Sep 032012
 

Käisin täna libedasõidus. Teate küll, selles, mis alates 2012 on kohustuslik kõigile B-kategooria lubade tegijaile. Ei osanud midagi oodata ega arvata, lihtsalt õpetaja ütles, et täna saaks minna ja ära on vaja teha, seega läksingi.

Issand, kui lahe see oli :D Nagu tõsiselt, tõsiselt lahe ja äärmiselt õpetlik. Mul on väga hea meel, et ma nüüd kohe alguses selle kõik läbi elada sain.

Põhimõtteliselt siis oli mõnusalt märg ja libe rada – alguses sirge, siis kurv. Sõitsin läbi kõigepealt 30, siis 40, siis 50 km tunnikiirusega ja õpetaja märguandel iga kord pidurdasin nii, et gaas ja sidur mõlemad täiega põhja. Ja siis vaatasime, kuidas auto selle peale käitus. Kõigepealt sõitsime ABS piduriga kõik kiirused läbi, siis nii, et ABS välja lülitatud. Vahe oli tuntav. ERITI tuntav siis, kui sõitsime nii, et ühe poole ratastega olin vees, teise poole ratastega kuival. Kui siis ilma ABSita pidurdasin, läks ikka täiega keerlema.

Ühesõnaga väga lahe oli omal nahal läbi elada kõiki ohtlikke olukordi turvalises situatsioonis. Kui vaid mõelda, kui ümberringi poleks olnud lai tee, vaid kraav, jalakäijad, teised autod vastassuunavööndis… Või kui kiirus oleks veel suurem… Ühesõnaga minu meelest äärmiselt vajalik tund, eriti ilmselt kõigile noortele uljaspeadele. Mina olen juba vana ja võrdlemisi tasane, aga no olgem ausad, ikka poole etem on, kui oled kõik need ohuolukorrad ise “läbi sõitnud” – kohe tead, miks on vaja s*ta ilmaga aeglasemalt võtta :)

Õpetaja sattus mulle ka hästi lahe ja jutukas, mul oli kusjuures viimaseks tööks ja teooriaeksamiks õppides just segaseks jäänud kõigi nende ABS piduritega ja katalüsaatorite ja roolivõimendiga seotu… Tunnis sellest kindlasti räägiti ja ma käisin suht kõigis kohal ka, aga need õhtused tunnid, ma ju ei suutnud kuulata, uni tuli… Ja liiklusseaduses sellistest asjadest ei räägita :D Nüüd sain kohe kogu selle pidurivärgi praktikas ära proovida ja teised asjad ka üle korrata. Liiklusseaduse üle lugemise lõpetasin kusjuures ka just täna, vaatan veel märgid üle ja eriti teekattemärgistused, neid ma vist polegi varem vaadanud :P Ja siis peaks teoreetiliselt teooriaeksamiks valmis olema ehk harjutan nii kaua netis teste, kuni kõik kenasti meeles on. Kui hästi läheb, ehk teen isegi sel neljapäeval kooli teooriaeksami ära. Või ehk jätan järgmisse nädalasse – eks näis.

Pimedasõit vaja ka veel teha. Sellega seoses pean tunnistama, et liiklusseadusest tulede kohta lugemine ajas mul juhtme kokku. Õpetaja ükskord kunagi alguses näitas kõik tuled ette, aga mäletan ma jee midagi. Sõidame ju kogu aeg valgel ajal, päevatuled lülituvad ise sisse, mina oskan kasutada ainult suunatulesid, lisaks ma tean, et kui sinine tuli põleb, siis on kaugtuled sees. Aga kõike need ääre- ja numbri- ja udu- ja seisutuled (ja võib-olla midagi veel) – millal võib ja millal mitte, ausalt, sassi läheb. Eriti see osa, et kui miski ei tööta, siis mida selle asemel kasutada. Ei, kui ma mõttega lugesin, siis nagu tundus isegi loogiline, aga kuni ma täpselt ikkagi ei tea, kus miski tuli asub või kust sisse käib, siis… Tuleb see endale selgeks teha, ARKi eksamilgi pean ju kõigepealt targa näoga tulesid kontrollima.

Parkimisega on ikka nii, nagu jumal juhatab. Vahel saan hästi hakkama, vahel panen täitsa mööda. Ja jalakäijad pöörde lõpul, need jäävad ka pool ajast kahe silma vahele. Ja no mõni ühesuunalise tänava või anna teed märk… Aga üldiselt ma oskan sõita küll :D

Ja libedakoolitus oli äge :P

Aug 252012
 

§ 36. Lapse ohutust tagavad lisanõuded

(8) Kui laste sõidutamisel sõiduauto tagaistmel kahe lapse turvavarustuse tõttu keskmise turvaseadme paigaldamine ei ole võimalik, tuleb vähemalt kolmeaastase lapse kinnitamiseks keskmisel istekohal kasutada vähemalt täiskasvanu turvavöö vöörihma.

