Aug 132021
 

Kui nii pikk blogimise paus jääb, on tohutult raske jälle järjele saada.

Lootsin puhkuse ajal lisaks lebotamisele ja lugemisele kodu korda saada ja ohtralt blogida. Ei jõudnud ei ühte ega teist. Üleüldse läks puhkus suht aia taha, sest stress tuli möödunud ületöötamisest puhkusesse kaasa ja selle asemel, et lebotamist nautida, stressasin sellepärast, et ei taha koristada. Ja nii läks terve esimene (lastevaba! – nad olid mu emaga Rootsis) nädal. Teine nädal oli rohkem käimist ja suhtlemist, tuju parem… Aga koristamise ja blogimise aega sellevõrra vähem :D

Viimati sain koristusmaratoniga ühele poole eelmise aasta novembris, täpselt Plika sünnipäevaks. Tervele elamisele oli tiir peale tehtud, kõik ebavajalik sai ära antud. Nautisin mitu head kuud õndsat korda. Siis aga tuli Kaaslane koju ja rohkem asju jäi igale poole vedelema – alguses ei pannud neid tähelegi, mõtlesin, et küllap saab korda, kui ta on natuke kosunud. Siis läks töökoormus metsikuks ja mul kadus absoluutselt igasugune jaks kodus toimetada, segadus järjest suurenes.

Ajalugu kordas ennast, kodu sai taas korda Poisi sünnipäevaks – külla oli tulemas ohtralt laiendatud pere liikmeid. Ma siiamaani ei saa aru, KUIDAS sai vähem kui aastaga jälle nii palju ebavajalikku kraami elamisse tekkida, aga… Sain jälle tiiru peale ja asjad ära antud.

August on senini möödunud meeletu koormuse tähe all. Hakkasin jälle kontoris käima, et õpetada välja uut kolleegi, kes minult ühe kliendi üle võtma peaks ja minu koormus sellest tulenevalt normaliseeruma. Kuna ta tuli aga väljaspoolt ettevõtet ilma eelneva selle töö kogemuseta, siis õpetan talle kõike nullist – see on täiesti tehtav ja ta on väga tubli, aga lihtsalt võtab aega. Kui mina omal ajal ettevõtte siseselt ametikohta vahetasin, õppisin kuu aega dekreeti mineva kolleegi kõrvalt – võtsin üle kaks klienti, aga kuna olin juba kaks aastat “asja sees” olnud (küll väheke teise nurga alt) ja ühe projektis algusest peale osalenud, oli mul üsna kerge kõik uus selgeks saada – taustsüsteem oli olemas. Niiviisi nullist koolitada on aga hoopis teine tera – ja kergemaks ei tee asja see, et mu koormus on endiselt metsik ning kogu töö tuleb ju ka ikkagi ära teha. Koolitamine, avastasin, väsitab meeletult. Kui olen päevas kaks kuni neli tundi rääkinud, seletanud ja küsimustele vastanud, siis olen õhtuks täiesti omadega läbi ja ei jaksa isegi ühtki ületundi teha. Kontoris iseenesest on hästi tore, inimesed on toredad, töö on tore, lihtsalt see metsik koormus ja pidev väsimus… Aga tunneli lõpus paistab valgus :D

Ja selle väsitava töökoormuse kõrvalt sundisin end lisaks õhtuti ja nädalavahetustel veel koristama, sest noh – oli ju vaja korda saada. Reaalselt terve eelmise nädalavahetuse koristasingi hommikust õhtuni. Ok, hommikul kõigepealt magasin kaua, siis lebotasin ja kuskil pärastlõunal hakkasin koristama, siis hilisõhtuni välja. Selle nädala alguses veel ka esmaspäeva ja teisipäeva õhtul pärast tööd surmväsinuna, kui oleks tahtnud ainult diivanil leboda ja lugeda, sundisin ennast koristama… Ja kolmapäeval, kui oli Poisi sünnipäev ja võtsin vaba päeva, tegin tegelikult 1,5h ikkagi tööd ja koristasin pool päeva kuni peo alguseni… Aga jeerum, sain kõik tehtud, ise ka ei usu.

Eile oli siis esimene “tavaline” päev pärast suurt üritust korras kodus… Pingelangus oli nii suur, et kell kümme õhtul vajusin magama.

