Sep 192017
 

Fotodega on viimasel ajal ikaldus, sest mul on viimased kaks kuud üha süvenenud komme teha need otse chatiaknasse… Ja seal kaovad need õige kiirelt aegade hämarusse :)

Nii et kassipilte on meeletus koguses, aga blogisse need enam miskipärast ei jõua. Katsun ennast parandada!

Sep 062017
 

Kolmas koolipäev. Esimene neist, kus mina ärkasin hommikul ilma ühegi lapseta oma voodis, Poisi voodi oli kuiv ja mõlemad lapsed olid küll unised, aga tõusid suurema nurinata ja võrdlemisi heatujuliselt.

Sain nad esimesel kahel hommikul ka rahulikult uksest välja, aga ütleme nii, et MINULT nõudis see tunduvalt enam närve. Tänane hommik oli puhas rõõm. Sain muudkui lapsi kiita selle eest, mida nad nii hästi teinud on. Eriti Poissi. Aga tegelikult ka, pole ma varem näinud, et tal sama pluus kolmanda päeva hommikul ikka veel täiesti puhas oleks (enamasti on esimeseks õhtuks plekid rinnal) või et ta suudaks nii õhukese kihi pasteeti leivale määrida (vanasti oli pigem ühel leivaviilul pool pakki).

Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma peaaegu üldse magada, ööl vastu teisipäeva magasin korralikult, eile õhtul läksin magama küll veidi hiljem, kui oleksin tahtnud, aga magasin siiski hästi. Olin nädala alguses kaks päeva letis, mis võttis omakorda jaksu vähemaks, nüüd saan kaks päeva “normaalset” tööelu nautida ja kell kuus koju tulla, kuni nädala lõpus jälle käest ära läheb. September tähendab minu jaoks neli nädalat puhkuseasendamisi ehk 10 päeva x 10h üksi letis. Seda enam on oluline korralikult välja puhata, nii et mu südameasi on korralik uni. Lapsed voodisse kell üheksa ja ma ise – ideaalis üksteist, hiljemalt kaksteist. Ideaalini on veel mõningane tee minna – lapsed said esimesed kaks õhtut magama kümnest ja eile pool kümme, mina üleeile vist millalgi enne keskööd, eile pool üks. Arenguruumi jagub.

Igal juhul on idüll. Iseseisvad lapsed kooli saadetud, Abikaasa tööle, seega on käes mu lemmikosa ehk aeg iseenda jaoks. Ja kass, muidugi kass :) Nautis alguses päikest, hiljem tuli mu sülle magama. Nii ma siis nüüd olengi arvuti taha “aheldatud”. Sest kass on ju nii nunnu, et ei raatsi liigutada :D

Ilmselt siiski peaks, sest mul oleks veel parasjagu aega, et enne tööle minekut oma neli uut seelikut ära triikida :P

Apr 162017
 

See hetk, kus lapsed on pesus käinud, õhtusöök on söödud ja magama minekuni on veel tunnike, nii et saab mängida. Pips kinkis meile Love Letteri, mis on parasjagu nii keeruline, et täiskasvanutel pole igav ja parasjagu nii lihtne, et kuuepoolene ka reeglitele pihta saab. Nii me siis mängime. Kass kah :P

Apr 162017
 

Muigama panev iroonia – päev enne munadepühi jäi kass oma munadest ilma :) Selle kokkusattumuseni jõudsime muidugi hiljem – aeg sai valitud puhtpraktilistel põhjustel. Sel nädalal oli meie kodukliinikus sünnipäevasoodustus ja tahtsime, et operatsioonile järgnev päev oleks meil vaba. Pikad pühad – seega mitte reede, vaid neljapäev.

Kolmapäeva õhtul tõin kliinikust puuri, neljapäeval viisin enne tööd sinna, täitsin paberid ära ja kiirustasin pärast tööpäeva lõppu tagasi.

Hoiatati küll, et võib olla õnnetu ja uimane, sirtsutada ja oksendada… Ei miskit. Kui kohale jõudsin, oli kass täitsa enda nägu ja koju jõudes hüppas esimese asjana riidekappi :D See riiul, kus ta pesitses, oli alt neljas, nii et päris kõrge hüpe oli. Asjal käis algusest peale kenasti, söönud on suure isuga, vahet ei tundu endisega mitte mingit.

Vaktsineerimas ja kiibistamas käisime juba paar nädalat varem, nüüd registreerisime lõpuks kiibi ära ka. Ussirohi ootab laua peal – ostsin esialgu selle kõige odavama tableti ja katsume seda toiduga segada, kui ei õnnestu, eks siis võib neid kallemaid katsetada. Vaktsineerida tuleb ca 10 päeva pärast korra veel ja siis vist ei olegi muud, kui iga paari kuu tagant ussirohtu (ta ju on meil peamiselt toortoiduline) ning iga aasta tagant uuesti vaktsineerida.

Hea meel, et kõik nii hästi läks :) Meie munadeta kass :)

Positiivse poole pealt – kasspildid said selleks korraks “otsa”. Katsun edaspidi regulaarsemalt blogida, nii kassist kui muust elust, et ei tuleks sada postitust ühe õhtuga. Aga mis teha, kui on ometi puhkus ja jaksu kirjutada ja tahaks asjaga ühele poole saada :D

Apr 162017
 

Mul pole kunagi elus kassi olnud. Koer küll, jah – oli armas, aga minu jaoks liiga suur kohustus. Õe koer oli meiega terve oma elu, mingis nooruse lollusehoos sai kutsikaid koju tassitud, merisiga olen ka miski hetk pidanud – no ei olnud minust looma eest hoolitsejat. Nii et kogu täiskasvanuelu olen olnud kindlalt arvamusel – ei mingeid loomi.

No ja siis toodi mulle kass koju. Ja ma olin tõrksalt nõus “proovima”. Ja no kes oleks osanud arvata, et ma võin NII KASSIINIMENE olla! Et noh, kassipojad on muidugi hirmus nunnud ja kassid üleüldises plaanis toredad – sõprade juures silitasin meelsasti, aga samas ei tulnud täiskasvanud kassi näppides kordagi tunnet, et küll tahaks endale ka. Pigem ikka see realismi teema, et mugav ja karvad ja kohustused ja…

Ja siis nad tõid selle pisikese kassipoja, kes ei ajanud alguses karvu ega midagi. Kes lihtsalt oli imearmas ja imemõnusa iseloomuga – sõi kõike, ajas oma asjad ära selleks ettenähtud kohas, ülejäänud aja oli lihtsalt meeletult armas, magas ja mängis ja…

Ühesõnaga jah, ma TÕESTI ei oleks osanud arvata, et see nii lihtsalt läheb. Et temast saabki nii kiiresti ja otsekui täiesti muuseas täieõiguslik pereliige, kes toob iga päev NII PALJU RÕÕMU.

Söötmine ja liivakasti puhastamine ja plaanilised loomaarsti visiidid on täiesti iseenesestmõistetavad tegevused, mis on lihtsalt osa elust ja ei häiri kuidagi… Kui miski üldse häirib, siis jah, karvased riided. Aga kunagi tuleb meile kuivati ja robottolmuimeja, ütlen ma ainult selle peale :P

Kass on lihtsalt imeline. Ei tea, kas ma oleks ise kunagi üldse mõne looma võtmiseni jõudnud? Kindlasti poleks ma ise valides valinud punase-valgekirjut – kui üldse, olen end alati ette kujutanud varjupaigast võetud halli kassi omanikuna. Aga ma olen nii otsatult tänulik, et just Säde meie juurde tuli ja et ta on igas mõttes nii hea iseloomuga, et kassiomanik olemine on imelihtne ja puhas rõõm.

Mul on hetkel küll tunne, et edaspidine elu ei tule ilma kassita kõne allagi… Ja pigem saab neid kunagi olema rohkem kui üks. Aga noh, eks seda näitab elu. Praegu on üks imearmas karvapall täpselt see, mis meil elust puudu. Igapäevane rõõm.

Olin ühe nädalavahetuse koristusaktsiooni käigus põrandaid pühkimas. Otse loomulikult oli vaja kassil tulla ja sättida ennast täpselt sinna nurka selle sodihunniku sisse, mida tahtsin parasjagu kokku pühkima hakata. Lesis seal mõnusasti ja ei olnud seda nägugi, et kavatseks niipea kuskile liikuda :D