Nov 272012
 

Olen jälle öökull. Jäin lugema ühe Eesti pere seiklusi Londonis ja no SIHUKE igatsus tuli peale. Tohutu. Tappev. Selline tunne, et pakiks hommepäev kõik kotid kokku ja koliks hoopis Londonisse.

Norras ei ole üldse halb, me lihtsalt ei ole jõudnud siia veel sisse elada – see võtabki rohkem aega, eriti keelebarjääri arvestades. Me oleme endiselt kõhklematult ühel nõul selles, et praegu on see parim valik, nii et siin elamisel ja olemisel pole kogu ülejäänud mõttemõlgutusega erilist pistmist.

Mind ajab vahel täiesti meeleheitele see, kuidas ma tahaksin elada korraga nii paljudes kohtades. Just nimelt elada, mitte külas käia. Ma kujutlen, kuidas ma sooviksin erinevates kohtades püsivalt elada. Ja irooniline on see, et rangelt kohtade mõttes ei kuulu Pärnu nende hulka.

Pärnu on armas väikelinn, kodulinn. Ma olen harjunud igal pool elades leidma enda jaoks kohad, mis meeldivad ja inimesed, kellega on tore suhelda ning mitte tähele panema seda poolt, mis ei meeldi. Pärnus on mõnus elada ja ma endiselt arvan, et see on pikemas perskpektiivis kõige õigem valik, sestap ka praegune vahepala Norra näol, et Pärnu kodu renoveerimiseks raha koguda.

Nii ajakirjandusest kui erinevate inimestega suheldes on ikka läbi liikunud see teema, et Norras on praegu asjad võrreldes paljude muude kohtadega ikka ülimalt hästi, Norra oli näiteks kolmandal kohal riikide pingereas, kus järgmisel aastal sündivatel lastel on kõige helgemad tulevikuväljavaated. Nii et vahel oleme selliste teemade taustal heitnud nalja: jäämegi siia. Loogilise poole pealt tundukski ehk kuidagi mõistlik, aga meie jaoks on see siiski täielik nali.

Aga kus ma end kõige rohkem elamas ette kujutan?

Tallinnas, Nõmmel. See on nii võrratu koht lastega elamiseks, mul on seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, lõviosa minu sõpradest elab Tallinnas (kõik muidugi mitte Nõmmel).

Tartus. Tartu on lihtsalt mu lemmiklinn Eestis, ma jumaldan selle kompaktsust, vaimsust, kõike. Pole liiga suur, aga on piisavalt valikuvõimalusi. Sõpru on mul sinna küll ainult paar tükki jäänud.

Mõnes ökoküla laadses kogukonnas Võrumaal. See sobiks mu maailmavaatega nii mõnusasti.

Londonis. Londonis oma mõnusa kliima (ei liiga kuum ega liiga külm), varase kevade ja hilise sügisega, soojema talve ja pori- ning lögavaba ajaga (ausõna, mulle piisab lume paarinädalasest nautimisest Eesti külastusel ja ülejäänud aja naudiks ma pigem seda, et õues ei pea sooja saamiseks kubujuss olema ning EI OLE LÖGA – kui lumi kõrvale jätta, on neli aastaaega ju täiesti olemas). Londonis oma sõbralikkuse, multikultuursuse, tohutute valikuvõimalustega. Aga seal poleks mingit mõtet elada koos lastega, tehes sellist tööd sellise palga eest, nagu me tegime. Ja leida midagi, mis oleks tõsiselt hästi tasustatud, see oleks juba palju keerulisem.

Ja mõeldes läbi kõik need kohad, mida ma nii teravasti igatsen, jõuan ringiga tagasi selleni, et KÕIGE olulisem on perekond. See rõõm, mida ma näen nii laste kui vanavanemate silmis, kui nad suhtlevad. See vabadus väikeste laste vanematena, et kui on soov minna kuskile ilma lasteta – poodi, kinno, teatrisse, kasvõi teise linna sõpradele külla – siis piisab telefonikõnest ja sobiva aja leidmisest. Ja sellepärast me ostsimegi oma kodu Pärnusse.

Ometigi oleme praegu, just nüüd, kui lapsed on väiksed ja vanavanemate kohalolu kõige tähtsam, hoopis Norras. Ei Tallinnas, Tartus, Võrumaal ega Londonis, vaid Norras. Kas ka Norrast saab kolme aasta pärast üks lisakoht mu terava igatsuse nimekirjas?

Oh, miks ei võiks ma olla rahulikum seal ühes kohas, kus ma olen? Ma tegelikult olingi/olengi, ausalt… Aga Pärnus olid jälle teised probleemid. Tööalased, rahalised. Ja ehkki ma ei ole muutnud meelt selles osas, et minu jaoks on perekonna lähedus rahast olulisem ning kolmeaastane eemalolek on seda väärt, et järgmised viisteist aastat muretult jälle pere lähedal veeta… Siis ometigi on mul sellest pidevast kokkuhoiust kohutav kopp ees. Ma ei saa kurta, sest meie seis on PALJU parem kui väga paljudel eestlastel, aga ometigi tahaks rohkemat. Ja iga uus algus tähendab enamasti kokkuhoidu ja alustamiseks võetud võlgade tagasi maksmist, see algus siin Norras oli meie teadlik valik. Hakkasime oma elu Pärnus üles ehitama selleks, et see mõne aasta pärast jätta ja mujal uuesti alustada. Jah, ainult tänu teadmisele, et teeme seda Pärnu elu paremaks jätkamiseks, aga siiski.

Tundub olevat igavene situatsioon, et õeke küsib, millal me külla tuleme ja minu vastus on sama: ei kujuta ette, millal selleks ükskord raha on.

Aga on ju inimesi, kellel on töö, mis neile meeldib ja kellel on piisavalt raha, et omada ilusat mugavat kodu, kes saavad vahel reisida ja väljas käia ja osta eluks vajalikke asju pidevalt mõtlemata, kas ma ikka võin seda endale lubada. Mõnes riigis on neid vähem, mõnes rohkem, aga pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks nende hulka kuuluda. Ja kuulume ka, ühel heal päeval. Loodetavasti varsti.

Aga kus me siis elame? Pärnus, Tallinnas, Tartus, Võrumaal või Londonis? Või Norras? Või ehk hoopis Kreekas? :) Oh. Ma olen nii pere- ja internetikeskne inimene, et sõprade kaugus mind ei heiduta – arvutis saab ikka jutustada ja kaugemasse põnevamasse kohta tulevad kõik lõpuks pikemaks ajaks külla, me ise käiks ju ka Eestis ja nii edasi. Aga lapsed, need lapsed… Ja vanavanemad. Kui ma saaks ema kaasa võtta, siis võiks igal pool elada. Aga tema elu on Pärnus. Tema kodu, töö, mees… Kõik on Pärnus. Ja ma tean, kui raske tal oli juba nüüd, et me läksime… Ja ma tean, kui harjumatu on mul endal, et ei olegi enam lastest üldse puhkust ja võimalik Abikaasaga kahekesi kinno või näiteks poodi riideid ostma minna :)

Ei tea, mis saab. Ilmselgelt pole mõtet üle mõelda. Ma tavaliselt seda ei teegi. Keskendun ikka ja ainult sellele, mis otsus on hetkel kõige arukam ja vastus on endiselt Norra ning pärast Norrat taas Pärnu. Nii et tuleks nautida siinset igapäevaelu ja elada üks päev korraga.

Aga raske on, kui loed midagi, mis tuletab nii teravalt meelde kohta, kus sa oled elanud ja mida sa kogu südamest armastad. London jääb alati meie teiseks koduks ja praegu on mul tugev tunne, et kolime sinna veel kunagi tagasi. Pigem kunagi kaugemas tulevikus, aastate ja aastate pärast. Eks näis.

Ja on ikkagi see täiesti totter unistus, et võiks olla oma kodu nii Pärnus, Tallinnas kui Tartus, põhumajake Võrumaa metsas, korter Londonis. Igale poole tahaks kodu. Jättes täiesti kõrvale selle jabura unistuse finantsilise võimalikkusse. Ehkki selline nomaadilik eluviis on täiesti võimatu, kui on lapsed – ise võiks veel leida töö, mida saab teha asukohast olenemata, aga laste stabiilsus, õpingud, sõbrad… Ehkki ma tean, kui frustreeriv on kolimine ja see, kui su asjad on mitmes eri kohas. Nii hea oli Pärnus, kui kõik asjad olid ühes kohas ja kodu said sisustada teadmisega, et see on PÄRIS MEIE OMA, me oleme siin kaua. Siin Norras on nüüd jälle see teema, et alusta nullist, osta asju kokku, vali, mida kaasa võtta, mida koha peal osta, kuidas kõik see kraam hiljem Eestisse saada või siin ära anda. Niigi on suurepärane, et siin antakse asju tasuta ära ja sealhulgas nii korralikku ja ilusat kraami. Ei tea, mis tunne võiks olla see, kui oleks nii palju raha, et võiks lihtsalt minna Ikeasse ja osta mööblit. Või kasvõi osta kasutatud kraamigi – kui oleks raha, mida kulutada, leiaks ka väikemate summade eest laias valikus asju. Muidugi on eriline rahulolu, kui suudad sisustada kodu kenasti võimalikult väikese rahaga, aga samas on see lõputu kokkuhoid ikkagi kurnav. Vahetevahel on. Õnn, et ma ennast sellest eriti tihti häirida ei lase.

