Oct 302017
 

Mul on juba tükimat aega plaan kogu kodu korralikult üle käia, aga viitsmine on hoopis teine asi. Eile näiteks vedelesin praktiliselt terve päeva voodis ja organiseerisin oma fotosid – mis oli muidugi ka äärmiselt vajalik ja tänuväärne tegevus, aga kaugeltki mitte nii vajalik kui koristamine, eksju. Vähemalt õhtul võtsin ennast nii palju kokku, et tegin tomatisuppi (mille materjalid neljapäevast saadik ootel olid – neljapäeval sõime õhtusöögiks pitsat ja reedel võileibu :D) ja küpsetasin isegi koogi.

Täna möödus esimene pool päevast üsnagi laisalt, aga siis otsustasin ennast lõpuks ometi kätte võtta ja kööki kraamima hakata. Nii külmkapp kui kõik köögikapid olid üsna jubedas seisus – kohutavalt segamini, külmkapiriiulid räpased… Ammu juba häiris.

Läks kohe plaanitust nii palju paremini, et pesin kogu köögi SEINAD ka puhtaks. Ma ikka aeg-ajalt teen seda, mitte küll tihti… Tolmu ja tahma tekib mõnuga.

Nüüd on köögis niiiii mõnus. Kõik on viimseni puhas ja korras – ükskõik millise kapi uks avada, kõik on organiseeritud :P

Kella kahest üheteistkümneni koristasin katkematult – ainult nii palju pausi tegin, et kiirelt õhtusöögiks suppi soojendada. Vaat kui hea, et olemas oli :) Jagub isegi homseks töölõunaks :)

Kui köögiga lõpuks ühele poole sain, oli vaja vaheajaks jäetud kodused tööd ära teha. Lastele ei jäetud, ainult vanematele :D Oleks ju võinud varem, aga üldse ei viitsinud :D Pidin kirjutama laste nime saamise lood ja tikkima üle Poisi nime, mis oli algselt kotile kriidiga peale kirjutatud. Oleks ma ise saanud disainida, oleks ainult esimese nime pannud – no johhaidii, kui ajakulukas see nökerdamine oli… Pluss ma ei ole eriliselt osav, ei ole mul ka materjale. Nii et võtsin kõige jämedama niidi, mis mul leidus, topelt, ja tikkisin ristpistes. No vähemalt sai tehtud :D

Lõpetasin tikkimisega millalgi enne ühte. Mõtlesin, et läheks magama. Siis mõtlesin, et hirmsasti tahaks süüa. Hirmsasti tahaks praemunaga leiba :P No ja tuld võiks ka nagunii teha, et laste päeval ära pestud ja ikka veel niiskeid kooliriideid kuivatada… Kell üks öösel, täiesti normaalne.

Võileivad olid absoluutselt jumalikud – kahetsen, et rohkem ei teinud. Ja nüüd on mõnusalt soe, riided kuivavad, kell on peaaegu kolm… Nüüd võib lõpuks magada :D

Oct 212017
 

Kas ma olen ainus, kellel on probleeme sõnade pliit, ahi, praeahi jne inglise keelde tõlkimisega? Ma jään isegi pliidi ja praeahju juures mõttesse, aga kui sinna nimistusse lisada veel puuküttega pliit ja ahi, siis jookseb juhe täiega kokku.

Ok, praeahi on oven, see on vist kõige lihtsam :)

Pliit – mul on (UK ajast?) cooker keelel esimesena, aga stove on vist sama levinud väljend? Kui googeldada stove, tulevad igatahes täpselt sellised pildid, mis minu peas selle väljendiga seonduvad – elektri- või gaasipliit koos praeahjuga :) Ehkki tänapäeval on pliidiplaadid ja praeahi järjest enam eraldiseisvad…

Aga kui me nüüd siia valemisse puukütte lisame, siis mis?

Wiki pakub puupliidi jaoks cookstove, cooking stove, wood stove.

Kui ma googeldan wood stove, tuleb enamik pilte pigem lihtsalt ahjudest ja ka Google Translate tõlgib selle puuahjuks :P Ja esimene puupliidi pilt, mis selle otsinguga tuleb, ütleb kirjelduses hoopis wood burning cook stove.

Ja no näiteks Mann kasutab oma blogis väljendit log burner – seda googeldades tulevad minu jaoks identsed pildid wood stove otsinguga ja hunnik UK veebilehti, millest ühe otsingutulemuse “pealkiri” on näiteks wood burning stoves, wood burners and log stoves – huvitav, kas need ongi lihtsalt erinevad väljendid ühe ja sama asja jaoks või on ka midagi, mis neid eristab?

Ja siis ma üritasin just välja peilida, kuidas on inglise keeles siiber. Vist äkki damper. Vähemalt ma midagi paremat ei leidnud. Ehkki see tähendab ka igasugu muid asju.

Ühesõnaga ainus, mis on kindel ja ühene – praeahi on oven.

Kamin on üldjuhul vist lihtsalt fireplace?

Aga mis väljendit kasutada elektripliidi (cooker või stove), puupliidi (wood burning cook stove / wood cooker ja kõik muud variandid, mis neid sõnu mingil viisil sisaldavad) ja selle ahju jaoks, mida ma kütan, et sooja saada (wood stove, log burner)? Mindfuck :P

Ilmselt sõltub riigist, kus elada, kontekstist ja sajast muust asjast. Aga ma ei suuda absoluutselt otsustada, mis MINULE, eestlasele, antud kontekstis kõige loogilisemad variandid oleks.

