Dec 272017
 

Ma kogu aeg imestan, kuidas aeg lendab… No et pea kuu möödas ja blogis täielik vaikus. Tõdemus on endiselt sama – nii juhtub, kui kodus õhtuti arvutit lahti ei tee. Hommiku- ja lõunasöögi kõrvale jõuan blogid läbi lugeda, aga enda oma kirjutamiseni mitte. Kuna kaaslasele tahaks ka tähelepanu pöörata ja arvuti on ärritavalt aeglane, siis õhtuti jääb enamasti suletuks. Või kui ka mõnel harval korral sisse lülitatud saab, blogimiseni ikka ei jõua :)

Ka postkasti unustan ma kontrollida. Siinkohal räägime me nüüd sellest PÄRIS postkastist, mis maja seinal on. Enne jõule 1,5 nädalaks post kontrollimata jätta ei pruugi olla eriti jätkusuutlik lahendus. Tulemuseks on hunnik kortsus reklaame ja kortsus Täheke ja õige mitu jõulukaarti. Nojah, ühe tõi päkapikk hoopis saapa sisse. Ja hiljem saabunud kaardid jäid üldse üles pildistamata, sest noh… Ma ometi ei viitsi praegu teise tuppa minna, kus need kõik riiulil reas on.

Aga naeru pugistama panid kaardid küll. Mu sõbrad tunnevad mind hästi. Jõulutönk ja jõuluvana teraapias ja näljane koer…

Jõulupühad möödusid minu jaoks täiesti arvutivabalt. Mõnel päeval ilmselt arvutist jõululaule kuulasin, aga sel juhul ei teinud brauseritki lahti. Täna pidin veidi tööd tegema, nii et oli vaja arvuti lahti teha ja näed – olen siin põhimõtteliselt terve päeva passinud. Töö sai kiirelt tehtud, aga erinevate inimestega jutustamine võttis tunduvalt enam aega.

Ja LÕPUKS jõudsin isegi blogimiseni.

Samas tunnen jälle, et SISU toota ma siia hetkel ei suuda. Sellist “päris”, mõtlemapanevat sisu. Ikka jälle paar pilti ja paar sõna, kõik :) Nii palju asju on olnud, millest tahaks blogida, aga tegudeni miskipärast lihtsalt ei jõua.

Igal juhul naudin täiega puhkust ja mitte midagi tegemist. Terve detsember möödus erinevate kohustuste keerises. Igal nädalal oli mitu õhtut erinevate kohustustega, viimane nädal oli aga täiesti erakordselt selline, et neli hommikut järjest olid enne tavapärast kell 10 algavat tööpäeva erinevad tegemised.

Kuna 23 olin enamiku päevast tööl, siis 24 oli ka veel küllaltki toimekas – oli vaja koristada, piparkooke küpsetada, ema juures jõululõunal käia… Aga järgmised kolm päeva olen ma võimalikult lebolt võtnud. Viimased kaks on olnud ka praktiliselt lastevabad. Nii et hea, kui korra päevas poes käidud saab, sest süüa on vaja – enamiku ajast vedelen voodis, loen ja vaatan filme. Senine skoor on 1,5 Harry Potteri raamatut, esimene Harry Potteri film ja esimene Die Hard. Kõik täiesti esmakordselt. Jah, on ka selliseid :P

Tänane õhtu möödub isegi midagi TEHES – läheme The Ilves Sisters kontserdile Eliisabeti kirikus. Vahepeal peab natuke kultuuri ka olema, eks. Et võiks siis ülejäänud puhkuse jälle süümepiinadeta maha vedeleda. Mõelge, kui mitu Harry Potterit ja Die Hardi veel ootamas on :P

Dec 242016
 

Ei ole pikka juttu vaja, ega ju? Minu kaardid ja isegi virtuaalsed head soovid jäid tänavu suuremas osas edastamata, aga see käibki mul reeglina üle aasta, nii et järgmisel aastal kindlasti!

