Kokkusattumusi pole olemas
Olen lugenud viimastel pĂ€evadel mĂ”ningaid vanu postitusi, erinevatel pĂ”hjustel. Lugenud ka nende kommentaare ja tĂ”denud ohkega, et kunagi oli blogimine mu kirg, millele ma soovisin ja jaksasin oma aega kulutada… Ja see lĂ€ks ka lugejatele korda. Ma jagasin oma elu ja see mĂ”jus ka teistele positiivselt.
Ja siis oli vahepeal see periood, kus ei saanud nagu millestki kirjutada, sest elus toimusid suured muutused, aga need olid sellist sorti, mida polnud vĂ”imalik avalikult jagada. Siis ma vahel, kui ĂŒle kees, kirjutasin kinnisesse blogisse, sest kirjutamine on alati olnud minu jaoks teraapilise mĂ”juga.
Sellest tulenevalt ma avalikust blogimisest Ă€ra vÔÔrdusingi – siiamaani on lihtsam, kui vĂ€ga suur kirjutamise vajadus, kirjutada filtrita kinnisesse. Ja samas tunnen puudust kirjutamisest nö laiemale ringile, asjadest, mis pĂ€riselt korda lĂ€hevad. Kassid ja raamatud on ju vĂ€ga tore meelelahutuslik osa blogist, aga kui sellest kaugemale ei jĂ”ua, siis ei ole seda blogi vĂ€ga mĂ”tet ka pidada đ
ĂhesĂ”naga, mul on elus praegu vĂ€ga pĂ”nev periood. Enesearengu periood. Ja mul oli plaanis see teekond enda jaoks talletada samuti kinnises blogis, sest nagu öeldud – ilma filtrita on lihtsam. Aga kuna avastasin just tĂ€na ĂŒhe pĂ”neva kokkusattumuse – ja ainult tĂ€nu sellele, et kirjutasin kunagi aastal 2010 ĂŒhe blogipostituse đ Siis mĂ”tlesin, et Ă€kki mul Ă”nnestuks siiski seda pĂ”nevat teekonda nö avalikult jagada.
Ma olen praeguses suhtes olnud peaaegu viis aastat ja tunnen, et olen jĂ”udnud nii mitmes mĂ”ttes vĂ€lja samasse kohta, kui oma abielus. Ehk siis on mingid probleemid, mis on sarnased. Ikka on mul samad kĂŒsimused, millele ma ei ole veel vastust leidnud. Ma arvan siiamaani, et kui me oleks osanud paremini, siis me oleks vĂ”inud ka oma abielu tööle saada, sest nii mina kui Eksabikaasa oleme mĂ”lemad Ă€gedad toredad inimesed… Lihtsalt asjaolud olid sellised, et me ei osanud. VĂ€hemalt oleme me pĂ€rast lahutust alati suurepĂ€raselt lĂ€bi saanud, mul on hea meel, et mu lastel on nii imetore isa, et ka tema kĂ”rval on imetore kaaslane, kes mĂ”jub talle hĂ€sti. MĂ€letan, kuidas tundsin mĂ”ni aeg pĂ€rast lahutust, et me mĂ”lema elud hakkasid palju paremini sujuma, et olid suured positiivsed muutused. Tema elu puhul ma muidugi nii detailselt ei tea, sest pigem suhtleme tavaliselt igapĂ€evastel teemadel, aga no vĂ€hemalt mulje on jÀÀnud.
Minu enda praeguses suhtes oli mul samamoodi pikalt tunne, et lĂ”puks ometi on hakanud kĂ”ik Ă”iges suunas liikuma. Et asjad, millest ma enne aastaid unistasin, lĂ”puks ometi saavad teoks. Tundsin, et inimene minu kĂ”rval on minu jaoks oma iseloomult sobivam kui eelmised, et mu rahaline seis on parem kui enne, et mul on lĂ”puks ometi ilus mugav puhas kodu… ĂhesĂ”naga kĂ”ik olulised asjad.
