Feb 102019
 

Kas teate, kui mitu inimest on juba ette heitnud, et ma üldse ei blogi? Kas teate, kuidas ma tahaks blogida, aga alati on midagi vajalikumat või lihtsalt mõnusamat teha? Kas teate, kui keeruline on valida, MILLEST blogida, kui oled lõpuks näpistanud ühel õhtul lugemise aja arvelt selle tunnikese, et blogisse siiski midagi üles saaks?

Nii palju pilte on veel näidata ja nii mitmel teemal tahaks kirjutada, aga kuna täna jõuan ainult pisut, siis otsustasin, et jagan lihtsalt hetki möödunud 1,5 kuust. Igapäevaelu. Võrratult tavaline, stabiilne ja mõnus.

Aga viimase kuu märksõna ongi vist eelkõige raamatud.

See lõik sai üles pildistatud “Minu Viinist”. Naersin südamest.

Üks jõulupuhkuse hilisõhtune söömaaeg :)

Poiss sai jõuludeks Carcassonne’i. Täiesti võrratu lauamäng, piisavalt põnev kogu perele.

Sai lastega Apollost nuputamist valitud… Ja siis nõudis Plika ristsõnu ka.

Kogemata valis ta Ripsiku asemel Miniristiku, nii et täiskasvanud said ühe endale :P

Te ei kujuta üldse ette, kui ogaralt palju rõõmu valmistab mulle see, et ma saan kellegagi koos lugeda.

Leia pildilt kass :P

Ühel õhtul sai korralik kõdistamismaraton maha peetud. Ma hoidsin targu veidi eemale ja võtsin endale fotograafi rolli :D

Tavaliselt loeme kahekesi, aga tol õhtul pressis Plika ka ennast meie vahele. Pluss noh, kassid.

Ja sel nädalavahetusel võtsin üle hiiglama pika aja pusle ette…

Ja nii ongi.

Igapäev. Töö, kodused toimetused, lapsed, kassid, kaaslane.

Loen raamatuid. Joon teed. Käin trennis. Tantsutrennis ja jõusaalis ja eile oli Hardcore Saturday ja…

Vahel on sõbrad-tuttavad-sulelised. Tallinnas on paar korda käidud, Kaidi-Annika jõuavad vahel külla, Liisiga joome vahel veini, nädalavahetusel jõudis koguni Virge külla.

No ja siis käisin reedel ja laupäeval teatris (tänks, Virge!), lähen homme kinno, neljapäeval jälle teatrisse…

Kogu aeg nii tihe kava ei ole, aga näe, nüüd juhtus nii.

Nii et ärge siis imestage, et mul ei ole aega blogida. Elu on lihtsalt liiga mõnus :)

Aga ma luban, et ma ikka katsun siia tihemini sattuda. Sest kui on mõnus, siis tahaks ju jagada.

Tahaks kirjutada pikemalt sellest, kuidas ma ise ka ei usu, et ma jõusaalis käin ja seda naudin, jätta märgid maha kõigist toredatest kokkusaamistest sõpradega, jagada rohkem kassipilte ja mõtiskleda elu üle. Eks näis, millal tegudeni jõuan :) Vahel kirjutan peaski blogipostitusi :) Lootust ühesõnaga on.

Dec 242018
 

Ma ei mäleta, misasi see õige jõulutunne üldse on, aga asjaolusid arvestades on olnud tõesti ootamatult meeldiv detsember :)

Mul on puhkus. PUHKUS! See oli nii naljakas, kuni viimase tööpäevani oli graafik nii tihe, et jaksasin mõelda vaid tükikaupa: täna see, homme see, ülehomme see, need asjad tuleb enne puhkust veel ära teha…

Ööl vastu kolmapäeva ja neljapäeva olin üleval ühe-poole kaheni, et kalendrid valmis saada. Neljapäeva õhtul oli üks tööalane jõuluõhtusöök, ma siiralt imestasin, et sinna magama ei jäänud, õnneks oli täitsa tore õhtu. Reedel oli tööl kolleegidega jõululõuna, enne ja pärast seda oli vaja kõik töö ka tehtud saada. Ütleme nii, et ma olin üks viimaseid lahkujaid.

Ja siis ei jõudnud tükk aega üldse kohale, et nüüd ongi puhkus. Et nüüd ongi kõik need kohustused ja käimised ja üritused ühel pool ning järgmised poolteist nädalat ei pea mitte midagi asjalikku tegema. Tühjaks pigistatud sidruni tunne oli. Õhtusöögiks ostsin Kanpolist ahjukana, sest kokata ei jaksanud. Pärast laste magama panemist vaatasime Klassikokkutulekut, aga ma jäin poole peal nii uniseks, et tukkusin kaisus ega jaksanud jälgida. No ma olen seda näinud nagunii, saigi vaatamiseks võetud eelkõige sellepärast, et üks teine ei olnud :)

Laupäeval ärkasime ka liiga vara. Oleks ju võinud kauem magada, aga tööpäevade varajase ärkamise rutiin… Pool seitse muidugi ei tõusnud, aga kaheksa läbi oli vist uni juba suhteliselt läinud.

