Oct 122015
 

Nädalavahetus möödus koduselt ja väga kõikuvate emotsioonidega. Laupäeval vedas kõik hommikust saadik viltu, nii et terve päev möödus võrdlemisi kehvas tujus ja lastega ei suutnud ka kuidagi rahulikult läbi saada. Elamine tundus nii sassis ja elu ise nõme.

Pühapäev seevastu algas ülimõnusalt ja tänu sellele oli ka ülejäänud päev mõnus. Sai koristada ja Abikaasa õelapsed käisid külas, neljakesi mängiti üllatavalt pikalt ja rahulikult koos. Õhtuks muidugi olin väsinud ja lastele vanni tegemise ajaks olid närvid jälle läbi, aga õnnestus siiski päev rahulikult lõpetada.

Laupäeval, kui kogu elamine nii lootusetu seapesana tundus, käisin ringi, urisesin ja tegin pilti. Lihtsalt sellepärast, et mul oli paha tuju ja tavaliselt ma teen pilti alles siis, kui kõik on ilus ja korras :D

Kõiki pilte ma teile praegu ei näita, aga mõned võin panna. Meie eeskojast, mis, nagu me Abikaasaga tõdesime, hoolimata sellest, et seal aeg-ajalt põhjalikult kraamime, õige pea täpselt sama hullus seisus on. Nagu Pätu tegutseks :P Tegelikult sinna lihtsalt koguneb asju, mis toas ette jäävad. Igal juhul… See segadus sai laupäeval ka likvideeritud ning tulemus pühapäeval üles pildistatud.

2015-10-10 14.09.29

2015-10-10 14.09.38

2015-10-10 14.09.57

Kui ma “nüüd” pilte tegin, olid lapsed parasjagu oma ratastega õues, mistõttu on pildil tavapärasest veel rohkem vaba ruumi.

2015-10-11 13.19.14

2015-10-11 13.19.28

2015-10-11 13.21.06

Kui koda oli korras, toimetasin natuke õues ka. Korjasin kõik laste mänguasjad liivakastist kokku ja panin ära – keegi meil enam nagunii liivakastis ei mängi, teeme sellest alumisest osast ilmselt järgmisel suvel ka mängumajakese. Naabrite garaaži tagaseinas asuvast “lillepeenrast” korjasin ka igasugu asju ära ja peitsin neid presendi alla, nüüd on vähe viisakam:

2015-10-11 13.20.22

Isegi lehti riisusin natuke:

2015-10-11 13.21.26

Ja noh, traditsiooniline pesukuivatuspilt muidugi ka, nagu ma neid üle nädala teen. Sest muidu te ju ei usuks, et ma pesu pesen :D

2015-10-11 13.19.54

Muidugi see koristamine käib mul kojas ja aias suuremalt jaolt nii, et tõstan kõik asjad, millega ma ei oska midagi peale hakata, kuskile mujale peitu. Aia asjad kuuri või presendi alla, koja asjad panipaikadesse või teisele poole (st neisse kahesse remontimata ruumi – kööki ja tuppa – mida me kasutamegi parasjagu mitte kasutuses olevate asjade hoidmiseks). Lihtsalt see kõik on rohkem Abikaasa pärusmaa. Õigemini ühes panipaigas on “minu” asjad, teises puud ja kolmandas “Abikaasa” asjad, teisel pool on ka meie mõlema asju ja rangelt võttes on need kõik meie ühised asjad, aga… Meil lihtsalt on üksjagu sellist kraami (minul majapidamisega, Abikaasal aiatööde ja remondiga seotu – tööriistad jne), mille kohta üks teab paremini kui teine. Ja kui teine ei ole selline korrafriik ja asjadele oma koha määraja ning sellest kinni pidaja nagu mina, vaid pigem “kukub käest ja jääb” ellusuhtumisega, siis lihtsalt kipubki kord üsna kiirelt käest minema.

Kodus on mul asjad rohkem kontrolli all – õues, kojas ja teisel pool mitte nii väga. Abikaasa vahel koristab seal ikka väga korralikult, aga lõppeks jääb asi alati pooleli ja siis hakkavadki asjad jälle suvadesse kohtadesse kuhjuma, kuni segadus on taas selline, et midagi üles ei leia. Mis ajab mind meeletult närvi, sest mina armastan korda ja seda, kui igal asjal on oma kindel koht. Ei peaks olema üldse küsimustki, kus miski on… Une pealt peaks seda teadma :) Nii on elu palju lihtsam :)

Eilegi koristas Abikaasa teisel pool päris tükk aega – nii palju eest ära, et sai ahjupuud tuppa vedada. Küllap ta seal midagi sättis rohkem korda ka, aga enamjaolt on asjad tõenäoliselt ikkagi nüüd lihtsalt veel rohkem kuhjas. Ja need pole üldse ainult tema asjad, minu omi on ka rohkelt. On aga nii välja kujunenud, et tema on teise poole eest “vastutav” – mina lihtsalt ei suuda seal üksi mingit korda luua, sest selleks on seal liiga palju asju, millest ma ei oska midagi arvata ja mida ma ei julge kuskile paigutada, sest Abikaasa peaks seda oma käe järgi tegema. Nii on välja kujunenud, et tema koristab esimesena ja siis, kui esialgne kord on loodud, koristan mina neid “oma” asju. Oleks jälle vaja seda hädasti teha – ehk sel nädalavahetusel?

Minu unistus on remont ja rohkelt asjakohaseid panipaiku… Praegused tingimused lihtsalt seavad omad piirid. Mis on muidugi ainult vilets vabandus segadusele :P Aga teise poole ja panipaikade segadusest ma teile pilte ei näita kah :P Alles siis ehk, kui neis jälle mingi korra suudab luua, ehk siis “enne” pildid ootavad “nüüd” pilte. Kui kaua, ei oska arvata. Eks elu näitab :)

Oct 052015
 

Muidu mul metsviinapuu vastu mingeid erilisi tundeid pole, aga sügisel on see lihtsalt imeilus.

Pildistasin ühel hallil hommikul:

2015-10-01 10.03.54

2015-10-01 10.04.04

Ja siis ka ühel päikeselisel hommikul:

2015-10-03 11.18.41

2015-10-03 11.18.53

Sep 142015
 

Pool kuud on möödas ja blogisse olen kirjutanud vaid modellidest. Sel teemal võin kiirelt ära mainida, et lõpetasin eile Austraalia viimase hooaja, mis oli mõnus, minu lemmikud said finaali ja kõige lemmikum võitis. Juhhei.

