Jun 032018
 

Äärmiselt kiired kaks nädalat on lõpuks ometi möödas. Asendasin puhkusel olevat kolleegi ja sõna otseses mõttes uppusin töösse. Enda koormus oli õnneks väike, aga tema oma selle eest… Nojah, ütleme, et mul on nüüd posu ületunde. Aga kogemus oli muidugi super, hakkama sain üsna adekvaatselt ja nüüd saab jälle hinge tõmmata, loodetavasti :P

Ligi neli kuud hiljem olen hakanud hommikul kaheksaks tööle minemisega lõpuks harjuma. Eks suurt rolli mängib ka see, et ilmad on soojad, nii et kütta pole vaja, seega hommikuti on kodus vähem teha – samuti see, et nii vara läheb valgeks ja on lihtsam ärgata. Aga siiski on oluline osa ka selles, et ilmselt on mu organism lõpuks ometi varajasema elukorraldusega harjunud. Olen suutnud ennast võõrutada pool tundi äratuse edasi lükkamisest ja voodis unelemisest – 6.50 on äratus, ÜHE korra luban endale selle edasi lükkamist, aga kell seitse tõusen kindlalt üles.

Varem oli mu äratus täpselt kell seitse. Lükkasin seda tavaliselt edasi kuni poole kaheksani, siis äratasin lapsed, saatsin nad kooli, kella kaheksast alates nautisin pikki mõnusaid koduseid hommikuid ja üksindust. Sain koristada, duši all käia, rahulikult hommikust süüa ja selle kõrvale blogisid lugeda, et siis kümneks tööle minna. Nüüd on kõigeks vähem kui tund, mis tähendab, et ma katsun õhtul kõik korda teha, hommikul toimetan minimaalselt, söömiseks ei jää kunagi üle 5-10 minuti ja tööle jään ikka iga päev viis minutit hiljaks. Õnneks meil ei aeta juuksekarva pooleks, nii et see väike hilinemine on ok.

Tööpäeva lõpetan kuue asemel poole viiest, nii et õhtuti on sellevõrra rohkem aega… Ja uni tuleb varem, sageli juba üheteistkümnest – keskööni võin veel vahel üleval olla, ilma et sellest suuremat jama tuleks, aga üheni üleval olemine annab juba järgmisel hommikul ärkamisel valusalt tunda. Ühesõnaga mul on nüüd kindlasti tervislikum graafik – puhkavat keha ju kõige paremini alates õhtul kella kümnest, nii et varasem tihe ühe-kaheni üleval olemine ei olnud kindlasti mitte kasulik. Nii ma ennast lohutan, kui igatsen varasemaid pikki öösse venivaid õhtuid, mil laste uneajal sai rahulikult oma asjadega tegeletud :D Hommikuti tahaks ikka rohkem aega enda jaoks, aga tundub, et isegi kui varem ärkan, siis kaob see “enda aeg” ikka pigem koristamisele (hommikul ma lihtsalt näen tegemist vajavaid asju igal pool) kui rahuliku hommikusöögi nautimisele… Eks ma katsun tasapisi rutiini endale sobivamaks kujundada. Igatahes on juba tunduvalt parem kui enne.

Esimene nädal asendamist väsitas mind meeletult ära. Tegin kõvasti ületunde, õhtul kodus suurt miskit teha ei jaksanud, pusle paneminegi jäi soiku. Esimese asendusnädala lõppedes jaksasin lõpuks jälle natuke sellega tegeleda:

Laupäeva õhtul oli seis selline:

Pühapäevased arengud:

Säde aitas ka :P

Ja esmaspäeva õhtul sain lõpuks kogu selle tüütu taeva valmis :P See oli kohe ERITI tüütu, sest tegu on vana puslega, kus ei ole “erilisi” tükke, nii et kõik on ühesugused ja kui tegu on suure ühevärvilise kohaga, siis lihtsalt peabki tuimalt hunnikute viisi tükke järjest ära proovima.

