Mar 022015
 

Mul oli kolm soovi. Et oravad saaks rohkem hääli kui kesikud. Et sotsid saaks rohkem hääli kui IRL. Ja et Vabaerakond saaks rohkem hääli kui EKRE.

Nüüd ma sooviks veel, et valitsuse moodustaks Reform, SDE ja Vabaerakond. Aga seda näitab aeg. Üldiselt olen ma siiski väga rahul. EKRE toetus Pärnus oli küll masendavalt suur, aga õnneks see suures plaanis ei loe.

Ajaloo tarbeks kaks ekraanitõmmist ERR lehelt:

tulemused

mandaadid

Ma olen alati arvanud, et olen valinud kõikvõimalikud korrad alates täisealiseks saamisest, aga üritades nüüd meelde tuletada, ma polegi enam kindel. Nimelt puuduvad mul igasugused mälestused:

  • KOV valimistest 2002 sügisel Tartus, mil ma olin värske rebane
  • RK valimistest 2003 kevadel, mil ma elasin Tartus
  • Euroopa parlamendi valimistest 2004 suvel, mil ma olin juba poole kohaga Tallinnas
  • KOV valimistest 2009 sügisel, mil olime just kolinud Londonisse

Seda ma tean, et:

  • Euroopa Liidule ütlesin 2003 sügisel jah
  • 2005 sügisel valisin KOV valimistel Tallinnas Isamaaliidu
  • 2007 kevadel RK valimistel Rohelised
  • 2009 suvel Euroopa parlamenti Tarandi
  • 2011 kevadel RK valimistel sotsid
  • 2013 sügisel KOV valimistel Pärnus sotsid
  • 2014 kevadel Euroopa parlamenti kas Tarandi või Lauristini (no ei mäleta!)

Kui keegi  mu sõpradest peaks juhtumisi mäletama, kas/kelle ma valisin noil neljal korral, mille kohta mul endal mälestus puudub, antagu teada! Ema? Maris? Kaidi?

Jul 082014
 

Terve selle aasta on olnud kas hirmus kiire või hirmus halb rahaline seis, mistõttu olen Tallinna sattunud väga harva. Kuna Abikaasa sai laulupeo käepaela ning sellega koos kohustuse osaleda rongkäigus, otsustasin, et läheme lastega kaasa, aga ainult siis, kui ilm on ilus. Õnneks oligi.

Kuna me otsustasime oma mineku kindlalt ära alles neljapäeval, olin igasugu kokkusaamiste ja öömajade mõttes üsna viimasele minutile jäänud. Kõik lahenes aga suurepäraselt – nagu alati.

Kui Liisile oma Tallinna plaane mainisin, teatas ta, et läheb ise nädalavahetuseks maale ning me võime tema juures ööbida. Kas oleks saanud veel paremini minna? Reede õhtul ootas meid tema trepikoja ukse ees selline tervitus:

2014-07-05 11.34.14

Õhtul jõudis veel paar tunnikest veini juua ja lobiseda, aga kell sai hirmus kiiresti hirmus palju ja Liisil oli vaja bussile jõudmiseks varakult ärgata, seega läksime kõik magama.

See tähendab, jah, Abikaasa veetis õhtu oma sõbraga, käis temaga vahepeal korra meie juurest läbi ja läks siis linna peale, tema jõudis “koju” nii umbes kell neli :D

Laupäeval saime kõigepealt Pipsiga Kadriorus kokku. Abikaasa läks õige pea rongkäiguks valmistuma, meie Pipsiga mõnulesime päikese käes ja jutustasime, lapsed vahelduva eduga mängisid mänguväljakul ja tüütasid meid. Kui rongkäik algas, vaatasime seda veidi, aga lapsed muutusid rahutuks ja saime teada, et maakonnad tulevad tähestiku järjekorras, seega läksime varsti mänguväljakule tagasi.

Kella nelja paiku toimus seltskonna vahetus – Pips läks omi tegemisi tegema ning meiega liitus Kratt oma plikaga. Õige pea helistas Abikaasa, et tulgu me nüüd tee äärde tagasi, varsti jõuab rongkäigus Pärnu kohale. Läksime siis taas tee äärde ootama. Oli väsitav :)

2014-07-05 17.19.19

Aga lõpuks tuli Pärnu…

2014-07-05 17.22.49

2014-07-05 17.23.19

…ja viimaks ka Abikaasa

2014-07-05 17.32.39

Lapsed said issilt endale lipud kätte ja võisime ülesande täidetuks lugeda. Kutsusime endile auto järele ja läksime Kratile külla. Autot oodates jõudsid lapsed nagu segased edasi-tagasi kihutada:

2014-07-05 18.10.14

Krati juurest lahkudes oli kell juba peaaegu üheksa, nii et läksime väsinult staapi tagasi. Lapsed panin kohe magama, ise koristasin natuke ja läksin ka.

Abikaasa jäi pärast rongkäiku õhtusele kontserdile, kohtus seal oma sõbraga ning läks temaga hiljem linna peale. Palusin, et katsugu natuke varem magama saada kui eelmisel ööl, ta jõudis “koju” hommikul kell viis :D

Pühapäeval läksime Haidele külla. Me polnud tervelt üheksa kuud näinud, nii et suur rõõm oli lõpuks ometi kohtuda. Ilm oli imeilus, istusime varjulisel terrassil, kohvitasime ja jutustasime.

Pühapäevaseks kontserdiks oli mul pilet ostetud, see algas kell kaks. Abikaasa ütles, et paremad laulud on nagunii kõige lõpus, nii et me väga ei kiirustanud. Kella kolme paiku vist alles saime Haide juurest liikuma ning siis ei suundunud me veel mitte laulupeole, vaid alustuseks Järve keskusesse, kus meil mõlemal oli vaja tööasju ajada. Seal möödus ka märkamatult paar tunnikest ning kella viie paiku jõudsime lõpuks bussipeatusesse. Otse loomulikult jäi see buss, mille peale minna tahtsime, lihtsalt vahelt ära, nii et me passisime seal peatuses umbes pool tundi ning jõudsime lauluväljakule alles kell kuus.

Ilm oli selleks ajaks veidi jahedamaks läinud, nii et täitsa mõnus oli. Ma ei tea, mida enne lauldi, aga siis olid küll juba väga ilusad laulud ja oleks hirmsasti tahtnud kontserdi lõpuni kohal olla. Paraku olid lapsed väsinud ja virisesid üksteise võidu, seega saime olla vaid tunnikese ning asutasime siis tagasiteele. Aga hoolimata sellest, et peol oldud aeg jäi nii lühikeseks, olen ma ikkagi väga rahul, et ära käisime. Loodetavasti saab järgmist laulupidu juba pikemalt nautida :)

2014-07-06 19.07.13

2014-07-06 18.58.12

2014-07-06 19.39.11

2014-07-06 19.54.24

2014-07-06 20.03.42

Nii et nädalavahetus oli suurepärane ja väsitav. Nüüd loodame rohkelt ilusaid ilmu, et kõik sõbrad-tuttavad lõpuks Pärnusse meile ka külla jõuaks. Lubati igatahes tulla. Ootame!

May 032013
 

Aasta tagasi otsustasime kolida välismaale. Nüüd otsustasime kolida tagasi koju :)

Elu on selles mõttes ikka imeline – kunagi ei tea, mis järgmiseks tuleb. Märtsis saime lühikese vahega kaks uudist, mis ühekaupa poleks meie edasist elu oluliselt mõjutanud, aga kuna tulid vaid paarinädalase vahega, pani see uuesti tehtud valikute üle järele mõtlema ja nii saigi lõpuks hoopis tagasi kolimise otsus tehtud. Katsun nüüd selle kaks kuud kestnud otsustamise protsessi siin ka lahti kirjutada. Varuge lugemiseks kannatust, ma lühidalt teatavasti ei oska.

Norra elul ei ole mitte midagi viga. Sisse elamine on olnud tänu võõrale keelele ja lastega kodus olemisele aeglasem, aga sellega olin ma arvestanud. Abikaasa töö on olnud pingelisem, kui oleks arvanud, aga ei midagi ületamatut. Autojamad ja sellest tulenevad rahajamad olid küll ootamatud ning säästmise alustamine lükkus tänu neile veidi kaugemale, samuti olid oodatust kallimad kulud toidule ja raamatupidamisteenusele (viimase vajalikkust unustati meile lihtsalt mainida). Aga nagunii oli plaanis otsida pikemas perspektiivis teine töö, oleks saanud oma jamad korda ja hakanud säästma – täpselt nii, nagu plaanis.

Ma ei jõudnud hakata Norrat armastama sel kombel, nagu armastasin Londonit – see oleks alles ees seisnud. Elasime siiski aeglaselt ja kenasti sisse – nii palju, kui hetkeolud võimaldasid. Sisustasime kodu, leidsime lemmikud toidupoed, närisime ennast läbi paberimajandusest, saime lastele sügiseks aiakohad. Augustis olekski alanud sisse elamine vol 2 – lapsed aeda, meie intensiivselt keelt õppima, mina tööle… Rohkem suhtlemist ja ringi liikumist.

Üks peamistest põhjustest, miks me siia kolida otsustasime, oli fakt, et töö oli nii kindel – lehed ju alati ilmuvad. Oli väga turvaline teada, et on stabiilne sissetulek, kuniks Abikaasa on valmis uue töö otsima. Muutused toimuvad aga igal pool – saime märtsi alguses teate, et leheringid tehakse ümber ja osad neist kaovad, nii et Abikaasa viimane tööpäev on 31. mai.

See teade valmistas meile kummalisel kombel pigem rõõmu – ilma puhkepäevadeta öötöö oli pingeline, uue otsimist olime seni edasi lükanud mõttega, et katsuks kõigepealt natuke keelt selgeks saada. Seda aga sellise tempo juures ei jõudnud, nii et võtsime juhtunut kui märki, et on aeg uus ja parem päevane töö otsida, nüüd ja kohe – oligi vaja, et keegi natuke tagumikust torgiks.

Aga siis saime kaks nädalat hiljem teada, et inimene, kes praegu meie kodus elab, kolib välja… 31. mail. Meil oli temaga tegelikult juba varem juttu olnud, et ta kolib, algselt pidi see juhtuma sügisel – hellitasin lootust, et ehk saame augustikuise puhkuse kodus olla, aga see polnud eriti tõenäoline. Nii et kui ta nüüd oma teatega tuli, siis olin jällegi lihtsalt rõõmus – Norras olid ju lasteaiakohad alles alates augustist ning võimalus veeta terve suvi Pärnu kodus, isegi ilma Abikaasata, tundus tõeline idüll.