Aga siis vahepeal oli tĂŒkk aega elu đ Elus on ikka raskemaid hetki ka, selles pole midagi imelikku. Elu kĂ€ib tsĂŒklitena. Igast madalseisust saab vĂ€lja tulla – ja reeglina selle vĂ”rra kogenenuma, tugevamana. Ostsin maja ja ei jaksanud seda renoveerida? Tunnistasin seda ausalt, vahetasime renoveeritud maja vastu. Kaaslane oli pool aastat haiglas ja ootas sobivat luuĂŒdi doonorit? Mina hoidsin sel ajal kodus ĂŒksi kĂ”ik toimimas ja olin talle toeks, kuidas oskasin – doonor leiti, ta sai terveks ja koju tagasi. Koroona sunnitud kodukontori ja distantsĂ”ppe haldamine oli ĂŒlikurnav – aga elasime ĂŒle, saime hakkama, ja kui teine laine koduĂ”pet tuli, lĂ€ks juba tunduvalt ladusamalt. Poisil oli vahepeal raske aeg ja see langes kokku ajaga, mil ma isegi olin ĂŒle töötanud ja kurnatud – aga ma suutsin tema jaoks olemas olla, me konsulteerisime erinevate inimestega, kes kĂ”ik olid toeks. See aitas – tema olemine lĂ€ks silmnĂ€htavalt paremaks ja ehkki vĂ€ljakutseid on praegugi, nĂ€en selgelt, et oleme Ă”igel teel. Mu töökoormus oli vahepeal ĂŒle mĂ”istuse, nii et olin tĂ€iesti lĂ€bi pĂ”lenud – aga tĂ€nu sellele sain ka palka juurde ning mitu ÀÀrmiselt positiivset kogemust erinevates ettevĂ”tetes töövestlusel kĂ€imise nĂ€ol. Ehkki alati osutus lĂ”puks valituks keegi teine, ei tundnud ma kordagi, et ma pole piisavalt hea. Vastupidi, tundsin just, et ma tean, millised on minu vÀÀrtused ja tugevused, sain ka sellekohast tagasisidet, et kĂ”ik on olemas – lihtsalt alati oli mĂ”ni veel tugevam kandidaat. KĂŒsisin alati tagasisidet, miks osutus valituks keegi teine ja oleksin samas olukorras ise ka sama valiku teinud. Ja kĂ€si sĂŒdamel, mul on ĂŒlimalt hea meel, et ma ei saanud ĂŒhtki neist viiest töökohast. Minu jaoks oli tĂ€iesti piisav see, et iga koht, kuhu kandideerisin, kutsus mu vestlusele ja kui oli mitu vooru, jĂ”udsin alati viimasesse. Mul on hea meel, et ma olen endiselt oma praeguses töökohas, sest mulle meeldib sealne töökeskkond ja inimesed. Pingeid on igal pool, eriti just siis, kui koormus on ebamĂ”istlik. Aga jumal tĂ€natud, minu töökoormus on praeguseks tĂ€ielikult normaliseerunud. Tunnen tööl kĂ€ies, et olen vaimselt heas kohas ning ei lase tööst tulenevatel pingetel (mida vahel ikka on) endale mĂ”juda. Kui korra frustratsioon millegipĂ€rast tekibki, lasen selle ĂŒlikĂ€hku endast vĂ€lja, nii saan hiljem rahulikult edasi töötada ja elada.
ĂhesĂ”naga sellised vĂ€ljakutsed möödunud aastate jooksul. Suhe sel ajal arusaadavalt kannatas. Kui kĂ”ik energia lĂ€heb mujale, siis suhte jaoks lihtsalt ei jÀÀgi. See on arusaadav, see on okei, kui suhe on mĂ”nda aega nö pausil ja eksisteerib vaid olmes – aga eelduseks ikkagi see, et raske perioodi möödudes on jĂ€lle aega panustada ka kvaliteetaega, emotsioonidesse, koos tegemistesse.
Ja vot siin nĂŒĂŒd tulevad minu puhul mĂ€ngu need kĂŒsimused, mida esitasin juba eelmise suhte lĂ”pus. KĂŒsimused, millele ma ei osanud vastata siis ega oska ka nĂŒĂŒd. Lisaks tĂ”demus, et inimesel, kellega koos olen, on oma minevikutrauma, millega ta ei ole tegelenud ning see mĂ”jutab minu meelest kogu tema praegust olemust. Ma tean, miks ja kellesse ma armusin. Ma nĂ€en selle imelise inimese tohutut potentsiaali. Ja ma nĂ€en, kuidas see mineviku trauma teda tagasi hoiab. Kui palju negatiivseid emotsioone on praegu tema sees kinni, mis tekitavad temas igasuguseid hirme. Ja sellest tulenevalt on mul ka tunne, et kui vĂ€ga ma ei ĂŒritaks seda suhet toimima panna, see saab juhtuda vaid siis, kui seda soovivad kaks inimest. Mitte ainult ei soovi, vaid ka sisuliselt tegutsevad selle nimel. Ja selle tegutsemise ajendiks ei saa olla pĂ”hjus teha seda kellegi teise pĂ€rast vĂ”i hirmust, vaid ainus soov peaks olema, et ENDAL oleks hea – tegeleda iseendaga, saada aru oma hirmudest, piirangutest, lasta need vabaks.
TĂ€nu nendele vastuseta kĂŒsimustele on mul endal olnud viimased aasta aega tunne, et ma ei ole kĂŒll rahul, aga ei oska ka midagi teha. Ja et lahendus pole paraku “lihtne” lahkuminek – mida me nagunii ka kumbki ei soovi, ehkki lĂ”ksus olemise ajal olen selle mĂ”tte korduvalt Ă”hku visanud. Sel juhul jalutaksin ma ilmselt mingi hetk hiljem kolmandasse suhtesse, kus tekiksid aja jooksul tĂ€pselt needsamad kĂŒsimused. Nii ma siis vahelduva eduga ĂŒritasin lĂ€heneda probleemile eri nurkade alt, proovisin leida lahendusi olme lihtsustamises, seejĂ€rel kvaliteetaja tekitamises, mingitel hetkel tundsin, et pingutan ĂŒksi ja milleks? MisjĂ€rel lihtsalt ignoreerisin mĂ”nda aega probleemi ja katsusin vĂ”imalikult rahulikult ja rÔÔmsalt igapĂ€evasele olmele keskenduda.
