nii põnev, et und ei tule… Kui lugeri aku saab tühjaks, võiks ju vihjet kuulda võtta ning üritada magama jääda… Aga saab ju ka tulla elutuppa, et laadimise ajal edasi lugeda?


Aga jah… Sel aastal siiani siis 7600lk. On olnud mõned üksikud õhtud, kus olen olnud nii väsinud, et jään kohe magama, aga need on VÄGA harva… Igal õhtul voodis Kaaslase kaisus lugemine on traditsioon – üks meie suhte kõige mõnusamaid osi ja siiani ogaralt õnnelikuks tegev.

Lähen siis nüüd voodisse… Lugema :D

  3 Responses to “Esimese kvartali raamatud”

  1. […] on siin. Kirjutasin küll toona esimese aprilli raamatu juba üles, kopeerin siis siia […]

  2. Väga muhe lugemine – kiire raamatukriitika. Su mingit paki pilti nägin, kus oli “Mees nimega Ove”, “Litsid” jne, vaatasin, et mul on kõik loetud, välja arvatud see inglise keelne raamat, sest inglise keeles ma ei ole piisavalt tugev.

    Robertsi osas väga nõus – just need parajalt maagiat, surnud esivanema vaim, tööd, perekondlikke sidemeid, armastust – hea loetav kombo.

    Aga “Mees nimega Ove” – kuidas saab nii hea raamat närvidele käia? :D Ma nautisin vist esimesest reast, eelmisel nädalal vaatasin lõpuks ka filmi ära (jupiter.ee) – vist esimest korda elus ütlen, et film oli sama hea kui raamat! Nutsin mõlema lõpus, nii raamatu kui filmi. Soovitan!

    P.S – kunagi oli sul idee blogi raamatuna trükkida – ma enamasti nii blogisid loengi – satub huvitav ette, hakkan algusest lugema. Sinu blogi väga meeldib, isegi kui kohati tahaks väga vastu vaielda mõnele asjale.
    Edu ja rahulolu kõiges! :)

    • No see Ove oli ju alguses paras pasatski :) NÜÜD ma tean küll juba Backmani raamatute stiili, kuidas kõik jobud muutuvad raamatu jooksul nunnudeks ja ei laseks ennast sellest häirida. Aga see oli mu kõige esimene Backman ja alguses oli pisut heidutav. Siis lugesin edasi ja kihid hakkasid kooruma… Oo, aga filmisoovitus – ma isegi ei teadnud, et sellest on film! Peab vaatama kindlasti.

      Minul on täpselt samamoodi – kui leian mõne hea blogi, mida tahan püsivalt jälgima hakata, siis kindlalt pean selle kõigepealt algusest peale läbi lugema ja alles siis panen RSS lugejasse. Aga ma ei mäletagi, millal viimati… Ammu… Eks asi ole ka selles, et arvutis olemise aeg on vähenenud, pooled õhtud kodus on üldse kinni. Samas see blogi läbi aastate lugemine on nii tore, kindlasti kunagi teen seda jälle.

      Blogist raamat… Ma pole sellele pikalt mõelnud, ehkki kuskil kuklas tiksub mõte, et ikka võiks (mitte poodi müüki, vaid ikka endale, eks :D). Selge on see, et kui tahta fotosid, siis mingit mugavat eksportimise viisi pole. Peaksin ükshaaval postitused ja kommentaarid (raamatu tegemise tarkvarasse) kopeerima ja pildid lisama. Põhiline põhjus, miks ma pole üritanud seda teha, nagu ka fotoalbumeid paberkujul – kaotasin kõvakettaga ca aasta jagu pildifaile, seal kuskil Plika sünni ja esimese eluaasta kandis – need on ÕNNEKS mul blogis kõik olemas ja vaadata saab, aga printida mitte :( Huvitav, kas sellist teenust ei pakuta juba, et saaks kehvast failist teha parema, trükikõlbuliku? Seda ketast mul enam ka pole, nii et sealt taastamise võimalus on null. Samas ilmutasin esimesest eluaastast ligi sada pilti paberile ja neid saaks skännida! Seega asi pole lootusetu. Kui kunagi palju aega on… :D

      Seda pole vist ammu juhtunud, et keegi viitsiks mu blogi otsast lõpuni läbi lugeda, tänud heade soovide eest :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.