Apr 142017
 

Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga päev nii palju häid asju kui võimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!

Rhonda Byrne “Kangelane”

Sügisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud üsna pöörane aeg, millest suutsin lõpuks edasi liikuda. See pöörasus järellainetas veel hiljemgi, detsembri lõpus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka üsna raske positiivsel lainel jätkata. Sain siiski enam-vähem hakkama, kuniks jaanuari lõpus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.

Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks läinud, aga endiselt on mul peas küsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nüüd jälle tagasi sinna positiivsuse, tänulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.

Byrne’i raamatutest on mul tänu raamatuvahetusele nüüdseks enamik olemas. Pärast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud :) Aga nüüd juhtus nii, et sain paar päeva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jätsingi selle esialgu kõrvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kätte jõuab, üldse mitte.

Just nüüd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kõnetab, järelikult on täpselt õige hetk.

Naljakas, kuidas pärast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lühikese vahega nii läbi raputatakse. Aga olen kindel, et see kõik on millekski vajalik. Pean vaid välja mõtlema, mida ma täpselt tahan.

Olema tänulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.

Dec 142016
 

Tegelikult on nii, et sa oled piirideta olend. Tegelikult on nii, et maailm ja universum on piiramatud. On olemas maailmad ja võimalused, mida sa ei näe, aga kõik need eksisteerivad. Sa pead hakkama rääkima teistsugust lugu! Sa pead hakkama rääkima lugu oma suurepärasest elust, sest mistahes lugu sa räägid, head või halba, külgetõmbeseadus kindlustab, et saad selle, ja sellest saab sinu elulugu.

Kujutle ja tunne, mida iganes sa saada tahad, ja need pildid saad oma ellu tagasi. Anna armastust nii palju kui suudad ja tunne end võimalikult hästi, ning armastuse jõud ümbritseb sind inimeste, asjaolude ja sündmustega, mida armastad. Sa võid olla, kes iganes tahad. Sa võid teha, mida iganes tahad. Sa võid omada, mida iganes tahad.

Mida sa armastad? Mida sa tahad?

Lase minna sellel kõigel, mida sa oma elus ei armasta, ja hoia seda, mida armastad. Kui klammerdud oma mineviku negatiivsete seikade külge, siis seostad neid pidevalt oma looga iga kord, kui neid meenutad, ja nad imbuvad sinu elupiltidesse uuesti – just praegu!

Lase minna kõigel, mis sulle su lapsepõlvest ei meeldi, ja hoia alles kõik, mis meeldis. Lase minna kõigel, mis sulle su noorusest ja täiskasvanueast ei meeldi, ja hoia alles kõik head asjad. Lihtsalt hoia kogu elu alles kõike, mida armastad. Kõik negatiivsed minevikuasjad on tehtud, lõpetatud; praegu ei ole sa seesama inimene, kes olid siis, ning milleks panna neid oma uue loo sisse, kui need tekitavad halba tunnet? Sul pole vaja oma minevikust halbu asju välja kaevata. Ära lihtsalt pane neid enam oma uue loo sisse.

Kui jätkad jutustamist endast kui ohvrist, siis need pildid korduvad sinu elus ikka ja jälle. Kui jätkad jutustamist, et sa pole nii tark, nii võluv, nii andekas kui kõik teised, siis sul on õigus, sest sellest saavad sinu elupildid.

Kui täidad oma elu armastusega, siis leiad, et süütunne, meelepaha ja teised negatiivsed tunded jätavad sind maha. Siis hakkad rääkima kõige võrratumat lugu, mis kunagi räägitud, ja armastuse jõud valgustab sinu elu suurepäraste piltidega tõelisest elu loost.

Rhonda Byrne “Vägi”

Dec 132016
 

Ma mõtlesin tükk aega, mis sellele postitusele pealkirjaks panna. Teine versioon oli “uued algused”. Kumbki pole päris täpne :)

Olen viimasel ajal elanud põhimõtte järgi, et IGA HETK on uus algus. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui positiivne mõtlemine vahepeal ka mingit lühikest aega nii hästi välja ei tule, kui tahaks, siis ma ei põe selle üle kunagi pikemalt, vaid lihtsalt jätkan positiivsel lainel niipea, kui suudan.

No näiteks ikka tuleb vahel ette, et on õhtu, olen väsinud ja näljane, lapsed lärmavad – palun alguses ilusasti, aga kui ei kuulata, ei suuda lõpuni rahulikuks jääda, tõstan häält… Mis seal ikka! Rahunen nii kiiresti kui võimalik, kallistame, lepime ära, kõik on jälle hästi.

Väga vabastav on, pean tunnistama. Minevik ei defineeri mind! Minu elu on siin, nüüd ja praegu. Lähebki vahel suts kehvasti, elu läheb edasi, nüüd juba paremini! Vahel kestavad need kehvad hetked/tujud veidi pikemalt – mis siis, ikka katsun nii kiiresti kui võimalik hea tuju taastada. Ja see tuleb tagasi ja kõik ongi jälle hea! Ei mingeid mõtteid stiilis “oleksin pidanud parem olema / paremini tegema / äkki oleks pidanud seda, teist või kolmandat teisiti tegema” – on vaid mõtted – “ma õpin sellest olukorrast, ma annan endast parima ja kõik läheb suurepäraselt”.

Ja läheb ka :) Kohati küll selliselt:

Aga läheb paremini, järjest paremini!

