Nov 152017
 

Teate, hirmus raske on blogida viimasel ajal. Nii palju muud tegemist on, et ei jõua selleni kunagi. Praegugi katsusin ennast kokku võtta ja sorteerisin veidi fotosid, aga otsustasin lõpuks, et ah, las olla, ei viitsi praegu üles panna. Mõned laused paneks sellegipoolest kirja – nii palju ikka viitsin :)

Eelmise nädala esmaspäev oli Plika 9. sünnipäev ja Soomlase sisse kolimise päev. Kui me augusti lõpus lastele lahutusplaanist rääkisime ja selle vestluse käigus ootamatult kiiresti ka Soomlase olemasolu ja meie tulevikuplaanid ära räägitud said, avaldas Plika soovi, et Soomlane tema sünnipäevaks sisse koliks. Hiljem kolimisplaane paika pannes sai aeg-ajalt sel teemal nalja visatud ja noritud – aga lõpuks läks nii, et täpselt samale päevale need asjad sattusidki…

Ja kui esimest nädalat on kodus inimene, keda oled kaua oodanud, ega ei malda siis ju õhtuti arvutis oma asju teha… Ikka pigem midagi koos. Näiteks puslet :P

Selle nädala esimese poole on ta olnud Tartus – lootsin, et ehk leian nüüd kolme üksildase õhtu jooksul aega blogida… Nojah, näed, veidi leidsingi – aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Selle asemel olen lugenud raamatut ja vaadanud imelise muutumise saateid. Esimene hooaeg sai omal ajal vaadatud, nüüd vaatasin ära kolmanda olemasolevad osad ja hakkasin siis teist vaatama, mis on hetkel üsna alguses.

See saade tekitab minus nii palju vastakaid emotsioone, et vääriks omaette blogipostitust, nii et ma sel teemal hetkel parem pikemalt ei peatu. Kas ma selle postituseni ka jõuan, näitab elu :P

Raamat, mille täna õhtul lõpetasin, on lihtsalt imeline. Ma olen lugenud palju kasvatusalaseid raamatuid, aga kui ma peaks neist kõigist valima ühe, mille teeksin hea meelega KÕIGILE kohustuslikuks kirjanduseks, oleks see kindlasti just see – “Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid”. Ühtlasi on see raamat, mille ma lihtsalt pean endale koju päriseks muretsema, sest seda on vaja pidevalt uuesti lehitseda. Ja ma kinnitan, see pole mitte ainult lastega suhtlemiseks hea, täiesti adekvaatne ka täiskasvanute vahelise suhtluse parandamiseks.

Aga ka see vajab täiesti omaette blogipostitust, nii et katsun ennast hetkel tagasi hoida ja mitte pikemalt kirjutada – nii põhjalikult, kui tahaksin, ei jõua. See postitus kindlasti tuleb. Millalgi.

No ja muidugi tahaks kirjutada uuest elust ja…

Sellest, kuidas inimesed on ilusad ja head – kui võtsin ennast täna lõpuks kokku ja postitasin FB-sse oma mõlkis auto pildi ja küsisin nõu, ühendus minuga pärnakast tuttav, kes reaalselt jagab matsu ja pakkus lahkelt abi… Nii et mul on esimest korda reaalselt tunne, et see luugi jama saab ka korda. Ja teine tuttav pakkus, et võib varuosa suhtes maad kuulata… Nagu ma ütlesin – inimesed on ilusad ja head.

Ja ma lihtsalt tunnen, kuidas ma olen nii tänulik kõige ümbritseva eest. Ja see ei ole üldse pingutatud “otsin positiivset ja katsun rõhutatult tänulik olla kõige eest”, vaid selline siiras rõõmus tunne… Ehtne ja loomulik tänu kõige eest, mis on.

Eks ma katsun harjutada ennast selle mõttega, et me elame nüüd koos ja iga koos oldud hetke ei pea ninapidi koos veetma, sest nüüd me olemegi KOOS. Ja nii ongi. Ei pea nädala pärast teisest 600km kaugusele reisima, et siis kuu-kaks järgmist kohtumist oodata. Mõistusega saan sellest hästi aru, aga ei tea, millal päriselt kohale jõuab? :) Kui jõuab, küll siis jälle blogin rohkem.

Oct 212017
 

Kas ma olen ainus, kellel on probleeme sõnade pliit, ahi, praeahi jne inglise keelde tõlkimisega? Ma jään isegi pliidi ja praeahju juures mõttesse, aga kui sinna nimistusse lisada veel puuküttega pliit ja ahi, siis jookseb juhe täiega kokku.

Ok, praeahi on oven, see on vist kõige lihtsam :)

Pliit – mul on (UK ajast?) cooker keelel esimesena, aga stove on vist sama levinud väljend? Kui googeldada stove, tulevad igatahes täpselt sellised pildid, mis minu peas selle väljendiga seonduvad – elektri- või gaasipliit koos praeahjuga :) Ehkki tänapäeval on pliidiplaadid ja praeahi järjest enam eraldiseisvad…

Aga kui me nüüd siia valemisse puukütte lisame, siis mis?

Wiki pakub puupliidi jaoks cookstove, cooking stove, wood stove.

Kui ma googeldan wood stove, tuleb enamik pilte pigem lihtsalt ahjudest ja ka Google Translate tõlgib selle puuahjuks :P Ja esimene puupliidi pilt, mis selle otsinguga tuleb, ütleb kirjelduses hoopis wood burning cook stove.

Ja no näiteks Mann kasutab oma blogis väljendit log burner – seda googeldades tulevad minu jaoks identsed pildid wood stove otsinguga ja hunnik UK veebilehti, millest ühe otsingutulemuse “pealkiri” on näiteks wood burning stoves, wood burners and log stoves – huvitav, kas need ongi lihtsalt erinevad väljendid ühe ja sama asja jaoks või on ka midagi, mis neid eristab?

Ja siis ma üritasin just välja peilida, kuidas on inglise keeles siiber. Vist äkki damper. Vähemalt ma midagi paremat ei leidnud. Ehkki see tähendab ka igasugu muid asju.

Ühesõnaga ainus, mis on kindel ja ühene – praeahi on oven.

Kamin on üldjuhul vist lihtsalt fireplace?

Aga mis väljendit kasutada elektripliidi (cooker või stove), puupliidi (wood burning cook stove / wood cooker ja kõik muud variandid, mis neid sõnu mingil viisil sisaldavad) ja selle ahju jaoks, mida ma kütan, et sooja saada (wood stove, log burner)? Mindfuck :P

Ilmselt sõltub riigist, kus elada, kontekstist ja sajast muust asjast. Aga ma ei suuda absoluutselt otsustada, mis MINULE, eestlasele, antud kontekstis kõige loogilisemad variandid oleks.

Igal juhul tuleb välja mõelda, sest kütmisel ja söögi tegemisel on oluline osa igapäevaelus ja igapäevaeluline suhtlus on mul noil päevil pool ajast ingliskeelne :)

EDIT: Ma loodan, et mu blogil on peale Alice’i veel erinevates ingliskeelsetes riikides elavaid lugejaid, kes saavad vajadusel kohalikelt üle küsida ja mind targemaks teha. USA, Kanada, Uus-Meremaa jne. Jube põnev on :D

Oct 202017
 

Kas minu lugejate seas on inimesi, kelle kodupangaks on LHV? Usun, et paljudel võivad olla kontod mitmes pangas, aga pean silmas just neid, kes tõesti igapäevaselt ainult LHV-d kasutavad.

Mõtlen pangavahetusele, et saada tasuta ülekanded ja toetada Eesti majandust :P Olen eluaeg olnud Swedbanki klient, see on nii harjumuspärane ja konto number nii mõnusalt lühike ning pähe kulunud… Aga ehk on aeg mugavustsoonist välja astuda?

Mul pole ühest küljest Swedile mitte ühtki etteheidet, teisest küljest aga pole nad mulle kunagi suuremat meeldinud :P Olen pangavahetusele pikalt mõelnud – mugavusest on aga mõtted seni vaid mõteteks jäänud. Nüüd ajendas mind tõsisemalt mõtlema pangateade, mis ütles, et alates detsembrist pole ma enam kuldklient. Trots tekkis :P Mis siis, et mul koguneb preemiapunkte nii palju, et ma võiks nende eest endale alati tasuta pangasisesed ülekanded “osta” – aga ikkagi! Põhimõtteliselt :P

Fakt, et LHV-l Pärnus kontorit pole, mind absoluutselt ei häiri. Mul ei ole pangakontorisse asja nagunii, tänapäeval saadetakse kaardid posti teel.

Fakt, et LHV-l on Pärnus ainult üks sularahaautomaat, mind NATUKENE häirib, aga olen nõus sellest mööda vaatama, kuna see asub mu töökohaga ühes majas, ma kasutan sularaha minimaalselt ja võtan seda nagunii 99% ajast välja tööl olles.

Tasuta ülekanded on põhiline, mis mind LHV puhul ahvatleb. Ka teistesse pankadesse – ja mul on neid järjest enam.

Krediitkaardi tingimused tundusid olevat tibake paremad kui Swedil – 30 päeva asemel on intressivaba tagasimakse periood 40 päeva. Tegelikult ma suurima heameelega loobuksin krediitkaardist täielikult, sealt ka järgmine küsimus – ega LHV ei paku deebetkaarti, millega saab netis maksta? Swedil on mingi selline, tavalisest veidi kallima kuutasuga… LHV kodulehelt esimese hooga igatahes ei leidnud.

Kaardi kuutasu kohta ma ei saanudki sotti. Kuskilt googeldasin välja, et esimene kaart on tasuta, aga LHV kodulehel ütles küll, et €1.

No ja muud ma ei oskagi mõelda. Ülekanded tulevad kauem, sest enamikul on ikkagi teised pangad, aga ega mulle neid eriti tihti ei tehta nagunii, ma ise kannan rohkem teistele :D

Netipank on neil loodetavasti sama hea ja loogiline kui Swedbankil. Ja noh, kõigega harjub.

Mobiilipank, kuidas sellega lood? Ma olen kevadest saadik saanud seda jälle kasutada – naudin täiega raputamisega konto jääki, mis ei vaja sisse logimist, ja muud taolist. Kas LHV ka sellist luksust pakub?

Ah, ja selline küsimus ka veel – mis te arvate, kas Swedbank hakkaks irisema, kui mul on nende juures veel kolm aastat kodulaenu maksta, aga mu palk enam neile ei laeku? Kuni ma ei unusta igakuiselt vajalikus summas ülekannet teha, ei peaks ju vahet olema? Kodulaenu saamise tingimuseks on vist küll igas pangas see, et palk laekub sinna, aga kui on juba seitse aastat laekunud ja laen saab ka edaspidi õigeaegselt makstud, äkki siis keegi ei märka ega kobise, kui viimased kolm aastat enam ei laeku…

Sep 252017
 

Ma nüüd ei ütle, et me Abikaasaga üldse ei oleks tülitsenud. Ikka oleme, omajagu. Aga just täpselt sellepärast, et mingid osad suhtest enam ei toiminud ja mingid iseloomujooned käisid üksteise juures kõvasti närvidele. Samas ei ole me kumbki kunagi arvanud, et teine pool oleks nõme tropp. Mina armastan teda ikka kogu südamest, lihtsalt praeguseks nagu parimat sõpra. Tema, ma usun, mind ka. Tõsi, et on iseloomujooni, mida me üksteise  juures ei seedi, aga see ongi lihtsalt see, et MEIE omavahel ei sobi.

Nii et jah, tülitsetud on küll ka, samas oleme me ikkagi üldjoontes hästi läbi saanud, koos naernud ja naljatanud, rahulikult asju arutanud.

Eile jõudis asi nii kaugele, et Abikaasa kolis välja. Esialgu üürikasse – on küll ostmise plaan, aga see on suurem ja keerulisem otsus. Ühesõnaga mina ja kass jäime koju, laste põhikodu jääb ka siia. Mingit konkreetsemat jagamist praegu ei teegi, kohtuvad nii tihti, kuidas mõlemad pooled soovivad ja kõigile sobib. Rahalise ja juriidilise poole pealt on põhimõttelised kokkulepped olemas, aga ma ei kavatse neist enne blogis rääkida, kui oleme lõplikult otsustanud ja igasugused paberid allkirjastanud :P

Igatahes, eile oli tõsiselt nii mõnus päev, et mõnusamat ei oskaks kohe tahtagi.

Poiss pidi minema trennikaaslastega jalkaturniirile, buss väljus hommikul kell kaheksa. Ma palusin Abikaasat, et tema hommikul Poisi ära saadaks, sest magasin praktiliselt terve laupäeva, õhtul hakkasin koristama ja öösel tegelesin programmeerimiskursusega… Ühesõnaga öösse venis see kõik ja teadsin, et olen nii vara hommikul väga väsinud.

Ärkasin aga ikkagi enne kaheksat (seitsmene äratus nädala sees on teinud oma töö), poolunes voodis kuulsin nende toimetamist – mõlemal oli hea tuju, nii mõnus oli kuulata.

Kui Abikaasa tagasi jõudis, ütles ta, et läheb vanaemale külla. Tema vanaema on alati olnud minu jaoks tema suguvõsa lemmikinimene (ühtlasi elab ta meile väga lähedal), nii et kiljusin: mina ka, mina ka. Ajasime siis Plika üles ja sõime mõnusasti vanaema juures hommikust.

Tagasi koju jõudes hakkasin mina koristama, Abikaasa pakkima. Pakkimise käigus tulid välja näiteks albumid tema lapsepõlvefotodega (mina teadsin alati täpselt, kus need olid :P) – vaatasid Plikaga neid. Sõbralikult jagasime toidulisandeid, maitseaineid, jääkuubikureste ja muud köögikappides leiduvat, samuti voodipesu ja rätikuid :D

No ja kuskil enne kahte oligi kõik koos, auto maast laeni kraami täis. Plika läks temaga kaasa, mina sain kodus rahulikult edasi koristada. Vahepeal käisid nad hiinakas, tõid mulle ka sealt süüa. Kui Poiss tagasi jõudis, läks Abikaasa talle järele – meil oli kokkulepe, et lapsed jäävad õhtuks temaga. Mina koristasin kodus katkematult kuni poole viieni välja, siis oli täpselt parasjagu aega, et duši all käia ja bussijaama kiirustada.

Kaua oodatud külaline jõudis kohale :) Ta pidi esialgu tulema oktoobri alguses, aga üsna viimasel minutil tuli ootamatu plaanimuutusega pooleteistnädalane koolitus Eestis, seega õnnestus üks öö enne seda koos veeta. Pidin täna üksi tööl olema, aga kui kolleeg asjast kuulis, pakkus, et ma võtaks päeva vabaks… Nii et pool päeva anti lisaks :) Võrratu :)

Ja ma nüüd ei teagi, oleks ju jälle nii palju kirjutada, aga see tundub jällegi olevat ühe teise postituse teema.

Igal juhul – mul on nii hea meel, et me Abikaasaga nii hästi läbi saame. Ma pean nüüd tõesti tema bloginime ära muutma, sest noh… Ei ela ju enam isegi koos :D Aga samas 6. oktoobrini on veel aega, äkki senini võib olla ikka Abikaasa?

Mul on eriti hea meel selle üle, et ka tema kõrval on hetkel keegi. See on küll suhteliselt uus, nii et vara on veel mingeid järeldusi teha, aga nii vähe, kui ma sellest tean, tundub tegu olevat väga ägeda inimesega – nii et mul on rõõm suur ja hoian pöidlad pihus, et jääkski nii õigeks ja toredaks kui praegu tundub… Ühesõnaga, et jääks kestma.

Täna õhtul tegin esimest korda ise lasanjet – helistades kõigepealt Abikaasale, et temalt juhtnööre küsida :D Plika läks Abikaasale uude koju külla, Poiss mängis sõpradega väljas, mina toimetasin rahus omaette.

Õhtul tõi Abikaasa Plika koju, samuti õuest ära nööril kuivava voodipesu, mille olin sinna unustanud ja mis olekski muidu ööseks välja jäänud. Maitses lasanjet ja kiitis heaks, soovitas ainult järgmisel korral veisehakklihaga teha, sest seguhakklihaga jääb liiga rasvane. Tõsi, nüüd tuleb meelde küll :P Pannkooke toodi meile kah :P

Nii see eluke siin veereb. Ma olen nii õnnelik ja elevil ja ootan põnevusega kogu ülejäänud elu.

Sep 232017
 

Ma ei taha mitte kõige vähematki hakata diskuteerima teemal, kas kogu inglimajandus on esoteeriline kräpp või ei. Igaüks arvaku, mis tahab :)

Lihtsalt jäi FB-s silma Väikese Ingli sõnum oktoobrikuuks. Jäin lugema ja kaasa noogutama. Ja mõtlesin, et kopeerin siia ka.

Oktoobris saame me tunda hoopis uut tasandit armastuses. Me ei teadnudki, et nii sügavalt ja võimsalt on võimalik tunda. Nii detailselt, nii värviliselt, nii kirkalt.
Meid oleks nagu pehme vikerkaarevärvilise pilvevati sisse visatud ja kuu esimese poole me ei saagi õieti aru veel, mis toimub. Lihtsalt uneleme ja hõljume.
Kuu teisel pool tabab mõnda paanika, et mis siis saab, kui see oligi ainult korraks…
No ma võin kinnitada, et ei ole ainult korraks, selliseid üllatusi tuleb veel ja veel!
Need paarid, kes leidsid teineteist mõne aasta eest ja on ehk jõudnud abielludagi, saavad nüüd alles päris tõelisi mesinädalaid tunda. Siiani aimati, et koos on hea ja oligi iga argipäev täitsa kena, aga nüüd on magusad pühapäevad ees, väga magusad.
Kuu lõpus võib mõni isegi ohata, et on sellest roosast romantikast täitsa väsinud ja tahaks natuke tööd rügada ja hallis argipäevas vedeleda.
Halli argipäev tulebki ka, aga ainult õues ilma näol, meie sees ja meie toas on ikka roosa romantika ja kärtspunane armastus. Sädelust, särinat ja imedehõngulist koosolemist saab tunda nii mõnigi meist aasta lõpuni välja, õnnelikumat aga aastaid.
Mõni jahe päev eksib kuu sisse ka, aga ainult selleks, et me „puhata“ saaks, et taas mürinal nautima ja unelema hakata.

Rahaasjad hakkavad nüüd enamusel klaaruma. Kõik, mis aasta algul paigast loksus ja sihitult laiali valgus, saab uuesti süsteemi kätte ja vajalik raha laekub regulaarselt, korrektselt ja piisava varuga.
Oktoobri lõpus sätikski aasta end justkui lõpetama juba, kuigi aega on omajagu. Mingeid otsi hakatakse kokku tõmbama ja kui satute olukordadesse, mis liiguvad jõuliselt lõpetamise suunal, siis ega vastu võitlemine ka aita. Kes ja mis minema peavad, lähevad niikuinii. Suhe, mis näitab ammendumist, seda ka on, olgu selleks eraeluline või tööalane.
November tuleb kohe kuu esimestel päevadel uute pakkumiste ja värskete ideede ning inimestega, nii, et muretsemiseks põhjust pole- loodus tühja kohta ei salli. Piltlikult vahetatakse katkine toidutaldrik teie ees laual välja nii sujuvalt, et üks käsi võtab vana ja teine asetab kohe uue- kõht tühjaks minna ei jõua.
Ja kui toidust edasi rääkida, siis aasta viimased kuud sellised tulevadki, et meie kõhud on süüa täis, soojad riided seljas ja tuba ka soe- meil on olemas kõik eluks vajalik ja natukene rohkemgi veel.
Selleaastane sügis hellitab ja hoiab meid. Kui muutume rahutuks, siis võtab embusesse ja rahustab, kui tahame magustoitu, siis saamegi, seda parimat. Kui tahame puhata ja mängida, siis meil on parim uni ja parimad mängukaaslased. Aasta lõpetab enda hästi kenasti ja hoolivalt.

Nii, et soovitused neile, kes plaanivad muutusi:

  • jah, on õige aeg kolida
  • jah, on õige aeg minna uut rada
  • jah, on õige aeg alustada uusi ettevõtmisi ja neid laiendada
  • jah, on õige aeg vahetada töökohta
  • jah, on õige aeg selg sirgu lüüa ja enda eest seista
  • jah, on õige aeg minna tundmatusse riiki ja tundmatusse keskkonda- olete hoitud
  • jah, on õige aeg tulla ära töölt, kus olete töötanud aastakümneid, see on ammendunud
  • jah, on õige aeg abielluda pöörase kiirusega ja teha kõike spontaanset
  • jah, on õige aeg minna õppima hambaarstiks, kuigi olete seni tahtnud seni olla maastikuarhitekt

Jne, jne. Kõige jaoks on aeg õige, mida teie hing ihaldab. Aeg on küps ja ajastus perfektne!

Minu elus hakkasid muutused toimuma tegelikult juba üsna ammu, eelmisel kevadel. Selle 1,5 aastaga on jõudnud toimuda nii palju, et ise ka ei usu. Mitmed asjad on jõudnud selle aja sees alata ja lõppeda. Mitmeid asju on katsetatud ning otsustatud, et siiski ei tööta.

Viimane jada algas aga nüüd juulis. Siis toimus kohe nii palju ja nii põhjalikult, et muutus kogu elu. On olnud muutuses viimased kaks kuud, aga igasugustel tasanditel saab see muutus reaalseks just oktoobri alguses, seejärel lõplikult novembri alguses.

Väikese Ingli sõnumit oli mõnus lugeda. Vanad lõpud, uued algused, uus tasand armastuses, kolimised (teise riiki), toimimine igasuguste ühiskondlike normide vastaselt, ebakindlus tuleviku suhtes ja samas täiesti kindel teadmine, et hoolimata kõigest sellest on meie otsus ainuõige ja parim. Kõrvaltvaatajad ilmselt kergitavad kulmu ja mõtlevad salamisi, et olen hulluks läinud. Need, kes teavad rohkem, saavad paremini aru.

Nii et on hea, kui keegi kinnitab – aeg on küps kõige jaoks, mis tundub südames õige. Ei ole vaja tunda ebakindlust tuleviku pärast, sest kõik loksub suurepäraselt paika ja puudust ei pea millestki tundma.

Minu elu jätkub paljuski samamoodi, aga paljuski kardinaalselt erinevalt. Ma ei jõua ära oodata… Kõigepealt homset õhtut, siis oktoobri algust ja siis novembrit :)

Ei tea, millal jõuab kätte see hetk, mil mul on piisavalt aega ja samas ka vaim valmis, et kirjutada ära see blogipostitus, mida paljud ilmselt ootavad… Peate veel kannatama ja ümbernurga juttu lugema :)

Sep 202017
 

Ütlen kohe alguses ära, et see küsimus EI ole suunatud neile, kel lapsed veel nii väikesed, et ärkavad öösiti üles… Või siis ebaviisakalt vara ja ei oska endaga üksi hakkama saada. Ma küsin neilt, kel lapsed suuremad ja magavad normaalselt või üldse majapidamisest puuduvad :)

Ma olen ennast terve septembrikuu kannatlikult harjutanud seitsmest üles tõusma. Olen sellest varem kirjutanud ka – ma üldse enam ei lubagi endale, et lähen igal õhtul kell üksteist magama, sest tean, ma ei suuda sellest kinni pidada. Nii on mul reegel – ideaalis üksteist, kaksteist on ka okei, üks on absoluutselt tagumine piir ja tegelikult juba liiga hilja.

No ja ikka juhtub, et ma lähen magama näiteks pool kaks. Aga enamasti kaksteist-pool üks isegi toimib. Ja kui ühel õhtul olen liiga hilja läinud, siis teine õhtu katsun sellevõrra varem. Viimased näited: pühapäeval pool kaks, esmaspäeval üksteist, eile…. Kolmveerand üks :) “Läksin” küll magama juba kella kaheteistkümnest alates (st olin pestud hammastega voodis teki all), aga ikka läks jutustamisega kauem :)

Ühesõnaga. Ma tõusen kell seitse, sest ma PEAN. See on lihtsalt elu, lapsed on väikesed, peavad õigeks ajaks kooli jõudma, mis tähendab, et nad peavad kaheksast lahkuma.

Aga mulle ÜLDSE ei meeldi nii vara tõusta. Minu tööaeg algab siis, kui ma tahan, üldine reegel on 10 (ehkki pole harvad need juhud, kus ma kell kaheksa või üheksa hommikul arvutiga voodis lesin ja töömeilidele vastan või tellimusi teen – kõik vastavalt olukorrale) – seega, kui asi oleks ainult minus, võiksin ärgata kaheksast või isegi üheksast – vastavalt sellele, kas ma tahan hommikul näiteks koristada või midagi muud asjalikku teha.

Kas millalgi saabub aeg, mil lapsed on suutelised ise kella peale tõusma, riietuma, sööma ja kooli minema – ilma, et ma peaks kõike suunama? Saan aru, et ilmselt mitte lähiaastatel :) Mul on küll ähmane mälestus sellest, kuidas ma ärkasin nädala sees kella peale ebanormaalselt vara ja tegutsesin üksi – mis omakorda tähendab, et õde pidi olema juba ära kolinud, mis omakorda tähendab, et see ei saanud olla varem kui põhikooli keskpaik :P

Mulle tegelikult meeldib vara tõusta… Siis on kohe tunne, et nii palju jõuab tehtud. Aga mulle meeldiks ise ärkamine. Ja no seitse, minge kah. Kui ma saaks süümepiinadeta minna magama kell üks ja tõusta kell üheksa, see oleks juba imeline. Või magada kahest kümneni. Kauem ei tahakski :)

Nojah, nädalavahetustel ja puhkuse ajal võiks ju põhimõtteliselt ka kauem üleval olla ja kasvõi lõunani välja magada :)

Ühesõnaga jah. Mind lihtsalt hakkas huvitama… Peaks ju olema küllalt ka neid nö hommikuinimesi, kes ärkavadki iseenesest ja rõõmuga vara ning lähevad normaalsel ajal magama?

Nagu öeldud, ma oleks täiesti rahul sellega, kui ma võiks ärgata 9-10 – ma ei soovi pidevalt tervet ööd üleval olla, et siis järgmisel päeval kaheni põõnata. Mind pole võimatu üles äratada, ma pole varahommikul meeletult torssis, ma ei vaja hommikul funktsioneerima hakkamiseks suuremas koguses kohvi. Mul on raske ärgata, kui olen vähe maganud ja see võib ka mu tuju mõjutada ning mulle maitseb väga mu hommikukohv, aga see pole see – ma tean NEID inimesi küll.

Aga kui mult küsitaks, kas ma olen hommiku- või õhtuinimene, siis ma vastaks kahtlemata, et ma olen ööinimene :) Ma võin olla õhtul väsinud, aga kui kell on üheksa läbi ja lapsed magavad, on suurem osa väsimusest ja unest maagiliselt kadunud ning ometigi võimalus rahulikult oma asjadega tegeleda. Kui ainult saaks, siis vähemalt ühe-kaheni öösel :)

Seniks, kuni lapsi hommikuti juhendama peab, saan aga lihtsalt rõõmu tunda sellest, et pärast seitsmest äratust ja kaheksani erinevate tegevuste suunamist on mul seejärel ligi kaks tundi õndsat segamatut oma aega, et hommikust süüa, koristada, nõusid või pesu pesta… Mis iganes tegemist vajab.

Sep 072017
 

Eile möödus terve ülejäänud päev sama kõrgel lainel kui hommik.

Käisin Poisil koolis järel. Klass, mis nägi kooliaasta alguses nii puhas ja klanitud välja, oli nüüd kõigi riiete, koolikottide ja joonistustega seinal hoopis teistmoodi… Elavam :)

Õpetaja ütles, et Poiss on imetore ja klassi poistest üks rahulikumaid – oskab keskenduda ja ei sega tundi. Ma kuulasin, suu ammuli. Plika on meil see vaikne ja kohusetundlik, eks, Poiss aga ei püsi pudeliski paigal. Olin valmistunud halvimaks. Saada teada, et ta on ÜKS RAHULIKUMAID – no tõsine šokk. Imeliselt meeldiv muidugi :D

Eile ja täna õnnestus lapsed lõpuks üheksast magama saada, töövõit. Ise läksin ka eile juba pool kaksteist magama.

Tänane päev ei olnud üldse nii kõrgelennuline. Ilm oli hall ja tuju… No selline… Keskpärane. Mitte sugugi nii vaimustav kui eile. Tööl oli jube kiire, päeval koolilogistika korraldamine võttis ka aega ja nii edasi.

Aga õhtupoole ma ikka mõtlesin, kui mõnus on ja olin nii tänulik.

Nii mõnus on, et Pärnus on waldorfkool. Ma ju käisin noil kõige esimestel asutamiskoosolekutel, kus alles plaaniti… Ei olnud küll asutamise juures, sest elu viis vahepeal Pärnust eemale, aga siiski… Esimene kooliaasta oli sisseelamine, samuti olid mu enda elus parasjagu segased lood, seega polnud jaksu suuremat kooliasjade üle rõõmu tunda. Sel sügisel olen aga palju erksam ja koolimuljed on nüüd veel intentsiivsemad. Eks kindlasti aitab tublisti kaasa ka see, et Poisil vähemalt esialgu nii hästi läheb ja tema õpetaja on lihtsalt oivaline… Aga jah… Lihtsalt istusin täna lastevanemate koosolekul ja mõtlesin, et nii äge – nii äge, kuidas nad õpetavad ja õpivad… Sajaga teistsugune “tavakoolist” ja mulle sobib see NII hästi. Need vahakriidid ja valged vihikud ja muinasjutud ja käsitöö ja maalimine ja liikumistunnid, kus liikumisest tuntakse lõbu ja… Nii põnev on näha, kuidas kool areneb. Ja on tunne, et kõik on omad. Hea ja kodune ja õige tunne on.

Teine asi, mille üle ma olen viimastel päevadel ääretut tänulikkust tundnud, on auto. Jalgratas on suurepärane, aga ma olen meeletu külmavares ja juba praegu on ilmad, mil autoga sõitmine on minu jaoks palju meeldivam tegevus. Mul on lihtsalt nii imeliselt hea meel, et ma elan nii suurepärases asukohas, seega sõidan tööle viis minutit, kodust kesklinna/kooli samuti viis minutit, töölt kesklinna kümme… Elu ja kogu laste / koolilogistika korraldamine on nii palju lihtsam…

Ja lapsed on nii iseseisvad! Lähevad hommikul koos bussiga kooli. Olen nüüd käinud Poisil kaks päeva koolis järel. Auto pargin bussipeatuse lähedusse, jalutan kooli, seejärel Poisiga tagasi bussipeatusesse – lasen temal ees minna, et näha, kas ta oskab minna õiges suunas ja teed ületades autosid vaadata… Ja bussipeatusest ta ongi mõlemad päevad omal soovil ise mu ema juurde sõitnud. Mina sõitsin autoga tööle tagasi :D Eks see on nädalate või isegi päevade küsimus, mil ta üksi sõitma hakkab.

Ja perekond, turvavõrgustik… Kui palju lihtsam on elu tänu sellele, et mu ema nii palju aitab… Või kui tema ei saa, siis on Abikaasa perekond… Kui häda on käes, siis keegi ikka saab!

Mul on nii hea meel, et Plika hakkas pärast aastast pausi oma parima lasteaiasõbrannaga taas jalkatrennis käima. Loodan, et vaimustus püsib. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et ma selle sõbranna ema eelmisel sügisel endaga veinitama kutsusin. Nii hea on, et Pärnus on nüüd veel üks sõber! Kes on ühtlasi ka sel nädalal mind trennilogistikaga aidanud, sest minul olid mõlemad trenniõhtud täiesti kinni…

Ma olen nii tänulik, et Abikaasa on nii imeline inimene. Tõsi, meie suhtest ei saanud asja ja veel praegugi koos elades tülitseme aeg-ajalt nende vanade mustrite pärast, mida me ei suutnudki lahendada… Aga samas me ka endiselt naljatame ja naerame koos… Ja ma tean, et lahku kolides lähevad meie suhted vaid paremaks. Parim inimene, kellega harrastada kärgperendust. Ma tean, et ta armastab lapsi kogu südamest ja tean, et me saame asjad rahulikult ja meeldivalt aetud. Lahkuminek ei ole kunagi meeldiv, aga meie oma on… Noh, nii meeldiv, kui üldse olla saab, ma ütleks.

Ja muidugi on mu elus Üks Inimene. See on nii uskumatu, kuidas ta minu ellu tuli ja siia jäi. Ja ma olen selle üle nii tänulik, et seda ei ole võimalik isegi mitte sõnadesse panna. Aga see on juba ühe teise postituse teema…

Sep 062017
 

Kolmas koolipäev. Esimene neist, kus mina ärkasin hommikul ilma ühegi lapseta oma voodis, Poisi voodi oli kuiv ja mõlemad lapsed olid küll unised, aga tõusid suurema nurinata ja võrdlemisi heatujuliselt.

Sain nad esimesel kahel hommikul ka rahulikult uksest välja, aga ütleme nii, et MINULT nõudis see tunduvalt enam närve. Tänane hommik oli puhas rõõm. Sain muudkui lapsi kiita selle eest, mida nad nii hästi teinud on. Eriti Poissi. Aga tegelikult ka, pole ma varem näinud, et tal sama pluus kolmanda päeva hommikul ikka veel täiesti puhas oleks (enamasti on esimeseks õhtuks plekid rinnal) või et ta suudaks nii õhukese kihi pasteeti leivale määrida (vanasti oli pigem ühel leivaviilul pool pakki).

Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma peaaegu üldse magada, ööl vastu teisipäeva magasin korralikult, eile õhtul läksin magama küll veidi hiljem, kui oleksin tahtnud, aga magasin siiski hästi. Olin nädala alguses kaks päeva letis, mis võttis omakorda jaksu vähemaks, nüüd saan kaks päeva “normaalset” tööelu nautida ja kell kuus koju tulla, kuni nädala lõpus jälle käest ära läheb. September tähendab minu jaoks neli nädalat puhkuseasendamisi ehk 10 päeva x 10h üksi letis. Seda enam on oluline korralikult välja puhata, nii et mu südameasi on korralik uni. Lapsed voodisse kell üheksa ja ma ise – ideaalis üksteist, hiljemalt kaksteist. Ideaalini on veel mõningane tee minna – lapsed said esimesed kaks õhtut magama kümnest ja eile pool kümme, mina üleeile vist millalgi enne keskööd, eile pool üks. Arenguruumi jagub.

Igal juhul on idüll. Iseseisvad lapsed kooli saadetud, Abikaasa tööle, seega on käes mu lemmikosa ehk aeg iseenda jaoks. Ja kass, muidugi kass :) Nautis alguses päikest, hiljem tuli mu sülle magama. Nii ma siis nüüd olengi arvuti taha “aheldatud”. Sest kass on ju nii nunnu, et ei raatsi liigutada :D

Ilmselt siiski peaks, sest mul oleks veel parasjagu aega, et enne tööle minekut oma neli uut seelikut ära triikida :P

Jul 102017
 

Olin nädala sees mitu päeva Tallinnas, kus ma:

  • tegin kaks pikka päeva tööd
  • käisin ühel tööalasel kohtumisel, kus ma tõdesin, et mind erutavad koodid
  • veetsin ühe äärmiselt intrigeeriva õhtu, millest ajalugu vaikib
  • ja siis teise mõnusa õhtu, kus ma sattusin lauluväljakule Kasabiani kontserdile, millele järgnes VÄGA PIKK JALUTUSKÄIK öises Tallinnas (appi, ma vaatasin Google Mapsist järele, üle 6km, täiesti kreisi!)
  • ja siis kolmanda õhtu, mil ma pidin tegelikult koju minema, aga ei jaksanud bussi peale minna, väikestviisi kolleegi sünnipäeva tähistades
  • seejärel ühe unetu öö lakke vahtides, sest magada lihtsalt ei saanud – ja ei saanudki, hommikuni mõtlesin elu üle järele

Nädalavahetus pidi tulema lastega, vaikne ja kodune – plaanisin magada, koristada ja niisama rahulikult kulgeda, aga:

  • koristasin hullunult pool laupäeva ja saavutasin üle mitme kuu kodus sellise seisundi, kus ma ei taha ükskõik kuhu vaadates karjudes minema joosta (mul on pildid, ma kunagi äkki näitan teile – see oli ikka väga karm, mis läbu siin oli) – aga palju on veel teha ja lõppkokkuvõttes pole sellest suurt kasu, sest kõik on ikkagi nii vana, katki, väsinud ja räpane
  • tundsin esimest korda selle suve jooksul, et tõepoolest ON suvi, sest ilm oli vastav
  • käisin õhtul Meie küla peol ja panin seal ilmselt nii mõnegi kulmu kergitama, sest… noh, ka sellest ajalugu pigem vaikib
  • veetsin huvitava õhtu ja öö seltskonnas, millest ajalugu jällegi vist pigem vaikib
  • olin täna koju jõudes väga väsinud, aga koristasin lapsi oodates autopiloodil ära Abikaasa riidekapi ning sorteerisin ja tühjendasin ka enda oma
  • misjärel väsisin nii ära, et siiani ei saa aru, kas tuli hilinemisega pohmakas või andis tunda vahele jäänud öö vastu reedet, igal juhul lihtsalt kudesin voodis ja ei teinud tükk aega mitte midagi asjalikku
  • küpsetasin õhtul lastega vahvleid, õigemini juhendasin ja lasin maksimaalselt neil toimetada – Poisil jagus kannatlikkust vaid alguses muna kaussi löömiseks ja selle vahustamiseks suhkruga, Plika tegi kõik ülejäänu ja küpsetas täitsa ise
  • alustasin pärast seda uuenenud jõuvarudega kaosekummuti koristamist, mis tähendab, et megasuur hunnik oma kohale ootavaid asju on nüüd veidi viisakamalt ja kompaktsemalt kokku kuhjatud
  • nautisin üle meeletult pika aja seda tunnet, kus ma toimetan kodus automaatpiloodil, koristan ja sätin JOOKSVALT, sest korda on hea HOIDA
  • vaatasin lõpuni Sõprade viimase hooaja – nüüd on kõik poolikud sarjad läbi ja ma motiveerin ennast uue sarja ette võtmise asemel õhtuti programeerimist õppima

Töönädal algab täie hooga – kahe 11h päevaga letis, sest mu müüja on puhkusel. Will be fun.

Kas nüüd jäävad need ilmad? Kas ma nüüd võin oma kahenädalase puhkuse ka välja võtta? Ma muudkui ootan ja ootan ja ootan…

Jul 062017
 

Ma igatsen aegu, kui blogisse sai kõigest filtrita kirjutada. Millal see oli? Siis, kui ma olin 20? Kas see ongi elukogemus? Täiskasvanuelu?

Ei ole saladus, et minu privaatsuse piir on enamiku inimeste omadest valgusaastate kaugusel. Aga mida vanemaks ja targemaks saad, seda vähem sa jagad. Sest kõik need teised inimesed su ümber.

Ma nii väga tahaks kirjutada. Kõigest, mis meelel ja keelel. Kõigest, mille kohta tahaks nõu. Aga ma ei julge, isegi mitte parooli alla. Sest ma olen seda parooli üsna vabameelselt jaganud ja selle muutmine tekitaks liigselt… Midagi.

Oeh. Raske on olla vastutustundlik täiskasvanu.