Oh. Ilmselgelt peaks magama minema.

Kui võrratu oleks, kui olekski kodud igal pool ja võiks nende vahet käia täpselt nii, kuidas tuju ja igatsus tuleb.

Jun 242012
 

Välismaale kolimise ja poliitikaga seotud teemad on jälle meelel ja keelel.

Inimesed on erinevad, igaühe arvamused ja soovitused tulenevad lähtuvalt nende endi kogemustest.

No näiteks igasugune tööalane nõu – need, kel on see oma unistuste eriala olemas, need muidugi soovitavad, et mis sa sinna välismaale lihttöö peale lähed, hakka ennast aga siin üles töötama, muidu ei jõuagi kuskile. Ja kui emmal-kummal meist oleks see üks kindel unistuste eriala, üks ainus ja kindel töö, mida tahaksime teha, siis me tõenäoliselt püüdlekski kõigest väest selles suunas, koliks mööda Eestit vastavalt sellele, kus seda tööd teha saaks ja nii edasi.

Perekonnaga läbisaamine on ka igaühel erinev. Mõnede läbisaamine on sama tihe ja soe kui meil, samas on neil ka see üks ja ainus unistuste töö, mis on siiski kõige olulisem, seega valikus pere vs töö jääb peale töö. Siinkohal mõtlesin pere all pigem siis vanemaid ja muid lähisugulasi, aga vahel on vajadus ajutiselt ka päris oma perest (abikaasa/elukaaslane ja lapsed) mõni aeg eemal elada – see kõik on unistuste töö ja parema tuleviku lootuse puhul igati arusaadav.

Mõnel jälle pole oma vanemate ja sugulastega läbisaamine eriti hea, nendel pole küsimustki – kolivad juba sellepärast eemale, et rahus omaette elada, ilma et keegi oma liig erinevate väärtushinnangutega pidevalt nende otsuseid kritiseeriks. Nemad ei soovigi sellist turvavõrgustikku, tahavad ise oma jõududega hakkama saada.

Aga konkreetselt MEIE puhul on nii, et läbisaamine perega on suurepärane, me tunneme, kuidas Pärnus elamine ja tihe suhtlus nendega annab meie elule ning laste elule väga palju juurde. Seega meie esimene eelistus on elada perekonna lähedal. Samas tööalase poole pealt on Abikaasal küll kogemused ühes talle meeldivas valdkonnas, kus siin linnas arenguvõimalus vähemalt hetkel üsna nadi, aga see pole absoluutselt AINUS asi, mida ta teha sooviks, teda huvitavad igasugused asjad, ta on rõõmuga nõus ka muudel erialadel töötama. Minul pole üldse mingit kutsumust ja kõik on seega samuti lahtine. Ja hetkel tundub olevat meie mõlema suurim tööalane unistus ajada mingit oma asja.

Ehk et meie puhul, kuna MEILE on KÕIGE olulisem on Pärnus elamine ja pere lähedus, alles seejärel võimalikud tööalased saavutused, ei ole ju kuidagi loogiline kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kuna seal oleks ilmselt kergem teha mingit karjääri valdkonnas, mis on meie jaoks alles lahtine. See on loogiline alles siis, kui me oleme oma kindlad rajad valinud ning veendunud, et Pärnus me tööalaselt soovitut saavutada ei suuda. Aga praegu pole me selles ju kaugeltki kindlad!

Seega on TUNDUVALT loogilisem minna mõneks aastaks välismaale tööle, sest sellel on kindel väljund, võimalus säästa ja täita seega vähemalt üks unistus – remontida meie kodu meie soovide kohaselt. Siis on juba hulka kergem keskenduda teise suure unistuse poole pürgimisele. Hetkel on välismaal remondi jaoks säästmine minu meelest tunduvalt rohkem kindla peale minemine kui oma unistuste karjääri otsimiseks mõnda suuremasse Eesti linna kolimine – viimane pealegi selle hinnaga, et Pärnus me siis suure tõenäosusega elada ei saagi.

Ma saan nii hästi aru kõigist kaasamõtlejatest ja nende nõuannetest, aga taustsüsteemi vaadates on meie otsuse taga meie elust ja asjaoludest lähtuvad arvestatavad argumendid.

See oli mu mõtete esimene osa, mis on oluline vaid meie juhtumi kontekstis. Teise poolega on ühendavaks teguriks vaid eestlaste kolimine välismaale. Ülejäänud mõtted pole aga kuidagi seotud meiega, vaid pigem järelkaja vägagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ülejäänud ütlesid muidugi ka sõna sekka).

Birgit vaatles asju oma majandusalase taustaga eelkõige makrotasandil ning esindas seda poolt, kes rõhutas, kui oluline on, et eestlased jääksid Eestisse, kuna kohalik elu saab paraneda vaid siis, kui me oma riigis töötame ja tarbime ning makse maksame. Mida rohkem makse, seda rohkem raha, mida riigi hüvanguks kasutada.

Meie Leeviga esindasime aga mikrotasandi poolt, kes vaidlesid vastu, et ideaalis võib kõik ju nii olla, aga reaalselt pole makrotasandi idealistlikust patriootlikust maailmavaatest mingit kasu, kui mikrotasandil virelevad inimesed järjest riigist lahkuvad, et välismaalt inimväärsemat elu otsida.

Mõlemal poolel on mu meelest õigus ja riik saabki edukalt funktsioneerida vaid siis, kui riigijuhid suudavad riigi elu edendades silmas pidada nii makro- kui mikrotasandit. Ja kuna mina suurepäraselt mõistan, kui mõttetu on süüdistada Eesti riiki selles, et me ei suuda juba praegu pakkuda samaväärseid võimalusi Skandinaaviamaade taoliste heaoluriikidega, sest tuleb arvesse võtta ka meie minevikku ja ajaloolisi erinevusi, siis minu meelest on tõesti suurim probleem Eesti poliitikute suutmatuses panna rahvast uskuma, et nad panustavad kõigest jõust sellesse, et rasket olukorda riigis paremaks muuta.

Katri kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides väga hästi (ja tema arvamusega haakub hästi see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi linkisin). Ka poliitikud on vaid inimesed. Riik ei suuda kunagi üksikisiku eest sajaprotsendiliselt vastutada ja talle kõike pakkuda, see pole loogiline ja oleks ka majanduslikult täiesti ebaotstarbekas. Esimene eeldus paremale elule on see, et inimesed, Eesti elanikud, Eesti kodanikud, annaksid endast absoluutse maksimumi enda elu paremaks muutmisel, mitte ei süüdistaks kehvades oludes riigi suutmatust. Teiseks saaksid need inimesed palju ära teha kohalikul tasandil, sest väiksemates lähestikku elavates mingil määral ühiste huvidega gruppides on TUNDUVALT kergem reaalse abi vajajaid märgata ja neile seda abi ka anda, üldse üheskoos igasugu asju ära teha, mis kohalikku elu paremaks muudaksid. Ja kolmandaks on väga oluline roll riigil – riigipead, kes on küll ainult inimesed, peaksid esiteks suutma panna rahvast uskuma, et nad annavad endast parima, et kõigi elu paremaks teha, teiseks peaksid nad igal võimalusel sellist kohalikku ja kogukondlikku tegevust ja algatust toetama ja julgustama, et seeläbi teatud probleemide lahendamist efektiivsemaks muuta. Kuni nad viimatimainituga usutavalt hakkama ei saa, seni ei ole ka esimeses kahes punktis väga suurt edu oodata.

Aga mis puutub väljarändesse, siis ka siin tuleks lihtsalt ajaga kaasa minna ja leppida, et maailm ongi globaalne küla, vähemalt hetkel veel küll. Muidugi on omaette oluline teema see, et praegune lääne elustiil on maakerale liialt koormav, igasugu varud otsa saamas ja mingi hetk tuleb ikaldus :D Mis siis saab, eks ole näha. Kas tulevad need fundamentaalsed muutused, mida mõned kuulutavad, kas saab lihtsalt nafta otsa ja leitakse asemele uued sama head variandid ning elu jätkub samas stiilis või muutub äkki hoopis palju kohalikumaks – kõik on võimalik, ega me ju ette ei tea. Tuleb lihtsalt elada nii hästi-halvasti kui oskame ja anda oma parim, et keskkonda hoolivalt suhtuda.

