Jan 052020
 

Hee… See iga päev kirjutamine ikka ei õnnestu – mitmel põhjusel. Vahel lihtsalt ei juhtu MITTE MIDAGI – ja ehkki ma olen osav mitte millestki kirjutaja, siis järgmine põhjus on see, et ma olen õhtuti VÄSINUD. Vaba aega pärast tööd ja toimetusi on niigi vähe, pole kuigi otstarbekas seda kulutada mitte millegi pastakast välja imemisele. See oli ka põhjus, miks ma kirjutasin ühel õhtul hoopis filmidest… Aga järgmisel õhtul ei jõudnud üldse kirjutada ja eile polnud koduski… No täna olen nüüd tagasi ja on ometigi mllestki kirjutada ka. Aeg on küll jälle hilisem, kui mulle meeldiks, nii et katsun kähku teha… Kõik see on ju lugemise arvelt :D

Käisin nädalavahetusel üle pika aja Tallinnas. Õigemini, ma käisin täitsa hiljuti, detsembri lõpus, kaks korda Tallinnas, aga mõlemal puhul oli tegemist läbisõiduga, Rootsi-reisi ajal. Niiviisi, et võtan ette ja lähen spetsiaalselt Tallinna, sest on mingi üritus või tahaks seal midagi niisama teha, pole väga ammu käinud…

Mul polnud üldse plaanis minna :) Tanel pidas laupäeval sünnipäeva, aga olin kindel, et ei jaksa pärast Rootsit nii ruttu uuesti reisida – mitte et see nüüd nii pikk reis oleks, eks, alla 2h, aga lihtsalt… Kodus tahaks ka olla. Juhtus aga nii, et Eksabikaasa võttis lapsed nädalavahetuseks enda juurde ja kaaslane oli poolhaige ehk oleks enamiku nädalavahetusest nagunii maha maganud / lebotanud. Lisaks on mul olnud pikemat aega kihk pisut Pärnust väljaspool shopata. Rootsis ma peale Ikea mujale ei jõudnudki, kuidagi kiiresti läks see kõik – aga olime koha peal ka ainult 3,5 päeva. Reisi peale kokku kulus kuus päeva – kõik need bussi- ja laevasõidud, ehkki nauditavad (sai ju pmst lihtsalt tundide kaupa chillida ja lugeda), võtsid ikka korralikult läbi. Tagasi Eestis saigi ainult kaks päeva puhata, kui pidi juba jälle tööle minema.

ÜHESÕNAGA. Rootsi-reis oli väsitav, kaks päeva tööl olid väsitavad (sest vahepeal ju nii vara tõusma ei pidanud), nädalavahetusel oli plaanis kodus edasi puhata, aga nagu mainitud, siis lapsi polnud ja kaaslasele oli rahu vaja, nii et otsustasin – miks mitte, lähen siis ikkagi Tallinna sünnipäevale ja kasutan juhust, et veidi shopata ka.

Sünnipäeval oli tore. Kuna aastavahetus Mudal jäi vahele (sest taas kord – olime liiga väsinud, et pärast Rootsit päev hiljem teise Eesti otsa sõita), siis oli ääretult teretulnud killukese sellest seltskonnast ikkagi väikese hilinemisega ära näha. Sai gintonicut manustada ja erinevate inimestega jutustada. Ja Tanel tegi mulle hair tattoo :D

Näe, isegi pilt on hair tattoost, sest Liis pildistas mind öösel, kui me tema juurde tagasi jõudsime. Ja ma ise tegin hiljem ka ühe pildi kassist, kes ronis peale :D

AGA. Ma pidudest pole kunagi osanud blogida, shoppamisest kirjutada on hoopis lihtsam :D

Laupäeval veetsin õige mitu tundi Järve keskuses. Kõigepealt tuulasin pikalt Humanas ja proovisin igasugu asju… Lõpuks ostsin ühe kassidega pluusi :D Siis käisin kõik kingapoed läbi ja ei ostnud mitte midagi. Nii et viljakas päev – tunde mööda poode kammimist ja üks pluus :D

Täna sain üle hiiglama pika aja kokku Pipsiga ja käisime Ülemistes. No täitsa tõsine tööpäev oli, kell kümme alustasime ja kolmveerand neli saime sealt tulema… Vahepeal võtsime aja maha, sõime hommikust ja lobisesime pikalt, aga ülejäänud aja käisime muudkui mööda poode :D

Palju asju ma ei ostnud, aga see mu eesmärk polnudki – ma olen teatavasti teise ringi poodide fänn ja eelistan võimalikult palju taaskasutusest osta. On aga mõningad asjad, mida pole õnnestunud sealt leida ja neid ma jahtisingi.

