Nov 052016
 

Erinevalt oma õest, kes tegi load juba 16-aastaselt, polnud minul nende järele tükk aega mitte mingisugust soovi. Peres meil autot polnud. Mina, nagu ka kõik mu sõbrad, liiklesin bussiga ja olin sellega täiesti rahul.

Hiljem tulid juba kogenud juhtidest elukaaslased, nii et võisin kõrvalistmel ilutseda ja olin jällegi täitsa rahul. Mm, kuidas mulle meeldib enesekindel mees autoroolis :) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Esimest korda tundsin reaalset vajadust lubade järele siis, kui lapsed olid väiksed ja Abikaasa välismaal töötas. Siis autokooli läksingi :) Ja noh, oli see alles saaga. Aga tehtud ma need load sain!

Sellest on praeguseks möödas veidi üle nelja aasta :) Ja olen nende aastate jooksul sõitnud üsna vähe :) Ainult automaatkastiga :) Olen alati teadnud, et harjutamine on võtmesõna, olen aga oma Pärnu elu nii hästi ära sättinud, et seni polnud tõesti suuremat vajadust – mugavam on olnud sõita rattaga ja lasta Abikaasal pereautot juhtida.

Aga mul on NII hea meel, et ma need load lõpuks tehtud sain! Ja nüüd, pärast nelja aastat, ma tunnen esimest korda, et ma tõesti tahan rohkem autoga sõita. Iseseisvalt. Sest tekkis vajadus :) Seega on nüüd vaja veel sobivat autot. Ja ma loon usinalt mõtetega reaalsust. Vaatame, kuidas mõjub :)

Sep 232014
 

Kuna ma pole ARKi eksamist saadik praktiliselt ühtki korda käikudega sõitnud, siis ma natuke kartsin. Kaalusin vahepeal isegi Tallinnas lõppastme tegemist, sest seal pidavat saama automaatkastiga ka ja Pärnus mitte. Aidesse helistada ja järele küsida, kas saab, ma muidugi ei viitsinud :P Nii ma lihtsalt lükkasin seda värki edasi. Lõpuks otsustasin, et Tallinna minna kohe kindlasti ei viitsi ja küllap saan nende käikudega kah hakkama. Helistasin ja panin aja kinni ja käisin ära. Ja no tõsiselt, hirmul on suured silmad – palju kiiremini ja lõbusamalt läks, kui oleks arvanud.

Läksin täna kella kaheksaks kohale, maksin raha ära, kästi minna alla istuma ja õpetajat ootama. Kui talle mainisin, et ma olen pärast eksamit ainult automaadiga sõitnud, ajas ta välja automaatkäigukastiga õppeauto ja läksime säästlikku sõitu tegema – kõigepealt maanteel, siis linnas. Ja õpetaja ise oli selline naljahammas, et ma pool ajast lihtsalt irvitasin. Küsisin hiljem järele, tema nimi oli Peeter. Selline lendlevate hallide lokkidega. No tõsiselt hea algus hommikule!

Üheksaks olime koolis tagasi, siis oli teooria osa, mida rääkis Agu. Oli ka täitsa põnev ja tore. Siis turvahall ja praktiline pool, samuti Agu juhatuse all. Saime proovida kokkupõrget postiga kiirusega 7 km/h. Õpetati laste turvahälli ja tooli kinnitama. Lõpetuseks saime autoga üle katuse käia ning pea alaspidi turvavööd lahti teha, et siis esiaknast välja ronida. Kõigepealt pidi jalad ja ühe käe lakke toetama, siis teise käega turvavöö lahti tegema ning lõpuks nii aknast välja ronima, et jalad ees ja kõht allpool. Jääks see kõik nüüd meelde ka ja annaks jumal, et mul seda teooriat reaalsuses kunagi vaja ei läheks!

Lõpetuseks läksime libedarajale. Sealsed harjutused läbisin koos nende ainsa naisõpetaja Kristinaga – tuli välja, et meie lapsed käivad ühes lasteaias ja ta teadis täpselt, mis autoga me sõidame ning et mind ta pole selle roolis näinud :D Algul samad harjutused, mis kahe aasta tagusel libedakoolitusel, lõpetuseks keerulisem manööverdamine. Kartsin küll, et kuidas ma nende käikudega oskan, aga mingi asi on tõesti käe sisse jäänud – uue mõnusa diiselautoga ja päevavalges sain täitsa hästi hakkama (võrdlus siis veebruarikuise pimedasõiduga, kus ma bensiinimootoriga auto alustuseks mitu korda välja suretasin). Isegi niivõrd hästi, et tekkis esimest korda suisa isu meie uue pereauto rooli istuda ja veidike käikudega sõitu katsetada, millest ma senini kategooriliselt keeldusin. 1997. aasta Volvo V40 ei ole küll ilmselt nii sujuv sõidukogemus, kui Aide uued autod, aga noh… Ma vähemalt tahan proovida, seegi on suur asi.

Piduriteemat (ABSiga ja ilma) meelde tuletada oli igati asjakohane ja ehk jääb seekord paremini meelde ka. Võrreldes kahe aasta taguse kogemusega tundsin ennast seekord igatahes kindlamini.

Kella kaheks oli kõik läbi, nii et jõudsin veel pooleks päevaks tööle ka.

Ühesõnaga koolitus oli tore, õpetajad olid toredad ja nüüd jääb üle veel vaid load välja vahetada.

Kuna juhtus aga nii, et ma sain 17. septembril kirja, et mu ID kaardi kehtivus on lõppenud, ei ole mul praegu kehtivat dokumenti, mida ARKi kaasa võtta :P Kihutasin küll pärast teavituse lugemist kohe enne tööle minekut KMA kontorist läbi ja taotlesin uue kaardi (isegi pilt sai seekord putkas normaalne – milliseid imesid teeb näoilmega see, kui su süles ei karju parajasti 10-kuust titte :D ), aga kätte saamisega läheb ju aega… Nii et ma pean ARKist kõigepealt uurima, kas ma saan lube vahetada, kui ID kaardi kehtivus on läbi ja uut pole veel käes. Samas esimene juhiluba kehtib ju 4. oktoobrini ja see on ka pildiga dokument, nii et võiks ju. Ja kui ma oma uue ID kaardi kahe nädalaga kätte saan, siis jõuan veel enne lubade kehtivuse lõppu ARKi ka. Eks näis :)

Igal juhul on suur rõõm, et autokooliga on nüüd tõesti kõik!

