Tikker

Dec 072018
 

Töönädal algas ja lõppes kooli advendilaadaks valmistumise tähe all. Esmaspäeval käisin tähekesi voltimas, täna kooli kaunistamas…

Eile õhtul küpsetasime piparkooke. Kassid olid kõik abiks… Magasid köögis ja olid nunnud. Vahepeal jälgisid hoolega toimuvat. Vahepeal läksid piparkoogitaignast pöördesse ka :P

Stiilinäiteid tänaõhtuse kaunistustiimi tööst:

Õhtul koolist tulles olin väsimusest täitsa sooda (ja mina lahkusin juba pool kaheksa, kangemad lõpetasid seal peale ühtteist – ma ei tea, kuidas nad jaksasid…). Läksin tee peale jäävasse poodi, et glasuuri osta, aga kuna ma seal muidu pea kunagi ei käi, oli paigutus võõras ja ei suutnud kuidagi leida. Seisin juhmi näoga keset poodi ja kurtsin chatis sõbrale, et kangesti tahaks jonnida. Glasuur oli muidugi nina all, ma olin lihtsalt pime, pidin müüjalt abi küsima :D Söögi suhtes ei suutnudki miskit välja mõelda, nii et tulin koju ära ja lükkasin Rimi pitsa ahju.

Õnneks väike puhkepaus pitsa ja kohviga laadis nii palju, et jaksasin piparkoogid ära kaunistada, pakkida ning kappi peita – et kassid neile öösel 1:0 ei teeks ja oleks ikka homme midagi kaasa võtta :D

Mõned piparkoogid said ikka isiklikuks tarbimiseks ka :P

Lapsed küpsetasid Eksabikaasa juures homsesse kohvikusse vahvleid ja jõudsid ka koju alles kell üksteist. Mina valmistusin lisaks piparkookide kaunistamisele soolaste ampsude meisterdamiseks, need teen küll alles homme hommikul valmis… Ja nende kaunistamiseks unustasin küll kraami osta, nii et tuleb homme hommikul veel poodi jõuda…

Aga hommik on kindlasti õhtust targem :P

Dec 022018
 

Päkapikukraami oli õnneks meeles õigeaegselt soetada, tänu tööl lõunalauas aset leidnud vestlusele, aga mõtted on igal pool mujal kui jõuludel, seega tabas mind tänane advent pisut ootamatult. Otsustasin, et kõik on siiski kontrolli all – Plika oli eile piparkooke küpsetanud, mandariinid olid olemas, küünla panin põlema, jõululaulud panin mängima…

Inimesed mu ümber olid toredad ja kassid nunnud.

Pesu sai pestud, kodust koristasin suurema läbu enam-vähem ära, õhtul meisterdasime Plikaga lumehelbekesi ka. Tervelt ühe saime kumbki valmis :D

Ei saaks öelda, et nüüd mingi räige jõulutunne oleks, aga oli üks täitsa mõnus tsipakene jõuluhõnguline päev.

Ja rohkem ju polegi vaja?

Dec 012018
 

Mul on nõeltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ülearu ei vaimusta (ütleme nii, et süstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle süsti tehakse või verd võetakse, ükskõik kust, vaatan pigem kõrvale ja soovin, et oleks ilma läbi saanud :D Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame üle. Ma ei usu, et ma nõela vaadates ära minestaks, nii nõrganärviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha näha ühtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

Ühesõnaga, hoolimata mu võrdlemisi jahedast suhtest enesesse nõelte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid ähmane mälestus, et vähemalt korra olen (üli)kooliajal käinud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tänav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jõudmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jõudnud :)

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi väljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jälle jäi.

Veebruarist töötan suuremas ettevõttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema :) Ma kohe võtsin plaani, et jess, teeme ära.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rõõmud :D

Ja kui nüüd lõpuks järjekordne kuupäev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi läks õnneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et äkki on hemoglobiin madal või mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupõlvenimega oma andmebaasidest üles ja Pärnus olengi käinud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gümnaasiumi lõpetamist. Tuleb meelde küll, üks kunagine klassiõde ja sõber oli usin doonor (ja elas Metsa tänaval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa võttis. Ja ma TEAN, et ülikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jõudsin? Pole kindel. Võib-olla jah, võib-olla ei. Vabalt võib olla, et see esimene kord jäigi ainsaks.

