elufilosoofia

Kokkusattumusi pole olemas

Olen lugenud viimastel pĂ€evadel mĂ”ningaid vanu postitusi, erinevatel pĂ”hjustel. Lugenud ka nende kommentaare ja tĂ”denud ohkega, et kunagi oli blogimine mu kirg, millele ma soovisin ja jaksasin oma aega kulutada… Ja see lĂ€ks ka lugejatele korda. Ma jagasin oma elu ja see mĂ”jus ka teistele positiivselt.

Ja siis oli vahepeal see periood, kus ei saanud nagu millestki kirjutada, sest elus toimusid suured muutused, aga need olid sellist sorti, mida polnud vĂ”imalik avalikult jagada. Siis ma vahel, kui ĂŒle kees, kirjutasin kinnisesse blogisse, sest kirjutamine on alati olnud minu jaoks teraapilise mĂ”juga.

Sellest tulenevalt ma avalikust blogimisest Ă€ra vÔÔrdusingi – siiamaani on lihtsam, kui vĂ€ga suur kirjutamise vajadus, kirjutada filtrita kinnisesse. Ja samas tunnen puudust kirjutamisest nö laiemale ringile, asjadest, mis pĂ€riselt korda lĂ€hevad. Kassid ja raamatud on ju vĂ€ga tore meelelahutuslik osa blogist, aga kui sellest kaugemale ei jĂ”ua, siis ei ole seda blogi vĂ€ga mĂ”tet ka pidada 😀

ÜhesĂ”naga, mul on elus praegu vĂ€ga pĂ”nev periood. Enesearengu periood. Ja mul oli plaanis see teekond enda jaoks talletada samuti kinnises blogis, sest nagu öeldud – ilma filtrita on lihtsam. Aga kuna avastasin just tĂ€na ĂŒhe pĂ”neva kokkusattumuse – ja ainult tĂ€nu sellele, et kirjutasin kunagi aastal 2010 ĂŒhe blogipostituse 🙂 Siis mĂ”tlesin, et Ă€kki mul Ă”nnestuks siiski seda pĂ”nevat teekonda nö avalikult jagada.

Ma olen praeguses suhtes olnud peaaegu viis aastat ja tunnen, et olen jĂ”udnud nii mitmes mĂ”ttes vĂ€lja samasse kohta, kui oma abielus. Ehk siis on mingid probleemid, mis on sarnased. Ikka on mul samad kĂŒsimused, millele ma ei ole veel vastust leidnud. Ma arvan siiamaani, et kui me oleks osanud paremini, siis me oleks vĂ”inud ka oma abielu tööle saada, sest nii mina kui Eksabikaasa oleme mĂ”lemad Ă€gedad toredad inimesed… Lihtsalt asjaolud olid sellised, et me ei osanud. VĂ€hemalt oleme me pĂ€rast lahutust alati suurepĂ€raselt lĂ€bi saanud, mul on hea meel, et mu lastel on nii imetore isa, et ka tema kĂ”rval on imetore kaaslane, kes mĂ”jub talle hĂ€sti. MĂ€letan, kuidas tundsin mĂ”ni aeg pĂ€rast lahutust, et me mĂ”lema elud hakkasid palju paremini sujuma, et olid suured positiivsed muutused. Tema elu puhul ma muidugi nii detailselt ei tea, sest pigem suhtleme tavaliselt igapĂ€evastel teemadel, aga no vĂ€hemalt mulje on jÀÀnud.

Minu enda praeguses suhtes oli mul samamoodi pikalt tunne, et lĂ”puks ometi on hakanud kĂ”ik Ă”iges suunas liikuma. Et asjad, millest ma enne aastaid unistasin, lĂ”puks ometi saavad teoks. Tundsin, et inimene minu kĂ”rval on minu jaoks oma iseloomult sobivam kui eelmised, et mu rahaline seis on parem kui enne, et mul on lĂ”puks ometi ilus mugav puhas kodu… ÜhesĂ”naga kĂ”ik olulised asjad.

Aga siis vahepeal oli tĂŒkk aega elu 🙂 Elus on ikka raskemaid hetki ka, selles pole midagi imelikku. Elu kĂ€ib tsĂŒklitena. Igast madalseisust saab vĂ€lja tulla – ja reeglina selle vĂ”rra kogenenuma, tugevamana. Ostsin maja ja ei jaksanud seda renoveerida? Tunnistasin seda ausalt, vahetasime renoveeritud maja vastu. Kaaslane oli pool aastat haiglas ja ootas sobivat luuĂŒdi doonorit? Mina hoidsin sel ajal kodus ĂŒksi kĂ”ik toimimas ja olin talle toeks, kuidas oskasin – doonor leiti, ta sai terveks ja koju tagasi. Koroona sunnitud kodukontori ja distantsĂ”ppe haldamine oli ĂŒlikurnav – aga elasime ĂŒle, saime hakkama, ja kui teine laine koduĂ”pet tuli, lĂ€ks juba tunduvalt ladusamalt. Poisil oli vahepeal raske aeg ja see langes kokku ajaga, mil ma isegi olin ĂŒle töötanud ja kurnatud – aga ma suutsin tema jaoks olemas olla, me konsulteerisime erinevate inimestega, kes kĂ”ik olid toeks. See aitas – tema olemine lĂ€ks silmnĂ€htavalt paremaks ja ehkki vĂ€ljakutseid on praegugi, nĂ€en selgelt, et oleme Ă”igel teel. Mu töökoormus oli vahepeal ĂŒle mĂ”istuse, nii et olin tĂ€iesti lĂ€bi pĂ”lenud – aga tĂ€nu sellele sain ka palka juurde ning mitu ÀÀrmiselt positiivset kogemust erinevates ettevĂ”tetes töövestlusel kĂ€imise nĂ€ol. Ehkki alati osutus lĂ”puks valituks keegi teine, ei tundnud ma kordagi, et ma pole piisavalt hea. Vastupidi, tundsin just, et ma tean, millised on minu vÀÀrtused ja tugevused, sain ka sellekohast tagasisidet, et kĂ”ik on olemas – lihtsalt alati oli mĂ”ni veel tugevam kandidaat. KĂŒsisin alati tagasisidet, miks osutus valituks keegi teine ja oleksin samas olukorras ise ka sama valiku teinud. Ja kĂ€si sĂŒdamel, mul on ĂŒlimalt hea meel, et ma ei saanud ĂŒhtki neist viiest töökohast. Minu jaoks oli tĂ€iesti piisav see, et iga koht, kuhu kandideerisin, kutsus mu vestlusele ja kui oli mitu vooru, jĂ”udsin alati viimasesse. Mul on hea meel, et ma olen endiselt oma praeguses töökohas, sest mulle meeldib sealne töökeskkond ja inimesed. Pingeid on igal pool, eriti just siis, kui koormus on ebamĂ”istlik. Aga jumal tĂ€natud, minu töökoormus on praeguseks tĂ€ielikult normaliseerunud. Tunnen tööl kĂ€ies, et olen vaimselt heas kohas ning ei lase tööst tulenevatel pingetel (mida vahel ikka on) endale mĂ”juda. Kui korra frustratsioon millegipĂ€rast tekibki, lasen selle ĂŒlikĂ€hku endast vĂ€lja, nii saan hiljem rahulikult edasi töötada ja elada.

ÜhesĂ”naga sellised vĂ€ljakutsed möödunud aastate jooksul. Suhe sel ajal arusaadavalt kannatas. Kui kĂ”ik energia lĂ€heb mujale, siis suhte jaoks lihtsalt ei jÀÀgi. See on arusaadav, see on okei, kui suhe on mĂ”nda aega nö pausil ja eksisteerib vaid olmes – aga eelduseks ikkagi see, et raske perioodi möödudes on jĂ€lle aega panustada ka kvaliteetaega, emotsioonidesse, koos tegemistesse.