Mar 112014
 

Kui ma 2012. sügisel load sain, läksin Norrasse enne kella keeramist ja pimedasõit jäi seega tegemata. Mingil hetkel pärast viimase sügise kella keeramist isegi helistasin õpetajale ja uurisin pimedasõidu kohta, aga siis jäi asi selle taha, et Abikaasa polnud veel Eestis ning emaga sobivate aegade klapitamine lükkus muudkui edasi, kuni ununes üldse. Ja siis tuli lumi maha, ei tahtnud libedaga sõita :D

Aga nüüdseks on lumi ammu läinud, õhtud lähevad järjest valgemaks ja load saavad septembri lõpus läbi. Seega ei andnud asja enam kuskile lükata – eile helistasin ja juba täna õhtul sai sõitma mindud.

Peale minu oli veel kaks õpilast, nemad küll nö tavapärased, kes alles lube tegemas olid – ideeliselt peaks pimedasõidu ju enne lubade kätte saamist ära tegema. Tegelikkuses on oluline see, et asi oleks tehtud selleks ajaks, kui toimub esmaste lubade välja vahetamine.

Olin närvis, sest pole pärast ARKi eksamit kordagi käikudega sõitnud. Õnneks sain hakkama – kohmakas kogu see värk muidugi oli ja enne esimest liikuma saamist suretasin kolm korda auto välja. Olin täiesti unustanud, kaua sidurit all hoidma peab ja kippusin seda liiga vara lahti laskma.

Sõit ise seisnes selles, et läksime kuskile linna äärde väiksema rahuliku maantee peale, alustuseks harjutasime hämaras lihtsalt möödasõitu, hiljem täitsa pimedas möödasõitu koos õigeaegse kaug- ja lähitulede vahetamisega. Õpetajal oli teine auto kaasas, kes siis kogu aeg meiega kaasa sõitis ja “möödasõidetavaks” oli.

Isegi kiita sain :D Seda küll enne reaalset sõitu, kui õpetaja küsis igasugu teoreetilisi küsimusi pimedas sõitmisega kaasnevate nõuete kohta ja mina kõigile küsimustele muudkui vastuseid pakkusin. Ega mina ka midagi kindlalt ei teadnud ja võtsin neid vastuseid õhust – värsked õpilased oleks pidanud teoreetiliselt paremini mäletama.

No igal juhul tehtud see sai ja rõõm on suur – ei olegi käike päriselt ära unustanud. Lõppastme koolituse tahaks aga igal juhul automaatkäigukastiga teha, kui ma selleks ka Tallinna minema pean. Kõigepealt küsin muidugi Aidest, äkki saab seal ka. Automaatkäigukastiga õppesõiduauto on neil igatahes olemas, aga ma ei tea, kas nad seda lõppastme koolitusel kasutada lubavad. Tean vaid seda, et OÜ Autosõidus saab valida automaatkastiga auto, kui ennast selle roolis kindlamalt tunneb… Mis just minu puhul nii ongi :) Mul polnud õrna aimugi, et sihuke asi võimalik on, aga Lontuga viimati kokku saades tuli jutuks ja tema ütles, et tegi – ei ole probleemi ja load saab ikka täiesti tavalised.

Nii et kui vaja, lähen Tallinna. Ainult et kui seal on lisaks ökonoomse sõidu koolitus, mis sisaldab linnasõitu, siis äkki oleks ikka ohutum Pärnus ja käikudega, sest Tallinna liiklus mind just ei eruta :D

Eks peab uurima, aega veel õnneks natuke on ja rahalist seisu arvestades ma praegu kohe nagunii lõppastme koolitust teha ei saaks. Vähemalt ühe sammukese olen nüüd sihtmärgile lähemal. Juhhei!

Dec 182012
 

Kõigi eelduste kohaselt elame siis, kui mu load kehtivuse kaotavad, endiselt Norras. Lube tuleb vahetada seal, kus parasjagu püsivalt elatakse, seega saan uued load juba Norra omad. Lubade vahetus pidavat siin lihtne ja odav olema, nii et pole probleemi.

Siit loen, et kui jälle püsivalt Eestis elada, saan oma Norra load ilma igasuguste eksamiteta Eesti omade vastu vahetada. Võimalik, et nad käsivad mul alustuseks lõppastme koolituse ära teha (Norras sellist asja pole), aga seda võin ju teha kah.

Kuna Norra load kehtivad mu teada 70a, siis tekib muidugi küsimus, mis mõtet mul neid üldse vahetada on – kui ma peaks ka saja-aastaselt veel elus olema, siis vaevalt et ma enam autot juhin. Ega ma ei tea, kuidas Eestis sellesse suhtutakse, kui püsivalt välismaa lubadega sõita… Siin on küll kirjas, et EL liikmesriigi lube ei pea välja vahetama enne, kui kehtivus lõppeb – ma eeldan, et Norra kui Euroopa majanduspiirkonna liikmesriigi lubadega on sama teema. Hoiaks riigilõivu pealt kenasti kokku või mis :) Samas foto muutub mingil hetkel äratundmatuks :P

No üldiselt ma leian, et  kõige targem oleks vaadata jooksvalt – kui load hakkavad läbi saama, eks siis vahetab seal, kus parasjagu olen. Kui Norra lubadega jälle Eestis elan, küll siis aega uurida, kas peaks need Eesti omade vastu vahetama või mitte. AGA.

Üks küsimus on veel. Nimelt on mul tegemata pimedakoolitus, mis nüüd Eestis kohustuslik. Seaduses kirjas, et kui teed lube suvel, ei pea seda kohe tegema, võib hiljem. Aga tõenäoliselt satungi nüüd Eestisse ainult suvel :D Huvitav, kas on mingi võimalus, et ARK tuleb tagantjärele lube kehtetuks tunnistama, sest esimene pimedaperiood möödas, aga pimedakoolitus ikka tegemata? Äkki peaks hoopis kindluse mõttes igaks juhuks kohe oma load Norra omade vastu välja vahetama, siis langeks see probleem ära :D Aga ma pean tunnistama, et hästi ei viitsi… Kui ma võin praegustega sõita, las nad siis olla, kuni kehtivad.

Peaks ilmselt ARKi kirjutama ja küsima, aga ei taha seal ju ilmaasjata tähelepanu juhtida, et vaadake, mul pimedakoolitus tegemata ja ei saa ilmselt teha ka. Äkki võtavadki kuradid load käest ära, seda küll ei tahaks :D

Mm, lugesin just, et lihtsalt lõppastmekoolitusele (ja seega Eestis lube vahetada) enne ei saavat, kui pimedasõit tehtud. Kui see on ainus piirang, siis pole mul muidugi vaja muretseda – kui peaks olema, et kolime varem Eestisse, siis teen mõlemad koolitused ära, kui oleme Norras, siis siin ei nõuta kumbagi.

