Tikker

May 012020
 

Kaaslane: “Kas sa tõesti kavatsed hakata mind päris raamatute lugemisega kiusama?”
Mina: “Watch me

Ehk et raamatukogust sai broneeritud raamatuid kätte :P Ja hilisõhtul voodis, kui mina soovin vahel temast kauem lugeda, on taustavalgustusega e-luger tavalisest raamatust tunduvalt praktilisem valik :P Aga päris raamatud on ju nii mõnusad…

Jaanuar-märts on siin. Kirjutasin küll toona esimese aprilli raamatu juba üles, kopeerin siis siia lihtsalt.

23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval :D

24. Mary Higgins Clark “Every Breath You Take” 4/5 (304lk, 2.-7. aprill) – Clark kirjutab üldiselt eraldiseisvaid romaane, aga see on üks tema seeriatest “Under Suspicion”, viies osa… Laurie Moran on üsna sümpaatne tegelaskuju ja tore on vahelduseks ka jälgida kellegi arengut läbi raamatute (sarnaselt Coulteri FBI seeriale). Mõrvapool oli täitsa viisakalt huvitav ja mõnus lugemine.

25. Antoine Laurain “Punase märkmikuga naine” 4/5 (198lk, 8. aprill) – laenutasin selle, sest väga kiideti ja kiituse tõttu olid ootused suuremad :) Raamat oli igati mõnus ühe õhtu lugemine, aga ei jätnud mulle nii sügavat muljet, kui teiste arvustuste põhjal oleks ehk eeldanud. Praeguseks suudan meenutada ainult mingeid üldisemaid detaile :D

26. Mary Higgins Clark “You Don’t Own Me” 4/5 (288lk, 8.-11. aprill) – ülalmainitud seeria järgmine osa. Mõnusalt põnev lõpuni välja – hindeks võib panna isegi 4,5.

27. Libby Page “The Lido” 5/5 (320lk, 12.-15. aprill) – Goodreadsi skoor on ainult 3,87, minu jaoks on see kindlasti eelmise kuu kõige sügavama mulje jätnud lugemine. Ma olen oma loomult positiivne inimene ja tunnen rõõmu lihtsatest asjadest. See raamat oli inimsuhetest ja väga nauditavalt kirjutatud. Kõik tegelased pugesid hinge. Tegevus keerleb ümber kohaliku ujula, mida ähvardab sulgemise oht ning kohalik ajakirjanik sõbruneb sellest kirjutades vana naisega, kes on käinud seal ujumas terve oma elu. Nii hargnevadki kõrvuti kaks liini – minevik ja olevik, mõlemad võrdselt haaravad. Eesti keeles ka olemas, soovitan tõesti soojalt kõigile.

Minu jaoks tegi selle raamatu nii eriliseks muidugi asukoht. UK, London, Brixton. MA ELASIN BRIXTONIS! Ma olin siis noor, ei hoolinud kogukondlikust elust ega oma ümbrusest, sattusime sinna elama juhuslikult, sest oli soodne, tööl käisin põhjas… Räägiti, et see kant on ohtlik – ma ei tundnud seda kunagi. Ühesõnaga – ma olen ELANUD Brixtonis, jalutanud mööda neidsamu tänavaid, mul on siiani soojad mälestused Vera Cruzi nimelisest kohvikust, kus me käisime inglise hommikusööki söömas (pigem küll pärastlõunal) – näe, siin on pilt minust kohviku ees ja siin mõned pildid kohvikust seest. Ma isegi ei teadnud, et seesama väliujula, mis on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks, eksisteeris minu kodust 1,4km kaugusel. Amazing! Kui ma kunagi Londonisse satun, tahan kindlasti ka Brixtonist läbi käia – vaadata, kas mu kohvik on veel alles ja Brockwelli ujula oma silmaga ära näha :)

28. Sarah Dessen “Just Listen” 4/5 (343lk, 15.-16. aprill) – eelmise kuu spontaanne lugemine. Polnud üldse plaanis, aga jäi Goodreadsis silma, et Minna luges – tundus selline mõnus noortekas, lugesin ka. Kogu raamat oli pigem tõsisemas toonis, keerles erinevate probleemide ümber. Lihtne ja küllaltki nauditav lugemine sellegipoolest. Põnevust oli ka – terve raamatu jooksul keris, et mis siis ikkagi täpselt juhtus. Suhteliin oli olemas, tegelaste areng märgatav – ja noorte probleemidest lugemine oli minu jaoks huvitav, sest enamikuga neist, mida tolles raamatus lahati, pole ma õnneks isiklikul tasandil kokku puutunud.

29. Ruth Ware “The Woman in Cabin 10” 4/5 (352lk, 17.-18. aprill) – mulle hakkas pisut vastu peategelase hädaline olek, aga raamat ise oli ääretult põnevalt kirjutatud ja põnevust keris kuni viimse hetkeni.

30. Mary Higgins Clark “Death Wears a Beauty Mask and Other Stories” 2/5 (304lk, 18.-24. aprill) – aprillikuu feil, ei soovita kellelegi :D Lugesin pahaaimamatult, sest Clark ju. Olen varasemalt lugenud vähemalt kaks raamatut tema lühemate lugudega ja need olid ok. Siia raamatusse olid aga kokku kogutud mingit eriti varajase perioodi naiivsed ja mõttetud lookesed. Ei tahtnud pooleli jätta, nii et lugesin võiduka lõpuni, aga nagu isegi näete, läks selleks terve nädal ja hinne on ka vastav :D Nimilugu oli enam-vähem, Alvirah & Willie lugu ok lugemine tuttavate tegelaste pärast (Clarki teine sari) – ülejäänud lood mõttetud, pooltes polnud isegi mõrva.

31. Paula Hawkins “The Girl On the Train” 4/5 (336lk, 24.-29. aprill) – sarnaselt üle-eelmisega ei nautinud ma väga peategelase hädalist olekut, aga raamat oli äärmiselt põnev lõpuni välja. Vaatan, et lugesin ka tervelt kuus päeva, aga siinkohal oli põhjuseks see, et oli meeletult palju tööd ja olin väsinud… Lihtsalt ei jõudnud õhtuti pikalt lugeda.

32. Katrin Pauts “Minu Muhumaa” 4/5 (232lk, 30. aprill) – mingil põhjusel olin jätnud Minu-sarjast vahele Muhumaa, Setomaa ja Virumaa, laenutasin siis nüüd need. Tahtsin eile õhtul tähistada pika nädalavahetuse algust ja aprillikuusse veel kümnenda raamatu kirja saada. Jah, oli negatiivne, mida paljud ette heitsid… Aga üllataval kombel see ei häirinud mind oluliselt. Mulle isiklikult tundus, et see negatiivsus oli siiski üsna objektiivselt kirja pandud… Kui nii saab üldse öelda :) Mul tekkis kohe huvi, et kus on siis tõde – kas on autor liiga negatiivne nagu mõned kommenteerijad väidavad või on see tõesti omade ringkaitse? Ütleme siis nii, et pole koht, kuhu sooviks kolida, et kogukonda sulanduda :D Ja ma ei saa hästi sellest aru, miks autori EMA sealt saarelt ära ei kolinud, kui tal nii negatiivsed kogemused… Autor ise paistab saart armastavat hoolimata kõigest. Ma NII VÄGA tahaks kuulda kuskilt siseallikast, kas on siis nii, et osa inimesi selles väikeses suletud kogukonnas on tõesti nii võõraviha täis, et sel kombel uut välja söödaks või lapsi süüdistataks… Ilmselgelt polnud ju tema ema mälestused välja mõeldud. Tahaks nii kangesti kuulda teise poole seletust… Aga ilmselgelt ei saa ma seda kunagi. Tahaks lugeda teist raamatut Muhu “põliselaniku” sulest, aga ka seda ei saa ilmselt kunagi olema :) Igatahes pani raamat sügavalt mõtlema. Ja Muhule tahaks turistina mnna :) Kusjuures Pautsi esimese krimi võtsin üheaegselt täiesti märkamata, et autor on sama.

2020 aasta senini: 32 raamatut, 10 276lk. Mu eesmärk on 100 raamatut ja 30 000lk aastas – nii et olen üsnagi järje peal.

