Oct 102012
 

Nii palju siis sellest viimasest rõõmuhõiskest. Nüüd võin teistel põhjustel rõõmust hõisata ja sellest tulenevalt pean nädala lõpuks ikkagi ema juurde kolima.

Igal asjal omad head ja halvad küljed… Aga pikemas perspektiivis on see kohe kindlasti kõige parem.

Nüüd ma siis muudkui palvetan, et võimalikult kiiresti Norrasse saaks. Aga nojah, ega enne novembri algust kindlasti välja ei mängi. Plika sünnipäev on endiselt mõtteline täheaeg :)

Oct 012011
 

Mul hakkas pühapäeva õhtul üks esihammas tuikama. Esmaspäevast alates vaheldusid tuikamised valuhoogude ja valutu olekuga – need kolm käisid täitsa suvalise intervalliga. Teisipäeval helistasin oma hambaarstile, kes ütles, et ju hakkab hammas surema, aga tema enne esmaspäeva aega pakkuda ei saa – kui nii kaua ei kannata, mingu ma hambapolikliiniku esmaabisse.

Kuna esmaabi on kella kaheni päeval (hea küll, erandkorras saab õhtuni, aga ma nii erandiks ennast ei pidanud) ja laste kõrvalt ei andnud kuidagi ära käia, siis mõtlesin, et kannatan. No lõpuks enam ei kannatanud, täna hommikul oli Abikaasal võimalik koju jääda, nii et läksin kohe hommikul hambapolikliinikusse. Õnneks ei pidanud isegi ootama, sain kohe sisse. Oh seda rõõmu ja kergendust, kui tuimestussüst (mis isegi osa ninast tuimaks tegi :D) valu koheselt vaigistas – no ausalt, suurest heameelest tuli pisar silma :D Nüüd on rohi sees, igaks juhuks kirjutati antibiootikumid välja, aga arst arvas isegi, et vast ei lähe vaja ja õnneks on hammas lihtsalt veidi hell, enam ei valuta.

Lubasin endale, et ma ei piinle enam mitte kunagi päevakestki hambavalu käes. Kui juba valutab, siis ei kao see valu nagunii iseenesest. Tihti võib juhtuda, et oma arsti juurde kohe ei saa, selleks esmaabi ongi. Mis kuradi mõtet on päevade kaupa kangelast mängides valu taluda või peotäite kaupa valuvaigisteid neelata, kui võiks selle asemel lihtsalt minna ja põhjuse elimineerida? Ausalt, tagantjärele mõeldes ma ei saa aru, MIKS ma nii kaua kannatasin. Eks jah sellepärast, et lapsehoidmise organiseerimine polnud nii libe kui tavaliselt. Aga hästi organiseerides oleks ikkagi saanud. Ühesõnaga ei iial enam!

Siis käisime Tagega Kangadžunglis, kuhu ma varem kuidagi ei jõudnud, et sünnipäevakuu viimasel päeval -40% soodukat ikka korralikult ära kasutada. Valisime välja rohelise ja pruuni velveti padjakatete jaoks, kuus patja (st sisu) sain ka, siis veel ühe väga pimp välimusega riide pükste jaoks, ülišefid nööbid selle musta pika jaki jaoks, kust kõik nööbid järjest eest ära kadusid ja ilusad lillad kõrvarõngad.

Kuna ma ei teadnud, et Kangadžungli ees rattaparkla olemas on, jätsin ratta Lepa kaubanduskeskuse kõrvale. Poes läks ligi tunnike ja tagasi jõudes avastasin, et minu ratas on mingi võõra lukuga kinni pandud. Minu lukk oli ka kenasti endiselt olemas. Esimene mõte oli umbes selline, et jäin liiga kauaks parkima :D No tulevad igasugu jaburused pähe. Käisin igaks juhuks seest Säästuka turva käest küsimas, too ei teadnud muidugi miskit.

Image012

Image014

Järgmine mõte: keegi teeb enda arust lolli nalja. No mul polnud naljade jaoks aega, Abikaasa ootas kodus ja pidi veerand tunni pärast tööl olema. Helistasin siis talle, õnneks oli tal just sugulane külas, kel ka lapsetool autos, nii pakkisid nad lapsed autosse, võtsid tangid kaasa ja tulid lukku läbi lõikama.

