Oct 142012
 

Uhh, milline päev! Huvitav, kas õnnestub kunagi kolida ka nii, et asjad saavad kokku pakitud loogiliselt ja korralikult ja rahulikult ja õigeaegselt… Ma lootsin, et seekord õnnestub, aga otse loomulikult ei läinud taas kord nii.

Ma lihtsalt ei suutnud ennast õigel ajal kokku võtta. Aega ju oli, aga kogu see värk oli nii… Kõikehõlmav :D Et oli raske kuskilt otsast pihta hakata. Vaimne tõrge. Osaliselt kindlasti ka laiskus. Aga siiski, ma lihtsalt ei tahtnud oma elamist kokku pakkida, viimse hetkeni.

Nii et põhimõtteliselt olin enne tänast teinud minimaalselt. Mingid kaugemad ettevalmistused ainult. Ja kogu elamine ühe päevaga kokku pakkida on ikka päris ränk.

Oleks, et saaks autoga kolida, eks. Aga ei, jälle lennuk ja selle pagasilimiidid :) Nii veetsingi päeva palavikuliselt ringi tuulates ja sortides välja asju, mis tulevad Norrasse kaasa või jäävad ema juurde. Pakkisin need kuidagimoodi kokku ja õhtul peale kaheksat tuli sõbranna oma tuttavaga, kel furgoon ning aitas kõik ema juurde viia. Kui oleks pidanud seda tavaari ema autoga vedama, siis oleks vist küll viis korda sõitnud :)

Njaa… Pagas saab olema 3×20 + 3×8 kg ja noh, ütleme ausalt, ema juurde sai ikka rohkem asju kaasa võetud. Praegu viskasin nagunii üsna suvaliselt kottidesse, kõik tuleb ümber pakkida… Eks siis näis, palju veel maha jääb. Külli peaks novembri lõpus autoga tulema ja lubas minu asju ka tuua. Ma olen pähe võtnud, et kõik fotod, mis seintel, peavad Norrasse kaasa saama ja Iirise joonistatud lastetoa maal ka. Külli arvas, et mahutab need autosse küll. Nojaa, ja siis mul on veel seitse kotti lasteriideid :) Neid, mis ootavad parajaks saamist. Ma loodan, et ta mulle need ka ära toob, sest kolme aasta jooksul lähevad kõik ju käiku. Ma tõesti ei tahaks oma hoolega kogutud varusid maha jätta, et koha pealt ostma hakata. Nojaa, oleks ju võimalus, et Külli tooks praegu ainult need, mis on lähiajal parajaks saamas ja veidi suuremad saaks keegi kunagi hiljem tuua. Aga need on mul kõik läbisegi ja ma ei jõua hakata veel suuruste järgi ka sortima… Loodame parimat.

Nüüd on juba sügav öö, olen tühjaks teinud lastetoa ja koridori, aga elutuba, köök ja magamistuba on kõik pooleli. Tuleb kõik asjad läbi vaadata ja ära paigutada. Elutoaga olen peaaegu ühel pool, köögikapid on tegelikult kõik läbi sorditud ja asjad ära pandud, aga musti nõusid ja suvalist kraami on kõik kohad täis. Magamistoas on kaos :P Seal on kõik need asjad, mis peab veel kuskile ära mahutama – teisel pool on ruumi laialt, aga seal ju ei köeta, nii et sinna ma riidest ja paberist asju niiskuse ja hallituse hirmus panna ei julge, neile peab siin sellise koha leidma, et uuele elanikule väga ette ei jääks.

Ja kell on nii palju ja ma olen nii väsinud ja kohutav kopp on ees :P Lapsed saatsin ema juurde, ise olen viimast ööd kodus, homme 11-12 paiku annan elamise üle.

Aga tundub, et ma täna valmis küll ei jõua, katsun homme kella peale ärgata ja jätkata… Või noh, ega ei juhtuks midagi ka siis, kui mina veel viimaseid asju kokku pakin samal ajal, kui uus elanik oma asju lahti.

Oeh. Oleks ma juba ometi Norras. Kolimine on nii tüütu.

Vähemalt suutsin ma just pallide päevataseme lõpuks ära teha – kell kolm tuleb ju uus ja oi seda häbi, kui oleks üks tegemata jäänud, siiani kõik tehtud :D No mul polnud täna üldse aega arvutis istuda, alles õhtul võtsin puhkehetke, aga kaheksa elu said kiirelt läbi ja… Nüüd, tund enne “tähtaega”, sai ikkagi tehtud ja suisa kolme tähekesega. Selle peale tulingi suurest rõõmust blogi kirjutama :D

Aga ma nüüd katsun siiski natuke veel koristada, enne kui lõplikult ära vajun.

Jun 202012
 

Seoses kolimisplaanide avalikustamisega olen saanud palju vastukaja (siin ja siin). Enamjaolt positiivset, mõnel puhul mitte nii väga. Ja just nonde viimaste puhul jäin mõttesse, kas ma tõesti jätsingi midagi kahe silma vahele ja meie otsus on äkki vale või kas ma tõesti ei seletanud piisavalt adekvaatselt ära, mis põhjustel me mõneks ajaks Eestist lahkuda otsustasime…

Ei tea… Ma armastan Eestit, ma olen patrioot ja ma tõesti tahan oma kodumaa jaoks midagi ära teha, aga mulle tõesti tundub, et praegu mõneks aastaks lahkudes suudan ma hiljem tunduvalt parem kodanik olla, kui siia jäädes. Mulle tundub, et mõned võtavad seda isamaalisust veidi liiga valuliselt. Sest tõepoolest, väljaränne on probleem ja mulgi on kurb lugeda arvamusi, kus öeldakse, et Eesti on täiesti mõttetu pommiauk, hea, et minema sain. Aga minu puhul on lugu ju hoopis teistsugune.

Ma ei saa aru… Enda meelest ei ole mu unistused absoluutselt midagi röögatult tarbetut või luksuslikku. Ainult kaks suurt unistust ongi. Esiteks oma kodu, mugav unistuste kodu. Ühe puumaja renoveerimise soovis pole ju mingit liigset luksust? Ma ei peaks ju rahulduma vähesemaga, kuna siis saaks lubada mugavusi väiksema sissetulekuga? Ei taha mugavustega korterisse, tahan siin oma majaosas elada, ja tõesti – tahan kodulaenu tagasi maksta ning remondi ära teha tunduvalt kiiremini kui 20 aastaga. Ja minu meelest ei ole see soov ebareaalne ega põhjendamatu. Sest ma tunnen, et me SUUDAME seda.

Teiseks tahan ma tööd, mida armastan ning mis tooks piisavalt sisse, et mõnusasti ära elada. Viimane on jällegi väga libe väljend, aga te ju tunnete mind – ma olen minimalist. Ma armastan ilusaid asju, aga vaid siis, kui need on praktilised ja kasulikud. Ma ei taha kõige odavamat, ma tahan kvaliteetset, tervislikku, looduslikku… Ja selle nimel olen nõus rohkem maksma. Samas eelistan igal võimalusel taaskasutust ja ise tegemist, mis jällegi raha kokku hoiab. Nii et minu unistuste elustiil, ma jällegi leian, ei ole midagi tarbetult luksuslikku. Peale vajalike kvaliteetsete asjade (ning päriselt ka, mida vähem asju, seda parem) tahaks vahel väljas käia, söömas või kontserdil või teises linnas sõprade juures… Tahaks vahel reisida, ka väljaspool Eestit… No on ju üsna mõistlikud soovid? Ma usun, igaüks meist soovib sarnaseid asju. Ning jah, selle jaoks on vaja raha… Järelikult peab olema piisavalt hästi tasustatud töö. Ja kuna me veedame töötades nii suure osa oma elust, peab see olema midagi, mida ma armastan. Vähemaga ma lihtsalt ei lepi.