Igal juhul tuleb välja mõelda, sest kütmisel ja söögi tegemisel on oluline osa igapäevaelus ja igapäevaeluline suhtlus on mul noil päevil pool ajast ingliskeelne :)

EDIT: Ma loodan, et mu blogil on peale Alice’i veel erinevates ingliskeelsetes riikides elavaid lugejaid, kes saavad vajadusel kohalikelt üle küsida ja mind targemaks teha. USA, Kanada, Uus-Meremaa jne. Jube põnev on :D

Oct 182017
 

Mulle tundub üha enam, et täiega kehtib reegel: uus ei saa tulla enne, kui vana on eest ära :)

No alustades sellest, et ehkki meil Eksabikaasaga oli avatud suhe vahelduva eduga eelmise aasta kevadest saati ja toimus nii üht kui ka teist, siis see kõik oli ajutine ja niisama fun, ükski asjaosalistest polnud millestki rohkemast huvitatud – aga niipea, kui me otsustasime lahutada, tekkisid meie kõrvale inimesed, kellega läks asi palju tõsisemaks. Aga see ei ole selle postituse teema :P

Puid ootasin juba augusti lõpust saadik :) Nendega on nii, et alati kohe ei saa ja millal saab, sõltub erinevatest asjaoludest. Ja kui need tulevad, siis võivad tulla ette hoiatamata väga lambil ajal. Ja ma küll muudkui tuletasin meelde, et tuleb tegeleda, aga erinevatel põhjustel lükkus see ikka edasi ja edasi.

Novot, nüüd on selge – ei saanud ju tulla, kui kuuris oli vana puudehunnik ees :D Niipea, kui ma pühapäeval kõik vanad puud ära menetlesin, saadeti meile puukoorem. Kuulsin hommikust süües jah õuest hirmsat kolinat, aga mõtlesin, et äkki on prügi tühjendamine vms. Panin siis riidesse, hakkasin tööle minema, avastasin õuest puude hunniku :D

Ma lootsin alguses, et saame need puud sel ajal, kui Eksabikaasa veel välja kolinud pole, et saaks need koos ära teha. Siis lootsin, et äkki saab sel ajal, kui Soomlane mul külas on, et saaks temaga koos toimetada. No ei, ei saanud… Lisaks sadas IGA JUMALA PÄEV, nii et poleks olnud ka meeldiv nendega toimetada. Seega eeldasin, et ju siis laseme tuua novembris, kui Soomlane jälle siin on. Aga nagu mainitud, need võivad tulla etteaimamatul ajal…

Igal juhul lahenes kõik imeliselt. Kui eelmised kaks päeva olid hallid ja sajused, siis täna paistis päike. Eksabikaasal, kes 99% ajast töötab E-R, oli olnud töine nädalavahetus ja seega täna vaba päev. Ja ta oli nõus mulle appi tulema. Ja minul ei olnud õnneks tööl midagi kiiret, nii et sain ka päeva vabaks võtta.

Sest vaadake, ma võin puid laduda nii palju kui kulub, aga seda saagi ma… Noh, ütleme nii, et kardan :P Muidugi pole seal tegelikult midagi hullu ja häda pärast ma saaks kõigega ise hakkama, aga kui mul on vähegi võimalust, siis ma hoian saest eemale :) Pluss ÜKSI ei oleks ma seda ühe päevaga ära teinud… Aga kahekesi – tehtav!

Pühapäeval said kõik vanad puud sisse ära toodud, klõpsisin täna hommikul sellest paar pilti ka. Vasakpoolses panipaigas oleme alati hoidnud pliidipuid, parempoolset kasutasime senini muudeks asjadeks. Kuna Eksabikaasa välja kolimisega kolisid sealt aga välja ka juppideks võetud voodid, oli panipaik tühi ja sain sinna panna need ahjupuud, mis teisele poole ei mahtunud:

Teisel pool, mis on remontimata, kasutuses pesupesemiseks ja asjade ladustamiseks, on ahjupuude jaoks kaks ajutist riiulit. Nagu näete, on need puud seal pealt märjad… Üle aasta seisid õues, aga kuna meeletult vihmane on olnud ja katus polnud just eriti korralik, siis puuriida esimene osa oli üsna nukras seisus. Kuna mul oli vaja see aga eest ära saada, et tagumiste kuivade puudeni pääseda, otsustasin märjad ka tuppa viia, sest seal on kõige soojem ja kuna need on märjad vaid pealt, kuivavad kenasti ära. Seniks on meil ka kuiva puud, mida kütta.

Nii, ja tänased vägiteod. Klõpsisin “enne” pildid lõuna paiku, “vahepeal” pildid kell kolm, “nüüd” pildid veidi enne kaheksat. Ära tegime!

