Mar 142021
 

Tuhnisin blogiarhiivis ja leidsin üles: 2007 suvel sattusin esimest korda Epu blogi lugema – see tekitas minus rahutust, väga heas mõttes, palju mõtteid ja soove. Ligi 14 aastat tagasi – jeerum, kui pikk aeg! Tahaks öelda, et tunnen ennast vanana, aga tegelikult ei tunne :)

Olen Epu elule läbi tema blogi ja raamatute üle kümne aasta kaasa elanud – ta on mind selle aja jooksul õige mitmes mõttes mõjutanud ja inspireerinud.

Just Epp oli see, kes nakatas mind rohepisikuga. Too ülalmainitud postitus oli muideks esimene, mis sai mu blogis sildiks “öko”. Ei oleks ma toona osanud uneski ette kujutada, et seitse aastat hiljem saab minust ökopoe juhataja :) Sellelt ametilt olen praeguseks küll edasi liikunud, aga roheline eluviis ja vastuvoolu ujumine on minusse nii sisse juurdunud, et teistmoodi ei oskaks ega tahakski.

Kuna minu jaoks on ääretult põnevad välismaal elavate eestlaste kogemused, olen suur Minu-sarja fänn ja käin Petrone Printi kodulehelt regulaarselt piilumas, mida uut on välja tulnud, et ennast kärmelt raamatukogus järjekorda panna. Epu elu kirjeldavad raamatud olen ka aegade jooksul kõik sisse ahminud – olgu need siis Ameerika-elust, reisidest või lastekasvatusest… Ta lihtsalt oskab nii köitvalt kirjutada ja me maailmavaated klapivad. Nii et kui ma nägin “Meie taluelu”, siis muidugi oli mul kindel kavatsus see ka laenutada.

Laenutamiseni ma aga ei jõudnudki, sain selle hoopis kingituseks :) Ühtlasi oli see väga pidulik hetk, mil esimest korda õnnestus kellelgi saata mulle pakk Pärnu turu uude fancysse valgesse Smartposti automaati. Kohe nii pidulik ja harras, et pidin sellest pilti tegema :D

Epp kasvas üles maal – temal on lapsepõlvemälestused vanaemast-vanaisast, maatööst, teismelisena rohimisest… Mina olen läbi ja lõhki linnaplika. Tõsi, koolieelikuna elasime koos vanaemaga väikese puumaja korteris, kus oli aed… Mäletan nii hästi neid õunapuid, marjapõõsaid, lillepeenraid… Aga mitte seda, et keegi oleks mulle midagi aiatööde kohta õpetanud. Kas siiski õpetati ja ma lihtsalt ei mäleta? Võimalik, aga pigem siiski fakt, et olin alles laps ja seal aias polnud nii palju teha, kui maal, seega sai vanaema ise hakkama. Kui kooli läksin, kolisime viiekordsesse paneelikasse. Edasi arvutult üürikortereid erinevates linnades ja riikides.

Oma kodust unistades, toona veel üürikorteris, kirjutasin 2008 jõulude ajal näiteks selle postituse. Veel mõned üürikorterid ja aastad hiljem õnnestus lõpuks osta oma kodu. No ei tea, mis sundis meid renoveeritud korteri asemel valima renoveerimist vajavat majaosa. Õigemini tean küll. See oli lihtsalt NII NUNNU maja (kollane puumaja! punase katusega!) ja nii mõnusa koha peal ja nii mõnusa aiaga… Ainult et lapsed olid väikesed, aega ja raha oli vähe, mingit aiatöö kogemust mul polnud… Nii ei tulnud miskit välja ei renoveerimisest ega potipõllundusest. Säästuremonti muidugi tegime, aias läbi häda muru niitsime, esimestel aastatel sai maasikaid, õunu-sõstraid-tikreid-vaarikaid ja püsililli jagus aias kuni lõpuni. Ma armastasin seda maja kogu südamest, sel oli tohutult potentsiaali – mis kõik oleks võinud olla, kui oleks olnud finantsi see korda teha… Ma armastasin seda aeda kogu südamest ja veetsin seal lugematul hulgal õndsaid tunde võrkkiiges raamatut lugedes. Aga jah, ma ei jõudnud kunagi selleni, et ma oleks tolles aias midagi reaalselt planeerinud, ümber teinud, kasvatanud… See oli minu jaoks päris suur (1600-ruudune krunt, mida jagasime naabritega) ja käis pisut üle jõu. Ma lihtsalt ei osanud kuskilt pihta hakata ja nii jäigi kõik vanamoodi.

Pärast lahutust pidasin alguses plaani renoveerimine üksinda ja laenu abiga ette võtta, aga liiga mahukas oli see kõik ning päädis hoopis kodu müügiga, misjärel hakkasin otsima renoveeritud korterit… Vahepeal oli tekkinud Kaaslane ja kuidagimoodi juhtus, et ostsin järgmise renoveerimist vajava maja :D Sealgi oli nunnu aed, kus ma ei jõudnud tol esimesel suvel midagi teha, sest kogu aur läks kolimisele ja renoveerimiskatsetustele. Nood olid aga niivõrd vaevarikkad, et andsin pool aastat hiljem alla ja vahetasime tolle elamise hoopis renoveeritud maja vastu. Viimane asub praktiliselt kesklinnas ning “aed” on pigem õueala – terrass, murulapike ja lillepeenar.

Kui tänulik ma olen, et me jõudsime vahetult enne koroonat uude koju kolida! Kuidas see imeline kodu on mind viimase aasta jooksul mõistusel hoidnud ja aidanud hakkama saada nii koroona kui Kaaslase pika haiglas olekuga… Siin elamine on praegusel hetkel meile nii õige.

Aga… AGA… Kuidas ma tunnen puudust aiast! PÄRIS aiast privaatsuse, õunapuude, marjapõõsaste, peenarde, muru ja võrkkiigega… Hommikusest linnulaulust…

Lohutan ennast sellega, et kuna too PÄRIS aed käis üle jõu, on praegune maalapike täpselt paras harjutamiseks. Ok, linnulaulu on vähe, puid-põõsaid siia ei mahuta ja privaatsusega on kehvasti, aga muru on, peenar on, võrkkiik saab olema.