(9) Takso tagaistmel alla kolmeaastase lapse sõidutamisel ei ole lapse turvavarustuse kasutamine kohustuslik. Alla kolmeaastast last tohib takso tagaistmel sõidutada täiskasvanud sõitja süles tingimusel, et last süles hoidev sõitja on turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja tema süles on üks laps. Vanemate kui kolmeaastaste laste sõidutamisel takso tagaistmel tuleb vähemalt üks laps kinnitada turvavöö padja ja sõltuvalt lapse kasvust kas täiskasvanu turvavöö või ainult selle vöörihmaga või muu nõuetekohase turvavarustusega. Ülejäänud laste sõidutamisel takso tagaistmel tuleb kasutada vähemalt täiskasvanu turvavöö vöörihma.

Ühesõnaga… Kas ma saan õigesti aru… Kui mu ema väikese auto tagaistmel on juba Plika ja Poisi turvatoolid… Siis ma võin vajadusel panna nende vahele istuma ka kolmanda 3+ vanuses lapse, kelle võib lihtsalt auto turvavööga kinnitada? Nagu ma aru saan, siis väikese puhul tuleks see diagonaalrihm panna jooksma selja tagant ja vöörihm jääb siis kinnituseks?

Ja takso tagaistmel võiks pmst sõita kolm täiskasvanut, kel igaühel titt süles?

Ja kui ma tahaksin näiteks takso tagaistmel sõidutada kolme 3+ vanuses last, siis ühel peab olema turvavöö padi (wtf see üldse on? Mingi pehmendus/turvavöö suunaja, ma googeldasin? Ja sellest junnist piisabki? Või on ikka seda istmekõrgendust/pepualust mõeldud?) ja ülejäänud kaks võivad jälle olla lihtsalt tavalise turvavööga, mille diagonaal on vajadusel selja tagant?

Kas ma olen nüüd kõigest õigesti aru saanud, jah? Et nii käitudes on JOKK?

Reaalne turvalisus on muidugi iseasi :P Aga ma olen nagunii mõelnud, et peaks muretsema taolise(d) istme(d) selleks puhuks, kui vaja kellegi teise autoga sõita ja enda turvatoole on liiga tülikas kasutada või ei saa neid kaasa võtta… Need on alates 15 kg, Poiss on juba 14,7, samas vanuseks on Trunkil, ma vaatan, 4+ ja Poiss sai alles kaks :P Et siis Plikale võiks küll osta, ta nagunii peaaegu neli täis, aga Poisi puhul võiks vist ikka oodata…

Aug 082012
 

Mul oli täna 49. õppesõidu tund :P Tegime arvestust, nagu ikka iga natukese aja tagant – no selleks, et eksamist aimu saada. Õpetaja ütles, et tehku ma nüüd kooli teooriaeksam ära ja edaspidi polegi muud teha, kui ainult arvestusi, sest mul on vaja lihtsalt sõidukogemust juurde, ühtki sellist suuremat häda enam pole.

Aga väiksemaid hädasid ja vigu tuleb ikka. Ma ise ju tunnetan väga hästi seda – areng on, eksamiks päris valmis veel pole.

Ma ikka loodan suve lõpuks load kätte saada. See tähendab hetkel minu jaoks augusti lõppu, aga kui vaja, siis võib tähendada ka ametlikku suve lõppu :D

Kaks küsimust kah.

Esiteks – minu ema ütles, et temale parklasse autode vahele parkimist üldse ei õpetatudki. Minu õpetaja õpetab seda ja ütleb, et ehkki ARKi eksamil on enamasti ainult külgboks ja diagonaalsete joonte vahele parkimine, võivad nad vahel käskida parklas ka… No aga mis mõttes siis, kui mõned õpetajad üldse ei õpetagi? On keegi pidanud seda eksamil tegema?

Teiseks – jällegi minu ema ütles, et talle ei öeldud kunagi, et pöörde lõpus tuleb jalakäijad läbi lasta. Mulle rõhutab õpetaja seda kogu aeg. No mis värk siis on? Kui ülekäigurada on märgitud, siis otse loomulikult lasen läbi, aga muul puhul kipun ausalt öeldes kogu aeg unustama (pööramisel sada muudki asja silmas pidada). Ja jalakäijana mul ei oleks varem pähegi tulnud sellistel puhkudel eesõigust eeldada. Nojah, nõrgema poolena on nii ehk naa mõistlik oodata ja vaadata, mis tugevam teeb. Aga kui oluline see pöörde lõpul jalakäijate läbi laskmine siis ikkagi on?

