Apr 102021
 

LV18. Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega.

Phil Knight “Shoe Dog” (Scribner 2016, 400lk)
Eesti keeles “Jala jälg” (Helios Kirjastus 2016)

Oh, kuidas ma armastan inspireerivaid elulugusid! Ja oh kui PÕNEV oli lugeda Nike ajaloost!

Ma olen ise sellist tüüpi inimene, kes brändiihalusest suuremat ei pea ja tuntud logod riietel on minu jaoks pigem asi, mida vältida :) Spordipoode külastan harva, sest minu jaoks on mõistlikumaid viise oma raha kulutada ja riiete osas olen nagunii teise ringi fänn. Mitte et ma oleksin enne Nikest kuidagi halvasti arvanud, seda mitte, täiesti sümpaatne firma… Aga pärast selle raamatu lugemist sümpaatia kasvas hüppeliselt ning lisandus tohutu austus.

Niiviisi kenasti ühtede kaante vahele kokku panduna oli see ikka täitsa ulmeline teekond. Oli lihtsalt üks noor mees – loomu poolest pigem arg ja introvert – kes armastas jooksmist. Ja oli tema IDEE importida Ameerikasse soodsaid kvaliteetseid Jaapanis toodetud jooksujalatseid. Nii läks ta pärast ülikooli lõpetamist ümbermaailmareisile ja külastas selle ajal muuseas ka üht Jaapani tootjat, et kaubelda välja nende toodangu Ameerikas müümise õigus – ostes esimesed paarid isalt laenatud rahaga :) Ja siis see uskumatu kasv, sellega seoses ettevõtte pidev rahahäda, reetmised (ilma milleta poleks Nike brändi ilmselt üldse sündinudki), probleemid pangaga, kohtukeissid… Ulme, noh, ma ütlen!

Ja kogu see seltskond seal raamatus – uskumatud tüübid olid koos. Nende kõigi ühine näitaja oli usk sellesse, mida nad teevad… No ja meeletult targad olid nad muidugi ka. Ja parasjagu hullud. Muidu poleks nad sellega ilmselgelt hakkama saanud :)

Ühesõnaga ääretult sümpaatne lugemine ka spordikaugetele inimestele. Väga hästi kirjutatud raamat! Ma vaikselt mõtlesin seda lugedes, et oleks ehk isegi võinud eesti keeles ette võtta – kõik need raamatupidamise ja jalatsitootmise terminid loost üldist arusaamist ei seganud, aga nii täpselt ma neid inglise keeles ju tegelikult ei tea. No ma lihtsalt reeglina ingliskeelseid raamatuid eesti keeles ei loe, sest kardan halba tõlget, ehkki kõik tõlked ei ole ilmtingimata halvad :D

Apr 082021
 

Ma ei tea, mis usinushoog mul järsku täna õhtul peale tuli, aga kuidagi väga märkamatult sorteerisin ja töötlesin ära kõik ootel olevad pildid… Ja oh imede imet, jõudsin isegi blogimiseni. See postitus ongi nüüd koera saba… Noh, meie pere eelistuste puhul võib ehk öelda, et kassi saba? :D Ehk kõik suvalised pildid, mis ülejäänud postitustest üle jäid, tehtud vahemikus jaanuar-aprill.

Mul on täiega reede tunne. Ilmselt sellepärast, et plaanitud menüü asemel pakkus Plika ennast pannkooke tegema… Nojah, kahjuks peab homme siiski vara ärkama ja tööd tegema. Aga ilmselt see alateadlik reede tunne on põhjus, miks ma nii usinalt pilte töötlen ja blogin :P

See oleks pidanud tegelikult jaanuari menüüpostituse illustratsiooniks minema, aga noh… :D Mu esimene praekala :D

Plika koolitöö:

Kui kassid võiks magamistoas käia, oleks täpselt nii :D

Huvitav-huvitav, mis raamat see olla võis, ma isegi ei mäleta – oot, saan ju kuupäeva järgi lugemise excelist või Goodreadsist järele vaadata… Tegelikult arvasin ikkagi kujunduse järgi ära, et üks Hendrik Groeni raamatutest – GR ütles, et esimene salapäevik :)

Üksvahe küpsetas Plika peaaegu igal õhtul küpsiseid:

Siis, kui ma sain Jaanikalt üllatuspaki üliägedate villaste sokkidega:

Poisi maskeering :D

Tahaks öelda, et distantsõpe, aga veebruari alguses seda vist veel polnud :P

Mingil täiesti suvalisel tööpäeva õhtul tabas mind koristushoog ja sorteerisin maitseaineriiuli ära. Järelikult oleks ka see pilt pidanud minema hoopis toonase postituse illustratsiooniks… Aga ilmselt tegin selle chatti ja blogisin enne ära, messengeri vestluse pilte tõmban telefonist arvutisse väga suvaliselt.

Tegin mingit nimekirja :D

Kui Maximas tööstuskaubad -40% olid, ostsin sealt Poisile mängurikomplekti. Täielik emotsiooniost – lihtsalt jäi silma, Poiss on kuid rääkinud oma unistusest saada vikerkaarevärviline hiir :D Noh, kvaliteet on nagu on… Hinnale vastav :D Kõrvaklapid jukerdavad, hiire kvaliteet võiks parem olla, klaver on täitsa ok. No maksis ka ainult 18€, selle raha eest küll :D Ja tol esimesel õhtul oli Poiss NII ÕNNELIK. Sellest ostust sai alguse sündmuste jada, mille tulemiks on see, et Poisil on nüüd minu vana läägava läpaka asemel mänguriarvuti, mille ta sai laenuks Eksabikaasa sõbralt, kes ise hetkel välismaal töötab ja seega ei kasuta – ning kavatseb talt selle oma sünnipäevaks saadud raha eest välja osta.

Vastlapäeval käisin taluturul ja ostsin LIIGA PALJU KUKLEID. No ja siis panin need õhtuni külmkappi, kust välja võttes nad enam väga fotogeenilised polnud… :D Aga MAITSESID hästi :D

Üks mõnus laupäevane hommikusöök:

Pidasin siin üksvahe plaani teha sellest pimedast ebapraktilisest kapist sahtlid. Alguses mõtlesin, et olemasoleva ukse taha lihtsad väljatõmmatavad sahtlid…

…siis mõtlesime, et äkki peaks praegusest kapiuksest sahtlite esipaneelid tegema…

… no ja siis on veel variant lasta teha sarnased sahtlid, nagu teisel pool praegu juba on.

Ühesõnaga mõte jäi pooleli ja siis tulid muud asjad peale, aga kapp on jubedalt asju täis tuubitud ja tagant on VÄGA ebamugav midagi leida. Seega peaks edasi mõtlema. Mida saaks võimalikult lihtsalt ja soodsalt?

Millalgi oli mul heureka moment, et laua logisevad jalad on võimalik lihtsalt mõne poldi või mutri või kruvi kinni keeramisega korda saada… Sain ka :D

Koristasin köögisahtli ära. Ütleme nii, et see kord seal väga kaua ei püsinud, aga vähemalt korraks oli ilus vaadata :D

Plika tegi vabariigi aastapäeval kaneelirulle:

Need said suht kõvad ja magedad, aga noh… Järgmine kord siis paremini… Rohkema jahuga… Ja soolaga :D

25. veebruari FB postitus:

Täna turul:
“Tere, palun rohelist sibulat”
“Natuke, jah? Ilma kotita, jah?”
Ehk ligi pool aastat vähemalt 2x nädalas turul käimist on lõpuks ometi nii palju vilja kandnud, et mu (maskiga) nägu on püsikliendina meelde jäänud 😃 Tõe huvides – neid hulgimüüjaid, kelle käest rohelist sibulat saab, on turul vähemalt kolm ja ma ostan sealt, kus parasjagu saba pole. Tolle müüja käest, kes mu ära tundus, kõige tihemini – tema lett on kõige esimene 😃 Kodukontori võlud. Saab pausi ajal sipsti turul ära käia. Pisike pakendivaba rõõm.