Veebruari lõpus tulid ju imelised kevadiselt soojad ilmad. Tolsamal päeval, mille õhtupoolikul sain pakiteate, olin käinud lõuna paiku aias – vaadanud nukralt ringi ja tõdenud, et isegi selle pisikese lapikese peal olin lasknud kõigel käest minna – kogu selles koroonamöllus kulus aeg mujale, kolimisjärgselt oli kodus seeski nii palju teha, õue lihtsalt ei jõudnud. Ega seal palju teha polnudki, aga nüüd kevadel küll tõdesin, et ilmselt oleks pidanud nii üht kui teist kärpima… Või lihtsalt üles võtma. Või tuppa tooma. Ühesõnaga vaatasin seda raagus lillepeenart koos eelmise aasta taimejäänustega – toimetasin ja puhastasin natuke ning mõtlesin, et mul pole aimu ka, mis taimed need on, millal ja mida oleks pidanud nendega tegema… Kõik see aianduse värk. Mitte et ma ei tahaks teha, aga ma lihtsalt ei tea, mida teha :D Või kui tean mingit murdosa, jääb see ka lõpuks tegemata, sest ülejäänut ei tea ja tundub, et pole vahet :D Muude teemade kohta on lihtsam ennast netist lugedes harida, aga kui sul on juba ees aed mingite taimedega, mille nimesidki sa ei tea, siis… Jah.

Näed, see hunnik oli mu selle aasta esimese aiatöö tulemus :D Siiani on seal aias :D Nüüdseks lume all :D

Ühesõnaga just siis, kui ma olin näpud sel aastal esimest korda mullaseks saanud ja aiamõtteid mõelnud, tuligi pakiteade – nagu vastuseks mu palvetele – nojah, pigem küll mõtetele ja soovidele. Nii et kohe samal õhtul ma lugema hakkasin ja tubli kolmandiku ka läbi sain.

Ainult et siis läks ilm tagasi talviseks. Imeline valge talv on olnud, üldse ei eita… Aga see kevade hõng oli nii mõnus, et lume naasmine tekitas puhast trotsi… Mis siis, et oli ikka ilus ja valge.

Niisiis ilm tekitas trotsi ja lugemine ei edenenud. Vahele lugesin krimi, panin puslet, töötasin nõrkemiseni… Natuke ikka lugesin ka, aga vähe. No ja eile siis, pärast pingelise töönädala lõppu, nautisin pikka rahulikku hommikut ja neelasin ülejäänud raamatu ühekorraga.

Ja teate, kui hea meel mul on, et ma seda raamatut ei laenutanud, vaid see on päris minu oma ja jääbki mu riiulisse! Minu, aiandusvõhiku jaoks, on seal nii palju kasulikku infot – saan igal ajal uuesti üle lugeda / järele vaadata / meelde tuletada. Seal on lõpus isegi teemade register – kõik, millest raamatus räägitud, on tähestikulises järjekorras ära toodud, nii et mis iganes parajasti huvitab, ei pea tervet raamatut läbi lehitsema, leiab väga kiirelt.

Kui Epu elu, maaelu ja aiandus üldse huvi ei paku, siis ei ole seda raamatut ilmselt mõtet lugeda :D Kui aga mõni neist teemadest kõnetab, siis soovitan soojalt.

Hetkel lugesin seda küll peamiselt nagu ajaviitekirjandust. Raamat on üles ehitatud kirjavahetuse stiilis – ülekaalus on praktilised teadmised ja nipid, aga see kõik on ikkagi sellises… Elulises ja pisut ilukirjanduslikus kastmes. Taimetarkused ja loomatarkused, filosoofilised mõtisklused ja eraelu, kõik läbisegi.

Hoolimata sellest, et ma olen möödunud 10+ aasta jooksul olnud aiapidamises võrdlemisi käpradlik, on mul ikka üks ja seesama jonnakas unistus. Ehitada kuskile looduskaunisse privaatsesse kohta võimalikult iseseisvalt majandav päkapikumajake, elada keset loodust seitsme kassiga, kes saavad nii palju õues käia, kui tahavad… Kõigi puude, põõsaste ja peenardega, mis oleks aga võimalikult targasti planeeritud, laisale aednikule sobivalt… Võib-olla võtaks isegi mõned kanad, no natuke nagu lemmikloomadena, nagu Kanada Anul – sest mune meil kulub. Kus privaatsust oleks nii palju, et võiks soovi korral alasti õues jalutada :D Et mets oleks jalutuskäigu kaugusel.

Praegu on mul mu imenunnu kodu kesklinna lähedal ja see aialapike, kus kätt harjutada. Kümne aasta pärast, kui lapsed pesast välja lendavad, võib mõelda, kas nüüd on see päkapikumajakese ehitamise aeg? Või on vahepeal veel reisimise ja välismaal elamise aeg? Epp kirjutab, kuidas ta on muutunud järjest eraklikumaks ja reisida enam ei soovi… No ta on seda ka omajagu teinud. Mul on puhta reisimata :) Ja samas, me praeguses koroona-perioodis – kes teab, mis tulevikus üldse saab?

Ühelt poolt ma tahan nii väga reisida, sõpradega kohtuda, igasugu üritustel käia… Teisest küljest vajan ma väga rahulikku omaette olemise aega. Eraklikkus sobib mulle ka imehästi :) Kui kõrval on pere ja kassid, on juba suurepärane. Mõnusast kodust polegi vaja palju ära käia. Nii et olgu, mis on, elu on ilus.

Kaks kolmandikku elust on veel ees, küllap jõuab kõike :)

Ma kadestan Epu hoogsat pealehakkamist ja katsetamise himu. Tema jaoks tundub see põnev – proovib, mis välja tuleb. Minu jaoks on aiandus nii võõras teema, et ma tahaks sellega tegeleda küll, AGA ma tahaks alustuseks võimalikult täpseid juhiseid võimalikult lihtsa ja lollikindla tulemuse saavutamiseks. Mingit katsetamise himu mul hetkel veel pole. Nii hea oleks, kui keegi tuleks ja õpetaks, et näe, siin on see ja siin too, siin tee nii ja seal naa. Mingil põhjusel pole ma siiani aias nii suutnud, et hakkan kuskilt otsast pihta ja vaatan, kuhu välja jõuan… Eriti kuskile pole jõudnud. Tahaks kõigepealt näha tervikut, et oleks plaan… Aga ka seda plaani pole ma seni suutnud teha :D

