kodumajandus

Kuidas Frosch mu vannitoas imet tegi

Et kõik ausalt ära rääkida, peab ilmselt alustama sellest, et kaks aastat olid meil vannitoas pigem kehvad pirnid, mis ei valgustanud kaugeltki piisavalt. Mis oli mugav selles mõttes, et igasugune jama ei paistnud välja 😛 Ühtlasi oli mul kogu selle koroonajandi ja ületöötamise tõttu koristamisest ka üsna ükskõik 😀

Kui Kaaslane millalgi aasta alguse poole pirnid välja vahetas, avanes üpris õõvastav vaatepilt. Mis ei tähendanud sugugi, et ma oleks rutanud seda likvideerima. Oh ei 😀 Ma ikka tubli pool aastat vahtisin seda jubedust ja juurdlesin endamisi.

Juurdlesin, kas NÜÜD oleks see aeg, kus kasvõi ühekordse projektina koristaja kutsuda, et ma ei peaks selle jamaga ise tegelema. No aga raha on ju mujalegi kulutada. Ja mis see “väike” küürimine siis ära ei ole, eks.

Juurdlesin, kas peaks tellima selle kuulsa Norwexi katlakivieemaldusvahendi, mis olevat überhea (kinnitab mu endine kolleeg ökopoest, kes proovis ära kõik vahendid, mida me müüsime ja ütles, et talle meeldis Norwex neist veel enam) – aga no see maksab ligi 20€, mis tundus ühe väikese pudeli eest tiba palju.

Juurdlesin, kas peaks tegema ökonõudes erandi ning ostma selle ühekordse küürimisprojekti võimalikult kiireks ja valutuks läbiviimiseks mingi hullema keemia.

Aga siis sain vihje, et Froschi vaarikalõhnaline katlakivieemaldi olla väga efektiivne. Ja Frosch on teadagi kõige laiatarbem öko, mida müüakse paljudes poodides ja mis on VÄGA mõistliku hinnaga. Vaarikas on minu jaoks lõhnana küll pisut liiga magus, aga noh, vähemalt üldjoontes meeldiv, eks.

Nii et ma ostsin suurest Rimist konnaga roosa pudeli, 500ml maksis 3,49€ – ja vahtisin siis järgmised kolm nädalat selle pudeliga tõtt. Sest vaadake, mulle kohe tõesti ÜLDSE ei meeldi küürida.

Ennast kätte võtma sundis mind lõpuks üleüldse see, et meie WC poti prill-laud läks jälle katki. See on logisenud pikemat aega ja Kaaslane on seda mitu korda parandanud – isegi üritanud välja vahetada, aga tuli välja, et uue prill-laua kinnitused olid teistsugused, seega ta tagastas selle ja nii see vahetamata jäigi 😛 Lisaks on potti võimatu täielikult puhtaks saada, isegi suurema küürimisega. Ja meil ootas garaažis kolm aastat tagasi maja jaoks ostetud vannitoamööbel – valamukapp koos valamuga, peegliga seinakapp ja mis kõige tähtsam, uus WC pott. Kuna siin elatud 2,5 aastaga oleme tõdenud, et ehkki oleks mõnusam, kui ülemisel korrusel oleks WC, ei jõua me suure tõenäosusega selle ehitamiseni, oli meil nagunii plaanis alumise vannitoa pott, kraanikauss, seinariiul ja peegel välja vahetada, sest need ükski polnud päris see, mis vaja. Piisavalt viisaka välimusega, mis tähendab, et lükkasime seda vahetust muudkui edasi, aga noh, nüüd siis see logisev prill-laud 😀

Kui me olime kõik kraami garaažist tuppa tarinud, vannitoas mõõtnud ja mõelnud ja leidnud, et sobivad küll, peab torumehele helistama… Vot SIIS ma lõpuks võtsin kätte ja hakkasin küürima. Sest ega ei saa ju sellisesse räpasesse vannituppa uut ja ilusat mööblit panna, enne peab ikka kõik puhas olema.