Oct 202012
 

Juhtimisõiguse sain juba kaks nädalat tagasi, load tõin ära alles mõned päevad tagasi ja autorooli lasti mind lõpuks eile :D Käisime vanaema nõudmisel lastele kindaid ostmas ehk sõitsin Maist Lepa keskuse juurde ja hiljem koju tagasi. Parkisin ja puha. Esimene parkimine toimus väga viisakalt, valisin kolmest vabast kohast keskmise. Ema ei lubanud kaugemale sõita (tal see silmamõõt auto nina suhtes sama halb kui mul) ja kuna tema pisike auto jäi kenasti joonte vahele, ei hakanud edasi ajama kah :D

Samal õhtupoolikul läksime turvatoole Norrasse saatma. Seekord juba kõrgem pilotaaž – kõigepealt Kaubamajakasse, kus saime teada, et suuremaid pakke on kergem Lepa kontoris pakkida, seega jälle sinna… Ja lõpetuseks veel Maximast ka läbi. Viimases parkisin julgelt suisa kahe auto vahele ja väga täpselt, nii et õppesõidu tunnid, nagu näha, mööda külgi maha pole jooksnud :D

Aga emal on muidugi pisike auto ja automaatkäigukast, nii et kõik oli superlihtne.

Ahjaa, esimest korda rooli taha istudes tõstsin selle esimese asjana kõrgemale, mille peale ema kah rõõmustas, et näe, nüüd mahuvad jalad paremini ära ja näidikud pole enam ka rooli taga peidus. No keegi oli talle neli aastat tagasi öelnud, et rooli liigutada ei saa ja nii ta siis sõitiski kõik see aeg, aga Jüri mulle ikka õpetas rooli tõstmist – ega oma aruga poleks küll osanud, nii et jällegi, õppesõidust oli kasu :D

Sain ema isegi nii kaugele, et kui ta järgmise nädala alguses kaheks päevaks Tallinna läheb, võin ma ÜKSI autoga sõita, mul vaja kõik need riided ja muu kraam ju ära viia, rohkem ei anna seda enam kuskile lükata.

Nagu arvata võite, olen hirmus rahul. Kuskile sõites pean teekonna muidugi eelnevalt läbi mõtlema, aga saan täitsa kenasti hakkama :) Nagu päris! Uskumatu, ma oskan autot juhtida :D

Oct 052012
 

Oh, see on täiesti uskumatu, ma olen nii üle mõistuse rõõmus, et täitsa lõpp kohe. Üheksa kuud kestnud saaga sai lõpuks ometi läbi!

Väga emotsioonaalne nädal on olnud.

Kirjutasin reedel, et lähen laupäeval Kaidiga sõitma, saab ehk ARKist varasema eksamiaja välja lunida, et kolme nädalat kannatama ei peaks. Seletasin neile seal kenasti, et oleks vaja kähku Eestist ära kolida, kolm nädalat on hirmus pikk aeg, ehk saaks varem. Vastati, et tavaliselt küll korduseksamiteks reservaegu ei anta, aga hea küll, sel reedel siis. Täpselt nädal aega pärast esimest eksamit, mis on absoluutne miinimum, et üldse uuesti teha saaks.

Ja siis teatas Abikaasa, et tal on kõik raha autoremondile läinud, nii et ta enne novembrit meile korterit üürida ei saagi. Nojah, eks. Ja siis ma hakkasin juba muretsema, et ehk olekski pidanud kolme nädala pärast aja võtma, oleks saanud rohkem harjutada. Samas ma just väga tahtsin, et saaks asja kiiremini kaelast ära, nii et olin siiski varasema aja üle rõõmus.

Niisiis toimus terve nädal aega intensiivne harjutamine. Laupäeval ja pühapäeval käisin Kaidiga sõitmas, esmaspäeval ja teisipäeval oma õpetajaga, kolmapäeval kõigepealt Kaidiga ja siis ühe teise õpetajaga, neljapäeval jälle oma õpetajaga.

Kaidiga oli alati üks marsruut – minu juurest otse ARKi, keerasin sinna korraks sisse, sest pärast radade maha joonistamist olen seal mitu korda vigu teinud, siis edasi maantee peale mitte kõikumist ja sujuvat pidurdamist harjutama :P Kuna Kaidi oli omal ajal eksamil sõitnud seda teed pidi, mis sealt kusagilt Sauga kandist Vana-Pärnu poole läks, siis sõitsimegi kogu aeg sealt ja harjutasime Vana-Pärnus ümber nurga tagurdamist ka. Ei tulnud eriti välja, ajas ikka tigedaks küll.

Ema oli see, kes soovitas ka mõne teise õpetajaga sõitma minna – tema oli omal ajal viie erinevaga sõitnud ja igaüks olevat midagi erinevat õpetanud. Helistasin siis paljukiidetud Ritale, no selle mõttega, et naised ehk oskavad naistele paremini selliseid asju selgeks teha. Tuli välja, et tema enam ei õpetagi, küll aga soovitas ta mulle Neemet, kes vanasti töötas Aides, nüüd on Gobusis. Ma siis panin ühe aja Neeme juurde ja oh sa, ta oli tõesti suurepärane. Vaadake, mul pole mitte ühtki etteheidet oma õpetajale, ta on ka väga hea – rahulik ja oskab seletada ja nii edasi. Aga tõesti, värskendav oli sõita kellegi teisega. Tagurdasime vähemalt ümber seitsme erineva nurga, tegin Neemega kõik korrad ilusti ära ja lõpetasin tunni ülimalt positiivse enesetundega.

Oma õpetajaga sõites harjutasime ka peamiselt seda õnnetut tagurdamist ja lõpuks hakkas täitsa korralikult välja tulema.

Neljapäeva varahommikul ärkasin hambavaluga. Mul on korduvalt varemgi nii olnud, et ülevalt pool suud tuikab ja pole õieti aru saada, mis hammas. Kuna see oli varem üsna väike valu ja kadus õige pea, siis ei pööranud tähelepanu. Aga nüüd oli valu tugevam. Kusjuures üldse mitte meeletult hull, aga ma olin kogu sellest eksamieelsest pingest omadega nii läbi, et valasin pisaraid. Läksin siis hambapolikliiniku esmaabi järjekorda, peaaegu kaks tundi sain passida, selle aja jooksul jõudis valu tuimemaks minna. Olin juba välja mõelnud, et ilmselt on probleem jälle selles esihambas, millega mitte väga ammu hädas olin.

Millal see oli, eelmise aasta alguses vist, kui ma hambaarsti juurde tohutuid summasid jätsin ja kõik esihambad korda teha lasin, kevadeks vist said korda. Ja siis millalgi mitte väga palju hiljem hakkas üks hammas valutama, nii et käisin esmaabis, siis oma arst tükk aega ravis ja lõpuks ütles, et tema nüüd rohkem midagi teha ei saa ja kui peaks jälle valutama hakkama, siis pean hambapolikliinikus tipuravi tegema. Nojaa, ja see õnnetu hammas, millele juba niigi kõvasti kulutanud olin, oli jälle hell.