Säde on endale uue meeliskoha leidnud – nüüd, kus on suvi ja elutoas on sisemine aken ära võetud, saab ta kahe klaasi vahele pugeda. Vaatan seda vorsti ja irvitan :P

Kui eelmine pusle oli pärit mu lapsepõlvest, siis järgmise, mille ette võtsin, oli just Kaidilt laenuks saadud, seega minu jaoks täiesti uus. Ühtlasi on see vist parim pusle, mida ma olen üldse kunagi kokku pannud. Minu arusaam ideaalsest puslest :) Esiteks muidugi Ravensburgeri kvaliteet – mõnusad toekad tükid, kirkad värvid… Aga ka pilt ise – ühtlasi nii kena kui ka värviline. Ja erinevad osad lihtsasti eristatavad, nii et suisa lust ja rõõm oli kokku panna. Tekitas sõltuvust, nii et näiteks ühel õhtul sain alles kell üks magama ja järgmine hommik kahetsesin muidugi sügavalt… Aga kolmapäeva õhtul alustasin ja reede õhtul lõpetasin – nii mõnus oli :)

Eilne päev möödus laulupeo tähe all, aga see väärib eraldi postitust. Ja viimane pildike tänasest hommikust. Imeline inglise hommikusöök :)

May 212018
 

Alustuseks üks pilt kassist. Sahtlis. Sest üks hea postitus algab ju ikka kassipildiga :D

Seejärel pisut söögijuttu. Ma ei ole kunagi olnud suur kikerherneste fänn – võin neid küll süüa, aga minu jaoks on need alati olnud võrdlemisi maitsetud ja mittemidagiütlevad. Nüüd keetsin esimest korda elus ise kuivatatud kikerherneid. Lasin üleöö liguneda, surasin soola juurde ja keetsin mingi tunnikese. Maitsesid imehästi! Ma olin nii üllatunud! Kas asi oli tõesti soolas? Ma ei tea, need konservherned on alati kuidagi tuimad olnud, aga ise keedetud olid väga mõnusad. Sõin neid peotäite kaupa paljalt, ehkki mõeldud olid ühe teise roa sisse.

Teine roog sai lõpuks ka valmis. Küsisin Liisilt õhtusöögiks inspiratsiooni ja tegin tema juhendusel sihukese pajaroa laadse toote. Sibul, küüslauk, suvikõrvits, tomatipasta ja kikerherned. Nom. Teen kindlasti millalgi veel.

Aga et siis nädalavahetusest, jah.

Teate, KUI MÕNUS oli! Mul polnud mitte ühtki kohustust, mitte ühtki plaani. Energiat ja pealehakkamist seevastu küllaga.

Laupäev algas väga laisalt. Googeldasin Harryt ja Meghanit, vaatasin kuningliku laulatuse otseülekannet, pool päeva ei teinud põhimõtteliselt mitte kui midagi asjalikku. Aga siis läks kõik järsku hirmasjalikuks, sest veensin Soomlase endale appi tube ümber tõstma.

Me ju vahetasime veebruaris elutoa ja magamistoa ära, sest tundus, et äkki on nii parem. Avastasin aga, et vanamoodi meeldis siiski rohkem. Hommikupäike magamistoas, õhtupäike elutoas. Samuti diivan, mis poleks mahtunud ei uksest välja ega väiksemasse ruumi. Külalisi magatada on nii päris keeruline, eriti arvestades, et võtsime ka ukse elutoa ja köögi vahelt ära. Näiteks Plika on tahtnud vahepeal mõnd sõbrannat ööseks kutsuda – varem magasid nad siis kahekesi elutoas, aga nüüd oleks see tähendanud seda, et köögis poleks saanud ka õieti midagi teha… Ühesõnaga jah. Vanaviisi oli parem. Kogemus missugune :)

Soomlane ei olnud just erilises vaimustuses kogu sellest ettevõtmisest, võttes arvesse fakti, et ta on lähipäevil välja kolimas ja kaks toatäit mööblit ümber paigutada ei ole just väga lihtne… Aga ta ikkagi oli nõus mind aitama ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik.

Ma vist ei teinudki pilti sellest, kuidas vahepeal oli. Ma ei tea, kas ma sellestki pildi blogisse panin, kui me detsembris elutoas mööbli ümber tõstsime, et mugav teleka vaatamise nurk ja pusle panemise koht tekitada. No igatahes, nüüd paar pildikest klõpsisin.