Lähen nüüd jälle teste lahendama, liiklusseadus oleks ka vaja uuesti läbi vaadata :P

Jul 302012
 

Kuna mina kuulun teatavasti nende õnnetute hulka, kes ei talu ei liigset kuuma ega ka külma (enamikul on emma-kumma puhul taluvus parem, mul mitte :D), olen selle suve jahedust täiega nautinud. Nädalavahetusel oli see-eest keel vestil, vedelesin enamiku ajast diivanil ja ei jõudnud midagi asjalikku teha, blogi kirjutamisest rääkimata.

Tänane ilm oli jälle hingeõnnistus. Hommikul ärgata oli veel palav, aga läksin kohe ja tegin kõik aknad-uksed lahti, siis lebotasin mõnuga diivanil ja nautisin värsket õhku. Jõudsin jälle sooja sööki teha ja sain keset päeva rohida – õndsus. Kuumalaine ajal olin väga tubane, ehkki õhtul 22-23 paiku sõstraid korjama minnes jäi ikka mingi umbrohi ette, nii et sõstrakauss vao vahele ununes ning ohakad lendama hakkasid.

Ma ei kujuta ette, kas ma jõuan päriselt selle aia enne välja kolimist korda saada. Teoreetiliselt peaks terve p*rsetäie maad, kus praegu läbisegi umbrohi ja lilled kasvavad, läbi kaevama, ära tasandama ja muruseemet külvama. Kaevamine ise tundub juba ilgelt keeruline olevat, kas sellest ühest korrast aga üldse piisab, et kõik ebavajalik kraam (umbrohujuurikad st) piisaval määral välja saada, no ja naabrinaise jutust sain aru, et iga muruseeme polevat kah hea. Kuradi tuumafüüsika :D Aga hädasti oleks vaja aed teha selliseks, et uutel elanikel oleks kerge hooldada, vaevalt et keegi siin väga palju teha viitsiks ja umbe kasvada lasta ka ei saa, kui minu umbrohi tolmlema hakkab (või mida iganes noh, ennast reprodutseerima :D), oleks ju ümberkaudsetel aedadel ka asi üsna pees.

Õppesõidus on suurimaks probleemiks parkimine. Ma juba löön järgmist, kes tuleb ütlema, et ise pead vaatama ja tunnetama. Ma kogu aeg vaatan, silmad punnis, ikka ei tunneta :D Kui palju parkimist ARKi eksamil nõutakse? Kas külgboksist piisab? Või viiakse kuskile kaubanduskeskuse laadsesse parklasse autode vahele parkima? Või nende diagonaalsete joonte vahele? Õpetaja ütleb, et mis sest ARKist, elus läheb kõike vaja, aga minule vähemalt tundub küll loogiline see, et esialgu võin ma parkida vaid suurematesse parklatesse, kus on rohkem ruumi ja kui sõidupraktikat ja tunnetust tiba rohkem, siis ülejäänud jama edasi harjutada… No need diagonaalsed parkimiskohad, need on üsna lihtsad, ehkki ma jään tavaliselt ikka joonte vahele viltu ja ei saa täpselt aru, kusmaale ma välja sõita võin, et nina oleks piisavalt kaugel, aga ei läheks vastu äärekivi. Külgboks on teoorias üsna selge, aga ma üldse ei tunneta seda, kui kaugel need autod minust on, eriti just tagumine. Ja suures parklas teiste autode vahele parkimine, seda ma vist oskan üldse kõige vähem, aga sellistes olukordades ma lähekski üsna lebolt ja pargiks kuskile kaugemasse otsa, kus teisi pole – sellistes on ju alati ruumi.

Üleüldiselt on mu sõidukaardil ainult kolme tunni jagu lahtreid veel alles, siis peab õpetaja uue kaardi võtma või ma ei tea, vbla võtaks lihtsalt mingi lisapaberi ja hakkaks sinna peale mu allkirju võtma. Rääkimata sellest, kui palju raha kulub… Võeh.

Aga noh, küll ma saan. Peab saama.

Mis siis veel vahepeal juhtunud on? Ema jõudis Rootsist tagasi. Tõi meile igasugust nänni. Üles pildistatud sai vaid osa laste omast, ma rohkem praegu ei viitsi ka. Suurim hitt oli kahtlemata mullitaja, kus nupule vajutamine tiiviku pöörlema paneb ja see siis hunniku mulle teeb. Aga jah, kõigepealt sai patarei tühjaks, kui ma ükskord aku ära laadida jõudsin, sai mullivedelik otsa, isetehtud kraamist paraku tuleb jube vähe mulle, mitte sadu, nagu tolle originaalvedelikuga.