Mais on ehk aega rohkem lugeda, sest sain lõpuks ühele poole tööotsaga, mille veebruaris enne kolimist ja coronat olin pahaaimamatult vastu võtnud. Töö oli täpselt see, mida ma oskan ja mida mulle teha meeldib, aga ajastus sai juhuslikult täiesti kohutav… Kõigepealt kolimine, siis corona, olin tööst ja distantsõppest kogu aeg nii väsinud, et veel ühe kohustuse päevakavasse mahutamine viis mind üsna viimse piirini. Aga tehtud see sai ja rahulolu on nüüd suur.

Maikuu vabad päevad on vaid puhkamiseks – pere, raamatute, puslede ja blogi seltsis :) Ja millalgi, kui tuju on, saab hakata tagantjärele eelmise aasta fotosid sorteerima ja selle põhjal olulisemaid sündmuseid blogisse kirja panema.

Apr 262020
 

Ma ei ole kunagi varem üritanud otse WordPressi videosid üles laadida, aga mõtlesin, et prooviks. Tundub, et vaatajatele laevad ära pigem aeglaselt (vähemalt kui ise postitusest vaadata üritasin, pidin panema mängima ja siis pausile, kuni oli ära laadinud, muidu jooksis kogu aeg pilt kokku) ja püstipidi video tuli hirmus suurena – niisama postituse sees on seda ebamugav vaadata, aitab full screen… Ma küll räägin Kaaslasele, et ärgu filmigu niipidi, aga ega see tal pool ajast meeles pole :D

See on üsna hea näide meie hommikutest :D Ehkki see konkreetne video on tehtud pärastlõunasel ajal, mul on riided seljas ja puha…

 

Paar stiilinäidet Säde ja Paksu kaklustest. Minu puslelaud, jah… :D Ja see vaene lill :D

 

Ja siin lausa karvad lendavad :D Aga mulle siiski tundub, et pigem sõbralik-vennalik kaklus, mitte eriti vaenulik. Varem nad küll nii palju ei kakelnud mu meelest… Või on asi selles, et varem ma olin päeval tööl ja lihtsalt ei näinud? Või ajas veel rohkem tagasi minnes, et varem käisid kassid õues, mis tähendab, et neil oli rohkem muud tegemist?

 

No ja siis kõik need ülejäänud 42 pilti :D

Continue reading »

Apr 202020
 

Kui ma jaanuaris Tallinnas käisin, sattusin Apelsini. No teate küll, see kodutarvete pood Järve keskuses, mida mu meelest kõik muudkui kiidavad, aga mis polnud mulle kunagi varem ette jäänud :P Vaatasin seal ringi miskine tund aega… Pildistasin üles rea asju, mida võib-olla tahaks… Ja ei ostnud lõpuks mitte midagi. Sest ma polnud kindel ja ei viitsinud ühe mõõdulindi pärast kassasse minna (no tegelt ma vist mõtlesin, et lähen hiljem tagasi, aga ei jõudnud).

Mitte väga ammu aega tagasi avastasin, et Apelsinil on koduleht ja seal on täiesti olemas too ilus puuviljakorv, mis mulle hinge jäi. Ma muidugi ei raatsinud seda tellida, sest kes tahab postikulu maksta, eks, niigi kallis :D Aga vaheleht jäi lahti, mitmeks nädalaks. Sest ma mõtlesin, et ÄKKI ma ikkagi millalgi tellin.

No ja siis kirjutas Mallu täna, et tal on sooduskood, millega saab e-poes 20% alla. Ja ma avastasin, et üle 30€ on saatmine tasuta. Nii et sain ära tellida oma puuviljakorvi ja linase pesukinda (teine asi, mida jaanuaris pikalt näppisin)… Ja juuksekriidid, mida Nele kunagi Plikale soovitas, kui me lillade juukseotste projekt kuidagi välja ei tulnud… Ja need mummulised muffinivormid, mida ma ka juba jaanuaris vaatasin… No ja kahepoolne teip, sest see jäi ette, olen vahel puudust tundnud.

Nii et win. Mõtlesin, et kui ei raatsi tellida, siis pean ikka ootama corona lõppu ja jälle Tallinna minekut… Nüüd sain 20% soodsamalt ja otse Pärnusse :P

Screenshotil on täishinnad, neist sain 20% alla – krt, kas ma olen mingi ihnuskoi, kui ka 18€ selle puuviljakorvi eest mulle kallis tundub? :D Aga see on NII ILUS! :D Mul muideks on juba kodus kaks metallist puuviljakorvi, neist üks kahekorruseline (mind you, ka Apelsinis müügil, aga mina sain Kessult), teise ostsin uuskasutuskeskusest 2.50€ eest (siin pildil on näha) – puuvilju on miskipärast ikka rohkem :D Samas näiteks seda jahusõela ma ei raatsinudki tellida – ma konkreetselt AASTAID olen taolist nillinud poodides, aga mu meelest pole see 6-8€ õigustatud väljaminek, sest mul on kolmes eri suuruses sõelad olemas ja need ajavad ju asja ära, ehkki too tassikujuline oleks tainast tehes mugavam… :D Kui teise ringi poes peaks kunagi ette jääma, ostan kindlasti ära, seni aga… Las olla.

Seda kollast mõõdulinti, mis ma tahtsin, neil kodukal muidugi polnud. Kirjutasin lisainfosse, et kui müügil, pangu pakki ja saatku lisaarve. Huviga ootan, kas keegi vaevub. Mul nimelt pole aastaid mõõdulinti olnud, läks kuskile kaduma. Ja vahel on vaja mõõta asju, mida pole mugav mõõta ehituspoe mõõdulindiga. Ja mul ei tule see kunagi meelde, kui ma olen mõnes vastavas poes. Ja ma ju tahan just kollast :D

Apr 192020
 

Eelmise postituse jätkuks veel mõned nädala tagused pühadepildid.

Möödunud nädal oli täiesti hullumeelne ja kurnas mu ära viimse piirini. Õnneks on nüüd koolivaheaeg ja Eksabikaasa puhkus, mis tähendab, et järgmisel nädalal saan vabamalt võtta – AINULT oma tööd teha ja seda enamiku ajast täiesti lastevabas kodukontoris. Võinoh, kolmapäevast reedeni on lapsed kodus, AGA vähemalt tegelevad vabakavaliselt oma asjadega ning pole karta ühtki dramaatilist purset koolitööde suunas. Ehk jõuan siis tegeleda ka nende asjadega, millega sel nädalal lihtsalt mitte kuidagi ei jõudnud.

Võtsin enne coronat vastu ühe tööotsa, mille esialgne tähtaeg märtsi lõpp on ammu möödas ja uus tähtaeg aprilli lõpp… Nii et praegune blogipostitus on puhtalt prokrastinatsioon – eilne päev oli puhkamiseks ja lebotamiseks, täna peaks täie rauaga tööd tegema… Siin ma siis nüüd olen :D Sest Dropbox sai täis ja ma pidin veits pilte arvutisse ümber tõstma ja siis mõtlesin, et mingi pisikese elumärgi võiks ometigi blogisse maha jätta… Need 90 uut kassipilti ja -videot (no ok, ülekohtune süüdistus, kümme pilti neist on tegelikult minust ja lastest :D), mis nädala jooksul tänu Kaaslasele taas mu fotode hulka tekkinud on, neid sorteerin heaga mõnel muul ajal, kui on rohkem aega… Ja konkreetsust, et igast seeriast enamik ära kustutada ning ainult paar parimat alles jätta :D

Ühesõnaga – meeletult kiire on ja korraga on vaja tegutseda liiga mitmel rindel. Katsun ellu jääda, aga blogisse selle tagajärjel väga tihti ei jõua. Tööpäevade õhtutel olen omadega nii läbi, et blogimine ei tule üldse meeldegi… Nädalavahetusel, praeguse näitel, ei viitsinud eilsel lebomiseks planeeritud päeval sellele üldse mõeldagi, passisin lihtsalt arvutis ja lugesin… Nüüd siis, kus vaja tööd teha, otsin asendustegevusi :D Aga hea küll… Lähen olen nüüd asjalik ja teen tööd :P

Apr 122020
 

Mõtlesin küll, et corona ja värki, ei viitsi sel aastal mitte midagi teha. Pühapäeval ehk sellel kõige õigemal päeval pidid lapsed nagunii issi juures olema – mõtlesin, et las ta siis teeb aardejahti ja kõike :D

Aaaaaaga… Läks nii nagu alati :D Kõigepealt ei suutnud reede hommikul Rimis käies vastu panna, ostsin lauakaunistuseks lilli ja tibuga muru – oli aus plaan sellega piirduda. Aga lapsed niiväga lunisid munajahti ja ma mõtlesin, et olgu peale – kuna Kaaslane oli reede õhtul nagunii liikvel ja tahtis teisest Rimist läbi käia, siis palusin, et toogu siis šokolaadimune ja kui juba, siis juba – munavärve ka :D

Aardejahti ma muidugi eriti ette valmistada ei viitsinud, puistasin lihtsalt munad aeda laiali. Lapsed leidsid kenasti kõik üles ja olid rõõmsad. Mune värvides miksisime värve kokku ka, nii et kui pakis oli viis erinevat värvi, siis meie tegime üheksa eri värvi muna (kümnendal läks koor katki, seda ei hakanud värvi sisse kastma). Kõik miksitud värvid said ilusamad kui algsed :D Ja laud sai ilus värviline.