Olen piiritult tänulik kõigi kallite eest, kes mind kaardiga meeles pidasid ning selle piparkoogi eest, mis Abikaasa mulle taldrikul voodisse tõi :)

Dec 232016
 

Esimest korda planeerisin ja tegin piparkoogitainast 2014 jõulude ajal. Kõik need neli erinevat varianti on isegi siiamaani mu Exceli tabelis kirjas, aga kui te arvate, et ma kirjutasin kuskile üles, mis neist paremini maitses või kõige paremini küpsetatav oli… Ha. Õigesti arvasite :P

Eelmisel aastal tegin ka. No ja ega ma sellestki suurt midagi ei mäleta – välja arvatud, et datlitega taigen pikalt ei säili :D

Selle aasta detsembris oli nii palju muud tegemist, et piparkoogitaigen tundus liig. Lihtsalt ei viitsinud mõeldagi. Südamete kinkimiseks ostsin poest kõige odavama kilohinnaga tainast ja asi klaar. No ma lugesin enne kõik koostised läbi ja kõik oli ühtviisi kräpp :D Poole kallim taigen oli küll võiga, aga muidu ikka kräpp, nii et leidsin – olulist vahet pole. Üks süda ühele inimesele, eks. Armastusega tehtud. Savi siis, et margariiniga taignast :)

Aga siis sattusime Minnaga rääkima piparkoogitaigna hindadest ja ma pidin jälle tõdema, et poe taigen, lisaks enam kui küsitavale koostisele, on ise tehtud taignast lihtsalt nii palju kallim. Kuna koristamisega olen lõpusirgel ja lasteaia ning kooli jõulupidustustega oleme ka õnnelikult ühel pool, otsustasin siiski taignateo ette võtta – jõulude ajal EI TOHI piparkoogid otsa lõppeda! Ja mul ootab kaks Nonna glasuuri (punane ja valge) ammu kapis…

Seekord tuli säästutaigen :) Mahe oli ainult jahu. Munad õnnelikelt kanadelt. Suhkur rafineerimata, aga Rimi oma. Või, mitte margariin. Nii et siiski oluliselt parem poes leiduvast.

Erinevate retseptide katsetamisele isegi mitte ei mõelnud. Võtsin Minna retsepti ja tegin täpselt nende kogustega, sain 4,4kg tainast.

1,1kg Rimi rafineerimata roosuhkrut €1.89
2pk Santa Maria piparkoogimaitseainet €1.30
500g Rimi võid €2.73
300g Rimi hapukoort €0.41
6 õnnelike kanade muna €0.90
2kg Raismikuoja speltapüüli €3.40

KOKKU: €10.63, kilo hinnaks €2.42

Suhkur, maitseaine ja või olid parasjagu sobivalt soodushinnaga :)

Kõige odavam poetaigna kilo oli mäletatavasti €3.19… Et jah.

Tegin sel aastal esimest korda ise siirupit – olin seda siiani miskipärast kartnud, aga väga lihtne oli. Ma muidugi pruunistasin pigem vähem, sest kartsin kõrvetada ja suhkur oli nagunii pruun, seega ka siirup algusest peale – samas võrdlesin enda taigna värvi Minna saadetud taignaga ja tundus üsna sama.

Et ma ometigi jätaks meelde – mitte mingil juhul ei tasu osta poe tainast! Ise taigna tegemine on imelihtne, tulemus on tunduvalt soodsam ja tervislikum.

Ma olen väga tänulik selle eest, et ma piparkoogitaigna tegemise enda jaoks avastasin ja selle eest, et nüüd ka siirupit julgen teha :) Järgmisel aastal on rohkem aega, siis tahaks jälle erinevaid retsepte katsetada.