Ja vot siin nĂŒĂŒd tulevad minu puhul mĂ€ngu need kĂŒsimused, mida esitasin juba eelmise suhte lĂ”pus. KĂŒsimused, millele ma ei osanud vastata siis ega oska ka nĂŒĂŒd. Lisaks tĂ”demus, et inimesel, kellega koos olen, on oma minevikutrauma, millega ta ei ole tegelenud ning see mĂ”jutab minu meelest kogu tema praegust olemust. Ma tean, miks ja kellesse ma armusin. Ma nĂ€en selle imelise inimese tohutut potentsiaali. Ja ma nĂ€en, kuidas see mineviku trauma teda tagasi hoiab. Kui palju negatiivseid emotsioone on praegu tema sees kinni, mis tekitavad temas igasuguseid hirme. Ja sellest tulenevalt on mul ka tunne, et kui vĂ€ga ma ei ĂŒritaks seda suhet toimima panna, see saab juhtuda vaid siis, kui seda soovivad kaks inimest. Mitte ainult ei soovi, vaid ka sisuliselt tegutsevad selle nimel. Ja selle tegutsemise ajendiks ei saa olla pĂ”hjus teha seda kellegi teise pĂ€rast vĂ”i hirmust, vaid ainus soov peaks olema, et ENDAL oleks hea – tegeleda iseendaga, saada aru oma hirmudest, piirangutest, lasta need vabaks.

TĂ€nu nendele vastuseta kĂŒsimustele on mul endal olnud viimased aasta aega tunne, et ma ei ole kĂŒll rahul, aga ei oska ka midagi teha. Ja et lahendus pole paraku “lihtne” lahkuminek – mida me nagunii ka kumbki ei soovi, ehkki lĂ”ksus olemise ajal olen selle mĂ”tte korduvalt Ă”hku visanud. Sel juhul jalutaksin ma ilmselt mingi hetk hiljem kolmandasse suhtesse, kus tekiksid aja jooksul tĂ€pselt needsamad kĂŒsimused. Nii ma siis vahelduva eduga ĂŒritasin lĂ€heneda probleemile eri nurkade alt, proovisin leida lahendusi olme lihtsustamises, seejĂ€rel kvaliteetaja tekitamises, mingitel hetkel tundsin, et pingutan ĂŒksi ja milleks? MisjĂ€rel lihtsalt ignoreerisin mĂ”nda aega probleemi ja katsusin vĂ”imalikult rahulikult ja rÔÔmsalt igapĂ€evasele olmele keskenduda.

Aga ma olen oma loomult tegutseja. Ma ei ole probleemide ignoreerija 😀 MĂ”tle vĂ€lja, mis tahad – mĂ”tle vĂ€lja kuidas seda saavutada. Miski ei meeldi? Muuda seda vĂ”i lepi sellega.

Suureks abiks oli mulle see, kui mai keskel kĂ€is mu peas ĂŒks klĂ”ps, mis aitas mind vĂ€lja senisest negatiivsuse “ma ei ole oma eluga rahul, aga ma ei oska seda parandada” tsĂŒklist. Ma ju TEAN, et pole mĂ”tet keskenduda negatiivsele, sest siis tĂ”mbangi seda vaid rohkem ligi. Negatiivsed tunded tuleb Ă€ra tunda, neid aktsepteerida – see on vĂ€ga oluline, olen minevikus tahtmatult oma liigse positiivsusega muid tundeid vaiba alla pĂŒhkinud. Kusjuures ĂŒldse mitte teadlikult, pigem “fake it til you make it” ellusuhtumine. Ma iga ihurakuga usun, et tuleb mĂ”elda positiivselt, siis tĂ”mbame seda ka ligi. Aga jaa, selle kĂ”rval tuleb ikkagi tunda ja aktsepteerida ka kĂ”iki negatiivseid tundeid enda sees. Õppima tundma oma varjukĂŒlge. Sest sealt tuleb tegelikult vÀÀrtuslikku infot. Ja siis jĂ€lle otsida lahendusi.

ÜhesĂ”naga see klĂ”ps kĂ€is. Ühelt poolt oli eelduseks kindlasti see, et töökoormus on hetkel mĂ”istlik, mis jĂ€tab rohkem energiat muu jaoks. Teine abistav asjaolu oli kevad ja mĂ”nus ilm. Mai on imeline aeg. Kolmandaks… No lihtsalt ĂŒks vĂ€ike positiivne asi isiklikus elus. Ja kĂ€iski klĂ”ps. Ja ma mĂ”tlesin – mis jama ma siin teen 😀 Miks ma mĂ”tlen ja soiun ainult sellest, mis ei toimi. MĂ”tlen edaspidi ainult sellele, mida ma SOOVIN ja KUIDAS seda saavutada.

Ja seda ma siin viimased 1+ kuud teinud olengi.

Olen rÀÀkinud avameelselt Kaaslasega, mis on minu soovid – ja uurinud, mis on tema omad. Praegusel hetkel on nii, et mina tean, mida ma soovin – tema vĂ€idetavalt mitte. See on tema teekonna algus. Saada aru, mida ta soovib – vĂ”i siis minu arust pigem, miks on ta kĂ”ik oma soovid nii sĂŒgavale enese sisse Ă€ra peitnud, et sellele ligi ei saa ja kuidas noist blokeeringutest vabaneda.

Mina otsin vastust kĂŒsimusele, mis on minu Ă”ppetund selles suhtes? Seesama Ă”ppetund, mis jĂ€i mu abielus omandamata? See on ĂŒks asi, millele soovin kindlasti vastuse leida. Ma ei tea, kas me jÀÀme kokku vĂ”i mitte, see polegi hetkel niivĂ”rd oluline – kĂ”ik, mida ma soovin, on see, et me mĂ”lemad areneksime, saaksime paremaks ja otsustaksime ĂŒhiselt, kas soovime jĂ€tkata koos vĂ”i eraldi. Potentsiaali on siin suhtes minu arust kĂŒll ja veel – kĂŒsimus on selles, kuidas me mĂ”lemad suudame tegeleda oma isiklike probleemidega ja kuhu oma mĂ”tete ja soovidega vĂ€lja jĂ”uame.

Teiseks olen pikalt vastust otsinud kĂŒsimusele, mis on minu elus mittetöötavad ja vananenud mustrid – pĂ”hjustatud lapsepĂ”lvetraumadest, mille tagajĂ€rjel on kirjutatud see aegunud programm, mis siiani alateadlikult mu elu juhib. Ma tahan need mustrid Ă€ra tunda, need traumad tervendada ja kirjutada uue programmi, mis toetab mu praegust elu ja arengut. Aga kuidas neile traumadele ligi pÀÀseda?

Ma olen hĂ€sti praktiline ja kontrollivajadusega inimene. Ma vĂ”in kĂ”iksugu alternatiivseid lĂ€henemisi ja tervendusviise kogu sĂŒdamest uskuda, aga see ei tĂ€henda, et need sama lihtsalt minu peal toimiks 😀 Nagu ĂŒtleb ĂŒks armas inimene, kellega ma noil pĂ€evil enesearengu asju kĂ”ige rohkem arutan – jĂ€relikult ei olnud sa selleks veel valmis. Kunagi, kui lapsed olid vĂ€ikesed, lĂ€bisin ma holistilise neliku, mis on pĂ”himĂ”tteliselt rĂ€nnaku teema, aga ega ma ei suutnud seal kĂŒll midagi ette kujutada ega tervendada. MĂ”ned aastad tagasi proovisin ayahuascat, teistmoodi rĂ€nnakut. Ka sealse kahe ööga ei avanenud minus mitte kui midagi, ei saanud kuskilt otsast targemaks. Olen viimaste aastate jooksul veel proovinud sarnaseid asju lĂ€bi veebi, aga tulemus sama. ÜhesĂ”naga ma vĂ€ga tahaks oma sisemisele lapsele ligi pÀÀseda, saada aru, mille pĂ€rast ta kurvastab ja teda lohutada, tervendada… Aga kuidas? 😀

Seega soov oma mustritest aru saada ja neid tervendada on olnud ikka vĂ€ga pikalt, aga ma ei ole senini leidnud ĂŒhtki toimivat lahendust. Ma NÄEN, kuidas mingid teraapiad teiste peal toimivad ja neis imelisi muutusi tekitavad ja TAHAN KA. Ma oleksin suurima rÔÔmuga nĂ”us kasutama oma sÀÀste mĂ”ne mitte just kĂ”ige odavama teraapia jaoks, kui ma oleksin kindel, et see TOIMIB. Aga senised kogemused on tĂ”estanud vastupidist ja mul on siiski soov oma raha arukalt kulutada.