Aga ma olen oma loomult tegutseja. Ma ei ole probleemide ignoreerija đ MĂ”tle vĂ€lja, mis tahad – mĂ”tle vĂ€lja kuidas seda saavutada. Miski ei meeldi? Muuda seda vĂ”i lepi sellega.
Suureks abiks oli mulle see, kui mai keskel kĂ€is mu peas ĂŒks klĂ”ps, mis aitas mind vĂ€lja senisest negatiivsuse “ma ei ole oma eluga rahul, aga ma ei oska seda parandada” tsĂŒklist. Ma ju TEAN, et pole mĂ”tet keskenduda negatiivsele, sest siis tĂ”mbangi seda vaid rohkem ligi. Negatiivsed tunded tuleb Ă€ra tunda, neid aktsepteerida – see on vĂ€ga oluline, olen minevikus tahtmatult oma liigse positiivsusega muid tundeid vaiba alla pĂŒhkinud. Kusjuures ĂŒldse mitte teadlikult, pigem “fake it til you make it” ellusuhtumine. Ma iga ihurakuga usun, et tuleb mĂ”elda positiivselt, siis tĂ”mbame seda ka ligi. Aga jaa, selle kĂ”rval tuleb ikkagi tunda ja aktsepteerida ka kĂ”iki negatiivseid tundeid enda sees. Ăppima tundma oma varjukĂŒlge. Sest sealt tuleb tegelikult vÀÀrtuslikku infot. Ja siis jĂ€lle otsida lahendusi.
ĂhesĂ”naga see klĂ”ps kĂ€is. Ăhelt poolt oli eelduseks kindlasti see, et töökoormus on hetkel mĂ”istlik, mis jĂ€tab rohkem energiat muu jaoks. Teine abistav asjaolu oli kevad ja mĂ”nus ilm. Mai on imeline aeg. Kolmandaks… No lihtsalt ĂŒks vĂ€ike positiivne asi isiklikus elus. Ja kĂ€iski klĂ”ps. Ja ma mĂ”tlesin – mis jama ma siin teen đ Miks ma mĂ”tlen ja soiun ainult sellest, mis ei toimi. MĂ”tlen edaspidi ainult sellele, mida ma SOOVIN ja KUIDAS seda saavutada.
Ja seda ma siin viimased 1+ kuud teinud olengi.
Olen rÀÀkinud avameelselt Kaaslasega, mis on minu soovid – ja uurinud, mis on tema omad. Praegusel hetkel on nii, et mina tean, mida ma soovin – tema vĂ€idetavalt mitte. See on tema teekonna algus. Saada aru, mida ta soovib – vĂ”i siis minu arust pigem, miks on ta kĂ”ik oma soovid nii sĂŒgavale enese sisse Ă€ra peitnud, et sellele ligi ei saa ja kuidas noist blokeeringutest vabaneda.
Mina otsin vastust kĂŒsimusele, mis on minu Ă”ppetund selles suhtes? Seesama Ă”ppetund, mis jĂ€i mu abielus omandamata? See on ĂŒks asi, millele soovin kindlasti vastuse leida. Ma ei tea, kas me jÀÀme kokku vĂ”i mitte, see polegi hetkel niivĂ”rd oluline – kĂ”ik, mida ma soovin, on see, et me mĂ”lemad areneksime, saaksime paremaks ja otsustaksime ĂŒhiselt, kas soovime jĂ€tkata koos vĂ”i eraldi. Potentsiaali on siin suhtes minu arust kĂŒll ja veel – kĂŒsimus on selles, kuidas me mĂ”lemad suudame tegeleda oma isiklike probleemidega ja kuhu oma mĂ”tete ja soovidega vĂ€lja jĂ”uame.
Teiseks olen pikalt vastust otsinud kĂŒsimusele, mis on minu elus mittetöötavad ja vananenud mustrid – pĂ”hjustatud lapsepĂ”lvetraumadest, mille tagajĂ€rjel on kirjutatud see aegunud programm, mis siiani alateadlikult mu elu juhib. Ma tahan need mustrid Ă€ra tunda, need traumad tervendada ja kirjutada uue programmi, mis toetab mu praegust elu ja arengut. Aga kuidas neile traumadele ligi pÀÀseda?
Ma olen hĂ€sti praktiline ja kontrollivajadusega inimene. Ma vĂ”in kĂ”iksugu alternatiivseid lĂ€henemisi ja tervendusviise kogu sĂŒdamest uskuda, aga see ei tĂ€henda, et need sama lihtsalt minu peal toimiks đ Nagu ĂŒtleb ĂŒks armas inimene, kellega ma noil pĂ€evil enesearengu asju kĂ”ige rohkem arutan – jĂ€relikult ei olnud sa selleks veel valmis. Kunagi, kui lapsed olid vĂ€ikesed, lĂ€bisin ma holistilise neliku, mis on pĂ”himĂ”tteliselt rĂ€nnaku teema, aga ega ma ei suutnud seal kĂŒll midagi ette kujutada ega tervendada. MĂ”ned aastad tagasi proovisin ayahuascat, teistmoodi rĂ€nnakut. Ka sealse kahe ööga ei avanenud minus mitte kui midagi, ei saanud kuskilt otsast targemaks. Olen viimaste aastate jooksul veel proovinud sarnaseid asju lĂ€bi veebi, aga tulemus sama. ĂhesĂ”naga ma vĂ€ga tahaks oma sisemisele lapsele ligi pÀÀseda, saada aru, mille pĂ€rast ta kurvastab ja teda lohutada, tervendada… Aga kuidas? đ
Seega soov oma mustritest aru saada ja neid tervendada on olnud ikka vĂ€ga pikalt, aga ma ei ole senini leidnud ĂŒhtki toimivat lahendust. Ma NĂEN, kuidas mingid teraapiad teiste peal toimivad ja neis imelisi muutusi tekitavad ja TAHAN KA. Ma oleksin suurima rÔÔmuga nĂ”us kasutama oma sÀÀste mĂ”ne mitte just kĂ”ige odavama teraapia jaoks, kui ma oleksin kindel, et see TOIMIB. Aga senised kogemused on tĂ”estanud vastupidist ja mul on siiski soov oma raha arukalt kulutada.
Kui ma nĂŒĂŒd mai keskel hakkasin jĂ€lle mĂ”tlema ainult soovidele ja lahendustele, ei osanud ma enda enesearengu koha pealt midagi konkreetset paika panna. Pigem tunnetasin vajadust olla toeks Kaaslasele – sest kui mina olen kĂ”igi nende enesearengu ja emotsioonide teemadega juba aastaid tegelenud, sellest paljude inimestega rÀÀkinud ja arutanud, siis tema on, noh, tĂŒĂŒpiline kinnine Eesti mees đ Nii et minu soov oli eelkĂ”ige teda toetada ja julgustada. JÀÀda ise rahulikuks ja positiivseks, tĂŒlide puhul mitte minna kaasa emotsionaalsete sĂŒĂŒdistustega, vaid kuulata ja rahulikult peegeldada, esitada tĂ€psustavaid kĂŒsimusi, saamaks aru, mis tĂŒli, tunnete ja sĂ”nade taga TEGELIKULT on.
Kuna kogu see enesearengu teema tuli jutuks ka mitmete sĂ”pradega, siis ĂŒks neist mainis, et on kunagi kĂ€inud access barsis (pmst energiapunktide mĂ”jutamine peas) ja et see oli tema jaoks vĂ€ga mĂ”nus kogemus, pĂ€rast mida oli pea tĂ€iesti tĂŒhi. Kuna nii mina kui Kaaslane oleme mĂ”lemad pigem ĂŒle mĂ”tleja tĂŒĂŒpi, siis tundus see huvitav asi, mida proovida.
Kuna osa access barsi seansist oli ka vestlus, et aru saada, mis pĂ”hjustel ma sinna tulin, siis kuidagi pĂ€rast seanssi veel rÀÀkides tulid jutuks tĆĄakrad ja energiad… Ja selgus, et mul on need kinni. KĂŒsisin, kuidas need lahti saada? Ja sealt siis nĂŒĂŒd jĂ€rgmine samm ehk energeetiline tervendamine.
Ma ei tea, kuidas teiega, aga kui keegi rÀÀgib mulle tƥakrate avamisest, siis mulle tuleb esimese asjana meelde Igor Mangi draama, mille peale mul on lihtsalt vÀga raske tÔsiseks jÀÀda, sest sel teemal on hiljem NII palju nalju tehtud.
Samuti tean, et paljud inimesed suhtuvad kogu sellesse teemasse suure skepsisega. Sealhulgas, olin siiralt ĂŒllatunud, isegi minu kosmeetik, kes on ĂŒhtlasi ka terapeut. Kuna ta on alternatiivsetele teemadele igati avatud, ei oleks ma temalt ĂŒldse sellist reaktsooni oodanud. Kui ma Ă”igesti mĂ€letan, nimetas ta access barsi kultuseks ja tĆĄakrate avamist samuti lihtsalt Ă€riks. Tema meelest ei saa tĆĄakrad kunagi olla kinni – energia liigub alati, lihtsalt erineva kiirusega.
Fakt on see, et mida populaarsemaks on muutunud kĂ”ik alternatiivsed teemad ja esoteerika, seda enam on tekkinud turule teenusepakkujaid, kes nĂ€evadki seda kui lihtsat raha teenimise viisi, sest on nĂ”udlus ja lollidelt tulebki raha Ă€ra vĂ”tta. Samas usun siiralt, et KĂIK see ei ole hambasse puhumine. Et on pĂ€riselt teraapiad, mis toimivad, inimesed, kes soovivad ja suudavad aidata. Pigem taandub kĂ”ik kĂŒsimusele, kui palju sa ise sellesse usud, kui palju sa oled vĂ”imeline vastu vĂ”tma, kas oskad selle pĂ€ris Ă”ige asja ja inimese ĂŒles leida.
Tunnistan, et mina olen vĂ€gagi tugevalt kĂ”ige alternatiivse poole kaldu. Samas on mul praktilist meelt ja tervet mĂ”istust ka omajagu. Ja vĂ€idetavalt peaks mul olema ĂŒlihea intuitsioon (sellest hiljem pikemalt :P). Nii et ma suurima heameelega uurin kĂ”iki neid alternatiivseid teemasid ning tunnetan ja katsetan, kas miski vĂ”iks olla minu jaoks see Ă”ige.
Access barsi proovima lĂ€ksin lihtsalt avatud meele ja uudishimuga. Palju see mulle nĂŒĂŒd reaalselt mĂ”jus (ja kas ĂŒldse?) on ĂŒliraske hinnata. Ma nimelt olin juba enne seda sĂ”iduvees ehk positiivsel lainel. LĂ€ksin sinna rÔÔmuga ja lĂ€ksin sealt Ă€ra veel suurema rÔÔmuga, sest ometigi pakkus keegi mulle vĂ€lja niidiotsakese, kust haarata ja edasi harutada. Miks keegi mulle varem öelnud polnud, et kuule, vaatame, kuidas su energiad liiguvad ja kas tĆĄakrad on tasakaalus? Miks, ah, miks?
Teisele kohtumisele sama inimesega, esimesele energeetilise tervendamise seansile, lĂ€ksin juba pisukese eelarvamusega, sest vahepeal olin kuulnud ju vĂ€rsket kriitikat selle teema suhtes. Aga ma ei oleks lĂ€inud teist korda tagasi, kui suhtlus selle inimesega poleks esimesel korral mulle sobinud ja tema isik mulle usaldusvÀÀrset muljet jĂ€tnud. Ja ma usaldan praegu puhtalt oma intuitsiooni, kui ma ĂŒtlen, et see inimene ei ole teeskleja, vaid on pĂ€riselt ise samast asjast abi saanud ning see puudutas teda nii sĂŒgavalt, et ta otsustas ise Ă”pinguid alustada ja aitab selle tulemusena praegu teisi inimesi. Nii et ma kavatsen jĂ€tkata, suurima rÔÔmu ja huviga, et vaadata, kas ja kuhu see vĂ€lja viib.
Tavaliselt minevat kĂ”igi tĆĄakrate lahti saamiseks 3-4 seanssi. PĂ€rast esimest seanssi sain teada, et minu energiaid oli alguses ĂŒldse vĂ€ga raske kĂ€tte saada, aga lĂ”puks sai energia kenasti liikuma. Lahti sai esimese korraga kaks tĆĄakrat – pĂ€ikesepĂ”imiku ja otsmiku ehk kolmanda silma. Ja kuskilt sakraal- ja pĂ€ikesepĂ”imiku tĆĄakra piirkonnast oli minu seest tulnud vĂ€lja mingi nii raske energia, mille kohta terapeut ĂŒtles, et pole ammu midagi sellist tundnud. Ta kĂŒsis, kas ma ise ka midagi tundsin – ei đ Ătles, et sel ajal oli mu nĂ€oilme muutunud ka selliseks ebameeldivustunnet, vastikust peegeldavaks.
JÀrgmine seanss sai kirja pandud kaks nÀdalat hilisemaks ja seniks anti mulle kolm kodutööd.
Esiteks, see oli vist sisemise minaga parema kontakti loomiseks đ Pidin igal hommikul endale peeglis korralikult sĂŒgavalt silma vaatama ja ĂŒtlema “Tere tulemast!”. Mhm, kui teid paneb see silmi pööritama, siis praktilise minu jaoks ka selline naljakas, natuke vĂ”ibolla isegi piinlik asi. Samas, kuna siin ma ju olen ja soovin muutuda, siis muidugi olin nĂ”us seda proovima. No ja mingi kolm pĂ€eva proovisin, siis unustasin TĂIELIKULT Ă€ra đ Alles nĂŒĂŒd, kui siin hakkasin kirjutama kodutöödest ja teadsin, et neid oli kolm, siis pidin meenutama, et oot, mis see kolmas oligi… Ma katsun nĂŒĂŒd meeles pidada ja seda veel paar pĂ€eva teha, esmaspĂ€eva Ă”htul lĂ€hen jĂ€rgmisele seansile ja eks siis saan kuulda, kas see Ă€ra unustamine oli mingi alateadliku vastumeelsuse tulemus vĂ”i mis đ Aga kui mĂ”nedel inimestel olla endale ebameeldiv silma vaadata, et paneb nihelema ja ei saagi, siis minul sellega kĂŒll mingit probleemi pole. Ma siiralt armastan ennast ja peeglisse vaadates nĂ€en ilusat rÔÔmsat inimest. Kas see on kiire pilk vĂ”i sĂŒgav pilk, vahet pole, tunne on sama.
Teine kodutöö oli lugeda lĂ€bi Lise Bourbeau raamat “Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tĂ”eline Mina”. Seal rÀÀgiti viiest haavast ja maskist, mille taha nende puhul ennast peidetakse – pidin aru saama, milliseid ma enda juures Ă€ra tunnen. Tuvastasin kolm: mahajĂ€tmise haav ja sĂ”ltuva mask, reetmise haav ja kontrollija mask ning ebaĂ”igluse haav ja rigiidse mask. Ma siin neid pikemalt kirjeldama ei hakka, kel huvi, vĂ”ib ise raamatut lugeda.
Olulisem osa on nĂŒĂŒd siis aga see, kuidas neid haavu tervendada, mis peaks kĂ€ima neljas etapis. Esiteks maskide teadvustamine. Teiseks nördimustunne ja vastuhakk – raske omaks vĂ”tta vastutust nende kĂ€itumismustrite eest, pigem soov sĂŒĂŒdistada teisi. Seda kĂ”ike olen ma teatud viisil teinud juba ammu enne selle raamatu lugemist. Jah, ma ei osanud siis nii tĂ€pselt analĂŒĂŒsida, et selle tunde minus tekitab reetmise haav, mille tagajĂ€rjel kannan kontrollija maski, aga nii ĂŒldises plaanis olen juba aastaid oma tundeid analĂŒĂŒsinud ja saan aru, kui mu reageering, kĂ€itumine, tunne on pigem mingi minevikujama pĂ€rast kui sellepĂ€rast, milline ma hetkel pĂ€riselt olen. Jah, aeg-ajalt mul on peas mĂ”te, et kui TA kĂ€ituks teisiti, siis MA ka ei kĂ€ituks nii – ehk siis sĂŒĂŒ teise kaela veeretamine đ Aga ĂŒldises plaanis ma pigem katsun analĂŒĂŒsida seda, et miks teise kĂ€itumine minus sellise kĂ€itumise trigerdas. Ja minu eesmĂ€rk on sisemine tasakaal. Et igasugused sellised asjad mind niiviisi ei trigerdaks.
Kolmanda etapiga on pisut keerulisem. Siin peaksin endale andma Ă”iguse kannatada ja tunda viha ĂŒhe vĂ”i mĂ”lema lapsevanema vastu, kui elan uuesti lĂ€bi lapsepĂ”lves kogetud haavade valu. Mida sĂŒgavamalt ma selle etapi lĂ€bin, seda enam tunnen kaasa vĂ€ikesele lapsele iseendas. Pean jĂ€tma viha ja tigeduse vanemate vastu ja leidma jĂ”udu, et neile kaasa tunda, sest nemad ka kannatasid.
Neljas etapp on iseendaks saamine – aru saamine, et maskid pole enam vajalikud. Tunnistan Ă”igeks ja vajalikuks, et mu elu on tĂ€is kogemusi, mis aitavad tundma Ă”ppida, mis on minu jaoks hea ja mis pole. See on armastus enese vastu.
Kaks haava kolmest on seotud vastassoost vanemaga, aga minu ema ja isa lĂ€ksid lahku, kui ma olin titt, nii et isa pole minu elus kunagi osalenud ja nii palju, kui mĂ€letan, pole ma temast ka kunagi puudust tundnud. Teate kĂ”iki neid filme ja raamatuid, kus peategelane tunneb ennast poolikuna, sest ei tea oma isast midagi? NOT ME đ Enamik sĂ”pru, kellega ma lapsepĂ”lves lĂ€bi kĂ€isin, olid ĂŒksikemade lapsed ja neil vĂ€hestel, kel isa oli pildis, ei olnud seal mingit terve peresuhte eeskuju. MITTE ĂHTEGI. Seega ma ei osanud isast puudust tunda. Minu jaoks oli ĂŒlimalt loomulik see, et on ainult ema.
Emaga olen ma ka alati hĂ€sti lĂ€bi saanud. Arutasin temaga pĂ€rast raamatu lugemist, et see ainus haav, mis mul on seotud samast soost vanemaga – ebaĂ”iglus – kujuneb vĂ€idetavalt vĂ€lja 3-5 eluaastal. Kuna toona elasime vanaema juures ja ema kĂ€is hĂ€sti palju kursustel, samal ajal, kui vanaema minu jĂ€rele vaatas, siis ema arvas, et Ă€kki sealt on mingi trauma tekkinud. No vĂ”imalik, eks. Ja ehk saab selle haavaga otsapidi siduda ka minu kehva suhte endast kuus aastat vanema Ă”ega, mis tulenes sellest, et tema vajadused olid rahuldamata – sest ema ei saanud nendest tol hetkel aru/ei jaksanud nendega tegeleda.
Ja isa puhul samuti, ehkki ma teadlikult pole temast kunagi puudust tundnud, siis alateadlikul tasandil oleks ĂŒlimalt loogiline, et on mingi viha vĂ”i kurbus, et ta mu maha jĂ€ttis. Isapoolset suguvĂ”saliini arutades tuli vĂ€lja muudki “pĂ”nevat”, ĂŒhesĂ”naga palju traumasid kĂ”igil neil inimestel seal. Tema emal, kasuemal, lĂ”puks ka isal endal (kĂ”ik nĂŒĂŒdseks surnud – ĂŒks Ă”nnetus, kaks enesetappu).
Nii et jĂ”uame tagasi mu soovini saada ĂŒhendust oma sisemise lapsega, et teda tervendada ja ĂŒhes sellega mittetoimivate mustrite programm ĂŒmber kirjutada. Aga kuidas kĂ”ik need alateadlikud negatiivsed tunded minu seest vĂ€lja meelitada, no eks see ole vĂ€ljakutse terapeudile đ Kui kĂ”ik tĆĄakrad lahti ja energiad liikuma saab, Ă€kki saab siis sisemisele lapsele ka ligi? One can hope!
Kolmandaks kodutööks oli mĂ”elda oma elutee numbri ĂŒle. Ma olen alati teadnud, et see on 11. Emal oli kunagi kodus ĂŒks Ă”huke tumesinine raamat numeroloogia kohta, juba Ă”ige noores eas arvutasin selle vĂ€lja. Aga ega ma selle teadmisega miskit pihta hakata ei osanud đ NĂŒĂŒd ma pidin mĂ”tlema selle ĂŒle, kas ma olen valmis vĂ”tma vastu 11 vĂ€ljakutsed vĂ”i soovin pigem minna mugavamat teed pidi ja taandada ennast 2-ks.
11 on vana hing, ĂŒlihea intuitsiooniga (mĂ€letate, seda ma mainisin postituse alguse poole, et mul peaks olema :D), tema ĂŒlesandeks on (vaimselt) inimkonda teenida. No ma ei tea, ma ennast hetkel ĂŒlivaimseks ei pea, pigem ikka sinna praktilise poole đ Aga Ă€kki ma olen natukene teeninud inimkonda sellega, et ma olen siin avameelselt bloginud ja sellega kedagi inspireerinud? đ Samuti on mul ĂŒks suur soov ja tulevikuplaan – jĂ€llegi ma ei mĂ€leta, olen ma sellest varem avalikult bloginud vĂ”i ei, aga kui olen, siis nĂŒĂŒd topelt. Minu silmad paneb sĂ€rama asjadest vabanemine ja alles jÀÀvatele asjadele sĂŒsteemi loomine. Ehk siis – et kodus oleks asju minimaalselt, need kĂ”ik sellised, mis on vajalikud ja teevad rÔÔmu. Ja et kĂ”igil neil asjadel oleks nii hea oma koht, et kunagi ei peaks midagi otsima ja neid oleks sinna nii lihtne tagasi panna, et mingit suuremat segadust ei tekigi. Mingit moodi minimalism, kui soovite. Minu arust on sellisel kodul NII SUUR POSITIIVNE MĂJU. Mida vĂ€hem asju, seda lihtsam korda hoida – mida rohkem korda, seda rohkem lihtsust, selgust, ruumi enda ja oma mĂ”tete jaoks. Liigsed asjad ja segadus ahistavad… Vot see on see, mida ma tahaks tulevikus teha. Raha eest. Aidata teistel inimestel luua selliseid kodusid, et nad oleksid Ă”nnelikumad ja et neil oleks rohkem aega kĂ”ige toreda jaoks. Nii et ĂŒlipraktiline, aga samas ka pisut vaimne?
ĂhesĂ”naga, rohkem mul hetkel ideid inimkonna teenimiseks pole, aga ILMSELGELT ma ei taha olla mingi igav 2, ILMSELGELT olen ma valmis vĂ€ljakutseteks đ
Ja noh, kui mingi teema mulle huvi pakub, siis ma sukeldun sellesse kogu hingega. Ehk siis kui mul oli ĂŒlesanne lugeda lĂ€bi ĂKS raamat ja mĂ”elda oma elutee ĂŒle (mida oleks saanud suurepĂ€raselt teha ka ilma raamatuteta), siis mida tegin mina? Googeldasin raamatukogu andmebaasis mĂ€rksĂ”nu numeroloogia ja tĆĄakra – ja leidsin nii palju potentsiaalselt pĂ”nevaid raamatuid, mille seast ma ei osanud valida, et broneerisin kĂ”ik ja tassisin ĂŒhekorraga koju 20 raamatut đ Sealhulgas ka nt “Kuidas elada tervena 100-aastaseks” đ Ma ei tea, miks see ĂŒldse tĆĄakrate teemaga vĂ€lja tuli, aga kuna mul on nimelt kogu teadliku elu olnud kindel plaan elada kĂ”rge elueani iseseisvalt, positiivselt ja ĂŒlihea tervisega, siis tundus hea raamat lugemiseks đ Eks vaatame, millal ma selle lugemiseni jĂ”uan, praegu on numeroloogia teema pĂ”nevam. Arvutan siin igasugu numbreid ja vĂ€rke, nii enda kui Kaaslase ja laste kohta. Kindlasti blogin kunagi sellest ka pikemalt.
Mul muidugi pole mingit plaani kĂ”iki neid raamatuid lĂ€bi lugeda, pigem lehitsen, loen pisut siit ja sealt – vaatan, mis kĂ”netab. MĂ”ned ei kĂ”netanud ĂŒldse ja tĂ”stsin ĂŒsna kiirelt kĂ”rvale, aga pĂ”nevat on olnud kĂŒllaga. Ega ma ei teagi, palju seda kĂ”ike nĂŒĂŒd tĂ€pselt uskuda, aga samas ma jĂ€llegi usun, et mingi mĂ”te seal on. Ja tunnen ennast ning teisi mĂ”nedes kohtades vĂ€ga Ă€ra. Nii et pĂ”nev on.
Ahhaa… Ma oleks peaaegu Ă€ra unustanud selle, mis ajendas mind kirjutama seda postitust just avalikku blogisse – mis ajendas mind ka selle postituse pealkirjaks (ehkki sellel pealkirjal oli mitu pĂ”hjust, ĂŒks neist ka “lĂ€ksin proovima access barsi pigem mĂ”ttega, kas sellest vĂ”iks Kaaslasele kasu olla, aga sattusin ise energeetilise tervendamise teekonnale”). Ajendas mind ĂŒks raamat ĂŒlalolevast kuhjast, mis tuli samuti tĆĄakraotsinguga ja mida ma alguses ĂŒldse ei plaaninud laenutada, aga lĂ”puks siiski vĂ”tsin, sest noh, tundus pĂ”nev đ Ehk siis Kati Lumiste “Tervendajate kĂ€siraamat” – Eesti tervendajate elutarkused, head mĂ”tted ja nĂ”uanded.