Ma olen selline inimene, kes enne otsustamist pikalt ja põhjalikult tausta ja olusid uurib, aga kui otsus lõpuks tehtud on, siis enam teisele variandile ei mõtle. Muidugi igatsesin vahel Eesti järele, aga ma ei mõelnud sellest kunagi pikemalt – olime ju valinud Norra, seega keskendusin siinsele elule. Eesti aeg pidi olema paari aasta pärast.

Aga nüüd hakkasime mõtlema, kas nende sündmuste kuupäevade kokkusattumus pole ehk hoopis märk, et olekski aeg päriselt koju tagasi kolida. Ja siis, kus ma lasin endal teadlikult mõelda kohe Eestisse tagasi kolimise võimalikkuse üle, sain aru, KUI väga ma seda kõike igatsen.

Meie Norra kodu on väga mõnus – parem, kui me oleks julgenud loota. Tahtsin esimest korda elus nautida teadlikult üürikorteri võlusid ja seda ma ka sain. Aga… Teate, kui kiirelt see ära tüütas :) Ja teate, kuidas ma igatsen OMA kodu järele – täpselt selliselt säästuremonditud kodu järele, nagu ta meist maha jäi. Suuri tube, päikest, aeda, laste oma väikest mänguväljakut… Isegi meie väikest kööki. Vannituba küll jah absoluutselt mitte :D

Kodu keset linna, kust ma pääsen igale poole jala või jalgrattaga, kus bussipiletid on odavad ning on võimalus laenata ema autot, millega ma julgen ka päriselt sõita. Siinses liikluses pole siiani autot juhtida julgenud ning bussipiletid on nii kallid, et bussiga sõita väga ei raatsi. Küllap oleksin aja jooksul ikka vaikselt autosõitu harjutama hakanud ning tööle minnes kuupileti ostnud, aga jah…

Meie mõlema perekonda, kõige rohkem muidugi oma ema. Võimalust jätta lapsed kellegi hoida, et saaks mugavalt ja kiirelt omi asju ajada. Nüüd on nad lõpuks ometi nii vanad, et võib probleemideta ka näiteks paariks päevaks vanaema juurde jätta.

Veidi morbiidsemalt mõtiskledes – üks blogituttav kirjutas hiljuti, kuidas tema ema ilma igasuguse eelneva haiguseta lihtsalt jalapealt ära suri. Hvostovi artikkel ja selle kommentaarid panid elu üle järele mõtlema. Ma küll loodan ja palvetan, et meie pereliikmed oleksid terved ja tugevad veel aasta(kümne)id, aga kunagi ei tea, mis elul varuks on. Tahaks olla oma kallite juures, nüüd ja praegu.

Sõpru ja tuttavaid. Võimalust saada suvalisel hetkel kokku Tage, Kristina või Kaidiga. Või jätta lapsed vanaema juurde ning sõita nädalavahetuseks Tallinna või Tartusse teiste kallite juurde.

Võimalust osta oma toitu otse talunikult – selle asemel, et vedada kõik mahekraam koju supermarketist. Viimane on küll mugav, aga nii… Ebaisiklik. Mida isiklikum suhe mul toiduga on, seda parem.

Tuttavat (keele)keskkonda, kus iga asjaajamine ei nõua hulluks ajavalt palju paberimajandust. Oma kosmeetikut, juuksurit, hambaarsti. Selgelt eristuvaid aastaegu.

Ja ka võimalust otsida tööd, mis mulle tõepoolest meeldiks. Aasta tagasi tegin seda, edutult. Kandideerisin mitmele poole, käisin isegi ühel vestlusel, aga ei osutunud valituks. Poisile lasteaiakohta ei saanud, kõik tundus olevat ummikusse jooksnud. Välismaale kolimine tundus tol hetkel ainuõige lahendus – olin meelsasti nõus kodu jaoks säästmise nimel veel mõnda aega suvalist lihttööd tegema. Siin Norras mõtlesin aga miskipärast vaid sellest, mil moel oleks võimalik Pärnus normaalset tööd leida ning mul tekkis uusi ideid, mida teha teisiti, et see ka päriselt õnnestuks. Lisaks üldistele mõtetele sain paar päeva pärast meie kodu tühjaks jäämise teadet inspiratsiooni jutuajamisest ühe sõbrannaga, nii et nüüd on mul tööalaselt tegelikult veelgi konkreetsem siht ning ka mõtted selle saavutamiseks – aga sellest praegu pikemalt ei räägi, sest kõik on alles lahtine.

Alguses tundus praegu Eestisse tagasi kolimine võimatuna – alla andmisena, läbi kukkumisena. Olime ju tulnud siia selleks, et säästa ning oleksime siia jäädes selle eesmärgi kindlasti ka saavutanud. Kas me oleks säästnud just nii palju, kui algselt plaanisime, seda ei oska öelda, sest vähemalt praeguse töö puhul olid kulud arvatust suuremad ja mis edasi oleks tulnud, seda ju ei tea. Aga kindlasti oleks säästnud tunduvalt rohkem, kui sama ajaga Eestis. Ja ma ei ole harjunud alla andma, olen harjunud oma tahtmist saama :)

Aga kui ma olin kõiksugu asjad enda jaoks selgeks mõelnud ning süda karjus ikkagi üheselt Eesti järele, siis jõudsin järeldusele, et ju siis oli Norra mõeldud mitte säästmiseks, vaid andmaks mulle võimaluse veel ühe aasta lastega kodus olla ning saamaks aru, KUI palju mul tegelikult juba olemas on.

Sest jah, ehkki meil oli varasemast olemas välismaale kolimise kogemus, ka lapsega, siis nüüd oli olukord siiski mitmes mõttes täiesti uudne – seekord läksime võõrasse keelekeskkonda kahe väikese lapsega, OMA kodust, mis jäi meid ootama, linnast, kus olime elanud viimased kaks aastat oma perekonna lähedal. Jah, kodu vajab remonti ja tööd leida on raske, aga ometigi on nii palju juba olemas. Ma teadsin seda kõike ka aasta tagasi, aga tol hetkel tundusid takistused igapäevaelus liialt suured, olime väsinud üritamast – tundus, et jookseme lihtsalt peaga vastu seina. Ja eks ta ju nii olegi, et kõige paremini osatakse midagi hinnata alles siis, kui sellest on ilma jäädud. Meie puhul ei olnud me õnneks millestki ilma jäänud – kõik on endiselt ootamas. Ja nii ma avastasin, endalegi üllatusena, et minu jaoks on pere ja kodu – just selline, nagu ta hetkel on – olulisemad kui see raha, mis me siin Norras säästa võiksime. Et ma pigem elan Eestis, katsun pisitasa väikese rahaga midagi kodus paremaks teha ja loodan, et rahaline seis muutub siiski aja jooksul paremaks.

Abikaasa oli muidugi praktilisem. Tema oleks eelistanud siia jääda ja säästa :) No temal on teine asi ka, ta on ju kogu aeg töötanud. Mina olen see, kes on neli aastat lastega kodus olnud, sestap on pere ja lapsehoidjate lähedus eriti oluline, samuti on mul suur kihk otsida tööd ning esialgne soov on just turvaline palgatöö, stabiilne igakuine sissetulek. Abikaasal seevastu on vähetasustatud palgatööst kõrini (normaalse palgaga tööd on aga Pärnus raske leida :D ), tema tahaks pigem mingit oma asja ajada – mis ka esialgu kindlasti eriti sisse ei tooks, aga oleks vähemalt oma.

Kaalusime vahepeal isegi kaugsuhet. Mitte et see variant oleks mind eriti rõõmustanud, aga tundus, et kui minul on nii suur Eesti-igatsus ja temal samas nii suur soov säästa, siis võiks ju mõnda aega nii elada. Aga mul oli tingimus, et pool ajast peab ta siiski kodus olema :) Ja sellist tööd leida on teadagi keeruline.

Õigemini – üks võimalus oleks isegi olnud. Nimelt kolib Külli sügisel lastega Eestisse, sest tal on magister pooleli ja akadeemilist ei saa enam pikendada. Minu jaoks oli see veel üks märk Eesti kasuks – oleksin oma ainsast Norra sõbrast ilma jäänud. Külli mees, kellele jäi tema ring alles, plaanis varianti olla kuu siin ja kuu Eestis – leida pooleks ajaks endale keegi asendama. Nii oleksid nad põhimõtteliselt võinud tööd sel kombel jagada. Ainult et numbreid ritta lükates tundus mulle kahtlane selle plaani rahaline mõttekus – sellesama töö puhul on kohalikud kulud siiski piisavalt suured ning kui kasutada rendiauto asemel oma autot, siis ka täiesti ettearvamatud (autoremont, teadagi). Ära elanud oleks küll, aga ära elaks Eestis ka. Suurt säästmise võimalust ei tundunud sel kombel olevat, seega jätsime plaani sinnapaika.

Meil oli märtsi lõpus üldse üsna pingeline periood ja palju tülisid. Lihavõttepuhkuse ajal saime aja maha võtta ja rääkida, pärast mitmeid pikki jutuajamisi otsustas Abikaasa lõpuks ka ikkagi Eestisse jääda. Kas ta otsib palgatöö või mõtleb välja selle oma asja, millega tegelema hakata, see on juba tema otsustada. Eks palju sõltub ka sellest, mis palka mina saama hakkan, aga arvestades seda, et alustan tõenäoliselt uuel erialal nullist ning olen mitu aastat tööturult eemal olnud, siis on temal oma kogemustega igatahes tunduvalt suurem võimalus minust suuremat palka saada.

