Tikker

Aug 132021
 

Kui nii pikk blogimise paus jääb, on tohutult raske jälle järjele saada.

Lootsin puhkuse ajal lisaks lebotamisele ja lugemisele kodu korda saada ja ohtralt blogida. Ei jõudnud ei ühte ega teist. Üleüldse läks puhkus suht aia taha, sest stress tuli möödunud ületöötamisest puhkusesse kaasa ja selle asemel, et lebotamist nautida, stressasin sellepärast, et ei taha koristada. Ja nii läks terve esimene (lastevaba! – nad olid mu emaga Rootsis) nädal. Teine nädal oli rohkem käimist ja suhtlemist, tuju parem… Aga koristamise ja blogimise aega sellevõrra vähem :D

Viimati sain koristusmaratoniga ühele poole eelmise aasta novembris, täpselt Plika sünnipäevaks. Tervele elamisele oli tiir peale tehtud, kõik ebavajalik sai ära antud. Nautisin mitu head kuud õndsat korda. Siis aga tuli Kaaslane koju ja rohkem asju jäi igale poole vedelema – alguses ei pannud neid tähelegi, mõtlesin, et küllap saab korda, kui ta on natuke kosunud. Siis läks töökoormus metsikuks ja mul kadus absoluutselt igasugune jaks kodus toimetada, segadus järjest suurenes.

Ajalugu kordas ennast, kodu sai taas korda Poisi sünnipäevaks – külla oli tulemas ohtralt laiendatud pere liikmeid. Ma siiamaani ei saa aru, KUIDAS sai vähem kui aastaga jälle nii palju ebavajalikku kraami elamisse tekkida, aga… Sain jälle tiiru peale ja asjad ära antud.

August on senini möödunud meeletu koormuse tähe all. Hakkasin jälle kontoris käima, et õpetada välja uut kolleegi, kes minult ühe kliendi üle võtma peaks ja minu koormus sellest tulenevalt normaliseeruma. Kuna ta tuli aga väljaspoolt ettevõtet ilma eelneva selle töö kogemuseta, siis õpetan talle kõike nullist – see on täiesti tehtav ja ta on väga tubli, aga lihtsalt võtab aega. Kui mina omal ajal ettevõtte siseselt ametikohta vahetasin, õppisin kuu aega dekreeti mineva kolleegi kõrvalt – võtsin üle kaks klienti, aga kuna olin juba kaks aastat “asja sees” olnud (küll väheke teise nurga alt) ja ühe projektis algusest peale osalenud, oli mul üsna kerge kõik uus selgeks saada – taustsüsteem oli olemas. Niiviisi nullist koolitada on aga hoopis teine tera – ja kergemaks ei tee asja see, et mu koormus on endiselt metsik ning kogu töö tuleb ju ka ikkagi ära teha. Koolitamine, avastasin, väsitab meeletult. Kui olen päevas kaks kuni neli tundi rääkinud, seletanud ja küsimustele vastanud, siis olen õhtuks täiesti omadega läbi ja ei jaksa isegi ühtki ületundi teha. Kontoris iseenesest on hästi tore, inimesed on toredad, töö on tore, lihtsalt see metsik koormus ja pidev väsimus… Aga tunneli lõpus paistab valgus :D

Ja selle väsitava töökoormuse kõrvalt sundisin end lisaks õhtuti ja nädalavahetustel veel koristama, sest noh – oli ju vaja korda saada. Reaalselt terve eelmise nädalavahetuse koristasingi hommikust õhtuni. Ok, hommikul kõigepealt magasin kaua, siis lebotasin ja kuskil pärastlõunal hakkasin koristama, siis hilisõhtuni välja. Selle nädala alguses veel ka esmaspäeva ja teisipäeva õhtul pärast tööd surmväsinuna, kui oleks tahtnud ainult diivanil leboda ja lugeda, sundisin ennast koristama… Ja kolmapäeval, kui oli Poisi sünnipäev ja võtsin vaba päeva, tegin tegelikult 1,5h ikkagi tööd ja koristasin pool päeva kuni peo alguseni… Aga jeerum, sain kõik tehtud, ise ka ei usu.

Eile oli siis esimene “tavaline” päev pärast suurt üritust korras kodus… Pingelangus oli nii suur, et kell kümme õhtul vajusin magama.