Milleks legod, nõudest saab ka torni ehitada :D

See ainus päev märtsis, mil ma oma 10 000 sammu täis sain… Käisime lastega jalutamas ja leidsime muuhulgas näiteks sellised vahvad… Põõsad? Puud? Heki? :D

Õhtu jooksul sai 10k ka ette, pildi tegin varem :P See siis 1. märts. Vaatasin järele, et tegelikult 10. märtsil sain 11k sammu – pole aimu ka, mis tegin :D Aga viimase kuu keskmine on näiteks 4600 sammu, nii et you get the point… :P

Plika järjekordsed küpsised :P

See ainus kord sel aastal, kui ma korraks kontoris käisin. Aeg oleks nagu seisma jäänud – kalendris eelmise aasta oktoober, laual tarnija poolt jõuludeks saadetud seinakalender :D

Kassid tegid pahandust :P

Sünnipäeva hilisõhtu. Olin jõuludeks saatnud Kaaslasele pudeli ja ta saatis mulle selle sünnipäevaks tagasi. Minu instruktsioonid olid üks sedel päevas, temal seda piirangut polnud. Kui te arvasite, et midagi järgmiseks päevaks jäi, siis eksite… Aga noh, te vast ei arvanud ka :D

Sain sünnipäevaks ülimalt fancy käsitööšokolaadi, mis nägi nii hea välja, et kahju oli ära süüa :D

Lõpuks leidsin aiast mõned üksikud lumikellukesed, aga neid on nii vähe, et ei hakka sellele postitusele aia kategooriat üldse külge panemagi :D

Vot SEE on distantsõpe :P

Kaaslase “kasutusjuhend” järgnevateks kuudeks. Ma päris täpselt ei tea, kaua see jant kestab, eks sõltub paranemiskiirusest. Öeldi, et esialgu peab iga nädal Tartus kontrollis käima, samas esimene kontroll pandi 12 päeva pärast ja ma loodan vaikselt, et ehk need vahed jäävad siiski pigem kahenädalased. Iga nädal Tartu vahet uhada oleks pisut tüütu :D

Apr 062021
 

See oli vist nii umbes paar aastat tagasi, kui ma esimest korda ühel suvisel laadal põneva maitseainete leti avastasin… Laias valikus nii puhtaid maitseid kui erinevaid segusid – kõik lahtiste purkidega vaatamiseks-nuusutamiseks väljas ja hinnad meeldivalt mõistlikud. Siis rändasidki koju esimesed sellise disainiga topsikud. Aasta hiljem veel nii mõnedki.

Sama kaua on mul peas vaikselt tiksunud mõte, et kui paljudes kodudes on väga levinud nähtus Santa Maria maitseainepurkide rivi, siis mina võiks samamoodi neid totsikuid kollektsioneerida. Mulle kuidagi sümpatiseerivad need laiema põhjaga plekktopsid – mahutavad rohkem, ei lähe nii kergesti ümber ega katki, soovi korral saab aukudega osa pealt eemaldada ja mahub kenasti teelusikaga suuremaid koguseid võtma. Ma laadal juba uurisin välja, et neil on kodulehelt võimalik aastaringselt tellida ja täitepakid on ka olemas. Mis sa hing veel oskad tahta?

Olen sel aastal usinalt maitseainetega eksperimenteerinud, et uusi lemmikuid avastada – koriandrit oli mul imepisike pakike tollest ajast, kui ökopoes töötasin, ehk siis ostetud vahemikus 2014-2017 ilmselt mingi ühe konkreetse retsepti jaoks ja seejärel unustatud. Pärast soja-koriandri-kurkumi kombo avastamist sai see üsna kiirelt otsa, mis omakorda ajendaski lõpuks vürtsid.ee e-poe esimest tellimust tegema.