Ma ei tahtnud meie plaane enne avalikustada, kui on kindel, et saame ikka Pärnusse jääda – oluliseks faktoriks olid lasteaiakohad, mida Pärnus hakati õnneks jagama alles aprilli lõpus. Järjekorras on nad ju juba ammu, Plika sai koha juba varem ning oleks saanud ka eelmisel sügisel… Lükkasin järjekorra ära kolides 2015. sügisesse, nüüd sai siis tagasi sellesse sügisesse tõstetud. Ja kui ma nüüd aprilli lõpus kirjutasin ja uurisin, kas on juba midagi otsustatud, sest meil oli vaja siinses korteris välja kolimisest kuu ette teatada, siis saingi täna lõpuks kauaoodatud vastuse, et lastele on kohad olemas. Hiljemalt 15. maiks oleks teada antud, aga jah, meil oli selle teada saamisega kiire. Nii et nüüd on siis kindel – tuleme ja jääme :)

Mina lendan ema ja lastega 27. mail. Abikaasa peab 31. maini töötama, nii et tema tuleb veidi hiljem järele. Nüüd on siin variant, et äkki ta ikkagi saaks endale ka uue postiringi, nii et selles mõttes oleks võinud elu Norras ehk isegi täitsa vanaviisi jätkuda – samas kodus, sama töö peal, lapsed oleks läinud lasteaeda… Aga jah, mina ei taha, tahan koju :) Abikaasa töötab siin ilmselt mingi hetk veel paar kuud. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab ta suve meiega Pärnus olla, augusti lõpus paariks kuuks tagasi tulla ja siis püsivalt Eestisse jääda. Teine variant, et jääb suvel kauemaks Norrasse, aga ma loodan, et ta saab ikka koos meiega puhata. Suviseks äraelamiseks on igatahes rahalised vahendid olemas, sügisest tuleb tööle minna. Varem võib muidugi ka :)

Nii et jah, ring on täis. Võõrsil käidud, kodu ootab :) OMA kodu, pere ja sõbrad – nüüd ja kohe, mitte kahe-kolme aasta pärast. Küll saab ka remondi kuidagi tehtud, alati oleme kõige soovituga hakkama saanud.

Kahe nädala pärast tuleb ema külla. Kolme ja poole nädala pärast lendame tagasi. Ei jõua ära oodata!

Apr 112013
 

Issand, kuidas mind ajab närvi, kui igaühele, kes julgeb välja tuua mõne valupunkti ühiskonnas, plärtsutakse vastu: mis sa virised, kõik kohad on virisejaid täis, tee siis ise midagi ära.

Muidugi on saamatuid, õelaid, virisejaid, neid, kes ei tahagi midagi teha ja eeldavad, et riik peaks neile kõik kandikul kätte ulatama. Sama palju on ka neid, kes püüavad kõigest väest, saavad kuidagi hakkama – mõned kehvemini, mõned paremini. Paljudel neist tublidest inimestest on aga ikkagi tänu miinimumpalgale väga keeruline elu, kus enamik energiast läheb sellele, et lihtsalt ellu jääda.

Muidugi on neid, kes tulevad suurima enesekindlusega väitma, et just nemad teavad, kuidas oleks kõige õigem riigi rahasid ümber jagada. Muidugi on nad enamasti võhikud.

Aga mida see siis tähendab? Et kui lihtinimene ise ei oska ühtki lahendust RIIGI JUHTIMISE paremaks muutmiseks teha, siis peaks ta lihtsalt suu kinni hoidma, mitte julgema rääkida sellest, et valupunktid on olemas?

Mina ei kurda ja ei oota suurt midagi – st jah, arvestan sellega, mida meie ühiskond praeguses seisus pakkuda suudab, aga ei eelda, et lähema aja jooksul enamat saama hakkab. Mul on üle keskmise vedanud, ma olen üle keskmise hakkaja – on ka rahaliselt kitsas seis, aga idiootsus oleks viriseda, paljudel on veel mitu korda s*tem. Mina kuulun ilmselt selle vähemuse hulka, kel on lootust ka praeguses Eestis pikemas perspektiivis väga hästi hakkama saada. Ma pole tõesti kindel, kuidas meie riigis asju muuta, et need läheks paremaks, aga see ei tähenda, et ma EI NÄE, et on asju, mis on valesti. See ei tähenda, et ma ei arvaks, et on võimalik paremini teha. Selleks ongi meil kõrgepalgaline riigikogu, valitsus, sealt edasi kõiksugu ametnikud (kelle palgalõhed on küll ka kohati idiootselt ebaõiglased).

Minu ainus funktsioon kodanikuna peaks siis olema valimas käimine (millega kaasneb tõsine probleem, et pole enam ühtki erakonda, keda päriselt TAHAKS valida – tuleb siis valida kõige vähem halb variant) ning no hea küll, ehk näiteks püüd leida kodanikualgatusi, mille läbi ma saaksin ise midagi oma kogukonna jaoks ära teha? Seda kõike ma hea meelega teen. Aga kui ma ei tea, kuidas riigi tasandil asja paremaks muuta, just nende lihtsate inimeste elu, kes jäävadki saama miinimumi, sest keegi ju peab seda saama, aga kes ometi tahaks ka normaalselt ära elada, mitte vaesuses… Siis ma ei tohigi öelda, et minu meelest on mõned asjad jamad?

No minge kah.

Kogu eelnev on reaktsioon sellele, mida viimasel ajal meediast loen – praegu ajendasid mind kirjutama selle artikli kommentaarid, aga need olid tõesti vaid üks väike osa suuremast tervikust. Ma armastan Eestit, ma tean, et see on mulle parim koht elamiseks, ma tean, et meie perel läheb praegugi hästi ja küllap hakkab minema järjest paremini. Aga see ei tähendaks, et ma tahan elada silmaklappidega ning ignoreerida neid, kel nii hästi ei lähe. See ei tähenda, et ma ei mõtle, kuidas oleks võimalik enda ja teiste elu paremaks muuta. Isegi kui ma ei tea, kuidas, siis ma ikkagi mõtlen. Idealist, nagu ma olen. Ma tahaks, et kõik oleks õnnelikud. Riigi tugevus sõltub selle nõrgimast lülist, mäletate?

Feb 242013
 

Mulle väga meeldis presidendi kõne :) Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.

No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.

Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei :) Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord :)

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda :)

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda:

Nov 272012
 

Olen jälle öökull. Jäin lugema ühe Eesti pere seiklusi Londonis ja no SIHUKE igatsus tuli peale. Tohutu. Tappev. Selline tunne, et pakiks hommepäev kõik kotid kokku ja koliks hoopis Londonisse.

Norras ei ole üldse halb, me lihtsalt ei ole jõudnud siia veel sisse elada – see võtabki rohkem aega, eriti keelebarjääri arvestades. Me oleme endiselt kõhklematult ühel nõul selles, et praegu on see parim valik, nii et siin elamisel ja olemisel pole kogu ülejäänud mõttemõlgutusega erilist pistmist.

Mind ajab vahel täiesti meeleheitele see, kuidas ma tahaksin elada korraga nii paljudes kohtades. Just nimelt elada, mitte külas käia. Ma kujutlen, kuidas ma sooviksin erinevates kohtades püsivalt elada. Ja irooniline on see, et rangelt kohtade mõttes ei kuulu Pärnu nende hulka.

Pärnu on armas väikelinn, kodulinn. Ma olen harjunud igal pool elades leidma enda jaoks kohad, mis meeldivad ja inimesed, kellega on tore suhelda ning mitte tähele panema seda poolt, mis ei meeldi. Pärnus on mõnus elada ja ma endiselt arvan, et see on pikemas perskpektiivis kõige õigem valik, sestap ka praegune vahepala Norra näol, et Pärnu kodu renoveerimiseks raha koguda.

Nii ajakirjandusest kui erinevate inimestega suheldes on ikka läbi liikunud see teema, et Norras on praegu asjad võrreldes paljude muude kohtadega ikka ülimalt hästi, Norra oli näiteks kolmandal kohal riikide pingereas, kus järgmisel aastal sündivatel lastel on kõige helgemad tulevikuväljavaated. Nii et vahel oleme selliste teemade taustal heitnud nalja: jäämegi siia. Loogilise poole pealt tundukski ehk kuidagi mõistlik, aga meie jaoks on see siiski täielik nali.

Aga kus ma end kõige rohkem elamas ette kujutan?

Tallinnas, Nõmmel. See on nii võrratu koht lastega elamiseks, mul on seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, lõviosa minu sõpradest elab Tallinnas (kõik muidugi mitte Nõmmel).

Tartus. Tartu on lihtsalt mu lemmiklinn Eestis, ma jumaldan selle kompaktsust, vaimsust, kõike. Pole liiga suur, aga on piisavalt valikuvõimalusi. Sõpru on mul sinna küll ainult paar tükki jäänud.

Mõnes ökoküla laadses kogukonnas Võrumaal. See sobiks mu maailmavaatega nii mõnusasti.

Londonis. Londonis oma mõnusa kliima (ei liiga kuum ega liiga külm), varase kevade ja hilise sügisega, soojema talve ja pori- ning lögavaba ajaga (ausõna, mulle piisab lume paarinädalasest nautimisest Eesti külastusel ja ülejäänud aja naudiks ma pigem seda, et õues ei pea sooja saamiseks kubujuss olema ning EI OLE LÖGA – kui lumi kõrvale jätta, on neli aastaaega ju täiesti olemas). Londonis oma sõbralikkuse, multikultuursuse, tohutute valikuvõimalustega. Aga seal poleks mingit mõtet elada koos lastega, tehes sellist tööd sellise palga eest, nagu me tegime. Ja leida midagi, mis oleks tõsiselt hästi tasustatud, see oleks juba palju keerulisem.

Ja mõeldes läbi kõik need kohad, mida ma nii teravasti igatsen, jõuan ringiga tagasi selleni, et KÕIGE olulisem on perekond. See rõõm, mida ma näen nii laste kui vanavanemate silmis, kui nad suhtlevad. See vabadus väikeste laste vanematena, et kui on soov minna kuskile ilma lasteta – poodi, kinno, teatrisse, kasvõi teise linna sõpradele külla – siis piisab telefonikõnest ja sobiva aja leidmisest. Ja sellepärast me ostsimegi oma kodu Pärnusse.

Ometigi oleme praegu, just nüüd, kui lapsed on väiksed ja vanavanemate kohalolu kõige tähtsam, hoopis Norras. Ei Tallinnas, Tartus, Võrumaal ega Londonis, vaid Norras. Kas ka Norrast saab kolme aasta pärast üks lisakoht mu terava igatsuse nimekirjas?

Oh, miks ei võiks ma olla rahulikum seal ühes kohas, kus ma olen? Ma tegelikult olingi/olengi, ausalt… Aga Pärnus olid jälle teised probleemid. Tööalased, rahalised. Ja ehkki ma ei ole muutnud meelt selles osas, et minu jaoks on perekonna lähedus rahast olulisem ning kolmeaastane eemalolek on seda väärt, et järgmised viisteist aastat muretult jälle pere lähedal veeta… Siis ometigi on mul sellest pidevast kokkuhoiust kohutav kopp ees. Ma ei saa kurta, sest meie seis on PALJU parem kui väga paljudel eestlastel, aga ometigi tahaks rohkemat. Ja iga uus algus tähendab enamasti kokkuhoidu ja alustamiseks võetud võlgade tagasi maksmist, see algus siin Norras oli meie teadlik valik. Hakkasime oma elu Pärnus üles ehitama selleks, et see mõne aasta pärast jätta ja mujal uuesti alustada. Jah, ainult tänu teadmisele, et teeme seda Pärnu elu paremaks jätkamiseks, aga siiski.

