Sep 082017
 

Kuna mul on sel aastal blogimisega üks suur ikaldus olnud, siis pole ma ka auto teemadel üldse muljetanud. Teemasid on aga olnud omajagu…

Liivi inspireeris oma postitusega, panen tagantjärele kõik kirja, pildimaterjali õnneks jagub :D

Autoomanikuks sain mäletatavasti veebruaris. Esimene jama juhtus täpselt pooleteise kuu pärast – stange jäi äärekivi taha kinni. Mäletan seda täpselt samal päeval aset leidnud ürituse tõttu, see oli 1. aprill. Tookord polnud isegi mina roolis :P

Paar nädalat hiljem järgmine ikaldus, seekord minu põhjustatud. Keegi kunagi õpetas mind, et aknaid on kõige lihtsam puhtaks saada neid korra alla ja üles tagasi lastes ning kuna see on tõesti hirmus mugav, siis tegingi nii… Tagantjärele targutasid küll kõik, et UUE autoga ehk võib nii, aga üldiselt on see pahapaha ja kasutatud autoga kindlasti ei peaks ja…

Ühesõnaga ühel aprillikuisel reedeõhtul juhtus nii, et kaasreisija poolne aken enam üles tagasi ei sõitnud. Ilm oli külm ja vastik. Remonti viia polnud sel kellaajal enam kuskile. Abikaasa viis lõpuks auto Paikusele sõbra garaaži. Nädalavahetusel õnnestus neil ukse sisemine külg eemaldada, klaas üles tõsta ja puutükkidega “kinnitada”.

Nii sõitsin ma ligi kuu aega, kuni mai alguses jõudis asi lõpuks nii kaugele, et Abikaasa sõprade abiga akna ära parandas. Uus mehhanism oli odav, maksis €3.75. Stange sai samal ajal parandatud, maksis €10. Autoremondiks kulus sõpradega terve päev :P

Need olid pisikesed asjad, mis ei takistanud autoga sõitmast, aga ometigi natuke ärritasid. Nii hea tunne oli, kui auto lõpuks jälle täitsa korda sai… Ja VIIS PÄEVA hiljem…

Olin ema maja juures kitsal teel, kus mööda sõitma ei mahtunud. Teine auto tuli vastu, tahtsin tasakesi eest ära tagurdada… Ajasin piduri ja gaasi sassi, tagurdasin täie hooga suurde metallist konteinerisse :P Sellest ajast saadik on tagaluugis mõlk ning tagaklaasi pole :P

Esimese hooga “parandas” Abikaasa akna ära koduste vahenditega ehk kolme aasta tagusest vannitoaremondist üle jäänud plastikujuppidega. See polnud just eriti hea lahendus, sest ei paistnud läbi ja oli nii jäik, et teip tuli lahti. Sellist autot ma terveks päevaks tööle parklasse jätta ei tahtnud, kuna ilmad olid soojad, sõitsin lihtsalt rattaga. Autot kasutasime vaid häda korral, kui tõesti oli vaja perega kuskile sõita. Suve poole olid veel probleemid sellega, et lahtise plastiku vahelt lendasid kärbsed sisse ja panid signa tööle, nii et enamiku ajast seisis auto meil lukustamata ustega õues :D

Poolteist kuud hiljem, juuli lõpus, skooris Abikaasa veidi läbipaistvat painduvamat plastikut (mu töö juurest prügikasti kõrvalt, taaskasutus :D) ning parandas akna tunduvalt paremini ära. Sellest ajast saadik olen ma jälle autoga sõitnud…

Asjatundjate ühine arvamus on, et luugi eest ära võtmine, mõlgi sirgeks tagumine, uue klaasi hind ja paigaldus ning luugi tagasi panemine läheks kõik kokku nii kalliks, et pole mõtet, on vaja uut luuki. Häda on selles, et kumbki meist pole eriline autole juppide otsija…

Abikaasa helistas juunis läbi meeletu koguse romulaid, ei näkanud. Samuti oleme saatnud varuosapäringuid, sealt pakuti ÜHTE luuki, PÄRNUS, mis oli väikese roostega, tõenäoliselt poleks olnud probleem – oleks saanud teha roostetõrjet ja üle värvida ja olekski olnud korras. Ainult et… Abikaasal polnud aega seda enne vaatama minna kui kahe päeva pärast, selleks ajaks oli ära ostetud.