Kui kodu on muidu juba nii ilus, siis kohe on rohkem tahtmist seda kaunistada :)

Tibu seiklused :D

Kuna Poisil on koolis just matemaatika epohh, kus teemaks avaldised, tehete järjekord jne, siis palusin tal ka ülesande ära lahendada :D

Apr 122020
 

Ja saabki ring peale – aiast teen postituse kunagi hiljem, kui seal ka reaalselt mingit aega veedan :D Viimaseks jätsin elutoa kui mu hetke kõige lemmikuma ruumi terves majas… Ehkki köök ja vannituba on sellega suht võrdsed… No kõik on lihtsalt niiiiiii imeline, andke andeks, et ma end kordan, aga kümme aastat ootamist ja nõukaagset remonti, eks… Elan oma unistust ja olen vaimustuses.

Elutuba oli algusest peale selline, kus muuta ei soovinud üldse mitte midagi, kõik oli olemas – teleka vaatamise diivan, lugemise diivan, kenad kapid, kirjutuslaud… Ok, jah, asjade jaoks oli ruumi vähevõitu, nii et ühe kapi juba ostsime lisaks ja võib-olla ostame teise veel. Aga see üldjoontes ka kõik, väga pikka juttu ei tule.

Kogu elamise kohta saan öelda veel üldiselt seda – super on, kui on SOE. Ma ju totaalne külmavares, varasemad elamised kõik soojustamata – pliidiga andis väga soojaks kütta, aga pikalt ei pidanud, töölt koju jõudes ja hommikul ärgates oli ebameeldivalt jahe, temperatuurikõikumised suured. Nüüd on aga soojustatud maja, soojustatud põrandad… Õhksoojuspumpa pole pidanud kordagi kasutama (aga on kindlasti asendamatu abiline külmal ajal reisile minnes), igapäevasest pliidi kütmisest piisab. Ahju kütame vastavalt ilmale – vahepeal kütsime iga päev, vahepeal jäi mitu päeva vahele. Ja temperatuur alla 18 kraadi eriti ei lange. No korralikku talve pole muidugi ka olnud, nii et eks ole näha… Aga senini ikka absoluutselt imeline.

Panen kõigepealt ühe pildi varasemast, kus näha, et algselt oli punase diivani kõrval lillepostament:

Ja edasised pildid ongi juba “valmis” elutoast. Esimene ring on tehtud tolle päeva õhtul, kui olime teise ringi poest tolle kapi ostnud, teine ring järgmisel päeval päikesega :)

Teleka saime koos elamisega :D Meil on nüüd siis üle 10 aasta päris telekas. Mina pole seda küll siiani vaadanud, sest harjumust endiselt pole, aga tean, et saaksin vaadata TLC-d igal hetkel, kui soovin :D Plika vaatab Nickelodeoni, Poiss pisut ka, aga eelistab pigem arvutimänge :) Kaaslane vaatab igasugu sarju, neid küll arvutist, mis telekaga ühendatud – koos vaatame vahel filme. No jube mõnus on, kui on elutoas hea koht ja suur ekraan, täiega mõnuleme.

Punane diivan on minu lemmikoht elutoas, kus ma olen harjunud oma läpakaga istuma või lugema, vahel ühineb minuga ka Kaaslane. Arvutilaua tagant leiab enamasti Poisi või Kaaslase. Plika õpib punasel diivanil. Telekat vaatavad kõik teised rohkem kui mina.

See nurgakapp, mille peal on lilled, oli alguses pildil olevast uksest (mis viib esikusse) paremal nurgas. Mingi hetk tõstsime ümber, sest see sobis sektsiooni juurde paremini ja nii sai selle ukse kõrval oleva osa täitsa vabaks muude asjade jaoks.

Hetkel on seal too lillepostament, mille ära tõstsime, et kapile ruumi teha, ja üks kassi ronimispuu. Ja peegel oli juba enne. Pikemas perspektiivis on võib-olla plaan sinna ka üks kõrgem kapp või riiul panna, sest asju on endiselt palju… Õigemini, mina suutsin oma asjad kuidagi ära mahutada, aga Kaaslane pole siiani saanud oma vanast elamisest kõike üle vaadata ja kaasa kolida. Kuna vend elab endiselt seal ja ruumi on küllaga, siis aega õnneks on… Küll jõuab :D

Mis mind selle elutoa juures vaimustab – päike paistab pikalt sisse, kogu päevase aja ja õhtupoole ka… Õhtul mitte väga pikalt, ma täpsemalt ei oskagi öelda. Aga päike annab elule nii palju juurde. Elutoas olla on mõnus :)

Selle kapiga seal elutoa nurgas olen üsna rahul – mu meelest sobib ülejäänud komboga täitsa hästi. Kallivõitu ju oli teise ringi poe kohta (ma olen ära hellitatud, tean – aga siiski, 90€!), samas ilus ja praktiline. Ja no vaadake, kui imelised pitskardinad!

Kasside lemmikaken. Minu lemmiklaud :P Selle laua kõrvale nurka on vaja tegelikult mingit madalamat kappi, kus peal hoida kõiki meie kotte, mida hea välja minnes kaasa haarata… Praegu on need kõik põrandal.

Mis ma oskan kokkuvõttes öelda? Kui mitu korda olen ma möödunud postituste jooksul kasutanud sõnu “super”, “vaimustav” ja “imeline”? Ma olen NII tänulik, et tegime selle otsuse võtta nii suur laen ja osta juba renoveeritud kodu – et meil oli rahaliselt võimalik seda teha. Ma ilmselgelt ei ole remondiinimene ja ma olen nii tänulik, et õnnestus leida imeliselt sisustatud kodu, mille saime endale kogu mööbli, vaipade, kardinate ja telekaga :D Kui palju närvikulu ma säästsin, sest ei pidanud ise sisustama! Nägin, mis on, see meeldis – ja ei ole pidanud pettuma. Nagu eelmiste postitustega selgeks sai, on tegelikult päris palju väiksemaid ja suuremaid asju, mida sooviks muuta, et elamine oleks veel mõnusam ja meie vajadustele vastavam. Aga juba praegu on elukvaliteet nii hüppeliselt tõusnud, et selle kõigega on aega. Ma lihtsalt elan. Ja naudin. Ja tasapisi nokitsen kõike mõnusamaks.

Apr 122020
 

Oh appike, kui fancylt see kõlab, söögituba :D Põhimõtteliselt võib ju öelda ka lihtsalt (avatud) köök :D Ühesõnaga, maja esimesel korrusel oli algselt ringsüsteemis läbikäidavad kolm tuba ja köök. Meie ostsime selle aga renoveeritult – nüüd on alles kaks suurt ruumi. Ehk siis ristkülik on jagatud kaheks piklikuks ruumiks… Ühel pool on elutuba, teisel pool on ühes osas köök, teisel pool sööglaud ja puhvetkapp… Nii et tinglikult ikkagi köök ja söögituba :D

Köögi kõige suurem miinus on minu jaoks korraliku praeahju puudumine. Meil on puupliit, millel pole praeahju – kuidas selline asi üldse võimalik on? :D Traditsiooniline köögimööbli osa on nii väike, et sinna praeahi ei mahtunud – on ainult pliidiplaat. Majapidamise ainus praeahi on väike ja eraldiseisev… Esiteks tahaks normaalsuuruses ahju, teiseks tahaks vähemalt niigi palju võimalust, et ma saaks ahju sisse panna ja mingi tuli annaks märku, kui on saavutatud soovitud temperatuur. Sellel ahjul aga tuleb kõigepealt valida temperatuur ja siis taimer käima panna… Siis alles hakkab tööle ja muudkui tiksub, kuni taimer nullis… Aga millal temperatuur on see, mis valitud – pole aimugi :D No peamine on siiski see, et mingi praeahi on olemas, eks.