Ja siis veel haamriga kopsimise mäng, mis Plikale lasteaias meeldis ja pehmed mänguasjad ja…

Ja mina nägin Selveris nii ägedaid kokkukäivaid laste toole, et ei suutnud ostmata jätta – no te ju teate mu nõrkust lepatriinude ja maasikate vastu :D Ostsin kusjuures alguses ühe tooli, aga kodus tuli selline tüli, et tõin teise ka juurde. Maksid miski veidi üle €8 (täishind oli vist €12), see siis ühe hind – praegust kokkuhoiurežiimi arvestades poleks muidu küll raatsinud, aga Abikaasal oli just palgapäev. Ja lastetoa laual pole endiselt toole ja mulle meeldis kohutavalt just see, et nii kerge on kokku panna ja nii vähe võtavad ruumi. Väga rahul olen!

Ja rohkem polegi suurt miskit. Edasised plaanid ka samad: kokkuhoid, autokool, aed korda, kodu korda. Parema tuleviku nimel! :D

PS. Ma VIHKAN pallide viimaseid kolmiktasemeid, need on lihtsalt jäledad! Aga seda suurem oli rahulolu, kui esimese viiest pärast päevade pikkust pusimist täna õhtul lõpuks ära tegin. Järgmine tundub lihtsam, jõudsin õige mitu korda päris lõpu lähedale. Üldiselt ei viitsi eriti mängida. Hea ongi :)

Jul 172012
 

“Kõigest” poole rohkem tunde läkski, et panna mind uskuma lubade saamise võimalikkusesse :P Viimased paar sõidutundi on mul tõepoolest tunne, et mingid asjad hakkavad meelde jääma, mingeid asju oskan juba paremini teha, mingeid asju suudan paremini jälgida, üldse on kõik kuidagi sujuvam.

Parkimises on tunda edusamme, aga see vajab veel tublisti lihvimist. Liiklusmärke unustan pool ajast vaadata, oluline on see peamiselt siis, kui magan maha fakti, et tänav on ühesuunaline, sealt tekivad ju kohe paiknemise probleemid, no vasakpöörde puhul siis, eks. Kiirusepiirangud hakkavad ikka silma, kui rada vaja valida, siis näen ka õigel ajal, aga just need ühesuunalised tänavad… Osa on muidugi juba peas ka, aga mitte kõik :P

Tagasipööre esimesel võimalusel on käsk, mis tavaliselt juhtme kokku ajab. Ma ei tea isegi, miks :D Samas olen ka sellega viimasel ajal üsna hästi hakkama saanud.

Isegi jalakäijaid, st ülekäiguradasid siis peamiselt, eks, suudan juba üsna hästi jälgida.

Maanteesõit laabub ka kenasti (täna just käisime üle pika aja).

Miskipärast on igas tunnis nii, et peaaegu terve tunni sõidan kenasti suuremate vigadeta ära (õpetaja muidugi kommenteerib asju, mida võiks veel paremini teha) ja siis tunni lõpus teen mingeid täiesti absurdseid pläkke. Näiteks ütleb õpetaja, et keera vasakule ja ma keeran selle asemel paremale. Ja nii mitu korda järjest :P

Vahel “unustan” ära, kellele teed andma pean. Keerulisemate fooride all ikka vahel mõtlen, millal ma nüüd sõitma pean, kas kellelegi teed anda tuleb jne :D

All in all, ma ikkagi arenen :D Kui nüüd saaks veel parkida, neid va ühesuunalisi tänavaid tähele paneks ja pea olulistel momentidel tühjaks ei läheks, siis võiks ju varsti täitsa eksamile minna. Juuni lõpuks lube kätte ei saanud, aga suve lõpuks pean saama!

Jun 252012
 

Käin siin usinalt sõitmas, ehkki mitte nii tihti, kui tahaks ja vaja oleks. Õpetajaga kolm korda nädalas (rahanumbrid jooksevad silme ees), Kaidiga vastavalt võimalusele, aga see on üsna keeruline, kuna tal on pikad tööpäevad, mis väsitavad, ja iga vaba hetk viib eraelu tõttu Pärnust eemale.

Pärast peaaegu kahe kuu pikkust pausi oli alguses hea meel, et kõik kiirelt meelde tuli, mingi hetk tekkis meeleheide ja tunne, et taandarenen, nüüd on jälle üsna optimistlik suhtumine, õigemini kohasem väljend on vist rahulik – ma ei pabista, aga ei tunne ka seda, et kõik vajalik hakkaks lähemas tulevikus selgeks saama.