Dec 212016
 

Kunagi töötasin ma fotopoes. Enamik meie poodidest olid küll samamoodi kaubanduskeskustes nagu praegugi – st iga päev pikalt avatud ja varem sulgemise võimalus puudub – kuid töötajate arv ühes vahetuses oli oluliselt suurem. Nii leidus alati keegi, kes ei soovinud osaleda ja sai seega olla tööl, kuniks enamik kollektiivist sõitis suvepäevi tähistama või jõulupeole – ning osalejaid oli sellegipoolest omajagu.

Praegu ma ei kujuta ette, kuidas selliseid üritusi korraldada, sest vähemalt kolmandik töötajatest peab iga päev olema kohustuslikus korras 10-11h tööl. Koolitus ja koosolekud annavad vahel võimaluse rohkem kolleege näha, eelmisel suvel korraldasime ka kaks kokkusaamist, mis said organiseeritud enam-vähem nii, et kes ei saa osaleda ühel, saab teisel… Aga jah, mingeid ühtseid terve firma üritusi pole meil kunagi olnud.

Mis muidugi ei tähenda, et tähistada ei saaks. Ikka tähistame kõike, mis võimalik – oma väikeses ringis.

Kuna õhtul pärast tööpäeva lõppu (st kell 20 või 21) ei jõua väga midagi teha, on meil Pärnus algusest peale välja kujunenud nii, et sünnipäevi tähistame hommikuti – noil puhkudel tuleme kõik kolmekesi üheksaks kohale, et saaks enne avamist tunnikese süüa ja jutustada. Praeguseks oleme tähistanud nii juba kaheksa korda, pilti tegin ainult kõige esimestest :D

Jõulud on meil aga senini miskipärast ühiselt tähistamata jäänud – kiire ja… No ei teagi täpselt, miks. Sel aastal otsustasime, et nii ei saa, peab ikka jõulude puhul ka väikese kokkusaamise korraldama.

Pilti ei tulnud mul muidugi pähe teha enne, kui üritus juba läbi ja üks kolleegidest ära läinud. Tegin siiski ühe mälestuseks – “jääkidest”, mis veel pildistamiseks käepärast olid. No NII maitsev oli täna kõik! Ehk siis poolik sibulapirukas, poolik kook Nonna vürtsikast pühadekoogisegust ja paar pisikest nunnut kingitust. Loodusvägi imemaitsev glögi on kõik juba kõhus, selle pilti näete ainult lingi alt :D

Eelmise aasta traditsiooni jätkates tegin kõigile kolleegidele piparkoogid (no ja mõnele suisa mitu ja nende lastele ka :D). Ja firma on vahepeal mõnevõrra kasvanud… Kui asi samas vaimus jätkub, siis ma neid enam ühe tööpäeva õhtuga valmis ei küpseta :P

Too pilt on eelmise neljapäeva õhtust, sest reedel käis üks Tallinna kolleeg autoga Pärnus ja sain talle kastid kaasa anda – ei pidanudki Smartpostiga saatma, nagu eelmisel aastal (toona jõudsid kusjuures kõik tervelt kohale, rohke mullikile sisse pakituna):

Kui me veel kasvame, äkki õnnestub mingil hetkel juba ühiseid firmaüritusi ka korraldama hakata. Ütleme nii, et mälestused on mõnusad ja tunnen neist puudust – juhtkonna poolt kõigile töötajatele korraldatud pidu on ikka tibake teine, kui väikese ringi tähistamised.

Ühel hetkel võiks ju ka meil leiduda piisavalt selliseid töötajaid, kes ei saa/ei soovi (teise linna) tähistama tulla või äkki mõni endine töötaja, kes oleks nõus üheks õhtuks letti tulema… Eks seda näitab aeg.