Ma tean, et asjad ei juhtu üleöö, et unistused ei täitu üleöö. Ma olen nõus nende nimel pingutama, kokku hoidma… Ma olen sellega harjunud. Aga minu jaoks on ainuõige elu see, kui ma tunnen, et arenen. Et ma liigun oma eesmärkide suunas, kasvõi tasapisi.

Ühe kommenteerija meelest peaksin ma tunnistama, et olen lihtsalt rahutu hing, et Pärnu aeg on selleks korraks lihtsalt läbi saanud ning vaevalt et me leiame Soomest seda, mida otsima läheme. Et ma peaks selle asemel end siin üles töötama, sest muidu olen ühel heal päeval 35 ja ilma igasuguse kogemuseta ja miks peaks keegi siis mind tööle võtta tahtma.

Rahutu hing ma kindlasti olengi. Alati mõtlen sellele, kuidas saaks paremini. Ja ma ei pelga selle nimel vajadusel suuri samme astumast. Aga Pärnust ma küll hea meelega ära ei lähe. Mulle meeldib siin tohutult ning kui ma tunneks, et me liiguks siin elades natukenegi oma eesmärkidele lähemale, siis me ei lähekski. Siinne elu oleks praegu aga paigalseis, seega on muutus vajalik.

Jah, ma olen palju kolinud. Aga absoluutselt iga kolimine on olnud põhjusega – oleme iga kolimisega täitnud mõne eesmärgi, jõudnud sammukese lähemale mõnele unistusele.

Ma kolisin pärast keskkooli lõppu Tartusse, et minna ülikooli. Ma kolisin pärast ülikooli lõpetamist Tallinnasse, et elada koos mehega, keda tol ajal armastasin. Ma kolisin Tallinnast Londonisse, kui mul oli tunne, et seisan nii eraeluliselt kui tööalaselt paigal, ma olin noor ja tahtsin maailma näha. Ma kohtusin Londonis Abikaasaga, jäin rasedaks ning me kolisime tagasi Eestisse, Tartusse, et sünnitada oma laps kodumaal, olla pere ja sõprade lähedal. Me saime elada oma lemmiklinnas Tartus, olla koos lapsega kodus, ma sain harjuda minu jaoks nii ootamatu emadusega, ma ei teadnud ju laste kasvatamisest midagi… Me saime isegi abielluda, oma unistuste suure peoga. Ning kui Abikaasa Tartus tööd ei leidnud ja Londoni tööd tagasi pakuti, siis võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu, sest Eesti eesmärgid olid selleks korraks täidetud. Ülemustele ütlesime juba kolimise plaane arutades, et plaanime teist last ning tema sünniks kolime kindlasti tagasi Eestisse, see oligi mõeldud lühiajalise otsana. Laps tuli täpselt nii, nagu planeerisime ning meie kolisimegi tagasi Eestisse – seekord Pärnusse, kus elasid meie perekonnad. Sündis teine laps, lisaks täitus veel üks suur unistus ja saime osta oma kodu – puhtalt tänu sellele, et suutsime Londonis Abikaasa palgast ära elada ning saime minu vanemahüvitise omafinantseeringu jaoks säästa. Kuna oli olemas ühe lapsega Tartus elamise kogemus, saime tänu sellele ka aru, kui hea on elada samas linnas vanavanematega… Saime aru, et hoolimata meie Tartu-armastusest on Pärnus praegu kõige parem.

Iga kolimine oli põhjusega.

Me lootsime, et me suudame leida Pärnus tööd, mis pakuks rahuldust nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Me oleksime ju rõõmuga olnud nõus alustama väiksemast palgast, kui oleks olnud lootus kuskile areneda. See, et Abikaasa leidis nii kiiresti erialase töö, oli isegi ime ja me olime selle eest väga tänulikud. Seal oli aga probleemiks palk, mis polnud küll kaugeltki miinimum, aga siiski liiga väike. Me otsisime talle pikalt uut parema palgaga tööd, ta kandideeris mitmele poole, tulemusteta.

Mina otsisin samamoodi pikalt tööd. Oli täpselt ÜKS pakkumine, mil oli tulevikuperspektiivi – nii minu isikliku arengu kui palganumbri mõttes. Seal otsiti assistenti, kuid tehti lõpuks valik vaid erialase kogemustega inimeste seast, neid lihtsalt kandideeris nii palju, seega ei pääsenud ma isegi vestlusele. Küll aga ajendas just see pakkumine mind autokooli minema, selle otsusega olen ma väga rahul.

Oli veel kaks pakkumist, mõlemad kontoritööd. Ühe puhul sain isegi vestlusele, mis läks väga hästi, kus aga samas ka tõdeti, et mul on selle töö jaoks liiga palju särtsu. Ja olgem ausad, vestluse käigus tööst paremini aimu saades sain isegi aru, et tõepoolest – see oleks huvitav vaid seni, kuni ülesanded selged. Ja edasine arenguvõimalus oli küsitav. Teises kohas oleks olnud samamoodi põnev, aga arenguvõimalust eriti mitte.

Siis otsisin osalise ajaga tööd, sest sai selgeks, et Poisile ma sügiseks lasteaiakohta tõenäoliselt ei saa ning ema teda täiskohaga hoida ka ei saa. Ma oleks võinud proovida maaklerikarjääri, aga see poleks kohe kindlasti alguses nii palju sisse toonud, et ma oleksin suutnud ära elamiseks piisaval määral meie pere eelarvesse panustada. Elu tahab elamist ja laen maksmist, nii langes see variant ära. Pakkusin ennast veel kahte kohta, kindlustuse ja ajakirjanduse vallas, kummastki ei vaevutud isegi vastama.

Nii et jah, ma otsisin aasta aega. Esimesed pool aastat polnudki midagi, mis oleks mulle huvi pakkunud. Teise poole jooksul oli mitmeid kandideerimisi, aga tulemuseks null. Võttes lisaks arvesse fakti, et ma ei saa Poisile lasteaiakohta, samuti poleks meil kindlasti raha olnud eraka jaoks, oleks jäänud ainus variant graafikuga või öine lihttöö. Müüja või koristaja :) Mis oleks tähendanud, et Abikaasat ma poleks sellise töö kõrvalt praktiliselt näinudki. Ja palka oleks saanud täpselt nii palju, et oleks vaevu ots-otsaga kokku tulnud.

Riik ei vastuta minu elu eest, mina ise vastutan. Ma olen teinud oma elus palju teadlikke valikuid ning nende tulemus on tõesti selline, et praegu, siin Pärnus, võttes arvesse meie kogemusi, kohaliku tööturu pakkumisi ja palku ning samuti meie kodulaenu sissemakse suurust (mis, muideks, pole üldse röögatult suur – küll umbes poole suurem, kui me sellise koha eest üüri maksma peaks, aga samas poole väiksem, kui nii mõnigi omale buumi ajal kolmekümneks aastaks kaela võttis), ei ole nii mõtet jätkata.