Kuuris on ühel pool pliidipuud, seal oli pühapäevani suur hunnik, vahepeal täitsa tühi ja nüüd jälle täis laotud:

Ja teisel pool ahjupuud, mida oli vanast ajast üksjagu alles, täna tegime veidi juurde:

Nüüd on süda rahul ja talv võib tulla :)

Ja mina olen lihtsalt nii meeletult rahul ja tänulik. Et mul on võimalus neid puid saada. Et mul on töö, mis võimaldab vajadusel täiesti suvalisel ajal vaba päev võtta, et mul tõesti polnud täna ühtki kiiret tööülesannet ootamas ning ülejäänu sain arvuti tagant ära teha. Et Eksabikaasal oli just täna vaba päev. Et me saame nii hästi läbi ja ta on nii imeliselt abivalmis inimene, et ta oli nõus tulema ja oma vaba päeva mu puudele kulutama. Et päike paistis. Et kõik puud mahtusid TÄPSELT ära.

No lihtsalt. Võrratu!

Oct 162017
 

Selleks, et kodus midagi suuremat ära teha, on teadagi nädalavahetused. Seda eeldusel, et viitsimist jagub.

Eile saatsin Soomlase ära, nüüd on taas kolm nädalat ootamist. Ülejäänud päeva vedelesin voodis ja vaatasin Elementaryt. Lapsed olid küla peal :P Polnud kohe tunnetki, et midagi asjalikku teha tahaks.

Magama sain öösel kell kolm. Täna tegin rekordiliselt esimest korda silmad lahti alles kell üheksa, misjärel üsnagi edukalt veel kaks tundi magasin. Millalgi selle aja jooksul otsustasid lapsed mu emale külla minna, nii et kui ma ükskord tõusin, olin jälle üksi :D Praadisin hunniku leiba ja mune ning ronisin kohvitassiga voodisse tagasi, et hommikust süüa ja veel Elementaryt vaadata.

Õnneks oli täna absoluutselt imeline ilm ja see sundis ka minu asjalikuks. Voodist sain välja küll alles kell üks, aga siis rügasin ka ülejäänud päeva. Olin ammu sellist ilma oodanud, et saaks koristada ära eeskoja ja panipaigad – seda on parim teha siis, kui saab ust lahti hoida, st pole liiga külm ega vihmane. Täna oli täiesti ideaalne. Panipaigad polnud eriti segamini ka, tuli lihtsalt veidi organiseerida, kotta oli küll kogunenud üksjagu kraami, mida ka ära panna.

Aga see koristamine oli pigem kõrvaline tegevus. Enamiku päevast veetsin hoopis puid vedades – mida ma olin samuti tahtnud teha juba AMMU, aga kuniks igapäevaselt sadas… Õues oli üks puuriit ahjupuudega, mis kõik sisse vedasin, kuuris on kevadest saati olnud hiigelsuur pliidipuude hunnik – need oli vaja toona kiirelt eest ära saada, mina olin tööl, Eksabikaasa üksinda saagis ja kuna samal ajal aega laduda polnud, siis jäidki sinna hunnikusse… Siis tuli suvi… :P

Igatahes, mahutasin KÕIK puud täpselt ära, ise olin ka üllatunud. Arvasin, et kuuris on neid raudselt liiga palju, aga panipaik sai kenasti täis ja hunnik likvideeritud. Kui puuriita vedasin veel valges, siis kuuri jõudsin alles hämaras… Töötasin taskulambi valgel kuni poole üheksani õhtul.

Nüüd on rahulolu meeletu. Kuuri on vaja veel koristada, aga vähemalt on kõige olulisem tehtud. Millalgi tuleb uus koorem puid, mida vaja saagida ja laduda, sai vanad eest ära.

Juba praegu on kogu keha raske ja voodis vedelemine imeliselt mõnus. Homme tunnen ilma igasuguse kahtluseta kõiki neid lihaseid, mille olemasolust mul aimugi pole :P

Sep 252017
 

Näitasin nädal tagasi uut elutoa kardinat. Reede õhtul sai ka köögikardin Annika abiga valmis õmmeldud. Seekord tahtlikult mitte terve akna ulatuses, sest kass käib sealtkaudu õues :)

Mul oli aastaid köögilaual selline ruuduline vakstu – küll kirjum, kui oleksin tahtnud, aga sobis toonide poolest üsna hästi nõudega. Kui ära kulus, ostsin jälle Jyskist uue… Kuni seda ühel hetkel enam ei müüdud ja ikaldus oli suur :P

Pärast seda oli vahepeal tumepruun (praktiliselt must) valgete mummudega, viimati punane valgete mummudega – see aga vajas juba ka mõnda aega välja vahetamist. Nüüd sain Abakhanist täiesti juhuslikult leitud kardinariidest inspireeritud ja ostsin rohelise vakstu. Sobib täitsa mõnusalt – mu köögis on alati domineerinud kollane ning teise värvina olin siiani kujutlenud punast. Tegelikult on punast üsna vähe ja rohelist sama palju. Ostsin just hiljuti Rimist öökullidega taldrikud, nüüd on rohelist isegi rohkem:

Otsisin blogist vanu postitusi, et näha, milline mu eelmine köögikardin õieti oligi (ka sellele tegi kass 1:0, nii et köögiaken on jupp aega ilma kardinata olnud) – sattusin 2011. aasta säästuremonti kokkuvõtvale postitusele, mille kirjutasin kuus aastat ja kolm päeva tagasi. No selline nostalgialaks jällegi! Kuidas ma uljalt ja kellegi abita ilma igasuguse kogemuseta diivani- ja tugitoolikatteid õmblesin. Kui noored ja rõõmsad ja lootust täis me siis olime :P Ja vaat kuidas hoopis läks… Nüüd tuleb ilmselt teine ring säästuremonti, et laenu lõppemiseni veel praegustes oludes vastu pidada ja siis, 3+ aasta pärast, saan oma unistuse ikkagi loodetavasti ellu viia :)

