Jan 062017
 

Mormelar on minu elus tänu blogimaailmale. Nagu tavaliselt noid postitusi kirjutades, käisin blogi ja kommentaaride arhiivis luusimas – esimest korda on ta mind kommenteerinud mais 2009, mina teda blogis maininud sama aasta novembris… Ühesõnaga ammu :) Praeguseks blogib ta ise üsna harva. Aga kui kirjutab, siis alati nii hästi, et puhas nauding on lugeda.

Mormelar on üks minu suurtest eeskujudest. Juba kolmas inimene, kelle kohta selle projekti raames nii kirjutada saan, ja kõik nad on mu tuttavad just tänu blogimaailmale. Nii äge!

Morme on lihtsalt nii… ÄGE. No ta on nagu Gilmore Girlsi elutervem versioon, kui ma nii öelda tohin :) Nii noorelt laste saamine on ikka parasjagu keeruline ja ta sai sellega nii suurepäraselt hakkama. Tuli läbi tulest ja veest ja on saavutanud järjest kõike, mida me ikka elult ihkame – armastav pere, oma kodu, südamelähedane haridus ja töö…

Esimesed asjad, mis mind Morme juures köitsid, olid tema riietumisstiil (hee, ma ei julge seda isegi kuidagi sildistada, gooti poole vist, äkki saan talt mööda päid ja jalgu, sest hoopis midagi muud) ja rohemeelsus. Ta on olnud Epu kõrval üks minu põhilisemaid mõjutajaid selle teekonna algusaastatel.

Ja eriti vahva on see, et ta elab siinsamas Pärnus. Nii äge inimene, siinsamas, käeulatuses. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, sattusin tänu temale ühte beebigrupi seltskonda, paar korda olen erinevatel põhjustel tal ka külas käinud… Aga see kõik tundub nii ammu, kui ma veel lastega kodune olin ja oli rohkem aega. Nüüd on elu ja kiire, temal ilmselt veel kolm korda enam :) Aga ega see polegi üldse oluline, täitsa piisab sellest, kui saab FB ja blogi kaudu vahel põgusa pilguheidu tema tegemistesse – ning vahel, võib juhtuda, trehvame juhuslikult tänaval ka.

Ühesõnaga – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Morme. Ma olen väga-väga tänulik, et ta tänu blogile servapidi mu ellu sattus ja mind jätkuvalt inspireerib.

Dec 222016
 

Merlis, mu kallis Merlis… Ma mõtlesin pikalt, mida Sinust kirjutada. Lehitsesin blogi arhiivi, et meenutada meie tutvuse algusaegu ja leidsin selle postituse. Seal on põhimõtteliselt ära öeldud kõik, mida ma oleks tahtnud siia kirjutada.

Mida ma siis NÜÜD veel öelda saan?

Seda, et ma igatsen Sinu järele. Lihtsalt NII VÄGA!

Kas see on tõsi, et me panime viimati maailma asju paika neli ja pool aastat tagasi? Vähemalt blogi põhjal tundub nii.

Sest et jah. Siis me kolisime Norrasse. Ja siis muutus Sinu elu üsna kardinaalselt. Ja siis me kuidagi kadusime üksteise orbiidilt. Sul on olnud vähemasti võimalus need aastad minu eluga mingil määral blogi kaudu kursis olla, minul… Noh, FB. Parem kui mitte midagi, eks? Aga kaugeltki mitte piisav!

Ma usun, me oleme mõlemad selle ajaga kõvasti muutunud, aga ma VÄGA loodan, et mitte lahku kasvanud. Sellega ma ei ole nõus. Ma trambin jalgu selle mõtte peale!

Ma tahan nii väga Sinuga kokku saada, et kõik need viimase nelja ja poole aasta asjad tagantjärele paika panna. Tahan mitte tunnikest kohvitassi taga, vaid ööd veinipudeli taga! Palun ütle mulle, et me leiame ükskord selle aja!