Tundub olevat igavene situatsioon, et õeke küsib, millal me külla tuleme ja minu vastus on sama: ei kujuta ette, millal selleks ükskord raha on.

Aga on ju inimesi, kellel on töö, mis neile meeldib ja kellel on piisavalt raha, et omada ilusat mugavat kodu, kes saavad vahel reisida ja väljas käia ja osta eluks vajalikke asju pidevalt mõtlemata, kas ma ikka võin seda endale lubada. Mõnes riigis on neid vähem, mõnes rohkem, aga pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks nende hulka kuuluda. Ja kuulume ka, ühel heal päeval. Loodetavasti varsti.

Aga kus me siis elame? Pärnus, Tallinnas, Tartus, Võrumaal või Londonis? Või Norras? Või ehk hoopis Kreekas? :) Oh. Ma olen nii pere- ja internetikeskne inimene, et sõprade kaugus mind ei heiduta – arvutis saab ikka jutustada ja kaugemasse põnevamasse kohta tulevad kõik lõpuks pikemaks ajaks külla, me ise käiks ju ka Eestis ja nii edasi. Aga lapsed, need lapsed… Ja vanavanemad. Kui ma saaks ema kaasa võtta, siis võiks igal pool elada. Aga tema elu on Pärnus. Tema kodu, töö, mees… Kõik on Pärnus. Ja ma tean, kui raske tal oli juba nüüd, et me läksime… Ja ma tean, kui harjumatu on mul endal, et ei olegi enam lastest üldse puhkust ja võimalik Abikaasaga kahekesi kinno või näiteks poodi riideid ostma minna :)

Ei tea, mis saab. Ilmselgelt pole mõtet üle mõelda. Ma tavaliselt seda ei teegi. Keskendun ikka ja ainult sellele, mis otsus on hetkel kõige arukam ja vastus on endiselt Norra ning pärast Norrat taas Pärnu. Nii et tuleks nautida siinset igapäevaelu ja elada üks päev korraga.

Aga raske on, kui loed midagi, mis tuletab nii teravalt meelde kohta, kus sa oled elanud ja mida sa kogu südamest armastad. London jääb alati meie teiseks koduks ja praegu on mul tugev tunne, et kolime sinna veel kunagi tagasi. Pigem kunagi kaugemas tulevikus, aastate ja aastate pärast. Eks näis.

Ja on ikkagi see täiesti totter unistus, et võiks olla oma kodu nii Pärnus, Tallinnas kui Tartus, põhumajake Võrumaa metsas, korter Londonis. Igale poole tahaks kodu. Jättes täiesti kõrvale selle jabura unistuse finantsilise võimalikkusse. Ehkki selline nomaadilik eluviis on täiesti võimatu, kui on lapsed – ise võiks veel leida töö, mida saab teha asukohast olenemata, aga laste stabiilsus, õpingud, sõbrad… Ehkki ma tean, kui frustreeriv on kolimine ja see, kui su asjad on mitmes eri kohas. Nii hea oli Pärnus, kui kõik asjad olid ühes kohas ja kodu said sisustada teadmisega, et see on PÄRIS MEIE OMA, me oleme siin kaua. Siin Norras on nüüd jälle see teema, et alusta nullist, osta asju kokku, vali, mida kaasa võtta, mida koha peal osta, kuidas kõik see kraam hiljem Eestisse saada või siin ära anda. Niigi on suurepärane, et siin antakse asju tasuta ära ja sealhulgas nii korralikku ja ilusat kraami. Ei tea, mis tunne võiks olla see, kui oleks nii palju raha, et võiks lihtsalt minna Ikeasse ja osta mööblit. Või kasvõi osta kasutatud kraamigi – kui oleks raha, mida kulutada, leiaks ka väikemate summade eest laias valikus asju. Muidugi on eriline rahulolu, kui suudad sisustada kodu kenasti võimalikult väikese rahaga, aga samas on see lõputu kokkuhoid ikkagi kurnav. Vahetevahel on. Õnn, et ma ennast sellest eriti tihti häirida ei lase.

Oh. Ilmselgelt peaks magama minema.

Kui võrratu oleks, kui olekski kodud igal pool ja võiks nende vahet käia täpselt nii, kuidas tuju ja igatsus tuleb.

Jun 242012
 

Välismaale kolimise ja poliitikaga seotud teemad on jälle meelel ja keelel.

Inimesed on erinevad, igaühe arvamused ja soovitused tulenevad lähtuvalt nende endi kogemustest.

No näiteks igasugune tööalane nõu – need, kel on see oma unistuste eriala olemas, need muidugi soovitavad, et mis sa sinna välismaale lihttöö peale lähed, hakka ennast aga siin üles töötama, muidu ei jõuagi kuskile. Ja kui emmal-kummal meist oleks see üks kindel unistuste eriala, üks ainus ja kindel töö, mida tahaksime teha, siis me tõenäoliselt püüdlekski kõigest väest selles suunas, koliks mööda Eestit vastavalt sellele, kus seda tööd teha saaks ja nii edasi.

Perekonnaga läbisaamine on ka igaühel erinev. Mõnede läbisaamine on sama tihe ja soe kui meil, samas on neil ka see üks ja ainus unistuste töö, mis on siiski kõige olulisem, seega valikus pere vs töö jääb peale töö. Siinkohal mõtlesin pere all pigem siis vanemaid ja muid lähisugulasi, aga vahel on vajadus ajutiselt ka päris oma perest (abikaasa/elukaaslane ja lapsed) mõni aeg eemal elada – see kõik on unistuste töö ja parema tuleviku lootuse puhul igati arusaadav.

Mõnel jälle pole oma vanemate ja sugulastega läbisaamine eriti hea, nendel pole küsimustki – kolivad juba sellepärast eemale, et rahus omaette elada, ilma et keegi oma liig erinevate väärtushinnangutega pidevalt nende otsuseid kritiseeriks. Nemad ei soovigi sellist turvavõrgustikku, tahavad ise oma jõududega hakkama saada.

Aga konkreetselt MEIE puhul on nii, et läbisaamine perega on suurepärane, me tunneme, kuidas Pärnus elamine ja tihe suhtlus nendega annab meie elule ning laste elule väga palju juurde. Seega meie esimene eelistus on elada perekonna lähedal. Samas tööalase poole pealt on Abikaasal küll kogemused ühes talle meeldivas valdkonnas, kus siin linnas arenguvõimalus vähemalt hetkel üsna nadi, aga see pole absoluutselt AINUS asi, mida ta teha sooviks, teda huvitavad igasugused asjad, ta on rõõmuga nõus ka muudel erialadel töötama. Minul pole üldse mingit kutsumust ja kõik on seega samuti lahtine. Ja hetkel tundub olevat meie mõlema suurim tööalane unistus ajada mingit oma asja.

Ehk et meie puhul, kuna MEILE on KÕIGE olulisem on Pärnus elamine ja pere lähedus, alles seejärel võimalikud tööalased saavutused, ei ole ju kuidagi loogiline kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kuna seal oleks ilmselt kergem teha mingit karjääri valdkonnas, mis on meie jaoks alles lahtine. See on loogiline alles siis, kui me oleme oma kindlad rajad valinud ning veendunud, et Pärnus me tööalaselt soovitut saavutada ei suuda. Aga praegu pole me selles ju kaugeltki kindlad!

Seega on TUNDUVALT loogilisem minna mõneks aastaks välismaale tööle, sest sellel on kindel väljund, võimalus säästa ja täita seega vähemalt üks unistus – remontida meie kodu meie soovide kohaselt. Siis on juba hulka kergem keskenduda teise suure unistuse poole pürgimisele. Hetkel on välismaal remondi jaoks säästmine minu meelest tunduvalt rohkem kindla peale minemine kui oma unistuste karjääri otsimiseks mõnda suuremasse Eesti linna kolimine – viimane pealegi selle hinnaga, et Pärnus me siis suure tõenäosusega elada ei saagi.

Ma saan nii hästi aru kõigist kaasamõtlejatest ja nende nõuannetest, aga taustsüsteemi vaadates on meie otsuse taga meie elust ja asjaoludest lähtuvad arvestatavad argumendid.

See oli mu mõtete esimene osa, mis on oluline vaid meie juhtumi kontekstis. Teise poolega on ühendavaks teguriks vaid eestlaste kolimine välismaale. Ülejäänud mõtted pole aga kuidagi seotud meiega, vaid pigem järelkaja vägagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ülejäänud ütlesid muidugi ka sõna sekka).

Birgit vaatles asju oma majandusalase taustaga eelkõige makrotasandil ning esindas seda poolt, kes rõhutas, kui oluline on, et eestlased jääksid Eestisse, kuna kohalik elu saab paraneda vaid siis, kui me oma riigis töötame ja tarbime ning makse maksame. Mida rohkem makse, seda rohkem raha, mida riigi hüvanguks kasutada.

Meie Leeviga esindasime aga mikrotasandi poolt, kes vaidlesid vastu, et ideaalis võib kõik ju nii olla, aga reaalselt pole makrotasandi idealistlikust patriootlikust maailmavaatest mingit kasu, kui mikrotasandil virelevad inimesed järjest riigist lahkuvad, et välismaalt inimväärsemat elu otsida.

Mõlemal poolel on mu meelest õigus ja riik saabki edukalt funktsioneerida vaid siis, kui riigijuhid suudavad riigi elu edendades silmas pidada nii makro- kui mikrotasandit. Ja kuna mina suurepäraselt mõistan, kui mõttetu on süüdistada Eesti riiki selles, et me ei suuda juba praegu pakkuda samaväärseid võimalusi Skandinaaviamaade taoliste heaoluriikidega, sest tuleb arvesse võtta ka meie minevikku ja ajaloolisi erinevusi, siis minu meelest on tõesti suurim probleem Eesti poliitikute suutmatuses panna rahvast uskuma, et nad panustavad kõigest jõust sellesse, et rasket olukorda riigis paremaks muuta.

