May 302018
 

Ma ikka mõtlen, kui väga vedanud on inimestel, kellel on kunstimeel ja visioon ja kes kujutavad ette tervikut, mida soovivad saavutada. Kes rahumeeli nokitsevadki vähehaaval remondi kallal, naudivad protsessi, ajavad detaile taga, sageli näiteks teise ringi poodidest jne. Ja kokku tuleb midagi vaimustavalt, ilma meeletuid summasid kulutamata.

Minul see oskus täielikult puudub :P

Ma küll tean, mis värvid mulle meeldivad – no näiteks päikesekollane ja teatud tüüpi rohelised, samas kui paljusid rohelisi ja sinist või siis näiteks läbivat valget, beeži, halli ja mustvalget ma oma kodus ette ei kujuta. Ma tean, et ma ei taha modernset – tahan praktilist, õdusat, hubast, lihtsasti hooldatavat, võimalikult palju looduslikke materjale ja teise ringi kraami. Ruumikat kööki, mugavat elutuba, piisavalt valgust ja ruumi puslede panemiseks, mõnusat lugemisnurka, mahukat garderoobi magamistuppa jne. Aga see kõik, nagu isegi aru saate, on väga üldine – pilt mu peas on hägune, detailidest valgusaastate kaugusel.

Imelihtne on olnud teha säästuremonti. See on reeglina olnud alati selleks, et kõige koledamast miskit talutavamat teha. Värvisin jõlepruunid seinad ja põrandad valgeks, leidsin teise ringi poest mõned normaalse välimusega vaibad – superluks. Nüüdseks on kõik ühtlaselt hall ja no samas ma olen alati teadnud, et ma ei taha oma koju ei valgeid seinu ega põrandaid just selsamal põhjusel :D

Kunagi see päris remont tuleb, mis siis, et alles paari aasta pärast. Ja ma tunnen iga ihurakuga, kuidas ma tahan sisekujundajat, kellele oma visioon ära rääkida, kes siis annaks soovitusi ja teeks valgustusele plaani ja nii edasi. Valgustuses on raudselt igasugu ägedaid ja praktilisi lahendusi, aga mina ei oska mõelda kaugemale, kui et noh, laes peaks olema üks lamp ja kui vaja valgust lisaks, siis laualamp ja põrandalamp.

Aga sisekujundajad on nii urrima kallid ju! Kunagi saab selle renoveerimise jaoks nagunii laenu võetud, aga see saab niigi üüratu olema… Ja teisest küljest, kui ma võtan selle megalaenu ja katsun ise kõik välja mõelda ja lõpuks pole rahul värvilahendustega või materjalidega või valgusega, siis ma olen selle meeletu raha ära kulutanud ja on lihtsalt perse :)

Aiaga on sama lugu. Ma jumaldan ilusat aeda, aga ma ei ole üldse aiapidaja tüüpi. Kui keegi teeks mulle sellise aia valmis, nagu ma tahan, ÄKKI ma suudaks seda siis hallata? Praegu on lihtsalt ca 400-500 ruutu ebaühtlast muru, liiga palju umbrohtu, lilled, mis kasvavad rändom kohtades keset muru ja umbrohtu, paar vana õunapuud ja marjapõõsast ning umbrohu sisse mattunud paar maasikataime ning vaarikapõõsast :P

Ma nii väga unistan sellest, et mul oleks raha palgata asjatundja, kellele ma saakski seletada, et näe, ma tahaks võimalikult lihtsa vaevaga hooldatavat aeda – kes siis paigutaks mul lilled peenrasse nii, et igal aastaajal midagi õitseks ja kuhu ei saaks eriti umbrohtu kasvada ja kes aitaks mul välja aretada miskise võimalikult rohimisvaba potipõllunduse. Kartuleid ma ilmselgelt kunagi kasvatama ei hakka, aga ma nii väga tahaks maasikaid-vaarikaid, herneid, rohelist salatikraami, kurki-tomatit, rohkem viljapuid (pirn, ploom, kreek, kirss). Ja samas minust lihtsalt ei ole seda pidevat rohijat. Mul ei tule meelde, ma ei viitsi, mul on suva. Ja ma ei tea viljapuude hooldamisest midagi, õunapuude lõikamisest näiteks. Tean, et mu enda viga ka, võiks ju olla usinam ja ennast harida ja rohkem teha… Ja kui ei viitsi, siis koli korterisse :D

Ja ikkagi ma ARMASTAN oma aeda ja unistan, et äkki ikkagi on mingi selline aiavariant ka olemas, mida ma jaksaks hooldada. Raudselt on igasugu põnevad nipid, permapõllundus ja ma ei tea, mis veel.

