Tikker

Dec 152018
 

Need kassid siin lähevad täiesti üle käte… Ülbikud on!

Sellest ei tasu rääkidagi, et kohe, kui maha istud, ronivad sülle:

Aga niipea, kui ÜHEKS HETKEKS toolilt püsti tõusta, avaneb tagasi tulles raudselt selline vaatepilt:

…no ja siis ei jää muud üle, kui kass jälle eest ära tõsta, aga vaadake seda ülbet nägu!

Kohutav korralagedus :D

Dec 152018
 

Ma olen kolmandat aastat waldorfkooli lapsevanem, aga kuna eelmised kaks aastat töötasin ökopoes ja olin nende letiga laadal müümas, avanes mul sel aastal esimest korda võimalus laadamelu külalisena nautida. Ja no ausõna, palju mõnusam oli :P

Kuna ma ise olen alati hädas, et kõik on magus, aga tahaks soolast, tegin ka kohviku jaoks soolased ampsud. Muna-majoneesi mögin rukkikorvikestes. Maha need igatahes müüdi, tundub, sest tühja taldriku sain õhtul tagasi :D

Päris alguses viitsisin isegi mõned “olustikupildid” teha – ma olen hästi laisk pildistaja, aga praegu on küll hea meel, et need mälestuseks jäid.

Neid kitsekesi imetlesin ja mõtlesin, et osta ei raatsi kohe kuidagi…

Ja oma esimese õnneloosiga võitsin ma… KITSE! Te ei kujuta ette ka, kui rõõmus ma selle üle olin :D Ja te ei kujuta ette,  KUI PALJU ma tähelepanu ja kommentaare sain, kui järgmised tund aega ringi jalutasin, kits kaenlas :D

Järgmise õnneloosiga võitsin ägeda mütsi!

Poiss kauples endale välja mõõga ja kilbi :)

Mina käisin mitu korda imetlemas ja lõpuks ostsin ära meie viienda klassi õpilase kunstiteosed… Nii ägedad värvilised :)

Plika sai endale kassisaba, on sellest siiamaani ahvivaimustuses ja käib sellega igal pool, kaasa arvatud koolis :D

Ütleme nii, et ma võtsin laadale kaasa 70€ ja maksin ikka lõpuks kohvikus veel veidi kaardiga ka :D Aga ma olen tõesti rahul meie ostudega, kõik kooli õpilaste või vanemate käsitöö ja kogu raha kooli heaks :) Õnneloosiga sai veel muidki asju, aga kõiki ei hakka siin vast üles lugema.

Esimest aastat sain ka kontserti nautida. Kuna mulle saabus selleks hetkeks ootamatult ka parim seltskond, oli kohe eriti tore :)

Dec 152018
 

Appi, ma sain totaalse šoki, sest WP uuendas ennast 5.0 peale ja postituse kirjutamine kast oli totaalselt pea peale keeratud… Kõik oli teistmoodi ja ebamugav, teksti ei saanud paremalt sirgeks joondada, sest justify nupp puudus, korraga ei saanud postitusse palju pilte lisada muudmoodi, kui galeriina, mis aga tähendas, et ma ei saanud piltide kirjeldusi kirjutada mitte harjumuspäraselt tavalise tekstina enne pilti, vaid pealkirjana pildi alumisse äärde… Õudne! ÕNNEKS ma googeldasin ja leidsin, et on olemas plugin, mis vana postituse kirjutamise versiooni tagasi annab ja ei saanudki südarit suurest vihastamisest. Saan ikka kõik plaanitud pildipostitused ära teha.

Ühesõnaga harilik – tulin kiiret advendilaada pildipostitust tegema, aga jäin siis vanemaid fotosid vaatama ja tõdesin, et oktoober ja november jäid blogis täitsa vahele. Kuna mul on üle pika aja selline täitsa vaba õhtu, kus jagub aega ja viitsimist ning magamaminekuga ka kiiret pole, siis võtsin kätte ja sorteerisin kõik ära. Saab tagantjärele mõned killukesed üles, et oleks tulevikus mingidki mälestused :)

Üks mõnus septembri nädalalõpp. Hommikusöök kassiga:

Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotletid olid vahepeal mu totaalsed lemmikud:

Oktoobri alguses sain 6 ruumi pliidipuid. Tänu sõbra abile ja hilisemale lapstööjõu kasutamisele (Plikal oli pinginaaber külas ja kõik pandi tööle :D) sai need isegi ühe õhtuga ära laotud. Töö kiire ja korralik :P

Õpetajate päeval käisin õpside bändi kontserdil:

Ja nädal hiljem jälle oa-suvikõrvitsakotletid :D Siit on näha ka see, et kotlettide praadimise juurde käib mul ALATI vein, see on lihtsalt nii tüütu tegevus muidu :D

Üks mõnus laupäevaõhtune veinijoomine Liisiga. Need pildid, kus me ise peal oleme, jäägu privaatseks, aga vähemalt paar olustikupilti, mis ülejäänut meenutama jääb… :D

Oktoobri keskel käisime Annikaga rannapargis sügist otsimas. No tsipakene leidsime ka!

Kui mul oli elus parasjagu väga keeruline periood ja täitsa lambist jalutas tööl laua juurde kolleeg sellise “abipakikesega”… Tegi ikka südame ütlemata soojaks :)

Käisime kolleegidega Lätis väljasõidul. Jäätisevabrikust on mul nii kehvad pildid, et ma ei hakka üldse üles panema, aga saime ohtralt jäätist degusteerida, sealhulgas pärleid ning musta värvi jäätist, mis oli tehtud samal päeval, polnud jõudnud veel täielikult külmuda ja oli nii mõnusalt kreemjas…

Ja siis õlletehas, millest ma paar klõpsu siiski blogi jaoks leidsin. Ma ju üldse õlut ei joo, aga sügisel oli üks selline periood, kus ma eksperimenteerisin ja maitsesin erinevaid õllesid, seega Lätis sai sellega jätkatud… Ütlen ausalt, “tavaline” õlu mulle ikkagi üldse ei maitse :D See-eest kirsiõlu – eriti see, mis sisaldab ehtsat kirsimahla – on imehea… Ja üks ingveriõlu, mida proovida sain, oli ka väga mõnus. Nii et kui te tahate, et ma õlut jooks, siis need kaks sobivad kindlalt ja igasuguste muude maitsega õllede proovimisest olen ka endiselt väga huvitatud.

Oktoobri lõpuks tuli korraks lumi maha. Aknal on Plika poolt pärimusringis tehtud “lehed” :)

Dec 072018
 

Töönädal algas ja lõppes kooli advendilaadaks valmistumise tähe all. Esmaspäeval käisin tähekesi voltimas, täna kooli kaunistamas…

Eile õhtul küpsetasime piparkooke. Kassid olid kõik abiks… Magasid köögis ja olid nunnud. Vahepeal jälgisid hoolega toimuvat. Vahepeal läksid piparkoogitaignast pöördesse ka :P

Stiilinäiteid tänaõhtuse kaunistustiimi tööst:

Õhtul koolist tulles olin väsimusest täitsa sooda (ja mina lahkusin juba pool kaheksa, kangemad lõpetasid seal peale ühtteist – ma ei tea, kuidas nad jaksasid…). Läksin tee peale jäävasse poodi, et glasuuri osta, aga kuna ma seal muidu pea kunagi ei käi, oli paigutus võõras ja ei suutnud kuidagi leida. Seisin juhmi näoga keset poodi ja kurtsin chatis sõbrale, et kangesti tahaks jonnida. Glasuur oli muidugi nina all, ma olin lihtsalt pime, pidin müüjalt abi küsima :D Söögi suhtes ei suutnudki miskit välja mõelda, nii et tulin koju ära ja lükkasin Rimi pitsa ahju.

Õnneks väike puhkepaus pitsa ja kohviga laadis nii palju, et jaksasin piparkoogid ära kaunistada, pakkida ning kappi peita – et kassid neile öösel 1:0 ei teeks ja oleks ikka homme midagi kaasa võtta :D

Mõned piparkoogid said ikka isiklikuks tarbimiseks ka :P

Lapsed küpsetasid Eksabikaasa juures homsesse kohvikusse vahvleid ja jõudsid ka koju alles kell üksteist. Mina valmistusin lisaks piparkookide kaunistamisele soolaste ampsude meisterdamiseks, need teen küll alles homme hommikul valmis… Ja nende kaunistamiseks unustasin küll kraami osta, nii et tuleb homme hommikul veel poodi jõuda…

Aga hommik on kindlasti õhtust targem :P

Dec 022018
 

Päkapikukraami oli õnneks meeles õigeaegselt soetada, tänu tööl lõunalauas aset leidnud vestlusele, aga mõtted on igal pool mujal kui jõuludel, seega tabas mind tänane advent pisut ootamatult. Otsustasin, et kõik on siiski kontrolli all – Plika oli eile piparkooke küpsetanud, mandariinid olid olemas, küünla panin põlema, jõululaulud panin mängima…

Inimesed mu ümber olid toredad ja kassid nunnud.

Pesu sai pestud, kodust koristasin suurema läbu enam-vähem ära, õhtul meisterdasime Plikaga lumehelbekesi ka. Tervelt ühe saime kumbki valmis :D

Ei saaks öelda, et nüüd mingi räige jõulutunne oleks, aga oli üks täitsa mõnus tsipakene jõuluhõnguline päev.

Ja rohkem ju polegi vaja?

Dec 012018
 

Mul on nõeltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ülearu ei vaimusta (ütleme nii, et süstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle süsti tehakse või verd võetakse, ükskõik kust, vaatan pigem kõrvale ja soovin, et oleks ilma läbi saanud :D Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame üle. Ma ei usu, et ma nõela vaadates ära minestaks, nii nõrganärviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha näha ühtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

Ühesõnaga, hoolimata mu võrdlemisi jahedast suhtest enesesse nõelte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid ähmane mälestus, et vähemalt korra olen (üli)kooliajal käinud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tänav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jõudmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jõudnud :)

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi väljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jälle jäi.

Veebruarist töötan suuremas ettevõttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema :) Ma kohe võtsin plaani, et jess, teeme ära.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rõõmud :D

Ja kui nüüd lõpuks järjekordne kuupäev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi läks õnneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et äkki on hemoglobiin madal või mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupõlvenimega oma andmebaasidest üles ja Pärnus olengi käinud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gümnaasiumi lõpetamist. Tuleb meelde küll, üks kunagine klassiõde ja sõber oli usin doonor (ja elas Metsa tänaval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa võttis. Ja ma TEAN, et ülikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jõudsin? Pole kindel. Võib-olla jah, võib-olla ei. Vabalt võib olla, et see esimene kord jäigi ainsaks.

Nüüd mult küsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kõhn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on väga hea) ja vererõhk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kätt, kui nõela sisse torgati :)

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ülejäänud päeva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg ära unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kõnnin kiiresti, räägin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. Käisin paar tundi pärast vere andmist autol ülevaatust tegemas, sealt pidin koju sõitma ununenud dokumentide järele ja siis tagasi, ühesõnaga käimist ja tegemist oli… Aga kõik oli hea.

Õhtupoolikul tabas küll surmväsimus, aga see oli ilmselt eelkõige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vähe maganud. See sai samal õhtul parandatud :)

Ühesõnaga mul on ülevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel :) Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nüüd värsket verd. Värske veri on alati kasuks :)

Nii et kolme kuu pärast jälle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku võtma ning sammud Metsa tänava poole seadma). Loodame parimat :D

Nov 272018
 

See on tegelikult põhjus, miks ma täna õhtul blogima tulin… Ja kuna need teemad olid üksteisega nii seotud, siis pidin kõigepealt kaks eelmist postitust valmis kirjutama, enne kui asjani jõudsin :) Mis tähendab, et kell on kuradima kolmveerand üks ja ma peaks ammu magama. Aga emotsioon tahab välja kirjutamist ja see on ometigi olulisem.

Ühesõnaga, käisin täna kinos. Pikalt planeeritud, eelmisel esmaspäeval jäi käimata, sest jäime piletite ostmisega hilja peale, ees polnud nõus istuma, hilisele seansile ei viitsinud minna… Ja muude päevade piletid põlgasin kalliks, sest noh, mul on tänu autoremondile kerged likviidsusprobleemid. Kaidi jõudis vahepeal juba korra ära käia, aga tuli täna minu ja Annikaga teist korda veel. Seekord sain piletid taharitta ja koht oli suurepärane. Keskel istuda on minu jaoks ka liiga ees :P

Igatahes. Ma läksin kinno täiesti puhta lehena. Muidugi ma teadsin Queeni ja Freddie Mercuryt ja nende kuulsamaid lugusid, aga taustast – null. Ma ei teadnud isegi seda, et Mercury oli gei :D Noh, sain teada, kui filmist lugesin. Kuna ma midagi ei teadnud, ei häirinud mind ka faktivead, mida mitmel pool mainitud on.

Isegi treilerit polnud ma näinud ja see on minu puhul täiesti uskumatu. Tavaliselt ma puhtalt treileri põhjal otsustan, kas tasub kinno minna või mitte (ega saa absoluutselt aru inimestest, kellele ei meeldi treilereid vaadata, et ei tekiks eelarvamus vms). Seekord teadsin, et tasub :) Teadsin filmist mitte midagi teadmata, et ma tahan seda näha.

Aga kogu see film… Lihtsalt super. Suhteliselt pikk, aga terve selle aja oli pilk ekraanile kleebitud. Ja see muusika… Lihtsalt võrratu. Lummav. Ikka päris mitu korda tuli mõnus kananahk ihule seda kuulates. Kui film läbi sai, ei tahtnud üldse saalist ära minna. Oleks hea meelega istunud ja kuulanud, kuniks lõputiitrid läbi. Kuna olin seltskonnaga, ei hakanud seda siiski tegema. Selle asemel tellisin Kaidilt kojusõiduks Queeni lugusid. Kui kohale jõudsime ja autost välja tulin, palusin Kaidil muusika põhja keerata ja tantsisin maja ees tänaval. Täiesti normaalne :D

Mulle tundub, et mõnda aega ma nüüd kuulan vist autos ka Queeni.

Ja seda filmi tahaks veel korra näha. Lihtsalt sellepärast, et nii hea oli. Saan täitsa aru, miks Kaidi teist korda tuli ja miks Liis ka juba kaks korda kinos käinud on.

Nii et järgmisel esmaspäeval äkki. Kinos käimine on minu jaoks tavaliselt eranditult seltskondlik tegevus, aga seekord vist pole kedagi kaasa võtta ja see mõte ei häirigi mind väga…

Peab ikka rohkem kinos käima. Mõned asjad on suurelt ekraanilt paremad. Emotsioon on seda täiega väärt.

(Ja KASSID! Seal filmis oli PALJU KASSE! I was sold from the first minute :D)

Nov 272018
 

Mul on endiselt see igikestev probleem, et ma ei oska defineerida muusikastiile, mis mulle meeldivad ja kogu muusika, mis ma olen siit-sealt kokku kogunud, on nii rändom, et ma ei oska seda kuidagi iseloomustada… Ja et kui ma tahan autos kõva mürtsu kuulata, siis ma olen suisa hädas, sest see võiks ka hea olla ja neid lugusid on küllaga, aga mul ei tule ükski meelde :D Tantsimiseks sobivate lugudega on umbes sama häda – miskipärast moodustavad mu playlistist enamiku sellised rahulikumad lood, mida hea tööl või kodus õhtuste tegemiste taustaks kuulata. Aga kui tahaks rohkem kärtsu ja mürtsu, selle koha pealt jääb mu playlist nõrgaks.

Igatahes, olen tükk aega tahtnud oma viimase aja lemmikuid jagada. Endal ka hea hiljem meenutada, mis muusika millal mu ellu tuli…

Selline minu jaoks täiesti tundmatu tandem nagu Kruder & Dorfmeister sattus tänu ühele inimesele mulle mõnda aega tagasi ette ja sellest remixist jäin mõneks ajaks peaaegu et sõltuvusse. Aaaaga kuna ma ei taha väga neid ebavajalikke meenutusi ja mälestusi hetkel, siis ma seda hetkel enam ei kuula :) Üks lugu, mis mulle eriti sümpaatne on:

Siis kuulasin tööl vahepeal oma vana lemmikut Fyfet ja selle playlisti viskas Chet Fakeri, kes viimasel ajal on tegev pigem oma kodanikunime Nick Murphy all. Tema uuem kraam mulle niiväga ei istugi, aga Chet Fakeri ajaperioodist on mul 14 lemmiklugu, mille playlisti ma olen praeguseks juba liiga palju kuulanud :) Kõiki 14 lugu ma siia ilmselgelt panema ei hakka ja mul on raske isegi suurimaid lemmikuid välja valida, aga mõned…

Ja tänane avastus… Üks mu viimaste aastate suurimaid lemmiklugusid, mida olen korra varem kindlasti juba jaganud ja mis on ühtlasi mu telefonihelin (video vaatamine omal vastutusel, ajab ihu imelikuks):

Täna valitud playlist läks mingil hetkel väga rändomiks kätte ära, nagu see Youtube’is tavaliselt juhtub… Ja siis järsku kuulsin tuttavat meloodiat täiesti uues kuues:

Te ju teate mu armastust saksofoni ja tšello ja üleüldiselt igasuguse hea muusika vastu väheke klassikalisemate instrumentide esituses… Kui ma siis avastan oma suure lemmikloo sellise artisti esituses:

MEUTE is a Techno Marching Band – a dozen drummers and horn players from Hamburg/Germany who fulfil the job of a dj with their acoustic instruments.

No lihtsalt fantast :) Kuulasin nende muid lugusid ka, ei jätnud mingit sügavat muljet, techno pole ikka päris minu teetassike… Aga see üks… No mis te arvate, mida ma ülejäänud tööpäeva repeadi peal kuulasin… Ja nautisin.

Kas peale minu on veel keegi nii hull, et kuulabki ühte lugu mitu tundi järjest? Mulle on jäänud mulje, et kõiki teisi ajab selline komme hulluks :) Ilmselt mind ennast ajaks ka, kui keegi kuulaks tundide kaupa lugu, mis mind ükskõikseks jätab :P