Jul 122017
 

Vaatasin juba mõni päev tagasi, et Sitemeteri lugejanumbrit ei ole näha. Täna uurisin lähemalt, leht on maas. Ei imestaks, kui igaveseks. Mis see number seal oli? Pole aimu ka. Kaks miljonit midagi? See oli kaunter aegade algusest saadik.

Selle peale lohutasin ennast, et pole häda, Jetpack ju vähemalt teeb jooksvat statistikat. Hakkasin vaatama – pole. Hakkasin uurima – plugin deactivated. Aktiveerisin siis uuesti, nõudis uuesti WP-ga ühendumist, nüüd on olemas, aga viimane statistika on seal 5. juunist ehk üle kuu aja on lihtsalt kaotsis. MIKS see oli mitteaktiivne, mu mõistus ei võta, MINA seda kindlasti välja ei lülitanud.

No ja… Mulle meeldis see Sitemeteri üldine number ikkagi üle kõige. Ma olen üsna õnnetu.

Aga äkki see leht tuleb veel siiski tagasi? Lootus sureb viimasena.

Jul 062017
 

Ma igatsen aegu, kui blogisse sai kõigest filtrita kirjutada. Millal see oli? Siis, kui ma olin 20? Kas see ongi elukogemus? Täiskasvanuelu?

Ei ole saladus, et minu privaatsuse piir on enamiku inimeste omadest valgusaastate kaugusel. Aga mida vanemaks ja targemaks saad, seda vähem sa jagad. Sest kõik need teised inimesed su ümber.

Ma nii väga tahaks kirjutada. Kõigest, mis meelel ja keelel. Kõigest, mille kohta tahaks nõu. Aga ma ei julge, isegi mitte parooli alla. Sest ma olen seda parooli üsna vabameelselt jaganud ja selle muutmine tekitaks liigselt… Midagi.

Oeh. Raske on olla vastutustundlik täiskasvanu.

Jun 112017
 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et mu elu on pidev rollikonflikt. Ühelt poolt, ja see pool on see, mis siin blogis kajastust leiab, olen ma see võrdlemisi igav ja rahulik pereinimene, koristusfriik, wannabe ökomutt. Teiselt poolt olen ma ka palju muud, millest blogisse kirjutada ei kõlba, ehkki tahaks. Nii juhtus, et umbes nädal-poolteist tagasi tekkis minus VASTUPANDAMATU SOOV TROLLIDA, kõiki ja kõike. Noh, nii, et oleks kreisi, aga kõlbaks samas blogisse panemiseks kah.

Kuna EBA pidu oli ukse ees, tundus täiesti pädeva ideena ajada üle kümne aasta pähe hari, kutsuda kaasa Lepp, keda ma nägin viimati neli aastat tagasi, ning minna seda kellelegi varem mainimata blogiauhindade jagamisele (kuhu ma oma blogi isegi ei esitanud), et vaadata, kas seal on reaalselt keegi peale Ritsiku ja Malluka, kelle ma ära tunnen.

Vist väga ei olnudki, aga nalja sai sellegipoolest :D Ma pean küll ausalt üles tunnistama, et ma ei suutnud auhindade jagamist pool ajast jälgida, sest nagunii olid kõik võõrad näod (aga jeejee, Nullkulu ja Seiklusjuttude poolt ma hääletasin!), palju lõbusam oli Lepa ja Manjanaga lobiseda.

Ma ei tea, miks ma ei suuda ühelgi fotol väljapeetult naeratada, vaid igal pool on ainult täpselt ühesugune hüsteeriline irve, aga ilmselt on kõiges süüdi gintonic. Must live with it.

Fotod: Kalev Lilleorg, Õhtuleht

Manjanaga sain tuttavaks:

Populaarseid blogijaid ahistasin ka. Sest noh, MINA ju ei loe mitte ühtki ilublogi ja vaatasin lihtsalt, et ägedate sukkadega stiilne tšikk, kellega tahaks pilti teha :P

Kui Mallu lõpuks Saagimi juurest tulema sai ning mul õnnestus temaga pilt ära teha, võisin rahulikult õhtu lõppenuks lugeda ja Lepaga veini jooma minna :D

Ühtlasi, katsudes olla senisest popim ja noortepärasem, siis palun väga, minu elu esimene (ja ilmselt ka viimane :D) OOTD postitus.