Oleks variant kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kus oleks kergem veidi kõrgemat palka teenida. Oleks variant muuta kodulaenu makseperiood 10 aasta pealt näiteks 20 peale, et veidi rohkem raha elamiseks jääks. Aga me ei taha püsivalt mujal elada, me ei taha 20 aastat laenu maksta ja remonti teha, ma ei taha ka teha olematu palga eest tööd, mis mulle ei meeldi. Ja sellel kõigel pole tegelikult patriootlikkuse ega kodumaa-armastusega miskit pistmist. See on lihtlabane elu.

Mida me üldse Soomest ootame? Võimalust elada inimväärselt ning lisaks säästa. Muidugi on riskid – kui palju me ikka kõrvale panna suudame ja nii edasi. Aga riskid on alati! Ja igatahes on tingimused paremad, kui hetkel Pärnus. Nii et jah, ma olen täiesti kindel, et me leiame Soomest seda, mida ootame. Nagu me oleme alati saavutanud kõik need eesmärgid, mis olid seotud eelmiste kolimistega.

Ma ei näe mingit põhjust, miks me ei peaks saavutama ka praeguseid eesmärke – kolida Plika kooliajaks Pärnusse tagasi, säästa selleks ajaks piisavalt remondi ja oma äri alustamise jaoks. Küll me mõtleme välja, mis asjaga tegelema hakata. Me võime vabalt remonti suuremas osas ise teha, oma äri alustamise kõrvalt vajadusel suvalist palgatööd teha, kuniks oma asi piisavalt sisse tooma hakkab. Sest siis toimuks ikkagi areng, oleks tulevikuperspektiiv.

Nii et jah. Ma võin olla rahutu hing, aga ma olen alati püüelnud üsna samade unistuste suunas. Ma olen palju kolinud, aga selleks, et oma eesmärkidele lähemale jõuda. Ja üle kõige tahaksin ma lõpuks jääda Pärnusse paigale, kuniks kõik meie lapsed on kooli ära lõpetanud. Ja siis, eks siis vaatame :)

Aga ma tõesti ei saa aru nendest, kes ütlevad, et nad ei saa aru, miks me praegu läheme. Ja minu meelest pole ükski meie otsusesse positiivselt suhtuja aplodeerinud selle üle, et jälle üks pere kolib Soome. Minu meelest on nad lihtsalt olnud rõõmsad selle üle, et meil on julgust astuda samme oma elu paremaks muutmiseks. Et meil on plaanid paigas, et peame paraku küll mõneks aastaks ära kolima, aga läheme terve perega (mitte ei jää maha üks järjekordne “üksikema” oma lastega) ja tahame tulla tagasi. Ja see kõik ongi ju rõõmustamist väärt!

Ma saan suurepäraselt aru inimestest, kes tahavadki elada ainult Eestis, sest siin on nende jaoks ainuõige koht. Mul on hea meel, kui nad on leidnud endale töö, mida armastavad. Aga millest ma kohe üldse aru ei saa, on hukkamõist, kuna mõned inimesed tahavad midagi muud. Ma olen küll patrioot, aga olen ka maailmakodanik. Ma võin küll vajadusel ringi kolida, aga ma tulen alati tagasi. Tagasi koju.

Võiks ometi katsuda asju ka teiste mätta otsast vaadata. See on see asi, mida mina katsun kogu aeg teha.

Jun 082012
 

Ajaga muutub paljugi. Praegu võin ma küll ausalt öelda, et minu senine väide “poliitika on igav ja nõme” ei vasta absoluutselt tõele. Nõme on vaid see, et ma ei saa kõigest aru, sest arusaamatu asi ju kipubki igav olema. Aga poliitika iseenesest on äärmiselt põnev ja paneb mõtlema, loodetavasti ma aja jooksul mõeldes ja arutledes ja uurides saan natuke targemaks ka.

FB feed on tänuväärne koht. Uudiseid ma eriti jälgida ei viitsi, aga kui keegi miskit jagab, mis vähegi huvitav tundub, siis loen alati läbi. Jagatakse ju ikka seda, mis korda läheb, mul on FB-s üldiselt väga normaalsete huvidega sõbrad-tuttavad.

Eile lugesin üht artiklit, mis kiitis Eesti kokkuhoiupoliitikat, väikest riigivõlgu, majanduse kasvu, seda, kuidas me “lihtsalt teeme asjad ära”… Kohe tuli meelde üks teine üsna sarnase sisuga artikkel läinud aasta oktoobrist, millega ühel ajal lugesin artiklit õpetajate palgast ning mõtisklesin Eesti poliitilise seisundi üle lühidalt siin. Täna lugesin lisaks veel sellist arvamust.

Ma olen selle kõige üle viimasel ajal nii palju mõelnud. Ei ütleks, et ma nüüd miskitele tarkadele või põhjapanevatele järeldustele olen jõudnud, aga ma üritan need mõtted vähemalt kirja panna.

Mina olen üldiselt kokkuhoiupoliitika poolt. Ma olen alati arvanud, et raskel ajal tuleb rihm koomale tõmmata, mitte laenu juurde võtta :P Ja iseenesest on ju väga uhke lugeda, kuidas Eesti majandus muudkui kasvab. Ja on kindlasti osa Eestist, kes seda kasvu eneste elus positiivselt tunnetab.

AGA. Ma julgen arvata, et enamik Eestist ei tunne kasvavast majandusest tulenevat kergemat elu küll kuskil. See nagu kaoks jälle selle rikkama vähemuse taskusse. Võib-olla on see väljend ebakorrektne, ma ei tea.

Tolles viimases majandust ülistavas artiklis mainitakse vaid keskmist palka. See number ei näegi üldse nii hull välja, eks. Kui aga mainitaks ka seda, mis on meie miinimumpalk, kui palju elanikest seda saavad, millised on keskmised elamiskulud… Siis oleks pilt juba hoopis teine. Numbrite taga võiks näha ka inimesi.

Öeldakse ju küll, et ise tuleb vaeva näha – õige eriala valida, õppida, edasi püüelda – küll siis jõuab haljale oksale. Ma olen täitsa nõus, see on tõsi. AGA. KÕIK ei saa olla kõrgepalgalised kõrgharitud! Alati jääb kuhjade kaupa lihtsamaid töid, mille ka keegi ära tegema peab. Vist on nii, et mida parem eluolu riigis on, seda vähem kohalikud neid lihtsaid töid miinimumi eest teha viitsivad ja nii rändab mujalt sisse hulganisti neid, kelle enda kodumaal on palgad veel palju väiksemad ja kellele tolle heaoluriigi miinimum on juba suur asi?

No igal juhul – need lihtsad tööd on ja jäävad. Ja tõesti, nende eest makstakse miinimumi. Ja eriti Eesti-suuruses väikeriigis on oluline, et eestlased jääksid ise oma koduriiki neid töid tegema. Mul on ju õigus, eks?

Miinimumpalk peaks seega olema selline, et sellega oleks võimalik inimväärselt ära elada. Jah, selle eest ei peagi saama oma maja, uut kallist autot, iga-aastaseid puhkusereise palmide alla, kalleid firmariideid… Küll aga võiks ja peaks selle rahaga välja tulema nii, et oleks võimalik võtta laenu, et osta korter, ehk kasutatud auto, kasvatada üles paar-kolm last, osta normaalselt süüa ja eluks vajalikku, käia vahel ka kontserdil, reisimas, mis iganes. Ja tibake ka säästa, sest iga pere peaks säästma – kunagi ei tea, millal seda vaja läheb.