Mul oleks muidugi võimalus praegusel lapikesel plats puhtaks lüüa ja nullist alustada, aga siin on kindlasti asju, mis võiks jääda. Aga mis need täpselt on, pole aimugi :D Nii olen ma oma erinevates aedades aastaid mõelnud ja nii pole ma aastaid midagi teinud :D Siin on ruumi vähe, tuleb hoolikalt läbi mõelda. Ühe kastpeenra potipõllunduse jaoks tahaks teha – ja lillepeenar võiks olla võimalikult lihtsate ja lollikindlate püsikutega, mis õitsevad läbi suve ja mida ei peaks talveks välja kaevama ega tuppa tooma. Kõlab lihtsalt, eks? :D Üldse ei ole mu jaoks. Üks peenar mul on, aga selle sisu on ebamäärane. Kui keegi aiatark soovib Pärnus mu õpetajaks tulla, siis kirjuta mulle, annan aadressi :D

Aga jah, see raamat… Kuna praegusel hetkel ma veel maale ei koli, on see minu jaoks just seda – maaelust unistaja käsiraamat. Küll aga saan sealt nii üht kui teist praktilist juba praegu aias ära kasutada. Tulevikus kindlasti rohkem :)

Mind väga huvitab, mida arvavad sellest raamatust need, kes aianduse, koriluse ja/või loomapidamisega rohkem sina peal. Kui palju oli teile äratundmisrõõmu, kui palju uut infot? Või oli kõik juba teada? Ma oma raamatu laenutan tegelikult ka kohe välja järgmisele lugejale, kes on minust aianduse rindel tunduvalt asjalikum (HAHA, selleks pole muidugi just palju vaja) – vaatame, mis tema enda jaoks välja nopib :P

Lõpetuseks aga üks väljavõte raamatust – selle lõigu teist poolt lugedes pugistasin mõnuga naerda:

Ehkki mul pole praegusel hetkel mingeid suuremaid loomapidamisplaane, oli kogu sellest laudamajandusest nii vahva lugeda.

Nov 092020
 

Ma ei tea, kas on neid, kes pärast kolimist saavad kiirelt kõik asjad lahti pakitud? Eks see sõltub asjaoludest… Kui on piisavalt kappe ja panipaiku, kuhu asju paigutada, siis pole vist probleemi :) No mul jäi igatahes see viimane lõpp väga venima. Olgem ausad, ise lükkasin muudkui edasi. Eks oli ka selline ebatavaline aeg, Kaaslase haiguse tõttu ma end just ülearu ei piitsutanud kodusel rindel. Tegin ära kõik igapäevase ja vajaliku ning võtsin muidu vabalt – peaasi, et tuju oleks antud olukorras võimalikult positiivne.

Aga eks see kodu korda saamine ikka kripeldas kogu aeg taustal. Ja algusest peale oli väga konkreetne tähtaeg – Plika sünnipäev. Sest oli juba pikalt teada, et Plika soovib perepidu pidada kodus – mis tähendas, et külla on oodata peale minu ema ja tema mehe Eksabikaasa arvukat perekonda. Tema ise oma elukaaslasega, tema vanaema, ema-isa, mõlemad õed lastega ja veel üks pere lastega. Kokku siis esialgsete plaanide kohaselt peale minu ja laste 13 täiskasvanut ja kuus last. No tegelikult muidugi tuli poole vähem, sest viimase minuti külmetused, väsimused ja nii edasi. Korra läbi käis õnne soovimas küll rohkem inimesi, aga terveks õhtuks kohale jäid viis täiskasvanut ja neli last. Ja siis ma ise ja lapsed ja Elleni kaks parimat sõbrannat ka, kes ööseks jäid. Nii et ikkagi parasjagu inimesi. Ja oli väga tore õhtu. Järgmisel päeval oli Tervise Paradiisis pidu, kuhu olid kutsutud lisaks kahele parimale sõbrannale ka kõik ülejäänud klassikaaslased.

Nojah, aga ma ruttan sündmustest ette, koristamisest tahtsin ju rääkida :D

Ma olen kohutavalt palju asju möödunud kaheksa kuu jooksul ära andnud, aga ikka on viimased kastid ootel. Kevadine segadus läks küll pisut paremaks, aga nii ülemine koridor kui all tagumine esik olid siiski parajad kaosepesad kuni viimse hetkeni. Meenutuseks – selle postituse piltidelt on näha kevadine segadus. Edasi läks see ainult hullemaks, sest ma muudkui sorteerisin asju ja tekkis järjest enam neid, mida soovisin ära anda ja kõik need kotid-kastid ootasid oma aega…

Igatahes. Ma vahepeale räägin sellest, miks mul oktoobri keskel blogimine pooleli jäi. Sest et mul olid fotod, mis olid tehtud otse messengeri. Ma tahtsin need kõik üle vaadata ja ära sorteerida ja neile täpsed kuupäevad külge panna. Mis omakorda tähendas, et ma pidin läbi rullima arvutul hulgal vestlusi. Sest osad messengeri pildid olid aastast 2019 :D Ja mina, täpsusepede, pidin ikka saama nende tegemise aja kuupäeva ja kellaajalise täpsusega. Ma salvestasin endale FB-st kõik vestlused (seda sai seadetest korraga teha), aga seal ei olnud pildifailid teksti sees, vaid eraldi kaustas, ilma kuupäeva infota. Aga sealt ma vähemalt sain aimu, kelle chatist mis pilte otsida – paljude puhul teadsin, osade puhul mitte. Ja siis kasutasin chati otsingut, sest ma enamasti teadsin umbes, mida otsida. Ohh, see võttis mul terve nädalavahetuse või rohkemgi veel, aga ma sain hakkama – KÕIGILE piltidele pildistamise aja juurde. Ja siis mul oli juba lihtsalt liiga kiire, et blogida, sest Plika sünnipäev lähenes halastamatu kiirusega ja ma ainult koristasin. Võinoh, vahepeal ikka lebotasin ka, aga siis lugesin raamatut või panin puslesid.

NÜÜD SIIS LÕPUKS, kus Plika sünnipäev on läbi ja kodu on korras, võtsin ma selle aja, et istuda arvuti taha ja ennast ogaraks blogida. Pole tänu väärt :D

Ja seesama postitus siin ongi KÕIGE VIIMANE. Siin on kõik koristamisest tehtud pildid alates oktoobri algusest. Kui ma need üles saan, SIIS ONGI KÕIK. Olen lõpuks 2020. aastaga jälle järje peal.