Nüüd mult küsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kõhn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on väga hea) ja vererõhk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kätt, kui nõela sisse torgati :)

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ülejäänud päeva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg ära unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kõnnin kiiresti, räägin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. Käisin paar tundi pärast vere andmist autol ülevaatust tegemas, sealt pidin koju sõitma ununenud dokumentide järele ja siis tagasi, ühesõnaga käimist ja tegemist oli… Aga kõik oli hea.

Õhtupoolikul tabas küll surmväsimus, aga see oli ilmselt eelkõige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vähe maganud. See sai samal õhtul parandatud :)

Ühesõnaga mul on ülevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel :) Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nüüd värsket verd. Värske veri on alati kasuks :)

Nii et kolme kuu pärast jälle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku võtma ning sammud Metsa tänava poole seadma). Loodame parimat :D

Nov 272018
 

See on tegelikult põhjus, miks ma täna õhtul blogima tulin… Ja kuna need teemad olid üksteisega nii seotud, siis pidin kõigepealt kaks eelmist postitust valmis kirjutama, enne kui asjani jõudsin :) Mis tähendab, et kell on kuradima kolmveerand üks ja ma peaks ammu magama. Aga emotsioon tahab välja kirjutamist ja see on ometigi olulisem.

Ühesõnaga, käisin täna kinos. Pikalt planeeritud, eelmisel esmaspäeval jäi käimata, sest jäime piletite ostmisega hilja peale, ees polnud nõus istuma, hilisele seansile ei viitsinud minna… Ja muude päevade piletid põlgasin kalliks, sest noh, mul on tänu autoremondile kerged likviidsusprobleemid. Kaidi jõudis vahepeal juba korra ära käia, aga tuli täna minu ja Annikaga teist korda veel. Seekord sain piletid taharitta ja koht oli suurepärane. Keskel istuda on minu jaoks ka liiga ees :P

Igatahes. Ma läksin kinno täiesti puhta lehena. Muidugi ma teadsin Queeni ja Freddie Mercuryt ja nende kuulsamaid lugusid, aga taustast – null. Ma ei teadnud isegi seda, et Mercury oli gei :D Noh, sain teada, kui filmist lugesin. Kuna ma midagi ei teadnud, ei häirinud mind ka faktivead, mida mitmel pool mainitud on.

Isegi treilerit polnud ma näinud ja see on minu puhul täiesti uskumatu. Tavaliselt ma puhtalt treileri põhjal otsustan, kas tasub kinno minna või mitte (ega saa absoluutselt aru inimestest, kellele ei meeldi treilereid vaadata, et ei tekiks eelarvamus vms). Seekord teadsin, et tasub :) Teadsin filmist mitte midagi teadmata, et ma tahan seda näha.

Aga kogu see film… Lihtsalt super. Suhteliselt pikk, aga terve selle aja oli pilk ekraanile kleebitud. Ja see muusika… Lihtsalt võrratu. Lummav. Ikka päris mitu korda tuli mõnus kananahk ihule seda kuulates. Kui film läbi sai, ei tahtnud üldse saalist ära minna. Oleks hea meelega istunud ja kuulanud, kuniks lõputiitrid läbi. Kuna olin seltskonnaga, ei hakanud seda siiski tegema. Selle asemel tellisin Kaidilt kojusõiduks Queeni lugusid. Kui kohale jõudsime ja autost välja tulin, palusin Kaidil muusika põhja keerata ja tantsisin maja ees tänaval. Täiesti normaalne :D

Mulle tundub, et mõnda aega ma nüüd kuulan vist autos ka Queeni.

Ja seda filmi tahaks veel korra näha. Lihtsalt sellepärast, et nii hea oli. Saan täitsa aru, miks Kaidi teist korda tuli ja miks Liis ka juba kaks korda kinos käinud on.

Nii et järgmisel esmaspäeval äkki. Kinos käimine on minu jaoks tavaliselt eranditult seltskondlik tegevus, aga seekord vist pole kedagi kaasa võtta ja see mõte ei häirigi mind väga…

Peab ikka rohkem kinos käima. Mõned asjad on suurelt ekraanilt paremad. Emotsioon on seda täiega väärt.