Pugistasin ise naerda, et tõeliselt glamuurne viis veeta laupäeva õhtut – baari või ööklubi asemel vannituba küürides 😀

Igatahes – see Froschi vahend ületas mu ootused. Jah, küürima pidin, sest halloo, 2,5 aasta jagu seebi ja katlakivi jääke vuugivahedes, AGA hämmastavalt puhtaks sai. Ja ma kujutan ette, et kui seda vahendit nüüd regulaarselt kasutama hakata, siis ilmselt pääseb küürimiseta, lihtsalt peale pihustada, veidi mõjuda lasta ja maha loputada. Noh, teooria on mul vähemalt selline 😀

Kuna aga üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siis palun väga, õige mitu enne ja nüüd pilti. Seinte vuugivahesid annaks veel puhtamaks saada, aga kuna vahend sai otsa, kell oli kümme õhtul ja randmed valutasid küürimisest, siis leidsin, et selleks korraks aitab kah.

Ega ma neid “enne” pilte kohe ei märganud teha, olin juba esimese vahendi peale pihustanud, nagu roosast vahust näete 😀

Siin sauna ukse peal ma olen juba katsetanud kahte erinevat katlakivieemaldit – vasakul Froschi, paremal mingit ökot, mille tellisin tabletina ja selle ise vees lahustasin. Mõlemad töötavad, aga mu arust Frosch on tiba parem. Algselt oli uks siis selline, nagu keskel 😀

Pärast edukat operatsiooni olin nii vaimustuses, et pidin neid fotosid FB-s ka jagama. Sain tänu sellele muuhulgas näiteks kasulikku infot, et Orto Sanit-M olla üliefektiivne ja odav ega haisevat ka mitte (kellele öko oluline pole, tasub kindlasti proovida, selle 500ml pudel maksab nt Selveris ainult 0,99€). Aga Froschi tooteid googeldades leidsin täitsa juhuslikult AbeStore e-poe, kus täitsa juhuslikult on kõik Froschi tooted septembri lõpuni -25% ja täitsa juhuslikult on 05.09 e-smaspäeva kampaania raames ka tasuta tarne pakiautomaati.

Hkhm, võib küll juhtuda, et ma tellisin üle 65€, mispuhul on saatmine nagunii tasuta ja ma võtsin kulleriga (mis oli selle summa puhul samamoodi tasuta), sest tellitud sai ühte koma teist ja see pakk kõige kergem kindlasti ei ole. Ongi hea, et ei pea pakiautomaadist ise koju vedama.

Froschi vahenditest olen ise seni regulaarselt kasutanud vaid WC puhastusgeeli, aga tellisin nüüd kõike muud ka, mida kogu aeg vaja läheb – pesugeeli, vedelseepi, nõudepesumasina tablette (me küll tavaliselt ostame Rimi soodukate ajal Tri-Bio 50tk pakke, mis on noil puhkudel kuni 50% sooduses ja väga hea hinnaga, aga Frosch tuli soodukaga umbes sama ja põnev on miskit uut proovida)… Ja proovimiseks küürimiskreemi ja sapiseebiga plekieemaldi. Ja muidugi sedasama vaarikalõhnalist katlakivieemaldit 😛 Ja ühe keraamilise pliidi puhastusvahendi, sest vahel ikka juhtub, et rasvaplekid on kinni kuivanud ja vajavad midagi tõhusamat kui lihtsalt lapp ja vesi.

Vanasti ostsin pigem üldpuhastusvahendeid, aga praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et minu koristusharjumuste juures on need pigem kasutud. Kui ma saan pinnad puhtaks lapi ja puhta veega, siis ma ei näe mitte mingit vajadust vahendit kasutada, igapäevaselt ma seda ei teegi. Kui mul on vaja vahendit, tähendab see, et miski on juba VÄGA must ning lapist ja veest üksi ei piisa. Siis aga jääb enamasti see üldpuhastusvahend ka nõrgaks 😀 Ongi vaja kas spetsiaalselt rasvale või katlakivile mõeldud vahendit, need on tunduvalt efektiivsemad.