Ei ole ju liiga palju tahetud? Ärme räägime nüüd sellest, kuidas on asjad Aafrikas või Hiinas, räägime sellest, millest unistab üks keskmine eestlane, kes elab Euroopas. Oma kodu, võimalus inimväärselt elada ja lapsed üles kasvatada – see tähendab, et ei pea kogu aeg igal sammul paaniliselt mõtlema, kust kokku hoida, millest loobuda, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

Maailm võib olla ülerahvastatud, aga väikeses Eestis on iga laps kriitilise tähtsusega. Selleks, et iivet tõsta, peavad perekonnad tundma julgust neid lapsi saada. Vanemahüvitis on suurepärane, aga mis saab edasi? 1,5 aasta pärast seisab perekond silmitsi faktiga, et sõimekohta ei ole, ühe vanema sissetulekust sageli ära ei ela. Minu arvates on muidugi lapse õige koht 3-aastaseks saamiseni kodus – enne seda kollektiivis ehk osalise ajaga. Kõik vanemad minuga kindlasti ei nõustu, aga usun, et paljud oleksid kauem kodus või käiksid tööl osalise ajaga, kui oleks selline võimalus. See võimalus on paraku enamiku jaoks utoopia. Kui vanemahüvitis lõppeb, on vaja tööle minna, et ots-otsaga kokku tulla. Sõimekohtadest on igal pool puudus. Hea küll, ma päriselt ei tea, kas kohe igal pool, aga kõigis suuremates linnades on lasteaiakohtadega ikka äärmiselt kehvasti.

Kogu Eesti ei saa elada Tallinnas ega Tartus. Paraku on nii, et need kaks linna, eriti muidugi Tallinn, on palgataseme poolest natukenegi konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud väiksemad linnad ja maakohad – neis on asi ikka üpris kehvasti.

Kuna meie elame hetkel Pärnus, siis toon näite siit. Kõige lihtsamate tööde eest makstakse raudselt miinimumi. Veidike keerulisemate tööde eest, mis nõuavad juba tiba rohkem mõtlemise ja õppimise oskust või kogemust… Nende eest saab valdavalt umbes €400 kätte. Sekretärid, ehituspoe müüjad – no kaks esimest asja, mis pähe tulid :D Nimekiri jätkuks pikalt. Spetsialistid, kes on oma teadmiste jaoks pidanud rohkem õppima ja kogemusi omandama – nende palkade kohta ma nii täpselt ei tea. Tean vaid ühe valdkonna seisu, kus töötab minu abikaasa. See on valdkond, mille nimetamisel imestatakse, et palgad peaksid ometi head olema. IT :) Jaa, ja kui sa oled programmeerija või muu taoline jupp, siis vist on tõesti. Paraku ei ole see tulusam pool IT-st Abikaasa tassike teed. Tema on tehnilise toe poole peal. Tal on kogemust, tal on teadmisi, ta on absoluutselt võrratu õpetaja ja abistaja, mis on sellise ameti puhul äärmiselt oluline. Ma ise olen näinud, kuidas ta on oma viimases töökohaski arenenud, tohutult palju asju juurde õppinud – mitmekesine töö mitmekesiste ülesannetega. Üsna suures ja konkurentsivõimelises ettevõttes. Ainult palk, see palk… Ma ei hakka siin konkreetsete numbritega lehvitama, aga ütleme nii, et mitte väga palju suurem viimasest numbrist, mis siia kirja sai. Poole vähem, kui sellise töökoha palk minu meelest olema peaks. Ja miks see peakski suurem olema, kui tööturu seis on täpselt selline, et kui inimene lahkub, on ukse taga järjekord neist, kes oleks selle palga eest suurima rõõmuga nõus tolle koha endale võtma? Tean ka üht teist inimest üsna sarnase töö peal, kelle palk on kolmandiku võrra suurem, aga ikkagi… Selle töö eest liiga väike. Olen hoidnud silma peal kõigil erialastel tööpakkumistel umbes aasta aega… Neid on olnud vähe.

Ma olen rääkinud paljude pärnakatega – uurinud, kuidas nemad ära elavad. Kõigi nende perede puhul, kes normaalselt ära elavad, on üldiselt kehtinud kaks varianti – kas on mees välismaal tööl või ajavad need inimesed oma asja, st on iseenese tööandjad, mitte palgatöölised.

Kindlasti on Pärnus ka neid töökohti, kus saab konkurentsivõimelist palka, head palka. Aga mulle tundub, et see on erand, mitte reegel. Enamik töökohti on alamakstud, sest kui on võimalus vähem maksta, siis miks peakski maksma rohkem.

Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

Kõik ei saa olla spetsialistid, kõik ei saa olla iseenda tööandjad. Miinimumpalk peaks olema selline, et oleks võimalik inimväärselt ära elada. Kuni see seda pole, seni inimesed kas virelevad või kolivad sinna, kus palgad on paremad – Tallinnasse, Tartusse või välismaale.

Ma ei taha üldse viriseda. Ma arvan endiselt, et kõige olulisem on üritada oma eluga hakkama saada nii hästi, kui see parasjagu võimalik on. Kui miski ei meeldi, muuda seda. Aga paratamatult paneb see kõik mõtlema.

Meie pere unistused on suured. Me ei ole kindlasti need, kes rahulduks lihtsa elu ja miinimumpalgaga, isegi kui see oleks elamisväärne. Me tahame rohkemat ja me teame, et me oleme selleks võimelised.

Kindlasti oleks me võinud teha oma eelnevas elus õigemaid otsuseid, valida õigema eriala… Me võiks kolida Tallinna… Aga me ei taha, terve Eesti ei saa elada Tallinnas! Meie tahame elada Pärnus, sest meie vanemad ja vanavanemad on siin, väikeste lastega on pere lähedus nii suur lisaväärtus, Pärnu on mõnus väikelinn, kus lapsi kasvatada.

Minusuguseid on kindlasti teisigi. Kindlasti on veel neid, kes pole kolmekümnendatele liginedes oma kutsumust veel leidnud. Vahel lihtsalt on nii. Elu tahab sellegipoolest elamist ja lapsed kasvatamist. Abiks oleks jällegi see müstiline elamisväärne miinimumpalk. Ma oleks rõõmuga nõus alustama väikesest palgast, kui eriala oleks põnev, võimaldaks töö käigus õppida, ennast üles töötada ja siis juba kõrgemat palka saada.

Me oleksime võinud osta renoveerimist vajava majaosa asemel heas korras korteri paneelmajas. Sel juhul oleks jäänud ära mure, kust leida laenu ja eluks vajaliku kõrvalt võimalus säästa, et teha remonti. Kas me kahetseme, et selle majaosa ostsime? Oh ei. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga, mul on siin elades kogu aeg tunne, et see otsus oli nii õige ja hea.

Aga reaalsus meie jaoks on see, et meie praeguseid erialaseid oskusi ja Pärnu palgataset arvestades teeniksime kahepeale täpselt nii palju, et suudaksime kuidagi ära elada – me oleme suurepärased majandajad, oskame kokku hoida. Me saaksime hakkama. Aga see oleks ka absoluutselt kõik, mis me saaksime. Me elaksime ära, aga ei saaks endale lubada suurt midagi peale hädavajaliku ning remondi jaoks säästmisest võiksime vaid unistada.