(Ja KASSID! Seal filmis oli PALJU KASSE! I was sold from the first minute :D)

Nov 272018
 

Mul on endiselt see igikestev probleem, et ma ei oska defineerida muusikastiile, mis mulle meeldivad ja kogu muusika, mis ma olen siit-sealt kokku kogunud, on nii rändom, et ma ei oska seda kuidagi iseloomustada… Ja et kui ma tahan autos kõva mürtsu kuulata, siis ma olen suisa hädas, sest see võiks ka hea olla ja neid lugusid on küllaga, aga mul ei tule ükski meelde :D Tantsimiseks sobivate lugudega on umbes sama häda – miskipärast moodustavad mu playlistist enamiku sellised rahulikumad lood, mida hea tööl või kodus õhtuste tegemiste taustaks kuulata. Aga kui tahaks rohkem kärtsu ja mürtsu, selle koha pealt jääb mu playlist nõrgaks.

Igatahes, olen tükk aega tahtnud oma viimase aja lemmikuid jagada. Endal ka hea hiljem meenutada, mis muusika millal mu ellu tuli…

Selline minu jaoks täiesti tundmatu tandem nagu Kruder & Dorfmeister sattus tänu ühele inimesele mulle mõnda aega tagasi ette ja sellest remixist jäin mõneks ajaks peaaegu et sõltuvusse. Aaaaga kuna ma ei taha väga neid ebavajalikke meenutusi ja mälestusi hetkel, siis ma seda hetkel enam ei kuula :) Üks lugu, mis mulle eriti sümpaatne on:

Siis kuulasin tööl vahepeal oma vana lemmikut Fyfet ja selle playlisti viskas Chet Fakeri, kes viimasel ajal on tegev pigem oma kodanikunime Nick Murphy all. Tema uuem kraam mulle niiväga ei istugi, aga Chet Fakeri ajaperioodist on mul 14 lemmiklugu, mille playlisti ma olen praeguseks juba liiga palju kuulanud :) Kõiki 14 lugu ma siia ilmselgelt panema ei hakka ja mul on raske isegi suurimaid lemmikuid välja valida, aga mõned…

Ja tänane avastus… Üks mu viimaste aastate suurimaid lemmiklugusid, mida olen korra varem kindlasti juba jaganud ja mis on ühtlasi mu telefonihelin (video vaatamine omal vastutusel, ajab ihu imelikuks):

Täna valitud playlist läks mingil hetkel väga rändomiks kätte ära, nagu see Youtube’is tavaliselt juhtub… Ja siis järsku kuulsin tuttavat meloodiat täiesti uues kuues:

Te ju teate mu armastust saksofoni ja tšello ja üleüldiselt igasuguse hea muusika vastu väheke klassikalisemate instrumentide esituses… Kui ma siis avastan oma suure lemmikloo sellise artisti esituses:

MEUTE is a Techno Marching Band – a dozen drummers and horn players from Hamburg/Germany who fulfil the job of a dj with their acoustic instruments.

No lihtsalt fantast :) Kuulasin nende muid lugusid ka, ei jätnud mingit sügavat muljet, techno pole ikka päris minu teetassike… Aga see üks… No mis te arvate, mida ma ülejäänud tööpäeva repeadi peal kuulasin… Ja nautisin.

Kas peale minu on veel keegi nii hull, et kuulabki ühte lugu mitu tundi järjest? Mulle on jäänud mulje, et kõiki teisi ajab selline komme hulluks :) Ilmselt mind ennast ajaks ka, kui keegi kuulaks tundide kaupa lugu, mis mind ükskõikseks jätab :P

Nov 262018
 

Ma olen terve elu olnud see süüdimatu tüüp, kes oma läpaka pisikesest kõlarist muusikat kuulab ja sellega täielikult rahul on.

Aga viimastel kuudel on muusika minu elus kuidagi eriti oluliseks muutunud ja nüüd mul on kohe suur häda, et autos ei saa ja kodus ei saa ja…

Autos muusika kuulamisega oli terve saaga – need, kes FB-s, on kursis. Esimesed poolteist aastat sõitsin vaikuses, sest tahtsin keskenduda juhtimisele, muusika pigem häiris. Seega polnud oluline, et mul oli kassettmakk. Nüüd olen Pärnu liikluses piisavalt enesekindlaks muutunud, et endale väikest segajat lubada ja mõni aeg tagasi tekkis terav soov sõites VÄGA KÕVA MUUSIKAT kuulata. Head muusikat muidugi. Ma siis katsetasin raadiot, aga sealt millegi kuulatava leidmine ajas lihtsalt närvi. Mõtlesin maki välja vahetada, aga siis tekkis plaan, et äkki saaks kuidagi lihtsamalt ja odavamalt hakkama.