Selles mõttes pole ka pealkiri päris täpne, et lisaks hetkes elamisele on mul ohtralt tulevikuplaane, mida ma jõudumööda visualiseerin. On väga konkreetsed valdkonnad mu elus, mida soovin paremaks muuta, on üsna täpsed soovid. Kuna ma aga kõigele korraga keskenduda ei suuda, siis on mul mõtteline pingerida kõigi tegelemist vajavate asjadega ja sealt ma siis korraga keskendun ühele-kahele.

Sest igapäev on ju ka :) Meil kõigil on ühtviisi 24 tundi. Tuleb olla olemas pere jaoks, käia tööl, teha süüa, hoida kodu talutavas korras, tegeleda kõigi jooksvate kohustustega, magada… Puhkamist ei tohi ka ära unustada :) Ja olenevalt, palju sellest kõigest aega üle jääb, saabki keskenduda ülejäänud olulistele asjadele.

Kui plaanid on paigas, on hea elada hetkes. Plaanid muutuvad nagunii käigu pealt, elu on selline – sellega olen arvestanud, vajadusel tuleb muutustega kaasa minna. Eks seegi ole hetkes elamine.

Olen väga tänulik, et see mul iga päevaga järjest paremini välja tuleb.

Nov 162016
 

Ma olen viimasel ajal lugenud igasuguseid asju. Ja igal pool rõhutatakse, et head asjad hakkavad sinuga juhtuma siis, kui oled olemasoleva eest tänulik. Mida tänulikum oled, seda kiiremini ja rohkem head juhtub :)

Minu senine ellusuhtumine on olnud antud mõtteviisile küllaltki sarnane, aga ma pole samas enamasti mõelnud asjadest otseselt selles sõnastuses, et ma olen tänulik. Olen alati olnud seda meelt, et mõtlema ei peaks mitte sellest, mida sa EI taha, vaid ikka sellest, mida TAHAD. Aga üldises plaanis olen pigem mõelnud ja tundnud, kuidas kõiksugu pisiasjad mind rõõmustavad ja teevad tuju heaks. Ja see omakorda on aidanud positiivsemalt mõelda ja käituda.

Ka praegune positiivsusprojekt on mõeldud eelkõige selles võtmes, et leida üles kõik need asjad mu elus, mille eest olen tänulik. Aga mulle tundub, et võib-olla oleks vajalik muuta seda sõnastust oma peas. Lihtsalt “olen rõõmus” asemel mõeldagi “olen tänulik”.

Igatahes, ma kinnitan – õnnelikult mõeldes on elu lihtsam. Tõsi, kui on mõni eriti kehv olukord või päev, on positiivseks jäämine keerulisem. Aga nagu ma olen siin juba maininud – nii palju negatiivsusest meie elus on tegelikult täiesti mõttetud pisiasjad. Need pole mingid haavad minevikukogemusest, mida tuleks alla surumise asemel sügavalt analüüsida… Need on lihtsalt… Elu pisiasjad :) Ja on meie enda valik, kas minna närvi, kui väljas on libe, kassasaba liigub aeglaselt, mõni jobu sõitis liikluses ette, jälle peab süüa tegema ja koristama, jälle need lapsed virisevad… Või jääda rahulikuks :)

Ja vot kõigi nende pisiasjade puhul töötab TÄIEGA positiivne mõtlemine ja tänulik olemine. Mida rohkem keskendud kõigele sellele, mille eest oled oma elus tänulik, seda paremaks see su tuju teeb. Seda vähem jääb aega mõelda asjadele, mis on halvasti ja seda vähem asju sind üldse närvi ajab. Tunnetan seda iseenda peal iga päev.

Proovige ka!

Aga ma nüüd mõtlengi, kuidas selle blogiprojektiga jätkata. Head asjad, nendest kirjutan samamoodi edasi, aga “positiivne päevakaja”… Võib-olla oleks selle asemel kohasem “tänane tänu”. Ma veel mõtlen sellele natuke :)

Nov 102016
 

Ma üritan meenutada, KUST mu firmamärgina tuntud optimism alguse sai… Ja ega ei oskagi öelda.

Ma ei mäleta, et ma oleks terve elu nii arutu optimist olnud. Selle blogi algusaegadelgi polnud optimism sugugi läbiv teema. Kirjutasin alguses lihtsalt pigem igapäevaelust või kasutasin blogi võimalusena ennast välja elada. Ma ei usu, et mul on praegu siin palju lugejaid, kes on jälginud blogi algusest peale, kui mõned sõbrad välja arvata. Või noh, ütleme siis – lugenud mu blogi regulaarselt juba enne seda, kui rasedaks jäin :)

Eks ma olin võrdlemisi optimistlik varem ka, seda ma usun. Palju see blogis väljendus, ei oska isegi hinnata. Aga see teadlik optimism ja soov jagada blogi kaudu pigem rõõme kui muresid – see tuli ilmselt ikkagi koos lastega.

Ja ausõna, mulle VÄGA meeldib olla optimist. See teeb elu PALJU lihtsamaks. Mida aeg edasi, seda enam ma oskan tagasi vaadates oma elu analüüsida ja järeldusi teha.

Nagu eelmises postituses mainisin, nüüdsest kavatsen olla senisest VEEL optimistlikum. Ma olen nõus, et negatiivseid tundeid ei tohi enda sees lihtsalt alla suruda ja neid eitada, nendest tuleb aru saada ja neil minna lasta… Aga teate, KUI palju on mõttetult negatiivseid tähtsusetuid mõtteid ja pisiasju, mis võivad ketrama ja kuhjuma hakata, tekitades lõpuks suure portsu negatiivsust – ilma, et sa sellest arugi saaksid? Täiesti mõttetut “kogemata” negatiivsust asjade suhtes, mis ei ole üldse olulised? Mis oleks olemata, kui sa neid oma mõtetega negatiivseks ei mõtleks? Vot just neist asjadest ma räägin. Just need asjad kavatsen ma edaspidi enda jaoks kõik positiivseks mõelda.

Ja nood sügavamad minevikuasjad… Neid ma tunnistan ja lasen neil minna. Armastusega. Sest täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ja minu minevik ei defineeri mind kuidagi. Ja minu tulevikus on võimalik absoluutselt KÕIK.

Ja ma olen väärt absoluutselt kõike head, mida endale soovin. Nagu ka sina :) Nagu kõik inimesed maailmas. Tuleb ainult ise seda uskuda, ennast armastada, olla positiivne ja tänulik.

Nov 022016
 

Usust olen tahtnud tegelikult kirjutada juba ammu. Siin projektis ei kavatsenud ma taolist sügavat teemat sugugi nii alguses käsitleda, aga kuna täna on hingedepäev, tundus kuidagi sobiv.

Ma olen alati uskunud seda, et on olemas kõrgem jõud. Ma olen seda kõrgemat jõudu alati nimetanud jumalaks (ja ingliteks), meie ühiskonnas on nii lihtsalt kõige suupärasem.

Kuna mitmed mu sugulased on kirikuga seotud, olen ma käinud pühapäevakoolis, leeris… Teismelisena käisin igal pühapäeval kirikus. Aga seda ilmselt pigem rohkem seltskonna pärast :)

Vahepeal puudus kirikuga igasugune kokkupuude aastaid. Lihtsalt elu oli selline, ei tundnud ka vajadust. Aktuaalseks sai teema jälle siis, kui sündis Plika ja plaanisime abielluda.

Olin alati teadnud, et kui ükskord abiellun, tahan anda vande millegi kõrgema ees, kui seda on EV seadus – kiriklik laulatus oli seega täiesti loomulik soov. Kuna olin noorena käinud leeris, aga mitte ristitud, otsustasin koos Abikaasaga uuesti leeri minna.

Sarnaselt sooviga anda oma abieluvanne kõrgema jõu ees, soovisime ka oma lapsed sellesama kõrgema jõu hooleks usaldada. Seega on terve meie pere ristitud Tartu Maarja kirikus, kus toimus ka meie laulatus. Ja ma olen siiamaani kõigi nende otsustega väga rahul.

Aga siis kolisime tagasi UK-sse, hiljem juba Pärnusse. Sellest ajast saadik on suhe kirikuga jäänud taas passiivseks. Maarja koguduses oli tol hetkel väga hea ja õige tunne, tol hetkel oli see just meie jaoks õige koht. Nüüd aga…

Ma ei tea. Mulle tundub, et ma olen kristlusest välja kasvanud.

Ärge saage valesti aru, mul pole midagi organiseeritud religioonide vastu. Ma austan väga erinevaid usundeid ning seda suurt ja tänuväärset tööd, mida pühakojad teevad. Lihtsalt… Ma ise tunnen hetkel, et mulle pole vaja nii reglementeeritud usku.

Ja olgu, pean tunnistama, et natukene kihvatab iga kord, kui keegi väljendab väga häälekalt kristluse lipu all arvamust, millega ma kohe üldse nõustuda ei saa. Aga inimesed ongi erinevad ja ma tean, et kristluse ja nende häälekate arvamuste vahele võrdusmärgi tõmbamine oleks umbes sama totter, kui teha teadagi mis järeldus moslemite kohta. Üldiselt on see teema, mida siin postituses pikemalt lahata ei soovi. Ütlen lihtsalt: “Aitäh, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset” :) Ma usun kogu südamest kõigi inimeste võrdsetesse võimalustesse. Ma usun avatud ühiskonda, mitmekesisusse ja armastusse.

Nii et jah, ma usun. Ma usun, et on olemas kõrgem jõud, kes meid kaitseb ja juhib. Ma ei tunne vajadust lugeda selle usu pärast iganädalaselt pühakirja või käia kirikus – ma võin palvetada igal ajahetkel, mil seda soovin.

Ma arvan, see oli Epp, kes kunagi kuskil kirjutas midagi sellist, et kõigil pühakodadel on rahustav mõju ja pole absoluutselt vahet, mis usundit see esindab. Minu jaoks on samamoodi. Kui ma tunneks vajadust minna ja olla oma mõtetega selle kõrgema jõu “kodus”, võiksin minna ükskõik millisesse pühamusse.

Aga üldiselt on minu usk hästi lihtne :)

Usun, et kõik asjad juhtuvad põhjusega. Usun mõtte jõusse. Usun positiivsusesse. Usun, et loome oma mõtetega iga päev endale ise reaalsuse. Usun palvesse, tänusse, abi ja juhenduse palumisse.

Elamiseks on mul umbes-täpselt üks reegel: ela nii, et endal oleks hea ja teistel ka.

Muidugi see ei tule mul kaugeltki alati välja, aga… Ma annan oma parima :) Iga päev. Ja usun, et muutun selles järjest paremaks.

See on minu meelest hea universaalne reegel. Igaühel on erinevad tõekspidamised, elada tulebki OMA südametunnistuse järgi. Aga jah, ei tohi unustada teist väga olulist poolt – oma tõekspidamiste põhjal käitudes tuleb alati arvestada ka sellega, et keegi teine ei saaks sinu pärast haiget. SEDA tuleks kogu aeg meeles pidada.

jumala-motisklusedOn üks raamat, mis sattus mulle juhuslikult pihku 5+ aastat tagasi – Neale Donald Walsch “Mõtisklusi jutuajamistest Jumalaga”. See raamat kõnetas mind sügavalt ja sellest ajast peale olen seda nimetanud naljatamisi oma “piibliks”. Selles raamatus on kõik kirja pandud täpselt sama lühidalt ja lihtsalt, nagu see minu usus on.

Reaalsuse loomisest.  Sa ei ela selleks, et avastada, mis järjekordsel päeval varuks on, vaid selleks, et päeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda võib-olla alati ei teadvusta.

Sellest, kes sa oled. Kõik, mis juhtub – kõik, mis on varem juhtunud, juhtub praegu ja hakkab juhtuma tulevikus -, on väline manifestatsioon sellest, millised on sinu seesmised mõtted, valikud, ideed, ja milline on sinu veendumus selle kohta, Kes Sa Oled ja Kes Sa Eelistad Olla.

Ainsast tõelisusest. Jah, on olemas Ainus Suur Tõde, on olemas Lõplik Reaalsus. Vaatamata sellele saad alati seda, mida ise valid – lihtsalt sellepärast, et tõde ongi see. Oled jumalik olend, kes loob omaenda reaalsuse just niisugusena, nagu seda koged.

Jumalast. Ma ütlen sulle – olen igas lilles, igas vikerkaares, igas taevatähes: olen kõik igas planeedis, mis ükskõik millise tähe ümber tiirleb. Olen tuulte sosin, päikese soojus, iga lumehelbe hämmastav ja täiuslik kordumatus.

Kui selle raamatu esmakordselt avastasin, kinkisin seda kõigile jõuludeks. Loodan, et ehk leidis keegi endale sealt midagi sama südamelähedast.

Usun ka inglitesse :) Mul on raamat ja kaardid, ilmselt juba üle kümne aasta, palusin kunagi emalt jõulukingiks. Vahel seisavad need pikalt sahtlis ja ei tule meeldegi, vahel on pidevas kasutuses.

Usk on minu jaoks väga isiklik asi – see pole kindlasti teema, millest tihti räägin. Kui tuleb jutuks või keegi tunneb huvi, arutan hea meelega, ise aga naljalt jutuks võta. Võib-olla on ka see põhjus, miks olen sellest blogis kirjutamist nii pikalt edasi lükanud. Sest mõnes mõttes on see ehk rohkem enese paljastamine, kui seda sooviksin.

Või siis sellepärast, et see teema sobis nii ideaalselt just tänasesse hingedepäeva, vast alustatud positiivsusprojekti. Iga asi juhtub täpselt õigel ajal :)

Ja just täna hommikul, muide, alustasin ühe suurepärase raamatu lugemist, mida soovitati mulle just õigel hetkel ja mis tekitas minus juba esimeste lehekülgedega suurt rõõmu ja kindlat usku: KÕIK ON VÕIMALIK!

Sellest raamatust tuleb ilmselt kunagi mõni teine postitus :)

Oct 312016
 

Ma olen alati olnud lootusetu optimist. See, kes usub alati parimat, usaldab elu, tunneb rõõmu pisiasjadest, unistab suurelt, usub, et kõik on võimalik ja kõik loksub paika…

Kuni millalgi enam ei olnud. Ma küll etendasin täiesti alateadlikult harjumuspärast positiivset rolli edasi, aga tegelikult…

Tagantjärele on väga raske hinnata, millal asi käest ära läks ja kuidas ma ei saanud arugi, et midagi on valesti – kuni oli juba kapitaalselt valesti. Ma usun, see negatiivsus hiilis ligi salakavalalt ja tasapisi – ma ei pannud üldse tähelegi, et midagi on teisiti. Ja nii kuidagi juhtuski, et viimase aasta või kahe jooksul sai “kõik on võimalik” ja “iga asi omal ajal” mõtetest valdavalt “miks ma sellega hakkama ei saa” ja “miks see kõik juba ometi ei juhtu” suhtumine. Näete ju isegi vahet?

See aasta on olnud väga-väga keeruline – tasanditel, mida siin blogis kuidagi lahata ei saa. Ma ei mäleta, millal olin viimati nii ebastabiilne, ma ei mäleta, millal olin viimati nii negatiivne. Ma kaotasin ennast ikka TÄIESTI ära ja ei osanud sellest tsüklist mitte kuidagi välja pääseda. Jälgisin ennast kõrvalt ja teadsin, et mingil hetkel see juhtub, aga pidin seda ikka päris tükk aega ootama.

Ja nüüd… Nüüd sain ma lõpuks ometi sellega hakkama. See oli kõike muud kui kerge, aga ma sain sellega hakkama! Ja justkui suur koorem oleks südamelt langenud. Muidugi ei saa kõik päevapealt korda, selleks pean endaga veel üksjagu tööd tegema. Aga oluline on see, et ma olen negatiivsest tsüklist väljas ja pakatan kannatamatusest keerata elus täiesti uus lehekülg – nüüdsest veel teadlikumalt positiivne kui enne.

“Ei” on sõna, mida ma kasutan edaspidi väga-väga teadlikult ja hoopis teistes kohtades kui senini. Nimelt seal, kus mul on vaja seda tõesti rohkem öelda – mul on väga raske öelda ei, kui mult midagi palutakse.

Aga mis puutub nendesse asjadesse, mida ma tahan saavutada… Sellel rindel unustan ma igasuguse “ei” üldse ära. Ehk siis nüüdsest algavad mu sammud ükskõik mis soovi puhul selle trepi kolmandalt ja neljandalt astmelt :)

sammud

Selleks, et uusi kombeid paremini sisse harjutada, alustan homsest blogis positiivsuse projektiga. Inspiratsiooniks on Herz, kes kunagi oma blogis sarnase asja ette võttis. Ja ega ma ei saa kehvem olla, ka mul on auahne plaan teha seda vähemalt aasta :) Eks elu näitab, kas suudan sellele tempole vastu pidada.

Sest ma tahaks tegelikult kirjutada iga päev kaks postitust. Ühe üldisema, mõnest toredast asjast või inimesest mu elus – praeguse idee kohaselt tahan need postitused kirjutada/avaldada hommikul. Ja teise õhtul, et märkida üles need asjad, mis mind päeva jooksul rõõmsaks tegid.

Kui ajaga peaks selguma, et tempo on liiga kiire, hakkan neid postitusi ilmselt tegema kordamööda – üks päev üks, teine päev teine.

Selle postituse soundtrackiks on minu kümne aasta vanune lemmiklugu – Natasha Bedingfield “Unwritten”

Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten
Sep 182015
 

Alternatiivsete arvamuste teemal jätkates – ma pean ausalt tunnistama, et olles olnud viimased viis aastat oma elust pigem vastuvoolu ujuja, kipun ma positiivsemalt suhtuma just alternatiivsetesse arvamustesse ja olen üha enam skeptiline peavoolu suhtes. Nii et kahtlemata olen ka mina veidi kallutatud. Vähemuse poole.

AGA. Need viis aastat on minu silmaringi tohutult avardanud. Ma olen õppinud uurima, küsima, mõtlema. Tulemuseks on tõepoolest see, et ma ei usalda enam pea mitte midagi ega kedagi :) Tänapäeva klikipõhine meedia on kõike muud, kui objektiivne arvamus, mida saab 100% usaldada. Uuringud täpselt sama asja kohta võivad anda täiesti vastupidise tulemuse sõltuvalt sellest, kes neid uuringuid rahastab.

Ma olen nõus, et ma olen liialt skeptiline ja usaldamatu, nii ühe kui teise poole suhtes. Aga tõepoolest jõuan ma pea iga asja puhul järeldusele, et ma ei tea lõpuni, kus on tõde. Seega on väga vähe asju, mida ma otseselt hukka mõistan.

Nii et ma uurin, lähtun oma sisetundest ja elan oma elu. Vahel lähen ka vooluga kaasa ja teen mingit asja “sest kõik ju teevad”, aga üldiselt ma siiski üritan pigem küsida: kas see viis, kuidas alati on tehtud, on ikka kõige õigem? Ja kui on kellegi teise jaoks, siis kas ka minu jaoks?

Igaüks võib elada oma elu täpselt nii, nagu paremaks peab, kuni teised selle all ei kannata.

Praegu on väidetavalt tegu avalikkuse huviga ja nö laste kaitsmine kaalub üles kõik muu. Väidetavalt on õigustatud kõik need minu arusaamist mööda pigem ühekülgsed artiklid ning see, et kinnisest grupist on neisse artiklitesse teise poole “objektiivseks” arvamuseks ilma küsimata ja nimesid kasutamata kopeeritud artikli autorite poolt valitud arvamusi. Ju siis ongi õigustatud. Olen igal juhul täiesti nõus, et on väga vale eksperimenteerida millegagi nii, et lapsed kannatavad.

Aga jah, see kallutatus… Praegusel hetkel kannatavad ka paljud inimesed, kel pole kunagi tulnud mõttessegi oma lastele MMSi anda, selle all, et nad on mingisse gruppi kuulumise tõttu automaatselt tembeldatud (sotsiaal)meedia poolt laste mürgitajateks või vähemalt selle julgustajateks, sest paljude arvates sinna gruppi kuulumine just täpselt seda tähendabki. Ja see on minu meelest ka täpselt sama vale. Enamik neist tembeldajatest ei tea absoluutselt, millest nad räägivad. Nad võtavad selle ühe killukese – “appi, keegi mürgitab lapsi” – ja annavad kõigile ühe rauaga.

Objektiivne ajakirjandus my ass :)

Ja ma kordan veelkord – ma ei tea, kas MMS on mürk või imeravim, mind antud hetkel isegi ei huvita see eriti. Olles nii skeptiline, nagu ma olen, on minu jaoks 50-50 võimalus, et see võib olla nii üht kui ka teist. Ükski poolt- ega vastuargument meedias ei suuda mind lõpuni veenda. On üsna tõenäoline, et iseenda peal ma sellega katseid tegema ei hakka. Kui mul peaks siiski kunagi selline soov tekkima, küllap ma siis loen hoolega igasugust infot, mis ma selle kohta leian – aga hetkel ei näe ma vajadust sellele oma aega kulutada.

Minu jaoks pole küsimus kunagi olnud selles, kas lapsi peaks kaitsma või kas MMS on mürk, vaid puhtalt selles, kuidas seda teemat on seni kajastanud ja kuidas see on mõjutanud mind ja teisi sellesse gruppi nö mitteaktiivselt kuuluvaid inimesi.

Sellepärast mulle meeldibki lihtne elu. Kui ma tarbin vaid seda, millest lõpuni aru saan, ei pea ma liigselt mõtlema :) Sestap söövad mu lapsed igal hommikul lusikatäie mett õietolmu ja taruvaiguga ning loodan, et muid “imeravimeid” meie majapidamises tarvis ei lähe.

Jan 142015
 

Jõudsin Gea soovitusel Money Matters blogini, mis õpetab oma rahaasju kontrollima. Täpselt nii, nagu arvasin – ei miskit uut mu jaoks, olen kõike seni mainitut juba aastaid teinud. Lugeda ja kaasa noogutada oli mõnus sellegipoolest ning see on mu meelest kohustuslik lugemine kõigile, kel pidevalt enne palgapäeva raha otsas, aga pole samas aimu, KUHU see täpselt kadus. Ise ootan huviga investeerimise teemalisi postitusi, need kuluks marjaks ära. Igal on juhul blogi aus ja soovitan kõigile :) Panin blogrolli ka. Ja muidugi oma readerisse.

Räägitakse, et oskus rahaga majandada tuleb kodust kaasa. Ma näiteks ei suuda meenutada, et ema oleks mind majandama õpetanud – samas see ei tähenda, et seda ei toimunud, ma ei mäleta enamikku, mis kunagi oli :) Ok, nii palju tegelikult küll, et vist alates millalgi põhikoolist käisin ise poes ja raha küsisin emalt vastavalt sellele, mida oli vaja osta – söögi hindu ma umbes teadsin ja oskasin kokku arvutada. Pärast pidin ideeliselt tšekid ka tooma, aga kuna mingit kulude kirja panemist ema mu meelest toona ei harrastanud, siis otsest vajadust ega kohustust selleks polnud ja väga tihti need tšekid ka temani ei jõudnud (ja psst, ärge talle öelge, aga eks ma ostsin vahepeal lisaks söögile keepsuraamatu kleepse kah).

Samas Abikaasa ema on mu meelest väga hea majandaja, Abikaasa aga ei viitsiks elu sees numbreid ritta ajada. Nooruses oli ta üsna süüdimatu, minuga kohtumise ajal oli tal üksjagu võlgu kaelas. Ma panin ta muidugi kiirelt paika, sundisin võlad ära maksma ja olen meie tulusid-kulusid sellest ajast saadik kontrolli all hoidnud :P Kui raha oli rohkem ja kohustusi vähem, siis planeerisin ka vähem, kitsamatel aegadel aga väga hoolikalt. Ühesõnaga… Mingil määral on see lihtsalt iseloomus kinni. Mõnele meeldivad numbrid ja kontroll, mõnele mitte. Hea, kui peres on üks, kellele meeldivad ja teine on tema majandamistega nõus :) Kaks udupead oleks tunduvalt raskem juhus või siis selline variant, kus üks tahab majandada, aga teine vaid vastutustundetult kulutada. Tark udupea laseb numbripedel majandada ja kulgeb mõnusalt kaasa – nii on arved makstud, söök laual ja kui midagi üle jääb, saab tõesti mõnuga kulutada.

No igal juhul, ma tõesti ei tea, mis mind selleks ajendas, aga täiesti ilma igasuguse õpetuseta hakkasin ülikooli minnes märkmikusse kirja panema kõiki oma väljaminekuid. Detailipedena ikka absoluutselt kõik asjad – sai 5kr, siider 10kr, seelik 50kr jne. Pool aastat hiljem sain arvuti, siis kolis majandamine Excelisse. Alguses panin lihtsalt kirja kuupäeva ja ritta kõik sel päeval ostetud asjad, mingil hetkel hakkasin neid jagama gruppidesse (toit, majapidamine jne), lisama toidule ka kaalu jne. Et saaks ikka rohkem statistikat teha :) Ja ehkki ma ei ole sellega kahjuks täiesti järjepidev olnud (peamiselt Londoni ajas on augud ja mingid lühikesed Eesti perioodid ka), siis enamik mu iseseisva elu kulutustest on siiani Exceli tabelitena olemas. Täpsemalt sügis 2002 – sügis 2007 ja 2011 kuni praeguseni. 2008-2010 on puudu, ehkki enamik sellest ajast ma kirjutasin väljaminekuid üles küll… 2010 kevadel läks kõvaketas tuksi – ehk sellepärast? Kuni 2007 oli mul plaadile kirjutatud, need sai hiljem taastada.

Meil on elus olnud igasugu perioode – rahaliselt paremaid ja halvemaid. Mida vähem raha, seda rohkem tuli/tuleb majandada, see on paratamatus – muidu lihtsalt ei ela ära. Londonis olime vahepeal väga vaesed, vahepeal elasime üpris mõnusasti ära. Eestis oli tükk aega tänu vanemahüvitisele võimalik kenasti ära elada ja mõistlikult majandades ka igasugu olulise jaoks säästa – tavaline oli see, et arvel oli raha ÜLE, kogusime ju algul pulmade, siis kodulaenu sissemakse, seejärel remondi jaoks. Nii oli ka võimalus mulle näiteks päevapealt ja täiesti plaanimata uus läpakas osta, ilma et see meie majanduslikule seisule suuremat mõjunud oleks. Norras olime algul väga vaesed, hiljem tundus mingil lühikesel perioodil raha laialt käes olevat, nii et saime tol suvel veidi remonti teha ja ka veidi elu nautida. Ja kui Norra töö lõppes, olime algul Eestis mõlemad praktiliselt töötud (mu pool kohta eriti midagi sisse ei toonud) ja selle tagajärjel võlgades, nüüd suvel sai tänu auto müügile nood võlad tagasi maksta, kuu aega vabamalt võtta, elu nautida ja jälle mõni suurem vajalik kulutus teha, siis sai see raha ka otsa ja nii jõudsimegi sügisel lõpuks stabiilselt kitsasse seisu. Kindlad töökohad on olemas ja elame oma palkadest ära, aga selleks tuleb ka viimse sendini majandada.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi nende külluseperioodide eest, mis meie elus on olnud – tänu sellele on meil olnud võimalik säästa oluliste suurte asjade jaoks (juba ülal mainitud pulmad, kodu, remont) ning teha vajadusel suuremaid igapäevaseid väljaminekuid (läpakas, talvejope ja -saapad, viimati minu prillid jne), tänu millele on vaesematel perioodidel kõik hädavajalik olemas olnud ning selle võrra lihtsam ülejäänu pealt kokku hoida. Ma olen ääretult tänulik selle eest, et meie rahaline seis on hetkel stabiilne – järgmise sügiseni niiviisi viimase piiri peal majandada tundub küll kuradi pikk aeg, aga eks sellegi aja jooksul peaks pisikesed muutused paremuse poole toimuma.