Katri kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides väga hästi (ja tema arvamusega haakub hästi see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi linkisin). Ka poliitikud on vaid inimesed. Riik ei suuda kunagi üksikisiku eest sajaprotsendiliselt vastutada ja talle kõike pakkuda, see pole loogiline ja oleks ka majanduslikult täiesti ebaotstarbekas. Esimene eeldus paremale elule on see, et inimesed, Eesti elanikud, Eesti kodanikud, annaksid endast absoluutse maksimumi enda elu paremaks muutmisel, mitte ei süüdistaks kehvades oludes riigi suutmatust. Teiseks saaksid need inimesed palju ära teha kohalikul tasandil, sest väiksemates lähestikku elavates mingil määral ühiste huvidega gruppides on TUNDUVALT kergem reaalse abi vajajaid märgata ja neile seda abi ka anda, üldse üheskoos igasugu asju ära teha, mis kohalikku elu paremaks muudaksid. Ja kolmandaks on väga oluline roll riigil – riigipead, kes on küll ainult inimesed, peaksid esiteks suutma panna rahvast uskuma, et nad annavad endast parima, et kõigi elu paremaks teha, teiseks peaksid nad igal võimalusel sellist kohalikku ja kogukondlikku tegevust ja algatust toetama ja julgustama, et seeläbi teatud probleemide lahendamist efektiivsemaks muuta. Kuni nad viimatimainituga usutavalt hakkama ei saa, seni ei ole ka esimeses kahes punktis väga suurt edu oodata.

Aga mis puutub väljarändesse, siis ka siin tuleks lihtsalt ajaga kaasa minna ja leppida, et maailm ongi globaalne küla, vähemalt hetkel veel küll. Muidugi on omaette oluline teema see, et praegune lääne elustiil on maakerale liialt koormav, igasugu varud otsa saamas ja mingi hetk tuleb ikaldus :D Mis siis saab, eks ole näha. Kas tulevad need fundamentaalsed muutused, mida mõned kuulutavad, kas saab lihtsalt nafta otsa ja leitakse asemele uued sama head variandid ning elu jätkub samas stiilis või muutub äkki hoopis palju kohalikumaks – kõik on võimalik, ega me ju ette ei tea. Tuleb lihtsalt elada nii hästi-halvasti kui oskame ja anda oma parim, et keskkonda hoolivalt suhtuda.

Tagasi väljarände juurde. Jah, Eestist kolib inimesi ära, erinevatel põhjustel. Võõrsil elavad eestlased jagunevad mu meelest laias laastus kolmeks. Ühed on need, kes ütlevad, et Eesti elu ja poliitika on täiesti p*rse kukkunud, riik on nõme, kodanikud vastikud ja väiklased, pole mingit mõtet siin sandikopikate eest orjata, igal pool mujal on elu parem kui siin. Selliseid ma küll isiklikult ei tunne, aga eks ajalehekommentaariumitest ja foorumitest on taolisi sõnavõtte küllalt loetud. Teised armastavad Eestit, kuid on leidnud, et mujal elamine sobib neile niivõrd palju rohkem – olgu siis inimeste, keskkonna, töökoha või armastuse pärast – et Eestisse tagasi elama tulla nad ei soovi. Sellised on näiteks Leevi, Mari, MrsB, Põrgukiz. Ja kolmandad on need, kes on läinud ajutiselt – (elu)kogemusi saama, ennast täiendama, õppima või raha säästma/paremaid elutingimusi otsima. Nende jaoks on Eesti kallis ning nad soovivad/loodavad mingil hetkel tagasi tulla – meie kuulume nende viimaste hulka.

Minu meelest on absoluutselt mõttetu süüdistada eestlasi välismaale kolimises või selles, et Eesti riigil läheb halvasti. Mis pagana mõtet sel süüdistamisel – tuleks lihtsalt vaadata, mida selles suhtes reaalselt ära teha saab. Kodanikud, kes soovivad Eestis elada, andku süüdistamise asemel endast parim, et ise siinset elu paremaks muuta. Riik, selle asemel, et lahkuvaid kodanikke süüdistada, andku endast parim, et elutingimusi paremaks muuta.

Pole mõtet viriseda, vaid leppida paratamatusega ja keskenduda sellele, mida saab reaalselt muuta.

Tegelikult võiksime me olla suisa õnnelikud selle üle, et nood esimesed kõigega rahulolematud virisejad Eestist läinud on. Mis neist siin ikka kasu oleks, riigi elu edendamisele nad kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Pole mõtet üritada mõttetute süüdistustega teises grupis süümepiinu tekitada, nemad on erienevatel põhjustel oma valiku teinud – laskem neil olla uhked patriootlikud eestlased välismaal, sel kombel mõjuvad nad ka meie mainele hästi. Olen kindel, et enamik neist annab parima, kasvatamaks oma lastestki muu rahvuse kõrval ka eestlased.

Keskenduda tuleks just kolmandale grupile, kelle puhul on esiteks ainsana tõenäoline võimalus, et nad tõesti tagasi tulevad, teiseks oleks sellise suhtumisega inimestest ka Eesti elu edendamisel reaalne kasu. Mis tingimustel nad tagasi tuleksid? Eks ikka siis, kui neil on tunne, et neid oodatakse ning et nad saavad oma eluga ka siin kenasti hakkama.

Ideaalide üle vaidlemine on hea ja vajalik, sest ainult nii saab süsteemi efektiivsemalt toimima panna, aga on kriitilise tähtsusega, et süsteemi juhid ei jääks oma teoreetilistesse ideaalidesse liialt kinni ega unustaks nonde vaidluste kõrvalt ka reaalsete lahenduste otsimist reaalsetele probleemidele.

Ma tahaksin väga, et meie tilluke Eesti riik säiliks. Et ühiskondlikele probleemidele leitaks lahendused, et iive muutuks positiivseks, kultuur säiliks, majandus paraneks, elu muutuks paremaks, inimesed rõõmsamaks. Aga realistlikult vaadates on riik ikkagi põhimõtteliselt nagu turumajanduslik ettevõte. Nõudlus ja pakkumine, valitsus ja kodanikud. Kui valitsus suudab pakkuda piisavalt turvalisi elamistingimusi ning kodanikud viitsivad kohalikul tasandil ise piisavalt ära teha, siis riik säilib. Kui riik turvatunnet pakkuda ei suuda või kui suurem osa kodanikest on nii ignorantsed, et neid ei huvitagi oma riigi elu edendamine, vaid ainult mujalt parema elu otsimine, siis ei säili. Kui ei säili, siis polegi midagi teha – ei pingutatud piisavalt, mõlemalt poolt. Ja siis sulanduvadki kõik eestlased paari põlvkonnaga muudesse rahvustesse ning Eesti riigist ja kultuurist jääb vaid mälestus.

Üsna kindel on see, et minu eluaja jooksul Eesti riik ära ei kao. Meie kavatseme anda endast parima, et siinset elu edendada, kultuuri ja keskkonda hoida. Kui aga peaks minema nii, et meiesuguste pingutustest ei piisa, siis pole ka midagi katki – tuleb lihtsalt oma lastest nii ettevõtlikud inimesed kasvatada, et nad vajadusel ka mujal hakkama saaksid ja igal pool õnnelikud olla suudaksid.

Eesti on kallis kodumaa, reaalsus on reaalsus, tulevikku ei tea keegi. Hoidkem lihtsalt Eestit, hoidkem sama palju ka maailma. Et mis iganes tulevik ei tooks, oleks ka meie lastel koht, kus elada.

Jun 082012
 

Ajaga muutub paljugi. Praegu võin ma küll ausalt öelda, et minu senine väide “poliitika on igav ja nõme” ei vasta absoluutselt tõele. Nõme on vaid see, et ma ei saa kõigest aru, sest arusaamatu asi ju kipubki igav olema. Aga poliitika iseenesest on äärmiselt põnev ja paneb mõtlema, loodetavasti ma aja jooksul mõeldes ja arutledes ja uurides saan natuke targemaks ka.

FB feed on tänuväärne koht. Uudiseid ma eriti jälgida ei viitsi, aga kui keegi miskit jagab, mis vähegi huvitav tundub, siis loen alati läbi. Jagatakse ju ikka seda, mis korda läheb, mul on FB-s üldiselt väga normaalsete huvidega sõbrad-tuttavad.

Eile lugesin üht artiklit, mis kiitis Eesti kokkuhoiupoliitikat, väikest riigivõlgu, majanduse kasvu, seda, kuidas me “lihtsalt teeme asjad ära”… Kohe tuli meelde üks teine üsna sarnase sisuga artikkel läinud aasta oktoobrist, millega ühel ajal lugesin artiklit õpetajate palgast ning mõtisklesin Eesti poliitilise seisundi üle lühidalt siin. Täna lugesin lisaks veel sellist arvamust.

Ma olen selle kõige üle viimasel ajal nii palju mõelnud. Ei ütleks, et ma nüüd miskitele tarkadele või põhjapanevatele järeldustele olen jõudnud, aga ma üritan need mõtted vähemalt kirja panna.

Mina olen üldiselt kokkuhoiupoliitika poolt. Ma olen alati arvanud, et raskel ajal tuleb rihm koomale tõmmata, mitte laenu juurde võtta :P Ja iseenesest on ju väga uhke lugeda, kuidas Eesti majandus muudkui kasvab. Ja on kindlasti osa Eestist, kes seda kasvu eneste elus positiivselt tunnetab.

AGA. Ma julgen arvata, et enamik Eestist ei tunne kasvavast majandusest tulenevat kergemat elu küll kuskil. See nagu kaoks jälle selle rikkama vähemuse taskusse. Võib-olla on see väljend ebakorrektne, ma ei tea.

Tolles viimases majandust ülistavas artiklis mainitakse vaid keskmist palka. See number ei näegi üldse nii hull välja, eks. Kui aga mainitaks ka seda, mis on meie miinimumpalk, kui palju elanikest seda saavad, millised on keskmised elamiskulud… Siis oleks pilt juba hoopis teine. Numbrite taga võiks näha ka inimesi.

Öeldakse ju küll, et ise tuleb vaeva näha – õige eriala valida, õppida, edasi püüelda – küll siis jõuab haljale oksale. Ma olen täitsa nõus, see on tõsi. AGA. KÕIK ei saa olla kõrgepalgalised kõrgharitud! Alati jääb kuhjade kaupa lihtsamaid töid, mille ka keegi ära tegema peab. Vist on nii, et mida parem eluolu riigis on, seda vähem kohalikud neid lihtsaid töid miinimumi eest teha viitsivad ja nii rändab mujalt sisse hulganisti neid, kelle enda kodumaal on palgad veel palju väiksemad ja kellele tolle heaoluriigi miinimum on juba suur asi?