Minu häda on selles, et kui õpin mingit spetsiifilisemat asja, siis järgmiseks korraks, kui seda jälle proovime, on kõik ununenud. No kõik need parkimised ja külgboksid ja ümber nurga tagurdamised ja estakaadid… Hea küll, külgboksi “teooria” on nüüd vist küll meeles, ümber nurga tagurdamine kah, isegi estakaad tuli täna peaaegu rahuldavalt välja, ainult gaasi vajutamise tugevust pean veel timmima. Aga lihtsalt parklasse autode vahele parkimine, see on ikka väga vaevaline :D

Märke ja jalakäijaid üritan kõigest väest vaadata, aga pool ajast vist ikka ei tee seda. Käiguvahetuse ja kiiruse tõstmisega pole mingeid probleeme, kui sõidan peateel, aga parema käe reegliga tänavatel tuleb vahel ahastus peale – õpetaja muudkui sunnib kiirust tõstma ja käiku vahetama (sest liiklusele ei tohi ju jalgu jääda ja ARK kukutab liigse aegluse eest läbi) ja niipea, kui selle tehtud saan, tuleb juba aeglustada ja käiku allapoole vahetada, sest paremalt tuleb juba järgmiseid autosid vaadata. No ja siis on raudne laks, et kui mulle tundub, et ma näen paremalt tulijaid piisavalt, siis ma oleks pidanud veel aeglasemalt sõitma või suisa seisma jääma, samas kui mulle tundub, et ma ei näe midagi ja lähen jube ettevaatlikult, siis oleks pidanud ammu nägema ja molutan liialt :D Samamoodi ristmikul ja pööretel käigu vahetamisega – kas on vaja seisma jääda või lihtsalt aeglustada, kas panna pöördeks teine või esimene… See, mis mulle tundub, on alati vale :D

Foorid, mis on keerulisemad, kui kõige tavalisemad, panevad mind alati kukalt kratsima. Nojah, suurt häda ju muidu polekski, aga õpetaja rõhutab, et punase tule ajal tuleb vabakäik panna ja esimese peale alles siis, kui varsti liikuma hakkad. Ja seda peaks vaatama teiste fooritulede järgi, aga ma alati vaatan valesti või ei näe üldse :D

Oeh. Saaks juba eksamid tehtud ja load kätte. Siis võiksin rahulikult omas tempos sõita – NII aeglane ma nüüd ka pole ja ma võin ju sõita sealt, kus ma oskan :D Ja siis ei kobiseks keegi mu kallal, kui ma mõnikord tiba kuskile joonele satuks ja teeks üldse kõiki neid asju, mida kõik teevad, et mugavam oleks, mille peale päris liikluses kulmugi ei kergitata, aga mille eest ARKi eksamil läbi kukutatakse. Ja parkida saaksin siis ka ainult sinna, kuhu oskan. Ja foori taga oodates esimest käiku sees hoida :P Aga jah… Lubadeni on veel pikk tee. Katsun kannatlikult harjutada ja loota, et ühel heal päeval saab kõik maagiliselt selgeks :D

May 292012
 

Eile ärkasin koos Poisiga veidi enne kaheksat. Kolm banaani ja õue. Poole tunni pärast ärkas Plika, kes läks ka kohe õue. Veidi hiljem sõid putru, siis veel õues… Selleks ajaks, kui Abikaasa peale ühteteist ärkas, oli mul esimene masinatäis pesu juba väljas kuivamas ja koogitainas tegemisel. Saime mõnusasti kõik koos süüa – kelle jaoks hommiku-, kelle jaoks lõunasöök.

Lapsed, jah lõunaund ei maganudki, sest Poiss õppis ära voodist välja tulemise (oskas ennegi, aga omandas nüüd teatud vilumuse) ja oli sellest nii vaimustuses, et keeldus voodisse jäämast. Ega Plikagi siis ju magada saanud… Tulemuseks oli see, et Poiss jäi õhtupoolikul kiiges magama :D

Jõudsin kokku neli masinatäit pesu pesta – esimene nö tavaline, siis padjad, siis tekk, siis voodipesu. Kõik kuivasid õhtuks ära ka. Äge!

Ühesõnaga eile oli äärmiselt toimekas päev.

Tänane päevatöö on mul selline:

Sai kunagi septembris padjakatete jaoks kangas ostetud, aga õmblemiseni ei jõudnudki. Täna siis läksin Tagele külla, ta näitas esimese tegemise ette, edasi tegin juba ise. Ma olin juba ära unustanud, kui hea tunne on midagi ISE õmmelda. See on tegelikult NII lihtne ja tulemus on kohe näha. No jube uhke tunne on!

See roheline värv muidugi, nagu kodus välja tuli, on veidi liiga soe toon. Me saime nimelt vahepeal elutuppa uue diivani (ema vahetas töö juures välja suurema vastu ja andis vana meile, umbes sama tooni roheline, kui eelminegi) ja kui see on pigem külm heleroheline, siis padjad on soojemad… Kardina muster on ka selline soojem, seal ei häiri, pole nii pealetükkiv. Aga padjad rohelisele diivanile ei sobi. Sestap siis saavad kõik teisele diivanile ja tugitoolidele :D Kaks rohelist tuleb veel ja siis neli suuremat tumepruuni, nood siis rohelisele diivanile, vbla mõni teisele ka… Eks näis. Loodetavasti saan sel nädala veel Tage juurde edasi õmblema minna, hammas on verel.