Kui “päris” remonti pole võimalik teha, annavad sellised pisiasjad nagu uued nõud ja uus kardin nii palju juurde. Taldrikud ostsin üsnagi emotsiooni ajel augustis Rimist 40% allahindluse ajal, see oli täpselt Poisi sünnipäeval. Abakhani läksin ainult elutoa jaoks kardinariiet otsima – tegu oli suur tänavapoolse aknaga, mille ees rippusid kuid kardina asemel räbalad. Köögiakna eest olin räbalad ammu eemaldanud – kuna see oli väike ja hoovipoolne, polnud olulist vahet. Aga need mummud on nunnud ja köögis on nüüd tsipake õdusam. Ja see roheline vakstu on ootamatult õnnestunud valik – kuna on peamiselt ühevärviline ja seega rahulikum, sobib mu kirjude nõudega vast pareminigi kui eelmine ruuduline.

Sep 172017
 

Kuna meil on olnud viimased x aastat lootus, et kohe-kohe hakkame “päriselt” remonti tegema, pole me selle aja jooksul uuendanud ühtki sisustuslikku elementi, mida pärast remonti enam vaja ei läheks. Ehk siis kuna õige pea oli plaanis akende vahetus, muuhulgas algse ilme taastamine ja ühe suure akna asemele kaks väikese tekitamine, ei kaalunud me kordagi elutoas ruloo välja vahetamist – isegi mitte siis, kui mehhanism üles lõplikult ütles, mis tähendab, et üles-alla rullisime seda viimased aastad käsitsi (ja uskuge mind, see oli ääretult tüütu).

Viimased kuud ei saanud rulood enam üldse normaalselt kerida, sest see jäi viltu ja kortsu, samuti oli kass kardinale 1:0 teinud – renoveerimine lükkub aga tänu lahutusele veel mitu aastat edasi. Seega leidsin, et on vist aeg siiski veidike “säästuremonti” investeerida ja nii ruloo kui kardin välja vahetada :P

Kusjuures täiesti müstiline, minul oli meeles, et lastetoa pimendav ruloo maksis omal ajal mitusada eurot… Vaatasin järele, maksis €80 :) Toona ei tulnud pähegi seda näiteks osta.ee-st otsida. Praegugi olin täitsa kindel, et nii laia rulood teiselt ringilt leida on väga keeruline. Tegelikkuses oli nii, et tegin osta.ee lahti ja leidsin sealt hetkega umbes neli enam-vähem sobivat, millest üks oli parim ja see ka €40 eest ära ostetud sai.

Kardina leidsin taaskord Abakhani kaalukanga kastist – selle ja ühe teise kangatükikese eest, millest saab uus köögikardin (vana sai samuti kassi poolt manalateele saadetud) maksin €8.51. Nojah, ostsin sealt ka ca €12 eest kääride komplekti, sest mul pole kunagi olnud normaalseid kangakääre ja see on üsna tüütu… Nii et käärid maksid rohkem kui kardin ise :P Aga see on investeering tulevikku!

Otsisin välja Tagelt saadud õmblusmasina, mida kasutasin viimati intensiivselt 2011. aasta säästuremondi ajal, mil sai kõigisse tubadesse kardinad õmmeldud, samuti tooli- ning padjakatted. Palusin Annikalt veidi abi (tema on suisa rätsepa eriala lõpetanud) ja nii see kardin valmis saigi. Kella kahe paiku läksime poodi kangast ostma, õhtul kell kaheksa riputasin kardina akna ette. Ja ega kõik see aeg kardinale ei kulunud – akent pesta, süüa teha ja süüa ning lapsi kasvatada tuli vahepeale ka.

Igal juhul on nüüd elutoa aken taas inimliku välimusega. Enne oli ikka päris hirmus. Hästi kulutatud €50, ma ütleks :)

PS. Ei ole hetkel mõtet küsida, kuidas meil igasugune eluline ja korralduslik pool pärast lahutust olema saab. Kirjutan sellest kindlasti, aga alles siis, kui aeg on küps :) Ühtlasi on mul september väga kiire aeg – tööl asendamised, laste koolilogistika, ei jää ka eriti jaksu blogimiseks. Pigem arutan noid teemasid hetkel lähedastega – avalikult alles siis, kui kõik on ametlik.

Ütlen ainult nii palju, et praegusel hetkel on kõik on läbi mõeldud (nii emotsionaalselt kui seaduse poole pealt), kõik on hea, vastastikused kokkulepped olemas, ise rahul ja rõõmsad. On igati põhjust arvata, et nii jääbki :)

Jul 102017
 

Olin nädala sees mitu päeva Tallinnas, kus ma:

  • tegin kaks pikka päeva tööd
  • käisin ühel tööalasel kohtumisel, kus ma tõdesin, et mind erutavad koodid
  • veetsin ühe äärmiselt intrigeeriva õhtu, millest ajalugu vaikib
  • ja siis teise mõnusa õhtu, kus ma sattusin lauluväljakule Kasabiani kontserdile, millele järgnes VÄGA PIKK JALUTUSKÄIK öises Tallinnas (appi, ma vaatasin Google Mapsist järele, üle 6km, täiesti kreisi!)
  • ja siis kolmanda õhtu, mil ma pidin tegelikult koju minema, aga ei jaksanud bussi peale minna, väikestviisi kolleegi sünnipäeva tähistades
  • seejärel ühe unetu öö lakke vahtides, sest magada lihtsalt ei saanud – ja ei saanudki, hommikuni mõtlesin elu üle järele