Ostsin Oomipoest 5€ eest aux juhtmega jubina, mis käis kasseti auku – selleks, et avastada, et kassetimängija vist ei tööta (ma igatahes tööle ei saanud, isegi mitte päris kassetiga). Vahetasin selle 19€ maksva jubina vastu, mis käib sigaretisüütajasse ning bluetoothiga muusika telefonist automakki suunab. Kohutav kvaliteet. Eksabikaasa arvates on sel äkki seos faktiga, et mu autol pole antenni :D Ma ei tea, kas kunagi oli, aga praegu tõesti pole jah :D

Lõpetuseks sain tema sõbralt tolle vanast autost maki… Selle paika panemine on pooleli, mul auto käis eelmisel nädalal ühe sutsu remondis, makk sai paika, aga mängib ainult esimestest kõlaritest, tagumiste jaoks oli üks vahejupp puudu. Teiseks avastasin, et aux juhe, mis sõber kaasa andis, oleks pidanud maki taha aukudesse minema :D Nii et kui ma nüüd homme jälle auto remonti viin, et ülejäänud asjad ka tehtud saaks, pean instrueerima selle juhtme koha pealt. Ja HOMME ÕHTUL loodetavasti saan auto kätte ja selle urrima juhtme telefonile taha ja normaalse kvaliteediga muusikat kuulata. Väga kõvasti :)

No ja koju on ka kõlareid vaja, kohe hädasti. Läpaka kõlari kvaliteet on ühtäkki väljakannatamatu. Aga siin on jälle see teema, et ma ei oska absoluutselt valida. Kindlasti tahaks bluetooth varianti, vahel on kaasaskantavus väga mugav ja ma lihtsalt vihkan juhtmeid – mida vähem neid on, seda parem. Eraldi tubadesse eraldi kõlareid ostma ei hakka ja põhiaja oleks see/need ilmselt elutoas, aga vahel tahaks magamistoas ka muusikat kuulata… Ja aias.

Nagu ikka selliste asjade puhul, millest ise ei tea – googeldasin “best bluetooth speaker” ja lugesin… Välja valida ikka midagi ei osanud. Ma ei ole eriline melomaan, aga ku ostan, tahaks siiski kvaliteetset asja. No ja nunnu võiks välja ka näha. Ja ma ei teagi, kas üks väike värviline JBL Go annab piisavalt palju välja? Või oleks ikkagi parem elutuppa midagi veidi suuremat ja toekamat osta, mis 30-40 ruuduses ruumis kindlalt mõnusalt toimiks (eee… no peale lihtsalt helitugevuse bass näiteks? appi, ma ei tea kõlaritest ikka tõesti mitte kui midagi!) ja mõni väiksem lisaks, olgu siis lastele, magamistuppa või aeda?

Oleks äärepealt JBL Go katsetuseks ära tellinud, aga kuna too veebipood lubas esiteks 0€ tarnet, mis tellimuse esitamise hetkel osutus “tule Tallinnas järele, ainult siis on tasuta” tarneks ning tänase küberesmaspäeva raames -20% soodustust (ei olnud mingit piirsummat märgitud), aga koodi sisetades ilmus teade, et antud tootega ei saa seda soodustust kasutada, siis saatsin selle kõik pikalt. Ju ei ole praegu ette nähtud :D

Igatahes oleks vaja kõlareid. Kiiresti. Et muusikat korralikult nautida. Võimalikult optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega. Võite oma tarkusi jagada :)

Ah õige jah. Uusi kõrvaklappe on ka vaja, sest need, mida ma praegu tööl igapäevaselt kasutan, “lekivad” liialt heli. Kolleeg mingi hetk kurtis. Ma kuulan tööl enamasti “ühe kõrvaga”, sest pean teisega kolleegidele kättesaadav olema. No ja ei ole vaja, et sellest kõrvaklapist, mis kõrvas pole, heli kõigile kuulda oleks.