No ja kui ma ikka ette võtan, siis põhjalikult – terve poe lugesin mitu korda edasi-tagasi läbi, tegin Excelisse nimekirju… Lõpuks valisin välja 12 – koos postikuluga maksin kokku 18.63€

Täna sain oma paki kätte ja olin lapsikus vaimustuses :P

Kui kedagi segude täpsem koostis huvitab, siis selle pildifaili jätsin suuremaks – klõpsige lahti, näete paremini lugeda. Või vaadake kodukalt.

Neil on mitmeid põnevaid segusid veel, mida tahaks katsetada, aga osad tahaks enne “üle nuusutada” – kui vürtsköömnete või nelgi-kardemoni jms minu jaoks magusate küpsetiste lõhnad ei domineeri, siis lähevad loosi, isegi kui mõni mainitutest on koostises väikeses osas olemas.

Puhtaid maitseaineid tellisin topsis ainult selliseid, mille kohta tean, et meile kindlalt meeldivad ja piisavalt regulaarselt kasutame. Uusi puhtaid maitseid ostan kõigepealt katsetuseks väikestes ca 10g pakkides – kui läbivad testi, tuleb hiljem purk ka :) Eile vedasin poest rosmariini koju, aga põld-lambaläätse ja salveid me väikesest Rimist ei leidnud – peab parema valikuga poest otsima.

Segudest olin varem proovinud ainult supi rõõmu – see sai hiljuti otsa ja on kahjuks üks väheseid, mille pakend plastikust ja täitepakend puudub. Ülejäänusid saan siis nüüd järjest avastada.

Nii põnev on katsetada!

Apr 042021
 

Kuu algas meeldivalt hoogsalt, aga käis teises pooles lugemise mõttes täiesti maha :D Kokku kümme raamatut ja 2867lk. Inglise keeles ainult üks raamat, mis on minu puhul äärmiselt ebatavaline.

Kuna olen kõigi raamatute kohta eelnevalt juba eraldi postitused teinud, siis ega rohkem polegi miskit öelda :D Marie Force Fatal-seeriat ma eriti arvustada ei viitsi, sest eesti keeles neid praktiliselt pole ja inglise keeles keegi neid eraldiseisvate raamatutena vast lugema ei hakka. Aga üldises plaanis endiselt väga mõnus krimisari, kus kuriteod põnevad ja suhteliinid toredad, ehkki kohati liiga roosamannad :P

Alustatud Lõpetatud Autor Pealkiri GR Hinne Lk arv
01.03.2021 01.03.2021 Tanja Mihhailova-Saar Tanja. Milles on süüdi taburet? 5 5 240
05.03.2021 05.03.2021 Ketlin Priilinn Kas keegi kuuleb mind? 4 4 296
05.03.2021 06.03.2021 Ketlin Priilinn Kommionu 4 4 296
06.03.2021 06.03.2021 Ketlin Priilinn Jenny Dahlgren 4 4 286
06.03.2021 07.03.2021 Ketlin Priilinn Lumehaldjas 4 4 300
02.03.2021 13.03.2021 Epp Petrone ja Väike Myy Meie taluelu 5 5 282
15.03.2021 15.03.2021 Marju Gellert Minu Hispaania 4 4 232
15.03.2021 16.03.2021 Henek Tomson Minu Uus-Meremaa 5 5 264
17.03.2021 17.03.2021 Ene Sepp Väike roosa pilet paradiisi 4 4,5 312
20.03.2021 21.03.2021 Marie Force Fatal Jeopardy 4 4 359

 

Apr 042021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 18. märtsist.

LV25. Raamat kirjanikult, kelle nimeline tänav on Sinu kodulinnas.

Ene Sepp “Väike roosa pilet paradiisi” (Tänapäev 2015, 312lk)

See raamat rändas minuga raamatukogust koju pärast seda, kui “Lumelinnu surm” oli kustumatu mulje jätnud ja tahtsin Ene loomingust veel midagi lugeda.