Tagasi väljarände juurde. Jah, Eestist kolib inimesi ära, erinevatel põhjustel. Võõrsil elavad eestlased jagunevad mu meelest laias laastus kolmeks. Ühed on need, kes ütlevad, et Eesti elu ja poliitika on täiesti p*rse kukkunud, riik on nõme, kodanikud vastikud ja väiklased, pole mingit mõtet siin sandikopikate eest orjata, igal pool mujal on elu parem kui siin. Selliseid ma küll isiklikult ei tunne, aga eks ajalehekommentaariumitest ja foorumitest on taolisi sõnavõtte küllalt loetud. Teised armastavad Eestit, kuid on leidnud, et mujal elamine sobib neile niivõrd palju rohkem – olgu siis inimeste, keskkonna, töökoha või armastuse pärast – et Eestisse tagasi elama tulla nad ei soovi. Sellised on näiteks Leevi, Mari, MrsB, Põrgukiz. Ja kolmandad on need, kes on läinud ajutiselt – (elu)kogemusi saama, ennast täiendama, õppima või raha säästma/paremaid elutingimusi otsima. Nende jaoks on Eesti kallis ning nad soovivad/loodavad mingil hetkel tagasi tulla – meie kuulume nende viimaste hulka.

Minu meelest on absoluutselt mõttetu süüdistada eestlasi välismaale kolimises või selles, et Eesti riigil läheb halvasti. Mis pagana mõtet sel süüdistamisel – tuleks lihtsalt vaadata, mida selles suhtes reaalselt ära teha saab. Kodanikud, kes soovivad Eestis elada, andku süüdistamise asemel endast parim, et ise siinset elu paremaks muuta. Riik, selle asemel, et lahkuvaid kodanikke süüdistada, andku endast parim, et elutingimusi paremaks muuta.

Pole mõtet viriseda, vaid leppida paratamatusega ja keskenduda sellele, mida saab reaalselt muuta.

Tegelikult võiksime me olla suisa õnnelikud selle üle, et nood esimesed kõigega rahulolematud virisejad Eestist läinud on. Mis neist siin ikka kasu oleks, riigi elu edendamisele nad kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Pole mõtet üritada mõttetute süüdistustega teises grupis süümepiinu tekitada, nemad on erienevatel põhjustel oma valiku teinud – laskem neil olla uhked patriootlikud eestlased välismaal, sel kombel mõjuvad nad ka meie mainele hästi. Olen kindel, et enamik neist annab parima, kasvatamaks oma lastestki muu rahvuse kõrval ka eestlased.

Keskenduda tuleks just kolmandale grupile, kelle puhul on esiteks ainsana tõenäoline võimalus, et nad tõesti tagasi tulevad, teiseks oleks sellise suhtumisega inimestest ka Eesti elu edendamisel reaalne kasu. Mis tingimustel nad tagasi tuleksid? Eks ikka siis, kui neil on tunne, et neid oodatakse ning et nad saavad oma eluga ka siin kenasti hakkama.

Ideaalide üle vaidlemine on hea ja vajalik, sest ainult nii saab süsteemi efektiivsemalt toimima panna, aga on kriitilise tähtsusega, et süsteemi juhid ei jääks oma teoreetilistesse ideaalidesse liialt kinni ega unustaks nonde vaidluste kõrvalt ka reaalsete lahenduste otsimist reaalsetele probleemidele.

Ma tahaksin väga, et meie tilluke Eesti riik säiliks. Et ühiskondlikele probleemidele leitaks lahendused, et iive muutuks positiivseks, kultuur säiliks, majandus paraneks, elu muutuks paremaks, inimesed rõõmsamaks. Aga realistlikult vaadates on riik ikkagi põhimõtteliselt nagu turumajanduslik ettevõte. Nõudlus ja pakkumine, valitsus ja kodanikud. Kui valitsus suudab pakkuda piisavalt turvalisi elamistingimusi ning kodanikud viitsivad kohalikul tasandil ise piisavalt ära teha, siis riik säilib. Kui riik turvatunnet pakkuda ei suuda või kui suurem osa kodanikest on nii ignorantsed, et neid ei huvitagi oma riigi elu edendamine, vaid ainult mujalt parema elu otsimine, siis ei säili. Kui ei säili, siis polegi midagi teha – ei pingutatud piisavalt, mõlemalt poolt. Ja siis sulanduvadki kõik eestlased paari põlvkonnaga muudesse rahvustesse ning Eesti riigist ja kultuurist jääb vaid mälestus.

Üsna kindel on see, et minu eluaja jooksul Eesti riik ära ei kao. Meie kavatseme anda endast parima, et siinset elu edendada, kultuuri ja keskkonda hoida. Kui aga peaks minema nii, et meiesuguste pingutustest ei piisa, siis pole ka midagi katki – tuleb lihtsalt oma lastest nii ettevõtlikud inimesed kasvatada, et nad vajadusel ka mujal hakkama saaksid ja igal pool õnnelikud olla suudaksid.

Eesti on kallis kodumaa, reaalsus on reaalsus, tulevikku ei tea keegi. Hoidkem lihtsalt Eestit, hoidkem sama palju ka maailma. Et mis iganes tulevik ei tooks, oleks ka meie lastel koht, kus elada.

Jun 082012
 

Ajaga muutub paljugi. Praegu võin ma küll ausalt öelda, et minu senine väide “poliitika on igav ja nõme” ei vasta absoluutselt tõele. Nõme on vaid see, et ma ei saa kõigest aru, sest arusaamatu asi ju kipubki igav olema. Aga poliitika iseenesest on äärmiselt põnev ja paneb mõtlema, loodetavasti ma aja jooksul mõeldes ja arutledes ja uurides saan natuke targemaks ka.

FB feed on tänuväärne koht. Uudiseid ma eriti jälgida ei viitsi, aga kui keegi miskit jagab, mis vähegi huvitav tundub, siis loen alati läbi. Jagatakse ju ikka seda, mis korda läheb, mul on FB-s üldiselt väga normaalsete huvidega sõbrad-tuttavad.

Eile lugesin üht artiklit, mis kiitis Eesti kokkuhoiupoliitikat, väikest riigivõlgu, majanduse kasvu, seda, kuidas me “lihtsalt teeme asjad ära”… Kohe tuli meelde üks teine üsna sarnase sisuga artikkel läinud aasta oktoobrist, millega ühel ajal lugesin artiklit õpetajate palgast ning mõtisklesin Eesti poliitilise seisundi üle lühidalt siin. Täna lugesin lisaks veel sellist arvamust.

Ma olen selle kõige üle viimasel ajal nii palju mõelnud. Ei ütleks, et ma nüüd miskitele tarkadele või põhjapanevatele järeldustele olen jõudnud, aga ma üritan need mõtted vähemalt kirja panna.

Mina olen üldiselt kokkuhoiupoliitika poolt. Ma olen alati arvanud, et raskel ajal tuleb rihm koomale tõmmata, mitte laenu juurde võtta :P Ja iseenesest on ju väga uhke lugeda, kuidas Eesti majandus muudkui kasvab. Ja on kindlasti osa Eestist, kes seda kasvu eneste elus positiivselt tunnetab.

AGA. Ma julgen arvata, et enamik Eestist ei tunne kasvavast majandusest tulenevat kergemat elu küll kuskil. See nagu kaoks jälle selle rikkama vähemuse taskusse. Võib-olla on see väljend ebakorrektne, ma ei tea.

Tolles viimases majandust ülistavas artiklis mainitakse vaid keskmist palka. See number ei näegi üldse nii hull välja, eks. Kui aga mainitaks ka seda, mis on meie miinimumpalk, kui palju elanikest seda saavad, millised on keskmised elamiskulud… Siis oleks pilt juba hoopis teine. Numbrite taga võiks näha ka inimesi.

Öeldakse ju küll, et ise tuleb vaeva näha – õige eriala valida, õppida, edasi püüelda – küll siis jõuab haljale oksale. Ma olen täitsa nõus, see on tõsi. AGA. KÕIK ei saa olla kõrgepalgalised kõrgharitud! Alati jääb kuhjade kaupa lihtsamaid töid, mille ka keegi ära tegema peab. Vist on nii, et mida parem eluolu riigis on, seda vähem kohalikud neid lihtsaid töid miinimumi eest teha viitsivad ja nii rändab mujalt sisse hulganisti neid, kelle enda kodumaal on palgad veel palju väiksemad ja kellele tolle heaoluriigi miinimum on juba suur asi?

No igal juhul – need lihtsad tööd on ja jäävad. Ja tõesti, nende eest makstakse miinimumi. Ja eriti Eesti-suuruses väikeriigis on oluline, et eestlased jääksid ise oma koduriiki neid töid tegema. Mul on ju õigus, eks?

Miinimumpalk peaks seega olema selline, et sellega oleks võimalik inimväärselt ära elada. Jah, selle eest ei peagi saama oma maja, uut kallist autot, iga-aastaseid puhkusereise palmide alla, kalleid firmariideid… Küll aga võiks ja peaks selle rahaga välja tulema nii, et oleks võimalik võtta laenu, et osta korter, ehk kasutatud auto, kasvatada üles paar-kolm last, osta normaalselt süüa ja eluks vajalikku, käia vahel ka kontserdil, reisimas, mis iganes. Ja tibake ka säästa, sest iga pere peaks säästma – kunagi ei tea, millal seda vaja läheb.

