Feb 142021
 

Kui lillekuller juhtub olema tuttav, võib juhtuda, et ta ei vaata aadressi, vaid sõidab sinna, kus teab sind elavat… Hiljem helistab ja väidab, et kedagi polnud hommikul kodus, ta tuleb nüüd uuesti… Ja sõidab siis teist korda valele aadressile :D Ja ennäe, kell polnud veel neligi, kui ta lõpuks ka õigesse kohta jõudis :D

Kaaslane muidugi pidas mind juba hommikul varakult meeles :P

Plikal tuli õhtul pannkookide tegemise tuju. Esimese hooga tegi liiga vähe, nõudsime lisaks. Teine ports sai suurem kui esimene, seda ei jõudnud lõpuks ära süüa :D

Moosi meil kodus üldiselt ei leidu – pannkooke sööme harva ja saia ainult inglise hommikusöögi kõrvale või siis, kui lõhet on ehk moosisaia söömise harjumust ka pole. Lapsed oleks rõõmsalt nõus pannkooke ainult meega sööma – mina isiklikult aga seda ei taha, kook niigi magus, tahan hoopis miskit värsket. Maasikaid seekord sügavkülmas polnud, õnneks oli kirsse. Sai sõbrapäeva puhul isegi kunsti tehtud :D

Kaaslane ütles, et tal saab homme 160 päeva haiglas. Tema oli selle info saanud õe käest. 8. septembril ma ta sinna sõidutasin, arvutada ei viitsi, ju on õige.

Nädala pärast läheb ta Tartusse ja märtsi alguses on siirdamine. Ja siis sõltub, kuidas immuunsüsteem ellu ärkab. Mida kiiremini taastub, seda rutem koju saab. Kuna varem oli jutt kahest kuust, siis mu sünnipäev ei ole just realistlik lootus. Aga ma seda unistust lõpuni maha matnud ei ole :D

Ühesõnaga, kõik need head mõtted ja soovid kuluvad ära. Eks muidugi saame mõlemad hakkama ja täitsa hästi pealegi, aga kaua sa jaksad niiviisi… Tahaks ju kangesti kaissu :)

Feb 112021
 

Ehh… Kuidas saab olla õnnetu, kui sul on kuivati? :P No tegelikult, ma olin enne ka täiesti rõõmus, aga ülejäänud nädala eufoorial on esmaspäevaõhtuse üllatusega siiski ilmselt üsna palju pistmist :P

Pesin siin ükspäev voodipesu – filtrist tuli muljetavaldavalt sodi, aga kuivatist tuli kõik välja ikka kohutavalt kortsus olekus – hoolimata sellest, et saputasin need veel poole kuivatamise pealt kõik korralikult lahti, kuna olid keerdus, pallid olid ka sees ja puha. Arvan, et ju siis ikka liiga suur kogus korraga, ehkki kuivati tundus pooltühi :D Katsetan järgmine kord vähemaga.

Osalesin eile ühel webinaril, kus osa räägitust oli selline, mis mul üsna põhjalikult läbi mõeldud, aga oli ka sellist sisu, mille üle mulgi põnev põhjalikumalt mõelda. No näiteks ma tean üsna hästi, milline ma olla tahan ja millist elu endale soovin, aga ma ei ole kunagi mõelnud päris konkreetselt nii, et millised väärtused on mulle kõige olulisemad ja kas mu praegused otsused ja tegevused on nendega kooskõlas. Sellest tuleb tegelikult kunagi üks teine postitus.

Nii muuhulgas jäin mõtlema selle üle, et ühest küljest on mul küll pisut kahju, et ma praegu seda imelist lumist talve rohkem ei naudi, aga teisest küljest on mul siin oma mõnusas soojas kodus nii hea olla, ilma Kaaslaseta ei kisu kuidagi kuskile loodusesse jalutama. Jalutan linnas küll, kui vaja on, aga et sõidaks autoga kaugemale loodusesse, seda ei viitsi. Ja ei teagi, on see siis hea või halb? Olen alati heas mõttes kadestanud neid, kes kogu aeg sõidavad, käivad ja teevad ning tundnud aeg-ajalt, et mul on igav elu… No praegu ma igavust ei tunne ka, nii põhjalikult naudin seda vaikelu kodus – kodukontor, igaõhtused kõned Kaaslasega, lapsed, kassid, söögitegemine, koristamine, raamatud, vahel sõbrad… No üsna täiuslikult õnnelik olen, hoolimata sellest, et Kaaslast pole tükk aeg IRL näinud ja kodust välja eriti nina pista ei viitsi…

Nii et vist ikka on kõik okei. Küll tuleb veel neid lumiseid talvi (tean, tean, et ei ole see enam nii iseenesestmõistetav kui vanasti, aga KÜLL TULEB VEEL – kui mitte aasta ega kahe, siis kolme pärast ikka :D) – jõuab siis Kaaslasega aktiivsemalt talverõõme nautida. Praegu naudin kodus :D

Aga tegelikult ma tulin vist söögist ja söögitegemisest jälle kirjutama. Sest lihtsalt puhas rõõm ja nauding on. Perfektne hobi külmadeks talveõhtuteks – eriti kuskil käima ei pea (ainult korra nädalas trennis), õhtuti vaba aega kokkamiseks küllaga.