Kui lõpuks kabinetti sain, siis piisas arstil ainult viimase tehtud pildi vaatamisest, et kinnitada – hamba all on põletik. Juurekanal polevat olnud lõpuni täidetud ja korralikult puhastatud, polevat ime, ütles ta. Ütles ka, et tipuravi küll veel vaja pole, tuleb kangema lahusega puhastada ja kanal korralikult ära täita. Ja mitte ainult see, vaid kõrvalolev hammas ka uuesti teha. Esialgu tegi ta lihtsalt augu lahti ja pani mingi rohu sisse, et see maha rahustaks. Oleks saanud pakkuda mulle tänaseks aega, sest keegi oli ära öelnud, aga see oli täpselt mu ARKi eksamiga ühel ajal. Järgmine vaba aeg oli tal novembris, ühe teise arsti juurde sain lõpuks 17. okt. Minu küsimuse peale, kas siis tõesti kellegi juurde varem aegu pole, vastas ta, et igaühe juurde ei tahaks mind saata. Nojaa, see vähemalt on hea, siis on kindel, et nüüd tehakse korralikku tööd. Igatahes – kui ma kuulsin, et vaja jälle pikalt arstil käia ja järjekorrad nii pikad (rahalisest poolest rääkimata), siis nutsin seal hambaarsti kabinetis kah peatäie ja nuuksusin veel pool teed kojugi.

Eks mul oli lihtsalt sellest läbikukkumisest ja suurest harjutamisest päris suur stress. Kolmapäeva hommikul ärgates olid randmed valusad, tegelikult terved käed ja ülejäänud keha ka… Neljapäeval endiselt. Ilmselt ikka sellest pingest ja kramplikust rooli hoidmisest :) Ühesõnaga – ma ise ei saanud arugi, KUI suur pinge oli, aga hambavalu andis võimaluse selle kõik välja elada. Kui ma siis pärast hambaarsti õppesõitu läksin, olin nii tuim, et ei suutnud millegi peale vihastada ega närvi minna :P

Ja teate, ma arvan, et just tänu sellele eilsele pisardamisele olin ma hiljem nii rahulik. Enne eelmist eksamit läksin närvi alles neljapäeva õhtul, reede hommikul ei suutnud süüagi. Seekord olin närvis kogu nädala, aga eile rahunesin maha, täna hommikulgi olin veel rahulik ja söök mahtus sisse. ARKi poole sõites ja seal oodates läksin muidugi ikka närvi ka, hoolimata aeglasest hingamisest ja positiivsetest enesesisendustest ja kõigest muust.

Kui me Kaidiga ARKis käisime, siis näitas ta seal üht teenindajat, punapäist naist, kes oli kunagi tema eksamineerija olnud. Minule oli see tuttav nägu, ta oli siis ka letis, kui ma teooriaeksamit tegin, panin pärast tema juures sõidueksami aega kinni, ta oli hästi tore. ARKist ära sõites nägin seda eksamineerijat ka, kes mind läbi kukutas, Kaidi ütles, et tema teada olevat see kõige rangem.

Nojaa, istusin siis täna ja ootasin oma aega. See tore naine oli jälle letis ja mina mõtlesin, et küll on kahju, ma nii tahaks, et ma saaks temaga eksamit teha. Ja teate mis? Viis minutit hiljem tõstis ta letile sildi “pöörduge kõrvalletti”, kadus korra taharuumi, tuli siis tagasi ja hüüdis minu nime :D

Oh, ja ta oli lihtsalt NII tore. Kohe alguses võttis mul enamiku pingest maha. Ütles alustuseks ära, mis ülesanded eksami ajal teeme – piiratud alal tagasipööre, parkimine ja estakaad. Tuletas meelde kõik olulised asjad, mida peaks jälgima – tee andmine, pööretel paiknemine jne. Ütles, et maantee peal 70 alas tuleb sellega ka sõita, aga kui 90 alas maksimumiga ei julge, siis 80 sobib ka :D Andis mulle võimaluse paar minutit niisama sõita, et saaksin autoga tutvuda.

Läksimegi siis maantee peale, Sauga ringilt keerasime esimesel võimalusel paremale, sinna Kilksama poole. Tegin oma piiratud ala tagasipöörde ära ja läksime linna tagasi. Ütles kohe ära, et maanteesõiduga mingeid probleeme pole. No tõepoolest, ma olin Kaidiga hoolega harjutanud teel püsimist, sujuvat käiguvahetust ja pidurdamist.

Tallinna mnt-lt keerasime korraks mingi foori juurest vasakule ja sõitsime tibake Ülejõe kandis ringi, siis läksime üle silla, sõitsime natuke keskinna ja ranna kandis, parkisin Rüütli tänaval diagonaalsete joonte vahele… Ma kipun tihti liiga vara või hilja keerama ja joontega mitte paralleelselt jääma, õnneks jäin kenasti joonte vahele ja väga viltu ka mitte. Nina ei jäänud ka õnneks äärest väga kaugele – mul õpetaja ikka hirmutas varem, et ei tohi äärekivi pihta minna, ma siis ei julgenud väga edasi sõita.

Ükskord panin jalakäijaid sebral alles viimasel minutil tähele, ükskord peatusest välja sõitvat bussi ka alles viimasel minutil… Aga mõlemal korral sain kenasti pidama. Välja suretasin auto ühe korra, parkimise ajal. Paar korda ununes käik õigel ajal vahetamata, mõned pöörded olid tiba liiga järsud… Aga üldiselt tegin kõik kenasti ära, mingeid suuremaid vigu polnud. Ja no see eksamineerija oli lihtsalt nii tore, et me jõudsime temaga ka niisama juttu puhuda.

Estakaadi tegime tagasi jõudes viimase asjana ja see tuli suurepäraselt välja.

Ja nii see eksam tehtud saigi :D Pool edukast sooritusest oli kindlasti tänu sellele, et eksamineerija nii tore oli, tegelikult ka. Kusjuures see, kellega ma esimest korda tegin, mul pole tema kohta ühtki halba sõna öelda, ta polnud üldse kuri ega põhjendamatult range ega midagi. Oli täiesti normaalne ja seletas pikalt ja kenasti kõike. Ma ise olin siis rohkem närvis ka. Aga nüüd see naine lihtsalt oskas maha rahustada ja tänu sellele sõitsin kohe paremini.

Hommikul enne eksamit sadas ja nüüd hiljem on ka praktiliselt kogu aeg sadanud… Aga see tund aega, kui ma eksamit tegin, ei sadanud tilkagi.

Vaat selline nädal siis. Ja selline eksam. Päris uskumatu tunne, et ma sellega lõpuks tõepoolest ühele poole sain!