Lisaks on muidugi terve 2019 aasta, mil ma pea üldse blogida ei viitsinud, sest olin värskelt armunud ja tegelesin elamisega, blogida polnud lihtsalt mahti. No ja siis tuli juba maja ost ja remondikurnatus. Mul on täiesti kindel kavatsus kõik need 2019 pildid ette võtta ja nende põhjal aasta blogisse kirja panna. Veel selle aastanumbri sees teen ära :) Kui varem ei jõua, siis jõulupuhkuse ajal kindlasti.

IGATAHES. Koristusmaraton piltides :D

Millalgi oktoobri alguses, kui ma olin sügavkülma nii tühjaks söönud, et asjad mahtusid ühte ära, sulatasin ma kõigepealt ära külmkapi oma ja siis selle, mis esikus – viimast enam sisse tagasi ei pannudki. Külmkapp oli ikka ulmeliselt jääs… :D

Kui ripptoolid olin juba mõni aeg varem väljast ära pannud, siis oktoobri lõpus võtsin ma ette ja tegutsesin veel natuke õues – metsviinapuu oli kõik lehed maha visanud ja terrass oli neid täis juba hea mitu nädalat, garaaži ja varjualuse pool olid igasugu asjad laiali, panin neid ära. Nii kahju, et ma “enne” pilte ei mõistnud teha, on ainult “nüüd” ehk korras pildid :)

Muru niitsime terve suve jooksul ühe korra, haha – ütleme nii, et on näha :D Ja lillepeenras oleks pidanud ilmselt ammu kõik ära õitsenud taimed maha lõikama vms. Ma jõudsin hiljuti järeldusele, et ma olen nii s*tt aiapidaja, sest ma ei tea, mis taimed mul on ja mida nendega teha. Ja seda ma kuidagi kiiresti netist või raamatust ära ei õpi. Mulle tegelikult MEELDIB aias toimetada, aga kuna ma ei tea, mida ma seal täpselt tegema peaks, siis mul on mugavam mitte midagi teha ja nii seal kaos tekibki. Head lahendust ma hetkel ei tea, aga vähemalt on nüüd hallatav osa palju väiksem :D

Ja siit alates ongi kõik pildid tehtud juba novembris ehk kogu järgnev leidis aset viimase nädala jooksul. Peale otsese koristamise oli mul ka tuhat muud tegemist – viia vanapaber konteinerisse, vanad riided H&M kogumiskasti, otsida erinevatest poodidest erinevaid vajalikke asju, lisaks osta/tellida/lõpuks ära tuua sünnipäevatoit, otsida kokku fotod, mida tahan raami panna, üks fotoprojekt nõudis kohe rohkelt pingutamist… Tegin endale ülipõhjaliku to do listi, kus oli sõna otseses mõttes mitmekümneid pisiasju. Lisaks sünnipäevaga seotule oli mul veel mitu laste/kooliga seotud õhtust üritust, mida ei saanud ka ära jätta. Mul oli hullumiseni kiire ja ma sain kõik asjad tehtud ainuüksi tänu sellele listile, mille ma tegin nädala alguses sellise täpsusega, et kõik lõunapausid olid viimseni ära planeeritud (tunni aja jooksul sõitsin linnas ringi), kõik õhtud ka (vajalikud kokkusaamised, veel poodides käimist). Ja siis vahele koristasin kodus IGA TÖÖVABA HETKE. Mitu ööd läksin magama kell üks, seni lihtsalt muudkui toimetasin.

Aga ma sain kõik vajaliku tehtud. Ise ka ei usu. Tähtajad motiveerivad :)

Elutuba oli suuremas osas korras, aga pildil olev tsoon ootas endiselt tegelemist. Aknalaua ja laua peal olid paberihunnikud, samamoodi ootasid sorteerimist lauaalune hiigelsuur roheline pappkast ja pruun kapp – peamiselt paberid, aga ka paar karbitäit ja üks sahtlitäis pisemaid nipet-näpet rändom asju. Hakkasin otsast sorteerima:

Ülemise korruse koridoris olin ma novembri alguseks kõigist ära andmist ootavatest asjadest tänu Annika abile õnneks juba vabanenud, nii et see oligi juba peaaegu korras. Ainsana vajasid tegelemist riidekapi kõrval oleva peegilaua peale kuhjatud Kaaslase spordiriided, mida oli PALJU. Ta kolis need just hiljuti vanast kodust siia ja polnud jõudnud neid ära paigutada, sest kogu aeg oli maja peal midagi vajalikumat teha. Me hoidsime kõiki oma riideid koridorikapis, kuni väikeses toas magasime – mina kolisin enda riided augustis pärast tubade vahetust magamistoa kummutisse, aga Kaaslane selleni ei jõudnudki. Ma siis nüüd võtsin ette, kolisin tema igapäevariided kõik kummutisse ära ja paigutasin järelejäänud koridorikappi optimaalsemalt – nii tekkis ruumi, et mahutada kõik varem kõrvallaua peal kuhjunud kotid ja kastid kappi peitu.

Pärast seda oligi koridor meeldivalt tühi. Vabandust piltide kehva kvaliteedi pärast – tegin need kiiruga ja otse chatti.

Tagumine esik oli nädala alguses selline:

Elutuppa jäi pärast nädalavahetuse sorteerimist menetlemist vajavaid asju nii palju:

Rohelise kasti sisu olin selleks hetkeks läbi vaadanud ja kõik paberid pruuni kasti ära paigutanud. Pildil olevat juhtmepundart vihkan ma kirgliselt ja tahaks kuidagi ära peita, aga ühtki head ideed mul selleks pole. Lihtsalt kaablikinnitusi kasutada on mu meelest mõttetu, sest esiteks oleks juhtmed ikka näha – mis siis, et sirgemalt paigutatud, sellegipoolest häirivalt koledad, teiseks on vaja aeg-ajalt neid liigutada, välja tõmmata jne. Tahaks lihtsalt praegusele seisule midagi ette panna, nii et kogu see krempel jääks peitu :D Sünnipäeva ajaks panin sinna püsti oma puslealuse korktahvli, see varjas enamiku :D See oli aga ühe õhtu ajutine lahendus, praegu on seal juba jälle pusle peal ja juhtmepundar silma riivamas.

Tagumine esik oli veel reede lõuna ajal ehk Plika sünnipäeval täielik kaos :D

Peo alguseks nii korras, kui antud asjaolusid arvestades võimalik:

Kahel järgmisel pildil näha olevad asjad ootavad pea kõik ära andmist – kui see tehtud, on esik veel viisakam.