Täna õhtul tegin jälle “rõõmsalt” ületunde ja lahkusin kontorist kell seitse, aga näe, nüüd tuli isegi tunne, et blogiks millestki. Mis tähendab, et ma lehitsesin kõigepealt tükk aega nõutult fotosid ja mõtlesin, millest alustada… Ja lõpuks ei osanudki millestki alustada. Mõtlesin siis, et kirjutan vähemalt ühe postituse, ükskõik millest :D

Ühesõnaga – kohutavalt kiire on, aga vähemalt on kodu korras, nii et sellevõrra on nüüd stressi vähem ja tööl on ka lootust, et läheb paremaks. Seega on täiesti adekvaatne eeldus, et KUNAGI ma saan ikkagi blogimisega järjele. Ja hakkan jälle menüüd tegema. Ja üldse, inimese moodi elama. Sest viimased kolm kuud on möödunud nagu mingis hägus…

Kaaslasel läheb kenasti – väsib endiselt kiiresti ja eks lõplik paranemine võtab veel aega, aga tasapisi ikka paremuse poole. Nüüd hakkab vist varsti poole kohaga peamiselt kodust jälle tööle ka. Kontorisse tööle enne ei lubata, kui covid vaktsiin tehtud, seda omakorda ei saa teha enne, kui ta lõpetab ühe immuunsust pärssiva rohu võtmise, mida tuleb võtta pärast siirdamist minimaalselt üheksa kuud. Arst arvas, et täiskoormusega saaks tööle hakata ehk järgmisel kevadel – ega esialgu üle poole koormuse ei jaksakski, ka füüsilise jaksu taastumine võtab arsti sõnul tavaliselt aasta kuni poolteist. Kaaslase töö (erinevalt minu omast, mida saan 100% kodust teha) eeldab tavaolukorras tegelikult vähemalt pool ajast või isegi rohkem koha peal toimetamist, aga eks ta saab siis käia vajadusel lühikest aega ja maskiga ning selle tingimusega, et teisi samal ajal läheduses pole. Meil on muidu ettevõttes mitusada töötajat ja aeg-ajalt mõni positiivne juhtum ikka olnud. Madala immuunsusega tuleb ekstra ettevaatlik olla.

Ja noh, kuna mõne pildi võiks ju ikkagi siia postitusse panna, siis samal teemal jätkates, ikka oluliste uudistega :D – Kaaslane on endale suvega juuksed jälle pähe kasvatanud, mis aga pärast siirdamist pole enam sirged ja blondid, vaid lokkis ja punakad. Mulle eelmine look meeldis ka väga, aga see uus soeng on väga seks ja mõnus katsuda, mina olen rahul :D

Märtsi lõpus koju jõudes oli ta täiesti kiilakas. Esimene pilt on tehtud mai lõpus tema venna pulmas, siis oli juba naaatuke midagi tagasi kasvanud (pulmas tehtud pilte on meist tegelikult veel, aga neist peaks kunagi eraldi postituse tegema). Teine pilt on üsna hiljutine, juuli lõpust. Vahe on märgatav :D

Homme läheme nädalavahetuseks Mudale, aga järgmine nädalavahetus on kolmepäevane, äkki siis näiteks tuleb blogimise tuhin? Loota ju võib, midagi lubada ei julge.

Jul 012021
 

Kuna kahe erineva allika kaudu jõudis minuni Perekooli mure, et ma pole ammu bloginud, siis tunnen sotsiaalset kohustust elumärk maha jätta :D

Alguses oli blogivaikuse peapõhjus ilmselt see, et Kaaslane on jälle kodus ja oli muudki teha, kui arvutis istuda.

Poole mai pealt läks töökoormus nii metsikuks, et arvutasin välja – olen 1,5 kuud järjest töötanud päevas 8h asemel keskmiselt 10,5h. Mõni päev vähem, mõni päev rohkem, aga see siis keskmine. Ei ole normaalne, ei ole. Sellega seoses on mul VÄGA segamini kodu, ei mingit menüüd ja söögi tegemisega tegelevad Kaaslane ja Plika… Mina lihtsalt katsun ellu jääda.

Jaaninädalal sain viis päeva puhata, siis oleks PEAAEGU blogimiseni jõudnud, aga no ei viitsinud :D

Kui juuli teises pooles kaks nädalat puhkust on, siis võib loota, et ummistan raamatu-, kassi- ja aiapiltidega blogi ära. Seniks aga… Nautige suve!