Septembri esimesel laupäeval oli vilistlaste kokkutulek, mis oli mõnus nagu alati. Hommikupoolikul käisin koolis, kus oli kogunemine, mõned tunnid, koolilõuna… Nagu vanasti. Õhtul harjumuspärane aktus pargis, rongkäik, pidu Sunsetis ja õpside bänd. Enne aktust saime mõningate klassikaaslastega kokku ja muljetasime möödunud viiest aastast. Peole tuli neid rohkemgi, nii et pool klassi õnnestus ära näha. Pole paha :) Viie aasta pärast jälle.

Terve eelmise nädala töötasin nagu loom. Kuna üks müüja puhkas kaks nädalat, olin neli 10h päeva üksi letis ja vahepealsed kaks päeva tavapärased 8h “kontoris”. Lõpuks väsitas küll ära, aga väga mõnus oli vahelduseks rohkem klientidega suhelda – mulle meeldib jutustada ja enamik klientidest on eranditult ägedad.

Laupäeval oli eriti vahva – kõigepealt käis mu endine inglise keele õpetaja ostmas kingitust vene keele õpetajale, veidi hiljem tuli direktor ja ostis ka igasugu asju. Kusjuures ei, ma mingit reklaami vilistlaste kokkutulekul ei teinud :D Aga no täitsa võimalik, et nad käivad pidevalt meil poes, ma ju eriti tihti letis pole, nädalavahetustel pole muidu üldse kunagi tööl.

Kuna ka Abikaasa töötas erandkorras terve nädalavahetuse, olid lapsed reede õhtust laupäeva õhtuni ema hoida. Kuna ta läks neile autoga lasteaeda järele, ei saanud me hommikul tavapäraselt ratastega sõita, vaid läksime jala – nii avanes mul võimalus tee peal pilti teha:

2015-09-11 08.27.12

2015-09-11 08.26.57

Tegelikkuses nad muidugi käest kinni ei käinud, see oli puhtalt pildistamise jaoks poseeritud. Enamjaolt oli teekond pigem selline:

2015-09-11 08.23.28

Enamasti ei ole lastel lasteaeda minnes ka mingeid kotte, aga ema juurde ööseks minnes tuli asju kaasa pakkida. Poiss haaras endale veel kilekoti, mida ma olin kavatsenud ise kanda. Kuna ta aga soovis tassida, siis mis mul sai selle vastu olla.

Eile oli nädala ainus vaba päev, kodu oli meeletult segamini, lapsed tülitsesid… Idüll :D Aga sain ikka päeva kenasti üle elatud, suurema segaduse likvideeritud, lapsed vannitatud – õhtu lõpuks oli tunne, et keegi võiks medali anda :P

Tänase päeva võtsin vabaks, sest noh, 20 ületundi, vaja neid realiseerida. Tegelikkuses tähendas see muidugi seda, et päeva esimese poole istusin arvuti taga, tehes iganädalasi tellimusi ja ajades muid tööasju. St pool päeva õnnestus vabaks võtta ja kaks vaba päeva ootavad millalgi septembri jooksul veel ees.

Aga noh, hoolimata tööasjadest on vaba päeva tunne igal juhul :) Ärkasin tavapäraselt pool kaheksa, viisin lapsed aeda, tulin tagasi koju, panin pesu pesema, käisin duši all, istusin siis hommikumantlis arvuti taha tööd tegema. Mingil hetkel tuli Abikaasa korraks koju, sõime koos hommikust, panin pesu kuivama, töötasin edasi. Nüüd on töö tehtud, kodu üsna korras (see tähendab, põrandad on muidugi juba kuu aega pesemata ja tolm umbes sama kaua pühkimata, aga see on harilik, vähemalt muu on jonksus), päike paistab ja elu on lill.

Käisin aias, rõõmustasin, tegin paar pilti… Siis mõtlesin, et võtan lõpuks selle aja ja tulen kirjutan ühe kiire blogipostituse, sest hiljem ma nagunii ei viitsi ega jõua. Koos piltide sorteerimisega olen jälle üle tunni arvuti taga ära kulutanud, aga nüüd on vähemalt blogi ja fotodega ka mõneks ajaks mureta, st veel üks kohustus kaelast ära, võin südamerahus tagasi õue minna – tahaks eeskoja ära koristada ja aias veidi rohida. Seda peenart, mille millalgi aprillis või mais või juunis tühjaks rohisin, et sinna ehk mõned lilled istutada. Reaalsuses on seal muidugi siiamaani vaid eest ära tõstetud kola, mille vahel on kohati meetrikõrgune umbrohi. Klassikaline aiandus à la Tikker :D

2015-09-14 14.39.03

2015-09-14 14.39.20

Aug 292015
 

Sain eile magama pool üks, ärkasin täna hommikul pool seitse – kõhuvalu ei lasknud magada. Oh seda õnne ja rõõmu, küll on tore naine olla. Mis seal’s ikka, lugesin raamatut… Peale kella kaheksat hakkasid sõnad silme ees ujuma, siis sain lõpuks uuesti magama jääda. Ülejäänud pere juba tõusis, nende köögis söögi tegemisega kaasnev jutustamine muidugi kaasa ei aidanud, kõigele lisaks nägin hirmjaburaid unenägusid.

Kui ma siis kell pool kaksteist lõpuks päriselt tõusin, oli küll hirmus laisk tunne. No täpselt selline, et peale pesu pesemise täna küll midagi asjalikku teha ei viitsi.

Aga sõime lõuna paiku mõnusasti üheskoos hilise hommikusöögi – kohv ja ahjusoojad krõbedad leivad küüslaugujuustuga, mida Abikaasa üle pika aja tegi. No ja siis ma hakkasin vaikselt nii täitsa poolkogemata toimetama.

Alguse sai kõik üsna süütult Abikaasa dressipluusist, millel vist ligi kuu aega mustikaplekid. Mõtlesin, et oleks viimane aeg need välja saada. Kuna marjaplekkide vastu aitab enamasti üsna efektiivselt keeva vee peale valamine, siis sellest alustasingi.

Nii vanad plekid vaid veele ei allunud – läksid küll poole heledamaks, aga ei kadunud. Panin nad siis hoopis plekisoolaga likku. See aitas küll :)

Vett keetes märkasin, et veekann vajaks katlakivist puhastamist. Äädika asemel kasutan viimasel ajal sidrunhapet – see ei haise nii jäledalt, aga teeb tööd sama hästi. Me müüme nii sidrunhapet kui plekisoola lahtiselt kaaluga, ostan neid ikka aeg-ajalt koju kohe suuremas koguses, et oleks siis jälle pikalt mureta.

Ühesõnaga – keetsin kannu sidrunhappega läbi, sai säravpuhtaks. Samal ajal tuli meelde, et duši surve on väga nõrgaks jäänud, see vajaks ka katlakivieemaldust. Kallasin just sidrunhappega läbi keedetud vee väikesesse ämbrisse, kruvisin dušipea lahti ja panin tunnikeseks likku. Töötas kenasti, vesi käib nüüd jälle läbi, nagu peab.

