Tikker

Oct 172020
 

Mul oli mingi teise ringi pusle, ilmselt Uuskasutuskeskusest, kus ühes karbis oli kaks puslet… Panin need mõlemad septembris kokku, ühest sai juba varem pildid üles pandud, teine siis nüüd siin.

See segadus siin on täitsa mu enda süü. Ma poleks pidanud Mustu peale röögatama, vaid ta vaikselt laualt ära korjama. Ta pani ehmunult plehku, aga ma olin pusle liiga ääre peale jätnud, nii et osa kukkus põrandale. See on sihuke vanem pusle ka, kus tükid pole nii tihedalt.

Kaks tükki jäi lõpus puudu, ühe leidsin veel hiljem kuskilt põrandalt, aga teist ei leidnudki… Pole sugugi kindel, kas oli kohe puudu või siiski kuskil elutoas veel peidus… Aga noh, mis seal ikka. Need pusled olid selline ühekordne ettevõtmine, annan nüüd südamerahuga ära.

Oct 172020
 

Kaalusin kasse millalgi kevadel ja täna uuesti. Mustu ja Paksu kaalusid täpselt sama palju – vastavalt 4,4kg ja 6,7kg. Säde aga on juurde võtnud – 5,2kg asemel nüüd 5,5kg :D

Fotosid on… No mitte päris sada, aga palju puudu ei jää. Seekord ei saa Kaaslast süüdistada, KÕIK pildid on minu tehtud. Põhjus lihtne – olen viimase kuu olnud kodukontoris, mis tähendab, et mu tööpäevad mööduvad diivanil, süles arvuti ja sageli ka mõni kass. Kui mitte päris süles, siis vähemalt läheduses :P

Ja no ei tüdine ma eales ära nende pildistamisest, ehkki ma saan aru, et rangelt võttes pole midagi uut. Nad on lihtsalt NII armsad. Sama nunnud nagu beebid :D Täielikud stressimaandajad. Kuidas ma soovin, et saaks Kaaslasele ühe haiglasse sokutada :D

Säde arvab mu töö tegemisest nii:

Continue reading »

Oct 012020
 

Nii, tuleb kähku kirja panna, enne kui uued emotsioonid peale tulevad :P

73. Arnold Schwarzenegger “Total Recall: My Unbelievably True Life Story” 5/5 (656lk, 29. august – 17. september) – Klari kirjutas sellest nii köitvalt, et võtsin kohe lugemisnimekirja ja vaimustusin samamoodi. Goodreadsis kirjutas, et raamatu teine pool läheb igavaks, sest see on kõigi tema poliitiliste otsuste õigustus – no seda küll, et võib-olla algus oli huvitavam… Aga mul oli ausalt sellest poliitikast ka täitsa põnev lugeda. No ja see mees ise… Fantastiline. Eesti keeles ka täitsa olemas, otsige raamatukogudest.

74. Delia Owens “Kus laulavad langustid” 4/5 (392lk, 17.-21. september) – seda raamatut kõik jubedasti kiidavad, nii see mu listi sattus. Alustasin inglise keeles, kuid jätsin õige kiirelt pooleli, sest ingliskeelsed looduskirjeldused pole mu tugevaim külg ja arvestades kui palju neid oli, tundus mõttekam eesti keeles lugeda. Hea otsus :) Algus oli igavavõitu, aga mida edasi, seda mõnusamaks läks. Igati nunnu raamat. Ja väga üllatav lõpp. Aga ei spoili siin neile, kes pole lugenud. Soovitan soojalt.

75. Nora Roberts “Hideaway” 4/5 (454lk, 17.-24. september) – nagu alati, nautisin ma meeletult inimesi, kogukonda, suhteid… Algus oli raamatul minu jaoks köitvam, lõpp nagu pisut vajus ära. Aga hea sellegipoolest ja soovitan.

76. Susan Luitsalu “Minu maailm” 4/5 (240lk, 24.-26. september) – ma väga naudin Susani kirjutisi, nii et pole üllatav, et mulle väga meeldis. Aga Minu-sarja puhul on ühe riigi/linna kohta kirjutatud raamatud ikkagi minu jaoks üle kõige, sest seal on võimalus rohkem süvitsi minna.

77. Raul Oreškin “Minu Peipsiveer” 4/5 (320lk, 26.-28. september) – Peipsiääre tegemistele olen seni kaasa elanud läbi Herzi blogi, nii et väga põnev oli lugeda natuke nagu tuttavat, aga samas hästi palju uut, kellegi teise silme läbi. Ja leida loost mitmes kohas tuttavaid inimesi :)