Nädalavahetus pidi tulema lastega, vaikne ja kodune – plaanisin magada, koristada ja niisama rahulikult kulgeda, aga:

  • koristasin hullunult pool laupäeva ja saavutasin üle mitme kuu kodus sellise seisundi, kus ma ei taha ükskõik kuhu vaadates karjudes minema joosta (mul on pildid, ma kunagi äkki näitan teile – see oli ikka väga karm, mis läbu siin oli) – aga palju on veel teha ja lõppkokkuvõttes pole sellest suurt kasu, sest kõik on ikkagi nii vana, katki, väsinud ja räpane
  • tundsin esimest korda selle suve jooksul, et tõepoolest ON suvi, sest ilm oli vastav
  • käisin õhtul Meie küla peol ja panin seal ilmselt nii mõnegi kulmu kergitama, sest… noh, ka sellest ajalugu pigem vaikib
  • veetsin huvitava õhtu ja öö seltskonnas, millest ajalugu jällegi vist pigem vaikib
  • olin täna koju jõudes väga väsinud, aga koristasin lapsi oodates autopiloodil ära Abikaasa riidekapi ning sorteerisin ja tühjendasin ka enda oma
  • misjärel väsisin nii ära, et siiani ei saa aru, kas tuli hilinemisega pohmakas või andis tunda vahele jäänud öö vastu reedet, igal juhul lihtsalt kudesin voodis ja ei teinud tükk aega mitte midagi asjalikku
  • küpsetasin õhtul lastega vahvleid, õigemini juhendasin ja lasin maksimaalselt neil toimetada – Poisil jagus kannatlikkust vaid alguses muna kaussi löömiseks ja selle vahustamiseks suhkruga, Plika tegi kõik ülejäänu ja küpsetas täitsa ise
  • alustasin pärast seda uuenenud jõuvarudega kaosekummuti koristamist, mis tähendab, et megasuur hunnik oma kohale ootavaid asju on nüüd veidi viisakamalt ja kompaktsemalt kokku kuhjatud
  • nautisin üle meeletult pika aja seda tunnet, kus ma toimetan kodus automaatpiloodil, koristan ja sätin JOOKSVALT, sest korda on hea HOIDA
  • vaatasin lõpuni Sõprade viimase hooaja – nüüd on kõik poolikud sarjad läbi ja ma motiveerin ennast uue sarja ette võtmise asemel õhtuti programeerimist õppima

Töönädal algab täie hooga – kahe 11h päevaga letis, sest mu müüja on puhkusel. Will be fun.

Kas nüüd jäävad need ilmad? Kas ma nüüd võin oma kahenädalase puhkuse ka välja võtta? Ma muudkui ootan ja ootan ja ootan…

May 282017
 

Miks mul tekkis üle pika aja isu nädalavahetusel blogi kirjutada? Arvasite õigesti, koristasin eile usinalt :D Mõtlesin tagasi kahele eelmisele nädalavahetusele, endal sees tugev tunne, et need möödusid laisalt, suurt mitte midagi tehes. Siis vaatasin kalendrisse, tuletasin meelde… Kõige hullem vist polnudki.

Laupäeval kaks nädalat tagasi käisime maal, Birgiti poisi sünnipäeval. Täiesti juhuslikult oli absoluutselt esimene nii soe ilm, et saime kogu peo aja väljas istuda. Pühapäev oli veel soojem, hoidsime päeval Annika last, õhtul käisime “emade tiirul”. Hea, kui kõik emad-vanaemad on 1,6km raadiuses  kodust :) See oli vist ka see päev, kus ma veetsin enamiku ajast laste riideid sorteerides, et suveks sobilikumad hilbud välja kraamida, talveriided eest ära panna ning tuvastada kõik väikseks jäänud ja ära andmist vajavad isendid.

Nädal tagasi oli ebaharilikult tiheda graafikuga nädalavahetus. Koolieelikute laulu- ja tantsupidu Vallikäärus, kus Poiss osales, seega kella neljani oli päev sisustatud, hiljem veel minu sugulase sünnipäev. Kuna hommikusse proovi viis Poisi Abikaasa, oli mul kodus aega veidi möödunud kuude jooksul hirmus sassi läinud magamistoa kappe sorteerida ja ära andmist vajavaid asju kokku kuhjata.

Pühapäeval Poisi jalkaturniir, kus temaga käis õnneks taas Abikaasa. Koju tagasi jõudnud, magas ta ülejäänud päeva maha ja ei pannud tähelegi, et mul käis vahepeal külas Birgit oma nelja lapsega, kes tõi Poisile pisut riideid juurde ja viis minult jällegi osa ebavajalikke riideid jalust ära. Kasutasin ära sooja ilma ja pesin neli masinatäit pesu, et voodialune “pesukast” tühjaks saada.