Hommik venis sellegipoolest mõnusalt, nii et hommikusöögini jõudsime kell üks :P Turgatas pähe, et mul on olemas PEAAEGU kõik vajalik inglise hommikusöögi jaoks, puudu vaid seened ja sai. Plika oli nõus poodi minema :) Tõi mulle Selverist šampinjonid ja ciabatta kenasti kohale.

Mulle muidugi laua ääres kohta ei jagunud…

Laupäevane kõige olulisem plaan oli jõuda raamatukokku ja 45 minutit enne sulgemist me isegi jõudsime. Enne jõulupuhkust on vaja ikka lugemist varuda :P

Mul oli lootus, et Poiss endale midagi ilukirjanduslikku leiab, aga ta vedas koju vähemalt viis Minecrafti raamatut :D Plika küsis raamatukoguhoidjalt soovitusi kassiraamatute suhtes ja ühe laenutas ka… Aga ma ei mäleta, mis see oli :D

Mina jätkasin aastatepikkust traditsiooni saada jõulupuhkuse ajal järjele Minu-sarjaga. Panin ennast seitsmele uuemale raamatule järjekorda, kolm neist sain enne jõule kätte ka. Laupäeval tõin viimase ära ja mõtlesin, et tahaks ikkagi midagi veel.

Uurisin tükk aega põnevike riiulit ning otsustasin, et ei laenuta ühtki raamatut, mis on tõlgitud inglise keelest, liiga tugev harjumus on neid originaalkeeles lugeda. Seega vaatasin võõrapärase nimega autoreid, googeldasin veits ja tõin lõpuks koju ühe trioloogia kaks esimest osa (kolmandat polnud tol hetkel kohal), mille tegevus toimub Stockholmis. Netist kiirelt uuritu põhjal tundus, et väga kiidetakse, raamatu tagakaane kokkuvõte tundus ka piisavalt põnev. Ma küll ei tea, millal ma lugemiseni jõuan, seni on kogu aeg muud asjatamist olnud…

Ma küll ei kavatsenud uue aasta lubadusi anda, aga kaaslane mõjutas mind endale (või siis talle, haha) lubama, et märgin kõik oma loetud raamatud nüüdsest GoodReadsi. Ma millalgi sel aastal liitusin, aga ei viitsinud seal ikkagi midagi teha :)

Vanasti ennemuistsel ajal pidasin loetud raamatute kohta Exceli tabelit, aga see oli tõesti 10+ aastat tagasi. Ma ei teagi, miks vahepeal pole üldse midagi üles märkinud. Nii et see on üks hea lubadus ja katsun täita.

Aga mul tekkis küsimus, et kui tegu on eesti keelde tõlgitud välismaa autori raamatutega, siis kas ma peaks pigem originaali üles otsima või on eestikeelne variant eraldi üleval? Kuidas seal üldiselt kombeks on?

/ – – – /

Esimest korda siin elatud kaheksa aasta jooksul polnud mul plaanis üldse kuuske tuua. Ma olen koduga pahuksis ja tundus liigne jauramine, arvestades, et elutuba on kogu aeg nagu sõjatander ja ma ei veeda seal üldse aega.

Mõtlesin ainult, et võiks kuskilt kuuseoksi skoorida, saaks kuuselõhna ja natuke jõulutunnet. No ja siis oli mõte laupäeval metsa minna, aga teatud noormehe tujude tulemusena jäime selle käiguga liiga hilja peale (seda arvestades oli raamatukokku jõudminegi töövõit :D).

Leppisin olukorraga ja arvasin, et eks pühapäeval on ka veel aega, võib siis katsuda metsa jõuda – või vähemalt turule… Aga saatuse tahtel tuli mulle ikkagi koju kätte terve kuusk. Annika ütles, et tal on üks kõverik üle ja võin selle endale saada. Tõi laupäeva õhtul ära.

Sellega seoses sai ikkagi elutuba ülehelikiirusel korda tehtud. Ja ära lõigatud okstest sain teistesse tubadesse ka veidike jõuluhõngu. Nii et ootamatult jõuluseks kiskus see värk siin. Mis on iseenesest äraütlemata tore.

Laupäeva õhtul jõudsime isegi kesklinna viimast valgusetendust vaatama. Ma ei osanud sellest midagi oodata ega eeldada, aga täitsa tore oli. Lastele ka meeldis. Kuradi kuradi külm oli muidugi – hoolimata sellest, et soojendaja oli olemas – üle kümne minuti poleks väga jaksanud.

Ma ise pilti ei teinud, aga mälestuse mõttes võtsin ühe tuttava tehtud pildi FB-st:

Oo, ja me käisime laupäeva õhtul peol! Tükk aega oli juba jutt, et tahaks välja ja tantsima, aga Pärnu üritused, teadagi… Tempel ja jõulupunk kõlas täpselt sedamoodi, et võiks. Ja väga mõnus oli natuke “tukka loopida”. Üritus lõppes viisakalt vara ka, nii et juba kolmest jõudsime koju voodisse nagu vanainimestele kohane ja tänu sellele terve järgmine päev raisku ei läinudki :D

…ainult esimene pool päevast… :D

Voodist välja saime pühapäeval alles pärast lõunat ja hommikusöögini jõudsime mu mäletamist mööda kuskil kolme paiku :D Õigemini, esimene hommikukohv voodis oli ikka juba enne lõunat, seniseid advenditraditsioone eirates küll ilma piparkookideta, sest magusaisu polnud, sai hoopis kapist pakk krõpsu otsitud, sest mulle meeldib kohvi kõrvale midagi näkitseda… Aga jah, hommikune dušš ja “päris” hommikusöök… Kella kahe-kolme paiku ilmselt, mitte enne.

