Tanja “Milles on süüdi taburet?”

Tanja “Milles on süüdi taburet?” (Pilgrim 2020, 240lk)

Mina, pärast eile antud lubadust peale kella kümmet õhtul ekraane mitte tarbida ja hiljemalt keskööl magama minna: näed, kui tubli ma olen, panin kell kümme arvuti kaane kinni, alustan nüüd raamatuga ja lähen varsti magama. Mina keskööl: no ei saa veel kuidagi käest panna, loen naaatukene veel. Mina kell üks: läks trumm, mingu ka pulgad – loen siis juba lõpuni. Mina kell kaks: nii, raamat läbi, nüüd peab arvustuse ka kohe esimese emotsiooni pealt ära kirjutama 

Mulle on Tanja alati väga meeldinud, samas ei teadnud ma temast tegelikult suurt midagi. No Eurovisioon ja näosaade ja… Kõik  Ma nimelt pole ca 10-15 aastat praktiliselt üldse telekat vaadanud ega uudiseid jälginud – sarju vaatan vahel netist, paar näosaate hooaega olen samamoodi ära vaadanud, uudiseid satub vahel ette nt FB feedi kaudu, aga ise neid otsimas ja lugemas ei käi.

Nii et ma alustasin selle raamatu lugemist peaaegu puhtalt lehelt. Ja muidugi pidin kuulama-vaatama lugemise vahele ohtralt Tanja loomingut.

No ja ta on ikka nii ütlemata vinge naine! See sära, see optimism, see esinemisrõõm, see töökus, see enda üle naermise oskus! Ja see lihtsus! No täiega äge inimene! Raamat oli ka mõnusasti kirja pandud – kuna ma tema elust suurt midagi ei teadnud, siis oli kõiksugu põnevaid arenguid, millele kaasa elada. Kulmineerus kenasti, nagu õnneliku lõpuga raamatud ikka. Epiloog oli koroonahõnguline, aga ka nii toredalt positiivse noodiga. Ma olen täiesti kindel, et Tanja jõuab järgmiste aastakümnete jooksul veel lugematul arvul vingeid asju korda saata ja et nendest unistustest, millest ta raamatu lõpus räägib, täituvad oi kui paljud.

Kurtsin siin just, kuidas terve veebruar sattus olema lugemise mõttes selline jupitamine, et ühe raamatu lugemiseks läks terve nädal… No märts algas täpselt sel kombel, nagu mulle kõige rohkem meeldib: raamatut neelates, sest ei suuda käest panna. Kui see kell ainult vähem oleks… Äratus on ikka seitsmest…