Kuna tollel sugulasel oli tuttav, kes aeg-ajal Delfile nupukesi kirjutab, siis ta pakkus, et võiks tolle välja kutsuda – jabur lugu ju. Kuna nupuke pidi tulema üldine, ilma nimeta, siis polnud mul midagi selle vastu. Jutt on siin – kõik faktid peale topeltluku enda on valed :D Käisin veidi kaugemal asuvas majas kangapoes, olin täitsa pikalt ära ja trossilõikajat omav sõber oli Abikaasa, kes laenas töö juurest torutangid :D Tüüpiline Delfi, see on mulle äärmiselt ebasümpaatne sait. Aga jumala eest, nagu öeldud, mul on täiesti ükskõik. Kui ma oleks tahtnud ise ajakirjandust teavitada, oleks pigem Pärnu Postimehe kutsunud.

Kommentaarid on ka täiesti harilik Delfi peldikusein, maailma kõige targemad on koos. Aga noh, natuke targemaks ju sai – et ongi levinud vargusvõte. Ma küll ei tea, kes see nii idioot on, et oma ratta ööseks sinna jätaks või oma luku ära võtaks ja siis sisse turvat otsima läheks, aga… Ju neid siis leidub. Igatahes läks mul hästi, ratas on alles. Ja korralikuma luku ostmisele olen ausalt öeldes isegi mitu korda mõelnud.

Politseiga tegeleda polnud ka mingit isu, tolku poleks sellest nagunii olnud. Ei tea, ehk oleks kena olnud kodanikukohust täita, aga Abikaasa jäi tööle niigi hiljaks ja mina ei oleks küll viitsinud lapsi karjatada ja samal ajal pabereid määrida. Jumal selle kõigega… Lõpp hea, kõik hea.

Nüüd õhtul koristasin kõvasti köögikappe – tõstsin välja asju, mida väga harva kasutan, et need teisele poole eest ära viia ja nii vajalikule kraamile rohkem ruumi tekitada. Lisaks leotasin klaaspudelitelt silte küljest ära – kasutan neid koore hoidmiseks, aga ma olen ju korrapede, kooruvad sildid häirisid (need on teise ringi pudelid – algselt glögi, tomatipasta ja agaavisiirupi omad). Kõike ikka korda teha ei jõudnud, elutuba on ka täitsa sassis. Aga homme on vaba päev, saabki põhjalikumalt ette võtta.

Mul on juba pikka aega plaanis üks piltidega postitus kodumajanduse teemadel, olen viimasel ajal kööki üsna palju kraami ostnud… Aga kuidagi ei jõua tegudeni. No ma üritan varsti, ausalt :)

Aug 292011
 

Pliit on meil juba ammu korras, aga maksmiseni jõudsime alles täna. Kui ülekande jaoks Abikaasalt infot sain, siis nägin, et Sassil on üsna vähelevinud perekonnanimi, mis on sarnane ühe mu õe sõbra omaga. Küsisin, kas nad on sugulased… Jajah, isa ja poeg.

Vat siis. Mõnusad kokkusattumused.

Jul 132011
 

…ehk mõnikord jõuavad kõige paremad asjad meieni täiesti ootamatult ja ilma igasuguse põhjaliku eeltöö ja valikuta.

Täna oli plaanis kappe lihvida ja värvida ning kardinasalongides hindu pärimas käia. Plaanidel on aga teatavasti omadus muutuda ja seda, mis lõpuks välja tuli, poleks küll osanud ette kujutada.

Lihvida (ja seega ilmselgelt ka värvida) ei saanud enne, kui mask olemas, seda ei saanud ostma minna enne, kui ema neljast lapsi hoidma tuli, no Abikaasal oli vaja ka hommikupoolikul koosolekul käia (kena puhkus, eks), nii et aeg kadus nagunii käest. Vahepeal jõudsin ma järeldusele, et kardinate kohta võib ka telefoni teel pärida – Sunorekis läheks €100 ja ooteaeg on nädal, teisest kohast lubati tagasi helistada, aga unustati, no ma saadan meili ja tuletan ennast meelde.