Minu pühapäevane evil masterplan oli see, et saatsin kaaslase autoga omi asju ajama ja jäin ise kodusoojust nautima. Kuna mul autot polnud, ei pidanud ma seda ka puhastama, samuti ei pidanud ise välja minema, vaid sain esitada tellimusi stiilis “kui õhtul tagasi jõuad, too palun rull pakkepaberit ja tomateid” :D

Mõtlesin, et ei viitsi küll midagi asjalikku teha, lebotan voodis ja loen raamatut või alustan mõnd puslet, aga ikka juhtus kuidagi nii, et hoopis toimetasin kõik need tunnid, mil üksi olin, isegi blogimiseni ei jõudnud. Igasugused vajalikud pisiasjad said see-eest ära tehtud – sätitud, kaunistatud ja koristatud ehk kodu natuke veel mõnusamaks.

Jõulupuhkuse ajaks plaanitud filmide nimekiri, näha küll vist midagi pole :D Ja ühtki mu traditsioonilist jõulufilmi seal ka kirjas pole. Nii et lisaks raamatutele ja pusledele peab filmid ka puhkuse päevakavasse mahutama :P

Eile õhtul oli plaanis tomatisuppi teha, aga kasutasin hoopis juhust, et lapsed käisid Eksabikaasaga Sushi Kingis ja lasin endale ka sushi koju tuua… Üks ajas mulle just paar päeva tagasi isu peale :P

Ja sel ajal, kui lapsed vannis olid, jõudsin isegi kingitused ära pakkida.

Täna, ametliku puhkuse esimesel hommikul, JÕULULAUPÄEVAL, oli äratus kell kuradima pool kaheksa. Tavaliselt ärkame minu äratuse peale, aga nagu ma eile õhtul väga konkreetselt ütlesin: MINA äratust ei pane puhkuse ajal :D Sellegipoolest oli vaja üks Tallinna bussile viia… Nii et see üks pani ka äratuse :P Ta oleks tegelikult pidanud juba eelmisel õhtul minema, aga ei saanud, oli vaja selle asemel minuga šampust juua :D

Tegelikult oli täitsa mõnus. Sain kohe hommikul tule pliidi alla teha – luksus, mida tööpäeva hommikutel pole. Ja äratus oli siiski tavapärasest tund aega hilisem. Väljumine samuti.

Ja õues oli imeline talve võlumaa…

Tagasi koju jõudes oli perekondlik kassisilitamismaraton:

Pärast mõningast (loe: mõnetunnist :D) veenmist õnnestus lapsed kelgutama saata…

…nii et nüüd on mul ometigi see hetk, kus kõik vajalik on tehtud, keegi ei sega, saan voodis vedeleda ja blogida :D

Ühesõnaga päris mõnus jõululaupäev, senini :) Nii palju asjalik võiks muidugi olla, et õhtuks mõned piparkoogid küpsetada, lubasin ema juurde kaasa võtta… Samas, mingi varu veel on alles, äkki piisab nendestki?

Äkki täna on see päev, kus ma lõpuks ka lugemise ja pusle kokku panemiseni jõuan?

Jõulupuhkus on üks imeline asi, ütlen ma teile. Eriti nii kohustustevaba, nagu mul sel aastal.

Ja ma olen tõesõna väga-väga tänulik selle eest, mida postituse alguses juba mainisin – et detsember ootamatult nii meeldivaks kujunes. Nagu nad räägivad, jõulud on jagamise aeg… Ma ütlen ausalt, väga tore on hetkel kõiki neid elu pisikesi momente kellegagi jagada.

Aga nüüd on aeg teiseks hommikusöögiks :D

EDIT: Või siis pigem lõunasöögiks. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle pakub üksi olles suurt naudingut kapist suvalisi toidujääke eest ära kokata. Ehk siis keerasin kokku mingist päevast üle jäänud riisi, terve igaviku sügavkülmas seisnud herned, pudelipõhjast viimase magusa tšillikastme… Lisaks üks muna. Ja nii laisk olin, et salatit ei viitsinud kaussi teha õliga, lihtsalt viskasin rukola ja tomatid taldrikusse :P

Dec 202018
 

Täna oli umbes-täpselt samasugune õhtu kui ligi kaks nädalat tagasi viimaseid advendilaada ettevalmistusi tehes. Ainult et tagajärjed olid tsipa tüütumad.

Kõik sai alguse sellest, et ma olin eile kella üheni üleval ja nikerdasin fotokalendreid, mille tegemine oli tavapäraselt viimasele minutile jäänud. Üks lühike öö mind üldiselt ei murra, aga tööl oli ka üsna intensiivne päev. Veetsin viimased tunnid kaheksa Exceli tabeliga opereerides, et üsna mahukast infost paar ülevaatlikku faili kokku panna ja kui ma olin sellega ühele poole saanud, siis aju sõna otseses mõttes suitses. Ei olnud tegelikult rangelt võttes üldse nii KEERULINE ülesanne, aga lihtsalt andmemaht oli suur ja tähelepanelik tuli olla…

Ja õhtul oli koolis laste jõulupidu.