Kui ma nĂŒĂŒd mai keskel hakkasin jĂ€lle mĂ”tlema ainult soovidele ja lahendustele, ei osanud ma enda enesearengu koha pealt midagi konkreetset paika panna. Pigem tunnetasin vajadust olla toeks Kaaslasele – sest kui mina olen kĂ”igi nende enesearengu ja emotsioonide teemadega juba aastaid tegelenud, sellest paljude inimestega rÀÀkinud ja arutanud, siis tema on, noh, tĂŒĂŒpiline kinnine Eesti mees 🙂 Nii et minu soov oli eelkĂ”ige teda toetada ja julgustada. JÀÀda ise rahulikuks ja positiivseks, tĂŒlide puhul mitte minna kaasa emotsionaalsete sĂŒĂŒdistustega, vaid kuulata ja rahulikult peegeldada, esitada tĂ€psustavaid kĂŒsimusi, saamaks aru, mis tĂŒli, tunnete ja sĂ”nade taga TEGELIKULT on.

Kuna kogu see enesearengu teema tuli jutuks ka mitmete sĂ”pradega, siis ĂŒks neist mainis, et on kunagi kĂ€inud access barsis (pmst energiapunktide mĂ”jutamine peas) ja et see oli tema jaoks vĂ€ga mĂ”nus kogemus, pĂ€rast mida oli pea tĂ€iesti tĂŒhi. Kuna nii mina kui Kaaslane oleme mĂ”lemad pigem ĂŒle mĂ”tleja tĂŒĂŒpi, siis tundus see huvitav asi, mida proovida.

Kuna osa access barsi seansist oli ka vestlus, et aru saada, mis pĂ”hjustel ma sinna tulin, siis kuidagi pĂ€rast seanssi veel rÀÀkides tulid jutuks tĆĄakrad ja energiad… Ja selgus, et mul on need kinni. KĂŒsisin, kuidas need lahti saada? Ja sealt siis nĂŒĂŒd jĂ€rgmine samm ehk energeetiline tervendamine.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga kui keegi rÀÀgib mulle tƥakrate avamisest, siis mulle tuleb esimese asjana meelde Igor Mangi draama, mille peale mul on lihtsalt vÀga raske tÔsiseks jÀÀda, sest sel teemal on hiljem NII palju nalju tehtud.

Samuti tean, et paljud inimesed suhtuvad kogu sellesse teemasse suure skepsisega. Sealhulgas, olin siiralt ĂŒllatunud, isegi minu kosmeetik, kes on ĂŒhtlasi ka terapeut. Kuna ta on alternatiivsetele teemadele igati avatud, ei oleks ma temalt ĂŒldse sellist reaktsooni oodanud. Kui ma Ă”igesti mĂ€letan, nimetas ta access barsi kultuseks ja tĆĄakrate avamist samuti lihtsalt Ă€riks. Tema meelest ei saa tĆĄakrad kunagi olla kinni – energia liigub alati, lihtsalt erineva kiirusega.

Fakt on see, et mida populaarsemaks on muutunud kĂ”ik alternatiivsed teemad ja esoteerika, seda enam on tekkinud turule teenusepakkujaid, kes nĂ€evadki seda kui lihtsat raha teenimise viisi, sest on nĂ”udlus ja lollidelt tulebki raha Ă€ra vĂ”tta. Samas usun siiralt, et KÕIK see ei ole hambasse puhumine. Et on pĂ€riselt teraapiad, mis toimivad, inimesed, kes soovivad ja suudavad aidata. Pigem taandub kĂ”ik kĂŒsimusele, kui palju sa ise sellesse usud, kui palju sa oled vĂ”imeline vastu vĂ”tma, kas oskad selle pĂ€ris Ă”ige asja ja inimese ĂŒles leida.

Tunnistan, et mina olen vĂ€gagi tugevalt kĂ”ige alternatiivse poole kaldu. Samas on mul praktilist meelt ja tervet mĂ”istust ka omajagu. Ja vĂ€idetavalt peaks mul olema ĂŒlihea intuitsioon (sellest hiljem pikemalt :P). Nii et ma suurima heameelega uurin kĂ”iki neid alternatiivseid teemasid ning tunnetan ja katsetan, kas miski vĂ”iks olla minu jaoks see Ă”ige.

Access barsi proovima lĂ€ksin lihtsalt avatud meele ja uudishimuga. Palju see mulle nĂŒĂŒd reaalselt mĂ”jus (ja kas ĂŒldse?) on ĂŒliraske hinnata. Ma nimelt olin juba enne seda sĂ”iduvees ehk positiivsel lainel. LĂ€ksin sinna rÔÔmuga ja lĂ€ksin sealt Ă€ra veel suurema rÔÔmuga, sest ometigi pakkus keegi mulle vĂ€lja niidiotsakese, kust haarata ja edasi harutada. Miks keegi mulle varem öelnud polnud, et kuule, vaatame, kuidas su energiad liiguvad ja kas tĆĄakrad on tasakaalus? Miks, ah, miks?

Teisele kohtumisele sama inimesega, esimesele energeetilise tervendamise seansile, lĂ€ksin juba pisukese eelarvamusega, sest vahepeal olin kuulnud ju vĂ€rsket kriitikat selle teema suhtes. Aga ma ei oleks lĂ€inud teist korda tagasi, kui suhtlus selle inimesega poleks esimesel korral mulle sobinud ja tema isik mulle usaldusvÀÀrset muljet jĂ€tnud. Ja ma usaldan praegu puhtalt oma intuitsiooni, kui ma ĂŒtlen, et see inimene ei ole teeskleja, vaid on pĂ€riselt ise samast asjast abi saanud ning see puudutas teda nii sĂŒgavalt, et ta otsustas ise Ă”pinguid alustada ja aitab selle tulemusena praegu teisi inimesi. Nii et ma kavatsen jĂ€tkata, suurima rÔÔmu ja huviga, et vaadata, kas ja kuhu see vĂ€lja viib.

Tavaliselt minevat kĂ”igi tĆĄakrate lahti saamiseks 3-4 seanssi. PĂ€rast esimest seanssi sain teada, et minu energiaid oli alguses ĂŒldse vĂ€ga raske kĂ€tte saada, aga lĂ”puks sai energia kenasti liikuma. Lahti sai esimese korraga kaks tĆĄakrat – pĂ€ikesepĂ”imiku ja otsmiku ehk kolmanda silma. Ja kuskilt sakraal- ja pĂ€ikesepĂ”imiku tĆĄakra piirkonnast oli minu seest tulnud vĂ€lja mingi nii raske energia, mille kohta terapeut ĂŒtles, et pole ammu midagi sellist tundnud. Ta kĂŒsis, kas ma ise ka midagi tundsin – ei 😀 Ütles, et sel ajal oli mu nĂ€oilme muutunud ka selliseks ebameeldivustunnet, vastikust peegeldavaks.

JÀrgmine seanss sai kirja pandud kaks nÀdalat hilisemaks ja seniks anti mulle kolm kodutööd.

Esiteks, see oli vist sisemise minaga parema kontakti loomiseks 😀 Pidin igal hommikul endale peeglis korralikult sĂŒgavalt silma vaatama ja ĂŒtlema “Tere tulemast!”. Mhm, kui teid paneb see silmi pööritama, siis praktilise minu jaoks ka selline naljakas, natuke vĂ”ibolla isegi piinlik asi. Samas, kuna siin ma ju olen ja soovin muutuda, siis muidugi olin nĂ”us seda proovima. No ja mingi kolm pĂ€eva proovisin, siis unustasin TÄIELIKULT Ă€ra 😀 Alles nĂŒĂŒd, kui siin hakkasin kirjutama kodutöödest ja teadsin, et neid oli kolm, siis pidin meenutama, et oot, mis see kolmas oligi… Ma katsun nĂŒĂŒd meeles pidada ja seda veel paar pĂ€eva teha, esmaspĂ€eva Ă”htul lĂ€hen jĂ€rgmisele seansile ja eks siis saan kuulda, kas see Ă€ra unustamine oli mingi alateadliku vastumeelsuse tulemus vĂ”i mis 😀 Aga kui mĂ”nedel inimestel olla endale ebameeldiv silma vaadata, et paneb nihelema ja ei saagi, siis minul sellega kĂŒll mingit probleemi pole. Ma siiralt armastan ennast ja peeglisse vaadates nĂ€en ilusat rÔÔmsat inimest. Kas see on kiire pilk vĂ”i sĂŒgav pilk, vahet pole, tunne on sama.