Mäletad kõiki meie plaane? Noori tõmmusid poisse, keda tagumikust näpistada? Ameerikat? Ainult seda ma ausalt ei mäleta, mis peitub sõna “kael” taga Sinu kommentaaris :P

Sa oled endiselt minu jaoks üks maailma kõige ägedamaid inimesi ja ma armastan Sind nii väga! Ja ma olen nii-nii-nii tänulik, et Sa mu ellu tulid. Ma väga loodan, et jääd. Igaveseks.

Tsiteerides Sind: “Peaasi on omada Plaani. Ja hea, et Sa oled olemas.”

Dec 142016
 

Anu tuli minu ellu kõigest veidi enam kui aasta tagasi, kui tema blogi avastasin. Ma ei saa teda isegi mitte blogituttavaks nimetada, sest me pole tuttavad :D Aga ometigi on tema blogi mulle selle viimase aasta jooksul nii palju rõõmu ja inspiratsiooni pakkunud, et tahtsin temast kirjutada :)

Anu kirjutab lihtsalt NII HÄSTI. Ja ta paistab oma iseloomu poolest nii minu inimene. Selline positiivne ja mõnus ja tark ja lihtsalt tore. Ja oskab kirjutada!

Ja no… Kanada! Ei saa üle ega ümber Kanadast! Täitsa alles on mul unistus kunagi ka mõnda aega Vancouveris elada.

Anu ise on muidugi juba edasi liikunud, Nanaimosse :) See, kuidas nad sinna jõudsid, oli nii põnev järjejutt – ta kohe oskab niiviisi kirjutada, et põnevusega ootad järgmist osa. Kui mul midagi põnevat öelda on, plartsatan kohe kõik korraga välja ja valmis :D

Ma oli ääretult rõõmus, kui Anu viimasel blogiauhindade jagamisel välismaiste blogide kategoorias võitis. No VÄGA õigesse kohta läks see võit, enam õigemini poleks saanud.

Ma olen väga-väga tänulik, et ma Anu blogi otsa komistasin (kui päris aus olla, siis imestan, kuidas mul sellega nii kaua aega läks!) ja tema tegemistele nüüd kaasa elada saan. Loodan, et tal jagub seda blogimise indu veel aastateks!

Dec 112016
 

Piia tuli minu ellu tänu tööle. Aasta oli siis, ma pakun, 2005. Kuna töötasime eri linnades, siis mingit suuremat kokkupuudet alguses polnud – teadlikumalt ja ilmselt paljuski tänu blogidele hakkasime tõenäoliselt suhtlema 2006 sügisel ehk umbes kümme aastat tagasi. Olid õndsad ajad, mil Piia ja Nadja veel blogisid. Mul on need blogid siiani blogrollis alles, kui kõige alla kerite, pole raatsinud ära kustutada.

Igal juhul, esimene postitus, kus olen Piiat maininud, pärineb oktoobrist 2006. Kuna järgmine on sama humoorikas kui esimene, siis palun – detsember 2006. Ja üks veidi hilisem meenutus, mis mind ennast tagantjärele muigama paneb – märts 2007.

Kuna Tartust kolisime ära juba 2009, siis pärast seda on meie suhtlus olnud äärmiselt napp. Lihtsalt ei satu üksteise trajektoorile – kui, siis väga korraks ja väga juhuslikult. Õnneks on olemas FB, mis hoiab tibakenegi eludega kursis, ilma, et peaks ise lillegi liigutama :P

Piia tööalast tegutsemist olen aastaid vaikselt kõrvalt jälginud ja lasknud end inspireerida – nii mõnus on vaadata, kuidas inimene muudkui õpib juurde ja areneb ja tegutseb oma unistuste suunas.

Ma juba pikemat aega unistan sellest, et leiaks ükskord ometi ühise vaba õhtu, millal ma saaks minna Tartusse, et Piia ja Nadjaga kokku saada ja juua… No minugipoolest, kasvõi tikripeeti, kui Nadja seda Siirilt veel skoorima peaks :D Et saaks ometigi pikemalt jutustada ja kõik maailma asjad paika panna.

Ükskord see päev tuleb, ma ütlen teile. Ükskord!