Puslelaua peal ootavad veel asjad sorteerimist, oleks võinud need ikka enne pildi tegemist ära panna, aga olgu peale, ei pea kõik ideaalne olema :P

Sain just hiljuti, eelmisel nädalal, suure üllatusena Kessult hilise sünnipäevakaardi. No ja emadepäeva kaardid muidugi! Kaardid peavad riiulil olema, muidu oleks imelik. Ja pusled. Kõik 1000+ tk pusled, mida ma pole viimasel ajal kokku pannud, tõstsin kapi otsa, et oleks hea võtta :D

(Hah, muideks, mind tabas äratundmine, et minu puslesõltuvust arvestades peaks neil blogis omaette kategooria olema. Nii sai :P)

Magamistuba on sama nagu vanasti. Ainult riiuli, kus kass armastas magada, ja kuhu ümber pidevalt kaos tekkis, panime vahepeal köögiseinale. Hea ongi :P Nüüd on kummuti peal vajalikud asjad ja kaos ei saa tekkida. Vähemalt mitte sinna. Nüüd on mul selleks suur roheline kast elutoas, mida ülalolevalt pildilt näha võisite :P

Mööbli ümber paigutamise käigus said ka nende kahe toa põrandad pühitud-pestud ning kõik tolmud võetud. Asjad jõudsin isegi kõik eile õhtul tagasi panna.

Täna hommikul olin ka Eriti Asjalik. Tõusin üheksa paiku, alustasin vannitoa küürimisega. Kohe väga põhjalikult, tavapärasest vannist-kraanikausist-potist kuni kassi liivakasti, WC harja ja pumba küürimiseni. Kaks masinatäit pesu pesin, ülejäänud põrandad pesin… Kella üheks oli kõik korras. Selleks ajaks oli hirmus nälg ja ootas imeline inglise hommikusöök. Mmmm.

Siis läksid lapsed ema juurde ja ülejäänud päev möödus laiseldes. Alustuseks vedelesime Soomlasega tükk aega võrkkiiges päikese käes. Siis käisin pikalt ja põhjalikult duši all. Seejärel istusin hommikumantlis arvuti taga ja nautisin teist hommikusööki :D

Siis tõstsin kaosekasti laua pealt eest ära riiulisse ja hakkasin puslet kokku panema:

Väga kaugele ma sellega ei jõudnud, sest õhtu oli käes ja lapsed tuli vanni saata. Soomlane kokkas õhtusöögiks pitsat, lugesin lastele Burnetti “Kadunud printsi” ja nii see päev õhtusse saigi.

Ma ei mäleta, millal mu kodu viimati nii korras oli! Nüüd võivad ootamatud külalised ka tulla :D

Küll on hea, kui on suvi ja palju energiat!

May 152018
 

Kaks nädalat tagasi oli üks väga aktiivne pusletamise nädalavahetus. Kõik need pusled said kokku pandud kolme päevaga. Oli mõnusalt pikendatud nädalavahetus – 30. aprillil käisin küll tööl, aga olin vaid pool päeva, nii et põhimõtteliselt sai neli päeva järjest puhata.

See oli toosama esmaspäev. Kass ronis mulle sülle, nii et ma ei saanud ise endale kohvi teha :P Juhendasin siis Plikat, kes sai edukalt hakkama. Tõi mulle kohvi ja midagi ma sõin ka… Ja vaatasime koos Kodutunnet. Kass hängis kogu selle aja mõnusalt süles.

Selle dalmaatslaste pusle lõpetasin eelmisel nädalal ise ära, sest Plika ei olnud enam huvitatud ja tahtsin laua tühjaks saada. Olin täiesti kindel, et tegin valmis puslest ka pilti, aga mida pole, seda pole. No ega vahet pole ka.

Kass on meil Soomlase allergia tõttu magamistoast teatavasti pagenduses, aga ükskord oli uks lahti ja ta tuli mu peale ja oli nii nunnu, et sai erandkorras voodiloa :P

Ja täna õhtul, selle blogipostituse kirjutamise ajal :)

Apr 282018
 

…ehk kuidas ma noil päevil oma vaba aega veedan :P

Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et võiks jälle Minu-sarjaga järjele saada. Vahe oli jäänud nii pikk, et lugemata raamatute arv oli tugevasti üle kümne. Selle pildi klõpsisin kaks nädalat tagasi – need raamatud olid selleks ajaks läbi ja viisin raamatukokku tagasi.