Lihtsalt imeline, mõtlen ma, kuidas Tage mu ellu tuli. Blogi kaudu ju, lihtsalt kirjutas mulle kunagi. Ja siis ma kolisin Pärnusse ja sõpru siin eriti polnud, nii et uus sõber oli vägagi teretulnud. Ja minu kodu poleks pooltki mitte nii ilus, kui Tage poleks õpetanud mind õmblema. Enne seda ma arvasin, et ma ei oska ja kõik :D Nüüd on mul kardinad, diivani ja tumbade katted, diivanipadjad… Ja kiusatus endale õlakott õmmelda :D

Aga kõige suurem joovastus, lisaks õmblemisele, on hoopis sellepärast, et käisime täna õhtul Kaidiga esimest korda sõitmas. Kui me ükskord Abikaasa ema autoga sõitma jõudsime, oli viimasest õppesõidust pea kuu möödas ja auto oli ka vanem ja minu jaoks keerulisem käsitseda, nii et sõitsime kõigepealt kodust Raekülla, kus ma siis üritasin õppida seda autot käima panema :D Ja muudkui siunasin ja läksin järjest rohkem närvi. Aga nüüd olin neli korda õpetajaga sõitmas käinud ja tunne palju julgem, istusin aga kohe maja ees autosse ja sõitsime ema juurde. Kaidi auto on imeliselt normaalne, ei mingeid kiikse, ja ma kohe julgesingi minna sellega Mai tänavale ja… Ema maja ees parkisin ja puha :D Ma olin vaimustuses, ma üldse ei lootnud, et nii hästi läheb. Viisin emale asjad ära, siis tiirutasime Raekülas ringi ja lõpuks natuke kodulähedastel vaiksematel tänavatel ka. Ja Karja tänaval.

Kaidi ütles, et ma sõidan paremini, kui ta arvas :D Muidugi jah, ma teen igasugu vigu, aga ma olen neist enamikus ise teadlik ja temaga on kuidagi vabam sõita kui õpetajaga. Õhtuti on tänavad mõnusalt tühjad ka. Mis ikkagi peaasi – ma sain hakkama! Uue võõra autoga läksin ja sõitsin kohe :D Nii võib minust veel asjagi saada! See on mulle küll täielikuks hämminguks, kuidas mõned 20 sõidutunniga asja selgeks saavad, Kaidi oli ka üks nendest. Mina olen 23 tundi ära sõitnud ja ei ole tunnetki, et niipea eksamiks valmis oleks… Aga noh, küll ma saan! Pole muud, kui aga ringi sõita ja harjutada.

Nii et päevad on toimetusi täis ja elu ilus. Hea on!

May 252012
 

Juhtus nii, et mul jäi õppesõitu peaaegu kahekuune vahe – märtsi lõpus pidin ühe aja ära ütlema, siis avastasin, et hinna sees olevad tunnid on põhimõtteliselt otsas, meie rahaline seis oli väga kehv…

Mõtlesime, et katsuks rohkem Abikaasaga ringi sõita ja nii harjutades raha kokku hoida. Reaalsus oli aga selline, et kuidagi ei õnnestunud leida aega, kus abikaasa pole tööl, keegi hoiaks lapsi ja Abikaasa ema auto oleks ka meie käes. Täpselt ühe korra jõudsimegi niiviisi sõitma ja see auto oli minu jaoks niivõrd harjumatu, et ma ainult siunasin seal roolis. Jajaa, ma tean küll, et iga auto on erinev, aga see oli LIIGA erinev, liiga palju kiikse :D

Nii see asi siis venis, kuni tulevikuplaanid paika said (aga see on omaette pikem jutt). Nüüd on selgus majas ja load tuleb ära teha võimalikult kiiresti – mitte et mul oleks olnud kavatsus asja pooleli jätta, see oleks olnud raha tuulde viskamine, lihtsalt ei julgenud alguses lisasõidutundidele kulutada. Panin just täna enda jaoks sisemiselt paika tähtaja, et juuni lõpuks olgu load käes – vaatame siis, kas jõuan. Karta on, et tibake liiga optimistlik lootus, aga pingutama ju peab :P

Olen sel nädalal jälle kolm korda sõitmas käinud – kui esimese tunni alguses oli pärast peaaegu kahekuust pausi ikka VÄGA hirmus, siis tunni lõpus enam mitte nii väga. Ja järgmises kahes tunnis on üsna sama tunne olnud, mis enne – seega see vähene, mida oskan, tuli kõik kenasti meelde.