Jakk, pluus ja seelik: Humana
Kõrvarõngad ja lips: Camden Market
Sukad: Londonist, täpsemalt ei mäleta
Saapad: Aipi
Kott: Marge laenas
Hari: lõikas minu ihujuuksur Aili, püsti aeti Sikupilli Hairlookis
Meik: Kats
Deit: Lepp

Järgmisele blogiauhindade jagamisele lubas Lepp minuga tulla ainult siis, kui ma midagi võidan – mina lubasin omalt poolt sel juhul lõpuks muretseda endale (läikiv)punased stilettod, mida ma olen eluaeg tahtnud, aga mitte kunagi ostnud, sest noh, ma olen niigi pikk ja kus ma neid kannaks.

Selleks, et võita, peab ilmselt Manjanaga seksiblogi ära tegema. Seda muidugi eeldusel, et järgmisel aastal on olemas kategooria “parim seksiblogi”. Ma oleks muidugi ka täitsa rahul sauruste all kandideerides (üks aasta oli selline kategooria) – ühesõnaga ma luban, et KUI järgmisel aastal on vähegi mõni mulle sobiv kategooria peale elublogide (seal ma kandideerida ei viitsi, sest noh, Mallukas), siis ma esitan oma blogi ja kutsun kõiki üles hääletama ja üldse. Sest pulli peab ju saama. Ja punaseid stilettosid.

Ma arvan, et ma mingi hetk ehk isegi kirjutan pikemalt. Sest ma eeldan, et kuskilt tuleb veel pilte (Ritsik, Manjana, keegi ju tegi meist mingi grupika?) ja kirjutada tegelikult oleks nii ühest kui teisest. Aga hetkel olen lihtsalt umbes nii väsinud, nagu… No tükkis ennist täitsa iseeenesest pähe tsitaat aegade tagusest Piia ja Nadja blogipostitusest:

“Nagu väsinud hoor pärast rasket tööd…”

Sest jah pidutsemine on äge küll, aga kuradi väsitav. Eriti kui on vaja linnade vahet sõita ja raskeid kotte vedada. Hea oli koju jõuda, meik maha võtta (ma arutlesin Katsiga, millal ma olin viimati meigitud rohkem kui huulepulk ja ei mõelnudki välja, kas pärast pulma sellist asja ette tulnud on) ja hari alla lasta (ai. aga ma sain sellega hakkama). Nüüd olen jälle ontliku välimusega – siil on hästi ära peidetud. Vaga vesi, sügav põhi :P Rollikonflikt jätkugu!

May 242017
 

Arenes täna vestlus, lühendan veidi selguse mõttes:

sa oled tuntud blogija

ma ei ole ju nii tuntud

oled
kamoon
MULLE tuleb sinu blogist iga päev SADU klikke
seega sajad inimesed LOEVAD su blogi

einoh, muidugi loevad, ehkki ma usun, et täitsa arvestatav osa kasutabki teadlikult minu blogi RSS lugejana
aga sajad lugejad ei ole minu jaoks küll mingi tuntus
ma ei ole mallukas ja marimell ja britt ja henri

oled
ma olen jumala kindel et briti ja henriga on sul sama palju lugejaid
nad on vaiksemad
ja tagasihoidlikumad
ja vanemad

ma ei taha olla kuulus

aga sa oled
see on minu jaoks fenomenaalne
et sa EI TAHA olla kuulus
ja ei kirjuta põnevatel ja elulistel teemadel
rahulik pereelu
ja sajad või tuhanded loevad
aastaid

Eesti on väike ja blogimaailm veel väiksem, nii et tõsi, ma usun – paljud blogijad vanuses 30+ teavad, et on olemas blogija Tikker. Ma ei julge isegi öelda, et enamus. Samas arvan ma, et enamik neist minu blogi ei loe, sest see on igav igapäevaelu.