Sirvisin seda raamatut mingil Ă”htul puruvĂ€sinud olekus, lugesin diagonaalis, kui enam ei jaksanud, panin jĂ€rjehoidja vahele ja lĂ€ksin magama. Mingi pĂ€ev hiljem, ĂŒritades teha valikut raamatute vahel, mille lugemata tagasi viin, olin seda juba Ă€ra viimise kuhja tĂ”stmas, aga viimasel hetkel siiski otsustasin, et las jÀÀda, loen millalgi veel. TĂ€na hommikul otsisin miskit lugemist hommikusöögi kĂ”rvale ja otsustasingi vĂ”tta selle raamatu. No esiteks tuli vĂ€lja, et just see peatĂŒkk, kuhu mu jĂ€rjehoidja jÀÀnud, kĂ”netas mind vĂ€ga – intervjuu SĂŒlli Reet Vainoga. PĂ€rast seda ma pisut googeldasin tema kohta edasi ja mĂ”tlesin siis, et Ă€kki peaks ikkagi raamatu tervikuna vĂ€rske ja puhanud peaga lĂ€bi lugema. Alustasin sissejuhatusest… Ja mis selgus? Et autori esimene raamat oli “Minu Ibiza” – tema enda sĂ”nul omamoodi tervendus- vĂ”i innustusretk neile, kes ehk ei julge rahata ja seljakott seljas ilma peale kondama ja muutusi ette vĂ”tta. Ja minul lĂ”i kohe lambipirn peas pĂ”lema, sest mĂ€letasin, et just seesama raamat jĂ€ttis mulle nii sĂŒgava mulje, et kirjutasin toona pĂ€rast raamatu lĂ”petamist kell ĂŒks öösel kĂ”ik oma emotsioonid sellesse blogipostitusse.
Ja seda postitust nĂŒĂŒd, ĂŒle 12 aastat hiljem ĂŒle lugedes, kus ma olen parasjagu enesearengu teel… Need asjad, mida ma toona soovisin, pole tegelikult absoluutselt muutunud. Suhe on uus ja praeguse eluetapi kirjeldus teistsugune, aga kĂ”ik muu – minu mĂ”tted, minu soovid… Need on ikka samad. Ma soovin tĂ€na endiselt samu asju, mida soovisin 12 aastat tagasi. Nende aastate jooksul olen Ă”iges suunas liikunud, kĂŒll mitte alati nii kiiresti, kui oleks tahtnud (sest ma olen teatavasti VĂGA kĂ€rsitu) – aga sisetunne on praegu sama, mis enne. Lihtsalt sooviksin nĂŒĂŒd leida pisut efektiivsemaid viise, et see rĂ€nnak edaspidi pisut kiiremalt kulgeks.
Siinkohal lĂ”petan oma jĂ€rjejutu esimese peatĂŒki đ Eks nĂ€is, millal jĂ€rgmise kirjutamiseni jĂ”uan.
Miks ma olen just praegu nii motiveeritud endaga tegelema – no esiteks, nagu mainitud, tahaks selle suhte Ă”ppetunni kĂ€tte saada. Eelmises suhtes olin kĂŒmme aastat, seekord hakkab viiele liginema ja enam kĂŒll ei viitsi nii pikalt kummi venitada. Tahan aru saada, mis vĂ€rk on, mida mina saaksin endas tervendada ja kas on mĂ”tet jĂ€tkata vĂ”i mitte. Teiseks saan ma jĂ€rgmisel aastal 40-aastaseks. JĂ€lle uus ja Ă€ge ajajĂ€rk on algamas, tahaks siis olla ka sellevĂ”rra targem ja kogenum. MĂ”ne olulise Ă”ppetunni vĂ”rra rikkam. Ja ĂŒleĂŒldiselt rikkam. Ja Ă”nnelikum đ Mul on ĂŒheksa kuud aega areneda, selle ajaga jĂ”uab paljutki đ
Kui sa jĂ”udsid selle postituse lĂ”puni lugeda, annan sulle virtuaalse medali. EelkĂ”ige kirjutasin nii pikalt ja pĂ”hjalikult ikka iseenda jaoks – kĂŒmne aasta pĂ€rast on pĂ”nev lugeda, mida ma siis arvasin. Miks ma aga otsustasin kirjutada avalikult: ehk on kellelgi huvitav seda teekonda jĂ€lgida, ehk saab keegi veel inspiratsiooni… Teiselt poolt mĂ”tlevad mitmed teist kindlasti ka, et on ogarus selliste asjadega tegeleda – see on ka ok, igaĂŒhel on oma tee kĂ€ia. MĂ”tle, kui igav oleks maailm, kus kĂ”ik mĂ”tlevad ja tegutsevad ĂŒhtemoodi đ
Kokkusattumusi pole olemas Read More »