Teist sama palju ootab veel lugemist, aga raamatud on viimasel ajal tagaplaanile jäänud – praegu olen peamiselt puslede ja Kodutunde lainel.

Üks nunnu kass siia vahepeale, kes mulle sülle magama ronis ja oma lõua nii armsasti lauale toetas. Ei ole võimalik olla pahas tujus, kui su süles on nunnu kass!

Kui kuu esimene pool möödus, nagu mainitud, peaasjalikult raamatute seltsis, siis eelmisel nädalavahetusel tabas mind pusletamise kihk. Kraamisin välja viimased teise ringi leiud ja asusin asja kallale.

Indiaanlase pusle oli mõnusalt kirev, seda oli üsna lihtne kokku panna. Alustasin pühapäeva õhtul, jätkasin esmaspäeva õhtul ja mõned üksikud tükid jäid veel teisipäevaks.

Paar järgmist õhtut veetsin ainult Kodutunde seltsis, kuni neljapäeval uue puslega alustasin. See oli palju keerulisem – värvid tuhmunud, tükid mitte just parima kvaliteediga, seega ei saanud tihti aru, kas sai nüüd õigesti või mitte. Läks rohkem aega, aga tehtud sai. Kaks õhtut ja täna kella üheksast poole neljani peaaegu katkematult. No hea küll, kella kaheteist paiku tegin väikese pausi, et hunnik nõusid ära pesta ja hommikust süüa :P

Arvutilaud ja puslelaud on lähestikku, nii et ma saan istuda ühe tooli peal, mida vastavalt vajadusele keeran. Terve eilse õhtu vaheldumisi vaatasin Kodutunnet, panin puslet kokku ja imetlesin nunnut kassi, kes laual karbi sees magas :P Tänane päev möödus üsna samas vaimus, ainult kass oli asukohta vahetanud. Karbis ta päeval eriti aega ei veeda :D

Mingil hetkel otsustas Plika, et tema hakkab ka puslet kokku panema. Vaatame, kas seekord jõuab lõpuni :P Tal on erinevaid 100tk ja 200tk puslesid, mida ta on korduvalt kokku pannud, nii et 260tk on nüüd järgmine aste. See pusle on pärit minu lapsepõlvest, ma olin meeletult suur dalmaatslaste fänn. See Disney film jätab mind üsna külmaks, aga originaalis on raamat lihtsalt imenunnu, olete lugenud?

Säde, nagu näete, on puslede kokku panemisel suureks abiks. Karva ajab ka nii, nagu oleks viimnepäev lähedal. Või siis, noh, kevad :P

Aga seda ma küll ei tea, mis tingimused peaks olema täidetud, et puslet oleks mõnus kokku panna nii, et selg ega kael pärast kanged ja valusad poleks. Kas on laud liiga kõrge või tool liiga madal või ma ei tea, mis… Aga ei ole mugav. Mis mind muidugi ei takista, sest pusleisu on suurem :D

Kui ma ükskord remonti teen, siis uues elutoas peab olema pusletamiseks perfektne koht. Ainult et mul pole aimu ka, mis selle perfektseks teeks. Valgus peab olema hea, aga mitte peegelduv, see on ainus kindel punkt senini. Milline laud ja tool aga… Kuidas teil?

Mul on tunne, et 1000+tk puslede puhul mingit väga head varianti polegi, sest kui alumist äärt saab mugavalt laua taga istudes kokku panna, siis ülemise osa puhul seisan ikka kas püsti ja kummardun või siis ronin kõige ülemise ääre tegemiseks lõpuks kõige täiega laua peale :D Siis on pärast jalad surnud ja kanged… Ja ega vist väga normaalne pole jalgupidi pusle otsas istuda :P Kas madalal diivanilaual oleks äkki mugavam? Selle kohale peaks veel rohkem kummarduma, ei tundu väga palju parem variant olevat.

Milline on siis ergonoomiline puslepanemine varustus? :D

Kiire googeldamine andis näiteks sellise tulemuse. Mul on ka vaja!!! Aga see hind on ainult laua oma ja too puslealus laua peal (mis on äärmiselt vajalik, et tükid ei libiseks) tuleks veel lisaks osta… Ei ole väga odav lõbu. Samas ma olen nii suur puslefänn küll, et kunagi, kui rohkem raha on… Praegu jääb unistuste nimekirja.