Ja pärast seda ei suutnud ma mõelda enam ühtki adekvaatset mõtet :)

Läksime poest läbi, sest oli vaja osta puuduv kraam hilisõhtuse kiire pasta jaoks. Turu Rimi on minu jaoks peaaegu sama võõras kui Mai Comarket, kus ma kaks nädalat tagasi juhmi näoga ringi vahtisin. Täna kordus täpselt sama. Ma lihtsalt ei jaksanud mõelda. Kaugelt liiga palju läks aega, et sulatatud juust ja tükk peekonit ostetud saaks :D

No ja siis jõudsime koju. Panin esimese asjana poti tulele, et pasta kiirelt keema saaks. Siis hakkasin tuld tegema, kasse toitma ja kööki koristama. Pool tundi hiljem tõdesin, et olin unustanud pliidi sisse lülitada.

Tegin seda ja toimetasin edasi. Mingi aja pärast tundsin väga veidrat lõhna. Selle allikat otsides tõdesin, et olin valele pliidiplaadile tule alla keeranud… Selle plaadi peal oli aga suur plastmassist kandik piparkookidega (väikese köögi häda, kõik vabad pinnad on (eba)sihtotstarbeliselt kasutuses)… Jeerum noh.

Ei ole kusjuures esimene kord vale plaat sisse lülitada, ükskord lõhkusin nii oma lemmikvaasi ära, mis pliidi peale oli pandud, sest mujal polnud ruumi… Oi, ma olin õnnetu. Aga toona oli vaja lihtsalt klaasikillud ja vesi kokku pühkida, nüüd haises terve köök räigelt plastmassi järele. Suitsuandur läks ka lõpuks tööle :P

Ma olin, eks, JUST tule alla saanud ja hakkasin JUST natuke sooja saama. No ja siis polnud muud, kui tegin nii köögi kui magamistoa akna pärani lahti… Temperatuur köögis langes üsna kiiresti 15 kraadi peale ja mul oli NII KURADI KÜLM. Ja ikka haises.

Aga noh… Lõpuks sai söök valmis ja suurem hais välja ja õnneks küttis pliit kogu elamise üllatavalt kiiresti soojaks.

Ja üllataval kombel ma ei läinud selle kõige peale isegi närvi ega masendusse, mis oleks tunduvalt tõenäolisem variant… Maru rahulikuks jäin :D

(seda ma ei tea, kuidas toda plastmassist pliidiplaati tulevikus kasutada saab – pühkisin kuuma plaadi pealt salvrätiga nii palju plastikut kokku kui sain, aga ilmselt jäi seda sinna veel alles…)

No ja nüüd olen jälle poole ööni üleval, sest ootasin, et õeke koju jõuaks ja kalendri jaoks pilte saadaks… Aga kaks päeva veel ja SIIS ONGI PUHKUS!

Nii et võiduka lõpuni…

Dec 202018
 

Ma juba pikalt katsun blogimise lainele tagasi saada, aga edusammud on visad…

Viimasel ajal olen üritanud pisut enam pisikesi hetki pildile jäädvustada – kui kirjutamiseks aega ei jagu, jäävad vähemalt pildid mälestuseks. Ja nende jagamine omakorda motiveerib kirjutama ka.

Möödunud nädalavahetus oli mul üle pika aja suuremas osas lastevaba – reedel nad läksid ja pühapäeval tulid. No ikka väga-väga mõnus oli olla TÄIELIKULT ebaproduktiivne. Ja sinna sekka pisut produktiivne ka :)

Reedeõhtune vaikelu blogimise ja kassidega. Õhtu päädis küll sellega, et ma sõitsin keset ööd GPSi abiga minu jaoks täiesti tundmatusse kohta metsa vahele, et kaine rooli teenust pakkuda… Ma tavaliselt ei tee selliseid asju… Aga üks kord on alati esimene :D

Laupäev oli mõnusalt laisk ja ebaproduktiivne. No umbes stiilis hommikukohv kell 11 voodis, seejärel veel mõned tunnid magamist, siis järgmine hommikukohv ja hommikusöök, siis oli vist mõte asjalikuks hakata, aga magasime veel natuke, lõpuks läks mul õhtul viie-kuue paiku lõplikult uni ära ja kaaslase ärkamist oodates tekkis ootamatult päeva produktiivne osa.

Kütsin ja koristasin ja küürisin tunnikese või kaks… Mul on siin viimasel ajal pidev motivatsioonikriis, sest koju jõudes on õhtuti alati nii külm ja enamasti ka sassis, see võtab igasuguse tegutsemistahte ära. Laupäev oli esimene kord üle pika aja, kui ma neid rutiinseid kodutöid rõõmuga tegin.

No ja õhtul jõudsime lõpuks välja ka. Oli kavatsus minna paari kindlat asja ostma… See plaan kuidagi eskaleerus, nii et sai Kaubamajaka jõululaadal erinevaid õunamahlu maitstud (ja üks ka koju toodud, rabarber, nom) ning kolmest erinevast toidupoest kuus erinevat õlut ostetud, et neid degusteerida. Tegelikult me läksime veini ostma ja ostsime ka, aga see on siiani alles… :D

No ja kuna terve päev sai maha magatud, siis õhtul uni just kõige varem ei tulnud, üle hiiglama pika aja sai arvuti suure ekraani taha ühendatud, et filmiõhtut korralikult nautida.

