Jun 192018
 

Hoolimata kassi sabotaažist suutsin enne keskööd ära lõpetada :P Puudu ongi ainult üks tükk. Tea, kas peaks minema seda Uuskasutuskeskusest küsima? :D

Tavaliselt teen hilisõhtul lõpetades foto valmis puslest hommikul päevavalguses, aga seekord oli vaja postitus ENNE KESKÖÖD üles saada :D

Jun 102018
 

Ma jäin eile mõttesse, et huvitav, kas KEDAGI ÜLDSE huvitavad need (poolikute) puslede pildid? :D Mitte et seal mingit vahet oleks, ma blogin ikka täpselt samamoodi edasi, sest minu jaoks on see rõõm ja killukesed igapäevaelust, mida on kunagi hiljem mõnus meenutada. Aga teiste jaoks vist üsna rändom…

Noh, reeglina on pusled vaheldumisi kassiga ja KASSID meeldivad ju ometi kõigile :P

500tk pusled on tõesti paari tunni meelelahutus. Mul pole nende vastu tegelikult midagi, saab nokitseda piisavalt, nii et ostan teinekordki, kui mõni ilus pilt teise ringi poes ette satub. Toda Ravensburgeri oma panin kokku konkreetselt alla kahe tunni, no oli ka eriti lihtne. Pool kuus alustasin, veerand kaheksa oli valmis.

Kohe, kui see sai valmis, alustasin koomiksipildiga. Seda tuli isegi Soomlane panema, nii et nokitsesime kahekesi. Kuna vahepeal oli meil paar tundi külaline, jäi pusle veidikeseks ootele, aga enne magama minekut panime ikka lõpuni.

Mul on väga hea meel, et ma selle ikka ära osta otsustasin – olin kõhkleval seisukohal, määravaks sai hind. Aga nagu öeldud, sellised pildid on mõnusad selgete piirjoontega ja see pilt ise on ka igati pull. Nii tore, kui vahel lihtsalt satuvad head pusled ette. Teise ringi poodides on see ju alati õnnemäng…

Anu kommenteeris varasema postituse all, et ta on näinud teise ringi poodides palju ilusaid puslesid, aga pole julgenud osta, sest ei tea, kas kõik tükid on olemas. Mina seda tõesti ei karda. Ühe korra võin ju kokku panna ja kui tuleb tõesti välja, et midagi on puudu, siis annan lihtsalt ära. Need on ju nii odavad! Ja kokku panemise rõõm jääb ikka, isegi kui tuleb lõpuks välja, et mõned tükid puudu.

Õnneks on mul väga head kogemused – ei tule meelde rohkem puuduvate tükkidega puslesid kui üks Norra ajast (mäletan täpselt, et tolles teise ringi poes olid osad tükid lahtiselt riiulis ja lootsin, et saan tagasi minna ja äkki leian üles, aga me ei läinudki sinna rohkem) ning nüüd üks, mille Soomlane ostis – hiljem avastasin, et puslekarbi kaanele oli kahe puuduva tüki kohale isegi ristid tõmmatud. Kuna see polnud ka kuigi hea pilt, siis annan rahuliku südamega ära.

Norrast sai õige palju teise ringi puslesid ostetud ja ega ma enam ei mäleta, milline neist see puuduva tükiga oli (ehkki arvan, et blogis on sellest tõenäoliselt pilt olemas) – plaanis on kõigile kodustele pusledele “ring peale teha” ja otsustada, kas soovin need alles jätta või ei. Mul on juba päris mitu puslet ära andmise kuhja rännanud. Kui mõni tükk puudu on või kokku panemist erinevatel põhjustel piisavalt ei naudi, siis las minna, et uued ja paremad saaksid tulla :)

Jun 092018
 

Oeh, tänane aktus oli jälle niiii tore. Lühike ja mõnus. Nii ilusad laulud olid. Ja seekord oli koori saateks (vist) lapsevanematest bänd, mis tegi kõik seaded kuidagi eriti mõnusaks. Mulle tundub, et need koolipeod lähevad muudkui paremaks :)

Kes tahab meeleolumuusikat, siis mu kaks suurimat lemmikut olid Tulgu tuuled ja Iga ilmaga – valisin mõlemad Youtube’ist ka laste esituses, et võimalikult sarnast tunnet edasi anda.