Ühesõnaga rõõm. Kohe pidin jagama, oma uneajast 😀 Sest äkki kellelgi on veel kasu ja e-smaspäev juba käib.

Kui vannitoas mööbeldamisega ühele poole saame, siis on jälle pilte oodata. Helistan homme torumehele ja vaatan, millal tal minu jaoks aega on.

Ja üleüldse võiks katsuda blogimisharjumuse taastada, eks. Kõik kõik on uus septembrikuus – see oleks midagi uut, kui ma jälle tihemini kirjutaks 😀

Kuidas Frosch mu vannitoas imet tegi Read More »

Ei oska kuskilt alustada

Kui nii pikk blogimise paus jääb, on tohutult raske jälle järjele saada.

Lootsin puhkuse ajal lisaks lebotamisele ja lugemisele kodu korda saada ja ohtralt blogida. Ei jõudnud ei ühte ega teist. Üleüldse läks puhkus suht aia taha, sest stress tuli möödunud ületöötamisest puhkusesse kaasa ja selle asemel, et lebotamist nautida, stressasin sellepärast, et ei taha koristada. Ja nii läks terve esimene (lastevaba! – nad olid mu emaga Rootsis) nädal. Teine nädal oli rohkem käimist ja suhtlemist, tuju parem… Aga koristamise ja blogimise aega sellevõrra vähem 😀

Viimati sain koristusmaratoniga ühele poole eelmise aasta novembris, täpselt Plika sünnipäevaks. Tervele elamisele oli tiir peale tehtud, kõik ebavajalik sai ära antud. Nautisin mitu head kuud õndsat korda. Siis aga tuli Kaaslane koju ja rohkem asju jäi igale poole vedelema – alguses ei pannud neid tähelegi, mõtlesin, et küllap saab korda, kui ta on natuke kosunud. Siis läks töökoormus metsikuks ja mul kadus absoluutselt igasugune jaks kodus toimetada, segadus järjest suurenes.

Ajalugu kordas ennast, kodu sai taas korda Poisi sünnipäevaks – külla oli tulemas ohtralt laiendatud pere liikmeid. Ma siiamaani ei saa aru, KUIDAS sai vähem kui aastaga jälle nii palju ebavajalikku kraami elamisse tekkida, aga… Sain jälle tiiru peale ja asjad ära antud.

August on senini möödunud meeletu koormuse tähe all. Hakkasin jälle kontoris käima, et õpetada välja uut kolleegi, kes minult ühe kliendi üle võtma peaks ja minu koormus sellest tulenevalt normaliseeruma. Kuna ta tuli aga väljaspoolt ettevõtet ilma eelneva selle töö kogemuseta, siis õpetan talle kõike nullist – see on täiesti tehtav ja ta on väga tubli, aga lihtsalt võtab aega. Kui mina omal ajal ettevõtte siseselt ametikohta vahetasin, õppisin kuu aega dekreeti mineva kolleegi kõrvalt – võtsin üle kaks klienti, aga kuna olin juba kaks aastat “asja sees” olnud (küll väheke teise nurga alt) ja ühe projektis algusest peale osalenud, oli mul üsna kerge kõik uus selgeks saada – taustsüsteem oli olemas. Niiviisi nullist koolitada on aga hoopis teine tera – ja kergemaks ei tee asja see, et mu koormus on endiselt metsik ning kogu töö tuleb ju ka ikkagi ära teha. Koolitamine, avastasin, väsitab meeletult. Kui olen päevas kaks kuni neli tundi rääkinud, seletanud ja küsimustele vastanud, siis olen õhtuks täiesti omadega läbi ja ei jaksa isegi ühtki ületundi teha. Kontoris iseenesest on hästi tore, inimesed on toredad, töö on tore, lihtsalt see metsik koormus ja pidev väsimus… Aga tunneli lõpus paistab valgus 😀