Sattusin eile juhuslikult sellele artiklile, mis pani mu vaibavastumeelsuse ja tolmuga seonduvad argumendid kahtluse alla.Pärast Abikaasaga arutamist otsustasime, et nojah, võiks vist ikka lastetoas vaip olla ja jäädagi, seega ostame ikka korraliku, naturaalse. Mõtlesime siis kardinasalongide asemel hoopis vaipade hindu vaatama minna – Türi kaltsuvaipade kohta ma juba teadsin, et €150, Narma ülilahe vaip oleks tõenäoliselt €200 või kallimgi tulnud, no mõtlesime, et uurime, ehk saab soodsamalt ka. Ahjaa, külmkapi mõtlesime lõpuks ära osta.

Juhtus aga hoopis nii, et kahe ja poole tunni jooksul ostsime ära nii külmkapi, vaibad ja tolmumaskid kui ka mälu Abikaasa lauaarvutile ja läpaka minule. SEE oli nüüd küll plaaniväline ost, tänan küsimast.

Ühesõnaga me olime teel Ülejõele külmkappi ostma. Tee peale jäi ette Ordi pood ja Abikaasal tuli meelde, et tal on vaja mälu ära osta, ta on mitu kuud erinevatest kohtadest tasuta saadud vanadest juppidest endale arvutit kokku pannud, sünnipäevaks sai ühe mingi vajaliku jupi, nüüd siis oli viimane asi puudu (ja tegelikult DVD-kirjutaja ka). Ma autos muidugi oodata ei viitsinud, läksin kaasa, et läpakaid nillida, seda ma teen alati hea meelega. Ja seal ta oli – täiesti perfektne kõigile mu nõudmistele vastav läpakas – Dell Vostro 3350. Nende mitme aasta jooksul olen ma õige paljudes poodides õige paljusid läpakaid vaadanud, igaühel on mingi viga olnud, ühegi puhul polnud tunnet, et tahan seda osta NÜÜD JA KOHE. See tänane läpakas oli aga täiesti ideaalne.

Ühtlasi olin ma hommikul murelikult meie rahalisi olusid üle vaadanud, kas ikka jätkub puude ja külmkapi jaoks ja jääb elamiseks ka üle. Avastasin meeldiva üllatusena, et üle jääb päris korralikult… No ütleme nii, et rohkem, kui see arvuti maksis. Tähendab, see kõik oli muidugi põhimõtteliselt remondifond, eks, selle nimel me ju oleme viimased aastad kokku hoidnud.

No me muidugi mõtlesime, et ei, läpakat ei osteta hetkeemotsioonide ajel. Ostsime Abikaasa jupid ära ja lubasime naljaga pooleks et tuleme homme tagasi, enne tuleb ikka netist teisi pakkumisi ka vaadata. Läksime siis rõõmsalt külmkappi ostma, võtsime lõpuks ikka valge – see hõbedane polnud nii ilus ja valge oli suti odavam ja üldse noh, ei viitsinud enam valida, aga sügavkülma oli käppelt vaja. Kapp tuuakse homme hommikul ära.

Selleks ajaks oli kell veerand kuus ja pange tähele, eks, ühessegi vaipu müüvasse poodi polnud me veel jõudnud. Mõtlesin, et vaatan korra Humana alla Sõbralt sõbrale poodi ka, kui sealt hiljuti elutuppa tolle mustvalge vaiba ostsin, jäi sinna ka üks suurem beež, äkki sobiks see lastetuppa. Noo, seda enam polnud… Aga eile oli tulnud uus kaup ja leidsin valged kaltsuvaibad – üks suurem, teine väiksem, mõlemad kenad ja üsna rasked ehk mitte kõige kergemini libisevad. Mis seal ikka, ostsin ära :D Oli küll juba ära mõõdetud, et on vaja tellida 2,5×3,35 m vaip, aga kui €25 eest saab 2,5×1,6 m (€17) ja 0,7×1,6 m (€8), siis oleks ju patt mitte osta. Ilusad, sobivad, naturaalsed…

Näe, sellised:

No ja siis mõtlesime, et ah, tühja kah, läheme ostame selle läpaka ikkagi kohe ära (sai ometigi vaiba pealt kõvasti kokku hoitud ja külmkapi pealt ka – teine, mida kaalusime, maksis tervelt €549 :P). Ja ostsimegi! Maksime sulas, saime alla ka, €665 ehk 10 400 krooni. Selle raha eest manti enam kui küll.