Täpsemini siis – mul on juba mitu aastat vaja uusi teksasid, sest vanad on lootusetult kulunud, aga ma keeldun maksmast 100€ kallite bränditeksade eest ja minu pikkuse tõttu tavapoest üldiselt teksasid ei leia. Eelmised olid ideaalsed – leidsin kunagi täiesti juhuslikult, et Takkos oli pikemaid teksasid, ostsin neid toona kaks paari – mustad ja tumesinised. Hind oli super, 20€, mulle täpselt parajad. No ja siis südamerahuga kandsin neid, kuni ära kulusid… Läksin uusi ostma – selleks ajaks olid pikemad teksad ära kaotatud. Oi, ma olin kuri. Nii et need teksad, mida ma praeguseni kandsin, olid ostetud mais 2012… Te nüüd kujutage ette, KUI kulunud, eks… Ma olin hilisemate aastate jooksul ostnud mõned paarid ka Humanast, aga nendega oli ikka sama häda – pikki teksasid on seal väga vähe, kui ma mingi ime läbi viitsisin otsida ja ka leidsin, siis kui olid jalas kenad, ostsin ära… AGA kuna need olid skinny lõikega, siis ma reaalselt ei suutnud neid kanda, sest need olid liiga ümber ja ebamugavad :D

Teine asi, mida olen pikalt otsinud – lihtne punane pluus/sviiter. Selline mitte erk, aga ka mitte päris tume… Ja kõiksugu pluusid, mida Humanast alati leiab kümnete kaupa… No sobivat punast ei ole leidnud.

Ma nüüd pean vahele veel ühe jutu rääkima. Kui ma eelmine kord Ülemistes käisin – vaatasin järele, see oli septembri keskel – siis läksin otsima peamiselt jalatseid. Mu tennised olid omadega täiesti läbi, sügiskingad samamoodi. Kõige esimesest poest leidsin soodukaga mõlemad – proovisin jalga, käisin ülejäänud kingapoed (mida seal on PALJU) läbi, ei leidnud mitte midagi – läksin esimesse poodi tagasi ja ostsin mõlemad paarid ära.

Täna siis oli esimene pood, kuhu me läksime, Esprit – ma ise poleks sinna vast sissegi astunud (sest hinnad suht kallid), aga tegu on ühe Pipsi lemmikuga. Uitasin ringi, leidsin kõigepealt ühe mõnusa punase täpselt õiget värvi sviitri. Siis märkasin – teksariiulil on pikkus 34. Võtsin oma lemmikute tumesiniste kuhjast ehku peale 29 suuruse proovimiseks, sest seda ma olen tihti ostnud. Ja no jälle – lähen proovin selga – MÕLEMAD ideaalsed. Proovisin seal poes veel vähemalt neli paari 34 pikkuses teksasid, osad olid slim, osad skinny. Sain kinnitust, et minu lõige on slim. Aga just nood kõige esimesed olid täpselt ideaalsed – olid ümber, aga mitte liiga ja pikad, aga mitte liiga… Kõik teised olid säärest veidi rohkem ümber ja see mulle ei meeldi.

Ja hind – noh, mul on teksadega umbes selline suhtumine, et 20€ on väga hea, 30€ on okei, 40€ on suht lagi, mis ma oleks nõus maksma… No need maksid 50€ – aga ausõna, ma maksin selle suurima rõõmuga (ja sain tegelikult Club One kaardiga 5% alla ka, nii et 47.50€). Sest mu vanad teksad olid NII kulunud ja ma olin sellest otsimisest NII väsinud (õigemini ma ei osanudki eriti kuskilt otsida). Ja mahepuuvill! Rõõm! Ma oleks ostnud kohe kaks-kolm paari, aga neil oli ainult üks sees. Nüüd ma vähemalt tean, kuhu poodi otsima minna! Ja sain ka teada, et Pärnus Espriti brändi üldse ei müüdagi, ka mitte kuskil mujal poes. Nii et ma pean teinekord jälle Ülemistes sealt läbi astuma või Roccasse minema… Või Tartusse. Või äkki hoopis Soome üks reis teha, kuni soodukad kestavad? Ma usun, et leian ehk veel mõne sobiva lõike – vaatasin kodulehelt, neil on 34 pikkuses slim lõiget ikka päris palju… Suveks tahaks ühte paari low rise ka, praegused on medium rise ja olid mugavamad kui high rise… Aga ma ütlen, kui ma ka ühtki teist lõiget ei leia, mis mulle sobiks, siis seda enam ma ostaks täpselt sama mudelit vähemalt kaks paari lisaks ja vb isegi rohkem… Teades nüüd, KUI raske on leida teksasid :D Ja hetkel mul raha on veits rohkem, see ei lööks ka eelarvesse auku. Teksad on aegumatu klassika mu jaoks – kui enamik ajast eelistan kanda seelikuid, siis jahedama ilma vaba aja riietusena on teksad mõnusad, vahel meeldib ikka pükse kanda ka.

Ühesõnaga, taas kord käisin ma terve keskuse läbi, ei leidnud mitte midagi muud (ok, ühed punased sukkpüksid Lindexist ostsin), läksin siis tagasi esimesse poodi ja ostsin mõlemad asjad ära :D Isegi kingapoodidest ei leidnud midagi, aga see on ok, sest mul pole hetkel midagi hädasti vaja ka. Minu puhul muidugi jalatsitega ei tööta eriti “otsin alles siis, kui vaja” – ma väga tugevalt eelistan seda varianti, et uitan pidevalt jalatsipoodides ja vaatan, mis silma jääb – kui on ilus, mugav, minu maitse ja vastuvõetav hind (soovitavalt soodukas) – siis ostangi ära. Keset suve ostsin nt kevad-sügis saapad, mida praegu igapäevaselt kannan.