Igatahes, Piia on äge!

Dec 112016
 

Eile õhtul blogi kirjutades viskas korra ette mingi errori, aga neid vahel ikka tuleb, õige pea oli kõik jälle okei – ma üldiselt kipun neid sellisel juhul lihtsalt ignoreerima.

Täna hommikuks oli mul postkasti automaatkiri serverteenuse pakkujalt, et olen ületanud sisendprotsesside kasutamise piirangu. Ja täpselt sel hetkel, kui vajutasin sellele postitusele “avalda”, tuli täpselt sama kiri kuus tundi hiljem teist korda, seega on mingi jama kuskil tõesti, mida tuleb klaarida, enne kui asi täitsa hapuks läheb…

Kui saate antud teavitusi pidevalt, siis soovitame üle kontrollida, et seotud kodulehekülge ei kuritarvitataks spämmirobotite või muu pahavara poolt – hea koht alustamiseks on külastatavuse statistika vaatamine. Hoidke alati ka rakendused uuendatuna.

Läksin uurisin cPanelist lähemalt:

Your site has been limited within the past 24 hours

CPU resources were limited for your site

You have reached entry processes (number of simultaneously running php and cgi scripts, as well as cron jobs and shell sessions) limit 33 times

Mitte et ma aru saaks, mida see kõik täpselt tähendab, aga vaatasin viimase seitsme päeva kasutamist ja noh, pilt näitab küll, et midagi on mäda:

Esimene mõte oli, et eile hilisõhtul peale pandud plugin tekitab mingit jama (viimane WP uuendus kaotas postituse kirjutamise aknast ära justify nupu, mida ma kogu aeg kasutasin) – aga pildilt on näha, et midagi on mäda juba viimased kolm päeva, seega pluginas ei saa asi olla.

Viimane WP uuendus koos Jetpacki uuendusega – need said ka üsna hiljuti tehtud. Millal täpselt, ei mäleta… Äkki need siis? Mitte midagi muud pole ma sel nädalal blogiga teinud. Külastatavuse statistikast ei oska ma miskit kummalist välja lugeda.

Jube tüütu on see oma serveris blogi pidamine, kui ei ole IT kunn :) Mul on paar tarka tuttavat, aga olen eriti ühte neist viimase kolm blogi omaette tegutsemise aasta jooksul niigi palju tüüdanud, tõesti ei taha enam…

Mõtlesin, et äkki keegi mu lugejatest on targem kui mina ja oskab miskit tarka välja pakkuda, mis ma teha võiks.

Dec 062016
 

Tegelikult tahtsin ma kirjutada selle postituse täpselt kuu aega tagasi, aga siis olin kõhuviirusega siruli voodis ega jõudnud mitte kui midagi teha. Kirjutan siis nüüd – parem hilja kui mitte kunagi :)

Kessu tuli minu ellu teadagi kuidas – blogi kaudu. Lehitsesin arhiivi algusesse, 2007. aasta alguses on tema esimene kommentaar, 2007. suvel lugesin ma tema blogi läbi, sellest ajast saati oleme suhelnud – esialgu virtuaalselt, siis…

Siis jäin ma rasedaks. Mina, maailma kõige lastekaugem inimene, jäin väga ootamatult rasedaks. Ja Kessu, kes oli juhuslikult jäänud rasedaks umbes-täpselt pool aastat enne mind, oli see, kes mind, võhikut, kogu sellest rasedusest kättpidi läbi talutas. Mulle esimese paki Moltexeid kinkis, esimese aasta jagu titeriideid laenas ning apteegis näpuga näitas, mis kraami vaja varuda on.

Plika sündimise ajal elasime ju Tartus. Alguses Tiigi tänaval Maideni ema imearmsas värvilises korteris, kuna see aga väikeseks jäi, kolisime poole aasta pärast Tähtverre. Praktiliselt Kessu naabriteks. Oeh, milline igatsus tuleb peale sellele mõeldes. Nii imemõnus oli pikemalt ette planeerimata üksteist külastada.