No ja ühesõnaga jah… Nii see jama siis kestabki :) Ilmselgelt peaks lihtsalt tuimalt iga nädal kõikvõimalikele lehtedele varuosapäringuid saatma, või? Ma ise olen saatnud ainult elv.ee kaudu, aga tean, et neid on igasuguseid…

Oskab keegi tark nõu anda, midagi peale selle, et olge vähem laisad? Soovitada mõnda eriti head lehte või romulat või ma ei tea mida? Oskab keegi arvata, kas sellise autoga ülevaatuselt saab läbi? Novembriks oleks vist ikka targem korda saada see värk :P

1999. aasta universaalkerega Volkswagen Bora tagaluuk EI peaks olema ju NII raske leida… Arvestades, et Golf 4 luuk sobivat ka ja Golf on ometigi levinud…

Nädal tagasi käis auto korralises hoolduses. Ajaulugu on autol eeskujulik, läbisõit algusest peale kirjas, kõik tehtud tööd ka. 2007 vahetati hammasrihm ja tehti automaatkasti hooldus, läbisõit oli siis ca 81 000. Nüüd lõi ette 140 000 ja hoolduse märguanne, kümme aastat möödas ka… Oli aeg :)

Olime sellega juba autot ostes arvestanud, et see kõik tuleb peagi ära teha. Ja muidugi tuli hoolduse käigus välja veel hulk erinevaid remonti vajavaid asju, veermiku remont läks lõppkokkuvõttes isegi kallimaks. Ega ma täpselt ei teagi, mis nad seal kõik ära tegid, aga noh, arve oli igatahes selline:

Nüüd vähemalt on kõik korras ja süda rahul… Peale luugi muidugi :P Aga KUSKILT peab selle ju saama – eks, eks, eks?

Ja hoolimata kõigist jamadest olen ma endiselt NII tänulik, et see auto mul olemas on ja elu lihtsamaks teeb. Ja kui luugi vahetatud saab, mis läheb ilmselt veel mitusada eurot maksma, siis peaks kohe tükk aega mureta olema…

Sep 072017
 

Eile möödus terve ülejäänud päev sama kõrgel lainel kui hommik.

Käisin Poisil koolis järel. Klass, mis nägi kooliaasta alguses nii puhas ja klanitud välja, oli nüüd kõigi riiete, koolikottide ja joonistustega seinal hoopis teistmoodi… Elavam :)

Õpetaja ütles, et Poiss on imetore ja klassi poistest üks rahulikumaid – oskab keskenduda ja ei sega tundi. Ma kuulasin, suu ammuli. Plika on meil see vaikne ja kohusetundlik, eks, Poiss aga ei püsi pudeliski paigal. Olin valmistunud halvimaks. Saada teada, et ta on ÜKS RAHULIKUMAID – no tõsine šokk. Imeliselt meeldiv muidugi :D

Eile ja täna õnnestus lapsed lõpuks üheksast magama saada, töövõit. Ise läksin ka eile juba pool kaksteist magama.

Tänane päev ei olnud üldse nii kõrgelennuline. Ilm oli hall ja tuju… No selline… Keskpärane. Mitte sugugi nii vaimustav kui eile. Tööl oli jube kiire, päeval koolilogistika korraldamine võttis ka aega ja nii edasi.

Aga õhtupoole ma ikka mõtlesin, kui mõnus on ja olin nii tänulik.

Nii mõnus on, et Pärnus on waldorfkool. Ma ju käisin noil kõige esimestel asutamiskoosolekutel, kus alles plaaniti… Ei olnud küll asutamise juures, sest elu viis vahepeal Pärnust eemale, aga siiski… Esimene kooliaasta oli sisseelamine, samuti olid mu enda elus parasjagu segased lood, seega polnud jaksu suuremat kooliasjade üle rõõmu tunda. Sel sügisel olen aga palju erksam ja koolimuljed on nüüd veel intentsiivsemad. Eks kindlasti aitab tublisti kaasa ka see, et Poisil vähemalt esialgu nii hästi läheb ja tema õpetaja on lihtsalt oivaline… Aga jah… Lihtsalt istusin täna lastevanemate koosolekul ja mõtlesin, et nii äge – nii äge, kuidas nad õpetavad ja õpivad… Sajaga teistsugune “tavakoolist” ja mulle sobib see NII hästi. Need vahakriidid ja valged vihikud ja muinasjutud ja käsitöö ja maalimine ja liikumistunnid, kus liikumisest tuntakse lõbu ja… Nii põnev on näha, kuidas kool areneb. Ja on tunne, et kõik on omad. Hea ja kodune ja õige tunne on.

