Nov 082020
 

Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud :D Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.

Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke :D Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.

Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.

Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.

Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.

Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi :D Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok :D Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta :D

Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama :D Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.

Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja :) Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.

Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.

Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi :P

Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:

Liisil on selline kassipuu :D

Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.

Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema :D

Pärast kassi silitamist olin pisut karvane :D

Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:

Nov 082020
 

Kui ma Kaaslasele septembris esimest korda haiglasse asju viisin, tühjendasin ära tema seljakoti ja pidin puruks irvitama kõige selle peale, mis sealt välja tuli. Pildi tegemise hetkeks olin kohvitermose ja sheikeri juba kööki ära viinud :D

Annika värvis Plika juuksejuured blondiks, et lilla värv paremini peale hakkaks :P

Kaaslasele saadan vahel (kassi)selfisid :D

Oli üks septembrikuine pärastlõuna, kus oli täielik suvi:

Continue reading »

Nov 082020
 

Oli üks mõnusalt päikeseline oktoobri alguse nädalavahetus ning ma tahtsin lastega midagi vahvat teha. Otsustasin, et võiks ometigi ära käia minizoos, kuhu me põliste pärnakatena seni miskipärast kordagi sattunud polnud. Seal oli NII ÄGE! Sellele kohale lisab väga suure plussi jutukas omanik, kes huvitavaid lugusid räägib – muuhulgas pakkus ta võimalust prussakat süüa, millest me kõik loobusime :D No ja madu sai süles hoida ja osad elukad seal nii lahedalt toimetasid, vahva oli nende asjatamist jälgida… Raudselt läheme sinna veel mõnikord tagasi!

Continue reading »

Sep 172020
 

Kui väikesed Maximad on poed, millest ma parema meelega eemale hoian, siis me suur Maxima on põnev. See pole kindlasti parim koht, kus kiirelt oma igapäevaseid sisseoste tegemas käia – see on lihtsalt nii suur, et juba ringi käimine võtab aega. Mina käin seal tavaliselt korra-paar nädalas ja ostan siis korraga kõik vajaliku. No näiteks värske kraami valik on seal väga hea, 200g spinat ja rukola maksavad kõigest 1.49€ (lisaks rahale ka pakendi kokkuhoid – üks kilepakend iga 200g kohta vs kilepakend + plastkarp iga 100g kohta). Ube tomatikastmes inglise hommikusöögi jaoks ostan ka sealt – Maxima enda brändi. Olen aja jooksul vist pea kõik erinevad saadaolevad läbi proovinud, see maitseb “õigesti” ja hind on kõigest 0,75€. Rimi omad olid ükskord tulisoolased, enam ei julge osta, ökovariant on liiga mage ja ma ei viitsi eraldi maitsestada, Eesti tootjate omad on pisut teistsugused ja pole nagu päris see… Heinz on lihtsalt poole kallim, küll tihti soodukas, aga ikkagi.

Aga mitte söögist ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Maxima juures võlub mind ka nende tööstuskaupade valik ja allahindlused. Ma ei saa midagi parata, et ma olen loomu poolest vaikimisi säästlik, nagu esimene lõik seda juba näitas :D Näiteks sokkide puhul ma ei näe mitte mingit mõtet neid täishinnaga osta, sest tean, et varsti tuleb jälle -40% :D No vahel on üldse kõik tööstuskaubad -40%, aga see on üks päev korra kuu-paari tagant, ma tihti magan selle lihtsalt maha. Samas on kõik tootegrupid suht regulaarselt iga teatud aja tagant terve nädala soodukas – nädalas korra ikka poodi satun, saan nii kõik vajaliku kätte.

Ega need allahindlused jäävad minust enamasti kasutamata, tihti ma tööstuskaupu üldse ei vaatagi. Aga vahel lihtsalt juhtub nii, et kuidagi juhuslikult satun sinna ja on tuju ja on soodukad ja leian midagi rõõmustavat.

Sel nädalal sattusime Maximasse suht plaanimatult ühel õhtul koos Plikaga. Tavaliselt käin ma poes Kaaslasega või üksi, lastega harva. Riided olid -40%, ma möödaminnes pisut vaatasin neid… Ja leidsin ohtralt kassipiltidega tüdrukute riideid :D Ilma lapseta lihtsalt suuruse põhjal ostmine pole mulle kunagi meeldinud, nüüd oli hea Plika kohe proovima saata. Ja ostsimegi suuruseid 146, 152 ja 158 – kõik parajad, no viimasel veits kasvuruumi on. Kõige põnevam oli aga see, et kui mina olin arvestanud, et saan 40% alla hinnasildi hindadelt, siis hiljem tšekki uurides selgus, et neil toodetel olid täishinnad hinnasildist ca poole odavamad ja sealt läks VEEL 40% maha… Ehk et ma sain kaks dressikat, ühe pikkade käistega mõnusast pehmest riidest pluusi ja ühe t-särgi kokku 12.16€ eest. Ulme :D

Kasutan seal alati äppi, sisse skännides ma täpselt hindadest aru ei saanud, alles kodus tšekki vaadates tõdesin, et NII odav. Ja ei saagi aru, miks. Ainus seletus oleks see, et need riided olid juba kõik lõpumüügi hindadega, seda on varem juhtunud küll. Aga tavaliselt on siis hinnasildil punaselt need lõpumüügi hinnad peal. Ja ei ole kaugeltki nii head suuruste valikut. No igatahes, ei kurda, üldse mitte :D