Ja siis oligi kõik korras ja oli sünnipäevapidu, millest mul pole pea ühtki avaliku postituse jaoks sobivat pilti, kõik on parooli all. Aga noh, tordist vähemalt üks pildike :D

See pilt on tehtud õhtul pärast külaliste lahkumist. Üks neist alustas pusle panemist ja selline seis jäi mulle :D

Ma siis panin ka natuke, aga väga palju ei jõudnud ja hetkel ootab pusle diivani all oma aega. See on 500tk, nii et kui ma järgmine kord ette võtan, siis lõpetan ära ka :)

Kui külalised olid läinud, oli Plikal ja tema kahel sõbrannal filmiõhtu. Kui nad pärast filmi vaatamist üles ära läksid, jäi köögilauale terve hunnik söögikraami :D Tumedad viinamarjad ja pirukad sõin ma veel enne magamaminekut ära, praeguseks on alles vaid piparkoogid ja küpsised ja porgandid on külmkapis…

Järgmisel hommikul klõpsisin ka paar pilti. Lilledest ja korras kodust ja fotomajandusest.

Korktahvli keerasin teistpidi, et see mahuks ahju kõrvale. Kõik pildid tegin sinna uued. Lasin fotosid välja varuga, sest polnud kindel, millised täpselt kõige paremini kokku sobivad. Kätte sain fotod reede lõuna ajal. Tahvlit kujundasin samal ajal, kui nädalasel koosolekul osalesin :D Tahvlist on parem pilt paroolipostituses.

Tahvel oli enne elutoas – kapi peal, kus praegu küünlad. Tahtsin sinna seinale 30×40 fotod panna, nii et oli vaja tahvlile uus koht leida. Taustal on näha kapp ja laud, mis on KORRAS :D

Kõige aeganõudvam fotoprojekt oli Poisi toas – ma vist olen ka varem maininud, et soovin selle seinal oleva puu piltide peale kleepida pereliikmete pildid. 11 pilti seal oli ja täpselt 11 lähipereliiget kokku ongi – Poiss ja Plika, mina ja Eksabikaasa kaaslastega, mõlemad vanavanemad ja ainus elus olev vanavanavanem. Mul oli vaja kleeppaberil pilte mõõdus 5,5x8cm. Leidsin Pärnus ühe koha, Supeluse tänaval, kus öeldi, et saab kleepsule printida. Aga et kõigist fotod leida, nii lühikese ajaga – ma hullusin, tuulasin oma kaustades, küsisin teistelt… Viimase foto sain neljapäeva hilisõhtul, saatsin wetransferi kaudu kogu krempli ära põhimõtteliselt öösel… Reede lõunal kell pool üks olid valmis. Kleepsud tehti 30×50 paberile, mida nad tavaliselt kasutavad fotoraamatute kaanel – mina saatsin üksikud failid, nemad paigutasid ja lõikasid hiljem giljotiiniga välja ka. Ja see kleepsumajandus läks maksma vaid 1.90€. Ulme! Ma olen nii tänulik, et nad mulle vastu tulid ja kõik ära tegid! Fotosid tellisin muidu kokku ligi 40 ja arve oli kokku ca 30€ – kõige kulukamad olid A3 formaadis kolm fotot, 6€/tk. Raamid olid mul enamikus vanast ajast olemas, aga mõned ostsin juurde ka, kokku 9€ eest. Ja siis järgmine päev veel 5€ eest Kaaslasele, see idee tekkis mul vahetult enne Tallinna sõitu, nii et fotosid kleepisin autos :D

IGATAHES. Selline lõpptulemus. Nii kiiruga tehtu kohta olen rahul :D Perepildid said ka seinale – nii Eksabikaasa kui Kaaslasega :)

Selle ülinunnu titepildi leidsin, mis läks taas seinale:

Kassidest lubasin lastele pildid teha, needki said lõpuks tehtud. Üllatavalt ajakulukas oli sobivate piltide leidmine. Mul on sadu kassipilte, aga tahtsin mittemagavaid kasse mitte väga suvalisel taustal ja neid tuli otsida :D

Plika tuppa tegin ka kasspildid ja ühe perepildi, muu oli tal varasemast olemas. Sellest ma pilti teha ei saanud, sest tüdrukud hommikul alles magasid. Mina istusin arvuti taga ja nautisin rahulikku hommikut koos kassiga :)

Pärast Tervise Paradiisi pidu kihutasin kell kaks koju, et kokata valmis Kaaslasele lubatud hiinakas. Läks pisut kauem, kui algselt planeerisin, käisin veel poest läbi, et pildiraam osta, neljast saime Tallinna poole sõitma hakata… Umbes poole tee peal helistas mulle Poiss, kes oli sõbraga koju mängima jäänud ja nuttis hüsteeriliselt – oli kogemata telefoniga ühe kapi klaasi puruks visanud. Tahtis visata telefoni ühe diivani pealt teisele, viskas mööda. No totu ikka, täielik :) Tema enda põrutuskindla telefoni ekraani klaas sai vaid täkke, kapi klaas aga… Jah… :D Ma ise jäin kusjuures jumala rahulikuks, helistasin Eksabikaasale, kes parasjagu oma elukaaslase ema sünnipäeva tähistas, ja palusin tal minna Poisile appi klaasikilde koristama. Nad said kahekesi kenasti hakkama. Täna koju jõudes leidsin päikese käes veel pisut klaasipuru riiulitelt, käisin ise ka kõik hoolikalt üle… Ja nüüd siis on selline kapiuks… Ma ei ole veel jõudnud mõelda, kuidas seda korda saama peaks :D Las ta praegu olla, ma ei jaksa :D

Ma ei saaks öelda, et kodu nüüd ideaalselt korras on. Seesama kapp, kõik need pisiasjad ja kogu paberimajandus – ma sain kõik läbi sorteeritud, kõik ebavajaliku ära visatud ja ära andmise asjad eraldatud, aga need, mis peavad jääma, vajaks paremini sorteerimist ja paigutamist. Kui A4 paberid on üksteise otsas meetrikõrguses kuhjas, ei saa sealt midagi kätte, eks. Kuna mul pole sahtleid ja nende “koduks” jääbki see kapp, pean sinna sisse mingi organiseerituse tekitama. Ei viitsi hakata sisse sahtleid ehitama, ilmselt on kõige lihtsam osta need plastist dokumendiriiulid, mida kontoritarvete poes müüakse – neid vist saab lõpmatuseni üksteise peale panna? Eks ma mingi päev mõtlen edasi.

