Nov 082020
 

Ma olen viimasel ajal leidnud mõnusalt palju põnevana tunduvaid raamatuid, nii et lugeris ootab mitukümmend tükki lugemist. Raamatukogust vean kogu aeg lisaks. Mul on tekkinud raamatukogus käimisega mõnus rutiin – kolmapäeviti, kui Janne tantsustuudios kiigujoogas käin, saab enne või pärast ka raamatukogust läbi lipatud. Ma riiulite vahel reeglina uidata ei viitsi, pigem broneerin kodus ära ja saan siis kiirelt infoletist kätte.

Poiss loeb koomikseid ja raamatutest vaid kohustuslikku kirjandust, Plika õnneks loeb täitsa hea meelega. Kuna mulle meeldivad väga noortekad, selliseid teismeliste raamatud, siis nüüd saan Plikale juba neid soovitada, mis mulle endale meeldinud või mida ise lugeda tahaks. No näiteks “Mina, nohik” on tal pooleli (ja mina kavatsen selle ka siis läbi lugeda), Salaprintsessi päevikute nimelise seeria avastasin, millest Eesti keeles on vaid esimene osa, mis Plikal samuti pooleli, endal ootavad kaks esimest osa inglise keeles lugeris… Ja siis see printsessi päevikute sari, mis mulle omal ajal meeldis, selle toon ka kindlasti mingi hetk Plikale.

Ühesõnaga kõik loeme :) Olgu siis raamatud või koomiksid. Lugeda on mõnus :) Ja kassid on alati seltsiks :)

Continue reading »

Nov 082020
 

Ükskord septembri keskel tegin sibulapirukat:

Kunagi, kui lapsed olid väikesed, käisin üsna tihti turul. Siis tuli tööelu ja turul käimine jäi soiku. Eks suvel vahel ikka sattusime, et osta maasikaid ja muud maitsvat, aga sedagi pigem harva. Nüüd olen kaks kuud töötanud kodukontoris ja minust on saanud regulaarne turul käija – vähemalt korra nädalas, tihti kaks. Ja mul on selle üle nii hea meel!

Kui varem ostsin kassidele süüa Tiina lihapoest, mis oli kodule mõnusalt lähedal, siis nüüd saan neeru ja südame kätte turu lihaletist. Taasavastasin Saaremaa poe, mis pärast renoveerimist on teises kohas – aga müüja nägu oli tuttav kümne aasta tagusest ajast :) On tekkinud oma lemmikmüüjad, kellelt ostan kindlaid asju. Ühe memmekese käest kartulit-porgandit-sibulat-kapsast, ühe vanamehe käest küüslauku, üks lemmik tomatimüüja oli mul ka, aga tomatid on nüüdseks läbi…

See kapsas siin oli lihtsalt NII laheda pitsilise välimusega:

Ühel laupäeval läks eriti lappama ja tulin koju väga raske kotiga :D

Sõbranna soovitas, et piimatooteid müüvast letist saab imelist küüslaugusõira. Too päev, kui küsima läksin, oli sõir just otsa saanud. See naine müüb nädalavahetusel lisaks piimatoodetele ka kooki ja seda saab proovida. Ma maitsesin pisikese tükikese ja pidin kohe kaasa ka ostma :D Sõira sain järgmine kord ja oli tõesti väga hea, seda peab ka kindlalt veel ostma. Pildil on kook. Imeliselt mahlane ja mõnus.

Kaks ja pool kuud tagasi avastasin uue lemmikretsepti, hiina stiilis kana. Seda teen siiani regulaarselt. Ostsin koju maisitärklise ja kasutan nüüd siiski ka seda. Kahe muna asemel kasutan ühte ja sedagi on liiga palju. Kui maisitärklise sisse viskan kogu kana koos ja sealt edasi muna sisse ka, siis viimase paneeringu sees mökerdan ükshaaval, et saaks ikka kõik mõnusalt jahused. Ja no nii hea on. Lapsed kusjuures väga ei hooli, aga Kaaslase lemmiktoit on see endiselt, nii et ma pea iga kord, kui Tallinnas käin, viin talle seda.

Continue reading »

Nov 082020
 

Plikal oli koolivaheajal igav ja pärast vana retseptiraamatu lehitsemist leidis ta, et soovib ise teha oma suuri lemmikuid – kaneelirulle. Mina pole elu sees pärmitainast teinud, nii et soovitasin tal hoolikalt õpetuse läbi lugeda, leidsin veebist teise kaasaegsema ja lihtsama kõrvale kah. Ja esimese korra kohta tulid täitsa arvestatavad rullid. Eks arenemisruumi muidugi on, aga näe, juba 11-aastaselt tegi pärmitainast. Minuga võrreldes suurepärane tulemus :D

Nov 082020
 

Meie ettevõttes on võimalik kord aastas oma osakonnaga midagi koos ette võtta. Eelmisel aastal käisime Lätis jäätise- ja õllevabrikus. Seekord külastasime oktoobri keskel Pootsi veinimõisa ja Tõstamaa mõisa ning õhtustasime Varbla sadamas.