Uuest hommikumantlist olen pikalt unistanud, seda otsisin ka täna. Mulle meeldib pigem fliis, sest see on nii pehme ja kerge (mu praegune hommikumantel on ka fliisist, ostetud enne Plika sündi ehk üle 10a vana ja suht kulunud) – aga fliise on väga erinevaid ja mulle meeldib ainult selline, mis on tõeliselt pehme ja soe… Osad on õhukesed ja vastikud. Change poest leidsin ühe, mis väga meeldis, aga mille hind oli suht astronoomiline mu jaoks – 80€ ligi… Teine toon oli alla hinnatud 50€ peale, aga muidugi mulle meeldis rohkem see, mis oli täishinnaga… AGA seal oli ainult XS ja S suurus, mulle jäi S veidi väikeseks… Ja Roccasse minna ei viitsinud… Ja no olgem ausad, see hind oli ikka rõlge ka. Sellegipoolest jäi südamele… Kui keegi oskab soovitada hea hommikumantli valikuga poodi, olen üks suur kõrv. Põhimõtteliselt tuleks kõne alla ka frotee, kui see pole väga raske, aga on soe ja siledamat sorti… Aga raske leida, sest need kergemad on enamasti lirud… Ja enamik froteed on mu maitsele liiga kare.

Üks asi, millest ma veel unistan, aga mida minu meelest lihtsalt ei eksisteeri – soe, ilus ja naiselik figuuri jälgiv mantel, mis oleks tehtud spordipoe jopede materjalist. Kõik tepitud joped, parkad ja muu taoline on minu jaoks liialt sportlik. Villased mantlid on super ilusad, aga pole vihma ega tuulega absoluutselt praktilised ja meie kliimas… Mnjah. Ausalt mõtlen, et peaks ise tootma hakkama :P Ma usun, et turgu oleks :P Või ikkagi müüakse kuskil ja ma pole lihtsalt osanud otsida?

Hea küll, liiga pikk jutt jälle… Lähen panen pesu kuivama ja vaatan siis, kas lubatakse veel lugeda ka või käsutatakse kohe magama… Nii juhtub, kui liiga hilja blogida :D

Ma tahaks nii väga teha postitust teise ringi leidudest, aga selleks on vaja kodu, kus oleks tausta ja valgust pildistamiseks… Praegusel hetkel see puudub ja mina ei suuda halvas valguses koledal taustal pilte teha. Peate kannatama :D

Jan 012020
 

Imelist uut aastat, kallid sõbrad!

Lubasin endale, et hakkan sel aastal jälle regulaarselt kirjutama. Sest hea on mäletada.

2020, mu sõbrad, tuleb tõeliselt maagiline aasta. Peaeesmärk on olla õnnelik ja nautida elu – nii pisikesi kui suuri asju. Kolida kohe aasta alguses oma unistuste koju ja nautida igat hetke seda sisse seades. Veeta kvaliteetaega kaaslase ja laste, kasside ja sõpradega. Käia jõusaalis, joosta, sõita jalgrattaga. Panna koos perega paika ühised reeglid, et kõigil oleks võrdselt kohustusi ja kodus hea olla. Viia kohustused miinimumini. Puhata, reisida, puslesid panna, lugeda.

Lugemisrindel algas eelmine aasta paljutõotavalt, aga aasta teises pooles oli stressi nii palju, et liiga tihti sai õhtul raamatute nautimise asemel internetis surfatud. Päästsin jõulupuhkuse ajal, mis päästa andis – aasta lõppskooriks jäi 44 raamatut ja 13 789 lehekülge. Nii saigi läbi esimene täisaasta Goodreadsi tänuliku kasutajana.

Nii mitmedki sõbrad inspireerisid mind aasta lõpus oma raamatukokkuvõtetega – tšau, Gea, Liis, Kessu ja Minna! Seega kuulutasin 2020 stressivabaks lugemisaastaks :) Püstitasin endale eesmärgiks lugeda 100+ raamatut ja 30 000+ lehekülge. Ennast tundes on see täiesti reaalne eesmärk.

Selle hunniku vedasin üleeile raamatukogust koju, algus on tehtud :)

Tahaksin sel aastal palju rohkem kirjutada, aga tahab veel läbi mõtlemist, kuhu ja mida :) Et blogimisega jälle sina peale saada, katsun alustuseks igal õhtul lihtsalt väikese päevakokkuvõtte kirjutada. Ei miskit põnevat seega, aga kuidagi tuleb ju uuesti harjuda.