Ikkagi on mul nendest nädalavahetustest peamine mälestus see, et üldine meelestatus oli pigem laisemapoolne. Mina, kes ma olen meie pere peamine koristaja, tundsin iga ihurakuga, kuidas ma ei viitsi teha enamat kui hädavajaliku… Mis, jah, tähendaski vastavalt terve päev riiete sorteerimist ja teine kord terve päev pesu pesemist :D Ja vannitoa küürimisest ei pääse ka üle ega ümber, olgu laiskus või mitte.

Aga näiteks lastetuba oli meil pikalt sellises seisus, et astu karguga kuhjadest üle. Lihtsalt polnud mitte mingit viitsimist lapsi koristama motiveerida. Birgitki kommenteeris külas käies – hea näha, et teil ka vahel midagi sassis on.

Terve selle nädala oli mu enesetunne kehvemapoolne, mis ajas lõpuks juba täiesti vihale. Kõik õhtud veetsin voodis ja õhtusöögiks oli vaid smuuti, sest rohkem ei tahtnud. Eile hommikul ärgates otsustasin, et nüüd aitab, nüüdsest olen terve :D Ja ma ei tea, oli see siis positiivne sisendamine või midagi muud, aga olengi siiamaani täitsa jonksus.

Abikaasa on sel nädalavahetusel tööl, seega oli plaanis rahulik kulgemine koos lastega. Kuna tundus, et pole koristusrindel mitu nädalat lillegi liigutanud ja viitsimist nagu seekord natuke isegi oleks, tegin kohe hommikul plaani valmis ja hakkasin otsast pihta. Pesu pesema, nädalatagune pesu restilt kappi, nõud puhtaks, elutuba korda, nii see läks.

Annika oli lubanud mingil hetkel külla tulla, lapsed uurisid, millal ta jõuab. Annikale helistades selgus, et tal on ka laiskuse periood – peaks koristama, aga kulgeb niisama. Küsis, kas mu lapsed ei tahaks hoopis talle külla tulla, sõidavad ju ise bussiga. Küsisin lastelt, nad olid nõus.

Plika on terve aasta bussiga koolis käinud, teda ma täitsa usaldan Poisiga koos käima. Annika elab ülejõel, nii kaugele polnud ta varem sõitnud. Seletasin siis ära, et kolmas peatus pärast silda, Annika on seal vastas. Ühe peatuse nime ütlesin valesti, sest ega ma ei kontrollinud, eeldasin :D Aga lapsed sõitsid kenasti kohale, mängisid pool päeva Annika poisiga, õhtupoolikul tõi Annika nad koju tagasi, siis said lapsed veel tükk aega meil ka mängida.

Minule andis üksi kodus olemine kuldaväärt võimaluse põrandad ära pesta. See on teatavasti suuremat sorti ettevõtmine, mis on minu jaoks nii tüütu, et seda juhtub harva :P Nüüd, kus elamine polnud eelnevalt täielikult ära koristatud, võttis tavapärasest veel rohkem aega, et kõik asjad põrandatelt ära tõsta ja need puhtaks pühkida, et saaks pesema hakata. Aga tehtud ma selle sain.

Samal ajal, kui ma põrandapesu lõpetasin, jõudis Abikaasa koju, tegime koos suppi ja jutustasime, siis tuli Annika lastega, hiljem jõudsin veel vannitoa ära küürida, duši all käia ja kevadhooaja avada ehk sel aastal esimest korda varbaküüned punaseks lakkida.

No ja kui ma siis õhtul kell kümme lõpuks arvuti taha maandusin, et Mentalisti vaadata, siis tuli välja, et käsil on eriti põnev hooaja lõpp, mis kulmineerus nii, et oli vaja kohe otsa vaadata ka uue hooaja esimene osa… Magama sain kell neli. Mentalisti vaatamise kõrvale jõudsin isegi sõrmeküüned ära lakkida, mida ma praktiliselt mitte kunagi ei tee, aga olid teised just pikaks kasvanud ja tahtsin laki püsivust katsetada…

Hilise magamamineku tulemusena ärkasin täna kell pool kaksteist. Okei, olin vahepeal ärkvel varemgi, sest ülejäänud pere tõusis ju normaalsel ajal ja laste lärmamine ei soodusta magamist… Mingil hetkel läks aga Abikaasa tööle ja lapsed olid vaiksemad, nii et sain edasi tukkuda, kuni ema helistas.

Ja vot täna oli küll tunne, et niiiiii mõnus laisk hommik, ronin voodisse tagasi ja vaatan veel Mentalisti. Eks ma kõigepealt muidugi ikka pesin hambaid, koristasin kööki, panin pesu kuivama, sõin hommikust, saatsin lapsed emaga linna peale… Ja selle kõrvalt kirjutasin valmis blogipostituse.

Aga nüüd on kell üks ja küll täitsa selline tunne, et võtan neljanda hooaja teise osa ette (mille mõrvatu, mind you, on Eesti päritolu Markus Kuzmenko – aga see on vist pigem reegel kui erand, et USA sarjades on eestlased vene nimega, peaks ilmselt eestipärase eesnime ülegi õnnelik olema). Õues on tegelikult nii mõnus, et ega ma vast pikalt ei viitsi voodis vedeleda. Eks sõltub ka sellest, millal lapsed tagasi jõuavad ja mida nad siis teevad – kui toimetavad omaette, vaatan ehk pikemalt, kui tahavad midagi minuga teha, siis… Lubasin nendega kaarte mängida :)

Ja kummuti pealt oleks vaja ära sorteerida järjekordne kultuurikiht… Ja köögilaual on ka üks hunnik asju, mis vajaks sorteerimist… Ja minu enda garderoobivahetus on täiesti pooleli – olen mõned üksikud suveasjad riidekappi toonud ja mõned üksikud talveasjad eest ära viinud, aga enamik vahetusest on veel tegemata…

Aga noh, ega koristamine pole jänes, et eest ära jookseb. Eile olin nii usin, et täna olen molutamise ära teeninud. Vabalt võib juhtuda, et usinus tuleb peale ja sätin midagi veel ära. Vabalt võib juhtuda, et ei tule, siis lebotan mõnuga.