Ahjaa, seda kõike eeldusel, et mõlemale lapsele oleks lasteaiakoht. Plikale me koha saime, ta ei harjunud, otsus sügiseni paus teha oli meie teadlik valik. Poiss sel sügisel väga suure tõenäosusega kohta ei saa, kuna ta polnud sünnist alates Pärnusse sisse kirjutatud (see, kuidas Plika nii kiiresti sai, oli kusjuures ka üsna müstiline). Minu ema saab küll lapsehoidmisega aidata, aga mitte kogu aeg, täiskohaga, tal on ka oma elu ja töö. Osalise ajaga tööd mul leida ei õnnestunud. Nojaa, tegelikult oleks olnud reaalne võimalus proovida maaklerikarjääri, aga eriti alguses poleks see kindlasti nii palju sisse toonud, et mu panus oleks olnud pere eelarvesse piisav. Piisav ära elamiseks. Aga elada on ju vaja.

Ma ei virise, ma ei süüdista kedagi. Võib-olla oleks pidanud tegema minevikus paremaid valikuid, võib-olla oleks pidanud nüüd veel rohkem vaeva nägema ja otsima. Ehk siis oleks leidnud midagi, kus oleks teeninud rohkemat, kui hädavajaliku ots-otsaga kokku tulemiseks. Aga meile endile tundub, et me oleme proovinud, oleme otsinud, andnud endast parima – ja tulemuseks vaid tõdemus, et parim, mida siin suudaksime, on vaevu ära elada.

Meie jaoks pole mingi probleem hoida kokku, kui me teame, et see on millegi nimel. Kui lähitulevikus terendaks mingigi reaalsem lootus, et elu läheks paremaks, siis võiksime mõnda aega niiviisi peost suhu elada. Kui me suudaks teenida nii palju, et remondi jaoks kõrvale panna, siis see oleks eriti hea motivaator. Kurb tõsisasi on aga see, et seda lootust ei paista hetkel kuskilt. Praegu tundub küll, et samamoodi jätkates elaks me praegustes tingimustes peost suhu järgmised üheksa aastat, kuni kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Nojah, olles veidi optimistlikumad, siis ehk suudaks juba mingil hetkel peost suhu elamise kõrvalt natukenegi säästma hakata.

Aga ma ei taha järgmised üheksa aastat peost suhu elada! Ma ei taha järgmised üheksa aastat mõelda ainult kokkuhoiule! Iiris käis hiljuti külas ja kui talle oma plaanidest rääkisime, siis ta naeris ja ütles, et nii kaua, kui ta mind tunneb, siis ma olen ALATI millegi jaoks säästnud. Jah, nii see ongi – sest alati on olnud nii palju olulisi asju, mida on vaja saavutada. AGA MA EI TAHA ELU LÕPUNI KOKKU HOIDA! Ma tahan inimväärselt elada. Tahan, et ma ei peaks mõtlema pidevalt sellele, kas ma tohin lubada midagi enda meeleheaks või peaks selle raha säästma remondi või millegi muu sama olulise jaoks. Ei taha ka minna kergema vastupanu teed, müüa praegune kodu maha ja osta selle raha eest endale too ülalmainitud heas korras kõigi mugavustega korter paneelmajas. Ei taha! Tahan oma armsat kallist kodu, tahan selle hoole ja armastusega korda teha, oma lapsed siin üles kasvatada (ja mitte ainult kaks, vaid kolm-neli), ma tahan elada Pärnus, oma perekonnale lähedal, tahan süüa tervislikku toitu, reisida… Ma olen seda väärt! Me oleme seda väärt! Ma TEAN, et me oleme piisavalt ettevõtlikud ja võimekad, et selline elu saavutada.

Niisiis – selleks, et seda kõike saavutada… Ma olen küll optimist, aga praeguseid olusid realistlikult vaagides on selge, et Pärnus pole nii mõtet jätkata. Tallinn ja Tartu oleks lahenduseks siis, kui me sinna elama tahaksime jäädagi – pole lootust lühiajaliselt kolida, et rohkem teenida, säästa ja siis Pärnusse tagasi tulla, selleks on palgavahed liiga väikesed. Nii et meie pere tee viib mõneks aastaks jälle kodumaalt kaugemale, see tundub lihtsalt kõige arukam otsus.

UK-s oli hea elada ilma lasteta, kahe palgaga. Siis elas seal üsna mõnusalt ära, isegi kui palk polnud eriti suur. UK haridussüsteemist ei arva ma aga suurt midagi ja enne tasuta (eel)kooli, mis algab vist neljandast või viiendast eluaastast, on ainsad variandid mu teada tasulised nurseryd, mis ennast miinimumpalgaga igal juhul ära ei tasu, kõik palk läheks sinna. Ühest palgast ehk ära elaks, aga midagi säästa sealt küll ei õnnestuks. UK-s on lastega hea elada siis, kui teenida korralikult – selleks vajalikke oskusi meil aga paraku pole.

Minnes lastega ning eesmärgiga säästa, on oluline hoopis muu. Head lasteaiad, võimalikult kõrge miinimumpalk (sest võõras riigis alustad paratamatult ikka põhjast). Nii et loogiline on vaadata sotsialistlike heaoluühiskondade suunas. Skandinaaviamaad, jah :) Nii et jah… Täiesti ebaglamuurselt viib meie tee Soome, koos tuhandete teiste eestlastega. Jah, Abikaasa hakkab alustuseks ehitama ja mina ilmselt koristama. Tema tööots on enam-vähem kindel – no alati on mingi võimalus, et miski läheb nihu, aga 99% ei lähe. Mina ei saa lastega järele minna enne, kui mul on juhiload tehtud ning Abikaasa peab samal ajal paberid korda ajama, et saaks meile korteri üürida. Varem oli see lihtsam, nüüd aga on reeglid karmimad, üürida ei saa ilma Soome isikukoodi ehk henkilötunnuseta, mida ei anta aga enne, kui on ette näidata töö- ja üürileping – umbes sama nõiaring nagu UK address proofiga. Ühesõnaga Abikaasa läheb ees ära, elab esialgu oma õe pere juures, nemad juba pool aastat Soomes, kui minul juhiload käes, temal paberid korras ja korter olemas, siis läheme lastega järele.

Plaan Soome minna tekkis aprilli alguses, lihavõttenädalavahetusel. Juhtus nii, et esiteks tuli meile külla Abikaasa õde oma mehega, nemad on aasta algusest saati Soomes olnud (mees töötas enne tükk aega üksi, ülejäänud pere läks sel aastal järele). Ja järgmisel päeval tuli küll blogituttav Virge, plaaniga meie õunapuid lõigata, aga kuna hakkas hoopis lund sadama, siis jutustasime niisama. Virge Soome-seiklustele olen pikalt kaasa elanud – neil oli nii, et mees käis vist kuus aastat Soomes tööl ja nüüd aasta tagasi läksid kogu perega.

Nii Abikaasa õe kui Virge pere olid oma otsusega rahul. Virge ütles, et ei saa aru, miks ta seda juba varem ei teinud, vaid Eestis nii pikalt üksikema mängis.