Ei ole ju liiga palju tahetud? Ärme räägime nüüd sellest, kuidas on asjad Aafrikas või Hiinas, räägime sellest, millest unistab üks keskmine eestlane, kes elab Euroopas. Oma kodu, võimalus inimväärselt elada ja lapsed üles kasvatada – see tähendab, et ei pea kogu aeg igal sammul paaniliselt mõtlema, kust kokku hoida, millest loobuda, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

Maailm võib olla ülerahvastatud, aga väikeses Eestis on iga laps kriitilise tähtsusega. Selleks, et iivet tõsta, peavad perekonnad tundma julgust neid lapsi saada. Vanemahüvitis on suurepärane, aga mis saab edasi? 1,5 aasta pärast seisab perekond silmitsi faktiga, et sõimekohta ei ole, ühe vanema sissetulekust sageli ära ei ela. Minu arvates on muidugi lapse õige koht 3-aastaseks saamiseni kodus – enne seda kollektiivis ehk osalise ajaga. Kõik vanemad minuga kindlasti ei nõustu, aga usun, et paljud oleksid kauem kodus või käiksid tööl osalise ajaga, kui oleks selline võimalus. See võimalus on paraku enamiku jaoks utoopia. Kui vanemahüvitis lõppeb, on vaja tööle minna, et ots-otsaga kokku tulla. Sõimekohtadest on igal pool puudus. Hea küll, ma päriselt ei tea, kas kohe igal pool, aga kõigis suuremates linnades on lasteaiakohtadega ikka äärmiselt kehvasti.

Kogu Eesti ei saa elada Tallinnas ega Tartus. Paraku on nii, et need kaks linna, eriti muidugi Tallinn, on palgataseme poolest natukenegi konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud väiksemad linnad ja maakohad – neis on asi ikka üpris kehvasti.

Kuna meie elame hetkel Pärnus, siis toon näite siit. Kõige lihtsamate tööde eest makstakse raudselt miinimumi. Veidike keerulisemate tööde eest, mis nõuavad juba tiba rohkem mõtlemise ja õppimise oskust või kogemust… Nende eest saab valdavalt umbes €400 kätte. Sekretärid, ehituspoe müüjad – no kaks esimest asja, mis pähe tulid :D Nimekiri jätkuks pikalt. Spetsialistid, kes on oma teadmiste jaoks pidanud rohkem õppima ja kogemusi omandama – nende palkade kohta ma nii täpselt ei tea. Tean vaid ühe valdkonna seisu, kus töötab minu abikaasa. See on valdkond, mille nimetamisel imestatakse, et palgad peaksid ometi head olema. IT :) Jaa, ja kui sa oled programmeerija või muu taoline jupp, siis vist on tõesti. Paraku ei ole see tulusam pool IT-st Abikaasa tassike teed. Tema on tehnilise toe poole peal. Tal on kogemust, tal on teadmisi, ta on absoluutselt võrratu õpetaja ja abistaja, mis on sellise ameti puhul äärmiselt oluline. Ma ise olen näinud, kuidas ta on oma viimases töökohaski arenenud, tohutult palju asju juurde õppinud – mitmekesine töö mitmekesiste ülesannetega. Üsna suures ja konkurentsivõimelises ettevõttes. Ainult palk, see palk… Ma ei hakka siin konkreetsete numbritega lehvitama, aga ütleme nii, et mitte väga palju suurem viimasest numbrist, mis siia kirja sai. Poole vähem, kui sellise töökoha palk minu meelest olema peaks. Ja miks see peakski suurem olema, kui tööturu seis on täpselt selline, et kui inimene lahkub, on ukse taga järjekord neist, kes oleks selle palga eest suurima rõõmuga nõus tolle koha endale võtma? Tean ka üht teist inimest üsna sarnase töö peal, kelle palk on kolmandiku võrra suurem, aga ikkagi… Selle töö eest liiga väike. Olen hoidnud silma peal kõigil erialastel tööpakkumistel umbes aasta aega… Neid on olnud vähe.

Ma olen rääkinud paljude pärnakatega – uurinud, kuidas nemad ära elavad. Kõigi nende perede puhul, kes normaalselt ära elavad, on üldiselt kehtinud kaks varianti – kas on mees välismaal tööl või ajavad need inimesed oma asja, st on iseenese tööandjad, mitte palgatöölised.

Kindlasti on Pärnus ka neid töökohti, kus saab konkurentsivõimelist palka, head palka. Aga mulle tundub, et see on erand, mitte reegel. Enamik töökohti on alamakstud, sest kui on võimalus vähem maksta, siis miks peakski maksma rohkem.

Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

Kõik ei saa olla spetsialistid, kõik ei saa olla iseenda tööandjad. Miinimumpalk peaks olema selline, et oleks võimalik inimväärselt ära elada. Kuni see seda pole, seni inimesed kas virelevad või kolivad sinna, kus palgad on paremad – Tallinnasse, Tartusse või välismaale.

Ma ei taha üldse viriseda. Ma arvan endiselt, et kõige olulisem on üritada oma eluga hakkama saada nii hästi, kui see parasjagu võimalik on. Kui miski ei meeldi, muuda seda. Aga paratamatult paneb see kõik mõtlema.

Meie pere unistused on suured. Me ei ole kindlasti need, kes rahulduks lihtsa elu ja miinimumpalgaga, isegi kui see oleks elamisväärne. Me tahame rohkemat ja me teame, et me oleme selleks võimelised.

Kindlasti oleks me võinud teha oma eelnevas elus õigemaid otsuseid, valida õigema eriala… Me võiks kolida Tallinna… Aga me ei taha, terve Eesti ei saa elada Tallinnas! Meie tahame elada Pärnus, sest meie vanemad ja vanavanemad on siin, väikeste lastega on pere lähedus nii suur lisaväärtus, Pärnu on mõnus väikelinn, kus lapsi kasvatada.

Minusuguseid on kindlasti teisigi. Kindlasti on veel neid, kes pole kolmekümnendatele liginedes oma kutsumust veel leidnud. Vahel lihtsalt on nii. Elu tahab sellegipoolest elamist ja lapsed kasvatamist. Abiks oleks jällegi see müstiline elamisväärne miinimumpalk. Ma oleks rõõmuga nõus alustama väikesest palgast, kui eriala oleks põnev, võimaldaks töö käigus õppida, ennast üles töötada ja siis juba kõrgemat palka saada.

Me oleksime võinud osta renoveerimist vajava majaosa asemel heas korras korteri paneelmajas. Sel juhul oleks jäänud ära mure, kust leida laenu ja eluks vajaliku kõrvalt võimalus säästa, et teha remonti. Kas me kahetseme, et selle majaosa ostsime? Oh ei. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga, mul on siin elades kogu aeg tunne, et see otsus oli nii õige ja hea.

Aga reaalsus meie jaoks on see, et meie praeguseid erialaseid oskusi ja Pärnu palgataset arvestades teeniksime kahepeale täpselt nii palju, et suudaksime kuidagi ära elada – me oleme suurepärased majandajad, oskame kokku hoida. Me saaksime hakkama. Aga see oleks ka absoluutselt kõik, mis me saaksime. Me elaksime ära, aga ei saaks endale lubada suurt midagi peale hädavajaliku ning remondi jaoks säästmisest võiksime vaid unistada.

Ahjaa, seda kõike eeldusel, et mõlemale lapsele oleks lasteaiakoht. Plikale me koha saime, ta ei harjunud, otsus sügiseni paus teha oli meie teadlik valik. Poiss sel sügisel väga suure tõenäosusega kohta ei saa, kuna ta polnud sünnist alates Pärnusse sisse kirjutatud (see, kuidas Plika nii kiiresti sai, oli kusjuures ka üsna müstiline). Minu ema saab küll lapsehoidmisega aidata, aga mitte kogu aeg, täiskohaga, tal on ka oma elu ja töö. Osalise ajaga tööd mul leida ei õnnestunud. Nojaa, tegelikult oleks olnud reaalne võimalus proovida maaklerikarjääri, aga eriti alguses poleks see kindlasti nii palju sisse toonud, et mu panus oleks olnud pere eelarvesse piisav. Piisav ära elamiseks. Aga elada on ju vaja.

Ma ei virise, ma ei süüdista kedagi. Võib-olla oleks pidanud tegema minevikus paremaid valikuid, võib-olla oleks pidanud nüüd veel rohkem vaeva nägema ja otsima. Ehk siis oleks leidnud midagi, kus oleks teeninud rohkemat, kui hädavajaliku ots-otsaga kokku tulemiseks. Aga meile endile tundub, et me oleme proovinud, oleme otsinud, andnud endast parima – ja tulemuseks vaid tõdemus, et parim, mida siin suudaksime, on vaevu ära elada.