Apr 202018
 

Et sundida mõtted kurbuselt eemale, katsun valmis kirjutada postituse, mida enne alustasin.

Klari kirjutas oma kohvisõltuvusest ja mu kommentaar läks nii pikale, et tundus targem see omaette postituseks vormida (mis tuli muidugi sellest esialgsest kommentaarist veel mitu-mitu korda pikem nagu mulle omane). Kahtlustan, et olen paljut sellest, millest allpool kirjutan, juba mingil varasemal puhul blogis maininud – aga noh, küll küllale liiga tee :P

Helistasin emale, et uurida, millal ma kohvi jooma hakkasin. Ta ei mäletanud. Ütles, et põhikoolis vaevalt, äkki keskkoolis.

Minu enda esimesed reaalsed mälestused regulaarsest kohvijoomisest pärinevad Mustamäel elamise ajast – sinna kolisin pool aastat pärast ülikooli lõppu, 2006. aasta alguses. On enam kui tõenäoline, et jõin kohvi juba siiski ka ülikoolis. Olin oma toonase armastatuga kaks viimast ülikooliaastat kaugsuhtes, pea poole ajast elasime koos ning mul on mälestus talle kingitud ägedast tassist, mis käis paaris minu tassiga… Küllap me nendest kohvi jõime. Küll aga ei suuda ma meenutada ühtegi hetke kohvi valmistamisest tema juures Lasnamäel või Tartus Turu tänava korteris või viimasel ülikooliaastal ühikas. Pätikat pole ma kunagi joonud, presskannu hakkasin minu mäletamist mööda regulaarselt kasutama alles Londonis, aga üldse ei mäleta, et mul oleks Tartus või Tallinnas näiteks kohvimasin olnud. Aga kuidagi ma seda kohvi ju tegema pidin?!?

Ei ole tegelikult üldse oluline, millal ma kohvi jooma hakkasin või kuidas seda tegin :D Aga mul miskipärast kripeldab. Tahaks täpsemalt mäletada.

Ma ei ole kunagi olnud kohvist sõltuvuses. Midagi ei juhtu, kui see mul hommikul joomata jääb. Ma ei tunne selle ergutavat mõju. Minu jaoks on see lihtsalt maitsev ja mõnus emotsioon.

Olen lugematu arv kordi mõelnud maha jätmisele, aga emotsioon on nii mõnus, et ei näe sel mõtet. Oleks ma sõltuvuses ja liialdaks, aga see tassike päevas… Mõni päev kaks, mõni päev mitte ühtki. Usun, et positiivne emotsioon on kordades kasulikum maha jätmisega kaasnevatest positiivsetest mõjust tervisele – neid oleks ka kindlasti mitmeid. Ilusam näonahk ja mis nad kõik räägivad.

Vanasti jõin ma tavalist masinakohvi. See vanamoodne tilkuv masin, filtriga. Vahel väljas käies ilmselt jõin ka mõne üksiku latte. Siis kolisin Londonisse ja läksin tööle kohvikusse. Õppisin latte peale lilli ja cappucino peale südameid joonistama ning sain “peent kohvi” juua nii palju, kui hing igatses. Ja mulle tundub, et ma olen ainus, kellele “tavaline” kohv maitseb rohkem! Ma joon siiamaani vahel harva kohvikus käies lattet, aga üldiselt on mu lemmikkohv endiselt tavaline must kohv koorega. Filtrikohv enam väga ei meeldi, eelistan presskannu. Ja kindlasti kohvikoor, mitte piim (ehkki viimane ajab asja ära, kui koort pole käepärast, musta ei suuda üldse juua).

Suhkrut panin kunagi kohvi sisse 2,5 teelusikatäit, nüüdseks on see kahanenud poole teelusikatäieni. Imevähe magusust mulle aga meeldib ja päris ilma pole nagu ka õige. Taas kord – kuna kaaluprobleemi mul pole ja magusasõltuvust ka mitte, siis ei näe mingit põhjust sellest loobuda, ehkki mul käivad vahel peal need “aga täitsa ilma suhkruta oleks ju kõige tervislikum” hood. Vaheldumisi “aga täitsa ilma kohvita oleks ju kõige tervislikum” hoogudega :P See on mu loomupärane idealism, mis aeg-ajalt välja lööb – siis ma ikka kutsun ennast korrale ja tuletan meelde, et äärmused pole kunagi head ning nauding on vahel tunduvalt olulisem, eriti arvestades, et tegu on nagunii mõõduka tarbimisega.