Pilte ma tegin ülivähe, aga need saagu siis kajastatud.

Pootsi veinimõisas oli väga põnev kuulata peremehe jutustust mõisa ja tema pere ajaloost, saime mitmeid jooke degusteerida ja otse loomulikult oli vaja kaasa ka osta :P Rabarberi vahuvein on minu lemmik, rabarberi ja ebaküdoonia limonaadid olid ka väga head. Lisaks oli seal parasjagu üks näitus ja ma leidsin sealt maali, mis väga meeldis. Hind muidugi selline, et osta ei soovi, õnneks pole mul kodus kuskile selle jaoks kohta ka. Aga ilus sellegipoolest :D

Tõstamaa mõisa me sisse ei saanud, sest koroona. Aga nende projektijuht rääkis meile ülipõnevaid lugusid mõisast. Pilte ma ei teinud ühtki.

Varbla sadamas asuva restoran Groot söök oli imemaitsev. Lisaks oli neil nunnu koer, keda teised kolleegid ohtralt pildistasid… Mul pole ühtki koerapilti. Isegi eelroast pole, sest see oli udune :D Aga kinnitan, et veise carpaccio oli absoluutselt imeline ja mul õnnestus seda kaks portsu süüa, sest ühele kolleegile ei meeldinud :D

Mina võtsin magustoiduks pavlova, mis oli täitsa hea, aga natuke kahetsen, et midagi muud ei valinud, sest kuuldatavasti olla nii tiramisu kui crème brûlée olnud imehead.

Nov 082020
 

Oli üks mõnusalt päikeseline oktoobri alguse nädalavahetus ning ma tahtsin lastega midagi vahvat teha. Otsustasin, et võiks ometigi ära käia minizoos, kuhu me põliste pärnakatena seni miskipärast kordagi sattunud polnud. Seal oli NII ÄGE! Sellele kohale lisab väga suure plussi jutukas omanik, kes huvitavaid lugusid räägib – muuhulgas pakkus ta võimalust prussakat süüa, millest me kõik loobusime :D No ja madu sai süles hoida ja osad elukad seal nii lahedalt toimetasid, vahva oli nende asjatamist jälgida… Raudselt läheme sinna veel mõnikord tagasi!

Continue reading »

Nov 082020
 

Ma nüüd hakkan järjest klaarima blogivõlgu – esimesed pildid, mis pole siia jõudnud, pärinevad septembri teisest poolest. Oli üks imelise ilmaga mõnusalt seltskondlik nädalavahetus, kus kõigepealt käisid Tanel ja Hanna külas ning järgmisel päeval põikasid Pips ja Aivar ka korraks minu poolt läbi. Sel nädalavahetusel jõudsin veel Plikaga kontserdil käia, aga sellest sai juba varasemalt kirjutatud.

Seenel käimine oli muidugi rohkem naljategemine, sest seeni ma ei tunne ja Taneli õpetuse järgi leidsin ÜHE söödava seene. Ma arvan, et see oli äkki kuuseriisikas. Kindel pole, ei mäleta :D

Ja palju mittesöödavaid :D

Peamine eesmärk oli aga loodust nautida ja seda sai tehtud :)

Pipsi ja Aivari külaskäik oli oma lühiduse tõttu pigem kohvi ja koogi lainel, aga alloleva pildi tegemiseks pidi ikka pool klaasikest veini ka valama :D

Mälestuseks samalaadne pilt minust mu viimasel sünnipäeval :D

Nov 012020
 

Kuna ma hakkasin nagunii raamatuid lisaks Excelisse kirja panema, siis on lihtsam vist sealt tabel blogisse kopeerida ja hiljem kommentaarid juurde kirjutada.

Alustatud Lõpetatud Autor Pealkiri Hinne Lk arv
01.10.2020 04.10.2020 Catherine Coulter Deadlock 4 480
05.10.2020 11.10.2020 Lori Gottlieb Maybe You Should Talk to Someone: A Therapist, Her Therapist, and Our Lives Revealed 4 464
12.10.2020 14.10.2020 Tiffany Reisz The Bourbon Thief 4 324
14.10.2020 15.10.2020 Lucinda Riley Seitse õde 4 456
15.10.2020 20.10.2020 Tammy Cohen When She Was Bad 3 384
20.10.2020 26.10.2020 Jennifer Bohnet A Riviera Retreat 4 338
21.10.2020 22.10.2020 Lucinda Riley Tormiõde 5 518
22.10.2020 25.10.2020 Lucinda Riley Varjuõde 5 520
26.10.2020 31.10.2020 Lucinda Riley The Pearl Sister 5 528
28.10.2020 30.10.2020 Aidi Vallik Minu Haapsalu 4 280

 

“Deadlock” – Coulteri FBI sarja kohta paljud kurdavad, et jamaks muutunud, mulle endiselt meeldib õnneks. Praegune oli selline keskmine raamat, sarjas on paremaid, aga täitsa mõnus lugemine.