Samuti on tagumise esiku ühes kapis tekkinud taas paras segadus, ehkki koristasin selle vahepeal piinlikult ära. Samamoodi on probleemiks see, et riiulid kõrged, asju palju, vaja abivahendeid, et rohkem mahutada. Tegelen millalgi.

Kolmandaks on sassis Kaaslase asjad, millega ma väga hästi ei oska tegeleda, aga mida ma siiski tahaks veits organiseerida, vb näiteks videokõne abil. Elutoas on esikuukse kõrval suur puhvetkapp, mis tema asju täis, tagumises esikus vannitoa ukse kõrval olev kapp on samamoodi tuugalt tema asju täis ja lõpetuseks kogu garaaž, kus on ka suuremas osas tema hallatavad asjad ja kus peaks paremini organiseerima, sest mingi asjad tuleks sealt enne ära viia, kui miinuskraadid tulevad… Mitte et neid oleks kuskile panna, aga noh…

Ühesõnaga. Mu järgmine tähtaeg on detsember :D Jõulukuuks võiks need kõik korras olla.

Aga vähemalt nädalakese ma nüüd võtan täielikku puhkust. St, teen päeva jooksul palgatööd ja kõik õhtud lihtsalt lebotan. Loen, panen puslet, blogin. Pärast viimast hullumeelset nädalat olen selle igati ära teeninud. Ja siis ongi ainult kaks nädalat, millest ühe nädalavahetuse olen Tallinnas ja teise nädalavahetuse olen kas ka Tallinnas või osalen konverentsil üle veebi, pole veel otsustanud… Igatahes läheb eriti garaažiga keeruliseks, sest õhtuti pimedas ei tee seal midagi… Mis jätab ikkagi ainult nädalavahetused :D Ah, kuidagi ikka saab. Alati saab. Tallinnas saan laupäevaga hakkama, pühapäeviti saab siis kodus toimetada.

Sest detsembris ma tahan AINULT jõuluaega nautida, mitte maja peal hullunult koristada. Kaua võib, ah :D

Sep 192018
 

…ehk kiire ülevaade möödunud nädalast, paari pildi põhjal. Ega miskit pikka kirjutada pole, aga hea emotsiooni võiks ju mälestuste mõttes siia talletada :)

Täpselt nädal tagasi istusin arvuti taga, silitasin süles olevat kassi, kodu oli soe ja leivalõhna täis ja nii hea oli olla.

Pisut hiljem leidis kass endale “mugava” magamiskoha :)

Reede õhtul nautisin ilma ja korjasin aiast õunad kokku. Seekord läks nii hästi, et kõik, mis vähegi kõlbulikud, sain Birgitile viia, õunamahla jaoks. Kogu selle suure kotitäie.

Kaks puud on praeguseks tühjad, taliõun alles valmimas… Ja see puu on veel endiselt niiii täis.

Reede õhtul käis Liis mul üle pika aja külas veini joomas ja sain talle oma vahepealsetest seiklustest pajatada. Nii mõnus oli temaga üle pika aja jutustada.

Laupäeval korjasin Annika auto peale ja sõitsime maale Birgitile külla. Seal sai juba lõunast vein lahti korgitud :) Terve päeva toimetasime – tegime õunamahla, sõime, lollitasime, mängisime noolemängu… Ja jutustasime, jutustasime, jutustasime.

Pühapäev oli planeeritud koduseks pesu pesemise päevaks. Nii ka sai.

Päev algas imelise inglise hommikusöögiga:

…ja lõppes pisut haiglasena, aga nii õnnelikuna…

Sep 092018
 

Tasus vaid blogis mainida, et suvi on läbi, kui läks taas mõnusalt soojaks. Terve nädala sai maksimaalselt ilma nauditud, mida näitavad ka need vähesed igapäevaelulised klõpsud.

Esmaspäeva õhtul olime Plikaga kahekesi kodus ja nautisime võrkkiiges väikest einet:

Neljapäeva õhtul lesisin võrkkiiges ja mõtlesin elu üle järele:

Eile hommikul :)

Eile oli jälle nii imeline suvine ilm. Ärkasin vara ja toimetasin terve hommiku, seejärel nautisin hommikusööki… Ikka võrkkiiges :)

Lapsed veetsid enamuse päevast Eksabikaasaga, nii et mina sain üksinda mõnusalt kodus tegutseda. Oli tark otsus eilset päeva “välitöödeks” kasutada – pesin kolm masinatäit pesu, mis jõudsid kõik kenasti õhtuks päikese käes ära kuivada ning korjasin taas kõik õunad kokku.

Sest täna on terve päeva olnud hall ja vahepeal isegi sadas…

Lisaks välitöödele jõudsin ka kodus kõik korda teha – pärast Tartut oli siiamaani tunne, et mingid asjad lihtsalt ootavad tegemist ja enne rahu ei saa, kui nendega on ühel pool. Triikisin pesu, õmblesin hunniku nööpe ette, organiseerisin asju ja koristasin, pesin isegi põrandad ära. Nüüd saab kodus olemist jälle tõeliselt nautida :)

Aga üldiselt… Tasus vaid kirjutada, et ma ei imestaks, kui eelmise nädalavahetuse puhkepaus raamatuga jääks sel aastal viimaseks korraks võrkkiiges… Kui võrkkiigest sai möödunud nädala võtmesõna. Elu võttis väga ootamatult väga kummalise pöörde. Nüüd ma siis katsun elada, üks päev korraga…

Sep 022018
 

Eile oli aktus – koolis oli mõnus nagu alati. Pärast käisime Aara kohvikus söömas. Kordus harilik – lapsed jätsid enamik oma toidust järele ja meie Eksabikaasaga olime sunnitud kõik ära sööma ning lahkusime ägisedes. Millal me küll õpime :D

Veel jõudsime eile käia raamatukogus (mina Plikaga) ning Munamäel skateparkis (Eksabikaasa Poisiga), õhtul käisime kõik koos kahe silla lastejooksul. Pärast seda läksid lapsed issiga, mina jäin linna peale, sest oli vaja Gea ja Maiuga gin&tonicut juua ning elu ja asjade üle arutada. Paraku oli linn laupäeva õhtul nii tühi, et oleks isegi tahtnud kuskil edasi istuda, aga mitte ükski koht ei ahvatlenud, seega lugesimegi õhtu juba kell pool kümme lõppenuks ja läksime igaüks omas suunas. Kuna neil seisis täna ees jooks, oli see ilmselt ainult kasuks.

