May 242020
 

Mõned raamatud vajutavad nuppudele. Ja vahel mitte positiivses võtmes.

Susani “Ka naabrid nutavad” raamat oli teravmeelne ja hästi kirjutatud, aga see ei jätnud minusse head tunnet.

Pautsi sattusin lugema alles üsna hiljuti ja neelasin järjest kõik tema raamatud. Muhumaa puhul, nagu ka ennist kirjutasin, mind negatiivsus ei häirinud. Saarte põnevikud samuti väga meeldisid – viimastele panin kõigile Goodreadsis viis punkti puhtalt sellepärast, et mulle tundub, et Pautsi raamatute skoori taga on kohati kirjaniku isiku mittemeeldivus… Pluss see, et Eesti kaasaegset krimi ju praktiliselt polegi, selles mõttes ka hullult äge. Aga “Öömees” mulle nii palju ei meeldinud (häiris vist eelkõige mina-vormis ja tavalise kolmandas isikus kirjelduse pidev vaheldumine) ja “Marduse tänav”, mille just lõpetasin, vajutas jälle nuppudele… Olin häiritud. Piisavalt häiritud, et tulla blogima.

Millegipärast tuli meelde ka Susani raamat.

Ja ma tükk aega mõtlesin, et miks? Mis neil kahel ühist? Mis trigerdab minus nii ägedalt negatiivseid tundeid?

Mõlema tegevus toimub äärelinna vaikses tänavas ja mõlema tänava elanikud on kõik masendavad tegelaskujud. Ühes on lihtsalt mõrvad veel lisaks. Ok, Susani raamatu minategelane oli normaalne ja Pautsi minategelane… Noh, vähemalt mitte häirivalt nõme, aga mitte ka väga minu tüüpi. Võimalik, et mõlemas raamatus olid mõned tänava elanikud siiski veel normaalsed, aga sel juhul jäid nad nii ülejäänute varju, et olid raamatu lõpuks ununenud.

Aga kõik need teised tegelased – minu jaoks TÄIESTI ebameeldivad. Ma ei suhestu nendega. Ja ilmselt see ongi põhjus, miks ma tundsin mõlemat raamatut lugedes end nii ebamugavalt. Pähe hiilib küsimus, kas eestlane tõesti ongi selline? Ma ju tean, et mingi ringkond ongi. Ma ju tean, et KÕIK ei ole ja väga normaalseid inimesi on ka palju.

Kripeldama jääb see – milliseid inimesi siis on rohkem? Meil Eestis? Neid toredaid või neid “naabrist parem” tüüpi?

Ma ise liigitan ennast pigem lihtsaks inimeseks ja hindan minimalismi. Ma katsun rõõmu tunda võimalikult paljust, nii väikestest kui suurematest asjadest, nii eesmärgi saavutamisest kui selleni kulgemisest. Ma usun positiivse mõtte jõusse. See on põhjus, miks eelistan elada pigem oma roosas mullis. Ei tarbi pea üldse meediat, loen ainult selliseid raamatuid ja vaatan selliseid filme, mis teevad tuju heaks. Muidugi otsin ka põnevust – see viimane ongi põhjus, kuidas satun vahel krimide otsa, kus (pea)tegelased on hädisemad või negatiivsemad, kui mulle meeldiks.

Ma tean, et kuskil on olemas need inimesed, kelle jaoks on oluline olla naabrist parem. Kes kulutavad raha (mõttetutele) kallistele asjadele, sest see on nende jaoks staatuse näitaja, kes petavad oma kaasasid, kirjutavad netis anonüümseid halvustavaid kommentaare. Kes üritavad näidata sotsiaalmeedias ennast, oma suhet ja oma elu täiuslikuna, ehkki tegelikkus on hoopis midagi muud. Mõned on vägivaldsed, mõned sõltuvad… Kõik nad tunduvad mulle ebakindlad ja õnnetud.

Ma ise tahan olla õnnelik ja endas kindel. Alati see muidugi ei õnnestu, ka minul on kehvemaid hetki. Aga üldjoontes toimib see lihtne pisiasjadest rõõmu tundmine ja tänulik olemine ja kulgemine ja kõik muu päris hästi. Raskematel aegadel lööb muidugi eneseusk vahel suuresti kõikuma ja paneb kõiges kahtlema – ka need ajad tuleb üle elada, tean seda omast käest väga hästi. Õige mitu raskemat aastat oli ja vahepeal oli kohe väga-väga raske. Aga näe, tulin ka sellest välja. Tean, et alati ei jaksa olla positiivne. Olen küllalt kordi mõelnud “millal see ükskord läbi saab?” Lõpuks siiski sai. Kuni järgmise korrani, ma tean. Praegu aga elan ja naudin. Ja ikkagi tunnen, et mind aitas nendest raskematest aastatest läbi eelkõige lootus, mis küll vahel tundus lootusetu :D, aga muutus siis alati taas tugevamaks – lootus ja usk, et kõik saab korda. Et tuleb lihtsalt üle elada ja parema tuleviku suunas rühkida.

Ma ei ole kunagi Facebookis eriti aktiivne postitaja olnud, viimastel aastatel on see muutunud. Ilmselt on siin võrdeline seos blogimisega – vanasti blogisin nii tihti, et Facebookis kirjutamise vajadust ei tundnud üldse. Vahepeal pisut võõrdusin blogimisest, siis sai Facebookis rohkem jagama hakatud, sest avastasin – mulle siiski meeldib hetki elust avalikult jagada ja kui seda üldse teha ei saa, tunnen puudust.