Ühe varasema pildi peal on näha, milline köök varem oli – praeahi eraldi selle väikese kapi peal. Nojah, näha on küll ainult kapi ülemine pool :D

Ja pliidi juures oli alguses selline puudekast:

Kuna köögis oli kapiruumi liiga vähe, käisime teise ringi poodides kappe juurde otsimas – esialgne plaan oli mahutada üks kapp selle kõrvale, mis esimesel pildil näha. Olime kõik poed enda meelest kõik läbi käinud ja ostsime karantiinieelsel nädalavahetusel parima variandi ära… Tagasiteel, kapp autos, läksime uitmõtte ajel läbi uuskasutuskeskusest. Kuna mööblit on seal reeglina vähe ja pigem igavat, siis oli see kogemata vahele jäänud. Seekord leidsime aga väga ägeda kapi, mis maksis vaid 35€. Kuna see tundus meie vajadustele tibake lai ja teine kapp juba ostetud, jäi tol hetkel sinnapaika. Läksime koju, proovisime ostetud kappi kööki – ei meeldinud seal teise kapi kõrval üldse :D Proovisime seda siis hoopis elutuppa, kus üks nurk oli ka veel sobivalt tühi ja olime sinna plaaninud ka nagunii mingi kapi või kummuti osta – sinna sobis paremini ja sinna jäi :D

Järgmise nädala alguses läksin uuesti uuskasutuskeskusesse ja otsustasin, et tuleb sealne kapp ka siiski ära osta. Sest no vaadake seda iludust:

Kodus eemaldasime alumise riiuli, et praeahi ära mahuks ja tõstsime vana praeahju aluse kapi lihtsalt köögist välja. Ja no ma olen nii super rahul selle praeguse variandiga – see väike kapp oli nagunii ainus mööbliese köögis, mis mind oma välimuselt üsna külmaks jättis ja pigem vaimustust ei tekitanud… Uus on aga NII ILUS! No vaadake neid nikerdatud uksi!

Ja saime juurde palju väga vajalikku kapiruumi – üleval on nüüd koht kõigile me pudelitele ja topsidele ning alles valmivatele puuviljadele, keskel on baarikapp – kõrvalolevasse riiulisse mahtusid ära ka need kõrged klaasid, mis enne seisid puhvetkapi peal (samuti näha esimesel pildil), siis koht praeahjule ning leivakorvile ja rösterile (väga mugav hommikuti söögilaua lähedal leiba röstida) ning kõige alumistesse kappidesse said koogi-, leiva- ja muffinivormid (mis olid seni olnud väikeseses kapis) ja kõik suuremad kausid, mida kasutan taigna tegemiseks ning vastavalt vajadusele muuks (mis olid varem kõik kuidagi mahutatud söögitoa puhvetkappi, seega köögipoolest ebapraktiliselt kaugel).

Siin üks vahepealne olustikupilt mingist aprillikuu varahommikust, mis sai tehtud peamiselt kasside pärast :D

Aga alustame nüüd lõpuks ametlikku ringkäiku köögist ja liigume päripäeva edasi, kuni jõuame söögitoani :)

Meie keskküttepliit, mis oleks imeline, aga… PRAEAHJU EI OLE! Ainuüksi sellepärast tahaks mingil hetkel välja vahetada… Iseasi, kas selleni ka kunagi jõuame :D Ühel esimestest piltidest oli näha must plastikust kast, millega alguses puid sisse tõime – ma ei ole eriline plastiku sõber ja soovisin selle asemele midagi puidust… Mingi hetk avastasin kuuri alt ühe mahuka punutud korvi, mis oli kõik need aastad me vana kodu kuuris olnud ning sealt kaasa kolitud – sobib palju paremini :D Pliidist paremal on uks elutuppa.

Erilist tähelepanu juhin sellele taburetile… No ma saan aru, et see on lihtsalt taburet, aga see on lihtsalt NII ILUS. Viimased kümme aastat on kõik mu majapidamise taburetid olnud kulunud värviga kõige lihtsamad nõukaaegsed taburetid, mis olid kasutatavad, aga kõike muud kui ilusad… Ja nüüd on mul majapidamises kolm sellist iludust… No ausalt noh… NII ILUSAD :D Kasutan ühte elutoas punase diivani juures, kui vaja teetassi või veiniklaasi toetada, kuskil varasemas ginipostituses on üks pilt sellest ka. Pliidi juures oleval hapneb leivatainas ja kerkivad leivad. Kolmas seisab strateegiliselt heas paigas poekottide toetamiseks, näha hilisematel piltidel.

Nii, liigume edasi… Köögi otsaseinas on traditsiooniline köögimööbel – nii paljukest, kui seda sinna mahub. Ühes kapis on klaasist kaanega kausid, mida igapäevaselt kõige rohkem kasutame, ülejäänud kappides toiduained. Riiulitel maitseained, kohv ja tee. Potid külmkapi all olevas sahtlis. Nõusid pole hoida mujal, kui väikestes sahtlites – mis on minu jaoks harjumatu, eelistaks kappi. Aga noh, nüüdseks olen juba piisavalt harjunud ja mis seal ikka, vähemalt nõudepesumasinat on mugav tühjendada. Kubu peal (mis pole ventilatsiooniga üldse ühendatud hetkel :D) hoiame ka kergemaid asju, mis kappi ei mahu (ehkki mulle üldse ei meeldi hoida silma all asju, mis pole kenad… Kapp seal oleks tunduvalt parem – aga selles kapis peaks olema tegelikult õhupuhasti toru, eks). Külmkapp on väiksem kui eelmine, aga me eelmine poleks sinna lihtsalt mahtunud… Eks saame hakkama :D

No ja muidugi mul on esimest korda elus nõudepesumasin :D See kitsam versioon, nii et potte sinna eriti ei mahuta, aga äärmiselt nauditav on juba seegi mugavus, mida väike masin annab. Oleme siin katsetanud erinevaid variante, aga üldiselt on välja kujunenud nii, et kohvi- ja teetassid ning potid-pannid ja taignakausid peseme käsitsi, klaasid ja taldrikud ning enamik kaussidest lähevad nõudepesumasinasse. Hunniku kollaseid taldrikuid olin mitte üldse ammu Maximast soodushinnaga terve hunniku varunud, just nõudepesumasinale mõeldes :) Nuge-kahvleid pean juurde ostma, masina jaoks vähevõitu – aga neid pole raske pesta ka. Ühesõnaga – mulle pole nõude pesemine kunagi vastumeelne olnud, mulle pigem isegi meeldib see… Aga õhtuti olen väsinud ja siis väga ei viitsi – pluss terve pere järelt kogu aeg pesta on tüütu ja teistele meeldib see veel vähem. Nii et tõeline luksus on nüüd pärast õhtusööki nõud lihtsalt masinasse tõsta ja nuppu vajutada. Katse-eksituse meetodil oleme tuvastanud, et meie harjumustega piisab 30-kraadisest kiirpesust ja et puhtaks peseb ka veerand tabletti :D Tablette ostsin Rimist sooduka ajal Tri-bio omi – 50tk pakk äkki veidi üle 7€? No ühesõnaga, kõige soodsam öko, mis leidsin. Nõudepesumasina soola ostsin suvalise, sest sool on sool. Olen kindel, et on olemas palju paremaid masinaid, aga kuna mul pole varem olnud, siis olen ikka super rahul :)

Üks asi, mis mind siiani häirib, on käterätikute hoidmine – mulle meeldib, kui need on nagisse riputatud, aga siin pole nagisid kuskile panna… Need “torud”, mille peal praegu rätte hoian, on teisaldatavad – katsetasin mitmes kohas, nii tundus kõige otstarbekam. Kuna need aga kapi ülemise ääre küljest väga lihtsalt ära käivad, siis kuivatades tõmbab ka vahel ühe poole lahti, mis on tüütu. No mis teha.

Sisse kolides oli kappide all oleva toru külge kinnitatud väike nõuderest, seebialus ja paberkäterätikute alus. Need olid aga päevinäinud ja veidi roostes, ma tahtsin nagunii suuremat nõuderesti ja olin selle ettenägelikult Rootsis Ikeas käies juba varunud. Nii et võtsin kõik toru küljest ära ja sain lõpuks ometi endale unistuste toru, kuhu lappe kuivama riputada. Jälle selline ehk täiesti random asi teiste jaoks, aga mind on alati NII häirinud, kui lapi peab kuskile kraani äärele voltima või kui see segisti torule kuivama riputatakse… Nüüd on mul ruumi nii tavalise laualapi kui puuviljade pesemise lapi jaoks… Ja paremale nagidesse mahtusid igasugused kulbid ja sõelad ja… Mõnus.