Lisaks sellele sattusin mööduma tassidest. Ma alati vaatan, aga mul suht spetsiifiline maitse, nii et kuigi paljud võivad olla ilusad, pole soovi neid osta. Ja nüüd siis… KASSID. Täpselt mu lemmikkujuga tassid, täpselt õige suurus, kollakat tooni, seega sobivad mu ülejäänud nõudega. Täishind 2.40€, soodushind 0.99€ :D No ma ilmselgelt oleks ostnud need ka täishinnaga, aga tore ju ikka, kui veel soodsamalt saab :D

Mul olid ligi kümme aastat need kollased värviliste triipudega tassid, mida ma jumaldasin, viimased kaks kukkusid millalgi mõned kuud tagasi väikese vahega puruks. Pärast viimase tassi katki minemist ma konkreetselt nutsin :D Ja sellest ajast saadik ongi mul See Õige kohvitass puudu olnud.

Meil on üldse tassidel välja kujunenud väga konkreetsed rollid, mida naljalt ei riku. Ma usun, et enamikul inimestel on oma lemmik kohvi- või teetass, aga mitte päris nii, et igal tassil oma ülesanne ja teiste asjade jaoks ei kasutata? :D

Lapsed joovad meil 99% ajast vett, kann ja klaasid on kogu aeg laua peal. Nii et tasse kasutavad nad üliharva – tee, kakao või piima jaoks (viimast ma ise kunagi ei osta, Kaaslane vahel toob lastele, aga vabalt võib mööduda kuid ilma piimata :D). Vasakpoolne on kingitus Plikale ühelt tema parimalt sõbralt. Parempoolsed jäid mulle näppu Rimis ja ehkki eelistan “ümaramaid” tasse ning kõik me muud nõud on kollased, siis must-valge mulle iseenesest meeldib (ja sobib ju kõigega :D) – no  ja kassid! Ja rattad!

Igatahes, need on laste tassid, mida meie kunagi ei kasuta.

Nii ja siin pildil on siis “meie” tassid, millest jällegi lapsed praktiliselt kunagi ei joo. Lepatriinudega on suuremad, neid on mul neli, sain kunagi Mariselt kingiks – need on täiskasvanute teetassid. Kaaslasega jõime iga õhtu teed, nüüd pole viitsinud üldse teha… Ühesõnaga neist tassidest muud ei joo :D Parempoolset väiksemat on mul kolm tükki, tulid koduga kaasa – enamik siia jäetud nõusid andsin ära, aga tassid jäid, sest meeldis nii kuju kui kollased detailid. Nendest kujunesid välja kohvitassid, mida kasutame siis, kui meil on külalised – need on pisut väiksemad ja seega jagub kohvi rohkematele :D Nendest me viimased kuud hommikukohvi joonud olemegi, aga jah, polnud See Õige. Nüüd jälle on. Kiisud :)

Tegelikult mul on kindel plaan tellida endale siit saidilt üliäge kassidega tass (see flash sale on neil seal kogu aeg ja isegi postikuluga koos ei tule ulmesumma) – jäi kunagi reklaam ette ja mängisin seal pikalt kujundamisega, sain jumala ägeda tulemuse. Kaaslase moodi meest ma ei suutnud teha, aga enda moodi naise küll :D Takistuseks sai see, et neil ei olnud võimalik valida, kummale poole tuleb pilt ja kummale kiri. Minul on kohvitass alati paremas käes ja nii oleks minu poole kiri – aga ma tahan kasse. Nende klienditeenindusest öeldi, et tõenäoliselt võib see valik mingi hetk lisanduda – olla teisedki küsinud. Nt varem oli ainult kahe kassi variant, nüüd saab ka kolm. Viimati, kui vaatasin, siis veel ei saanud valida… Aga näete, umbes midagi sellist saan loodetavasti kunagi :)

Ei, mul ei olnud tegelikult plaanis nii pikka postitust tassidest kirjutada, I can’t help it :D See lihtsalt eskaleerub, nagu juhtus ka selle klaasipostitusega :D

Sep 162020
 

2020 pidi olema stressivaba lugemisaasta, mäletate? Koroonat selles kokkuleppes polnud ja viimase nädala sündmuseid ammugi mitte.

Eelmise nädala teisipäeva hommikul läks pisut väsinud ja näost ära, aga enda teada täiesti terve Kaaslane perearstile, et uurida, miks tal sinikad ära ei kao. Vereanalüüsi tulemus oli nii kehv, et ta saadeti sealt otseteed EMOsse, kust suunati edasi Tallinna haiglasse. Öeldi, et nemad saaks transportida kolmapäeval, aga parem oleks teha vereülekanne kohe samal päeval, nii et oleks hea, kui keegi saaks ära viia.

Niisiis sõidutasin ta Tallinna ja sõitsin üksi sama targalt Pärnusse tagasi. Kolmapäeval võeti luuüdi proov, tehti kompuutertomograafia, veel vereanalüüse.