Ja selle väsitava töökoormuse kõrvalt sundisin end lisaks õhtuti ja nädalavahetustel veel koristama, sest noh – oli ju vaja korda saada. Reaalselt terve eelmise nädalavahetuse koristasingi hommikust õhtuni. Ok, hommikul kõigepealt magasin kaua, siis lebotasin ja kuskil pärastlõunal hakkasin koristama, siis hilisõhtuni välja. Selle nädala alguses veel ka esmaspäeva ja teisipäeva õhtul pärast tööd surmväsinuna, kui oleks tahtnud ainult diivanil leboda ja lugeda, sundisin ennast koristama… Ja kolmapäeval, kui oli Poisi sünnipäev ja võtsin vaba päeva, tegin tegelikult 1,5h ikkagi tööd ja koristasin pool päeva kuni peo alguseni… Aga jeerum, sain kõik tehtud, ise ka ei usu.

Eile oli siis esimene “tavaline” päev pärast suurt üritust korras kodus… Pingelangus oli nii suur, et kell kümme õhtul vajusin magama.

Täna õhtul tegin jälle “rõõmsalt” ületunde ja lahkusin kontorist kell seitse, aga näe, nüüd tuli isegi tunne, et blogiks millestki. Mis tähendab, et ma lehitsesin kõigepealt tükk aega nõutult fotosid ja mõtlesin, millest alustada… Ja lõpuks ei osanudki millestki alustada. Mõtlesin siis, et kirjutan vähemalt ühe postituse, ükskõik millest 😀

Ühesõnaga – kohutavalt kiire on, aga vähemalt on kodu korras, nii et sellevõrra on nüüd stressi vähem ja tööl on ka lootust, et läheb paremaks. Seega on täiesti adekvaatne eeldus, et KUNAGI ma saan ikkagi blogimisega järjele. Ja hakkan jälle menüüd tegema. Ja üldse, inimese moodi elama. Sest viimased kolm kuud on möödunud nagu mingis hägus…

Kaaslasel läheb kenasti – väsib endiselt kiiresti ja eks lõplik paranemine võtab veel aega, aga tasapisi ikka paremuse poole. Nüüd hakkab vist varsti poole kohaga peamiselt kodust jälle tööle ka. Kontorisse tööle enne ei lubata, kui covid vaktsiin tehtud, seda omakorda ei saa teha enne, kui ta lõpetab ühe immuunsust pärssiva rohu võtmise, mida tuleb võtta pärast siirdamist minimaalselt üheksa kuud. Arst arvas, et täiskoormusega saaks tööle hakata ehk järgmisel kevadel – ega esialgu üle poole koormuse ei jaksakski, ka füüsilise jaksu taastumine võtab arsti sõnul tavaliselt aasta kuni poolteist. Kaaslase töö (erinevalt minu omast, mida saan 100% kodust teha) eeldab tavaolukorras tegelikult vähemalt pool ajast või isegi rohkem koha peal toimetamist, aga eks ta saab siis käia vajadusel lühikest aega ja maskiga ning selle tingimusega, et teisi samal ajal läheduses pole. Meil on muidu ettevõttes mitusada töötajat ja aeg-ajalt mõni positiivne juhtum ikka olnud. Madala immuunsusega tuleb ekstra ettevaatlik olla.

Ja noh, kuna mõne pildi võiks ju ikkagi siia postitusse panna, siis samal teemal jätkates, ikka oluliste uudistega 😀 – Kaaslane on endale suvega juuksed jälle pähe kasvatanud, mis aga pärast siirdamist pole enam sirged ja blondid, vaid lokkis ja punakad. Mulle eelmine look meeldis ka väga, aga see uus soeng on väga seks ja mõnus katsuda, mina olen rahul 😀

Märtsi lõpus koju jõudes oli ta täiesti kiilakas. Esimene pilt on tehtud mai lõpus tema venna pulmas, siis oli juba naaatuke midagi tagasi kasvanud (pulmas tehtud pilte on meist tegelikult veel, aga neist peaks kunagi eraldi postituse tegema). Teine pilt on üsna hiljutine, juuli lõpust. Vahe on märgatav 😀

Homme läheme nädalavahetuseks Mudale, aga järgmine nädalavahetus on kolmepäevane, äkki siis näiteks tuleb blogimise tuhin? Loota ju võib, midagi lubada ei julge.