(Nojah, ükspäev, kui mul oli tungiv vajadus kuulata tööajal väga kõvasti müramuusikat, hoidsin mõlemad klapid kõrvas, et heli summutada ja ikkagi ülemus kommenteeris (küll heatahtlikult), et ta kuuleb laulusõnad ka ära ja küsis kas ma tahan kurdiks jääda :D)

Mulle sobivad need pisikesed pehmete erinevas suuruses otsikutega klapid, mis praegu vist ka kõige levinumad on, aga ma jällegi ei tea, mille järgi valida, seega on uued siiani ostmata. Palju maksta ma nende eest igatahes ei taha ja täitsa usun, et saab soodsa hinnaga ka norm klapid kätte… Kui ma ainult teaks, millised :D Üks teine kolleeg soovitas vaadata seda juhtmeotsa, mis auku käib – kui seal vähemalt kolm “rõngast” on, siis peaks ok olema, kaks on vähe. Mu praegustel on kaks. Kui pädev see soovitus on, pole aimugi. Ja kõrvaklappe ma ei viitsi isegi googeldama hakata…

Nov 252018
 

Mul pole pikalt olnud ei soovi ega vajadust hommikuni üleval olla. Pigem ikka nii, et kui ka õhtul sõpradega mõne klaasi veini võtan, siis välja minemise asemel lähen kesköö paiku voodisse. Või noh, vahel ka kell üks. Või kell kaks :)

Paar nädalat tagasi oli tunne, et tahaks tantsida, seega sai ühel reede õhtul klubis käidud. Tantsimisega on mul Pärnus muidugi üldse väga kehvad lood, sest ma ei kannata absoluutselt keskmist ööklubi muusikat… Tempel on natukenegi minu masti koht, aga seal sõltub palju peost… 16+ pidudele ma ikka vabatahtlikult jalga ei tõsta :D Too reede sai käidud Puhvet A.P.T.E.K.is… Tundus teistest klubidest tsipakenegi vastuvõetavam variant.

Ei olnud päris minu teetassike, aga muusika oli enam-vähem talutav ja tantsimise soov oli suur. No ja tantsisingi suht hommikuni, jõudsin koju pool kuus… Terve laupäev oli hiljem raisus.

Sel reedel oli töö jõulupidu. Pulli sai rohkem kui täie raha eest, nii et ses mõttes oli kõik suurepärane. Muusika oli minu jaoks üsna vastuvõetamatu, aga sellistel üritustel suudan mööndusi teha ja tantsitud sai kõvasti sellegipoolest.

Magama sain jälle pool kuus hommikul. Viis-kuus tundi und ehk. Ja taas kord oli laupäev täielikult hukas. Käisin lõuna paiku korra väljas, aga tagasi koju jõudes ei jaksanud enamat, kui riided taas seljast kiskuda ja hommikumantlis voodisse ronida… Seal ma siis terve päeva tuksusin, kuni õhtul kell pool kuus päriselt magama jäin. Magasin paari lühida ärkamisega täna hommikul kella kaheksani välja.

Nüüd, pärast pikka und ja pikka dušši, on juba täitsa mõnus ja inimese tunne.

Kusjuures alkoholis polnud ka üldse asi. Jõin reede õhtul küll omajagu veini, aga mitte üleliia. Keskööl läksin vee peale üle – seda sai koguseliselt veinist ilmselt mitu korda rohkem joodud, sest ohtralt tantsimist tegi januseks.

Nii et polegi pohmakat vaja, puhtalt magamatus teeb oma töö.

Peab kuidagi need öised üritused sedamoodi korraldama, et ikkagi varem magama saaks, kui hommikul. Kella kahe-kolme paiku oleks ehk veel okei.

Või siis lihtsalt leppima ja arvestama, et KUI on soov hommikuni üleval olla, siis järgmisele päevale ei tasu mitte midagi asjalikku planeerida. Mis tähendab, et mõistlikum on reedel ära pidutseda, laupäev maha kudeda ja pühapäeval jõuab siis veel midagi tehtud ka, enne kui uus töönädal pihta hakkab.

Ausalt, palju lihtsam oli, kui ei tahtnudki üldse väljas käia, aga praegu on mingi periood, kus tahaks kogu aeg tantsida. Kodus saab ikka puusa nõksutatud, aga üksi pole päris see. Katsetan erinevaid trenne, midagi vist leidsin ja midagi loodetavasti leian veel. Aga vahel on ikkagi soov minna öösel klubisse, kus on hämar ja väga kõva muusika ja palju teisi inimesi, sest siis on hoopis teistmoodi. Kuidagi tundub, et nii saab ennast korralikumalt välja elada.

Ei ole lihtne olla vana :D Kahekümneselt jaksasin rohkem :D

Nov 092018
 

Meil oli lastega juba mõnda aega plaan võtta sel sügisel veel üks kassipoeg. Mingil hetkel aga küsis peretuttav minult, kas ma oleksin nõus pakkuma tema kahele kassile talveks hoiukodu. Ja ma mõtlesin, et miks mitte – saan kogemuse elust mitme kassiga ja eks siis ole näha, kas üldse tahan teist.