Meie jaoks pole mingi probleem hoida kokku, kui me teame, et see on millegi nimel. Kui lähitulevikus terendaks mingigi reaalsem lootus, et elu läheks paremaks, siis võiksime mõnda aega niiviisi peost suhu elada. Kui me suudaks teenida nii palju, et remondi jaoks kõrvale panna, siis see oleks eriti hea motivaator. Kurb tõsisasi on aga see, et seda lootust ei paista hetkel kuskilt. Praegu tundub küll, et samamoodi jätkates elaks me praegustes tingimustes peost suhu järgmised üheksa aastat, kuni kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Nojah, olles veidi optimistlikumad, siis ehk suudaks juba mingil hetkel peost suhu elamise kõrvalt natukenegi säästma hakata.

Aga ma ei taha järgmised üheksa aastat peost suhu elada! Ma ei taha järgmised üheksa aastat mõelda ainult kokkuhoiule! Iiris käis hiljuti külas ja kui talle oma plaanidest rääkisime, siis ta naeris ja ütles, et nii kaua, kui ta mind tunneb, siis ma olen ALATI millegi jaoks säästnud. Jah, nii see ongi – sest alati on olnud nii palju olulisi asju, mida on vaja saavutada. AGA MA EI TAHA ELU LÕPUNI KOKKU HOIDA! Ma tahan inimväärselt elada. Tahan, et ma ei peaks mõtlema pidevalt sellele, kas ma tohin lubada midagi enda meeleheaks või peaks selle raha säästma remondi või millegi muu sama olulise jaoks. Ei taha ka minna kergema vastupanu teed, müüa praegune kodu maha ja osta selle raha eest endale too ülalmainitud heas korras kõigi mugavustega korter paneelmajas. Ei taha! Tahan oma armsat kallist kodu, tahan selle hoole ja armastusega korda teha, oma lapsed siin üles kasvatada (ja mitte ainult kaks, vaid kolm-neli), ma tahan elada Pärnus, oma perekonnale lähedal, tahan süüa tervislikku toitu, reisida… Ma olen seda väärt! Me oleme seda väärt! Ma TEAN, et me oleme piisavalt ettevõtlikud ja võimekad, et selline elu saavutada.

Niisiis – selleks, et seda kõike saavutada… Ma olen küll optimist, aga praeguseid olusid realistlikult vaagides on selge, et Pärnus pole nii mõtet jätkata. Tallinn ja Tartu oleks lahenduseks siis, kui me sinna elama tahaksime jäädagi – pole lootust lühiajaliselt kolida, et rohkem teenida, säästa ja siis Pärnusse tagasi tulla, selleks on palgavahed liiga väikesed. Nii et meie pere tee viib mõneks aastaks jälle kodumaalt kaugemale, see tundub lihtsalt kõige arukam otsus.

UK-s oli hea elada ilma lasteta, kahe palgaga. Siis elas seal üsna mõnusalt ära, isegi kui palk polnud eriti suur. UK haridussüsteemist ei arva ma aga suurt midagi ja enne tasuta (eel)kooli, mis algab vist neljandast või viiendast eluaastast, on ainsad variandid mu teada tasulised nurseryd, mis ennast miinimumpalgaga igal juhul ära ei tasu, kõik palk läheks sinna. Ühest palgast ehk ära elaks, aga midagi säästa sealt küll ei õnnestuks. UK-s on lastega hea elada siis, kui teenida korralikult – selleks vajalikke oskusi meil aga paraku pole.

Minnes lastega ning eesmärgiga säästa, on oluline hoopis muu. Head lasteaiad, võimalikult kõrge miinimumpalk (sest võõras riigis alustad paratamatult ikka põhjast). Nii et loogiline on vaadata sotsialistlike heaoluühiskondade suunas. Skandinaaviamaad, jah :) Nii et jah… Täiesti ebaglamuurselt viib meie tee Soome, koos tuhandete teiste eestlastega. Jah, Abikaasa hakkab alustuseks ehitama ja mina ilmselt koristama. Tema tööots on enam-vähem kindel – no alati on mingi võimalus, et miski läheb nihu, aga 99% ei lähe. Mina ei saa lastega järele minna enne, kui mul on juhiload tehtud ning Abikaasa peab samal ajal paberid korda ajama, et saaks meile korteri üürida. Varem oli see lihtsam, nüüd aga on reeglid karmimad, üürida ei saa ilma Soome isikukoodi ehk henkilötunnuseta, mida ei anta aga enne, kui on ette näidata töö- ja üürileping – umbes sama nõiaring nagu UK address proofiga. Ühesõnaga Abikaasa läheb ees ära, elab esialgu oma õe pere juures, nemad juba pool aastat Soomes, kui minul juhiload käes, temal paberid korras ja korter olemas, siis läheme lastega järele.

Plaan Soome minna tekkis aprilli alguses, lihavõttenädalavahetusel. Juhtus nii, et esiteks tuli meile külla Abikaasa õde oma mehega, nemad on aasta algusest saati Soomes olnud (mees töötas enne tükk aega üksi, ülejäänud pere läks sel aastal järele). Ja järgmisel päeval tuli küll blogituttav Virge, plaaniga meie õunapuid lõigata, aga kuna hakkas hoopis lund sadama, siis jutustasime niisama. Virge Soome-seiklustele olen pikalt kaasa elanud – neil oli nii, et mees käis vist kuus aastat Soomes tööl ja nüüd aasta tagasi läksid kogu perega.

Nii Abikaasa õe kui Virge pere olid oma otsusega rahul. Virge ütles, et ei saa aru, miks ta seda juba varem ei teinud, vaid Eestis nii pikalt üksikema mängis.

Virge perel on meiega üsna sarnased unistused – säästa oma kodu jaoks. Eesti palgaga polnud see võimalik, seega tuli minna otsima võimalusi mujalt. Just suures osas tänu Virge blogile ja suhtumisele sai meie otsus nii kiiresti tehtud – see tundus äkki nii loogiline.

Alguses oli plaan kolida Turku linna, kus Virgegi elab. Nende valikukriteerium tundus igati loogiline – suur linn, st piisavalt töökohti, aga soodsad üürid. Pole Helsingist liiga kaugel ka. Oli isegi plaan, kustkaudu tööd saada. See plaan aga ei mänginud väga välja. Siis tekkis üks teine lootus seal tööd saada… Ka see tundus mitte välja mängivat. Siis tekkis konkreetne võimalus töötada Norras, Bergenis. Töö oleks olnud oma iseloomult täiesti okei, aga pingeline seetõttu, et tegu oli öötööga. Norra on Eestist kaugel ja elu on seal kallis, aga palk oleks ka olnud kuradi hea. Kuna konkreetne tööpakkumine oli määrava tähtsusega, siis mõtlesime juba kenasti välja, kuidas selle öötöö kõrvalt siiski normaalset pereelu elada. Võrdlesime piirkonna üüri ja lasteaiatasusid palgaga – tundus, et säästa annaks kõvasti. Jaa, toit muidugi oleks olnud kallis, aga taaskasutus see-eest popp, nii et muu kraami oleks ilmselt enamikus üsna soodsalt leidnud.

Ühesõnaga otsustasime juba ära, et Norra, aga siis tuli pakkumine Soome, Helsingisse. Kuna Helsingi üürid on Turkust praktiliselt poole kallimad, siis kahtlesime pikalt – Soome kasuks rääkis kõik peale palga. Soome on Eestile lähemal, kergem kolida ja hiljem kodus käia, vajadusel Eestist soodsat (söögi)kraami kaasa tuua, inimlikumad töötunnid, paremad lasteaiad (Norra lasteaedades valdavalt magavad vaid kõige pisemad väljas vankris, ülejäänud üldse mitte, soe toit on kord nädalas või kord kuus ja muul ajal võileivad – nii ma vähemalt foorumist välja lugesin… Kindlasti on mõnes aias ka teisiti)… Aga jah, kui palju me suudame säästa, kui elame Helsingis? Selliseid mõtteid me mõtlesime ja peaaegu et otsustasime ikkagi Norra kasuks.

Aga siis tuli välja, et Norra töö oleks alanud hiljem, kui alguses jutt oli, meil oleks miinus selle võrra muudkui kasvanud. Abikaasa viimane tööpäev oli mai lõpus, ta lihtsalt kirjutas lahkumisavalduse juba siis, kui ühtki konkreetset pakkumist polnud, sest Soome ja ehituse puhul poleks koha tekkides kellelgi olnud aega oodata kuu, kuni ta vanas kohas otsi kokku tõmbab – selle aja peale oleks lihtsalt keegi teine võetud, seega pidime riskima. Meil jagus sääste juuni alguseni, sealt edasi oli emaga kokku lepitud, et ta saab meile laenata vajaliku stardikapitali. Norra puhul oleks see stardikapital olnud Soomest mitu korda suurem – nii suur, et ei oleks tahtnud seda summat kuidagi laenata.