Üks pildike tänasest õhtust ka. Lugemist pole ma jätnud, see vast teine põhjus, miks blogi kannatab. Aprillis 11, mais 8, juunis 10 raamatut. Kokkuvõtted tulevad kunagi ka, ma luban :P

Apr 082021
 

Ma ei tea, mis usinushoog mul järsku täna õhtul peale tuli, aga kuidagi väga märkamatult sorteerisin ja töötlesin ära kõik ootel olevad pildid… Ja oh imede imet, jõudsin isegi blogimiseni. See postitus ongi nüüd koera saba… Noh, meie pere eelistuste puhul võib ehk öelda, et kassi saba? :D Ehk kõik suvalised pildid, mis ülejäänud postitustest üle jäid, tehtud vahemikus jaanuar-aprill.

Mul on täiega reede tunne. Ilmselt sellepärast, et plaanitud menüü asemel pakkus Plika ennast pannkooke tegema… Nojah, kahjuks peab homme siiski vara ärkama ja tööd tegema. Aga ilmselt see alateadlik reede tunne on põhjus, miks ma nii usinalt pilte töötlen ja blogin :P

See oleks pidanud tegelikult jaanuari menüüpostituse illustratsiooniks minema, aga noh… :D Mu esimene praekala :D

Plika koolitöö:

Kui kassid võiks magamistoas käia, oleks täpselt nii :D

Huvitav-huvitav, mis raamat see olla võis, ma isegi ei mäleta – oot, saan ju kuupäeva järgi lugemise excelist või Goodreadsist järele vaadata… Tegelikult arvasin ikkagi kujunduse järgi ära, et üks Hendrik Groeni raamatutest – GR ütles, et esimene salapäevik :)

Üksvahe küpsetas Plika peaaegu igal õhtul küpsiseid:

Siis, kui ma sain Jaanikalt üllatuspaki üliägedate villaste sokkidega:

Poisi maskeering :D

Tahaks öelda, et distantsõpe, aga veebruari alguses seda vist veel polnud :P

Mingil täiesti suvalisel tööpäeva õhtul tabas mind koristushoog ja sorteerisin maitseaineriiuli ära. Järelikult oleks ka see pilt pidanud minema hoopis toonase postituse illustratsiooniks… Aga ilmselt tegin selle chatti ja blogisin enne ära, messengeri vestluse pilte tõmban telefonist arvutisse väga suvaliselt.

Tegin mingit nimekirja :D

Kui Maximas tööstuskaubad -40% olid, ostsin sealt Poisile mängurikomplekti. Täielik emotsiooniost – lihtsalt jäi silma, Poiss on kuid rääkinud oma unistusest saada vikerkaarevärviline hiir :D Noh, kvaliteet on nagu on… Hinnale vastav :D Kõrvaklapid jukerdavad, hiire kvaliteet võiks parem olla, klaver on täitsa ok. No maksis ka ainult 18€, selle raha eest küll :D Ja tol esimesel õhtul oli Poiss NII ÕNNELIK. Sellest ostust sai alguse sündmuste jada, mille tulemiks on see, et Poisil on nüüd minu vana läägava läpaka asemel mänguriarvuti, mille ta sai laenuks Eksabikaasa sõbralt, kes ise hetkel välismaal töötab ja seega ei kasuta – ning kavatseb talt selle oma sünnipäevaks saadud raha eest välja osta.

Vastlapäeval käisin taluturul ja ostsin LIIGA PALJU KUKLEID. No ja siis panin need õhtuni külmkappi, kust välja võttes nad enam väga fotogeenilised polnud… :D Aga MAITSESID hästi :D

Üks mõnus laupäevane hommikusöök:

Pidasin siin üksvahe plaani teha sellest pimedast ebapraktilisest kapist sahtlid. Alguses mõtlesin, et olemasoleva ukse taha lihtsad väljatõmmatavad sahtlid…

…siis mõtlesime, et äkki peaks praegusest kapiuksest sahtlite esipaneelid tegema…

… no ja siis on veel variant lasta teha sarnased sahtlid, nagu teisel pool praegu juba on.

Ühesõnaga mõte jäi pooleli ja siis tulid muud asjad peale, aga kapp on jubedalt asju täis tuubitud ja tagant on VÄGA ebamugav midagi leida. Seega peaks edasi mõtlema. Mida saaks võimalikult lihtsalt ja soodsalt?