Ma nii rõõmustan iga kord, kui mul saab kapist miski otsa, mille asemel ma saan hakata kasutama midagi paremat. No näiteks, mingid pisut aegunud toiduained, mil otseselt midagi viga pole, aga hea, et ära tarbitud sai. Või siis need “tavatoidud”, mille olen otsustanud mahedate vastu vahetada. Või need seemned, mis hiljuti pakendivabast poest ostsin ja täna leiva sisse panin. Sellised väikesed asjad.

Pakendite teemal rääkides – lahendasin enda jaoks ära küll oad, läätsed ja kikerherned (neid ostan kuivatatult ja keedan ise), aga on ju endiselt teatud asjad, mida konserveeritult edasi ostan. No näiteks Poisi lemmik konservmais. Purustatud tomatid ja tomatipasta. Oad tomatikastmes, mis on inglise hommikusöögi lahutamatu osa. Need vist ongi põhilised. Ja nüüd siis ongi variandid:

  • tavatoode plekkpurgis
  • mahetoode tetrapakis
  • tavatoode klaaspurgis

Ema ütleb, et ostab Rimi maheube ka pakendi pärast, ei taha plekkpurgist raskemetalle sisse süüa. Aga tetrapakkidel on ju ka alumiiniumikiht kuskil sees. Nii et kumb siis lõppude-lõpuks parem on? Tervisele on klaas kindlasti kõige parem, ümber töötlemise mõttes ka, transpordi ja jalajälje mõttes jällegi mitte. Ümber töötlemise mõttes on plekkpurk vist ka parem kui tetrapakend?

Mis see ideaalvariant siis oleks :D Kohalik mõistliku hinnaga mahetoode klaaspurgis? Ei eksisteeri :D

No konservmaisi tavapoodides mu arust mahedalt polegi ja plekkpurgis ma seda ökopoest kalli hinna eest ostma ei hakka. Bonduelle’il on klaaspurgis, vaatan ehk siis tulevikus selle poole, ehkki kilo hind on sel mõnevõrra kallim ja see on pisut idiootne.

Tomatipasta ja purustatud tomatid on soodukate ajal täiesti vastuvõetava hinnaga Rimi I Love Eco sarjas, aga no see tetrapakk… Tomateid on ju igas asendis klaaspurgis ka – tõenäoliselt hind ka mõnevõrra kallim ja võrreldav mahetootega. Ja ma olen harjunud kasutama seda suht lahjat tomatipastat, mida poolekilostes pakkides müüakse (seal vist on kirjas, et tomatipasta sisaldus on vähemalt 8%) – ei tahaks mingit überkontsentreeritud varianti selle asemele, mida võib küll vähem kuluda, aga mu arust on kohe teistsugune maitse ka, mu lemmikus tomatisupis järele proovitud. Kaldun praegu selles suunas, et ostan mahedalt tetrapakis.

Oad tomatikastmes on mahedalt plekkpurgis – olen kunagi ostnud, aga viimasel ajal pole eriti müügil näinud ja eks üritan plekkpurke vältida ka. Klaaspurgis samuti täitsa olemas, aga seal hakkab lugema ka maitse – Salvesti omad on nt pisut erinevad nendest, millega harjunud oleme. Samas Liisi juures sain ükskord mingit üsna adekvaatse maitsega klaaspurgis varianti. Siin loeb muidugi ka see harjumus, et inglise hommikusöögi jaoks arvestan vastavalt sööjate arvule kas üks või kaks 400g purki ja kui klaaspurgis on mingid muud kogused, siis lööb arvestuse pisut sassi. Inimene on harjumuste ori, noh :D Mulle üldse ei meeldi mingeid poolikuid purke külmkappi jätta, tahan korraga kõik ära kasutada. Teoreetiliselt võiks neid ube äkki ise ka teha, aga… Ma ei viitsi üle ka pingutama hakata :D Pean endale meelde tuletama, et baby steps, ei pea kõike korraga ja ideaalselt.

Oh… Väsisin ära järsku, lähen nüüd voodisse lugema :D Kokkamisest kirjutada ei jõudnudki, ainult pakenditest… No mõni teine kord siis, menüüpostitus homme õhtul või nädalavahetusel nagunii soolas.

Jan 192021
 

Kui eelmisel nädalavahetusel ei jõudnud teha kõike, mis plaanis, sest prioriteet oli lugemine, siis sel nädalavahetusel ei jõudnud peaaegu üldse lugeda, sest oli muud tegemist. Ehkki tegelikult nagu otseselt miskit väga ei teinudki :D Ja samas jällegi on tunne, et mõnuga sai tegutsetud ja üht-teist ära ka tehtud.