Induktsioonpliit on ka esimest korda elus ja super mõnus, ehkki kuni ilm on jahedam, teeme endiselt rohkem süüa puupliidi peal.

Ah, ja siis veel üks asi, mis mulle täiesti jaburat rahulolu pakub, ühes teiste pisiasjadega nagu juba mainitud ilusad taburetid ja lappide kuivatamise toru – kompostiämber :D Siiani oli alati lahtine ämber või kast kraanikausi serval, mis oli lihtsalt jube kole ja haises. Ja polnud motivatsiooni midagi ilusamat asemele otsida, sest kogu köök oli nagunii vana ja väsinud. Tean, et mõnedes majapidamistes on suurem kaanega ämber kraanikausi all kapis, aga meil pole selleks ruumi ja minu meelest on kraanikausi kõrval ka mugavam. Nüüd tellisin Alist sellise ämbri, mille kaanes on augud ja kaane all söefilter. Mahutab parasjagu, näeb viisakas välja ja ei haise. Win!

Nii… Otsaseinas asuvast köögimööblist vasakul oli elutoa uks, paremal uks tagumisse esikusse… Sellest uksest edasi on akna all esimene mitte nii traditsiooniline kapp ehk too 6€ eest kunagi ammu Uuskasutuskeskusest ostetud kirjutuslaud. Nagu ühes varasemas postituses mainisin, polnud meil selle jaoks mingit konkreetset plaani, et kes selle saab või kuhu läheb – lihtsalt pikalt olukorda jälginuna teadsin, kui vähe (ilusaid) kirjutuslaudu teisel ringil liigub ja selle raha eest ostsin igaks juhuks ära :D Tolle akna all oli enne lihtsalt tumedast puidust söögilaud, mille viisin elutuppa puslelauaks… Ja kirjutuslaud on nüüd suurepärane köögi tööpind / köögikapp / kasside “söögituba”.

Oo, ja kohe hakkavad silma ka järgmised totralt palju igapäevaselt rõõmu valmistavad pisiasjad: see imeilus lõikelaud ja salatikauss… Lõikelaua sain kingituseks mehelt, kellele andsime oma eelmisest majast terve elutoa sektsiooni… See on lihtsalt NII ILUS. Igapäevaseks lõikamiseks me seda ilmselgelt ei kasuta, see on pigem serveerimislaud. Kui corona läbi saab, tulge külla, tooge juustu – seal saab siis lõigata ja otse lauale panna.

Salatikausi ning segamislusikate komplekt oli mul siiani plastikust – ammune soolaleivakink, mis nägi väga kena välja ja oli meil aastaid igapäevases kasutuses. Aga plastikult on kohutavalt tüütu õli maha pesta ja eks see kauss oli juba päevinäinud… Pikalt olin unistanud puidust kausist, nii et kui nüüd Ikeas sobivat bambuskaussi nägin, ostsin ära… Ja segamiseks sobivad riistad leidsin jõuluturult :) Ja nüüd ma lihtsalt olengi rõõmus iga kord, kui seda kaussi näen… Ja pesen – sest puitu pesta on nii palju lihtsam ja kui pisut õli ka peale jääb, on see puidule ainult kasuks.

Üldiselt kasutame seda laudu peamiselt puuviljade ja värske kraami hoiustamiseks ning apelsinimahla tegemiseks… Plika teeb alati seal kõik oma taignad, mina eelistan hakkimiseks ja leivataigna kokku segamiseks kraanikausi kõrval olevat tööpinda, mis on tibake kõrgem ja seega minu jaoks mugavam.

Sellega saigi köögi osale tiir peale ja edasi läheb sujuvalt söögitoaks. Siin nii palju rääkida pole – kappi juba kiitsin, aknalauast olete lähivõtteid näinud varasemates postitustes, söögilaua renoveerimisest oli ka täitsa eraldi postitus.

Siin on näha me ahi, mille kõrval nurgas on praegu põletatav materjal pappkastis… On plaan sinna asemele Jyskist kõrge punutud korv osta, aga noh, corona… Küll jõuab.

Ja panen siia ka lähivõtte puhvetkapist – see on mõnusalt mahukas, all kapis on igasugu vajalikku nodi lauamängudest, vaasidest ja toidulisanditest tee- (kõik riiulisse ei mahtunud) ja magusavarudeni (vasakpoolne kapp käib lukku, seal on kõik ebatervislik, mis lastele vabalt kättesaadav olla ei tohi :D).

Pildi tegin rohkem kassi pärast, kes seal mitte olema ei peaks :P Siin on hästi näha ülemise kapi kumerad klaasid. Fotode tahvel ripub häirivalt madalal – seal oli varem üks väiksem maal, mille kruvide otsas see on, pole jõudnud ümber paigutada. Kõigi kruvide ja naelte kohta seinas käib sama jutt – oleme riputanud mõned oma asjad nende otsa, mis vanast ajast olid, aga sümmetrilisusest ei tasu siin rääkida. Kunagi võtan selle fotomajanduse ette, kui aeg on küps, seni olgu nii, nagu on :D

Lambid tulid ka koos elamisega ja meeldivad mulle väga – pildi tegemise hetkel oli Kaaslasel just pooleli elektriprojekt (sestap juhtmepundar lambi juures), mis nüüdseks on lõpetatud – ta vedas juhtmed ümber ja ühendas ühe smart switchiga nii, et need kaks ja kolmas lamp, mis ripub akna küljes, lähevad automaatselt põlema päikese loojudes ning kustuvad ise keskööl. Või siis saab ka Alexale vastava käskluse anda :D Erinevad nutilahendused on Kaaslase hobi – meil on pea igas toas kõlar, millega vestlusi pidada, sellele saab anda ka korralduse boiler sisse lülitada, varsti saab ka elutoa akendel olevad tuled sarnaselt automaatseks tehtud… Väga mugav :D

Mis mulle köögi ja terve esimese korruse juures väga meeldib – põrandad! Laudpõrandad on piisavalt laiade laudadega, vanad ja kulunud, aga mõnusalt hubased ja nunnud. Köögi poole peal on plaadid sarnaselt vannitoale kerge mustriga ja väga praktilised – kummagi põranda pealt sodi eriti välja ei paista. Akutolmuimejaga kõik praod ja vuugivahed puhtaks imeda on imelihtne. Nii et mul on nüüd reaalselt kodu, kus pole vaja pea üldse põrandaid pesta – piisab tolmuimejast :D Ja kõik paistab puhas :D Ja on jala all ka mõnus :D Absoluutselt imeline :D

Köögiga on ka väga lahtine, kas ja kui palju remonti soovime seal mingil hetkel teha. Ühest küljest tahaks suuremat külmkappi, korralikku praeahju, üldse rohkem ja funktsionaalsemat kapiruumi. Ja värvid pole päris sellised, mis ma ise oleks oma kööki valinud (oranž pole kohe kindlasti värv, mida ma üldse vabatahtlikult oma elamisse valiks). Samas jällegi… Need värvid üldse ei häiri mind, hubane ja õdus on kõik niigi, ei viitsi mõelda isegi siseviimistluse muutmisele hetkel. Mõlemad kardinad, eriti söögitoa poolne, on mu maitsele rangelt võttes veits liiga lillelised, aga… Jumala eest, kuna need ka mind otseselt ei häiri, sobivad kõige muuga, las siis olla, vähemalt praegu :D Ja kogu mööbel, mis praegu olemas, ehkki mitte väga traditsiooniline köögimööbel, on ILUS. Mis siis, et “päris” mööbliga oleks ilmselt kapiruumi rohkem.

Ühesõnaga… Köögiremont on kulukas lõbu, mille jaoks meil hetkel nagunii raha pole – aasta-paari pärast aga ehk oleks, see on üks teine jutt, millel praegu ei soovi pikemalt peatuda. Nii et saame praegu lihtsalt rahulikult mõelda, mida soovime. Mul on aga remonditeemast nii kopp ees, et hetkel tundub mugavam jätta kõik nii nagu on, sest enam-vähem ju täitsa pädeb kapiruumi mõttes ka – ja ongi omanäolisem.