Niisiis, minu hommikute alguseks on presskannukohv poole teelusikatäie pruuni suhkru ja sortsukese kohvikoorega. Ja see on imeline. Hommikud on reeglina jahedad, seega on nii mõnus sooja jooki nautida.

Ahhaa, veel üks kiiks – mulle ei meeldi kohvi juua “niisama”. Minu jaoks on see osa (hommiku)söögist. Võileibade kõrvale. Kui külalised käivad või ise külas käin, siis koogi kõrvale. Vahel õhtuti pitsa kõrvale.

Kui on suvi ja palav, ununeb kohvijoomine vahel täitsa pikaks ajaks ära. Tänu sellele, et mu uus töö algab kell kaheksa, on mul hommikuti pool ajast nii kiire, et ma ei söö kodus ja sel juhul jääb ka hommikukohv joomata. Tööl kohvi joomise harjumust mul ka pole – automaadikohvi korra proovisin, ei maitsenud. Pätikat ma absoluutselt ei seedi ja presskannu sinna muretseda ei viitsi. Pole tegelikult uurinud, ei välista, et on olemas, seal on suur söögisaal ja igasugu imelikke asju. Vanas töökohas jõin vahel tööl kohvi küll, ehk nii umbes kord nädalas, kuna mul oli seal pidevalt jahe. Uues kohas on soojem, seega joon päev läbi ainult vett.

Minu puhul on seos täitsa olemas – kohviisu tekib sageli siis, kui mul on külm. Olen küll üritanud ennast teed jooma harjutada ja edusammud on sellised, et olen aru saanud – teed on siiski erineva maitsega, mitte kõik sarnased, nagu mulle aastaid tundus :D Enamik ei maitse üldse, mõned on okei. Harjutasin ennast teega eelmises töökohas just sellepärast, et nagu öeldud, oli mul seal pidevalt jahe ja igapäevaselt teist kohvitassi juua ei tahtnud. Nüüd, kus seda vajadust enam pole, on ka teejoomine täielikult soiku jäänud :P

Töökaaslased, tundub, joovad peaaegu kõik 2-3 tassi kohvi päevas. Pole harvad juhud, kui nad käivad keset tööpäeva Statoilis “head kohvi” ostmas. Kõik kiidavad sealset kohvi, ka mitmed mu sõbrad on regulaarsed tarbijad. Mina aga olen vist tõeline põhupea – olen korduvalt proovinud ja on täitsa okei, aga ei tuvasta midagi nii meeletult head, mis paneks mind igapäevaselt bensukasse raha jätma… Samamoodi nagu ma ei oska rohkem hinnata neid tänapäeva moodsaid kodukasutuse masinaid, mis iga tassi jaoks värskelt ube jahvatavad ja kohv tuleb vaid nupule vajutusega. Need on okei, aga minu meelest on mu presskannukohv täpselt sama hea :D

Lastele olen pakkunud kohvi maitsmiseks, aga nad pole soovinud. Peale maitsmise ma muud muidugi ei lubaks, cocat juua ka ei luba (õnneks nad limonaade isegi ei taha). Juurdlen praegu selle üle, millal oleks normaalne lubada lastel regulaarselt kohvi juua? Nojah, igasugused viljakohvi variandid on muidugi ka olemas, aga kui rääkida just sellest päris kohvist? Hetkel arvan, et keskkooli ajal tassile kohvile päevas laste puhul kätt ette ei paneks, samas ise ka pakkuma ei hakkaks. Sest olgem ausad, ega sest kohvist ju mingit kasu ei saa, nii et kõige parem oleks, kui nad seda üldse jooma ei hakkakski…

Aga minul endal on küll kohviga selline suhe, et ma tõesti ARMASTAN oma kohvi sügavalt. Soomlane ei joo kohvi ja see oli minu jaoks mingil veidral põhjusel suisa kurb. Ta küll ütles, et võib seda minuga juua, kui see mulle oluline on, aga pidin nentima, et nii see minu jaoks ei toimi – kui ma tean, et ta teeb seda vaid minu pärast, siis parem ärgu tehku üldse. Asja mõte oleks olnud jagada naudingut…

Mingil põhjusel seostub kohv mul turvalise heaolutundega. Umbes midagi sellist. Mõnusate ja rõõmsate hetkedega. Nii et lasen samas vaimus edasi. Naudin täiega.