Ma usun, et mõned noored ja popid blogijad ilmselt ka teavad, et on olemas blogija nimega Tikker, aga ma olen täiesti kindel, et mitte keegi neist ei loe mu blogi, sest ma olen vana peer. Mu blogil pole FB lehte, ma ei korralda loosimisi, ma ei turunda ennast kuidagi, ma ei osale EBA-l, ma ei viitsi eriti teisi kommenteerida, ma ei loe peaaegu ühtki “poppi” blogi.

Aga numbrid näitavad, et selle lehe päevane külastatavus on 1000-1300 kandis.

Ja ma ikka arvan, et ENAMIK neist käib siin lihtsalt mu blogrolli kasutamas, mitte minu enda postitusi lugemas :) Sest kommentaariumis valitseb enamasti sügav vaikus.

Tõsi, ma ei ole seda tüüpi blogija, kes iga postituse lõpus mõne küsimuse esitaks, samuti vastan ma kommentaaridele ainult siis, kui on esitatud mingi küsimus või mul on endal midagi asjalikku öelda. Enamasti, tõsi, ma ju kirjutangi niisama noppeid ja mida ongi kellelgi kommenteerida, kui ma leian parasjagu vaadatavast sarjast ridamisi tuttavaid nägusid teistest sarjadest või koristan järjekordselt terve päeva ja tulen pärast blogisse rõõmustama, et kodu on korras.

Ritsiku blogi lugesin just hiljuti otsast lõpuni läbi, tema kirjutab teemadel, mis panevad kaasa mõtlema ja rääkima. Vastupidiselt minule. Ma lihtsalt ei oska põnevatel ja elulistel ja sügavmõttelistel teemadel kirjutada. Või noh, vahel harva ikka tuleb ette, aga enamasti on ju… Igav igapäev, tihti ei sedagi.

Kaalusin korra võimalust blogroll mõneks ajaks täitsa ära kaotada. Lihtsalt selleks, et näha, palju päevaseid külastusi siis alles jääb. Ja samas ka SEE number ei näita mu meelest mitte kui midagi, sest paljud ei kasuta RSS lugejat ja käivad seega lihtsalt kontrollimas, kas uusi postitusi on tulnud.

Ühesõnaga mul on tunne, et kuna ma kirjutan nii vähe ja igavalt ning mul on värskuse järgi uuenev blogroll, siis ei, ma ei ole kuulus, lihtsalt mu leht on paljude jaoks mugav võimalus teisi blogisid lugeda. Et mina ise ei ole kuulus ja minu vastu ei tunta eriti huvi.

Ja mitte kuskilt otsast ei taha ma uskuda, et mul on sama palju lugejaid kui Britil või Henril. No ei usu. Keegi kuskil kirjutas ka numbritest, Mallu äkki, ma ei viitsi otsida, et vaadata, mis seal oli, aga kindlasti näitab nende statistika kordi suuremaid numbreid.

See kõik on lihtsalt nii kummaline. Ilmselgelt, kuna ma avalikult kirjutan, siis teatud edevus minus on. Aga kuulsaks ei oska ma ennast kuskilt otsast pidada.

Huvitav, kui palju moodustavad blogilugejatest teised blogijad, kui palju “tavainimesed”. Mis see protsent olla võiks? Kui erinev see erinevatel blogijatel olla võiks?

Paar korda olen lugejaküsitlust korraldanud, 86 vastust olen kõige rohkem saanud. Nii et sada erinevat lugejat mul on, seda ma usun :D Ja võib-olla paarsada veel teavad, et ma olen olemas ja on kunagi mõnda postitust lugenud. Samas usun, et VÄGA paljud, kes on mind mingil ajal lugenud, ei tee seda enam ammu, sest ei paku pinget. Kunagi olin ma huvitav, enam mitte.