Ainus, millest ma tõesti rohkem puudust tunnen, on juba postituse alguses mainitud korraliku suuruse ja rohkemate võimalustega praeahi. Aga selle praeguse seal kapi peal võiks vist ju lihtsalt välja vahetada? Ehkki ma ei tea, enamasti eraldiseisvad praeahjud ongi nii väikesed, või siis tulevad koos pliidiga ja on väga kõrged… Sellises suuruses eraldi ahjud on kõik integreeritavad, st neil on kõik välisküljed mõeldud mööbli sisse peitu minema ja pole mõeldud niisama väljas olemiseks. Aga äkki saaks kuidagi kombineerida? Sest mul ausõna on tunne, et ma ei vaevukski vist rohkem siin köögis muutma, muu nagu pädeb küll :D Ok, kardinad vahetaks vb mingi hetk ära, kui midagi sobivamat kuskil silma jääb, aga muu… No ma ütlen, kõik on võrreldes eelmiste köökidega nii imeliselt ilus juba ja sõna “remont” tekitab kerge trauma… Saate aru küll :D

Igal juhul, kokkuvõttes – super äge köök on. Kõik on ilus ja puhas ja hubane ja on ruumi… Vanas kodus ei tulnud köögikraanist näiteks üldse külma vett, ainult leige… Veekannu täitmas käisime kogu aeg vannitoas. Vahepealses majas polnud meil õieti üldse kööki, kraanikauss oli kaldega seina all ja selle kohal polnud mingit valgustust, nii et pesin nõusid suht pimeduses :D Kummaski kodus ei saanud samaaegselt duši all käimisega nõusid pesta, sest dušist tulev vesi läks külmaks… Nüüd on mul kraanikausi juures korralik valgustus ja köögis korralik veesurve ja vett võib korraga kasutada nii köögis kui vannitoas… Imeline, ma ütlen :D Selles mõttes olid vahepealsed neli kuud veel kitsamates oludes ikka väga head, et nüüd oskan VEEL ROHKEM hinnata praeguse kodu luksust, mis paljude jaoks on vast igapäevane – aga minu jaoks jah kümne aasta pikkuse unistuse täitumine :)

Apr 122020
 

Vannituba on NII oluline, pesemas käib ju iga päev mitu korda. See peaks olema ilus, puhas, soe ja funktsionaalne. Mäletan oma joovastust, kui saime eelmises kodus pärast ligi kolme aastat tehtud vannitoa säästuremondi – isegi sel kujul oli vahe meeletult suur. Need nõukaaegsed plaadid pärast vuukide värskendust enam isegi ei häirinud ja PVC põrandakattena ka mitte. Kõige häirivamad olid torud, mis olid kogu aeg märjad, valge värv koorus maha, kõik sodi jäi külge kinni… Ja vuugivahed olid siiski ka piisavalt heledad, nii et vanni juurest läksid need pruunikaks ja tahtsid muudkui küürimist.

Nii et ma vandusin endale, et uues kodus ei tule ühtki heledat vuuki :D Aga jah, vahepealses majas läks vannitoaremont hoopis põhjalikult tuksi – õigemini siis mitte otseselt tuksi, aga igal juhul ei kukkunud miski välja nii, nagu plaanitud. Võib-olla ma kajastan seda blogis kunagi põhjalikumalt, võib-olla mitte – vaatame :D

Vannituba ja köök on kaks kõige kallima ja keerulisema remondiga ruumi elamises ning kui maksta kallist raha renoveeritud elamise eest, siis need PEAVAD olema ilusad ja sobivad. Võtke nüüd lahti suvaline kinnisvaraportaal ja vaadake kõiki neid rõlgeid värvikombinatsioone, mida muidu igati korralikult remonditud vannitubades kohata võib… Või on need lihtsalt valged ja igavad…

Meie praeguse kodu vannituba paistis piltidelt igati meeldiv. Küll ehk mitte mu unistuste vannituba, aga kena ja sobiv – nagunii plaanisime kindlalt teha teisele korrusele ka vannitoa, mis oleks siis jäänud põhikasutusse – alumine aga pigem WC-na ja saunas käies. Meil oli eelmise maja vannitoa jaoks pott, valamukapp koos valamuga ning peeglikapp juba kõik ostetud – kolisime need kaasa plaaniga need tulevikus ülemisse pesuruumi panna.

Juhtus aga nii, et pärast kuu aega siin elamist ja pesemist otsustasime ühehäälselt – alumine vannituba on pesemiseks nii mõnus, et pole mõtet seda üles üldse tehagi. Oluline on vaid WC, sest vot pissihäda on küll tihti hilisõhtul ja öösel ning ÜLDSE ei viitsi siis trepist alla ronida… Ja kaks WC-d on meie pereliikmete arvuga igati kohane. Aga pesemisharjumused on meil sellised, et meie Kaaslasega käime duši all hommikuti, lapsed õhtuti. Seega pole ka mingit järjekorda ukse taga :) Hommikul ärkame meie varem, käime mõlemad pesus ära – kui lapsed ärkavad, käivad hambaid pesemas. Õhtuti käivad nemad üheksa paiku pesus, meie peseme hambaid palju hiljem. Kõik töötab :)

Praeguses vannitoas on mitu asja, mida sooviks muuta endale sobivamaks ja mida saamegi muuta – aga põhiline ehk plaadid-vuugid ning pesemise osa funktsinaalsus on kõik lihtsalt super. Olen alati soovinud dušikabiini või vanni asemel lihtsalt kardinaga eraldatud dušinurka – nii on minu meelest kõige mugavam ja kõige vähem küürimist. Ülemine osa seinast on valge, mis annab avarust. Alumine osa värviline, mis teeb ruumi minu jaoks õdusamaks – sinakasroheline erinevates toonides on mulle ka alati väga meeldinud. Üldmulje on rahulik ja hubane. Plaadid on üldmuljelt ühevärvilised, aga õrna mustriga. Ükski vuugivahe pole hele. See kõik omakorda tähendab, et veesete ei paista välja ja ma ei pea mitte midagi küürima :D Absoluutselt imeline! Reaalselt, ma olen siin elanud üle kuu aja – kraanikaussi ja potti peab muidugi puhastama, riiuleid ja peeglit ka, aga kõik ülejäänu ehk seinad ja põrandad… Põrandalt tõmbame pärast duši all käimist suurema vee kokku ja põrandaküte kuivatab ülejäänu kiirelt. Põranda käin vahel tolmuimejaga üle. Muus osas aga paistab kõik täiesti puhas ja korras :D Ideaalne laisa inimese vannituba :D

Ideaalis oleks ma soovinud pesuruumi osa ülejäänud põrandast väikese “astmega” sentimeeter-paar madalamale… Aga selles vannitoas, jumal tänatud, on ruumi piisavalt ja kalle õigesti ehitatud, nii et dušikardinast teisele poole jõuab vett minimaalselt ja selle saab väga kergelt ära kuivatada. Samuti on pesemise osa piisavalt suur, mahutamaks kaks inimest… Meil on Kaaslasega traditsiooniks koos duši all käia, kui selleks aega on – st kindlasti mitte tööpäeva hommikutel, aga näiteks pärast jooksmas käimist ja vahel nädalavahetustel… Seal mahub lahedasti ära isegi rohkem kui kahekesi, nagu me saunapäevadel oleme järele proovinud :D

See ümmargune peegel on üks asi, mis läheb kindlasti välja vahetamisele, sest ei sobi meie kasvule üldse. Kui ma seal normaalselt seisan, näen rinda :D Klaasist riiul ka ei meeldi, seda on väga tüütu puhastada. Meil on ju eelmise maja vannitoa jaoks ostetud valamukapp ja peeglikapp, mis on väga ilusad ja hetke plaan ongi need nüüd mingil hetkel alumisse vannituppa panna. Olen aga natukene mures – äkki hakkab häirima, kui selles suht kitsas ruumis on ukse pealt vaadates järsku mingid kapid ees? Praegu on mõnusalt avar, sest valamul on ainult kitsas jalg ja üleval ei ole üldse mingit kappi… Samas NII väike see vannituba ju nüüd ka ei ole… Ühesõnaga, ilmselt proovime kõigepealt nii, et toome need kapid lihtsalt sisse ja saame visuaalselt ehk paremini aru… Aga seda kõike kunagi hiljem.

Dušš on väga mõnus – meil ju vanas kodus oli ühine segisti dušile ja kraanile, eraldi on palju parem. Ja selline variant, kus ühelt poolt reguleerid soojust, teiselt poolt survet – ka väga mugav. Lisaks tavalisele duši hoidjale teine hoidja ka allpool (kus dušš sel pildil ongi) – samuti super, just laste jaoks.