Mulle ju tegelikult meeldib igasugu teemasid uurida, googeldada, valida, mõtelda… Aga need teemad tunduvad minu jaoks nii suured ja hoomamatud, et iga kord, kui ma üritan, siis ma satun lihtsalt ahastusse, sest see kõik tundub nii lootusetu. Mingeid väiksemaid asju ma oskan endale selgeks teha, aga need teemad tunduvad üle jõu käivat, ju pole iseõppimise huvi siis nii suur.

Kui mu blogilugejate hulgas peaks olema sisekujundajaid või aiakujundajaid, kes tahaks minu elamises kätt harjutada või oma teenuseid mingisuguse väiksema kui ulmesumma eest pakkuda (mul ei ole tuhandeid, mida selle eest maksta), siis võetagu lahkelt ühendust :D

Remondiga läheb veel paar aastakest aega, aga ma tahaks seni kõik täpselt ära planeerida, et siis, kui võimalik laenu võtta, oleks plaan juba paigas ja saaks seda realiseerima hakata.

Aed tundub ühest küljest nagu odavam ja teostatavam projekt, aga kui kolleegid täna mainisid, et ikka ka tuhandetest käib jutt, kui tahad, et keegi teine su aia plaani teeks ja veel rohkem siis, kui sa tahad, et ta ka tööd ära teeks, siis… Jah.

Ja kui keegi nüüd tuleb ikka selle jutuga, et mis see siis ära ei ole, õpi netist ja kõik saavad ja kuidas sa ei oska, siis saadan kohe lahkelt ära pimedatesse ebatsensuursetesse aukudesse selle jutuga :P Ma tahan praegu ainult pikka paid ja head nõu. Või noh, lotovõit ajaks ka asja ära. Aga ma unustasin sel nädalal jälle pileti osta :P

Ma olen ju see perfektsionist ja idealist, raske on nii plaanida asju, millest piisavalt ei tea ja mida endale selgeks teha ei jaksa…

Ja siis ma loen Herzi ja Kristhelit ja olen lihtsalt kade :) Neil on VISIOON. Asjad võivad küll aega võtta, seista raha- ja ehitusmeeste ja ajapuuduse taga, aga nad vähemalt TEAVAD, mida nad tahavad.

Nii et ma ei teagi, mis saab.

Kui suured plaanid kõrvale jätta, siis praegu näiteks oleks vaja aias niidetud muru kokku riisuda, sest seda on nii palju, et lämmatab kasvavat muru… Aga ma ei leidnud reha üles :P Peaks olema kuuris, aga pole! See-eest leidsin kuurist üles hästi ära peidetud käsiniiduki :D

May 152018
 

Ei saaks öelda, et ma oleks oma senise elu jooksul pidanud eriti muru niitmisega tegelema. Nüüd on aga vaja iseseisvaks naiseks saada :P

Meil on üks suur ja raske ja mürisev niiduk, mida igal suvel putitama peab. Kuna Eksabikaasa käis nädalavahetusel siit läbi, palusin tal õpetada, kuidas seda käima panna. Ta küll hoiatas, et tera käib kuskile vastu ja oleks vaja kõigepealt hooldusesse viia, aga ma lootsin, et äkki saab ühe korra enne ära niita – rohi oli juba päris metsik.

Niiduk läks käima küll, aga suitses hirmsat moodi, kuskilt tilkus õli välja vms. Nii et sellega polnud miskit teha. Paraku ei mäletanud Eksabikaasa ka täpsemalt, kus ta viimati hoolduses käis. No et mis selle koha nimi oli, näiteks. Oleks osanud ainult teed juhatada. Mida ta ka ühel heal päeval peab ilmselt tegema.