Küll oleks tore, kui viitsiks siia postitusele mõne pildi ka juurde otsida, aga vot ei viitsi. Pilte on tehtud küll – kassist, kevadest aias, ülalmainitud tantsupeost… Kui üks hetk piltide sorteerimise lainele satun, siis tuleb jälle järjest ebanormaalselt palju pildipostitusi.

Küll oleks tore, kui ma suudaks jooksvalt blogida, nii et postitused poleks harvad ja pikad, vaid lühemad ning fotod ka jooksvalt juures? Oh, unistused…

Mar 202017
 

Ilmselt on asi lähenevas sünnipäevas – teadsin, et kui ma sel nädalavahetusel ei korista, siis tuleb sünnipäev sassis kodus… Ja see mõte ei meeldinud kohe üldse mitte.

Magasin eile üsna kaua ja jõudsin hommikusöögi söömiseni kell üks, aga pärast seda koristasin õhtul kella kümneni välja… Ja saingi kõik korda! Eriti oluline, sain korda kaosekummutipealse ja -riiuli:

Selle kaose koristamiseni jõudsin kusjuures alles õhtul üheksa paiku… Enne seda oli vaja kööki ja elutuba kraamida ning vannituba küürida. Siis tunnike magamistoas, siis duši alla, pool üksteist sain välja teenitud puhkust nautida.

Kõik ei ole muidugi NII ideaalses korras, kui ma tahaks – detsembris keskendusin kappide sisemuse organiseerimisele, aga kuna mul ei ole siin oludest tulenevalt väga head süsteemi, kipuvad kapid jube kähku sassi minema… Nii et nüüd on väljast kõik ilus, aga kapiuste taga oleks vaja organiseerida. Midagi hullu ei ole, ma enam-vähem tean kõigi asjade asukohta – aga saaks palju paremini. Noh, kunagi, kui mul jälle aega on ja vaim peale tuleb. Seni on vähemalt kõik, mis nähtaval, nii kenasti korras, kui meie väsinud ja lagunevas majapidamises üldse olla saab. Ja uskuge mind, see kõik on praeguseks ikka üpris üpris väsinud…

Eile oli tegelikult üpris närviline päev, tülitsesime palju. Täna hommikul ajas Poiss närvi, kes käis alates kella kaheksast iga natukese aja tagant küsimas, kas me juba ei ärka – sest me ei lubanud teda enne arvutisse :D

Aga siis oli kell pool kümme ja päike paistis nii ilusasti ja ma tõusin üles ja mõtlesin, et KÕIK on tehtud – kodu on korras, ise ka puhas, ainult pesu tuleb pesta ja ülejäänud päeva võib puhata. Ja PÄIKE, eks, teeb alati kõik nii helgeks.

Nii et me tõusime üsna varakult, Abikaasa käis poes, tegime inglise hommikusööki, hiljem mängisid lapsed enamiku päevast õues, meil oli võimalik omavahel veidi pikemalt jutelda ning lebotada.

Lisaks puhkamisele jõudsin veel kõik ootel olevad õmblustööd ära teha ja Abikaasa pani minu palvel lõpuks laste hommikumantlitele nagi ukse külge. Ning kuna tal nagunii trell käepärast oli, parandas ära ka magamistoa kardinapuu, mille Poiss kardinat sikutades nädal või paar tagasi ühelt poolt seinast välja tõmbas.

Ja õhtusöögiks oli lasanje, njämm.

Enamiku päevast pühendasin fotode sorteerimisele. Olen teinud nii palju pildipostitusi, parooliga ja avalikke – kusjuures mul pole ükski neist postitustest, mis ma varasemate kuupäevadega ajastasin, RSS lugejasse tulnud, veider… Mu meelest varasemalt on küll tulnud. Või vähemalt Alice’i taolised postitused tulevad mulle alati. Igatahes, lingid on ka olemas, nii et vahet pole. Pildikesi elust postitusse unustasin algul märtsi pildid panemata, sest õhtu oli juba nii hiline ja juhe koos, seega lisasin hiljem.

Nüüd olen fotodega nii kaugel, et üles panemata on veel enamik märtsi kassipiltidest… Aga nendega on aega, kass juba niigi uputab ja fotod üleüldiselt ka.

Sügav rahulolu, igatahes.

Olen sattunud viimasel ajal FB-s videote peale, kus üks kena naisterahvas räägib vanemdamisest (mm, see ei ole vist päriselt sõna, aga Daki blogist nii külge jäänud :D) – viimane, mida nägin, oli selline, kus ta jõi vahuvannis veini ja ütles, et savi, kui mänguasjad on kokku korjamata, nõud pesemata ja pesu triikimata – prioriteet on enda heaolu ja see et sa ennast hästi tunneks.