78. “Sütevaka lood” 4/5 (216lk, 28.-29. september) – hehe, Klari ka kirjutas sellest just, jõudis must ette :) Minagi Sütevaka vilistlane, küll mõnevõrra hilisem väljalase. Käisin 30. juubeli vilistlaste kokkutulekul ja raamatut oli ka muidugi vaja. Ja no väga muhe lugemine oli. Mõned asjad olid seal pisut šokeerivad – no näiteks, et päris pikalt õpetajad suitsetasid õpetajate toas ja kui aknad-uksed olid lahti, siis oli terve kool tuuletõmbuse tõttu konihaisu täis. Really? :D Ma nimelt vist käisin seal juba siis, kui nad veel suitsetasid. Või noh, mina alustasin, kui Ellermaa oli direktor, majas suitsetamise keelas ära järgmine direktor… Ma ei mäleta küll mingit haisu :D Ja see, kuidas seal üheksakümnendatel joodi :D Ok, seal raamatus oli tegelikult hästi palju muud kui joomine ja suitsetamine, eks, lihtsalt muu polnud nii üllatav. Tore oli lugeda tuttavatest õpetajatest, ajaloost, arengutest pärast mu lõpetamist, üritustest läbi aegade jne. Sütevaka on üks mõnusalt pungine kool, ma ütlen. Mu suur unistus on, et mõni mu laps ka selle lõpetaks, aga nende eest ma valida ei saa ja peale suruma ma neile seda kindlasti ei hakka… Aga kui põhikooli lõpp läheneb, siis kindlasti mainin seda varianti väga aktiivselt :P

79. Helen Pollard “The Little Shop in Cornwall” 4/5 (298lk, 28.-30. september) – tahtsin lugeda midagi kerget ja nunnut. See raamat oli mu lugerisse sattunud pooljuhuslikult Goodreadsis ette jäämise tulemusena. Autor oli mu huviorbiidis hoopis Prantsuse külalistemaja sarja pärast, mida Minna vist kiitis – need kolm raamatut on mul ka lugeris olemas, aga veel lugemata :D Igatahes, raamat oli mõnus ja üsnagi minu tüüpi. Ma lihtsalt ei tüdine eales raamatutest, kus on mõnusalt kirjeldatud väikelinna elu, kogukonnatunnet ja toredaid inimesi. Natukene poolikuks jäi minu jaoks lõpplahendus – “paha” arvasin ma ammu ära, aga üks teine probleem jäi minu jaoks liiga õhku, oleks meeldinud mingi konkreetsem lahendus või edasiminek. Aga nojah, mis seal ikka. Tore raamat igatahes – Minna, sulle kindlasti meeldiks, aga seda eesti keeles veel pole.

Ühesõnaga – taas kord oli tunne, et üldse eriti ei lugenud ja lõpuks tuli kokku seitse raamatut. Nagu ka eelmised kaks kuud :D Ja pigem loen ma rohkem kuu lõpupoole. No viimati läks pool kuud ainuüksi Arnoldi seltsis :D

Ma täna kirjutasin kogu aasta raamatud Excelisse ka, et lihtsamini statistikat teha :P Sel aastal siiani 79 raamatut ja 24 820lk. Kuude kaupa aga nii:

Kuu Raamatuid Lk arv
Jaanuar 10 3149
Veebruar 9 3098
Märts 3 1095
Aprill 10 3189
Mai 18 4779
Juuni 8 2523
Juuli 7 2478
August 7 1933
September 7 2576
Oktoober
November
Detsember
79 24820

Põnevusega ootan, palju aasta lõpuks kokku tuleb. Ilmselgelt rohkem kui 100 raamatut ja 30 000lk, mis mu eesmärgiks oli. Ja ma olen tegelikult niigi suht vähe lugenud :D

Sep 292020
 

Verd andnud olen ma regulaarselt viimased kaks aastat.

2019 lõpus tahtsin annetada munarakke, aga öeldi, et ma ei sobi vanuse pärast, olin siis 35.

Elundidoonorluse nõusoleku kohta olin mõelnud linnukese digiloosse teha juba ammu-ammu (Grey anatoomia mõjud :D), aga polnud arvuti taga olles kunagi meeles… Eile olin arvutis, ID kaart käepärast – tegin ära, võttis ca 2 minutit :) Näe, siin juhendab, kuidas.

Ajendatuna Kaaslase haigusest otsustasin hakata ka luuüdi doonoriks. Tõenäosus, et minu luuüdi talle sobiks, on väga väike (peavad sobima igasugu näitajad – koesobivuse kohta pisut infot siin), aga mõte sellest, et ma võin aidata kedagi, kes praegu minule ja Kaaslasele sarnases olukorras ootab… Suurima heameelega.

Otsisin hiljuti välja, et luuüdi doonoriks saab registreerida Pärnu veretalituses ja mõtisklesin just endamisi, kas seda saab teha samal ajal, kui nagunii verd andma lähen – mulle oli just hiljuti tulnud sõnum, kus öeldi, et 0+ grupp on väga oodatud. Nagu tellitult kirjutas Mallu eile postituse, kust sain kinnitust, et jah, saab samaaegselt nii verd anda kui luuüdi doonoriks registreerida.

Kui ma viimati verd andsin, oli mu hemoglobiin alumise piiri peal – 125, sellest vähem enam polekski saanud. Täna hoidsin pöidlaid pihus, et poleks langenud – ja tulemus oli 145. Hämmastav! Ma nimelt vahepeal rauda lisaks ei võtnud, täitsa iseenesest tõusis see tase mai keskpaigast praeguseks nii palju. Olin väga rõõmus.

Täitsin veretalituses luuüdi doonoriks hakkamise kohta ka ankeedi, verd võeti lihtsalt pisut rohkem ja tulin rõõmsalt koju ära.