Aga kuidas teada saada? Kuidas saada teada, mis peitub nende 1300 päevase külastuse taga? Kui palju on nende hulgas erinevaid inimesi, kes loevad päriselt minu blogi, mitte mu blogrolli kaudu teisi?

Mida üldse tähendab kuulus, blogimise mõttes? Kui lihtsalt “tean jah, et üks Tikker blogib, ise ei loe”, see on üks asi. Seda ma kuulsuseks ei pea. Olen bloginud 12 aastat, seega täitsa tõenäoline, et nimi tuleb tuttav ette. Kui palju on neid, kes loevad ja on seega mu eluga päriselt kursis – nii vähe, kui seda siin viimasel ajal jagan… See on teine asi. Just see pool huvitab mind.

Miks ma sellest üldse mõtlen? Peamiselt sellepärast, et ma üritan aru saada, kui suur filter tuleks peale panna, kui miskit kirjutan. Nagunii ei saa enam peaaegu millestki rääkida. Ja noh, samas… Kui ma mingi suuremat sorti draamaga hakkama saaks, küll siis jutud leviks ja tuleks lugema ka need, kes tavaliselt ei loe, sest igav. Nii see ju käib :) Ilmselt on ikka targem madalat profiili hoida.

Jan 252017
 

Täna on mu blogi 12. sünnipäev. Ja ma olen sunnitud tõdema, et ma ei jaksa antud hetkel positiivsusprojektiga mitte kuidagi senisel kombel jätkata. Lihtsalt… Liiga palju segavaid faktoreid on elus ja ma ei jõua iga päev blogida.

Ja kui ma üritan järele kirjutada, siis ei jõua ma millestki muust kunagi kirjutada. No ei osanud ma arvata, et elus kõik nii segaseks läheb :P

Ja mul on tunne, et kui mul pole aega kirjutada ja ma üritan järele kirjutada, siis ma kirjutan üle jala ja see kõik ei tule piisavalt südamest, mis kaotab selle projekti mõtte. Või mis? Kas teile ei tundu, et ära vajunud on see kõik ja sisu kannatab viimasel ajal? On muidugi variant, et see on mu enda läbi kukkumise tunne lihtsalt, ühes ülejäänud eluga.

Seega… Ma ei tea. Jätta projekt sinnapaika? Kirjutada harvemini – siis, kui aega on? Mulle üldse ei meeldi asjade pooleli jätmine, saate aru. Ja mulle meeldib kirjutada headest asjadest :)

Aga… Aga… Aga…

Elu hetkel kurnab täiega ära. Ja mul on tunne, et ma ei suuda mitte midagi ära lõpetada. Kõik, mida ma alustan, jääb pooleli. Sihuke läbi kukkumise tunne on, sealhulgas kõige ootamatumates aspektides. Põhimõtteliselt IGAS valdkonnas. Suhe, lastekasvatus, kodu, töö… You name it. Ok, teate, ÜKS valdkond, milles ma ennast hetkel läbi kukkununa EI tunne, on sõber olemine. Sellega vist on hetkel okei. Mitte et mul oleks suuremat jaksu sõpradega suhelda, aga noh… Mingeid ikaldusi selles vallas pole. Kõik on okei.

Ja suuremas plaanis on kõik okei igal rindel, tegelikult. Ja ma tean, et kõik saab korda. Ja ma olen elevil. Aga samal ajal ka kurnatud.

Ma suudan täiesti adekvaatselt oma elu kõrvalt jälgida ja tõdeda, et kõik sõltubki täpselt sellest, kas läheneda asjale positiivse või negatiivse külje pealt – ainuüksi see määrab, kas kõik on p*rses või kõik on korras. Lihtsalt, kui mingid negatiivsed (pisi)asjad kõik juhtuvad ühele ajale kokku langema, siis… Siis kipub see vaatenurk paratamatult ühes kõige muu jampsiga mingiks ajaks negatiivseks muutuma. Ja niipea, kui ma suudan rahuneda, näen jälle positiivset poolt ja tean, et kõik on okei. Aga see kõik käib viimasel ajal kogu aeg aina üles-alla. Pole ammu nii ebastabiilset tunnet olnud.

Sorry, ma tean, et ma peksan segast. 12 aastat blogimist ja seis on elus selline, et õieti mitte millestki kirjutada ei saa.

Aga see muutub, ma luban :) Mulle meeldib blogida ja tahan seda ka edaspidi teha. Lihtsalt praegu… Ja see projekt… Ma ei tea.

Kõik läheb mööda. Tuleb vaid rahulikult võtta.

Kõik saab korda.

Jan 172017
 

See on nüüd jälle natuke tobe väljend, mis ei anna ehk päris nii hästi edasi mõtet… Kõlades ehk isegi ülbena, ehkki see polnud üldse plaan :)

Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et ma tunnen ennast arvutiasjus keskmisest kodusemalt ning suudan lihtsamate ja ka väheke keerulisemate probleemide puhul reeglina Google’i abiga ise lahenduse leida.

Mu arvutisse ei salvestu “kogemata” viirused ega muu taoline, sest “käisin kuskil ja vajutasin vales kohas”. Ma surfan veebis üsna julgelt ja sisetunde järgi ning see ei vea mind kunagi alt. Ma usun, et paljud teist saavad aru, millest ma räägin.

No ja igasugused uuendused, installimised, laadimised, draiverid… Iseenesestmõistetav. Või noh, kui tuleb välja, et siiski ei saa millegagi ise hakkama, siis on kodus IT-mees :D

Blogimajanduse kohta kehtib see samamoodi. Väga paljudele muredele leian lahenduse googeldades. Kui sellest jääb väheks, on Lontu, mu WP guru :) Katsun teda küll mitte tüüdata, aga vahel harva tuleb ikka ette.

Olen saanud hirmus palju nurinat katkise blogrolli suhtes, millega mul pole olnud absoluutselt aega tegeleda. Täna vaatasin lõpuks kiirelt seaded üle, aga no kõik on endine, ei mina tea, miks ei tööta. Üritasin välja peilida, millist Mallu kasutab, aga KUI ma nüüd õigesti vaatasin, siis RSS multi importer ja see pole enam saadaval ja… Ühesõnaga, leidsin mingi kolmanda asenduse, mis näeb küll veidi teistsugune välja, aga noh… Töötab :) Kuna pidin sinna ükshaaval lisama kõigi blogide RSS feedi lingid, siis… Ütleme nii, et sinna said ainult blogid, mis ka reaalselt uuenevad :)

Ehk et. Mingisugune blogroll on jälle olemas. Tänu sellele, et ma viitsisin lõpuks veidike googeldada. Aga muidugi tahaks olla nii tark, et oskaks tolle esimese korda teha, see meeldis rohkem :) Eks näis. Jätsin selle praegu kõige lõppu alles, ÄKKI läheb ise korda vms.

Jan 132017
 

Inspiratsioon on mu meelest elutähtis. Seda sõna kasutatakse enamjaolt seoses loominguga, loomisega… Aga tegelikult on ju terve elu – iga päev, iga hetk – looming. Kui sa oled inspireeritud, siis voolab see looming sinu seest välja ning tulemused on lihtsalt suurepärased.

Vahel on inspiratsiooniga kehvasti ja sel juhul kipub ka kõik muu venima. Mis hädavajalik, saab lõpuks alati tehtud, selles pole küsimus… Küsimus on selles, kui nauditav on loomeprotsess :)

Enamik selle blogi postitusi on sündinud puhtast inspiratsioonist. Ma lihtsalt tahan kirjutada ja see voolab minu seest välja. Esimest korda nende 10+ aasta jooksul võtsin endale aga “kohustuse” kirjutada iga päev ja nagu te näete, ega ma alati ei jõua. Sest elu inspireerib tegema ka muid asju ;)

Sellegipoolest on mu eesmärk iga kuupäevaga üks positiivsusprojekti postitus lendu saata – olgu see siis pealegi tagantjärele varasemaks ajastades. Ja tahaksin seda teha selle aasta lõpuni. Nii et – kui siin on ka mõni päev vaikust, saate mõni teine päev sellevõrra rohkem lugeda.