Tänane päev möödus mõnusalt stressivabalt ja puhates, just nagu eesmärk oligi. Magasime mõnuga ja kaua, ärkasin peale kümmet. Lugesin läbi Le Rhino teise osa (ohh… imeliselt soe, nunnu ja naljakas, soovitan soojalt kõigile – tahaks sellest mingi hetk pikemalt kirjutada, aga täna ei jaksa). Asjalik olin minimaalselt – käisin pesus, koristasin veidi, aitasin kaaslasel puid tuppa tuua ja süüa teha… Saatsime panka kodulaenu taotluse (pikem jutt, aga ka kunagi hiljem). Tellisin netist ära paar vajalikku asja, saatsin päringu kolmanda asja tarneaja kohta – nii lihtne ja kiire, aga ometi olin seda miskipärast kuu aega edasi lükanud. Lasime masinaga üksteisel juukseid lühemaks. Lapsed olid päeval isaga, saime rahulikult omas tempos toimetada – õhtu koos lastega oli ka suuremalt jaolt mõnusalt rahulik. Õhtusöögiks sõime imemaitsvat ahjukana riisi ja salatiga… Magustoiduks eilsest ülejäänud kringel… Mmm.

Nüüd järgmine raamat, tee ja kassid.

Ma olen nii ütlemata tänulik, kõige ja kõigi eest. Elu on imeline!

Feb 102019
 

Kas teate, kui mitu inimest on juba ette heitnud, et ma üldse ei blogi? Kas teate, kuidas ma tahaks blogida, aga alati on midagi vajalikumat või lihtsalt mõnusamat teha? Kas teate, kui keeruline on valida, MILLEST blogida, kui oled lõpuks näpistanud ühel õhtul lugemise aja arvelt selle tunnikese, et blogisse siiski midagi üles saaks?

Nii palju pilte on veel näidata ja nii mitmel teemal tahaks kirjutada, aga kuna täna jõuan ainult pisut, siis otsustasin, et jagan lihtsalt hetki möödunud 1,5 kuust. Igapäevaelu. Võrratult tavaline, stabiilne ja mõnus.

Aga viimase kuu märksõna ongi vist eelkõige raamatud.

See lõik sai üles pildistatud “Minu Viinist”. Naersin südamest.

Üks jõulupuhkuse hilisõhtune söömaaeg :)

Poiss sai jõuludeks Carcassonne’i. Täiesti võrratu lauamäng, piisavalt põnev kogu perele.

Sai lastega Apollost nuputamist valitud… Ja siis nõudis Plika ristsõnu ka.

Kogemata valis ta Ripsiku asemel Miniristiku, nii et täiskasvanud said ühe endale :P

Te ei kujuta üldse ette, kui ogaralt palju rõõmu valmistab mulle see, et ma saan kellegagi koos lugeda.

Leia pildilt kass :P

Ühel õhtul sai korralik kõdistamismaraton maha peetud. Ma hoidsin targu veidi eemale ja võtsin endale fotograafi rolli :D

Tavaliselt loeme kahekesi, aga tol õhtul pressis Plika ka ennast meie vahele. Pluss noh, kassid.

Ja sel nädalavahetusel võtsin üle hiiglama pika aja pusle ette…

Ja nii ongi.

Igapäev. Töö, kodused toimetused, lapsed, kassid, kaaslane.

Loen raamatuid. Joon teed. Käin trennis. Tantsutrennis ja jõusaalis ja eile oli Hardcore Saturday ja…

Vahel on sõbrad-tuttavad-sulelised. Tallinnas on paar korda käidud, Kaidi-Annika jõuavad vahel külla, Liisiga joome vahel veini, nädalavahetusel jõudis koguni Virge külla.

No ja siis käisin reedel ja laupäeval teatris (tänks, Virge!), lähen homme kinno, neljapäeval jälle teatrisse…

Kogu aeg nii tihe kava ei ole, aga näe, nüüd juhtus nii.

Nii et ärge siis imestage, et mul ei ole aega blogida. Elu on lihtsalt liiga mõnus :)

Aga ma luban, et ma ikka katsun siia tihemini sattuda. Sest kui on mõnus, siis tahaks ju jagada.

Tahaks kirjutada pikemalt sellest, kuidas ma ise ka ei usu, et ma jõusaalis käin ja seda naudin, jätta märgid maha kõigist toredatest kokkusaamistest sõpradega, jagada rohkem kassipilte ja mõtiskleda elu üle. Eks näis, millal tegudeni jõuan :) Vahel kirjutan peaski blogipostitusi :) Lootust ühesõnaga on.

Dec 242018
 

Ma ei mäleta, misasi see õige jõulutunne üldse on, aga asjaolusid arvestades on olnud tõesti ootamatult meeldiv detsember :)

Mul on puhkus. PUHKUS! See oli nii naljakas, kuni viimase tööpäevani oli graafik nii tihe, et jaksasin mõelda vaid tükikaupa: täna see, homme see, ülehomme see, need asjad tuleb enne puhkust veel ära teha…

Ööl vastu kolmapäeva ja neljapäeva olin üleval ühe-poole kaheni, et kalendrid valmis saada. Neljapäeva õhtul oli üks tööalane jõuluõhtusöök, ma siiralt imestasin, et sinna magama ei jäänud, õnneks oli täitsa tore õhtu. Reedel oli tööl kolleegidega jõululõuna, enne ja pärast seda oli vaja kõik töö ka tehtud saada. Ütleme nii, et ma olin üks viimaseid lahkujaid.