Kessu on ka Plika ristiema.

Aga siis… Siis me kolisime Londonisse. Ja siis Pärnusse. Ja nüüd me näeme nii umbes korra-paar aastas – kui hästi läheb. Sest pere ja töö ja temal pidevalt veel kool ja… Ühesõnaga vahemaa + kiire-kiire-kiire.

Aga ma ikka vahel mõtlen ja igatsen tagasi seda aega, mil me olime peaaegu naabrid.

Kessu on sarnaselt Madikenile üks neist inimestest, kelle puhul ma ütlen siiralt ja südamest – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahan olla nagu Kessu.

Ma olen ääretult rõõmus ja tänulik selle eest, et nii imeline inimene tänu blogile minu elus on.

Kuna ma aga ilusat juttu kirjutada ei oska, lingin parem seda, mida Liis Kessule sünnipäevaks kirjutas. Sest sellele kõigele ma kirjutan kolme käega alla. Lihtsalt Liis oskab minust mitu korda paremini sõnu seada :)

Nov 242016
 

Täna saan kirjutada suisa kahest toredast inimesest. Nad mõlemad on mu elus tänu blogile. Nende mõlema olemasolust sain teadlikuks umbes siis, kui Plika sündis ehk ligi kaheksa aastat tagasi.

KAHEKSA AASTAT. Kui sellele nii mõelda, siis tundub see kuidagi uskumatu. Nii pikk aeg!

Ülle ei ole kunagi bloginud, aga blogisabast on ta mulle tuttav… No ma ütlen, kaheksa aastat :) Ma ei suuda kõiki kommenteerijaid alati meeles pidada ja eristada, aga tema jäi kohe meelde.

Üllega oleme viimased kuus aastat pidanud ka kirjavahetust. See pole kunagi olnud väga tihe – vahel kuu-paari tagant, vahel jääb pool aastat pausi… Aga kui juba kirjutame, siis tavaliselt pikalt-pikalt. Ta on minust vanem, seega ka tunduvalt kogenum ja tal on tihti igasugu asjade kohta head nõu jagada :) No ja lihtsalt on tore tema eluga ka kursis olla.

Kohtunud me kusjuures ei ole. Usun, et kunagi see juhtub :D

Jaanika on minu blogi lugenud kaheksa aastat, mina tema oma umbes neli. Noh, ma muidugi lugesin kõik algusest peale läbi, nagu ma seda alati teen.

Jaanika blogi on kinnine. Kinnised blogid on mõnusad. Seal saab palju vabamalt kirjutada :) Nii et olen tema elule virtuaalselt kõik see aeg hoolega kaasa elanud. See on ikka täiesti imetlusväärne, kui mõnusalt rahulik ta on ja kui hästi oma eluga hakkama saab. Ja ta teeb teadust, teadust tegevad inimesed tekitavad minus aukartust :P

Kohtunud oleme paar korda ja pigem põgusalt. FB chatis oleme see-eest jutustanud omajagu. Pikem veiniklaasi taga lobamine on veel tegemata. Küll jõuab! Võib ka ilma veinita :D

Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et blogi on toonud mu ellu kaks nii mõnusat inimest.

Nov 212016
 

Vaatasin ringi postkastis ja blogikommentaarides, et meenutada, mis ajast ma Madikeni tean. Ja õige küll, tuleb täitsa meelde – kõik sai alguse sellest, kui ta kommenteeris mu blogipostitust, mille kirjutasin veidi pärast oma 30. sünnipäeva. Läksin vaatama, tekkis huvi, küsisin parooli… Ja noh, võib öelda, et ülejäänu on minevik :) Kas eesti keeles üldse kasutatakse sellist väljendit? The rest is history, ma mõtlen.

Madiken on üks minu suurimaid eeskujusid blogimaastikul ja pidev inspiratsioon. Tema minevik on ilmselt isegi veel kirjum kui mul ja ta on NII palju arenenud ja NII äge inimene. Mitte et meie kirju nooruspõlv midagi halba oleks, üldse mitte :P Lihtsalt, ajaga ikka areneb. Seda ma ju tegelikult ka kirjutasin tolles postituses, mida ta kommenteeris.