Kes meist ei unistaks lotovõidust? Mina küll vahel 🙂 Nii et põnev oli, kuidas see teema raamatuks vormitud on. Oli väga köitev – ega enne ei saanud käest panna, kui läbi. Seekord läks paremini, sain suisa kell üks öösel arvustust kirjutama, ei läinudki kella kolmeni 😃

Kurb on mõelda sellele, kui palju võib olla selliseid sõltuvussuhtes olevaid naisi, selliseid vägivaldseid mehi, selliseid nõmedaid vanemaid… Elasin peategelasele ja loo arengule väga kaasa ning olin põnevil, kuidas see kõik siis lõppeb.

Ja kurat, selle lõpu eest võtsin GR hindes tärni maha – muidu oleks puhta südamega viie pannud, sest ma kaotasin ennast raamatusse täitsa ära ja see oli nii mõnus tunne. Aga lõpplahendus EI MEELDINUD 😃 Ei saa ju rääkida, mis täpselt oli. Aga need, kes lugenud, saavad vast aru, millist mina oleks eelistanud. Olen tegelikult nõus ka teiste arvustajatega, et lahendus oli huvitav ja usutav… Aga IKKAGI! *trambib jonnakalt jalgu*

Igatahes – mõnus raamat, väga soovitan! Lõpplahendusest hoolimata 😃

Ja mis te arvate, kas ma ostsin just Eurojackpoti pileti või ei? 😂

Apr 042021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 17. märtsist.

Henek Tomson “Minu Uus-Meremaa” (Petrone Print 2021, 264 lk)

Ma ei alustanud selle raamatu lugemist eriti suurte ootustega – mõtlesin, et küllap on tore, aga vaevalt, et matkamine minu jaoks nüüd nii põnev teema on.

Oi, kuidas ma eksisin! Seda raamatut ei saa võrrelda nt “Minu Šotimaaga” (no lihtsalt esimene Minu-sarja raamat, mis matkamisele mõeldes pähe tuli) – Heneki rännak oli ikka igas mõttes klass omaette. Sellistes ilmastikuoludes! Ilma rahata! Täielik ulme!

Algusest peale oli nii kaasakiskuv, põnevusega keerasin lehti ja ahhetasin iga ägeda kogemuse, iga kohatud abivalmi inimese ja heateo, iga uskumatu kokkusattumuse peale. No lihtsalt pani kaasa elama!

Üsna ebatüüpiline Minu-sarja raamat, Uus-Meremaal ELAMISE kogemust siit ilmselgelt ei leia (küll aga tutvustatakse loodust, ajalugu, inimesi) – samas see polnudki mu jaoks peamine. Peamine oli ikka retk. Matk. SEIKLUS!

Ühesõnaga ma olen äärmiselt meeldivalt üllatunud, et see raamat nii sügava mulje jättis ja soovitan soojalt kõigile.

Kuna olen pikalt jälginud Uus-Meremaal elavate eestlaste blogisid, olid paljud raamatust loetud kohanimed mõnusalt tuttavad. No ja mul on ikka unistus, et Alaska Mannilt ka kunagi “Minu Uus-Meremaa” tuleb (eks temalgi on oma matkaseiklusi jagada, aga peamiselt just selle igapäevaelu poole pealt). Nüüd, kus ei ole enam “üks riik, üks autor” piirangut – lootust ju on? 😃 Ilmselgelt mitte niipea, aga ehk näiteks paari aasta pärast? Uus-Meremaa on nii äge koht, tahaks sellest veel kuulda.

Tekkis kohe isu ise ka matkahundiks hakata. Mitte küll nii ekstreemsetes ilmastikuoludes ja ilma rahata, aga… Alustaks lihtsalt päevast või nädalavahetusest kaunil kodumaal ja… Kes teab, äkki jõuan ka kunagi Te Araroale? 🙃