Ja siis ei jõudnud tükk aega üldse kohale, et nüüd ongi puhkus. Et nüüd ongi kõik need kohustused ja käimised ja üritused ühel pool ning järgmised poolteist nädalat ei pea mitte midagi asjalikku tegema. Tühjaks pigistatud sidruni tunne oli. Õhtusöögiks ostsin Kanpolist ahjukana, sest kokata ei jaksanud. Pärast laste magama panemist vaatasime Klassikokkutulekut, aga ma jäin poole peal nii uniseks, et tukkusin kaisus ega jaksanud jälgida. No ma olen seda näinud nagunii, saigi vaatamiseks võetud eelkõige sellepärast, et üks teine ei olnud :)

Laupäeval ärkasime ka liiga vara. Oleks ju võinud kauem magada, aga tööpäevade varajase ärkamise rutiin… Pool seitse muidugi ei tõusnud, aga kaheksa läbi oli vist uni juba suhteliselt läinud.

Hommik venis sellegipoolest mõnusalt, nii et hommikusöögini jõudsime kell üks :P Turgatas pähe, et mul on olemas PEAAEGU kõik vajalik inglise hommikusöögi jaoks, puudu vaid seened ja sai. Plika oli nõus poodi minema :) Tõi mulle Selverist šampinjonid ja ciabatta kenasti kohale.

Mulle muidugi laua ääres kohta ei jagunud…

Laupäevane kõige olulisem plaan oli jõuda raamatukokku ja 45 minutit enne sulgemist me isegi jõudsime. Enne jõulupuhkust on vaja ikka lugemist varuda :P

Mul oli lootus, et Poiss endale midagi ilukirjanduslikku leiab, aga ta vedas koju vähemalt viis Minecrafti raamatut :D Plika küsis raamatukoguhoidjalt soovitusi kassiraamatute suhtes ja ühe laenutas ka… Aga ma ei mäleta, mis see oli :D

Mina jätkasin aastatepikkust traditsiooni saada jõulupuhkuse ajal järjele Minu-sarjaga. Panin ennast seitsmele uuemale raamatule järjekorda, kolm neist sain enne jõule kätte ka. Laupäeval tõin viimase ära ja mõtlesin, et tahaks ikkagi midagi veel.

Uurisin tükk aega põnevike riiulit ning otsustasin, et ei laenuta ühtki raamatut, mis on tõlgitud inglise keelest, liiga tugev harjumus on neid originaalkeeles lugeda. Seega vaatasin võõrapärase nimega autoreid, googeldasin veits ja tõin lõpuks koju ühe trioloogia kaks esimest osa (kolmandat polnud tol hetkel kohal), mille tegevus toimub Stockholmis. Netist kiirelt uuritu põhjal tundus, et väga kiidetakse, raamatu tagakaane kokkuvõte tundus ka piisavalt põnev. Ma küll ei tea, millal ma lugemiseni jõuan, seni on kogu aeg muud asjatamist olnud…

Ma küll ei kavatsenud uue aasta lubadusi anda, aga kaaslane mõjutas mind endale (või siis talle, haha) lubama, et märgin kõik oma loetud raamatud nüüdsest GoodReadsi. Ma millalgi sel aastal liitusin, aga ei viitsinud seal ikkagi midagi teha :)

Vanasti ennemuistsel ajal pidasin loetud raamatute kohta Exceli tabelit, aga see oli tõesti 10+ aastat tagasi. Ma ei teagi, miks vahepeal pole üldse midagi üles märkinud. Nii et see on üks hea lubadus ja katsun täita.

Aga mul tekkis küsimus, et kui tegu on eesti keelde tõlgitud välismaa autori raamatutega, siis kas ma peaks pigem originaali üles otsima või on eestikeelne variant eraldi üleval? Kuidas seal üldiselt kombeks on?

/ – – – /

Esimest korda siin elatud kaheksa aasta jooksul polnud mul plaanis üldse kuuske tuua. Ma olen koduga pahuksis ja tundus liigne jauramine, arvestades, et elutuba on kogu aeg nagu sõjatander ja ma ei veeda seal üldse aega.

Mõtlesin ainult, et võiks kuskilt kuuseoksi skoorida, saaks kuuselõhna ja natuke jõulutunnet. No ja siis oli mõte laupäeval metsa minna, aga teatud noormehe tujude tulemusena jäime selle käiguga liiga hilja peale (seda arvestades oli raamatukokku jõudminegi töövõit :D).

Leppisin olukorraga ja arvasin, et eks pühapäeval on ka veel aega, võib siis katsuda metsa jõuda – või vähemalt turule… Aga saatuse tahtel tuli mulle ikkagi koju kätte terve kuusk. Annika ütles, et tal on üks kõverik üle ja võin selle endale saada. Tõi laupäeva õhtul ära.