Eilne ilm oli veel siiski mõnusalt suvine, nii et vahepeal oli aega ka aias võrkkiiges raamatut lugeda. Ei imestaks, kui see jäi viimaseks korraks sel aastal…

Kuna tänaseks lubas vihma, jõudsin kõigi eilsete käimiste vahele kolm masinatäit pesu pesta. Viimane neist ei kuivanud õhtuks väljas täiesti ära ja oli tänagi osaliselt niiske. Üldse oli kogu olemine kuidagi niiske… Seega tegin üle mitme kuu tule alla, kevadest on õnneks mõned pakid briketti veel alles. Puud saan loodetavasti lähinädalate jooksul, korstnapühkija tuleb kolme nädala pärast.

Suvi on läbi :) Aga mul pole midagi selle vastu. Homme hommikul tuleb lapsed üle mitme kuu varakult üles ajada ja kooli poole teele saata. Selle pisukese klausliga, et mina lahkun tööle enne, kui nemad bussile.

Ootan juba kuldsete lehtede aega.

Lõpetuseks aga paar kassipilti. Ilma nendeta ei saa kohe kuidagi!

Kui ma eile elutoa laua ära puhastasin ja tahtsin vajalikud paberid tagasi tõsta, jõudis Säde ette. Ei ole oluline, et tal samas laua peal karp on, vahel tuleb ka teisel pool laiutada!

Täna magas enamjaolt siiski karbis:

Minul on täna olnud eriti unine päev. Lastel oli järjest kaks sünnipäevapidu, täiesti juhusliku kokkusattumusena samas mängutoas, nii et Poisil, kel oli kutse mõlemale, lubati vahepealne tund aega kohapeal hängida. Ja Plikale sai esimest korda elus varakult peo aeg kinni pandud, nii et Musoonik it is… Kahe lapse peale neljandat korda. Õnneks nad muudkui kolivad, nii et alati on ka miskit uut :D

Kuna mul vedas ja Eksabikaasa võttis laste sõidutamise enda peale, sain rahulikult hommikumantlis ringi tuksuda, hilist hommikusööki nautida ja üleüldiselt laiselda. Aga päeva teise poole katsun ikka usinamalt veeta, sest kodu lausa karjub koristamise järele… Eelmine nädalavahetus jäi ju tänu Tartus käimisele täiesti “vahele”, terve töönädala katsusin aktiivsest suhtlusest välja puhata ja nüüd lõpuks on tunne, et täitsa võiks juba kodus ka asjalikum olla ja miskit ära teha.

Aug 182018
 

Meil on aias neli õunapuud – valge klaar, kaks tundmatut sügis?õuna ja üks tundmatu talveõun. Õunarikastel aastatel rändab enamik neist lihtsalt komposti. Mõned korrad oleme õunamahla teinud, aga üksi ma sellega kohe kindlasti jännata ei viitsi.

Samas olen juba aastaid mõelnud, et peaksime endile ise talveõunu varuma. Poiss on meeletult suur õunasõber ja terve talve ostan talle õunu poest…

Igatahes polnud me kõigi nende aastate jooksul, isegi kui selle üle mõtisklesime, kordagi jõudnud konkreetsemate tegudeni, näiteks et varuks kaste vms.

Aga tundub, et nüüd on aeg lõpuks küps :) Õunapuud on lookas. Ja paar päeva tagasi pakkus Herdis, armas pärnakas, kes vahendab Itaaliast pärit puhtaid vilju, oma FB-s kaste.

Neljapäeval käisin lõunapausi ajal kodus söömas ja esimesi telkijaid vastu võtmas ning pärast seda sõitsingi Herdise juurest läbi. Sai küll naljatletud, et tulin liiga väikese autoga, aga mu auto mahutab salakavalalt palju. Täpsemini kõik need kastid. Oleks rohkem ka mahutanud, kui oleks esiistme täis ladunud, aga arvasin, et ehk piisab :D

Nii et mul on nüüd ootel 40 vineerist + 3 plastikust kasti. Põhjast õhuvahedega, nagu tark internet soovitas. Ja kuna ma tegin juba mõnda aega tagasi otsuse, et eesootaval kütteperioodil soojendab lastetuba elektriradikas ning ahju ei küta üldse, saab teisel pool olema sobivalt jahe ja kaks puidust “riiulit”, millel hoidsime ahjupuid, on ideaalsed õunakastide hoiustamiseks.

Ei tea, kas 40 kastist piisab, et need õunad saaks kõik ühe kihina paigutatud ja ei peaks teist peale panemagi? Eks elu näitab. Seda ma veel ei tea, kuidas ma õunad puu otsast kätte saan :P Kutsun Eksabikaasa redeliga appi, ilmselt. Või siis skoorin kuskilt (ei tea küll, kust) sellise pika varre otsas õunakorjaja? Peab mõtlema. Aega veel on. Sest hetkel on talveõunad täiesti toored ja valgete seemnetega. Saab olema põnev see õige hetk ära tabada – millal on need piisavalt valmis korjamiseks, aga mitte üle küpsenud?

Üksi elamine mõjub hästi. Kui ei ole kellelegi loota, saab kohati palju rohkem asju tehtud :D

Aug 122018
 

Ükskord oli eriti kiire päev ja siis oli niiiii mõnus õhtul kell üheksa raamatu ja kirssidega võrkkiike ronida:

Ükskord tegin Sandra Vungi retsepti järgi hernepasteeti. Mul oli lihtsalt vaja kuivatatud herneid ära kasutada ja suppi ei tahtnud. Oli täitsa söödav :D

Ükskord käis Pips külas ja lapsed said last hoida :)

Continue reading »

May 302018
 

Ma ikka mõtlen, kui väga vedanud on inimestel, kellel on kunstimeel ja visioon ja kes kujutavad ette tervikut, mida soovivad saavutada. Kes rahumeeli nokitsevadki vähehaaval remondi kallal, naudivad protsessi, ajavad detaile taga, sageli näiteks teise ringi poodidest jne. Ja kokku tuleb midagi vaimustavalt, ilma meeletuid summasid kulutamata.