Virge perel on meiega üsna sarnased unistused – säästa oma kodu jaoks. Eesti palgaga polnud see võimalik, seega tuli minna otsima võimalusi mujalt. Just suures osas tänu Virge blogile ja suhtumisele sai meie otsus nii kiiresti tehtud – see tundus äkki nii loogiline.

Alguses oli plaan kolida Turku linna, kus Virgegi elab. Nende valikukriteerium tundus igati loogiline – suur linn, st piisavalt töökohti, aga soodsad üürid. Pole Helsingist liiga kaugel ka. Oli isegi plaan, kustkaudu tööd saada. See plaan aga ei mänginud väga välja. Siis tekkis üks teine lootus seal tööd saada… Ka see tundus mitte välja mängivat. Siis tekkis konkreetne võimalus töötada Norras, Bergenis. Töö oleks olnud oma iseloomult täiesti okei, aga pingeline seetõttu, et tegu oli öötööga. Norra on Eestist kaugel ja elu on seal kallis, aga palk oleks ka olnud kuradi hea. Kuna konkreetne tööpakkumine oli määrava tähtsusega, siis mõtlesime juba kenasti välja, kuidas selle öötöö kõrvalt siiski normaalset pereelu elada. Võrdlesime piirkonna üüri ja lasteaiatasusid palgaga – tundus, et säästa annaks kõvasti. Jaa, toit muidugi oleks olnud kallis, aga taaskasutus see-eest popp, nii et muu kraami oleks ilmselt enamikus üsna soodsalt leidnud.

Ühesõnaga otsustasime juba ära, et Norra, aga siis tuli pakkumine Soome, Helsingisse. Kuna Helsingi üürid on Turkust praktiliselt poole kallimad, siis kahtlesime pikalt – Soome kasuks rääkis kõik peale palga. Soome on Eestile lähemal, kergem kolida ja hiljem kodus käia, vajadusel Eestist soodsat (söögi)kraami kaasa tuua, inimlikumad töötunnid, paremad lasteaiad (Norra lasteaedades valdavalt magavad vaid kõige pisemad väljas vankris, ülejäänud üldse mitte, soe toit on kord nädalas või kord kuus ja muul ajal võileivad – nii ma vähemalt foorumist välja lugesin… Kindlasti on mõnes aias ka teisiti)… Aga jah, kui palju me suudame säästa, kui elame Helsingis? Selliseid mõtteid me mõtlesime ja peaaegu et otsustasime ikkagi Norra kasuks.

Aga siis tuli välja, et Norra töö oleks alanud hiljem, kui alguses jutt oli, meil oleks miinus selle võrra muudkui kasvanud. Abikaasa viimane tööpäev oli mai lõpus, ta lihtsalt kirjutas lahkumisavalduse juba siis, kui ühtki konkreetset pakkumist polnud, sest Soome ja ehituse puhul poleks koha tekkides kellelgi olnud aega oodata kuu, kuni ta vanas kohas otsi kokku tõmbab – selle aja peale oleks lihtsalt keegi teine võetud, seega pidime riskima. Meil jagus sääste juuni alguseni, sealt edasi oli emaga kokku lepitud, et ta saab meile laenata vajaliku stardikapitali. Norra puhul oleks see stardikapital olnud Soomest mitu korda suurem – nii suur, et ei oleks tahtnud seda summat kuidagi laenata.

Ja kui sõbranna, kes oma perega Norras ja kelle kaudu see pakkumine üldse tuli, arvas ka, et me võiks pigem Soome minna, siis saigi otsustatud, et Helsingisse. Tegelikult tekkis vahepeal isegi Rootsi plaan, aga ka see langes teatud põhjustel ära. Lõppkokkuvõttes luges vaid üks: konkreetne tööpakkumine. Selleks hetkeks, kui välismaale kolimise mõte meile tuli, polnud enam võimalust säästa, et oleks julgenud minna kogu perega ja täiesti nullist koha peal tööd otsima hakata. Nojah, kogu perega poleks saanudki, enam ju ei üürita kortereid nii kergelt, aga ka see oleks olnud üsna nadi variant, et Abikaasa läheb üksi ja hakkab otsima. Tohutult palju kergem on, kui töö on ootamas, siis saab nö jala ukse vahele ja edasi on juba palju lihtsam. Helsingis on olemas stabiilne töö ja palk pole ka päris miinimum (seda kõike muidugi tänu tutvustele), tuleb lihtsalt ise minna ja eriti tubli olla – kiirelt keel selgeks õppida, siis on lootust veel parema palga peale saada ja nii edasi. Põhjast tuleb ennast üles töötada, selles pole küsimustki (tegelikult on nii, et abikaasal on äkki isegi üks erialane pakkumine, kui ta keele selgeks saab – aga see pole veel midagi kindlat, kõik sõltub kõigest). Mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid ei oota, aga juba miinimumpalka arvestades on selge see, et elame ära paremini kui siin ja meie praktilise majandamise juures saame säästa ka. Seda viimast muidugi mitte enne, kui stardikapitaliks võetud võlg tagasi makstud, lapsed aias ja mina ka tööl käin.

Olen tohutult palju lugenud ja uurinud, paberimajanduse ja kõige muu kohta. Tean, et see võib võtta kaua, aga ega’s muud, kui külma närvi ja head õnne – ma optimistlikult loodan, et kõik läheb kiirelt.

Kaua plaanime ära olla? No 2-3-4 aastat, vastan esimese hooga. Ma ei taha Pärnust eemal olla kauem, kui on hädapärast vajalik, aga kahe aastaga ei säästa suure tõenäosusega suurt miskit. Plika kooliajaks tahaks kindlasti tagasi olla, see on see vaikimisi piir. Noh, kui peaks välja tulema, et vaja veidi kauem olla, eks siis vaatame, paar aastat algklassis suudaks ma ju ka Plikat ise õpetada eesti keele poole pealt, et ta saaks siis kodumaal jätkata… Aga oleks muidugi mugavam ikka Eestis kooli minna, seega katsume selleks ajaks tagasi tulla.

Milleks me säästa tahame?

No esiteks, kõige olulisem – remondi jaoks. Saaks kodu korda, oleks kõige suurem mure kaelast ära.

Teiseks – algkapitali oma äri alustamiseks. Me tahaks elada Pärnus vähemalt nii kaua, kuni lapsed pesast välja lendavad, aga siinsele palgatööle lootma jääda tundub tiba naiivne. Me oleme alati tahtnud oma asja ajada, mu viimasel töövestlusel küsiti ka, kas ma pole sellele mõelnud, minus on nii palju särtsu. Siiani pole olnud seda head ideed, aga pole olnud ka raha alustamiseks, seega on see seni olnud pigem “kunagi teeme” tüüpi unistus. Nüüd aga on konkreetne plaan ja vajadus, tuleb Soomes elatud aja jooksul välja mõelda, mis me täpselt tegema hakkame, et siis Eestis ära teha :) Kuna me oleme rohelise maailmavaatega ja see teema muutub ka ühiskonnas järjest popimaks, siis tundub loogiline teha mingit ökovärki. Suure tõenäosusega ei saa see olema midagi toidu kasvatamisega/valmistamisega seoses, aga kes teab… Kuna Eesti turg on väike ja ökonišš seda enam, siis oleks hea mõelda algusest peale rahvusvahelise suunitlusega – ja kuhu mujale oleks loogilisem eksportida, kui suurde maksujõulisse heaoluühiskonnaga naaberrriiki Soome? Nii et tahaks sealset maheturgu veidi tundma õppida ja uurida, millest nemad kõige rohkem puudust tunnevad. Et siis seda hiljem Eestis valmistada ja neile müüa :P Teooria on vägev, ah? No ühesõnaga, eks näis, kuidas kujuneb ja mis mõtted meile pähe kargavad.