Lihtsalt, kui eesmärgiks on ka arvutivabam elu ja juhtub, et jupp tööd tuleb soovist hoolimata koju kaasa, nii et peab nagunii olema arvuti taga rohkem, kui esialgselt plaanitud… Siis on igapäevane blogimine viimane asi, millele mõelda :)

Olen ääretult tänulik iga hetke, iga juhtumise, iga kirjatüki, iga filmi ja sarja, iga muusikapala, iga olukorra eest minu elus, mis on mind inspireerinud. Kõigi võrratute inimeste eest, kes on mind inspireerinud. Olen tänulik kogu selle inspiratsiooni eest, mis mind veel ees ootab. Ikka selleks, et kõik hea ja vajalik siin elus minu seest välja voolaks, valmistades rõõmu nii mulle endale kui ka kõigile, kes mu ümber.

Jan 122017
 

Alice on mulle blogijana ja kommentaaridest tuttav juba aastast 2009, kuid tihedamalt oleme suhelnud alates 2012 lõpust. Nende nelja aasta jooksul on saanud blogituttavast (blogi)sõber, kes on aeg-ajalt sattunud ka haldjast ristiema, psühholoogi ja nõuandja rolli. Vastavalt olukorrale :)

Ühtlasi on Alice üks neist vähestest, kelle blogi loen suurima rõõmuga, kirjavigade üle vähimatki virisemata. Ja see juba tähendab minu puhul midagi :D Ma naudin nii väga inglise eluolust lugemist seal elavate eestlaste pilgu läbi ja Alice kirjutab palju. Ma imetlen seda, KUI põhjalikult ta jõuab kirjutada näiteks koolist… Seda on nii põnev lugeda, ma ise nii ei oskaks.

Üritan praegu meenutada, mitu korda me kohtunud oleme. Kaks või rohkem? Noh, ega suurt vahet polegi, kindlasti lisandub neid tulevikus veel. Peamiselt suhtleme siiski kirja teel. Vahel kümme kirja päevas, vahel mitu kuud vaikust. Harilik :)

Ja ega ma ei oskagi seda väga hästi sõnadesse panna, KUI palju on need meie hiigelpikad kirjavahetused mulle andnud. Ei oska ka öelda, millest kõigest me nende nelja aasta jooksul rääkinud oleme. Ilmselt kõigest. Elust :) Nii hea on vahel arutada kõiksugu põnevaid teemasid või ka näiteks oma probleeme inimesega, kes on äärmiselt tark ja nii laia kogemustepagasi ning silmaringiga, samas ei ole mu eluga nii otseselt seotud – st vaatab kaugemalt ja oskab seetõttu objektiivsemaid tähelepanekuid teha. Ja olla samas ise nii arusaav, kõige ja kõigi suhtes. Kui keegi oskab asju erinevate mätaste otsast vaadata, siis on see just tema :)

Ma olen taas kord, ma ei tea mitmekümnendat korda, südamest tänulik, et nii suurepärane inimene tänu blogile minu elus on.

Milline oleks mu elu, kui mul poleks seda blogi, kõiki tänu sellele aset leidnud toredaid juhtumisi, kõiki neid imelisi inimesi minu elus… Raske ettegi kujutada. Blogimine on mu elule nii tohutult palju juurde andnud.

Jan 062017
 

Mormelar on minu elus tänu blogimaailmale. Nagu tavaliselt noid postitusi kirjutades, käisin blogi ja kommentaaride arhiivis luusimas – esimest korda on ta mind kommenteerinud mais 2009, mina teda blogis maininud sama aasta novembris… Ühesõnaga ammu :) Praeguseks blogib ta ise üsna harva. Aga kui kirjutab, siis alati nii hästi, et puhas nauding on lugeda.