Praegu aga küsisin Kaidilt, kes elab minuga samal tänaval, kas ma saaks ehk tema isalt niidukit laenuks. Täna ta siis tuligi niidukiga. Elektrilisega. Juhet oli tüütu hallata, aga samas oli palju väiksem ja kergem ja vaiksem.

Meie metsistunud aia ja tiheda muru jaoks muidugi liiga väike, nentis Kaidi. Ja soovitas mul midagi toekamat hankida.

Jukerdamist oli küllaga – väike niiduk, kõrge rohi, ebatasane pind, juhe kogu aeg jalus… Aga iga asja peale nentisin ma ainult rõõmsalt: vähemalt ei suitse ja töötab.

No niimoodi nalja sai selle muru niitmisega :D Alustades juba sellest, et me teipisime pikendusjuhtme kaunilt muruniiduki sanga külge :P

Alguses oli nii:

Kaidile meeldis niitmise ajal ise juhet hoida :P

Siin juba natuke parem seis:

Mulle ei meeldinud niitmise ajal juhet hoida, nii et Kaidi võttis selle austava ülesande enda peale :D

Iga natukese aja tagant lakkas niiduk töötamast, siis tuli see külili keerata ja kõik vahele jäänud muru välja koukida:

Lõpuks tegime selfi kah :P

Ja kõige lõpuks muidugi KASS!

Magamistoa uks oli jälle lahti ununenud :P

Aa, aga muru, jah… Ütleme nii, et kuskil kaks kolmandikku saime niidetud. VIST. Kaidi lubas homme tulla ja ülejäänu ka ära niita. Mis nii viga :D

Mõtlen tõsiselt normaalse muruniiduki soetamisele. Ainult et ma ei tea nendest mitte kui midagi. Pean mingi hetk googeldama. Suve lõpus, kui on allahindlused, oleks ehk mõistlik osta? Kas kõik bensiiniga muruniidukid on nii rasked ja lärmakad või on lihtsalt meie oma ajalooline isend ja tänapäeval juba normaalsemaid saadaval? See elektriline meeldis mulle igas mõttes rohkem, välja arvatud fakt, et elektriga :D Juhe on ilgelt tüütu ja vähegi niiske ilmaga niita ei julge… Aga kergem ja vaiksem igatahes.

May 152018
 

Imelised ilmad… Kui laupäeval sünnipäeval käies veel ei uskunud, et tõesti saab NII soe olla ja vaevlesin mustade teksadega, siis pühapäeval kraamisin päevitusriided välja :P

Rannas sai eelmisel nädalal käidud suisa kahel korral. Tööpäeva õhtutel, kusjuures, nädalavahetusel selleni ei jõudnud :D

Neljapäeval olime lastega kolmekesi. Nemad ehitasid lõksu, mina lugesin raamatut. Täielik idüll.

Kuniks ilma antakse, mööduvad tööl lõunapausid sellist vaadet nautides:

Reedel ühinesid rannaretkega ka Kaidi ja tema õepoeg. Ütleme nii, et oli tunduvalt vähem idülli ja rohkem lärmi :D

Liivakast on viimased aastad hüljatud – sellises vanuses mängitakse liivaga ainult rannas, ehk paremal juhul ka pargis. Igatahes mitte oma aias, see oleks ometigi liiga titekas. On küll olnud plaanis majale alumine korrus “ehitada”, aga ei tea, kas see ka kunagi teoks saab. Seniks keegigi vähemalt naudib :D

Täna õhtul jõudsin kiiges peesitades peaagu terve raamatu läbi lugeda…

…ja lugemise taustaks oli selline vaade :)

Ja nii palju pilte on tegemata… Emadepäev oli ja aias õitsevad tulbid ja…

Mar 262018
 

Iga kevade kohustuslikud jäädvustused :)

Kuna meil said paar päeva tagasi puud otsa, on hetkel stabiilselt soe vaid lastetoas, kus on elektriradikas – ülejäänud ruume kütame pliidi ja ehituspoe puitbriketiga. Sooja, päikese ja kassi otsinguil lõpetasin oma arvutiga lastetoa nari ülemisel korrusel :P