Ja kui sõbranna, kes oma perega Norras ja kelle kaudu see pakkumine üldse tuli, arvas ka, et me võiks pigem Soome minna, siis saigi otsustatud, et Helsingisse. Tegelikult tekkis vahepeal isegi Rootsi plaan, aga ka see langes teatud põhjustel ära. Lõppkokkuvõttes luges vaid üks: konkreetne tööpakkumine. Selleks hetkeks, kui välismaale kolimise mõte meile tuli, polnud enam võimalust säästa, et oleks julgenud minna kogu perega ja täiesti nullist koha peal tööd otsima hakata. Nojah, kogu perega poleks saanudki, enam ju ei üürita kortereid nii kergelt, aga ka see oleks olnud üsna nadi variant, et Abikaasa läheb üksi ja hakkab otsima. Tohutult palju kergem on, kui töö on ootamas, siis saab nö jala ukse vahele ja edasi on juba palju lihtsam. Helsingis on olemas stabiilne töö ja palk pole ka päris miinimum (seda kõike muidugi tänu tutvustele), tuleb lihtsalt ise minna ja eriti tubli olla – kiirelt keel selgeks õppida, siis on lootust veel parema palga peale saada ja nii edasi. Põhjast tuleb ennast üles töötada, selles pole küsimustki (tegelikult on nii, et abikaasal on äkki isegi üks erialane pakkumine, kui ta keele selgeks saab – aga see pole veel midagi kindlat, kõik sõltub kõigest). Mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid ei oota, aga juba miinimumpalka arvestades on selge see, et elame ära paremini kui siin ja meie praktilise majandamise juures saame säästa ka. Seda viimast muidugi mitte enne, kui stardikapitaliks võetud võlg tagasi makstud, lapsed aias ja mina ka tööl käin.

Olen tohutult palju lugenud ja uurinud, paberimajanduse ja kõige muu kohta. Tean, et see võib võtta kaua, aga ega’s muud, kui külma närvi ja head õnne – ma optimistlikult loodan, et kõik läheb kiirelt.

Kaua plaanime ära olla? No 2-3-4 aastat, vastan esimese hooga. Ma ei taha Pärnust eemal olla kauem, kui on hädapärast vajalik, aga kahe aastaga ei säästa suure tõenäosusega suurt miskit. Plika kooliajaks tahaks kindlasti tagasi olla, see on see vaikimisi piir. Noh, kui peaks välja tulema, et vaja veidi kauem olla, eks siis vaatame, paar aastat algklassis suudaks ma ju ka Plikat ise õpetada eesti keele poole pealt, et ta saaks siis kodumaal jätkata… Aga oleks muidugi mugavam ikka Eestis kooli minna, seega katsume selleks ajaks tagasi tulla.

Milleks me säästa tahame?

No esiteks, kõige olulisem – remondi jaoks. Saaks kodu korda, oleks kõige suurem mure kaelast ära.

Teiseks – algkapitali oma äri alustamiseks. Me tahaks elada Pärnus vähemalt nii kaua, kuni lapsed pesast välja lendavad, aga siinsele palgatööle lootma jääda tundub tiba naiivne. Me oleme alati tahtnud oma asja ajada, mu viimasel töövestlusel küsiti ka, kas ma pole sellele mõelnud, minus on nii palju särtsu. Siiani pole olnud seda head ideed, aga pole olnud ka raha alustamiseks, seega on see seni olnud pigem “kunagi teeme” tüüpi unistus. Nüüd aga on konkreetne plaan ja vajadus, tuleb Soomes elatud aja jooksul välja mõelda, mis me täpselt tegema hakkame, et siis Eestis ära teha :) Kuna me oleme rohelise maailmavaatega ja see teema muutub ka ühiskonnas järjest popimaks, siis tundub loogiline teha mingit ökovärki. Suure tõenäosusega ei saa see olema midagi toidu kasvatamisega/valmistamisega seoses, aga kes teab… Kuna Eesti turg on väike ja ökonišš seda enam, siis oleks hea mõelda algusest peale rahvusvahelise suunitlusega – ja kuhu mujale oleks loogilisem eksportida, kui suurde maksujõulisse heaoluühiskonnaga naaberrriiki Soome? Nii et tahaks sealset maheturgu veidi tundma õppida ja uurida, millest nemad kõige rohkem puudust tunnevad. Et siis seda hiljem Eestis valmistada ja neile müüa :P Teooria on vägev, ah? No ühesõnaga, eks näis, kuidas kujuneb ja mis mõtted meile pähe kargavad.

Kolmandaks tahaks Kreekasse maja osta – no tundub kahtlane, kuidas me nii paljude asjade jaoks nii lühikese ajaga säästa suudame, aga unistused peavad olema suured ja see tundub nii geniaalne mõte. Mõte tuli Luxis Marisel külas olles ja temaga seda pikalt arutades kuskile ära ei kadunud, siiani on alles. Seal on praegu kriis ja hinnad põhjas, lähiaastatel ostes saaks vägagi mõnusa raha eest majakese ja maa. Seal saaks siis kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia, ehk pisukest raha teenida seda teistele tuttavatele puhkuseks välja üürides, kunagi pensionipõlves võiks seal aga suisa elada – elu on Kreekas odavam, Eesti pensioniga elaks kenasti ära. Ma pole Kreekas kunagi käinud kusjuures :D Aga see on mulle alati ääretult sümpaatne tundunud. Kliima, toit ja nii edasi. No ühesõnaga, see plaan on kõige laialivalguvam ja küsitavam ja kui ka peaks tekkima rahaliselt võimalus, tuleks enne sadat asja hoolega uurida ja kaaluda, aga vot plaan ikkagi on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma pensionipõlves elan maist septembrini kuskil Lõuna-Eesti metsas põhumajakeses (selle ehitamise võiks ette võtta niipea, kui Eestis tagasi oleme ja oma elu mingil määral sisse seadnud – alguses oleks suvila, kui lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal, võiks päriseks sinna kolida) ja ülejäänud aja Kreekas :P

Sellised on siis meie pere plaanid. Kui oleks vähegi võimalust, ei läheks Pärnust kuskile, aga on vaja jalad alla saada ja selle jaoks tundub olevat parim võimalus mõned aastad võõrsil raha teenida. Me oleme avatud kõigele, mis tulevik meile pakub ja loodetavasti saame varsti Eestisse tagasi tulla. Pigem teha võõrsil lihttööd, kui vireleda Eestis – viimasel puhul võiks tõesti tekkida kibestumus, lõputult ju ei jõua. Aga igaüks on oma õnne sepp.

Enamik sõpru pole meie plaanide peale eriti üllatunud, selline käik on Eestis ju üsna levinud. Mõned küll esimese hooga imestasid, mida me ronime sinna välismaale lihttööd tegema, katsugu me ikka pigem Eestis. No need olid lihtsalt sellised, kes ise edukalt hea töö peal ja tutvusringkonnas pole eriti neid, kes sel kombel välismaale läinud – peale nende kõige rumalamate, kes Eestis õppida ei viitsinud, nagu näiteks toodi. Aga no tõesti, me oleme siin proovinud nii ja teisiti, praegune samm tundub kõige arukam. Eestis tuleb edasi proovida küll, aga alles siis, kui teatud asjade jaoks on säästetud. Pärast selle kõige ära seletamist on muidugi kõik aru saanud, keegi viltu vaadanud ei ole.

Üks huvitav seik eelmises lõigus mainituga seoses on veel see, et kui need, keda meie kolimise plaan ei üllatanud, olid kõik Soome poolt, sest see on kodule lähemal, kergem käia, lastele parem jne, siis just need, kes algul imestasid, miks me läheme, pole ju ometi nii saamatud, et Eestis hakkama ei saaks ja peame Soomes musta tööd tegema, pidasid Norrat tunduvalt paremaks variandiks – huvitavam ja põnevam. Novat siis.

Ma lähen rõõmuga Soome, sest seal on võimalus edasise elu üles ehitamiseks säästa. Ma tean, et ma oskan igal pool elamisest rõõmu tunda. Ma saan esimest korda elus teadlikult nautida üürikorteri mugavusi, enne oma kodu ostu tundusid need kõik nii iseenesestmõistetavad. Soomes on suurepärased lasteaiad, suurepärased kirbuturud… Oo, ma oskan leida iga asja juures palju positiivset. Soomes saab olema tore, selles pole kahtlustki.

Kummalisel kombel ei tunne ma mingit kurbust kodust lahkumise pärast – tean, et see ootab mind tagasi tulles ees, siis on lihtsalt lisaks rahalised vahendid, et see korda teha (sellega seoses – kui keegi otsib Pärnus kodu, siis meie oma otsib paariks aastaks häid elanikke, huvilised kirjutagu meilile). Ma võin elada igal pool, pole vahet. Küll aga hakkan ma suurt puudust tundma oma aiast. Oma emast. Abikaasa perest. Oma uutest Pärnu sõpradest. Neid on küll vaid paar, aga selle lühikese aja jooksul nii kalliks saanud. Oma kaks korda nädalas akna taha toodavast mahepiimast :)

Ma ei muretse laste pärast, nad on nii noored, saavad keele kiirelt selgeks. Peaasi, et pere oleks koos ja rahul, siis on kõik õnnelikud. Soome keelest saab neile põhimõtteliselt teine emakeel – miks mitte, tulevikus kasuks.

