Mar 012021
 

Veebruar oli lugemise mõttes äärmiselt nigel – ma ei saa ise ka aru, MIDA ma täpselt kõik need õhtud tegin… Arvutis muid asju :D Kui ma olen harjunud neelama õhemaid raamatuid ühe õhtuga ja tavalisi 2-3 õhtuga, siis veebruaris oli mul iga nädal paralleelselt lugemisel kaks raamatut (üks all diivanil, teine üleval lugeris) ja läkski terve nädal, et need läbi saada. Mis tähendas, et lugesin mõlemat raamatut igal õhtul ca 30-40 lehekülge – täiesti tobe jupitamine, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi. Aga noh… Ehk märtsis siis paremini :D

Kokkuvõttes lugesin veebruaris pea poole vähem kui jaanuaris – 8 raamatut ja 2263lk. Neli raamatut ja 1101lk eesti keeles, neli raamatut ja 1162lk inglise keeles.

Lõpetatud Autor Pealkiri GR Hinne Lk arv Žanr
04.02.2021 Marie Force Fatal Consequences 4 4 306 romantic suspense
07.02.2021 Hendrik Groen Ela ja lase elada 3 3,5 260 ilukirjandus, huumor
07.02.2021 Ketlin Priilinn Enne kui on hilja 4 3,75 262 krimi
12.02.2021 Marie Force Fatal Flaw 4 4 293 romantic suspense
16.02.2021 Tuomas Kyrö Kõike head, toriseja 3 3,5 220 ilukirjandus, huumor
20.02.2021 Marie Force Fatal Deception 4 4 290 romantic suspense
27.02.2021 Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar Meie aasta Siberis 4 4 359 reisikirjandus
28.02.2021 Marie Force Fatal Mistake 4 4 273 romantic suspense

Lugemise väljakutse gruppi unustasin ka kuidagi õigel ajal arvustuste kirjutamise ära – kuu lõpus siis ärkasin ja tagantjärele teadagi ei tule eriti midagi. Ühesõnaga veebruaris oli lugemissoolikas umbes :)

See kõik ei takistanud mul aga raamatukogust uut hunnikut raamatuid koju vedamast – läksin nende kahe järele, mille järjekord oli minuni jõudnud, kuna Plika tahtis minna üles riiulite vahele, siis see sai hukatuslikuks :D No tavaliselt ma broneerin ette, käin enne/pärast trenni kiirelt infolauast läbi, üles üldse ei lähegi. Seekord oli aega… Kott sai raske ja pilgeni täis… Koju jõudes avastasin, et üks laenutatud raamatutest oli kuu aega tagasi juba võetud ja nüüd topelt :D Aga mis seal ikka… Tuleb lihtsalt ennast niikaua raamatukogust eemal hoida, kuni need hunnikud läbi saavad :D

Marie Force raamatuid ma ei hakka siin kuidagi arvustama – lihtsalt üks tore sari, mida lugeda. Ülejäänud nelja raamatu arvustused kopeerin raas kord grupist:

Hendrik Groen “Ela ja lase elada” (Eesti Raamat 2019, 216lk)

Tükk aega kaalusin, kas seda raamatut üldse lugeda või ei, aga lõpuks otsustasin siiski võimaluse anda, sest salapäevikuid nautisin väga.

See raamat tekitas minus väga kahetisi tundeid. Musta huumorit oli omajagu ja seda ma nautida oskan. Samas läbi terve raamatu vasardas peas küsimus: KUIDAS kogu see värk ikkagi lahendatakse? See plaan oli ju võrdlemisi uskumatu tal ja ma polnud lõpuni veendunud, kas läheb läbi. No ja… Üsna omamoodi lõpp oli 🙂

Kokkuvõtvalt – GR hindeks sai 3. Ei nautinud kaugeltki nii palju kui salapäevikuid, samas lugemisele raisatud ajast ka kahju polnud.

Kui ma oleks kohe pärast lugemist märganud arvustust kirjutada, oleks see ilmselt pikem saanud… Aga veebruar on mul lugemise mõttes miskipärast ääretult vaevaline kuu olnud, kus igal nädalal on olnud paralleelselt lugemisel kaks raamatut (üks paberraamat elutoas ja üks digiraamat magamistoas lugeris), millest läbi närimiseks ongi läinud terve nädal… Ma harjunud lugema ühe raamatu paari-kolme päevaga ja selline “tilgutamine” mulle tegelikult üldse ei istu, aga no miskipärast on praegu nii 😃 Nüüd kuu lõpus siin ärkan ja märkan, et võiks tagantjärele mingite muljed siiski ka kirja panna 🙂

LV12. Sinu lemmik Lugemise väljakutse 2019 teemade hulgast (nr 22. Eesti kirjaniku kriminull)

Ketlin Priilinn “Enne kui on hilja” (Tänapäev 2015, 262lk)

Põnevikud/krimi on üks mu lemmikžanre – enamasti loen inglise keeles, aga sekka meelsasti ka mitte liiga sünget Skandinaavia krimi ja eriti tore, kui satub kätte Eesti autorite teoseid. Kuna eelistan tänapäeval toimuvat tegevust ja Hargla seega minu teetass pole, siis olingi tegelikult siiani lugenud ainult Pautsi.