Täna õhtul tegin jälle “rõõmsalt” ületunde ja lahkusin kontorist kell seitse, aga näe, nüüd tuli isegi tunne, et blogiks millestki. Mis tähendab, et ma lehitsesin kõigepealt tükk aega nõutult fotosid ja mõtlesin, millest alustada… Ja lõpuks ei osanudki millestki alustada. Mõtlesin siis, et kirjutan vähemalt ühe postituse, ükskõik millest :D

Ühesõnaga – kohutavalt kiire on, aga vähemalt on kodu korras, nii et sellevõrra on nüüd stressi vähem ja tööl on ka lootust, et läheb paremaks. Seega on täiesti adekvaatne eeldus, et KUNAGI ma saan ikkagi blogimisega järjele. Ja hakkan jälle menüüd tegema. Ja üldse, inimese moodi elama. Sest viimased kolm kuud on möödunud nagu mingis hägus…

Kaaslasel läheb kenasti – väsib endiselt kiiresti ja eks lõplik paranemine võtab veel aega, aga tasapisi ikka paremuse poole. Nüüd hakkab vist varsti poole kohaga peamiselt kodust jälle tööle ka. Kontorisse tööle enne ei lubata, kui covid vaktsiin tehtud, seda omakorda ei saa teha enne, kui ta lõpetab ühe immuunsust pärssiva rohu võtmise, mida tuleb võtta pärast siirdamist minimaalselt üheksa kuud. Arst arvas, et täiskoormusega saaks tööle hakata ehk järgmisel kevadel – ega esialgu üle poole koormuse ei jaksakski, ka füüsilise jaksu taastumine võtab arsti sõnul tavaliselt aasta kuni poolteist. Kaaslase töö (erinevalt minu omast, mida saan 100% kodust teha) eeldab tavaolukorras tegelikult vähemalt pool ajast või isegi rohkem koha peal toimetamist, aga eks ta saab siis käia vajadusel lühikest aega ja maskiga ning selle tingimusega, et teisi samal ajal läheduses pole. Meil on muidu ettevõttes mitusada töötajat ja aeg-ajalt mõni positiivne juhtum ikka olnud. Madala immuunsusega tuleb ekstra ettevaatlik olla.

Ja noh, kuna mõne pildi võiks ju ikkagi siia postitusse panna, siis samal teemal jätkates, ikka oluliste uudistega :D – Kaaslane on endale suvega juuksed jälle pähe kasvatanud, mis aga pärast siirdamist pole enam sirged ja blondid, vaid lokkis ja punakad. Mulle eelmine look meeldis ka väga, aga see uus soeng on väga seks ja mõnus katsuda, mina olen rahul :D

Märtsi lõpus koju jõudes oli ta täiesti kiilakas. Esimene pilt on tehtud mai lõpus tema venna pulmas, siis oli juba naaatuke midagi tagasi kasvanud (pulmas tehtud pilte on meist tegelikult veel, aga neist peaks kunagi eraldi postituse tegema). Teine pilt on üsna hiljutine, juuli lõpust. Vahe on märgatav :D

Homme läheme nädalavahetuseks Mudale, aga järgmine nädalavahetus on kolmepäevane, äkki siis näiteks tuleb blogimise tuhin? Loota ju võib, midagi lubada ei julge.

Protected: Ajaloo tarbeks

 öko, plika  Enter your password to view comments.
Jul 102021
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Jul 012021
 

Kuna kahe erineva allika kaudu jõudis minuni Perekooli mure, et ma pole ammu bloginud, siis tunnen sotsiaalset kohustust elumärk maha jätta :D

Alguses oli blogivaikuse peapõhjus ilmselt see, et Kaaslane on jälle kodus ja oli muudki teha, kui arvutis istuda.

Poole mai pealt läks töökoormus nii metsikuks, et arvutasin välja – olen 1,5 kuud järjest töötanud päevas 8h asemel keskmiselt 10,5h. Mõni päev vähem, mõni päev rohkem, aga see siis keskmine. Ei ole normaalne, ei ole. Sellega seoses on mul VÄGA segamini kodu, ei mingit menüüd ja söögi tegemisega tegelevad Kaaslane ja Plika… Mina lihtsalt katsun ellu jääda.

Jaaninädalal sain viis päeva puhata, siis oleks PEAAEGU blogimiseni jõudnud, aga no ei viitsinud :D

Kui juuli teises pooles kaks nädalat puhkust on, siis võib loota, et ummistan raamatu-, kassi- ja aiapiltidega blogi ära. Seniks aga… Nautige suve!