Nagu ma olen ka varem maininud, kasvasin mina selle kooliga kokku just viimasel õppeaastal. Kui Plika kooli läks, oli mu elus parasjagu nii palju muud teoksil, et kogu energia kulus sinna. Kooli juhataja oli toona teine, minu jaoks kaugem inimene. Ja Plika on rahulik ning rõõmus musterlaps, kellega koolis kunagi muret pole, seega polnud mul ei soovi, jaksu ega vajadust koolieluga väga lähedast tutvust teha.

Aga siis tuli uus õppeaasta uue juhatajaga ning kooliteed alustas ülielav Poiss, kelle puhul ma olin küll mures, kas ta ikka on kooliküps ja kuidas ta oma elava iseloomuga kollektiivis hakkama saab – koolielu on ju siiski tunduvalt enam struktureeritud kui lasteaed. Waldorfkool arvestab isegi maksimaalselt laste vajadustega, et nad saaksid ennast piisavalt liigutada jne, aga ikkagi on koolis rohkem vaikselt olemist ja laua taga istumist :)

Poisi õpetaja, ma ei väsi kiitmast, on lihtsalt fantastiline. Ta jõuab jälgida, ta oskab ja tahab aru saada – milline on iga laps, mis paneb teda nii käituma, kuidas saab teda kõige paremini tööle panna. Tema jaoks ei ole Poisi elav loomus probleem, vaid osa temast, mis tulebki klassiga kokku sobitada ja kollektiivis tööle panna. See on lihtsalt nii imeline, ma ei saa aru, KUIDAS ta jõuab kõiki neid lapsi tundma õppida, nendega individuaalselt tegeleda, vanematele tagasisidet anda. Teate, kui mitu korda ta on mulle mõnel õhtul helistanud, et jagada vahvat seika päevast, mingit Poisi mõnusat ütlemist? Ja kui on mõni suurem mure, siis ka sellest kuulen, et saaksin kodus Poisiga ise rääkida. No lihtsalt super.

Nii et Poisi jaoks on waldorfkool nii õige valik, kui üldse olla saab. Ta saab seal olla tema ise ja areneda vastavalt oma võimetele.

Plikale on waldorfkool samuti suurepärane valik, tema iseloomust tulenevalt aga hoopis teise nurga alt. Olles vaikne ja korralik, võiks ta jääda suuremas klassikollektiivis lihtsalt tähelepanuta. Ta on aga samas kohati ka veidi ebakindel, seega on talle suureks abiks õpetaja poolne märkamine ja julgustamine, positiivne tagasiside – ja tundub, et seda saab ta küllaga. Mis siis, et ka nende klassis läheb peamine aur üliaktiivsete poiste peale :)

Igatahes, olles täna jälle emotsionaalselt nii kooli lainel, nii vaimustunud waldorfkoolist ja nii tänulik selle eest, et mu lapsed saavad seal käia ja NII ÄGEDALT õppida – otsustasin, et pildistan üles laste koolitöid ja vihikuid, mille kohta tean, et Alice ammu ootab…

Alguse sai kõik üldse sellest, et ma vaimustusin aasta lõpu tunnistustest, mis on ühes eelmises postituses parooli all – soovitan kõigil, kel vähegi huvi, mismoodi waldorfkoolis asju tehakse, seda lugeda. Sealt hakkasin edasi mõtlema, et mul on ju nii palju kraami veel, mida tahaks jagada…

Ühesõnaga… Mul ootab üles panemist ligi sada pilti laste kahe peale kokku kolme aasta koolimaterjalist. Kõik pildid on tehtud, aga pole jõudnud neid veel mõõtu lõigata ja ega täna ei jaksa ka, nädalavahetusel ilmselt. Teen kolm postitust – iga aasta kohta ühe ehk siis Poisi esimese ning Plika esimese ja teise klassi materjal.

Selle postituse lõpetuseks panen aga mõned üldised pildid.

Iga õppeaasta lõpus saavad lapsevanemad pika kirjeldava tunnistuse, lapsed tunnistussalmi. Plika esimese klassi oma jäi üles pildistamata, siin on selle aasta omad. Poisi luuletus on mu meelest eriti naelapea pihta, läheb tema iseloomuga väga hästi kokku :P

Waldorflapsukeste pinalid pärast kooliaasta lõppu. Esimeses klassis on spetsiaalne riidest pinal pulk- ja klotskriitide jaoks (ainult nendega esimesel aastal tööd tehaksegi, maalimise tarbed muidugi lisaks), mis tuleb kas ise õmmelda või, kui õnne on, on mõni usin vanaema neid rohkem müügiks õmmelnud. Ma olin pisarateni tänulik, et pääsesin €5 väljaminekuga ja ei pidanud ise jaurama hakkama :P Teises klassis tulid lisaks pliiatsid ja võis tavalise pinali kasutusse võtta:

Waldorfkooli lapsukeste käsitöötunnis tehtud tööd. Vasakul Poisi kootud flöödikott, pall ja… Pael :P Keskel Plika teises klassis heegeldatud kott ja näpunukk. Paremal Plika esimeses klassis kootud flöödikott, kass, part ja pall. Ja alles hiljem tuli meelde, et emadepäeva kingituseks sain Poisilt vilditud prossi, Plikalt heegeldatud käevõru… Need võite mõtteliselt siia lisada :P

Esimeses klassis päevikut polnudki, teises klassis juba on… Aga muidugi mitte traditsiooniline. Kõik ise :) Lapsevanematele tehti ülesanne leida A5 valgete lehtedega kaustik ja edasine oli juba laste enda teha.

Lõpetuseks üks waldorfkass :P Aitas kah kooliasju sorteerida.

Jun 082018
 

Loodus tühja kohta ei salli ehk kui puslelaud pühapäeval ajutiselt tühi oli :P

Pühapäevast teisipäevani panin seda puslet:

Millest, tuli välja, oli puudu 31 tükki. Appi, kui ärritav! Aga noh, see pole minu oma, nii et pole vahet :)

Ja kolmapäeva ning neljapäeva õhtud veetsin selle pusle seltsis. Multikapilte on hea lihtne kokku panna, selged piirjooned ja nii edasi. Ma pole küll suurem asi Disney fänn, aga taas kord, laenatud pusle, üheks korraks sobis küll. Panoraam oli lahe :)

Täna on üle pika aja selline eriline päev, kus ühtki puslet pooleli pole ja alustada ka ei kavatse. Aga homme, kardan, läheb asi jälle käest ära :D

Jun 032018
 

Äärmiselt kiired kaks nädalat on lõpuks ometi möödas. Asendasin puhkusel olevat kolleegi ja sõna otseses mõttes uppusin töösse. Enda koormus oli õnneks väike, aga tema oma selle eest… Nojah, ütleme, et mul on nüüd posu ületunde. Aga kogemus oli muidugi super, hakkama sain üsna adekvaatselt ja nüüd saab jälle hinge tõmmata, loodetavasti :P

Ligi neli kuud hiljem olen hakanud hommikul kaheksaks tööle minemisega lõpuks harjuma. Eks suurt rolli mängib ka see, et ilmad on soojad, nii et kütta pole vaja, seega hommikuti on kodus vähem teha – samuti see, et nii vara läheb valgeks ja on lihtsam ärgata. Aga siiski on oluline osa ka selles, et ilmselt on mu organism lõpuks ometi varajasema elukorraldusega harjunud. Olen suutnud ennast võõrutada pool tundi äratuse edasi lükkamisest ja voodis unelemisest – 6.50 on äratus, ÜHE korra luban endale selle edasi lükkamist, aga kell seitse tõusen kindlalt üles.

Varem oli mu äratus täpselt kell seitse. Lükkasin seda tavaliselt edasi kuni poole kaheksani, siis äratasin lapsed, saatsin nad kooli, kella kaheksast alates nautisin pikki mõnusaid koduseid hommikuid ja üksindust. Sain koristada, duši all käia, rahulikult hommikust süüa ja selle kõrvale blogisid lugeda, et siis kümneks tööle minna. Nüüd on kõigeks vähem kui tund, mis tähendab, et ma katsun õhtul kõik korda teha, hommikul toimetan minimaalselt, söömiseks ei jää kunagi üle 5-10 minuti ja tööle jään ikka iga päev viis minutit hiljaks. Õnneks meil ei aeta juuksekarva pooleks, nii et see väike hilinemine on ok.