Tänu tulumaksu määra langetamisele peaks meil alates järgmisest kuust palka kahe peale paarkümmend eurot rohkem tulema, mis on praeguses olukorras täiesti arvestatav summa. Peretoetust tõsteti üle kahe korra – lasteaia kohatasu tõusis muidugi ka poole aasta jooksul kaks korda, aga õnneks väiksemas summas, nii et toetuse tõusuga jääme ikkagi plussi. Aprillis maksan viimast korda õppelaenu, nii et alates maist jääb jälle €25 kuus rohkem kätte. No näete siis, nii palju pisikesi positiivseid asju! Kui ma nüüd õigesti arvutan, siis kevadeks on sügisega võrreldes igakuiselt kulutamiseks tervelt €70 rohkem. Täitsa arvestatav summa!

Ja sügisel saab loodetavasti jälle veidi palka juurde, ehkki ma mängin juba pikemat aega täiskoha küsimise mõttega – ma pole küll kindel, kas sellega üldse nõus oldaks ja oma hetkeülesannetega saan antud koormusega suurepäraselt hakkama, aga ma näen üldisemat sorti tööülesandeid, mida jaguks, mulle tundub, pikemaks ajaks. Samas ma nii väga naudin oma vabu reedeid… Ja samas jällegi tundub täiskoha küsimine ääretult loogiline – see annaks palgale täpselt nii palju juurde, et saaks tibakenegi vabamalt hingata. Need üldisemat sorti tööülesanded lõppevad ka minu arvestuse kohaselt mingil hetkel otsa ja järgmisel sügisel, kui autolaen lõppeb ja elu tänu sellele tunduvalt kergemaks läheb, võiks ma vabalt jälle 0,8 koormuse tagasi võtta. Ja OMETI pole ma siiani isegi küsinud, mis tähendab ilmselt, et ma väärtustan oma vaba aega rohkem, meeletust kokkuhoiust hoolimata. Mm, äkki peaks tegema kompromissi vaba aja ja raha vahel ning küsima juurde 0,1 kohta? :P Nojah, pole mõtet seda monoloogi rohkem pidada – pean asjad enda jaoks selgeks mõtlema ja siis kas küsima või mitte küsima. Ja kui ma ka küsin, on positiivse ja negatiivse vastuse saamise võimalused, ma ütleks, suhteliselt võrdsed.

Üldiselt on siiski puhas rõõm. Rõõm selle üle, et me elame kogu perega Pärnus, oma kodus. Rõõm selle üle, et ma naudin Exceli tabeleid, numbreid ja statistikat, seega on vähesega toime tulemine minu jaoks eelkõige mõnus väljakutse. Rõõm selle üle, et peame küll söögi ostmisel äärmiselt kokkuhoidlikud olema, aga ei pea loobuma tavapärasest mahekraamist (küll aga rämpsu ostmisest, mis on ju rõõm omaette!). Rõõm selle üle, et armastan teise ringi poode, mis võimaldavad mul ka kõige kitsamates oludes endale vahetevahel midagi ilusat lubada. Rõõm selle üle, et ma armastan oma tööd. Rõõm selle üle, et tegelikult on seda kõige kitsamat aega veel vaid veidi üle pooleteise aasta. Rõõm selle üle, et täpselt viie aasta ja üheksa kuu pärast oleme me täiesti laenuvabad. Nii palju olulisi asju on NII hästi.

Nii et tegelikult pole kokkuhoiul ju häda midagi, isegi kui söögiraha on järgmise palgapäevani €3.50 päevas :P Just sellega arvestades on arved makstud, paari vajaliku väljamineku jaoks raha kõrvale pandud ja kapp kõike kauasäilivat täis ostetud. Õunakilo maksab kõigest €0.39 ja ülejäänud hädavajaliku toidukraami saab selle raha eest kätte küll. Nii et ma ei kahese põrmugi seda kleiti ja neid kõrvarõngaid, mis ma sel kuul ostsin (ja Abikaasale normaalse välimusega mütsi ja salli, mida tal ammu vaja oli) ning kõige tipuks kavatsen ma homme minna traditsioonilisele viimase nädala Humana retkele, et €1.50 päeva puhul endale veel midagi ilusat lubada :) Ja reedel teise Humanasse, siis on juba €1 päev. Pisikesed rõõmud, mis muudavad ka kõige kokkuhoidlikuma elu elamisväärseks.

Elu on selgelt näidanud, et alati saab hakkama. Alati on raskeid hetki, aga alati läheb ka paremaks. Kui uskuda, oma unistuste poole püüelda ja hetke võimalikult palju nautida, saab kõik alati korda. Ka kõige suuremad ja olulisemad asjad, mis vahel võivad näida kauged ja kättesaamatud. Kõik on võimalik!

Läks jälle filosoofiliseks mulaks, tüüpiline. Ma lihtsalt ei oska lühidalt ja konkreetselt kirjutada :D Aga kulude kontrolli all hoidmist soovitan ma siiski soojalt kõigile. Teeb elu tunduvalt lihtsamaks :)

Nov 092014
 

Mul torkas täna pähe, et lubasin ju blogi kümnendaks sünnipäevaks kõik postitused avalikuks teha ning algusest peale pooliku kujunduse ka ära värskendada/täiendada. Sünnipäevani on aga ainult 2,5 kuud. Vaatasin kärmelt seisu üle – avalikustades iga päev 12 postitust, jõuan kenasti õigeks ajaks valmis. Täiesti tehtav!