Millalgi oli mul heureka moment, et laua logisevad jalad on võimalik lihtsalt mõne poldi või mutri või kruvi kinni keeramisega korda saada… Sain ka :D

Koristasin köögisahtli ära. Ütleme nii, et see kord seal väga kaua ei püsinud, aga vähemalt korraks oli ilus vaadata :D

Plika tegi vabariigi aastapäeval kaneelirulle:

Need said suht kõvad ja magedad, aga noh… Järgmine kord siis paremini… Rohkema jahuga… Ja soolaga :D

25. veebruari FB postitus:

Täna turul:
“Tere, palun rohelist sibulat”
“Natuke, jah? Ilma kotita, jah?”
Ehk ligi pool aastat vähemalt 2x nädalas turul käimist on lõpuks ometi nii palju vilja kandnud, et mu (maskiga) nägu on püsikliendina meelde jäänud 😃 Tõe huvides – neid hulgimüüjaid, kelle käest rohelist sibulat saab, on turul vähemalt kolm ja ma ostan sealt, kus parasjagu saba pole. Tolle müüja käest, kes mu ära tundus, kõige tihemini – tema lett on kõige esimene 😃 Kodukontori võlud. Saab pausi ajal sipsti turul ära käia. Pisike pakendivaba rõõm.

Milleks legod, nõudest saab ka torni ehitada :D

See ainus päev märtsis, mil ma oma 10 000 sammu täis sain… Käisime lastega jalutamas ja leidsime muuhulgas näiteks sellised vahvad… Põõsad? Puud? Heki? :D

Õhtu jooksul sai 10k ka ette, pildi tegin varem :P See siis 1. märts. Vaatasin järele, et tegelikult 10. märtsil sain 11k sammu – pole aimu ka, mis tegin :D Aga viimase kuu keskmine on näiteks 4600 sammu, nii et you get the point… :P

Plika järjekordsed küpsised :P

See ainus kord sel aastal, kui ma korraks kontoris käisin. Aeg oleks nagu seisma jäänud – kalendris eelmise aasta oktoober, laual tarnija poolt jõuludeks saadetud seinakalender :D

Kassid tegid pahandust :P

Sünnipäeva hilisõhtu. Olin jõuludeks saatnud Kaaslasele pudeli ja ta saatis mulle selle sünnipäevaks tagasi. Minu instruktsioonid olid üks sedel päevas, temal seda piirangut polnud. Kui te arvasite, et midagi järgmiseks päevaks jäi, siis eksite… Aga noh, te vast ei arvanud ka :D

Sain sünnipäevaks ülimalt fancy käsitööšokolaadi, mis nägi nii hea välja, et kahju oli ära süüa :D

Lõpuks leidsin aiast mõned üksikud lumikellukesed, aga neid on nii vähe, et ei hakka sellele postitusele aia kategooriat üldse külge panemagi :D

Vot SEE on distantsõpe :P

Kaaslase “kasutusjuhend” järgnevateks kuudeks. Ma päris täpselt ei tea, kaua see jant kestab, eks sõltub paranemiskiirusest. Öeldi, et esialgu peab iga nädal Tartus kontrollis käima, samas esimene kontroll pandi 12 päeva pärast ja ma loodan vaikselt, et ehk need vahed jäävad siiski pigem kahenädalased. Iga nädal Tartu vahet uhada oleks pisut tüütu :D

Mar 072021
 

Nii, kuu esimene nädal möödas, seega kirjutasin punktid pisut täpsemalt lahti ja lisasin boldis teksti :D :D :D

  • käin iga päev väljas, kui töökoormus ei tapa
  • käin iga päev täis vähemalt 10 000 sammu, kui ilm on nii soe, et jalutamine on mõnus
  • teen iga tööpäeva hommikul tiibetlasi
  • käin vähemalt kolm korda nädalas jooksmas, kui ilm on selleks sobilik
  • kui ilmad lähevad soojemaks, katsetan hommikust jooksmist enne tööpäeva algust
  • panen igapäevaselt kirja kõik, mida ma söön
  • katsun igal tööpäevale eelneval õhtul alates kella kümnest ekraanivabalt hakkama saada – kui tõesti ei saa, siis kasutan kindlalt sinise valguse prille
  • katsun igal tööpäevale eelneval õhtul hiljemalt kell 11 voodisse minna… tegelikult, kui on ikka all huvitav raamat, siis võin ju kauem ka diivanil lugeda… ühesõnaga tahaks mingil enam-vähem kindlal ajal magama minna ja mitte liiga kaua üleval olla