Neljapäeva hommikul saime diagnoosi: aplaasia ehk aplastiline aneemia.

Kas teie teate, mis see on? Mina ka ei teadnud.

Luuüdi puudulikkus. Ehk et luuüdi ei tooda immuunsüsteemi jaoks vajalikke rakke.

Põhjus? Seda pole siiani leitud. “Noortel vahel lihtsalt juhtuvat”, midagi sellist ütles arst. Üheks trigerdajaks oli ilmselt stress. Kas mingi füüsiline põhjus üldse leitakse – pole kindel.

Ravi? Luuüdi siirdamine. Õigemini – kõigepealt proovitakse immunosuppressantidega immuunsus nulli tõmmata, sest on väike lootus, et luuüdi selle peale restardi teeb ja uuesti vajalikke rakke tootma hakkab. Aga see on ebatõenäoline. Nii et ilmselt siiski luuüdi siirdamine. Selleks on vaja sobivat doonorit. Pere on juba kahjuks välistatud. Seega otsitakse doonorit üle-Euroopalisest andmebaasist. See võib võtta kuid.

Kas varem siis tõesti mitte midagi viga polnud? Kaaslane on aastaid regulaarselt verd andmas käinud, mina viimased 1,5 aastat koos temaga. Viimati käisime mai alguses, siis oli tal hemoglobiin kõrge ja kõik korras. Ta ise oskab tagantjärele välja tuua vaid seda, et kuskil augusti alguses tekkis väsimus, mis tasapisi suurenes – aga nii aeglaselt, et ei tundunud kuidagi suure ohu märgina. Ainsaks füüsiliseks sümptomiks olid juba varem mainitud sinikad – esimest korda märkasime neid augusti keskel, kui terve Kaaslase keha pärast vihtlemist ulmeliselt jube välja nägi. Sealt edasi sinikaid muudkui tekkis. Aga me arvasime, et lihtsalt mingi aine puudus – seda Kaaslane perearsti juurde tuvastama läkski. Arsti sõnul – kui punaste vereliblede arv oleks korraga nii palju langenud, poleks ta suutnud voodistki tõusta, aga kuna see toimus pikkamisi, oli kehal võimalik olukorraga harjuda. Ja kohe alguses küsiti, kas tal pole hingamisraskusi, mis olevat sellises seisus tavalised… Neid ei olnud üldse.

Kuna kõik sümptomid vihjasid leukeemiale, siis see diagnoos on tegelikult juba isegi hea uudis. Ja pärast siirdamist saab päris suur osa täitsa terveks. Kaaslane on noor ja tugev, tervislike eluviisidega sportlane… Seega kõik räägib tema kasuks.

Lihtsalt. Tuleb oodata. Ja uskuda. Ja positiivselt mõelda.

Kuna laenukindlustust LHV tol hetkel ei pakkunud, oli meil plaanis kohe pärast laenu võtmist teha mõlemale korralik elukindlustus. Ja õnnetusjuhtumikindlustus. Võtsime kevadel pakkumised, aga ei jõudnud nende võrdlemiseni, sest tuli koroona ja eriolukord. Kodukontor ja distantsõpe võtsid nii läbi, et lükkasime seda muudkui edasi. Siis tuli suvi ja puhkused ja… Nii lükkus võrdlemine veel edasi. Ehk et… Jäi tegemata. Kaaslasel on küll rattavõistlustel osalemiseks kohustuslik õnnetusjuhtumikindlustus, aga sellest pole antud hetkel tolku.

Sõbrad, kindlustage ennast. Kunagi ei tea.

Meil on õnneks hästi. Oleks lihtsam ja muretum, kui oleks olnud kindlustus, aga saame hakkama ka ilma selleta. Esialgu on pool aastat töövõimetushüvitis, lisaks saab taotleda töövõime toetust. Selle ajaga on juba täitsa tõenäosus terveks saada :) Aga säästame nüüd igaks juhuks nii palju kui võimalik. Kui läheb kauem, siis on abiks.

Olen läbi mõelnud ka kõige kehvemad stsenaariumid ja vastus on õnneks sama: saame hakkama.

Nii et Kaaslane on PERHis, madala immuunsuse tõttu üksikpalatis. Nädalavahetusel sain teda veel vaatamas käia – lasti koguni palatisse ja puha. Küll maski, kitli ja kinnastega ning väga lähedale minna ei tohtinud. Sellest nädalast on koroona tõttu jälle külastuskeeld. Õnneks on tal suur telekas, saab vaadata nt Eurosporti, Tour de France just käib :) Läpakas, luger, raamatud, ajakirjad – kõik on olemas. Suhelda saab ka chatis ja telefonis.

Esialgu on vaja palavik alla saada, nii et raviks on hetkel antibiootikumid ja suht regulaarsed vereülekanded. Tundub, et mõjub – palaviku number on väiksem ja Kaaslase hääl reipam. Sealt edasi, täpselt ei teagi. Tartus on vaja mingeid uuringud teha, võib-olla proovitakse neid immunosuppressante… Kumb enne, ei tea. Elame üks päev korraga.