Blogis olen enamjaolt positiivne, aga on rohkem lootust, et kirjutan ka muredest. Siin on seda kuidagi mõnusam teha – tean, et lugemas käivad inimesed, kellele mu elu huvi pakub ja vahel on hea poolanonüümselt kurta ning lahendusi otsida. FB-s on selle eest koos palju reaalse elu tuttavaid, seal otsin nõu ja abi vaid väga konkreetsete ja praktiliste probleemide puhul. Enamik mu FB postitusi on pildikesed elu rõõmsatest hetkedest. Kas ma näitan ennast paremana ja õnnelikumana kui tegelikult? Selles mõttes kindlasti, et oma muresid ma ju samamoodi ei jaga :D Aga see ei ole mu jaoks enese paremast küljest näitamine, vaid lihtsalt common sense. Oma elu raskemad asjad tahaks arutleda selgeks enese peas ja lähedaste seltsis, jagada neid laiemalt ehk vaid tagantjärele või väga läbimõeldud võtmes – ja kindlasti mitte FB-s, vaid just blogis. Rõõmu elu ilusamate hetkede üle jagan aga hea meelega avalikult ja igal pool :D Samas hindan ma ka FB-s väga neid läbimõeldud mure jagamise postitusi. Hindan julgust ja ausust teha seda oma nime all kõigi “päriselu” sõprade-tuttavate ees. Selles on julgust, mida mul pole. Neid tuleb osata kirjutada ja väga oluline on tunnetada, mis teemad avalikult jagamiseks sobivad, mis mitte. Milline sõnastus sobib, milline mitte. Mulle endale on lihtsam ja turvalisem seda blogis teha :)

Igal juhul, minu ümber on inimesed, kes on minu meelest samasugused. Toredad. Täitsa võimalik, et ka mina olen kohati liiga sinisilmne ja naiivne ning inimesed kaugemas tutvusringkonnas, keda nii lähedalt ei tunne (kaaspärnakad, kolleegid) on võib-olla tegelikult hoopis just sellised “naabrist parem” tüüpi, ma lihtsalt ei näe seda? Ausõna, mul on selle üle hea meel, et ma ei näe.

Mina näen enda ümber inimesi, kes on toredad ja elavad oma elu nii, kuidas neile õige tundub. Ma jagan nendega oma rõõme ja muresid, nemad minuga enda omi. Mul pole vähimatki soovi olla kellestki parim ja mul pole tunnet, et minu elu hinnatakse, et keegi üritaks ennast minuga võrrelda, minust parem paista, mind maha teha. Ma olen ennast muidugi ka täitsa teadlikult ümbritsenud pigem sellise pisut “teistmoodi” ringkonnaga. Kasvõi waldorfkool – ma usun, et paljud sealsetest lapsevanematest on teinud teadlikult teistsuguse valiku. Ka kõik ökoteemaga, keskkonnateadlikkusega seotu. Selline kirju ja pisut esoteeriline seltskond, kellele pigem meeldibki lihtne positiivne elu ja teismoodi mõtlemine. Olles sealjuures intelligentne ja mõistlik. Ei pea tingimata olema halva maiguga esoteerik, hull vaktsiinivastane ja salaja kloori jooma, nagu mõned vist arvavad :D :D :D

Ja kui ma siis loen neid raamatuid, kus kõik tegelased on mulle eri põhjustel vastumeelsed… Välist ilu hindavad, salaja susijad, kõik omamoodi õnnetud… Siis minus tekibki vastumeelsus. Ja kõhklus – kas tegelik maailm ongi selline? Kas ma elan oma roosas mullis ja TEGELIKULT on enamik inimesi SELLISED?

Aga ma usun, et pole.

Susani raamat on kirjutatud selliste inimeste pilkamiseks, kõiki neid negatiivseid karaktereid on meelega võimendatud.

Ma mäletan, mind torkas lisaks kõigele muule selles raamatus näiteks möödaminnes kirjeldatud väikekodanlik elu, millest osana mainiti iga-aastaseid puhkusereise ja läbi sörgitud maratone. Lugedes seda täpselt hetkel, kus ma olin saavutanud pärast aastaid rabelemist sellise majandusliku seisu, et mul on võimalik mõelda soojamaareisile… Olles teinud läinud aastal rohkem sporti kui kogu möödunud elu jooksul – sealhulgas olnud enda üle meeletult uhke, et jooksin ilma eelneva treenimiseta “kogemata” poolmaratoni… Ma tundsin ennast otseselt puudutatuna :D Sest minu jaoks pole ei reisimine ega sport staatuse näitajad. Võimalus reisida teeb rõõmu mitmel tasandil, esiteks lihtsalt argielust puhkamine ja millegi teistsuguse kogemine, teiseks fakt, et ma olen suutnud rahaliselt üldse nii kaugele jõuda, et ma seda endale lubada saan. Ja sport – no ma ju tean, et liikumine on kasulik, aga olles geenide poolest sale ja omamata seega naisterahva põhilist motivaatorit vormis püsida, olen olnud selles suhtes üsna laisk… Nii tore on, et Kaaslane on sportlane ja ka mind mugavustsoonist välja meelitanud. Eneseületus pakub rahulolu.

Ausalt, mul on tunne, et läks jälle lappama. Ma ei tea üldse, mida ma selle postitusega üritasin saavutada :D Ilmselt eelkõige rõhuvat tunnet endast välja kirjutada ja see õnnestus täitsa hästi, parem on olla.