Kolmas advent algas hommikukohvi ja piparkookidega voodis. Igati adekvaatne.

Pühapäev möödus mul suurema produktiivsuseta – kui ma kaaslase lõpuks pärastlõunal koju tagasi viisin, et tema saaks ka produktiivne olla, käisin emal külas ja oligi pool päeva läinud. No vähemalt kaks masinatäit pesu pesin, nii et midagi kasulikku sai ikka tehtud.

Päeva tipphetk oli aga kahtlemata see, kui ma keerasin  täiesti juhuslikult kokku üsna suurepärase oalasanje. Kui tavaliselt suhtuvad lapsed millessegi vähekenegi ebatavalisse suure kahtlusega, siis seekord õhati ainult “Lõhnab niiii hästi!” – kõik sõid ja keegi ei vigisenud. Win!

Selle kulinaarse katsetuse taga oli puhas laiskus – ma ei viitsinud minna poodi hakkliha ostma, aga tahtsin sellegipoolest pooliku paki lasanjeplaate kapist eest ära saada – vähevõitu neid oli, jagus ainult kaheks kihiks, aga sellest täitsa piisas. Sibul + küüslauk + riivitud porgand + 2 pakki tomatipastat + 2 purki ube moodustasid täitsa adekvaatse koguse kolmeks kihiks möginaks. Valge kaste jäi lihtsalt ära :D Peale läks juust nagu ikka. Üllatavalt hästi tuli välja, ühesõnaga. Vahel veab :)

No ja ei oleks adventi ilma piparkookide küpsetamiseta (hommikul said viimased ära söödud). Ma ise ei viitsinud, pool päeva seebitasin Plikat, et tema seda teeks… Ta kogu aeg lubas, aga tegudeni ei jõudnud – õhtul kell kaheksa, kui vannis oli käidud ja õhtusöök söödud, arvas, et nüüd on juba liiga hilja. Ma arvasin, et ega ei ole ju, natuke ikka jõuab :D

Hea, et on lapstööjõudu, keda ära kasutada, kui piparkookide söömise isu on, aga viitsimist küpsetada mitte :P

Esmaspäev oli “Las MEES riietab sind” päev.

Hommikune kurtmine riidekapi juurest:

Tema: “Kas ma pean nüüd hakkama neid kokku sobitama või?”
Mina: “No sa võid alati lihtsama vastupanu teed minna ja kleidi valida”

Sukkadega polnud pikka valimist, kollane hakkas teiste seast kõige paremini silma :D Ja oluline detail, mida pole pildilt näha, on muidugi kõrvarõngad. Need olid kollased linnukesed. Ehk igati adekvaatne valik, ma olen täpselt sedasama komplekti varem korduvalt kandnud.

Ja esmaspäeva õhtu oli kinoõhtu… Aga sellest ma juba kirjutasin.

Lõpetuseks pildike meie kontori “jõulupuust”. Oleks pidanud hämaras tegema, oleks efektsem olnud. Pilti tegema ajendasid maha liuelnud kollased lehed. Sügisene jõulumoment.

Dec 152018
 

Appi, ma sain totaalse šoki, sest WP uuendas ennast 5.0 peale ja postituse kirjutamine kast oli totaalselt pea peale keeratud… Kõik oli teistmoodi ja ebamugav, teksti ei saanud paremalt sirgeks joondada, sest justify nupp puudus, korraga ei saanud postitusse palju pilte lisada muudmoodi, kui galeriina, mis aga tähendas, et ma ei saanud piltide kirjeldusi kirjutada mitte harjumuspäraselt tavalise tekstina enne pilti, vaid pealkirjana pildi alumisse äärde… Õudne! ÕNNEKS ma googeldasin ja leidsin, et on olemas plugin, mis vana postituse kirjutamise versiooni tagasi annab ja ei saanudki südarit suurest vihastamisest. Saan ikka kõik plaanitud pildipostitused ära teha.

Ühesõnaga harilik – tulin kiiret advendilaada pildipostitust tegema, aga jäin siis vanemaid fotosid vaatama ja tõdesin, et oktoober ja november jäid blogis täitsa vahele. Kuna mul on üle pika aja selline täitsa vaba õhtu, kus jagub aega ja viitsimist ning magamaminekuga ka kiiret pole, siis võtsin kätte ja sorteerisin kõik ära. Saab tagantjärele mõned killukesed üles, et oleks tulevikus mingidki mälestused :)

Üks mõnus septembri nädalalõpp. Hommikusöök kassiga:

Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotletid olid vahepeal mu totaalsed lemmikud:

Oktoobri alguses sain 6 ruumi pliidipuid. Tänu sõbra abile ja hilisemale lapstööjõu kasutamisele (Plikal oli pinginaaber külas ja kõik pandi tööle :D) sai need isegi ühe õhtuga ära laotud. Töö kiire ja korralik :P

Õpetajate päeval käisin õpside bändi kontserdil:

Ja nädal hiljem jälle oa-suvikõrvitsakotletid :D Siit on näha ka see, et kotlettide praadimise juurde käib mul ALATI vein, see on lihtsalt nii tüütu tegevus muidu :D

Üks mõnus laupäevaõhtune veinijoomine Liisiga. Need pildid, kus me ise peal oleme, jäägu privaatseks, aga vähemalt paar olustikupilti, mis ülejäänut meenutama jääb… :D

Oktoobri keskel käisime Annikaga rannapargis sügist otsimas. No tsipakene leidsime ka!