Siis mõtlesin, et kui nagunii juba Abikaasa dressikaga otsa lahti tegin, võtaks äkki lõpuks ette ka need plekilised laste riided, mis ligi kuu aega on oodanud, et ma viitsiks neid plekisoolas leotada. Mul on suhe plekkidega selline, et kui tegu pole just marja või millegi muuga, mille puhul on teada, et PEAB eemaldama, siis ma kõigepealt pesen niisama ja loodan, et äkki läheb välja. Kui ei lähe, siis hõõrun sapiseebiga, pesen uuesti ja loodan, et äkki läheb nüüd välja – pool ajast töötab, pool ajast mitte. Eriti kangekaelsed plekid lähevad siis plekisoolaga leotamisele. Seda ma tihti teha ei viitsi, sest plekisool töötab hästi kuumas vees, aga siis annavad riided värvi, mis tähendab, et ma pean igat värvi eraldi leotama jne – nii neid riideid koguneb. Ja ega seegi alati ei aita. Aga võtsin täna vapralt 11 pluusi ette ja viis sain neist puhtaks kah.

Kaks masinatäit pesu pesin ülalmainitud tegevuste seas nii muuhulgas puhtaks. Teist välja riputama minnes hakkas just vihma tibutama – jõudsin esimese laari kähku tuppa ära tuua ja siis tuligi juba padukat. Selle ajaga aga, mil ma toas teise laari restile riputasin, jõudis vihm ära sadada ja päike uuesti välja tulla, nii et sain ka need välja viia.

2015-08-29 15.20.02

Kuna Abikaasa ja lapsed olid Abikaasa õe pool ja mul oli kodus õnnis rahu ja vaikus, vahtisin aias mõtliku näoga punase sõstra põõsast ja otsustasin, et korjaks äkki selle tühjaks. Ma olen vist juba maininud, et mul on aiaga sihuke lugu, et selle olemasolu meenub mul vaid paar korda kuus – ja kui ma midagi parasjagu teha ei viitsi (enamasti ei viitsi), siis ei teegi. Ja kui need sõstrad peaks korjamata jääma, siis jäägu, mina ei nuta. Abikaasa niidab muru ja rohib vaarikaid, mina vahel rohin mujalt, kui meelde tuleb, õunu korjame ka mõlemad… Nii see eluke siin aias veereb.

Igatahes – täna tuli tuju ja ilm oli mõnus, nii et istusin ja korjasingi põõsa tühjaks. Palju oli juba ära söödud, osa ära kuivanud, aga ühe suure kausitäie sain:

2015-08-29 17.20.00

Kuna ma juba aia lainel olin, siis korjasin kärmelt kõik õunad ka kokku ja tegin lihtsalt pilti. Sest noh, päike ja suvi ja aed ja rõõm.

2015-08-29 17.20.28

2015-08-29 17.20.48

Seejärel otsustasin, et puhastan sõstrad sealsamas istudes kohe ära kah – sügavkülma sai kaks väikest ja neli veidi kõrgemat karpi. Ega meil rohkem ruumi väga polnud ka – seda viimastki vaid tänu sellele, et eile õhtul Abikaasaga sügavkülmast mitu karpi vaarikaid ära hävitasime :P

2015-08-29 18.30.31

Selleks ajaks, kui ma sõstardega lõpetasin, oli kell umbes seitse ja päikest enam aias polnud, nii et oli paras aeg pesurestiga koos tuppa kolida.

Kuna suuremal hulgal kuuma plekisoolaga vee kraanikausist alla kallamine oli löönud vannituppa eriti tugeva solgihaisu, otsustasin, et on aeg äravool lahti kruvida ja veidi torusid puhastada. Olen seda paar korda varemgi teinud, aga seekord võtsin eriti põhjalikult ette ja keerasin lahti ka kruvi, mis hoidis kinni äravoolu ees olevat sõela ja ühes sellega üht torujuppi, mis ma siis kõik tükkideks võetud ja ära puhastatud sain. No suuremal hulgal sodi, ütleme nii. Ma pilti ei teinud, oli piisavalt jäle :) Pärast torude kokku kruvimist otsustasin profülaktika mõttes teha kaugematele torudele, kuhu ise ligi ei pääse, koduste vahenditega kiire puhastuse. Kallasin kraanikaussi soodat, seejärel peale äädikat, lasin sel kõigel torusse vajuda, ootasin veidi ja kallasin peale kannutäie keeva vett.

No ja siis oli vaja ju kraanikauss ja selle kohal olev kapp ka puhtaks küürida :)

Lõpetuseks otsustasin lapsi säästa ja nende hirmus sassis toa kiirelt ise korda teha, elutoast panin ka kõik üleliigsed asjad ära.

Nii saigi kell märkamatult peaaegu üheksa ja võisin rahulikult arvuti taha istuda, et blogis oma tublidusest aru anda :D Süüa ma päeva jooksul ka ei märganud – aias toimetades läks nii palju marju ja õunu suhu, et ega polnud nälga ka. Nüüd õhtul soojendasin endale lõpuks eilset kanapastat. Abikaasa helistas ka just ja ütles, et on lastega koduteel.

Ühesõnaga üks rõõmustavalt viljakas päev oli – ehkki hommikul tundus tulevat hoopis logelemise päev.

Lõpetuseks panen teile veel ühe pildi ühest varasemast pesukuivatusest. Hästi vajalik on selliste piltidega blogi risustada, eks, ega ühest ju ometi ei piisanud :P Aga teate, mulle meeldib pesu pesta ja seda kuivama panna :D Mul on omad süsteemid – jagan alati pesu kõigepealt kuhjadesse: suured ehk Abikaasa ja minu riided, laste riided, aluspesu ja sokid, tihti jagan veel laste riided poisi särkideks ja püksteks, plika puhul samamoodi, aluspesu ja sokid ka omanike kaupa, sokid veel paarikaupa… Ja siis riputan oma süsteemi järgi restile. Pesulõksud on kahte värvi, aga ühe riideeseme pean ikka ainult ühte värvi lõksudega panema, muidu kohe häirib. Kergelt OCD ma tean. Mis teha :D

Selle pildi peal on muidugi hoopis 60 kraadi pesu ehk rätikud. Aga noh, tol ülemisel pildil oli täpselt mu tavapärane värviline madala temperatuuriga pestud hoolega ära sorditud pesu :D

2015-08-23 17.37.25

Voodipesu kuivatan ma üldiselt ainsa pesunööri peal – see on kõrgemal ja pikem, seega on parem suuri asju kuivatada.