Ei oska kuskilt alustada Read More »

Möödunud kolme nädala menüü

Märtsi teine pool läks menüü mõttes täitsa metsa. Mõtlesin, et ei tee ette, vaid planeerin jooksvalt, aga tööd oli palju, õhtuti olin surnud ja ei jaksanud üldse söögitegemisele mõelda. Üht ja teist sellegipoolest tehtud sai, millest tagantjärele aru anda. Ja õppetund, eks, oli kõige olulisem – peab

Viimaseks nädalaks sai vähemalt teiseks pooleks menüü tehtud – Kaaslane ju jõudis koju 🙂 Aega mul selleks eriti polnud, seega võtsin kiiruga mõned me lemmiktoidud ja valmis ta oligi.

Aga siis tagasiulatuvalt menüü ja kommentaarid.

E 15.märts verivorst ja praekapsas
T 16.märts riisinuudlid wokitud aedviljadega
K 17.märts oapallid hapukoore-majoneesikastmega
N 18.märts koorene kanapasta
R 19.märts kinoasalat
L 20.märts kanasupp
P 21.märts

 

Verivorst oli Saaremaa poes eriti hea hinnaga, sai sellepärast ostetud. Praekapsas maitseb kõigile. Oleks ahjukartulit ka kõrvale tahtnud, aga ei viitsinud teha. Süüa tegi Poiss. St, noh, torkis vorste kahvliga ja pani need ahju ning kapsa potti soojenema 😀

Riisinuudlid wokitud aedviljadega oli käigu pealt improviseeritud tervislik kiirtoit – polnud eriti midagi varuks, polnud ühtki liha sügavkülmast välja võetud. Mõtlesin tükk aega ja lõpuks mõtlesin välja, inspiratsiooniks ikka Sandra Vungi retseptist saadud ideaalne kombo riisinuudlite maitsestamiseks – sojakaste-koriander-kurkum. Pakk wokisegu pannile, nuudlid peale, maitsestasin – valmis. Kõik sõid ja kiitsid.

Oapallide retsepti võtsin ka Sandra Vungilt, sest parasjagu oli käimas kaunviljade nädal, aga see jäigi mu ainsaks katsetuseks, sest rohkem ei jaksanud. Salati jätsin tegemata ja pallid üksi olid kuivavõitu, enda viga, eks 😀 Aga noh, võimalik, et proovin kunagi täisretsepti ka järele.

Koorese kanapasta tegi Plika, sest ma ei jaksanud mõelda ega ise teha.

Kinoasalatiga oli selline lugu, et päev varem polnud mul lõunaks midagi süüa, tegin kinoat – aga kogemata liiga palju. Sisse hakkisin vist marineeritud kurki, sest muud polnud… Mitte et mulle maitseks marineeritud kurk 😀 Ühesõnaga pool jäi järele. Järgmine õhtu siis lisasin sellele purustatud keedumuna, kirsstomateid, tegin peale õlikastme… Maitses palju paremini 😀

Samal õhtul kätte saadud ahju õnnistasid lapsed sisse pitsaga.

Paar päeva hiljem sai esimene leib ka tehtud:

Ahi mahtus mõõtudelt ideaalselt ja mul on nüüd lõpuks ometi pisut suurem plaat 🙂

Jogurti tegemise õpetus oli isegi ahju kasutusjuhendis ja tundub üsna pädev. Ma polnud veel nii kaugele jõudnud, et minna uurima, mis juuretisega jogurtit praegusel ajal poest saada on, kui jõudis kohale Krissu sünnipäevakaart ja ühes sellega ka pakike jogurtibakterit. Plika saab varsti ära katsetada.