Kui mul oli elus parasjagu väga keeruline periood ja täitsa lambist jalutas tööl laua juurde kolleeg sellise “abipakikesega”… Tegi ikka südame ütlemata soojaks :)

Käisime kolleegidega Lätis väljasõidul. Jäätisevabrikust on mul nii kehvad pildid, et ma ei hakka üldse üles panema, aga saime ohtralt jäätist degusteerida, sealhulgas pärleid ning musta värvi jäätist, mis oli tehtud samal päeval, polnud jõudnud veel täielikult külmuda ja oli nii mõnusalt kreemjas…

Ja siis õlletehas, millest ma paar klõpsu siiski blogi jaoks leidsin. Ma ju üldse õlut ei joo, aga sügisel oli üks selline periood, kus ma eksperimenteerisin ja maitsesin erinevaid õllesid, seega Lätis sai sellega jätkatud… Ütlen ausalt, “tavaline” õlu mulle ikkagi üldse ei maitse :D See-eest kirsiõlu – eriti see, mis sisaldab ehtsat kirsimahla – on imehea… Ja üks ingveriõlu, mida proovida sain, oli ka väga mõnus. Nii et kui te tahate, et ma õlut jooks, siis need kaks sobivad kindlalt ja igasuguste muude maitsega õllede proovimisest olen ka endiselt väga huvitatud.

Oktoobri lõpuks tuli korraks lumi maha. Aknal on Plika poolt pärimusringis tehtud “lehed” :)

Oct 292018
 

Huvitav, mitu korda varem ma juba taolise sisuga postitust kirjutanud olen? :)

Mulle tundub liiga tihti, et ma olen avalikuks blogimiseks liiga vana. Elu lihtsalt ei luba. Kõigi ja kõigega tuleb arvestada.

Tegelikult ajendas mind praegust postitust kirjutama hoopis Mallu. Mulle lihtsalt nii väga meeldis tema viimane postitus ja ma kirjutan sellele kahe käega alla. Mitte et ma saaks ennast kuidagi temaga võrrelda. Aga üldiselt tal lihtsalt veab, sest

  1. tal on mees, kellel on pohhui
  2. tal endal on ka pohhui

Mul nii pohhui ei ole ja meest ka ei ole, aga näiteks seda, miks ei ole, ei saa avalikult lahata, sest et noh, esiteks mul ei ole pohhui ja teiseks tuleb arvestada teistega ja asjaoludega :D

Ma ei ole kuskilt otsast staar ja ma ei ole ennast kunagi kuulsaks pidanud, aga elu näitab, et liiga palju inimesi teavad ja loevad, nii et oleks mõistlik olla ettevaatlik.

Ja te ei kujuta üldse ettegi, kui pärssivalt mõjub teadmine, et tööl teatakse selle blogi olemasolust. Eelmine töökoht oli nii teistmoodi, seal ei häirinud see mind üldse, ehkki vist ka teati ja keegi luges. Nüüd ma lihtsalt ei oska, töömina ja blogimina on kaks nii erinevat mina, et mul tekib sügav error. Ilmselt mängib siin olulist rolli see, et ma ei ole siiamaani osanud enamiku töökaaslastega isiklikus elus mingit ühisosa leida, sest lihtsalt… Ma ei tea. Erinevad harjumused, mille pinnalt ei ole saanud seda tekkida. Tundub lihtsalt, et kõigil oli enne mind see ühisosa olemas, minu olemasolu kedagi väga ei huvita ja ma ei oska ennast kuskile sobitada, pole ka ülearu selle poole püüelnud.

Tegelikult ei ole see asi muidugi üldse nii hull ja ma suhtlen igasuguste inimestega üsna vabalt ja vähemalt üks Minu Inimene on ka olemas, aga lihtsalt… Ah, las jääda, ma ei oskagi seda sõnadesse panna.

Igal juhul ma tunnen pidevalt väga tugevalt, et ma ei saa enam avalikult blogida mitte millestki, mis mulle tõeliselt korda läheb, mis omakorda tähendab, et ma olen põhimõtteliselt täielikult üle kolinud kinnisesse blogisse, kus saab filtrita asju endast välja elada ning lugejateks on vaid see käputäis inimesi, keda aastaid tunnen ja usaldan.

Ja mõtlen, kas jätkata ÜLDSE avalikult või mitte. Kas ma suudan saada kunagi tagasi avaliku blogimise lainele? Ma ei ole kindel.

Ma arvan, et ma olen tõsisemalt kui kunagi varem mõelnud, et paneks selle putka siin kinni. Mitte et oma server nüüd nii kohutavalt palju maksaks, aga €60 majutus + maiteagi, €10 domeen? See viimane läheb iga aastaga kallimaks ja ma pole viitsinud kolida :)

Jaanuaris peaks jälle majutuse eest maksma. Selleks ajaks tuleks ilmselt ära otsustada. Tühja maksta pole ju ka mõtet.