Kolmandaks tahaks Kreekasse maja osta – no tundub kahtlane, kuidas me nii paljude asjade jaoks nii lühikese ajaga säästa suudame, aga unistused peavad olema suured ja see tundub nii geniaalne mõte. Mõte tuli Luxis Marisel külas olles ja temaga seda pikalt arutades kuskile ära ei kadunud, siiani on alles. Seal on praegu kriis ja hinnad põhjas, lähiaastatel ostes saaks vägagi mõnusa raha eest majakese ja maa. Seal saaks siis kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia, ehk pisukest raha teenida seda teistele tuttavatele puhkuseks välja üürides, kunagi pensionipõlves võiks seal aga suisa elada – elu on Kreekas odavam, Eesti pensioniga elaks kenasti ära. Ma pole Kreekas kunagi käinud kusjuures :D Aga see on mulle alati ääretult sümpaatne tundunud. Kliima, toit ja nii edasi. No ühesõnaga, see plaan on kõige laialivalguvam ja küsitavam ja kui ka peaks tekkima rahaliselt võimalus, tuleks enne sadat asja hoolega uurida ja kaaluda, aga vot plaan ikkagi on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma pensionipõlves elan maist septembrini kuskil Lõuna-Eesti metsas põhumajakeses (selle ehitamise võiks ette võtta niipea, kui Eestis tagasi oleme ja oma elu mingil määral sisse seadnud – alguses oleks suvila, kui lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal, võiks päriseks sinna kolida) ja ülejäänud aja Kreekas :P

Sellised on siis meie pere plaanid. Kui oleks vähegi võimalust, ei läheks Pärnust kuskile, aga on vaja jalad alla saada ja selle jaoks tundub olevat parim võimalus mõned aastad võõrsil raha teenida. Me oleme avatud kõigele, mis tulevik meile pakub ja loodetavasti saame varsti Eestisse tagasi tulla. Pigem teha võõrsil lihttööd, kui vireleda Eestis – viimasel puhul võiks tõesti tekkida kibestumus, lõputult ju ei jõua. Aga igaüks on oma õnne sepp.

Enamik sõpru pole meie plaanide peale eriti üllatunud, selline käik on Eestis ju üsna levinud. Mõned küll esimese hooga imestasid, mida me ronime sinna välismaale lihttööd tegema, katsugu me ikka pigem Eestis. No need olid lihtsalt sellised, kes ise edukalt hea töö peal ja tutvusringkonnas pole eriti neid, kes sel kombel välismaale läinud – peale nende kõige rumalamate, kes Eestis õppida ei viitsinud, nagu näiteks toodi. Aga no tõesti, me oleme siin proovinud nii ja teisiti, praegune samm tundub kõige arukam. Eestis tuleb edasi proovida küll, aga alles siis, kui teatud asjade jaoks on säästetud. Pärast selle kõige ära seletamist on muidugi kõik aru saanud, keegi viltu vaadanud ei ole.

Üks huvitav seik eelmises lõigus mainituga seoses on veel see, et kui need, keda meie kolimise plaan ei üllatanud, olid kõik Soome poolt, sest see on kodule lähemal, kergem käia, lastele parem jne, siis just need, kes algul imestasid, miks me läheme, pole ju ometi nii saamatud, et Eestis hakkama ei saaks ja peame Soomes musta tööd tegema, pidasid Norrat tunduvalt paremaks variandiks – huvitavam ja põnevam. Novat siis.

Ma lähen rõõmuga Soome, sest seal on võimalus edasise elu üles ehitamiseks säästa. Ma tean, et ma oskan igal pool elamisest rõõmu tunda. Ma saan esimest korda elus teadlikult nautida üürikorteri mugavusi, enne oma kodu ostu tundusid need kõik nii iseenesestmõistetavad. Soomes on suurepärased lasteaiad, suurepärased kirbuturud… Oo, ma oskan leida iga asja juures palju positiivset. Soomes saab olema tore, selles pole kahtlustki.

Kummalisel kombel ei tunne ma mingit kurbust kodust lahkumise pärast – tean, et see ootab mind tagasi tulles ees, siis on lihtsalt lisaks rahalised vahendid, et see korda teha (sellega seoses – kui keegi otsib Pärnus kodu, siis meie oma otsib paariks aastaks häid elanikke, huvilised kirjutagu meilile). Ma võin elada igal pool, pole vahet. Küll aga hakkan ma suurt puudust tundma oma aiast. Oma emast. Abikaasa perest. Oma uutest Pärnu sõpradest. Neid on küll vaid paar, aga selle lühikese aja jooksul nii kalliks saanud. Oma kaks korda nädalas akna taha toodavast mahepiimast :)

Ma ei muretse laste pärast, nad on nii noored, saavad keele kiirelt selgeks. Peaasi, et pere oleks koos ja rahul, siis on kõik õnnelikud. Soome keelest saab neile põhimõtteliselt teine emakeel – miks mitte, tulevikus kasuks.

Kui ma kunagi Londonisse kolisin, siis seda sellepärast, et Eestis oli nii erialaselt kui eraeluliselt paigalseis, keel oli suus, sõbrad ees… Läksin, sest see tundus põnev, ei mõelnud kordagi sellele, kui kerge või raske on elu Eesti ühiskonnas. Nüüd, vanemana, abielus, lastega… Nüüd on põnev lahata poliitilisi tagamaid ja väljarände probleemi tõsidust. Probleem on, kahtlemata. Aga meie vähemalt kavatseme tagasi tulla ja meil on plaan, kuidas tulevikus Eestis paremini ära elada. Kuidas seda üldist väljarände probleemi lahendada, see jäägu meie poliitikute mureks… Minust poliitikut ei saa :)

Aga jah, miinimumpalgaga peaks olema võimalik inimväärselt ära elada ja meie tilluke riik võiks väljamaa ajakirjandusele õitsva majanduspoliitika musternäidiseks püüdlemise kõrvalt mõelda rohkem sellele, mida targad poliitikud ja riigijuhid saaksid ise ära teha, et noored pered julgeks saada nii palju lapsi, et Eesti iive oleks positiivne – ei piisa pelgalt ajakirjanduses kurtmisest, et eestlaste väärtushinnangud on paigast ära. Meie plaanime tagasi tulla, aga kõik need ülejäänud?

Kas ei oleks siis võimalik leida kuldset keskteed rõveda kokkuhoiu ja üüratu laristamise vahel? Et riigil oleks tibake rohkem raha, mida oma elanike hüvanguks kasutada, aga võlg ei muutuks samas liiga suureks? Ma saan aru, et Eesti ühiskonnalt ei saa nõuda võrdseid võimalusi Skandinaaviamaadega, meie minevikke ei anna ju võrrelda. Aga no tee mis tahad, kui nooruses olin pigem parempoolne, siis nüüd, lastega ja mitte väga kõrget palka teenides, paeluvad mind ikka pigem sotsialistlikud hüved. Ja arvestades, et Eesti riigi ja kultuuri elujõulise säilimise tagab tulevikus vaid piisav laste arv, tundub mulle küll, et meie poliitika võiks veidi vasakpoolsema suuna võtta, muidu neid lapsi lihtsalt ei sünnitata piisavalt. Või nojah, alati on võimalus, et tulevikus teevad Eesti lihttöid immigrandid… Mis ei lahendaks muidugi suuremat kultuuri säilimise probleemi :P

Elu on põnev ja poliitika kah, pole midagi öelda.