Kui ma kunagi Londonisse kolisin, siis seda sellepärast, et Eestis oli nii erialaselt kui eraeluliselt paigalseis, keel oli suus, sõbrad ees… Läksin, sest see tundus põnev, ei mõelnud kordagi sellele, kui kerge või raske on elu Eesti ühiskonnas. Nüüd, vanemana, abielus, lastega… Nüüd on põnev lahata poliitilisi tagamaid ja väljarände probleemi tõsidust. Probleem on, kahtlemata. Aga meie vähemalt kavatseme tagasi tulla ja meil on plaan, kuidas tulevikus Eestis paremini ära elada. Kuidas seda üldist väljarände probleemi lahendada, see jäägu meie poliitikute mureks… Minust poliitikut ei saa :)

Aga jah, miinimumpalgaga peaks olema võimalik inimväärselt ära elada ja meie tilluke riik võiks väljamaa ajakirjandusele õitsva majanduspoliitika musternäidiseks püüdlemise kõrvalt mõelda rohkem sellele, mida targad poliitikud ja riigijuhid saaksid ise ära teha, et noored pered julgeks saada nii palju lapsi, et Eesti iive oleks positiivne – ei piisa pelgalt ajakirjanduses kurtmisest, et eestlaste väärtushinnangud on paigast ära. Meie plaanime tagasi tulla, aga kõik need ülejäänud?

Kas ei oleks siis võimalik leida kuldset keskteed rõveda kokkuhoiu ja üüratu laristamise vahel? Et riigil oleks tibake rohkem raha, mida oma elanike hüvanguks kasutada, aga võlg ei muutuks samas liiga suureks? Ma saan aru, et Eesti ühiskonnalt ei saa nõuda võrdseid võimalusi Skandinaaviamaadega, meie minevikke ei anna ju võrrelda. Aga no tee mis tahad, kui nooruses olin pigem parempoolne, siis nüüd, lastega ja mitte väga kõrget palka teenides, paeluvad mind ikka pigem sotsialistlikud hüved. Ja arvestades, et Eesti riigi ja kultuuri elujõulise säilimise tagab tulevikus vaid piisav laste arv, tundub mulle küll, et meie poliitika võiks veidi vasakpoolsema suuna võtta, muidu neid lapsi lihtsalt ei sünnitata piisavalt. Või nojah, alati on võimalus, et tulevikus teevad Eesti lihttöid immigrandid… Mis ei lahendaks muidugi suuremat kultuuri säilimise probleemi :P

Elu on põnev ja poliitika kah, pole midagi öelda.

See postitus sai nüüd hiiglama pikk ja hektiline – palju oleks veel öelda, aga niigi sai juba liiga palju öeldud. Ja te ju mõistate, et see kõik on vaid minu arvamus, ma ei pretendeeri ühegi väitega poliitika või Pärnu/Eesti/Soome eluolu kohta absoluutsele tõele. Kindlasti on minu mõtted vaid üks kaduvväike osa, üks isiklik arvamus, mis ei pruugi kellegi teise mätta otsast vaadatuna sugugi nii õige olla. Tõenäoline on ka see, et kuna ma ei tea kõige kohta kõiki fakte, võib osa siin kirjutatust suisa vale olla (Pärnu palgataseme kohta näiteks olen võrdlemisi meelevaldseid järeldusi teinud, mis põhinevad vaid minuni jõudnud infokildudel, mitte reaalsetel uuringutulemustel vms). Aga nood teemad, mida siin lahata üritasin, on nagunii kaugelt liiga suured ja keerulised, et keegi üldse saaks mingit absoluutset tõde taga nõuda või kuulutada…

May 152012
 

Neli aastat tagasi sattus minu kätte Mothers’ index 2008, mis reastas riike selle järgi, kui hea nendes lapsi kasvatada on. Täna juhtusin lugema 2012. aasta tulemusi. No ja statistikapede nagu ma olen, hakkasid mind huvitama ka eelmiste aastate tulemused.

Seda uurimust tehakse alates aastast 2000 – alguses olid kõik riigid ühtses pingereas, alates 2006 on arengutaseme järgi kolmeks jaotatud. Ma varasematesse väga ei süvenenud, aga mulle tundub, et Eestit seal enne 2006 üldse polnudki. Pead ei anna, igatahes alates 2006 on arenenud riikide list täpselt sama, välja arvatud see, et 2006-2007 Serbiat ja Bosnia-Hertsegoviinat tabelis polnud.

No ühesõnaga… Tahtsin statistikat teha :D Niisiis arvutasin välja 2006-2012 aasta arenenud riikide keskmise ja tegin selle järgi pingerea:

1. Norra
2. Rootsi
3. Island
4. Austraalia
5. Uus-Meremaa
6. Taani
7. Soome
8. Holland
9. Saksamaa
10. Belgia
11. Prantsusmaa
12. Hispaania
13. Iirimaa
14. UK
15. Šveits
16. Sloveenia
17. Eesti
18. Portugal
19. Itaalia
20. Kanada
21. Kreeka
22. Leedu
23. Austria
24. Tšehhi
25. Ungari
26. Läti
27. USA
28. Poola
29. Slovakkia
29. Horvaatia
31. Jaapan
31. Valgevene
33. Luksemburg
34. Malta
35. Bulgaaria
36. Rumeenia
37. Serbia
38. Venemaa
39. Ukraina
40. Moldova
41. Bosnia-Hertsegoviina
42. Makedoonia
43. Albaania

Seitse esikohta on kõik need kuus aastat samade riikide käes olnud, esikümne lõpp on läbi aastate veidike vaheldunud. Eesti on olnud kolm korda 17, kaks korda 18, üks kord 19 – üldises pingereas jäi 17.

Aga jah… Muidu ei üllata väga miski :D Oli lihtsalt tore numbreid ritta lükata. Mis teha, see on haigus :D

Jan 052012
 

Üks vastusevariantidest elukoha küsimuses, näited on lihtsalt hindamatud: asutus, institutsioon (nt laste- noorte või hooldekodu, kinnipidamisasutus, klooster vms)

Kas Teie leibkond kasvatab peamiselt oma tarbeks põllu- ja aiasaadusi või peab põllumajandusloomi, -linde või mesilasi?

Vastus „jah“ tuleb märkida alati, kui põllu- või aiasaaduste kasvatamiseks või loomapidamiseks on maad alla ühe hektari (10000 m²) ja leibkonnal on vähemalt kas

– 50 m² köögiviljamaad või
– kolm viljapuud või
– kuus marjapõõsast või
– kümme küülikut või
– üks muu põllumajandusloom (siga, veis, lammas, kits) või
– kümme kodulindu või
– kolm mesipuud.

Ma küll täpselt ei tea, mitu ruutu mul peenarde all oli, aga viljapuid on küll kolm :D

Meediast kommentaare lugedes kartsin ei tea mis käkki, aga mina sain küll igalt poolt kiirelt ja kergelt läbi – veateated tulid vaid paar korda ja siis tõesti mu enda hooletusest, kui olin näiteks mingi asukoha välja valinud, aga sellel täiendavalt klikkimata jätnud. Nii et polnud häda miskit, ei pea kartma. Ma ise võtsin tänu negatiivsele vastukajale mitu päeva ette, mõtlesin, et kindlasti on hull jant. Aga läks täiesti valutult.

Sellest ma kah aru ei saanud, kas ma siis pidin Abikaasa kohta täitma või mitte – oli soovitav, et iga vähemalt 15a leibkonnaliige oma ankeedi ise täidaks, samas ma pidin ju kõik oma leibkonnaliikmed kirja panema ja ei olnud kuskil varianti, et ma Abikaasa asjad saaks kirjutamata jätta. No võib vähemalt loota, et kui ta nüüd ise sisse logib, siis ei pea enam kõike nullist täitma, vaid minu vastusevariandid visatakse ette ja tema peab ainult kinnitama.

Nojah siis. Kümne aasta pärast jälle :D

Aug 202011
 

Mina olen Eesti üle väga uhke. Muidugi on palju asju, mida saaks paremini teha, aga on ka tohutult neid asju, mis on hästi. Me oleme edukaim endine Nõukogude Liidu maa, kuidas saaks mitte uhke olla!

Käisime hommikul Abikaasa vanaemal külas. Üritades päevale kohast riietust kokku panna, tuli tõdeda, et kõige suuremat probleemi valmistas sinine osa. Musta ja valget ikka leidub, aga seda õiget sinist polnud küll kellegi riietuskapis. Eks ma siis kombineerisin vastavalt võimalusele.

CIMG4984

Mar 072011
 

Ärge küsige, miks, aga poliitika on mind viimasel ajal tunduvalt rohkem huvitama hakanud. Ma olen küll alati hääletanud, aga varem toimus see tõesti vaid põhimõttel “ükskõik kes, peaasi, et mitte Keskerakond”. No näiteks valisin eelmiste riigikogu valimiste ajal Villu Tamme, sest ta on äge :P

Ma ütleks, et tänased on minu elu esimesed teadlikud valimised, mida ma tõesti huviga reaalajas jälgisin. Ja mul ausalt puudub senimaani absoluutselt võime näha mingit üldisemat pilti või teha mingeid adekvaatseid järeldusi.

Aga minu äärmiselt lihtsustatud maailmavaate puhul on mõtted umbes järgmised. Reform pole mulle kunagi suuremat meeldinud, pealegi on neil ilma minu hääletagi jüngreid piisavalt. IRL on nende koopia. Keski pole vaja üldse mainida. Toetaksin oma häälega pigem mõnd väiksemat tegijat, kel samas siiski lootus midagigi reaalselt ära teha. Valides riigikogu valimistel kristlikku parteid või üksikkandidaate, oleks see minu jaoks põhimõtteliselt valimata jätmine, sest riigikokku nad ju nagunii ei saa. Hea küll, isegi kui mõni üksikkandidaat ime läbi saaks (Tarand ju sai, samas Europarlamendi valimised on mu meelest ikka hoopis midagi muud, pole päriselt võrreldavad situatsioonid) – mis ta suudaks seal saja reformi-keski-IRLi-sotsi kärsa hulgas korda saata? Ta oleks seal ikkagi kadunud hing.

Nojah, ja vaadates väiketegijaid, kel lootust midagi reaalselt ära teha, siis… Polnudki nagu mingit valikut. Rohelised on oma margi võrdlemisi täis teinud, Rahvaliit kah. Nii et tegelikult olid sotsid minu puhul ainus loogiline valik. Seda enam, et nende maailmavaade mulle järjest sümpaatsemaks tundub muutuvat.

Ja ma tean veel õige mitmeid, kes minuga sarnastel põhjustel sotsid valisid. Ja sotsid olid mandaatide mõttes suurimad võitjad. Nii et tõesti – hoolimata sellest, et nad said lõpuks vaid 17% häältest, on mul tunne, et MINU hääl läks õigesse kohta.

Ja see tunne ju ongi kõige olulisem, ah? :)

Oop, kuhu jääb Estonian Politics for Dummies? Ma tahaks ennast harida!

Mar 062011
 

Vabariigi Valimiskomisjon: Valimiste infosüsteemi laekuvad andmed õigeaegselt ja probleemideta, häiritud on sisestatavate andmete kuvamine. Probleemi lahendamisega tegeletakse aktiivselt. Seni edastame teile infot Facebooki ja Twitteri kaudu.

Hurmav!

Oct 102010
 

Üldiselt ma kogu selle euro-teema vastu huvi ei tunne, aga kuna Abikaasa käis hiljuti töö asjus euro tulekust rääkival koolitusel ja täna oma kotti puhastades selle materjale välja tõstis, hakkasin natuke mõtlema, tekkis põnevaid küsimusi, leidsin neile kohe ka vastused ja… Mõtlesin, et kirjutaks natuke siia ka.

Ma üritan alati lähtuda põhimõttest, et kui on midagi, mis mulle ei meeldi, aga mida ma ei saa muuta, siis pole mõtet viriseda, pigem üritan ennast sellest mitte häirida lasta. Ja kui ma saan muuta, aga lihtsalt ei viitsi, siis seda enam pole mõtet viriseda :P Alati selle põhimõtte järgi elamine mul muidugi ei õnnestu, kaugeltki mitte… Aga ma vähemalt üritan.

Kuigi poliitika mind eriti huvita, olen ma veendunud, et minu kui Eesti riigi kodaniku kohus on kasutada oma valimisõigust alati, kui selleks võimalus antakse – seega alates täisealiseks saamisest ehk viimased 8,5+ aastat olen ma käinud valimas alati, kui midagi valida lastakse.

Ma üldse ei väidagi, et ma olen ELi asjatundja, et ma olen kõike sellega seonduvat sügavuti uurinud, aga no eks ma üldisi asju ikka tean, seda teemat tuleb ju uksest ja aknast. Ja ehkki ma ei arva, et EL on mingi püha lehm ja überhea institutsioon, mis teeb elu igas aspektis kohutavalt palju paremaks, siis minu meelest kaasneb sellega positiivset siiski rohkem kui negatiivset. Jah, on palju mõttetuid euronorme ja bürokraatiat, aga mulle on jäänud mulje, et häid asju on rohkem. Sestap ütlesin mina valimistel jah.

Võiks vist öelda, et sellega ütlesin vaikimisi jah ka eurole. Siiski-siiski – pean tunnistama, et olin algul vaatamata ELi pooldamisele eurovastane. Miks? Ah, isegi ei tea… Isamaaline armastus krooni suhtes ehk. Igal juhul pidasin eurole üleminekut esialgu lihtsalt kaasnevaks paratamatuseks. Nüüd, kus euro tulek on juba kindel, olen sel teemal aga suhteliselt ükskõikseks muutunud, ehk isegi pooldavaks – kui miski on nagunii kindel ja tulemas, siis oleks ju mõttekam leida asjas negatiivse asemel positiivset.

Tegelikult on ju täitsa mõnus, kui paljudes riikides kehtib sama raha – reisida mulle meeldib, loodetavasti teen seda edaspidigi. Palju lihtsam on, kui ei pea raha kaasa vahetama, igasugu hindadest on ka kohe selge ülevaade – kas ja kui palju Eestist kallim on. Rahvusluse säilitamiseks on igasugu muidki viise, ei pea sellest OMA rahast niiväga kinni hoidma, ühine raha on mitmeti praktilisem.

Mulle meeldib, et hinnanumbrid lähevad väiksemaks. Mulle isiklikult sobisid Londoni hinnad (muidugi ka sealset palka saades) Eesti omadest tunduvalt paremini. Kui esimest korda Eestisse tagasi kolisime, ei väsinud hämmastumast, et poes nii palju raha läheb – hinnad olid vahepeal tõusnud, lisaks ostsin vanasti süüa vaid endale, nüüd juba perele. No ja üldse tunduvad asjad odavamad, kui numbrid väikesed on :P Kergem arvutada ka.

Kui palju hinnatõus eurot mõjutanud on, seda ma arvata ei oska. Pakun, et veidi ikka, aga kindlasti mitte nii palju, kui väidetakse. Ja kuigi ma saan aru, et raskemas seisus peresid paneb vägagi nördima Ansipi avaldus, et pole teha muud, kui oma tarbimiskäitumisega hindu mõjutada ehk leib ja piim ostmata jätta (geniaalne lahendus, eks), siis meie peret see hinnatõus, jumal tänatud, nii oluliselt ei mõjuta. Eks muidugi on nõme, kui hinnad kallimaks lähevad, see ei meeldi kellelegi… Aga piim ostmata sellepärast ei jää, tekib vaid ehk juurde motivatsiooni osta seda otse talunikult.

Mida ma, muide, juba teekski, kui leiaks mõne, kelle piim maitseb normaalselt. Mäletan, kunagi keegi siinsamas kommentaaris seletas, et kui lehmad on puhastes oludes kasvanud ja hästi söönud (oli midagi taolist), siis maapiimal teistsugust maitset pole, Kessu juures joodud piimal näiteks tõesti polnud ka. Aga siin kõrvalmaja õues müüakse ka piima ja vot sellel piimal on maitse küljes, ei meeldi eriti. Juua võin, aga ise eelistan ikka poepiima. Ääh, väga OT juba.

Müntide kasutamisega harjusin ka Londonis elatud aja jooksul täiesti ära, nii et sellega seoses pole mul midagi kurta.

Mida ma aga täna mõtlema hakkasin, on see, kuidas saavutatakse kroonide asendamine eurodega täpselt aastavahetuse keskkööl, kõik need pangaautomaadid ja poed, see on ju füüsiliselt võimatu. Sellele küsimusele leidsingi vastuse Abikaasalt saadud voldikust – pangaautomaatides vahetatakse raha ära 48 tunni jooksul, poes on kroon euro kõrval võrdse maksevahendina kuni 14. jaanuarini. Nii et alles 15. jaanuaril oleme täiesti euro peal… Ja hinnad kroonides peavad euronumbri kõrval kuni juuni lõpuni nähtaval olema.

Huvitav oleks veel teada, kuidas poodides sel üleminekuperioodil raha tagasi antakse :P Eeldan, et isegi kui maksta kroonides, siis tagasi saab vaikimisi eurodes. Aga kui spetsiaalselt kroone küsida, äkki antakse siis neid ka? Miks keegi seda küll tahtma peaks, ei kujuta ette… Aga see selleks.

Igatahes on euro tulek täitsa põnev. Muutustega tuleb ikka kaasa minna. Ootan huviga!