Ma ei olegi lõpuni ära otsustanud, kas ma soovin, et pesuvahendite riiul oleks dušile lähemal või on nii ka ok. Üldiselt tunnen duši läheduses puudust ainult seebialusest – selle võiks küll lisada, paljud dušihoidjad ongi koos seebialusega, meie oma miskipärast mitte. Ülejäänud totsikud võivad mu meelest olla edasi seal, kus on – mõnes mõttes ongi parem, kui pole kogu aeg jooksva vee all. See riiul ka nii armas, ümmargused vormid mulle meeldivad. Aga vist väheke roostes, nagu ajaga ikka läheb. Põrandakaabitsal murdsin üsna alguses varre ära ja uus maksab ainult paar euri… Ostmiseni pole ikka jõudnud, sest corona tõttu enam ehituspoodi eriti ei satu. Ja saab praegu ka kasutada küll :D

Selle akna ees häirib ribikardin, mis on viltune ja üsna kole. Vahetaks millalgi välja – polegi kindel, mis oleks kõige lihtsam ja soodsam variant, et aknast sisse ei näeks (kõrvalasuva maja teise korruse aknast on täpselt hea vaade, nii et ilma ei saa), aga valgust tuleks maksimaalselt. Ehituspoest saab vist mingeid kleebitavaid kilesid osta selleks puhuks? Akna(klaasi) välja vahetamine oleks kindlasti kallim, seda ei viitsiks. Ega enne ilmselt ei jõua selleni, kui vannitoas muid uuendusi läbi viima hakkame… Ehk siis – kunagi hiljem :)

Selle ukse taga oleva riiuli vahetame kunagi tulevikus kindlasti välja kapi vastu, sest mulle ei meeldi ülearused asjad silma all, pigem kinniste uste taga. Selle kapi ostmine/ehitamine ei saa aga toimuda enne, kui on valmis ehitatud ülakorruse WC, sest ilmselt tulevad siis lisaks mingid torud, mis vaja sinna kappi peita. Seega hetkel on, nagu on. Kuna see riiul on ukse taga üsna peidus, siis väga ei häiri ka. Ühesõnaga kõik need planeeritud muudatused vannitoas seisavad ka hetkel ülemise korruse WC ehituse taga, mis ei juhtu ilmselt lähikuudel. Ja see on ok. Sest ka praegu on kõik piisavalt hea :)

Ja muidugi SAUN! Ma pole kunagi olnud väga suur saunasõber – sellest ajast saadik, kui Mudal käima hakkasin, olen küll saunatamist mõnevõrra hindama õppinud, aga koju sauna pole kunagi soovida osanud. Kaaslane on see-eest suur saunasõber ja nagu mingis varasemas postituses mainisin – sauna olemasolu oli tema jaoks täiesti arvestatav argument selle elamise kasuks.

Saun on väike ja elektrikerisega, aga meie perele täpselt sobiv – üles mahutab isegi kaks täiskasvanut ja ühe lapse, aga võib ka nii, et üleval kaks täiskasvanut, all kaks last. Ja no ikka NII mõnus on kodus saunas käia, pean tunnistama… Üllatavalt palju naudin seda. See on kuidagi nii ulmeline ja utoopiline, isegi üle kuu aja hiljem, et ma saan KODUS saunas käia :D

Ühesõnaga tuli välja, et vannituba ületas kõik mu esialgsed ootused – mis on suur kergendus pärast eelmise maja kogemusi. Ma olen ausõna NII õnnelik ja tänulik, et kogu see elamine on meie eest imeliselt korda tehtud – ma maksan suurima rõõmuga seda laenu ja naudin…

Apr 122020
 

Teise korruse magamistoad panen ka kõik ühte postitusse, sest siin on praegu kõigis võrdlemisi poolik seis ja eks saab kunagi pikemalt kajastatud, kui asjad on paika loksunud.

Algselt oli teisel korrusel kõige suurem ruum master bedroom, väiksem magamistuba vist pigem külalistetuba ja tagumine magamistuba lastetuba. Kõik olid viimseni stiilselt sisustatud :) Algset sisustust vaadates oleks olnud kõige loogilisem jagada need nii, et meile master bedroom, Plikale väiksem magamistuba, kus hele kaheinimesevoodi, kaunilt nikerdatud suure peegliga kapp ja öökapp ning Poisile tagumine sinine magamistuba, mis oli olnud enne perepoja oma.

Plika aga nõudis sinist tuba endale, sest see oli tema lemmik. Meie soovisime pisut enam eraldatust ja mõtlesime, et võtame endale siis selle väikese magamistoa, mis on teisel pool koridori – teistel tubadel oli üks ühine sein. Seega sai Poiss endale kõige suurema toa ja oli sellega rahul. Selle suure toa vägevat voodit ja öökappe soovisime aga kindlasti endale, sest olime juba tellinud endale varem samas mõõdus madratsi ja 180cm lai voodi lapsele oleks olnud pisut liig. Niisiis vahetasime tubades voodid ära, mis muidugi stiililt teistesse tubadesse nii hästi enam ei sobinud. Midagi ei karju, aga pole ka enam viimase peal stiilne nagu enne. Vedasime tumepruuni voodi ja öökapid eelkõige hallides ja sinakates toonides tuppa, mille  vooditagune kaunistus oli ka tehtud teist madalama päitsiga voodit silmas pidades… Ning pruunimates toonides suur magamistuba sai endale heledast puidust 150cm laia voodi ning selle vähese mööbli, mis lastetoast kaasa kolinud olime, samuti ka kirju diivani, mille olime ostnud teise ringi poest esialgse plaaniga panna see eelmise maja elutuppa.

Eelmise maja remonti plaanides olin meie magamistuppa valinud välja pildil näha oleva voodi koos öökappidega ning maksnud pool ette ära, palvega hoida neid nii kaua laos, kuni meil remont valmis saab. Tahtsin ainult linkida, aga kuna seda voodit enam ei müüda, paningi selle asemel pildi. Siin ka muud mööblit, aga ülejäänu eest ei raatsinud maksta, niigi oleks voodi koos öökappidega maksnud üle 900€.

Me oleks eelistanud 160cm laia voodit, aga see voodi tuli ainult 180cm laiuses, seega tellisime ka vastava madratsi. See oli hämmastav, KUI RASKE oli üldse leida meeldivat voodit! Külastasime mööblipoode, tuulasin läbi arvutult netipoode, kõik voodid olid nii kandilised ja moodsad, mulle üldse ei meeldinud – samuti ei hakanud silma midagi sobivat teise ringi poodidest. Metallvarbadega voodeid on rohkem ilusaid, aga metall on naha vastu sattudes ebameeldivalt jahe, seega soovisin siiski puitu. Ja too väljavalitu oligi sõna otseses mõttes AINUS, mis mulle tõesti meeldis.

Remont aga ei saanudki valmis ja uues kodus oli täiesti juhtumisi olemas täpselt sobivas mõõdus voodi (sest madrats, eks, oli juba ostetud) koos kokku sobivate öökappidega… Mis mulle välimuselt kõik väga meeldis, milline suurepärane kokkusattumus. Seega ei läinud mul aga esialgu välja valitud voodit enam vaja :D Raha tagasi ei saanud, nagu arvasingi, selle asemel sain valida samas väärtuses midagi muud. Kuna Poisil oli täiesti suva, mis mööbel tema toas on ja ta oli vaimustuses, et sai endale 150cm laia voodi, Plika aga oli väga huvitatud enda tuppa ise mööbli valimisest, sai ettemakstud summa eest valitud hoopis talle 120cm lai valge voodi, samast sarjast kirjutuslaud ja raha jagub ka veel madratsi jaoks. Mööbliesemete tarne on kuni 10 nädalat ja praeguse coronaga ei julge üldse miskit loota :D Enne mai algust pole lootust ilmselt midagi saada, seniks on Plika tuba aga täpselt samamoodi sisustatud, kui sisse kolides. Magab nõukaaegsel kušetil ja kirjutuslauda lihtsalt pole, mistõttu asjad ei taha ka hästi ära mahtuda. Mõlemale lapsele oleks vaja ka kummutit riiete jaoks, aga seda vaatab siis, kui ülejäänu on paigas, saame ajutiselt ilma hakkama.