Õhtul lugesin netist, et luuüdi doonoriks saab registreerida kuni 35 aasta vanuseni ja ehmatasin. Imestasin, kuidas mind tagasi ei saadetud – olen 36. Aga otsisin edasi ja leidsin siit sellise info:

Luuüdi doonorite registriga saab liituda vanuses 18- 40 eluaastat ning doonorite registri liige saab olla kuni 55. eluaastani. See vanusepiirang on kehtestatud eelkõige doonorite tervisest lähtuvalt, sest väga paljude haiguste esinemissagedus vanusega tõuseb.

Loodame, et see 40 siis ikka pädeb. Sest ma tõesti tahaks olla seal andmebaasis.

EDIT: ja sain täna sellise kirja. Nii et siis ikkagi 35. Jäin napilt hiljaks :)

Täname, et olete otsustanud liituda vereloome tüvirakkude doonorite registriga, kuid alates 25. veebruarist 2020 ei võeta meilt üle 35 aastaste doonoriks soovijate andmeid vastu. Reegleid vanuse osas muudeti eelkõige patsiendi ravitulemusi silmas pidades. Noorte doonoritega saavutatavad tulemused on märgatavalt paremad. See trend on kõigis maailma registrites, mitte ainult Soome registris.

Nii et – tervis korras, vanus kuni 35? Tahad teha midagi head? Hakka luuüdi doonoriks. See on imelihtne. Täidad lühikese ankeedi, annad pisut verd ja ongi kõik. Veri saadetakse vastavasse kohta, analüüsitakse vajalikul moel, sind pannakse andmebaasi – ja kui oled kellelegi match, võetakse sinuga ühendust.

Võid päästa kellegi elu :)

Sep 192020
 

Ligi aasta aega tagasi, oktoobri lõpus 2019, ostis Kaaslane piletid Lords of the Sound kontsertile “Music Is Coming”. Tegu on Ukraina sümfooniaorkestriga, mis esitab kaasaegset filmimuusikat.

Ja siis tuli koroona ning kontsert lükati sügisesse. Juhtumisi täpselt sellele päevale, mis oleks olnud minu ja Eksabikaasa 11. pulma-aastapäev :D Ma niimoodi irvitasin ja tegime Kaaslasega nalja, et saadame kindlasti Eksabikaasale kontserdilt selfi.

Aga nojah, juhtus hoopis nii, et Kaaslane veedab oma aega üksikpalatis… Ja mina pidin endale seega uue deidi leidma. Ja Eksabikaasa miskipärast ei tulnud :D Ma isegi kuulutasin korra FB-s, aga keegi ei reageerinud. Ja siis lugesin Stuudiumist Plika reedeste tundide kirjeldust, kus muusika all oli kirjas: Mis on sümfooniaorkester? Kes on dirigent? Ja küsisin Plikalt – tahad, lähme kontserdile, näed elusast peast? Plika oli nõus.

Ja nii me siis läksimegi. Ja see kontsert oli ÜLIäge! Kokku 20+ esitust peamiselt erinevatest filmidest (Harry Potter, Lord of the Rings, Pirates of the Caribbean), sarjadest (Game of Thrones, Vikings, The Whitcher), isegi arvutimängudest (Mortal Combat, World of Warcraft, Assassin’s Creed). Iga loo ajal lasti ka vastava filmi/sarja/mängu kohta suurelt klippe taustaks seinale… Enamik olid instrumentaalpalad, aga mõnel esitusel oli ka vokaal lisaks ja see oli eriti võimas.

No ja siis kõige lõpus oli veel mitu ülilahedat üllatuspala, aga ma mõtlen, et kui on üldse mingi võimalus, et keegi mu blogilugejatest peaks homme sellele kontserdile veel minema, siis ma igaks juhuks ei ütle :D

Plika nautis kontserti sama palju kui ma ise, tema lemmik oli “Guardians of the Galaxy” – lauluks “Hooked on a Feeling”, mida meie generatsioon teab Ally McBeali sarjast :D Ma avastasin, et mul on selle sõnad osaliselt ikka veel peas – müstika, mis asjad ajust välja ei tule… Seda laulu lauldi duetina.

Üks solistidest oli täitsa müstiline. Kui ta esimest korda laulis, siis paistis, et naine. Alles hiljem, kui ta uuesti lavale tuli, siis vaatasime, et oot, seesama, kes alguses ja vist hoopis mees. Ja no lõpuni ei olnud kindlad. Pikad sirged juuksed ja hämmastav hääletämber. Selles videos on näha ja kuulda:

Ju ta ikka mees on, sest teine solist oli naine :D

Mul on väga hea meel, et saime Plikaga koos kontserdil käia ja meil oli koos väga tore. Samas igatsesin aga nii väga Kaaslase järele – tema oli ju see, kes need piletid ostis ja nii väga oleks tahtnud seda elamust temaga jagada…

Ehk tulevad nad kunagi veel Eestisse tuurile, nii et saame koos ka nautida :)

Igal juhul oli üliäge.