Teine kodutöö oli lugeda lĂ€bi Lise Bourbeau raamat “Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tĂ”eline Mina”. Seal rÀÀgiti viiest haavast ja maskist, mille taha nende puhul ennast peidetakse – pidin aru saama, milliseid ma enda juures Ă€ra tunnen. Tuvastasin kolm: mahajĂ€tmise haav ja sĂ”ltuva mask, reetmise haav ja kontrollija mask ning ebaĂ”igluse haav ja rigiidse mask. Ma siin neid pikemalt kirjeldama ei hakka, kel huvi, vĂ”ib ise raamatut lugeda.

Olulisem osa on nĂŒĂŒd siis aga see, kuidas neid haavu tervendada, mis peaks kĂ€ima neljas etapis. Esiteks maskide teadvustamine. Teiseks nördimustunne ja vastuhakk – raske omaks vĂ”tta vastutust nende kĂ€itumismustrite eest, pigem soov sĂŒĂŒdistada teisi. Seda kĂ”ike olen ma teatud viisil teinud juba ammu enne selle raamatu lugemist. Jah, ma ei osanud siis nii tĂ€pselt analĂŒĂŒsida, et selle tunde minus tekitab reetmise haav, mille tagajĂ€rjel kannan kontrollija maski, aga nii ĂŒldises plaanis olen juba aastaid oma tundeid analĂŒĂŒsinud ja saan aru, kui mu reageering, kĂ€itumine, tunne on pigem mingi minevikujama pĂ€rast kui sellepĂ€rast, milline ma hetkel pĂ€riselt olen. Jah, aeg-ajalt mul on peas mĂ”te, et kui TA kĂ€ituks teisiti, siis MA ka ei kĂ€ituks nii – ehk siis sĂŒĂŒ teise kaela veeretamine 😀 Aga ĂŒldises plaanis ma pigem katsun analĂŒĂŒsida seda, et miks teise kĂ€itumine minus sellise kĂ€itumise trigerdas. Ja minu eesmĂ€rk on sisemine tasakaal. Et igasugused sellised asjad mind niiviisi ei trigerdaks.

Kolmanda etapiga on pisut keerulisem. Siin peaksin endale andma Ă”iguse kannatada ja tunda viha ĂŒhe vĂ”i mĂ”lema lapsevanema vastu, kui elan uuesti lĂ€bi lapsepĂ”lves kogetud haavade valu. Mida sĂŒgavamalt ma selle etapi lĂ€bin, seda enam tunnen kaasa vĂ€ikesele lapsele iseendas. Pean jĂ€tma viha ja tigeduse vanemate vastu ja leidma jĂ”udu, et neile kaasa tunda, sest nemad ka kannatasid.

Neljas etapp on iseendaks saamine – aru saamine, et maskid pole enam vajalikud. Tunnistan Ă”igeks ja vajalikuks, et mu elu on tĂ€is kogemusi, mis aitavad tundma Ă”ppida, mis on minu jaoks hea ja mis pole. See on armastus enese vastu.

Kaks haava kolmest on seotud vastassoost vanemaga, aga minu ema ja isa lĂ€ksid lahku, kui ma olin titt, nii et isa pole minu elus kunagi osalenud ja nii palju, kui mĂ€letan, pole ma temast ka kunagi puudust tundnud. Teate kĂ”iki neid filme ja raamatuid, kus peategelane tunneb ennast poolikuna, sest ei tea oma isast midagi? NOT ME 😀 Enamik sĂ”pru, kellega ma lapsepĂ”lves lĂ€bi kĂ€isin, olid ĂŒksikemade lapsed ja neil vĂ€hestel, kel isa oli pildis, ei olnud seal mingit terve peresuhte eeskuju. MITTE ÜHTEGI. Seega ma ei osanud isast puudust tunda. Minu jaoks oli ĂŒlimalt loomulik see, et on ainult ema.

Emaga olen ma ka alati hĂ€sti lĂ€bi saanud. Arutasin temaga pĂ€rast raamatu lugemist, et see ainus haav, mis mul on seotud samast soost vanemaga – ebaĂ”iglus – kujuneb vĂ€idetavalt vĂ€lja 3-5 eluaastal. Kuna toona elasime vanaema juures ja ema kĂ€is hĂ€sti palju kursustel, samal ajal, kui vanaema minu jĂ€rele vaatas, siis ema arvas, et Ă€kki sealt on mingi trauma tekkinud. No vĂ”imalik, eks. Ja ehk saab selle haavaga otsapidi siduda ka minu kehva suhte endast kuus aastat vanema Ă”ega, mis tulenes sellest, et tema vajadused olid rahuldamata – sest ema ei saanud nendest tol hetkel aru/ei jaksanud nendega tegeleda.

Ja isa puhul samuti, ehkki ma teadlikult pole temast kunagi puudust tundnud, siis alateadlikul tasandil oleks ĂŒlimalt loogiline, et on mingi viha vĂ”i kurbus, et ta mu maha jĂ€ttis. Isapoolset suguvĂ”saliini arutades tuli vĂ€lja muudki “pĂ”nevat”, ĂŒhesĂ”naga palju traumasid kĂ”igil neil inimestel seal. Tema emal, kasuemal, lĂ”puks ka isal endal (kĂ”ik nĂŒĂŒdseks surnud – ĂŒks Ă”nnetus, kaks enesetappu).

Nii et jĂ”uame tagasi mu soovini saada ĂŒhendust oma sisemise lapsega, et teda tervendada ja ĂŒhes sellega mittetoimivate mustrite programm ĂŒmber kirjutada. Aga kuidas kĂ”ik need alateadlikud negatiivsed tunded minu seest vĂ€lja meelitada, no eks see ole vĂ€ljakutse terapeudile 😀 Kui kĂ”ik tĆĄakrad lahti ja energiad liikuma saab, Ă€kki saab siis sisemisele lapsele ka ligi? One can hope!

Kolmandaks kodutööks oli mĂ”elda oma elutee numbri ĂŒle. Ma olen alati teadnud, et see on 11. Emal oli kunagi kodus ĂŒks Ă”huke tumesinine raamat numeroloogia kohta, juba Ă”ige noores eas arvutasin selle vĂ€lja. Aga ega ma selle teadmisega miskit pihta hakata ei osanud 😀 NĂŒĂŒd ma pidin mĂ”tlema selle ĂŒle, kas ma olen valmis vĂ”tma vastu 11 vĂ€ljakutsed vĂ”i soovin pigem minna mugavamat teed pidi ja taandada ennast 2-ks.

11 on vana hing, ĂŒlihea intuitsiooniga (mĂ€letate, seda ma mainisin postituse alguse poole, et mul peaks olema :D), tema ĂŒlesandeks on (vaimselt) inimkonda teenida. No ma ei tea, ma ennast hetkel ĂŒlivaimseks ei pea, pigem ikka sinna praktilise poole 😀 Aga Ă€kki ma olen natukene teeninud inimkonda sellega, et ma olen siin avameelselt bloginud ja sellega kedagi inspireerinud? 😀 Samuti on mul ĂŒks suur soov ja tulevikuplaan – jĂ€llegi ma ei mĂ€leta, olen ma sellest varem avalikult bloginud vĂ”i ei, aga kui olen, siis nĂŒĂŒd topelt. Minu silmad paneb sĂ€rama asjadest vabanemine ja alles jÀÀvatele asjadele sĂŒsteemi loomine. Ehk siis – et kodus oleks asju minimaalselt, need kĂ”ik sellised, mis on vajalikud ja teevad rÔÔmu. Ja et kĂ”igil neil asjadel oleks nii hea oma koht, et kunagi ei peaks midagi otsima ja neid oleks sinna nii lihtne tagasi panna, et mingit suuremat segadust ei tekigi. Mingit moodi minimalism, kui soovite. Minu arust on sellisel kodul NII SUUR POSITIIVNE MÕJU. Mida vĂ€hem asju, seda lihtsam korda hoida – mida rohkem korda, seda rohkem lihtsust, selgust, ruumi enda ja oma mĂ”tete jaoks. Liigsed asjad ja segadus ahistavad… Vot see on see, mida ma tahaks tulevikus teha. Raha eest. Aidata teistel inimestel luua selliseid kodusid, et nad oleksid Ă”nnelikumad ja et neil oleks rohkem aega kĂ”ige toreda jaoks. Nii et ĂŒlipraktiline, aga samas ka pisut vaimne?