Arst on öelnud nii seda, et tuleb valmistuda väga pikaks haiglas olemiseks, kui ka seda, et tervise paranemisel on lootust saada koju ravimite peale. Tööle muidugi minna ei tohi, aga kui saaks haigla asemel kodus doonori leidmist oodata, oleks juba tohutult palju parem. Kuidas aga sobivad madala immuunsusega kokku tööl käiv naine, koolis käivad lapsed ja kolm kassi (arvestades, et Kaaslasel on kerge kassiallergia)? Mina võiks kodukontorisse ka jääda, aga lapsi ju koolist koju ei jäta ja kasse ka asumisele ei saada… Nii et jah. Selles suhtes ei julge hetkel midagi loota ega arvata.

Sellegipoolest andsin Kaaslasele korralduse, et kui ta Plika sünnipäevaks koju ei jõua, siis 23. november oleks hea (meil siis aastapäev). Ja et jõuludeks olgu kindlasti kodus :P

Ehkki diagnoos on olemas, on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Eks kõik selgub. Vaja on lihtsalt oodata. Ja positiivselt mõelda. Ja uskuda. Kõik saab korda.

Esimeste päevade teadmatus oli kahtlemata kõige raskem. Siis ei suutnud küll kogu aeg positiivne olla. Vahepeal käisid ikka väga mustad mõtted peast läbi.

Aga praeguseks on möödas nädal ja oleme saanud olukorraga pisut kohaneda.

Nüüd olen ma jälle positiivne. Ma päriselt SUUDAN olla positiivne! Ma päriselt USUN, et kõik saab korda.

Ja on NII PALJU asju, mille eest ma olen piiritult tänulik.

Ma olen tänulik selle eest, et Kaaslane läks perearsti juurde nüüd ja mitte hiljem, mil olukord oleks võinud olla juba palju hullem.

Ma olen tänulik selle eest, et meie ümber on nii palju toetavaid inimesi. Kaaslasel on toetav perekond, minul samamoodi. On töökaaslased, sõbrad… Toetust ja häid soove tuleb igalt poolt kuhjade kaupa.

Ma olen tänulik selle eest, et ma olen nii pikki aastaid positiivsust praktiseerinud, et ma suuda seda rakendada ka praegu.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on väga hea tööandja. Tervis on kõige olulisem. Ei pea muretsema, et haiguse ajal koondatakse.

Ma olen tänulik selle eest, et me saame rahaliselt hakkama. Pool aastat saame säästa. Minu sissetulek pole ka kõige väiksem. Ja ma olen vajadusel väga osav majandaja.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime osta mõnusa kodu, ennast seal sisse sättida ja kõik olulisemad asjad tehtud.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on olemas talvepuud.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime välja vahetada auto, nii et saan praegu muretult sõita ka pikki maid – ei pea kartma, et tee peale jään, kütust kulub samuti võrreldes varasemaga imeliselt vähe.

Ma olen tänulik selle eest, et tänu kõigele eelnevale saan ma suurepäraselt koduse majapidamisega üksinda hakkama.

Ma olen tänulik selle eest, et ma oskan üksindust nautida. Või noh, nautimine on siinkohal vist pisut liialdamine, igatahes suudan olla rahulik ja rõõmus.

Ma olen tänulik selle iseseisvuse crash course‘i eest, mis elu mu teele lükkas. On nii palju (pisi)asju, mida ma polnud meie uues kodus teinud, sest ülesanded olid nii jagunenud, et neid tegi kogu aeg Kaaslane.

Ma olen viimase nädala jooksul teinud väga palju uusi asju. St, ma olen muidugi neid kõiki ka varem teinud, lihtsalt mitte praeguses kodus.

Ma olen sõitnud paduvihmaga maanteel ja Tallinna tipptunni liikluses ning jäänud ellu :P

Ma olen saanud kõrvalistujaks olemise asemel nädal aega ise autot juhtida, nii et uus auto on nüüd mugav ja “oma”. Mul on olnud pidevalt ise sõites lõpuks võimalus mõelda välja enda jaoks kõige mugavamad teekonnad kõigist vajalikest kohtadest uude koju. Pärnu on väike ja siin pole ju midagi keerulist, asi pole kunagi olnud selles, et ma ei jõuaks punktist A punkti B. Aga just need kõige efektiivsemad marsruudid, võttes arvesse ühesuunalisi tänavaid, parkimise suunda, uusi ringteid :) Enne lihtsalt sõitsime enamiku ajast koos, Kaaslane eelistas juhtida ja ega ma ju ei keelanud, mul oli kõrval mugav :D Aga iseseisvus on hea.

Ma olen vaadanud kapoti alla ja lasknud endale õpetada, kuhu mida valada tuleb. Valas küll seekord veel Kaaslase vend. Aknapesuvedelikku :D Aga ma nüüd tean, kuhu see käib ja oskan seda järgmine kord ise teha :D

Ma ostsin autole uued kojamehed. See tähendab, ma parkisin Fixuse akna alla, läksin leti juurde, näitasin näpuga parkla poole ja ütlesin: palun mu Audi A4-le uued kojamehed, palun pange külge ka :P Kümme minutit ja tehtud. Vanad kojamehed olid õudus kuubis, tegid KOHUTAVAT häält.