Ma võiks kolida blogi tagasi Bloggerisse või WordPressi, et see jääks avalikuks, sest on postitusi, millest inimestel on kasu praeguseni. Ma võiks maksta ka ainult domeeni eest… Ehkki ma ei tea, mida see mulle annaks. Ilusama aadressi, jah. Aga pole erilist vahet, kas tikriblogi.net või tikriblogi.wordpress.com – no tõesti ei ole. WordPressis on paroolipostituste võimalus, Bloggeris värskuse järgi sorteeritav blogroll, mida ma tean, et paljud kasutavad. Mõlemat tasuta ei saa :)

Ja muidugi on ka variant blogi päris kinni panna, nii et keegi enam ligi ei saagi.

Ja ma päriselt ei tea, mis ma teha tahan.

Ilmselt ei peaks ühtki otsust tegema, sest ma olen praegu taas kord seisus, kus ma kahtlen kõiges :)

Blogimine on nii pikalt olnud osa mu identiteedist, et kui ma selle nüüd ära lõpetan, ehk on identiteedikriis veel sügavam kui enne? Nagunii koosneb mu elu hetkel vaid küsimustest. Küsimustest Suurte Asjade kohta.

Nii palju fatalist ma muidugi olen, et usun siirait: küll need vastused ükskord tulevad…

(Ma suisa googeldasin fatalismi, et üritada jõuda selgusele, kas see on ikka see sõna, mida kasutada. Ma kuskilt otsast ei usu, et vaba tahe puudub. Ma usun, et igal hetkel on võimalik valida uuesti ja oma elu muuta :) Aga ma usun, et kõik juhtub põhjusega (põhjusest saab muidugi enamjaolt aru alles tagantjärgi). Ja ma usun ka sellesse, et mõned asjad on määratud juhtuma ja mõned mitte ning kui ikka üldse ei lähe, siis võib-olla ei tasuks peaga vastu seina joosta, vaid selle asemel mõnda muud varianti proovida. Oeh. Ma ei jaksa diibiks kätte ära minna. Ja ma ei ole ikka kindel, kui palju ma ennast fatalistiks tembeldada võin. Las jääda.)

Ja blogiga läheb ilmselt nii, nagu alati – ma lihtsalt ei viitsi midagi muuta, seega maksan jaanuaris jälle ja ehk tuleb kunagi avaliku blogimise soolikas ka tagasi ja…

Elu näitab.

Sep 212018
 

Kas pole olnud võrratu september? Sekka küll paar külma päeva, aga enamjaolt nii soe ja suvine.

Tänane õhtu pani suvele minu jaoks imelise punkti. Ilm oli nii mõnus, et käisin kell kuus rattaga poes, lühikeste käiste ja miniseelikuga, ei olnud üldse külm!

Ma arvan, et kogu selle suve jooksul sai grillitud ainult kaks korda… Täna oli kolmas.

Ja mulle toodi imemaitsvat kirsiõlut.

Ja võrkkiik! On absoluutselt ainuõige, et suve lõpp saabus võrkkiiges.

Mis siis, et ametlikult algab sügis alles ööl vastu pühapäeva. Ilm läheb homme jahedaks. Minu jaoks on hooaeg vahetatud :)

Nüüd algab jahedate päikesepaisteliste ilmade, kuldsete lehtede ja sügismantlite hooaeg. Pimedate vihmaste õhtute, küünlavalguse, sooja tee ja kaisus olemise hooaeg.

Ka see kõlab üsna imeliselt, kui päris aus olla.

Sep 192018
 

…ehk kiire ülevaade möödunud nädalast, paari pildi põhjal. Ega miskit pikka kirjutada pole, aga hea emotsiooni võiks ju mälestuste mõttes siia talletada :)

Täpselt nädal tagasi istusin arvuti taga, silitasin süles olevat kassi, kodu oli soe ja leivalõhna täis ja nii hea oli olla.

Pisut hiljem leidis kass endale “mugava” magamiskoha :)

Reede õhtul nautisin ilma ja korjasin aiast õunad kokku. Seekord läks nii hästi, et kõik, mis vähegi kõlbulikud, sain Birgitile viia, õunamahla jaoks. Kogu selle suure kotitäie.

Kaks puud on praeguseks tühjad, taliõun alles valmimas… Ja see puu on veel endiselt niiii täis.

Reede õhtul käis Liis mul üle pika aja külas veini joomas ja sain talle oma vahepealsetest seiklustest pajatada. Nii mõnus oli temaga üle pika aja jutustada.

Laupäeval korjasin Annika auto peale ja sõitsime maale Birgitile külla. Seal sai juba lõunast vein lahti korgitud :) Terve päeva toimetasime – tegime õunamahla, sõime, lollitasime, mängisime noolemängu… Ja jutustasime, jutustasime, jutustasime.

Pühapäev oli planeeritud koduseks pesu pesemise päevaks. Nii ka sai.

Päev algas imelise inglise hommikusöögiga:

…ja lõppes pisut haiglasena, aga nii õnnelikuna…

Sep 092018
 

Tasus vaid blogis mainida, et suvi on läbi, kui läks taas mõnusalt soojaks. Terve nädala sai maksimaalselt ilma nauditud, mida näitavad ka need vähesed igapäevaelulised klõpsud.