Nojah, eksju, äärmiselt lühinägelik ja vastutustundetu on kulutada remondiks säästetud raha arvutile. Aga meil on praegu enam-vähem kõik remondiks vajalik olemas, igakuiste kuludega ja kardina rahaga arvestatud, muid suuremaid kulutusi lähiajal plaanis polnud, päris suure remondi jaoks tuleb nagunii lisaks laenu võtta. Ja arvuti on mulle eluks vajalik vahend, ilma selleta ei funktsioneeri ma kohe üldse… Ja tahate, ma loen nüüd üles kõik oma säästuläpaka vead?

Esiteks on seal peal Windows 7, millele polnud korralikke draivereid, sest see on, noh, säästuläpakas. Reso oli mingi imelik ja mitu muud asja lihtsalt ei töötanud, aga Vista oli nii täielik kräpp, et seda ka tagasi ei tahtnud panna. Mikker ei töötanud, välist webcami ei saanud tööle, graafikaga oli vist mingi jama, nii et igasugu asjad olid aeglased. Shift klahvi, mida ma kogu aeg kasutan, tõmbas Plika kunagi küljest ära, isegi see kummijulla kadus ära, nii et ma pidin sõrmega kobama sileda pinna keskpaika, et seda kasutada – ülitüütu ja ebatäpne. Ainult 1GB mälu ehk meeletult aeglane, eriti Photoshop pani mu kannatuse pidevalt proovile. Mälukaardilugeja jupsis, pool ajast ei tundnud kaarti ära. Kõlarid olid meeletult vaiksed, igasuguseid helisid saatis ragin – see oli vist jälle mingi draiverite viga. Aku, no see ei pidanud kauem kui kaks minutit. Kas ma pean jätkama?

Oo, ja minu praegune kaunitar… Noh, alustades kõige ebaolulisemast ehk välimusest, siis siganunnu. Metallist korpus, pronksivärvi. Vaatasin hiljem netist, hõbedat ja punast on ka olemas, aga hõbe on igav ja punane mu maitsele liiga tume, pronks ongi neist parim.

13,3″ nagu mu eelminegi läpakas, see on minu jaoks ideaalne ekraani suurus – pole liiga suur ega liiga väike. Klaviatuur on eesti oma, ei mingeid kleepse, mis ajaga kuluvad ja paigast nihkuvad! Klahvide asetus on ka õige, <>| ja *’ enteri all on olemas. Kunagi olid dellidel jõledad italicus klaviatuurid, mis mulle üldse ei meeldinud, nüüd on ilusti otse jälle. Klahvid asuvad üksteisest veidi eemal, aga harjusin paari tunniga ära.

Kaalub kõigest 2,1 kg (vs eelmise 2,6 sama ekraanisuuruse juures). Aku on 4-cell, peab mitu head tundi, ega ma noil päevil muidugi eriti arvutiga ringi ei jaluta nagunii.

Ekraan on matt. Saate aru, MATT! Seda otsi praegu tikutulega taga, ausalt. No on natuke saada küll, aga siis raudselt on arvuti muud näitajad halvad, enamik on aga siiski läikivad, mul eelmisel oli ka, ma vihkan läikivat ekraani. See oli üks oluline punkt ideaalsuse kasuks.

Aa, olulistest asjadest – väga hea prose (neljatuumaline) ja graafikakaart, abikaasa sõnul vähemalt. Ja 3GB mälu. Ja 320GB ketas (vanal oli 120GB ja ma ei saanud sedagi täis).

Mul on nüüd sisseehitatud webcam, täitsa hea kvaliteediga! Ja mikker ja normaalne tugev raginavaba heli. Ma saan jälle õekesega Skype’i videokõnesid pidada, Plika saab tita Patit näha!!!

Aa, ja mis mulle veel eriti meeldib – viis aastat garantiid. VIIS AASTAT GARANTIID, saate aru!!! See tähendab viit aastat muretut elu!

Ok, üks asi on häiriv ka – kahe näpuga scrollida on kuradi kohmakas, ma veel üldse ei oska. Aga kujutan ette, et paari päeva kuni nädalaga harjun ära :P

Vaatasin netist, odavamalt oleks saanud osta ilma op süsteemita. Ega mulle Windowsi koorimine ei meeldi, aga samas noh, eks ta ole ikka mugav küll, kui on täitsa seaduslik ja juba peale pandud, sina ainult hakka kasutama :P Ühtlasi olid enamustel variantidel netis mälu 4GB ja kõvaketas 500GB… Aga viis aastat garantiid polnud kuskil, neli oli max. Ja ausalt, no minu jaoks on see lisa garantiiaasta olulisem, kui natuke rohkem mälu või suurem ketas. Ja ärgem unustagem matti ekraani, ma usun, et enamikel sama mudeli omadel on pigem läikiv (ehkki ega ei tea ka).

Lisaks jäi ära kõik valimine ja võrdlemine ja tellimine ja ootamine ja… Ostsime läpakat nagu leiba :D

Ma olen lihtsalt nii kirjeldamatult õnnelik ja rahul, et ma ausalt ei oska oma tundeid kirjeldada. Ma olen oma säästuläpakat juba mitu aastat kirunud ja uuest unistanud, viimasel ajal ka muretsenud, kui kaua see vastu peab. No ja mida rohkem ta lagunes, seda halvem kasutada oli. Kuna aga prioriteedid olid teised, siis hoidsin ennast enamik ajast sihilikult läpakateemast eemale. Mõtlesin, et tegelen sellega siis, kui enam teisiti ei saa ehk kui säästukas täitsa otsad annab (mis oleks omakorda aga tähendanud igasugu võimalikke probleeme andmetega, sest ma pole endiselt kuigi usin backupi tegija, millalgi sel aastal sai tehtud, aga millal täpsemalt, ei mäleta).

Ma ei tunne mingeid süümepiinu raha mittesihtotstarbeliselt kulutamise pärast. Kui see ideaalne läpakas niiviisi mu teele tuli, järelikult oli tal vaja minu omaks saada. Ja see igapäevane aktiivne rõõm, mida ma sellest tunnen… See on seda kuhjaga väärt.

Ah, ma olen ekstaasis. Ootamatult sülle sadanud läpaka pärast, mis siis, et nüüd on meil rahadega üpris kitsas käes… Saame hakkama, viimased võlajupid peaks ka õige varsti tulema ja hädast välja aitama. Ja ilusate odavate vaipade pärast, ma olen nendega nii rahul.

Elu on ilus. Homme tuleb külmkapp ja mees, kes loodetavasti pliidi ära parandab, homme saame loodetavasti kapid lihvitud ja värvimisega alustada, ülehomme tulevad puud… Ilus elu, tõepoolest.

Dec 292009
 

Nagu meie siiatuleku seiklustest vähe poleks olnud, saaga jätkub…

Rõõmustasin veel hiljuti Kessuga MSNis rääkides, et seekord on lennujaam siinsamas, rootslased oskavad ka lumega autoga sõita ja lend ei jää tõenäoliselt hiljaks – seega on igati tõenäoline, et kõik laabub sujuvalt.

Njah. Pakkisime ilusti kõik kotid kokku, tegime netis check ini ära, hakkasime lennujaama poole sõitma… Ja poolel teel tuli meelde, et välja prinditud check ini lehed olid koju jäänud. Hoidsin neid veel esikus käes ja mõtlesin, et peab kuskile kotti panema, aga panin miskipärast tagasi lauale.

Nojaa, õnneks oli lennujaama 15 minuti sõit ja õnneks töötas õekese mees poole tee peal, nii et me saime seal kähku printimas käia ja siis edasi kihutada. Õnneks on siinne lennujaam nii väike, et check in (seekord oli ju registreeritud pagas, see tuli tehtud check inist hoolimata õigel ajal ära anda) läks kinni pool tundi enne lennu väljumist, suuremates lennujaamades on see 40 minutit. Jõudsime napid viis minutit enne sulgemist õnnelikult kohale, kihutasime sisse ja tädike teatab meile…

Teie lend on homme. HOMME. HOMME! Tramaivõi! Kogu see aeg, kui me piletite ostmisest rääkisime, käis jutt alati 29. detsembrist. Mitte kordagi ei tulnud kellelgi pähegi meilidest vaadata, sest olime selles 100% kindlad. Mäletatavasti ostis õeke meile jõulukingi korras tagasilennupiletid ise, tema on ka siiani kindel, et see oli 29 – pidigi olema 29, ta vaatas oma töögraafiku järgi, mis õhtul tal on meid hea ära viia. Aga ju siis tuli näpukas ja sai kogemata päev hiljem.

Ega’s midagi, pakkisime ennast kõigi kodinatega autosse ja tulime tagasi. Vaadates asja positiivsest küljest – hea, et lend on homme, mitte näiteks eile. Ja ma kurvastasin, et ei saagi teist laari piparkooke, sest me ei viitsinud neid enne tänast teha, lõpetasime just pool tundi enne lennujaama poole sõitma hakkamist, glasuur jäi alles kuivama. Nüüd saame terve homse päeva kookidega maiustada. Abikaasa peab alles 4. jaanuaril tööle minema, ses mõttes pole ka mingit vahet.

Aga siiski, siiski. Maha ununenud paberid, järjekordne edukas võidujooks ajaga ning siis selline pauk. Täiesti jabur, noh. Tramaivõi.

Kõige huvitavam küsimus on aga hoopis selline: kui me poleks jõudnud õigel ajal boarding passe uuesti välja printida ja oleks lennukist maha jäänud, kas keegi oleks üldse märganud, et me ei jäänud tegelikult üldse maha, sest lend on alles homme? Tõenäoliselt mitte. Ilmselt oleks me lihtsalt uued piletid ostnud ja…

Täiesti uskumatu. Aga lõpp hea, kõik hea. Või noh… Eks räägime uuesti, kui me päriselt Londonisse jõuame ;)

Apr 052009
 

Šokeerisin just äsja Iirist MSNis teatega, et mul on kaks õde – ise olin täiesti kindel, et olen seda talle millalgi maininud. Igal juhul tuletas see mulle meelde, et ma olen nagunii kogu sellest värgist siin pikemalt kirjutada tahtnud.

Teatavasti olen ma kasvanud väga rõõmsalt ja eduliselt üles üksikema hoole all. Meil oli täielik naistemajandus – ema, õde ja mina. Oma praeguse elukaaslasega sai ema tuttavaks alles siis, kui mina olin juba ülikooli minemas.

Minu õe isa suri, kui õde alles väike oli. Ema läks minu isast lahku, kui mina alles väike olin.

Ma põhimõtteliselt teadsin, et mu isal on veel üks laps ning et mul on seega kuskil veel üks õde, aga kuna ma polnud isa ega temapoolse suguvõsaga kunagi suhelnud, siis polnud mul mõtteski selle teadmisega midagi peale hakata.

Isa ma oma teadliku elu jooksul kordagi ei näinudki, matustel käisin küll.

Nojaa. Aga nüüd eelmisel sügisel, kui me hakkasime tagasi Eestisse kolima, kirjutas mu isapoolne õde blogisse kommentaari, et võiks kokku saada. Kuna tal on suhteliselt harva esinev nimi, siis ma sain kohe aru, kellega tegu on.

Ja siis me saimegi kokku.

Ja tuli välja, et tema ei teadnud minu olemasolust midagi, kuni isa talle enne oma surma kirjutas, et VÕIB-OLLA on tal kuskil üks õde. Võib-olla sellepärast, et mu isa polnud kindel, kas ma ikka olen tema laps ja sellepärast mu ema ta pikalt saatiski :P See selleks.

Tol kirja saamise hetkel oli Haidel endal kahe väikese lapsega käed tegemist täis ja polnud seega aega selle teadmisega miskit peale hakata. Aga mõned aastad hiljem sattus ta kogemata minu blogile… Ja kui ma Eestisse tagasi kolimise plaanidest kirjutasin, siis võttiski ühendust.

No ja nii juhtuski, et 24-aastaselt oli mul äkitselt ühe õe asemel kaks. Ja äkitselt olin ma kahekordne tädi :)

Ja kuna Haide elab Tartule mõnusalt lähedal, siis me saame päris tihti kokku.

Ma ei osanud kunagi arvata, et me võiksime suhtlema hakata, aga saatus viis meid niiviisi kokku – puhtalt tänu minu blogile. Suhteliselt uskumatu lugu, kui järele mõelda.

Aga ütlemata lahe :)