Sep 182020
 

Rõõmustasin mina, et talvepuud on meil olemas ja sellega mureta, kui Kaaslane ükspäev teatas – ah, ma tellisin siin ligi tonni briketti, reedel tuuakse ära. No tänks, eks :D

Ja toodigi täna lõuna ajal, peaaegu minu kõrgune kott:

Sinna värava juurde see esialgu minust jäigi, sest keset tööpäeva ei hakanud ma nendega ilmselgelt miskit ette võtma.

Kaaslase vend pidi mulle õhtul appi tulema, nii et kui ma olin pärast tööpäeva lõppu poes käinud ja Poisi ning tema pinginaabri klassivenna sünnipäevalt jalkatrenni sõidutanud, jõudsin koju tagasi, vahetasin riided ja läksin kuue paiku välja ettevalmistusi tegema. Brikett pidi minema kastidega varju alla, aga varjualune oli nii asju täis, et sinna poleks mitte midagi mahtunud. Tõstsin seal siis asju ringi, tekitasin käiguraja ja veidi ruumi, loopisin garaažist kõik sinna kogutud kastid välja.

No ja siis hakkasin lihtsalt otsast pihta, briketti kasti laduma:

Ootamatult sai abikäsi palju enam kui ootasin – vend tuli oma kaaslasega, Annika helistas ja uuris, mis teen, tuli ka appi, Plikagi lõi käed külge. Küllap oleks Poisski aidanud, aga ta oli just jalkatrennis jalale haiget teinud ja lonkas täiega.

Kaste meil muidugi nii palju polnud, et kogu see tonn (no päris nii palju polnud, pisut vähem – äkki 900kg? Või 700?) ära mahutada, aga Kaaslase vend ehitas kastidest “seina” ja sinna taha sai siis lihtsalt kõik ülejäänud lahtiselt kuhja kallata.

Kolmveerand kuus nad jõudsid ja kolmveerand seitse oli KÕIK tehtud. Täielik ulme! Nii kiiresti pole kunagi ühedki küttepuude talgud läinud :D Pean tunnistama, et briketti oli palju lõbusam kasti laduda kui puuhalge riita. Sihuke lihtne sümmeetriline värk :P

Järgnes mõnusalt seltskondlik õhtu, sain tänutäheks kõigil kõhud täis sööta.

Nüüd siis talveks valmis. Igakülgselt.

Ma olen nii tänulik, et see kõik nii lihtsalt ja meeldivalt läks.

Sep 172020
 

Kui väikesed Maximad on poed, millest ma parema meelega eemale hoian, siis me suur Maxima on põnev. See pole kindlasti parim koht, kus kiirelt oma igapäevaseid sisseoste tegemas käia – see on lihtsalt nii suur, et juba ringi käimine võtab aega. Mina käin seal tavaliselt korra-paar nädalas ja ostan siis korraga kõik vajaliku. No näiteks värske kraami valik on seal väga hea, 200g spinat ja rukola maksavad kõigest 1.49€ (lisaks rahale ka pakendi kokkuhoid – üks kilepakend iga 200g kohta vs kilepakend + plastkarp iga 100g kohta). Ube tomatikastmes inglise hommikusöögi jaoks ostan ka sealt – Maxima enda brändi. Olen aja jooksul vist pea kõik erinevad saadaolevad läbi proovinud, see maitseb “õigesti” ja hind on kõigest 0,75€. Rimi omad olid ükskord tulisoolased, enam ei julge osta, ökovariant on liiga mage ja ma ei viitsi eraldi maitsestada, Eesti tootjate omad on pisut teistsugused ja pole nagu päris see… Heinz on lihtsalt poole kallim, küll tihti soodukas, aga ikkagi.

Aga mitte söögist ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Maxima juures võlub mind ka nende tööstuskaupade valik ja allahindlused. Ma ei saa midagi parata, et ma olen loomu poolest vaikimisi säästlik, nagu esimene lõik seda juba näitas :D Näiteks sokkide puhul ma ei näe mitte mingit mõtet neid täishinnaga osta, sest tean, et varsti tuleb jälle -40% :D No vahel on üldse kõik tööstuskaubad -40%, aga see on üks päev korra kuu-paari tagant, ma tihti magan selle lihtsalt maha. Samas on kõik tootegrupid suht regulaarselt iga teatud aja tagant terve nädala soodukas – nädalas korra ikka poodi satun, saan nii kõik vajaliku kätte.

Ega need allahindlused jäävad minust enamasti kasutamata, tihti ma tööstuskaupu üldse ei vaatagi. Aga vahel lihtsalt juhtub nii, et kuidagi juhuslikult satun sinna ja on tuju ja on soodukad ja leian midagi rõõmustavat.