Lõppkokkuvõttes ma ikka usun, et maailm on ilus paik. Et enda mullis elamine, ennast “sobivate” inimestega ümbritsemine ja “ebasobivast” võimaluse piires eraldamine annab elule palju juurde. Ilmselgelt pole hea olla liialt naiivne ning uskuda ainult oma mulli, teadmata, mis mujal toimub… Aga mulle küll piisab sellest üldisest teadmisest, et need õnnetud inimesed ja õnnetud juhtumised on kuskil olemas. Oma ellu otsin ikka positiivsust ja katsun seda täita asjadega, mis mulle rõõmu pakuvad.

Las need “naabrist parem” inimesed olla kuskil mujal. Loodan lihtsalt, et mulle ei satu tulevikus kätte raamatuid, kus kõik tegelased on seda tüüpi.

Ja Susani ning Pautsi järgmiseid raamatuid loen ikka, sest Susan kirjutab suurepäraselt ja Pauts väga põnevalt. Loodan lihtsalt, et satub vähem seda valedele nuppudele vajutavat sisu :D

Mind ei häiri negatiivsed karakterid, mind häirib see, kui nad on tugevas ülekaalus. Mulle meeldivad hoopis enam sellised raamatud, kus kõik tegelased on pealtnäha normaalsed inimesed oma rõõmude ja muredega, tugevustega ja nõrkustega, inimlike vigadega… Ja alles lõpuks selgub tõde… Kes on päriselt paha? :P

Vastuseks alguses esitatud küsimusele – kumbi on rohkem, kas toredaid või “naabrist parem” tüüpi? Ma arvan, et vastus sõltub inimesest. Positiivse mõtlemisega inimesed usuvad head, seega neile tundub, et maailm on täis toredaid inimesi. “Naabrist parem” tüüpi inimesed on pigem õnnetud ja negatiivsed ning neile ehk tundubki, et ka kõik teised on sellised?

Aga mõtte jõud on suur, ma usun seda täiega. Mina usun, et enamik inimesi on ilusad ja head :)

Oct 072017
 

Mai keskel laenutasin Gretchen Rubini raamatu “Õnneprojekt”. Tean kindlalt, et sain sellest raamatust teadlikuks tänu Ritsiku blogile, aga ei suuda leida ühtki konkreetset postitust, mida linkida… Äkki rääkisime sellest hoopis, kui kokku saime, kah võimalik.

Igatahes, see raamat on siiamaani mul kodus :) Olen seda lihtsalt pikendanud ja pikendanud… Lugemiseks on aga möödunud kuude jooksul olnud vähe aega – õigemini, olgem ausad, pigem tuju. Muid asju on olnud piisavalt, mida teha :) Praegugi kõrgub mu öökapil virn raamatuid, mis kõik lugemist ootavad…

Viis kuud on pikk aeg ja lugesin seda raamatut juppide kaupa. Alguses sain hakkama vaid ühe või kahe peatükiga, mis väga meeldisid, aga siis jäi raamat seisma… Uuesti alustades lugesin alguse ka uuesti läbi. No ja siis mingil hetkel peaaegu kõik ülejäänu, kaks-kolm viimast peatükki jäid ootele. Täna hommikul tuli taas meil, et tähtaeg hakkab kätte jõudma, ühtlasi oli ka aega lugeda. Lõpetasingi ära.

Siis keerasin lahti raamatu tiitellehe ja avastasin, et selle on kaheksa aastat tagasi tõlkinud minu pinginaaber :) Ja see tegi mu tuju nii heaks. Ta on nii palju raamatuid tõlkinud, et ma ei tea neist ilmselt enamikku, ehkki mul on mingi osa neist isegi kodus olemas. No igatahes, tore avastus.

Ja raamat ise oli 100% minule sobiv. Paljudele mitte, ma tean, aga mina, eluaegne õnne poole püüdleja, usun väga teadlikult positiivsem olemisse ja väga paljud neist pisikestest elutõdedest, mida see raamat käsitles, olid täpselt sellised, millele ma innukalt kaasa noogutan. No alustades sellest, et alustuseks pead olema ise õnnelik, sellest tulenevalt oled ka teistega kannatlikum ja rõõmsam, mis teeb ka nemad õnnelikumaks… Et tohutult suur mõju on sellistel elementaarsetel asjadel nagu söök, piisav uni, piisavalt palju riideid. Ehk siis minu peamised ärritumise põhjused on nälg, külm, uni – need teevad mind pahuraks ja kannatamatuks. Ma olen seda teadnud aastaid, olen üritanud kogu selle aja vähem või rohkem teadlikult sellele kõigele tähelepanu pöörata, aga ikka pool ajast feilin :D

Ühesõnaga, võiks täitsa alustada oma õnneprojektiga, see tuleks mulle kasuks… Ainult et… Ma hetkel tunnen, et ma ei viitsi sellele kõigele nii süstemaatiliselt läheneda. Millest on kahju, sest kui ma selle raamatu lihtsalt tagasi viin, selles kirjutatut enda jaoks korralikult kokku võtmata ja seal toodud nõuandeid ellu viimata, jääb see lihtsalt üheks neist kümnetest kasulikest raamatutest, mida lugedes ma vaimustun ja kaasa noogutan ja siis lihtsalt kõik selle väärt info unustan, et elada oma elu samamoodi nagu varem…

Aga kus siin see areng on, ah? :)

Võiks ju katsuda ennast kokku võtta.

Nojah, alustuseks võtan ennast nii palju kokku, et katsun programmeerimiskursuse viimase nädala ülesannetega ühele poole saada :)

Apr 142017
 

Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga päev nii palju häid asju kui võimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!