Ja kõige lõpuks panen teile veel ühe pildi vahvast pingist, mille Abikaasa enne augustikuiseid suuremaid pidusid nii muuseas valmis klopsis. Ta käis mõni aeg tagasi õemehel suvilas abiks üht puud maha võtmas, sealt tõi koju hunniku pakkusid istumiseks… Võttis kaks pakku ja kaks paari aasta tagusest maja otsaseina soojustamisest üle jäänud latti… Lasi paar kruvi sisse… Valmis. Korralik istumine õuepidudeks :) Muul ajal on mul hea sinna pesukaussi toetada… Või niisama ise istuda, raamatut lugeda ja smuutit juua :P

2015-08-23 17.24.42

Aug 062015
 

Mina elan õndsalt oma vaikset elukest ja ei tea Pärnus toimuvast miskit, aga mõni üritus tikub vägisi koju kätte. Täpsemini siis telkimiskohta vajavad tuttavad :D

2015-08-06 17.30.20-1

Nagu Abikaasa kommenteeris – pool aeda puhta tühi, mahuks veelgi :P

Abikaasa vanemad käisid eile taas abiks, koos saime puude saagimise ja ladumisega ühele poole. Saepuru leidis uue kodu vaarikate all:

2015-08-05 21.14.53

Seda pilti tegema minnes jäi ette laste mängumajake ja sai jälle mõnuga itsitada. Olin ennist laste liivakasti koristades kõik mänguasjad liivakasti äärtele ladunud, nendest oli tehtud kena installatsioon, kus oli muuhulgas kasutatud ära ka Plika pearätt :D

2015-08-05 21.14.06

Täna oli üle mitme päeva esimene võimalus välja magada… See tähendab, oleks olnud, kui lapsed poleks kell üheksa oma jauramisega mul und ära ajanud. Seega olin kolmandat ööd magamata ja olemine oli väga pooletoobine – olin tükk aega torssis, ei olnud tuju mitte midagi teha. Lõpuks sõitsin kella ühe paiku rattaga Mai poodi, kust skoorisin ahjusooje pisikesi lihapirukaid. Siis sain kodus “hommikust” süüa – pärast tassi kohvi ning kausikest pirukaid oli olemine juba kobedam ning asusin taas fotomajanduse kallale.

Abikaasa helistas õhtupoolikul poest ja küsis, kas ma soovin mingit alkoholi. Ei osanud midagi tahta, ütlesin, et tahaks midagi huvitavat. Valisin tema kirjelduste põhjal välja tikri- ja maasika-laimi siidri. Esimene maitses nii jõledalt, et teist ei julgenud lahti teha. Ok, ma ei teinud teist sellepärast lahti, et esimene hakkas juba korralikult pähe. Ma ei joo ju pea üldse, pole palju vaja :D Eks homme siis maitsen teist…

2015-08-06 19.46.30

Õnnistatud päikeselised päevad tähendavad seda, et lapsed mängivad terve päeva aias ja sõpradega mänguväljakul ning minul on oma tegemistes üsna vabad käed. Selline puhkus mulle meeldib :)

Puhkust planeerisin suve teises pooles alguses kaks nädalat – tundus, et päevi rohkemaks ei jagu. Kuna jaaninädalal läks aga puhkusepäevi riigipühade tõttu vähem kirja ja nüüdse puhkuse ajal mängisin ka nädalavahetustega, mida EI pannud puhkusena kirja, sai lõpuks kuidagi nii, et peale aasta lõpuks hoitud nelja päeva oli kasutamata veel viis. Kuna järgmiseks nädalaks lubab ka ilusat ilma, ühtlasi on see laste viimane lasteaiavaba nädal, mil ema neid esialgsete plaanide järgi hoidma pidi, ühtlasi on see ka Poisi sünnipäevanädal, otsustasin spontaanselt puhkust pikendada. Üks tööasi tuleb kindlalt uuel nädalal ära teha, aga seda saab ka kodust arvuti tagant, muuga pole kiiret – ülemus oli nõus, nii et ma siis puhkangi nüüd hoopis järgmise nädala lõpuni. Juhhei!

Tegelen nüüd fotodega edasi. Järg on praegu juba sügises – vaatame, kui palju ma täna tehtud jõuan.

Jul 012015
 

Enne tööleminekut pesin masinatäie pesu ja panin aeda kuivama ning koristasin kärmelt ära kõik toad ja köögi – see tähendab siis muidugi vaid asjade ära panemist, neid oli liiga palju laokil.

Tööl oli nii kiire päev, milletaolist enam ammu pole olnud. Kuna mind homme pole, saime kauba tavapärasest päeva varem. Kuna jaaninädalal kaupa ei tulnud, aga suvel on müük hea, tuli kaupa tavapärasest rohkem. Lisaks tuli palju uusi tooteid, millega oli üksjagu jändamist. Lisaks oli uue kuu algus, mis tähendab igasugu aruannete saatmist. Lisaks oli vaja üks tellimus teha. Ühesõnaga üheksa tundi järjest rabasin – õhtuks oli juhe nii koos, et ei suutnud enam ühtki arukat mõtet mõelda.

Koju jõudsin peale seitset – täpselt õigeks ajaks, et ühineda perega õhtusöögilaua taga. Abikaasa oli kokanud absoluutselt imelise lasanje, mis oli nii hea, et kõik võtsid juurde ja terve suur vorm sai tühjaks söödud.

Pärast seda heitsin korra pikali ja oli nii mõnusalt väsinud tunne, et mitte midagi ei viitsinud teha. Aga oli teada, et on vaja pesu väljast ära tuua, kappidesse panna, pakkida kokku laste riided nädalavahetuse reisi jaoks, pakkida kokku enda asjad, sest mina ise lähen juba homme hommikul…

Ühesõnaga ajasin ennast püsti ja läksin aeda. Seal avastasin täiesti juhuslikult, et lõpuks ometi hakkavad õitsema need ägedad kollased lilled, mida pikisilmi ootasin. Oli nagu meeles, et need õitsesid juunis – kartsin vahepeal, et äkki tõmbasin need kõigi teistega välja, ehkki teadsin täpselt, kus need olid ja seda kohta ei puutunud. Vaatasin nüüd järele, neli aastat tagasi õitsesid need täies ilus 17. juunil. Ju olid siis soojemad ilmad. Praegu on lahti vaid üks õis:

2015-07-01 20.04.33

Kuna aga terve see peenar, kus oli vanasti kiviktaimla, oli umbrohtu täis kasvanud, sest ma juunikuus unustasin aia olemasolu suht ära :D Siis tõmbasin paar taime üles ja tekkis vastupandamatu iha terve peenar ära rohida. Kell kaheksa õhtul, pärast üheksatunnist tööpäeva tuleb mul isu rohida. Normaalne :D

2015-07-01 20.04.46

No ja puhtaks ta sai. Mõtlen, et kuna ma ei tea, mida tarka sinna panna ja kui ma tahaks näiteks seemneid külvata, mitte valmis lilli istutada, siis kas nad läbi selle meeletu umbrohu üldse suudavad kasvama hakata, nii et neil oleks ruumi hingata ja ma neid kogemata ära ei rohiks… Äkki peaks üldse selle peenra kilega kinni katma, et umbrohi ei saaks rohkem kasvada? Ja järgmisel kevadel uut mulda peale tooma ja sinna miskit istutama? Läbi kaevata ei saa, seal on all kohati vana vundament ja üleüldse kivine lugu. Aastaga peaks igasugu umbrohud seal kile all täielikult sigimisvõimetuks muutuma… Või mis?

