Apr 162017
 

See hetk, kus lapsed on pesus käinud, õhtusöök on söödud ja magama minekuni on veel tunnike, nii et saab mängida. Pips kinkis meile Love Letteri, mis on parasjagu nii keeruline, et täiskasvanutel pole igav ja parasjagu nii lihtne, et kuuepoolene ka reeglitele pihta saab. Nii me siis mängime. Kass kah :P

Apr 162017
 

Muigama panev iroonia – päev enne munadepühi jäi kass oma munadest ilma :) Selle kokkusattumuseni jõudsime muidugi hiljem – aeg sai valitud puhtpraktilistel põhjustel. Sel nädalal oli meie kodukliinikus sünnipäevasoodustus ja tahtsime, et operatsioonile järgnev päev oleks meil vaba. Pikad pühad – seega mitte reede, vaid neljapäev.

Kolmapäeva õhtul tõin kliinikust puuri, neljapäeval viisin enne tööd sinna, täitsin paberid ära ja kiirustasin pärast tööpäeva lõppu tagasi.

Hoiatati küll, et võib olla õnnetu ja uimane, sirtsutada ja oksendada… Ei miskit. Kui kohale jõudsin, oli kass täitsa enda nägu ja koju jõudes hüppas esimese asjana riidekappi :D See riiul, kus ta pesitses, oli alt neljas, nii et päris kõrge hüpe oli. Asjal käis algusest peale kenasti, söönud on suure isuga, vahet ei tundu endisega mitte mingit.

Vaktsineerimas ja kiibistamas käisime juba paar nädalat varem, nüüd registreerisime lõpuks kiibi ära ka. Ussirohi ootab laua peal – ostsin esialgu selle kõige odavama tableti ja katsume seda toiduga segada, kui ei õnnestu, eks siis võib neid kallemaid katsetada. Vaktsineerida tuleb ca 10 päeva pärast korra veel ja siis vist ei olegi muud, kui iga paari kuu tagant ussirohtu (ta ju on meil peamiselt toortoiduline) ning iga aasta tagant uuesti vaktsineerida.

Hea meel, et kõik nii hästi läks :) Meie munadeta kass :)

Positiivse poole pealt – kasspildid said selleks korraks “otsa”. Katsun edaspidi regulaarsemalt blogida, nii kassist kui muust elust, et ei tuleks sada postitust ühe õhtuga. Aga mis teha, kui on ometi puhkus ja jaksu kirjutada ja tahaks asjaga ühele poole saada :D

Apr 162017
 

Mul pole kunagi elus kassi olnud. Koer küll, jah – oli armas, aga minu jaoks liiga suur kohustus. Õe koer oli meiega terve oma elu, mingis nooruse lollusehoos sai kutsikaid koju tassitud, merisiga olen ka miski hetk pidanud – no ei olnud minust looma eest hoolitsejat. Nii et kogu täiskasvanuelu olen olnud kindlalt arvamusel – ei mingeid loomi.

No ja siis toodi mulle kass koju. Ja ma olin tõrksalt nõus “proovima”. Ja no kes oleks osanud arvata, et ma võin NII KASSIINIMENE olla! Et noh, kassipojad on muidugi hirmus nunnud ja kassid üleüldises plaanis toredad – sõprade juures silitasin meelsasti, aga samas ei tulnud täiskasvanud kassi näppides kordagi tunnet, et küll tahaks endale ka. Pigem ikka see realismi teema, et mugav ja karvad ja kohustused ja…

Ja siis nad tõid selle pisikese kassipoja, kes ei ajanud alguses karvu ega midagi. Kes lihtsalt oli imearmas ja imemõnusa iseloomuga – sõi kõike, ajas oma asjad ära selleks ettenähtud kohas, ülejäänud aja oli lihtsalt meeletult armas, magas ja mängis ja…

Ühesõnaga jah, ma TÕESTI ei oleks osanud arvata, et see nii lihtsalt läheb. Et temast saabki nii kiiresti ja otsekui täiesti muuseas täieõiguslik pereliige, kes toob iga päev NII PALJU RÕÕMU.

Söötmine ja liivakasti puhastamine ja plaanilised loomaarsti visiidid on täiesti iseenesestmõistetavad tegevused, mis on lihtsalt osa elust ja ei häiri kuidagi… Kui miski üldse häirib, siis jah, karvased riided. Aga kunagi tuleb meile kuivati ja robottolmuimeja, ütlen ma ainult selle peale :P

Kass on lihtsalt imeline. Ei tea, kas ma oleks ise kunagi üldse mõne looma võtmiseni jõudnud? Kindlasti poleks ma ise valides valinud punase-valgekirjut – kui üldse, olen end alati ette kujutanud varjupaigast võetud halli kassi omanikuna. Aga ma olen nii otsatult tänulik, et just Säde meie juurde tuli ja et ta on igas mõttes nii hea iseloomuga, et kassiomanik olemine on imelihtne ja puhas rõõm.

Mul on hetkel küll tunne, et edaspidine elu ei tule ilma kassita kõne allagi… Ja pigem saab neid kunagi olema rohkem kui üks. Aga noh, eks seda näitab elu. Praegu on üks imearmas karvapall täpselt see, mis meil elust puudu. Igapäevane rõõm.

Olin ühe nädalavahetuse koristusaktsiooni käigus põrandaid pühkimas. Otse loomulikult oli vaja kassil tulla ja sättida ennast täpselt sinna nurka selle sodihunniku sisse, mida tahtsin parasjagu kokku pühkima hakata. Lesis seal mõnusasti ja ei olnud seda nägugi, et kavatseks niipea kuskile liikuda :D

Mar 282017
 

Ma ei tea, kuidas teistel kassiomanikel, aga ehkki ma TEAN, et kass on kodus ja temaga on kõik korras, meeldib mulle ikkagi enne tööle minekut korra üle vaadata, kus ta täpselt on.

Tänahommikust kassiringi tehes ei hakanud ta silma üheski oma tavapärastest kohtadest. Kaks korda käisin kõik kohad läbi. Siis taipasin vaadata ka nende kappide otsa, kus ma teda seni näinud polnud… Ja otse loomulikult :)

Ükski koht ei ole enam püha… :P

Mar 272017
 

Eelmise nädala neljapäeval tahtsin Plika suure uhke sünnipäevaks saadud lego lossi kokku panna, polnud juhust seda varem teha. Selleks, et millegi kokku panemiseni jõuda, tuli aga kõigepealt kõik jupid miskit pidi ära sorteerida, et oleks üldse võimalik midagi üles leida… See võttis terve neljapäeva õhtu, reede õhtu ja pool laupäeva ka :D

Annika käis külas, aitas ka sorteerida… Õhtul üheksa paiku sai see lõpuks tehtud ja sain asuda lossi ehitamise kallale. Lapsed läksid 22-23 paiku magama, mina ehitasin edasi. Kell kümme oli seis selline:

Ja kui ma ükskord omadega valmis sain, avastasin, et kell on kolm… Ajataju oli ikka täiesti ära kadunud.

Vasakpoolse lossi ehitas Annika, parempoolse mina. Oli tükk tegemist, ütleme nii :P

Siis korjasin paar minutit legosid kokku, vahepeal keerati kella. Kui eelmine pilt oli tehtud 2:59, siis järgmine juba 4:01 :D

Laupäeval ma mitte midagi muud teha ei jõudnudki – 11-12 paiku alustasin legode sortimist, neljast sõime hommikust, kümnest õhtust, lõpetasin öösel kell neli. Arvutit ei teinud kordagi lahti.

Pühapäeva hommikupoolikul panin veel ühest Plika uuemast legost pool kokku, teist poolt enam ei viitsinud, sest mingi jupp oli kadunud. Võtsin ennast kokku ja olin veidi asjalik ka, pesin nõusid ja pesu.

Siis tuli meelde, et enne kolmapäevast Kõige Viimast Osa on vaja seitse varasemat osa Bonesi ära vaadata. Nagu tellitult läks Plika sõbrannale külla ja Poiss Abikaasa ema juurde, kus Abikaasa õepojad juba ootasid – nii et kodus valitses õnnis rahu, ülejäänud päeva vedelesimegi voodis ja vaatasime Bonesi.

Õhtul tuli vahepeal paus teha, et koju jõudnud lapsed puhtaks küürida ja täis sööta, siis sai nad magama panna, et maratoniga jätkata. Kell pool kümme tuli kõigele lisaks meelde, et erandkorras tuleb hilisõhtul paar tundi tööd teha, nii et Bonesi viimaste osade vaatamise kõrvalt sai seegi ära tehtud.

Küll oli mõnus terve nädalavahetus maha lebotada!