Mormelar on üks minu suurtest eeskujudest. Juba kolmas inimene, kelle kohta selle projekti raames nii kirjutada saan, ja kõik nad on mu tuttavad just tänu blogimaailmale. Nii äge!

Morme on lihtsalt nii… ÄGE. No ta on nagu Gilmore Girlsi elutervem versioon, kui ma nii öelda tohin :) Nii noorelt laste saamine on ikka parasjagu keeruline ja ta sai sellega nii suurepäraselt hakkama. Tuli läbi tulest ja veest ja on saavutanud järjest kõike, mida me ikka elult ihkame – armastav pere, oma kodu, südamelähedane haridus ja töö…

Esimesed asjad, mis mind Morme juures köitsid, olid tema riietumisstiil (hee, ma ei julge seda isegi kuidagi sildistada, gooti poole vist, äkki saan talt mööda päid ja jalgu, sest hoopis midagi muud) ja rohemeelsus. Ta on olnud Epu kõrval üks minu põhilisemaid mõjutajaid selle teekonna algusaastatel.

Ja eriti vahva on see, et ta elab siinsamas Pärnus. Nii äge inimene, siinsamas, käeulatuses. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, sattusin tänu temale ühte beebigrupi seltskonda, paar korda olen erinevatel põhjustel tal ka külas käinud… Aga see kõik tundub nii ammu, kui ma veel lastega kodune olin ja oli rohkem aega. Nüüd on elu ja kiire, temal ilmselt veel kolm korda enam :) Aga ega see polegi üldse oluline, täitsa piisab sellest, kui saab FB ja blogi kaudu vahel põgusa pilguheidu tema tegemistesse – ning vahel, võib juhtuda, trehvame juhuslikult tänaval ka.

Ühesõnaga – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Morme. Ma olen väga-väga tänulik, et ta tänu blogile servapidi mu ellu sattus ja mind jätkuvalt inspireerib.

Dec 222016
 

Merlis, mu kallis Merlis… Ma mõtlesin pikalt, mida Sinust kirjutada. Lehitsesin blogi arhiivi, et meenutada meie tutvuse algusaegu ja leidsin selle postituse. Seal on põhimõtteliselt ära öeldud kõik, mida ma oleks tahtnud siia kirjutada.

Mida ma siis NÜÜD veel öelda saan?

Seda, et ma igatsen Sinu järele. Lihtsalt NII VÄGA!

Kas see on tõsi, et me panime viimati maailma asju paika neli ja pool aastat tagasi? Vähemalt blogi põhjal tundub nii.

Sest et jah. Siis me kolisime Norrasse. Ja siis muutus Sinu elu üsna kardinaalselt. Ja siis me kuidagi kadusime üksteise orbiidilt. Sul on olnud vähemasti võimalus need aastad minu eluga mingil määral blogi kaudu kursis olla, minul… Noh, FB. Parem kui mitte midagi, eks? Aga kaugeltki mitte piisav!

Ma usun, me oleme mõlemad selle ajaga kõvasti muutunud, aga ma VÄGA loodan, et mitte lahku kasvanud. Sellega ma ei ole nõus. Ma trambin jalgu selle mõtte peale!

Ma tahan nii väga Sinuga kokku saada, et kõik need viimase nelja ja poole aasta asjad tagantjärele paika panna. Tahan mitte tunnikest kohvitassi taga, vaid ööd veinipudeli taga! Palun ütle mulle, et me leiame ükskord selle aja!

Mäletad kõiki meie plaane? Noori tõmmusid poisse, keda tagumikust näpistada? Ameerikat? Ainult seda ma ausalt ei mäleta, mis peitub sõna “kael” taga Sinu kommentaaris :P

Sa oled endiselt minu jaoks üks maailma kõige ägedamaid inimesi ja ma armastan Sind nii väga! Ja ma olen nii-nii-nii tänulik, et Sa mu ellu tulid. Ma väga loodan, et jääd. Igaveseks.

Tsiteerides Sind: “Peaasi on omada Plaani. Ja hea, et Sa oled olemas.”