2015-07-01 20.54.20

Ma ausõna ei tea aiandusest mitte midagi. Minu unistus on, et keegi oskaja tuleks ja teeks mulle valmis paar ilusat lillepeenart, kus oleks just õiges vahekorras erinevatel aegadel õitsevaid võimalikult lollikindlaid püsililli, nii et mina ei peaks edaspidi peale lillede imetlemise eriti midagi tegema :P

Kell pool kümme tulin tuppa, panin pesu ära, lapsed magama, asjad kokku… Ja ongi kesköö kohe-kohe käes. Seega vaatan kiirelt lõpuni Grey anatoomia osa, mis eile pooleli jäi ja siis kähku magama.

Jun 182015
 

Hehe. Leidsin ilusad rohelise muruga pildid, mis said tehtud ilmselt “enne” piltideks, vahetult enne laenatud umbrohunapsikuga peale lendamist. Mis aga tegemata jäid, olid “pärast” pildid. Aga tookord ma sain päriselt ka kõik välja juuritud! Ja siis viisime napsiku tagasi ja ei olnud meeles nädal aias käia ja… Noh, ütleme nii, et nii mõnigi võilill jõudis siiski oma hallid udemed laiali puistata. Parem kümme kui sada, eks :D

Tahan endale ka napsikut. Kui kellelgi jääb kuskil hea hinnaga silma, siis antagu teada!

2015-05-17 14.25.36

2015-05-17 14.25.26

2015-05-17 14.25.32

2015-05-17 14.25.50

May 032015
 

Vol 1

Ei saaks öelda, et aprillis just ülearu palju aias toimetada jõudsin, aga nüüd tunduvad ilmad tõepoolest soojemaks minevat, nii et mai tuleb kindlasti parem.

Abikaasal oli paar nädalat tagasi sünnipäev ja ta sai oma perekonnalt absoluutselt suurepärase kingituse:

2015-04-21 19.35.17

Seekordse kolmepäevase nädalavahetuse jooksul veetsin aias iga päev paar tundi ja tegelesin võilillede välja kaevamisega – aed näeb nüüd välja, nagu seal oleks aktiivselt mutid tegutsenud :D Ma ei oska isegi hinnata, kusmaale ma omadega jõudsin, kas need kolm välja juuritud ämbrit on näiteks pool kogu aia võililledest või rohkem või vähem… Napsikut seekord kahjuks abiks polnud, kõik töö tegin kühvliga. Fiskarsi omaga vähemalt :D

2015-05-03 17.21.16

Tegin ühe väikese ringi ka, et jäädvustada hetkeseis lillerindel. Peenraid meil pole ja täiesti suvaliselt kasvavad muru sees. Kui ma ainult suudaks otsustada, kuhu ümber istutada. Ühtki head ja loogilist kohta nagu pole, lisaks veel vaja sellega arvestada, mis ajal miski õitseb…

No ja hüatsindid näiteks – mul polnud õrna aimugi, et need mul aias on. Miks ma neid kunagi varem märganud pole :D

2015-05-03 17.21.55

2015-05-03 17.22.13

2015-05-03 17.22.22

Taga on meie imepisike uus maasikapeenar, mis sai ka suht rändomilt muru sisse kaevatud. Abikaasa õde tõi meile oma suvilast mõned taimed… Ja tulbisibulaid sai aasta või kaks tagasi suuremas koguses välja kaevatud – nagu näha, siis neid jagub ikka igale poole.

2015-05-03 17.22.29

Siin on natuke näha “mutiaukudega” aeda. Ülemises paremas nurgas on tärkavad piibelehed – ema ähvardas, et ma pean neid piirama, muidu on nad varsti umbrohuna kogu aias ja lahti enam ei saa.

2015-05-03 17.23.05

Kuskilt siit peenrast peaks mingi hetk hakkama kasvama ägedad kollased lilled, ootan põnevusega. Nurmenukud on aga miskipärast peenrast välja roninud :P

2015-05-03 17.23.23

Apr 242015
 

Lugesin just Madikeni pikka ja põhjalikku remondipostitust, mis oli väga põnev ja pani ka mind jälle mõtlema, nii et katsun ennast nüüd lõpuks kokku võtta ja kirjutada pikemalt meie plaanidest ning kogu sellest maa vs linn teemast. Valmistuge romaaniks :)

Mina olen meie praeguse kodu asukohaga ülirahul. Minu jaoks on see vaikne tänav oma aianurgakesega, kõik eluks vajalik käe-jala kaugusel, ideaalne. Muidugi oleks ägedam, kui oleks täitsa oma maja ja aed ja veel rohkem privaatsust ja loodust, aga ma olen üldiselt väga mugav inimene ja just sellepärast mulle meeldibki elada keset linna :) Sest nagu öeldud, tänav on vaikne ja aias on loodus ja naabrid on mõistlikud.

Samas olen ma alati unistanud maakodust. No täpsemini küll maale ökomajakese ehitamisest, kus suvel puhata ja kunagi ehk, kui lapsed suured ja oma elu peal, sinna püsivalt elama kolida. Samas praegu, kui lapsed on väikesed, mulle ikkagi meeldib, et linnas on kõik käe-jala juures ja perekond lähedal, nii et põhikohaga maale kolimine pole hetkel minu jaoks mingi suur unistus.

Abikaasa seevastu on alati rääkinud, et tahaks elada maal. Samas pole tal see kunagi olnud kinnisidee, samuti ei tulnud kodu ostes kordagi jutuks, et äkki hoopis maale. No eks mu ema mõjutas ja väikeste lastega oli abi hindamatu ja… Ühesõnaga – kui me kodu ostsime, siis maa polnud üldse variant, linn oli iseenesestmõistetavalt meie ühine valik ja ei olnud tunnet, et üks meist oleks teisest rohkem oma tahtmist saanud.