Sellega seoses sai ikkagi elutuba ülehelikiirusel korda tehtud. Ja ära lõigatud okstest sain teistesse tubadesse ka veidike jõuluhõngu. Nii et ootamatult jõuluseks kiskus see värk siin. Mis on iseenesest äraütlemata tore.

Laupäeva õhtul jõudsime isegi kesklinna viimast valgusetendust vaatama. Ma ei osanud sellest midagi oodata ega eeldada, aga täitsa tore oli. Lastele ka meeldis. Kuradi kuradi külm oli muidugi – hoolimata sellest, et soojendaja oli olemas – üle kümne minuti poleks väga jaksanud.

Ma ise pilti ei teinud, aga mälestuse mõttes võtsin ühe tuttava tehtud pildi FB-st:

Oo, ja me käisime laupäeva õhtul peol! Tükk aega oli juba jutt, et tahaks välja ja tantsima, aga Pärnu üritused, teadagi… Tempel ja jõulupunk kõlas täpselt sedamoodi, et võiks. Ja väga mõnus oli natuke “tukka loopida”. Üritus lõppes viisakalt vara ka, nii et juba kolmest jõudsime koju voodisse nagu vanainimestele kohane ja tänu sellele terve järgmine päev raisku ei läinudki :D

…ainult esimene pool päevast… :D

Voodist välja saime pühapäeval alles pärast lõunat ja hommikusöögini jõudsime mu mäletamist mööda kuskil kolme paiku :D Õigemini, esimene hommikukohv voodis oli ikka juba enne lõunat, seniseid advenditraditsioone eirates küll ilma piparkookideta, sest magusaisu polnud, sai hoopis kapist pakk krõpsu otsitud, sest mulle meeldib kohvi kõrvale midagi näkitseda… Aga jah, hommikune dušš ja “päris” hommikusöök… Kella kahe-kolme paiku ilmselt, mitte enne.

Minu pühapäevane evil masterplan oli see, et saatsin kaaslase autoga omi asju ajama ja jäin ise kodusoojust nautima. Kuna mul autot polnud, ei pidanud ma seda ka puhastama, samuti ei pidanud ise välja minema, vaid sain esitada tellimusi stiilis “kui õhtul tagasi jõuad, too palun rull pakkepaberit ja tomateid” :D

Mõtlesin, et ei viitsi küll midagi asjalikku teha, lebotan voodis ja loen raamatut või alustan mõnd puslet, aga ikka juhtus kuidagi nii, et hoopis toimetasin kõik need tunnid, mil üksi olin, isegi blogimiseni ei jõudnud. Igasugused vajalikud pisiasjad said see-eest ära tehtud – sätitud, kaunistatud ja koristatud ehk kodu natuke veel mõnusamaks.

Jõulupuhkuse ajaks plaanitud filmide nimekiri, näha küll vist midagi pole :D Ja ühtki mu traditsioonilist jõulufilmi seal ka kirjas pole. Nii et lisaks raamatutele ja pusledele peab filmid ka puhkuse päevakavasse mahutama :P

Eile õhtul oli plaanis tomatisuppi teha, aga kasutasin hoopis juhust, et lapsed käisid Eksabikaasaga Sushi Kingis ja lasin endale ka sushi koju tuua… Üks ajas mulle just paar päeva tagasi isu peale :P

Ja sel ajal, kui lapsed vannis olid, jõudsin isegi kingitused ära pakkida.

Täna, ametliku puhkuse esimesel hommikul, JÕULULAUPÄEVAL, oli äratus kell kuradima pool kaheksa. Tavaliselt ärkame minu äratuse peale, aga nagu ma eile õhtul väga konkreetselt ütlesin: MINA äratust ei pane puhkuse ajal :D Sellegipoolest oli vaja üks Tallinna bussile viia… Nii et see üks pani ka äratuse :P Ta oleks tegelikult pidanud juba eelmisel õhtul minema, aga ei saanud, oli vaja selle asemel minuga šampust juua :D

Tegelikult oli täitsa mõnus. Sain kohe hommikul tule pliidi alla teha – luksus, mida tööpäeva hommikutel pole. Ja äratus oli siiski tavapärasest tund aega hilisem. Väljumine samuti.

Ja õues oli imeline talve võlumaa…

Tagasi koju jõudes oli perekondlik kassisilitamismaraton:

Pärast mõningast (loe: mõnetunnist :D) veenmist õnnestus lapsed kelgutama saata…

…nii et nüüd on mul ometigi see hetk, kus kõik vajalik on tehtud, keegi ei sega, saan voodis vedeleda ja blogida :D

Ühesõnaga päris mõnus jõululaupäev, senini :) Nii palju asjalik võiks muidugi olla, et õhtuks mõned piparkoogid küpsetada, lubasin ema juurde kaasa võtta… Samas, mingi varu veel on alles, äkki piisab nendestki?

Äkki täna on see päev, kus ma lõpuks ka lugemise ja pusle kokku panemiseni jõuan?

