Oct 142012
 

Uhh, milline päev! Huvitav, kas õnnestub kunagi kolida ka nii, et asjad saavad kokku pakitud loogiliselt ja korralikult ja rahulikult ja õigeaegselt… Ma lootsin, et seekord õnnestub, aga otse loomulikult ei läinud taas kord nii.

Ma lihtsalt ei suutnud ennast õigel ajal kokku võtta. Aega ju oli, aga kogu see värk oli nii… Kõikehõlmav :D Et oli raske kuskilt otsast pihta hakata. Vaimne tõrge. Osaliselt kindlasti ka laiskus. Aga siiski, ma lihtsalt ei tahtnud oma elamist kokku pakkida, viimse hetkeni.

Nii et põhimõtteliselt olin enne tänast teinud minimaalselt. Mingid kaugemad ettevalmistused ainult. Ja kogu elamine ühe päevaga kokku pakkida on ikka päris ränk.

Oleks, et saaks autoga kolida, eks. Aga ei, jälle lennuk ja selle pagasilimiidid :) Nii veetsingi päeva palavikuliselt ringi tuulates ja sortides välja asju, mis tulevad Norrasse kaasa või jäävad ema juurde. Pakkisin need kuidagimoodi kokku ja õhtul peale kaheksat tuli sõbranna oma tuttavaga, kel furgoon ning aitas kõik ema juurde viia. Kui oleks pidanud seda tavaari ema autoga vedama, siis oleks vist küll viis korda sõitnud :)

Njaa… Pagas saab olema 3×20 + 3×8 kg ja noh, ütleme ausalt, ema juurde sai ikka rohkem asju kaasa võetud. Praegu viskasin nagunii üsna suvaliselt kottidesse, kõik tuleb ümber pakkida… Eks siis näis, palju veel maha jääb. Külli peaks novembri lõpus autoga tulema ja lubas minu asju ka tuua. Ma olen pähe võtnud, et kõik fotod, mis seintel, peavad Norrasse kaasa saama ja Iirise joonistatud lastetoa maal ka. Külli arvas, et mahutab need autosse küll. Nojaa, ja siis mul on veel seitse kotti lasteriideid :) Neid, mis ootavad parajaks saamist. Ma loodan, et ta mulle need ka ära toob, sest kolme aasta jooksul lähevad kõik ju käiku. Ma tõesti ei tahaks oma hoolega kogutud varusid maha jätta, et koha pealt ostma hakata. Nojaa, oleks ju võimalus, et Külli tooks praegu ainult need, mis on lähiajal parajaks saamas ja veidi suuremad saaks keegi kunagi hiljem tuua. Aga need on mul kõik läbisegi ja ma ei jõua hakata veel suuruste järgi ka sortima… Loodame parimat.

Nüüd on juba sügav öö, olen tühjaks teinud lastetoa ja koridori, aga elutuba, köök ja magamistuba on kõik pooleli. Tuleb kõik asjad läbi vaadata ja ära paigutada. Elutoaga olen peaaegu ühel pool, köögikapid on tegelikult kõik läbi sorditud ja asjad ära pandud, aga musti nõusid ja suvalist kraami on kõik kohad täis. Magamistoas on kaos :P Seal on kõik need asjad, mis peab veel kuskile ära mahutama – teisel pool on ruumi laialt, aga seal ju ei köeta, nii et sinna ma riidest ja paberist asju niiskuse ja hallituse hirmus panna ei julge, neile peab siin sellise koha leidma, et uuele elanikule väga ette ei jääks.

Ja kell on nii palju ja ma olen nii väsinud ja kohutav kopp on ees :P Lapsed saatsin ema juurde, ise olen viimast ööd kodus, homme 11-12 paiku annan elamise üle.

Aga tundub, et ma täna valmis küll ei jõua, katsun homme kella peale ärgata ja jätkata… Või noh, ega ei juhtuks midagi ka siis, kui mina veel viimaseid asju kokku pakin samal ajal, kui uus elanik oma asju lahti.

Oeh. Oleks ma juba ometi Norras. Kolimine on nii tüütu.