ÜhesĂ”naga, rohkem mul hetkel ideid inimkonna teenimiseks pole, aga ILMSELGELT ma ei taha olla mingi igav 2, ILMSELGELT olen ma valmis vĂ€ljakutseteks 😀

Ja noh, kui mingi teema mulle huvi pakub, siis ma sukeldun sellesse kogu hingega. Ehk siis kui mul oli ĂŒlesanne lugeda lĂ€bi ÜKS raamat ja mĂ”elda oma elutee ĂŒle (mida oleks saanud suurepĂ€raselt teha ka ilma raamatuteta), siis mida tegin mina? Googeldasin raamatukogu andmebaasis mĂ€rksĂ”nu numeroloogia ja tĆĄakra – ja leidsin nii palju potentsiaalselt pĂ”nevaid raamatuid, mille seast ma ei osanud valida, et broneerisin kĂ”ik ja tassisin ĂŒhekorraga koju 20 raamatut 😀 Sealhulgas ka nt “Kuidas elada tervena 100-aastaseks” 😀 Ma ei tea, miks see ĂŒldse tĆĄakrate teemaga vĂ€lja tuli, aga kuna mul on nimelt kogu teadliku elu olnud kindel plaan elada kĂ”rge elueani iseseisvalt, positiivselt ja ĂŒlihea tervisega, siis tundus hea raamat lugemiseks 😀 Eks vaatame, millal ma selle lugemiseni jĂ”uan, praegu on numeroloogia teema pĂ”nevam. Arvutan siin igasugu numbreid ja vĂ€rke, nii enda kui Kaaslase ja laste kohta. Kindlasti blogin kunagi sellest ka pikemalt.

Mul muidugi pole mingit plaani kĂ”iki neid raamatuid lĂ€bi lugeda, pigem lehitsen, loen pisut siit ja sealt – vaatan, mis kĂ”netab. MĂ”ned ei kĂ”netanud ĂŒldse ja tĂ”stsin ĂŒsna kiirelt kĂ”rvale, aga pĂ”nevat on olnud kĂŒllaga. Ega ma ei teagi, palju seda kĂ”ike nĂŒĂŒd tĂ€pselt uskuda, aga samas ma jĂ€llegi usun, et mingi mĂ”te seal on. Ja tunnen ennast ning teisi mĂ”nedes kohtades vĂ€ga Ă€ra. Nii et pĂ”nev on.

Ahhaa… Ma oleks peaaegu Ă€ra unustanud selle, mis ajendas mind kirjutama seda postitust just avalikku blogisse – mis ajendas mind ka selle postituse pealkirjaks (ehkki sellel pealkirjal oli mitu pĂ”hjust, ĂŒks neist ka “lĂ€ksin proovima access barsi pigem mĂ”ttega, kas sellest vĂ”iks Kaaslasele kasu olla, aga sattusin ise energeetilise tervendamise teekonnale”). Ajendas mind ĂŒks raamat ĂŒlalolevast kuhjast, mis tuli samuti tĆĄakraotsinguga ja mida ma alguses ĂŒldse ei plaaninud laenutada, aga lĂ”puks siiski vĂ”tsin, sest noh, tundus pĂ”nev 😀 Ehk siis Kati Lumiste “Tervendajate kĂ€siraamat” – Eesti tervendajate elutarkused, head mĂ”tted ja nĂ”uanded.

Sirvisin seda raamatut mingil Ă”htul puruvĂ€sinud olekus, lugesin diagonaalis, kui enam ei jaksanud, panin jĂ€rjehoidja vahele ja lĂ€ksin magama. Mingi pĂ€ev hiljem, ĂŒritades teha valikut raamatute vahel, mille lugemata tagasi viin, olin seda juba Ă€ra viimise kuhja tĂ”stmas, aga viimasel hetkel siiski otsustasin, et las jÀÀda, loen millalgi veel. TĂ€na hommikul otsisin miskit lugemist hommikusöögi kĂ”rvale ja otsustasingi vĂ”tta selle raamatu. No esiteks tuli vĂ€lja, et just see peatĂŒkk, kuhu mu jĂ€rjehoidja jÀÀnud, kĂ”netas mind vĂ€ga – intervjuu SĂŒlli Reet Vainoga. PĂ€rast seda ma pisut googeldasin tema kohta edasi ja mĂ”tlesin siis, et Ă€kki peaks ikkagi raamatu tervikuna vĂ€rske ja puhanud peaga lĂ€bi lugema. Alustasin sissejuhatusest… Ja mis selgus? Et autori esimene raamat oli “Minu Ibiza” – tema enda sĂ”nul omamoodi tervendus- vĂ”i innustusretk neile, kes ehk ei julge rahata ja seljakott seljas ilma peale kondama ja muutusi ette vĂ”tta. Ja minul lĂ”i kohe lambipirn peas pĂ”lema, sest mĂ€letasin, et just seesama raamat jĂ€ttis mulle nii sĂŒgava mulje, et kirjutasin toona pĂ€rast raamatu lĂ”petamist kell ĂŒks öösel kĂ”ik oma emotsioonid sellesse blogipostitusse.

Ja seda postitust nĂŒĂŒd, ĂŒle 12 aastat hiljem ĂŒle lugedes, kus ma olen parasjagu enesearengu teel… Need asjad, mida ma toona soovisin, pole tegelikult absoluutselt muutunud. Suhe on uus ja praeguse eluetapi kirjeldus teistsugune, aga kĂ”ik muu – minu mĂ”tted, minu soovid… Need on ikka samad. Ma soovin tĂ€na endiselt samu asju, mida soovisin 12 aastat tagasi. Nende aastate jooksul olen Ă”iges suunas liikunud, kĂŒll mitte alati nii kiiresti, kui oleks tahtnud (sest ma olen teatavasti VÄGA kĂ€rsitu) – aga sisetunne on praegu sama, mis enne. Lihtsalt sooviksin nĂŒĂŒd leida pisut efektiivsemaid viise, et see rĂ€nnak edaspidi pisut kiiremalt kulgeks.

Siinkohal lĂ”petan oma jĂ€rjejutu esimese peatĂŒki 😀 Eks nĂ€is, millal jĂ€rgmise kirjutamiseni jĂ”uan.

Miks ma olen just praegu nii motiveeritud endaga tegelema – no esiteks, nagu mainitud, tahaks selle suhte Ă”ppetunni kĂ€tte saada. Eelmises suhtes olin kĂŒmme aastat, seekord hakkab viiele liginema ja enam kĂŒll ei viitsi nii pikalt kummi venitada. Tahan aru saada, mis vĂ€rk on, mida mina saaksin endas tervendada ja kas on mĂ”tet jĂ€tkata vĂ”i mitte. Teiseks saan ma jĂ€rgmisel aastal 40-aastaseks. JĂ€lle uus ja Ă€ge ajajĂ€rk on algamas, tahaks siis olla ka sellevĂ”rra targem ja kogenum. MĂ”ne olulise Ă”ppetunni vĂ”rra rikkam. Ja ĂŒleĂŒldiselt rikkam. Ja Ă”nnelikum 😀 Mul on ĂŒheksa kuud aega areneda, selle ajaga jĂ”uab paljutki 😀

Kui sa jĂ”udsid selle postituse lĂ”puni lugeda, annan sulle virtuaalse medali. EelkĂ”ige kirjutasin nii pikalt ja pĂ”hjalikult ikka iseenda jaoks – kĂŒmne aasta pĂ€rast on pĂ”nev lugeda, mida ma siis arvasin. Miks ma aga otsustasin kirjutada avalikult: ehk on kellelgi huvitav seda teekonda jĂ€lgida, ehk saab keegi veel inspiratsiooni… Teiselt poolt mĂ”tlevad mitmed teist kindlasti ka, et on ogarus selliste asjadega tegeleda – see on ka ok, igaĂŒhel on oma tee kĂ€ia. MĂ”tle, kui igav oleks maailm, kus kĂ”ik mĂ”tlevad ja tegutsevad ĂŒhtemoodi 🙂

Kokkusattumusi pole olemas Read More »

Naabrist parem?

MÔned raamatud vajutavad nuppudele. Ja vahel mitte positiivses vÔtmes.

Susani “Ka naabrid nutavad” raamat oli teravmeelne ja hĂ€sti kirjutatud, aga see ei jĂ€tnud minusse head tunnet.

Pautsi sattusin lugema alles ĂŒsna hiljuti ja neelasin jĂ€rjest kĂ”ik tema raamatud. Muhumaa puhul, nagu ka ennist kirjutasin, mind negatiivsus ei hĂ€irinud. Saarte pĂ”nevikud samuti vĂ€ga meeldisid – viimastele panin kĂ”igile Goodreadsis viis punkti puhtalt sellepĂ€rast, et mulle tundub, et Pautsi raamatute skoori taga on kohati kirjaniku isiku mittemeeldivus… Pluss see, et Eesti kaasaegset krimi ju praktiliselt polegi, selles mĂ”ttes ka hullult Ă€ge. Aga “Öömees” mulle nii palju ei meeldinud (hĂ€iris vist eelkĂ”ige mina-vormis ja tavalise kolmandas isikus kirjelduse pidev vaheldumine) ja “Marduse tĂ€nav”, mille just lĂ”petasin, vajutas jĂ€lle nuppudele… Olin hĂ€iritud. Piisavalt hĂ€iritud, et tulla blogima.

MillegipÀrast tuli meelde ka Susani raamat.

Ja ma tĂŒkk aega mĂ”tlesin, et miks? Mis neil kahel ĂŒhist? Mis trigerdab minus nii Ă€gedalt negatiivseid tundeid?

MĂ”lema tegevus toimub ÀÀrelinna vaikses tĂ€navas ja mĂ”lema tĂ€nava elanikud on kĂ”ik masendavad tegelaskujud. Ühes on lihtsalt mĂ”rvad veel lisaks. Ok, Susani raamatu minategelane oli normaalne ja Pautsi minategelane… Noh, vĂ€hemalt mitte hĂ€irivalt nĂ”me, aga mitte ka vĂ€ga minu tĂŒĂŒpi. VĂ”imalik, et mĂ”lemas raamatus olid mĂ”ned tĂ€nava elanikud siiski veel normaalsed, aga sel juhul jĂ€id nad nii ĂŒlejÀÀnute varju, et olid raamatu lĂ”puks ununenud.

Aga kĂ”ik need teised tegelased – minu jaoks TÄIESTI ebameeldivad. Ma ei suhestu nendega. Ja ilmselt see ongi pĂ”hjus, miks ma tundsin mĂ”lemat raamatut lugedes end nii ebamugavalt. PĂ€he hiilib kĂŒsimus, kas eestlane tĂ”esti ongi selline? Ma ju tean, et mingi ringkond ongi. Ma ju tean, et KÕIK ei ole ja vĂ€ga normaalseid inimesi on ka palju.

Kripeldama jÀÀb see – milliseid inimesi siis on rohkem? Meil Eestis? Neid toredaid vĂ”i neid “naabrist parem” tĂŒĂŒpi?

Ma ise liigitan ennast pigem lihtsaks inimeseks ja hindan minimalismi. Ma katsun rÔÔmu tunda vĂ”imalikult paljust, nii vĂ€ikestest kui suurematest asjadest, nii eesmĂ€rgi saavutamisest kui selleni kulgemisest. Ma usun positiivse mĂ”tte jĂ”usse. See on pĂ”hjus, miks eelistan elada pigem oma roosas mullis. Ei tarbi pea ĂŒldse meediat, loen ainult selliseid raamatuid ja vaatan selliseid filme, mis teevad tuju heaks. Muidugi otsin ka pĂ”nevust – see viimane ongi pĂ”hjus, kuidas satun vahel krimide otsa, kus (pea)tegelased on hĂ€disemad vĂ”i negatiivsemad, kui mulle meeldiks.

Ma tean, et kuskil on olemas need inimesed, kelle jaoks on oluline olla naabrist parem. Kes kulutavad raha (mĂ”ttetutele) kallistele asjadele, sest see on nende jaoks staatuse nĂ€itaja, kes petavad oma kaasasid, kirjutavad netis anonĂŒĂŒmseid halvustavaid kommentaare. Kes ĂŒritavad nĂ€idata sotsiaalmeedias ennast, oma suhet ja oma elu tĂ€iuslikuna, ehkki tegelikkus on hoopis midagi muud. MĂ”ned on vĂ€givaldsed, mĂ”ned sĂ”ltuvad… KĂ”ik nad tunduvad mulle ebakindlad ja Ă”nnetud.

Ma ise tahan olla Ă”nnelik ja endas kindel. Alati see muidugi ei Ă”nnestu, ka minul on kehvemaid hetki. Aga ĂŒldjoontes toimib see lihtne pisiasjadest rÔÔmu tundmine ja tĂ€nulik olemine ja kulgemine ja kĂ”ik muu pĂ€ris hĂ€sti. Raskematel aegadel lööb muidugi eneseusk vahel suuresti kĂ”ikuma ja paneb kĂ”iges kahtlema – ka need ajad tuleb ĂŒle elada, tean seda omast kĂ€est vĂ€ga hĂ€sti. Õige mitu raskemat aastat oli ja vahepeal oli kohe vĂ€ga-vĂ€ga raske. Aga nĂ€e, tulin ka sellest vĂ€lja. Tean, et alati ei jaksa olla positiivne. Olen kĂŒllalt kordi mĂ”elnud “millal see ĂŒkskord lĂ€bi saab?” LĂ”puks siiski sai. Kuni jĂ€rgmise korrani, ma tean. Praegu aga elan ja naudin. Ja ikkagi tunnen, et mind aitas nendest raskematest aastatest lĂ€bi eelkĂ”ige lootus, mis kĂŒll vahel tundus lootusetu :D, aga muutus siis alati taas tugevamaks – lootus ja usk, et kĂ”ik saab korda. Et tuleb lihtsalt ĂŒle elada ja parema tuleviku suunas rĂŒhkida.

Ma ei ole kunagi Facebookis eriti aktiivne postitaja olnud, viimastel aastatel on see muutunud. Ilmselt on siin vĂ”rdeline seos blogimisega – vanasti blogisin nii tihti, et Facebookis kirjutamise vajadust ei tundnud ĂŒldse. Vahepeal pisut vÔÔrdusin blogimisest, siis sai Facebookis rohkem jagama hakatud, sest avastasin – mulle siiski meeldib hetki elust avalikult jagada ja kui seda ĂŒldse teha ei saa, tunnen puudust.