Ma õppisin oma nutikellal ise äratust panema. Ja magamistoa fancyl päikesetõusu imiteerival linnulauluga ärataval kellal äratust sisse-välja lülitama.

Ma olen tutvunud meie magamistoa robottolmuimeja töö- ja tühjendamispõhimõtetega ning oskan seda nüüd kasutada.

Ma olen kütnud pliiti, tühjendanud postkasti, viinud välja bioprügi, lohistanud prügikasti pärast tühjendamist tänavalt hoovi tagasi.

Paljud neist on täiesti lihtsad ja tähtsusetud pisiasjad. Lihtsalt. Seda kõike tegi varem Kaaslane :)

Kuna poes käimine ei mahu hetkel mu huviorbiiti ja nagunii on eesmärk maksimaalselt säästa, on vahelduseks ääretult tore majandada ja kappe tühjemaks süüa. Imelikult vähe süüa kulub, kui Kaaslast pole :)

Ma olen alati eelistanud töötada kontoris – pärast koroonat, sunniviisilist kodukontorit ja distantsõpet tundus kontor suisa puhkus :D Üldises plaanis oli lihtsalt tore Kaaslasega koos tööl käia. Nüüd, kus Kaaslane ei tööta ja lapsed käivad koolis, olen aga avastanud, et mu praeguse olemisega sobib kodukontor paremini. Õnneks on meil koroona tõttu endiselt täiesti vaba valik, kas töötame kontoris või kodus. Olen küll positiivne, heatujuline ja rahulik, aga samas ka ääretult rahutu. Just selles mõttes, et ma ei kannata pikalt paigal istuda. Kui on parasjagu vaba hetk ning rahutus, saan vahepeal püsti karata ja kodus midagi kasulikku teha – mõned nõud pesta, pesu kokku lappida, mis iganes. Ühesõnaga, funktsioneerin nii efektiivsemalt. Vaatame, kaua läheb, enne kui ma hakkan töökaaslaste ja suhtlemise järele nii suurt puudust tundma, et jälle kontori ust kraabin :P Ega ma 100% ajast nagunii kodus ei ole ka, vahel tuleb ikka nägu näidata. Aga jällegi asi, mille eest olen väga tänulik – et mul on töö, mis võimaldab kodus töötamist, et mu tööandja võimaldab valimist.

Nii et – positiivselt edasi. Kõik saab korda.

Ja sõbrad, kes te olete mõelnud mulle Pärnusse külla tulla, aga pole veel tegudeni jõudnud – seltskond on oodatud :)

Sep 152020
 

Üritades taastada õhtuste lauamängude traditsiooni:

Tavapärasel kooli alguse eelselt talgupäeval sain tunda ennast eriliselt kasulikuna, sest ära tegemist vajavate tööde hulgas oli laudade lihvimine ja mul on ju see suurepärane praktiliselt mitte midagi maksnud taldlihvija, mis on ennast juba mitmekordselt ära tasunud… Alguses laud, siis kummut, siis poole klassi lauad :D

Ütleme nii, et olin PISUT tolmune :D:D:D

Pärast tuli õlitada kah. Või vahatada. Või lakkida. No igatahes, millegagi katta. Sai ära kasutada lapstööjõudu :D

Lapstööjõud vol 2 :P

Poolkogemata sattusin valgusparve matkale Rummu karjääris – Kaaslasel oli tööl tiimiüritus, üks inimene jättis tulemata ja mina sain olla +1 :D

Continue reading »

Aug 232020
 

Otsustasin spontaanselt võtta augustis veel nädala puhkust. Kaaslane oli juba varasemalt selleks ajaks võtnud, vaatasin, et mul ükski kolleeg ei puhka, töökoormus lubas – seega võtsin ka. Ma pole ammu suvel nii palju puhata saanud.

Või nojah, puhata… Mitte tööl käia oleks vist õigem väljend. Puhata ei saanud ka nüüd praktiliselt üldse. Jah, kauem magada ja vahepeal pisut leboda ning käia mitmel üritusel. Ülejäänud aja koristasin. Aktiivne puhkus ühesõnaga :D

Aga selle postituse pildid on tegelikult peamiselt puhkuse-eelsest ajast… Pole lihtsalt mõnda aega blogida jõudnud, katsun nüüd jälle järjele saada :D

Poisi 10. sünnipäevast on enamik pilte parooli all, mõned üksikud saan siia ka panna. Sünnipäeva hommkiusöögist ja magnetitest, mida Poisile mitu komplekti kinkisime. Sellised pisikesed, ca 2mm läbimõõduga magnetid.

Pidu pidasime Poisi nõudmisel taaskord Musoonikus ja praktiliselt ainus pilt, mis ma seal tegin, oli kingituste lauast. Seda eelmine kord polnud. Iseenesest mitte midagi erilist, eks, aga konkreetne koht, kuhu poetada kõik need ümbrikud ja lilled… Igati vajalik :D

Plika tahab endale arvutit osta ja otsustas, et võiks raha teenimiseks müüki panna oma legokomplektid, millega ta enam ei mängi. Need on aga ammu Poisi omadega läbisegi… Üks õhtu siis otsisime õpetuse järgi juppe kokku… Alustasime kõige suurema ja kallima komplektiga (mingi haldjate loss, mis maksis 80€) – ütleme nii, et me ei ole sellegagi veel lõpetanud, teisteni ammugi jõudnud :D Eks näis, mis sest projektist välja tuleb :D

Poisi sünnipäevaõhtul jõudsime käia veel Haapsalus autot ostmas. See juhtus suht spontaalselt – olime otsustanud auto enne talve välja vahetada, tuttavate kaudu saime usaldusväärse pakkumise ja nii see läks. Nüüd on meil 1999. aasta VW Bora asemel asemel viis aastat noorem Audi A4, mis tahab pisut remonti (oli enne ostu teada), aga on muidu igati kobe ja tunduvalt väiksema kütusekuluga. Bora müüsime taas tänu tuttava abile üsna kiirelt üsna odava raha eest maha, sest seda oli aastate jooksul üksjagu retsitud :D Selle raha eest saab siis nüüd uut autot remontida.

Bora maksis 1600€, 3,5 aasta jooksul kulus remondile ligi 2200€, edasi müüsin 350€. See teeb kuu keskmiseks kuluks 81€ – sinna lisaks kütus ja autokindlustus. Ütleks, et esimese auto kohta üsna hea :P Ja mõnevõrra soodsam, kui uut autot liisida.

Tegin mälestuseks ka paar pilti kõige hullematest kohtadest :D Ei olnud kahju autot välja vahetada. Tänuga lasin tal minna.

Seda roostetanud kohta juba enne eelmist ülevaatust putitasime, aga noh, jah… :P Teada oli, et läheb edasi. Ilukilp lihtsalt millalgi kadus ära :D

Stangega sõitsin üsna alguses kuskile äärekivi otsa – seda on ka nende aastate jooksul x korda remonditud. Alguses sai niisama paika, aga pikemaks pidama ei jäänud, hiljem läksid juba kruvid käiku, neist ka suurt tolku polnud :D Punane värv on mu eelmise (õigemini jah, rangelt võttes üle-eelmise) kodu väravapostist… :D Pisiasi, millest ma ei lasknud ennast suurt häirida :D

Uut autot katsume paremini hoida. Ma muidugi noil päevil pea üldse ise ei sõida, sest Kaaslane ütleb, et tal on kõrvalistmel närviline olla. Nojah, ma pole just maailma parim juht ja pisut järskude manöövritega, aga siiski üsna adekvaatne, ütlen ma ise :P Uus on ikka automaat, et ma ka sõita saaks, aga seekord läks auto kaaslase nimele ja mina olen lihtsalt kasutaja. Ongi parem, mul vähem vastutust – ei pea remondi ega kindlustusega jantima :P Autoasjad jätan ma kohe suurima heameelega meespoole hooleks :)

Plika tekitas endale ventilaatorist ja tekikotist külmakambri. Mahtusid sinna Poisiga kahekesi kenasti sisse :D

Õhku ja lapsi täis tekikott, mis näeb põhimõtteliselt välja nagu üks hiiglaslik padi :D

Augusti lõpp kujunes üritusterohkeks – eelmisel nädalavahetusel Tiigifestival, sel laupäeval täpselt ühel ajal Sütevaka 30. sünnipäev ja vilistlaste kokkutulek ning Kaaslase venna 30. juubel. Kuna vilistlaste kokkutuleku pilet oli mul juba juunist saadik olemas ja õigel päeval käisin venda õnnitlemas ka, siis sain suht puhta südamega peole alles hilisõhtul ilmuda… Seltskond oli suur ja keegi must seal puudust ei tundnud :D

Sütevaka kokkutulek oli vägev nagu alati. Nii tore oli klassikaaslasi näha, isegi klassijuhataja tuli ja saime temaga pilti teha… Endlas oli ka vägev programm ja üldse… Tore oli. Pidu kestis üheni, aga üheteistkümneks olid õnneks olulisemad asjad nähtud ja jutud aetud – nii et jalutasin läbi öise linna järgmisele peole. Magama sain öösel kell kaks… Ütleme nii, et mul oli plaanis täna asjalik olla, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja :D

Mis seal ikka… Jõuab ka homme asjalik olla :P Loodetavasti ei saa järgmine töönädal olema sama kurnav kui augusti esimene – pärast kahenädalast puhkust oli küll täitsa väsitav jälle nii vara tõusta. Ehk üks nädal ei olnud nii hävitava mõjuga :D

Aug 092020
 

Pärast toimekat puhkust ja väsitavat esimest töönädalat (mitte et töökoormus oleks suur olnud, lihtsalt üle pika aja nii vara ärgata… :D) möödus nädalavahetus täielikul lebolainel.

Reede õhtul tegime tiiru Gildi päevadel, kust skoorisime lisaks eelmise postituse kõrvarõngastele veel käsitöökommi, ühe puidust pannilabida ja mõned kingitused.

Laupäeva hommik möödus laiseldes:

Lõuna paiku tuli külla Kessu koos oma noorima pojaga, keda ma järjekindlalt vale nimega kutsusin :D Õhtupoole tegime tiiru Supeluse aastalaadal, sõime Kahes pulgas sushit ja Kessuga uuesti kokku saada ei jõudnudki, sest väsimus tuli peale ja läksime koju tagasi.

Kaaslane pani lõpuks ometi üles rippkiiged. Selle käigus pillas ta terrassilaudade vahele ühe kinnituse, mida sai kollektiivselt magneti abiga taga aetud… Ja edukalt kätte saadud :D

Ütleme nii, et selle kollase köie ma kavatsen välja vahetada millegi neutraalse vastu (oli lihtsalt varasemast kodus olemas) ja ripptoolidest ei sobi kumbki eriti majaga ning mind piinab, et need pole ühes stiilis. Parempoolne on läinud aasta septembris spontaanselt eelmise maja aeda ostetud Home4You soodushinnaga saalinäidis (54.95€, täishind 100+€), vasakpoolse ostsin paar päeva tagasi K-Rautast 12.99€ eest, sest mul oli vaja teist ja see tundus kõige normaalsem. Algne plaan oli osta teine samasugune ja panna Home4You oma üldse kuskile tuppa – proovides aga selgus, et viimane on siiski tunduvalt mugavam, nii et nüüd ma tahaks saada teist samas stiilis… See sari läheb neil valikust üldse välja, Pärnu poes enam pole, viimased eksemplarid on muude linnade poodides. Peab saatma kellegi vaatama, enne kui needki ära müüakse – ja lootma, et on sama hea hinnaga saalinäidis :P

…kõige olulisem on siiski see, et lõpuks ometi, augusti alguses, pärast mitut kuud piinlemist, on mul võimalik värskes õhus mugavalt kiikuda ja raamatut lugeda :) Loodan, et saame lähinädala jooksul võrkkiige ka üles – siis on terrassil kiikumise kohti neljale. Võrkkiik kannataks muidugi kõik neli välja, aga mugavuse mõttes üle kahe pigem mitte :P

Tänane päev möödus ka laiseldes. Mina pole peale pesu pesemise mitte midagi asjalikku teinud, Kaaslane pärast päevitamist käis ikka tiiru vanas kodus, et siia vajalikke asju tuua ja nüüd grillib õhtusööki…

Ja lõpetuseks üks vahva leid, soenguinspiratsioon pensionipõlveks :D

Aug 022020
 

Kaks nädalat möödus lennates ja tulemus oli ülimalt viljakas, nii et lõppkokkuvõttes jäin puhkusega väga rahule. Sai reisida, sai kodus kõik plaanitu ära teha (ehkki oleks muidugi tahtnud veel rohkem jõuda).

Reisimise pool jäi napiks – lootsin jõuda sel nädalal veel ka ühele Eesti-tripile. Aga esiteks polnud aega, teiseks raha :D KÕIK mu selle aasta säästud said juulis edukalt nullitud, lisaks on krediitkaart 150€ miinuses. Samas mööblit ja väiksemat sisustuskraami sai soetatud peaaegu 1000€ eest. Reisimisele kulus ca 270€ (sellest ca 70€ väljas söömisele), lisaks on juba ostetud Poisi sünnipäevakink (nutitelefon) ja ühe augustikuise ürituse piletid. Ja kuna üks säästmise peapõhjuseid ongi suuremad kulutused kodule ja reisimine, siis ma ütleks, et igati hästi. Nüüd hakkan uuesti säästma ja loodetavasti need säästud püsivad pisut pikemalt. Tahaks ikka sinna jõuda, kus säästud on nii suured, et osa ei pea üldse puutuma. Ootamatusteks ja mustadeks päevadeks – see kõige olulisem põhjus üldse.

Kuigi loomaaias oli piinavalt palav, hotelliga läksime alt ja Poiss polnud Ikeas kõige rõõmsam, jäin lõppkokkuvõttes meie reisiga ikkagi väga rahule. On tunne, et sai käidud, sai tehtud – peamine põhjus oli ikkagi Ikea, et kodu jaoks vajalikku kraami soetada, see sai ka tehtud.

Kodus jõudsin ära vahetada magamistoad ning teha suurema koristusringi alumisel korrusel. Coronast saadik võitlen segadusega, nüüd sain lõpuks ometi peaaegu kõik rahuldavasse korda. Pesin põrandaid, eemaldasin aurutajaga mööblilt ja vaibalt plekke, pesin puhtaks kogu elamise aknad. Esimest korda üle kuude on mu elamine sellises seisus, et pole häbi külalisi kutsuda. Tahaks kohe palju külalisi kutsuda, et neile kõigile kodu näidata :D No ikka suur töö sai nende magamistubadega tehtud, ise nii rahul ja tahaks uhkeldada :D Nii et kõik sõbrad-sulelised – terve august on veel ees, kui soovite väikse Pärnu-puhkuse teha, siis mu kodu uksed on avatud. Ehkki jah, päeval olen ma tööl. Aga on ju kõik õhtud ja nädalavahetused :D

Ühesõnaga – puhkuse alguses jõudsin käia Haapsalus ja Riias, sealt edasi sai kogu aeg veedetud väga töiselt ja koduselt. Aga olen ülirahul. Toimekas olemise kõrvale sai siiski pikalt magada, mitu korda teise ringi poodides käia ja nii mõnedki riided soetatud… Mõnus.

Oo, ja siiski, vähemalt ÜKS külaline käis ka – Mallu oli Pärnus ja tuli ühel õhtul veini jooma. Võinoh, alustuseks topelt gintonicud ja siis kahe peale kaks pudelit veini – imestan, et järgmine päev elus olin, aga isegi suuremat pohmakat polnud. Ülilõbus õhtu oli, ma ikka väga hindan neid inimesi, kellega saab kõigest rääkida, ka kõige jaburamatel teemadel. Lastel oli ka lõbu laialt, Mallu ju on Tiktoki kasutaja, nii et neil oli ühine jututeema – minu jaoks on see täitsa võõras maailm.

Ülemise korruse toad said eraldi postitused – allkorrusel pole suurt miskit muutunud. Üks muudatus maikuust on jäänud blogis kajastamata – kuna meil oli vaja rohkem kapiruumi, siis ostsime 125€ eest suurema kapi, mille panime söögituppa ning sealne puhvetkapp liikus ajutiselt elutuppa. Ei ole veel otsustanud, kas see sinna ka jääb – enam-vähem nagu sobib, samas tahaks midagi sobivamat… Sinna klaasi taha pole miskit panna mul, kõik nõud on söögitoa klaasuksega kapis. Eks elu näitab.

Ostsime paar päeva tagasi uuskasutuskeskusest kaks neljast lae/seinalampi – kogu tehnika oli poole hinnaga, maksime kahe lambi eest kokku 7.50€. Üks lamp on siin kapi peal paremini näha, teine üleval peidus. Mõlemad kollakates toonides. Plaanime köögis lambi välja vahetada, et sinna pisut rohkem valgust saada. Elutuppa oleks mul puslelaua kohale valgustust vaja – nii et teine läheb võib-olla sinna. Peab ainult teostuse korralikult läbi mõtlema. Köögis on lihtsam, vahetame ühe lambi teise vastu – elutoas paneme lisaks, seega on vaja kaabel vedada, lüliti panna jne.

No ja kööki suutsin lõpuks soetada enam-vähem sobivas toonis rätikud – väga oluline, eks :D

Nii… Aga räägime sellest ka, mis tegemata jäi :D Käisin mööda maja ringi ja pildistasin üles kõik tegelemist vajavad kohad :P

Tagumises esikus on hunnik ära andmist vajavaid asju ja aurutaja ka põrandapesust välja jäänud, peaks kappi tagasi toppima.

Asju tuleb muudkui juurde, sest Kaaslane tühjendab vennaga maja, et see müüki panna. Lootsin, et jõuan elutoast asjad ära panna, aga ei… Enne puslet kokku panna ei saa, kui olen laua ära klaarinud :D Laua all ka veel paar kasti…

Raamatuhunnikud ja kast jõuluehetega ootavad, et keegi neile koha otsiks…

Ja ma isegi ei tea, mis neis kastides on… Ma ütlen, Kaaslane muudkui toob juurde :D

Ülemise koridori segadus. Osa asju ootab ära panemist, osa ära andmist.

Ja õues ootavad purgid ära andmist. Pakkusin neid küll grupis ja huvilisi oli mitmeid, aga kohale keegi ei jõudnud ja ma pole uuesti viitsinud tegeleda. Mõtlesin, et tõstan kuuri alla ära ja pakun augustis uuesti – kui kõige kibedam sisse tegemise hooaeg algab, siis vast keegi ikka ära viib :D Ja sinna peaks kaks ripptooli tulema… Üks on meil olemas, teine samasugune oli viimane müügis Home4You outletis Lasnamäel, aga kuna me unustasime kellegi ostma saata, siis see vist on nüüd sealt ka ära ostetud. Ehk siis ma pean veel leidma kuskilt kaubandusest olemasolevaga kokkusobiva ripptooli. Oeh. No saaks selle ühegi üles :P Ja võrkkiik ootab ka endiselt üles panemist. teise terrassi äärde… Selleks on vaja auk kaevata ja betoon valada toru jaoks ja… Ühesõnaga on olnud olulisemaid tegemisi, aga samas ma ikka naiivselt loodan, et EHK jõuame veel, august on ju täielik väljas olemise kuu ja kui hästi läheb, siis osa septembrit ka…

Lõpetuseks paar kassipilti kah :D

Ja kõige lõppu kõige olulisem – tööl antud puhkuseülesanne ehk foto “Mina hipilaagris”. Kuna sobiv üritus toimub mäletatavasti alles augusti keskel, siis hetkel lähenesime asjale loominguliselt ja olemasolevate vahenditega :D

Kui eile veel koristasin ma terve päeva palehigis, siis õhtul tõmbasin rahmeldamisele joone alla – käisin duši all, lakkisin uuesti varbaküüned punaseks ja hakkasin puhkama :D Kaaslase pere käis külas – jõime veini ja jutustasime. Tänane päev oligi mul planeeritud väga laisana – pesin küll kaks masinatäit pesu, aga muidu istusin põhimõtteliselt terve päeva arvuti taga – panin juuli lõpu ostud kirja ja võtsin kuu kokku ning muidugi blogisin. Näe, läkski terve päev ära, aga sain kõik kirja. Nüüd võib rahulikult tagasi tööle minna – kodu enam-vähem korras ja blogiga ka järjel :D