Vähemalt suutsin ma just pallide päevataseme lõpuks ära teha – kell kolm tuleb ju uus ja oi seda häbi, kui oleks üks tegemata jäänud, siiani kõik tehtud :D No mul polnud täna üldse aega arvutis istuda, alles õhtul võtsin puhkehetke, aga kaheksa elu said kiirelt läbi ja… Nüüd, tund enne “tähtaega”, sai ikkagi tehtud ja suisa kolme tähekesega. Selle peale tulingi suurest rõõmust blogi kirjutama :D

Aga ma nüüd katsun siiski natuke veel koristada, enne kui lõplikult ära vajun.

Oct 072012
 

Vaatan, et viimane blogisissekanne sildiga bubble witch saga pärineb juuli lõpust. Nojah, siis tulid need vastikud kolmiktasemed. Kirjutasin, et suutsin esimese ära teha ja ega rohkem toona ei teinudki.  Tegin sel ajal paralleelselt Eternal Isles tasemeid ka päris palju ära, aga siis viskasid kolmiktasemed nii üle, et kaks kuud üldse ei mänginud. Käisin lihtsalt iga päev kenasti soovijatele elusid andmas – selle eest saab ju punkte, mis mänguisu tagasi tulles oleks marjaks ära kulunud.

Nüüd septembri lõpus tuligi mänguisu tagasi. Ja teate, miks? Daily bonus level! Kui ma seda õhupalli heljumas nägin, pidin kohe vaatama, mis värk on. Ja kuna see on äärmiselt ahvatlev ühe tasemega nii palju punkte saada ning lisaks värskendav mängida iga päev sulle ette antud suvalist taset, siis neid ma nüüd suisa ootan ja mängin suurima mõnuga. Mõned olen esimese korraga ära teinud, mõne kallal terve päeva pusinud, aga tehtud on saanud siiani kõik. Ühe eest sain suisa kolm tähekest, ühe eest kaks, enamiku puhul paraku üle ühe välja ei venita.

Ja kui juba esimesest päevalevelist pallimaitse suhu sain, sööstsin uue hooga kolmiktasemete kallale. Tegin ühe õhtuga ära nii 167 kui 168 ja järgmisel hommikul ka 169. Aga vaat see 170, see ei taha alla anda :P Olen küll mitu korda täitsa kolmanda osa lõppu jõudnud, aga alati on pallid otsa saanud, enne kui laes vajaliku arvu auke lahti saan. Seda üritan siis murda, kui päevalevelist palliisu täis ei saa. Üle pingutada ka ei viitsi, see on läbitud periood. Mängusõltuvus ei ole hea :D

Eternal Isles ei tõmba üldse, seda pole isegi vaadanud. Kunagi, kui kõik põhimängu tasemed tehtud… Aga neid on ju ka nüüd 195, nii et mõneks ajaks pusimist jagub.

Pallid on ägedad!

Jul 302012
 

Kuna mina kuulun teatavasti nende õnnetute hulka, kes ei talu ei liigset kuuma ega ka külma (enamikul on emma-kumma puhul taluvus parem, mul mitte :D), olen selle suve jahedust täiega nautinud. Nädalavahetusel oli see-eest keel vestil, vedelesin enamiku ajast diivanil ja ei jõudnud midagi asjalikku teha, blogi kirjutamisest rääkimata.

Tänane ilm oli jälle hingeõnnistus. Hommikul ärgata oli veel palav, aga läksin kohe ja tegin kõik aknad-uksed lahti, siis lebotasin mõnuga diivanil ja nautisin värsket õhku. Jõudsin jälle sooja sööki teha ja sain keset päeva rohida – õndsus. Kuumalaine ajal olin väga tubane, ehkki õhtul 22-23 paiku sõstraid korjama minnes jäi ikka mingi umbrohi ette, nii et sõstrakauss vao vahele ununes ning ohakad lendama hakkasid.