No igal juhul – need lihtsad tööd on ja jäävad. Ja tõesti, nende eest makstakse miinimumi. Ja eriti Eesti-suuruses väikeriigis on oluline, et eestlased jääksid ise oma koduriiki neid töid tegema. Mul on ju õigus, eks?

Miinimumpalk peaks seega olema selline, et sellega oleks võimalik inimväärselt ära elada. Jah, selle eest ei peagi saama oma maja, uut kallist autot, iga-aastaseid puhkusereise palmide alla, kalleid firmariideid… Küll aga võiks ja peaks selle rahaga välja tulema nii, et oleks võimalik võtta laenu, et osta korter, ehk kasutatud auto, kasvatada üles paar-kolm last, osta normaalselt süüa ja eluks vajalikku, käia vahel ka kontserdil, reisimas, mis iganes. Ja tibake ka säästa, sest iga pere peaks säästma – kunagi ei tea, millal seda vaja läheb.

Ei ole ju liiga palju tahetud? Ärme räägime nüüd sellest, kuidas on asjad Aafrikas või Hiinas, räägime sellest, millest unistab üks keskmine eestlane, kes elab Euroopas. Oma kodu, võimalus inimväärselt elada ja lapsed üles kasvatada – see tähendab, et ei pea kogu aeg igal sammul paaniliselt mõtlema, kust kokku hoida, millest loobuda, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

Maailm võib olla ülerahvastatud, aga väikeses Eestis on iga laps kriitilise tähtsusega. Selleks, et iivet tõsta, peavad perekonnad tundma julgust neid lapsi saada. Vanemahüvitis on suurepärane, aga mis saab edasi? 1,5 aasta pärast seisab perekond silmitsi faktiga, et sõimekohta ei ole, ühe vanema sissetulekust sageli ära ei ela. Minu arvates on muidugi lapse õige koht 3-aastaseks saamiseni kodus – enne seda kollektiivis ehk osalise ajaga. Kõik vanemad minuga kindlasti ei nõustu, aga usun, et paljud oleksid kauem kodus või käiksid tööl osalise ajaga, kui oleks selline võimalus. See võimalus on paraku enamiku jaoks utoopia. Kui vanemahüvitis lõppeb, on vaja tööle minna, et ots-otsaga kokku tulla. Sõimekohtadest on igal pool puudus. Hea küll, ma päriselt ei tea, kas kohe igal pool, aga kõigis suuremates linnades on lasteaiakohtadega ikka äärmiselt kehvasti.

Kogu Eesti ei saa elada Tallinnas ega Tartus. Paraku on nii, et need kaks linna, eriti muidugi Tallinn, on palgataseme poolest natukenegi konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud väiksemad linnad ja maakohad – neis on asi ikka üpris kehvasti.

Kuna meie elame hetkel Pärnus, siis toon näite siit. Kõige lihtsamate tööde eest makstakse raudselt miinimumi. Veidike keerulisemate tööde eest, mis nõuavad juba tiba rohkem mõtlemise ja õppimise oskust või kogemust… Nende eest saab valdavalt umbes €400 kätte. Sekretärid, ehituspoe müüjad – no kaks esimest asja, mis pähe tulid :D Nimekiri jätkuks pikalt. Spetsialistid, kes on oma teadmiste jaoks pidanud rohkem õppima ja kogemusi omandama – nende palkade kohta ma nii täpselt ei tea. Tean vaid ühe valdkonna seisu, kus töötab minu abikaasa. See on valdkond, mille nimetamisel imestatakse, et palgad peaksid ometi head olema. IT :) Jaa, ja kui sa oled programmeerija või muu taoline jupp, siis vist on tõesti. Paraku ei ole see tulusam pool IT-st Abikaasa tassike teed. Tema on tehnilise toe poole peal. Tal on kogemust, tal on teadmisi, ta on absoluutselt võrratu õpetaja ja abistaja, mis on sellise ameti puhul äärmiselt oluline. Ma ise olen näinud, kuidas ta on oma viimases töökohaski arenenud, tohutult palju asju juurde õppinud – mitmekesine töö mitmekesiste ülesannetega. Üsna suures ja konkurentsivõimelises ettevõttes. Ainult palk, see palk… Ma ei hakka siin konkreetsete numbritega lehvitama, aga ütleme nii, et mitte väga palju suurem viimasest numbrist, mis siia kirja sai. Poole vähem, kui sellise töökoha palk minu meelest olema peaks. Ja miks see peakski suurem olema, kui tööturu seis on täpselt selline, et kui inimene lahkub, on ukse taga järjekord neist, kes oleks selle palga eest suurima rõõmuga nõus tolle koha endale võtma? Tean ka üht teist inimest üsna sarnase töö peal, kelle palk on kolmandiku võrra suurem, aga ikkagi… Selle töö eest liiga väike. Olen hoidnud silma peal kõigil erialastel tööpakkumistel umbes aasta aega… Neid on olnud vähe.

Ma olen rääkinud paljude pärnakatega – uurinud, kuidas nemad ära elavad. Kõigi nende perede puhul, kes normaalselt ära elavad, on üldiselt kehtinud kaks varianti – kas on mees välismaal tööl või ajavad need inimesed oma asja, st on iseenese tööandjad, mitte palgatöölised.

Kindlasti on Pärnus ka neid töökohti, kus saab konkurentsivõimelist palka, head palka. Aga mulle tundub, et see on erand, mitte reegel. Enamik töökohti on alamakstud, sest kui on võimalus vähem maksta, siis miks peakski maksma rohkem.

Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

Kõik ei saa olla spetsialistid, kõik ei saa olla iseenda tööandjad. Miinimumpalk peaks olema selline, et oleks võimalik inimväärselt ära elada. Kuni see seda pole, seni inimesed kas virelevad või kolivad sinna, kus palgad on paremad – Tallinnasse, Tartusse või välismaale.

Ma ei taha üldse viriseda. Ma arvan endiselt, et kõige olulisem on üritada oma eluga hakkama saada nii hästi, kui see parasjagu võimalik on. Kui miski ei meeldi, muuda seda. Aga paratamatult paneb see kõik mõtlema.

Meie pere unistused on suured. Me ei ole kindlasti need, kes rahulduks lihtsa elu ja miinimumpalgaga, isegi kui see oleks elamisväärne. Me tahame rohkemat ja me teame, et me oleme selleks võimelised.

Kindlasti oleks me võinud teha oma eelnevas elus õigemaid otsuseid, valida õigema eriala… Me võiks kolida Tallinna… Aga me ei taha, terve Eesti ei saa elada Tallinnas! Meie tahame elada Pärnus, sest meie vanemad ja vanavanemad on siin, väikeste lastega on pere lähedus nii suur lisaväärtus, Pärnu on mõnus väikelinn, kus lapsi kasvatada.

Minusuguseid on kindlasti teisigi. Kindlasti on veel neid, kes pole kolmekümnendatele liginedes oma kutsumust veel leidnud. Vahel lihtsalt on nii. Elu tahab sellegipoolest elamist ja lapsed kasvatamist. Abiks oleks jällegi see müstiline elamisväärne miinimumpalk. Ma oleks rõõmuga nõus alustama väikesest palgast, kui eriala oleks põnev, võimaldaks töö käigus õppida, ennast üles töötada ja siis juba kõrgemat palka saada.

Me oleksime võinud osta renoveerimist vajava majaosa asemel heas korras korteri paneelmajas. Sel juhul oleks jäänud ära mure, kust leida laenu ja eluks vajaliku kõrvalt võimalus säästa, et teha remonti. Kas me kahetseme, et selle majaosa ostsime? Oh ei. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga, mul on siin elades kogu aeg tunne, et see otsus oli nii õige ja hea.

Aga reaalsus meie jaoks on see, et meie praeguseid erialaseid oskusi ja Pärnu palgataset arvestades teeniksime kahepeale täpselt nii palju, et suudaksime kuidagi ära elada – me oleme suurepärased majandajad, oskame kokku hoida. Me saaksime hakkama. Aga see oleks ka absoluutselt kõik, mis me saaksime. Me elaksime ära, aga ei saaks endale lubada suurt midagi peale hädavajaliku ning remondi jaoks säästmisest võiksime vaid unistada.

Ahjaa, seda kõike eeldusel, et mõlemale lapsele oleks lasteaiakoht. Plikale me koha saime, ta ei harjunud, otsus sügiseni paus teha oli meie teadlik valik. Poiss sel sügisel väga suure tõenäosusega kohta ei saa, kuna ta polnud sünnist alates Pärnusse sisse kirjutatud (see, kuidas Plika nii kiiresti sai, oli kusjuures ka üsna müstiline). Minu ema saab küll lapsehoidmisega aidata, aga mitte kogu aeg, täiskohaga, tal on ka oma elu ja töö. Osalise ajaga tööd mul leida ei õnnestunud. Nojaa, tegelikult oleks olnud reaalne võimalus proovida maaklerikarjääri, aga eriti alguses poleks see kindlasti nii palju sisse toonud, et mu panus oleks olnud pere eelarvesse piisav. Piisav ära elamiseks. Aga elada on ju vaja.

Ma ei virise, ma ei süüdista kedagi. Võib-olla oleks pidanud tegema minevikus paremaid valikuid, võib-olla oleks pidanud nüüd veel rohkem vaeva nägema ja otsima. Ehk siis oleks leidnud midagi, kus oleks teeninud rohkemat, kui hädavajaliku ots-otsaga kokku tulemiseks. Aga meile endile tundub, et me oleme proovinud, oleme otsinud, andnud endast parima – ja tulemuseks vaid tõdemus, et parim, mida siin suudaksime, on vaevu ära elada.

Meie jaoks pole mingi probleem hoida kokku, kui me teame, et see on millegi nimel. Kui lähitulevikus terendaks mingigi reaalsem lootus, et elu läheks paremaks, siis võiksime mõnda aega niiviisi peost suhu elada. Kui me suudaks teenida nii palju, et remondi jaoks kõrvale panna, siis see oleks eriti hea motivaator. Kurb tõsisasi on aga see, et seda lootust ei paista hetkel kuskilt. Praegu tundub küll, et samamoodi jätkates elaks me praegustes tingimustes peost suhu järgmised üheksa aastat, kuni kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Nojah, olles veidi optimistlikumad, siis ehk suudaks juba mingil hetkel peost suhu elamise kõrvalt natukenegi säästma hakata.