Blogis olen enamjaolt positiivne, aga on rohkem lootust, et kirjutan ka muredest. Siin on seda kuidagi mĂ”nusam teha – tean, et lugemas kĂ€ivad inimesed, kellele mu elu huvi pakub ja vahel on hea poolanonĂŒĂŒmselt kurta ning lahendusi otsida. FB-s on selle eest koos palju reaalse elu tuttavaid, seal otsin nĂ”u ja abi vaid vĂ€ga konkreetsete ja praktiliste probleemide puhul. Enamik mu FB postitusi on pildikesed elu rÔÔmsatest hetkedest. Kas ma nĂ€itan ennast paremana ja Ă”nnelikumana kui tegelikult? Selles mĂ”ttes kindlasti, et oma muresid ma ju samamoodi ei jaga 😀 Aga see ei ole mu jaoks enese paremast kĂŒljest nĂ€itamine, vaid lihtsalt common sense. Oma elu raskemad asjad tahaks arutleda selgeks enese peas ja lĂ€hedaste seltsis, jagada neid laiemalt ehk vaid tagantjĂ€rele vĂ”i vĂ€ga lĂ€bimĂ”eldud vĂ”tmes – ja kindlasti mitte FB-s, vaid just blogis. RÔÔmu elu ilusamate hetkede ĂŒle jagan aga hea meelega avalikult ja igal pool 😀 Samas hindan ma ka FB-s vĂ€ga neid lĂ€bimĂ”eldud mure jagamise postitusi. Hindan julgust ja ausust teha seda oma nime all kĂ”igi “pĂ€riselu” sĂ”prade-tuttavate ees. Selles on julgust, mida mul pole. Neid tuleb osata kirjutada ja vĂ€ga oluline on tunnetada, mis teemad avalikult jagamiseks sobivad, mis mitte. Milline sĂ”nastus sobib, milline mitte. Mulle endale on lihtsam ja turvalisem seda blogis teha 🙂

Igal juhul, minu ĂŒmber on inimesed, kes on minu meelest samasugused. Toredad. TĂ€itsa vĂ”imalik, et ka mina olen kohati liiga sinisilmne ja naiivne ning inimesed kaugemas tutvusringkonnas, keda nii lĂ€hedalt ei tunne (kaaspĂ€rnakad, kolleegid) on vĂ”ib-olla tegelikult hoopis just sellised “naabrist parem” tĂŒĂŒpi, ma lihtsalt ei nĂ€e seda? AusĂ”na, mul on selle ĂŒle hea meel, et ma ei nĂ€e.

Mina nĂ€en enda ĂŒmber inimesi, kes on toredad ja elavad oma elu nii, kuidas neile Ă”ige tundub. Ma jagan nendega oma rÔÔme ja muresid, nemad minuga enda omi. Mul pole vĂ€himatki soovi olla kellestki parim ja mul pole tunnet, et minu elu hinnatakse, et keegi ĂŒritaks ennast minuga vĂ”rrelda, minust parem paista, mind maha teha. Ma olen ennast muidugi ka tĂ€itsa teadlikult ĂŒmbritsenud pigem sellise pisut “teistmoodi” ringkonnaga. KasvĂ”i waldorfkool – ma usun, et paljud sealsetest lapsevanematest on teinud teadlikult teistsuguse valiku. Ka kĂ”ik ökoteemaga, keskkonnateadlikkusega seotu. Selline kirju ja pisut esoteeriline seltskond, kellele pigem meeldibki lihtne positiivne elu ja teismoodi mĂ”tlemine. Olles sealjuures intelligentne ja mĂ”istlik. Ei pea tingimata olema halva maiguga esoteerik, hull vaktsiinivastane ja salaja kloori jooma, nagu mĂ”ned vist arvavad 😀 😀 😀

Ja kui ma siis loen neid raamatuid, kus kĂ”ik tegelased on mulle eri pĂ”hjustel vastumeelsed… VĂ€list ilu hindavad, salaja susijad, kĂ”ik omamoodi Ă”nnetud… Siis minus tekibki vastumeelsus. Ja kĂ”hklus – kas tegelik maailm ongi selline? Kas ma elan oma roosas mullis ja TEGELIKULT on enamik inimesi SELLISED?

Aga ma usun, et pole.

Susani raamat on kirjutatud selliste inimeste pilkamiseks, kÔiki neid negatiivseid karaktereid on meelega vÔimendatud.

Ma mĂ€letan, mind torkas lisaks kĂ”igele muule selles raamatus nĂ€iteks möödaminnes kirjeldatud vĂ€ikekodanlik elu, millest osana mainiti iga-aastaseid puhkusereise ja lĂ€bi sörgitud maratone. Lugedes seda tĂ€pselt hetkel, kus ma olin saavutanud pĂ€rast aastaid rabelemist sellise majandusliku seisu, et mul on vĂ”imalik mĂ”elda soojamaareisile… Olles teinud lĂ€inud aastal rohkem sporti kui kogu möödunud elu jooksul – sealhulgas olnud enda ĂŒle meeletult uhke, et jooksin ilma eelneva treenimiseta “kogemata” poolmaratoni… Ma tundsin ennast otseselt puudutatuna 😀 Sest minu jaoks pole ei reisimine ega sport staatuse nĂ€itajad. VĂ”imalus reisida teeb rÔÔmu mitmel tasandil, esiteks lihtsalt argielust puhkamine ja millegi teistsuguse kogemine, teiseks fakt, et ma olen suutnud rahaliselt ĂŒldse nii kaugele jĂ”uda, et ma seda endale lubada saan. Ja sport – no ma ju tean, et liikumine on kasulik, aga olles geenide poolest sale ja omamata seega naisterahva pĂ”hilist motivaatorit vormis pĂŒsida, olen olnud selles suhtes ĂŒsna laisk… Nii tore on, et Kaaslane on sportlane ja ka mind mugavustsoonist vĂ€lja meelitanud. EneseĂŒletus pakub rahulolu.

Ausalt, mul on tunne, et lĂ€ks jĂ€lle lappama. Ma ei tea ĂŒldse, mida ma selle postitusega ĂŒritasin saavutada 😀 Ilmselt eelkĂ”ige rĂ”huvat tunnet endast vĂ€lja kirjutada ja see Ă”nnestus tĂ€itsa hĂ€sti, parem on olla.

LĂ”ppkokkuvĂ”ttes ma ikka usun, et maailm on ilus paik. Et enda mullis elamine, ennast “sobivate” inimestega ĂŒmbritsemine ja “ebasobivast” vĂ”imaluse piires eraldamine annab elule palju juurde. Ilmselgelt pole hea olla liialt naiivne ning uskuda ainult oma mulli, teadmata, mis mujal toimub… Aga mulle kĂŒll piisab sellest ĂŒldisest teadmisest, et need Ă”nnetud inimesed ja Ă”nnetud juhtumised on kuskil olemas. Oma ellu otsin ikka positiivsust ja katsun seda tĂ€ita asjadega, mis mulle rÔÔmu pakuvad.

Las need “naabrist parem” inimesed olla kuskil mujal. Loodan lihtsalt, et mulle ei satu tulevikus kĂ€tte raamatuid, kus kĂ”ik tegelased on seda tĂŒĂŒpi.

Ja Susani ning Pautsi jĂ€rgmiseid raamatuid loen ikka, sest Susan kirjutab suurepĂ€raselt ja Pauts vĂ€ga pĂ”nevalt. Loodan lihtsalt, et satub vĂ€hem seda valedele nuppudele vajutavat sisu 😀

Mind ei hĂ€iri negatiivsed karakterid, mind hĂ€irib see, kui nad on tugevas ĂŒlekaalus. Mulle meeldivad hoopis enam sellised raamatud, kus kĂ”ik tegelased on pealtnĂ€ha normaalsed inimesed oma rÔÔmude ja muredega, tugevustega ja nĂ”rkustega, inimlike vigadega… Ja alles lĂ”puks selgub tĂ”de… Kes on pĂ€riselt paha? 😛

Vastuseks alguses esitatud kĂŒsimusele – kumbi on rohkem, kas toredaid vĂ”i “naabrist parem” tĂŒĂŒpi? Ma arvan, et vastus sĂ”ltub inimesest. Positiivse mĂ”tlemisega inimesed usuvad head, seega neile tundub, et maailm on tĂ€is toredaid inimesi. “Naabrist parem” tĂŒĂŒpi inimesed on pigem Ă”nnetud ja negatiivsed ning neile ehk tundubki, et ka kĂ”ik teised on sellised?

Aga mĂ”tte jĂ”ud on suur, ma usun seda tĂ€iega. Mina usun, et enamik inimesi on ilusad ja head 🙂

Naabrist parem? Read More »

Õnneprojekt

Mai keskel laenutasin Gretchen Rubini raamatu “Õnneprojekt”. Tean kindlalt, et sain sellest raamatust teadlikuks tĂ€nu Ritsiku blogile, aga ei suuda leida ĂŒhtki konkreetset postitust, mida linkida… Äkki rÀÀkisime sellest hoopis, kui kokku saime, kah vĂ”imalik.