Sel nädalal sattusime Maximasse suht plaanimatult ühel õhtul koos Plikaga. Tavaliselt käin ma poes Kaaslasega või üksi, lastega harva. Riided olid -40%, ma möödaminnes pisut vaatasin neid… Ja leidsin ohtralt kassipiltidega tüdrukute riideid :D Ilma lapseta lihtsalt suuruse põhjal ostmine pole mulle kunagi meeldinud, nüüd oli hea Plika kohe proovima saata. Ja ostsimegi suuruseid 146, 152 ja 158 – kõik parajad, no viimasel veits kasvuruumi on. Kõige põnevam oli aga see, et kui mina olin arvestanud, et saan 40% alla hinnasildi hindadelt, siis hiljem tšekki uurides selgus, et neil toodetel olid täishinnad hinnasildist ca poole odavamad ja sealt läks VEEL 40% maha… Ehk et ma sain kaks dressikat, ühe pikkade käistega mõnusast pehmest riidest pluusi ja ühe t-särgi kokku 12.16€ eest. Ulme :D

Kasutan seal alati äppi, sisse skännides ma täpselt hindadest aru ei saanud, alles kodus tšekki vaadates tõdesin, et NII odav. Ja ei saagi aru, miks. Ainus seletus oleks see, et need riided olid juba kõik lõpumüügi hindadega, seda on varem juhtunud küll. Aga tavaliselt on siis hinnasildil punaselt need lõpumüügi hinnad peal. Ja ei ole kaugeltki nii head suuruste valikut. No igatahes, ei kurda, üldse mitte :D

Lisaks sellele sattusin mööduma tassidest. Ma alati vaatan, aga mul suht spetsiifiline maitse, nii et kuigi paljud võivad olla ilusad, pole soovi neid osta. Ja nüüd siis… KASSID. Täpselt mu lemmikkujuga tassid, täpselt õige suurus, kollakat tooni, seega sobivad mu ülejäänud nõudega. Täishind 2.40€, soodushind 0.99€ :D No ma ilmselgelt oleks ostnud need ka täishinnaga, aga tore ju ikka, kui veel soodsamalt saab :D

Mul olid ligi kümme aastat need kollased värviliste triipudega tassid, mida ma jumaldasin, viimased kaks kukkusid millalgi mõned kuud tagasi väikese vahega puruks. Pärast viimase tassi katki minemist ma konkreetselt nutsin :D Ja sellest ajast saadik ongi mul See Õige kohvitass puudu olnud.

Meil on üldse tassidel välja kujunenud väga konkreetsed rollid, mida naljalt ei riku. Ma usun, et enamikul inimestel on oma lemmik kohvi- või teetass, aga mitte päris nii, et igal tassil oma ülesanne ja teiste asjade jaoks ei kasutata? :D

Lapsed joovad meil 99% ajast vett, kann ja klaasid on kogu aeg laua peal. Nii et tasse kasutavad nad üliharva – tee, kakao või piima jaoks (viimast ma ise kunagi ei osta, Kaaslane vahel toob lastele, aga vabalt võib mööduda kuid ilma piimata :D). Vasakpoolne on kingitus Plikale ühelt tema parimalt sõbralt. Parempoolsed jäid mulle näppu Rimis ja ehkki eelistan “ümaramaid” tasse ning kõik me muud nõud on kollased, siis must-valge mulle iseenesest meeldib (ja sobib ju kõigega :D) – no  ja kassid! Ja rattad!

Igatahes, need on laste tassid, mida meie kunagi ei kasuta.

Nii ja siin pildil on siis “meie” tassid, millest jällegi lapsed praktiliselt kunagi ei joo. Lepatriinudega on suuremad, neid on mul neli, sain kunagi Mariselt kingiks – need on täiskasvanute teetassid. Kaaslasega jõime iga õhtu teed, nüüd pole viitsinud üldse teha… Ühesõnaga neist tassidest muud ei joo :D Parempoolset väiksemat on mul kolm tükki, tulid koduga kaasa – enamik siia jäetud nõusid andsin ära, aga tassid jäid, sest meeldis nii kuju kui kollased detailid. Nendest kujunesid välja kohvitassid, mida kasutame siis, kui meil on külalised – need on pisut väiksemad ja seega jagub kohvi rohkematele :D Nendest me viimased kuud hommikukohvi joonud olemegi, aga jah, polnud See Õige. Nüüd jälle on. Kiisud :)

Tegelikult mul on kindel plaan tellida endale siit saidilt üliäge kassidega tass (see flash sale on neil seal kogu aeg ja isegi postikuluga koos ei tule ulmesumma) – jäi kunagi reklaam ette ja mängisin seal pikalt kujundamisega, sain jumala ägeda tulemuse. Kaaslase moodi meest ma ei suutnud teha, aga enda moodi naise küll :D Takistuseks sai see, et neil ei olnud võimalik valida, kummale poole tuleb pilt ja kummale kiri. Minul on kohvitass alati paremas käes ja nii oleks minu poole kiri – aga ma tahan kasse. Nende klienditeenindusest öeldi, et tõenäoliselt võib see valik mingi hetk lisanduda – olla teisedki küsinud. Nt varem oli ainult kahe kassi variant, nüüd saab ka kolm. Viimati, kui vaatasin, siis veel ei saanud valida… Aga näete, umbes midagi sellist saan loodetavasti kunagi :)

Ei, mul ei olnud tegelikult plaanis nii pikka postitust tassidest kirjutada, I can’t help it :D See lihtsalt eskaleerub, nagu juhtus ka selle klaasipostitusega :D

Sep 162020
 

2020 pidi olema stressivaba lugemisaasta, mäletate? Koroonat selles kokkuleppes polnud ja viimase nädala sündmuseid ammugi mitte.

Eelmise nädala teisipäeva hommikul läks pisut väsinud ja näost ära, aga enda teada täiesti terve Kaaslane perearstile, et uurida, miks tal sinikad ära ei kao. Vereanalüüsi tulemus oli nii kehv, et ta saadeti sealt otseteed EMOsse, kust suunati edasi Tallinna haiglasse. Öeldi, et nemad saaks transportida kolmapäeval, aga parem oleks teha vereülekanne kohe samal päeval, nii et oleks hea, kui keegi saaks ära viia.

Niisiis sõidutasin ta Tallinna ja sõitsin üksi sama targalt Pärnusse tagasi. Kolmapäeval võeti luuüdi proov, tehti kompuutertomograafia, veel vereanalüüse.

Neljapäeva hommikul saime diagnoosi: aplaasia ehk aplastiline aneemia.

Kas teie teate, mis see on? Mina ka ei teadnud.

Luuüdi puudulikkus. Ehk et luuüdi ei tooda immuunsüsteemi jaoks vajalikke rakke.

Põhjus? Seda pole siiani leitud. “Noortel vahel lihtsalt juhtuvat”, midagi sellist ütles arst. Üheks trigerdajaks oli ilmselt stress. Kas mingi füüsiline põhjus üldse leitakse – pole kindel.

Ravi? Luuüdi siirdamine. Õigemini – kõigepealt proovitakse immunosuppressantidega immuunsus nulli tõmmata, sest on väike lootus, et luuüdi selle peale restardi teeb ja uuesti vajalikke rakke tootma hakkab. Aga see on ebatõenäoline. Nii et ilmselt siiski luuüdi siirdamine. Selleks on vaja sobivat doonorit. Pere on juba kahjuks välistatud. Seega otsitakse doonorit üle-Euroopalisest andmebaasist. See võib võtta kuid.

Kas varem siis tõesti mitte midagi viga polnud? Kaaslane on aastaid regulaarselt verd andmas käinud, mina viimased 1,5 aastat koos temaga. Viimati käisime mai alguses, siis oli tal hemoglobiin kõrge ja kõik korras. Ta ise oskab tagantjärele välja tuua vaid seda, et kuskil augusti alguses tekkis väsimus, mis tasapisi suurenes – aga nii aeglaselt, et ei tundunud kuidagi suure ohu märgina. Ainsaks füüsiliseks sümptomiks olid juba varem mainitud sinikad – esimest korda märkasime neid augusti keskel, kui terve Kaaslase keha pärast vihtlemist ulmeliselt jube välja nägi. Sealt edasi sinikaid muudkui tekkis. Aga me arvasime, et lihtsalt mingi aine puudus – seda Kaaslane perearsti juurde tuvastama läkski. Arsti sõnul – kui punaste vereliblede arv oleks korraga nii palju langenud, poleks ta suutnud voodistki tõusta, aga kuna see toimus pikkamisi, oli kehal võimalik olukorraga harjuda. Ja kohe alguses küsiti, kas tal pole hingamisraskusi, mis olevat sellises seisus tavalised… Neid ei olnud üldse.

Kuna kõik sümptomid vihjasid leukeemiale, siis see diagnoos on tegelikult juba isegi hea uudis. Ja pärast siirdamist saab päris suur osa täitsa terveks. Kaaslane on noor ja tugev, tervislike eluviisidega sportlane… Seega kõik räägib tema kasuks.

Lihtsalt. Tuleb oodata. Ja uskuda. Ja positiivselt mõelda.

Kuna laenukindlustust LHV tol hetkel ei pakkunud, oli meil plaanis kohe pärast laenu võtmist teha mõlemale korralik elukindlustus. Ja õnnetusjuhtumikindlustus. Võtsime kevadel pakkumised, aga ei jõudnud nende võrdlemiseni, sest tuli koroona ja eriolukord. Kodukontor ja distantsõpe võtsid nii läbi, et lükkasime seda muudkui edasi. Siis tuli suvi ja puhkused ja… Nii lükkus võrdlemine veel edasi. Ehk et… Jäi tegemata. Kaaslasel on küll rattavõistlustel osalemiseks kohustuslik õnnetusjuhtumikindlustus, aga sellest pole antud hetkel tolku.

Sõbrad, kindlustage ennast. Kunagi ei tea.

Meil on õnneks hästi. Oleks lihtsam ja muretum, kui oleks olnud kindlustus, aga saame hakkama ka ilma selleta. Esialgu on pool aastat töövõimetushüvitis, lisaks saab taotleda töövõime toetust. Selle ajaga on juba täitsa tõenäosus terveks saada :) Aga säästame nüüd igaks juhuks nii palju kui võimalik. Kui läheb kauem, siis on abiks.

Olen läbi mõelnud ka kõige kehvemad stsenaariumid ja vastus on õnneks sama: saame hakkama.