Üks pildike tänasest õhtust ka. Lugemist pole ma jätnud, see vast teine põhjus, miks blogi kannatab. Aprillis 11, mais 8, juunis 10 raamatut. Kokkuvõtted tulevad kunagi ka, ma luban :P

Apr 162021
 

LV13. Tuntud muinasjutu uusversioon.

Naomi Novik “Välja juuritud” (Tänapäev 2016, 458lk)

Fantaasia ei ole reeglina üldse minu teetassike ja vabatahtlikult ma ühtki selle žanri raamatut kätte ei võta 😛 Antud juhul aga soovitas seda mulle üksteisest sõltumatult mitu sõpra ning lisaks sobis väljakutse teema alla – seega tundus täitsa kohane teha erand.

Ja ma olen meeldivalt üllatunud – see lugu tõesti köitis mind! Mitte et see oleks mu nüüd fantasy-usku pööranud, seda mitte – ei tunne kihku haarata järgmise sama žanri või kirjaniku raamatu järele, aga eraldiseisva lugemiselamusena igati nauditav.

Ma ei osanud mitte midagi oodata, aga üsna algusest peale läks väga põnevaks – ja nii tore oli jälgida peategelaste arengut. Põnevust ja kaasaelamist jagus küllaga kuni raamatu lõpuni – lõpp ise oli nunnu ja jättis sisse hea tunde.

Tõlge ja toimetamine tundusid ka üle prahi. Ma pole küll kaugeltki ekspert, pigem lihtsalt alateadlik keelepede. Mitte midagi ei häirinud, see on minu suust juba suurim kiitus 😃

Apr 142021
 

LV19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021.

Jana Maasik “Enne lõppu” (Tänapäev 2020, 256lk)

Ohh… Mul olid sellele raamatule kõrged ootused 🙂 Mulle üldiselt väga meeldivad noortekad, nii kergemad kui raskemad, ma kaotan ennast nende sisse kergesti ära. No ja kõik arvustused, mida ma olin lugenud, nii Goodreadsis kui siin grupis, olid samuti kiitvad.

Aga ma ei tea, kas polnud siis õige kuu seis või mis, aga… Esimest korda hakkasin lugema märtsi keskel, olin tol õhtul väsinud ja ei suutnud tegelastel järge pidada – liiga palju nimesid korraga. Midagi põnevat ei toimunud, et oleks kiskunud edasi lugema. Nii jäigi ootele ja ligi kuu hiljem üritasin uuesti, seekord lõpetasin edukalt kahe päevaga ära.

Esimene pool raamatust oli minu jaoks pigem meh. Tegelasi oli palju, meelde jätta keeruline, tegevust see-eest kuidagi vähe, vahel lehekülgede kaupa filosofeerimist, millega ma ei suhestunud.

Teine pool läks põnevamaks. Ju olid tegelased lõpuks meelde jäänud ja iseloomud nii palju lahti kirjutatud, et oskasin neist midagi arvata. No ja tegevusliin arenes ka suti hoogsamalt.

Lõppkokkuvõttes ikkagi pettusin. Just nimelt sellepärast, et ootused olid liiga kõrged 😃 Aga kuna kõik muidu kiidavad, siis ärge mind kuulake, lugege ikka ise 😃 Ei olnud halb raamat, mulle meeldis küll. Aga ei saa öelda, et VÄGA meeldis. Nii ma siis paningi GR 3 kõigi nende viite kõrvale…

Apr 142021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 11. aprillist.

Ma olen Wistingu raamatuid lugenud paar tükki enne ka. Esimene oli “Salauks” – meeldis piisavalt, et otsida netist sarja järjekord ja avastada, et eesti keeles neid kõiki polegi. Seega võtsin ette kronoloogiliselt esimese, mis olemas – “Talveks suletud”. Too raamat mind ülearu ei kõnetanud, sest olin parasjagu järjest lugenud õige mitu krimkat, kus kõigis oli läbiv narkoäri ja sellest teemast oli kerge kopp ees.

Seejärel jäi pikem paus ja nüüd mõtlesin, et võtaks veel mõne Wistingu. “Jahipenid” oligi äkki eesti keeles ilmunutest järgmine? Ma ei tea, mul on kõik sassis :D

Aga pean tunnistama, et see raamat minus ka ülearu suurt vaimustust ei tekitanud. Kuidagi igavavõitu oli alguses, ei saanud tükk aega vedama. Lõpupoole läks küll põnevamaks, aga miskipärast mul lugemine ei edenenud, pidevalt panin raamatut käest, et vahepeale midagi muud teha… Siis haarasin uuesti, sest oli ju ikka põnev ka ja tahtsin läbi saada.