Ja mõtlesin, et küll oleks mul lihtne elu, kui korralagedus mind hulluks ei ajaks :D Mina tunnen ennast hästi siis, kui kõik asjad on oma kohal, nõud pestud ja pesu kapis (triikimisega ma õnneks suuremat ei tegele) – no ja nii lihtsalt on. Kui korralagedus mind ei sega, siis ma pean olema ikka VÄGA VÄGA väsinud või VÄGA VÄGA masenduses. Noid hetki on olnud viimasel ajal liiga palju, aga nüüd… Nüüd ma jälle jaksan. Ja kevad on käes ja elu läheb järjest ilusamaks :)

Mar 062017
 

Poolteist kuud tagasi tuli üsnagi eikusagilt ja täiesti ootamatult paras põnts, pärast mida ma ei jaksanud positiivne olemisele enam mitte mõeldagi – vedasin ennast lihtsalt kuidagi päevadest läbi. Eks ajaga läks järjest paremaks ja toredaid hetki on olnud omajagu, aga siiski-siiski… Kõik tundus olevat üle pea kasvanud ja jaksu polnud õieti millegi jaoks.

Kuu aega tagasi oli üks helge õhtu, kus ma esimest korda pärast toda jama suutsin argitoimetusi nautida. Koristamisega on aga pärast seda olnud ikka üpris kehvad lood – nõude ja pesu pesemine käib autopiloodil, asju korjan aeg-ajalt kokku, enne külaliste tulekut saab veidi rohkem pingutatud, aga reeglina on kodu ikkagi nii sassis, nii sassis… Ja mulle ei meeldi segadus üldse, see häiris mind sügavalt… Aga mis teha, kui mõte koristamisest meeldis veel vähem :D

Kui tuju on hea, siis jõuab ka tööpäeva õhtutel üllatavalt palju ära teha. Sellises pooletoobises olekus aga, milles ma viimased poolteist kuud viibinud olen, olid koristuskihu tekkimise ainsaks lootuseks nädalavahetused. Ootasin ja ootasin, no ei tulnud, sundima ka ei hakanud. Kõik nädalavahetused olime kas kodust ära või lihtsalt logelesime. Logelemist on ka vaja, olen nõus. Aga kurat, kuidas mulle see segadus ei meeldinud.

Eile oli ka täielik logelemise päev. Kuna enesetunne oli terve reede ja pool laupäeva üsna kehv, siis ei olnud mingit tuju midagi asjalikku teha. Magasime kaua, sõime inglise hommikusööki, käisime Abikaasa vanaemal külas, ülejäänud päeva olin arvutis ja viisin ellu juba aastaid ootel olnud plaani: seni neljas-viies eri kohas kirjas olnud telefonid, e-mailid, aadressid ja sünnipäevad ühte kohta koondada. Sellisesse, kus need on alati käepärast ja kunagi ära ei kao. Ja kust need saab otse telefoni. Ehk siis Google Contacts :) No ütleme nii, et oli tükk tööd, aga mulle selline nokitsemine meeldib ja eile oli täpselt vastav tuju ka.

Lõpetasin öösel kell kolm, magasin täna kella 12-ni. Abikaasa jäi juba üheteist paiku magama, aga ärkas ka alles koos minuga. Oli mõte minna perega kuskile matkarajale, mis muutus sujuvalt mere äärde mineku ideeks, kuna tuul oli aga üsna tugev, siis ma jäin lõpuks hoopis koju.

Ja üllatuslikult tekkis mul lõpuks ometi kauaoodatud koristamise kihk. Ma arvan, põhjuseks on üks tööasi, mille nädalavahetuse jooksul ära tegema pidin. Kui ma pean kodust töötama, siis tuleb tihti vastupandamatu soov koristada :D Seega saatsin suurima heameelega Abikaasa pärast mere ääres käimist lastega õele külla ja ütlesin, et tulgu koju alles uneajaks.

Ja siis ma koristasin. Küürisin köögis soojamüüri ja pliidi kohal olevat seina, nihutasin elektripliidi paigast ära, et sealt alt kõik puhtaks saada, vahetasin köögilaual vakstu ära, sättisin kogu ülejäänud elamisest asjad eest ära, et saaks põrandaid pühkida ja pesta… Kuna segadus oli suur ja põrandaid pesin viimati ilmselt detsembris, siis jah, tegemist jagus. Pidin ennast kogu aeg tagasi hoidma, et mitte asjade ära panemise ja organiseerimise lainele jääda, sest muidu poleks põrandate pesemiseks enam aega jagunud, aga tahtsin selle kindlasti kaelast ära saada.

Nii et kodu on nüüd hulga puhtam kui enne. Koristamist ja sättimist on muidugi veel küllaga, aga minu jaoks kõige tüütum osa on nüüd lõpuks ometigi tehtud. Tööasjaga tegelemiseni jõudsin kell pool üksteist, aga ka see sai tehtud. Ja näe, nüüd isegi blogitud.

Ja tunne on positiivne, see on kõige olulisem. Jaanuari jama suhtes on endiselt äärmiselt vastakad tunded ja ma ei ole kindel, milline selle lahendus olema saab, aga lasen asjal settida ja tegelen seni ülejäänud eluga. Sest tegemist on oi kui palju. Ja üle pika aja on tunne, et ma jälle jaksan. Et seda jaksu jaguks!