Kas teie mäletate, millal te kohvi jooma hakkasite? Millal teie lubaksite oma lastel kohvi juua?

Mar 262018
 

Iga kevade kohustuslikud jäädvustused :)

Kuna meil said paar päeva tagasi puud otsa, on hetkel stabiilselt soe vaid lastetoas, kus on elektriradikas – ülejäänud ruume kütame pliidi ja ehituspoe puitbriketiga. Sooja, päikese ja kassi otsinguil lõpetasin oma arvutiga lastetoa nari ülemisel korrusel :P

Pilte vaadates tuleb meelde, kuidas Plika kurtis küll ühel õhtul, et tekk tuli jälle tekikotist välja (olemasoleva avause kõrvalt on õmblus hargnenud ja tuleb kergemini kui peaks) – olin too hetk nii väsinud, et ei jaksanud tagasi panna, hiljem ei tulnud enam meelde…

Mar 022018
 

Palju, PALJU lihtsam oleks olla, kui ma mahuks paremini mingisse kasti, mis oleks kõigile lihtsalt mõistetav.

Ühelt poolt olen ma see rohelise mõtteviisiga vastuvoolu ujuv waldorfkoolidest ja ökoehitusest vaimustuv hipi,  ideaaliks keskkonnasäästlik eluviis, tervislik gluteenivaba vegantoitumine, jooga ja nii edasi.

Teiselt poolt on mu toitumine ideaalist valgusaastate kaugusel, ma armastan ja söön liha hoolimata sellest, et eetilistel põhjustel on selle söömine minu jaoks vastuvõetamatu, joogat olen üritanud tagajärjetult harrastada (aga ei ole kunagi selles ennast leidnud), oma keha ja sisetunnet kuulata ning loodusega harmoonias elada ma absoluutselt ei oska, viimase seitsme aasta remondisaavutused on piirdunud ehituspoest kõige odavama valge värvi tapeedi peale plätserdamisega, ma jumaldan sarkastilist ebaeetilist musta huumorit ega suuda ära oodata, millal saaks jälle mõne sõbrannaga paar pudelit veini ära juua ja ennast laua alla naerda.

Noilt mõtetelt tabasin ma end pärast seda, kui olin FB-st lugenud ja siiralt rõõmustanud fakti üle, et mu lemmikkolleeg murumajast kokkab järgmised nädalad Tervisetoidukojas (mis on minu meelest Pärnu kõige vaimustavam toidukoht, pakkudes maitsvat gluteeni- ja laktoosivaba taimetoitu – kuhu ma aga pea kunagi ei jõua, sest ei tööta kesklinnas ega viitsi kunagi sinna lõunale minna, aga see koht on just eelkõige lõunatamiseks ja õhtuti ning nädalavahetustel kinni) – rõõmustanud kohe nii palju, et pidasin vajalikuks minna seda teise tuppa Soomlasega jagama ja sepitsema plaane, et peaks ennast siiski mõni päev kokku võtma ja linna lõunatama sõitma.

Just enne seda olin nautinud õhtusöögiks Rimi salaamipitsat (mida ma ostsin täna 8 karpi, sest sellele oli mu Rimi kaardiga personaalne soodushind, kuna ostan seda tihti), mille kõrvale vaatasin UnReali kolmanda hooaja esimest osa, kluksusin rõõmust ja otsustasin esimesed kaks hooaega uuesti binge watchida.

Sest et ma lihtsalt jumaldan Quinni ja Rachelit. Ja nende tätoveeringut “Money. D*ck. Power”.

Ma otsisin siia mõnda Quinni tabavat tsitaati, aga kontekstist välja kistuna tundusid need kõik mittemõjusad.

Ühesõnaga. Mul on liiga tihti tunne, et ma ei sobi mitte kuskile. Et ma olen wannabe hipi, kes tegelikult on kõike muud, kui… Et ma olen teeskleja :P Et ma üritan ennast näidata kellegi teisena.