Laupäeval magasin mõnuga välja, panin masinatäie pesu pesema ja nautisin hilist hommikusööki hea raamatuga:

Kuna hirmus külm oli, otsustasin, et kasutan vaba päeva ja toon endale korraliku varu küttematerjali sisse. Meil on ahjupuud, pliidipuud, kahte sorti brikette ja võrkudes mingeid saekaatri jääke, nii et väga mitmekesine. Et elu põnevamaks teha, oli Kaaslane neid ladustanud igale poole vaheldumisi, nii et päris täpselt ei tea, mida, kus ja kui palju on. Minu küsimuse peale, kas ei oleks olnud loogilisem, et iga asi ühte kohta, väitis ta, et nii ei saanud. Ma olen kindel, et tal oli süsteem :D Minul on lihtsalt põnevus :D Tõele au andes, eks ta mind ikka kaugelt juhendanud on, umbes kust mida leida võiks, aga jah…

Igatahes, eelmise nädala alguses oli selline nurk, kust ma kiiresti põlevat briketti ja ahjupuid jao pärast tuppa viisin:

Nädalavahetusel tassisin selle peaaegu tühjaks:

Eesmärk oli saada ligi aeglaselt põlevale briketile, aga avastasin, et täitsa taga briketi peal oli veel pliidipuid. Ees olid ahjupuud, arvasin, et taga ka. Mul kõik pliidipuud olidki ligipääsetavatest kohtadest otsas – teadsin küll, et kuskil taga veel on, aga millal ma neile ligi saan, polnud aimugi. Nüüd siis nagu maast leitud :D Kütsingi viimasel ajal pliiti kindluse mõttes pigem saekaatri jäänuste ja briketiga, sekka siis kokkuhoidlikult mõni “harilik” pliidipuu ka.

Igatahes, vedasin kõik sisse ja sai nii palju:

Selle resti peal olid enne ainult pliidipuud, aga neid oli kolmandik ainult alles, nii et ladusin need pliidi kõrvale nurka (vt eelmist pilti) – siis sain resti pisut seinast eemale nihutada, et sinna ahjupuud ära mahuks. No ja kuna “leidsin” pliidipuid, mis oli vaja ka eest ära saada, siis nüüd on restil mõlemaid :P

Ja kui ma olin kõik “jäägid” pliidi eest ära kütnud/paigutanud, sai lõpuks umbes selline pilt, nagu olin kujutlenud. Enam-vähem korras, minu standardite järgi :D

Puudega läks mitu tundi, jõudsin just enne pimedat valmis. Ja siis pidasin Kaaslasega mõnusalt pika videokõne. Ja siis kirjutasin ülejäänud õhtu seda mammutblogipostitust. Sest ega te ometi ei arva, et mul see retseptide läbi vaatamine kiirelt läks? Kaugel sellest… Aga ma naudin põhjalikkust :)

Pühapäev algas samamoodi välja magamise, pesu pesema panemise ja hommikusöögi nautimisega, aga puude asemel oli vaja lund rookida. Polnud seda paar päeva teinud ja oli jälle aeg. Müttasin väljas tunnikese vähemalt, sain kenasti tänava puhtaks ja aeda ka korralikumad käigurajad sisse aetud.

Lume rookimisega seoses on mul küsimus terrassiomanikele – kas teie hoiate terrassi talvel lumest puhta? Kaaslane arvab, et ma peaks terve terrassi lumest puhtaks tegema enne nädala teise poole sula, aga ma esiteks ei viitsi ja teiseks on mu meelest lumine terrass ja laud jube nunnud. Mina piirduks käigurajaga. Aga mul pole varem terrassi olnud ja ma ei tea, äkki on tõesti parem puhtana hoida?

Lisaks lume rookimisele tegin kiire tiiru turul ja siis jälle ühe pika videokõne kaaslasega.

Pühapäeva õhtupoolikul SÕITSIN AUTOGA. Näed, selline igapäevane asi on siin koopaelanikuna kodukontoris vegeteerides ka sündmus :D Ma varem kirjutasin, kuidas aku ükskord tühjaks sai ja et ma lühikestest sõitudest hoidun. No nüüd oli vaja Plika Hirvelast ära tuua ja see andis kohe pikema sõidu välja. Võtsin siis kohe laialt ette, sõitsin Hirvelasse ringiga, tagasiteel käisin nii Kaubamajaka Rimis kui Maximas – Plika jätsin autosse, mootori tööle, ise käisin kiirelt ära (palju asju polnud vaja). Ja koju jõudes pidin veel kiirelt mõned asjad võtma, et need Eksabikaasa juurde viia, nii et lõppkokkuvõttes töötas auto 1,5h järjest. Ja sai ka Ehitajate teel üksjagu kiiremat sõitu. Loodan, et mu auto aku nüüd rõõmustab :P Ja et kui auto nüüd jälle nädal-paar maja ees seisab, kuni seda uuesti vaja läheb, siis läheb käima ka :D

Pühapäeva õhtu veetsin fotomajanduse seltsis. Lootsin sellega kiiremini valmis saada, et nädalavahetusel ka kõik järjekorras ootavad pildid “ära blogida”, aga läks nii kaua, et blogimiseni ei jõudnudki… Ja lugeda eriti ka ei jõudnud :D Aga vähemalt piltidega sain nii palju ühele poole, et kõigil on kuupäevad küljes ja üleliigsed ära kustutatud, seega on need nüüd “blogimisvalmis”. Millal ma selleni jõuan, on iseasi – karta on, et mitte enne järgmist nädalavahetust :P