Nüüd saan keskenduda elamise kokku pakkimisele – lapsed lähevad homseks ema juurde, et ma saaks rahus koristada. Kolmapäeval kolime ema juurde ja oleme seal siis nii kaua, kuni Norrasse lendame. Millal see täpselt juhtub, ei tea… Hambaarstiga jäi kokkulepe, et kui keegi peaks aja ära ütlema, siis ta pakub seda mulle – ehk õnnestub ikka enne kaht nädalat aeg saada. Ja kui ei saa, siis ehk pole see ikka nii pikaajaline protsess, ehk saan uue aja veidi kiiremini ja siis korda ka. Ja ehk leiab Abikaasa sobival ajal sobiva korteri.

Ma väga-väga loodan, et Plika sünnipäevaks oleme Norras. Ma tõesti väga loodan.

Sep 282012
 

Kukkusin ARKi eksamil läbi. Olevat maanteel liiga palju kõikunud ja kiirusepiirangute ajal liiga viimasel minutil ja järsult pidurdanud ehk mitte autot piisavalt valitsenud. Njaa, sõiduõpetaja on ka selle kõikumise kallal võtnud. Kusjuures ise ei saanud täna arugi, et oleks midagi nii hullusti olnud.

Kuna maanteesõit oli esimene asi ja me sealt ikkagi ka linna sõitsime, siis eeldan, et kui oleks ülejäänud asjad ekstra hästi teinud, oleks ehk läbi saanud… Aga no ma suutsin ümber nurga tagurdamise ka p*rse keerata. See pole kunagi mu tugev külg olnud :D Esimene kord sõitsin muru peale ja teine kord keerasin liiga palju rooli, nii et tagumine ots läks vastassuunavööndisse. Eksamineerija siis kommenteeris, et see on ju nii lauge nurk, miks sa seda rooli nii järsult keerasid… Sellepärast, et jah, HARJUTASIME me alati selliste tänavanurkade peal, kus ei olnud midagi lauget, alati sain õpetajalt võtta, et rool tuleb kohe lõpuni keerata… Ja ma tõesti ei suutnud täna seal mõelda, et vohh, see nurk siin on nüüd laugem, tuleb keerata tasakesi. Blah.

Rismikel olevat vahel liiga kaua mõelnud. No ja kirsiks tordi peal, kui linna poolt ARKi tagasi keerama pidime, siis ma suure ähmiga sõitsin mööda. See on üldse üks tobe koht, millega alati hädas olin, ohutussaared ja õige paiknemine ja… No ma enam-vähem juba sain selgeks, siis joonistati mingi hetk rajad maha, mis oleks pidanud asja lihtsamaks tegema, aga viimati õppesõidus ma näiteks keerasin kogemata vale raja peale, liiga vara… Nüüd siis vaatasin, et jumala eest sellele ei keeraks ja sõitsin õigest kohast mööda. Sain muidugi kohe foori alt tagasipöörde teha, aga jah.

Ühesõnaga… Peale selle ümber nurga tagurdamise tundus ülejäänu mulle endale üsna okei olevat, aga nagu näha, siis ei olnud. Ja kõige nõmedam on see, et kui enne oli eksamijärjekord kaks nädalat, siis nüüd juba KOLM. Kui ma paberivabast ARKist vaatasin, siis üks aeg oli nüüd järgmisel kolmapäeval, aga seda ma ei saanud võtta, sest nädal peab vahet jääma, no see on nüüdseks juba läinud ka. Niisis hetkel on esimene vaba aeg alles 19. okt. Argh. Mul pole raha, et iga nädal muudkui õppesõidus käia, juba korduseksam üksi tekitab miinuse. Mida pikem aeg eksamini, seda rohkem ma unustan… No ma lähen homme Kaidiga sõitma, siis ehk saame ARKist läbi käia ja ma vaatan, äkki koha peal saab kellegi ära rääkida ja mingi aja kiiremini…

Ma nii lootsin, et ma pole 19. oktoober enam Eestiski. Ehkki jah, lennupiletid ostetud pole, aga kolm nädalat kannatada on lihtsalt piin. Niigi vastik, et läbi kukkusin ja uuesti proovimiseks nii pikalt ootamine ainult hõõrub soola haavale. Oleks nii tahtnud seda kolmapäevast aega – harjutanud nädalavahetusel Kaidiga, nädala alguses veel õpetajaga… Aga nojah, kui nüüd tõesti ei saagi enne 19. oktoobrit, siis ilmselt katsun lihtsalt vahepeal Kaidiga käia ja õpetajaga sõidan ikkagi alles viimased päevad enne eksamit.

Masendav.

Sep 122012
 

Enamik noist kahest blogivabast nädalast on muidugi meelest läinud – hea seegi, et FB-st mõned mälestused siia kopeeritud sain. Aga katsudes veel meelde tuletada asju, millest võiks rääkida, siis…

Laupäeval käisime ema ja lastega raamatukogus, seal oli vanavanemate päeva puhul meisterdamine. Ema meisterdas Plikaga ja mina Poisi eest :D Äge oli see, et ma õppisin paberist kinkekotti tegema. No ma teadsin, et see pole raske, aga polnud päriselt kunagi näinud, kuidas see käib, oli tõesti lihtne. Mul on muidugi aastakümnete jagu kinkekotte kapis ootamas, nii et reaalset raha kokkuhoidu siit minu jaoks ei tuleks… Aga isetegemise rõõm on suur!

Pärast meisterdamist käisime lastele uusi ID kaarte tegemas. Poiss on praegusel neljakuune ja Plika passifoto on vist umbes vanusest 1,5 aastat. Nüüd ju pikemaks ajaks minek, vaja ikka oma näoga dokumente. Mõtlesin küll algul passipildid fotograafi juures teha, aga no see neli euri (korda kaks last) on mõttetult suur summa mu meelest, Pärnus pole ju seda poodi, kus ma kunagi töötasin ja kust ma raudselt ka praegu odava hinnaga pildid välja meelitaks… Seega otsustasime putkapiltidega õnne proovida.

Plikaga polnud probleemi, panime põlvili toolile, vaatas kenasti õigesse kohta ja pildid said täitsa normaalsed. Poisiga oli aga pikk jant ja mina oleks üldse alla andnud ning siiski fotograafi juurde läinud, õnneks sattusin Plika avaldust sisse andes sümpaatse teenindaja peale, kes meile appi tuli ja ka Poisi pildi välja meelitas. Nüüd on vaja ainult meili oodata ja järele minna :)

Eile öösel hakkas Plikal kõrv valutama, minul kurk. Jube päev oli – kurguvalu sain küll soolaveega kuristamisega vähemaks, aga siis hakkas pea valutama… Lõpuks oli kurk okei, pea lihtsalt paks ja kehas nii kohutav väsimus sees, minu puhul kindel haiguse tundemärk.

Kurguvaluga on tavaliselt nii, et kui see ka päeva jooksul ära kaob, siis tavaliselt tuleb öösel jälle tagasi. Siunasin just endamisi, et pidi see haigus just nüüd tulema, kui ARKi teooriaeksam ukse ees… Aga oh imede imet, läksin eile õhtul üsna vara magama ja täna hommikuks oli enesetunne suurepärane!

Äratus oli meil täna üüratult varajane, sest mul oli vaja enne kella üheksast eksamit veel Poisiga perearstikeskusest läbi käia, et vereanalüüs ära anda. No see rutiinne, raua ja ma ei tea mille veel kontrollimiseks. Niisiis tõusime kell seitse ja startisime veidi peale kaheksat. Verekabineti ukse taga oli hiigelpikk järjekord, aga ema väitis, et lastega lubatakse alati ette ja no ma siis ka läksin ja palusin, et nad mind vahele laseks. Saime :) Ja see oli suisa hämmastav, kui rahulikult Poiss käitus – ei virinat ega rabelemist. Lasi kenasti sõrme otsa sutsu teha ja seda pikalt pigistada, kuni vajalik kogus verd väljas. Ise vahtis samal ajal ringi ja oli üsna rahulolev.

Siis viis ema mu ARKi. Oli täpselt parasjagu aega, et putkas pilt ära teha (sai samasugune punnsilmne nagu ID kaardigi peal, aga kui ID kaardi pilt on igas mõttes õudne, siis juhilubade oma on lihtsalt kole :P) ja pärast mõnd minutit ootamist saigi lahendama hakata. Kahte küsimust polnud varem näinud, isegi kuue puhul suutsin kokku kahelda, aga valesid vastuseid sai õnneks vaid üks – no ma miskipärast arvasin, et rehvide kulumine ei saasta keskkonda :P Aga tõepoolest, nagu ema pärast kommenteeris, nendest eraldub ju selle kulumise käigus sodi…

Sõidueksami aja sain alles 28. septembriks. Nüüd on küsimus, kas ma julgen enne lennupiletid ära osta, kui eksam reaalselt tehtud… No kuni Abikaasa pole meile korterit leidnud, seni ma nagunii pileteid ei osta, nii et eks mõtleb uuesti, kui reaalne vajadus tekib. Odavaid pileteid saab umbes kaks nädalat ette ostes, nii et õnneks see aeg pole ka väga pikk. Kuu lõpus pean küll ema juurde kolima, sest ühe äärmiselt toreda inimesega on praeguseks kokku lepitud, et oktoobri algusest kuni meie tagasi tulekuni elab siin tema. No igatahes, pöidlad pihku… Et kõik sujuks.

Pärast eksamit käisime veel Plikale kingi otsimas. Kevadised kinnised kingad, õigemini botased, olid väikseks jäänud ja suuremat numbrit, oh õudust, ei oodanudki sahtlis. Plika käis viimased päevad õues kummitallaga sussidega, mis talle veel tibake suured (Liis, sina tead, need mustad, olid ju Jossu omad?). Ja minu rahalise seisu juures ta oleks võinud nendega veel mõnda aega käiagi… Õnneks lahke vanaema lubas lapselapsele kingad osta.

Port Arturites (ABC King ja Walking) polnud mitte midagi, ei valikut (kinnine ilma voodrita viisakal määral vettpidav kevad-sügisjalats) ega ammugi õiget numbrit (26). Kaubamajaka ABC King ja Shu olid sama tühjad, aga NS Kingas oli nii mitu paari valikusse sobivaid jalatseid kui ka äärmiselt toredad müüjad, lisaks tunduvalt paremad hinnad. No ei ole normaalne mu meelest, et LASTE jalatsid €50 maksavad. Saime miski €24 eest botaselaadsed üsna kenad kingad, mida ka Poiss hiljem kanda saab. Mis me küll ilma vanaemata teeks…

Teguderohke hommikupoolik kurnas lapsed mõnusasti välja, nii et panin nad kella ühest magama – Plika ärkas nelja paiku ja Poiss veel hiljem. Ja just sel ajal, kui ma õndsat rahu nautisin, saabus veidi enne kella kahte kõigi aegade parim meil, mis teatas, et mu blogi on nüüd üleval. No tõesõna, ma olin ikka METSIKULT rõõmus.

Millalgi õhtupoolikul avastasin, et pilte ei saa üles laadida ning kuna minu teadmised taolise probleemi lahendamisest piirdusid vaid sellega, et WP-content kausta permissions peab olema 755 ja seda see ka oli, siis kirjutasin jälle Netpointile ja kolme minuti pärast saabus vastus: proovige nüüd. Otse loomulikult töötaski kõik laitmatult. Issand, kui imeline!

Ühesõnaga jah. See on nüüd kümnes postitus, mis täna üles sai. Ma arvan, et natukeseks on ehk rahu majas. Vähemalt homseni :D

Oh, kui hea on. Blogi on tagasi! Jajah, ma saan aru, et ma kordan ennast. Aga no tõesti. Ekstaas!

Sep 122012
 

19. august. Pesin ja tükeldasin just maheringilt saadud salatit. Ühe lehe pealt leidsin mõnusa limuka. Tuli meelde hiljutine Hessi ussipaanika. Muigasin mõnusalt. Antud kontekstis oli see limukas äärmiselt sümpaatne. Ta kolib nüüd edasi mu kompostihunnikusse :P

28. august. Mõnulesin köögis arvuti ja kohvitassi taga, peaaegu neljane plika ehitas toas puidust juppidest raudteed ning kahene poiss otsis sealsamas diivanil laste lauluraamatust mootorrataste ja autode pilte. Noil puhkudel mulle tundub, et ma olen lastekasvatusega päris hästi hakkama saanud :D Nüüd ronis poiss mulle raamatuga sülle ja plika tuli nõudma, et tahab õue seebimulle puhuma minna. Lähen mullitajat otsima!

Ja sama kirjutise kommentaaridest:

Huvitav, kas peaks objektiivsema pildi huvides mainima ka tunni-paari tagust seika, kus poiss ehitas konstruktorist autosid, plika tahtis lõhkuda, poiss ei lubanud, plika tiris poissi särgist, poiss virutas plikale vastu pead, plika virutas vastu ja tiris veel, lõpuks lükkas poisi pikali… Oi seda kisa! Aga lõpuks nad leppisid ära, tegid kalli ja pai, plika palus kenasti vabandust. Kõik ei ole veel kadunud :D

/—/

Jätkates tänase päeva ülevaadet: kui lapsed kahe paiku lõunaunne jäid, korkisin lahti oma lemmiku õunasiidri ja lugesin “Minu Sitsiiliat”, kuni uni peale tuli, siis kolisin diivanile tukastama. Poiss ärkas millalgi, tuli elutuppa, pugistas naerda ja hakkas mulle diivani peale mänguasju vedama. Mingi hetk ärkas plika ka ja siis nad mängisid koos… Mina tukkusin edasi. Lõpuks tulid neile sõbrad külla – üritasin lärmi eest magamistuppa varjuda, aga kilked ajasid ikka une pealt ära. Nojah, täna on lihtsalt eriliselt laisk ja unine päev. Ja lapsed käituvad keskmisest paremini :)

29. august. See on ju normaalne, et õhtusöögiks on vahvlid (ikka need mõnusalt krõbedad, vanade raudadega küpsetatud, ehtne vanill maitseks) ja arbuus? Lapsed paistavad igatahes üsna rahul olevat. Ega isegi ei kurda :P

1. september. Mul oli tänaseks mitu potentsiaalset plaani. Viimasele täikale müüma minna näiteks. Või lastega kahe silla jooksule. Aga pole miskit parata, selline hall ja vihmane ilm on otsekui loodud kodus olemiseks. Asjad saab lihtsalt ära anda ja lapsed jooksevad õues iga päev :) Palju mõnusam on kell pool kaksteist hommikukohvi lõpetada ja akna juures vihmarabinat kuulata.

2. september. Peaaegu neljane plika: “Emme, kui ma saan suureks, siis ma lähen lutsukommipoodi ja ostan lutsukommi. Kui ma saan seitsmeaastaseks, siis ma lähen üksinda ja kõnnin autotee peal ja ostan teile kõigile lutsukommi.”

3. september. Tavaliselt ärkab poiss umbes seitsmest, plika kaheksast, mina ajan ennast lõplikult voodist välja 9-10 vahel (rahulikult magada sel ajal muidugi ei saa, aga tukkuda ikka). Täna oli esimene ärkaja plika – kell oli 9.15!!! Tere, kool :D Iga päev võiks nii olla :P

4. september. Lõpetasin just Casino Royale, Bondi-maratoniga peaaegu ühel pool. Minu ainsaks ja õigeks Bondiks jääb siiski Brosnan, kellesse kaheksandas klassis armusin, aga kui tol ajal tundusid vanad Bondi-filmid üsna igavad, siis ca kümme aastat hiljem uuesti vaadates oskan neid juba tunduvalt enam hinnata. Tõepoolest, olgem ausad, süžee poolest on varasemad filmid suures osas etemad – Brosnan alustas paljutõotavalt, aga mida edasi, seda kehvemaks asi läks. Ükski vanem Bond mu jaoks küll pandav ei ole, aga Connery oli igati cool, Moore’i huumor mulle meeldis ja Lazenby polnud ka üldse nii hull, Dalton jättis vist kõige külmemaks. Aga Craig, keda värskelt pärast Brosnani kaotust ei suutnud üldse omaks võtta, meeldis seekord väga (rääkimata sellest, et Eva Green on üks kõige seksimaid Bondi-tüdrukuid ever). Nojah, Quantum of Solace on veel vaadata jäänud ja karta on, et see ebabondilik märul ei meeldi mulle suurt rohkem kui esimesel korral. Skyfall seevastu tundub jälle vana hea Bondi moodi olevat. Ja uus Q on super! Ja ma jumaldan Judi Denchi M-i! Ei jõua ära oodata!

4. september. Nonoh. Sõiduõpetaja arvas, et ma võiks neljapäeval koolieksamit teha. Täna oli vist esimene kord, kus ma ühegi suurema prohmakaga hakkama ei saanud, ehkki jah, see-eest üritasin vähemalt kolm korda foori taga esimese käigu asemel teist sisse lükata ja siis imestasin, miks välja surin… Aga seda ma pole kunagi varem teinud ja ehk edaspidi enam ei tee ka :P Ahjaa, ma KÕIGEST 59 tundi olengi sõitnud. Väikeses Pärnus :P Ja kui keegi tuleb nüüd imestama, et mida sa seal nii kaua sõitsid, MINA sain küll 20 tunniga hakkama, siis ma muutun vägivaldseks, ausalt. Saaks nüüd selle saagaga lõpuks ühele poole :)

5. september. Kui ma esimest korda Quantum of Solace’it vaatasin, siis pidin vist küll väga väsinud olema, sest mitte ükski koht ei tulnud tuttav ette. Ja hämmastaval kombel oli see film palju nauditavam, kui ma oleksin lootnud – vahetult pärast Casino Royale vaatamist omandas tunduvalt sügavama mõtte. Jah, hüplev kaameratöö oli kohutav, jäi vajaka Bondile iseloomulikest detailidest ja üldine süžee oli nõrgavõitu, samas häid kohti oli küllaga, eriti nautisin Bondi ja M-i omavahelist suhtlust. All in all, olen meeldivalt üllatunud, ootused olid väiksemad. Aga kurat, ma loodan, et ma ei pea enam kunagi nägema M-i, kes kodus hommikumantlis kreemi näkku plätserdab. Vaat see oli kõige jubedam koht kogu filmis :D

6. september. Saadan lapsed õue mängima. Mõne aja pärast mõtlen – kuidagi liiga vaikne. Piilun tasakesi ukse vahelt välja. Näen poissi, kes mängib liivakastis ja kuulen plikat, kes ütleb talle: “Tee mulle ka pannkooki.” Panen ukse sama vaikselt kinni tagasi. Need hetked ongi kõige paremad :)

10. september. Päris naljakas oli vaadata filmi, kus peaosades Gossip Girli pahapaha Georgina füüsikunohikust iluuisutajana ja Sex and the City Samantha tema treenerina :D

11. september. Plika kurtis öösel ja hommikul kõrvavalu. Helistasin perearstile, paluti kohe ülevaatusele tulla. Buss tuli graafikust varem, plikal tulid jooksu pealt kingad jalast – korjas need näppu ja jooksis sokkis. Aga jõudsime! Plika sai kõrvatilgad ja kandis need uhkelt väikeses kotis ise koju. Kodubuss oli otse loomulikult minut enne peatusse jõudmist ära läinud, nii oli meil 20 minutit aega, läksime turule. Enne, kui ma jõudsin takistada, haarasid lapsed esimese ettejäänud müüja karbist pohli – oleks te neid hapusid nägusid näinud… Järgmises karbis, kuhu näpud sisse aeti, oli sinikad. Need said siis ära ostetud. Nii meie turulkäik lõppeski – istusime bussipeatuses ja sõime marju. Seiklusrikas hommik. Aga jah, turul käia on üksi tunduvalt ohutum :D

Sep 062012
 

Kuidagi väga ootamatult tuli see autokooli sõidueksam. Ma vist kujutasin ette, et eksamit enne teha ei saa, kui kõik on briljantselt selge ja vigu enam ei tee. Tegelikult on pisivead ju isegi ARKis lubatud. Igatahes arvas õpetaja teisipäevase sõidutunni lõpus, et neljapäeval võiks eksami teha. No näed, mul ju oligi plaanis just neljapäeval viimane töö ja teooriaeksam ka ära teha.