Ehkki ma ei ürita ja ma olengi siiralt vaimustuses nii ühest kui teisest. Ja ma ei mahuta ennast ühessegi kasti. Te muidugi ütlete nüüd, et ei olegi vaja kastis olla ja igaüks võib olla täpselt selline, nagu tahab, aga mulle meeldiks vahel, kui ma tunneks rohkem seda kuuluvust.

Ma tahaks olla päriselt ka see loodusega tasakaalus naeratav joogatav hipi ja mitte süüa liha ja olla vähem sarkastiline.

Või ma tegelikult ei teagi, krt, selle viimase kohta – mulle nimelt HIRMSASTI meeldib sarkasm. On see üldse sarkasm, mida ma mõtlen? Ma ei leia hetkel paremat väljendit.

Aga ilusad ja head inimesed ilmselt ei peaks olema sarkastilised ega nautima Quinni kõneviisi.

Oeh.

Feb 142018
 

Palju erinevaid põhjuseid on olnud mitteblogimiseks.

  • endiselt see, mida olen korduvalt varem maininud – ma ei viitsi õhtuti enamasti arvutit üldse lahti teha
  • üleüldine energiapuudus
  • paljud asjad, millest tahaks kirjutada, ei ole veel küpsed avalikustamiseks
  • lihtsalt halb harjumus – kui blogimise rutiinist välja langeda, on alati raske tagasi järjele saada

Aga ma tõsiselt tunnen blogimisest ja jagamisest puudust ning väga loodan, et ma oma energiavarusid õige pea vähemalt nii palju taastan, et blogimise lainele tagasi jõuda.

Õrritamiseks – sest ma olen ju ka natukene õel, küll heatahtlikult, aga siiski – mõned teemad, mis meelel ja keelel:

  • vahetasin töökohta
  • Soomlane leidis ka ootamatult kiiresti erialase töö
  • tõstsime ümber lastetoa
  • vahetasime ära elutoa ja magamistoa
  • mõned teise ringi leiud on rõõmustanud nii lasteriiete kui kodumajanduse rindel
  • auto on lõpuks ometi täiesti korras
  • waldorfkool vaimustab mind järjest enam ja nüüd saan rääkida ka omadest kogemustest, kuidas probleeme lahendatakse
  • elu pärast lahutust ehk sel aastal tuleb hoolega klapitada, kes kui palju koolituskulusid maksab – avastasin just, et ühisdeklari esitamisel oli reaalne kasu sees, varem polnud vajadust süveneda, kuni nüüd tõdesin, et sel aastal üle 100€ saamata jääb, sest eelmisel aastal tasusin kõik õppemaksud mina ja maksuvaba “limiiti” sai üksjagu ületatud
  • MUL ON MAAILMA KÕIGE NUNNUM KASS

Nii et jutustamist jagub, nagu näete. Et ma nüüd mõni päev reaalselt tegudeni ka jõuaks :P Praegu aga maiustan trühvlijuustuga ja mõtlen, et peaks juba magama, sest äratus on kell kuus…

Jan 122018
 

Sattusin üle pika aja Dropboxi vaatama ja avastasin nii mõndagi, mida jagada. Ikka tavapärases stiilis palju pilte ja vähe juttu, sest rohkemaks jaksu / viitsimist endiselt pole.

Ühel jõulueelsel terve päeva kestval üritusel tahtsin Soomlasele kurta, et olen juba väsinud. Messenger aga arvas minust paremini teadvat. Ma niimoodi irvitasin:

Aasta lõpus, kui mul nädal puhkust oli, käis Annika külas, et ma õpetaks teda leiba küpsetama. Teate, kuidas vahel on selline imeline päev, kus tuju on nii hea, kaaslane nii imeline, sõbrad nii toredad ja lapsed nii mõnusad? See oli üks selline päev, otsast lõpuni. Täielik idüll. Meie jutustasime, Plika aitas Soomlasel pannkooke teha, poisid ei kihutanud huilates mööda elamist ringi nagu tavaliselt ega ka tülitsenud peaaegu üldse, vaid mängisid rahumeelselt legodega. Ja kass oli lihtsalt nunnu. Hiljem lõbutsesid kõik chatiselfide tegemisega :P

Continue reading »