Jõulupuhkus on üks imeline asi, ütlen ma teile. Eriti nii kohustustevaba, nagu mul sel aastal.

Ja ma olen tõesõna väga-väga tänulik selle eest, mida postituse alguses juba mainisin – et detsember ootamatult nii meeldivaks kujunes. Nagu nad räägivad, jõulud on jagamise aeg… Ma ütlen ausalt, väga tore on hetkel kõiki neid elu pisikesi momente kellegagi jagada.

Aga nüüd on aeg teiseks hommikusöögiks :D

EDIT: Või siis pigem lõunasöögiks. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle pakub üksi olles suurt naudingut kapist suvalisi toidujääke eest ära kokata. Ehk siis keerasin kokku mingist päevast üle jäänud riisi, terve igaviku sügavkülmas seisnud herned, pudelipõhjast viimase magusa tšillikastme… Lisaks üks muna. Ja nii laisk olin, et salatit ei viitsinud kaussi teha õliga, lihtsalt viskasin rukola ja tomatid taldrikusse :P

Dec 202018
 

Ma juba pikalt katsun blogimise lainele tagasi saada, aga edusammud on visad…

Viimasel ajal olen üritanud pisut enam pisikesi hetki pildile jäädvustada – kui kirjutamiseks aega ei jagu, jäävad vähemalt pildid mälestuseks. Ja nende jagamine omakorda motiveerib kirjutama ka.

Möödunud nädalavahetus oli mul üle pika aja suuremas osas lastevaba – reedel nad läksid ja pühapäeval tulid. No ikka väga-väga mõnus oli olla TÄIELIKULT ebaproduktiivne. Ja sinna sekka pisut produktiivne ka :)

Reedeõhtune vaikelu blogimise ja kassidega. Õhtu päädis küll sellega, et ma sõitsin keset ööd GPSi abiga minu jaoks täiesti tundmatusse kohta metsa vahele, et kaine rooli teenust pakkuda… Ma tavaliselt ei tee selliseid asju… Aga üks kord on alati esimene :D

Laupäev oli mõnusalt laisk ja ebaproduktiivne. No umbes stiilis hommikukohv kell 11 voodis, seejärel veel mõned tunnid magamist, siis järgmine hommikukohv ja hommikusöök, siis oli vist mõte asjalikuks hakata, aga magasime veel natuke, lõpuks läks mul õhtul viie-kuue paiku lõplikult uni ära ja kaaslase ärkamist oodates tekkis ootamatult päeva produktiivne osa.

Kütsin ja koristasin ja küürisin tunnikese või kaks… Mul on siin viimasel ajal pidev motivatsioonikriis, sest koju jõudes on õhtuti alati nii külm ja enamasti ka sassis, see võtab igasuguse tegutsemistahte ära. Laupäev oli esimene kord üle pika aja, kui ma neid rutiinseid kodutöid rõõmuga tegin.

No ja õhtul jõudsime lõpuks välja ka. Oli kavatsus minna paari kindlat asja ostma… See plaan kuidagi eskaleerus, nii et sai Kaubamajaka jõululaadal erinevaid õunamahlu maitstud (ja üks ka koju toodud, rabarber, nom) ning kolmest erinevast toidupoest kuus erinevat õlut ostetud, et neid degusteerida. Tegelikult me läksime veini ostma ja ostsime ka, aga see on siiani alles… :D

No ja kuna terve päev sai maha magatud, siis õhtul uni just kõige varem ei tulnud, üle hiiglama pika aja sai arvuti suure ekraani taha ühendatud, et filmiõhtut korralikult nautida.

Kolmas advent algas hommikukohvi ja piparkookidega voodis. Igati adekvaatne.

Pühapäev möödus mul suurema produktiivsuseta – kui ma kaaslase lõpuks pärastlõunal koju tagasi viisin, et tema saaks ka produktiivne olla, käisin emal külas ja oligi pool päeva läinud. No vähemalt kaks masinatäit pesu pesin, nii et midagi kasulikku sai ikka tehtud.

Päeva tipphetk oli aga kahtlemata see, kui ma keerasin  täiesti juhuslikult kokku üsna suurepärase oalasanje. Kui tavaliselt suhtuvad lapsed millessegi vähekenegi ebatavalisse suure kahtlusega, siis seekord õhati ainult “Lõhnab niiii hästi!” – kõik sõid ja keegi ei vigisenud. Win!