Oligi hea, et konkreetne tähtaeg paika sai, ega enne ei viitsi ju korralikult õppida. Ma olin neid teste lahendanud küll, aga liiklusseadusest oli vaja paar asja üle vaadata, üks konspekt läbi lugeda jne. Põhiline õppimine toimuski kolmapäeval, öösel kella üheks oli kõik kenasti selge.

Kõik koolitööd ja eksam olid meil 64 küsimusega ja valesid vastuseid võis olla neli. Viimasel vahetööl tuli üks viga, eksamil kolm. Aga no teooria puhul mul polnud erilist kahtlust, et läbi saan.

Sõidueksam oli muidugi lõbus. Oli mitmeid olukordi, kus ma polnud absoluutselt kindel, kas käitusin õigesti. Aga läks õnneks. No näiteks seal ARKi juures on hiiglama palju ohutussaari ja foore, seal ma alati mõtlen, kuidas paikneda, kust keerata ja nii edasi… Nii sisse kui välja sõites. Selle koha ma pean minema ja omal käel rahulikult üle vaatama, et ma eksamil pange ei paneks.

Kui me linnast välja Tallinna poole sõitsime, siis pidin pärast 70 ala jälle 50 alasse jõudes tagasipöörde tegema. Ma olen varasematest sõitudest nii harjunud paremale ära keerama ja seal ümber, et ma üldse ei mõelnudki. Keerasin aga aeglustusrajale, sealt paremale ära, siis tegin piiratud alal tagasipöörde ja tagasi linna poole. Tegelikult, ütles õpetaja mulle eksami lõpus, poleks olnud vaja üldse sinna ära keeratagi, vasakult (Sauga poolt vist vms) oleks kergemini saanud. Aga no vahet polnud, valesti ma miskit ei teinud. Ja ühtlasi sai see piiratud ala tagasipööre siis kah kohe ära tehtud.

Pisivigadest – ükskord ei märganud pöörde lõpus jalakäijaid, kes alles teeäärele lähenesid (kui neist mööda sõitsin, oli neil veel paar sammu astuda, kui nad oleks juba seisnud, oleks nad mulle paremini silma jäänud). Ükskord sõitsin mingil lollakal ristmikul välja ja liiga ülekäiguraja lähedale, ehkki oleks pidanud rahulikult ootama, kuni inimesed üle saavad ja alles siis keerama. Kaks korda unustasin reavahetusel küljepeeglisse vaadata (vähemalt suunda näitasin) :D Paar korda paiknesin ühesuunalisel tänaval liiga keskel, oleks pidanud emba-kumba äärde hoidma.

Ja siis muidugi üks selline juhtum oli ka, mille puhul ARKis oleks läbi kukkunud, aga tausta arvestades ei pidanud õpetaja seda vajalikuks. Laialt tänavalt tulles ja silla peale keerates olen õpetajalt kogu aeg võtta saanud, et ma piisavalt paremat äärt kinni ei hoia. See oli mul väga hästi meeles ja ma püüdlikult üritasin hästi ääres püsida. Aga kuidagi ikka vajusin tagasi, siis jälle hoidsin paremale ja… Just siis, kui jõudsin sinna, kus ma oleks pidanud Vee tänavalt otse sillale sõitjatele teed andma, kommenteeris õpetaja: “No mis sa kõigud!” See ajas omakorda minul korraks juhtme kokku ja nii ma hakkasin sillale keerama, selle asemel, et teed anda. Samas – kui õpetaja poleks just sel hetkel rääkinud, siis ma poleks seda viga ka ilmselt teinud. No igal juhul ta halastas mulle.

Ümber nurga tagurdamist muidugi eksamil polnudki, see on mul nõrk külg. Kui see tee, millele ma tagurdan, pole täitsa risti, vaid kuidagi kaldes ja kui seal ääres kasvab veel mingi kuradi puu, nagu on Mere puiesteel Kuursaali kandis, seal mu õpetajale kangesti meeldis lasta toda tagasipööret teha, siis ma raudselt ei keeranud piisavalt tee äärde, vaid jäin noh, Mere pst suhtes kenasti risti. No tõsiselt, mulle tundus peeglisse vaadates, et pole seal mingit teed, ainult roheline kõik. Tegelikult see kuradi puu kuidagi kasvas ja segas. Normaalsema ristmiku peal läheb tavaliselt paremini, ehkki aeg-ajalt ei hinda seda õiget keerama hakkamise kohta ära ja lõpus unustan tavaliselt rattad piisavalt kiirelt otseks keerata, nii et nina läheb liiga palju teisele poole. Aga jah, õnneks me seda eksamil üldse ei teinudki :P

Külgboks tuleb mul viimasel ajal hästi välja, loota võib, et see jätkub. Naljakas on see, et nüüd on pigem diagonaalsete joonte vahele parkimisega raskusi, see tuli varem paremini välja :D Ikka keeran kas liiga vara või liiga hilja ja ei jää joontega paralleelselt… Aga no samas alati on enam-vähem, ega ma ei tea ka, kui kurjad ARKi omad on.

Mm, ma lugesin kuskilt netist, et ühe Pärnu eksamineerija lemmikoht pidavat olema Pärnu hotelli juurest vasakpöörde tegemine, oluline siis õige ristmikul paiknemine jne. See on “tore” ristmik küll, ma olin tükk aega hädas Rüütli ja Aia nurga peal stopp-märgi juurest edasi saamisega, sest need hotelli esised autod lihtsalt parkisid nii, et ma ei näinud midagi… No ja siis ma tahtsin lihtsalt otse minna :D Aga nojah, peaks minema ja keerama siis sealt igatpidi vasakule. Vähemalt läbi mõtlema enda jaoks kõikvõimalikud variandid, nii igaks juhuks.

Ja Papiniidu ristmikul mul jookseb ka mingis kohas juhe kokku, peaks seal vist veel igaks juhuks sõitma…

No igatahes – teooria on kolmapäeva hommikul ja eks siis näis, millal sõitu saab, ehk järjekorrad ei ole väga pikad. Paar õppesõitu teen enne sõidueksamit kindlasti õpetajaga veel ja sõidan Kaidi või emaga need kohad läbi, mida lihtsalt enda jaoks selgeks mõelda tahan. Ja kuna mu eelarve niigi lõhki on, siis kurja küll, TULEB esimese korraga ära teha.

Ega’s muud, kui pöidlad pihku. Isegi hästi läks, et koolieksami esimese korraga tehtud sain ;)