Eelmise aasta alguses tutvusime sõbranna sünnipäeval noore perega, kes oli just maale kolimas, kellel see oli ammune unistus, mis lõpuks teoks saamas. Ja nüüd selle aasta alguses kohtusime taas sama sõbranna lapse sünnipäeval, nad olid elanud maal pea aasta ja sellest vaimustuses. No lihtsalt üks tõeliselt tore ja positiivne perekond, kellega on lust suhelda. Ja meie jutuajamise käigus selgus, et nende naabertalu, mis oli müügis ka eelmise aasta algul, on endiselt müügis… Kuna huvi pole aga nii pikalt olnud, siis saanuks selle kätte tunduvalt soodsama hinnaga. Põhimõtteliselt oli hind vaid maatüki oma, nö kauba peale tuli mitte kõige paremas seisus maja, elektriliitumine oli olemas ja vesi suht krundi piirini. Ja sellest külast on pärit Abikaasa vanavanemad, nii et ka juurtega koht.

Sellest tuligi inspiratsioon, peamiselt siis Abikaasale. Mina ütlesin, et võin põhimõtteliselt maale kolida küll, sest esimest korda elus on mul stabiilne töö, mida ma tõeliselt armastan, mis on samas ka piisavalt paindlik ja ma võiks need neli päeva nädalas vabalt maalt linna tööle käia. Ainult et keegi ärgu eeldagu minult, et ma hakkan taluperenaiseks – võin oma lõbuks väheke aiandust harrastada, aga seda vaid siis, kui mul tuju on ja ei mingeid kohustusi minu kaela.

Abikaasale muru niita, puid lõhkuda ja lund rookida väga meeldib, muud rangelt võttes ju vaja polegi. Loomapidamise ega meeletu (müügiks) aiakraami kasvatamise plaane pole meil seoses maale kolimisega kunagi olnud. Õigemini sellise aiakraami, mis vajaks rohimist, sest rohida me kumbki ei viitsi – eriti mitte suuremas koguses, mina natukene enda jaoks võin. Viljapuud ja -põõsad on samas küll Abikaasa huviorbiidis, nende kasvatamine ja hooldamine teda huvitab. Metsas marjul käimise taoline korilus samamoodi.

No ühesõnaga :) Minu esimene eelistus oleks küll elada linnas, aga kui Abikaasal on nii suur soov elada maal, siis ma arvan, et ma võiks ka maal sama õnnelik olla. Jah, tööl käimisele kulunuks tiba rohkem aega, aga isegi bussiga oleks saanud, need käisid ikka õige mitu korda päevas, sh ka hommikul ja õhtul minu jaoks sobivatel aegadel, 2×30 minutit raamatut lugeda ei oleks olnud mingi probleem. Maal oleks rohkem privaatsust, loodust, turvaline, toredad naabrid ja nii edasi. 25km linnast pole just teab mis vahemaa, perekond oleks ikkagi olnud suhteliselt lähedal.

Käisime seda kohta õige mitu korda vaatamas ja kaalusime igasugu variante. Linnakodu müümist ja täiskohaga maale kolimist. Linnakodu vahetamist odavama vastu (praegu välja üürimiseks, tulevikus huvi korral lastele) ja täiskohaga maale kolimist. Olemasoleva kodu alles jätmist ja välja üürimist ning täiskohaga maale kolimisst. Maal nii olemasoleva maja renoveerimist kui uue ehitamist. Kevadest sügiseni linnakodus elamisest, suvel selle välja üürimisest (Pärnus tulus äri) ja maal elamisest…

Lõppkokkuvõttes jõudsimegi selleni, et linnas kinnisvara omada oleks ikkagi mõistlik. Kõige praktilisem oleks olnud kahtlemata praegune kodu müüa, osta asemele mõni odavam ja kergesti hallatavam korter, üle jäänud rahast maksta ära laenud, osta too maakoht. Käisime isegi mõnd korterit vaatamas, aga ükski ei olnud sobiv ja lõpuks jõudsin arusaamisele, et ma ei raatsi praegusest kodust loobuda, see on mulle liiga armas

Mõtlesime, et jätaks siis oma kodu alles, ostaks laenuga maakoha ära, elaks esialgu sügisest kevadeni linnas, suviti maal… Ja siis vaataks, kas tekib mingi hetk soov täiskohaga sinna kolida. Esitasime isegi laenutaotluse, saime näidispakkumise ja oli teada, et vastus oleks olnud positiivne. Aga võtsime mõtlemisaega ja selle ajaga liigutasid teised huvilised ennast üllatavalt kiiresti ning ostsid selle koha ära.

Ühesõnaga ma saan suurepäraselt aru teie kõigi argumentidest, et siin on niigi hea, aed ja puha, niigi juba laenud kaelas, ei ole me siiani hiilanud oma aias toimetamise usinusega, siingi remont tegemata jne. See kõik on äärmiselt loogiline ja mina ise olin esimene, kes kõik need punktid esile tõi :D Enne seda, kui ma üldse blogisse midagi kirjutasin ja vastukaja sain. Ma olen VÄGA hoolikalt läbi mõtlev ja planeeriv inimene, ma kaalun asju alati väga põhjalikult.

Samas jällegi on minu meelest väga vajalik suurelt unistada, loopida ideid, saamaks inspiratsiooni. Vahel tuleb riskida, astuda samm mugavustsoonist välja, sest just seal juhtuvad kõikse ägedamad asjad. Teie ei näe meie sisse, ei näe, mida me mõtleme, millest unistame, milleks võimelised oleme. Ega me isegi kõike ei tea, aga tunduvalt rohkem kui kõrvalseisjad :) Nii et jah, seekord läks nii, et see koht läks käest ja järelikult pidigi nii minema. Samas on mul super hea meel, et me saime nii palju arutada ja unistada – ma usun, et see kulub (tulevikus) täiega ära. Ja ma ei välista sugugi seda, et me kunagi tulevikus ikkagi maale kolime.

Tolle koha ainus miinus oli lasteaia ja kooli kaugus. Lasteaed oli vist ca 3-4km, kool 9km. Bussipeatus küll majast paarisaja meetri kaugusel, nii et lapsed oleks saanud kenasti ise bussiga koolis käia. Ja bussiühendus, nagu öeldud, oli maakoha kohta üsna okei. Rohkem kui 2x päevas ebasobivatel aegadel :) Mitte küll ka nii hea, et mitu korda tunnis, nagu näiteks Aresse.

Aga kui ma maal elaks, siis ideaalis ikkagi sellises kohas, kus kool ja lasteaed oleks jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel, mitte ei sunniks kohustuslikus korras bussi/autoga sõitma. Ideaalis võiks olla ka väike pood ja näiteks külamaja või raamatukogu või midagi muud vahvat, näiteks mõni sportimisvõimalus lähedal. Ja kaugus linnast maksimaalselt 25km. Eks selliseid kohti on ju ka Pärnu ümbruseski piisavalt, vaatasime ka neid. Aga kõik nood kohad oleks olnud meie jaoks anonüümsed – poleks olnud toredat peret naabertalus ega juuri. Seega nii väga ei tõmmanud.

