Tikker

Oct 182017
 

Sain esmaspäeva õhtul kokku armsa tuttavaga, kellega jutustasime palju sel ajal, kui olime mõlemad kodused emad. Hiljem elasime mõnda aega Norras, seejärel oli juba kiire tööelu, nii et vahepeal me praktiliselt ei suhelnudki, FB kaudu olin tema eluga kursis.

Kevadel otsis ta autosõidukaaslast, sõitsin koos temaga Tallinna. Tema oli just lahutamas (või äkki isegi juba lahutatud), mina tol hetkel lihtsalt suures segaduses.

Nüüd leidsime lõpuks aja, et koos veini juua. Ja lihtsalt hämmastav oli, KUI sarnaselt meie elud kulgenud on. Muudkui kuulasin teda ja enamiku ajast leidsin end mõtlemast, et täpselt sama jutt võiks tulla minu suust.

Ta kohtus oma eksabikaasaga väga noorelt, nii et suhtestaaž oli tal minuga võrreldes ligi kahekordne. Meil mõlemal on kaks last – temal on vanem juba teismeline, noorem Poisi eakaaslane.

Meil mõlemal oli suhtes nii paremaid kui halvemaid aegu. Me proovisime pikalt oma abielusid päästa ja vahelduva eduga tundus, et see toimib, kuni lõpuks ikkagi ei toiminud. Ja ta sõnastas nii hästi ära selle kurbuse, mida me tunneme: meil on hea meel, et see on läbi ja me ei soovi seda inimest enda kõrvale tagasi, samas leiname aga seda, et me arvasime, et see suhe oli ainus ja õige – perekond, lapsed… Ja tuli välja, et ei olnud. Kui väga me seda ka ei soovinud :) Samas ei tundu meile kummalegi, et see suhe oleks olnud nö raisatud aeg, kaugel sellest. Esiteks muidugi lapsed, maailma kalleim vara. Teiseks ja üldisemalt – me ÕPPISIME selle aja jooksul tohutult. Tänu möödunud suhetele oleme me nüüd sellised inimesed, kes me praegu oleme. Ja oskame uues suhtes käituda paremini, teisega rohkem arvestada. Nii et küll mitte ainus ja õige, happily ever after, aga siiski õige… Lihtsalt üks õigetest :)

Me ei oodanud ega lootnud suhete rindel absoluutselt mitte midagi tõsist ja leidsime uued kaaslased täiesti ootamatult. Isegi vanusevahe nendega on meil praktiliselt sama :) Ja meil on siiamaani raske uskuda, et on päriselt võimalik leida sellises vanuses ja nii välja kujunenud isiksustena enda kõrvale inimene, kellega on nii täiuslik klapp, et teda võib tõesti nimetada hingesugulaseks.

Ja mitte keegi teine ei saa näha meie sisse. Näha seda, mida me tunneme, mis paneb meid vastu võtma selliseid otsuseid, nagu me võtame. Isegi kui need lähevad ühiskondlike normidega vastuollu :) Meil on vaid üks elu – seda tuleb elada NÜÜD ja KOHE, usaldades OMA sisetunnet.

Tõesti, ütlemata hea oli kogemusi vahetada. Ja näha, et keegi teine on nii sarnases olukorras.

Mul on NII hea meel, et julgesime lõpuks selle suure ja hirmutava sammu astuda ning lahutada. On oivaline Eksabikaasaga jälle nii hästi läbi saada. Sõbrana on ta mulle nii kallis. Lahutus sobib meile suurepäraselt :)

Soomlane oli kuu alguses poolteist nädalat mul külas. Paljud on küsinud, kuidas siis oli, mul polnud pikalt jaksu, et põhjalikumalt blogida. Katsun siis nüüd :)

Me teadsime, et seekordne kohtumine saab olema hoopis midagi muud, kui eelmised kaks. Nondel kordadel oli tegu puhkusega, mil olime vaid kahekesi, ilma igasuguste kohustusteta – võisime teha täpselt seda, mida tahtsime, millal tahtsime. Nüüd aga oli argielu. Peaproov kooseluks :) Täpselt selline, nagu see olema hakkabki.

Ma ei osanudki eriti midagi väga oodata ega eeldada. Teadsin, et ei saa olema nii lihtne, sest argielu on argielu.

Mis ma oskan öelda? Ei olnud vaid ükssarvikud ja roosamanna, oli igasuguseid hetki. Vahepeal oli väsimus, külm, nälg, muud mõjutajad, lapsed olid nagu lapsed ikka. Oli hetki, kus ma olin täpselt sama pinges nagu tavaliselt ja ei suutnud seda mõjutada ka armastatud inimese lähedus. Olid mõned juhud, kui sain tunda ka tema paha tuju – oi, ja see oli nii kummaline… Nii teistmoodi!

Oli veider harjuda uue inimesega oma elus, oma kodus. See on minu jaoks esmakordne kogemus. Varasemate kooselude puhul sisustasime ühist kodu koos nullist, no ja muidugi polnud lapsi. Nüüd aga olen elanud siin kodus seitse aastat ühe inimesega… Ja nüüd järsku teisega :) See on midagi täiesti uut. Vajab harjumist. Nii paljude igapäevaeluliste situatsioonide puhul, mida olin harjunud kogema teatud viisil ühe inimesega, oli nüüd ahhaa-moment, sest teine inimene teeb asju ju teistmoodi. Kuna eelmiste kohtumiste ajal ei viibinud ma kodus, oli see kõik täiesti loomulik. Oma kodus on aga minevikust nii kindlalt mällu sööbinud teatud mälestused, et läheb aega, enne kui need üle kirjutatud saavad.

See kõik ei ole üldse halb :) Pigem huvitav ja kohati naljakas. Nagu öeldud, esmakordne kogemus. Nii palju uut…

Valdavalt oli aga ikkagi lihtsalt suur rõõm. Nii hea oli tulla koju, kui ta oli ootamas. Koos kokata, jutustada, sarja vaadata, kaisus magada…

Lapsed läksid varemalt peale kooli reeglina mu ema juurde. Selle aja jooksul, kui Soomlane siin oli, kihutati aga koolist otse koju. Ma ikka imetlen Soomlast, lõputult. Minu jaoks on täiesti kreisi see, et ta tahabki tulla siia, minu ellu – kolida teise riiki ja saada lisaks armastatule kauba peale kaks last, kellega puudub esialgu ühine suhtluskeel.

Ta mõistab eesti keelt minu jaoks üllatavalt hästi. Räägib veidike, õpib iga päev juurde. Lastega räägivad eesti-inglise-soome segakeeles, mina vajadusel tõlgin.

Nüüd hiljem oleme rääkinud ja arutanud. Küsisin, kuidas ta vastu pidas – ma isegi kipun hulluma, kui lastega liiga pikalt koos olema pean, tööl käimine on selle kõrval puhkus :P Ta ütles, et argielu koos lastega on tema jaoks okei ja kõige raskem oligi just see, et suhtlus on hetkel veel nii piiratud. Aga et ta ei eeldanudki, et minu ellu tulemine saab olema lihtne… Lihtsalt, et see on seda väärt :)

Ma lootsin, et kuna me nüüd ikkagi päris pikalt koos olime, oskan ehk rohkem hinnata järgmist kolme nädalat, sest olen alati ka üksindust nautinud. Ütleme nii, et see lootus läks vett vedama :P Pühapäeval ja esmaspäeval oli mul nii palju tegemist, et polnud aega igatseda, aga eilsest alates on rahulikum ja igatsus on täpselt sama suur kui enne :) Aga seda on siiski tunduvalt kergem taluda, sest ma tean, et oleme lahus veel vaid kolm nädalat. Ja siis… Siis olemegi koos. Päriselt.

Nii et jah. Alati ei ole kerge. Argielu on argielu. Vahel on väsimus, vahel paha tuju. Lapsed on lapsed :) Kohanemine võtab aega. Aga see kõik on seda täiega väärt.

Oct 182017
 

Mulle tundub üha enam, et täiega kehtib reegel: uus ei saa tulla enne, kui vana on eest ära :)

No alustades sellest, et ehkki meil Eksabikaasaga oli avatud suhe vahelduva eduga eelmise aasta kevadest saati ja toimus nii üht kui ka teist, siis see kõik oli ajutine ja niisama fun, ükski asjaosalistest polnud millestki rohkemast huvitatud – aga niipea, kui me otsustasime lahutada, tekkisid meie kõrvale inimesed, kellega läks asi palju tõsisemaks. Aga see ei ole selle postituse teema :P

Puid ootasin juba augusti lõpust saadik :) Nendega on nii, et alati kohe ei saa ja millal saab, sõltub erinevatest asjaoludest. Ja kui need tulevad, siis võivad tulla ette hoiatamata väga lambil ajal. Ja ma küll muudkui tuletasin meelde, et tuleb tegeleda, aga erinevatel põhjustel lükkus see ikka edasi ja edasi.

Novot, nüüd on selge – ei saanud ju tulla, kui kuuris oli vana puudehunnik ees :D Niipea, kui ma pühapäeval kõik vanad puud ära menetlesin, saadeti meile puukoorem. Kuulsin hommikust süües jah õuest hirmsat kolinat, aga mõtlesin, et äkki on prügi tühjendamine vms. Panin siis riidesse, hakkasin tööle minema, avastasin õuest puude hunniku :D

Ma lootsin alguses, et saame need puud sel ajal, kui Eksabikaasa veel välja kolinud pole, et saaks need koos ära teha. Siis lootsin, et äkki saab sel ajal, kui Soomlane mul külas on, et saaks temaga koos toimetada. No ei, ei saanud… Lisaks sadas IGA JUMALA PÄEV, nii et poleks olnud ka meeldiv nendega toimetada. Seega eeldasin, et ju siis laseme tuua novembris, kui Soomlane jälle siin on. Aga nagu mainitud, need võivad tulla etteaimamatul ajal…

Igal juhul lahenes kõik imeliselt. Kui eelmised kaks päeva olid hallid ja sajused, siis täna paistis päike. Eksabikaasal, kes 99% ajast töötab E-R, oli olnud töine nädalavahetus ja seega täna vaba päev. Ja ta oli nõus mulle appi tulema. Ja minul ei olnud õnneks tööl midagi kiiret, nii et sain ka päeva vabaks võtta.

Sest vaadake, ma võin puid laduda nii palju kui kulub, aga seda saagi ma… Noh, ütleme nii, et kardan :P Muidugi pole seal tegelikult midagi hullu ja häda pärast ma saaks kõigega ise hakkama, aga kui mul on vähegi võimalust, siis ma hoian saest eemale :) Pluss ÜKSI ei oleks ma seda ühe päevaga ära teinud… Aga kahekesi – tehtav!

Pühapäeval said kõik vanad puud sisse ära toodud, klõpsisin täna hommikul sellest paar pilti ka. Vasakpoolses panipaigas oleme alati hoidnud pliidipuid, parempoolset kasutasime senini muudeks asjadeks. Kuna Eksabikaasa välja kolimisega kolisid sealt aga välja ka juppideks võetud voodid, oli panipaik tühi ja sain sinna panna need ahjupuud, mis teisele poole ei mahtunud:

Teisel pool, mis on remontimata, kasutuses pesupesemiseks ja asjade ladustamiseks, on ahjupuude jaoks kaks ajutist riiulit. Nagu näete, on need puud seal pealt märjad… Üle aasta seisid õues, aga kuna meeletult vihmane on olnud ja katus polnud just eriti korralik, siis puuriida esimene osa oli üsna nukras seisus. Kuna mul oli vaja see aga eest ära saada, et tagumiste kuivade puudeni pääseda, otsustasin märjad ka tuppa viia, sest seal on kõige soojem ja kuna need on märjad vaid pealt, kuivavad kenasti ära. Seniks on meil ka kuiva puud, mida kütta.

Nii, ja tänased vägiteod. Klõpsisin “enne” pildid lõuna paiku, “vahepeal” pildid kell kolm, “nüüd” pildid veidi enne kaheksat. Ära tegime!

Kuuris on ühel pool pliidipuud, seal oli pühapäevani suur hunnik, vahepeal täitsa tühi ja nüüd jälle täis laotud:

Ja teisel pool ahjupuud, mida oli vanast ajast üksjagu alles, täna tegime veidi juurde:

Nüüd on süda rahul ja talv võib tulla :)

Ja mina olen lihtsalt nii meeletult rahul ja tänulik. Et mul on võimalus neid puid saada. Et mul on töö, mis võimaldab vajadusel täiesti suvalisel ajal vaba päev võtta, et mul tõesti polnud täna ühtki kiiret tööülesannet ootamas ning ülejäänu sain arvuti tagant ära teha. Et Eksabikaasal oli just täna vaba päev. Et me saame nii hästi läbi ja ta on nii imeliselt abivalmis inimene, et ta oli nõus tulema ja oma vaba päeva mu puudele kulutama. Et päike paistis. Et kõik puud mahtusid TÄPSELT ära.

No lihtsalt. Võrratu!

Oct 162017
 

…I make a new alphabet

Eels “New Alphabet”. Kuna ma ei suhestu ABSOLUUTSELT selle videoga, panen vaid lingi ja alguse sihilikult refräänist :P

See lugu jäi mind kummitama ühe Elementary osa lõpust… Otsisin Youtube’ist üles ja kuulasin… Ja kuulasin… Ja kuulasin.

You know what?
I’m in a good mood today
Well I’m so happy
It’s not yesterday
Man it was brutal
But it’s all in the past
It’s good to know
That it don’t have to last

Oct 162017
 

Selleks, et kodus midagi suuremat ära teha, on teadagi nädalavahetused. Seda eeldusel, et viitsimist jagub.

Eile saatsin Soomlase ära, nüüd on taas kolm nädalat ootamist. Ülejäänud päeva vedelesin voodis ja vaatasin Elementaryt. Lapsed olid küla peal :P Polnud kohe tunnetki, et midagi asjalikku teha tahaks.

Magama sain öösel kell kolm. Täna tegin rekordiliselt esimest korda silmad lahti alles kell üheksa, misjärel üsnagi edukalt veel kaks tundi magasin. Millalgi selle aja jooksul otsustasid lapsed mu emale külla minna, nii et kui ma ükskord tõusin, olin jälle üksi :D Praadisin hunniku leiba ja mune ning ronisin kohvitassiga voodisse tagasi, et hommikust süüa ja veel Elementaryt vaadata.

Õnneks oli täna absoluutselt imeline ilm ja see sundis ka minu asjalikuks. Voodist sain välja küll alles kell üks, aga siis rügasin ka ülejäänud päeva. Olin ammu sellist ilma oodanud, et saaks koristada ära eeskoja ja panipaigad – seda on parim teha siis, kui saab ust lahti hoida, st pole liiga külm ega vihmane. Täna oli täiesti ideaalne. Panipaigad polnud eriti segamini ka, tuli lihtsalt veidi organiseerida, kotta oli küll kogunenud üksjagu kraami, mida ka ära panna.

Aga see koristamine oli pigem kõrvaline tegevus. Enamiku päevast veetsin hoopis puid vedades – mida ma olin samuti tahtnud teha juba AMMU, aga kuniks igapäevaselt sadas… Õues oli üks puuriit ahjupuudega, mis kõik sisse vedasin, kuuris on kevadest saati olnud hiigelsuur pliidipuude hunnik – need oli vaja toona kiirelt eest ära saada, mina olin tööl, Eksabikaasa üksinda saagis ja kuna samal ajal aega laduda polnud, siis jäidki sinna hunnikusse… Siis tuli suvi… :P

Igatahes, mahutasin KÕIK puud täpselt ära, ise olin ka üllatunud. Arvasin, et kuuris on neid raudselt liiga palju, aga panipaik sai kenasti täis ja hunnik likvideeritud. Kui puuriita vedasin veel valges, siis kuuri jõudsin alles hämaras… Töötasin taskulambi valgel kuni poole üheksani õhtul.

Nüüd on rahulolu meeletu. Kuuri on vaja veel koristada, aga vähemalt on kõige olulisem tehtud. Millalgi tuleb uus koorem puid, mida vaja saagida ja laduda, sai vanad eest ära.

Juba praegu on kogu keha raske ja voodis vedelemine imeliselt mõnus. Homme tunnen ilma igasuguse kahtluseta kõiki neid lihaseid, mille olemasolust mul aimugi pole :P

Oct 072017
 

Mai keskel laenutasin Gretchen Rubini raamatu “Õnneprojekt”. Tean kindlalt, et sain sellest raamatust teadlikuks tänu Ritsiku blogile, aga ei suuda leida ühtki konkreetset postitust, mida linkida… Äkki rääkisime sellest hoopis, kui kokku saime, kah võimalik.

Igatahes, see raamat on siiamaani mul kodus :) Olen seda lihtsalt pikendanud ja pikendanud… Lugemiseks on aga möödunud kuude jooksul olnud vähe aega – õigemini, olgem ausad, pigem tuju. Muid asju on olnud piisavalt, mida teha :) Praegugi kõrgub mu öökapil virn raamatuid, mis kõik lugemist ootavad…

Viis kuud on pikk aeg ja lugesin seda raamatut juppide kaupa. Alguses sain hakkama vaid ühe või kahe peatükiga, mis väga meeldisid, aga siis jäi raamat seisma… Uuesti alustades lugesin alguse ka uuesti läbi. No ja siis mingil hetkel peaaegu kõik ülejäänu, kaks-kolm viimast peatükki jäid ootele. Täna hommikul tuli taas meil, et tähtaeg hakkab kätte jõudma, ühtlasi oli ka aega lugeda. Lõpetasingi ära.

Siis keerasin lahti raamatu tiitellehe ja avastasin, et selle on kaheksa aastat tagasi tõlkinud minu pinginaaber :) Ja see tegi mu tuju nii heaks. Ta on nii palju raamatuid tõlkinud, et ma ei tea neist ilmselt enamikku, ehkki mul on mingi osa neist isegi kodus olemas. No igatahes, tore avastus.

Ja raamat ise oli 100% minule sobiv. Paljudele mitte, ma tean, aga mina, eluaegne õnne poole püüdleja, usun väga teadlikult positiivsem olemisse ja väga paljud neist pisikestest elutõdedest, mida see raamat käsitles, olid täpselt sellised, millele ma innukalt kaasa noogutan. No alustades sellest, et alustuseks pead olema ise õnnelik, sellest tulenevalt oled ka teistega kannatlikum ja rõõmsam, mis teeb ka nemad õnnelikumaks… Et tohutult suur mõju on sellistel elementaarsetel asjadel nagu söök, piisav uni, piisavalt palju riideid. Ehk siis minu peamised ärritumise põhjused on nälg, külm, uni – need teevad mind pahuraks ja kannatamatuks. Ma olen seda teadnud aastaid, olen üritanud kogu selle aja vähem või rohkem teadlikult sellele kõigele tähelepanu pöörata, aga ikka pool ajast feilin :D

Ühesõnaga, võiks täitsa alustada oma õnneprojektiga, see tuleks mulle kasuks… Ainult et… Ma hetkel tunnen, et ma ei viitsi sellele kõigele nii süstemaatiliselt läheneda. Millest on kahju, sest kui ma selle raamatu lihtsalt tagasi viin, selles kirjutatut enda jaoks korralikult kokku võtmata ja seal toodud nõuandeid ellu viimata, jääb see lihtsalt üheks neist kümnetest kasulikest raamatutest, mida lugedes ma vaimustun ja kaasa noogutan ja siis lihtsalt kõik selle väärt info unustan, et elada oma elu samamoodi nagu varem…

Aga kus siin see areng on, ah? :)

Võiks ju katsuda ennast kokku võtta.

Nojah, alustuseks võtan ennast nii palju kokku, et katsun programmeerimiskursuse viimase nädala ülesannetega ühele poole saada :)

Sep 282017
 

HOIATUS! Tegemist on tõenäoliselt selle blogi kõige pikema postitusega. Edasi lugemine omal vastutusel :P

Kui ma kujutasin ette elu pärast lahutust, ei olnud nende kujutluspiltide hulgas kunagi “päris” suhet. Eks ma teoreetiliselt muidugi mõtlesin, et tore ju oleks, kui kunagi keegi mu kõrvale tekiks, aga olin realist – 30+ vanuses lastega naisena ei ole Eestis just erilist valikut. Seega olin täiesti rõõmus ja rahul mõttega, et elan edaspidi üksi ja oma reeglite järgi ning käin aeg-ajalt “seiklemas”.

See oli ka põhjus, miks me tükk aega Abikaasaga lahutuse suhtes kõhkleval seisukohal olime – argielu tasandil funktsioneerisime enamasti täitsa hästi, koos oli oluliselt lihtsam, nii rahaliselt kui ka ühise kodu ja laste poole pealt. Mõtlesime, et võime ju sõpradena koos elada, kuniks kummalgi ei ole tekkinud kedagi, kes sooviks “päriselt” koos olla.

Mäletan täpselt – see oli 11. juuli, kui otsustasin lõplikult ära, et tahan lahutust. Rahulolematus koduse eluga oli suur, iseloomudest tulenevad erimeelsused tundusid täiesti väljakannatamatud, tülisid oli keskmisest enam. Otsustasin, et ei soovi sellist elu jätkata ning endale omaselt, asjade kinnistamiseks, kirjutasin valmis selleteemalise blogipostituse mustandi.

Avalikuks ma seda esialgu ei teinud, näitasin kõigepealt Abikaasale (kes lubas avalikustada), seejärel veel mõnele lähedasele… Mustandiks see jäigi :P Järgnevate päevade jooksul lasin ennast erinevate inimestega rääkimise tulemusena nii palju mõjutada, et hakkasin lahutuse idees kahtlema ning arutasin Abikaasaga, kas oleks ehk siiski targem veel laste pärast mõned aastad koos elada.

Universum aga ilmselt leidis, et kui ma olen juba ära otsustanud, pole siin enam midagi oodata. Kolm päeva hiljem läksime Abikaasa ja ühise sõbraga, mu Pärnu Liisiga, Türmi reggae-peole. Abikaasa on alati olnud suur reggae-fänn, mina olin just poolteist kuud tagasi tööl olles ühe ürituse ajal reggae-rütmide taktis leti taga puusa nõksutanud ning igatsenud korralikku pidu selle muusikaga. Pärnus tavaliselt ei ole, aga suvel toimub asju :) Niisiis kutsusime Liisi kaasa, sest seltsis segasem, ja läksime.

Liisiga toimus meil enne pidu tavapärane veiniõhtu, mille jooksul me jõime kumbki ära pudeli veini. Seekord oli meie seltskonnas ka Abikaasa. Tol õhtul võtsime ülemeelikus tujus esimest korda poolnaljaga prooviks abielusõrmused sõrmest, et vaadata, kuidas tunne ilma on.

Alkohol võib mõjuda enesetundele nii erinevalt. On olnud kordi, mil ma olen ära joonud pudeli veini ja tundnud end ikka täiesti kainena. On olnud kordi, kus olen pärast pudelit veini nii üle mõistuse purjus, et suren terve järgmise päeva pohmakasse. Too õhtu oli aga selline, mil pudel veini tekitas täpselt ideaalse maagilise purjus olemise astme, kus enesetunne oli imeline, mitte ükski asi maailmas ei valmistanud muret ning mitte millegi suhtes polnud kõhklusi ega kahtlusi.

Just sellises tujus jõudsin ma Türmi. Olin üsnagi omaenese maagilises mullis ja ümbritsevale eriti tähelepanu ei pööranud. Olime seal esimest korda – käisime tiiru tornis sees, tulime siis tagasi välja, kus oli DJ ja tantsuplats. Ja siis, mu mäletamist mööda enne, kui me jõudsime ise kuskile maha istuda, lükkas Liis mu möödaminnes täiesti suvalise tüübi sülle.

Ma olen talt hiljem korduvalt küsinud: MIKS? Miks sa seda tegid? Ei tea, vastas ta. Tundus õige.

Nii ma kohtusingi Soomlasega. Tema sülle ma jäingi, kogu ülejäänud õhtuks. Ja põhimõtteliselt siiamaani :)

Me oleme seda tagantjärele arutanud – KUI ebatõenäoline see oli, et me üldse kohtusime. Tema oli läbisõidul, teel Sloveeniasse sõprade juurde – see oli tema ainus õhtu Pärnus. Minul ei olnud tol õhtul vähimatki kavatsust kellegagi tutvuda, läksin sellele peole puhtalt tantsimise eesmärgil. Kui Liis poleks mind tema sülle lükanud, poleks ma teda oma maagilises mullis viibides suure tõenäosusega üldse märganudki. Kui ma oleksin olnud kaine(m), poleks ma kohe kindlasti temaga mitte midagi teinud. Kui tema oleks olnud täiesti kaine või liiga purjus, ei oleks ta minuga kindlasti midagi teinud. Ta oli muidugi tunduvalt kainem kui mina :P

Ta ütles, et tal olid alguses kahtlused, kas tasub üldse lasta asjal kuskile areneda – kartis, et ma olen ehk liiga purjus. Aga kuna ma jäin tema sülle ning me vestlesime pikemalt, sai ta selle käigus aru, et ma olen piisavalt adekvaatne :) Niisiis – alguses me lihtsalt rääkisime. Siis me suudlesime… Ja rääkisime… Ja suudlesime.

Muuhulgas tuli jutuks ka mu tätoveeringuplaan ning mulle avaldas muljet, et ta teadis väljendit gooseberry – mis on minu meelest maasikate, vaarikate ja muu kraami kõrval pigem spetsiifiline ja mitte nii laialt tuntud mari. Nii vestlemine (ta räägib ääretult head inglise keelt) kui ka suudlemine olid suurepärased, ta ise ääretult sümpaatne ja, nagu välja tuli, siis 192cm pikk :P Sellest kõigest mulle täiesti piisas, et talle lahkudes oma telefoninumber anda.

Järgmisel hommikul sain temalt sõnumi, kus ta lubas, et võtab minuga kindlasti ühendust, kui Sloveeniast tagasi sõidab. Uurisin, kas ta tahab mind seniks FB-s stalkida ning jaatava vastuse peale saatsin talle vajaliku info.

Tollel õhtul hakkasime chattima ja rääkisime kuni poole kuueni hommikul. Tema oli selleks ajaks Leedu kämpingus, minul oli järgmine päev vaba, seega polnud kuskile kiiret. Kuna jutt jooksis, rääkisime absoluutselt kõigest. Mina oma abieluprobleemidest. Avatud suhtest. Segadusest seoses lahutuse mõttega ja laste säästmisega. Seksipuudusest. Vastuolulistest tunnetest, mida tundsin tol hetkel ühe teise inimese vastu – teades, et see on vaid kerge suvine seiklus, millest ei tule meie elude ja asukoha erisuste tõttu midagi enamat, samas tunnistades, et ta meeldib mulle veidi liiga palju mu enese heaolu jaoks.

Äärmiselt huvitava kokkusattumusena selgus, et tema vanemad olid lahutanud, kui tema oli 6 ja tema õde 8 ehk täpselt sama vanad kui minu lapsed tol hetkel. Tema sõnul oli vanemate lahutus parim asi, mis nendega juhtuda sai, sest nad olid pärast seda tunduvalt õnnelikumad. Arutasime pikemalt nende toonast elukorraldust, see vestlus oli üleüldiselt lohutav ja andis mulle julgust juurde.

Mingi hetk tuli jutuks minu töö – ta küsis, kus meie pood asub ning mainis, et oli käinud ühes kesklinna poes Eesti ökokaupade valikuga tutvumas. Küsisin, mis mulje jäi. Ta kirjeldas neid pikalt ja laialt ning see päädis mulle omase huumoriga:

I spend a lot of money in organic stores in Finland so I have opinions.
Can I marry you and have your children? 

Nii mõnus oli temaga täiesti avameelselt kõigest rääkida. Ükski küsimus polnud tabu. Ühtki filtrit polnud peal, sest mul polnud mingeid ootusi, polnud midagi kaotada. Okei, üsna algusest peale oli selge see, et kui ta tagasi tuleb, siis saame kokku ja seksime. Mitte et me oleks sellest otsesõnu rääkinud, aga… See oli sõnadetagi mõistetav.

Millalgi hommikupoole, pärast terve öö kestnud avameelset vestlust, tuli aga jutuks see, et ta on otsustanud töölt, mida ta on teinud juba kümme aastat, aasta vabaks võtta, et osaleda mõnes Erasmuse projektis vabatahtlikuna. Et tal on sõelale jäänud viis riiki ja üks neist on Eesti…

Ja selle ühe hetkega omandas kogu meie suhtlus täiesti teise mõõtme. Sest enam polnud tegu lihtsa üheöösuhtega kahe inimese vahel, kes elavad teineteisest sadade kilomeetrite kaugusel, vaid reaalse võimalusega, et kui meil klapib, võib see inimene kolida mulle õige pea aastaks ajaks õige lähedale…

Järgmised nädal aega rääkisime katkematult. Päeval ta peamiselt sõitis ja mina töötasin, kõik õhtud kuni poole ööni välja möödusid vesteldes.

Tema esialgne plaan oli minna Sloveenias ühele festivalile ning hakata tagasi Soome poole sõitma 29. juulil. Sloveenia on mind alati intrigeerinud – tolle esimese öise vestluse ajal kutsus ta mind kaasa ja oleks olnud nõus Leedust tagasi sõitma, et mind auto peale võtta. Ja kui ma oleks saanud, ma oleks läinud :) Aga jah, kohustused, lapsed, töö, kaine mõistus :) Ei olnud kuidagi võimalik nii lühikese etteteatamisega nii pikaks ajaks ära minna.

Tolle nädala jooksul sai aga üsna kiirelt selgeks, et ta tahaks pigem festivali vahele jätta ning selle asemel varem tagasi tulla, et minuga pikemalt aega veeta.

Alguses pidime lihtsalt Pärnus kokku saama. Siis arutasime, et võiks ehk paariks päevaks kuskile kaugemale minna. Sujuvalt sai sellest mõte, et läheks hoopis kuskile Eestist ära – Soome? Lätti? Kuna Läti tundus lihtsam ja lähem, saigi selle kasuks otsustatud.

Niisiis võtsin töölt nädala puhkust ja leppisime kokku, et sõidame esmaspäeval Lätti. Esialgsed plaanid olid meil paariks päevaks – mõtlesin, et vaatan, kuidas läheb ja otsustan edasise jooksvalt.

Mida rohkem ma temaga rääkisin, seda rohkem ta mind intrigeeris. Tal on hämmastav oskus sõnu seada ja ta suutis mind kõvasti üllatada juba tol kõige esimesel nädalal, kui me vaid vestlesime. Asi sai alguse ühest suvalisest vestluskatkest vahetult enne magama minemist:

Thank you for everything again today
Sleep tight
Get some rest

thank me for what… have not really done anything 

For being yourself and stimulating my brain in the ways you do

and what ways are those exactly? 

Numerous and varying, I think I would scare you away I’d I started listing them

oh, i am totally intrigued now 

Good for you, it’s a nice feeling to be intrigued, that’s one way you also make me feel

you have to list them one day 

I will

Kuna ma olingi intrigeeritud, siis jäi see vestluskatke mulle hästi meelde ja kuna meie suhtluse juures oli õrritamine täiesti harilik, siis paar päeva hiljem uurisingi, kas ta täidab nüüd oma lubaduse… Kuna ta oli sõpradega väljas ja mina läksin magama, lubas ta, et kirjutab mulle hostelisse tagasi jõudes, nii et mul oleks hommikul midagi lugeda.

No ühesõnaga, ma ei tea, mida ma täpselt ootasin, aga SEDA küll mitte:

Okay, I just got back to the hostel and am pretty drunk, but since I promised I’ll do my best to list the ways in which you stimulate my brain

So the most obvious way is physical attraction, I actually noticed you slightly before you came and talked to me, I thought that this place has plenty of pretty cute hippie girls but this one is straight up beautiful, and then when you sat in my lap I got to admire you much closer and especially loved your laugh

Which brings me to the next thing, you stimulate my brain on a humour level, might be the attraction and chemicals in the brain talking but I think you are funny and have a good sense of humour, which are not always the same thing

Then there’s the values, you work in an organic shop and seem to have at least some of the same environmental values as me, again I could be projecting from hormones or something but I felt a connection with you in Pärnu and was very happy when I was able to chat with you the next night after “stalking” you on Facebook and my fascination growing

The next one is intellectual, which is the most likely one manufactured by my brain, since we haven’t talked about anything super complicated or anything but you make me think more about most things

So that is a list of the biggest ways in which you stimulate my brain

But like I’ve said many times I try to feel more than think, try being the operative word but most of all you and just the idea of you makes me happy, like a teenager in love, which likely contributes to a lot of the previous points

So there it is, start reading from the top 

Nagu ma talle selle peale ka ütlesin: olen üsna sõnatu, sest keegi pole minu kohta kunagi korraga nii palju ilusaid asju öelnud.

Ta jõudis Pärnusse tagasi pühapäeva õhtul. Minul oli vaja enne puhkusele minekut teha ära nädala tellimused, nii et ees ootas töine õhtu. Töö aga ei tahtnud üldse edeneda, sest selle kõrvalt oli vaja jutustada :) Lõpuks üsna hilisõhtul sai jupp tööd tehtud, misjärel ma ei suutnud enam vastu panna, tahtsin teda lihtsalt juba näha. Võtsin ratta ja sõitsin linna. Lubasin endale, et olen pool tundi, siis lähen tagasi koju ja teen tööd edasi. Tegelikkuses juhtus nii, et suudlesime nii kuskil tund-poolteist Võõrad öös hosteli ees :P Lõpuks olin sunnitud siiski vastumeelselt koju minema. Töö lõpetasin vist umbes öösel kell kolm, kui mitte hiljem.

Ja esmaspäeval läksimegi Lätti. Ja seal oli nii fantastiline, et tagasi koju jõudsin laupäeva õhtul. Sellest nädalast kirjutasin veidike ka blogis. Ma panen siis nüüd siia veel mõned pildid, mida siis ei saanud jagada…

Me ei teinud eriti midagi asjalikku. Hirmus kaua võttis meil kõik aega, võiks suisa öelda. Et kuskile jõuda :P Alates sellest, et me ei saanud kuidagi voodist välja, kuni selleni, et väljas kuskile jalutades me lihtsalt suudlesime iga paari minuti tagant ja noh, see võttis tempot kenasti maha. Arutasime, et pole vist kumbki nii palju suudelnud sellest ajast saati, kui teismelised olime.

Aga jah… Kui me parasjagu voodis ei olnud, siis me enamasti kas jalutasime kuskil ringi, käisime söömas, istusime ja jõime veini… Ja rääkisime, rääkisime, rääkisime, rääkisime, rääkisime. Absoluutselt kõigest.

Ja see on lihtsalt see imeline tunne, kui sa muudkui räägid ja räägid ja kõik klapib ja on nii hea ja iga hetkega, iga infokilluga, mis sa teise kohta teada saad, hakkab ta sulle lihtsalt VEEL ROHKEM meeldima.

Kui ma Abikaasaga tutvusin, olime veel noored. Alguses kasvasime ja arenesime koos, hiljem kahjuks pigem lahku. Praeguseks olen ma üpris välja kujunenud isiksus ja olen väga pikalt tundnud, et ma olen vastuvoolu ujuja. Et ma arvan enamikest asjadest teisiti kui üldsus. Ja täiesti fantastiline oli kohtuda täiesti juhuslikult inimesega, kellega ma paistsin jagavat pea kõiki neid kiikse, elufilosoofiat… Kõike.

Kusjuures huvialad, filmide ja raamatute maitse – on küll mingi ühisosa, aga need on meil paljuski üpris erinevad. Sellest pole aga suuremat häda, arvan ma – minu jaoks on tohutult palju olulisem see, kui väga klapivad meie elufilosoofia ja väärtused…

See oli meie kolmandal õhtul Lätis, kui ma ütlesin talle õhtul voodis enne magama jäämist midagi stiilis: me oleme küll üksteist tundnud nii vähe, et me ei saa rääkida armastusest selle sõna klassikalises mõttes, aga tundub kuidagi väga õige ja kohane öelda, et ma armastan sind. Tuli välja, et tema oli mõelnud täpselt samal ajal täpselt sama asja…

Nii et alates tollest päevast ongi olnud meie suhtluse tihe osa ka “I love you” ja see tundub kõige loomulikum asi maailmas. Ta on lihtsalt nii fantastilise iseloomu ja mõtteviisiga, et ma armastangi teda sellepärast kogu südamest – olgu siis mistahes mõttes, klassikalises või ebaklassikalises :)

Tolle Lätis veedetud nädala jooksul planeerisime me poolnaljatades ka oma pulmad ära. See teema lihtsalt kerkis meie vestlustes üles, väga loomulikult ja suvaliselt, kord ühe, kord teise poolt. Ja kõik detailid tulid kuidagi väga iseenesest, pingutamata. Nii et need plaanid on ka tehtud :P Ma küll nõudsin, et mitte enne kahte aastat, selle ajaga on hormoonid ehk pisut maha jahtunud ja meil seega pisut aru pähe tulnud – saab paremini sotti, mida me TEGELIKULT tahame.

Ma AUSÕNA üritasin seda kõike VÄGA rahulikult võtta. Üks päev korraga, mitte tulevikku planeerides. See pulmade planeerimine oli lihtsalt osa meie pidevast nöökivast ja naljatavast suhtlusest, ehkki tagantjärele tundub küll, et ei teinud me siin nalja midagi. Aga ikkagi, tol hetkel katsusin ma võtta seda kõike väga rahulikult ja elada üks päev korraga. Tõenäosus ja loogika ei olnud ju kuidagi meie poolel :) Minu elu oli Pärnus – lapsed, töö, perekond, kodu – kõik. Tema elu oli 600km kaugusel…

Aga tema lihtsalt otsustaski algusest peale ära, et ma olen maailma kõige võrratum inimene ja kõige ilusam naine, kes väärib absoluutselt parimat ja et tema soov on teha mind nii õnnelikuks, kui ta seda suudab. Lihtsalt ütleski, et armastab mind ja tahab minuga abielluda. Tema jaoks oli täiesti loomulik see, et minu elu on Pärnus, et minuga koos tulevad ka minu lapsed. Ta teatas iseenesestmõistetavalt, et tema kolib ka Pärnusse.

Ma ei ole mitte kunagi olnud koos inimesega, kes oleks minust nii jäägitult sisse võetud. Jah, mul on olnud õnn olla päris mitmeid kordi erineva tõsidusega suhetes, kus on olnud tugev vastastikune sümpaatia ja ma olen tundnud, et ma olen tahetud, ihaldusväärne. Aga Soomlasega on see kuidagi hoopis teine level.

Oleme arutanud, kas meile ainult tundub, et praegune suhe ja suhtlus on eelmistest tunduvalt intensiivsem või on see nii vaid sellepärast, et praegune on värske? Üks vestluskatke jälle mingist ajast:

You I felt a connection since the start unlike I’ve ever felt in such a short time and we have more in common on a deeper level than I’ve ever had with anyone I’ve dated. Also maybe I feel this way because this is right now and I have forgotten the intensity of previous romance, but I don’t think I’ve ever been quite so attracted to someone.

i think both of my previous serious relationships were/are really special
and there was attraction and…
but yeah
it has not been like that
not so quickly, not so much, not so intensive
i’ve been totally in love before quite a few times, but…
it just feels so different
and again, most of those experiences are from time 10+ years ago so it’s possible i have forgotten
i can only really compare to those i’ve had during last year
i just feel so good with you
and you make me feel so happy

Ja ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, kui võrreldamatult hea on olla koos inimesega, kes on endas nii kindel. Minus nii kindel. Nii kindel selles, et just mina – ühes selle eluga, mis minuga kaasa tuleb – on see, mida ta tahab.

Lätile järgnes järjekordne intensiivne chattimise periood. Olime kokku leppinud, et järgmine kord kohtume augustis Soomes, lähen talle külla. Mul oli endiselt vaja võtta kaks nädalat puhkust, nii et kui see sai planeeritud ja piletid ostetud, oli vähemalt konkreetne tähtaeg, milleni päevi lugeda. Igatsus oli tohutu.

Toonasest ajast pärineb veel üks vestluskatke, mille ma absoluutselt pean siia kopeerima, sest see lõi mind tol hetkel üsna pahviks ja on mulle siiani väga oluline :)

but who would have guessed on that first (or well, second?) night how it all escalates so soon

I had hopes but never dared to hope for something like this 🙂

THAT definitely not, indeed… i tried not to hope anything at all, cause i seem to get my hopes up too quickly 
and well, i find it smarter not to hope, thus prevent possible disappointment 
but to be honest it did not really work with you 
the more we chatted, the more i hoped  all kinds of things
but definitely not this 🙂

I hoped to be able to be in touch with you after you left from türm, then stalking you on Facebook I had hopes of hooking up with you on the way back , then after chatting for the full night I had hopes for a short vacation romance, then chatting with you more my hopes grew until finally seeing you again in front of strangers in the night I knew I wanted to spend the rest of my life with you

wow, again
THAT night already?

You looked gorgeous there under the streetlight and everything from chatting with you made you seem perfect, I was also super nervous about not being able to be relaxed with you after all the chatting but it just happened naturally

we just naturally kissed for an hour and a half or something like that

Yes pretty much 

but i think it was a good thing i came that night 

I think so too

i wanted to see you sober
well, myself being sober, i mean

You didn’t see me that much that night

i kissed you, that was better

For me seeing you there will be an important moment for the rest of my life 🙂
The kissing was very good also

more important than meeting me in türm?

Well the meeting is obviously important, but that specific moment of you standing under the light, saying hello stranger, really made me fall in love with you
I had forgotten the sound of your voice and it was a magical moment for me

feeling really warm and fuzzy here at the moment

i was also quite nervous and at the same time wanted to see you so badly, that’s why i came that night though i should have been working… thought it might be better, well, more relaxed, to meet during the night  before we actually go away together 
i think it worked quite well
cause i don’t really remember any awkward moments 🙂

Not really 🙂

and i was still trying to be super careful about feeling ANYTHING, cause as said 1) i tend to get my hopes up way too quickly 2) i have children and it does not really seem a smart idea to fall head over heels in love
but well 
as i told you that night we spent in this sauna house… i just felt like i love you
and it did not really make any sense 

It was amazing that you said it as I had been thinking of saying that I love you for five minutes

i guess it was meant to be then 

the only thing i was sure will happen – that if you come back from slovenia, we will meet in pärnu and have sex  then after some more chatting it seemed like a perfectly good idea to go away with you for a couple of days and i was also thinking if things go well i would definitely not mind if you came to estonia for your evs year… then after more chatting it seemed a perfectly good idea to go away for a week with you and then during that week it seemed perfectly normal to plan our wedding with you, only in the beginning it seemed more like a joke, cause we were joking about everything all the time, but from some point it did really not seem like a joke any more 🙂

Läksin Soome tema sünnipäevaks. Ta sai 26. Ja ometi tundub mulle temaga tihti, et ta on oma olemuselt isegi küpsem kui mina…

Soomes oli samuti fantastiline. Sellestki sai üks blogipostitus kirjutatud. Ta elab ja töötab võrratult kaunis kohas. Ma nägin tema elu, tema kodu, tema tööd, tema inimesi, tema ema… See kõik oli minu jaoks nii oluline. Ja koos olla oli nii hea.

Tagasi Eestis oli raske. Igapäevased vestlused olid iseenesestmõistetavad. Temaga rääkimine oli esimene asi hommikul ja viimane õhtul enne magamaminekut. Päeva jooksul olid mõlemal omad tööd ja tegemised, nende kõrvalt sai üksteisega igapäevaelu pisiasju jagatud. Hilisõhtutel, kui lapsed magasid ja muude kohustustega ühel pool, sai pikemalt rääkida.

Senini olin pigem rõõmustanud, et olud sunnivad meid asja nii aeglaselt võtma. Tal oli plaanis uuest aastast vabatahtlikuks tulla, nii et mõistusega võttes tundus igati hea ja loogiline, et seni on meil vaid kaugsuhe.

Mingil hetkel tuli aga jutuks, et see vabatahtliku projekt ei algaks kindlasti enne aprilli, mis tundus olevat valgusaastate kaugusel. Tööl lõppes tal samas hooaeg oktoobri alguses ja sealt edasi oleks olnud väga vaikne periood kuni kevadeni. Ja kõik, millele me suutsime mõelda, oli see, kui väga tahaks olla koos. Päriselt koos. Kogu aeg, iga päev. Mitte kaugsuhtes, isegi mitte samas linnas eri elukohtades, vaid just PÄRISELT koos. Jagada igapäevaelu rõõme, muresid ja kohustusi.

See oli meie ainus soov ja see oli väga intensiivne. Seda kõike kuu-poolteist pärast tutvumist.

Kui mängus on lapsed, siis ollakse ju väga mõistlikud ja ettevaatlikud, eks? Kogu deitimine toimub “salaja”, lastele ei tutvustata kaaslasi enne, kui on kindel, et tegu on millegi tõsisemaga. Normaalsed emad ootavad ikka vähemalt pool aastat, enne kui hakkavad üldse kaaluma oma uue romantilise huvi lastele tutvustamist, eks? Ei käi need asjad ju nii, et kui üks mees kolib välja, siis teine kohe sisse, ega ju?

Seda kõike ma enesele muudkui sisendasin, aga soov koos olla ei muutunud mitte kuidagi. Ja lõpuks olin sunnitud tõdema, et “reeglitepärane” ootamine ei annaks meie puhul nagunii mingit tulemust. Me oleme nende kahe ja poole kuuga üksteist nii intensiivselt tundma õppinud, et kõik olulised asjad on teada ja need klapivad imeliselt. Jah, me võiksime endid piinata ja oodata mingisuguse aja möödumist, aga mida see meile annaks? Nüüd on küsimus ainult teada saamises, kas meie kooselu ikka tõesti klapib nii hästi, kui seda endale praegu ette kujutame. Kas see totaalne elumuutus, kolimine teise riiki, saab ikka olema nii lihtne, kui ta arvab?

Ma olen tema käest sada korda küsinud: kas sa ikka saad aru, MILLESSE sa ennast segad? Kolimine võõrasse riiki, elu koos lastega… Ta on kõigi nende küsimuste puhul oma vastused nii mõistlikult ära põhjendanud, et mul ei jää üle muud, kui teda uskuda :)

Nii et ei oska ma olla traditsiooniline. Ei oska ma kohe mitte rahulikult võtta. Mulle on lihtsalt nii omane see kärsitus, intensiivsus…

Kui me rääkisime lastele lahutusplaanidest, ei olnud mul mingit kavatsust selle vestluse käigus Soomlast mainida. Kui Plika aga küsis, kas ma võtan endale kunagi uue mehe, siis mida ma oleksin pidanud vastama? Valetama, hämama? Ei tundunud õige. Ütlesin, et minu elus juba on üks inimene, kes on mulle väga oluline. Vastasin täiesti ausalt kõigile küsimustele, mis lastel tema kohta tekkisid. Kaasa arvatud sellele, et jah, me tahame abielluda, aga me tahame kõigepealt koos elada, et näha, kas me ikka päriselt ka kokku sobime.

Kõrvalepõikena, sest nii mõnigi on küsinud: miks ometi abielluda, miks ei või niisama koos elada?

Üks asi, mille eest ma olen möödunud kümnele aastale tohutult tänulik, on see, et ma olen juba “kõike teinud”. Ma olen saanud kaks imelist last, ma olen valges kleidis abiellunud. Mul ei ole endiselt midagi ei laste ega abielu vastu, samas ei ole mul ka mingit suurt vajadust seda kõike uuesti läbi teha. Been there, done that. Nii et mina oleks võinud sama rahulikult ka lihtsalt koos elada. Seega uurisin tema käest miski hetk, et hea küll, oleme abiellumise teemal kõvasti naljatanud, aga mida ta sellest TEGELIKULT arvab – on see tema jaoks üldse kuidagi erinev lihtsalt koos elamisest?

It is an important ceremony and gesture of love, it’s not the most important thing to me but I would feel differently being married rather than just living together.

Sellepärast :) Sest ma olen temaga nõus :) Eks vaatame, mida me sellest kõigest kahe aasta pärast arvame :)

Lapsed on olnud tema suhtes algusest peale ääretult positiivselt meelestatud ja elevil, oodanud temaga kohtumist. See võimalus neil nüüd pühapäeval avanes ja eelnevate juttude põhjal tekkinud vastastikune sümpaatia kandus kenasti üle pärisellu. Ilmselgelt on liiga vara veel mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, sest nad veetsid koos vaid ühe õhtu, aga õige pea on neil võimalus vähemalt nädal aega koos elada ja põhjalikumalt tutvuda.

Algne plaan oli, et Soomlane tuleb mulle külla, kui hooaeg läbi saab, oktoobri alguses. Siis aga juhtus nii, et ühe projekti raames tekkis Eestis koolituse võimalus – tal õnnestus tööasjad ümber korraldada, et sellest osa võtta. Nii et kui algselt pidi ta jõudma minu juurde 6. oktoobril, siis lõpuks õnnestus meil üheks ööks kohtuda juba ligi kaks nädalat varem ja pikemaks jõuab ta minu juurde tagasi 4. oktoobril. Siis jääb ta siia nädalaks või pooleteiseks, mis annab mulle ühtlasi võimaluse teda ka lõpuks Abikaasale ja emale tutvustada.

Olen pidanud viimased kaks kuud kinnist blogi, kus olen saanud kogu seda suhteteemat vabamalt lahata. Lugejateks on vaid sõbrad ja pikaaegsed täiesti usaldusväärsed (blogi)tuttavad. Seal on olnud võimalus põhjalikumalt kirjutada, samuti olen sinna kopeerinud rohkem katkeid meie vestlustest, mis annavad minu meelest kõige paremini edasi nii Soomlase kui meie suhte olemust. Tagasiside on olnud toetav. Ilmselgelt küll arvavad vist kõik, et ma olen hull, aga seda olen ma alati olnud :D Need, kes on asjaga põhjalikumalt kursis, üldjoontes nõustuvad minu valikutega. Või siis lihtsalt ei julge näkku öelda, et ma olen ära pööranud :P

Ema ega Abikaasa seda blogi ei loe, seega teavad detaile vähem ja on arusaadavalt veidike murelikud asjade kiire käigu üle. Ootan väga võimalust neid Soomlasega lähemalt tuttavaks teha, et nad saaksid paremini aru, kui fantastiline inimene ta on :)

Novembri alguses kolib ta päriselt siia, minu juurde. Jah, täpselt nii hullud olemegi. Ja see kõik tundub absoluutselt ainuõige. Mitte ühtki teist varianti otsekui ei olegi olemas.

Paradoksaalsel kombel tundub mulle, et suhe Soomlasega on mu elu kõige stabiilsem suhe üldse. Ei mingit draamat, ei mingeid kahtlusi – lihtsalt puhas rõõm, armastus ja kindlustunne. Warm fuzzy happy feeling :) Me teeme üksteist oma olemasoluga nii meeletult õnnelikuks, et see on lihtsalt uskumatu. Ei ole vaja muud kui lihtsalt OLLA ja sellest piisab, et ka teine oleks õnnelik.

Ilmselgelt on üsna jabur rääkida stabiilsusest, võttes arvesse fakti, et ma olen parasjagu lahutamas ning tuleb tegeleda laste ja kinnisvara jagamisega, aga ka see on meil Abikaasaga võrdlemisi meeldiv ja draamavaba. Kuna meie mehe ja naise vaheline suhe ei olnud aastaid toiminud nii, nagu peaks, tekitas see meie kooselus probleeme ning jõudsime mingiks hetkeks punkti, kus tõime üksteises esile meie mõlema halvimad küljed :) Nüüd, kus liigume oma eludega edasi eraldi, on meie läbisaamine jälle suurepärane. Ja ma tunnen iga ihurakuga, kuidas Soomlasega koos olemine teeb mind õnnelikuks ja stabiilseks ning tänu sellele jõuan ka igapäevaselt nii töises kui eraelus palju rohkem ära teha.

Ühest küljest olen ma tema olemasoluga nii harjunud, et meie ühine tulevik tundub iseenesestmõistetav. Teiselt poolt ei suuda ma vahel siiamaani uskuda, et see kõik on võimalik. Et päriselt ongi olemas selline inimene, kellega mul nii hästi klapib ning kellega meil on üksteise suhtes võrdselt tugevad tunded. Et ta oli Eestis praktiliselt esimest korda elus, see oli tema ainus õhtu Pärnus ning just siis kukkusin ma talle sülle.

Ah et milline ta siis ikkagi täpselt on? Hea küll, ma katsun kirja panna, ehkki ma arvan, et mul ei tule meelde pooltki sellest, mida võiksin öelda…

Ta on pikk ja pandav :P Meil on ühesugused soengud :P Ta on oma põhiolemuselt hull hipi nagu minagi – mul on väga palju erinevaid iseloomujooni ja ma olen ilmselt hipi jaoks veidi liiga korralik, aga HINGELT olen ma just täpselt seda ja just hullude hipide seltskonnas tunnen ma ennast kõige vabamalt.

Ta on ääretult tark ja väga laia silmaringiga, teab igasugu müstilisi asju. Ta räägib oivalist inglise keelt, mida on imehea kuulata ning temaga rääkimine on andnud mulle suurepärase võimaluse üle pika aja oma inglise keelt praktiseerida.

Tema seksuaalsed kogemused ja vabameelsus klapivad fantastiliselt minu omadega. Et ei oleks kaheti mõistmist – vabameelsuse all pean ma siinkohal silmas lihtsalt igasuguseid, khm, eelistusi magamistoas, ei midagi enamat. Oleme ühtviisi vabameelsed ka selle poole pealt, mis puudutab sekspartnerite arvu vallalistel perioodidel, aga suhtes olles oleme mõlemad oma olemuselt siiski monogaamid. Mis omakorda tähendab, et ehkki polüamooria on meie mõlema jaoks täiesti aktsepteeritud ja normaalne suhtevorm, siis endid me sellises suhtes vähemalt hetkel küll ette ei kujuta. Oleme selleks liiga teineteisele orienteeritud :)

Meil oli tegelikult päris hiljuti üks üsna põnev vestlus truudusest, petmisest ja andestamisest ning ma olin suisa üllatunud, kui kirglikult ta sellesse suhtus… Aga see on juba omaette teema.

Tema elu peamine eesmärk on olla õnnelik ja teisi õnnelikuks teha ehk täpselt sama, mis mul – mis siis, et mulle on korduvalt öeldud, et see on liiga üldine ja ma peaks konkreetsem olema :P Armastus on kõige olulisem ja optimism on eluviis – mis tuleb tal hetkel isegi minust paremini välja, aga tema kõrval hakkan jälle oma vana mina üles leidma.

Mis puutub keskkonnateadlikku eluviisi, siis on ta minust täiesti sõltumatult jõudnud oma mõtete ja tegudega minuga väga sarnaseid radu pidi isegi kaugemale kui ma ise – ja see on lihtsalt vaimustav ning ääretult inspireeriv.

Meie maailmavaade, ühiskondlikud, poliitilised ja religioossed tõekspidamised ning ka näiteks suhtumine narkootikumidesse on ääretult sarnased.

Ta jättis minu pärast suitsetamise maha. Ta ei olnud sõltuvuses, suitsetas vaid seltskonnas, kus suitsetati ning mina ütlesin kohe, et kuni ta minuga koos olles seda ei tee, seni on mul ülejäänust suva. Tema aga meelitas mu mõni päev hiljem ütlema, et ta peaks maha jätma – mina tegin enda meelest nalja, aga tema lihtsalt jättiski maha. Mis siis, et kõik inimesed ümberringi suitsetasid edasi. Täiesti uskumatu. Ja NII äge.

Me oleme rääkinud üksteisega palju oma kehvematest külgedest. Samuti sellest, kuidas me käituksime teatud situatsioonides – igapäevaelulistest harjumustest tülide klaarimiseni. Ta teab, kui kannatamatu ma olen, kui kergesti ma võin närvi minna ja selle tulemusel mitte kõige arukamalt käituda. Meil on olnud mõned omavahelised keerukad olukorrad – mitte just tülid, aga teatud asjaolude tõttu üksteise kehvasti / valesti mõistmised. Me oleme mõlemad tundnud ennast teise käitumise pärast halvasti (ja asi pole üldse olnud selles, et teine oleks valesti käitunud, vaid just selles, kuidas meie alateadvus mingeid juhtumeid tõlgendas ning mis emotsioone tekitas) – ja me oleme suutnud need olukorrad selgeks rääkida. Nii et me oleme nüüdseks mingil määral puutunud kokku ka teise poole tumedamate külgedega.

See on lihtsalt fantastiline, kuidas ta oskab alati öelda õigel ajal õigeid asju. Kuidas ta suudab jääda rahulikuks ja tahab TEADA, miks ma mingis olukorras nii käitusin. Ma seletasin talle ühel hilisõhtul oma “plahvatamise” tagamaid ja põhjuseid nii, nagu ma pole kunagi varem kellelegi seletanud. Ilmselt pole ma neist kunagi varem nii teadlikult mõelnudki. Sest keegi pole kunagi varem küsinud ega niiviisi huvi tundnud…

Ta RÄÄGIB. See on täiesti uskumatu, kuidas ta ennast väljendada oskab. Mitte ükski mees pole mulle mitte kunagi nii tihti öelnud, kui hea ma välja näen või mis tundeid ma temas tekitan. See on lihtsalt nii imeline tunne, seda kõike kuulda. Tal on imeline oskus panna mind ennast erilisena tundma. Selle kohta tuli taas meelde üks kunagine vestluskatke, mis mu tunded kõige paremini edasi annab:

You don’t really seem emotionless Finn to me

I try not to be

I think no man in my life has been quite that good in expressing his feelings
And it seems so natural with you

Lots of practice of removing filters between my heart and mind and mouth

And I just get to enjoy the result
How lucky must I be

Mul on tunne, et hoolimata kilomeetripikkusest postitusest ei suutnud ma edasi anda murdosagi sellest, mis möödunud 2,5 kuu jooksul toimunud on, milline ta on, mis tundeid ta minus tekitab… See on olnud väga intensiivne ja uskumatu aeg.

Nii et jah… Ma ootan ääretu põnevusega kogu oma ülejäänud elu. Tõsi, on teatud ebakindlused seoses minevikus luhta läinud suhetega – aga võttes arvesse, et ma olen võrreldes viimase suhte algusega kümme aastat vanem ja targem ning me klapime ühiste väärtuste ja sarnaste iseloomude poolest üsna imeliselt, siis on ju täiesti reaalne uskuda, et seekord oskan paremini :)

Ma alustasin selle postituse kirjutamist esmaspäeva õhtul… Läks üksjagu aega, enne kui ma jäin nii palju rahule, et julgesin selle üles panna. Ühest küljest olen ma tahtnud seda kõike jagada juba kuid, teisest küljest tunnen ennast nüüd veidi kõhklevalt ja pisut alasti.

Sest nagu öeldud – meie suhte senine kulg ja otsused edasise kohta on olnud kõike muud kui… Ühiskondlikele normidele vastavad. Aga alati peab ju olema neid, kes jäävad normidest väljaspoole, kas pole?

Kindlasti on palju asju, millest ma oleksin võinud kirjutada, aga ei tulnud pähe. Nii et… Kui teil on küsimusi, võite küsida. Ma küll ei garanteeri vastuseid, sest ma lähtun igasuguse info avaldamisel puhtalt oma sisetundest, aga tõenäoliselt on palju selliseid asju, millest  täitsa võiks veel kirjutada :)

Sep 262017
 

Liiga tihti on elus neid momente, kus lastel on mingi mure, mida tuleks rahulikult kuulata, toeks olla, nõu anda ja lahendada… Aga on parasjagu nii kiire või nii suur väsimus, et ei jää nii rahulikuks, kui tahaks, ei jaksa nii palju kuulata ja seletada, kui tahaks. Eks seda saab jõudumööda ikka tehtud, aga nii mõnigi kord jääb kripeldama, kui on tunne, et liiga vähe… Või kui väsimusest on kannatamatus liialt suur ning hääl tõuseb probleemsetes situatsioonides liiga kergelt.

Viimasel ajal on asi aga parem olnud ja nii hea tunne on, kui saab igasugu keerulised olukorrad rahulikult ära lahendada.

Näiteks eile õhtul mängis Poiss oma iidvanas nuputelefonis ussimängu. Ta on väga kannatamatu ja emotsionaalne nagu ma isegi, nii et ma olen juba harjunud, kui ta vahel mängimise ajal nördinud hüüatusi kuuldavale toob. Mingi hetk aga kuulsin, kuidas ta telefoni maha viskas, millele järgnes eriti kuri ränt teemal, kuidas tal on vaja uut telefoni, sest praegune läägab ja ta oleks saanud järgmisele tasemele, kui telefon poleks kokku jooksnud.

Läksin teda kallistama ja lohutasin, et ma tean täpselt, mida ta tunneb – et mul on ka mitu korda olnud nii, kus mäng pärast eriti raske taseme ära tegemist arvutis kokku jookseb, nii et tulemus ei lähe kirja. Ja et ma tean ka täpselt, mis tunne on olla nii vihane, et on tahtmine asju loopida – et olen seda ka teinud ja mõned asjad nii äragi lõhkunud. Aga et kuigi mõistlik selline käitumine pole, nii et ma katsun ennast ikka tagasi hoida ja kui tuju on eriti paha, võib parem patja või diivanit peksta – need ei lähe vähemalt katki ja haiget ka ei saa :D Et telefoni loopimine pole kohe üldse mitte tark mõte, sest see on ikkagi eelkõige helistamiseks ja oleks ju jama, kui seda ka enam ei saaks.

Plika, kes meie juttu pealt kuulas, rääkis, kuidas ta ükskord pahas tujus olles kassi lükkas ja tahtis teda veel tugevamini lükata, aga kass viskas end tema jalge ette maha ja oli nii nunnu, et ta hakkas hoopis selle asemel kassi silitama. Mina ütlesin, et väga kurb on kuulda, et ta tahtis kassile haiget teha, sest kass on ju abitu olend ja polnud milleski süüdi, aga mul on nii hea meel, et ta hoopis silitas ja kass tal tuju paremaks tegi. Et minulgi on tihti olnud juhuseid, kus tuju on eriti kehv ja kass tuleb sülle ja on lihtsalt nii nunnu, et tuju läheb momentaalselt paremaks. Kassi silitamine on tõeline teraapia, jõudsime me ühisele järeldusele :D

Täna hommikul kurtis Plika, et tal on süda paha ja kõhuvalu. Seda, et süda on paha, kurtis ta korra eile õhtulgi – pärast suurema hulga kommide söömist :P Täna väitis, et sel hetkel nii paha ei olnudki, rohkem pärast Abikaasa juures õhtusöögiks pannkookide söömist. Ütleme nii, et mul olid omad kahtlused, kui kehvasti ta ennast siis ikka päriselt tunneb, aga leidsin, et ju tal siis mingi põhjus on, miks ta soovib koju jääda ja lubasin. Poiss läks seega täna hommikul esimest korda üksi bussiga kooli. Eile tuli esimest korda bussiga üksi koju. Iseseisvus :P

Igatahes jah, kui Poiss oli ära saadetud, istusime Plikaga koos maha, kaisutasin teda ja ütlesin, et minu meelest läks tema enesetunne paremaks kohe, kui ma lubasin tal koju jääda – kas on äkki hoopis mingi muu põhjus, miks ta ei tahtnud kooli minna.

Vestluse käigus jõudsime selleni, et esiteks ei meeldi talle väga keeletunnid – vene keel meeldib pisut rohkem kui inglise, aga kumbki eriti mitte. Arutasime, kui kasulik on ikka keeleoskus ja kuidas talle osad asjad nendes tundides meeldivad ka ja kuidas on täiesti okei, et ta ei oska praegu veel hästi hääldada, selleks ta õpibki. Ja et on nii tore, et tema koolis on toredad õpetajad, kes ei pahanda üldse vigade peale, vaid õppimine käibki tasapisi ja mänguliselt.

Teiseks tõi ta välja selle, et talle üldse ei meeldi vara tõusta. Arutasime taas pikalt, kas ma saaks veel kuidagi aidata, et seda tema jaoks kergemaks teha – ja ta jõudis isegi järeldusele, et me oleme sellest varemgi mitmeid kordi rääkinud, ega väga ei saa. Tuleb lihtsalt õigel ajal magama minna ja on veidi abiks, kui ta saab hommikul pärast äratust veel veidike voodis mõnuleda.

Plika ütles, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Et ta teab, et peab ikka koolis käima, mis siis, et ärgata on raske ja kõik tunnid ei ole lemmikud. Mina ütlesin, et sellest ühest kodus oldud päevast ei olegi ju midagi hullu, aga mida rohkem ta ennast koju jäämiseks haigeks valetab, seda suurem on tõenäosus, et tulevikus, kui tal ehk tõesti ongi mõnel hommikul kehv olla, mõtlen mina hoopis esimese asjana: nagunii jälle teeskleb.

Ühesõnaga me rääkisime peaaegu kaks tundi jutti – kõigest sellest ja muust ka. Sõime koos hommikust ja oli üldse kvaliteetaeg.

Nii hea on olla, kui on jaksu rahulikult suhelda. Nii palju positiivset energiat tuleb sellest, kui õnnestub lastega taolisi vestluseid pidada. Probleemid rahulikult ära lahendada ja asja tuumani jõuda.

Hea on olla, kui inimesed ümberringi teevad nii õnnelikuks. See aitab nii tohutult kaasa igapäevaelu murede rahulikule lahendamisele.

Sep 252017
 

Näitasin nädal tagasi uut elutoa kardinat. Reede õhtul sai ka köögikardin Annika abiga valmis õmmeldud. Seekord tahtlikult mitte terve akna ulatuses, sest kass käib sealtkaudu õues :)

Mul oli aastaid köögilaual selline ruuduline vakstu – küll kirjum, kui oleksin tahtnud, aga sobis toonide poolest üsna hästi nõudega. Kui ära kulus, ostsin jälle Jyskist uue… Kuni seda ühel hetkel enam ei müüdud ja ikaldus oli suur :P

Pärast seda oli vahepeal tumepruun (praktiliselt must) valgete mummudega, viimati punane valgete mummudega – see aga vajas juba ka mõnda aega välja vahetamist. Nüüd sain Abakhanist täiesti juhuslikult leitud kardinariidest inspireeritud ja ostsin rohelise vakstu. Sobib täitsa mõnusalt – mu köögis on alati domineerinud kollane ning teise värvina olin siiani kujutlenud punast. Tegelikult on punast üsna vähe ja rohelist sama palju. Ostsin just hiljuti Rimist öökullidega taldrikud, nüüd on rohelist isegi rohkem:

Otsisin blogist vanu postitusi, et näha, milline mu eelmine köögikardin õieti oligi (ka sellele tegi kass 1:0, nii et köögiaken on jupp aega ilma kardinata olnud) – sattusin 2011. aasta säästuremonti kokkuvõtvale postitusele, mille kirjutasin kuus aastat ja kolm päeva tagasi. No selline nostalgialaks jällegi! Kuidas ma uljalt ja kellegi abita ilma igasuguse kogemuseta diivani- ja tugitoolikatteid õmblesin. Kui noored ja rõõmsad ja lootust täis me siis olime :P Ja vaat kuidas hoopis läks… Nüüd tuleb ilmselt teine ring säästuremonti, et laenu lõppemiseni veel praegustes oludes vastu pidada ja siis, 3+ aasta pärast, saan oma unistuse ikkagi loodetavasti ellu viia :)

Kui “päris” remonti pole võimalik teha, annavad sellised pisiasjad nagu uued nõud ja uus kardin nii palju juurde. Taldrikud ostsin üsnagi emotsiooni ajel augustis Rimist 40% allahindluse ajal, see oli täpselt Poisi sünnipäeval. Abakhani läksin ainult elutoa jaoks kardinariiet otsima – tegu oli suur tänavapoolse aknaga, mille ees rippusid kuid kardina asemel räbalad. Köögiakna eest olin räbalad ammu eemaldanud – kuna see oli väike ja hoovipoolne, polnud olulist vahet. Aga need mummud on nunnud ja köögis on nüüd tsipake õdusam. Ja see roheline vakstu on ootamatult õnnestunud valik – kuna on peamiselt ühevärviline ja seega rahulikum, sobib mu kirjude nõudega vast pareminigi kui eelmine ruuduline.

Sep 252017
 

Ma nüüd ei ütle, et me Abikaasaga üldse ei oleks tülitsenud. Ikka oleme, omajagu. Aga just täpselt sellepärast, et mingid osad suhtest enam ei toiminud ja mingid iseloomujooned käisid üksteise juures kõvasti närvidele. Samas ei ole me kumbki kunagi arvanud, et teine pool oleks nõme tropp. Mina armastan teda ikka kogu südamest, lihtsalt praeguseks nagu parimat sõpra. Tema, ma usun, mind ka. Tõsi, et on iseloomujooni, mida me üksteise  juures ei seedi, aga see ongi lihtsalt see, et MEIE omavahel ei sobi.

Nii et jah, tülitsetud on küll ka, samas oleme me ikkagi üldjoontes hästi läbi saanud, koos naernud ja naljatanud, rahulikult asju arutanud.

Eile jõudis asi nii kaugele, et Abikaasa kolis välja. Esialgu üürikasse – on küll ostmise plaan, aga see on suurem ja keerulisem otsus. Ühesõnaga mina ja kass jäime koju, laste põhikodu jääb ka siia. Mingit konkreetsemat jagamist praegu ei teegi, kohtuvad nii tihti, kuidas mõlemad pooled soovivad ja kõigile sobib. Rahalise ja juriidilise poole pealt on põhimõttelised kokkulepped olemas, aga ma ei kavatse neist enne blogis rääkida, kui oleme lõplikult otsustanud ja igasugused paberid allkirjastanud :P

Igatahes, eile oli tõsiselt nii mõnus päev, et mõnusamat ei oskaks kohe tahtagi.

Poiss pidi minema trennikaaslastega jalkaturniirile, buss väljus hommikul kell kaheksa. Ma palusin Abikaasat, et tema hommikul Poisi ära saadaks, sest magasin praktiliselt terve laupäeva, õhtul hakkasin koristama ja öösel tegelesin programmeerimiskursusega… Ühesõnaga öösse venis see kõik ja teadsin, et olen nii vara hommikul väga väsinud.

Ärkasin aga ikkagi enne kaheksat (seitsmene äratus nädala sees on teinud oma töö), poolunes voodis kuulsin nende toimetamist – mõlemal oli hea tuju, nii mõnus oli kuulata.

Kui Abikaasa tagasi jõudis, ütles ta, et läheb vanaemale külla. Tema vanaema on alati olnud minu jaoks tema suguvõsa lemmikinimene (ühtlasi elab ta meile väga lähedal), nii et kiljusin: mina ka, mina ka. Ajasime siis Plika üles ja sõime mõnusasti vanaema juures hommikust.

Tagasi koju jõudes hakkasin mina koristama, Abikaasa pakkima. Pakkimise käigus tulid välja näiteks albumid tema lapsepõlvefotodega (mina teadsin alati täpselt, kus need olid :P) – vaatasid Plikaga neid. Sõbralikult jagasime toidulisandeid, maitseaineid, jääkuubikureste ja muud köögikappides leiduvat, samuti voodipesu ja rätikuid :D

No ja kuskil enne kahte oligi kõik koos, auto maast laeni kraami täis. Plika läks temaga kaasa, mina sain kodus rahulikult edasi koristada. Vahepeal käisid nad hiinakas, tõid mulle ka sealt süüa. Kui Poiss tagasi jõudis, läks Abikaasa talle järele – meil oli kokkulepe, et lapsed jäävad õhtuks temaga. Mina koristasin kodus katkematult kuni poole viieni välja, siis oli täpselt parasjagu aega, et duši all käia ja bussijaama kiirustada.

Kaua oodatud külaline jõudis kohale :) Ta pidi esialgu tulema oktoobri alguses, aga üsna viimasel minutil tuli ootamatu plaanimuutusega pooleteistnädalane koolitus Eestis, seega õnnestus üks öö enne seda koos veeta. Pidin täna üksi tööl olema, aga kui kolleeg asjast kuulis, pakkus, et ma võtaks päeva vabaks… Nii et pool päeva anti lisaks :) Võrratu :)

Ja ma nüüd ei teagi, oleks ju jälle nii palju kirjutada, aga see tundub jällegi olevat ühe teise postituse teema.

Igal juhul – mul on nii hea meel, et me Abikaasaga nii hästi läbi saame. Ma pean nüüd tõesti tema bloginime ära muutma, sest noh… Ei ela ju enam isegi koos :D Aga samas 6. oktoobrini on veel aega, äkki senini võib olla ikka Abikaasa?

Mul on eriti hea meel selle üle, et ka tema kõrval on hetkel keegi. See on küll suhteliselt uus, nii et vara on veel mingeid järeldusi teha, aga nii vähe, kui ma sellest tean, tundub tegu olevat väga ägeda inimesega – nii et mul on rõõm suur ja hoian pöidlad pihus, et jääkski nii õigeks ja toredaks kui praegu tundub… Ühesõnaga, et jääks kestma.

Täna õhtul tegin esimest korda ise lasanjet – helistades kõigepealt Abikaasale, et temalt juhtnööre küsida :D Plika läks Abikaasale uude koju külla, Poiss mängis sõpradega väljas, mina toimetasin rahus omaette.

Õhtul tõi Abikaasa Plika koju, samuti õuest ära nööril kuivava voodipesu, mille olin sinna unustanud ja mis olekski muidu ööseks välja jäänud. Maitses lasanjet ja kiitis heaks, soovitas ainult järgmisel korral veisehakklihaga teha, sest seguhakklihaga jääb liiga rasvane. Tõsi, nüüd tuleb meelde küll :P Pannkooke toodi meile kah :P

Nii see eluke siin veereb. Ma olen nii õnnelik ja elevil ja ootan põnevusega kogu ülejäänud elu.

Sep 232017
 

Ma ei taha mitte kõige vähematki hakata diskuteerima teemal, kas kogu inglimajandus on esoteeriline kräpp või ei. Igaüks arvaku, mis tahab :)

Lihtsalt jäi FB-s silma Väikese Ingli sõnum oktoobrikuuks. Jäin lugema ja kaasa noogutama. Ja mõtlesin, et kopeerin siia ka.

Oktoobris saame me tunda hoopis uut tasandit armastuses. Me ei teadnudki, et nii sügavalt ja võimsalt on võimalik tunda. Nii detailselt, nii värviliselt, nii kirkalt.
Meid oleks nagu pehme vikerkaarevärvilise pilvevati sisse visatud ja kuu esimese poole me ei saagi õieti aru veel, mis toimub. Lihtsalt uneleme ja hõljume.
Kuu teisel pool tabab mõnda paanika, et mis siis saab, kui see oligi ainult korraks…
No ma võin kinnitada, et ei ole ainult korraks, selliseid üllatusi tuleb veel ja veel!
Need paarid, kes leidsid teineteist mõne aasta eest ja on ehk jõudnud abielludagi, saavad nüüd alles päris tõelisi mesinädalaid tunda. Siiani aimati, et koos on hea ja oligi iga argipäev täitsa kena, aga nüüd on magusad pühapäevad ees, väga magusad.
Kuu lõpus võib mõni isegi ohata, et on sellest roosast romantikast täitsa väsinud ja tahaks natuke tööd rügada ja hallis argipäevas vedeleda.
Halli argipäev tulebki ka, aga ainult õues ilma näol, meie sees ja meie toas on ikka roosa romantika ja kärtspunane armastus. Sädelust, särinat ja imedehõngulist koosolemist saab tunda nii mõnigi meist aasta lõpuni välja, õnnelikumat aga aastaid.
Mõni jahe päev eksib kuu sisse ka, aga ainult selleks, et me „puhata“ saaks, et taas mürinal nautima ja unelema hakata.

Rahaasjad hakkavad nüüd enamusel klaaruma. Kõik, mis aasta algul paigast loksus ja sihitult laiali valgus, saab uuesti süsteemi kätte ja vajalik raha laekub regulaarselt, korrektselt ja piisava varuga.
Oktoobri lõpus sätikski aasta end justkui lõpetama juba, kuigi aega on omajagu. Mingeid otsi hakatakse kokku tõmbama ja kui satute olukordadesse, mis liiguvad jõuliselt lõpetamise suunal, siis ega vastu võitlemine ka aita. Kes ja mis minema peavad, lähevad niikuinii. Suhe, mis näitab ammendumist, seda ka on, olgu selleks eraeluline või tööalane.
November tuleb kohe kuu esimestel päevadel uute pakkumiste ja värskete ideede ning inimestega, nii, et muretsemiseks põhjust pole- loodus tühja kohta ei salli. Piltlikult vahetatakse katkine toidutaldrik teie ees laual välja nii sujuvalt, et üks käsi võtab vana ja teine asetab kohe uue- kõht tühjaks minna ei jõua.
Ja kui toidust edasi rääkida, siis aasta viimased kuud sellised tulevadki, et meie kõhud on süüa täis, soojad riided seljas ja tuba ka soe- meil on olemas kõik eluks vajalik ja natukene rohkemgi veel.
Selleaastane sügis hellitab ja hoiab meid. Kui muutume rahutuks, siis võtab embusesse ja rahustab, kui tahame magustoitu, siis saamegi, seda parimat. Kui tahame puhata ja mängida, siis meil on parim uni ja parimad mängukaaslased. Aasta lõpetab enda hästi kenasti ja hoolivalt.

Nii, et soovitused neile, kes plaanivad muutusi:

  • jah, on õige aeg kolida
  • jah, on õige aeg minna uut rada
  • jah, on õige aeg alustada uusi ettevõtmisi ja neid laiendada
  • jah, on õige aeg vahetada töökohta
  • jah, on õige aeg selg sirgu lüüa ja enda eest seista
  • jah, on õige aeg minna tundmatusse riiki ja tundmatusse keskkonda- olete hoitud
  • jah, on õige aeg tulla ära töölt, kus olete töötanud aastakümneid, see on ammendunud
  • jah, on õige aeg abielluda pöörase kiirusega ja teha kõike spontaanset
  • jah, on õige aeg minna õppima hambaarstiks, kuigi olete seni tahtnud seni olla maastikuarhitekt

Jne, jne. Kõige jaoks on aeg õige, mida teie hing ihaldab. Aeg on küps ja ajastus perfektne!

Minu elus hakkasid muutused toimuma tegelikult juba üsna ammu, eelmisel kevadel. Selle 1,5 aastaga on jõudnud toimuda nii palju, et ise ka ei usu. Mitmed asjad on jõudnud selle aja sees alata ja lõppeda. Mitmeid asju on katsetatud ning otsustatud, et siiski ei tööta.

Viimane jada algas aga nüüd juulis. Siis toimus kohe nii palju ja nii põhjalikult, et muutus kogu elu. On olnud muutuses viimased kaks kuud, aga igasugustel tasanditel saab see muutus reaalseks just oktoobri alguses, seejärel lõplikult novembri alguses.

Väikese Ingli sõnumit oli mõnus lugeda. Vanad lõpud, uued algused, uus tasand armastuses, kolimised (teise riiki), toimimine igasuguste ühiskondlike normide vastaselt, ebakindlus tuleviku suhtes ja samas täiesti kindel teadmine, et hoolimata kõigest sellest on meie otsus ainuõige ja parim. Kõrvaltvaatajad ilmselt kergitavad kulmu ja mõtlevad salamisi, et olen hulluks läinud. Need, kes teavad rohkem, saavad paremini aru.

Nii et on hea, kui keegi kinnitab – aeg on küps kõige jaoks, mis tundub südames õige. Ei ole vaja tunda ebakindlust tuleviku pärast, sest kõik loksub suurepäraselt paika ja puudust ei pea millestki tundma.

Minu elu jätkub paljuski samamoodi, aga paljuski kardinaalselt erinevalt. Ma ei jõua ära oodata… Kõigepealt homset õhtut, siis oktoobri algust ja siis novembrit :)

Ei tea, millal jõuab kätte see hetk, mil mul on piisavalt aega ja samas ka vaim valmis, et kirjutada ära see blogipostitus, mida paljud ilmselt ootavad… Peate veel kannatama ja ümbernurga juttu lugema :)