Teine asi, mille üle ma olen viimastel päevadel ääretut tänulikkust tundnud, on auto. Jalgratas on suurepärane, aga ma olen meeletu külmavares ja juba praegu on ilmad, mil autoga sõitmine on minu jaoks palju meeldivam tegevus. Mul on lihtsalt nii imeliselt hea meel, et ma elan nii suurepärases asukohas, seega sõidan tööle viis minutit, kodust kesklinna/kooli samuti viis minutit, töölt kesklinna kümme… Elu ja kogu laste / koolilogistika korraldamine on nii palju lihtsam…

Ja lapsed on nii iseseisvad! Lähevad hommikul koos bussiga kooli. Olen nüüd käinud Poisil kaks päeva koolis järel. Auto pargin bussipeatuse lähedusse, jalutan kooli, seejärel Poisiga tagasi bussipeatusesse – lasen temal ees minna, et näha, kas ta oskab minna õiges suunas ja teed ületades autosid vaadata… Ja bussipeatusest ta ongi mõlemad päevad omal soovil ise mu ema juurde sõitnud. Mina sõitsin autoga tööle tagasi :D Eks see on nädalate või isegi päevade küsimus, mil ta üksi sõitma hakkab.

Ja perekond, turvavõrgustik… Kui palju lihtsam on elu tänu sellele, et mu ema nii palju aitab… Või kui tema ei saa, siis on Abikaasa perekond… Kui häda on käes, siis keegi ikka saab!

Mul on nii hea meel, et Plika hakkas pärast aastast pausi oma parima lasteaiasõbrannaga taas jalkatrennis käima. Loodan, et vaimustus püsib. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et ma selle sõbranna ema eelmisel sügisel endaga veinitama kutsusin. Nii hea on, et Pärnus on nüüd veel üks sõber! Kes on ühtlasi ka sel nädalal mind trennilogistikaga aidanud, sest minul olid mõlemad trenniõhtud täiesti kinni…

Ma olen nii tänulik, et Abikaasa on nii imeline inimene. Tõsi, meie suhtest ei saanud asja ja veel praegugi koos elades tülitseme aeg-ajalt nende vanade mustrite pärast, mida me ei suutnudki lahendada… Aga samas me ka endiselt naljatame ja naerame koos… Ja ma tean, et lahku kolides lähevad meie suhted vaid paremaks. Parim inimene, kellega harrastada kärgperendust. Ma tean, et ta armastab lapsi kogu südamest ja tean, et me saame asjad rahulikult ja meeldivalt aetud. Lahkuminek ei ole kunagi meeldiv, aga meie oma on… Noh, nii meeldiv, kui üldse olla saab, ma ütleks.

Ja muidugi on mu elus Üks Inimene. See on nii uskumatu, kuidas ta minu ellu tuli ja siia jäi. Ja ma olen selle üle nii tänulik, et seda ei ole võimalik isegi mitte sõnadesse panna. Aga see on juba ühe teise postituse teema…

Mar 142017
 

Kuna sain auto enne ostu nädalaks “proovida”, siis tegelikkuses olen selle autoga ringi vuranud ju isegi kauem. Ühtpidi olen täiesti harjunud, teistpidi aga ikka veel üllatunud – kas tõesti on MINUL auto, millega ma saan IGA PÄEV sõita?

Ega ma palju sõitnud ei ole. Peamiselt ikka marsruudil kodu-töö-kodu, üsna tihti koju sõites ka ema juurest läbi põigates, et pärast kooli sinna läinud Plika peale võtta. Sekka vahel harva kool, lasteaed või mõni asjaajamine linnas. Pikkadest sõitudest siiani vaid Tallinnas käik proovinädala nädalavahetusel – käisime sealt Abikaasa uut tööautot ära toomas, nii et tagasi sõitsime kahe autoga. Jäin ellu :D Tallinna liikluses sõitsin küll ainult Abikaasa sabas, ise ei mõelnud midagi. Ja kui me kuskil perega käime, olen ikka lasknud reeglina Abikaasal juhtida :P

Aga kõige olulisem on ikkagi see, et ma sõidan. Ise. Iga päev. Nii hea on. Igale poole jõuab kiirelt ja mugavalt. Rasked poekotid pole enam kunagi probleem. Mulle meeldib poes käia Abikaasast rohkem ja mul on seda teha imelihtne. Kui rattasõiduhooaeg läbi sai ja ma jala tööl käima hakkasin, pidin alati mõtlema, kui palju ma täpselt osta võin ja ka koju kanda viitsin – läpakat tassin ju nagunii igapäevaselt. Nüüd seda muret enam pole.