Ma ei kujuta ette, kas ma jõuan päriselt selle aia enne välja kolimist korda saada. Teoreetiliselt peaks terve p*rsetäie maad, kus praegu läbisegi umbrohi ja lilled kasvavad, läbi kaevama, ära tasandama ja muruseemet külvama. Kaevamine ise tundub juba ilgelt keeruline olevat, kas sellest ühest korrast aga üldse piisab, et kõik ebavajalik kraam (umbrohujuurikad st) piisaval määral välja saada, no ja naabrinaise jutust sain aru, et iga muruseeme polevat kah hea. Kuradi tuumafüüsika :D Aga hädasti oleks vaja aed teha selliseks, et uutel elanikel oleks kerge hooldada, vaevalt et keegi siin väga palju teha viitsiks ja umbe kasvada lasta ka ei saa, kui minu umbrohi tolmlema hakkab (või mida iganes noh, ennast reprodutseerima :D), oleks ju ümberkaudsetel aedadel ka asi üsna pees.

Õppesõidus on suurimaks probleemiks parkimine. Ma juba löön järgmist, kes tuleb ütlema, et ise pead vaatama ja tunnetama. Ma kogu aeg vaatan, silmad punnis, ikka ei tunneta :D Kui palju parkimist ARKi eksamil nõutakse? Kas külgboksist piisab? Või viiakse kuskile kaubanduskeskuse laadsesse parklasse autode vahele parkima? Või nende diagonaalsete joonte vahele? Õpetaja ütleb, et mis sest ARKist, elus läheb kõike vaja, aga minule vähemalt tundub küll loogiline see, et esialgu võin ma parkida vaid suurematesse parklatesse, kus on rohkem ruumi ja kui sõidupraktikat ja tunnetust tiba rohkem, siis ülejäänud jama edasi harjutada… No need diagonaalsed parkimiskohad, need on üsna lihtsad, ehkki ma jään tavaliselt ikka joonte vahele viltu ja ei saa täpselt aru, kusmaale ma välja sõita võin, et nina oleks piisavalt kaugel, aga ei läheks vastu äärekivi. Külgboks on teoorias üsna selge, aga ma üldse ei tunneta seda, kui kaugel need autod minust on, eriti just tagumine. Ja suures parklas teiste autode vahele parkimine, seda ma vist oskan üldse kõige vähem, aga sellistes olukordades ma lähekski üsna lebolt ja pargiks kuskile kaugemasse otsa, kus teisi pole – sellistes on ju alati ruumi.

Üleüldiselt on mu sõidukaardil ainult kolme tunni jagu lahtreid veel alles, siis peab õpetaja uue kaardi võtma või ma ei tea, vbla võtaks lihtsalt mingi lisapaberi ja hakkaks sinna peale mu allkirju võtma. Rääkimata sellest, kui palju raha kulub… Võeh.

Aga noh, küll ma saan. Peab saama.

Mis siis veel vahepeal juhtunud on? Ema jõudis Rootsist tagasi. Tõi meile igasugust nänni. Üles pildistatud sai vaid osa laste omast, ma rohkem praegu ei viitsi ka. Suurim hitt oli kahtlemata mullitaja, kus nupule vajutamine tiiviku pöörlema paneb ja see siis hunniku mulle teeb. Aga jah, kõigepealt sai patarei tühjaks, kui ma ükskord aku ära laadida jõudsin, sai mullivedelik otsa, isetehtud kraamist paraku tuleb jube vähe mulle, mitte sadu, nagu tolle originaalvedelikuga.

Ja siis veel haamriga kopsimise mäng, mis Plikale lasteaias meeldis ja pehmed mänguasjad ja…

Ja mina nägin Selveris nii ägedaid kokkukäivaid laste toole, et ei suutnud ostmata jätta – no te ju teate mu nõrkust lepatriinude ja maasikate vastu :D Ostsin kusjuures alguses ühe tooli, aga kodus tuli selline tüli, et tõin teise ka juurde. Maksid miski veidi üle €8 (täishind oli vist €12), see siis ühe hind – praegust kokkuhoiurežiimi arvestades poleks muidu küll raatsinud, aga Abikaasal oli just palgapäev. Ja lastetoa laual pole endiselt toole ja mulle meeldis kohutavalt just see, et nii kerge on kokku panna ja nii vähe võtavad ruumi. Väga rahul olen!