Samas kui ma nüüd järele mõtlen, siis firma, kus ma toona töötasin, oli tolleks hetkeks ka juba vist ca 15 aastat vana, praegune aga… Ma pole kindel, vist ei tule isegi viis täis :D Kümne aasta pärast siis? :D

Senini olen aga väga tänulik kõigi tähistamiste eest meie väikese Pärnu seltskonnaga ja võimaluse eest jõulude ajal kõigile piparkooke meisterdada. Mul on lihtsalt super kolleegid – nii siin kui mujal :)

Dec 212016
 

Mul on siin suures kodu korrastamise tuhinas tekkinud kaks asja, mida ise enam ei kasuta, müüa ei taha, täitsa rändom FB grupi inimesele ära anda ei taha, ühelegi sõbrale esimese hooga pakkuda ei oska… Aga tahaks ära anda. Kellelegi toredale :)

Ja siis mõtlesin, et jõulud ju… Ja mu blogi lugejate hulgas on kindlasti mõni tore inimene, kellel võiks emba-kumba neist vaja minna. Või mõlemat.

Villane jakk on õekese kingitus Plikale, mis on talle nüüdseks väike. Suure sentimentaalse väärtusega, aga kuna Poiss seda ilmselt selga ei pane ja ma lähiaastatel lapsi ei planeeri, siis pole vist mõtet alles hoida. Suurus on 6 aastat. Käise sisekülg 30cm, pikkus õlast alumise ääreni 40cm. Annab ehk mingit aimu. Hästi soe, villane ja fliisvoodriga.

Teine asi on Norwexi laste mopp. Kuivmoppi oleme ehk korra-paar kasutanud, märga üldse mitte, võtsin esimest korda pildistamise ajaks pakist välja. Ütleme nii, et töökasvatusega on siin peres kehvasti :D Enne olid lapsed nii väikesed, et suuremat ei viitsinud sudida, viimased kaks aastat olen auruga põrandaid pesnud, nii et suure mopi andsin ka sõbrannale ära… Laste oma leidsin nüüd vannitoa kapist. Põhimõtteliselt see ongi nagu Norwexi väiksem variant, aga vars on ilmselt lühem… 80-125cm.

Ühesõnaga :) Kui sa tahad neist ühte või teist või mõlemat… Siis kirjuta kommentaar. Sellise meiliaadressiga, mis reaalselt toimib, et ma saaks sinuga ühendust võtta. Kas ma nüüd loosin või valin saajad, kas annan ära eraldi või korraga – ei tea. Vaatan õunte pealt :)

Kirjuta kommentaari… Maiteagi. Kas tahad üht või mõlemat. Kelle jaoks. Miks sa mu blogi loed. Mõni tore jõulusoov. Põhimõtteliselt – kirjuta, mis tahad :D

Sedan’d küll, et mopivart Smartposti ei mahuta. Nii et transpordi küsimus jääb ka veel. On sul keegi, kes saaks Pärnust sinuni toimetada? Ma ise satun aeg-ajalt Tallinna, aga millal jälle, ei tea.

Novot, sihuke lugu. Loodan, et leian siit mõne toreda inimese, kellele need asjad edasi pärandada. Väärivad uut ja armastavat kodu!

Dec 202016
 

Klassiõde kinkis Plikale mingisuguse kummist jubina, mis vees värvi muudab… Plika kaotas selle enne koju jõudmist ära ja oli hirmus õnnetu. Kui kellelegi tuleb see kirjeldus tuttav ette, suunatagu mind vajaliku toote poole. Mänguasjapoodi küsimiseni ma ilmselt ei jõua :D Aga võiks ju ometigi lapse soovi täita :D

Selle kirja tõi Poiss ükspäev lasteaiast koju ja pani sussi sisse. Sain aru, et nad kõik seal kirjutasid, käsu peale :) Tea, kas päkapikk peaks vastama?

No ja tahvelarvuti sooviga kirju on olnud veelgi… Taas kord – ei tea, kas oleks pidanud vastama, et jõuluvana toob vaid neid kinke, mille ema-isa ka heaks kiidavad? :P