Esmaspäeva õhtul olime Plikaga kahekesi kodus ja nautisime võrkkiiges väikest einet:

Neljapäeva õhtul lesisin võrkkiiges ja mõtlesin elu üle järele:

Eile hommikul :)

Eile oli jälle nii imeline suvine ilm. Ärkasin vara ja toimetasin terve hommiku, seejärel nautisin hommikusööki… Ikka võrkkiiges :)

Lapsed veetsid enamuse päevast Eksabikaasaga, nii et mina sain üksinda mõnusalt kodus tegutseda. Oli tark otsus eilset päeva “välitöödeks” kasutada – pesin kolm masinatäit pesu, mis jõudsid kõik kenasti õhtuks päikese käes ära kuivada ning korjasin taas kõik õunad kokku.

Sest täna on terve päeva olnud hall ja vahepeal isegi sadas…

Lisaks välitöödele jõudsin ka kodus kõik korda teha – pärast Tartut oli siiamaani tunne, et mingid asjad lihtsalt ootavad tegemist ja enne rahu ei saa, kui nendega on ühel pool. Triikisin pesu, õmblesin hunniku nööpe ette, organiseerisin asju ja koristasin, pesin isegi põrandad ära. Nüüd saab kodus olemist jälle tõeliselt nautida :)

Aga üldiselt… Tasus vaid kirjutada, et ma ei imestaks, kui eelmise nädalavahetuse puhkepaus raamatuga jääks sel aastal viimaseks korraks võrkkiiges… Kui võrkkiigest sai möödunud nädala võtmesõna. Elu võttis väga ootamatult väga kummalise pöörde. Nüüd ma siis katsun elada, üks päev korraga…

Sep 022018
 

Eile oli aktus – koolis oli mõnus nagu alati. Pärast käisime Aara kohvikus söömas. Kordus harilik – lapsed jätsid enamik oma toidust järele ja meie Eksabikaasaga olime sunnitud kõik ära sööma ning lahkusime ägisedes. Millal me küll õpime :D

Veel jõudsime eile käia raamatukogus (mina Plikaga) ning Munamäel skateparkis (Eksabikaasa Poisiga), õhtul käisime kõik koos kahe silla lastejooksul. Pärast seda läksid lapsed issiga, mina jäin linna peale, sest oli vaja Gea ja Maiuga gin&tonicut juua ning elu ja asjade üle arutada. Paraku oli linn laupäeva õhtul nii tühi, et oleks isegi tahtnud kuskil edasi istuda, aga mitte ükski koht ei ahvatlenud, seega lugesimegi õhtu juba kell pool kümme lõppenuks ja läksime igaüks omas suunas. Kuna neil seisis täna ees jooks, oli see ilmselt ainult kasuks.

Eilne ilm oli veel siiski mõnusalt suvine, nii et vahepeal oli aega ka aias võrkkiiges raamatut lugeda. Ei imestaks, kui see jäi viimaseks korraks sel aastal…

Kuna tänaseks lubas vihma, jõudsin kõigi eilsete käimiste vahele kolm masinatäit pesu pesta. Viimane neist ei kuivanud õhtuks väljas täiesti ära ja oli tänagi osaliselt niiske. Üldse oli kogu olemine kuidagi niiske… Seega tegin üle mitme kuu tule alla, kevadest on õnneks mõned pakid briketti veel alles. Puud saan loodetavasti lähinädalate jooksul, korstnapühkija tuleb kolme nädala pärast.

Suvi on läbi :) Aga mul pole midagi selle vastu. Homme hommikul tuleb lapsed üle mitme kuu varakult üles ajada ja kooli poole teele saata. Selle pisukese klausliga, et mina lahkun tööle enne, kui nemad bussile.

Ootan juba kuldsete lehtede aega.

Lõpetuseks aga paar kassipilti. Ilma nendeta ei saa kohe kuidagi!

Kui ma eile elutoa laua ära puhastasin ja tahtsin vajalikud paberid tagasi tõsta, jõudis Säde ette. Ei ole oluline, et tal samas laua peal karp on, vahel tuleb ka teisel pool laiutada!

Täna magas enamjaolt siiski karbis:

Minul on täna olnud eriti unine päev. Lastel oli järjest kaks sünnipäevapidu, täiesti juhusliku kokkusattumusena samas mängutoas, nii et Poisil, kel oli kutse mõlemale, lubati vahepealne tund aega kohapeal hängida. Ja Plikale sai esimest korda elus varakult peo aeg kinni pandud, nii et Musoonik it is… Kahe lapse peale neljandat korda. Õnneks nad muudkui kolivad, nii et alati on ka miskit uut :D

Kuna mul vedas ja Eksabikaasa võttis laste sõidutamise enda peale, sain rahulikult hommikumantlis ringi tuksuda, hilist hommikusööki nautida ja üleüldiselt laiselda. Aga päeva teise poole katsun ikka usinamalt veeta, sest kodu lausa karjub koristamise järele… Eelmine nädalavahetus jäi ju tänu Tartus käimisele täiesti “vahele”, terve töönädala katsusin aktiivsest suhtlusest välja puhata ja nüüd lõpuks on tunne, et täitsa võiks juba kodus ka asjalikum olla ja miskit ära teha.