Lõpetuseks paar pildikest eilsest ka. Hommikul tegin klõpsu oma kodukontorist:

Ja õhtu oli täielik nautlemine – mina olin diivanil kassi all vangistuses ja lugesin mõnusalt raamatut, Plika küpsetas ning serveeris mulle värskeid vahvleid ja tegi mu palvel teed ka. “Selleks ma su sünnitasingi,” tõdesin rahulolevalt. Hakkab looma :D

Eilsesse õhtusse mahtus veel ka põnevust, kuna ise kassi all kinni olles palusin Plikal pliidi siiber kinni panna – pärast seda, kui ta oli kinnitanud, et seal midagi enam ei põle, ainult pisut hõõgub. No tuli välja, et hõõgus see aeglaselt põlev brikett – minu viga, et täpsemalt ei küsinud/juhendanud. Ühesõnaga millalgi peale ühteteist tuli vingugaasi häire – selle peale briketi tuvastasingi. Mis seal ikka – tegin siibri lahti, panin ventilatsiooni sisse, avasin akna… Õige pea panin anduri lakke tagasi, rohkem ta seal häiret ei andnud. Varsti helistas aga G4S.

Meil on nimelt siin majas palju igasugu andureid. Allkorrusel on üks kombineeritud suitsu/vingugaasi oma – see tegigi häält. Üleval trepi juures on Nublu ja Plika toas vist üks tavaline suitsuandur ka veel. Nublu häält ei teinud, aga häire andis küll. Ega sellest ju midagi poleks olnud, aga häiresse ta jäigi. Nii sain tunni jooksul kolm G4S kõnet ja pidin lõpuks patarei välja võtmisega restarti tegema, alles siis sai korda. Kogu see jaur muidugi tegi mind pisut murelikuks, nii et võtsin telefoni ööseks erandkorras magamistuppa. Et KUI midagi peaks veel olema, siis ma kuuleks kõnet. Me ju magame üleval ja telefonid on all – ja kui öösel on hääletu häire ja mina vastu ei võta, siis järgmisena helistataks Kaaslasele, mu emale ja Eksabikaasale (ma pole kindel, kas seal on mingi pingerida, aga kui kunagi neid kontakte taheti, siis tundusid loogilise valikuna). Ei tahtnud, et neid keset ööd äratataks, ühesõnaga :D Muidugi oli kõik korras ja rohkem kõnesid ei tulnud.

AGA ma ei saa aru, miks Nublu häält ei teinud. Või kas on võimalik, et ma ei kuulnud seda. Mu ainus varasem Nublu-kogemus on eelmises majas pannkooke praadides, suitsuandurina röökis küll mõnuga. Vingugaasiga aga varasemat häirekogemust pole – ja teenindusest öeldi küll, et peaks ka kõva hääl olema. Patarei sai ka just peale jõule välja vahetatud… Täna küsisin selle kohta üle, ootan tehnilise toe vastust. Sest nagu öeldud – me magame, telefonid allkorrusel, nii et enne seda, kui G4S helistab ja uurib, miks häire tuli, tahaks seda häiret päriselt ka kuulda… Nublu röökimine ukse taga ajaks üles küll, aga kui ta ainult punast tuld vilgutab, pole sest mingit kasu… Ja lõppkokkuvõttes võibki juhtuda, et vingugaasi häire peale saavad lõpuks keset ööd kõne mu ema või Eksabikaasa… Kes siis peaks meile kohale sõitma olukorda kontrollima? :D Meil pole praegu uksekella ka (kukkus ära, teip ei hoidnud, pole viitsinud tagasi panna) ja kõigil on telefonid all, nii et keset ööd meid üles saada pole just väga lihtne… :D Ma ei teagi, kuidas saaks :D

Ei saa öelda, et elu pole põnev, ühesõnaga :D

Jan 132021
 

Kuidagi toimekas nädal on olnud. Isegi nii palju, et tekkis tööpäeva õhtul tahtmine oma rahulolu blogisse talletada.

Esmaspäevased positiivsed emotsioonid olid seotud pesumasinaga. Helistasin hommikul Kent kodumasinad esindusse (esimest korda käisid novembris – kahju, et juba siis kaasa ei andnud, oleks 30€ säästnud, aga olgu peale :D), kurtsin mure ära – lõuna ajal viidi masin minema ja õhtul toodi tagasi. Pumba vahetus 80€ + väljakutsetasu siis taas 30€. Ja mu lirtsmärg pesu sai esmaspäeva õhtul puhtaks ja kuivama ning hommikust järge oodanud pissine voodipesu ka. Ma olin tõsiselt piiritult tänulik selle eest, et ma ei pidanud uut pesumasinat ostma, et ma sain töötava masina remondist tagasi põhimõtteliselt poole päevaga ja muidugi lisaks selle eest, et nüüd tsentrifuugib masin lõpuks ometi jälle normaalselt – sellega olid tükk aega jamad. Rõõm, puhas rõõm.

Eile tuli paks lumi maha, nii et mul on nüüd lisakohustus lumerookimise näol. Eelmised elamised olid esiteks kesklinnast kaugemal, kus kontroll polnud ilmselt nii aktiivne, teiseks polnud maja ees kõnniteed, mis tähendas, et kohustuslikku polnud nagunii midagi – rookida muidugi tuli sellegipoolest, aga oli alati mõni mees, kes seda tegi (nojah, viimasel talvel polnud lundki) :P Nüüd aga jah… Kõik ise :D Hommikul vara pimedas ei viitsi ma kohe kindlasti kodukontoris olles välja lund rookima minna, lõuna ajal on see tunduvalt vastuvõetavam – ongi hea ennast keset tööpäeva natuke füüsiliselt liigutada. Ma ei tea, kas ma olen eriti aeglane või milles asi, aga mul läheb kolmveerand tundi vähemalt… No mõlemal päeval oli lund üksjagu ka. Täna avastasin lumerookimist lõpetades postkastist paberi, kus LV korrakaitseteenistuse ametnikud heidavad ette, et mul on kohused täiesti täitmata ja rookigu ma kiiremas korras oma lumi ära. Naabermaja proua ütles, et pole häda midagi, roogid siis, kui saad. Nojah, ma jätkan oma aktiivseid lõunapause, kuniks just öösel mingit jubedat maru ei tule, mis varahommikuks kõnnitee läbipääsmatuks teeb. Tänane lumekiht küll kuidagi ei käimist ega nt kärutamist ei takistanud. Oh jah, majaomaniku rõõmud. Ootan kannatamatult Kaaslase naasmist, et ma saaks sellised kohustused üle anda :D Seni aga keskendun positiivsele – trenn on hea :P

Päris trenni sai ka üle kuu aja – kiigujooga alustas taas. Mul olid käed päevasest lume rookimisest täiesti valusad, nii et saltod jäid minust tegemata, aga muidu sain täitsa hakkama :D Ja ma käisin jala trennis, juhhei! Niipea, kui väljas läheb pimedaks ja külmaks, ei suuda ma kuidagi motiveerida ennast jala käima – mis siis, et see on ainult 15-minutiline jalutuskäik. Aga lumega on hoopis teine tera. Mõnus!

Tööl on ka sel nädalal positiivseid uudiseid tulnud, mu kliendid ärkavad kõik jälle ellu – täpselt nagu vaja.

No ja menüü järgi söögi tegemine on endiselt rõõm. Plaan on terveks nädalaks olemas, kõik koostisosad on kapis olemas – ei mingit mõtlemist, lihtsalt võta ja tee. Mulle meeldib see, kuidas mul koguneb nädala jooksul ülejääke – praegu on mul kapis näiteks lasanje, hiina kana ja kaks portsu pasta carbonarat ehk põhimõtteliselt neli söögikorda. Saan iga päev lõuna ajal valida, mille järele isu on. Homsest õhtusöögist jääb ka raudselt midagi üle ja reedel lähevad ju lapsed kodust ära… Mis tähendab, et ma ei pea ilmselt kaks päeva süüa tegema :D Nii et reedel ja laupäeval toitun jääkidest, pühapäeval teen kalasuppi :P

Ma jätsin sel nädalal isegi autoga poes käimise vahele, sest varusid on piisavalt, palju ostan turult ja selle vähese, mida poest vaja, sain turu Rimist kenasti kätte. Nii et lumekiht mu autol aina pakseneb… See auto võtab käivitumiseks rohkem särtsu kui eelmine ja mul on ju kõik lühikesed sõidud – ühe korra juba sai aku tühjaks (otse loomulikult siis, kui ma hambaarsti juurde kiirustasin). Õnneks on mul imelised sõbrad, nii et samal õhtul sai autol aku välja tõstetud, öösel toas täis laetud ja hiljem tagasi autosse pandud. Sellest ajast saadik ma autoga sõitnud polegi :D Katsun oma sõidud, kui neid on, ühe päeva sisse mahutada ja siis võimalikult pikalt sõita. Aga kesklinnas elades ja kodukontoris töötades on neid õige vähe. Mõnus, mõnus, mõnus.

No ja raamatud – käisin täna raamatukogus, tõin portsu raamatuid lugemise väljakutse jaoks. Mul on juba neli raamatut 53-st läbi ja need seitse, mis täna koju tõin, loen ilmselt ka jaanuari jooksul läbi. Nii seda väljakutset muidugi kuigi kauaks ei jagu :D Võtan vist ikkagi krimi väljakutse lisaks, põnevikke ma ju nagunii armastan.

Mu luger küll lakkas hiljuti arvutiga koostööd tegemast – USB device not recognized. Proovisin erinevaid kaableid ja pesasid, võimlesin ükspäev hiiglama pikalt ja tegin kõike, mis tark internet soovitas – tulutult. Teised seadmed töötavad sama kaabliga ja igas pesas, nii et asi on lugeris. Viimase hädana saab proovida tehase seadete taastamist, aga seda teen alles siis, kui luger on “läbi loetud” – hetkeseisuga on seal veel 30 lugemata raamatut oma järge ootamas. Kui need kõik ka läbi (võtab ikka hea mitu kuud), siis nullin ära ja vaatan, kas saab tast veel elulooma. Kui ei, tuleb uus osta… Vb ongi hea, need uuemad on sinise valguse poolest paremad. Ehkki mu ustav luger on mind teeninud juba kaheksa aastat ja toimis igati hästi… Nii et kahju ka.

Igatahes… Elu on ilus :) 1. jaanuaril saime häid uudiseid ka Kaaslast puudutavas, nii et ootan nüüd kannatamatult uusi uudiseid, et saaks täpsemalt teada, millal ta lõpuks Tartusse minna saab. Endiselt on mul lootus, et EHK on ta mu sünnipäevaks kodus :)

Jan 112021
 

Mul oli plaanis nädalavahetusel blogida… Ausõna oli :D Aga prioriteedid olid mujal, nagu näha, nii et kõik, mis ma siia kirjutada jõuan, on seletus, miks ma ei kirjuta sellest, mis mul plaanis oli :D

Ühesõnaga – plaanis oli nädalavahetusel kõik teie suurepärased soovitused ja kommentaarid läbi töötada ning kirjutada üks ühtne postitus, kus neid kõiki kokkuvõtvalt kommenteerin. Aga see on ajakulukas ettevõtmine. Igal juhul suur aitäh kõigile, kes kommenteerisid ja ma kindlasti kirjutan sel teemal pikemalt. Millalgi :)

Esimene nädal toidu rindel oli edukas – järgisin menüüd peaaegu 100%. Reedel ja laupäeval ma süüa ei teinud, toitusime jääkidest. Täna tegin reedeks planeeritud lasanje ja supp jäi seega tegemata. Järgmisel nädalal on see-eest plaanis kaks suppi ja menüütahvlil on ring peal :) Tortillad kustutasin üldse ära, see poolenisti kiirtoit, mis on pigem laiskadeks õhtuteks – tahvlile oli vaja mahutada kohafilee, nii et läks selle asemele. Homme võib tahvli tühjaks kustutada ja uuendatud listi asemele kirjutada :)

Tegin oakotlette (2 purki ube, purk kikerherneid, sibul, küüslauk, maitseained, pisut jahu koos püsimiseks) – rikkusin need laste jaoks ära mingi maitseainega, mis neile ei meeldinud. Aga tundub, et neile üldiselt ei meeldigi oakotletid, ehkki muudes toitudes sobivad oad hästi. Ma ei jäta siiski jonni ja katsetan oakotlette mingi hetk teistsuguste maitseainetega, äkki lõpuks läheb kaubaks :D Mis maitseained on teie (laste) lemmikud?

Kohafilee juurde tegin tartar-kastet, mis mu meelest on imemaitsev ja olin täiesti kindel, et lastele maitseb ka (nad söövad meelsasti kõiki koostisosi). Poisil oli aga jälle see tuju, kus peale vaadates otsustas ära, et ei maitse ja pärast suurt tüli lõpuks proovis – no muidugi ei maitsenud. No enda asi, söögu siis ilma kastmeta, jääbki head kraami meile rohkem :D

Lasanjet teen ma ilma valge kastmeta :D Ma olen maitsega täiesti rahul ka ilma selleta ja kui mul on võimalus kasutada vähem jahu ja piimatooteid siis ma seda ka teen – lasanjeplaadid ja riivjuust juba olid nagunii. Samuti panen ma peale tomatipasta, sibula, küüslaugu ja hakkliha sellesse möginasse igasugu muid köögivilju, sest sinna on hea peita :D Seekord tuli pea identne chili con carnega – ainult tšillit ennast ei pannud ja ube vaid ühe purgi. Aga porgandit ja paprikat panin (ma kahtlustan, et need ei käi originaalis chili sisse ka, aga meie peres küll).

Järgmise nädala menüü on ka paigas, seekord jätsin teadlikult seitsmenda söögi panemata, sest kogemus näitab, et jääke koguneb piisavalt.

kool kodu
esmaspäev pasta köögiviljaga mulgi puder
teisipäev kõrvitsapüreesupp peekoniga hiina kana
kolmapäev kartul ja kanapada pasta carbonara
neljapäev kartulipuder veisehakklihasupp
reede hernesupp suitsulihaga köögiviljakotletid
nädalavahetus kalasupp

 

Tuli muidugi meelde, et lapsed on see nädalavahetus kodust ära, nii et kahtlane, kas ma reedel üldse viitsin süüa teha… Kui jääke jagub, siis pigem mitte. Ühesõnaga… Siit listist jääb võib-olla veel miskit ära või läheb muutmisele. Aga kõik koostisosad on mul igatahes juba kodus ootamas – lihakraam/kala peamiselt sügavkülmas.