Nii et viimased kaks nädalat olen elanud koos kolme kassiga. Ja see on olnud… Noh, ütleme nii, et päris põnev kogemus. Ühtlasi saabus ka tõdemus, et kolm on minu jaoks ilmselt tiba palju. Ja et kui ma endale peaks veel ühe kassi võtma, siis kindlasti ei punast (juba olemas) ega musta (täiesti võimatu pildistada! :D). Hehe.

Tegelikult on nende kiisudega nii, et nad otsivad hoopis uut kodu. Päriskodu. Must Nurru on emane, punane Pööri isane – ja neil on Sädega üks ema :) Sädest järgmine pesakond, seega kui tema sündis sügisel 2016, siis need kaks ilmselt umbes kevadel 2017. Ma ei taha siin üldse lahata põhjuseid, miks need kiisud sel kevadel maale suvilasse viidi, aga seal nad kuni sügiseni elasid… Toitmas käidi neid ilmselt igapäevaselt, aga olid seal suht üksi ja õuekassid, nädalavahetustel käis pererahvas ka… Esialgu oli plaan, et nad ehitavad järgmine aasta maale maja, siis saavad kiisud seal samamoodi õuekassidena edasi elada, aga hetkeseisuga on hoopis selline jutt, et ehitus venib ja mis neist kassidest solgutada, otsiks parem kohe uue kodu…

Palun ärge kommenteerige seda, palun-palun. Ma tean, mis te öelda tahaks. Ja ma ei taha siin blogis seda teemat lahata. Ma tahan lihtsalt, et need kiisud saaks armastavasse koju.

Nad on ääretult armsad ja hea iseloomuga. Ei karda lapsi, on tohutult paimaiad, otsivad hellust ja lähedust. Söövad kõike nagu näljahädalised. Sobivad nii toa- kui õuekassiks – hoolimata (või just tänu sellele?) õues veedetud suvest ei soovinud nad siin tükk aega üldse õue minna. Nüüd küll vahel veidi käivad, aga vastupidiselt minu Sädele, kes on 100% õuekass ja liivakast on meil vannitoas moe pärast… Siis nemad on rohkem toakassid ja noh, liivakast on üle 1+ aasta aktiivses kasutuses.

Ühesõnaga… Nad on nunnud. Aga kolm on minu jaoks liig, eriti praegu. Ja ma nii väga tahaks leida neile mõnusa kodu. Kas keegi teab kedagi, kes sooviks endale kahte paimaiast kassi?

(Opil on mõlemad ära käinud, nii et sellega pole ka muret.)

Pildid on läbisegi kõigist kolmest. Säde on kahest punasest “valgem”.

Continue reading »

Nov 062018
 

Kümme aastat tagasi.

Täna:

Ma olen olnud kümme aastat ema. Ühtaegu uskumatu, hirmutav ja imeline.

Ma olen alati soovinud, et oleksin üks neist emadest, kes oskavad kirjutada oma lastele nunnusid kirju või kirjeldada nunnult nende arengut, aga ma ei ole. Ja ei jaksa pikalt kirjutada ka.

Tänane päev oli nii mitmeski mõttes väljakutseid esitav ja lastepidude korraldamine ei ole kunagi kuulunud mu meelistegevuste, pigem stressirikaste kogemuste hulka… Aga ma ei saa kiitmata jätta Musoonikut ja selle perenaist Kristiinet. See on AINUS koht, kus ma lapse sünnipäeva pidades ka ise lõõgastuda saan. Mitte ilmaasjata ei olnud me seal neljandat korda…

Oli raske päev ja ma jõudsin kohale mitte kõige paremas tujus, aga seal lihtsalt oli hea. Ja tuju sai ka hea. Ja pidu oli tore, kõigile. Ka täiskasvanutele. Ja see on ilmselt suures osas Kristiine teene, sest tema on see, kes on alati olemas ja lapsi juhendab, nii et täiskasvanud saavad rahulikult istuda ja hinge tõmmata.

Ega rohkemat polegi.

KÜMME. Mindf*ck. Uskumatu.

Protected: Kümme, vol 1

 plika, rõõm  Enter your password to view comments.
Nov 062018
 

This content is password protected. To view it please enter your password below: