Mar 212018
 

Eelmine postitus tuletas meelde, et suure sünnipäeva pildid jäidki jagamata. Olin ju haiguse tõttu ligi nädala rivist väljas ja siis olid juba muud asjad mõttes… Nüüd aga jäid üsna juhuslikult Epu raamatut pildistades taustaks lipud ja lilled rongkäigult, nii et mõtlesin ülejäänud pildid ka ühe soojaga üles panna.

Koolipidu oli lihtsalt imeline. Saal oli nii ilus, inimesed olid nii ilusad, lapsed laulsid isamaalisi laule, nii et mul läksid mitu korda silmad märjaks. Võrratu õhtu oli.

Plika joonistatud pilti kooli koridori seinal:

Rongkäigu lõpp ja hilisem kohvikukülastus:

Kuna ma olen ääretult laisk ja mugav, pole me kunagi vabariigi aastapäevi tähistanud – kiluvõileibade ja muuga, nagu paljudes peredes kombeks. Aga sel aastal tekkis ei-tea-kust kindel idee, et tahan teha sini-must-valge tordi – mina, kes ma pole kunagi olnud suurem asi tordikaunistaja :D

Soomlane küpsetas speltajahust mõnusa biskviidi. Peale läks vahukoor, kuivatatud rukkililled ja uhmris pulbriks tambitud söetabletid :) Vahele mustikad. Maitses oivaliselt, ainult rukkilille kiud jäid hammaste vahele kinni :P

Pidulaud oli ema pool. Kilu ja heeringa, täidetud munade ja muu maitsva kraamiga :)

Mar 212018
 

Meie Eesti :)

Ma pole kunagi Maxima kampaaniatest suuremat pidanud. Kui Soomlane ühel päeval lastega poest koju tuli ja ütles, et neile sealt kampaaniaraamatud ostis, kehitasin esimese hooga vaid õlgu.

…kuni nägin tuttavaid pilte kaanel ja Epu nime.

Ja siis ma vaimustusin :)

Ema ostis sama raamatu õekese lastele, nii et olen kleepse kogunud topelt – lisaks neile, mis Plika oma raamatusse kleebib, on ootel tühi raamat ja patakas kleepse rootslastele.

Alguses oli lihtne uusi kleepse saada – mida edasi, seda keerulisemaks läks. Ja ma üldse ei teadnudki, et kampaania läbi sai – arvasin, et kestab märtsi lõpuni, ei süvenenud üldse.

Õnneks juhiti mu tähelepanu sellele, et FB-s on kleepsude vahetamise grupid. Kui esmaspäeval oli mul kahest komplektist puudu veel kokku 67 kleepsu, siis praeguseks… 2 :)

Ühe vahetuse tegin Selveri parkimisplatsil. Teise koduvärava ees. Olen käinud kleepsudel järel ühes kinnisvarabüroos, ühes pangakontoris, ühes mobiilioperaatori esinduses. Ühes kohas, kus pidi olema lihtne “helistage uksekella, kella viieni saate kätte”, kell 16.40 ei vastanud aga uksekellale keegi, nii et küsisin nõu kõrvalasuvast kontorist, lõpuks avas ukse koristaja, kes otsis tükk aega, kuhu mu “saadetis” jäetud oli. Aga lõpp hea, kõik hea :)

Mõned kohtumised on veel kokku lepitud, homme käivad paar inimest mul töö juurest läbi, lisaks ootan ühte kirja.

Kõik inimesed, kellega ma kleepsuteemal suhelnud olen, on nii toredad! See on nagu ühine hullus :)

Meil jäi üks raamat üle, sest mõlemale lapsele ei viitsinud hakata koguma – otsustasime, et kahe peale piisab täiesti. Pakkusin seda Epu blogipostituse all ühele kommenteerijale, aga tema minu kommentaari ilmselt ei näinud, sest ühendust ei võtnud. Küll aga sain kaks kirja teistelt huvilistelt. Pärnakate kleepsugrupis küsiti ka. Siis selgus, et need raamatud on rariteet ja osta.ee-s kalli hinnaga müügil.

Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Loogiline oleks olnud saata esimesele soovijale, kes minuga ise ühendust võttis. Aga pärnakale oleks jällegi olnud mugavam üle anda. Või kas hoopis oksjonile müüki panna, raha teenida? See aga tundus nii vale :) Just sellepärast, et nii palju toredaid inimesi olid andnud mulle kleepse, lihtsalt niisama heast südamest. Sest nemad olid juba oma raamatud teiste toredate inimeste abiga täis saanud. Ja mina tahtsin ka lihtsalt seda rõõmu edasi anda.

Ja siis kirjutas Epp teise blogipostituse, kus rääkis, kuidas temalt on seda raamatut nii palju küsitud ja et eriti jäi talle meelde üks lugu… Ja ma teadsin kohe, et just sellele inimesele ma oma ülearuse raamatu saata tahan :) Küsisin Epult kontakti ja mõte sai teoks, lähipäevil panen pakiautomaati. Nii hea meel on.

Nagu ma eile Selveri parklas naersin – nagu mingit eriti salajast tehingut teeks. Kes saavad parkimisplatsil kokku, et vahetada raha kahtlase valge pulbriga kotikese vastu – kes vahetavad Maxima kleepse :)

Lihtsalt nii fantastiline on see lumepall, mille Maxima ja Epp veerema panid. Mul on hea meel olla osake sellest.

Aitäh, Epp, selle raamatu eest ja selle kogemuse eest. Ühtekuuluvustunde eest. See ongi Meie Eesti :)

Loodan, et tuleb lisatrükk, nii et oma raamatu saaksid kõik soovijad :)

Ekspressis oli ka tore artikkel sel teemal. Sarnase pealkirjaga :)

Mar 022015
 

Mul oli kolm soovi. Et oravad saaks rohkem hääli kui kesikud. Et sotsid saaks rohkem hääli kui IRL. Ja et Vabaerakond saaks rohkem hääli kui EKRE.

Nüüd ma sooviks veel, et valitsuse moodustaks Reform, SDE ja Vabaerakond. Aga seda näitab aeg. Üldiselt olen ma siiski väga rahul. EKRE toetus Pärnus oli küll masendavalt suur, aga õnneks see suures plaanis ei loe.

Ajaloo tarbeks kaks ekraanitõmmist ERR lehelt:

tulemused

mandaadid

Ma olen alati arvanud, et olen valinud kõikvõimalikud korrad alates täisealiseks saamisest, aga üritades nüüd meelde tuletada, ma polegi enam kindel. Nimelt puuduvad mul igasugused mälestused:

  • KOV valimistest 2002 sügisel Tartus, mil ma olin värske rebane
  • RK valimistest 2003 kevadel, mil ma elasin Tartus
  • Euroopa parlamendi valimistest 2004 suvel, mil ma olin juba poole kohaga Tallinnas
  • KOV valimistest 2009 sügisel, mil olime just kolinud Londonisse

Seda ma tean, et:

  • Euroopa Liidule ütlesin 2003 sügisel jah
  • 2005 sügisel valisin KOV valimistel Tallinnas Isamaaliidu
  • 2007 kevadel RK valimistel Rohelised
  • 2009 suvel Euroopa parlamenti Tarandi
  • 2011 kevadel RK valimistel sotsid
  • 2013 sügisel KOV valimistel Pärnus sotsid
  • 2014 kevadel Euroopa parlamenti kas Tarandi või Lauristini (no ei mäleta!)

Kui keegi  mu sõpradest peaks juhtumisi mäletama, kas/kelle ma valisin noil neljal korral, mille kohta mul endal mälestus puudub, antagu teada! Ema? Maris? Kaidi?

Jul 082014
 

Terve selle aasta on olnud kas hirmus kiire või hirmus halb rahaline seis, mistõttu olen Tallinna sattunud väga harva. Kuna Abikaasa sai laulupeo käepaela ning sellega koos kohustuse osaleda rongkäigus, otsustasin, et läheme lastega kaasa, aga ainult siis, kui ilm on ilus. Õnneks oligi.

Kuna me otsustasime oma mineku kindlalt ära alles neljapäeval, olin igasugu kokkusaamiste ja öömajade mõttes üsna viimasele minutile jäänud. Kõik lahenes aga suurepäraselt – nagu alati.

Kui Liisile oma Tallinna plaane mainisin, teatas ta, et läheb ise nädalavahetuseks maale ning me võime tema juures ööbida. Kas oleks saanud veel paremini minna? Reede õhtul ootas meid tema trepikoja ukse ees selline tervitus:

2014-07-05 11.34.14

Õhtul jõudis veel paar tunnikest veini juua ja lobiseda, aga kell sai hirmus kiiresti hirmus palju ja Liisil oli vaja bussile jõudmiseks varakult ärgata, seega läksime kõik magama.

See tähendab, jah, Abikaasa veetis õhtu oma sõbraga, käis temaga vahepeal korra meie juurest läbi ja läks siis linna peale, tema jõudis “koju” nii umbes kell neli :D

Laupäeval saime kõigepealt Pipsiga Kadriorus kokku. Abikaasa läks õige pea rongkäiguks valmistuma, meie Pipsiga mõnulesime päikese käes ja jutustasime, lapsed vahelduva eduga mängisid mänguväljakul ja tüütasid meid. Kui rongkäik algas, vaatasime seda veidi, aga lapsed muutusid rahutuks ja saime teada, et maakonnad tulevad tähestiku järjekorras, seega läksime varsti mänguväljakule tagasi.

Kella nelja paiku toimus seltskonna vahetus – Pips läks omi tegemisi tegema ning meiega liitus Kratt oma plikaga. Õige pea helistas Abikaasa, et tulgu me nüüd tee äärde tagasi, varsti jõuab rongkäigus Pärnu kohale. Läksime siis taas tee äärde ootama. Oli väsitav :)

2014-07-05 17.19.19

Aga lõpuks tuli Pärnu…

2014-07-05 17.22.49

2014-07-05 17.23.19

…ja viimaks ka Abikaasa

2014-07-05 17.32.39

Lapsed said issilt endale lipud kätte ja võisime ülesande täidetuks lugeda. Kutsusime endile auto järele ja läksime Kratile külla. Autot oodates jõudsid lapsed nagu segased edasi-tagasi kihutada:

2014-07-05 18.10.14

Krati juurest lahkudes oli kell juba peaaegu üheksa, nii et läksime väsinult staapi tagasi. Lapsed panin kohe magama, ise koristasin natuke ja läksin ka.

Abikaasa jäi pärast rongkäiku õhtusele kontserdile, kohtus seal oma sõbraga ning läks temaga hiljem linna peale. Palusin, et katsugu natuke varem magama saada kui eelmisel ööl, ta jõudis “koju” hommikul kell viis :D

Pühapäeval läksime Haidele külla. Me polnud tervelt üheksa kuud näinud, nii et suur rõõm oli lõpuks ometi kohtuda. Ilm oli imeilus, istusime varjulisel terrassil, kohvitasime ja jutustasime.

Pühapäevaseks kontserdiks oli mul pilet ostetud, see algas kell kaks. Abikaasa ütles, et paremad laulud on nagunii kõige lõpus, nii et me väga ei kiirustanud. Kella kolme paiku vist alles saime Haide juurest liikuma ning siis ei suundunud me veel mitte laulupeole, vaid alustuseks Järve keskusesse, kus meil mõlemal oli vaja tööasju ajada. Seal möödus ka märkamatult paar tunnikest ning kella viie paiku jõudsime lõpuks bussipeatusesse. Otse loomulikult jäi see buss, mille peale minna tahtsime, lihtsalt vahelt ära, nii et me passisime seal peatuses umbes pool tundi ning jõudsime lauluväljakule alles kell kuus.

Ilm oli selleks ajaks veidi jahedamaks läinud, nii et täitsa mõnus oli. Ma ei tea, mida enne lauldi, aga siis olid küll juba väga ilusad laulud ja oleks hirmsasti tahtnud kontserdi lõpuni kohal olla. Paraku olid lapsed väsinud ja virisesid üksteise võidu, seega saime olla vaid tunnikese ning asutasime siis tagasiteele. Aga hoolimata sellest, et peol oldud aeg jäi nii lühikeseks, olen ma ikkagi väga rahul, et ära käisime. Loodetavasti saab järgmist laulupidu juba pikemalt nautida :)

2014-07-06 19.07.13

2014-07-06 18.58.12

2014-07-06 19.39.11

2014-07-06 19.54.24

2014-07-06 20.03.42

Nii et nädalavahetus oli suurepärane ja väsitav. Nüüd loodame rohkelt ilusaid ilmu, et kõik sõbrad-tuttavad lõpuks Pärnusse meile ka külla jõuaks. Lubati igatahes tulla. Ootame!

May 032013
 

Aasta tagasi otsustasime kolida välismaale. Nüüd otsustasime kolida tagasi koju :)

Elu on selles mõttes ikka imeline – kunagi ei tea, mis järgmiseks tuleb. Märtsis saime lühikese vahega kaks uudist, mis ühekaupa poleks meie edasist elu oluliselt mõjutanud, aga kuna tulid vaid paarinädalase vahega, pani see uuesti tehtud valikute üle järele mõtlema ja nii saigi lõpuks hoopis tagasi kolimise otsus tehtud. Katsun nüüd selle kaks kuud kestnud otsustamise protsessi siin ka lahti kirjutada. Varuge lugemiseks kannatust, ma lühidalt teatavasti ei oska.

Norra elul ei ole mitte midagi viga. Sisse elamine on olnud tänu võõrale keelele ja lastega kodus olemisele aeglasem, aga sellega olin ma arvestanud. Abikaasa töö on olnud pingelisem, kui oleks arvanud, aga ei midagi ületamatut. Autojamad ja sellest tulenevad rahajamad olid küll ootamatud ning säästmise alustamine lükkus tänu neile veidi kaugemale, samuti olid oodatust kallimad kulud toidule ja raamatupidamisteenusele (viimase vajalikkust unustati meile lihtsalt mainida). Aga nagunii oli plaanis otsida pikemas perspektiivis teine töö, oleks saanud oma jamad korda ja hakanud säästma – täpselt nii, nagu plaanis.

Ma ei jõudnud hakata Norrat armastama sel kombel, nagu armastasin Londonit – see oleks alles ees seisnud. Elasime siiski aeglaselt ja kenasti sisse – nii palju, kui hetkeolud võimaldasid. Sisustasime kodu, leidsime lemmikud toidupoed, närisime ennast läbi paberimajandusest, saime lastele sügiseks aiakohad. Augustis olekski alanud sisse elamine vol 2 – lapsed aeda, meie intensiivselt keelt õppima, mina tööle… Rohkem suhtlemist ja ringi liikumist.

Üks peamistest põhjustest, miks me siia kolida otsustasime, oli fakt, et töö oli nii kindel – lehed ju alati ilmuvad. Oli väga turvaline teada, et on stabiilne sissetulek, kuniks Abikaasa on valmis uue töö otsima. Muutused toimuvad aga igal pool – saime märtsi alguses teate, et leheringid tehakse ümber ja osad neist kaovad, nii et Abikaasa viimane tööpäev on 31. mai.

See teade valmistas meile kummalisel kombel pigem rõõmu – ilma puhkepäevadeta öötöö oli pingeline, uue otsimist olime seni edasi lükanud mõttega, et katsuks kõigepealt natuke keelt selgeks saada. Seda aga sellise tempo juures ei jõudnud, nii et võtsime juhtunut kui märki, et on aeg uus ja parem päevane töö otsida, nüüd ja kohe – oligi vaja, et keegi natuke tagumikust torgiks.

Aga siis saime kaks nädalat hiljem teada, et inimene, kes praegu meie kodus elab, kolib välja… 31. mail. Meil oli temaga tegelikult juba varem juttu olnud, et ta kolib, algselt pidi see juhtuma sügisel – hellitasin lootust, et ehk saame augustikuise puhkuse kodus olla, aga see polnud eriti tõenäoline. Nii et kui ta nüüd oma teatega tuli, siis olin jällegi lihtsalt rõõmus – Norras olid ju lasteaiakohad alles alates augustist ning võimalus veeta terve suvi Pärnu kodus, isegi ilma Abikaasata, tundus tõeline idüll.

Ma olen selline inimene, kes enne otsustamist pikalt ja põhjalikult tausta ja olusid uurib, aga kui otsus lõpuks tehtud on, siis enam teisele variandile ei mõtle. Muidugi igatsesin vahel Eesti järele, aga ma ei mõelnud sellest kunagi pikemalt – olime ju valinud Norra, seega keskendusin siinsele elule. Eesti aeg pidi olema paari aasta pärast.

Aga nüüd hakkasime mõtlema, kas nende sündmuste kuupäevade kokkusattumus pole ehk hoopis märk, et olekski aeg päriselt koju tagasi kolida. Ja siis, kus ma lasin endal teadlikult mõelda kohe Eestisse tagasi kolimise võimalikkuse üle, sain aru, KUI väga ma seda kõike igatsen.

Meie Norra kodu on väga mõnus – parem, kui me oleks julgenud loota. Tahtsin esimest korda elus nautida teadlikult üürikorteri võlusid ja seda ma ka sain. Aga… Teate, kui kiirelt see ära tüütas :) Ja teate, kuidas ma igatsen OMA kodu järele – täpselt selliselt säästuremonditud kodu järele, nagu ta meist maha jäi. Suuri tube, päikest, aeda, laste oma väikest mänguväljakut… Isegi meie väikest kööki. Vannituba küll jah absoluutselt mitte :D

Kodu keset linna, kust ma pääsen igale poole jala või jalgrattaga, kus bussipiletid on odavad ning on võimalus laenata ema autot, millega ma julgen ka päriselt sõita. Siinses liikluses pole siiani autot juhtida julgenud ning bussipiletid on nii kallid, et bussiga sõita väga ei raatsi. Küllap oleksin aja jooksul ikka vaikselt autosõitu harjutama hakanud ning tööle minnes kuupileti ostnud, aga jah…

Meie mõlema perekonda, kõige rohkem muidugi oma ema. Võimalust jätta lapsed kellegi hoida, et saaks mugavalt ja kiirelt omi asju ajada. Nüüd on nad lõpuks ometi nii vanad, et võib probleemideta ka näiteks paariks päevaks vanaema juurde jätta.

Veidi morbiidsemalt mõtiskledes – üks blogituttav kirjutas hiljuti, kuidas tema ema ilma igasuguse eelneva haiguseta lihtsalt jalapealt ära suri. Hvostovi artikkel ja selle kommentaarid panid elu üle järele mõtlema. Ma küll loodan ja palvetan, et meie pereliikmed oleksid terved ja tugevad veel aasta(kümne)id, aga kunagi ei tea, mis elul varuks on. Tahaks olla oma kallite juures, nüüd ja praegu.

Sõpru ja tuttavaid. Võimalust saada suvalisel hetkel kokku Tage, Kristina või Kaidiga. Või jätta lapsed vanaema juurde ning sõita nädalavahetuseks Tallinna või Tartusse teiste kallite juurde.

Võimalust osta oma toitu otse talunikult – selle asemel, et vedada kõik mahekraam koju supermarketist. Viimane on küll mugav, aga nii… Ebaisiklik. Mida isiklikum suhe mul toiduga on, seda parem.

Tuttavat (keele)keskkonda, kus iga asjaajamine ei nõua hulluks ajavalt palju paberimajandust. Oma kosmeetikut, juuksurit, hambaarsti. Selgelt eristuvaid aastaegu.

Ja ka võimalust otsida tööd, mis mulle tõepoolest meeldiks. Aasta tagasi tegin seda, edutult. Kandideerisin mitmele poole, käisin isegi ühel vestlusel, aga ei osutunud valituks. Poisile lasteaiakohta ei saanud, kõik tundus olevat ummikusse jooksnud. Välismaale kolimine tundus tol hetkel ainuõige lahendus – olin meelsasti nõus kodu jaoks säästmise nimel veel mõnda aega suvalist lihttööd tegema. Siin Norras mõtlesin aga miskipärast vaid sellest, mil moel oleks võimalik Pärnus normaalset tööd leida ning mul tekkis uusi ideid, mida teha teisiti, et see ka päriselt õnnestuks. Lisaks üldistele mõtetele sain paar päeva pärast meie kodu tühjaks jäämise teadet inspiratsiooni jutuajamisest ühe sõbrannaga, nii et nüüd on mul tööalaselt tegelikult veelgi konkreetsem siht ning ka mõtted selle saavutamiseks – aga sellest praegu pikemalt ei räägi, sest kõik on alles lahtine.

Alguses tundus praegu Eestisse tagasi kolimine võimatuna – alla andmisena, läbi kukkumisena. Olime ju tulnud siia selleks, et säästa ning oleksime siia jäädes selle eesmärgi kindlasti ka saavutanud. Kas me oleks säästnud just nii palju, kui algselt plaanisime, seda ei oska öelda, sest vähemalt praeguse töö puhul olid kulud arvatust suuremad ja mis edasi oleks tulnud, seda ju ei tea. Aga kindlasti oleks säästnud tunduvalt rohkem, kui sama ajaga Eestis. Ja ma ei ole harjunud alla andma, olen harjunud oma tahtmist saama :)

Aga kui ma olin kõiksugu asjad enda jaoks selgeks mõelnud ning süda karjus ikkagi üheselt Eesti järele, siis jõudsin järeldusele, et ju siis oli Norra mõeldud mitte säästmiseks, vaid andmaks mulle võimaluse veel ühe aasta lastega kodus olla ning saamaks aru, KUI palju mul tegelikult juba olemas on.

Sest jah, ehkki meil oli varasemast olemas välismaale kolimise kogemus, ka lapsega, siis nüüd oli olukord siiski mitmes mõttes täiesti uudne – seekord läksime võõrasse keelekeskkonda kahe väikese lapsega, OMA kodust, mis jäi meid ootama, linnast, kus olime elanud viimased kaks aastat oma perekonna lähedal. Jah, kodu vajab remonti ja tööd leida on raske, aga ometigi on nii palju juba olemas. Ma teadsin seda kõike ka aasta tagasi, aga tol hetkel tundusid takistused igapäevaelus liialt suured, olime väsinud üritamast – tundus, et jookseme lihtsalt peaga vastu seina. Ja eks ta ju nii olegi, et kõige paremini osatakse midagi hinnata alles siis, kui sellest on ilma jäädud. Meie puhul ei olnud me õnneks millestki ilma jäänud – kõik on endiselt ootamas. Ja nii ma avastasin, endalegi üllatusena, et minu jaoks on pere ja kodu – just selline, nagu ta hetkel on – olulisemad kui see raha, mis me siin Norras säästa võiksime. Et ma pigem elan Eestis, katsun pisitasa väikese rahaga midagi kodus paremaks teha ja loodan, et rahaline seis muutub siiski aja jooksul paremaks.

Abikaasa oli muidugi praktilisem. Tema oleks eelistanud siia jääda ja säästa :) No temal on teine asi ka, ta on ju kogu aeg töötanud. Mina olen see, kes on neli aastat lastega kodus olnud, sestap on pere ja lapsehoidjate lähedus eriti oluline, samuti on mul suur kihk otsida tööd ning esialgne soov on just turvaline palgatöö, stabiilne igakuine sissetulek. Abikaasal seevastu on vähetasustatud palgatööst kõrini (normaalse palgaga tööd on aga Pärnus raske leida :D ), tema tahaks pigem mingit oma asja ajada – mis ka esialgu kindlasti eriti sisse ei tooks, aga oleks vähemalt oma.

Kaalusime vahepeal isegi kaugsuhet. Mitte et see variant oleks mind eriti rõõmustanud, aga tundus, et kui minul on nii suur Eesti-igatsus ja temal samas nii suur soov säästa, siis võiks ju mõnda aega nii elada. Aga mul oli tingimus, et pool ajast peab ta siiski kodus olema :) Ja sellist tööd leida on teadagi keeruline.

Õigemini – üks võimalus oleks isegi olnud. Nimelt kolib Külli sügisel lastega Eestisse, sest tal on magister pooleli ja akadeemilist ei saa enam pikendada. Minu jaoks oli see veel üks märk Eesti kasuks – oleksin oma ainsast Norra sõbrast ilma jäänud. Külli mees, kellele jäi tema ring alles, plaanis varianti olla kuu siin ja kuu Eestis – leida pooleks ajaks endale keegi asendama. Nii oleksid nad põhimõtteliselt võinud tööd sel kombel jagada. Ainult et numbreid ritta lükates tundus mulle kahtlane selle plaani rahaline mõttekus – sellesama töö puhul on kohalikud kulud siiski piisavalt suured ning kui kasutada rendiauto asemel oma autot, siis ka täiesti ettearvamatud (autoremont, teadagi). Ära elanud oleks küll, aga ära elaks Eestis ka. Suurt säästmise võimalust ei tundunud sel kombel olevat, seega jätsime plaani sinnapaika.

Meil oli märtsi lõpus üldse üsna pingeline periood ja palju tülisid. Lihavõttepuhkuse ajal saime aja maha võtta ja rääkida, pärast mitmeid pikki jutuajamisi otsustas Abikaasa lõpuks ka ikkagi Eestisse jääda. Kas ta otsib palgatöö või mõtleb välja selle oma asja, millega tegelema hakata, see on juba tema otsustada. Eks palju sõltub ka sellest, mis palka mina saama hakkan, aga arvestades seda, et alustan tõenäoliselt uuel erialal nullist ning olen mitu aastat tööturult eemal olnud, siis on temal oma kogemustega igatahes tunduvalt suurem võimalus minust suuremat palka saada.

Ma ei tahtnud meie plaane enne avalikustada, kui on kindel, et saame ikka Pärnusse jääda – oluliseks faktoriks olid lasteaiakohad, mida Pärnus hakati õnneks jagama alles aprilli lõpus. Järjekorras on nad ju juba ammu, Plika sai koha juba varem ning oleks saanud ka eelmisel sügisel… Lükkasin järjekorra ära kolides 2015. sügisesse, nüüd sai siis tagasi sellesse sügisesse tõstetud. Ja kui ma nüüd aprilli lõpus kirjutasin ja uurisin, kas on juba midagi otsustatud, sest meil oli vaja siinses korteris välja kolimisest kuu ette teatada, siis saingi täna lõpuks kauaoodatud vastuse, et lastele on kohad olemas. Hiljemalt 15. maiks oleks teada antud, aga jah, meil oli selle teada saamisega kiire. Nii et nüüd on siis kindel – tuleme ja jääme :)

Mina lendan ema ja lastega 27. mail. Abikaasa peab 31. maini töötama, nii et tema tuleb veidi hiljem järele. Nüüd on siin variant, et äkki ta ikkagi saaks endale ka uue postiringi, nii et selles mõttes oleks võinud elu Norras ehk isegi täitsa vanaviisi jätkuda – samas kodus, sama töö peal, lapsed oleks läinud lasteaeda… Aga jah, mina ei taha, tahan koju :) Abikaasa töötab siin ilmselt mingi hetk veel paar kuud. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab ta suve meiega Pärnus olla, augusti lõpus paariks kuuks tagasi tulla ja siis püsivalt Eestisse jääda. Teine variant, et jääb suvel kauemaks Norrasse, aga ma loodan, et ta saab ikka koos meiega puhata. Suviseks äraelamiseks on igatahes rahalised vahendid olemas, sügisest tuleb tööle minna. Varem võib muidugi ka :)

Nii et jah, ring on täis. Võõrsil käidud, kodu ootab :) OMA kodu, pere ja sõbrad – nüüd ja kohe, mitte kahe-kolme aasta pärast. Küll saab ka remondi kuidagi tehtud, alati oleme kõige soovituga hakkama saanud.

Kahe nädala pärast tuleb ema külla. Kolme ja poole nädala pärast lendame tagasi. Ei jõua ära oodata!

Apr 112013
 

Issand, kuidas mind ajab närvi, kui igaühele, kes julgeb välja tuua mõne valupunkti ühiskonnas, plärtsutakse vastu: mis sa virised, kõik kohad on virisejaid täis, tee siis ise midagi ära.

Muidugi on saamatuid, õelaid, virisejaid, neid, kes ei tahagi midagi teha ja eeldavad, et riik peaks neile kõik kandikul kätte ulatama. Sama palju on ka neid, kes püüavad kõigest väest, saavad kuidagi hakkama – mõned kehvemini, mõned paremini. Paljudel neist tublidest inimestest on aga ikkagi tänu miinimumpalgale väga keeruline elu, kus enamik energiast läheb sellele, et lihtsalt ellu jääda.

Muidugi on neid, kes tulevad suurima enesekindlusega väitma, et just nemad teavad, kuidas oleks kõige õigem riigi rahasid ümber jagada. Muidugi on nad enamasti võhikud.

Aga mida see siis tähendab? Et kui lihtinimene ise ei oska ühtki lahendust RIIGI JUHTIMISE paremaks muutmiseks teha, siis peaks ta lihtsalt suu kinni hoidma, mitte julgema rääkida sellest, et valupunktid on olemas?

Mina ei kurda ja ei oota suurt midagi – st jah, arvestan sellega, mida meie ühiskond praeguses seisus pakkuda suudab, aga ei eelda, et lähema aja jooksul enamat saama hakkab. Mul on üle keskmise vedanud, ma olen üle keskmise hakkaja – on ka rahaliselt kitsas seis, aga idiootsus oleks viriseda, paljudel on veel mitu korda s*tem. Mina kuulun ilmselt selle vähemuse hulka, kel on lootust ka praeguses Eestis pikemas perspektiivis väga hästi hakkama saada. Ma pole tõesti kindel, kuidas meie riigis asju muuta, et need läheks paremaks, aga see ei tähenda, et ma EI NÄE, et on asju, mis on valesti. See ei tähenda, et ma ei arvaks, et on võimalik paremini teha. Selleks ongi meil kõrgepalgaline riigikogu, valitsus, sealt edasi kõiksugu ametnikud (kelle palgalõhed on küll ka kohati idiootselt ebaõiglased).

Minu ainus funktsioon kodanikuna peaks siis olema valimas käimine (millega kaasneb tõsine probleem, et pole enam ühtki erakonda, keda päriselt TAHAKS valida – tuleb siis valida kõige vähem halb variant) ning no hea küll, ehk näiteks püüd leida kodanikualgatusi, mille läbi ma saaksin ise midagi oma kogukonna jaoks ära teha? Seda kõike ma hea meelega teen. Aga kui ma ei tea, kuidas riigi tasandil asja paremaks muuta, just nende lihtsate inimeste elu, kes jäävadki saama miinimumi, sest keegi ju peab seda saama, aga kes ometi tahaks ka normaalselt ära elada, mitte vaesuses… Siis ma ei tohigi öelda, et minu meelest on mõned asjad jamad?

No minge kah.

Kogu eelnev on reaktsioon sellele, mida viimasel ajal meediast loen – praegu ajendasid mind kirjutama selle artikli kommentaarid, aga need olid tõesti vaid üks väike osa suuremast tervikust. Ma armastan Eestit, ma tean, et see on mulle parim koht elamiseks, ma tean, et meie perel läheb praegugi hästi ja küllap hakkab minema järjest paremini. Aga see ei tähendaks, et ma tahan elada silmaklappidega ning ignoreerida neid, kel nii hästi ei lähe. See ei tähenda, et ma ei mõtle, kuidas oleks võimalik enda ja teiste elu paremaks muuta. Isegi kui ma ei tea, kuidas, siis ma ikkagi mõtlen. Idealist, nagu ma olen. Ma tahaks, et kõik oleks õnnelikud. Riigi tugevus sõltub selle nõrgimast lülist, mäletate?

Feb 242013
 

Mulle väga meeldis presidendi kõne :) Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.

No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.

Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei :) Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord :)

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda :)

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda: