Sep 172017
 

Kuna meil on olnud viimased x aastat lootus, et kohe-kohe hakkame “päriselt” remonti tegema, pole me selle aja jooksul uuendanud ühtki sisustuslikku elementi, mida pärast remonti enam vaja ei läheks. Ehk siis kuna õige pea oli plaanis akende vahetus, muuhulgas algse ilme taastamine ja ühe suure akna asemele kaks väikese tekitamine, ei kaalunud me kordagi elutoas ruloo välja vahetamist – isegi mitte siis, kui mehhanism üles lõplikult ütles, mis tähendab, et üles-alla rullisime seda viimased aastad käsitsi (ja uskuge mind, see oli ääretult tüütu).

Viimased kuud ei saanud rulood enam üldse normaalselt kerida, sest see jäi viltu ja kortsu, samuti oli kass kardinale 1:0 teinud – renoveerimine lükkub aga tänu lahutusele veel mitu aastat edasi. Seega leidsin, et on vist aeg siiski veidike “säästuremonti” investeerida ja nii ruloo kui kardin välja vahetada :P

Kusjuures täiesti müstiline, minul oli meeles, et lastetoa pimendav ruloo maksis omal ajal mitusada eurot… Vaatasin järele, maksis €80 :) Toona ei tulnud pähegi seda näiteks osta.ee-st otsida. Praegugi olin täitsa kindel, et nii laia rulood teiselt ringilt leida on väga keeruline. Tegelikkuses oli nii, et tegin osta.ee lahti ja leidsin sealt hetkega umbes neli enam-vähem sobivat, millest üks oli parim ja see ka €40 eest ära ostetud sai.

Kardina leidsin taaskord Abakhani kaalukanga kastist – selle ja ühe teise kangatükikese eest, millest saab uus köögikardin (vana sai samuti kassi poolt manalateele saadetud) maksin €8.51. Nojah, ostsin sealt ka ca €12 eest kääride komplekti, sest mul pole kunagi olnud normaalseid kangakääre ja see on üsna tüütu… Nii et käärid maksid rohkem kui kardin ise :P Aga see on investeering tulevikku!

Otsisin välja Tagelt saadud õmblusmasina, mida kasutasin viimati intensiivselt 2011. aasta säästuremondi ajal, mil sai kõigisse tubadesse kardinad õmmeldud, samuti tooli- ning padjakatted. Palusin Annikalt veidi abi (tema on suisa rätsepa eriala lõpetanud) ja nii see kardin valmis saigi. Kella kahe paiku läksime poodi kangast ostma, õhtul kell kaheksa riputasin kardina akna ette. Ja ega kõik see aeg kardinale ei kulunud – akent pesta, süüa teha ja süüa ning lapsi kasvatada tuli vahepeale ka.

Igal juhul on nüüd elutoa aken taas inimliku välimusega. Enne oli ikka päris hirmus. Hästi kulutatud €50, ma ütleks :)

PS. Ei ole hetkel mõtet küsida, kuidas meil igasugune eluline ja korralduslik pool pärast lahutust olema saab. Kirjutan sellest kindlasti, aga alles siis, kui aeg on küps :) Ühtlasi on mul september väga kiire aeg – tööl asendamised, laste koolilogistika, ei jää ka eriti jaksu blogimiseks. Pigem arutan noid teemasid hetkel lähedastega – avalikult alles siis, kui kõik on ametlik.

Ütlen ainult nii palju, et praegusel hetkel on kõik on läbi mõeldud (nii emotsionaalselt kui seaduse poole pealt), kõik on hea, vastastikused kokkulepped olemas, ise rahul ja rõõmsad. On igati põhjust arvata, et nii jääbki :)

Jul 102017
 

Olin nädala sees mitu päeva Tallinnas, kus ma:

  • tegin kaks pikka päeva tööd
  • käisin ühel tööalasel kohtumisel, kus ma tõdesin, et mind erutavad koodid
  • veetsin ühe äärmiselt intrigeeriva õhtu, millest ajalugu vaikib
  • ja siis teise mõnusa õhtu, kus ma sattusin lauluväljakule Kasabiani kontserdile, millele järgnes VÄGA PIKK JALUTUSKÄIK öises Tallinnas (appi, ma vaatasin Google Mapsist järele, üle 6km, täiesti kreisi!)
  • ja siis kolmanda õhtu, mil ma pidin tegelikult koju minema, aga ei jaksanud bussi peale minna, väikestviisi kolleegi sünnipäeva tähistades
  • seejärel ühe unetu öö lakke vahtides, sest magada lihtsalt ei saanud – ja ei saanudki, hommikuni mõtlesin elu üle järele

Nädalavahetus pidi tulema lastega, vaikne ja kodune – plaanisin magada, koristada ja niisama rahulikult kulgeda, aga:

  • koristasin hullunult pool laupäeva ja saavutasin üle mitme kuu kodus sellise seisundi, kus ma ei taha ükskõik kuhu vaadates karjudes minema joosta (mul on pildid, ma kunagi äkki näitan teile – see oli ikka väga karm, mis läbu siin oli) – aga palju on veel teha ja lõppkokkuvõttes pole sellest suurt kasu, sest kõik on ikkagi nii vana, katki, väsinud ja räpane
  • tundsin esimest korda selle suve jooksul, et tõepoolest ON suvi, sest ilm oli vastav
  • käisin õhtul Meie küla peol ja panin seal ilmselt nii mõnegi kulmu kergitama, sest… noh, ka sellest ajalugu pigem vaikib
  • veetsin huvitava õhtu ja öö seltskonnas, millest ajalugu jällegi vist pigem vaikib
  • olin täna koju jõudes väga väsinud, aga koristasin lapsi oodates autopiloodil ära Abikaasa riidekapi ning sorteerisin ja tühjendasin ka enda oma
  • misjärel väsisin nii ära, et siiani ei saa aru, kas tuli hilinemisega pohmakas või andis tunda vahele jäänud öö vastu reedet, igal juhul lihtsalt kudesin voodis ja ei teinud tükk aega mitte midagi asjalikku
  • küpsetasin õhtul lastega vahvleid, õigemini juhendasin ja lasin maksimaalselt neil toimetada – Poisil jagus kannatlikkust vaid alguses muna kaussi löömiseks ja selle vahustamiseks suhkruga, Plika tegi kõik ülejäänu ja küpsetas täitsa ise
  • alustasin pärast seda uuenenud jõuvarudega kaosekummuti koristamist, mis tähendab, et megasuur hunnik oma kohale ootavaid asju on nüüd veidi viisakamalt ja kompaktsemalt kokku kuhjatud
  • nautisin üle meeletult pika aja seda tunnet, kus ma toimetan kodus automaatpiloodil, koristan ja sätin JOOKSVALT, sest korda on hea HOIDA
  • vaatasin lõpuni Sõprade viimase hooaja – nüüd on kõik poolikud sarjad läbi ja ma motiveerin ennast uue sarja ette võtmise asemel õhtuti programeerimist õppima

Töönädal algab täie hooga – kahe 11h päevaga letis, sest mu müüja on puhkusel. Will be fun.

Kas nüüd jäävad need ilmad? Kas ma nüüd võin oma kahenädalase puhkuse ka välja võtta? Ma muudkui ootan ja ootan ja ootan…

May 282017
 

Miks mul tekkis üle pika aja isu nädalavahetusel blogi kirjutada? Arvasite õigesti, koristasin eile usinalt :D Mõtlesin tagasi kahele eelmisele nädalavahetusele, endal sees tugev tunne, et need möödusid laisalt, suurt mitte midagi tehes. Siis vaatasin kalendrisse, tuletasin meelde… Kõige hullem vist polnudki.

Laupäeval kaks nädalat tagasi käisime maal, Birgiti poisi sünnipäeval. Täiesti juhuslikult oli absoluutselt esimene nii soe ilm, et saime kogu peo aja väljas istuda. Pühapäev oli veel soojem, hoidsime päeval Annika last, õhtul käisime “emade tiirul”. Hea, kui kõik emad-vanaemad on 1,6km raadiuses  kodust :) See oli vist ka see päev, kus ma veetsin enamiku ajast laste riideid sorteerides, et suveks sobilikumad hilbud välja kraamida, talveriided eest ära panna ning tuvastada kõik väikseks jäänud ja ära andmist vajavad isendid.

Nädal tagasi oli ebaharilikult tiheda graafikuga nädalavahetus. Koolieelikute laulu- ja tantsupidu Vallikäärus, kus Poiss osales, seega kella neljani oli päev sisustatud, hiljem veel minu sugulase sünnipäev. Kuna hommikusse proovi viis Poisi Abikaasa, oli mul kodus aega veidi möödunud kuude jooksul hirmus sassi läinud magamistoa kappe sorteerida ja ära andmist vajavaid asju kokku kuhjata.

Pühapäeval Poisi jalkaturniir, kus temaga käis õnneks taas Abikaasa. Koju tagasi jõudnud, magas ta ülejäänud päeva maha ja ei pannud tähelegi, et mul käis vahepeal külas Birgit oma nelja lapsega, kes tõi Poisile pisut riideid juurde ja viis minult jällegi osa ebavajalikke riideid jalust ära. Kasutasin ära sooja ilma ja pesin neli masinatäit pesu, et voodialune “pesukast” tühjaks saada.

Ikkagi on mul nendest nädalavahetustest peamine mälestus see, et üldine meelestatus oli pigem laisemapoolne. Mina, kes ma olen meie pere peamine koristaja, tundsin iga ihurakuga, kuidas ma ei viitsi teha enamat kui hädavajaliku… Mis, jah, tähendaski vastavalt terve päev riiete sorteerimist ja teine kord terve päev pesu pesemist :D Ja vannitoa küürimisest ei pääse ka üle ega ümber, olgu laiskus või mitte.

Aga näiteks lastetuba oli meil pikalt sellises seisus, et astu karguga kuhjadest üle. Lihtsalt polnud mitte mingit viitsimist lapsi koristama motiveerida. Birgitki kommenteeris külas käies – hea näha, et teil ka vahel midagi sassis on.

Terve selle nädala oli mu enesetunne kehvemapoolne, mis ajas lõpuks juba täiesti vihale. Kõik õhtud veetsin voodis ja õhtusöögiks oli vaid smuuti, sest rohkem ei tahtnud. Eile hommikul ärgates otsustasin, et nüüd aitab, nüüdsest olen terve :D Ja ma ei tea, oli see siis positiivne sisendamine või midagi muud, aga olengi siiamaani täitsa jonksus.

Abikaasa on sel nädalavahetusel tööl, seega oli plaanis rahulik kulgemine koos lastega. Kuna tundus, et pole koristusrindel mitu nädalat lillegi liigutanud ja viitsimist nagu seekord natuke isegi oleks, tegin kohe hommikul plaani valmis ja hakkasin otsast pihta. Pesu pesema, nädalatagune pesu restilt kappi, nõud puhtaks, elutuba korda, nii see läks.

Annika oli lubanud mingil hetkel külla tulla, lapsed uurisid, millal ta jõuab. Annikale helistades selgus, et tal on ka laiskuse periood – peaks koristama, aga kulgeb niisama. Küsis, kas mu lapsed ei tahaks hoopis talle külla tulla, sõidavad ju ise bussiga. Küsisin lastelt, nad olid nõus.

Plika on terve aasta bussiga koolis käinud, teda ma täitsa usaldan Poisiga koos käima. Annika elab ülejõel, nii kaugele polnud ta varem sõitnud. Seletasin siis ära, et kolmas peatus pärast silda, Annika on seal vastas. Ühe peatuse nime ütlesin valesti, sest ega ma ei kontrollinud, eeldasin :D Aga lapsed sõitsid kenasti kohale, mängisid pool päeva Annika poisiga, õhtupoolikul tõi Annika nad koju tagasi, siis said lapsed veel tükk aega meil ka mängida.

Minule andis üksi kodus olemine kuldaväärt võimaluse põrandad ära pesta. See on teatavasti suuremat sorti ettevõtmine, mis on minu jaoks nii tüütu, et seda juhtub harva :P Nüüd, kus elamine polnud eelnevalt täielikult ära koristatud, võttis tavapärasest veel rohkem aega, et kõik asjad põrandatelt ära tõsta ja need puhtaks pühkida, et saaks pesema hakata. Aga tehtud ma selle sain.

Samal ajal, kui ma põrandapesu lõpetasin, jõudis Abikaasa koju, tegime koos suppi ja jutustasime, siis tuli Annika lastega, hiljem jõudsin veel vannitoa ära küürida, duši all käia ja kevadhooaja avada ehk sel aastal esimest korda varbaküüned punaseks lakkida.

No ja kui ma siis õhtul kell kümme lõpuks arvuti taha maandusin, et Mentalisti vaadata, siis tuli välja, et käsil on eriti põnev hooaja lõpp, mis kulmineerus nii, et oli vaja kohe otsa vaadata ka uue hooaja esimene osa… Magama sain kell neli. Mentalisti vaatamise kõrvale jõudsin isegi sõrmeküüned ära lakkida, mida ma praktiliselt mitte kunagi ei tee, aga olid teised just pikaks kasvanud ja tahtsin laki püsivust katsetada…

Hilise magamamineku tulemusena ärkasin täna kell pool kaksteist. Okei, olin vahepeal ärkvel varemgi, sest ülejäänud pere tõusis ju normaalsel ajal ja laste lärmamine ei soodusta magamist… Mingil hetkel läks aga Abikaasa tööle ja lapsed olid vaiksemad, nii et sain edasi tukkuda, kuni ema helistas.

Ja vot täna oli küll tunne, et niiiiii mõnus laisk hommik, ronin voodisse tagasi ja vaatan veel Mentalisti. Eks ma kõigepealt muidugi ikka pesin hambaid, koristasin kööki, panin pesu kuivama, sõin hommikust, saatsin lapsed emaga linna peale… Ja selle kõrvalt kirjutasin valmis blogipostituse.

Aga nüüd on kell üks ja küll täitsa selline tunne, et võtan neljanda hooaja teise osa ette (mille mõrvatu, mind you, on Eesti päritolu Markus Kuzmenko – aga see on vist pigem reegel kui erand, et USA sarjades on eestlased vene nimega, peaks ilmselt eestipärase eesnime ülegi õnnelik olema). Õues on tegelikult nii mõnus, et ega ma vast pikalt ei viitsi voodis vedeleda. Eks sõltub ka sellest, millal lapsed tagasi jõuavad ja mida nad siis teevad – kui toimetavad omaette, vaatan ehk pikemalt, kui tahavad midagi minuga teha, siis… Lubasin nendega kaarte mängida :)

Ja kummuti pealt oleks vaja ära sorteerida järjekordne kultuurikiht… Ja köögilaual on ka üks hunnik asju, mis vajaks sorteerimist… Ja minu enda garderoobivahetus on täiesti pooleli – olen mõned üksikud suveasjad riidekappi toonud ja mõned üksikud talveasjad eest ära viinud, aga enamik vahetusest on veel tegemata…

Aga noh, ega koristamine pole jänes, et eest ära jookseb. Eile olin nii usin, et täna olen molutamise ära teeninud. Vabalt võib juhtuda, et usinus tuleb peale ja sätin midagi veel ära. Vabalt võib juhtuda, et ei tule, siis lebotan mõnuga.

Küll oleks tore, kui viitsiks siia postitusele mõne pildi ka juurde otsida, aga vot ei viitsi. Pilte on tehtud küll – kassist, kevadest aias, ülalmainitud tantsupeost… Kui üks hetk piltide sorteerimise lainele satun, siis tuleb jälle järjest ebanormaalselt palju pildipostitusi.

Küll oleks tore, kui ma suudaks jooksvalt blogida, nii et postitused poleks harvad ja pikad, vaid lühemad ning fotod ka jooksvalt juures? Oh, unistused…

Mar 202017
 

Ilmselt on asi lähenevas sünnipäevas – teadsin, et kui ma sel nädalavahetusel ei korista, siis tuleb sünnipäev sassis kodus… Ja see mõte ei meeldinud kohe üldse mitte.

Magasin eile üsna kaua ja jõudsin hommikusöögi söömiseni kell üks, aga pärast seda koristasin õhtul kella kümneni välja… Ja saingi kõik korda! Eriti oluline, sain korda kaosekummutipealse ja -riiuli:

Selle kaose koristamiseni jõudsin kusjuures alles õhtul üheksa paiku… Enne seda oli vaja kööki ja elutuba kraamida ning vannituba küürida. Siis tunnike magamistoas, siis duši alla, pool üksteist sain välja teenitud puhkust nautida.

Kõik ei ole muidugi NII ideaalses korras, kui ma tahaks – detsembris keskendusin kappide sisemuse organiseerimisele, aga kuna mul ei ole siin oludest tulenevalt väga head süsteemi, kipuvad kapid jube kähku sassi minema… Nii et nüüd on väljast kõik ilus, aga kapiuste taga oleks vaja organiseerida. Midagi hullu ei ole, ma enam-vähem tean kõigi asjade asukohta – aga saaks palju paremini. Noh, kunagi, kui mul jälle aega on ja vaim peale tuleb. Seni on vähemalt kõik, mis nähtaval, nii kenasti korras, kui meie väsinud ja lagunevas majapidamises üldse olla saab. Ja uskuge mind, see kõik on praeguseks ikka üpris üpris väsinud…

Eile oli tegelikult üpris närviline päev, tülitsesime palju. Täna hommikul ajas Poiss närvi, kes käis alates kella kaheksast iga natukese aja tagant küsimas, kas me juba ei ärka – sest me ei lubanud teda enne arvutisse :D

Aga siis oli kell pool kümme ja päike paistis nii ilusasti ja ma tõusin üles ja mõtlesin, et KÕIK on tehtud – kodu on korras, ise ka puhas, ainult pesu tuleb pesta ja ülejäänud päeva võib puhata. Ja PÄIKE, eks, teeb alati kõik nii helgeks.

Nii et me tõusime üsna varakult, Abikaasa käis poes, tegime inglise hommikusööki, hiljem mängisid lapsed enamiku päevast õues, meil oli võimalik omavahel veidi pikemalt jutelda ning lebotada.

Lisaks puhkamisele jõudsin veel kõik ootel olevad õmblustööd ära teha ja Abikaasa pani minu palvel lõpuks laste hommikumantlitele nagi ukse külge. Ning kuna tal nagunii trell käepärast oli, parandas ära ka magamistoa kardinapuu, mille Poiss kardinat sikutades nädal või paar tagasi ühelt poolt seinast välja tõmbas.

Ja õhtusöögiks oli lasanje, njämm.

Enamiku päevast pühendasin fotode sorteerimisele. Olen teinud nii palju pildipostitusi, parooliga ja avalikke – kusjuures mul pole ükski neist postitustest, mis ma varasemate kuupäevadega ajastasin, RSS lugejasse tulnud, veider… Mu meelest varasemalt on küll tulnud. Või vähemalt Alice’i taolised postitused tulevad mulle alati. Igatahes, lingid on ka olemas, nii et vahet pole. Pildikesi elust postitusse unustasin algul märtsi pildid panemata, sest õhtu oli juba nii hiline ja juhe koos, seega lisasin hiljem.

Nüüd olen fotodega nii kaugel, et üles panemata on veel enamik märtsi kassipiltidest… Aga nendega on aega, kass juba niigi uputab ja fotod üleüldiselt ka.

Sügav rahulolu, igatahes.

Olen sattunud viimasel ajal FB-s videote peale, kus üks kena naisterahvas räägib vanemdamisest (mm, see ei ole vist päriselt sõna, aga Daki blogist nii külge jäänud :D) – viimane, mida nägin, oli selline, kus ta jõi vahuvannis veini ja ütles, et savi, kui mänguasjad on kokku korjamata, nõud pesemata ja pesu triikimata – prioriteet on enda heaolu ja see et sa ennast hästi tunneks.

Ja mõtlesin, et küll oleks mul lihtne elu, kui korralagedus mind hulluks ei ajaks :D Mina tunnen ennast hästi siis, kui kõik asjad on oma kohal, nõud pestud ja pesu kapis (triikimisega ma õnneks suuremat ei tegele) – no ja nii lihtsalt on. Kui korralagedus mind ei sega, siis ma pean olema ikka VÄGA VÄGA väsinud või VÄGA VÄGA masenduses. Noid hetki on olnud viimasel ajal liiga palju, aga nüüd… Nüüd ma jälle jaksan. Ja kevad on käes ja elu läheb järjest ilusamaks :)

Mar 062017
 

Poolteist kuud tagasi tuli üsnagi eikusagilt ja täiesti ootamatult paras põnts, pärast mida ma ei jaksanud positiivne olemisele enam mitte mõeldagi – vedasin ennast lihtsalt kuidagi päevadest läbi. Eks ajaga läks järjest paremaks ja toredaid hetki on olnud omajagu, aga siiski-siiski… Kõik tundus olevat üle pea kasvanud ja jaksu polnud õieti millegi jaoks.

Kuu aega tagasi oli üks helge õhtu, kus ma esimest korda pärast toda jama suutsin argitoimetusi nautida. Koristamisega on aga pärast seda olnud ikka üpris kehvad lood – nõude ja pesu pesemine käib autopiloodil, asju korjan aeg-ajalt kokku, enne külaliste tulekut saab veidi rohkem pingutatud, aga reeglina on kodu ikkagi nii sassis, nii sassis… Ja mulle ei meeldi segadus üldse, see häiris mind sügavalt… Aga mis teha, kui mõte koristamisest meeldis veel vähem :D

Kui tuju on hea, siis jõuab ka tööpäeva õhtutel üllatavalt palju ära teha. Sellises pooletoobises olekus aga, milles ma viimased poolteist kuud viibinud olen, olid koristuskihu tekkimise ainsaks lootuseks nädalavahetused. Ootasin ja ootasin, no ei tulnud, sundima ka ei hakanud. Kõik nädalavahetused olime kas kodust ära või lihtsalt logelesime. Logelemist on ka vaja, olen nõus. Aga kurat, kuidas mulle see segadus ei meeldinud.

Eile oli ka täielik logelemise päev. Kuna enesetunne oli terve reede ja pool laupäeva üsna kehv, siis ei olnud mingit tuju midagi asjalikku teha. Magasime kaua, sõime inglise hommikusööki, käisime Abikaasa vanaemal külas, ülejäänud päeva olin arvutis ja viisin ellu juba aastaid ootel olnud plaani: seni neljas-viies eri kohas kirjas olnud telefonid, e-mailid, aadressid ja sünnipäevad ühte kohta koondada. Sellisesse, kus need on alati käepärast ja kunagi ära ei kao. Ja kust need saab otse telefoni. Ehk siis Google Contacts :) No ütleme nii, et oli tükk tööd, aga mulle selline nokitsemine meeldib ja eile oli täpselt vastav tuju ka.