Tööpäeva lõpetan kuue asemel poole viiest, nii et õhtuti on sellevõrra rohkem aega… Ja uni tuleb varem, sageli juba üheteistkümnest – keskööni võin veel vahel üleval olla, ilma et sellest suuremat jama tuleks, aga üheni üleval olemine annab juba järgmisel hommikul ärkamisel valusalt tunda. Ühesõnaga mul on nüüd kindlasti tervislikum graafik – puhkavat keha ju kõige paremini alates õhtul kella kümnest, nii et varasem tihe ühe-kaheni üleval olemine ei olnud kindlasti mitte kasulik. Nii ma ennast lohutan, kui igatsen varasemaid pikki öösse venivaid õhtuid, mil laste uneajal sai rahulikult oma asjadega tegeletud :D Hommikuti tahaks ikka rohkem aega enda jaoks, aga tundub, et isegi kui varem ärkan, siis kaob see “enda aeg” ikka pigem koristamisele (hommikul ma lihtsalt näen tegemist vajavaid asju igal pool) kui rahuliku hommikusöögi nautimisele… Eks ma katsun tasapisi rutiini endale sobivamaks kujundada. Igatahes on juba tunduvalt parem kui enne.

Esimene nädal asendamist väsitas mind meeletult ära. Tegin kõvasti ületunde, õhtul kodus suurt miskit teha ei jaksanud, pusle paneminegi jäi soiku. Esimese asendusnädala lõppedes jaksasin lõpuks jälle natuke sellega tegeleda:

Laupäeva õhtul oli seis selline:

Pühapäevased arengud:

Säde aitas ka :P

Ja esmaspäeva õhtul sain lõpuks kogu selle tüütu taeva valmis :P See oli kohe ERITI tüütu, sest tegu on vana puslega, kus ei ole “erilisi” tükke, nii et kõik on ühesugused ja kui tegu on suure ühevärvilise kohaga, siis lihtsalt peabki tuimalt hunnikute viisi tükke järjest ära proovima.

Säde on endale uue meeliskoha leidnud – nüüd, kus on suvi ja elutoas on sisemine aken ära võetud, saab ta kahe klaasi vahele pugeda. Vaatan seda vorsti ja irvitan :P

Kui eelmine pusle oli pärit mu lapsepõlvest, siis järgmise, mille ette võtsin, oli just Kaidilt laenuks saadud, seega minu jaoks täiesti uus. Ühtlasi on see vist parim pusle, mida ma olen üldse kunagi kokku pannud. Minu arusaam ideaalsest puslest :) Esiteks muidugi Ravensburgeri kvaliteet – mõnusad toekad tükid, kirkad värvid… Aga ka pilt ise – ühtlasi nii kena kui ka värviline. Ja erinevad osad lihtsasti eristatavad, nii et suisa lust ja rõõm oli kokku panna. Tekitas sõltuvust, nii et näiteks ühel õhtul sain alles kell üks magama ja järgmine hommik kahetsesin muidugi sügavalt… Aga kolmapäeva õhtul alustasin ja reede õhtul lõpetasin – nii mõnus oli :)

Eilne päev möödus laulupeo tähe all, aga see väärib eraldi postitust. Ja viimane pildike tänasest hommikust. Imeline inglise hommikusöök :)

May 212018
 

Alustuseks üks pilt kassist. Sahtlis. Sest üks hea postitus algab ju ikka kassipildiga :D

Seejärel pisut söögijuttu. Ma ei ole kunagi olnud suur kikerherneste fänn – võin neid küll süüa, aga minu jaoks on need alati olnud võrdlemisi maitsetud ja mittemidagiütlevad. Nüüd keetsin esimest korda elus ise kuivatatud kikerherneid. Lasin üleöö liguneda, surasin soola juurde ja keetsin mingi tunnikese. Maitsesid imehästi! Ma olin nii üllatunud! Kas asi oli tõesti soolas? Ma ei tea, need konservherned on alati kuidagi tuimad olnud, aga ise keedetud olid väga mõnusad. Sõin neid peotäite kaupa paljalt, ehkki mõeldud olid ühe teise roa sisse.

Teine roog sai lõpuks ka valmis. Küsisin Liisilt õhtusöögiks inspiratsiooni ja tegin tema juhendusel sihukese pajaroa laadse toote. Sibul, küüslauk, suvikõrvits, tomatipasta ja kikerherned. Nom. Teen kindlasti millalgi veel.

Aga et siis nädalavahetusest, jah.

Teate, KUI MÕNUS oli! Mul polnud mitte ühtki kohustust, mitte ühtki plaani. Energiat ja pealehakkamist seevastu küllaga.

Laupäev algas väga laisalt. Googeldasin Harryt ja Meghanit, vaatasin kuningliku laulatuse otseülekannet, pool päeva ei teinud põhimõtteliselt mitte kui midagi asjalikku. Aga siis läks kõik järsku hirmasjalikuks, sest veensin Soomlase endale appi tube ümber tõstma.

Me ju vahetasime veebruaris elutoa ja magamistoa ära, sest tundus, et äkki on nii parem. Avastasin aga, et vanamoodi meeldis siiski rohkem. Hommikupäike magamistoas, õhtupäike elutoas. Samuti diivan, mis poleks mahtunud ei uksest välja ega väiksemasse ruumi. Külalisi magatada on nii päris keeruline, eriti arvestades, et võtsime ka ukse elutoa ja köögi vahelt ära. Näiteks Plika on tahtnud vahepeal mõnd sõbrannat ööseks kutsuda – varem magasid nad siis kahekesi elutoas, aga nüüd oleks see tähendanud seda, et köögis poleks saanud ka õieti midagi teha… Ühesõnaga jah. Vanaviisi oli parem. Kogemus missugune :)

Soomlane ei olnud just erilises vaimustuses kogu sellest ettevõtmisest, võttes arvesse fakti, et ta on lähipäevil välja kolimas ja kaks toatäit mööblit ümber paigutada ei ole just väga lihtne… Aga ta ikkagi oli nõus mind aitama ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik.

Ma vist ei teinudki pilti sellest, kuidas vahepeal oli. Ma ei tea, kas ma sellestki pildi blogisse panin, kui me detsembris elutoas mööbli ümber tõstsime, et mugav teleka vaatamise nurk ja pusle panemise koht tekitada. No igatahes, nüüd paar pildikest klõpsisin.

Puslelaua peal ootavad veel asjad sorteerimist, oleks võinud need ikka enne pildi tegemist ära panna, aga olgu peale, ei pea kõik ideaalne olema :P

Sain just hiljuti, eelmisel nädalal, suure üllatusena Kessult hilise sünnipäevakaardi. No ja emadepäeva kaardid muidugi! Kaardid peavad riiulil olema, muidu oleks imelik. Ja pusled. Kõik 1000+ tk pusled, mida ma pole viimasel ajal kokku pannud, tõstsin kapi otsa, et oleks hea võtta :D

(Hah, muideks, mind tabas äratundmine, et minu puslesõltuvust arvestades peaks neil blogis omaette kategooria olema. Nii sai :P)

Magamistuba on sama nagu vanasti. Ainult riiuli, kus kass armastas magada, ja kuhu ümber pidevalt kaos tekkis, panime vahepeal köögiseinale. Hea ongi :P Nüüd on kummuti peal vajalikud asjad ja kaos ei saa tekkida. Vähemalt mitte sinna. Nüüd on mul selleks suur roheline kast elutoas, mida ülalolevalt pildilt näha võisite :P

Mööbli ümber paigutamise käigus said ka nende kahe toa põrandad pühitud-pestud ning kõik tolmud võetud. Asjad jõudsin isegi kõik eile õhtul tagasi panna.

Täna hommikul olin ka Eriti Asjalik. Tõusin üheksa paiku, alustasin vannitoa küürimisega. Kohe väga põhjalikult, tavapärasest vannist-kraanikausist-potist kuni kassi liivakasti, WC harja ja pumba küürimiseni. Kaks masinatäit pesu pesin, ülejäänud põrandad pesin… Kella üheks oli kõik korras. Selleks ajaks oli hirmus nälg ja ootas imeline inglise hommikusöök. Mmmm.

Siis läksid lapsed ema juurde ja ülejäänud päev möödus laiseldes. Alustuseks vedelesime Soomlasega tükk aega võrkkiiges päikese käes. Siis käisin pikalt ja põhjalikult duši all. Seejärel istusin hommikumantlis arvuti taga ja nautisin teist hommikusööki :D

Siis tõstsin kaosekasti laua pealt eest ära riiulisse ja hakkasin puslet kokku panema:

Väga kaugele ma sellega ei jõudnud, sest õhtu oli käes ja lapsed tuli vanni saata. Soomlane kokkas õhtusöögiks pitsat, lugesin lastele Burnetti “Kadunud printsi” ja nii see päev õhtusse saigi.

Ma ei mäleta, millal mu kodu viimati nii korras oli! Nüüd võivad ootamatud külalised ka tulla :D

Küll on hea, kui on suvi ja palju energiat!

May 152018
 

Ei saaks öelda, et ma oleks oma senise elu jooksul pidanud eriti muru niitmisega tegelema. Nüüd on aga vaja iseseisvaks naiseks saada :P

Meil on üks suur ja raske ja mürisev niiduk, mida igal suvel putitama peab. Kuna Eksabikaasa käis nädalavahetusel siit läbi, palusin tal õpetada, kuidas seda käima panna. Ta küll hoiatas, et tera käib kuskile vastu ja oleks vaja kõigepealt hooldusesse viia, aga ma lootsin, et äkki saab ühe korra enne ära niita – rohi oli juba päris metsik.

Niiduk läks käima küll, aga suitses hirmsat moodi, kuskilt tilkus õli välja vms. Nii et sellega polnud miskit teha. Paraku ei mäletanud Eksabikaasa ka täpsemalt, kus ta viimati hoolduses käis. No et mis selle koha nimi oli, näiteks. Oleks osanud ainult teed juhatada. Mida ta ka ühel heal päeval peab ilmselt tegema.

Praegu aga küsisin Kaidilt, kes elab minuga samal tänaval, kas ma saaks ehk tema isalt niidukit laenuks. Täna ta siis tuligi niidukiga. Elektrilisega. Juhet oli tüütu hallata, aga samas oli palju väiksem ja kergem ja vaiksem.

Meie metsistunud aia ja tiheda muru jaoks muidugi liiga väike, nentis Kaidi. Ja soovitas mul midagi toekamat hankida.

Jukerdamist oli küllaga – väike niiduk, kõrge rohi, ebatasane pind, juhe kogu aeg jalus… Aga iga asja peale nentisin ma ainult rõõmsalt: vähemalt ei suitse ja töötab.

No niimoodi nalja sai selle muru niitmisega :D Alustades juba sellest, et me teipisime pikendusjuhtme kaunilt muruniiduki sanga külge :P

Alguses oli nii:

Kaidile meeldis niitmise ajal ise juhet hoida :P

Siin juba natuke parem seis:

Mulle ei meeldinud niitmise ajal juhet hoida, nii et Kaidi võttis selle austava ülesande enda peale :D

Iga natukese aja tagant lakkas niiduk töötamast, siis tuli see külili keerata ja kõik vahele jäänud muru välja koukida:

Lõpuks tegime selfi kah :P

Ja kõige lõpuks muidugi KASS!

Magamistoa uks oli jälle lahti ununenud :P

Aa, aga muru, jah… Ütleme nii, et kuskil kaks kolmandikku saime niidetud. VIST. Kaidi lubas homme tulla ja ülejäänu ka ära niita. Mis nii viga :D

Mõtlen tõsiselt normaalse muruniiduki soetamisele. Ainult et ma ei tea nendest mitte kui midagi. Pean mingi hetk googeldama. Suve lõpus, kui on allahindlused, oleks ehk mõistlik osta? Kas kõik bensiiniga muruniidukid on nii rasked ja lärmakad või on lihtsalt meie oma ajalooline isend ja tänapäeval juba normaalsemaid saadaval? See elektriline meeldis mulle igas mõttes rohkem, välja arvatud fakt, et elektriga :D Juhe on ilgelt tüütu ja vähegi niiske ilmaga niita ei julge… Aga kergem ja vaiksem igatahes.

May 152018
 

Imelised ilmad… Kui laupäeval sünnipäeval käies veel ei uskunud, et tõesti saab NII soe olla ja vaevlesin mustade teksadega, siis pühapäeval kraamisin päevitusriided välja :P

Rannas sai eelmisel nädalal käidud suisa kahel korral. Tööpäeva õhtutel, kusjuures, nädalavahetusel selleni ei jõudnud :D

Neljapäeval olime lastega kolmekesi. Nemad ehitasid lõksu, mina lugesin raamatut. Täielik idüll.

Kuniks ilma antakse, mööduvad tööl lõunapausid sellist vaadet nautides:

Reedel ühinesid rannaretkega ka Kaidi ja tema õepoeg. Ütleme nii, et oli tunduvalt vähem idülli ja rohkem lärmi :D

Liivakast on viimased aastad hüljatud – sellises vanuses mängitakse liivaga ainult rannas, ehk paremal juhul ka pargis. Igatahes mitte oma aias, see oleks ometigi liiga titekas. On küll olnud plaanis majale alumine korrus “ehitada”, aga ei tea, kas see ka kunagi teoks saab. Seniks keegigi vähemalt naudib :D

Täna õhtul jõudsin kiiges peesitades peaagu terve raamatu läbi lugeda…

…ja lugemise taustaks oli selline vaade :)

Ja nii palju pilte on tegemata… Emadepäev oli ja aias õitsevad tulbid ja…