“Maybe You Should Talk to Someone” – seda soovitas mulle Kaaslane kusjuures, talle oli kuskil ette jäänud, et kiidetakse… Ja oli kaasahaarav lugemine. Baseerub tõsielul, vaheldumisi on raamatus terapeudi enda lahkuminekuga seotud teraapia ja tema klientide lood.

“The Bourbon Thief” – Liis kunagi soovitas, tükk aega ootas mul lugeris, lõpuks võtsin ette. Selline… Ladus lugemine, naistekas, samas ei midagi väga erilist mu jaoks.

“Seitse õde”, “Tormiõde”, “Varjuõde”, “The Pearl Sister” – Lucinda Riley kuulus seitsme õe sari. Kuna ma ei saanud alguse raamatuid kuidagi inglise keeles kätte, siis tegin erandi ja lugesin esimesed kolm osa eesti keeles, edasised on õnneks inglise keeles olemas. Tõlge oli mu jaoks küll kohati kohmakas, see häda mul enamasti inglise-eesti tõlkeraamatutega on, aga mis seal ikka – mul on väga hea meel, et selle sarja lõpuks ette võtsin. Ma ei viitsi hakata sarja pikemalt kirjeldama, aga igas raamatus otsib üks lapsendatud õde oma juuri talle jäetud vihjete põhjal ja igas raamatus jookseb paralleelselt kaks lugu: õe lugu tänapäeval ja kuidagi tema suguvõsaga seotud naise lugu minevikus. Ajalooliselt on paigad üle kogu maailma: Brasiilia, Norra, Austraalia jne. Väga köitev. Ja muidugi eriti põnev on ootus, kuidas kogu sari lõpuks kokku tõmmatakse – seitsmes ehk viimane raamat on alles kirjutamisel. Mul endal on viies ja kuues veel lugeda – ilmselt saavad novembri esimeste lugemiste hulka :)

“When She Was Bad” – ma ei saa aru, KUIDAS see raamat mul üldse lugemisnimekirja sai. Arvasin, et kellegi soovitusel, aga Liis ütleb, et tema pole soovitanud. Minna listist selle leidsin küll, aga tema ütleb, et ka ei soovita :D Tegelikult oli täitsa põnevalt kirjutatud, AGA minu jaoks oli empaatilise poole pealt täiesti vastik lugeda sellest, kuidas tööle tuleb uus ülirange ülemus ja selle tagajärjel kõik tema alluvad (neid oli ca 8 inimest vist, üks osakond ühesõnaga) kannatavad, endas kahtlevad, üksteise vastu üles keeratakse. Ühesõnaga kui põnev oli küll, et kuidas lõppeb, siis kolmveerand emotsioonist oli “uhh, ma ei tahaks kunagi sellisesse olukorda sattuda” (ja seda üldse mitte mõrvaliiniga seonduvalt, vaid puhtalt töökeskkonna mõttes). Nii et selle raamatu oleks võinud lugemata jätta vabalt ja nagu näha, siis sattuski eksiteel mu lugemisvarasse ja poleks pidanud seal olema.

“A Riviera Retreat” – leidsin Goodreadsi soovituste kaudu, oli mingi raamatu juures, mis mulle meeldis. Ka selline mõnus ladus naistekas. Mulle väga meeldivad lood, kus mingis tavapäratus keskkonnas (antud juhul siis FB kaudu võidetud puhkusereis) saavad kokku täiesti võõrad ja erinevad inimesed, kes tutvuvad, sõbrunevad, nende minevik kirjutatakse lahti ja nad jõuavad raamatu lõpuks oma eludega kuskile uuele tasandile.

“Minu Haapsalu” on rohkem Aidi Valliku elulugu, aga… See vist tihti nii ongi Minu-sarja Eesti linnade raamatute puhul? Mõnus lugemine igatahes. Hästi põnev oli teada saada Anni-lugude taustast, mida kunagi lugesin ja väga meeldisid… Ja väga suhestusin ka tema kolimistega ning mõtisklustega maja ja aia teemal. Naljakas, ma mäletan, et kui ma reedel selle raamatu lõpetasin, siis mul hakkas peas liikuma nii palju mõtteid sel viimasel teemal, et oleks tahtnud blogida… Aga aega polnud ja kõigest kaks päeva hiljem on nii palju muud elu vahele tulnud, et kirjutamata see jääbki, vähemalt hetkel.

Kümme raamatut on pisut üle viimaste kuude normi (seitse), lisaks olid paljud seekord tavapärasest paksemad. Kui tavaliselt on raamatud, mida loen, 300+lk, siis pooled oktoobri omadest 500lk ringis, natuke alla või peale.

Kokku sel aastal 89 raamatut ja 29 178 lk. Ma arvan, et novembri lõpuks on mul aasta norm (100 raamatut, 30 000 lk) suht täis ja detsember tuleb sinna otsa puhta boonusena :D

Kuu Raamatuid Lk
Jaanuar 10 3149
Veebruar 9 3098
Märts 3 1095
Aprill 10 3189
Mai 18 4779
Juuni 8 2589
Juuli 7 2478
August 7 1933
September 7 2576
Oktoober 10 4292
November
Detsember
Kokku 89 29178