Ühesõnaga potentsiaalne maale kolimise plaan lükkus praegu mõneks ajaks edasi. Samas – teades, kui suur on Abikaasa unistus, siis ma üldsegi ei välista, et mingil hetkel me maakodu ikkagi ostame – ilmselt esialgu just suviseks kasutamiseks ja siis vaatab tunde järgi. Ja täiesti võimalik, et laenuga. Ma ei ole küll suur laenude fänn, otse vastupidi, aga olen õppinud neid tolereerima. Sõltub, mille jaoks, kui palju, kui kauaks… Kõik sõltub kõigest. Aga see on alles tulevikumusika.

Aga kuna meil oli siiski nüüd olemas see laenu näidispakkumine ja teadmine, et me võiksime selle summa laenu saada, hakkasid meie mõtted pärast maakodust ilma jäämist liikuma hoopis loogilisemas suunas – et võtaks ikkagi äkki selle paganama laenu ja teeks oma kodu korralikult korda :) Sest see oli minu jaoks kõige suurem küsitavus meie plaani juures – kui me maakodu jaoks veel teise laenu juurde võtame, siis kuidas me neid kahte kohta üleval pidama peaks, mõlemad vajavad ju renoveerimist. Tegelikult oli plaan võtta laenu veidi rohkem, kui tolle koha eest küsiti, et ülejäänuga teha oma kodus ära sanitaarremont, suvisest üürimisest saadud raha kasutada omakorda remondiks, pärast autolaenu lõppemist oleks jällegi rohkem vaba raha üle jäänud ja nii edasi – see oleks ilmselt täitsa toiminud. Aga keeruline oleks olnud siiski.

Niisiis – teeks remonti? Siia viis aastat tagasi kolides arvasime, et saame omade jõududega elamise kõrvalt tehtud. Reaalsus oli klassikaline vana maja – teha oli vaja palju rohkem, kui alguses paistis. Ühte, teist ja kolmandat oleme nende aastate jooksul ju teinud ka, aga see on siiski pisku võrreldes sellega, mis kõik ootab veel tegemist. Samas jooksis toona juhe remondiplaane tehes täiesti kokku ja oli isegi hea meel, et lõpuks polnud piisavalt raha – sai need rahus edasi lükata, tundsime rõõmu elamise ilusamaks muutmisest säästuremondiga.

Lisalaen renoveerimiseks ei tulnud tol hetkel isegi jutuks, sest esiteks oli juba kodulaenu võtmine minu jaoks katsumus – laenuvastane nagu ma olen :) Teiseks ei olnud meil toona pikemajalist stabiilset sissetulekut – kuni sain vanemahüvitist, elasime kenasti ära, aga oli ju teada, et see lõppeb ning Abikaasa palk oli üsna väike. Kodulaenuga olime nõus riskima – teadsime, et selle maksame kuidagi ikka ära ka siis, kui ma enam vanemahüvitist ei saa. Ja noh, maksimegi, ehkki käisime selleks vahepeal suisa tiiru Norras :)

Nüüd on Abikaasal aga parem töö ja minu oma suisa imeline ehk esimest korda pärast laste sündi ja vanemahüvitiste lõppu on meie peres rahaliselt stabiilne seis. Hetkel küll kitsas, kuniks autolaen järgmisel sügisel lõppeb, aga tänu minu palgatõusule saame hakkama.

Kõige arukam olekski kahtlemata oodata renoveerimiseks laenu võtmisega nii kaua, kuni autolaen on läbi – siis on raha laialt käes :) Aga see tähendaks ka, et remont peaks veel kaks aastat ootama. Põhimõtteliselt ju võiks – oleme viis aastat siin nii hakkama saanud, vabalt saaks veel kaks. Ainus jama on selles, et kahe aasta taguse lastetoa remondi käigus sai lahti võetud maja otsasein ja me teame, mis seisus on tõenäoliselt ülejäänud seinad. Nõuka ajal pandi palgi peale tõrvapapp ja selle peale laudis, aga tõrvapapp ei ole just kõikse sobivam ehitusmaterjal, nii et sealt alt leitu polnud kõige meeldivam, pidime tolles otsaseinas mitu palki välja vahetama… Ja mida kauem me ülejäänud seinte paljaks kiskumisega ootame, seda rohkem palke tuleb lõpuks välja vahetada. Kui väga kaua ootame, siis polegi enam midagi vahetada :)

Teine pool on see, et kui üritada suuremaid summasid koguda, seejuures elamise pealt kõvasti kokku hoides, ei taha see üldse õnnestuda – kõik vaba raha, mis pole otsene kohustus, kulub ära :) Kui aga on pangalaen, siis selle maksab ära esimesena ja seejärel lihtsalt saab kuidagi ülejäänuga hakkama. Säästukontole raha kogumine pole nii lihtne, ma ju tean. On lihtne siis, kui raha on elamiseks rohkem, aga mida rohkem vaja kokku hoida, seda keerulisem.

Nii et ühest küljest tahaks maja seinad võimalikult kiiret tegutsemist, teisest küljest on tunduvalt tõenäolisem, et me suudame maksta praegu mingi väiksema summa igakuiselt pangale ja pärast autolaenu lõppu muudaks see summa oluliselt suuremaks… Kui et katsuda näiteks see väike summa järgmised kaks aastat igakuiselt kõrvale panna, et kui siis remondi tegemiseks läheb, saaks juba vähema laenusummaga hakkama. Ma ennustan, et siis me lihtsalt võtaks ikkagi sama summa laenu ja maksaks seda kauem tagasi.

Tegelikult ei ole siin väga mõtet omi plaane teha, tuleks kõigepealt naabritega rääkida. Maja soojustamine on ju ühine ettevõtmine ja eeldab ka nendepoolset nõusolekut ja rahalist panustamist. Senised aastad oleme lihtsalt rääkinud, et võiks ja peaks, aga kuna meil pole seda raha reaalselt kunagi olnud, ongi see kõik vaid jutuks jäänud. Nüüd aga võiks läheneda konkreetse jutuga – me võtaks laenu, kas teie oleksite ka võimelised sel suvel asja ette võtma?

Aga praegu on ilmad veel nii jahedad, et suuremat õues toimetamist ega jutustamist pole, üksteise juures kohvitamise kommet meil ka pole, nii et see jutuajamine naabritega pole veel toimunud. Seni oleme Abikaasaga omavahel arutanud igasugu otsustamist vajavaid asju, kui peaks tõesti sel aastal laenu võtmiseks ja remondiks minema, aga need otsused on täpselt sama keerulised kui viis aastat tagasi ja ajavad juhtme endiselt nii kokku, et mulle tundubki juba täitsa hea variant remondiga veel kaks aastat oodata :D

No näiteks küttesüsteem. Mugavuskütte jaoks hetkel raha pole ja kuna Abikaasale puudega kütmine meeldib ning pärast korralikku soojustamist on see jällegi lihtsam, siis jääks esialgu ikkagi puukütte juurde, õhksoojuspumba võib tulevikus toetuseks alati lisada. Aga selge on see, et Pioneer pliit tuleb remondi käigus ikkagi välja vahetada ja küsimus on, mis saab selle asemele. Kalvise keskküttepliidid on vist hetkel kõige levinumad, aga nende kohta olen ehitusfoorumitest pigem vaid kriitikat leidnud.

