Jun 012017
 

Ilmad küll ei soosi, aga muus osas on juba täielik suve tunne. Lapsed ei taha üheksast magama minna. Süüa teha ei viitsi. Klassikaline suvi :D

Poisil oli üleeile lasteaia lõpupidu, Plikal on veel nädal aega koolis käia. Poiss võib käia lasteaias kuu lõpuni, aga karta on, et kui Plika koju jääb ja Abikaasa kuu keskpaigast puhkusele, ega ta siis enam ei viitsi. Või kui ehk jaanipäevani venitab välja, siis on hea.

Laste iseseisvumisega seoses on minu õhtud vabamad. See EI soodusta asjalik olemist :D Poiss helistab õhtuti oma lasteaiakaaslaseid läbi, käib neil külas või kutsub neid välja mängima – kui ühegagi kaubale ei saa, siis kodu juures asuval mänguväljakul ikka poisse leidub.

Plika jõudis ema juurest täna koju alles kell kaheksa. Oli bussist maha jäänud ja esimest korda jala tulnud, sest järgmine buss oleks tema sõnutsi tulnud alles tunni pärast.

Abikaasa oli õhtupoolses vahetuses, nii et mina olin kodus puhta üksi. Ja mis ma tegin? Sama, mis varasematel õhtutel, kui lapsed väljas mängivad. Ronisin voodisse ja vaatasin Mentalisti.

Kui Plika koju jõudis, mängisime kaarte. See on meil uus traditsioon. Meil on suur lemmikmäng Phase 10, mida mängisime seni peamiselt siis, kui õeke külas käis, nüüd aga on lapsed ka mängu selgeks saanud. Lihtsalt oivaline – koos veedetud aeg, nii et kõigil on põnev. Õpetab lastele arvutamist ja kaotamist, mulle kannatlikkust :P

Õhtusöögiks on meil viimastel päevadel olnud sushi ja caesari salat. Pärast kella kaheksat saab Maximast 30% soodsamalt, siis kannatab osta. Esimene kord läks suisa nii hästi, et müüja pani eksikombel 30% asemel 50% kleepsud peale ja sai poole hinnaga :D

Ja klaasike veini on ka tihti mõnusa õhtu osa. Rohkem ei tahagi, ühest täitsa piisab. Praegu blogi kõrvale näiteks :P

Kui nüüd seda ilma ka antaks!

May 282017
 

Miks mul tekkis üle pika aja isu nädalavahetusel blogi kirjutada? Arvasite õigesti, koristasin eile usinalt :D Mõtlesin tagasi kahele eelmisele nädalavahetusele, endal sees tugev tunne, et need möödusid laisalt, suurt mitte midagi tehes. Siis vaatasin kalendrisse, tuletasin meelde… Kõige hullem vist polnudki.

Laupäeval kaks nädalat tagasi käisime maal, Birgiti poisi sünnipäeval. Täiesti juhuslikult oli absoluutselt esimene nii soe ilm, et saime kogu peo aja väljas istuda. Pühapäev oli veel soojem, hoidsime päeval Annika last, õhtul käisime “emade tiirul”. Hea, kui kõik emad-vanaemad on 1,6km raadiuses  kodust :) See oli vist ka see päev, kus ma veetsin enamiku ajast laste riideid sorteerides, et suveks sobilikumad hilbud välja kraamida, talveriided eest ära panna ning tuvastada kõik väikseks jäänud ja ära andmist vajavad isendid.

Nädal tagasi oli ebaharilikult tiheda graafikuga nädalavahetus. Koolieelikute laulu- ja tantsupidu Vallikäärus, kus Poiss osales, seega kella neljani oli päev sisustatud, hiljem veel minu sugulase sünnipäev. Kuna hommikusse proovi viis Poisi Abikaasa, oli mul kodus aega veidi möödunud kuude jooksul hirmus sassi läinud magamistoa kappe sorteerida ja ära andmist vajavaid asju kokku kuhjata.

Pühapäeval Poisi jalkaturniir, kus temaga käis õnneks taas Abikaasa. Koju tagasi jõudnud, magas ta ülejäänud päeva maha ja ei pannud tähelegi, et mul käis vahepeal külas Birgit oma nelja lapsega, kes tõi Poisile pisut riideid juurde ja viis minult jällegi osa ebavajalikke riideid jalust ära. Kasutasin ära sooja ilma ja pesin neli masinatäit pesu, et voodialune “pesukast” tühjaks saada.

Ikkagi on mul nendest nädalavahetustest peamine mälestus see, et üldine meelestatus oli pigem laisemapoolne. Mina, kes ma olen meie pere peamine koristaja, tundsin iga ihurakuga, kuidas ma ei viitsi teha enamat kui hädavajaliku… Mis, jah, tähendaski vastavalt terve päev riiete sorteerimist ja teine kord terve päev pesu pesemist :D Ja vannitoa küürimisest ei pääse ka üle ega ümber, olgu laiskus või mitte.

Aga näiteks lastetuba oli meil pikalt sellises seisus, et astu karguga kuhjadest üle. Lihtsalt polnud mitte mingit viitsimist lapsi koristama motiveerida. Birgitki kommenteeris külas käies – hea näha, et teil ka vahel midagi sassis on.

Terve selle nädala oli mu enesetunne kehvemapoolne, mis ajas lõpuks juba täiesti vihale. Kõik õhtud veetsin voodis ja õhtusöögiks oli vaid smuuti, sest rohkem ei tahtnud. Eile hommikul ärgates otsustasin, et nüüd aitab, nüüdsest olen terve :D Ja ma ei tea, oli see siis positiivne sisendamine või midagi muud, aga olengi siiamaani täitsa jonksus.

Abikaasa on sel nädalavahetusel tööl, seega oli plaanis rahulik kulgemine koos lastega. Kuna tundus, et pole koristusrindel mitu nädalat lillegi liigutanud ja viitsimist nagu seekord natuke isegi oleks, tegin kohe hommikul plaani valmis ja hakkasin otsast pihta. Pesu pesema, nädalatagune pesu restilt kappi, nõud puhtaks, elutuba korda, nii see läks.

Annika oli lubanud mingil hetkel külla tulla, lapsed uurisid, millal ta jõuab. Annikale helistades selgus, et tal on ka laiskuse periood – peaks koristama, aga kulgeb niisama. Küsis, kas mu lapsed ei tahaks hoopis talle külla tulla, sõidavad ju ise bussiga. Küsisin lastelt, nad olid nõus.

Plika on terve aasta bussiga koolis käinud, teda ma täitsa usaldan Poisiga koos käima. Annika elab ülejõel, nii kaugele polnud ta varem sõitnud. Seletasin siis ära, et kolmas peatus pärast silda, Annika on seal vastas. Ühe peatuse nime ütlesin valesti, sest ega ma ei kontrollinud, eeldasin :D Aga lapsed sõitsid kenasti kohale, mängisid pool päeva Annika poisiga, õhtupoolikul tõi Annika nad koju tagasi, siis said lapsed veel tükk aega meil ka mängida.

Minule andis üksi kodus olemine kuldaväärt võimaluse põrandad ära pesta. See on teatavasti suuremat sorti ettevõtmine, mis on minu jaoks nii tüütu, et seda juhtub harva :P Nüüd, kus elamine polnud eelnevalt täielikult ära koristatud, võttis tavapärasest veel rohkem aega, et kõik asjad põrandatelt ära tõsta ja need puhtaks pühkida, et saaks pesema hakata. Aga tehtud ma selle sain.

Samal ajal, kui ma põrandapesu lõpetasin, jõudis Abikaasa koju, tegime koos suppi ja jutustasime, siis tuli Annika lastega, hiljem jõudsin veel vannitoa ära küürida, duši all käia ja kevadhooaja avada ehk sel aastal esimest korda varbaküüned punaseks lakkida.

No ja kui ma siis õhtul kell kümme lõpuks arvuti taha maandusin, et Mentalisti vaadata, siis tuli välja, et käsil on eriti põnev hooaja lõpp, mis kulmineerus nii, et oli vaja kohe otsa vaadata ka uue hooaja esimene osa… Magama sain kell neli. Mentalisti vaatamise kõrvale jõudsin isegi sõrmeküüned ära lakkida, mida ma praktiliselt mitte kunagi ei tee, aga olid teised just pikaks kasvanud ja tahtsin laki püsivust katsetada…

Hilise magamamineku tulemusena ärkasin täna kell pool kaksteist. Okei, olin vahepeal ärkvel varemgi, sest ülejäänud pere tõusis ju normaalsel ajal ja laste lärmamine ei soodusta magamist… Mingil hetkel läks aga Abikaasa tööle ja lapsed olid vaiksemad, nii et sain edasi tukkuda, kuni ema helistas.

Ja vot täna oli küll tunne, et niiiiii mõnus laisk hommik, ronin voodisse tagasi ja vaatan veel Mentalisti. Eks ma kõigepealt muidugi ikka pesin hambaid, koristasin kööki, panin pesu kuivama, sõin hommikust, saatsin lapsed emaga linna peale… Ja selle kõrvalt kirjutasin valmis blogipostituse.

Aga nüüd on kell üks ja küll täitsa selline tunne, et võtan neljanda hooaja teise osa ette (mille mõrvatu, mind you, on Eesti päritolu Markus Kuzmenko – aga see on vist pigem reegel kui erand, et USA sarjades on eestlased vene nimega, peaks ilmselt eestipärase eesnime ülegi õnnelik olema). Õues on tegelikult nii mõnus, et ega ma vast pikalt ei viitsi voodis vedeleda. Eks sõltub ka sellest, millal lapsed tagasi jõuavad ja mida nad siis teevad – kui toimetavad omaette, vaatan ehk pikemalt, kui tahavad midagi minuga teha, siis… Lubasin nendega kaarte mängida :)

Ja kummuti pealt oleks vaja ära sorteerida järjekordne kultuurikiht… Ja köögilaual on ka üks hunnik asju, mis vajaks sorteerimist… Ja minu enda garderoobivahetus on täiesti pooleli – olen mõned üksikud suveasjad riidekappi toonud ja mõned üksikud talveasjad eest ära viinud, aga enamik vahetusest on veel tegemata…

Aga noh, ega koristamine pole jänes, et eest ära jookseb. Eile olin nii usin, et täna olen molutamise ära teeninud. Vabalt võib juhtuda, et usinus tuleb peale ja sätin midagi veel ära. Vabalt võib juhtuda, et ei tule, siis lebotan mõnuga.

Küll oleks tore, kui viitsiks siia postitusele mõne pildi ka juurde otsida, aga vot ei viitsi. Pilte on tehtud küll – kassist, kevadest aias, ülalmainitud tantsupeost… Kui üks hetk piltide sorteerimise lainele satun, siis tuleb jälle järjest ebanormaalselt palju pildipostitusi.

Küll oleks tore, kui ma suudaks jooksvalt blogida, nii et postitused poleks harvad ja pikad, vaid lühemad ning fotod ka jooksvalt juures? Oh, unistused…

May 052017
 

Pikk-pikk vaikus on siin jälle… Ja ei saa üldse öelda, et ma ei taha kirjutada, aga miskipärast reaalselt kirjutamiseni lihtsalt ei jõua.

Igasuguseid postitusi keerleb peas.

Küpsistest ja paradiisist ehk mõtetest, mis tekkisid pärast Kertu Rakke värske raamatu lugemist. Üks tore arvustus on näiteks siin.

Smart ID-st, mis mind, kes ma mobiil ID eest €1 kuus maksta ei raatsi, vägagi rõõmustab.

Kuidas ma olen üle pika aja blogi kaudu toredate inimestega kokku saanud (tsau, Ritsik! Tsau, Minna!).

Kuidas “vaata ühikuhinda ja osta soodsamat” ei päde veini puhul, sest kui pudelist veini juues on selge pilt, millal enam rohkem ei tohiks, siis pakiveini puhul puudub kontroll täielikult ja heas seltskonnas hea tujuga veini libistades ning tühjenenud klaasi uuesti täites võib juhtuda, et see kolmeliitrine pakk saab kolme peale peaaegu et tühjaks joodud.

Kuidas me kohtusime Poisi klassiõpetajaga, kes tundub väga tore ja asjalik.

Lisaks veel igasugu teemad, mis avalikku blogisse ei sobi, nii et mul on aeg-ajalt täitsa kiusatus lisaks kinnine kutsetega Bloggeri blogi teha, kus veidike avalikumalt kirjutada saaks. Siia parooli alla saaks ju ka, aga paroolidel on kombeks rändama minna. Kutset aga jagada ei saa – üle kutseomaniku õla võib ju lugeda, aga tundub siiski turvalisem variant. Kas ma selle tüki ka ära teen, ei oska veel öelda.

Ja pole õrna aimu ka, kas ükski noist peas keerelnud postitustest, mida siin mainisin, ka kunagi reaalselt kirja saab. Kardan, et pigem mitte. Aga vähemalt on nüüd fragmendid, mille põhjal meenutada.

Apr 162017
 

See hetk, kus lapsed on pesus käinud, õhtusöök on söödud ja magama minekuni on veel tunnike, nii et saab mängida. Pips kinkis meile Love Letteri, mis on parasjagu nii keeruline, et täiskasvanutel pole igav ja parasjagu nii lihtne, et kuuepoolene ka reeglitele pihta saab. Nii me siis mängime. Kass kah :P

Apr 142017
 

Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga päev nii palju häid asju kui võimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!

Rhonda Byrne “Kangelane”

Sügisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud üsna pöörane aeg, millest suutsin lõpuks edasi liikuda. See pöörasus järellainetas veel hiljemgi, detsembri lõpus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka üsna raske positiivsel lainel jätkata. Sain siiski enam-vähem hakkama, kuniks jaanuari lõpus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.

Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks läinud, aga endiselt on mul peas küsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nüüd jälle tagasi sinna positiivsuse, tänulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.

Byrne’i raamatutest on mul tänu raamatuvahetusele nüüdseks enamik olemas. Pärast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud :) Aga nüüd juhtus nii, et sain paar päeva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jätsingi selle esialgu kõrvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kätte jõuab, üldse mitte.

Just nüüd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kõnetab, järelikult on täpselt õige hetk.

Naljakas, kuidas pärast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lühikese vahega nii läbi raputatakse. Aga olen kindel, et see kõik on millekski vajalik. Pean vaid välja mõtlema, mida ma täpselt tahan.

Olema tänulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.

Mar 272017
 

Eelmise nädala neljapäeval tahtsin Plika suure uhke sünnipäevaks saadud lego lossi kokku panna, polnud juhust seda varem teha. Selleks, et millegi kokku panemiseni jõuda, tuli aga kõigepealt kõik jupid miskit pidi ära sorteerida, et oleks üldse võimalik midagi üles leida… See võttis terve neljapäeva õhtu, reede õhtu ja pool laupäeva ka :D

Annika käis külas, aitas ka sorteerida… Õhtul üheksa paiku sai see lõpuks tehtud ja sain asuda lossi ehitamise kallale. Lapsed läksid 22-23 paiku magama, mina ehitasin edasi. Kell kümme oli seis selline:

Ja kui ma ükskord omadega valmis sain, avastasin, et kell on kolm… Ajataju oli ikka täiesti ära kadunud.

Vasakpoolse lossi ehitas Annika, parempoolse mina. Oli tükk tegemist, ütleme nii :P

Siis korjasin paar minutit legosid kokku, vahepeal keerati kella. Kui eelmine pilt oli tehtud 2:59, siis järgmine juba 4:01 :D

Laupäeval ma mitte midagi muud teha ei jõudnudki – 11-12 paiku alustasin legode sortimist, neljast sõime hommikust, kümnest õhtust, lõpetasin öösel kell neli. Arvutit ei teinud kordagi lahti.

Pühapäeva hommikupoolikul panin veel ühest Plika uuemast legost pool kokku, teist poolt enam ei viitsinud, sest mingi jupp oli kadunud. Võtsin ennast kokku ja olin veidi asjalik ka, pesin nõusid ja pesu.

Siis tuli meelde, et enne kolmapäevast Kõige Viimast Osa on vaja seitse varasemat osa Bonesi ära vaadata. Nagu tellitult läks Plika sõbrannale külla ja Poiss Abikaasa ema juurde, kus Abikaasa õepojad juba ootasid – nii et kodus valitses õnnis rahu, ülejäänud päeva vedelesimegi voodis ja vaatasime Bonesi.

Õhtul tuli vahepeal paus teha, et koju jõudnud lapsed puhtaks küürida ja täis sööta, siis sai nad magama panna, et maratoniga jätkata. Kell pool kümme tuli kõigele lisaks meelde, et erandkorras tuleb hilisõhtul paar tundi tööd teha, nii et Bonesi viimaste osade vaatamise kõrvalt sai seegi ära tehtud.

Küll oli mõnus terve nädalavahetus maha lebotada!

Mar 202017
 

Ilmselt on asi lähenevas sünnipäevas – teadsin, et kui ma sel nädalavahetusel ei korista, siis tuleb sünnipäev sassis kodus… Ja see mõte ei meeldinud kohe üldse mitte.

Magasin eile üsna kaua ja jõudsin hommikusöögi söömiseni kell üks, aga pärast seda koristasin õhtul kella kümneni välja… Ja saingi kõik korda! Eriti oluline, sain korda kaosekummutipealse ja -riiuli:

Selle kaose koristamiseni jõudsin kusjuures alles õhtul üheksa paiku… Enne seda oli vaja kööki ja elutuba kraamida ning vannituba küürida. Siis tunnike magamistoas, siis duši alla, pool üksteist sain välja teenitud puhkust nautida.

Kõik ei ole muidugi NII ideaalses korras, kui ma tahaks – detsembris keskendusin kappide sisemuse organiseerimisele, aga kuna mul ei ole siin oludest tulenevalt väga head süsteemi, kipuvad kapid jube kähku sassi minema… Nii et nüüd on väljast kõik ilus, aga kapiuste taga oleks vaja organiseerida. Midagi hullu ei ole, ma enam-vähem tean kõigi asjade asukohta – aga saaks palju paremini. Noh, kunagi, kui mul jälle aega on ja vaim peale tuleb. Seni on vähemalt kõik, mis nähtaval, nii kenasti korras, kui meie väsinud ja lagunevas majapidamises üldse olla saab. Ja uskuge mind, see kõik on praeguseks ikka üpris üpris väsinud…

Eile oli tegelikult üpris närviline päev, tülitsesime palju. Täna hommikul ajas Poiss närvi, kes käis alates kella kaheksast iga natukese aja tagant küsimas, kas me juba ei ärka – sest me ei lubanud teda enne arvutisse :D

Aga siis oli kell pool kümme ja päike paistis nii ilusasti ja ma tõusin üles ja mõtlesin, et KÕIK on tehtud – kodu on korras, ise ka puhas, ainult pesu tuleb pesta ja ülejäänud päeva võib puhata. Ja PÄIKE, eks, teeb alati kõik nii helgeks.

Nii et me tõusime üsna varakult, Abikaasa käis poes, tegime inglise hommikusööki, hiljem mängisid lapsed enamiku päevast õues, meil oli võimalik omavahel veidi pikemalt jutelda ning lebotada.

Lisaks puhkamisele jõudsin veel kõik ootel olevad õmblustööd ära teha ja Abikaasa pani minu palvel lõpuks laste hommikumantlitele nagi ukse külge. Ning kuna tal nagunii trell käepärast oli, parandas ära ka magamistoa kardinapuu, mille Poiss kardinat sikutades nädal või paar tagasi ühelt poolt seinast välja tõmbas.

Ja õhtusöögiks oli lasanje, njämm.

Enamiku päevast pühendasin fotode sorteerimisele. Olen teinud nii palju pildipostitusi, parooliga ja avalikke – kusjuures mul pole ükski neist postitustest, mis ma varasemate kuupäevadega ajastasin, RSS lugejasse tulnud, veider… Mu meelest varasemalt on küll tulnud. Või vähemalt Alice’i taolised postitused tulevad mulle alati. Igatahes, lingid on ka olemas, nii et vahet pole. Pildikesi elust postitusse unustasin algul märtsi pildid panemata, sest õhtu oli juba nii hiline ja juhe koos, seega lisasin hiljem.

Nüüd olen fotodega nii kaugel, et üles panemata on veel enamik märtsi kassipiltidest… Aga nendega on aega, kass juba niigi uputab ja fotod üleüldiselt ka.

Sügav rahulolu, igatahes.

Olen sattunud viimasel ajal FB-s videote peale, kus üks kena naisterahvas räägib vanemdamisest (mm, see ei ole vist päriselt sõna, aga Daki blogist nii külge jäänud :D) – viimane, mida nägin, oli selline, kus ta jõi vahuvannis veini ja ütles, et savi, kui mänguasjad on kokku korjamata, nõud pesemata ja pesu triikimata – prioriteet on enda heaolu ja see et sa ennast hästi tunneks.

Ja mõtlesin, et küll oleks mul lihtne elu, kui korralagedus mind hulluks ei ajaks :D Mina tunnen ennast hästi siis, kui kõik asjad on oma kohal, nõud pestud ja pesu kapis (triikimisega ma õnneks suuremat ei tegele) – no ja nii lihtsalt on. Kui korralagedus mind ei sega, siis ma pean olema ikka VÄGA VÄGA väsinud või VÄGA VÄGA masenduses. Noid hetki on olnud viimasel ajal liiga palju, aga nüüd… Nüüd ma jälle jaksan. Ja kevad on käes ja elu läheb järjest ilusamaks :)

Mar 142017
 

Kuna sain auto enne ostu nädalaks “proovida”, siis tegelikkuses olen selle autoga ringi vuranud ju isegi kauem. Ühtpidi olen täiesti harjunud, teistpidi aga ikka veel üllatunud – kas tõesti on MINUL auto, millega ma saan IGA PÄEV sõita?

Ega ma palju sõitnud ei ole. Peamiselt ikka marsruudil kodu-töö-kodu, üsna tihti koju sõites ka ema juurest läbi põigates, et pärast kooli sinna läinud Plika peale võtta. Sekka vahel harva kool, lasteaed või mõni asjaajamine linnas. Pikkadest sõitudest siiani vaid Tallinnas käik proovinädala nädalavahetusel – käisime sealt Abikaasa uut tööautot ära toomas, nii et tagasi sõitsime kahe autoga. Jäin ellu :D Tallinna liikluses sõitsin küll ainult Abikaasa sabas, ise ei mõelnud midagi. Ja kui me kuskil perega käime, olen ikka lasknud reeglina Abikaasal juhtida :P

Aga kõige olulisem on ikkagi see, et ma sõidan. Ise. Iga päev. Nii hea on. Igale poole jõuab kiirelt ja mugavalt. Rasked poekotid pole enam kunagi probleem. Mulle meeldib poes käia Abikaasast rohkem ja mul on seda teha imelihtne. Kui rattasõiduhooaeg läbi sai ja ma jala tööl käima hakkasin, pidin alati mõtlema, kui palju ma täpselt osta võin ja ka koju kanda viitsin – läpakat tassin ju nagunii igapäevaselt. Nüüd seda muret enam pole.

No ja lihtsalt… Vabadus. Sõltumatus. Hea on. Mis siis, et ma tunnen ennast isegi Pärnu kesklinna liikluses endiselt pigem ebakindlalt :P Küll ma harjun. Vähemalt on nüüd võimalus!

Mar 062017
 

Poolteist kuud tagasi tuli üsnagi eikusagilt ja täiesti ootamatult paras põnts, pärast mida ma ei jaksanud positiivne olemisele enam mitte mõeldagi – vedasin ennast lihtsalt kuidagi päevadest läbi. Eks ajaga läks järjest paremaks ja toredaid hetki on olnud omajagu, aga siiski-siiski… Kõik tundus olevat üle pea kasvanud ja jaksu polnud õieti millegi jaoks.

Kuu aega tagasi oli üks helge õhtu, kus ma esimest korda pärast toda jama suutsin argitoimetusi nautida. Koristamisega on aga pärast seda olnud ikka üpris kehvad lood – nõude ja pesu pesemine käib autopiloodil, asju korjan aeg-ajalt kokku, enne külaliste tulekut saab veidi rohkem pingutatud, aga reeglina on kodu ikkagi nii sassis, nii sassis… Ja mulle ei meeldi segadus üldse, see häiris mind sügavalt… Aga mis teha, kui mõte koristamisest meeldis veel vähem :D

Kui tuju on hea, siis jõuab ka tööpäeva õhtutel üllatavalt palju ära teha. Sellises pooletoobises olekus aga, milles ma viimased poolteist kuud viibinud olen, olid koristuskihu tekkimise ainsaks lootuseks nädalavahetused. Ootasin ja ootasin, no ei tulnud, sundima ka ei hakanud. Kõik nädalavahetused olime kas kodust ära või lihtsalt logelesime. Logelemist on ka vaja, olen nõus. Aga kurat, kuidas mulle see segadus ei meeldinud.

Eile oli ka täielik logelemise päev. Kuna enesetunne oli terve reede ja pool laupäeva üsna kehv, siis ei olnud mingit tuju midagi asjalikku teha. Magasime kaua, sõime inglise hommikusööki, käisime Abikaasa vanaemal külas, ülejäänud päeva olin arvutis ja viisin ellu juba aastaid ootel olnud plaani: seni neljas-viies eri kohas kirjas olnud telefonid, e-mailid, aadressid ja sünnipäevad ühte kohta koondada. Sellisesse, kus need on alati käepärast ja kunagi ära ei kao. Ja kust need saab otse telefoni. Ehk siis Google Contacts :) No ütleme nii, et oli tükk tööd, aga mulle selline nokitsemine meeldib ja eile oli täpselt vastav tuju ka.

Lõpetasin öösel kell kolm, magasin täna kella 12-ni. Abikaasa jäi juba üheteist paiku magama, aga ärkas ka alles koos minuga. Oli mõte minna perega kuskile matkarajale, mis muutus sujuvalt mere äärde mineku ideeks, kuna tuul oli aga üsna tugev, siis ma jäin lõpuks hoopis koju.

Ja üllatuslikult tekkis mul lõpuks ometi kauaoodatud koristamise kihk. Ma arvan, põhjuseks on üks tööasi, mille nädalavahetuse jooksul ära tegema pidin. Kui ma pean kodust töötama, siis tuleb tihti vastupandamatu soov koristada :D Seega saatsin suurima heameelega Abikaasa pärast mere ääres käimist lastega õele külla ja ütlesin, et tulgu koju alles uneajaks.

Ja siis ma koristasin. Küürisin köögis soojamüüri ja pliidi kohal olevat seina, nihutasin elektripliidi paigast ära, et sealt alt kõik puhtaks saada, vahetasin köögilaual vakstu ära, sättisin kogu ülejäänud elamisest asjad eest ära, et saaks põrandaid pühkida ja pesta… Kuna segadus oli suur ja põrandaid pesin viimati ilmselt detsembris, siis jah, tegemist jagus. Pidin ennast kogu aeg tagasi hoidma, et mitte asjade ära panemise ja organiseerimise lainele jääda, sest muidu poleks põrandate pesemiseks enam aega jagunud, aga tahtsin selle kindlasti kaelast ära saada.

Nii et kodu on nüüd hulga puhtam kui enne. Koristamist ja sättimist on muidugi veel küllaga, aga minu jaoks kõige tüütum osa on nüüd lõpuks ometigi tehtud. Tööasjaga tegelemiseni jõudsin kell pool üksteist, aga ka see sai tehtud. Ja näe, nüüd isegi blogitud.

Ja tunne on positiivne, see on kõige olulisem. Jaanuari jama suhtes on endiselt äärmiselt vastakad tunded ja ma ei ole kindel, milline selle lahendus olema saab, aga lasen asjal settida ja tegelen seni ülejäänud eluga. Sest tegemist on oi kui palju. Ja üle pika aja on tunne, et ma jälle jaksan. Et seda jaksu jaguks!