Nüüd ma siis loen ja avalikustan. Jõudsin just postitusteni, mis kirjutatud vahetult enne Plika sündi suure kõhuga Londonist Eestisse kolides. Kõik need Londoni mälestused… Ja Tartu mälestused…

Kui palju ma olen nende kümne aastaga saavutanud! Kui tänulik ma olen kõigi nende kolimiste ja kogemuste eest!

London, mis on alatiseks mu südames ja minu teine kodu, mida ma jään alati igatsema. Kus ma kohtusin Abikaasaga ja kus ma loodan kunagi veel mõnda aega elada – ehk mitte päris Londonis, aga igal juhul UK-s.

Norra, kus ma sain tõeliselt aru, kui õige, hea, lihtne ja turvaline on meie elu koduses Pärnus, perekonna lähedal – OMA kodus, olgugi et remonti teha oleks vaja nii palju ja rahalaeva hetkel kuskilt ei paista.

Tartu, mis on endiselt mu lemmiklinn Eestis, kus elamist ma nii väga nautisin, kus sündis meie esimene laps, kust jäävad mälestustesse mitu armsat üürikodu, aga mida meenutades võib siiski praegu täie kindlusega tõdeda, et kodu on seal, kus on pere. Ja mida rohkem peret, seda mõnusam elu. Meie kodu on hetkel kahtlemata Pärnus.

Oma kodu oli unistus juba kümme aastat tagasi – see tundus toona nii kättesaamatu. Siiamaani imestan, kuidas meil õnnestus tänu mitmetele õnnelikele juhustele ja sihikindlale tööle see endale saada. Ainult tol hetkel oli võimalik nii palju säästa, et saime sissemaksu kokku (ehkki ka selle juures saime abi – jällegi perelt), ainult tol hetkel olime mõlemad panga jaoks laenukõlbulikud. Ja meil on nüüd kodu, mis ootab küll väga suuri summasid, et teha see unistuste koduks, aga ta on juba praegugi imearmas ning paneb mind tihti rõõmust õhkama.

Teine oluline teema nonde kümne aasta jooksul oli tööalane nõutus – mida ma tahan oma eluga peale hakata, millal kutsumus mulle puuga pähe lööb? Pärast ülikooli esimest korda täiskohaga tööle minnes nautisin fotopoes töötamist täiega, aga mingil hetkel see ammendas ennast ja teadsin, et on aeg edasi liikuda. Londonis sattusin kohvimaailma, mis oli väga köitev, kuid jällegi – vaid hobi, mitte kutsumusena. Siis sain tänu lastele viieks aastaks aja maha võtta ning nüüd avanes mulle kõige uskumatum võimalus teha tööd, kus saan kasutada kõiki neid kogemusi ja oskusi, mis ma omandasin fotopoes töötades ning mida ma seal täiega nautisin – aga seekord alal, mis on mulle kõik need viimased aastad olnud kõige südamelähedasem ehk ökovallas. Seekord vastutaval ametikohal, mis pakub piisavalt otsustamist ja vastutamist, piisavalt paindlikkust ning samas ka paremat palka. Tõsi, ma ei tööta hetkel päris täiskohaga ning ka palk on omasuguste seas pigem madalamas otsas, aga hei – ma jumaldan oma tööd! Ja ma olen täiesti kindel, et aja jooksul ennast tõestades kasvab ka palganumber. Okei, praegu on püsikulud suured ja seega peab hakkama saamiseks kõvasti kokku hoidma, aga me saame hakkama! Pärnu üldist palgataset arvestades ma kohe tõesti isegi ei mõtle kurtmisele. Mäletate, aasta alguses oli Abikaasa veel töötu ja mina töötasin poole kohaga? Nüüd me elame oma palkadest nutikalt majandades siiski ära ja mu töö on absoluutselt imeline!

Peresuhetes on mitmeid asju, mida ma soovin kõvasti paremaks muuta, aga isegi praegu on mul imeline perekond. Armastav abikaasa, võrratud lapsed. Lisaks ülalmainitud turvavõrgustik kõigi teiste lähedal elavate sugulaste näol.

Abikaasa unistab juba pikemat aega karjäärimuutusest ja ma usun, et kui ta selle tõeliselt eesmärgiks võtab, leiab ka tema endale töö, mida naudib sama palju, kui mina enda oma.

Ühesõnaga NII PALJU on kümne aastaga paremaks muutunud ja mul pole mingit kahtlustki, et läheb järgmise kümnega veel paremaks. Tuleb ainult elada positiivselt, olla tänulik, nautida hetke ja USKUDA, et see kõik juhtub. Neljakümneselt, usun ma, teeme me mõlemad tööd, mida armastame, oleme saavutanud oma suhtes selle harmoonia, mille nimel praegu töötame, oleme teinud kodus oma unistuste remondi ja saavutanud sellise rahalise stabiilsuse, kus jagub kõige vajaliku jaoks nii, et ei pea millegi arvelt kokku hoidma… Ja tõenäoliselt on meil ehk siis juba rohkem kui kaks last :) Ja kohe kindlasti naudime me neid kümmet aastat isegi rohkem, kui nautisime kümmet eelmist.

Täitsa poolkogemata said järgmise aastakümne plaanid paika. Huvitav, kas ma kirjutan aastal 2025 veel blogi, et saaksin siis tagasi vaadata ja võrrelda praguseid unistusi tulevase reaalsusega?

Aeg näitab. Elu on imeline :)