No ja lihtsalt… Vabadus. Sõltumatus. Hea on. Mis siis, et ma tunnen ennast isegi Pärnu kesklinna liikluses endiselt pigem ebakindlalt :P Küll ma harjun. Vähemalt on nüüd võimalus!

Feb 142017
 

Valentinipäev pole meie peres kunagi teemaks olnud, aga täna juhtus nii mõndagi toredat, mida mäletamiseks kirja panna, päevast täiesti sõltumatult.

Üks uus sõber. Ostsin kolleegilt. Tänasest ametlikult minu oma. Minu nimel.

Üks paar uusi teksaseid (€7.50) ja üks uus punane kleit (€8.50). Mu püksipikkus on tegelikult 36, aga alt kitseneva lõike puhul ajab 34 asja ära. Sedagi ei ole ma suutnud normaalse hinnaga kuskilt leida. Humana FTW.

Mõnus perekondlik õhtusöök Krooni kohvikus, kus oli imearmas teenindaja, kes lastega ülihästi läbi sai. Lapsed olid seitsmendas taevas – said rohkelt tähelepanu, õhupalle ja kommi ja… :D Külalisteraamatusse kirjutasid täiesti omaalgatuslikult :D Plika kirjutas lause esimese poole ja Poiss palus tal teise poole enda eest lisada. Ta küll oskab kirjutada, aga raamat oli üsna kõrgel ja püstises asendis, Plika ulatas paremini. Nime kirjutas Poiss ise :P

Poiss tuli lasteaiast kaardihunnikuga.

Ja muidugi neljajalgne sõber, kes meid kodus ootas. Lihtsalt imeline, ma ei väsi kordamast, KUI PEHME üks kass olla saab. Ja KUI ARMAS. Kuidas ta ronib sülle või selga igal hetkel, kui korraks istuda… Või kükitada. Kuidas ta ronib kõige jaburamatesse kohtadesse. Kuidas ta lihtsalt on ja nurrub ja on nii imeline.

Päeva lõpetuseks sai tuludeklaratsioon kah esitatud. Võib rahul olla :)

Nov 052016
 

Erinevalt oma õest, kes tegi load juba 16-aastaselt, polnud minul nende järele tükk aega mitte mingisugust soovi. Peres meil autot polnud. Mina, nagu ka kõik mu sõbrad, liiklesin bussiga ja olin sellega täiesti rahul.

Hiljem tulid juba kogenud juhtidest elukaaslased, nii et võisin kõrvalistmel ilutseda ja olin jällegi täitsa rahul. Mm, kuidas mulle meeldib enesekindel mees autoroolis :) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Esimest korda tundsin reaalset vajadust lubade järele siis, kui lapsed olid väiksed ja Abikaasa välismaal töötas. Siis autokooli läksingi :) Ja noh, oli see alles saaga. Aga tehtud ma need load sain!

Sellest on praeguseks möödas veidi üle nelja aasta :) Ja olen nende aastate jooksul sõitnud üsna vähe :) Ainult automaatkastiga :) Olen alati teadnud, et harjutamine on võtmesõna, olen aga oma Pärnu elu nii hästi ära sättinud, et seni polnud tõesti suuremat vajadust – mugavam on olnud sõita rattaga ja lasta Abikaasal pereautot juhtida.

Aga mul on NII hea meel, et ma need load lõpuks tehtud sain! Ja nüüd, pärast nelja aastat, ma tunnen esimest korda, et ma tõesti tahan rohkem autoga sõita. Iseseisvalt. Sest tekkis vajadus :) Seega on nüüd vaja veel sobivat autot. Ja ma loon usinalt mõtetega reaalsust. Vaatame, kuidas mõjub :)