Keskküttepliite on nii mitmeltki teiselt firmalt, põhimõtteliselt peaks olema võimalik ühendada nende külge kasvõi terve elamise vesipõrandaküte. No ja välimuselt (sest ma olen naine, eks) leidsin ühe äärmiselt vinge pliidi (mõni nendest punastest TermoRosadest, mis iganes võimsuselt kõige sobilikum oleks), mille ma suurima heameelega oma kööki paneks. Aga kas see ka reaalselt hea on, kes seda teab. Olen googeldanud eesti ja inglise keeles, tulemus praktiliselt null. No ilmselgelt peaks minema mõne edasimüüja juurde uurima, aga noh, kuni naabritega pole kokku lepitud, et remont sel suvel lahti läheb, seni piirdume netist ideede otsimisega.

Siis aknad – millised, kuhu, kui palju :) Kas jätta tänavapoolsed nii nagu praegu või taastada algne ilme? Hoovipoolsetega on veel rohkem mõtlemist, et millised ja kuidas täpselt. Lisaks on puitaknad ropult kallid… Ja Madiken just kurtis, et nende puitaknad on nii plastiku välimusega. Kas on olemas plastikaknaid, mis oleks puidu välimusega, peaks äkki hoopis neid kasutama? :D Einoh, ma saan aru, et vana maja ja puitaknad peaks ikka olema, aga jah, raha… Ja naabritel on plastikud, seda ei muuda :)

Siis põrandad. Jällegi – vanas majas peaks olema ainuõige variant laudpõrand. Me lastetuppa panime ja no ausalt, hetkel kohe ÜLDSE ei meeldi. Kaugelt jah kena hele lai laud. Aga mis ta meil ongi, kuusk vist, mitte mänd – jubedalt ära täksitud. Ja need praod, õudne. Saan aru, et need on sellepärast NII laiad, et me pole ikka viitsinud tuba tühjaks tõsta ja lauad kokku lükata, oli ju teada, et kuivavad veel. Aga praod ikkagi jäävad, sest puit mängib juba vastavalt aastaajale. JA MA VIHKAN PRAGUSID!!! Sinna kaovad asjad, sinna jääb kinni mustus, liiv, tolm… Vastik. Kolmandaks töötlus – õlitasime paar korda ja tunne on ikkagi, nagu oleks täiesti töötlemata laud. Mitu korda me õlitama peame, et jääks ilus, tugev, pigem selline natukene läikiv, siidine…. Kümme korda? Kakskümmend? Nagu öeldud, lastetoa põrand on varsti kaks aastat vana, pole me suutnud ei laudu kokku lükata ega uuesti õlitada. Ja Madikeni kogemused laudpõrandaga ka just ei erutanud :)

Vägisi tikub pähe mõte tammeparketist. Kah puit, aga paned maha ja korras. Ei mingit hilisemat jeblat ega pragusid. Samas, nähes oma laste plödistamist ja plekke praegusel lastetoa põrandal, siis äkki jääks parketile samamoodi?

Sellest tulenevalt teine veel ketserlikum mõte – linoleum. No see looduslik, eks. Mulle nimelt on alati meeldinud PVC hooldamise lihtsus – läheb mingi vedelik maha, pühid lihtsalt lapiga ära, ei mingit probleemi. Hea pehme ja vaikne ka. PVC on muidugi paras keemia, seda teadlikult omale eluruumidesse ei tahaks (ehkki praegu on olude sunnil nii köögis, koridoris kui ka vannitoas ja keegi pole ära surnud). Aga see päris looduslik linoleum pidavat ju igati öko ja hea olema, nad räägivad. Ma ise pole näinudki :) Aga kui on tõesti nii hea ja leiaks näiteks laia laua mustriga, ma tõmbaks terve elamise üle ja oleks rahul. Aga no linoleum vanasse puumajja… Khm, jah.

Tahaks lihtsalt mingit kena jala all mõnusat ja looduslikku võimalikult vähest ja lihtsat hooldust nõudvat vastupidavat põrandat, kust ma saan kahepäevase hilinemisega avastatud toiduplekid ikka maha pühkida, mitte need pole juba lootusetult sisse imbunud. Aga praegu on mul küll elutoa ja magamistoa värvitud siledaid põrandaid mugavam hooldada kui lastetoa laudpõrandat, mis pole just kare, aga kus mopp pigem peal liikuda ei taha. Panekski mingi puitplaadi ja ma ei tea, töötleks millegagi… Värvitud põrand pole nagu ka see… Ah, ma ei tea.

Ja siis köögimööbel ning selle lõputud võimalused. Ja sobiva valgustuse valimisest ma parem ei räägigi.

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, kõik need otsused tunduvad jälle nii keerulised, et täitsa ahvatlev tundub remont veel kaks aastat edasi lükata. Ainult need õnnetud seinad seal tõrvapapi all… Ja teisest küljest ju kangesti tahaks ilusat kodu, viis aastat olen sellest unistanud :) Sissetulek on stabiilne, laenu saaks ka praegu kohe ja pangale maksmiseks kokku hoida on kergem, kui lihtsalt remondi jaoks kõrvale panna.

Nii ehk naa on plaan selline, et 2020. sügisel, kui lõppeb kodulaen, peaks lõppema ka remondiks võetud laen. Seni peame elama küll kokkuhoidlikult, aga siis oleks ilusa koduga, laenuvabad ja rikkad nagu kröösused :) Siis võib maakodu jälle tõsisemalt plaani võtta. Või noh, kui kellelgi on äkki midagi pakkuda, siis võib pakkuda ikka, igal ajal. Lihtsalt ise me enam aktiivselt ei otsi.

Ei ole õrna aimugi, mis saab. Remondist ja elust üldse. Aga kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab, selge see :)

Nii et igasugused kogemused on teretulnud. Kes on veel mõtisklenud linna ja maal elamise vahel, mis otsusteni olete lõpuks jõudnud? Mida teie oma viimasele remondile tagasi mõeldes hetkel teisiti teeksite? Mis kuradi põrandad me panema peaks ja kas see ilus punane keskküttepliit võiks ka reaalselt HEA olla? :D

Küsimusi on lõputult. Vastused oleks ka head.