Aga ma ei taha järgmised üheksa aastat peost suhu elada! Ma ei taha järgmised üheksa aastat mõelda ainult kokkuhoiule! Iiris käis hiljuti külas ja kui talle oma plaanidest rääkisime, siis ta naeris ja ütles, et nii kaua, kui ta mind tunneb, siis ma olen ALATI millegi jaoks säästnud. Jah, nii see ongi – sest alati on olnud nii palju olulisi asju, mida on vaja saavutada. AGA MA EI TAHA ELU LÕPUNI KOKKU HOIDA! Ma tahan inimväärselt elada. Tahan, et ma ei peaks mõtlema pidevalt sellele, kas ma tohin lubada midagi enda meeleheaks või peaks selle raha säästma remondi või millegi muu sama olulise jaoks. Ei taha ka minna kergema vastupanu teed, müüa praegune kodu maha ja osta selle raha eest endale too ülalmainitud heas korras kõigi mugavustega korter paneelmajas. Ei taha! Tahan oma armsat kallist kodu, tahan selle hoole ja armastusega korda teha, oma lapsed siin üles kasvatada (ja mitte ainult kaks, vaid kolm-neli), ma tahan elada Pärnus, oma perekonnale lähedal, tahan süüa tervislikku toitu, reisida… Ma olen seda väärt! Me oleme seda väärt! Ma TEAN, et me oleme piisavalt ettevõtlikud ja võimekad, et selline elu saavutada.

Niisiis – selleks, et seda kõike saavutada… Ma olen küll optimist, aga praeguseid olusid realistlikult vaagides on selge, et Pärnus pole nii mõtet jätkata. Tallinn ja Tartu oleks lahenduseks siis, kui me sinna elama tahaksime jäädagi – pole lootust lühiajaliselt kolida, et rohkem teenida, säästa ja siis Pärnusse tagasi tulla, selleks on palgavahed liiga väikesed. Nii et meie pere tee viib mõneks aastaks jälle kodumaalt kaugemale, see tundub lihtsalt kõige arukam otsus.

UK-s oli hea elada ilma lasteta, kahe palgaga. Siis elas seal üsna mõnusalt ära, isegi kui palk polnud eriti suur. UK haridussüsteemist ei arva ma aga suurt midagi ja enne tasuta (eel)kooli, mis algab vist neljandast või viiendast eluaastast, on ainsad variandid mu teada tasulised nurseryd, mis ennast miinimumpalgaga igal juhul ära ei tasu, kõik palk läheks sinna. Ühest palgast ehk ära elaks, aga midagi säästa sealt küll ei õnnestuks. UK-s on lastega hea elada siis, kui teenida korralikult – selleks vajalikke oskusi meil aga paraku pole.

Minnes lastega ning eesmärgiga säästa, on oluline hoopis muu. Head lasteaiad, võimalikult kõrge miinimumpalk (sest võõras riigis alustad paratamatult ikka põhjast). Nii et loogiline on vaadata sotsialistlike heaoluühiskondade suunas. Skandinaaviamaad, jah :) Nii et jah… Täiesti ebaglamuurselt viib meie tee Soome, koos tuhandete teiste eestlastega. Jah, Abikaasa hakkab alustuseks ehitama ja mina ilmselt koristama. Tema tööots on enam-vähem kindel – no alati on mingi võimalus, et miski läheb nihu, aga 99% ei lähe. Mina ei saa lastega järele minna enne, kui mul on juhiload tehtud ning Abikaasa peab samal ajal paberid korda ajama, et saaks meile korteri üürida. Varem oli see lihtsam, nüüd aga on reeglid karmimad, üürida ei saa ilma Soome isikukoodi ehk henkilötunnuseta, mida ei anta aga enne, kui on ette näidata töö- ja üürileping – umbes sama nõiaring nagu UK address proofiga. Ühesõnaga Abikaasa läheb ees ära, elab esialgu oma õe pere juures, nemad juba pool aastat Soomes, kui minul juhiload käes, temal paberid korras ja korter olemas, siis läheme lastega järele.

Plaan Soome minna tekkis aprilli alguses, lihavõttenädalavahetusel. Juhtus nii, et esiteks tuli meile külla Abikaasa õde oma mehega, nemad on aasta algusest saati Soomes olnud (mees töötas enne tükk aega üksi, ülejäänud pere läks sel aastal järele). Ja järgmisel päeval tuli küll blogituttav Virge, plaaniga meie õunapuid lõigata, aga kuna hakkas hoopis lund sadama, siis jutustasime niisama. Virge Soome-seiklustele olen pikalt kaasa elanud – neil oli nii, et mees käis vist kuus aastat Soomes tööl ja nüüd aasta tagasi läksid kogu perega.

Nii Abikaasa õe kui Virge pere olid oma otsusega rahul. Virge ütles, et ei saa aru, miks ta seda juba varem ei teinud, vaid Eestis nii pikalt üksikema mängis.

Virge perel on meiega üsna sarnased unistused – säästa oma kodu jaoks. Eesti palgaga polnud see võimalik, seega tuli minna otsima võimalusi mujalt. Just suures osas tänu Virge blogile ja suhtumisele sai meie otsus nii kiiresti tehtud – see tundus äkki nii loogiline.

Alguses oli plaan kolida Turku linna, kus Virgegi elab. Nende valikukriteerium tundus igati loogiline – suur linn, st piisavalt töökohti, aga soodsad üürid. Pole Helsingist liiga kaugel ka. Oli isegi plaan, kustkaudu tööd saada. See plaan aga ei mänginud väga välja. Siis tekkis üks teine lootus seal tööd saada… Ka see tundus mitte välja mängivat. Siis tekkis konkreetne võimalus töötada Norras, Bergenis. Töö oleks olnud oma iseloomult täiesti okei, aga pingeline seetõttu, et tegu oli öötööga. Norra on Eestist kaugel ja elu on seal kallis, aga palk oleks ka olnud kuradi hea. Kuna konkreetne tööpakkumine oli määrava tähtsusega, siis mõtlesime juba kenasti välja, kuidas selle öötöö kõrvalt siiski normaalset pereelu elada. Võrdlesime piirkonna üüri ja lasteaiatasusid palgaga – tundus, et säästa annaks kõvasti. Jaa, toit muidugi oleks olnud kallis, aga taaskasutus see-eest popp, nii et muu kraami oleks ilmselt enamikus üsna soodsalt leidnud.

Ühesõnaga otsustasime juba ära, et Norra, aga siis tuli pakkumine Soome, Helsingisse. Kuna Helsingi üürid on Turkust praktiliselt poole kallimad, siis kahtlesime pikalt – Soome kasuks rääkis kõik peale palga. Soome on Eestile lähemal, kergem kolida ja hiljem kodus käia, vajadusel Eestist soodsat (söögi)kraami kaasa tuua, inimlikumad töötunnid, paremad lasteaiad (Norra lasteaedades valdavalt magavad vaid kõige pisemad väljas vankris, ülejäänud üldse mitte, soe toit on kord nädalas või kord kuus ja muul ajal võileivad – nii ma vähemalt foorumist välja lugesin… Kindlasti on mõnes aias ka teisiti)… Aga jah, kui palju me suudame säästa, kui elame Helsingis? Selliseid mõtteid me mõtlesime ja peaaegu et otsustasime ikkagi Norra kasuks.

Aga siis tuli välja, et Norra töö oleks alanud hiljem, kui alguses jutt oli, meil oleks miinus selle võrra muudkui kasvanud. Abikaasa viimane tööpäev oli mai lõpus, ta lihtsalt kirjutas lahkumisavalduse juba siis, kui ühtki konkreetset pakkumist polnud, sest Soome ja ehituse puhul poleks koha tekkides kellelgi olnud aega oodata kuu, kuni ta vanas kohas otsi kokku tõmbab – selle aja peale oleks lihtsalt keegi teine võetud, seega pidime riskima. Meil jagus sääste juuni alguseni, sealt edasi oli emaga kokku lepitud, et ta saab meile laenata vajaliku stardikapitali. Norra puhul oleks see stardikapital olnud Soomest mitu korda suurem – nii suur, et ei oleks tahtnud seda summat kuidagi laenata.

Ja kui sõbranna, kes oma perega Norras ja kelle kaudu see pakkumine üldse tuli, arvas ka, et me võiks pigem Soome minna, siis saigi otsustatud, et Helsingisse. Tegelikult tekkis vahepeal isegi Rootsi plaan, aga ka see langes teatud põhjustel ära. Lõppkokkuvõttes luges vaid üks: konkreetne tööpakkumine. Selleks hetkeks, kui välismaale kolimise mõte meile tuli, polnud enam võimalust säästa, et oleks julgenud minna kogu perega ja täiesti nullist koha peal tööd otsima hakata. Nojah, kogu perega poleks saanudki, enam ju ei üürita kortereid nii kergelt, aga ka see oleks olnud üsna nadi variant, et Abikaasa läheb üksi ja hakkab otsima. Tohutult palju kergem on, kui töö on ootamas, siis saab nö jala ukse vahele ja edasi on juba palju lihtsam. Helsingis on olemas stabiilne töö ja palk pole ka päris miinimum (seda kõike muidugi tänu tutvustele), tuleb lihtsalt ise minna ja eriti tubli olla – kiirelt keel selgeks õppida, siis on lootust veel parema palga peale saada ja nii edasi. Põhjast tuleb ennast üles töötada, selles pole küsimustki (tegelikult on nii, et abikaasal on äkki isegi üks erialane pakkumine, kui ta keele selgeks saab – aga see pole veel midagi kindlat, kõik sõltub kõigest). Mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid ei oota, aga juba miinimumpalka arvestades on selge see, et elame ära paremini kui siin ja meie praktilise majandamise juures saame säästa ka. Seda viimast muidugi mitte enne, kui stardikapitaliks võetud võlg tagasi makstud, lapsed aias ja mina ka tööl käin.

Olen tohutult palju lugenud ja uurinud, paberimajanduse ja kõige muu kohta. Tean, et see võib võtta kaua, aga ega’s muud, kui külma närvi ja head õnne – ma optimistlikult loodan, et kõik läheb kiirelt.

Kaua plaanime ära olla? No 2-3-4 aastat, vastan esimese hooga. Ma ei taha Pärnust eemal olla kauem, kui on hädapärast vajalik, aga kahe aastaga ei säästa suure tõenäosusega suurt miskit. Plika kooliajaks tahaks kindlasti tagasi olla, see on see vaikimisi piir. Noh, kui peaks välja tulema, et vaja veidi kauem olla, eks siis vaatame, paar aastat algklassis suudaks ma ju ka Plikat ise õpetada eesti keele poole pealt, et ta saaks siis kodumaal jätkata… Aga oleks muidugi mugavam ikka Eestis kooli minna, seega katsume selleks ajaks tagasi tulla.