Lõpetasin öösel kell kolm, magasin täna kella 12-ni. Abikaasa jäi juba üheteist paiku magama, aga ärkas ka alles koos minuga. Oli mõte minna perega kuskile matkarajale, mis muutus sujuvalt mere äärde mineku ideeks, kuna tuul oli aga üsna tugev, siis ma jäin lõpuks hoopis koju.

Ja üllatuslikult tekkis mul lõpuks ometi kauaoodatud koristamise kihk. Ma arvan, põhjuseks on üks tööasi, mille nädalavahetuse jooksul ära tegema pidin. Kui ma pean kodust töötama, siis tuleb tihti vastupandamatu soov koristada :D Seega saatsin suurima heameelega Abikaasa pärast mere ääres käimist lastega õele külla ja ütlesin, et tulgu koju alles uneajaks.

Ja siis ma koristasin. Küürisin köögis soojamüüri ja pliidi kohal olevat seina, nihutasin elektripliidi paigast ära, et sealt alt kõik puhtaks saada, vahetasin köögilaual vakstu ära, sättisin kogu ülejäänud elamisest asjad eest ära, et saaks põrandaid pühkida ja pesta… Kuna segadus oli suur ja põrandaid pesin viimati ilmselt detsembris, siis jah, tegemist jagus. Pidin ennast kogu aeg tagasi hoidma, et mitte asjade ära panemise ja organiseerimise lainele jääda, sest muidu poleks põrandate pesemiseks enam aega jagunud, aga tahtsin selle kindlasti kaelast ära saada.

Nii et kodu on nüüd hulga puhtam kui enne. Koristamist ja sättimist on muidugi veel küllaga, aga minu jaoks kõige tüütum osa on nüüd lõpuks ometigi tehtud. Tööasjaga tegelemiseni jõudsin kell pool üksteist, aga ka see sai tehtud. Ja näe, nüüd isegi blogitud.

Ja tunne on positiivne, see on kõige olulisem. Jaanuari jama suhtes on endiselt äärmiselt vastakad tunded ja ma ei ole kindel, milline selle lahendus olema saab, aga lasen asjal settida ja tegelen seni ülejäänud eluga. Sest tegemist on oi kui palju. Ja üle pika aja on tunne, et ma jälle jaksan. Et seda jaksu jaguks!

Feb 102017
 

Viimased kolm nädalat on olnud üsna rasked. Mitte küll kogu aeg – helgeid hetki on ikka olnud omajagu – aga valdav emotsioon on siiski segadus ja tüdimus.

Eelmise nädala alguses käis Krissu külas – meisterdasime sushit, jutustasime ja veinitasime, väga mõnus oli. Nädalavahetusel käisime spas, ülimõnus oli. Terve selle nädala olen sõitnud autoga, mille me loodetavasti ära ostame – igapäevaselt positiivset elevust tekitav. Kolmapäeval käis Liis külas ja oli äärmiselt lõbus õhtu. Nii et mõnusaid asju on olnud igasuguseid.

Aga sellegipoolest olen ennast peamiselt lihtsalt töönädalast läbi vedanud ja õhtuti kodus mitte midagi asjalikku teinud. Hea, kui on olnud jaksu kraanikauss nõudest tühjaks pesta ja ise duši all käia. Igasugune muu koristamine… Isegi pole mõelnud selle peale. Töö tuli liiga tihti koju kaasa, nii et õhtud möödusid puhkamise asemel tegeledes sellega, mis päeval tegemata jäi. Kui mõni vaba hetk tekkis, neelasin raamatuid.

Sellistel puhkudel ma blogi peale üldse ei mõtlegi. Kui olen kõigest kurnatud, on blogimine viimane asi, mida teha tahan. Kui tunnen vajadust kellelegi kurta, siis selleks on sõbrad – ükski noist teemadest, mis mul hingel, ei sobi avalikuks lahkamiseks, pole ka absoluutselt sellist soovi.

Täna aga oli üle pika aja üks tõeliselt helge õhtu, mida ma täiega nautisin. Ja ühes sellega tuli ka kohe soov blogida.

Lihtne olla rõõmus, kui oled parasjagu põneval reisil või jutustad sõbrannaga ja naerad ennast veiniklaasi taga ogaraks. Viimase aja kurnatuse astme juures on aga hoopis olulisem näitaja see, kui kodused toimetused ja lastega tegelemine ka jälle rõõmu valmistavad.

Abikaasa, kes tavaliselt Poissi lasteaiast toob, oli haiglane ja väsinud, nii et tuli töölt otse koju magama, seega lapsed ning söök jäid minu hooleks. Ei saaks öelda, et ma selle üle ülearu rõõmus oleksin olnud, sest sattusin kella viie paiku just sügavale töölainele ja oleks meelsasti jätkanud… Aga mis ikka, pakkisin ennast kokku ja asusin tegudele.

Algus ei olnud just ülearu paljutõotav – kui helistasin ema juures olevale Plikale, et ta end riidesse paneks ja alla tuleks, hakkas too hoopis virisema, sest tahtis telekast oma lemmiksarja vaadata. Kui muidu on alati häda, et ei viitsi õhtul bussiga koju tulla ja lunib, et talle järele tuldaks, siis nüüd otsustas vabatahtlikult bussi kasuks. Mina aga pidin ikkagi ema juurest läbi sõitma, sest olin tema palvel talle süüa ostnud ja pidin selle ära viima.

Lasteaias hakkas Poiss virisema, et tema tahab ka vanaema juurde ja kõik on ebaõiglane ja Plika saab palju rohkem “ekraani vaadata”, no sihuke harilik virin. Õnneks olin ise üsna tasakaalukas, nii et saime sellest üle. Mainisin, et tal on üks Apollo kinkekaart kasutada, mis kahe päeva pärast aegub – selle peale palus Poiss, et läheme kohe poodi. No mis seal ikka… Läksime siis.

Jube mõnus on, kas teate, kui saab autoga sõita :) Võib käia lihtsa vaevaga ja kiirelt igal pool :) Nii et võtsime suuna tagasi Kaubamajakasse. Seal oli juba väga mõnus kahekesi kvaliteetaega veeta. Poiss valis Apollos tükk aega ja otsustas lõpuks ühe suure kleepsuraamatu kasuks, milletaoline tal kunagi varem juba olnud oli. Esimeses raamatus olid linnatänavate pildid, kuhu sai kleepida inimesi, autosid ja muud – seekord valis ta samasuguse raamatu, kus teemaks loss, ning kleepida sai kõike, rüütlitest, relvadest ja kummitustest mööbli ja kassipoegadeni :P Euro jäi veel kasutada, selle eest leidis Poiss väikese paki kummikomme ja oli seitsmendas taevas :D

Käisime korra minu poest ka läbi, et Poiss saaks tere öelda ja uitmõtte ajel ostsin lastele jäätist.

Siis käisime veel puuvilju ostmas, mida Abikaasa oli varem palunud – ennist keerasin Rimis lihtsalt otsa ringi ja tulin tulema, sest isegi iseteeninduses oli pikk järjekord ja mõtlesin, et lähen kas mujale poodi või jäävad üldse ostmata. Hilisemal kellaajal oli aga iseteenindus meeldivalt pooltühi. Ja mul oli üks kupong, millega sain euro ostult alla. Ja tervisereede raames olid puuviljad nagunii -15%. Väikesed rõõmud.

No ja selleks ajaks, kui tiir Kaubamajakas oli lõpetatud, oli Plikal telekas ka vaadatud, nii et sain ta ikkagi auto peale võtta.

Ühesõnaga Poiss oli ülirahul, et sai raamatu ja kommi, mida lahkelt Plikaga jagas. Plika oli ülirahul, sest sai teleka ära vaadata ja siiski autoga koju. Mina olin ülirahul, et sain autoga sõita ja Poisiga kvaliteetaega veeta ja lapsi rõõmustada. Kodus kadusid lapsed tuppa raamatut uurima, kleepima ja komme sööma, idüll. Mina toimetasin vaikselt köögis – pesin megakoguse nõusid ära, sättisin siit ja sealt, praadisin õhtusöögiks pelmeene ja keetsin mune, sest midagi asjalikumat kokata ei viitsinud. Laste õhtusöögiks olidki kummikommid ja jäätis – pärast seda jõudsid mõlemad süüa pool muna ja kõht oligi täis. Reede õhtule täiesti sobilik :P Mina sain kõik pelmeenid ära süüa, koos rohke rohelise sibula ja tomatiga, mmmm. Ja kuna tuju oli nii hea, siis läksin üle hiiglama pika aja KORISTAMA. Sellised pisikesed tavaliselt iseenesestmõistetavad asjad – korjasin elutoas asjad kokku ja panin ära, samuti tühjendasin ära pesuresti, mille peal kuivas pühapäeval pestud pesu :P

Ja siis läksin lastetuppa, mis on terve viimase nädala näinud välja nii, nagu oleks sealt tuumasõda üle käinud. Hakkasin vaikselt koristamisega pihta – viisin kõik riided musta pessu, korjasin kõik koristamist vajavad asjad keskpõrandale kokku, nii et lõpuks oligi vaja koristada üks suur hunnik põrandalt ja teine umbes sama suur hunnik Plika kirjutuslaual.

Siis kutsusin lapsed ka appi. Läks veidi aega, et nad igal võimalusel mängima hakkamise asemel tõesti koristamislainele saada, aga kuna ma olin ise maru rahulik ja heas tujus, siis oli kannatust neid suunata. Ma ei mäleta, millal me viimati nii suurt segadust nii rahumeelselt koristasime :D Palju tavalisem on see, et kui ma ütlen, et on vaja koristada, hakkab Plika nutma, et tema ei jõua nii palju ja siis nad muudkui kaklevad, et teine ei korista piisavalt… Täna koristasime kõik. Koristada oli palju. Ma olin juba enne vist ligi pool tundi seal toimetanud ja lastega koristasime veel ligi tunni. Aga korda sai, kõik sai korda!

Ja siis olid lapsed läbi nagu läti rahad :D Seega läksid nurinata vooditesse ja ma sain neile üle pika aja Naksitralle lugeda. Ja kuna raamatu lõpp oli lähedal, lugesin tavapärase ühe-kahe loo asemel neli, et raamat läbi saaks. Kui lõpetasin, oli kell peaaegu kümme.

Nüüd on kodu tunduvalt talutavamas seisus kui enne (ehkki megapalju on veel teha), hambad pestud, ise mõnusasti läpakaga voodis teki all… Ja tohutu rammestus on peal.

Aga tunne on hea, üle pika aja natuke stabiilsem. Just see on NII oluline, et leidsin rõõmu mitte ainult meelelahutuses, vaid ka argitoimetustes. Kõik need nädalad oli mu peamine tunne see, et ma feilin nii koduperenaise kui emana, sest ma lihtsalt ei jaksa. Teadsin muidugi, et see läheb mööda, lihtsalt võtsin nii rahulikult kui sain ja ennast ülearu ei piitsutanud… Aga nii palju meeldivam on see argielu nautimine :) Lastega kvaliteetaja veetmine ja nendega suhtlemisest siira rõõmu tundmine. Liiga palju on olnud neid õhtuid, kus ma olen väsinud ja töösse mattunud ja ei kannata ühtki kõvemat heli…

Sellel stabiilsuse leidmisel oli ilmselt oma osa ka ühel mõttel, mis mu peas tänase päeva jooksul küpsenud on ja mida terve õhtu kodus toimetamise kõrvale mõlgutasin. Mis tõi natukene selgust ja põnevust mu senisesse segadusse ja tüdimusse. See ei pruugi küll mu probleemidele mingit püsivat lahendust pakkuda, aga tõotab tulla vähemalt põnev kogemus. Lootuskiir, sellest praegu täiesti piisab.

Every little helps.

Ma väga-väga loodan, et Abikaasa magab oma haigusevimma välja. Mul on NII hea meel, et ta sai juba viiest magama jääda – talle oli seda tõesti vaja. Meil on nimelt plaanis üks perekondlik Tallinna reis, et hinnata auto kütusekulu maanteel… Aga see juhtub ainult siis, kui Abikaasa on konditsioonis. Nii et plaanid on siiamaani täiesti lahtised. Eks homme selgub.

Praegu on aga imemõnus rammestus. Ja pehme kass magab voodis. Panen nüüd arvuti kinni ja loen veidi raamatut, kuni uni maha murrab… Mis juhtub ilmselt õige pea.

Jan 182017
 

Istun siin, ootan pesumasina lõpetamist, et saaks tööle minna ja mõtlen, kui iseeenesestmõistetavaks me peame tänapäevaseid mugavusi, kõiki neid mõnusaid masinaid, mis töö meie eest ära teevad…

Pesumasin oli põhimõtteliselt esimene asi, mille oma koju kolides ostsime. Ilma selleta polnuks elu võimalik. Punkt.

Sai hoolikalt valitud ja olen üle kuue aasta hiljem endiselt rahul :) Toda postitust üle lugedes pean tõdema, et kasutan nüüdseks küll ammu 1200 pöördega tsentrifuugi ja topin masina üsna täis ka. No ja riided on kohati rohkem kortsus, kui ma tahaksin, mis muidugi ei pane mind triikima, kui jätta kõrvale triiksärgid jms peenema kraami.

Arutasime Abikaasaga hiljuti taas kuivati vajalikkuse üle. Sest fakt on see, et enamik aastast ma riideid õues ei kuivata ja pesuresti toas opereerimine on… Noh, pehmelt öeldes tüütu. Pluss liigne niiskus. Pluss triikimise aspekt. Pluss kuivati eemaldab tolmu ja Abikaasal on tolmuallergia. Muidugi ka kulutab elektrit ja riideid :) Lihtsalt tundub, et plussid hakkavad miinuseid üle kaaluma. Peab vist ikka ise ära proovima, ega enne teada ei saa.

Olen ääretult tänulik, et mul on võimalus kasutada kõiki tänapäevaseid mugavusi ning saan kulutada oma aega millelegi mõnusamale kui käsitsi pesu pesemine :)

Jan 022017
 

See on siit ka korduvalt läbi käinud… Ma jumaldan Exceli tabeleid, klappivaid numbreid, kõigest statistika tegemist. Pere eelarve jaoks panen kulutusi kirja narruseni detailselt. See on lihtsalt hobi :) Minus tekitab ääretut rahulolu, kui ma saan oma kulutusi ka aastaid hiljem igast küljest võrrelda. Või analüüsida toitumisharjumuste muutumist läbi aastate.

Veetsin aasta viimasel õhtul ja uue aasta esimesel päeval mitu mõnusat tundi läinud aastate infot analüüsides. Rõõm oli seda teha, sest numbrid näitavad selgelt – elu läheb tasapisi paremaks.

Võlad on väiksemad, sissetulekud suuremad, palgad tõusevad.

Igasugu kommunaal- ja püsikulud on kolme aasta lõikes olnud üsna sarnased, vaid veele kulub miskipärast igal aastal üha rohkem (elektrile selle eest viimasel aastal aga hoopis vähem). Mobiilikulud läksid sel aastal suuremaks, sest Plika sai telefoni.

2014 2015 2016
mobiil € 4,85 € 4,57 € 7,17
internet € 16,00 € 16,00 € 16,00
vesi € 17,53 € 20,60 € 23,05
elekter € 56,76 € 58,54 € 53,30
prügi € 1,25 € 1,25 € 1,34
lasteaed/kool € 117,89 € 137,93 € 138,64
laste trenn € 5,33 € 15,62 € 21,28
€ 219,61 € 254,51 € 260,78
 tühi

Söögile kulub ka järjest rohkem, aga seda eelkõige väljas söömise arvelt. Ja ütlen ausalt, tahan veel rohkem väljas süüa :)

2014 2015 2016
söök € 257,98 € 297,02 € 319,48
töölõunad € 27,22 € 17,10 € 52,11
väljas söömine € 52,38 € 45,52 € 70,29
€ 337,58 € 359,63 € 441,88
 tühi

(tabelites on kuu keskmised kulud)

2016. aastal oli võimalik kulutada varasemast enam tervisele, riietele-jalatsitele ja lõbustustele ning vabale ajale.

Olen ääretult tänulik oma kire eest numbrite vastu, mistõttu pere eelarve haldamine on minu jaoks puhas nauding. Ja täpselt sama tänulik selle eest, et numbrid näitavad vaid head :)

Dec 292016
 

Esimene blender meie majapidamises oli kingitus Murakalt – elasime siis Londonis ja aasta oli tõenäoliselt 2008. Toona kasutasime seda eelkõige jäätisekokteili tegemiseks :P

Kui see katki läks, pidasime paar kuud ilma vastu, seejärel ostsime uue. Olin seda postitust lugedes täitsa üllatunud, siiralt arvasin, et ega üle paarikümne euro ikka ei maksnud, aga ei – 30% soodukaga €40. Uhh!

See blender teenis meid ustavalt viis aastat ja kasutasime teda rohkelt. Meie köök on pisike ja tööpinda vähe, aga blenderil on alati olnud oma koht. Jäätisekokteili teeme nüüdseks küll haruharva – selle asemel on aukohal smuutid, vahel ka püreesupid. On perioode, mil kasutame blenderit igapäevaselt, vahel aga vaid paar korda kuus. Igal juhul – üsna tihti.

Viimasel ajal on taas olnud aktiivne smuutiperiood, kuni meie armas blender paar nädalat tagasi lihtsalt otsad andis. Kulumise jäljed olid selgesti näha – mõtlesin, kas oleks äkki võimalik kuskilt varuosa leida ja korda teha. Netist ei leidnud mudeli nime järgi midagi, eks vana toode ju ka. Kodumasinate paranduste läbi helistamiseni ausalt öeldes ei jõudnudki – arvasin, et nii vanale asjale nagunii ei saa. Leppisin mõttega, et saadame blenderi koos ülejäänud kraamiga prügimäele ja ostame miski hetk uue.

Prügimäele polnud me veel jõudnud, uut blenderit ostma (eelkõige rahalistel põhjustel) samuti mitte.

Ja eile kirjutas Kristhel FB-s, et tal on üks blender ülearu. Ja ma kirjutasin talle, et meie oma ütles üles ja me oleme ilma täitsa õnnetud. Ja täna kirjutas Kristhel ja küsis, kas ma olen kodus, ta tuleb kohe blenderiga :D

Ja tuligi. Peaaegu identsega. Samasugune Bosch, aga sedakorda punane ja KLAASIST kannuga, mis on ainult imevähe meie omast väiksem (2l vs 1,75l). Kannude kaaned ja põhjad olid pealtnäha identsed, aga tegelikult siiski veidi erinevad, st ma ei saa panna ühe kannu kaant ja põhja teisele kannule (ilmselt kannu materjali erinevuse tõttu). AGA! Minu kann sobis Krishteli blenderile peale küll, hakkas kenasti tööle!

Kannude põhjad – minu oma vasakul, uus paremal. Ma ei tea, kui hästi siit aru saada on, aga ülevalt on plastiku osa minu omal täitsa madalaks kulunud. Samas on need sooned piisavalt sügavad ja altpoolt korras, nii et veel kasutatav.

Aga vot see osa, kuhu kann peale käib, need “hambad” kulusid meie blenderil nii ära, et ei saanud enam kasutada. Uuel on nagu uus :)

Seega on meil nüüd klaaskannuga blender ja KUI meil peaks õnnestuma see kann ära lõhkuda, siis on varukann kohe võtta. Ja noh, vana blenderi jätsin ka igaks juhuks alles, sest seest kõik töötab, äkki hiljem vaja midagi varuosadeks, kes seda teab.

Nii et blender on jälle omal kohal. Peaaegu sama, aga veidi uhkema välimusega ja väikese vimpkaga – off nupp ja esimene kiirus on “ära vahetatud” – 1 peal on kinni, off olekus töötab :D

Elu on ilus. Saab jälle smuutisid teha.

Olin nii kurb, et pean peaaegu töökorras blenderi kulunud hammaste pärast prügimäele viima ja et varuosi pole saada. Või äkki oleks olnud, kui oleksin parandustesse helistamiseni jõudnud? Praegu aga tundub küll, et täpselt nii kõik pidigi minema. Et ma ei helistanud, ei jõudnud prügimäele, ei jõudnud uut osta. Selleks, et me jõuaks ära oodata, kuni Kristheli vana blender vajas uut armastavat kodu. Nii et midagi ei pidanud ära viskama, midagi ei pidanud ostma ja mõned “varuosad” on nüüd kah ootel.

Ma olen NII NII NII tänulik selle imelise kokkusattumuse eest. Ja Kristhelile selle imelise jõulukingituse eest :)

Dec 052016
 

Ma taaskasutust selle projekti käigus olen juba maininud, läheb poolenisti samasse auku. Aga lihtsalt pean veel kord kirjutama, KUI VÄGA mind rõõmustab asjade ära andmine :)

Nii palju tekib neid asju, mille puhul avastan, et pole enam vaja. Ära viskamine on ka rahuldustpakkuv, aga vaid sel juhul, kui asi on tõesti kasutuskõlbmatu. Kui eluvaimu veel sees, tundub ära viskamine patt :) Ja vot siis tulebki mängu see ära andmise rõõm.

Mingite asjadega on uue omaniku leidmine väga lihtne, mingite teiste asjadega aga… Mitte nii väga. Samas on ikkagi tunne, et KELLELGI läheks seda vaja :D

No ja nii ongi, et ma muudkui koristan ja leian jälle uusi asju, mida ära visata ei taha, panen neid järjest gruppi üles. Osadele tekib imekiirelt mitu tahtjat, teised jäävad esialgu tähelepanuta. Kui uued asjad tekivad, kustutan vanema postituse ära, panen ühes uutega ka kõik vanemad endiselt omanikku ootavad uuesti üles – sest ega FB-s keegi pikalt alla kerida ei viitsi, see on teada.

Ja nii ma siis kogu aeg rõõmustangi. Kui saan perele või sõpradele-tuttavatele midagi vajalikku ära anda. Kui midagi uut gruppi üles panen ja sellele kiirelt soovija leian. Eriti aga siis, kui mingid asjad, mis on pikalt uut omanikku oodanud, selle ka lõpuks leiavad.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi selliste gruppide ja lehtede eest, mis ebavajalikele asjadele nii lihtsasti “uut kodu” leida aitavad.