Kanasuppi tegin esimest korda elus. Turult sain hirmkalli talukana (1,5kg maksis ca 12€) – selle koivad ja tiivad eraldasin, pisut fileed sain ka, ülejäänust keetsin puljongi (ei viitsinud sinna midagi sisse panna peale soola, ehkki retseptid ütlevad, et paneks juba maitseks juurvilju) ja supi (suht standardse – kartul, porgand, porru, seller). No JUBE hea sai ja LIIGA kiiresti otsa 😀

E 22.märts sushi (ei teinud ise)
T 23.märts riisinuudlid wokitud aedviljadega
K 24.märts vein, juust, krõpsud
N 25.märts jacket potatoes tuunikalaga
R 26.märts tortillapitsa salaamiga
L 27.märts koorene salaami-šampinjoni pasta
P 28.märts

 

Sünnipäevanädalal oli söögitegemisega eriti kehvasti. Teisipäeva lõunaks sai uuesti tehtud nädal varem avastatud wokirooga – suurema koguse, et jaguks õhtuks ka. Kolmapäeval oli veiniõhtu snäkkidega.

Neljapäeval kordasime üsna hiljuti menüüs olnud tuunikalaga ahjukartuleid, sest menüü ju puudus ja nende jaoks olid asjad kodus olemas. Reedel sain Saaremaa poest soodsa hinnaga salaamit, nii et laisalt tegime tortillapõhjal pitsat – salaami ja punase sibulaga. Laupäeval oli vaja ülejäänud salaami ära realiseerida ja proovisin seda retsepti pisut lihtsamal kujul (pähkleid mul polnud ja mozzarella mu arust miskit eriti juurde ei andnud, aga salaami-seened-juust kombo oli päris mõnus).

E 29.märts McDonalds
T 30.märts tomatisupp
K 31.märts hiina kana
N 01.apr mulgi puder
R 02.apr lõhesupp
L 03.apr tuunikalapirukas
P 04.apr brokoli või ja küüslauguga, tatar sibulaga

 

Esmaspäevaõhtused plaanid läksid nii, et polnud aega süüa teha, jõudsin koju peale üheksat ja võtsin mind oodanud Poisile burksi (Plikat polnud kodus). Endale ka muidugi. Magustoiduks olid maasikad 😀

Teisipäeval tegime oma lemmikut tomatisuppi (pane blogi otsingusse tomatisupp, saad retsepti), sest soodushinnaga mozzarella. Seekord tegi Plika ja imestas, et NII LIHTNE ongi 😀 Kolmapäeval tuli Kaaslane ja tema auks sai söögiks me lemmik hiina kana, mille retsepti tuleb samuti välja blogi otsinguga. Neljapäeval vana lemmik mulgipuder. Reedel võtsin sügavkülmast välja lõhe supikogu, mida oli nii palju, et pidin puljongi keetmiseks garaažist suurema poti tooma ja see induktsioonpliidil ei töötanud, nii et sai puupliidil suppi keeta. Eile tegin tuunikalapirukat, mis oli täitsa maitsev ja võiks teinekordki teha (ehkki sibulapirukas on ikka kõikse parem).

Täna oli päeval kõht tühi ja külmkapis pikalt järge oodanud üks brokoli. Ma pole brokoliga just kõige suurem sõber, kuidagi ei oska teda valmistada, pasta sees ei maitsenud… Aga nüüd googeldasin, kuidas maitsvalt teha, lugesin Perekooli teemat ja leidsingi ideaalse lihtsa retsepti. Panin soolaga maitsestatud keevasse vette minutiks tükeldatud brokoli, kurnasin siis vee, lisasin võid, pressisin sisse paar küünt küüslauku ja raputasin kaane all kõik korralikult segi. No tõsiselt imemaitsev sai! See lühike keetmine tegi brokoli nii ilusaks erkroheliseks, see oli ühtaegu krõmps ja mahlane. No ja või ning küüslauk… Nom. Jälle üks tervslik lihtne kiirtoit lisaks, mis sobib kodukontori kiireks lõunaks.

Õhtuks tegime tatart praetud sibulaga, sest mõlemat oli kodus olemas ja kalasupist oli kopp ees. Seda saab veel mitu päeva lõunaks süüa 😛

Aga üldiselt on jah nii, et nüüd, kus Kaaslane on kodus, peab ikka iga päev süüa tegema 😀 Seega järgmise nädala menüü on paigas, küll väga ei viitsinud uusi retsepte otsida, pigem vanad ja äraproovitud. Aga ei seljankat ega riisi-spinatipihve pole ma varem teinud, nii et miskit uut ikkagi ka. Eks näis, kuidas siis tegelikult läheb. Selline tunne, et peab hakkama kaks korda päevas kokkama, Kaaslane muudkui näljendab… 😀 Nii juhtub, kui üle poole aasta ühes väikeses ruumis kinni istuda ja siis järsku saab terves kahekorruselises majas ja aias ringi toimetada. Ega ta palju järjest ei jaksa, ikka tasa ja targu ja pidevate puhkepausidega, aga ISU on igatahes hea 😀

E 05.apr lasanje
T 06.apr kala-kartulipudru vorm
K 07.apr seljanka
N 08.apr läätsekarri
R 09.apr pad thai
L 10.apr riisi-spinatipihvid
P 11.apr kapsapirukas

Möödunud kolme nädala menüü Read More »

Kütja memuaarid

Mulle meeldib küll üle kõige elav tuli – pole midagi hubasemat kui puuküte – aga ma olen üsna laisk kütja. Ei oleks ma kindlasti põhikütteks puukütet valinud, kui ma oleks endale üksinda elamist ostnud, aga kuna Kaaslane küttis, siis win-win, eks. Kuniks ta alatult pooleks aastaks haiglasse põgenes ja mu terveks kütteperioodiks üksi jättis… On alles jultumus 😀

Igatahes jah… Pisut vaevaline see algus ehk oli, kui ma ikka üldse aru ei saanud, kus mis on (olen siin varem korduvalt maininud ka, kuidas kõik erinev küttematerjal oligi läbisegi ja suvaliselt) – mida edasi, seda sujuvamaks kõik läks. Kujunesid välja oma süsteemid ja oma loogika.

Nüüdseks olen jõudnud sinnamaale, et kogu brikett on otsas ja kütan ainult puudega. Mis oligi eesmärk 😀 Sest PÄRIS puid pliidi alla panna on mõnusam kui pudisevat briketti või ebastandardseid klotse, mis kuskilt saekaatrist üle jäänud. Olen esimest korda elus saanud sina peale ka ahju kütmisega – siin on lihtsalt mõnus ahi 🙂 Pliit on pisut liiga väike, aga olgu peale, kütab siiski tublisti.

Kuulge, mis mõõdus teie puupliidid on? Mul on 40×73, kõrgus 72, see auk, kust puid sisse panna, 17×20. Minna ütles võrdluseks, et tal 50×90, kõrgus 78, puude ava 20×28. Nii et tundub, et mul ON nõmedalt väike pliit 😀 Selles mõttes ei saa üldse kurta, et ta KÜTAB ära kogu maja kenasti (meil ju lisaks soojamüürile seal taga köögi põrandaküte, võrdlemisi mahukas boiler ja teise korruse tubade radikad), aga selline tunne on, et muudkui topi neid urrima puid paarikaupa juurde ja noh, suurim feil on ikkagi see, et praeahju pole.