Ehk et… Ühel päeval sain 10 000 sammu täis, siis läks vastikult külmaks. Sellest tulenevalt pole ka jooksma jõudnud. Asendan järgmine nädal kolleegi, aga mu enda töökoormus tõusis ka ootamatult, Murphy – seega ma ei julge järgmiseks nädalaks üldse mitte midagi lubada. Tiibetlasi teen, aga nädalavahetusel ei viitsi. Kui järgmisel hommikul on vaja vara ärgata, katsun norm ajal magama saada, aga reede ja laupäeva õhtul lugesin vastavalt kaheni ja kolmeni :D Samas täna tõusin plaanipäraselt kell kümme, mitte ei põõnanud lõunani, nii et praegu olen kenasti väsinud. Magama muidugi enne ei saa, kui üks raamat läbi loetud :D

Mille üle mul on väga hea meel – et nädalavahetusel sain suurema osa fotomajandusest ära blogitud. Ootel on vaid märtsi raamatud ja kassid, üks pusle, mille täna õhtul lõpetasin ja suvalised pildikesed, millest tuleb üks koondpostitus. Nädala jooksul loodan nendega ka ühele poole saada.

Mõtlesin katsetada raamatuarvustustega nii, et sellest kuust ikkagi panen lugemise väljakutse gruppi kirjutatud tekstid jooksvalt blogisse ka, mitte ei kopeeri kõiki kuu lõpus. Nii saan “kassid ja raamatud” pilte illustratsiooniks panna ja üldse on kogu infovoog hajutatum. Eks vaatame, kuidas välja tuleb. Mul on ühest märtsi alguse raamatust postitus vaja teha, nädalavahetusega loetud sarja neljale raamatule tuleb ühine postitus, siis on mul veel üks raamat pooleli ja lisaks veel üksteist raamatut lugemist ootavas virnas…

Mida ma igapäevaselt söön, olen isegi suutnud senini enam-vähem adekvaatselt kirja panna. Ma pole ainult kindel, mis vormis ja kui tihti ma neid andmeid blogis edastama peaks.

Lõpetuseks lihtsalt üks harilik hetk meie igapäevaelust :D

Plika auks peab ütlema, et üsna kiirelt ta alla jõudis ja mulle tee serveeris :D Ma ise sain ennast laua taga nii palju keerata, et õnnestus mõned puud ahju juurde panna, aga nurga tõttu oli jõudu vähevõitu, nii et ka selle pidi Plika ära lõpetama :D KASSI ei saa ometigi segada, eksju…

Mar 062021
 

Ma sain vist kuskil detsembri lõpus oma pildimajandusega järje peale… Ja siis jäi jälle 2,5 kuuks kõik ripakile. Mis seal ikka… Katsun kogu pildihunnikust end läbi närida ja edaspidi järjepidevam olla. Siin siis aga veel mõned hetked jõulupuhkusest.

Mul oli hiiglama pikalt idee Kaaslase jõulukingituseks, aga teostus venis, kuni ühtäkki pidin paari tunniga kogu meisterdamisega ühele poole saama, sest auto oli Tallinna poole minemas. Kutsusin Plika appi lõikuma ja rulli keerama, jõudsime.

Jõuluõhtu Kaaslasega:

Üks Poisi jõulukinkidest :D

Viimased piparkoogid tegin 1. jaanuaril, siis sai lõpuks tainas otsa, nii et sai vormid ära pesta.

Feb 282021
 

See kuu läks kuidagi imelikult kiirelt. Midagi nagu õieti teha ei jõudnud ja läbi ta saigi :D

Raamatutest katsun homme kokkuvõtte teha – vaatame, kas jaksan täna kaheksanda ära lõpetada või jääb seitse. Väga nõrk igatahes :D

Kuu lõpus on aga kohane seada endale eesmärke, Ritsik innustas mind terviseklubis ja mõtlesin sealt edasi. Kuna mul on kombeks liiga hoogsalt ette võtta, siis võimalik, et päris nii hästi ei lähe, kui plaanin – aga noh, vähemalt plaanid peavad olema, eks. Seega, märtsis ma:

  • käin iga päev väljas
  • käin iga päev täis vähemalt 10 000 sammu
  • teen igal hommikul tiibetlasi
  • käin vähemalt kolm korda nädalas jooksmas
  • kui ilmad lähevad soojemaks, katsetan hommikust jooksmist enne tööpäeva algust
  • panen igapäevaselt kirja kõik, mida ma söön
  • katsun igal õhtul alates kella kümnest ekraanivabalt hakkama saada – kui tõesti ei saa, siis kasutan kindlalt sinise valguse prille
  • katsun igal õhtul hiljemalt kell 11 voodisse minna… tegelikult, kui on ikka all huvitav raamat, siis võin ju kauem ka diivanil lugeda… ühesõnaga tahaks mingil enam-vähem kindlal ajal magama minna ja mitte liiga kaua üleval olla

Eks mind inspireeris paljuski ka viimaste päevade imeline ilm. Eile tundsin esimest korda sel aastal, kuidas tõesti tahan väljas olla. Loodan siiralt, et see kevad nüüd tõesti tuleb. Nädala teine pool küll läheb jälle pisut jahedamaks – seega olen mina omakorda pisut kõhklev, kuidas jooksmisega saab. Aga eks ilm näitab :) Kuna luitejooks on ukse taga, siis tuleb pisut trenni teha.

Söögi kirja panemise osas – ma ei teagi, miks ma seda teen, vast selleks, et hiljem oleks huvitav vaadata, kui tervislik või ebatervislik ning kui lihata või lihaga mu toidulaud ikkagi on :D Selle eesmärgiga on küll nii, et ma vabalt võin lihtsalt unustada – või otsustada, et liiga tüütu, ei viitsi. Aga vaatame, proovime.

Samuti on mul kindel kavatsus oma selle aasta fotomajandusega järjele saada, seega on järgmisel nädalal oodata blogisse sadu kassipilte :D Ja edaspidi tahaks tegeleda fotodega regulaarselt igal nädalavahetusel, et jälle sellist kahekuist backlogi ei tekiks. Mida rohkem fotosid, seda pikemalt ma nendega tegelemist edasi lükkan :D

Jooksmisega alustasin juba täna. Ütleme nii, et viimane kilomeeter oli ikka väga vaevaline, aga ära ma kenasti sörkisin :D Ja täna veel päris 10 000 sammu täis ei tulnud, praegusel hetkel 9418 (millest osa tuli pihvitaigna segamisest :D). Aga täna on veel veebruar ka :P

Märts on (taas)sünnikuu. Minul tuleb sünnipäev ja Kaaslane saab endale uue luuüdi. Ja nagu ikka – kõik läheb muudkui ainult paremaks. Nii olen ma kindlalt otsustanud. Siiamaani pole ma päriselt maha matnud lootust, et ta mu sünnipäevaks kodus on… Ehkki kui räägiti pärast siirdamist kahest kuust haiglas, siis 18 päeva pärast tõenäoliselt koju ei lasta… Aga no kui mitte märts, siis aprill ikka, eksju? Sest kõik läheb lihtsalt imeliselt ja tema immuunsüsteem taastub mühinal. Nii on!

Hah, oli plaan voodisse lugema minna, aga tuli meelde, et leivad kerkivad. Eks siis loen veel tunnikese all diivanil. Kuna nädalavahetusel sai mõlemal päeval mõnuga kella üheteistkümneni põõnatud, siis ülearu unine ma just pole ka :D Loodan, et homme õhtul saan juba plaanipäraselt varem voodisse :)

Feb 142021
 

Kui lillekuller juhtub olema tuttav, võib juhtuda, et ta ei vaata aadressi, vaid sõidab sinna, kus teab sind elavat… Hiljem helistab ja väidab, et kedagi polnud hommikul kodus, ta tuleb nüüd uuesti… Ja sõidab siis teist korda valele aadressile :D Ja ennäe, kell polnud veel neligi, kui ta lõpuks ka õigesse kohta jõudis :D

Kaaslane muidugi pidas mind juba hommikul varakult meeles :P

Plikal tuli õhtul pannkookide tegemise tuju. Esimese hooga tegi liiga vähe, nõudsime lisaks. Teine ports sai suurem kui esimene, seda ei jõudnud lõpuks ära süüa :D

Moosi meil kodus üldiselt ei leidu – pannkooke sööme harva ja saia ainult inglise hommikusöögi kõrvale või siis, kui lõhet on ehk moosisaia söömise harjumust ka pole. Lapsed oleks rõõmsalt nõus pannkooke ainult meega sööma – mina isiklikult aga seda ei taha, kook niigi magus, tahan hoopis miskit värsket. Maasikaid seekord sügavkülmas polnud, õnneks oli kirsse. Sai sõbrapäeva puhul isegi kunsti tehtud :D

Kaaslane ütles, et tal saab homme 160 päeva haiglas. Tema oli selle info saanud õe käest. 8. septembril ma ta sinna sõidutasin, arvutada ei viitsi, ju on õige.

Nädala pärast läheb ta Tartusse ja märtsi alguses on siirdamine. Ja siis sõltub, kuidas immuunsüsteem ellu ärkab. Mida kiiremini taastub, seda rutem koju saab. Kuna varem oli jutt kahest kuust, siis mu sünnipäev ei ole just realistlik lootus. Aga ma seda unistust lõpuni maha matnud ei ole :D

Ühesõnaga, kõik need head mõtted ja soovid kuluvad ära. Eks muidugi saame mõlemad hakkama ja täitsa hästi pealegi, aga kaua sa jaksad niiviisi… Tahaks ju kangesti kaissu :)

Feb 112021
 

Ehh… Kuidas saab olla õnnetu, kui sul on kuivati? :P No tegelikult, ma olin enne ka täiesti rõõmus, aga ülejäänud nädala eufoorial on esmaspäevaõhtuse üllatusega siiski ilmselt üsna palju pistmist :P

Pesin siin ükspäev voodipesu – filtrist tuli muljetavaldavalt sodi, aga kuivatist tuli kõik välja ikka kohutavalt kortsus olekus – hoolimata sellest, et saputasin need veel poole kuivatamise pealt kõik korralikult lahti, kuna olid keerdus, pallid olid ka sees ja puha. Arvan, et ju siis ikka liiga suur kogus korraga, ehkki kuivati tundus pooltühi :D Katsetan järgmine kord vähemaga.

Osalesin eile ühel webinaril, kus osa räägitust oli selline, mis mul üsna põhjalikult läbi mõeldud, aga oli ka sellist sisu, mille üle mulgi põnev põhjalikumalt mõelda. No näiteks ma tean üsna hästi, milline ma olla tahan ja millist elu endale soovin, aga ma ei ole kunagi mõelnud päris konkreetselt nii, et millised väärtused on mulle kõige olulisemad ja kas mu praegused otsused ja tegevused on nendega kooskõlas. Sellest tuleb tegelikult kunagi üks teine postitus.

Nii muuhulgas jäin mõtlema selle üle, et ühest küljest on mul küll pisut kahju, et ma praegu seda imelist lumist talve rohkem ei naudi, aga teisest küljest on mul siin oma mõnusas soojas kodus nii hea olla, ilma Kaaslaseta ei kisu kuidagi kuskile loodusesse jalutama. Jalutan linnas küll, kui vaja on, aga et sõidaks autoga kaugemale loodusesse, seda ei viitsi. Ja ei teagi, on see siis hea või halb? Olen alati heas mõttes kadestanud neid, kes kogu aeg sõidavad, käivad ja teevad ning tundnud aeg-ajalt, et mul on igav elu… No praegu ma igavust ei tunne ka, nii põhjalikult naudin seda vaikelu kodus – kodukontor, igaõhtused kõned Kaaslasega, lapsed, kassid, söögitegemine, koristamine, raamatud, vahel sõbrad… No üsna täiuslikult õnnelik olen, hoolimata sellest, et Kaaslast pole tükk aeg IRL näinud ja kodust välja eriti nina pista ei viitsi…

Nii et vist ikka on kõik okei. Küll tuleb veel neid lumiseid talvi (tean, tean, et ei ole see enam nii iseenesestmõistetav kui vanasti, aga KÜLL TULEB VEEL – kui mitte aasta ega kahe, siis kolme pärast ikka :D) – jõuab siis Kaaslasega aktiivsemalt talverõõme nautida. Praegu naudin kodus :D

Aga tegelikult ma tulin vist söögist ja söögitegemisest jälle kirjutama. Sest lihtsalt puhas rõõm ja nauding on. Perfektne hobi külmadeks talveõhtuteks – eriti kuskil käima ei pea (ainult korra nädalas trennis), õhtuti vaba aega kokkamiseks küllaga.

Ma nii rõõmustan iga kord, kui mul saab kapist miski otsa, mille asemel ma saan hakata kasutama midagi paremat. No näiteks, mingid pisut aegunud toiduained, mil otseselt midagi viga pole, aga hea, et ära tarbitud sai. Või siis need “tavatoidud”, mille olen otsustanud mahedate vastu vahetada. Või need seemned, mis hiljuti pakendivabast poest ostsin ja täna leiva sisse panin. Sellised väikesed asjad.

Pakendite teemal rääkides – lahendasin enda jaoks ära küll oad, läätsed ja kikerherned (neid ostan kuivatatult ja keedan ise), aga on ju endiselt teatud asjad, mida konserveeritult edasi ostan. No näiteks Poisi lemmik konservmais. Purustatud tomatid ja tomatipasta. Oad tomatikastmes, mis on inglise hommikusöögi lahutamatu osa. Need vist ongi põhilised. Ja nüüd siis ongi variandid:

  • tavatoode plekkpurgis
  • mahetoode tetrapakis
  • tavatoode klaaspurgis

Ema ütleb, et ostab Rimi maheube ka pakendi pärast, ei taha plekkpurgist raskemetalle sisse süüa. Aga tetrapakkidel on ju ka alumiiniumikiht kuskil sees. Nii et kumb siis lõppude-lõpuks parem on? Tervisele on klaas kindlasti kõige parem, ümber töötlemise mõttes ka, transpordi ja jalajälje mõttes jällegi mitte. Ümber töötlemise mõttes on plekkpurk vist ka parem kui tetrapakend?

Mis see ideaalvariant siis oleks :D Kohalik mõistliku hinnaga mahetoode klaaspurgis? Ei eksisteeri :D

No konservmaisi tavapoodides mu arust mahedalt polegi ja plekkpurgis ma seda ökopoest kalli hinna eest ostma ei hakka. Bonduelle’il on klaaspurgis, vaatan ehk siis tulevikus selle poole, ehkki kilo hind on sel mõnevõrra kallim ja see on pisut idiootne.

Tomatipasta ja purustatud tomatid on soodukate ajal täiesti vastuvõetava hinnaga Rimi I Love Eco sarjas, aga no see tetrapakk… Tomateid on ju igas asendis klaaspurgis ka – tõenäoliselt hind ka mõnevõrra kallim ja võrreldav mahetootega. Ja ma olen harjunud kasutama seda suht lahjat tomatipastat, mida poolekilostes pakkides müüakse (seal vist on kirjas, et tomatipasta sisaldus on vähemalt 8%) – ei tahaks mingit überkontsentreeritud varianti selle asemele, mida võib küll vähem kuluda, aga mu arust on kohe teistsugune maitse ka, mu lemmikus tomatisupis järele proovitud. Kaldun praegu selles suunas, et ostan mahedalt tetrapakis.

Oad tomatikastmes on mahedalt plekkpurgis – olen kunagi ostnud, aga viimasel ajal pole eriti müügil näinud ja eks üritan plekkpurke vältida ka. Klaaspurgis samuti täitsa olemas, aga seal hakkab lugema ka maitse – Salvesti omad on nt pisut erinevad nendest, millega harjunud oleme. Samas Liisi juures sain ükskord mingit üsna adekvaatse maitsega klaaspurgis varianti. Siin loeb muidugi ka see harjumus, et inglise hommikusöögi jaoks arvestan vastavalt sööjate arvule kas üks või kaks 400g purki ja kui klaaspurgis on mingid muud kogused, siis lööb arvestuse pisut sassi. Inimene on harjumuste ori, noh :D Mulle üldse ei meeldi mingeid poolikuid purke külmkappi jätta, tahan korraga kõik ära kasutada. Teoreetiliselt võiks neid ube äkki ise ka teha, aga… Ma ei viitsi üle ka pingutama hakata :D Pean endale meelde tuletama, et baby steps, ei pea kõike korraga ja ideaalselt.

Oh… Väsisin ära järsku, lähen nüüd voodisse lugema :D Kokkamisest kirjutada ei jõudnudki, ainult pakenditest… No mõni teine kord siis, menüüpostitus homme õhtul või nädalavahetusel nagunii soolas.