Rhonda Byrne “Kangelane”

Sügisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud üsna pöörane aeg, millest suutsin lõpuks edasi liikuda. See pöörasus järellainetas veel hiljemgi, detsembri lõpus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka üsna raske positiivsel lainel jätkata. Sain siiski enam-vähem hakkama, kuniks jaanuari lõpus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.

Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks läinud, aga endiselt on mul peas küsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nüüd jälle tagasi sinna positiivsuse, tänulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.

Byrne’i raamatutest on mul tänu raamatuvahetusele nüüdseks enamik olemas. Pärast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud :) Aga nüüd juhtus nii, et sain paar päeva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jätsingi selle esialgu kõrvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kätte jõuab, üldse mitte.

Just nüüd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kõnetab, järelikult on täpselt õige hetk.

Naljakas, kuidas pärast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lühikese vahega nii läbi raputatakse. Aga olen kindel, et see kõik on millekski vajalik. Pean vaid välja mõtlema, mida ma täpselt tahan.

Olema tänulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.

Dec 142016
 

Tegelikult on nii, et sa oled piirideta olend. Tegelikult on nii, et maailm ja universum on piiramatud. On olemas maailmad ja võimalused, mida sa ei näe, aga kõik need eksisteerivad. Sa pead hakkama rääkima teistsugust lugu! Sa pead hakkama rääkima lugu oma suurepärasest elust, sest mistahes lugu sa räägid, head või halba, külgetõmbeseadus kindlustab, et saad selle, ja sellest saab sinu elulugu.

Kujutle ja tunne, mida iganes sa saada tahad, ja need pildid saad oma ellu tagasi. Anna armastust nii palju kui suudad ja tunne end võimalikult hästi, ning armastuse jõud ümbritseb sind inimeste, asjaolude ja sündmustega, mida armastad. Sa võid olla, kes iganes tahad. Sa võid teha, mida iganes tahad. Sa võid omada, mida iganes tahad.

Mida sa armastad? Mida sa tahad?

Lase minna sellel kõigel, mida sa oma elus ei armasta, ja hoia seda, mida armastad. Kui klammerdud oma mineviku negatiivsete seikade külge, siis seostad neid pidevalt oma looga iga kord, kui neid meenutad, ja nad imbuvad sinu elupiltidesse uuesti – just praegu!

Lase minna kõigel, mis sulle su lapsepõlvest ei meeldi, ja hoia alles kõik, mis meeldis. Lase minna kõigel, mis sulle su noorusest ja täiskasvanueast ei meeldi, ja hoia alles kõik head asjad. Lihtsalt hoia kogu elu alles kõike, mida armastad. Kõik negatiivsed minevikuasjad on tehtud, lõpetatud; praegu ei ole sa seesama inimene, kes olid siis, ning milleks panna neid oma uue loo sisse, kui need tekitavad halba tunnet? Sul pole vaja oma minevikust halbu asju välja kaevata. Ära lihtsalt pane neid enam oma uue loo sisse.

Kui jätkad jutustamist endast kui ohvrist, siis need pildid korduvad sinu elus ikka ja jälle. Kui jätkad jutustamist, et sa pole nii tark, nii võluv, nii andekas kui kõik teised, siis sul on õigus, sest sellest saavad sinu elupildid.

Kui täidad oma elu armastusega, siis leiad, et süütunne, meelepaha ja teised negatiivsed tunded jätavad sind maha. Siis hakkad rääkima kõige võrratumat lugu, mis kunagi räägitud, ja armastuse jõud valgustab sinu elu suurepäraste piltidega tõelisest elu loost.

Rhonda Byrne “Vägi”

Dec 132016
 

Ma mõtlesin tükk aega, mis sellele postitusele pealkirjaks panna. Teine versioon oli “uued algused”. Kumbki pole päris täpne :)

Olen viimasel ajal elanud põhimõtte järgi, et IGA HETK on uus algus. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui positiivne mõtlemine vahepeal ka mingit lühikest aega nii hästi välja ei tule, kui tahaks, siis ma ei põe selle üle kunagi pikemalt, vaid lihtsalt jätkan positiivsel lainel niipea, kui suudan.

No näiteks ikka tuleb vahel ette, et on õhtu, olen väsinud ja näljane, lapsed lärmavad – palun alguses ilusasti, aga kui ei kuulata, ei suuda lõpuni rahulikuks jääda, tõstan häält… Mis seal ikka! Rahunen nii kiiresti kui võimalik, kallistame, lepime ära, kõik on jälle hästi.

Väga vabastav on, pean tunnistama. Minevik ei defineeri mind! Minu elu on siin, nüüd ja praegu. Lähebki vahel suts kehvasti, elu läheb edasi, nüüd juba paremini! Vahel kestavad need kehvad hetked/tujud veidi pikemalt – mis siis, ikka katsun nii kiiresti kui võimalik hea tuju taastada. Ja see tuleb tagasi ja kõik ongi jälle hea! Ei mingeid mõtteid stiilis “oleksin pidanud parem olema / paremini tegema / äkki oleks pidanud seda, teist või kolmandat teisiti tegema” – on vaid mõtted – “ma õpin sellest olukorrast, ma annan endast parima ja kõik läheb suurepäraselt”.

Ja läheb ka :) Kohati küll selliselt:

Aga läheb paremini, järjest paremini!