Menüü koostasin täna hommikul üsna kiirelt, poole tunniga – pikk nimekiri oli ju silme ees, arvestasin kapis leiduvat ja isusid ning valmis ta saigi. Imelihtne!

Nädalavahetus möödus peamiselt lugemise lainel. Reede õhtul lõpetasin kaks pooleliolevat raamatut, alustasin uut, mille lõpetasin täna õhtul. Veetsin ka pikalt aega lugemise väljakutse jaoks arvustusi kirjutades ning raamatuid lapates ja valides – esimese portsu reserveerisin raamatukogus ära, kolmapäeval trenni minnes lähen läbi.

Eile oli jube külm, nii et kütsin praktiliselt terve päeva. Muidu lihtsalt istusingi diivanil teki all ja kas lugesin või toimetasin arvutis. Täna olin pisut usinam – üritasin pesu pesta, tegin inglise hommikusööki ja lasanjet, pidasin Kaaslasega videokõnet, panin lõpuks kõik jõulukaunistused ära ja viisin kuuse välja, mööbeldasin toa normaalseks tagasi.

Pesu pesemine muidugi ei õnnestunud, sest nüüd on masin ametlikult umbes, vesi ei lähe üldse ära. Tellin homme jälle 25€ eest mehed kohale ja seekord siis selgub, kas saab normaalse raha eest korda või tuleb uus osta. Lootsin nii väga selle teemaga Kaaslase koju jõudmiseni oodata, aga mis seal ikka. Saame hakkama. Lahendusi on kaks, mõlemal omad plussid. Keskendume positiivsele.

Hetkel on mul aga suur kausitäis lirtsmärga pesu ja masin, mille põhjas on vesi. Plika KÕIK pikad püksid läksid pessu, õnneks Eksabikaasa juures oli ka üks paar, nii et saab homme siiski oma pükstega kooli minna (täna pani Poisi omad jalga, aga need olid talle lühikesed). Mina võtsin kogu selle jama peale õhtul klaasi punast veini. Ja siis veel pool klaasi. Läks kohe palju lõbusamaks :D Ma ei joo noil päevil pea üldse, nii et pole palju vaja :D

Igatahes, lõpetan nüüd aruande. Tee, mida plaanisin raamatu lugemise kõrvale juua, jõudis selle postituse kirjutamise ajal juba ära jahtuda. Klassika :D Arvestades, et kell on pool üks, peaksin juba nagunii magama, nii et lähen hambaid pesema ja siis raamatuga voodisse :)

Dec 252020
 

Palusin teha lastel pingerea oma koolitundidest – Poisi oma vasakul, Plika oma paremal. Ennetavalt ütlen, et vanade ametite kohta saate lugeda siit ja süüdi oli kevadine distantsõpe, mis tähendas, et koolis käimise ja õpetaja huvitava jutu kuulamise asemel pidi Poiss lihtsalt väga palju kirjutama. Ta ei ole just suur kirjutamise fänn :D

Kevadel mul riidest maski polnudki – kasutasin ühekordseid noil harvadel juhtudel, kui oli kohustuslik, üldiselt püsisin kodus ja ei roninud toidupoes inimestele külje alla. Nüüd on poed lahti ja maskid kohustuslikud… Kaaslane tellis siis meile ka mingi valiku, see on mu lemmik :D Kõrvarõngastega on ainult jube tüütu – vanasti valisin neid riietuse järgi, nüüd sobita veel maskiga kah :D Selles mõttes oleks ühevärviline must mõistlikum… Aga noh, vahet pole, ma eriti väljas nagunii ei käi :D

Üritasin üksvahe õhtuti väga kohusetundlik olla ja kui peale kümmet veel arvutis, siis sinist valgust blokeerivate prillidega. Noh, praegu on kell veerand kolm öösel ja mis te arvate, kas mul on need prillid ees või ei… :D :D :D

Saadan ikka Kaaslasele vahel taolisi pilte, mille peale ta kommenteerib, et teen ilma temata romantikat. Nojah, absoluutselt iga päev teen. Pime aeg ju, küünlad on must be :D

Annika avastas ükskord, et meil on ukseavas selline ämblikuvõrk. See võrk on seal muuseas siiani… Maitea, puhas kunst, mis ma lõhun – ees ei ole :D

Mõtlesin millalgi, et köögis võiks olla kriiditahvel, kuhu kirjutada… No isegi mitte menüüd, pigem just kõik toidud, mis tervele perele maitsevad – muidu on ikka nii, et pooled pole meeles ja siis teeme kogu aeg ühtesid ja samu asju. Mõeldud – tehtud. Oli täpselt üks koht seinal, kuhu see tahvel sobis, leidsin sobivas mõõdus ja väga soodsa hinnaga Charloti e-poest, tellisin nende Pärnu poodi, puurisin ise kruvid seina ja panin tahvli üles. Ja olin enda üle uhke, sest mu esimene mõte oli küll “ah, ma ei viitsi, palun Eksabikaasat” – aga no ma olen siiski iseseisev naine, eks, ja saan kõigega ise hakkama, kuni mees kodunt eemal :P

Kirjutasime siis kõik üles, mis pähe tuli, panin selle pildi FB-sse ja küsisin sõpradelt-tuttavatelt, mis on nende laste poolt heaks kiidetud toidud. Arenes VÄGA aktiivne diskussioon, lõpuks oli pildil üle 100 kommentaari.