Ja rohkem polegi suurt miskit. Edasised plaanid ka samad: kokkuhoid, autokool, aed korda, kodu korda. Parema tuleviku nimel! :D

PS. Ma VIHKAN pallide viimaseid kolmiktasemeid, need on lihtsalt jäledad! Aga seda suurem oli rahulolu, kui esimese viiest pärast päevade pikkust pusimist täna õhtul lõpuks ära tegin. Järgmine tundub lihtsam, jõudsin õige mitu korda päris lõpu lähedale. Üldiselt ei viitsi eriti mängida. Hea ongi :)

Jun 262012
 

…ehk kuidas “koguda” sõprade antud elusid.

Lugesin siit head nippi, kuidas kasutada ära sõprade antud elud ka siis, kui enda omad on maksimumis.

Põhimõtteliselt ülilihtne – mäng peab eraldi vahelehel kogu aeg lahti olema ja brauserit kinni panna ei tohi. Mängus endas tiksuvad elud iga poole tunni järel ükshaaval tagasi. Mängid kõik elud maha maha ja kui on nullis, SIIS teed rehfreshi ehk vajutad F5. Ja vot seejärel tulevad sulle ka kõik need elud, mis sõbrad sulle vahepeal saatnud on.

Kui mäng on kinni ja selle mängima hakates käima paned, siis kui maksimumelud on nagunii täis, antakse sõprade antud elude asemel automaatselt raha. Aga kui mäng kogu aeg lahti hoida, oma elud maha mängida ja siis refresh teha, saab ära kasutada ka sõprade antud elud.

Ma just mängisin oma kaheksa elu maha ja sain pärast refreshi viis juurde :P

Jun 252012
 

Oli vahepeal periood, kus ma palle peaaegu ei mänginudki, sest Eternal Isles 1-6 oli nii kirves, et kuidagi ära ei teinud ja järgmisi maailmu põhimõtte pärast lahti teha ei tahtnud. Aga mingi hetk siiski tegin, sain jälle järje peale ja pallisõltuvus tuli tagasi.

1-7 on täpselt sama hull, kui 1-6, ehk isegi hullem – ära pole siiani teinud. Aga alates teisest maailmast olen suutnud kõik ilusasti järjest ära teha, hetkel on käsil 5-1. Coral Reefi ei teinud alguses tükk aega lahti, aga kui lõpuks tegin ja avastasin, et need tasemed jätkavad põhimängu numeratsiooni, oli rõõm suur. Kõik ka praeguseks tehtud.

Vaadates pingerida, olen oma 307 tähekesega alles seitsmendal kohal. Minu ees on Nadja, Mutt, Birgit, Geily, Piia ja üks kunagine tuttav, minu järel Morme, Abikaasa ja Katri :P Ja siis veel 26 inimest :D Kui jätta kõrvale Geily, too vana tuttav ja Abikaasa, siis ülejäänud inimesed on ühel või teisel viisil minu elus tänu blogile. No hea küll, Piiat ja Nadjat tundsin juba enne, kui nad blogi kirjutama hakkasid (ja enam nad eriti ei kirjuta kah). Igatahes, kui ma ei eksi, siis vähemalt kolm neist hakkasid palle mängima tänu minu vaimustusele. Pallisõltuvus on nakkav!

Peab kähku vahepealse pausi tasa tegema ja kiirelt teistele järele jõudma. Kuuendast kohast lahutab mind 19 tähekest, aga viiendal kohal platseeruvast Piiast juba tervelt 66 ning esimest kohta kindlalt hõivavast Nadjast 167 :D Nii et jah, juba esiviisikusse saaminegi tundub üsna võimatu olevat.

Isegi nüüd, pool aastat hiljem, on minu jaoks ikka veel üsna jabur, et olen nii suures vaimustuses ühest mängust. Kogemus, indeed. Mängin oma palle vabadel hetkedel rõõmsalt edasi, aga ülejäänud mängudest hoian heaga eemale, rohkem oma aega sinna alla panna ei taha. Pole mõtet sõltuvusi juurde tekitada :P

Kui kaugel teie olete?

Jun 042012
 

Ma tegin Eternal Isles esimese maailma kuuenda osa ära!!! See värdjas osa, kus MITTE KUNAGI punktid täis ei tulnud, ma vahepeal ei tahtnud suurest trotsist edasi mängidagi, ehkki on võimalus järgmine maailm ka niisama lahti teha… No ma lõpuks ikka tegin – teine maailm tehtud, pool kolmandast ka :P Aga nüüd keskendun jälle sellele, et esimese viimased neli taset ära teha, sealt peaks mõni veel üsna kirves olema.

Ikkagi, JESS! Ma pole ühegi tasemega varem nii palju vaeva näinud!

Abikaasa jõudis täna põhimängu viimasele, 155. tasemele – sinna, kus kunagi lõpp oli. Ära pole veel teinud. Me ei mänginud kumbki vahepeal üldse, aga siis jälle natuke proovisime ja kui mõni raske tase eest ära sai, läksid järgmised jälle libedamalt, mis tekitas isu juurde.

Nüüd on nii palju uusi tasemeid ees ootamas, et mingit lõpuihalust enam pole, aga vahel ajaviiteks palle toksida on mõnus ikka.

May 042012
 

Lend oli sündmustevaene ja jõudis lubatust kiiremini kohale. Kügelesin lennujaamas ja tegin aega parajaks, pool tundi enne bussi väljumisaega läksin peatust otsima ja leidsin selle tänu postide külge kinnitatud siltidele, mis nooltega suunda näitasid – lennujaamast üle tee kuskile majade vahele. Peaaegu nagu too mäng, mida me lapsepõlves mängisime – teate küll, kriidiga asfaldile noolte joonistamine, et teised siis nende järgi otsida saaks.

Maris ütles, et Gare Centrale on viimane peatus, mistõttu mina eeldasin, et lähen maha siis, kui kedagi enam bussi ei jää. Otse loomulikult sõitis see buss kuskile edasi, sain küll õnneks teise sama firma bussiga tagasi, ainult peaaegu pool tundi pidin ootama, et viis minutit sõita saaks. MINUL polnud midagi häda, mina ootasin soojas bussis… Maris, vaeseke, pidi õues külmetama.

Tukkusin lennukis ja enamik bussisõidust ka, nüüd pole üldse und – ma ei ole küll VÄGA ammu kell viis hommikul üleval olnud (siin on küll kell õnneks alles neli :D). Ma huviga vaatan, millal uni tuleb ja kaua ma siis magan. Pool üks pean välja minema, nii et kiiret pole kuskile.

Pallides anti mulle ööpäevaks tasuta see jubin kasutada, mis põrgatamiste suunda näitab – oh kui mõnus on nii tasemeid ära teha, mängin nüüd usinasti, sest kauaks seda ilmselt enam pole :P

EDIT: Krt, kaduski juba ära, ainult ühe mängu sain mängida.

Mar 222012
 

Eternal Isles kuues tase on täielik k*pp ja ehkki ma sain Nadjalt teoreetilisi nippe selle ära tegemiseks, see praktikas ei õnnestunud. Nüüd on punktid otsas ja ilma abivahenditeta seda nagunii ära ei tee, sestap tundus olukord üsna lootusetu.

Aga Nadja ütles just, et 300 tähekese täis saamisel saab ka 50 000 punkti, mul oli alles 242 tähekest. Hakkasin siis algusest peale neid tasemeid tegema, kus kolm tähte veel täis pole, sain kaks tükki juurde ja kaheksanda elu! Vot siis, jälle targem.

Eks ma siis teen nüüd neid esimesi tasemeid kolme tähekese peale, kuni 300 täis ja siis jätkan sealt, kus pooleli jäin.

See ei lõppe iial :P

Mar 132012
 

145. tase ajas ka halliks ja kaotas mänguisu, aga sain selle lõpuks tehtud. Ja nüüd tulebki viimane maailm ning kümme viimast taset. Nojah, ja siis tuleb jätk, sest uued tasemed tehti otsa. See ei lõppe kunagi :D

EDIT öösel kell üks: See viimane maailm on jumala lahe, ma olen juba 151. tasemel. Üllatuspallid ruulivad!