Sep 232017
 

Ma ei taha mitte kõige vähematki hakata diskuteerima teemal, kas kogu inglimajandus on esoteeriline kräpp või ei. Igaüks arvaku, mis tahab :)

Lihtsalt jäi FB-s silma Väikese Ingli sõnum oktoobrikuuks. Jäin lugema ja kaasa noogutama. Ja mõtlesin, et kopeerin siia ka.

Oktoobris saame me tunda hoopis uut tasandit armastuses. Me ei teadnudki, et nii sügavalt ja võimsalt on võimalik tunda. Nii detailselt, nii värviliselt, nii kirkalt.
Meid oleks nagu pehme vikerkaarevärvilise pilvevati sisse visatud ja kuu esimese poole me ei saagi õieti aru veel, mis toimub. Lihtsalt uneleme ja hõljume.
Kuu teisel pool tabab mõnda paanika, et mis siis saab, kui see oligi ainult korraks…
No ma võin kinnitada, et ei ole ainult korraks, selliseid üllatusi tuleb veel ja veel!
Need paarid, kes leidsid teineteist mõne aasta eest ja on ehk jõudnud abielludagi, saavad nüüd alles päris tõelisi mesinädalaid tunda. Siiani aimati, et koos on hea ja oligi iga argipäev täitsa kena, aga nüüd on magusad pühapäevad ees, väga magusad.
Kuu lõpus võib mõni isegi ohata, et on sellest roosast romantikast täitsa väsinud ja tahaks natuke tööd rügada ja hallis argipäevas vedeleda.
Halli argipäev tulebki ka, aga ainult õues ilma näol, meie sees ja meie toas on ikka roosa romantika ja kärtspunane armastus. Sädelust, särinat ja imedehõngulist koosolemist saab tunda nii mõnigi meist aasta lõpuni välja, õnnelikumat aga aastaid.
Mõni jahe päev eksib kuu sisse ka, aga ainult selleks, et me „puhata“ saaks, et taas mürinal nautima ja unelema hakata.

Rahaasjad hakkavad nüüd enamusel klaaruma. Kõik, mis aasta algul paigast loksus ja sihitult laiali valgus, saab uuesti süsteemi kätte ja vajalik raha laekub regulaarselt, korrektselt ja piisava varuga.
Oktoobri lõpus sätikski aasta end justkui lõpetama juba, kuigi aega on omajagu. Mingeid otsi hakatakse kokku tõmbama ja kui satute olukordadesse, mis liiguvad jõuliselt lõpetamise suunal, siis ega vastu võitlemine ka aita. Kes ja mis minema peavad, lähevad niikuinii. Suhe, mis näitab ammendumist, seda ka on, olgu selleks eraeluline või tööalane.
November tuleb kohe kuu esimestel päevadel uute pakkumiste ja värskete ideede ning inimestega, nii, et muretsemiseks põhjust pole- loodus tühja kohta ei salli. Piltlikult vahetatakse katkine toidutaldrik teie ees laual välja nii sujuvalt, et üks käsi võtab vana ja teine asetab kohe uue- kõht tühjaks minna ei jõua.
Ja kui toidust edasi rääkida, siis aasta viimased kuud sellised tulevadki, et meie kõhud on süüa täis, soojad riided seljas ja tuba ka soe- meil on olemas kõik eluks vajalik ja natukene rohkemgi veel.
Selleaastane sügis hellitab ja hoiab meid. Kui muutume rahutuks, siis võtab embusesse ja rahustab, kui tahame magustoitu, siis saamegi, seda parimat. Kui tahame puhata ja mängida, siis meil on parim uni ja parimad mängukaaslased. Aasta lõpetab enda hästi kenasti ja hoolivalt.

Nii, et soovitused neile, kes plaanivad muutusi:

  • jah, on õige aeg kolida
  • jah, on õige aeg minna uut rada
  • jah, on õige aeg alustada uusi ettevõtmisi ja neid laiendada
  • jah, on õige aeg vahetada töökohta
  • jah, on õige aeg selg sirgu lüüa ja enda eest seista
  • jah, on õige aeg minna tundmatusse riiki ja tundmatusse keskkonda- olete hoitud
  • jah, on õige aeg tulla ära töölt, kus olete töötanud aastakümneid, see on ammendunud
  • jah, on õige aeg abielluda pöörase kiirusega ja teha kõike spontaanset
  •  jah, on õige aeg minna õppima hambaarstiks, kuigi olete seni tahtnud seni olla maastikuarhitekt

Jne, jne. Kõige jaoks on aeg õige, mida teie hing ihaldab. Aeg on küps ja ajastus perfektne!

Minu elus hakkasid muutused toimuma tegelikult juba üsna ammu, eelmisel kevadel. Selle 1,5 aastaga on jõudnud toimuda nii palju, et ise ka ei usu. Mitmed asjad on jõudnud selle aja sees alata ja lõppeda. Mitmeid asju on katsetatud ning otsustatud, et siiski ei tööta.

Viimane jada algas aga nüüd juulis. Siis toimus kohe nii palju ja nii põhjalikult, et muutus kogu elu. On olnud muutuses viimased kaks kuud, aga igasugustel tasanditel saab see muutus reaalseks just oktoobri alguses, seejärel lõplikult novembri alguses.

Väikese Ingli sõnumit oli mõnus lugeda. Vanad lõpud, uued algused, uus tasand armastuses, kolimised (teise riiki), toimimine igasuguste ühiskondlike normide vastaselt, ebakindlus tuleviku suhtes ja samas täiesti kindel teadmine, et hoolimata kõigest sellest on meie otsus ainuõige ja parim. Kõrvaltvaatajad ilmselt kergitavad kulmu ja mõtlevad salamisi, et olen hulluks läinud. Need, kes teavad rohkem, saavad paremini aru.

Nii et on hea, kui keegi kinnitab – aeg on küps kõige jaoks, mis tundub südames õige. Ei ole vaja tunda ebakindlust tuleviku pärast, sest kõik loksub suurepäraselt paika ja puudust ei pea millestki tundma.

Minu elu jätkub paljuski samamoodi, aga paljuski kardinaalselt erinevalt. Ma ei jõua ära oodata… Kõigepealt homset õhtut, siis oktoobri algust ja siis novembrit :)

Ei tea, millal jõuab kätte see hetk, mil mul on piisavalt aega ja samas ka vaim valmis, et kirjutada ära see blogipostitus, mida paljud ilmselt ootavad… Peate veel kannatama ja ümbernurga juttu lugema :)

Sep 202017
 

Ütlen kohe alguses ära, et see küsimus EI ole suunatud neile, kel lapsed veel nii väikesed, et ärkavad öösiti üles… Või siis ebaviisakalt vara ja ei oska endaga üksi hakkama saada. Ma küsin neilt, kel lapsed suuremad ja magavad normaalselt või üldse majapidamisest puuduvad :)

Ma olen ennast terve septembrikuu kannatlikult harjutanud seitsmest üles tõusma. Olen sellest varem kirjutanud ka – ma üldse enam ei lubagi endale, et lähen igal õhtul kell üksteist magama, sest tean, ma ei suuda sellest kinni pidada. Nii on mul reegel – ideaalis üksteist, kaksteist on ka okei, üks on absoluutselt tagumine piir ja tegelikult juba liiga hilja.

No ja ikka juhtub, et ma lähen magama näiteks pool kaks. Aga enamasti kaksteist-pool üks isegi toimib. Ja kui ühel õhtul olen liiga hilja läinud, siis teine õhtu katsun sellevõrra varem. Viimased näited: pühapäeval pool kaks, esmaspäeval üksteist, eile…. Kolmveerand üks :) “Läksin” küll magama juba kella kaheteistkümnest alates (st olin pestud hammastega voodis teki all), aga ikka läks jutustamisega kauem :)

Ühesõnaga. Ma tõusen kell seitse, sest ma PEAN. See on lihtsalt elu, lapsed on väikesed, peavad õigeks ajaks kooli jõudma, mis tähendab, et nad peavad kaheksast lahkuma.

Aga mulle ÜLDSE ei meeldi nii vara tõusta. Minu tööaeg algab siis, kui ma tahan, üldine reegel on 10 (ehkki pole harvad need juhud, kus ma kell kaheksa või üheksa hommikul arvutiga voodis lesin ja töömeilidele vastan või tellimusi teen – kõik vastavalt olukorrale) – seega, kui asi oleks ainult minus, võiksin ärgata kaheksast või isegi üheksast – vastavalt sellele, kas ma tahan hommikul näiteks koristada või midagi muud asjalikku teha.

Kas millalgi saabub aeg, mil lapsed on suutelised ise kella peale tõusma, riietuma, sööma ja kooli minema – ilma, et ma peaks kõike suunama? Saan aru, et ilmselt mitte lähiaastatel :) Mul on küll ähmane mälestus sellest, kuidas ma ärkasin nädala sees kella peale ebanormaalselt vara ja tegutsesin üksi – mis omakorda tähendab, et õde pidi olema juba ära kolinud, mis omakorda tähendab, et see ei saanud olla varem kui põhikooli keskpaik :P

Mulle tegelikult meeldib vara tõusta… Siis on kohe tunne, et nii palju jõuab tehtud. Aga mulle meeldiks ise ärkamine. Ja no seitse, minge kah. Kui ma saaks süümepiinadeta minna magama kell üks ja tõusta kell üheksa, see oleks juba imeline. Või magada kahest kümneni. Kauem ei tahakski :)

Nojah, nädalavahetustel ja puhkuse ajal võiks ju põhimõtteliselt ka kauem üleval olla ja kasvõi lõunani välja magada :)

Ühesõnaga jah. Mind lihtsalt hakkas huvitama… Peaks ju olema küllalt ka neid nö hommikuinimesi, kes ärkavadki iseenesest ja rõõmuga vara ning lähevad normaalsel ajal magama?

Nagu öeldud, ma oleks täiesti rahul sellega, kui ma võiks ärgata 9-10 – ma ei soovi pidevalt tervet ööd üleval olla, et siis järgmisel päeval kaheni põõnata. Mind pole võimatu üles äratada, ma pole varahommikul meeletult torssis, ma ei vaja hommikul funktsioneerima hakkamiseks suuremas koguses kohvi. Mul on raske ärgata, kui olen vähe maganud ja see võib ka mu tuju mõjutada ning mulle maitseb väga mu hommikukohv, aga see pole see – ma tean NEID inimesi küll.

Aga kui mult küsitaks, kas ma olen hommiku- või õhtuinimene, siis ma vastaks kahtlemata, et ma olen ööinimene :) Ma võin olla õhtul väsinud, aga kui kell on üheksa läbi ja lapsed magavad, on suurem osa väsimusest ja unest maagiliselt kadunud ning ometigi võimalus rahulikult oma asjadega tegeleda. Kui ainult saaks, siis vähemalt ühe-kaheni öösel :)

Seniks, kuni lapsi hommikuti juhendama peab, saan aga lihtsalt rõõmu tunda sellest, et pärast seitsmest äratust ja kaheksani erinevate tegevuste suunamist on mul seejärel ligi kaks tundi õndsat segamatut oma aega, et hommikust süüa, koristada, nõusid või pesu pesta… Mis iganes tegemist vajab.

Sep 072017
 

Eile möödus terve ülejäänud päev sama kõrgel lainel kui hommik.

Käisin Poisil koolis järel. Klass, mis nägi kooliaasta alguses nii puhas ja klanitud välja, oli nüüd kõigi riiete, koolikottide ja joonistustega seinal hoopis teistmoodi… Elavam :)

Õpetaja ütles, et Poiss on imetore ja klassi poistest üks rahulikumaid – oskab keskenduda ja ei sega tundi. Ma kuulasin, suu ammuli. Plika on meil see vaikne ja kohusetundlik, eks, Poiss aga ei püsi pudeliski paigal. Olin valmistunud halvimaks. Saada teada, et ta on ÜKS RAHULIKUMAID – no tõsine šokk. Imeliselt meeldiv muidugi :D

Eile ja täna õnnestus lapsed lõpuks üheksast magama saada, töövõit. Ise läksin ka eile juba pool kaksteist magama.

Tänane päev ei olnud üldse nii kõrgelennuline. Ilm oli hall ja tuju… No selline… Keskpärane. Mitte sugugi nii vaimustav kui eile. Tööl oli jube kiire, päeval koolilogistika korraldamine võttis ka aega ja nii edasi.

Aga õhtupoole ma ikka mõtlesin, kui mõnus on ja olin nii tänulik.

Nii mõnus on, et Pärnus on waldorfkool. Ma ju käisin noil kõige esimestel asutamiskoosolekutel, kus alles plaaniti… Ei olnud küll asutamise juures, sest elu viis vahepeal Pärnust eemale, aga siiski… Esimene kooliaasta oli sisseelamine, samuti olid mu enda elus parasjagu segased lood, seega polnud jaksu suuremat kooliasjade üle rõõmu tunda. Sel sügisel olen aga palju erksam ja koolimuljed on nüüd veel intentsiivsemad. Eks kindlasti aitab tublisti kaasa ka see, et Poisil vähemalt esialgu nii hästi läheb ja tema õpetaja on lihtsalt oivaline… Aga jah… Lihtsalt istusin täna lastevanemate koosolekul ja mõtlesin, et nii äge – nii äge, kuidas nad õpetavad ja õpivad… Sajaga teistsugune “tavakoolist” ja mulle sobib see NII hästi. Need vahakriidid ja valged vihikud ja muinasjutud ja käsitöö ja maalimine ja liikumistunnid, kus liikumisest tuntakse lõbu ja… Nii põnev on näha, kuidas kool areneb. Ja on tunne, et kõik on omad. Hea ja kodune ja õige tunne on.

Teine asi, mille üle ma olen viimastel päevadel ääretut tänulikkust tundnud, on auto. Jalgratas on suurepärane, aga ma olen meeletu külmavares ja juba praegu on ilmad, mil autoga sõitmine on minu jaoks palju meeldivam tegevus. Mul on lihtsalt nii imeliselt hea meel, et ma elan nii suurepärases asukohas, seega sõidan tööle viis minutit, kodust kesklinna/kooli samuti viis minutit, töölt kesklinna kümme… Elu ja kogu laste / koolilogistika korraldamine on nii palju lihtsam…

Ja lapsed on nii iseseisvad! Lähevad hommikul koos bussiga kooli. Olen nüüd käinud Poisil kaks päeva koolis järel. Auto pargin bussipeatuse lähedusse, jalutan kooli, seejärel Poisiga tagasi bussipeatusesse – lasen temal ees minna, et näha, kas ta oskab minna õiges suunas ja teed ületades autosid vaadata… Ja bussipeatusest ta ongi mõlemad päevad omal soovil ise mu ema juurde sõitnud. Mina sõitsin autoga tööle tagasi :D Eks see on nädalate või isegi päevade küsimus, mil ta üksi sõitma hakkab.

Ja perekond, turvavõrgustik… Kui palju lihtsam on elu tänu sellele, et mu ema nii palju aitab… Või kui tema ei saa, siis on Abikaasa perekond… Kui häda on käes, siis keegi ikka saab!

Mul on nii hea meel, et Plika hakkas pärast aastast pausi oma parima lasteaiasõbrannaga taas jalkatrennis käima. Loodan, et vaimustus püsib. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et ma selle sõbranna ema eelmisel sügisel endaga veinitama kutsusin. Nii hea on, et Pärnus on nüüd veel üks sõber! Kes on ühtlasi ka sel nädalal mind trennilogistikaga aidanud, sest minul olid mõlemad trenniõhtud täiesti kinni…

Ma olen nii tänulik, et Abikaasa on nii imeline inimene. Tõsi, meie suhtest ei saanud asja ja veel praegugi koos elades tülitseme aeg-ajalt nende vanade mustrite pärast, mida me ei suutnudki lahendada… Aga samas me ka endiselt naljatame ja naerame koos… Ja ma tean, et lahku kolides lähevad meie suhted vaid paremaks. Parim inimene, kellega harrastada kärgperendust. Ma tean, et ta armastab lapsi kogu südamest ja tean, et me saame asjad rahulikult ja meeldivalt aetud. Lahkuminek ei ole kunagi meeldiv, aga meie oma on… Noh, nii meeldiv, kui üldse olla saab, ma ütleks.

Ja muidugi on mu elus Üks Inimene. See on nii uskumatu, kuidas ta minu ellu tuli ja siia jäi. Ja ma olen selle üle nii tänulik, et seda ei ole võimalik isegi mitte sõnadesse panna. Aga see on juba ühe teise postituse teema…

Sep 062017
 

Kolmas koolipäev. Esimene neist, kus mina ärkasin hommikul ilma ühegi lapseta oma voodis, Poisi voodi oli kuiv ja mõlemad lapsed olid küll unised, aga tõusid suurema nurinata ja võrdlemisi heatujuliselt.

Sain nad esimesel kahel hommikul ka rahulikult uksest välja, aga ütleme nii, et MINULT nõudis see tunduvalt enam närve. Tänane hommik oli puhas rõõm. Sain muudkui lapsi kiita selle eest, mida nad nii hästi teinud on. Eriti Poissi. Aga tegelikult ka, pole ma varem näinud, et tal sama pluus kolmanda päeva hommikul ikka veel täiesti puhas oleks (enamasti on esimeseks õhtuks plekid rinnal) või et ta suudaks nii õhukese kihi pasteeti leivale määrida (vanasti oli pigem ühel leivaviilul pool pakki).

Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma peaaegu üldse magada, ööl vastu teisipäeva magasin korralikult, eile õhtul läksin magama küll veidi hiljem, kui oleksin tahtnud, aga magasin siiski hästi. Olin nädala alguses kaks päeva letis, mis võttis omakorda jaksu vähemaks, nüüd saan kaks päeva “normaalset” tööelu nautida ja kell kuus koju tulla, kuni nädala lõpus jälle käest ära läheb. September tähendab minu jaoks neli nädalat puhkuseasendamisi ehk 10 päeva x 10h üksi letis. Seda enam on oluline korralikult välja puhata, nii et mu südameasi on korralik uni. Lapsed voodisse kell üheksa ja ma ise – ideaalis üksteist, hiljemalt kaksteist. Ideaalini on veel mõningane tee minna – lapsed said esimesed kaks õhtut magama kümnest ja eile pool kümme, mina üleeile vist millalgi enne keskööd, eile pool üks. Arenguruumi jagub.

Igal juhul on idüll. Iseseisvad lapsed kooli saadetud, Abikaasa tööle, seega on käes mu lemmikosa ehk aeg iseenda jaoks. Ja kass, muidugi kass :) Nautis alguses päikest, hiljem tuli mu sülle magama. Nii ma siis nüüd olengi arvuti taha “aheldatud”. Sest kass on ju nii nunnu, et ei raatsi liigutada :D

Ilmselt siiski peaks, sest mul oleks veel parasjagu aega, et enne tööle minekut oma neli uut seelikut ära triikida :P

Jul 102017
 

Olin nädala sees mitu päeva Tallinnas, kus ma:

  • tegin kaks pikka päeva tööd
  • käisin ühel tööalasel kohtumisel, kus ma tõdesin, et mind erutavad koodid
  • veetsin ühe äärmiselt intrigeeriva õhtu, millest ajalugu vaikib
  • ja siis teise mõnusa õhtu, kus ma sattusin lauluväljakule Kasabiani kontserdile, millele järgnes VÄGA PIKK JALUTUSKÄIK öises Tallinnas (appi, ma vaatasin Google Mapsist järele, üle 6km, täiesti kreisi!)
  • ja siis kolmanda õhtu, mil ma pidin tegelikult koju minema, aga ei jaksanud bussi peale minna, väikestviisi kolleegi sünnipäeva tähistades
  • seejärel ühe unetu öö lakke vahtides, sest magada lihtsalt ei saanud – ja ei saanudki, hommikuni mõtlesin elu üle järele

Nädalavahetus pidi tulema lastega, vaikne ja kodune – plaanisin magada, koristada ja niisama rahulikult kulgeda, aga:

  • koristasin hullunult pool laupäeva ja saavutasin üle mitme kuu kodus sellise seisundi, kus ma ei taha ükskõik kuhu vaadates karjudes minema joosta (mul on pildid, ma kunagi äkki näitan teile – see oli ikka väga karm, mis läbu siin oli) – aga palju on veel teha ja lõppkokkuvõttes pole sellest suurt kasu, sest kõik on ikkagi nii vana, katki, väsinud ja räpane
  • tundsin esimest korda selle suve jooksul, et tõepoolest ON suvi, sest ilm oli vastav
  • käisin õhtul Meie küla peol ja panin seal ilmselt nii mõnegi kulmu kergitama, sest… noh, ka sellest ajalugu pigem vaikib
  • veetsin huvitava õhtu ja öö seltskonnas, millest ajalugu jällegi vist pigem vaikib
  • olin täna koju jõudes väga väsinud, aga koristasin lapsi oodates autopiloodil ära Abikaasa riidekapi ning sorteerisin ja tühjendasin ka enda oma
  • misjärel väsisin nii ära, et siiani ei saa aru, kas tuli hilinemisega pohmakas või andis tunda vahele jäänud öö vastu reedet, igal juhul lihtsalt kudesin voodis ja ei teinud tükk aega mitte midagi asjalikku
  • küpsetasin õhtul lastega vahvleid, õigemini juhendasin ja lasin maksimaalselt neil toimetada – Poisil jagus kannatlikkust vaid alguses muna kaussi löömiseks ja selle vahustamiseks suhkruga, Plika tegi kõik ülejäänu ja küpsetas täitsa ise
  • alustasin pärast seda uuenenud jõuvarudega kaosekummuti koristamist, mis tähendab, et megasuur hunnik oma kohale ootavaid asju on nüüd veidi viisakamalt ja kompaktsemalt kokku kuhjatud
  • nautisin üle meeletult pika aja seda tunnet, kus ma toimetan kodus automaatpiloodil, koristan ja sätin JOOKSVALT, sest korda on hea HOIDA
  • vaatasin lõpuni Sõprade viimase hooaja – nüüd on kõik poolikud sarjad läbi ja ma motiveerin ennast uue sarja ette võtmise asemel õhtuti programeerimist õppima

Töönädal algab täie hooga – kahe 11h päevaga letis, sest mu müüja on puhkusel. Will be fun.

Kas nüüd jäävad need ilmad? Kas ma nüüd võin oma kahenädalase puhkuse ka välja võtta? Ma muudkui ootan ja ootan ja ootan…

Jul 062017
 

Ma igatsen aegu, kui blogisse sai kõigest filtrita kirjutada. Millal see oli? Siis, kui ma olin 20? Kas see ongi elukogemus? Täiskasvanuelu?

Ei ole saladus, et minu privaatsuse piir on enamiku inimeste omadest valgusaastate kaugusel. Aga mida vanemaks ja targemaks saad, seda vähem sa jagad. Sest kõik need teised inimesed su ümber.

Ma nii väga tahaks kirjutada. Kõigest, mis meelel ja keelel. Kõigest, mille kohta tahaks nõu. Aga ma ei julge, isegi mitte parooli alla. Sest ma olen seda parooli üsna vabameelselt jaganud ja selle muutmine tekitaks liigselt… Midagi.

Oeh. Raske on olla vastutustundlik täiskasvanu.

Jun 012017
 

Ilmad küll ei soosi, aga muus osas on juba täielik suve tunne. Lapsed ei taha üheksast magama minna. Süüa teha ei viitsi. Klassikaline suvi :D

Poisil oli üleeile lasteaia lõpupidu, Plikal on veel nädal aega koolis käia. Poiss võib käia lasteaias kuu lõpuni, aga karta on, et kui Plika koju jääb ja Abikaasa kuu keskpaigast puhkusele, ega ta siis enam ei viitsi. Või kui ehk jaanipäevani venitab välja, siis on hea.

Laste iseseisvumisega seoses on minu õhtud vabamad. See EI soodusta asjalik olemist :D Poiss helistab õhtuti oma lasteaiakaaslaseid läbi, käib neil külas või kutsub neid välja mängima – kui ühegagi kaubale ei saa, siis kodu juures asuval mänguväljakul ikka poisse leidub.

Plika jõudis ema juurest täna koju alles kell kaheksa. Oli bussist maha jäänud ja esimest korda jala tulnud, sest järgmine buss oleks tema sõnutsi tulnud alles tunni pärast.

Abikaasa oli õhtupoolses vahetuses, nii et mina olin kodus puhta üksi. Ja mis ma tegin? Sama, mis varasematel õhtutel, kui lapsed väljas mängivad. Ronisin voodisse ja vaatasin Mentalisti.

Kui Plika koju jõudis, mängisime kaarte. See on meil uus traditsioon. Meil on suur lemmikmäng Phase 10, mida mängisime seni peamiselt siis, kui õeke külas käis, nüüd aga on lapsed ka mängu selgeks saanud. Lihtsalt oivaline – koos veedetud aeg, nii et kõigil on põnev. Õpetab lastele arvutamist ja kaotamist, mulle kannatlikkust :P

Õhtusöögiks on meil viimastel päevadel olnud sushi ja caesari salat. Pärast kella kaheksat saab Maximast 30% soodsamalt, siis kannatab osta. Esimene kord läks suisa nii hästi, et müüja pani eksikombel 30% asemel 50% kleepsud peale ja sai poole hinnaga :D

Ja klaasike veini on ka tihti mõnusa õhtu osa. Rohkem ei tahagi, ühest täitsa piisab. Praegu blogi kõrvale näiteks :P

Kui nüüd seda ilma ka antaks!

May 282017
 

Miks mul tekkis üle pika aja isu nädalavahetusel blogi kirjutada? Arvasite õigesti, koristasin eile usinalt :D Mõtlesin tagasi kahele eelmisele nädalavahetusele, endal sees tugev tunne, et need möödusid laisalt, suurt mitte midagi tehes. Siis vaatasin kalendrisse, tuletasin meelde… Kõige hullem vist polnudki.

Laupäeval kaks nädalat tagasi käisime maal, Birgiti poisi sünnipäeval. Täiesti juhuslikult oli absoluutselt esimene nii soe ilm, et saime kogu peo aja väljas istuda. Pühapäev oli veel soojem, hoidsime päeval Annika last, õhtul käisime “emade tiirul”. Hea, kui kõik emad-vanaemad on 1,6km raadiuses  kodust :) See oli vist ka see päev, kus ma veetsin enamiku ajast laste riideid sorteerides, et suveks sobilikumad hilbud välja kraamida, talveriided eest ära panna ning tuvastada kõik väikseks jäänud ja ära andmist vajavad isendid.

Nädal tagasi oli ebaharilikult tiheda graafikuga nädalavahetus. Koolieelikute laulu- ja tantsupidu Vallikäärus, kus Poiss osales, seega kella neljani oli päev sisustatud, hiljem veel minu sugulase sünnipäev. Kuna hommikusse proovi viis Poisi Abikaasa, oli mul kodus aega veidi möödunud kuude jooksul hirmus sassi läinud magamistoa kappe sorteerida ja ära andmist vajavaid asju kokku kuhjata.

Pühapäeval Poisi jalkaturniir, kus temaga käis õnneks taas Abikaasa. Koju tagasi jõudnud, magas ta ülejäänud päeva maha ja ei pannud tähelegi, et mul käis vahepeal külas Birgit oma nelja lapsega, kes tõi Poisile pisut riideid juurde ja viis minult jällegi osa ebavajalikke riideid jalust ära. Kasutasin ära sooja ilma ja pesin neli masinatäit pesu, et voodialune “pesukast” tühjaks saada.

Ikkagi on mul nendest nädalavahetustest peamine mälestus see, et üldine meelestatus oli pigem laisemapoolne. Mina, kes ma olen meie pere peamine koristaja, tundsin iga ihurakuga, kuidas ma ei viitsi teha enamat kui hädavajaliku… Mis, jah, tähendaski vastavalt terve päev riiete sorteerimist ja teine kord terve päev pesu pesemist :D Ja vannitoa küürimisest ei pääse ka üle ega ümber, olgu laiskus või mitte.

Aga näiteks lastetuba oli meil pikalt sellises seisus, et astu karguga kuhjadest üle. Lihtsalt polnud mitte mingit viitsimist lapsi koristama motiveerida. Birgitki kommenteeris külas käies – hea näha, et teil ka vahel midagi sassis on.

Terve selle nädala oli mu enesetunne kehvemapoolne, mis ajas lõpuks juba täiesti vihale. Kõik õhtud veetsin voodis ja õhtusöögiks oli vaid smuuti, sest rohkem ei tahtnud. Eile hommikul ärgates otsustasin, et nüüd aitab, nüüdsest olen terve :D Ja ma ei tea, oli see siis positiivne sisendamine või midagi muud, aga olengi siiamaani täitsa jonksus.

Abikaasa on sel nädalavahetusel tööl, seega oli plaanis rahulik kulgemine koos lastega. Kuna tundus, et pole koristusrindel mitu nädalat lillegi liigutanud ja viitsimist nagu seekord natuke isegi oleks, tegin kohe hommikul plaani valmis ja hakkasin otsast pihta. Pesu pesema, nädalatagune pesu restilt kappi, nõud puhtaks, elutuba korda, nii see läks.

Annika oli lubanud mingil hetkel külla tulla, lapsed uurisid, millal ta jõuab. Annikale helistades selgus, et tal on ka laiskuse periood – peaks koristama, aga kulgeb niisama. Küsis, kas mu lapsed ei tahaks hoopis talle külla tulla, sõidavad ju ise bussiga. Küsisin lastelt, nad olid nõus.

Plika on terve aasta bussiga koolis käinud, teda ma täitsa usaldan Poisiga koos käima. Annika elab ülejõel, nii kaugele polnud ta varem sõitnud. Seletasin siis ära, et kolmas peatus pärast silda, Annika on seal vastas. Ühe peatuse nime ütlesin valesti, sest ega ma ei kontrollinud, eeldasin :D Aga lapsed sõitsid kenasti kohale, mängisid pool päeva Annika poisiga, õhtupoolikul tõi Annika nad koju tagasi, siis said lapsed veel tükk aega meil ka mängida.

Minule andis üksi kodus olemine kuldaväärt võimaluse põrandad ära pesta. See on teatavasti suuremat sorti ettevõtmine, mis on minu jaoks nii tüütu, et seda juhtub harva :P Nüüd, kus elamine polnud eelnevalt täielikult ära koristatud, võttis tavapärasest veel rohkem aega, et kõik asjad põrandatelt ära tõsta ja need puhtaks pühkida, et saaks pesema hakata. Aga tehtud ma selle sain.

Samal ajal, kui ma põrandapesu lõpetasin, jõudis Abikaasa koju, tegime koos suppi ja jutustasime, siis tuli Annika lastega, hiljem jõudsin veel vannitoa ära küürida, duši all käia ja kevadhooaja avada ehk sel aastal esimest korda varbaküüned punaseks lakkida.

No ja kui ma siis õhtul kell kümme lõpuks arvuti taha maandusin, et Mentalisti vaadata, siis tuli välja, et käsil on eriti põnev hooaja lõpp, mis kulmineerus nii, et oli vaja kohe otsa vaadata ka uue hooaja esimene osa… Magama sain kell neli. Mentalisti vaatamise kõrvale jõudsin isegi sõrmeküüned ära lakkida, mida ma praktiliselt mitte kunagi ei tee, aga olid teised just pikaks kasvanud ja tahtsin laki püsivust katsetada…

Hilise magamamineku tulemusena ärkasin täna kell pool kaksteist. Okei, olin vahepeal ärkvel varemgi, sest ülejäänud pere tõusis ju normaalsel ajal ja laste lärmamine ei soodusta magamist… Mingil hetkel läks aga Abikaasa tööle ja lapsed olid vaiksemad, nii et sain edasi tukkuda, kuni ema helistas.

Ja vot täna oli küll tunne, et niiiiii mõnus laisk hommik, ronin voodisse tagasi ja vaatan veel Mentalisti. Eks ma kõigepealt muidugi ikka pesin hambaid, koristasin kööki, panin pesu kuivama, sõin hommikust, saatsin lapsed emaga linna peale… Ja selle kõrvalt kirjutasin valmis blogipostituse.

Aga nüüd on kell üks ja küll täitsa selline tunne, et võtan neljanda hooaja teise osa ette (mille mõrvatu, mind you, on Eesti päritolu Markus Kuzmenko – aga see on vist pigem reegel kui erand, et USA sarjades on eestlased vene nimega, peaks ilmselt eestipärase eesnime ülegi õnnelik olema). Õues on tegelikult nii mõnus, et ega ma vast pikalt ei viitsi voodis vedeleda. Eks sõltub ka sellest, millal lapsed tagasi jõuavad ja mida nad siis teevad – kui toimetavad omaette, vaatan ehk pikemalt, kui tahavad midagi minuga teha, siis… Lubasin nendega kaarte mängida :)

Ja kummuti pealt oleks vaja ära sorteerida järjekordne kultuurikiht… Ja köögilaual on ka üks hunnik asju, mis vajaks sorteerimist… Ja minu enda garderoobivahetus on täiesti pooleli – olen mõned üksikud suveasjad riidekappi toonud ja mõned üksikud talveasjad eest ära viinud, aga enamik vahetusest on veel tegemata…

Aga noh, ega koristamine pole jänes, et eest ära jookseb. Eile olin nii usin, et täna olen molutamise ära teeninud. Vabalt võib juhtuda, et usinus tuleb peale ja sätin midagi veel ära. Vabalt võib juhtuda, et ei tule, siis lebotan mõnuga.

Küll oleks tore, kui viitsiks siia postitusele mõne pildi ka juurde otsida, aga vot ei viitsi. Pilte on tehtud küll – kassist, kevadest aias, ülalmainitud tantsupeost… Kui üks hetk piltide sorteerimise lainele satun, siis tuleb jälle järjest ebanormaalselt palju pildipostitusi.

Küll oleks tore, kui ma suudaks jooksvalt blogida, nii et postitused poleks harvad ja pikad, vaid lühemad ning fotod ka jooksvalt juures? Oh, unistused…

May 052017
 

Pikk-pikk vaikus on siin jälle… Ja ei saa üldse öelda, et ma ei taha kirjutada, aga miskipärast reaalselt kirjutamiseni lihtsalt ei jõua.

Igasuguseid postitusi keerleb peas.

Küpsistest ja paradiisist ehk mõtetest, mis tekkisid pärast Kertu Rakke värske raamatu lugemist. Üks tore arvustus on näiteks siin.

Smart ID-st, mis mind, kes ma mobiil ID eest €1 kuus maksta ei raatsi, vägagi rõõmustab.

Kuidas ma olen üle pika aja blogi kaudu toredate inimestega kokku saanud (tsau, Ritsik! Tsau, Minna!).

Kuidas “vaata ühikuhinda ja osta soodsamat” ei päde veini puhul, sest kui pudelist veini juues on selge pilt, millal enam rohkem ei tohiks, siis pakiveini puhul puudub kontroll täielikult ja heas seltskonnas hea tujuga veini libistades ning tühjenenud klaasi uuesti täites võib juhtuda, et see kolmeliitrine pakk saab kolme peale peaaegu et tühjaks joodud.

Kuidas me kohtusime Poisi klassiõpetajaga, kes tundub väga tore ja asjalik.

Lisaks veel igasugu teemad, mis avalikku blogisse ei sobi, nii et mul on aeg-ajalt täitsa kiusatus lisaks kinnine kutsetega Bloggeri blogi teha, kus veidike avalikumalt kirjutada saaks. Siia parooli alla saaks ju ka, aga paroolidel on kombeks rändama minna. Kutset aga jagada ei saa – üle kutseomaniku õla võib ju lugeda, aga tundub siiski turvalisem variant. Kas ma selle tüki ka ära teen, ei oska veel öelda.

Ja pole õrna aimu ka, kas ükski noist peas keerelnud postitustest, mida siin mainisin, ka kunagi reaalselt kirja saab. Kardan, et pigem mitte. Aga vähemalt on nüüd fragmendid, mille põhjal meenutada.

Apr 162017
 

See hetk, kus lapsed on pesus käinud, õhtusöök on söödud ja magama minekuni on veel tunnike, nii et saab mängida. Pips kinkis meile Love Letteri, mis on parasjagu nii keeruline, et täiskasvanutel pole igav ja parasjagu nii lihtne, et kuuepoolene ka reeglitele pihta saab. Nii me siis mängime. Kass kah :P