Priilinna teadsin seni vaid kui laste- ja noortekirjanikku, olen temalt lugenud varem nii üht kui teist. Alles siit grupist tuli teadmine, et tal on lisaks ka kodumaine krimisari. Imeline!

Kõigepealt, vabandatagu, ma virisen kaanepildi üle. Kuskil varasemas teemas tuli just jutuks, kuidas koer kaanel polnud üldse selline nagu raamatus. Noh, kui raamatus kirjeldati, et käsi oli roosaks lakitud küüntega ja sinise kiviga sõrmusega, siis FFS oli vaja panna kaanele käsi, kus küüned lakkimata ja sõrmuse kivi valge? Nagu päriselt? See kaanepilt oli häiriv niigi, seega jäi meelde ja kohe torkas silma, et sisuga ei klapi.

Raamat ise oli selline kiire lugemine – ega käest panna ei saanud, lugesin eile õhtul ühe jutiga läbi. Natuke masendav kohati – hm, võrdluses Pautsiga, ka tema saarte sarja peategelane oli mitte kõige rõõmsam kuju. Eks see ole krimis ja põnevikes päris tihti nii, et peategelased ongi pisut eluga kimpus, aga… Vahelduseks võiks ju olla ka sellist Eesti krimi, kus peategelane on pigem rõõmsameelne ja eluga kenasti hakkama saav inimene, ei? 😃

Polnud jalustrabavalt hea raamat, aga piisavalt köitev – Eesti krimi on niigi vähe, seega tubli algus ja panin GR hindeks 4. Võtan meelsasti ka järgmised osad ette ja loodan, et need on ehk veel paremad 🙂

LV2. Läti, Leedu või Soome autori raamat.

Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!” (Varrak 2017, 220lk)

Kuna mul oli siin vahepeal periood, mil nautisin väga raamatuid, kus peategelane on auväärses eas, sattus lugemissoovituste nimekirja ka see raamat. Kuna sobitus kenasti ka väljakutsesse, saigi ette võetud.

Kes iganes seda võrdles “Mees nimega Ovega” – no ma ei tea… Ok, tõepoolest, mõlemad peategelased olid torisevad vanurid, aga… Nii erinevad raamatud ikka. Mul on küll veebruarikuus lugemine üldse vaevaliselt läinud, aga 220lk raamatut kaheksa päeva lugeda on ikka väga nõrk 😃

Tegelikult oli täitsa tore lugemine ja pani nii mõnigi kord muhelema, aga Ovele sarnast meeleliigutust ei tekkinud kordagi. Kõige rohkem meeldis mulle lõpplahendus – see oli minu jaoks ootamatu ja tore 🙂

LV35. Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga.

Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar “Meie aasta Siberis” (Reede OÜ 2013, 359lk)

See raamat sattus mulle lugemisse jällegi üsna suvaliselt – keegi siin arvustas, reisikirjad mulle meeldivad väga, pealkiri oli punane… 😃

Väga vahva lugemine oli! Ma olen ise väga lihtsa ja minimalistliku elu hindaja, juurelnud nii kõrgema jõu ja elu mõtte üle. Väga huvitav oli lugeda drastilisest muutusest ja kuidas see lihtne elu seal kaugel ekstreemsetes tingimustes nii õige tundus. Täitsa loogiline, et oli küllaga väljakutseid ja tülisid, aga lõpuks oli kõik ikka hästi.

Vissarionlastest oli samuti väga põnev lugeda – ma ei teadnud neist enne absoluutselt mitte midagi. Olen aastatega vist piisavalt tolerantseks muutunud kõige suhtes, ei pannud kogu see värk mind kulmugi kergitama. Iseennast ei kujutaks küll ette sellise religiooni järgijana, nii algelistes tingimustes elada ja nii palju rasket tööd teha ei taha – aga samas isegi ei üllatanud, et inimesed üle maailma sinna kokku tulid… Sellesse ma usun küll, et igaüks peakski oma kutsumust järgima ja et igaühe “selgus” võibki tulla erinevalt. Minu jaoks ei ole üldse vahet, kes kuidas jumalat nimetab – kui millessegi/kellesegi uskuda, käituda teistega nii, nagu soovid, et sinu enesega käitutaks… Siis ongi juba hea 🙂 Olgu su ülemvõim kes tahes. Kogukonnatunne ja positiivsus on asjad, mis ka mulle väga olulised. Nii et jah, need tegelased seal olid mulle üpris sümpaatsed 🙂

Mõtlen nüüd, kas peaks sarja ka ära vaatama? DVD on raamatu küljes olemas 🙂

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.