Lõppkokkuvõttes ma ei saagi aru, kas ma peaksin Wistinguga jätkama või mitte. Ühest küljest nagu tahaks, teisest küljest – kui kaks raamatut kolmest olid pigem “meh” – kas siis on mõtet jätkata? Kas ülejäänud raamatud on põnevamad? Mul on ikka see kinnisidee, et kui sari, tuleb lugeda kronoloogiliselt (ehkki olen selle vastu juba eksinud ja nagunii neid kõiki eesti keeles polegi).

Eks ma nüüd istun natuke selle mõtte otsas. Karta on, et toon ikka millalgi raamatukogust veel mõne koju… Sest sari on ju pooleli :D

Apr 122021
 

Eelmise nädala teine pool läks pisut lappama, sest üks õhtu pakkus Plika ennast pannkooki tegema, nädalavahetusel jagus sööki kauemaks, kui eeldasin, sest lapsed olid laupäeval Eksabikaasa juures. Ühesõnaga osad asjad jäid tegemata ja lõplik menüü sai selline:

E 05.apr lasanje
T 06.apr kala-kartulivorm
K 07.apr seljanka
N 08.apr pannkoogid singi ja juustuga
R 09.apr pad thai
L 10.apr
P 11.apr kapsapirukas

Kuna enamik neist on vanad äraproovitud lemmikud, siis ei vaja uuesti kommenteerimist. Pannkoogid ei vaja vist ka eraldi kommenteerimist :D Küll aga kommenteeriks ainsat uut retsepti – kapsapirukat. NII HEA!!! Meil olid külalised, viiekesi sõime ära peaaegu kogu suure plaaditäie. Mõned tükid jäid mulle õnneks tänaseks lõunaks ikka ka :P Tegin kodujuustuga ja täpselt retsepti järgi, ainult till jäi ära, sest ma pole suurem asi tillisõber. Ja teen raudselt veel. Ja KAPSAS, ma armastan kapsast! Peab rohkem kapsatoite välja mõtlema. Odav ja maitsev.

Selle nädala esialgne plaan:

E 12.apr praetud koha sinepikastmega
T 13.apr maisikotletid
K 14.apr pasta carbonara
N 15.apr tomatine kikerhernesupp
R 16.apr idamaised riisinuudlid
L 17.apr ahjukana
P 18.apr chili con carne

Ei välista, et siin ka miskit muutub, aga eks elu näita. Koha sinepikastmega maitses mulle ja Kaaslasele väga, lapsed ei arvanud kastmest miskit, nii et kordamisele ilmselt ei lähe :)

Nädalavahetusel olen pikad päevad kodust ära, nii et panin sellised toidud, mida Kaaslane on varem teinud, kokkab siis ise. Ma muidu küll üritan juurutada traditsiooni, et igal nädalavahetusel üks (uus) soolane pirukas, aga seekord jääb siis vahele… Ma tegelikult pole lõpuni välistanud, ehk teen reede õhtul piruka, retsept on juba välja valitud :D Vaatan õunte pealt. Kui jaksu ja viitsimist on :)

Apr 102021
 

LV18. Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega.

Phil Knight “Shoe Dog” (Scribner 2016, 400lk)
Eesti keeles “Jala jälg” (Helios Kirjastus 2016)

Oh, kuidas ma armastan inspireerivaid elulugusid! Ja oh kui PÕNEV oli lugeda Nike ajaloost!

Ma olen ise sellist tüüpi inimene, kes brändiihalusest suuremat ei pea ja tuntud logod riietel on minu jaoks pigem asi, mida vältida :) Spordipoode külastan harva, sest minu jaoks on mõistlikumaid viise oma raha kulutada ja riiete osas olen nagunii teise ringi fänn. Mitte et ma oleksin enne Nikest kuidagi halvasti arvanud, seda mitte, täiesti sümpaatne firma… Aga pärast selle raamatu lugemist sümpaatia kasvas hüppeliselt ning lisandus tohutu austus.

Niiviisi kenasti ühtede kaante vahele kokku panduna oli see ikka täitsa ulmeline teekond. Oli lihtsalt üks noor mees – loomu poolest pigem arg ja introvert – kes armastas jooksmist. Ja oli tema IDEE importida Ameerikasse soodsaid kvaliteetseid Jaapanis toodetud jooksujalatseid. Nii läks ta pärast ülikooli lõpetamist ümbermaailmareisile ja külastas selle ajal muuseas ka üht Jaapani tootjat, et kaubelda välja nende toodangu Ameerikas müümise õigus – ostes esimesed paarid isalt laenatud rahaga :) Ja siis see uskumatu kasv, sellega seoses ettevõtte pidev rahahäda, reetmised (ilma milleta poleks Nike brändi ilmselt üldse sündinudki), probleemid pangaga, kohtukeissid… Ulme, noh, ma ütlen!

Ja kogu see seltskond seal raamatus – uskumatud tüübid olid koos. Nende kõigi ühine näitaja oli usk sellesse, mida nad teevad… No ja meeletult targad olid nad muidugi ka. Ja parasjagu hullud. Muidu poleks nad sellega ilmselgelt hakkama saanud :)

Ühesõnaga ääretult sümpaatne lugemine ka spordikaugetele inimestele. Väga hästi kirjutatud raamat! Ma vaikselt mõtlesin seda lugedes, et oleks ehk isegi võinud eesti keeles ette võtta – kõik need raamatupidamise ja jalatsitootmise terminid loost üldist arusaamist ei seganud, aga nii täpselt ma neid inglise keeles ju tegelikult ei tea. No ma lihtsalt reeglina ingliskeelseid raamatuid eesti keeles ei loe, sest kardan halba tõlget, ehkki kõik tõlked ei ole ilmtingimata halvad :D

Apr 082021
 

Ma ei tea, mis usinushoog mul järsku täna õhtul peale tuli, aga kuidagi väga märkamatult sorteerisin ja töötlesin ära kõik ootel olevad pildid… Ja oh imede imet, jõudsin isegi blogimiseni. See postitus ongi nüüd koera saba… Noh, meie pere eelistuste puhul võib ehk öelda, et kassi saba? :D Ehk kõik suvalised pildid, mis ülejäänud postitustest üle jäid, tehtud vahemikus jaanuar-aprill.

Mul on täiega reede tunne. Ilmselt sellepärast, et plaanitud menüü asemel pakkus Plika ennast pannkooke tegema… Nojah, kahjuks peab homme siiski vara ärkama ja tööd tegema. Aga ilmselt see alateadlik reede tunne on põhjus, miks ma nii usinalt pilte töötlen ja blogin :P

See oleks pidanud tegelikult jaanuari menüüpostituse illustratsiooniks minema, aga noh… :D Mu esimene praekala :D

Plika koolitöö:

Kui kassid võiks magamistoas käia, oleks täpselt nii :D

Huvitav-huvitav, mis raamat see olla võis, ma isegi ei mäleta – oot, saan ju kuupäeva järgi lugemise excelist või Goodreadsist järele vaadata… Tegelikult arvasin ikkagi kujunduse järgi ära, et üks Hendrik Groeni raamatutest – GR ütles, et esimene salapäevik :)

Üksvahe küpsetas Plika peaaegu igal õhtul küpsiseid:

Siis, kui ma sain Jaanikalt üllatuspaki üliägedate villaste sokkidega:

Poisi maskeering :D

Tahaks öelda, et distantsõpe, aga veebruari alguses seda vist veel polnud :P

Mingil täiesti suvalisel tööpäeva õhtul tabas mind koristushoog ja sorteerisin maitseaineriiuli ära. Järelikult oleks ka see pilt pidanud minema hoopis toonase postituse illustratsiooniks… Aga ilmselt tegin selle chatti ja blogisin enne ära, messengeri vestluse pilte tõmban telefonist arvutisse väga suvaliselt.

Tegin mingit nimekirja :D

Kui Maximas tööstuskaubad -40% olid, ostsin sealt Poisile mängurikomplekti. Täielik emotsiooniost – lihtsalt jäi silma, Poiss on kuid rääkinud oma unistusest saada vikerkaarevärviline hiir :D Noh, kvaliteet on nagu on… Hinnale vastav :D Kõrvaklapid jukerdavad, hiire kvaliteet võiks parem olla, klaver on täitsa ok. No maksis ka ainult 18€, selle raha eest küll :D Ja tol esimesel õhtul oli Poiss NII ÕNNELIK. Sellest ostust sai alguse sündmuste jada, mille tulemiks on see, et Poisil on nüüd minu vana läägava läpaka asemel mänguriarvuti, mille ta sai laenuks Eksabikaasa sõbralt, kes ise hetkel välismaal töötab ja seega ei kasuta – ning kavatseb talt selle oma sünnipäevaks saadud raha eest välja osta.

Vastlapäeval käisin taluturul ja ostsin LIIGA PALJU KUKLEID. No ja siis panin need õhtuni külmkappi, kust välja võttes nad enam väga fotogeenilised polnud… :D Aga MAITSESID hästi :D

Üks mõnus laupäevane hommikusöök:

Pidasin siin üksvahe plaani teha sellest pimedast ebapraktilisest kapist sahtlid. Alguses mõtlesin, et olemasoleva ukse taha lihtsad väljatõmmatavad sahtlid…

…siis mõtlesime, et äkki peaks praegusest kapiuksest sahtlite esipaneelid tegema…

… no ja siis on veel variant lasta teha sarnased sahtlid, nagu teisel pool praegu juba on.

Ühesõnaga mõte jäi pooleli ja siis tulid muud asjad peale, aga kapp on jubedalt asju täis tuubitud ja tagant on VÄGA ebamugav midagi leida. Seega peaks edasi mõtlema. Mida saaks võimalikult lihtsalt ja soodsalt?

Millalgi oli mul heureka moment, et laua logisevad jalad on võimalik lihtsalt mõne poldi või mutri või kruvi kinni keeramisega korda saada… Sain ka :D

Koristasin köögisahtli ära. Ütleme nii, et see kord seal väga kaua ei püsinud, aga vähemalt korraks oli ilus vaadata :D

Plika tegi vabariigi aastapäeval kaneelirulle:

Need said suht kõvad ja magedad, aga noh… Järgmine kord siis paremini… Rohkema jahuga… Ja soolaga :D

25. veebruari FB postitus:

Täna turul:
“Tere, palun rohelist sibulat”
“Natuke, jah? Ilma kotita, jah?”
Ehk ligi pool aastat vähemalt 2x nädalas turul käimist on lõpuks ometi nii palju vilja kandnud, et mu (maskiga) nägu on püsikliendina meelde jäänud 😃 Tõe huvides – neid hulgimüüjaid, kelle käest rohelist sibulat saab, on turul vähemalt kolm ja ma ostan sealt, kus parasjagu saba pole. Tolle müüja käest, kes mu ära tundus, kõige tihemini – tema lett on kõige esimene 😃 Kodukontori võlud. Saab pausi ajal sipsti turul ära käia. Pisike pakendivaba rõõm.

Milleks legod, nõudest saab ka torni ehitada :D

See ainus päev märtsis, mil ma oma 10 000 sammu täis sain… Käisime lastega jalutamas ja leidsime muuhulgas näiteks sellised vahvad… Põõsad? Puud? Heki? :D

Õhtu jooksul sai 10k ka ette, pildi tegin varem :P See siis 1. märts. Vaatasin järele, et tegelikult 10. märtsil sain 11k sammu – pole aimu ka, mis tegin :D Aga viimase kuu keskmine on näiteks 4600 sammu, nii et you get the point… :P

Plika järjekordsed küpsised :P

See ainus kord sel aastal, kui ma korraks kontoris käisin. Aeg oleks nagu seisma jäänud – kalendris eelmise aasta oktoober, laual tarnija poolt jõuludeks saadetud seinakalender :D

Kassid tegid pahandust :P

Sünnipäeva hilisõhtu. Olin jõuludeks saatnud Kaaslasele pudeli ja ta saatis mulle selle sünnipäevaks tagasi. Minu instruktsioonid olid üks sedel päevas, temal seda piirangut polnud. Kui te arvasite, et midagi järgmiseks päevaks jäi, siis eksite… Aga noh, te vast ei arvanud ka :D

Sain sünnipäevaks ülimalt fancy käsitööšokolaadi, mis nägi nii hea välja, et kahju oli ära süüa :D

Lõpuks leidsin aiast mõned üksikud lumikellukesed, aga neid on nii vähe, et ei hakka sellele postitusele aia kategooriat üldse külge panemagi :D

Vot SEE on distantsõpe :P

Kaaslase “kasutusjuhend” järgnevateks kuudeks. Ma päris täpselt ei tea, kaua see jant kestab, eks sõltub paranemiskiirusest. Öeldi, et esialgu peab iga nädal Tartus kontrollis käima, samas esimene kontroll pandi 12 päeva pärast ja ma loodan vaikselt, et ehk need vahed jäävad siiski pigem kahenädalased. Iga nädal Tartu vahet uhada oleks pisut tüütu :D