Nii et Kaaslane on PERHis, madala immuunsuse tõttu üksikpalatis. Nädalavahetusel sain teda veel vaatamas käia – lasti koguni palatisse ja puha. Küll maski, kitli ja kinnastega ning väga lähedale minna ei tohtinud. Sellest nädalast on koroona tõttu jälle külastuskeeld. Õnneks on tal suur telekas, saab vaadata nt Eurosporti, Tour de France just käib :) Läpakas, luger, raamatud, ajakirjad – kõik on olemas. Suhelda saab ka chatis ja telefonis.

Esialgu on vaja palavik alla saada, nii et raviks on hetkel antibiootikumid ja suht regulaarsed vereülekanded. Tundub, et mõjub – palaviku number on väiksem ja Kaaslase hääl reipam. Sealt edasi, täpselt ei teagi. Tartus on vaja mingeid uuringud teha, võib-olla proovitakse neid immunosuppressante… Kumb enne, ei tea. Elame üks päev korraga.

Arst on öelnud nii seda, et tuleb valmistuda väga pikaks haiglas olemiseks, kui ka seda, et tervise paranemisel on lootust saada koju ravimite peale. Tööle muidugi minna ei tohi, aga kui saaks haigla asemel kodus doonori leidmist oodata, oleks juba tohutult palju parem. Kuidas aga sobivad madala immuunsusega kokku tööl käiv naine, koolis käivad lapsed ja kolm kassi (arvestades, et Kaaslasel on kerge kassiallergia)? Mina võiks kodukontorisse ka jääda, aga lapsi ju koolist koju ei jäta ja kasse ka asumisele ei saada… Nii et jah. Selles suhtes ei julge hetkel midagi loota ega arvata.

Sellegipoolest andsin Kaaslasele korralduse, et kui ta Plika sünnipäevaks koju ei jõua, siis 23. november oleks hea (meil siis aastapäev). Ja et jõuludeks olgu kindlasti kodus :P

Ehkki diagnoos on olemas, on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Eks kõik selgub. Vaja on lihtsalt oodata. Ja positiivselt mõelda. Ja uskuda. Kõik saab korda.

Esimeste päevade teadmatus oli kahtlemata kõige raskem. Siis ei suutnud küll kogu aeg positiivne olla. Vahepeal käisid ikka väga mustad mõtted peast läbi.

Aga praeguseks on möödas nädal ja oleme saanud olukorraga pisut kohaneda.

Nüüd olen ma jälle positiivne. Ma päriselt SUUDAN olla positiivne! Ma päriselt USUN, et kõik saab korda.

Ja on NII PALJU asju, mille eest ma olen piiritult tänulik.

Ma olen tänulik selle eest, et Kaaslane läks perearsti juurde nüüd ja mitte hiljem, mil olukord oleks võinud olla juba palju hullem.

Ma olen tänulik selle eest, et meie ümber on nii palju toetavaid inimesi. Kaaslasel on toetav perekond, minul samamoodi. On töökaaslased, sõbrad… Toetust ja häid soove tuleb igalt poolt kuhjade kaupa.

Ma olen tänulik selle eest, et ma olen nii pikki aastaid positiivsust praktiseerinud, et ma suuda seda rakendada ka praegu.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on väga hea tööandja. Tervis on kõige olulisem. Ei pea muretsema, et haiguse ajal koondatakse.

Ma olen tänulik selle eest, et me saame rahaliselt hakkama. Pool aastat saame säästa. Minu sissetulek pole ka kõige väiksem. Ja ma olen vajadusel väga osav majandaja.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime osta mõnusa kodu, ennast seal sisse sättida ja kõik olulisemad asjad tehtud.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on olemas talvepuud.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime välja vahetada auto, nii et saan praegu muretult sõita ka pikki maid – ei pea kartma, et tee peale jään, kütust kulub samuti võrreldes varasemaga imeliselt vähe.

Ma olen tänulik selle eest, et tänu kõigele eelnevale saan ma suurepäraselt koduse majapidamisega üksinda hakkama.

Ma olen tänulik selle eest, et ma oskan üksindust nautida. Või noh, nautimine on siinkohal vist pisut liialdamine, igatahes suudan olla rahulik ja rõõmus.

Ma olen tänulik selle iseseisvuse crash course‘i eest, mis elu mu teele lükkas. On nii palju (pisi)asju, mida ma polnud meie uues kodus teinud, sest ülesanded olid nii jagunenud, et neid tegi kogu aeg Kaaslane.

Ma olen viimase nädala jooksul teinud väga palju uusi asju. St, ma olen muidugi neid kõiki ka varem teinud, lihtsalt mitte praeguses kodus.

Ma olen sõitnud paduvihmaga maanteel ja Tallinna tipptunni liikluses ning jäänud ellu :P

Ma olen saanud kõrvalistujaks olemise asemel nädal aega ise autot juhtida, nii et uus auto on nüüd mugav ja “oma”. Mul on olnud pidevalt ise sõites lõpuks võimalus mõelda välja enda jaoks kõige mugavamad teekonnad kõigist vajalikest kohtadest uude koju. Pärnu on väike ja siin pole ju midagi keerulist, asi pole kunagi olnud selles, et ma ei jõuaks punktist A punkti B. Aga just need kõige efektiivsemad marsruudid, võttes arvesse ühesuunalisi tänavaid, parkimise suunda, uusi ringteid :) Enne lihtsalt sõitsime enamiku ajast koos, Kaaslane eelistas juhtida ja ega ma ju ei keelanud, mul oli kõrval mugav :D Aga iseseisvus on hea.