Ma armastan Madikeni juures seda, et tal on olnud elus igasuguseid perioode, mõned neist ikka päris rasked… Aga ta on neist välja tulnud, positiivsena. Ja jaganud mõnd neist keerulistest aegadest ka teistega – olles oma ausate blogipostitustega abiks kümnetele noortele emadele. Ja näiteks Madikeni kunagine postitus rinnaga toitmisest oli otseselt ka minu jaoks sajas mõttes silmiavav.

Madiken tundub mulle nii tark, et see on peaaegu et aukartust äratav. Ja see, kuidas ta suudab igasse teemasse süveneda, ennast huvitavate asjade kohta nii palju uurida… Olgu see lastekasvatus, ökoteemad või remont.

Kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Madiken :)

Haapsalu ja seal resideeruvate toredate tuttavate külastus on meil juba kaks suve plaanis olnud ja erinevatel põhjustel ära jäänud. Aga ükskord me jõuame sinna niikuinii.

Aitäh Sulle, et Sa oled, blogid ja inspireerid!

Sep 162016
 

Arvutasin välja, et kui mu postitussagedus jääb samaks, saab selle aastanumbri sees kirjutatud vaid 150 postitust. Vaadates numbreid varasemate aastate taga… Njah.

Mis teha, kui praktiliselt kõik, mis elus teoksil, liigitub kategooriasse “stuff you cannot write in public blog” või “stuff too boring for blogging” või “stuff suitable for blogging, but cannot be bothered to write about, because there is so much weird sh*t going on in your life”.

Ma ausõna ei tea, miks ma ei võinud seda eesti keeles kirjutada… Lihtsalt tundus, et inglise keeles on parem.

Ja nii ongi, et ma kirjutan siia vahel, kui maldan, asjadest, millest võib, mis on enamjaolt siiski üsna igavad. Muul ajal kirjutan mujale ja räägin inimestega.

Tahaks tagasi seda rahulikku õnnelikku elu, kus igapäevased pisiasjad nii palju rahuldust pakkusid ja kõigest blogida sai. Ei tea, kas see juhtub veel kunagi?

Life will tell.

Ja andke mulle andeks, et ma ei ole enam põnev. See on see täiskasvanuelu.

Antud asjaoludel kaalun sügavalt blogile selliste summade kulutamise mõttekust – ehk peaks ka kasutama seda varianti, et maksan vaid domeeni eest, aga blogi ise istub WP serveris. Kümneka aastas võin ju maksta, aga 60 virtuaalserveri eest tundub hetkel overkill selle varjusurmas oleva hobi jaoks. Aga WP serveris istudes ei saa pluginaid kasutada, ega ju? Sinna kaoks mu värskuse järgi sortiv blogroll, mida paljud kasutavad… (Mis tuletas meelde küsimuse, kas see üldse töötab? Sest hetkel mul sorteerib tähestiku järgi järjekindlalt. Kuidas teil? Ah ei, tühjendasin cache ära ja nüüd töötab jälle, nii on mul iga kord.)

Ehh. Rasked valikud. Aga tegelikult võiks lähikuude jooksul ära otsustada – novembri lõpus peaksin järjekordse €60 välja köhima ja tõesti ei tea, kas on mõtet…

May 112016
 

Küsi ja sind aidatakse :P

Ehk siis Britt pakkus, et mu blogi feed on katki ja soovitas siin kontrollida. Miks ma ise selle peale ei tulnud, ah? Olen sealt varem miskit kontrollinud küll. Tuli välja, et ä-täht mu blogi pealkirjas (mis on seal olnud, eks, kõik need 10+ aastat) tekitas järsku mingi errori. Aga üle salvestamine aitas ja nüüd peaks feed jälle ok olema. Nii et antagu mulle teada, kas nüüd tulevad postitused Bloglovinisse või ei. Kui ikka ei tule, siis ma lasen neil ka üle vaadata.