Milleks me säästa tahame?

No esiteks, kõige olulisem – remondi jaoks. Saaks kodu korda, oleks kõige suurem mure kaelast ära.

Teiseks – algkapitali oma äri alustamiseks. Me tahaks elada Pärnus vähemalt nii kaua, kuni lapsed pesast välja lendavad, aga siinsele palgatööle lootma jääda tundub tiba naiivne. Me oleme alati tahtnud oma asja ajada, mu viimasel töövestlusel küsiti ka, kas ma pole sellele mõelnud, minus on nii palju särtsu. Siiani pole olnud seda head ideed, aga pole olnud ka raha alustamiseks, seega on see seni olnud pigem “kunagi teeme” tüüpi unistus. Nüüd aga on konkreetne plaan ja vajadus, tuleb Soomes elatud aja jooksul välja mõelda, mis me täpselt tegema hakkame, et siis Eestis ära teha :) Kuna me oleme rohelise maailmavaatega ja see teema muutub ka ühiskonnas järjest popimaks, siis tundub loogiline teha mingit ökovärki. Suure tõenäosusega ei saa see olema midagi toidu kasvatamisega/valmistamisega seoses, aga kes teab… Kuna Eesti turg on väike ja ökonišš seda enam, siis oleks hea mõelda algusest peale rahvusvahelise suunitlusega – ja kuhu mujale oleks loogilisem eksportida, kui suurde maksujõulisse heaoluühiskonnaga naaberrriiki Soome? Nii et tahaks sealset maheturgu veidi tundma õppida ja uurida, millest nemad kõige rohkem puudust tunnevad. Et siis seda hiljem Eestis valmistada ja neile müüa :P Teooria on vägev, ah? No ühesõnaga, eks näis, kuidas kujuneb ja mis mõtted meile pähe kargavad.

Kolmandaks tahaks Kreekasse maja osta – no tundub kahtlane, kuidas me nii paljude asjade jaoks nii lühikese ajaga säästa suudame, aga unistused peavad olema suured ja see tundub nii geniaalne mõte. Mõte tuli Luxis Marisel külas olles ja temaga seda pikalt arutades kuskile ära ei kadunud, siiani on alles. Seal on praegu kriis ja hinnad põhjas, lähiaastatel ostes saaks vägagi mõnusa raha eest majakese ja maa. Seal saaks siis kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia, ehk pisukest raha teenida seda teistele tuttavatele puhkuseks välja üürides, kunagi pensionipõlves võiks seal aga suisa elada – elu on Kreekas odavam, Eesti pensioniga elaks kenasti ära. Ma pole Kreekas kunagi käinud kusjuures :D Aga see on mulle alati ääretult sümpaatne tundunud. Kliima, toit ja nii edasi. No ühesõnaga, see plaan on kõige laialivalguvam ja küsitavam ja kui ka peaks tekkima rahaliselt võimalus, tuleks enne sadat asja hoolega uurida ja kaaluda, aga vot plaan ikkagi on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma pensionipõlves elan maist septembrini kuskil Lõuna-Eesti metsas põhumajakeses (selle ehitamise võiks ette võtta niipea, kui Eestis tagasi oleme ja oma elu mingil määral sisse seadnud – alguses oleks suvila, kui lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal, võiks päriseks sinna kolida) ja ülejäänud aja Kreekas :P

Sellised on siis meie pere plaanid. Kui oleks vähegi võimalust, ei läheks Pärnust kuskile, aga on vaja jalad alla saada ja selle jaoks tundub olevat parim võimalus mõned aastad võõrsil raha teenida. Me oleme avatud kõigele, mis tulevik meile pakub ja loodetavasti saame varsti Eestisse tagasi tulla. Pigem teha võõrsil lihttööd, kui vireleda Eestis – viimasel puhul võiks tõesti tekkida kibestumus, lõputult ju ei jõua. Aga igaüks on oma õnne sepp.

Enamik sõpru pole meie plaanide peale eriti üllatunud, selline käik on Eestis ju üsna levinud. Mõned küll esimese hooga imestasid, mida me ronime sinna välismaale lihttööd tegema, katsugu me ikka pigem Eestis. No need olid lihtsalt sellised, kes ise edukalt hea töö peal ja tutvusringkonnas pole eriti neid, kes sel kombel välismaale läinud – peale nende kõige rumalamate, kes Eestis õppida ei viitsinud, nagu näiteks toodi. Aga no tõesti, me oleme siin proovinud nii ja teisiti, praegune samm tundub kõige arukam. Eestis tuleb edasi proovida küll, aga alles siis, kui teatud asjade jaoks on säästetud. Pärast selle kõige ära seletamist on muidugi kõik aru saanud, keegi viltu vaadanud ei ole.

Üks huvitav seik eelmises lõigus mainituga seoses on veel see, et kui need, keda meie kolimise plaan ei üllatanud, olid kõik Soome poolt, sest see on kodule lähemal, kergem käia, lastele parem jne, siis just need, kes algul imestasid, miks me läheme, pole ju ometi nii saamatud, et Eestis hakkama ei saaks ja peame Soomes musta tööd tegema, pidasid Norrat tunduvalt paremaks variandiks – huvitavam ja põnevam. Novat siis.

Ma lähen rõõmuga Soome, sest seal on võimalus edasise elu üles ehitamiseks säästa. Ma tean, et ma oskan igal pool elamisest rõõmu tunda. Ma saan esimest korda elus teadlikult nautida üürikorteri mugavusi, enne oma kodu ostu tundusid need kõik nii iseenesestmõistetavad. Soomes on suurepärased lasteaiad, suurepärased kirbuturud… Oo, ma oskan leida iga asja juures palju positiivset. Soomes saab olema tore, selles pole kahtlustki.

Kummalisel kombel ei tunne ma mingit kurbust kodust lahkumise pärast – tean, et see ootab mind tagasi tulles ees, siis on lihtsalt lisaks rahalised vahendid, et see korda teha (sellega seoses – kui keegi otsib Pärnus kodu, siis meie oma otsib paariks aastaks häid elanikke, huvilised kirjutagu meilile). Ma võin elada igal pool, pole vahet. Küll aga hakkan ma suurt puudust tundma oma aiast. Oma emast. Abikaasa perest. Oma uutest Pärnu sõpradest. Neid on küll vaid paar, aga selle lühikese aja jooksul nii kalliks saanud. Oma kaks korda nädalas akna taha toodavast mahepiimast :)

Ma ei muretse laste pärast, nad on nii noored, saavad keele kiirelt selgeks. Peaasi, et pere oleks koos ja rahul, siis on kõik õnnelikud. Soome keelest saab neile põhimõtteliselt teine emakeel – miks mitte, tulevikus kasuks.

Kui ma kunagi Londonisse kolisin, siis seda sellepärast, et Eestis oli nii erialaselt kui eraeluliselt paigalseis, keel oli suus, sõbrad ees… Läksin, sest see tundus põnev, ei mõelnud kordagi sellele, kui kerge või raske on elu Eesti ühiskonnas. Nüüd, vanemana, abielus, lastega… Nüüd on põnev lahata poliitilisi tagamaid ja väljarände probleemi tõsidust. Probleem on, kahtlemata. Aga meie vähemalt kavatseme tagasi tulla ja meil on plaan, kuidas tulevikus Eestis paremini ära elada. Kuidas seda üldist väljarände probleemi lahendada, see jäägu meie poliitikute mureks… Minust poliitikut ei saa :)

Aga jah, miinimumpalgaga peaks olema võimalik inimväärselt ära elada ja meie tilluke riik võiks väljamaa ajakirjandusele õitsva majanduspoliitika musternäidiseks püüdlemise kõrvalt mõelda rohkem sellele, mida targad poliitikud ja riigijuhid saaksid ise ära teha, et noored pered julgeks saada nii palju lapsi, et Eesti iive oleks positiivne – ei piisa pelgalt ajakirjanduses kurtmisest, et eestlaste väärtushinnangud on paigast ära. Meie plaanime tagasi tulla, aga kõik need ülejäänud?

Kas ei oleks siis võimalik leida kuldset keskteed rõveda kokkuhoiu ja üüratu laristamise vahel? Et riigil oleks tibake rohkem raha, mida oma elanike hüvanguks kasutada, aga võlg ei muutuks samas liiga suureks? Ma saan aru, et Eesti ühiskonnalt ei saa nõuda võrdseid võimalusi Skandinaaviamaadega, meie minevikke ei anna ju võrrelda. Aga no tee mis tahad, kui nooruses olin pigem parempoolne, siis nüüd, lastega ja mitte väga kõrget palka teenides, paeluvad mind ikka pigem sotsialistlikud hüved. Ja arvestades, et Eesti riigi ja kultuuri elujõulise säilimise tagab tulevikus vaid piisav laste arv, tundub mulle küll, et meie poliitika võiks veidi vasakpoolsema suuna võtta, muidu neid lapsi lihtsalt ei sünnitata piisavalt. Või nojah, alati on võimalus, et tulevikus teevad Eesti lihttöid immigrandid… Mis ei lahendaks muidugi suuremat kultuuri säilimise probleemi :P

Elu on põnev ja poliitika kah, pole midagi öelda.

See postitus sai nüüd hiiglama pikk ja hektiline – palju oleks veel öelda, aga niigi sai juba liiga palju öeldud. Ja te ju mõistate, et see kõik on vaid minu arvamus, ma ei pretendeeri ühegi väitega poliitika või Pärnu/Eesti/Soome eluolu kohta absoluutsele tõele. Kindlasti on minu mõtted vaid üks kaduvväike osa, üks isiklik arvamus, mis ei pruugi kellegi teise mätta otsast vaadatuna sugugi nii õige olla. Tõenäoline on ka see, et kuna ma ei tea kõige kohta kõiki fakte, võib osa siin kirjutatust suisa vale olla (Pärnu palgataseme kohta näiteks olen võrdlemisi meelevaldseid järeldusi teinud, mis põhinevad vaid minuni jõudnud infokildudel, mitte reaalsetel uuringutulemustel vms). Aga nood teemad, mida siin lahata üritasin, on nagunii kaugelt liiga suured ja keerulised, et keegi üldse saaks mingit absoluutset tõde taga nõuda või kuulutada…