Ma olen vaadanud kapoti alla ja lasknud endale õpetada, kuhu mida valada tuleb. Valas küll seekord veel Kaaslase vend. Aknapesuvedelikku :D Aga ma nüüd tean, kuhu see käib ja oskan seda järgmine kord ise teha :D

Ma ostsin autole uued kojamehed. See tähendab, ma parkisin Fixuse akna alla, läksin leti juurde, näitasin näpuga parkla poole ja ütlesin: palun mu Audi A4-le uued kojamehed, palun pange külge ka :P Kümme minutit ja tehtud. Vanad kojamehed olid õudus kuubis, tegid KOHUTAVAT häält.

Ma õppisin oma nutikellal ise äratust panema. Ja magamistoa fancyl päikesetõusu imiteerival linnulauluga ärataval kellal äratust sisse-välja lülitama.

Ma olen tutvunud meie magamistoa robottolmuimeja töö- ja tühjendamispõhimõtetega ning oskan seda nüüd kasutada.

Ma olen kütnud pliiti, tühjendanud postkasti, viinud välja bioprügi, lohistanud prügikasti pärast tühjendamist tänavalt hoovi tagasi.

Paljud neist on täiesti lihtsad ja tähtsusetud pisiasjad. Lihtsalt. Seda kõike tegi varem Kaaslane :)

Kuna poes käimine ei mahu hetkel mu huviorbiiti ja nagunii on eesmärk maksimaalselt säästa, on vahelduseks ääretult tore majandada ja kappe tühjemaks süüa. Imelikult vähe süüa kulub, kui Kaaslast pole :)

Ma olen alati eelistanud töötada kontoris – pärast koroonat, sunniviisilist kodukontorit ja distantsõpet tundus kontor suisa puhkus :D Üldises plaanis oli lihtsalt tore Kaaslasega koos tööl käia. Nüüd, kus Kaaslane ei tööta ja lapsed käivad koolis, olen aga avastanud, et mu praeguse olemisega sobib kodukontor paremini. Õnneks on meil koroona tõttu endiselt täiesti vaba valik, kas töötame kontoris või kodus. Olen küll positiivne, heatujuline ja rahulik, aga samas ka ääretult rahutu. Just selles mõttes, et ma ei kannata pikalt paigal istuda. Kui on parasjagu vaba hetk ning rahutus, saan vahepeal püsti karata ja kodus midagi kasulikku teha – mõned nõud pesta, pesu kokku lappida, mis iganes. Ühesõnaga, funktsioneerin nii efektiivsemalt. Vaatame, kaua läheb, enne kui ma hakkan töökaaslaste ja suhtlemise järele nii suurt puudust tundma, et jälle kontori ust kraabin :P Ega ma 100% ajast nagunii kodus ei ole ka, vahel tuleb ikka nägu näidata. Aga jällegi asi, mille eest olen väga tänulik – et mul on töö, mis võimaldab kodus töötamist, et mu tööandja võimaldab valimist.

Nii et – positiivselt edasi. Kõik saab korda.

Ja sõbrad, kes te olete mõelnud mulle Pärnusse külla tulla, aga pole veel tegudeni jõudnud – seltskond on oodatud :)

Sep 152020
 

Mul jäi pärast suviseid suuri koristamisi viimane jupp venima ja elutuba oli pikalt nagu sõjatander. Üks laud ja mitu kasti täis ära andmist ootavaid asju, kõik kapipealsed täis vajalikke asju, millele polnud jõudnud kohta leida, kõik kapid-sahtlid kolimisejärgsest ajast nagunii suht suvaliselt asju täis topitud. Hakkasin õige mitu korda otsustavalt otsast pihta, aga ots oli alati nii kaugel (tagumine esik näiteks vajas jälle kraamimist, köögis mingid sahtlid jne), et elutoana ikka kuidagi ei jõudnud :D

Siis tuli septembri alguse tavapärane sagin kooli ja sellega kaasnevate koosolekute ning muude kohustustega, see just kaasa ei aidanud.

Aitas aga maagiline teadmine, et on tulemas külaline. Lõpuks võtsin ennast nii palju kokku ja sain raamatud nii ümber paigutatud, et juurde tulnud raamatud ka ära mahtusid… Ja sorteerisin mitu hunnikut asju ära…

Ja tegin suures sektsioonis enamiku kappe-sahtleid korda. Ja pakkisin kõik ära andmise asjad kastidesse… No ühesõnaga, pealtnäha sai korraks korda :D Need lauad seal esimese pildi peal olid vahepeal tühjad :P

Kaaslane avas pidulikult veinipudeli selle puhul, et ma sain üle pika aja jälle puslet panna. Viimati vist… Appi, aprillis?!?

Soojenduseks võetud 500-tükine sai muidugi väga kiirelt kokku, niisiis alustasin uut. Kuna Annika käis külas ja aitas panna, sai see ka lõpuks kahe päevaga kokku :D

Continue reading »