Igatahes, see raamat on siiamaani mul kodus 🙂 Olen seda lihtsalt pikendanud ja pikendanud… Lugemiseks on aga möödunud kuude jooksul olnud vĂ€he aega – Ă”igemini, olgem ausad, pigem tuju. Muid asju on olnud piisavalt, mida teha 🙂 Praegugi kĂ”rgub mu öökapil virn raamatuid, mis kĂ”ik lugemist ootavad…

Viis kuud on pikk aeg ja lugesin seda raamatut juppide kaupa. Alguses sain hakkama vaid ĂŒhe vĂ”i kahe peatĂŒkiga, mis vĂ€ga meeldisid, aga siis jĂ€i raamat seisma… Uuesti alustades lugesin alguse ka uuesti lĂ€bi. No ja siis mingil hetkel peaaegu kĂ”ik ĂŒlejÀÀnu, kaks-kolm viimast peatĂŒkki jĂ€id ootele. TĂ€na hommikul tuli taas meil, et tĂ€htaeg hakkab kĂ€tte jĂ”udma, ĂŒhtlasi oli ka aega lugeda. LĂ”petasingi Ă€ra.

Siis keerasin lahti raamatu tiitellehe ja avastasin, et selle on kaheksa aastat tagasi tĂ”lkinud minu pinginaaber 🙂 Ja see tegi mu tuju nii heaks. Ta on nii palju raamatuid tĂ”lkinud, et ma ei tea neist ilmselt enamikku, ehkki mul on mingi osa neist isegi kodus olemas. No igatahes, tore avastus.

Ja raamat ise oli 100% minule sobiv. Paljudele mitte, ma tean, aga mina, eluaegne Ă”nne poole pĂŒĂŒdleja, usun vĂ€ga teadlikult positiivsem olemisse ja vĂ€ga paljud neist pisikestest elutĂ”dedest, mida see raamat kĂ€sitles, olid tĂ€pselt sellised, millele ma innukalt kaasa noogutan. No alustades sellest, et alustuseks pead olema ise Ă”nnelik, sellest tulenevalt oled ka teistega kannatlikum ja rÔÔmsam, mis teeb ka nemad Ă”nnelikumaks… Et tohutult suur mĂ”ju on sellistel elementaarsetel asjadel nagu söök, piisav uni, piisavalt palju riideid. Ehk siis minu peamised Ă€rritumise pĂ”hjused on nĂ€lg, kĂŒlm, uni – need teevad mind pahuraks ja kannatamatuks. Ma olen seda teadnud aastaid, olen ĂŒritanud kogu selle aja vĂ€hem vĂ”i rohkem teadlikult sellele kĂ”igele tĂ€helepanu pöörata, aga ikka pool ajast feilin 😀

ÜhesĂ”naga, vĂ”iks tĂ€itsa alustada oma Ă”nneprojektiga, see tuleks mulle kasuks… Ainult et… Ma hetkel tunnen, et ma ei viitsi sellele kĂ”igele nii sĂŒstemaatiliselt lĂ€heneda. Millest on kahju, sest kui ma selle raamatu lihtsalt tagasi viin, selles kirjutatut enda jaoks korralikult kokku vĂ”tmata ja seal toodud nĂ”uandeid ellu viimata, jÀÀb see lihtsalt ĂŒheks neist kĂŒmnetest kasulikest raamatutest, mida lugedes ma vaimustun ja kaasa noogutan ja siis lihtsalt kĂ”ik selle vÀÀrt info unustan, et elada oma elu samamoodi nagu varem…

Aga kus siin see areng on, ah? 🙂

VÔiks ju katsuda ennast kokku vÔtta.

Nojah, alustuseks vĂ”tan ennast nii palju kokku, et katsun programmeerimiskursuse viimase nĂ€dala ĂŒlesannetega ĂŒhele poole saada 🙂

Õnneprojekt Read More »

MÔttetera

Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga pÀev nii palju hÀid asju kui vÔimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!

Rhonda Byrne “Kangelane”

SĂŒgisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud ĂŒsna pöörane aeg, millest suutsin lĂ”puks edasi liikuda. See pöörasus jĂ€rellainetas veel hiljemgi, detsembri lĂ”pus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka ĂŒsna raske positiivsel lainel jĂ€tkata. Sain siiski enam-vĂ€hem hakkama, kuniks jaanuari lĂ”pus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.

Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks lĂ€inud, aga endiselt on mul peas kĂŒsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nĂŒĂŒd jĂ€lle tagasi sinna positiivsuse, tĂ€nulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.

Byrne’i raamatutest on mul tĂ€nu raamatuvahetusele nĂŒĂŒdseks enamik olemas. PĂ€rast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud 🙂 Aga nĂŒĂŒd juhtus nii, et sain paar pĂ€eva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jĂ€tsingi selle esialgu kĂ”rvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kĂ€tte jĂ”uab, ĂŒldse mitte.

Just nĂŒĂŒd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kĂ”netab, jĂ€relikult on tĂ€pselt Ă”ige hetk.

Naljakas, kuidas pĂ€rast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lĂŒhikese vahega nii lĂ€bi raputatakse. Aga olen kindel, et see kĂ”ik on millekski vajalik. Pean vaid vĂ€lja mĂ”tlema, mida ma tĂ€pselt tahan.

Olema tÀnulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.

MÔttetera Read More »

Tegelik lugu

Tegelikult on nii, et sa oled piirideta olend. Tegelikult on nii, et maailm ja universum on piiramatud. On olemas maailmad ja vĂ”imalused, mida sa ei nĂ€e, aga kĂ”ik need eksisteerivad. Sa pead hakkama rÀÀkima teistsugust lugu! Sa pead hakkama rÀÀkima lugu oma suurepĂ€rasest elust, sest mistahes lugu sa rÀÀgid, head vĂ”i halba, kĂŒlgetĂ”mbeseadus kindlustab, et saad selle, ja sellest saab sinu elulugu.

Kujutle ja tunne, mida iganes sa saada tahad, ja need pildid saad oma ellu tagasi. Anna armastust nii palju kui suudad ja tunne end vĂ”imalikult hĂ€sti, ning armastuse jĂ”ud ĂŒmbritseb sind inimeste, asjaolude ja sĂŒndmustega, mida armastad. Sa vĂ”id olla, kes iganes tahad. Sa vĂ”id teha, mida iganes tahad. Sa vĂ”id omada, mida iganes tahad.

Mida sa armastad? Mida sa tahad?

Lase minna sellel kĂ”igel, mida sa oma elus ei armasta, ja hoia seda, mida armastad. Kui klammerdud oma mineviku negatiivsete seikade kĂŒlge, siis seostad neid pidevalt oma looga iga kord, kui neid meenutad, ja nad imbuvad sinu elupiltidesse uuesti – just praegu!

Lase minna kĂ”igel, mis sulle su lapsepĂ”lvest ei meeldi, ja hoia alles kĂ”ik, mis meeldis. Lase minna kĂ”igel, mis sulle su noorusest ja tĂ€iskasvanueast ei meeldi, ja hoia alles kĂ”ik head asjad. Lihtsalt hoia kogu elu alles kĂ”ike, mida armastad. KĂ”ik negatiivsed minevikuasjad on tehtud, lĂ”petatud; praegu ei ole sa seesama inimene, kes olid siis, ning milleks panna neid oma uue loo sisse, kui need tekitavad halba tunnet? Sul pole vaja oma minevikust halbu asju vĂ€lja kaevata. Ära lihtsalt pane neid enam oma uue loo sisse.

Kui jÀtkad jutustamist endast kui ohvrist, siis need pildid korduvad sinu elus ikka ja jÀlle. Kui jÀtkad jutustamist, et sa pole nii tark, nii vÔluv, nii andekas kui kÔik teised, siis sul on Ôigus, sest sellest saavad sinu elupildid.

Kui tĂ€idad oma elu armastusega, siis leiad, et sĂŒĂŒtunne, meelepaha ja teised negatiivsed tunded jĂ€tavad sind maha. Siis hakkad rÀÀkima kĂ”ige vĂ”rratumat lugu, mis kunagi rÀÀgitud, ja armastuse jĂ”ud valgustab sinu elu suurepĂ€raste piltidega tĂ”elisest elu loost.

Rhonda Byrne “VĂ€gi”

Tegelik lugu Read More »

Scroll to Top