FB küsitluse abiga sai tahvlile palju asju juurde kirjutatud – osad neist sellised, mida nagunii oleme ise ka teinud, aga ei tulnud alguses meelde, osad aga meie jaoks täitsa uued, nagu näiteks pad thai:

Too nimekiri sai tehtud 07.12 ja tänaseks oleme jõudnud ära teha kõik punase tärniga märgitud, kusjuures ükski toit ei ole seni kordamisele läinud. Detsembri lõpuks saab ehk ringi peale? Aastavahetuseks võiks ju sushit teha isegi… Ehkki sushi tegelikult on minu jaoks rohkem selline… Snäkk. Seal tahvlil peaks olema sooja õhtusöögi ideed. Nii et mingi hetk, kui selle menüü ümber kirjutame, jätan selle seal ilmselt hoopis välja. Igatahes on mul väga hea meel nii tahvli ostmise idee kui FB-st saadud soovituste üle :)

Samal teemal jätkates pildike meie külmkapi uksest. Mõlemad on üsna hilise aja lisandused ja sobivad külmkapile ideaalselt :D Meil on siin pidevalt mõni iginälgur, kes näpuga suu poole näitab ja mina olen näljasena väga pahur, nii et see vabandus on ka igati adekvaatne nii mineviku kui tuleviku teravate ütlemiste eest :D

Mõtlesin alguses küll ahju kõrvale mingi kena korvi soetada puude jaoks, aga jõudsin siis järelduseni, et on siiski vaja rohkem puid ära mahutada (eelkõige pliidipuid, mida meil tunduvalt rohkem kulub, sest ahju kütame harva) – nii sai kõige optimaalsema mõõduga puudehoidik välja valitud ja ära tellitud. Ja siis sai 3D puslet kokku panna :P

Käisime ühel nädalavahetusel Birgitil külas, Plika sai puidupõletiga kunsti teha:

Juhtumisi märkisin oma selle aasta 100. raamatu Goodreadsis loetuks just äpis – ma arvan, et arvutis poleks sellist konfetisadu tulnud :)

Järjekordne romantiline hommikusöök, sedapuhku Mihkel Raua seltsis :D

Kui pad thai puhul õigustas ennast kalakastme ja tamarindipasta ostmise risk, sest lastele see toit maitses ja seega hakkame edaspidi regulaarselt tegema, siis misopastat ma ei leidnud Maximast üldse ja Delice’is oli ainult 400g pakk, mis maksis üle 4€. Ostsin selle siis ohkega ära ja mõtlesin, et loodetavasti lastele meeldib… Pildil on ramen nuudlisupp, kuhu seda miso läheb 2spl… Ja ütleme nii, et lapsed ei arvanud sellest midagi… Mulle täitsa maitses, aga vaevalt et ma seda niipea uuesti teha viitsin – ehk siis, kui Kaaslane on kodus. Nii et mul on nüüd see miso… Googeldasin enne ostu, et kui seda õhukindlalt külmkapis hoida, peaks üsna hästi säilima. Ja sügavkülmutada võivat ka, ehkki ma väga ei viitsi, seega pigem hoiaks külmikus ja loodan, et ei lähe halvaks… :D

Nov 082020
 

Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud :D Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.

Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke :D Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.

Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.

Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.

Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.

Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi :D Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok :D Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta :D

Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama :D Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.

Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja :) Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.

Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.

Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi :P

Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:

Liisil on selline kassipuu :D

Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.

Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema :D

Pärast kassi silitamist olin pisut karvane :D

Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:

Nov 082020
 

Kui ma Kaaslasele septembris esimest korda haiglasse asju viisin, tühjendasin ära tema seljakoti ja pidin puruks irvitama kõige selle peale, mis sealt välja tuli. Pildi tegemise hetkeks olin kohvitermose ja sheikeri juba kööki ära viinud :D

Annika värvis Plika juuksejuured blondiks, et lilla värv paremini peale hakkaks :P

Kaaslasele saadan vahel (kassi)selfisid :D

Oli üks septembrikuine pärastlõuna, kus oli täielik suvi:

Continue reading »

Nov 082020
 

Oli üks mõnusalt päikeseline oktoobri alguse nädalavahetus ning ma tahtsin lastega midagi vahvat teha. Otsustasin, et võiks ometigi ära käia minizoos, kuhu me põliste pärnakatena seni miskipärast kordagi sattunud polnud. Seal oli NII ÄGE! Sellele kohale lisab väga suure plussi jutukas omanik, kes huvitavaid lugusid räägib – muuhulgas pakkus ta võimalust prussakat süüa, millest me kõik loobusime :D No ja madu sai süles hoida ja osad elukad seal nii lahedalt toimetasid, vahva oli nende asjatamist jälgida… Raudselt läheme sinna veel mõnikord tagasi!

Continue reading »