Aug 272018
 

Kõik sai alguse sellest, et mul oli juulis puhkuse lõpus paar väga rasket päeva ja ma otsisin asju, mis muremõtted eemale peletaks ning tuju tõstaks. Jutustasime millestki Heleenega ja ta ütles, et kui Tartusse tuled, siis anna märku.

Ma käin Tartus jube harva, mul ei ole sinna enamasti asja. Viimastel aastatel olen sealt ilmselt vaid läbi sõitnud, Peipsi äärest või Mudalt tulles. Olin küll mõned korrad proovinud viimasel minutil Tartus kokkusaamisi korraldada, aga kõigil olid siis alati juba plaanid tehtud.

Nüüd haarasin Heleene sõnal sabast ja otsustasin, et kui viimasel minutil ei ole aega, siis tuleb planeerida. Vaatasin kalendrisse ja tõdesin, et mul ongi augustis ainult üks vaba nädalavahetus, kõige viimane. Lähenesin kõigile inimestele, kellega tahtsin kohtuda, kuuajase etteteatamisega, ja skoorisin 100% – kõik olid olemas, kõik olid nõus, isegi sobivad ajad sain suurema vaevata paika.

Keegi arvas küll, et raudselt hüppab mõni viimasel hetkel alt ära, aga läks hoopis vastupidi – skoorisin nii täitsa muuseas ühe lisakohtumise Herziga, kes oli õigel ajal õiges kohas.

Kogu seda reisi iseloomustas absoluutselt kõige laabumine, nii ettevalmistuste poole pealt kui koha peal kulgemine – kuni pisimategi detailideni, täiesti valutult. Ideaalselt ja ladusalt.

No näiteks transport. Ei taha ju sellele kunagi palju kulutada. Avastasin, et Lux Express käib nüüd ka Tartusse ja sain reede hommikuks kõigest €3 eest pileti. Pühapäeva õhtuti soodukaid pole, nii et selle otsa jätsin lahtiseks – ning täpselt nagu lootsin, skoorisin tagasisõiduks autokoha. Bussipilet oleks maksnud €10, auto poole vähem. Ja sain uksest ukseni, mis osutus ääretult sobilikuks, arvestades, mitme kotiga ma Tartust lahkusin.

Mul oli imeline ööbimispaik. Kuna Piia elab suvel enamjaolt maal, pakkus ta mulle lahkesti kasutamiseks oma Supilinna korterit, mis oli lihtsalt üliäge ja ma ei mäleta, millal ma viimati külas olles nii mõnusalt magada sain. Terve suur voodi oli mu päralt, pole ka ime. Ja sain nautida vihma trummeldamist katuseaknale.

(Hah, meelde tuli – läinud aasta augustis, kui enne Soome sõitu ühe öö Pipsi pool veetsin – tema külalistetoa suur voodi oli ka imeliselt mõnus… Asi, mida Pips ei saa öelda mu elutoa praeguseks mitte just esimeses nooruses lahtikäiva diivani kohta, mille “võlusid” ta üsna hiljuti omal nahal tunda sai :D)

Kõik kokkusaamised said planeeritud lebolt, poole päeva täpsusega – panime paika ainult nii palju, et päeva esimene või teine pool, muu jäi suht lahtiseks. “Vaatame, mis kell ma tõusen” või “vaatame, mis kell ma esimeselt deidilt tulema saan” toimis suurepäraselt. Ja kui mul lõppes reedel üks deit pool kolm ning teine algas kell kuus, jäi vahele täpselt parasjagu aega, et Piiaga Supilinnas tema valdused üle vaadata ning siis Herziga  üks eksprompt lisadeit teha.

Neljapäeva hilisõhtul langes nimelt pilk laste poolt ära andmise kuhja tõstetud väikeste laste jaoks sobilikele kääridele, mille käepide oli mesilase pildiga. Turgatas, et ma ju tunnen ühte väikest Mesilast. Nii et täiesti normaalne oli saata keskööl Herzile kääride pilt küsimusega “Tahad?” ning saada järgmisel varahommikul teada, et jaa, talle kuluks väga ära ning jaa, ta on juhtumisi ka reedel Tartus. Ning jaa, tema vaba aeg oli täpselt sel ajal, kui minulgi.

Ilmaga vedas meeletult. Just reedeks, kui ilm oli imeline, oli planeeritud rohkelt tegevusi vabas õhus. Nädalavahetuseks lubas vihma ja pühapäevaks üsna jahedat ilma, tegelikkuses aga polnud üldse nii hull, seega sain jala käidud ka kõik pikemad vahemaad, mida paduvihmaga oleks olnud niru teha ja pühapäeval oli ka täitsa suvine.

Aga kui alustada algusest, siis reede hommikul ootas mind bussijaamas Jaanika ning kuna meil on ühine hobi (või kirg?) külastada teise ringi poode, läksimegi temaga minu palvel alustuseks teise ringi tiirule. Mul on niiii kahju, et unustasin Endomondo sisse panna, telefon teatas mulle juba pool kaks päeval, et 10 000 sammu on täis. Siis ei pannud trotsi pärast kogu ülejäänud nädalavahetuse ka ühtki käiku sisse, ehkki jalutamist oli iga päev kilomeetrite kaupa :P

Igatahes, ma ei tulnud üldse Tartusse suure ostlemise sooviga, kuidagi juhtus aga nii, et skoorisin endale üsna alguses Uuskasutuskeskusest nagu muuseas ketsid (€6), kleidi (€4) ja kaks paari kõrvarõngaid (2x€1.50). Kleit ja mõlemad kõrvarõngad sobisid kusjuures absoluutselt ideaalselt. Helelilla triip on pildistamisel valgete sekka peaaegu kaduma läinud, aga see oli täitsa olemas.

Ja ketsid, ma sain endale taaskasutusest €6 eest nr 42 MUHU KETSID, mis näevad välja nagu uued! Needsamad, mida ma 2009 kangesti tahtsin, aga osta ei raatsinud! 400 krooni tundus toona piisavalt suur raha…

Tartust korraks kõrvale kaldudes, siis oma suure jalanumbri tõttu ma teise ringi poodidest jalatseid eriti ei saa ning enamasti ei viitsi neid isegi vaadata, sest kõik on nagunii väikesed. Ainus erand ongi Uuskasutuskeskus, kuna seal on jalatsid suuruse järgi sorteeritud – ma ei saa aru, miks ülejäänud teise ringi poed ei võiks nii teha, oleks palju lihtsam… Igatahes, nii kuu aega tagasi skoorisin ma Pärnu Uuskasutuskeskusest endale €2.50 eest mugavad ja ilusad hallid nahast kingad, mis näevad välja nagu uued. Imeline, ma ütlen, imeline! Kontorisse ideaalsed.

Hea küll, tagasi Tartu muljete juurde.

Mõned riided ja ok, isegi ketsid – eks ikka võib ju reisil olles veidi ostelda.

Aga omaette tase on tulla bussiga Tartusse, kus on plaanis kilomeetrite kaupa jala kõndida, et osta endale üsna esimese päeva alguses… Prügikast :D

Vat mul on selle aasta eesmärk, nö väike projekt, et ma ei osta uuena mitte midagi sellist, mida on võimalik skoorida kasutatult. Kindlasti olen mingeid uusi asju aasta jooksul ostnud, teen sellest ilmselt aasta lõpus ülevaate – ja 100% vältimine polnudki plaanis. Aga kui hädasti pole vaja, siis uuelt ei osta – sellest olen kinni pidanud.

Nii et kuigi ma olen pikalt tahtnud vannituppa väikest prügikasti, siis need pole teise ringi poodides just väga levinud ja paar lisasammu köögi prügikastini polnud ka otsene probleem.

Aga kui mulle jäi Sahtlis silma kõige nunnum pisike triibuline prügikast, mis maksis kõigest €3.50, siis ma ei saanud seda ju ostmata jätta :D

Kiire kalkulatsioon ütles, et alguses saab seda hoiustada Jaanika käru all, siis viin juba asjad Supilinna ära ega pea neid vahepeal kaasas tassima, ja tagasi saan nagunii autoga, seega ei tohiks olla kõige hullem.

Teine leid – pisike, aga siiralt rõõmu tekitav – oli samuti Sahtlist: väike peegel, maksis 50 senti. Olen nimelt viimased paar aastat kandnud kosmeetikakotis kaasas puudrikarbi küljest ära murtud peeglit. Ega ma ennast ju ei meigi nagunii, kosmeetikakotis on lisaks paarile huuleläikele ainult küünetangid ja -viil ning igaks juhuks paar varuläätsi – aga vahel harva on vaja väljas kontrollida, et hambavahed oleks puhtad vms. Või korra poole aasta jooksul huuli värvida. Ja ma olen pedant, kellele meeldivad ilusad terved asjad, nii et see murdekoht ei meeldinud mulle kohe üldse. Teadsin kogu aeg, et kui ma ükskord kuskilt mõne sobiva kasutatud variandi leian, vahetan välja. Näed, nüüd siis lõpuks õnnestus.

Nii et Jaanikaga muudkui jalutasime ja lobisesime, kuni lõpus enam ei jaksanud. Siis sai veidi süüa skooritud ja jõe ääres piknikku peetud.

Jaanika näitas mulle millalgi jalutuskäigu ajal Aparaaditehast ja mul tuli meelde, et jaa, see on ju see Tartu versioon Telliskivi loomelinnakust, hipsterite paradiis, millest ma olen palju kuulnud ning ütlesin, et sinna tahan kindlasti minna.

No ja siis läks Jaanika ära ja ma küsisin Piialt, et kus tal see kontor täpselt asubki. Tuli välja, et ta oli just paar kuud tagasi Aparaaditehasesse kolinud :P Nii et kohe väga kiiresti ma sinna oma sammud seadsin. Et siis vahepeal Supilinnas ära käia, kasse silitada ja siis tagasi tulla.

Kassid! Kuuenädalane kassipoeg oma ükssilmse emaga (kelle nimi oli Urmas :D)! Kas saab midagi veel nunnumat olla??? Piia võttis nad maale kaasa, nii et hiljem ööbides oli naljakas tühi tunne ja kogu aeg tundus, et mõni kass peaks tulema kohe-kohe vastu jalgu hõõruma.

Herziga sain ka kokku Aparaadis ning hiljem jõime Heleenega esimese dringi Trikster Tihases.

Ilmselt on enamike inimeste jaoks täiesti harilik see, et kui õhtuti väljas käiakse, siis liigutakse ühest kohast teise… Vot mina esiteks eriti väljas ei joo, sest kodus on odavam :D Ja teiseks isegi kui seda teen, siis tavaliselt istun mõnuga maha ja jään ühte kohta pidama. Nii et minu 34 eluaasta jooksul oli see vist esimene kord reede õhtul niiviisi linna peal ringi tiirutada – iga jook eri kohas. Alustasime Heleenega, nagu varem mainitud, Trikster tihases, järgmine jook sai joodud Säde nimelises kohvikus, puhtalt mu kassi auks, kolmandaks dringiks liikusime Genklubisse, kus ma polnud varem käinudki (ise ka imestan) ning viimaseks, kuna mul hakkas külm, läksime Pierre’i sooja. See muidugi oli nii hilisel õhtutunnil väike möödalaskmine, ma oleks võinud ju ette aimata, et arvestades mu väsimuse astet, tuleb soojas surmauni :P Nii et poole pealt võtsime oma pudelid kaasa ja jalutasime kodu poole. Heleene saatis mu elegantse kavalerina koduukseni ära.

Laupäeva hommikul ärkasin vaikselt ja mõnusalt, käisin duši all ning seadsin sammud Minna poole. Mul oli eelmisel õhtul tekkinud kontseptsioon, et ma tahaks mõne mutikese käest kimbu lilli osta ja need talle viia. No ütleme nii, et laupäeva hommik oli vihmane ja kaups ei jäänud ka tee peale, seega jätsin selle mõtte kõrvale. Siis aga jäi Raatuse tänaval täiesti imeliselt ja juhuslikult ette lillepood, mille avatud ukse juures oli hiigelsuur pott kollaseid krüsanteeme. Vist. Ma arvan. Müüja igatahes ütles, et saab aeda istutada ja õitseb öökülmadeni. Kui mitte mutikese lillekimp, siis täpselt see, mis vaja!

Ja siis ma istusin Minna juures, imetlesin tema kodu, mille otsingule ja ostule olin aasta tagasi südamest kaasa elanud, sõin tatrasalatit, jõin kohvi, silitasin kassi…

Ja muudkui jutustasin ja jutustasin ja jutustasin, kuni kell sai neli. Või viis.

Seejärel võttis Nadja mu auto peale, et sõita Piiale maale külla. Ma käisin seal viimati ligi 10a tagasi, siis oli seal umbes-täpselt üks väike üsna pime ruum. Nüüd oli täielik unistus. Selline imemõnus heledates toonides hipilik maakodu. Külmal ja pimedal ajal ma elan meelsasti mugavalt linnas, aga suvel, kui päevad on pikad, ööd valged ja loodus imeline – siis ma viitsiks küll maal elada ja linna tööle sõita… Piial veab. Seal me siis istusime, jõime veini ja nunnutasime kasse. Vihmane ilm ja pikk päev olid teinud oma töö, nii et kõik olid üsna unised ja laisad. Lõpuks aga, ilmselt tänu ära joodud veini hulgale, läksid teemad järjest kaasahaaravamaks… Ja kohe täitsa jama oli, et Nadjal oli vaja hommikul ära sõita, nii et ta oli kaine rool ja tahtis normaalsel ajal koju magama minna. Lubasin pühalikult, et järgmisel korral joome kõik :D

Pühapäeva hommikul seadsin sammud Kessu poole. Seal sai pannkooki. Tikrimoosiga! Kohvi ja jutustada muidugi ka, nõrkemiseni. Ja kassi paitada, otse loomulikult!

Kessuga sai muuhulgas Norwexi toodete üle arutatud, tema on konsultant ja mina ammune fänn. Enne, kui ma arugi sain, olin saanud endale uue nõudepesulapi ja nõudepesuvahendi. Puhta muidu pealegi, kingituseks. Aga kõige rohkem paneb tagantjärele muidugi irvitama see situatsioon, kus ma tulen vetsust ja nendin Kessule, et kuule, sul on seal jumala äge asi… Mille peale Kessu küsib, et: “Meeldib või? Kasutaksid seda? VÕTA ENDALE!” Ja nii ma jalutasin Tähtverest ära, selline vidin käes kõlkumas. No misasi see on? Ei ole ju riiul, ei ole kauss :D Asjade hoiustamise koht :P Igatahes mulle hullult meeldivad need ümmargused vormid ja see sobib ideaalselt mu köögilauale puuviljade jaoks.

Nagu jõulud, ausõna!

Viimaseks jalutasin Karlovasse, et saada kokku onutütardega. Mul on neid hulgim, olin ühega kohtumise kokku leppinud ja palunud tal võimalikult palju õdesid ka kohale ajada. Kolm oli päris hea saavutus :D Kui Ada tegemistest teadsin ma rohkem, siis seekord leidsime ootamatult ühise jututeema mitmeks tunniks Liisaga – tuli nimelt välja, et meil mõlemad on selja taga mitu head aastat juhatajatööd ning me mõlemad lahkusime üsna sarnastel põhjustel… No ühesõnaga, ma detailidesse parem ei lasku, aga oli äärmiselt põnev :P Ja mul polnud aimu ka, et ta nii asjalik ja ettevõtlik on, polegi lihtsalt saanud varem nii palju suhelda. Minul oli ainult kaks alluvat, temal 12. Mina olen nüüd teise eriala peal, tema aga jätkab samas valdkonnas ja on just uues kohas alustamas. Silm särab ja tegutsemistahe lõputu – lust oli vaadata ja kuulata. Ma olen kindel, et ta teeb seal uues kohas veel imeasju :)

Kassid, muideks, olid ka viimases peatuspunktis täiesti olemas, suisa kaks tükki ja mõlemad nii mõnusad. Aga ma tegin ainult mõned üksikud pildid ja need olid kahjuks udused, nii et blogisse pole midagi panna.

KÕIGIL, kellel ma külas käisin, olid KASSID! Imeline! Minust on saanud hull kassimutt, ei ole midagi teha :D

No ja siis saigi kell viis ja oli aeg hakata kodu poole sõitma, ehkki oleks tahtnud veel tunnikese või paar jutustada. Aga mis teha, auto ootas all.

Ühesõnaga kolm päeva ääreni täis imetoredaid inimesi ja igat sorti jututeemasid: remondist, lastekasvatusest ja töömuredest ning -rõõmudest elufilosoofia, seksi ja kärgperenduseni. Sekka kõike muud, mis sinna vahele jääb :D

Ja Tartu, Tartu ise oli nagu alati – lihtsalt imeline. Endiselt mu lemmiklinn Eestis. Jalutasin ringi ja suu oli kõrvuni peas. Minu koht, minu inimesed. Mis siis, et ma sinna harva satun. Loodan väga, et saan seal ühel heal päeval veel elada.

Muideks – peale onutütarde ja hea küll, Piia ja Nadja, kes on mu kolleegid 10+ aasta tagusest fotopoes töötamise ajast (aga kes ka toona blogisid!), on KÕIK need ülejäänud ägedad inimesed mu elus AINULT tänu blogimisele! Praeguseks muidugi juba ammu palju enamat kui lihtsalt blogi(juhu)tuttavad. Me ei pruugi tihti suhelda, saame veel harvemini kokku, aga üksteise blogide lugemine hoiab ühisosa ja tekitab nii hea koduse tunde. Nii saab vahel täitsa suvalisel hetkel chatis mingeid teemasid edasi arutada või – kui eriti hästi läheb – päriselt kokku saada, et ennast ogaraks jutustada.

Aitäh, et te minuga kohtusite ja mind võõrustasite! Järgmise korrani! Mis võiks olla, miks ka mitte, Pärnus :P

Sep 062017
 

Neli seelikut, jah… Tegelikult oli viis seelikut, kampsik ja sall :P Ühe seeliku sain sõbrannalt ja ülejäänud… Käisin 2€ päeval Humanas :P

Lugesin nädalavahetusel just üht raamatut, kus soovitati midagi koguda, sest see tegevat õnnelikumaks… No ma olen liiga praktiline, et mingeid kujukesi vms koguda, aga seelikuid ja kõrvarõngaid võib koguda küll :D

Jun 122017
 

Sellest tuleb nüüd pikk käisin-nägin-tegin postitus, aga ma pole nii ammu “linna peale” saanud – ütlemata tore oli üle pika aja, kõik asjaolud langesid ka nii kenasti kokku.

Äkki peaks alustama hoopis eelloost ehk kuidas mul EBA mõte üldse tuli. Sõpradega üks õhtu paar kuud tagasi jõime ohtralt veini ja arutlesime trollimise üle, aga see jäi rohkem veiniklaasi taga naljatlemiseks. Ritsikuga arutasin, et äkki läheme koos, aga siis polnud enam kindel, kas tahan.

No ja Lepaga oli mul juba varem deit plaanis, mis oli täpsemalt kokku leppimata, sest tahtsin selle ühendada töise Tallinnas käiguga, mis ka nagunii ootel oli – lihtsalt erinevate asjaolude tõttu ei saanud mitu nädalat järjest Pärnust tulema. No ja siis oligi üks unetu hilisõhtu, mil mul tekkis eelmises postituses mainitud VASTUPANDAMATU VAJADUS TROLLIDA – pikemalt mõtlemata söötsin öösel kell kaksteist Lepale idee ette ja kuna ta oli nõus, helistasin järgmisel päeval oma juuksurile, kel oli ka õige päeva hommikul mulle vaba aeg pakkuda. Nii läks plaan töösse.

Muide, oli ka minul täiesti adekvaatne mure, MIDA SELGA PANNA. Sest kui riideid on mul palju, siis selliseid, mis harjaga sobiks, pole just kümne aasta tagusest ajast ülearu palju alles jäänud. Ehk et pluus, lips, sukad, saapad, kõrvarõngad – need olid olemas. Jakk, seelik, kott – puudu.

Õigemini jakk, selle leidsin umbes samal ajal täiesti juhuslikult. Jakiikaldus oli ammu enne peoplaane, juba Poisi lasteaia lõpupeol oleks vaja olnud. No sellist lühikest, aga tuulekindlat ja VIISAKAT… Meie “suvesse” sobivat. No ja siis uitasin ükspäev Humanas, leidsin ühekorraga tervelt kaks kunstnahast jakki, punase ja musta, mõlemad parajad ja PIKKADE KÄISTEGA. Rõõm. Must oli piisavalt pungine, seega peo koha pealt sai mure murtud.

Seeliku suhtes oli mul vaid ähmane aimdus, et võiks olla äge ja pungine. Tegin veel ühe tiiru Humanas, leidsin nunnu punase mittepungise mulle harjumuspärase kahara lõikega suveseeliku (mida mul ka vaja oli, nii et rõõm) ja musta väheke sobivama kitsama isendi. Üldsuse (loe: need üksikud sõbrannad, kes mu plaanist teadlikud olid) survel andsin alla, valisin peo jaoks musta ja ostsin spetsiaalselt päev varem punased sukad, et mitte liiga must olla. Need läksid muidugi enne pidu katki, nii et lõpuks jäid ikkagi mustad võrksukad, mis ma olin ettenägelikult kaasa võtnud :D

Proovikabiinis oli kõik lill, aga hiljem Tallinna tänavatel uljalt samme mõõtes tuli väga hästi meelde, miks ma… eeee… laiemaid seelikuid eelistan. Need kitsad ronivad ju muudkui ülespoole, nii et (eriti laia) kummiga sukkade puhul võib vaatepilt olla küllaltki kelmikas paljastav :D Ilmselt sellepärast punased sukad katki läksidki, et ma endal peol marki täis ei teeks – mustade kumm oli kitsam ja võrksukad polnud nii libedad, seega püsis seelik loodetavasti enam-vähem siivsal kõrgusel.

Kotti ei viitsinud enam otsida. Mõtlesin, et saan ehk kuidagi ilma hakkama. Jätan telefoni maha, pistan pangakaardi rinnahoidja vahele vms :D

Reedel kablutasin Tallinna. Kuna mul on uus tööläpakas, mis on 15,6 tolli ning sai tellitud selle mõttega, et suur ekraan on silmadele mugavam ja ma EI hakka seda kaasas kandma, vaid reisin nagunii enda väiksemaga, kust saab samuti suurepäraselt tööd teha… Aga juhtus nii, et just tööläpakasse oli vaja installida vajalik programm, siis jah… Nutsin ja vedasin :P Urrima tüütu oli.

Ööbisin tavapäraselt Pelgulinnas. Kuna terve laupäev oli mul vaba, sai samas kandis elavate sõpradega kohtumised kokku lepitud ja juhtumisi oli neil väga sobivalt minu jaoks aega.

Alustuseks läksin külla Markole ja Margele. Kui tuli jutuks mu õhtune üritus ja nentisin, et kott on mul endiselt täiesti puudu, laenas Marge mulle täiesti ideaalse pisikese punase koti. Seejärel avastasin, et riided, mis olid terve öö põrandal kuhjas vedelenud, ei olnud seljas eriti sirgemaks läinud – mis seal ikka, laenasin triikraua, koorisin ennast paljaks :D Normaalne inimene ei läheks päev varem tööle samade riietega, millega järgmisel õhtul peole, aga no mina ei viitsi neid riideid tassida, eks :D Igal juhul anti mulle lahke luba raskeid kotte hoiustada ja võti, et ma need hiljem kätte saaks, nii et liikusin juba triigitu ja tunduvalt viisakamana Katsiga kokku saama.

Teine meeldiv kokkusattumus oli tänavatoidu festival Telliskivi loomelinnakus, mida olen alati tahtnud väisata, aga pole kunagi varem sobival ajal Tallinna sattunud. Nüüd siis, nagu tellitult – õige linn, õige kant. Saime sisse varakult, kui käepaelte saba oli veel lühike. Hiljem lahkudes olime hämmingus, sest see oli ikka VÄGA PIKK.

Igal juhul möödus pärastlõuna toitu nautides ja juteldes. Kuni mingil hetkel tõdesin, et on vaja hakata otsima kohta, kus mu hari püsti ajada. Mul oli küll algselt plaan varem eeltööd teha ja kuskil midagi kokku leppida, aga muud tegemist oli palju ja viitsimist vähe, seega naiivselt arvasin, et küll ma midagi ikka leian. NAIIVNE, I say.

Ma ei teagi, mitu juuksurit ma läbi kõndisin. Viis vähemalt :D No ma saan aru, et suvalised keldri meestejuuksurid ei valda teemat… Ja oleks võinud aimata, et normaalsemates kohtades, kus ehk rohkem matsu jagatakse (Kristiine keskuse ja kesklinna salongid – need vähesed, mis laupäeva õhtul ka lahti olid), ei pruugi enam vabu aegu olla. Ühesõnaga Pelgulinna-Kalamaja kandist ma abi ei saanudki. Läksime siis hoopis Katsi juurde, kes mulle näo pähe maalis ja punast huulepulka laenas (mis oli taas kord imeline kokkusattumus, sest mina mäletatavasti ei meigi ennast üldse, mu meigikoti sisu on olnud juba aastaid kolm tagasihoidlikku tooni huulemöginat, küüneviil- ja tangid ning aegunud ja ära visatud puudrikarbi küljest ära murtud peegel :D).

Kesklinnas proovisin õnne Solarises asuva salongiga, kus polnud samuti õhtuks enam aegu ja leidsin hilinenult, et sihitult ringi uitamisest mõttekam on ilmselt siiski eelnevalt helistamine. No jumal tänatud Google Mapsi eest – trükkisin lihtsalt otsingusse “juuksur” ja vaatasin tulemustest, mis lähedal asub ja veel lahti on. Paar kohta helistasin tulutult läbi ja olin juba üsnagi alla andmas, kuni Sikupilli Hairlookis ühe pooletunnise augu skoorisin – pärast mu juuste pikkuse uurimist ja pisukest arupidamist lubati mind poole tunni pärast ette võtta, nii et mul oli täpselt aega sinna kohale jalutada. Juuksuri nime ma kahjuks ei tea, aga ta oli igati pädev ja tegi mulle poole tunniga suurepärase harja.

Nii et peale kaheksat sain lõpuks Lepaga kokku, jõime klaasikese veini ja läksime pittu. Ja noh, niipea, kui ma uksest sisse astusin, võeti mind rajalt maha sõnadega: “Sa oled NII ILUS NAINE!” :D Ja kästi pilti teha. Suurepärane algus õhtule :D

Ma siiamaani juurdlesin, kes see teine fotograaf oli, kes meid ka pildistas, kuni ma tänu Manjana ja Jaanika postitustele lõpuks teada sain, et see oli Pille Väljataga ning indeed veel paar pilti skoorisin:

See pilt vaatas esimesena hoopis FB-st vastu, sest Manjana blogis ja jagas:

Ritsikult näppasin ka ühe saurusteselfi:

Kas ma peaks midagi peost veel rääkima? No mul ju varasemate aastatega kogemus puudub ja kuna ma veetsin enamiku ajast jutustades, mitte Ženjat kuulates, siis ühtki halba sõna öelda pole. Ruumi oli piisavalt ja minu meelest oli kõik okei. Mina läksin pulli tegema ja pulli ma sain :D

Seega mingit tõsist arutlust, kuidas hääletamist ja pidu objektiivsemaks ja paremaks teha, siit loota ei ole. Tehke ainult selline kategooria järgmine aasta, et mul ka võiduvõimalus oleks, siis saab veel rohkem pulli.

Over&out :P

Feb 142017
 

Valentinipäev pole meie peres kunagi teemaks olnud, aga täna juhtus nii mõndagi toredat, mida mäletamiseks kirja panna, päevast täiesti sõltumatult.

Üks uus sõber. Ostsin kolleegilt. Tänasest ametlikult minu oma. Minu nimel.

Üks paar uusi teksaseid (€7.50) ja üks uus punane kleit (€8.50). Mu püksipikkus on tegelikult 36, aga alt kitseneva lõike puhul ajab 34 asja ära. Sedagi ei ole ma suutnud normaalse hinnaga kuskilt leida. Humana FTW.

Mõnus perekondlik õhtusöök Krooni kohvikus, kus oli imearmas teenindaja, kes lastega ülihästi läbi sai. Lapsed olid seitsmendas taevas – said rohkelt tähelepanu, õhupalle ja kommi ja… :D Külalisteraamatusse kirjutasid täiesti omaalgatuslikult :D Plika kirjutas lause esimese poole ja Poiss palus tal teise poole enda eest lisada. Ta küll oskab kirjutada, aga raamat oli üsna kõrgel ja püstises asendis, Plika ulatas paremini. Nime kirjutas Poiss ise :P

Poiss tuli lasteaiast kaardihunnikuga.

Ja muidugi neljajalgne sõber, kes meid kodus ootas. Lihtsalt imeline, ma ei väsi kordamast, KUI PEHME üks kass olla saab. Ja KUI ARMAS. Kuidas ta ronib sülle või selga igal hetkel, kui korraks istuda… Või kükitada. Kuidas ta ronib kõige jaburamatesse kohtadesse. Kuidas ta lihtsalt on ja nurrub ja on nii imeline.

Päeva lõpetuseks sai tuludeklaratsioon kah esitatud. Võib rahul olla :)

Jul 092016
 

Ma olen noil päevil teise ringi poodides üsnagi valiv. Seelikuid ja pluuse on niigi palju, seega peab olema tõesti eriline ja teistsugune või olemasolevatega ideaalselt kokku sobiv, et ma üldse proovima hakkaks – ja reeglina ostan ma neid pigem siis, kui Humanas on paari euro päevad, viiekat maksta ei raatsi.

Aga vot kleidid… Need mulle hirmsasti meeldivad, samas on mul neid üsna vähe – ja need, mis on, on enamasti musta või tumesinisega, samas kui hing ihkab VÄRVI, seda eriti suvel.

Olen pärast aprillikuist postitust Humanas käinud küll, vähemalt korra kuus astun sealt kindlasti läbi, aga pole ostnud midagi nii erilist, et hakkaks üles pildistama. Neli külaskäiku, mille saagiks kokku kaks seelikut, kaks salli, teksad – kõik kokku €9.

Nüüd aga leidsin Jenny Krusest lilla seeliku (€2.50) ning Humanast kaks kleiti (€6 ja €5.50) – ülimugavad ja ideaalsed tööl käimiseks. Kleitide eest olen vabalt nõus viieka maksma :)

IMG_3894

IMG_3885

Kõrvarõngad suutsin ka lõpuks uuesti ära paigutada, vahepeal on üht-teist juurde tulnud. Liis andis mõned paarid, Jenny Krusest leidsin ka ühed…

IMG_3877

Apr 072016
 

Pole juba viis kuud Humanast kirjutanud, viimati novembri keskel. Tänane käik oli aga nii rõõmustav, et tundus kohane seda ka blogis kajastada.

Eks ma olen ikka käinud nende viie kuu jooksul nii mõnedki korrad veel. Vaatasin üle, novembri lõpus olen ostnud tumesinise ja musta kampsuni €2 eest – täielik lühis, ei suuda meenutada kohe üldse. Detsember jäi vahele. Jaanuaris €12.50 eest kolm seelikut, kampsun ja sall. Veebruar jäi vahele, märtsis korra käisin, aga ostsin vaid €1 eest kandmiskõlbmatu musta pluusi, millel oli “mustriks” peale õmmeldud hunnik ägedaid värvilisi nööpe.

Jaanuarikuised ostud olid küll edukad, õigemini üks seelik on õhuke, ilma voodrita, ja seda pole veel kanda saanud, ootan ilmade soojenemist…

IMG_2555

Salli kannan sellest alates igapäevaselt (pilti pole, aga sihuke sinakasroheline hõbedaste niitidega, pehme ja ringikujuline, nagu nad on), kampsunit olen ka kandnud (ei viitsinud pildistada, harilik punane, eest nööpidega), kaks ülejäänud seelikut on leidnud tänulikku kasutust, need pildistasin üles – küll alles õhtul ja kohutava valgusega, nagu mul kombeks.

IMG_2553

IMG_2560

Täna oli €2 päev. Mõtlesin, et piilun korra. Veetsin mõnusa tunnikese, proovisin kaks korda hunniku riideid selga ja valisin lõpuks välja seitse asja. Kusjuures tavaliselt mul on Humanas palju rohkem kõhklemist – kas tahan või mitte (kui kõhklen, siis reeglina ei osta)? Täna aga oli lihtne – mitu korda selga proovida ei olnud midagi vaja, kõik sai algusest peale ära jagatud, kas võtan või jätan. Nii et €14 eest seelik, kleit, retuusid ja neli üsna erineva stiiliga pluusi. Igasugu mõnusaid mustreid ja värve (mis küll piltidel väga adekvaatsed pole, tegelikult, nagu ikka, ilusamad) – eks kevad on südames.

IMG_2546

IMG_2533

IMG_2519

IMG_2521

IMG_2537

IMG_2529

IMG_2542

IMG_2526

Peale retuuside ja poolpikkade käistega pluusi on ülejäänud kraam küll pigem suvine… Läheks need ilmad juba rutemini soojaks!

Nov 122015
 

Kirjutasin oma teise ringi leidudest viimati septembris. Olen viimased kuud korra või paar ikka Humanast läbi hüpanud ja üht-teist ka soetanud, pildistada neid riideid aga enamasti ei viitsinud. Kuna tahtsin tänaseid leide jagada, siis tundus kohane ka nood eelmiste kuude riided üles pildistada, mis veel blogisse pole jõudnud. Pildid on enamikus hoolimata mu pingutustest ohkama panevalt kehvad ja kardan, et teile küll erilist muljet ei jäta… Aga vähemalt mulle endale mälestuseks – mina ju tean, kui ilusad need tegelikult on :)

Oktoobri alguses käisin -30% päeval, ostsin kolm asja, kõik maksid €3.85.

Punane kampsun (pildil on värv veider, tegelikult ilusam) on täpselt seda stiili, mida ma pidevalt kannan – eest nööpidega ja üsna kinnise kaelusega.

2015-11-12 20.39.07

Hallide seelikute vastu on mul viimasel ajal nõrkus – selle seeliku juures meeldisid kangesti krooked.

2015-11-12 20.21.03

Lillat pluusi oli täiesti võimatu normaalselt üles pildistada, näeb fotol täiesti suvaline välja. Aga on jällegi täpselt selline, nagu ma kanda armastan – kaelus pole liialt lahti, stiil on lihtne, aga mitte liialt igav – ja väiksed krooked on just minu teema.

2015-11-12 22.35.57

Oktoobri lõpus käisin €1 päeval ja soetasin €3 eest musta mantli, musta pluusi ning tumehalli seeliku. Ise veel naersin, et läksin värve otsima, aga tulin tagasi ikka ainult mustaga.

Must mantel on lühemat sorti, mul neid lühikesi mantleid on kogunenud mitmeid, osad müün ilmselt maha. Lihtsalt läheb nii, et kui Humanas odavatel päevadel midagi enam-vähem sobivat on, siis ostan ära, kui hiljem leian midagi veel sobivamat, siis eelmist pole enam vaja.

2015-11-12 20.13.44

Mustad pluusid kuluvad alati ära, aga mul on nendega mingi teema – ükski ei meeldi ja kui ka tundub, et meeldib, siis hiljem pooli ikkagi ei kanna. Ehk sellega läheb paremini :P Selle konkreetse pluusi juures võlus muidugi kaelus.

2015-11-12 20.40.07

Seelik on hästi lihtne. Mul on enamik seelikuid laiema lõikega ja pluusid liibuvad, aga mõnikord tahaks laiema lõikega pluusi juurde just kitsamat seelikut. Nüüd leidsin ühe, mis on soe ja kena – ja allääres olevad väikesed lõhikud teevad jalgrattaga sõitmise mugavaks – täitsa liibuvate seelikutega on ratta seljas kehv.

2015-11-12 22.12.14

Täna läksin jällegi -30% päeval – nüüd mul ongi harjumus selline, et korra vaatan millalgi alguse poole kõik üle, aga siis olen hästi valiv, seejärel käin alles viimasel nädalal. Täna kulus tervelt €18.55 ja seda vaid kolme asja peale… Pole üldse harjunud Humanas nii palju maksma. Aga asjad on seda igati väärt.

Olin just tõdenud, et mul on töö juures ikkagi pigem jahe ja kui ma ka värvilisi pluuse kannan, on kampsun seal peal terve päeva kurguni kinni nööbitud. Mõtlesin, et peaks soetama mõne mõnusa kampsuni, mida tööl kanda. Proovisin selga terve portsu, nagu tavaliselt, ükski ei sobinud. Kui ma selle vahva halli kampsuni aga selga sain, siis teadsin kohe – selle ostan. Need nööbid ja mummud ja kaelus! Maksis €4.55.

2015-11-12 19.52.13

Siis leidsin mantli, sihukese trench coat laadse isendi. Kuna täishind oli sel €14.50, siis mõtlesin, kas üldse hakkan proovima. Aga tundus potentsiaalselt äge. Nii ma siis proovisin. Vaatasin igast küljest, mõtlesin pikalt – otsustasin, et on seda €10.15 väärt. Tegu on Mosaici mantliga, mil edev hele vooder. Pikk, mõnus, naiselik, kapuutsiga ja sellisest riidest, mis tundub poolenisti vihma- ja tuulekindel. Isegi mingil määral voodrit on, pole hirmõhuke. Ühesõnaga ideaalne rattasõiduks, välimuselt kompromisse tegemata. Praeguse ilmaga jääb küll jahedaks, aga siiski täitsa arvestatavalt soe võrreldes mu suvise ruudulise softshell jakiga.

2015-11-12 22.03.25

Ma pole kindel, kas ma olen üldse blogis maininud, et ostsin endale suvel lõpuks elu esimesed jooksujalatsid. Mõtlesin Sportsdirectist tellida, aga ei julgenud, millalgi oli Sportlandis -70% ja leidsin ühed parajad, mis olid üsna talutava välimusega. Maksid €17.99.

Jooksma ma siiani jõudnud pole, aga no vähemalt kui tahan minna, siis saan, eks. Ja juba pikalt olen mõelnud, et retuuse oleks ka vaja, spordipoest neid aga osta ei raatsinud. Humanas olen ikka spordiriideid kiiganud, aga korralikke retuuse pole kunagi silma hakanud. Täna leidsin €3.85 eest imeilusad lillad retuusid, mis olid kohe sellisest materjalist ja sellise moega, et on spordipoest pärit. Ma muidugi ei tea, mille jaoks need täpselt mõeldud on, aga noh, eeldan, et võin nendega joosta küll :D Firma on Newline, polnud sellisest kuulnudki. Proovisin jalga, olid täitsa parajad, isegi pikkuselt. Hiljem vaatasin – sees suurus 42/44 ja pikkusele 179. No ega vahet pole – peaasi, et mugav.

Nüüd võib küll jooksma minna :P Spets jooksupluusi järele ma õnneks vajadust ei tunne, võin mõne suvalise maika võtta.

2015-11-12 20.02.24

Täna käis Birgit mul korra töölt läbi ja kiitis mu riietust. Nagu alati noil puhkudel, tänasin rõõmsalt ja lugesin siis ette, kust mis pärit on. Täna olid pluus ja kampsun Humanast, seelik kirbuturult. Seelik maksis €1, seda mäletan täpselt, teiste asjade hindu mitte, aga usun, et üle €5 see kompekt ei maksnud. Noh, sukkpüksid ja kõrvarõngad ilmselt teine €5 juurde. Küll mulle meeldib ennast olematute summadega ilusaks teha :)

Sep 162015
 

Ma olen sel aastal käinud Humanas umbes kord kuus (märts ja aprill jäid üldse vahele), enamasti ikka viimasel nädalal. Rahaline seis on hetkel tänu autoremondile ja talvepuudele kehv, nagu ta ikka aeg-ajalt kipub olema – kuna hetkel on taas viimane nädal, otsustasin küll ühe tiiru teha, aga väga valiv olla.

No ja juhtus selline kummaline lugu, mida tavaliselt minuga kunagi ei juhtu. Lahkusin €6 võrra vaesemana – kahe mantli, jope ja sooja jakiga. Kui pluuse, seelikuid ja kampsikuid leian ma kerge vaevaga, siis selliseid sobivaid õueriideid praktiliselt mitte kunagi – meeldivaks erandiks jaanuaris soetatud must villane mantel, mida ma terve ülejäänud talve kandsin.

Olen juba pikalt mõelnud, et oleks rattasõiduks külmale ajale sobivamaid riideid vaja. Suvel oli lihtne – kui oli tiba jahedam (ja seda juhtus sel suvel pidevalt), kandsin aasta tagasi soetatud Icepeaki softshell jakki ja võin tõdeda, et ost on end kuhjaga ära tasunud. See on aga vaid õhukese fliisvoodriga ja üpriski lühike, nii et ees seisvate külmade sügisilmadega mitte eriti kohane. Unistasin pikemast ja soojema voodriga isendist, mis oleks samamoodi vihma- ja tuulekindel ning kapuutsiga, ideaalis ka kena ja naiselik. Sellist Helly Hanseni jakki olen mitmel seljas imetlenud – välimuselt sobilik, voodri kohta ei tea, praegu seda enam ei müüda ja hind oli sel kunagi €180 kanti, mis poleks nagunii kuidagi mu eelarvesse mahtunud.

Täna leidsin Humanast XS suuruses musta jope, mis on ilmselt meeste oma :D On mulle veidike lai ja pole kehasse, vaid täiesti sirge lõikega, aga pikk, mõnusalt pikkade varrukatega, kapuutsiga, üsna sooja voodriga ja näeb seljas täiesti neutraalne välja. Muidugi ei ole see midagi sellist naiselikku, millest unistasin, aga kui väljas on ikka kõva tuul ja vihm, siis on esmatähtis mugavus ja soojus. See on ideaalne hommikul laste lasteaeda viimiseks, sest kell kaheksa on veel alati jahe, samuti võin sellega kehva ilmaga tööl käia. Puu peal ei näe just ülearu meelitav välja, nii et olin meeldivalt üllatunud, kui selga proovides peeglist päris kott vastu ei vaadanud. Ei ole kaunis, aga ei häiri.

2015-09-16 21.36.13

Samuti leidsin ühe villase mantli. Pole ka päris nii naiselik, kui võiks, aga sellegipoolest nunnu. Vooder on keskmine – mitte kõige õhem, mitte kõige paksem. Katab tagumiku ära ja sellel on KAPUUTS, mida villastel mantlitel enamasti pole. Ideaalne noil päevil, kui on jahe, ent kuiv ja mitte väga tuuline.

2015-09-16 21.33.50

Veel leidsin ühe imeilusa punase mantli, mis on imepehme (küll kahjuks mitte villane, vaid polüestrist), õhukese voodriga ja istub väga hästi, ainult käised võiks tiba pikemad olla – haun ideid, kuidas seda teoks teha, mingi variant kindlasti on. Aga on kantav ka niisama. No ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, nii ilus punane ja need krooked! Täpselt minu stiil. Sobib soojema sügisilmaga.

2015-09-16 21.30.45

2015-09-16 21.31.17

No ja siis veel üks sooja karvase voodriga jakk. Ma küll üritasin endale selgeks teha, et see ei ole hädavajalik, kuna on üpris lühike ja pikemad jakid on praktilisemad. Aga see nägi lihtsalt nii äge välja! Suurus on S – on ümber, nii et kampsun alla ei mahu, samas ebamugav ka pole. Käised on mõnusalt pikad. No ja see selg on äge. Ja üldse. Mul ka polnud ühtki viisakat soojemat musta jakki. See on pigem vaba aja teema, mõtlen ma. Lihtsalt ei suutnud maha jätta.

2015-09-16 21.32.25

2015-09-16 21.32.46

Ühesõnaga rõõm on suur – paadunud külmavaresena on soojad õueriided väga olulised. Teise ringi poodidest ma neid tavaliselt ei leia ja kui raha on, olen nõus nende eest ka rohkem maksma. Aga sel sügisel ei oleks ilmselt kohe kuidagi leida noid summasid, mille eest uut jopet osta… Ja näe, ei peagi külmetama – kuus eurot ja neli jakki :)

Kõige rõõmsam olen ma aga tõesti selle igava ja kõike muud kui naiseliku musta jope üle. Sest see on lihtsalt kõige ideaalsem koerailma rattasõidu jope :)

Mütsi-salli-kindavaru vajaks ka veidi täiendust, aga seda vaatab järgmisel palgapäeval. Septembris saab loodetavasti veel ilma hakkama. Või siis olemasolevate varudega.

Aug 132015
 

Humana viimasel nädalal tuleb ikka üks tiir teha.

Papiniidu Humanas veetsin esmaspäeval vähemalt tunni, kui mitte kaks. Lõpuks ostsin kaks asja, mõlemad maksid €2.50.

Tumesinine pluus, pildil on värv kuidagi väga mannetu…

2015-08-13 16.45.29

Roosaruuduline kleidike:

2015-08-13 16.43.33

Kolmapäeval käisin linnas. Jenny Krusest leidsin mõnusa lihtsa punase seeliku, mis puu peal näeb küll täiesti mittemidagiütlev välja, aga seljas on kenasti kumerusi embav :P Mul oli just ühevärvilist mustrita suvist seelikut vaja, see sobib suurepäraselt. Maksis €2.20.

2015-08-13 16.44.07

Ja Ülejõe Humanast €1.50 eest üks pluus:

2015-08-13 16.44.45

Suurim töövõit on aga see, et ma sundisin Abikaasat Humanasse tulema. Olen terve suve tema kallal irisenud, sest kõik suvepüksid (lühikesed ja/või heledad/õhukesed) on tal läbi kantud, seega olid garderoobis senini kirjud põlvini rannapüksid, mis ei sobinud MITTE ÜHEGI tema pluusiga, üsna räbalaks kantud teksad ja ühed viisakamad hallid püksid, mis ka juba üsna ära kantud. Nüüd ei jätnud teda enne rahule, kui ta lahkus Humanast seitsme paari pükstega – igas pikkuses ja värvis. Üks T-särk ka, arve kokku €12. WIN!

Aug 072015
 

Mul oli senini üks üldine teema “edevuse laat”, kuhu alla läksid kõik riiete ostmist, välimust ja stiili puudutavad ning lihtsalt “olin ilus” postitused. Teise ringi riidepoodidest leitu puhul lisasin sildi “taaskasutus”, mis on “öko” alateema.

Ajaga on aga just teise ringi poodide külastamisest saanud mu suur hobi, oluline osa mu riidekapist pärineb sealt ning aeg-ajalt olen tundnud puudust võimalusest vaadata korraga ainult selleteemalisi postitusi (sest nii edevuse laat kui taaskasutus katavad laiemat osa). Nii otsustasin teha “edevuse laat” teemale alateema “teise ringi mood” – sest noh, taaskasutus see küll ju on, aga minu jaoks mitte otseselt “öko” teema alla kuuluv. St kui ma tahaks kellegi blogis lugeda ökoteemadel ja leiaks sealt ainult ridamisi postitusi stiilis “käisin täna Humanas”, siis see pole nagu päriselt see…

Ühesõnaga – minu teise ringi riiete postitused leiab nüüdsest sildi alt “teise ringi mood“, mis on “edevuse laat” alateema. Sildi alla “taaskasutus” jäid muud teise ringi asjad (kodukraam, laste riided, kilekottidest heegeldamine jm), see jäi “öko” alateemaks. Niipidi tundub kohasem :)

Ma küll kahtlen, kas keegi üldse viitsis mu mõttekäigule kaasa mõelda, aga info operatiivne pool jõudis vast kohale :D