Selle kulinaarse katsetuse taga oli puhas laiskus – ma ei viitsinud minna poodi hakkliha ostma, aga tahtsin sellegipoolest pooliku paki lasanjeplaate kapist eest ära saada – vähevõitu neid oli, jagus ainult kaheks kihiks, aga sellest täitsa piisas. Sibul + küüslauk + riivitud porgand + 2 pakki tomatipastat + 2 purki ube moodustasid täitsa adekvaatse koguse kolmeks kihiks möginaks. Valge kaste jäi lihtsalt ära :D Peale läks juust nagu ikka. Üllatavalt hästi tuli välja, ühesõnaga. Vahel veab :)

No ja ei oleks adventi ilma piparkookide küpsetamiseta (hommikul said viimased ära söödud). Ma ise ei viitsinud, pool päeva seebitasin Plikat, et tema seda teeks… Ta kogu aeg lubas, aga tegudeni ei jõudnud – õhtul kell kaheksa, kui vannis oli käidud ja õhtusöök söödud, arvas, et nüüd on juba liiga hilja. Ma arvasin, et ega ei ole ju, natuke ikka jõuab :D

Hea, et on lapstööjõudu, keda ära kasutada, kui piparkookide söömise isu on, aga viitsimist küpsetada mitte :P

Esmaspäev oli “Las MEES riietab sind” päev.

Hommikune kurtmine riidekapi juurest:

Tema: “Kas ma pean nüüd hakkama neid kokku sobitama või?”
Mina: “No sa võid alati lihtsama vastupanu teed minna ja kleidi valida”

Sukkadega polnud pikka valimist, kollane hakkas teiste seast kõige paremini silma :D Ja oluline detail, mida pole pildilt näha, on muidugi kõrvarõngad. Need olid kollased linnukesed. Ehk igati adekvaatne valik, ma olen täpselt sedasama komplekti varem korduvalt kandnud.

Ja esmaspäeva õhtu oli kinoõhtu… Aga sellest ma juba kirjutasin.

Lõpetuseks pildike meie kontori “jõulupuust”. Oleks pidanud hämaras tegema, oleks efektsem olnud. Pilti tegema ajendasid maha liuelnud kollased lehed. Sügisene jõulumoment.

Dec 152018
 

Need kassid siin lähevad täiesti üle käte… Ülbikud on!

Sellest ei tasu rääkidagi, et kohe, kui maha istud, ronivad sülle:

Aga niipea, kui ÜHEKS HETKEKS toolilt püsti tõusta, avaneb tagasi tulles raudselt selline vaatepilt:

…no ja siis ei jää muud üle, kui kass jälle eest ära tõsta, aga vaadake seda ülbet nägu!

Kohutav korralagedus :D

Dec 072018
 

Töönädal algas ja lõppes kooli advendilaadaks valmistumise tähe all. Esmaspäeval käisin tähekesi voltimas, täna kooli kaunistamas…

Eile õhtul küpsetasime piparkooke. Kassid olid kõik abiks… Magasid köögis ja olid nunnud. Vahepeal jälgisid hoolega toimuvat. Vahepeal läksid piparkoogitaignast pöördesse ka :P

Stiilinäiteid tänaõhtuse kaunistustiimi tööst:

Õhtul koolist tulles olin väsimusest täitsa sooda (ja mina lahkusin juba pool kaheksa, kangemad lõpetasid seal peale ühtteist – ma ei tea, kuidas nad jaksasid…). Läksin tee peale jäävasse poodi, et glasuuri osta, aga kuna ma seal muidu pea kunagi ei käi, oli paigutus võõras ja ei suutnud kuidagi leida. Seisin juhmi näoga keset poodi ja kurtsin chatis sõbrale, et kangesti tahaks jonnida. Glasuur oli muidugi nina all, ma olin lihtsalt pime, pidin müüjalt abi küsima :D Söögi suhtes ei suutnudki miskit välja mõelda, nii et tulin koju ära ja lükkasin Rimi pitsa ahju.

Õnneks väike puhkepaus pitsa ja kohviga laadis nii palju, et jaksasin piparkoogid ära kaunistada, pakkida ning kappi peita – et kassid neile öösel 1:0 ei teeks ja oleks ikka homme midagi kaasa võtta :D

Mõned piparkoogid said ikka isiklikuks tarbimiseks ka :P

Lapsed küpsetasid Eksabikaasa juures homsesse kohvikusse vahvleid ja jõudsid ka koju alles kell üksteist. Mina valmistusin lisaks piparkookide kaunistamisele soolaste ampsude meisterdamiseks, need teen küll alles homme hommikul valmis… Ja nende kaunistamiseks unustasin küll kraami osta, nii et tuleb homme hommikul veel poodi jõuda…

Aga hommik on kindlasti õhtust targem :P

Dec 022018
 

Päkapikukraami oli õnneks meeles õigeaegselt soetada, tänu tööl lõunalauas aset leidnud vestlusele, aga mõtted on igal pool mujal kui jõuludel, seega tabas mind tänane advent pisut ootamatult. Otsustasin, et kõik on siiski kontrolli all – Plika oli eile piparkooke küpsetanud, mandariinid olid olemas, küünla panin põlema, jõululaulud panin mängima…

Inimesed mu ümber olid toredad ja kassid nunnud.

Pesu sai pestud, kodust koristasin suurema läbu enam-vähem ära, õhtul meisterdasime Plikaga lumehelbekesi ka. Tervelt ühe saime kumbki valmis :D

Ei saaks öelda, et nüüd mingi räige jõulutunne oleks, aga oli üks täitsa mõnus tsipakene jõuluhõnguline päev.

Ja rohkem ju polegi vaja?