Minu suurim probleem on selles, et ma ei jõua/unustan märke vaadata, seega pole mul piisavalt infot selle kohta, kuidas ristmikel õigesti käituda. No kui ma ikka ei tea, kas tänav on ühe- või kahesuunaline, kas see on sõidueesõigusega tee või mitte, kuhu mis raja pealt sõita tohib… Millest me siis räägime, eks :P

Teine probleem on kõik keerulisemad ristmikud – kui pole just täitsa tavaline, vaid rohkemate või ebatavalisemalt ristuvate teedega, siis ma kunagi ei tea, kuidas ja kuhu ma täpselt välja sõitma pean, et oleks õiges kohas, ei jääks kellelegi ette, näeks kõike vajalikku ja nii edasi. Me oleme kõik need Pärnu ebatavalisemad ristmikud läbi sõitnud ja läbi töötanud, aga mulle ei jäänud ju midagi meelde :D

Suuremate ja keerulisemate fooride taga võtab ka kukalt kratsima – otse edasi sõita on lihtne, aga kõik need pöörded… Et mis tuld nüüd vaadata, millal sõitma hakata, kui kaugele ristmikule võin välja sõita jne.

Parkimist olen väga vähe harjutanud, see on ka puudulik. Tõusu peal üritasin täna esimest korda paigalt saada. No ja kes teab, mis kõik veel, mida ma üldse harjutanud pole :P

Ühesõnaga mis puutub auto juhtimisse, siis pole ma just kirkaim kriit karbis. Aga küll saab selgeks, peab saama.

Kaidi oli nõus mulle juhendajaks hakkama, see peaks olukorda lihtsustama. Tal on normaalsem auto kui Abikaasa emal ja Abikaasa saab lapsi hoida, nii et kolm korda nädalas peaks ikka sõidetud saama. Häda ongi selles, et sellise autoga, kus kõrvalistujal pidurit pole, ei julge ma kindlasti minna aktiivsema liiklusega kohtadesse, kõige rohkem oleks aga vaja harjutada just märkide tähele panemist, nii et mingitel väga vaiksetel ja mõttetutel kõrvaltänavatel tiirutamine ei viiks ka kuskile.

Eks ma õpin noil vaiksetel tänavatel tema autot tundma ja kui tunne piisavalt kodune, siis vast julgeb mujale ka minna. Pidurit vajutada oskan ma tegelikult ise ka üsna hästi :D Ja kiirus olgu alguses pigem aeglane, siis ei saa väga suuri apsakaid teha. Nojah, ega kiirust tõsta enne ei saagi, kui märkide vaatamine aeglaselt sõites välja tuleb.

Suurtel peateedel on kiiruse tõstmine muidugi lihtne, Karja, Riia mnt ja Mai tänaval ei pea kogu aeg eesõigusele mõtlema, pole ka mingeid silte nii palju. Maanteesõit pole ka kõige hullem, ehkki stabiilsust võiks rohkem olla, kipun vingerdama.

Aga jah, need märgid, need märgid. Kui nende jälgimine ükskord automaatne on, siis ehk ei lähe enne ristmikku alati pea tühjaks, et mis ma nüüd täpselt tegema, kuidas reastuma või kellele teed andma pean. Kusjuures teoorias olen ma üsna tugev, lihtsalt kui ma pean kõike paari sekundi jooksul korraga jälgima ja järeldusi tegema, siis läheb asi käest ära.

Ükskord ma saan need load nagunii :P Juuni lõpp oleks väga hea :P

Lõpetuseks üks lõbus seik kah. Hommikul linna poole jalutades hakkas king jalale haiget tegema – kannal oli väike marrastus, nahatükike veidi lahti. Käia oli kehv ja plaastrit kaasas polnud. Millegipärast hakkasin aga ikka rahakotis sobrama ja leidsin sendisahtlist Selveri päikesemängu kleepsud. Ja see pisike kleepekas päästiski päeva, võttis kogu valu kenasti ära :D

Apr 122012
 

On üks suur ja tähtis teema, mis meelel ja keelel, aga blogis seda veel lahata ei taha. Seega läheb kogu aur blogivälisele suhtlusele ja siia kirjutada polegi nagu suurt miskit.

On mõned pildid, mis ootavad üles panemist, oodaku veel veidi.