Olen alati armastanud pliiti kütta, sest sellega saab kiirelt sooja, aga praeguse pliidi kõrval olen hakanud väga hindama me suurt mõnusat ahju, mille saan puid täis toppida ja see toimetab siis omasoodu. Eelmises kodus oli lihtsalt nõme ahi ja see asus lisaks remontimata poole peal, kus oli nõme seda kütmas käia. Noid muresid siin pole 🙂 Ahjuga on mul muidugi see teema, et ehkki kõik väidavad, et üle ühe ahjutäie korraga kütma ei peaks – kui ma seda teen, jääb ahi alt täitsa jahedaks. See on suur ja kõrge, ulatub teise korruse tubadesse. Aga no mina tahan, et see alt ikka ka mõnusalt soe oleks. Nii et kui esimene ahjutäis on ära põlenud, panen veel korra puud sisse, vähemalt pooltäis või täitsa täis. Siis alles läheb soojaks alt ka. Tean ju küll, et ahi lähebki soojaks viivitusega, aga olen korduvalt proovinud, et ok, kütan siis ainult ühe ahjutäie ja ei pane puid lisaks – no ei lähe alt soojaks tagantjärele ka 😀 Nii et ma ei tea. Kas kellelgi on veel nii, et suur ahi ja peab pikemalt kütma? Võrreldes pliidiga on see ahi ikkagi nii mõnusalt isemajandav… Pidevalt pliidi alla puude toppimise ma lihtsalt unustan ära tihti, kui olen süvenenud töösse või raamatusse 😀

Piltidel on veebruarikuu jooksul üles pildistatud hetked puude ja briketiga majandamisest. Hästi oluline, eks 🙂 Aga mul endal on rahulolu suur, kui saan jälle restid-korvid puid täis veetud.

Kütja memuaarid Read More »

Elu koos kuivatiga

Homme täitub kuu sellest müstilisest päevast, mil mu elu osaks sai väga ootamatult kuivati. Kortsude vastu, ütlen ausalt, pole ta küll suuremat aidanud. Need asjad, mis enne kortsus olid – voodipesu, mõned paksemad teksad – on nüüd ka. Kõik mu voodipesu on odavama otsa puuvill, ilmselt sellepärast. Kavatsen osta endale katsetuseks mõne kvaliteetsema komplekti ja vaatan, kas on mingit vahet. Olen katsetanud eri programme ja täituvust, mu arust suuremat vahet kortsude mõttes pole. Enamik riideid kuivasid ka restil suht sirgu – need tulevad kuivatist samamoodi sirgelt 😀 Aga need on nüüd nii PEHMED! Ja KARVAVABAD! See on lihtsalt imeline!

Kõik kummutisahtlites olevad riided on praeguseks pesust ja kuivatist läbi käinud – puude peal rippuvate riieteni pole veel jõudnud, viitsimine sai vahepeal otsa, küllap mingi hetk võtan ette. Kuna kontoris ma ei käi, siis sealt kapist peaaegu kunagi midagi vaja ei lähe ka 😀

Huvitav, millal ükskord saab kuivati filtri puhastamine olema tavapärane majapidamistöö, mitte rõõmust kiljuma panev tegevus? 😀 Siiani küll naudin ja imestan iga kord seda tolmu- ja karvahunnikut nähes. Ning rõõmustan kogu südamest, et me riided sellevõrra puhtamad on.

Ja noh, järgnevad pildid on väga-väga kaunid ja olulised, eks, üldse ei korda ennast 😀 Ega ma nüüd kaugeltki igast kuivatatud korrast filtripilti ei tee, aga vahelduva eduga… Seda jama muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb… Ehkki ajaga võiks seda nagu teoreetiliselt vähemaks jääda, ei?

Igatahes. Minul polnud aimu ka, milline see sodi on, mis kuivatisse jääb. Nii et ehk on kellelgi veel põnev vaadata. Minu jaoks on kuivati omamine igatahes suht elu muutev kogemus 😛

Tegelikult ma panen kõigepealt paar varasemat klõpsu. Esiteks sellest, kui me vana pesumasin paranduses käis:

Ja teiseks pidulikult viimane pesurestipilt, mis sai tehtud vaid sellepärast, et Mustu sinna peale magama ronis 😀

Ja nüüd siis ridamisi vaimustavaid sodipilte 😀

Elu koos kuivatiga Read More »

Scroll to Top