Pilte vaadates tuleb meelde, kuidas Plika kurtis küll ühel õhtul, et tekk tuli jälle tekikotist välja (olemasoleva avause kõrvalt on õmblus hargnenud ja tuleb kergemini kui peaks) – olin too hetk nii väsinud, et ei jaksanud tagasi panna, hiljem ei tulnud enam meelde…

Oct 292016
 

Te teate mu vastandlikku suhet aiaga :) Ma armastan oma aeda, mulle meeldivad ilusad lillepeenrad ja võimalus aiast sööki noppida, aga olen piisavalt mugav, et teha aiatöid vaid siis, kui need meelde tulevad ja mul selleks tuju on, mistõttu lilli ja söödavat on meil aias hetkel täpselt nii palju, kui viimase kuue aasta jooksul on ellu jäänud ja Abikaasa (ning vahel ka tema ema) on viitsinud korras hoida. Ütlen ausalt, minu panus on olnud minimaalne – Abikaasa on see, kes niidab muru, lõikab õunapuid, hoiab vaarikaid korras. Mina rohin korra kuus rändom kohtades… Kui meelde tuleb :)

Ma pole endiselt kaotanud lootust, et ühel päeval saab minust kohusetundlikum aednik, eks seda näitab aeg. Sel aastal olin aga terve aiahooaja muu eluga nii hõivatud, et aeda kui sellist mu mõtetes praktiliselt ei eksisteerinudki. Ma arvan, et kõik eelmised aastad olen aias rohkem teinud…

Täna olin hoolimata pikale unele kell üks hommikust süües ikka väsinud, pea ka valutas – tekkis vastupandamatu soov värske õhu järele, et pea klaariks saada. Vaatasin – päike paistab, läksin veidikeseks aeda. Algul istusin niisama kiigel, vaatasin ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Aga õunapuu alune oli õunu täis, õige pea tekkis kihk neid kokku korjata. Seega läksin vahetasin riided veidi sobivamate vastu ja hakkasingi pihta.

img_4421

img_4431

Päris alguses mul ei tulnud pähe pilti teha, aga esimene õunapuualune oli umbes selline:

img_4419

Teiselt poolt veidi lähemalt tehtud pilt, ehk paremini näha:

img_4438

Pärast lugematute ämbritäite plekiliste, ussitanud ja mädanenud õunte komposti vedamist jäi alles nii palju, söömiseks. Need on eeldatavasti mingid sügisõunad, sordist pole õrna aimu ka :)

img_4441

Mul teist puualust, talveõunu, polnud üldse plaanis ette võtta, sest seal oli neid ikka megakogus. Aga hoog oli sees ja kuidagi täitsa automaatselt liikusin järgmise “objekti” juurde:

img_4434

Poolteist tundi hiljem:

img_4445

Lisaks on meil kompostihunniku kõrval murdunud oks sellesama puu küljest ja nood õunad on ka kenasti valmis saanud, võib vabalt noppida ja süüa :D

img_4430

Kokku olin õues kaks ja pool tundi. Kvaliteetaeg iseendaga, veidi füüsilist koormust ja peavalu kui peoga pühitud.

Vaatasin kogu õues oldud aja aeda ja maja ja mõtlesin, kui väga ma oma kodu armastan. Mõtlesin üle pika aja sellest, milline oleks minu ideaalne aed, sekka mõlgutasin mõtteid ka tulevikuunistuse ehk suvila suunas… Ja tundsin, kuidas ma olen nii rõõmus. Ja kuidas mul on tunne, et KÕIK ON VÕIMALIK.

Ma kaotasin ennast vahepeal täiesti ära. Nüüd leian jälle tasapisi üles seda tavapärast mina, kes on alati positiivne ja kõige eest tänulik. Mõõn on lõpuks ometi läbi ja asjad on jälle tõusuteel.

Ja järgmisel sügisel, ma luban pühalikult, ostame lõpuks kuivati ära. Et kõik need õunad, mis siiani on komposti läinud, saaksid edaspidi kuivatatud. Ma JUMALDAN kuivatatud õunu! Need oleks suurepärane nosimine ülejäänud üheksaks kuuks ja vähendaks kindlasti oluliselt õhtuseid “tahaks midagi head” emotsioonikäike poodi.