On hea meel, et Poiss on õppinud lõunaunesid toas magama – jääb kohe ja vaikselt. Enamasti magab kaks tundi, kui olen ta enne korralikult ära väsitanud, siis kolm. Super! Hommikused ärkamised selle arvelt oluliselt paremaks läinud pole, kella keeramist tuleb ju ka arvesse võtta. Seitse-pool kaheksa on ikka üleval – aga no parem kui varasem viis-kuus, eks. Olgu siis kella keeramine või mitte :)

Täna oli esimene tõeliselt kevadsuvine ilm. Lapsed said talvekombe asemele soojad traksikad, õhemad joped ja õhema mütsi, kindad võis suisa ära jätta. Mitu tundi möllasid õues, Annika oli ka oma poisiga külas, seltsis segasem.

Pühapäeval on Kristina plika esimene sünnipäevapidu. Järgmisel nädalal on holistiline nelik. Täpselt kolme nädala pärast lendan Luksemburgi. Load tuleks ära teha, õppesõitudesse jäi kahenädalane paus, nüüd üritan liiklusseadust lõplikult selgeks teha ja küsisin koopia oma sõiduraamatu kohta (või mis iganes see siis on) – pühapäeva hommikuks on kokku lepitud, et läheme Abikaasa ema autoga harjutama.

Ja siis veel tulevikuplaanid… Aga neist kunagi hiljem. Põnevust igatahes jagub.

Mar 152012
 

No ausõna, ma ei oska enam normaalseid pealkirju välja mõelda, kogu aeg tahaks kasutada sõna “imeline”. Kevad mõjub hullupööra hästi, ausalt!

Eile käis mul külas üks väga vana sõbranna, kellega me vahepeal totaalselt eri lainel olime, põhjalikult tülli läksime ja selle tagajärjel viis aastat ei suhelnud. Nüüd aga viis saatus meid jälle kokku ning oleme jälle igati ühel lainel – tal on aastane laps ja vaated lastekasvatusest on meil väga sarnased. Nii me siis jutustasime terve päeva, et üksteist oma eludega kurssi viia ning lapsed said koos mängida.

Viimase aja suurim hitt on suur pappkast, mille sees mulle turvatool saadeti. Sellega saab ju igasugu tükke teha :P

Täna jõudsin põhjalikult koristada, sõidutund läks ka nagu lennates (Papiniidu ristmik igast küljest) ja lõpetasin selle suure Maxima parklas, kus ma uhkelt täpselt nelja parkimiskoha keskpunktis auto välja suretasin :D

Ma pole NII ammu Maximas käinud, üldse pole poes käinud, viimasel ajal käib alati Abikaasa. Läksin suhkruvarusid täiendama (seal on Dansukkeri fairtrade rafineerimata demerara €2.68/kg – ma odavamalt pole kuskilt leidnud), avastasin ühtlasi Vileda 40% sooduka ja tuli meelde, et nõudepesukäsnad on ammu otsas ning laualapid kah otsakorral, soetasin varusid. Kristina kiidetud mahemakarone ostsin prooviks ja mis kõige olulisem, leidsin ometi sobiva kasti laste konstruktori jaoks.

Kõlab lihtsalt, eks, kast konstruktorile. Aga ma otsin seda suvest saati :D Kõik olid kas liiga väikesed või liiga suured või lihtsalt koledad. Lisaks oli äärmiselt oluline aspekt tugev konstruktsioon, sest lastele meeldib igasugu kastidesse sisse ronida. Seni olid konstruktori jupid tavalises koledas pappkastis, selliseid nad lõhuvad sisse ronides mõnuga.

Novot, sellise kasti sain. Maksis €6.79, oleks küll nii umbes poole odavamalt tahtnud, aga arvestades seda, kui kaua ma otsinud olen, ei hakanud küll hinna pärast ostmata jätma, ega see tegelikult ju nagunii eriti kallis polnud.

Koju jõudsin alles kell pool kaheksa. Abikaasa pidi natukeseks tagasi tööle minema, aga sibulapirukas tuli just ahjust, lapsed jäid kell kaheksa kenasti ja kiirelt magama ning minul on ütlemata mõnus õhtu olnud.

Poisist on saanud täielik õuehull, tasub vaid mainida sõna õue või kiikuma, kui tema juba hüüab: kiiga-kaaga, ÕUE!, võtab oma kombe ja paneb välisukse poole jooksu. Ükspäev haaras riiulist Plika mütsi, ajas selle pähe ja tahtis minema hakata :D

Homme tuleb ilmselt Kats külla ja nädalavahetuseks läheme Tallinna, mis tähendab, et homme on suuremat sorti küpsetuspäev – nii umbes kolm kooki ja kolm leiba, arvan ma. Külalisi vaja ju kostitada ja külakosti kaasa võtta.

Ja oh, nädala pärast on sünnipäev. Aeg lendab!

PS. Ilmselt on ka see puhtalt kevade teene, et kui ma viimased kuud olen minimaalselt pildistanud ja lapsi pea üldse mitte, siis nüüd järsku tahan ja viitsin jälle. Fotod on head!