Ühesõnaga teisel korrusel on kõik ajutine ja ees ootamas suuremad ümberkorraldused, aga need kõik on omavahel seotud ja võtavad rohkem aega. Seniks aga, hoolimata kastidest koridoris ja mitte enam nii stiilselt, vaid pigem suvaliselt sisustatud tubadest, on kõik võrreldes meie eelmiste elamistega nii ilus ja puhas, et mitte miski mind eriti ei häiri – las olla, iga asi omal ajal. Ma üleval käin ainult magamas nagunii ja all köögis ning elutoas on asjad enam-vähem nii, nagu ma tahan – naudin täiega :)

Meie praegune magamistuba, millest saab tulevikus ilmselt Poisi tuba. Voodipesu on mul siiani ainult üks komplekt ja tunnen üllatusega, et isegi magamistoas sooviks midagi rahulikumat… St, et värve võiks isegi olla, aga  see muster on pisut liiga kirju… Aga voodipesu on samamoodi asi, mida ma otsisin igalt poolt ja mu maitse on nii spetsiifiline, et lihtsalt ei leidnud :D Ma ei soovi mitte midagi valget ega heledat ja kui ma enne olin juba selgeks mõelnud, et soovin magamistuppa sinakasrohelisi toone, siis nüüd, kus jääb tume puit, ma polegi otsustanud, mis toonis voodipesu mulle kõige enam meeldida võiks… Kui silma jääb, tunnen ära… Pole praegu üldse prioriteet :P

Mulle hullult meeldib see voodipäitsis olev kaunistus, aga meie voodiga see eriti ei sobi ja mul pole aimu ka, kas see sobiks siis, kui see oleks Poisi tuba… Kui paneks algse voodi tagasi samasse kohta, oleks ikkagi suht terve tuba seda voodit täis ja Poisil oleks vaja rohkem ruumi muu jaoks. Kui sinna läheb aga ükskõik mis muu peale voodi, siis ei pruugi kaunistus rohkem sobida kui praegu :D

Kui see jääks meie magamistoaks, siis siia saaks panna riidekapi või kummuti või midagi spetsiaalselt ehitada, mis võimaldaks maksimaalselt ruumi ära kasutada ka kalde peal… Aga kui selle toa saab Poiss, siis on vaja jälle hoopis teistmoodi. Seega käimegi toas magamas ja riietume koridoris. Ma arvan, on väga tõenäoline, et need toad siiski vahetusse lähevad, sest esiteks sooviks ma ideaalis riiete jaoks nii kappi kui kummutit ja siia tuppa mõlemad ei mahu – teiseks sobib see tume mööbel just teise toa värvidega. Poisil on oma toa seinavärvist sügavalt savi ja selle väiksema toa toonid sobiks ideaalselt. Ma tõesti ei soovi rohkem remonti teha kui hädavajalik, tahan aga, et kõik näeks hea välja ja sobiks kokku :D

See naljakas voodi/kušett, mis on kalde peale ehitatud, on ca 180cm pikk ehk sobiks Poisile põhimõtteliselt ka voodiks – aga talle meeldib väga lai voodi, ei tea, kas on nõus sellest loobuma. Ja kui jääb lai voodi, siis tuleb see praegune voodilaadne toode üldse ära võtta, et muule mööblile ruumi oleks, arvan ma.

Poisi praegune tuba, mille me ilmselt ikkagi tulevikus endale võtame. Varem oli tume voodi peatsiga paremal seinas, nii et mõlemale poole voodit mahtus ka öökapp.  Korstnajala kõrval, kus praegu diivan, oli eelmistel omanikel suur riidekapp, mille nad kahjuks kaasa võtsid, see oli super ilus ja sobis tuppa imeliselt.

Tolle tagumise seina taga on Plika tuba, tubadel on ühine ahi (suur ahi, mis on alla nii ehitatud, et kütaks pisut ülevalt ka). Helikindluse mõttes oleme nagunii tõdenud, et vahet pole, kellel milline tuba, ikka on kõik liiga hästi kuulda… Ma harjunud sellega, et magamistuba ja lastetuba on 100-ruuduse elamise vastasnurkades, oli palju rahulikum. Soovitusi, kuidas võimalikult lihtsalt ja soodsalt magamistuba helikindlaks teha? :D

Kui esimesel korrusel on laudpõrandad ja plaat, siis teisel korrusel igal pool laminaat. Kõigis tubades ühtviisi hele, suures magamistoas ainsana pisut tumedama tooniga, mis on mulle sümpaatsem ja sobib ka tumeda mööbliga paremini. Eelmisel perenaisel oli suurepärane maitse ja kõik hoolega valitud, mind kohe häiris, kui ma olin ümber tõstnud ja enam nii ideaalselt kokku ei sobinud :D Laminaadi puhul olen ka mõelnud, et pikemas perspektiivis võiks ju ära vahetada, aga kuni see normaalne välja näeb, siis olen täiesti kindel, et ei viitsi :D Võrreldes mu eelmise kodu põrandatega on praegused ikka super :D

Siinpool oli eelmistel omanikel kummut, mille nad samuti kaasa võtsid… Aga jah, ühesõnaga selles toas on tunduvalt enam ruumi, seega mahuks me riided paremini ära. Tahaks hästi suurt riputatavale riietele mõeldud kappi, lisaks sahtlitega kummutit, mis ülejäänud riiete jaoks palju mugavam kui riiulitega kapp. Selle toa aknapoolsesse ossa oli ka algselt plaanitud teise korruse pesuruum – see oleks aga tähendanud, et magamistuba oleks jäänud aknata või oleks tulnud teha katuseaken. Ja tegelikult me jõudsime selleni, et all pesemas käia pole mingi probleem (sealne pesuruum on lihtsalt super mõnus), aga öösel vetsus käia tahaks küll üleval. Nii et praegune plaan on teha üles ainult WC, mis ka tunduvalt soodsam. Ainult WC jaoks tahaks aga veel vähem toa ainsat normaalset akent “kinni panna”… Ega seda katuseakent ei viitsi ju ka keegi ehitada :D Seega otsime nüüd võimalusi, kuidas teha WC teisele korrusele nii, et aken jääks ikka sellele toale. WC pole iseenesest ju nii suur ruum, akent pole sellele ka vaja, samas jällegi torude vedamisega peab arvestama ja koridoris on hästi palju uksi-aknaid, nii et mujale teha on ka keeruline… Aga küll me mõtleme välja :)

Ja Plika tuba, mis ON ääretult nunnu ja õdus, nii et saan täitsa hästi aru, miks ta seda endale soovis :D

Tugitooli asemele tuleb Plika kirjutuslaud, tool liigub tulevikus pigem Poisi tuppa.

Praegune kušett on ka 120cm lai, nii et uus voodi sobib täpselt asemele. Sinna kõrvale akna alla peaks tulema madalam kummut riiete jaoks (kõrgus max 68cm) – teise ringi poodides pole midagi sobivat ette jäänud ja “päris” mööblipoodidest pole viitsinud veel otsida – ootab voodi ja laua ära, siis on parem ülevaade.

See diivan liigub ehk tulevikus koos tugitooliga Poisi tuppa ning sinine sein ja sinise-rohelise triibuline tapeet vahelduvad ilmselt millalgi tulevikus lillaga. Toas on veel voodipäitsis üks voodipesukapp, mida pole üheltki pildilt näha, mis on samamoodi toonitud sinakaks-hallikaks, nagu see äge raamaturiiul paremas nurgas, mida pole ka selle pildi pealt korralikult näha (aga mõlema mööblitüki värv on umbes sama, mis  postidel). Need mõlemad ilmselt jäävad siia tuppa. Vaibad on praeguseks juba ära võetud, sest kasside tõttu olid need kogu aeg kortsus hunnikutes :D

Mingi mõnus tool või diivan võiks muidugi ka Plikal ikka olla, ma ei ole kindel, kas see kirju sobiks, mis on praegu Poisi toas… Võib ka alati midagi muud ja sobivamat muretseda, teise ringi poodides on diivaneid palju ja soodsaid :) Vaatab siis, kui jõuab ükskord toa lillaks värvimiseni, mis ei pruugi juhtuda niipea, sest mul on hetkel remondist sügav kopp ees ja Plikale meeldib sinine ka :D

Ühesõnaga – plaane on palju ja kõik on poolik ning võtab veel kõvasti aega… Aga võrreldes eelmise koduga on kõik nii palju parem, et süda hõiskab sees ja ootan rahulikult seda aega… Küll tuleb :)