Selles mõttes pole ka pealkiri päris täpne, et lisaks hetkes elamisele on mul ohtralt tulevikuplaane, mida ma jõudumööda visualiseerin. On väga konkreetsed valdkonnad mu elus, mida soovin paremaks muuta, on üsna täpsed soovid. Kuna ma aga kõigele korraga keskenduda ei suuda, siis on mul mõtteline pingerida kõigi tegelemist vajavate asjadega ja sealt ma siis korraga keskendun ühele-kahele.

Sest igapäev on ju ka :) Meil kõigil on ühtviisi 24 tundi. Tuleb olla olemas pere jaoks, käia tööl, teha süüa, hoida kodu talutavas korras, tegeleda kõigi jooksvate kohustustega, magada… Puhkamist ei tohi ka ära unustada :) Ja olenevalt, palju sellest kõigest aega üle jääb, saabki keskenduda ülejäänud olulistele asjadele.

Kui plaanid on paigas, on hea elada hetkes. Plaanid muutuvad nagunii käigu pealt, elu on selline – sellega olen arvestanud, vajadusel tuleb muutustega kaasa minna. Eks seegi ole hetkes elamine.

Olen väga tänulik, et see mul iga päevaga järjest paremini välja tuleb.

Nov 162016
 

Ma olen viimasel ajal lugenud igasuguseid asju. Ja igal pool rõhutatakse, et head asjad hakkavad sinuga juhtuma siis, kui oled olemasoleva eest tänulik. Mida tänulikum oled, seda kiiremini ja rohkem head juhtub :)

Minu senine ellusuhtumine on olnud antud mõtteviisile küllaltki sarnane, aga ma pole samas enamasti mõelnud asjadest otseselt selles sõnastuses, et ma olen tänulik. Olen alati olnud seda meelt, et mõtlema ei peaks mitte sellest, mida sa EI taha, vaid ikka sellest, mida TAHAD. Aga üldises plaanis olen pigem mõelnud ja tundnud, kuidas kõiksugu pisiasjad mind rõõmustavad ja teevad tuju heaks. Ja see omakorda on aidanud positiivsemalt mõelda ja käituda.

Ka praegune positiivsusprojekt on mõeldud eelkõige selles võtmes, et leida üles kõik need asjad mu elus, mille eest olen tänulik. Aga mulle tundub, et võib-olla oleks vajalik muuta seda sõnastust oma peas. Lihtsalt “olen rõõmus” asemel mõeldagi “olen tänulik”.

Igatahes, ma kinnitan – õnnelikult mõeldes on elu lihtsam. Tõsi, kui on mõni eriti kehv olukord või päev, on positiivseks jäämine keerulisem. Aga nagu ma olen siin juba maininud – nii palju negatiivsusest meie elus on tegelikult täiesti mõttetud pisiasjad. Need pole mingid haavad minevikukogemusest, mida tuleks alla surumise asemel sügavalt analüüsida… Need on lihtsalt… Elu pisiasjad :) Ja on meie enda valik, kas minna närvi, kui väljas on libe, kassasaba liigub aeglaselt, mõni jobu sõitis liikluses ette, jälle peab süüa tegema ja koristama, jälle need lapsed virisevad… Või jääda rahulikuks :)

Ja vot kõigi nende pisiasjade puhul töötab TÄIEGA positiivne mõtlemine ja tänulik olemine. Mida rohkem keskendud kõigele sellele, mille eest oled oma elus tänulik, seda paremaks see su tuju teeb. Seda vähem jääb aega mõelda asjadele, mis on halvasti ja seda vähem asju sind üldse närvi ajab. Tunnetan seda iseenda peal iga päev.

Proovige ka!

Aga ma nüüd mõtlengi, kuidas selle blogiprojektiga jätkata. Head asjad, nendest kirjutan samamoodi edasi, aga “positiivne päevakaja”… Võib-olla oleks selle asemel kohasem “tänane tänu”. Ma veel mõtlen sellele natuke :)

Nov 102016
 

Ma üritan meenutada, KUST mu firmamärgina tuntud optimism alguse sai… Ja ega ei oskagi öelda.

Ma ei mäleta, et ma oleks terve elu nii arutu optimist olnud. Selle blogi algusaegadelgi polnud optimism sugugi läbiv teema. Kirjutasin alguses lihtsalt pigem igapäevaelust või kasutasin blogi võimalusena ennast välja elada. Ma ei usu, et mul on praegu siin palju lugejaid, kes on jälginud blogi algusest peale, kui mõned sõbrad välja arvata. Või noh, ütleme siis – lugenud mu blogi regulaarselt juba enne seda, kui rasedaks jäin :)

Eks ma olin võrdlemisi optimistlik varem ka, seda ma usun. Palju see blogis väljendus, ei oska isegi hinnata. Aga see teadlik optimism ja soov jagada blogi kaudu pigem rõõme kui muresid – see tuli ilmselt ikkagi koos lastega.

Ja ausõna, mulle VÄGA meeldib olla optimist. See teeb elu PALJU lihtsamaks. Mida aeg edasi, seda enam ma oskan tagasi vaadates oma elu analüüsida ja järeldusi teha.

Nagu eelmises postituses mainisin, nüüdsest kavatsen olla senisest VEEL optimistlikum. Ma olen nõus, et negatiivseid tundeid ei tohi enda sees lihtsalt alla suruda ja neid eitada, nendest tuleb aru saada ja neil minna lasta… Aga teate, KUI palju on mõttetult negatiivseid tähtsusetuid mõtteid ja pisiasju, mis võivad ketrama ja kuhjuma hakata, tekitades lõpuks suure portsu negatiivsust – ilma, et sa sellest arugi saaksid? Täiesti mõttetut “kogemata” negatiivsust asjade suhtes, mis ei ole üldse olulised? Mis oleks olemata, kui sa neid oma mõtetega negatiivseks ei mõtleks? Vot just neist asjadest ma räägin. Just need asjad kavatsen ma edaspidi enda jaoks kõik positiivseks mõelda.

Ja nood sügavamad minevikuasjad… Neid ma tunnistan ja lasen neil minna. Armastusega. Sest täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ja minu minevik ei defineeri mind kuidagi. Ja minu tulevikus on võimalik absoluutselt KÕIK.

Ja ma olen väärt absoluutselt kõike head, mida endale soovin. Nagu ka sina :) Nagu kõik inimesed maailmas. Tuleb ainult ise seda uskuda, ennast armastada, olla positiivne ja tänulik.

Nov 022016
 

Usust olen tahtnud tegelikult kirjutada juba ammu. Siin projektis ei kavatsenud ma taolist sügavat teemat sugugi nii alguses käsitleda, aga kuna täna on hingedepäev, tundus kuidagi sobiv.

Ma olen alati uskunud seda, et on olemas kõrgem jõud. Ma olen seda kõrgemat jõudu alati nimetanud jumalaks (ja ingliteks), meie ühiskonnas on nii lihtsalt kõige suupärasem.

Kuna mitmed mu sugulased on kirikuga seotud, olen ma käinud pühapäevakoolis, leeris… Teismelisena käisin igal pühapäeval kirikus. Aga seda ilmselt pigem rohkem seltskonna pärast :)

Vahepeal puudus kirikuga igasugune kokkupuude aastaid. Lihtsalt elu oli selline, ei tundnud ka vajadust. Aktuaalseks sai teema jälle siis, kui sündis Plika ja plaanisime abielluda.

Olin alati teadnud, et kui ükskord abiellun, tahan anda vande millegi kõrgema ees, kui seda on EV seadus – kiriklik laulatus oli seega täiesti loomulik soov. Kuna olin noorena käinud leeris, aga mitte ristitud, otsustasin koos Abikaasaga uuesti leeri minna.

Sarnaselt sooviga anda oma abieluvanne kõrgema jõu ees, soovisime ka oma lapsed sellesama kõrgema jõu hooleks usaldada. Seega on terve meie pere ristitud Tartu Maarja kirikus, kus toimus ka meie laulatus. Ja ma olen siiamaani kõigi nende otsustega väga rahul.

Aga siis kolisime tagasi UK-sse, hiljem juba Pärnusse. Sellest ajast saadik on suhe kirikuga jäänud taas passiivseks. Maarja koguduses oli tol hetkel väga hea ja õige tunne, tol hetkel oli see just meie jaoks õige koht. Nüüd aga…

Ma ei tea. Mulle tundub, et ma olen kristlusest välja kasvanud.

Ärge saage valesti aru, mul pole midagi organiseeritud religioonide vastu. Ma austan väga erinevaid usundeid ning seda suurt ja tänuväärset tööd, mida pühakojad teevad. Lihtsalt… Ma ise tunnen hetkel, et mulle pole vaja nii reglementeeritud usku.

Ja olgu, pean tunnistama, et natukene kihvatab iga kord, kui keegi väljendab väga häälekalt kristluse lipu all arvamust, millega ma kohe üldse nõustuda ei saa. Aga inimesed ongi erinevad ja ma tean, et kristluse ja nende häälekate arvamuste vahele võrdusmärgi tõmbamine oleks umbes sama totter, kui teha teadagi mis järeldus moslemite kohta. Üldiselt on see teema, mida siin postituses pikemalt lahata ei soovi. Ütlen lihtsalt: “Aitäh, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset” :) Ma usun kogu südamest kõigi inimeste võrdsetesse võimalustesse. Ma usun avatud ühiskonda, mitmekesisusse ja armastusse.

Nii et jah, ma usun. Ma usun, et on olemas kõrgem jõud, kes meid kaitseb ja juhib. Ma ei tunne vajadust lugeda selle usu pärast iganädalaselt pühakirja või käia kirikus – ma võin palvetada igal ajahetkel, mil seda soovin.

Ma arvan, see oli Epp, kes kunagi kuskil kirjutas midagi sellist, et kõigil pühakodadel on rahustav mõju ja pole absoluutselt vahet, mis usundit see esindab. Minu jaoks on samamoodi. Kui ma tunneks vajadust minna ja olla oma mõtetega selle kõrgema jõu “kodus”, võiksin minna ükskõik millisesse pühamusse.

Aga üldiselt on minu usk hästi lihtne :)

Usun, et kõik asjad juhtuvad põhjusega. Usun mõtte jõusse. Usun positiivsusesse. Usun, et loome oma mõtetega iga päev endale ise reaalsuse. Usun palvesse, tänusse, abi ja juhenduse palumisse.

Elamiseks on mul umbes-täpselt üks reegel: ela nii, et endal oleks hea ja teistel ka.

Muidugi see ei tule mul kaugeltki alati välja, aga… Ma annan oma parima :) Iga päev. Ja usun, et muutun selles järjest paremaks.

See on minu meelest hea universaalne reegel. Igaühel on erinevad tõekspidamised, elada tulebki OMA südametunnistuse järgi. Aga jah, ei tohi unustada teist väga olulist poolt – oma tõekspidamiste põhjal käitudes tuleb alati arvestada ka sellega, et keegi teine ei saaks sinu pärast haiget. SEDA tuleks kogu aeg meeles pidada.

jumala-motisklusedOn üks raamat, mis sattus mulle juhuslikult pihku 5+ aastat tagasi – Neale Donald Walsch “Mõtisklusi jutuajamistest Jumalaga”. See raamat kõnetas mind sügavalt ja sellest ajast peale olen seda nimetanud naljatamisi oma “piibliks”. Selles raamatus on kõik kirja pandud täpselt sama lühidalt ja lihtsalt, nagu see minu usus on.

Reaalsuse loomisest.  Sa ei ela selleks, et avastada, mis järjekordsel päeval varuks on, vaid selleks, et päeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda võib-olla alati ei teadvusta.

Sellest, kes sa oled. Kõik, mis juhtub – kõik, mis on varem juhtunud, juhtub praegu ja hakkab juhtuma tulevikus -, on väline manifestatsioon sellest, millised on sinu seesmised mõtted, valikud, ideed, ja milline on sinu veendumus selle kohta, Kes Sa Oled ja Kes Sa Eelistad Olla.

Ainsast tõelisusest. Jah, on olemas Ainus Suur Tõde, on olemas Lõplik Reaalsus. Vaatamata sellele saad alati seda, mida ise valid – lihtsalt sellepärast, et tõde ongi see. Oled jumalik olend, kes loob omaenda reaalsuse just niisugusena, nagu seda koged.

Jumalast. Ma ütlen sulle – olen igas lilles, igas vikerkaares, igas taevatähes: olen kõik igas planeedis, mis ükskõik millise tähe ümber tiirleb. Olen tuulte sosin, päikese soojus, iga lumehelbe hämmastav ja täiuslik kordumatus.

Kui selle raamatu esmakordselt avastasin, kinkisin seda kõigile jõuludeks. Loodan, et ehk leidis keegi endale sealt midagi sama südamelähedast.

Usun ka inglitesse :) Mul on raamat ja kaardid, ilmselt juba üle kümne aasta, palusin kunagi emalt jõulukingiks. Vahel seisavad need pikalt sahtlis ja ei tule meeldegi, vahel on pidevas kasutuses.

Usk on minu jaoks väga isiklik asi – see pole kindlasti teema, millest tihti räägin. Kui tuleb jutuks või keegi tunneb huvi, arutan hea meelega, ise aga naljalt jutuks võta. Võib-olla on ka see põhjus, miks olen sellest blogis kirjutamist nii pikalt edasi lükanud. Sest mõnes mõttes on see ehk rohkem enese paljastamine, kui seda sooviksin.

Või siis sellepärast, et see teema sobis nii ideaalselt just tänasesse hingedepäeva, vast alustatud positiivsusprojekti. Iga asi juhtub täpselt õigel ajal :)

Ja just täna hommikul, muide, alustasin ühe suurepärase raamatu lugemist, mida soovitati mulle just õigel hetkel ja mis tekitas minus juba esimeste lehekülgedega suurt rõõmu ja kindlat usku: KÕIK ON VÕIMALIK!

Sellest raamatust tuleb ilmselt kunagi mõni teine postitus :)

Oct 312016
 

Ma olen alati olnud lootusetu optimist. See, kes usub alati parimat, usaldab elu, tunneb rõõmu pisiasjadest, unistab suurelt, usub, et kõik on võimalik ja kõik loksub paika…

Kuni millalgi enam ei olnud. Ma küll etendasin täiesti alateadlikult harjumuspärast positiivset rolli edasi, aga tegelikult…

Tagantjärele on väga raske hinnata, millal asi käest ära läks ja kuidas ma ei saanud arugi, et midagi on valesti – kuni oli juba kapitaalselt valesti. Ma usun, see negatiivsus hiilis ligi salakavalalt ja tasapisi – ma ei pannud üldse tähelegi, et midagi on teisiti. Ja nii kuidagi juhtuski, et viimase aasta või kahe jooksul sai “kõik on võimalik” ja “iga asi omal ajal” mõtetest valdavalt “miks ma sellega hakkama ei saa” ja “miks see kõik juba ometi ei juhtu” suhtumine. Näete ju isegi vahet?

See aasta on olnud väga-väga keeruline – tasanditel, mida siin blogis kuidagi lahata ei saa. Ma ei mäleta, millal olin viimati nii ebastabiilne, ma ei mäleta, millal olin viimati nii negatiivne. Ma kaotasin ennast ikka TÄIESTI ära ja ei osanud sellest tsüklist mitte kuidagi välja pääseda. Jälgisin ennast kõrvalt ja teadsin, et mingil hetkel see juhtub, aga pidin seda ikka päris tükk aega ootama.

Ja nüüd… Nüüd sain ma lõpuks ometi sellega hakkama. See oli kõike muud kui kerge, aga ma sain sellega hakkama! Ja justkui suur koorem oleks südamelt langenud. Muidugi ei saa kõik päevapealt korda, selleks pean endaga veel üksjagu tööd tegema. Aga oluline on see, et ma olen negatiivsest tsüklist väljas ja pakatan kannatamatusest keerata elus täiesti uus lehekülg – nüüdsest veel teadlikumalt positiivne kui enne.

“Ei” on sõna, mida ma kasutan edaspidi väga-väga teadlikult ja hoopis teistes kohtades kui senini. Nimelt seal, kus mul on vaja seda tõesti rohkem öelda – mul on väga raske öelda ei, kui mult midagi palutakse.

Aga mis puutub nendesse asjadesse, mida ma tahan saavutada… Sellel rindel unustan ma igasuguse “ei” üldse ära. Ehk siis nüüdsest algavad mu sammud ükskõik mis soovi puhul selle trepi kolmandalt ja neljandalt astmelt :)

sammud

Selleks, et uusi kombeid paremini sisse harjutada, alustan homsest blogis positiivsuse projektiga. Inspiratsiooniks on Herz, kes kunagi oma blogis sarnase asja ette võttis. Ja ega ma ei saa kehvem olla, ka mul on auahne plaan teha seda vähemalt aasta :) Eks elu näitab, kas suudan sellele tempole vastu pidada.

Sest ma tahaks tegelikult kirjutada iga päev kaks postitust. Ühe üldisema, mõnest toredast asjast või inimesest mu elus – praeguse idee kohaselt tahan need postitused kirjutada/avaldada hommikul. Ja teise õhtul, et märkida üles need asjad, mis mind päeva jooksul rõõmsaks tegid.

Kui ajaga peaks selguma, et tempo on liiga kiire, hakkan neid postitusi ilmselt tegema kordamööda – üks päev üks, teine päev teine.

Selle postituse soundtrackiks on minu kümne aasta vanune lemmiklugu – Natasha Bedingfield “Unwritten”

Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten
Sep 182015
 

Alternatiivsete arvamuste teemal jätkates – ma pean ausalt tunnistama, et olles olnud viimased viis aastat oma elust pigem vastuvoolu ujuja, kipun ma positiivsemalt suhtuma just alternatiivsetesse arvamustesse ja olen üha enam skeptiline peavoolu suhtes. Nii et kahtlemata olen ka mina veidi kallutatud. Vähemuse poole.

AGA. Need viis aastat on minu silmaringi tohutult avardanud. Ma olen õppinud uurima, küsima, mõtlema. Tulemuseks on tõepoolest see, et ma ei usalda enam pea mitte midagi ega kedagi :) Tänapäeva klikipõhine meedia on kõike muud, kui objektiivne arvamus, mida saab 100% usaldada. Uuringud täpselt sama asja kohta võivad anda täiesti vastupidise tulemuse sõltuvalt sellest, kes neid uuringuid rahastab.

Ma olen nõus, et ma olen liialt skeptiline ja usaldamatu, nii ühe kui teise poole suhtes. Aga tõepoolest jõuan ma pea iga asja puhul järeldusele, et ma ei tea lõpuni, kus on tõde. Seega on väga vähe asju, mida ma otseselt hukka mõistan.

Nii et ma uurin, lähtun oma sisetundest ja elan oma elu. Vahel lähen ka vooluga kaasa ja teen mingit asja “sest kõik ju teevad”, aga üldiselt ma siiski üritan pigem küsida: kas see viis, kuidas alati on tehtud, on ikka kõige õigem? Ja kui on kellegi teise jaoks, siis kas ka minu jaoks?

Igaüks võib elada oma elu täpselt nii, nagu paremaks peab, kuni teised selle all ei kannata.

Praegu on väidetavalt tegu avalikkuse huviga ja nö laste kaitsmine kaalub üles kõik muu. Väidetavalt on õigustatud kõik need minu arusaamist mööda pigem ühekülgsed artiklid ning see, et kinnisest grupist on neisse artiklitesse teise poole “objektiivseks” arvamuseks ilma küsimata ja nimesid kasutamata kopeeritud artikli autorite poolt valitud arvamusi. Ju siis ongi õigustatud. Olen igal juhul täiesti nõus, et on väga vale eksperimenteerida millegagi nii, et lapsed kannatavad.

Aga jah, see kallutatus… Praegusel hetkel kannatavad ka paljud inimesed, kel pole kunagi tulnud mõttessegi oma lastele MMSi anda, selle all, et nad on mingisse gruppi kuulumise tõttu automaatselt tembeldatud (sotsiaal)meedia poolt laste mürgitajateks või vähemalt selle julgustajateks, sest paljude arvates sinna gruppi kuulumine just täpselt seda tähendabki. Ja see on minu meelest ka täpselt sama vale. Enamik neist tembeldajatest ei tea absoluutselt, millest nad räägivad. Nad võtavad selle ühe killukese – “appi, keegi mürgitab lapsi” – ja annavad kõigile ühe rauaga.

Objektiivne ajakirjandus my ass :)

Ja ma kordan veelkord – ma ei tea, kas MMS on mürk või imeravim, mind antud hetkel isegi ei huvita see eriti. Olles nii skeptiline, nagu ma olen, on minu jaoks 50-50 võimalus, et see võib olla nii üht kui ka teist. Ükski poolt- ega vastuargument meedias ei suuda mind lõpuni veenda. On üsna tõenäoline, et iseenda peal ma sellega katseid tegema ei hakka. Kui mul peaks siiski kunagi selline soov tekkima, küllap ma siis loen hoolega igasugust infot, mis ma selle kohta leian – aga hetkel ei näe ma vajadust sellele oma aega kulutada.

Minu jaoks pole küsimus kunagi olnud selles, kas lapsi peaks kaitsma või kas MMS on mürk, vaid puhtalt selles, kuidas seda teemat on seni kajastanud ja kuidas see on mõjutanud mind ja teisi sellesse gruppi nö mitteaktiivselt kuuluvaid inimesi.

Sellepärast mulle meeldibki lihtne elu. Kui ma tarbin vaid seda, millest lõpuni aru saan, ei pea ma liigselt mõtlema :) Sestap söövad mu lapsed igal hommikul lusikatäie mett õietolmu ja taruvaiguga ning loodan, et muid “imeravimeid” meie majapidamises tarvis ei lähe.