Minul see oskus täielikult puudub :P

Ma küll tean, mis värvid mulle meeldivad – no näiteks päikesekollane ja teatud tüüpi rohelised, samas kui paljusid rohelisi ja sinist või siis näiteks läbivat valget, beeži, halli ja mustvalget ma oma kodus ette ei kujuta. Ma tean, et ma ei taha modernset – tahan praktilist, õdusat, hubast, lihtsasti hooldatavat, võimalikult palju looduslikke materjale ja teise ringi kraami. Ruumikat kööki, mugavat elutuba, piisavalt valgust ja ruumi puslede panemiseks, mõnusat lugemisnurka, mahukat garderoobi magamistuppa jne. Aga see kõik, nagu isegi aru saate, on väga üldine – pilt mu peas on hägune, detailidest valgusaastate kaugusel.

Imelihtne on olnud teha säästuremonti. See on reeglina olnud alati selleks, et kõige koledamast miskit talutavamat teha. Värvisin jõlepruunid seinad ja põrandad valgeks, leidsin teise ringi poest mõned normaalse välimusega vaibad – superluks. Nüüdseks on kõik ühtlaselt hall ja no samas ma olen alati teadnud, et ma ei taha oma koju ei valgeid seinu ega põrandaid just selsamal põhjusel :D

Kunagi see päris remont tuleb, mis siis, et alles paari aasta pärast. Ja ma tunnen iga ihurakuga, kuidas ma tahan sisekujundajat, kellele oma visioon ära rääkida, kes siis annaks soovitusi ja teeks valgustusele plaani ja nii edasi. Valgustuses on raudselt igasugu ägedaid ja praktilisi lahendusi, aga mina ei oska mõelda kaugemale, kui et noh, laes peaks olema üks lamp ja kui vaja valgust lisaks, siis laualamp ja põrandalamp.

Aga sisekujundajad on nii urrima kallid ju! Kunagi saab selle renoveerimise jaoks nagunii laenu võetud, aga see saab niigi üüratu olema… Ja teisest küljest, kui ma võtan selle megalaenu ja katsun ise kõik välja mõelda ja lõpuks pole rahul värvilahendustega või materjalidega või valgusega, siis ma olen selle meeletu raha ära kulutanud ja on lihtsalt perse :)

Aiaga on sama lugu. Ma jumaldan ilusat aeda, aga ma ei ole üldse aiapidaja tüüpi. Kui keegi teeks mulle sellise aia valmis, nagu ma tahan, ÄKKI ma suudaks seda siis hallata? Praegu on lihtsalt ca 400-500 ruutu ebaühtlast muru, liiga palju umbrohtu, lilled, mis kasvavad rändom kohtades keset muru ja umbrohtu, paar vana õunapuud ja marjapõõsast ning umbrohu sisse mattunud paar maasikataime ning vaarikapõõsast :P

Ma nii väga unistan sellest, et mul oleks raha palgata asjatundja, kellele ma saakski seletada, et näe, ma tahaks võimalikult lihtsa vaevaga hooldatavat aeda – kes siis paigutaks mul lilled peenrasse nii, et igal aastaajal midagi õitseks ja kuhu ei saaks eriti umbrohtu kasvada ja kes aitaks mul välja aretada miskise võimalikult rohimisvaba potipõllunduse. Kartuleid ma ilmselgelt kunagi kasvatama ei hakka, aga ma nii väga tahaks maasikaid-vaarikaid, herneid, rohelist salatikraami, kurki-tomatit, rohkem viljapuid (pirn, ploom, kreek, kirss). Ja samas minust lihtsalt ei ole seda pidevat rohijat. Mul ei tule meelde, ma ei viitsi, mul on suva. Ja ma ei tea viljapuude hooldamisest midagi, õunapuude lõikamisest näiteks. Tean, et mu enda viga ka, võiks ju olla usinam ja ennast harida ja rohkem teha… Ja kui ei viitsi, siis koli korterisse :D

Ja ikkagi ma ARMASTAN oma aeda ja unistan, et äkki ikkagi on mingi selline aiavariant ka olemas, mida ma jaksaks hooldada. Raudselt on igasugu põnevad nipid, permapõllundus ja ma ei tea, mis veel.

Mulle ju tegelikult meeldib igasugu teemasid uurida, googeldada, valida, mõtelda… Aga need teemad tunduvad minu jaoks nii suured ja hoomamatud, et iga kord, kui ma üritan, siis ma satun lihtsalt ahastusse, sest see kõik tundub nii lootusetu. Mingeid väiksemaid asju ma oskan endale selgeks teha, aga need teemad tunduvad üle jõu käivat, ju pole iseõppimise huvi siis nii suur.

Kui mu blogilugejate hulgas peaks olema sisekujundajaid või aiakujundajaid, kes tahaks minu elamises kätt harjutada või oma teenuseid mingisuguse väiksema kui ulmesumma eest pakkuda (mul ei ole tuhandeid, mida selle eest maksta), siis võetagu lahkelt ühendust :D

Remondiga läheb veel paar aastakest aega, aga ma tahaks seni kõik täpselt ära planeerida, et siis, kui võimalik laenu võtta, oleks plaan juba paigas ja saaks seda realiseerima hakata.

Aed tundub ühest küljest nagu odavam ja teostatavam projekt, aga kui kolleegid täna mainisid, et ikka ka tuhandetest käib jutt, kui tahad, et keegi teine su aia plaani teeks ja veel rohkem siis, kui sa tahad, et ta ka tööd ära teeks, siis… Jah.

Ja kui keegi nüüd tuleb ikka selle jutuga, et mis see siis ära ei ole, õpi netist ja kõik saavad ja kuidas sa ei oska, siis saadan kohe lahkelt ära pimedatesse ebatsensuursetesse aukudesse selle jutuga :P Ma tahan praegu ainult pikka paid ja head nõu. Või noh, lotovõit ajaks ka asja ära. Aga ma unustasin sel nädalal jälle pileti osta :P

Ma olen ju see perfektsionist ja idealist, raske on nii plaanida asju, millest piisavalt ei tea ja mida endale selgeks teha ei jaksa…

Ja siis ma loen Herzi ja Kristhelit ja olen lihtsalt kade :) Neil on VISIOON. Asjad võivad küll aega võtta, seista raha- ja ehitusmeeste ja ajapuuduse taga, aga nad vähemalt TEAVAD, mida nad tahavad.

Nii et ma ei teagi, mis saab.

Kui suured plaanid kõrvale jätta, siis praegu näiteks oleks vaja aias niidetud muru kokku riisuda, sest seda on nii palju, et lämmatab kasvavat muru… Aga ma ei leidnud reha üles :P Peaks olema kuuris, aga pole! See-eest leidsin kuurist üles hästi ära peidetud käsiniiduki :D