See postitus sai nüüd hiiglama pikk ja hektiline – palju oleks veel öelda, aga niigi sai juba liiga palju öeldud. Ja te ju mõistate, et see kõik on vaid minu arvamus, ma ei pretendeeri ühegi väitega poliitika või Pärnu/Eesti/Soome eluolu kohta absoluutsele tõele. Kindlasti on minu mõtted vaid üks kaduvväike osa, üks isiklik arvamus, mis ei pruugi kellegi teise mätta otsast vaadatuna sugugi nii õige olla. Tõenäoline on ka see, et kuna ma ei tea kõige kohta kõiki fakte, võib osa siin kirjutatust suisa vale olla (Pärnu palgataseme kohta näiteks olen võrdlemisi meelevaldseid järeldusi teinud, mis põhinevad vaid minuni jõudnud infokildudel, mitte reaalsetel uuringutulemustel vms). Aga nood teemad, mida siin lahata üritasin, on nagunii kaugelt liiga suured ja keerulised, et keegi üldse saaks mingit absoluutset tõde taga nõuda või kuulutada…

Aug 312011
 

Sain just teada, et üks tuttav perekond mõlgutab Šotimaale kolimise plaane. Laps on neil hetkel poolteist aastat vana – kuni tema koolieani oleks aeg otsustada, kas soovivad püsivalt jääda või mitte. Ise arvavad, et kui just hullu igatsust ei tule, siis jääks sinna.

Meil on juba mõnda aega suur Londoni-igatsus peal. Muidugi mitte kolimise mõttes, oh ei. See sai meile viimati väga selgeks, et kui pole just erialast hästi tasustatud tööd, siis on väikeste lastega Londonis elamine kallis ja mõttetu, Eestis on iga kandi pealt parem. Ja me ostsime ju oma kodu, mida on vaja sisse seada, nüüd on elu paigas. Aga niisama tahaks ju ikka Londonis külas käia, paar korda aastas vanu aegu meelde tuletada ja shopata.

Nüüd, pärast tuttavaga rääkimist, mõtlesime järsku: miks mitte? Kinnisvara ju tegelikult ei seo, selle saab välja üürida. Töö ja lasteaed on mõlemal pool, vahet pole. Laste kooli mineku aeg on alles see, mis tõsiselt seob, siis enam edasi-tagasi tõmmelda ei saaks. Ja kooli kindlasti Eestis, mitte UK-s.

Me lootsime, et saame oma säästudest vajaliku remondi ära teha. Reaalsus on see, et säästa suudame plaanitust vähem, remonti teha tuleb aga tunduvalt rohkem. Kui mu vanemahüvitis ära lõppeb, siis Abikaasa palgast me ära ei ela. Need säästud, mis meil selleks ajaks remondi jaoks kõrvale pandud on, oleksid teatud mõttes turvavõrk – kui Abikaasa pole selleks ajaks tasuvamat tööd leidnud ja mina ka kohe tööle ei saa, siis elaksime veel mõned kuud ära.

Ära elab muidugi, selles pole küsimustki. Küllap Abikaasa leiaks mingi hetk tasuvama töö. Küllap minagi leiaksin midagi. Vähemalt ots-otsaga kokku tuleks me ikka, nii võimekad oleme me küll, selles pole kahtlustki. Ma olen ju optimist, ma eeldan, et kõik läheb hästi. Nii et ma ausalt pole ülearu muretsenud, lihtsalt hoiame töökuulutustel silma peal.

Aga samas olen ma ka mõelnud, et praegust tööturgu arvestades on küll enam kui kahtlane, kui palju meil õnnestuks remondi jaoks kõrvale panna. Mis Abikaasasse puutub, siis erialaseid tööpakkumisi liigub vähe, mina ei tea üldse, mida teha tahaks, peaksin lihtsalt mingi töö otsima. Ja ma ei saaks ju kohe täiskohaga tööle minna, kui seda just osaliselt kodust teha ei saa – Poisile oleks see emotsionaalselt liiga suur muutus, ema ei saaks teda nii palju hoida ka, lasteaiakoht tuleks kõige varem kaheselt ja nii noorelt ma teda sinna nagunii saata ei tahaks.

Aga kui üürikski elamise välja? Koliks jälle mõneks ajaks UK-sse? Kindlasti mitte Londonisse, aga mõnda väiksemasse linna, kus üürid oleks odavamad. Kui sel kombel õnnestuks elamise kõrvalt ka midagi säästa, siis oleks sel mõttel ju täitsa jumet. Oleks hiljem, mille eest oma Eesti kodu remontida.

Ühesõnaga… Vaatame, mis elu toob. Kas Abikaasa leiab tasuvama töö, kas mina leian normaalse töö. Kui leiame, siis ei ole mingit mõtet kolida. Aga kui me siinsete sissetulekutega iga kandi pealt kokku hoides vaid laenu, maksud ja söögi suudaks kinni maksta, aga remondi jaoks mitte midagi säästa ei suuda, siis…

Siis me mõtleme seda kolimise plaani kohe väga tõsiselt uuesti.

Ma tean, et ema kitkub nüüd juba juukseid :P Ja no tõesti, see kõik on ainult mõttemõlgutus. Aga minu meelest kõlab see kõik täiesti reaalselt. Nii et nüüd sõltub kõik sellest, mis meist tööalases plaanis saab. Ja me teeme kohe kindlasti kõik endast oleneva, et ikka Eestis midagi normaalset leida. Kui ei leia, ehk siis on ette nähtud veel mõni aeg UK-s elada.

Elame, näeme.

Mar 282011
 

Uurin ühe inimese tarbeks, äkki keegi oskab midagi/kedagi soovitada, mille peale me ise tulnud ei ole.

Oleks vaja kolida Tallinnast Tartusse pesumasin, teler, külmkapp, pliit (sihuke väiksem), paar pappkasti, vaipa-tekki, natuke riideid jne. Ametlikud kolimisteenused on hirmus kallid, tahaks mingi soodsama variandi leida. Ja mida kiiremini, seda parem.

Oli mõte rentida järelkäru, aga see eeldaks esiteks lahket inimest, kes oleks nõus selle oma auto sappa haakima ja nii Tartusse sõitma, lisaks võiks olla võimalus käru Tallinnast rentida ja Tartus ära anda (nt Lukoili tanklad põhimõtteliselt rendivad ja on ju üle Eesti, aga ei tea, kas nii saab). Või siis teine variant, kui see lahke inimene oleks veel nii lahke, et viiks käru enda sabas Tallinna tagasi ka, aga sel juhul peaks need kaks sõitu ööpäeva sisse mahtuma, muidu läheks käru rent kallimaks.

Kahtlemata oleks tunduvalt kergem, kui leiaks kellegi, kes oma kaubiku/kolimisautoga nagunii selles suunas sõidab ja kel seal ehk nii palju vaba ruumi oleks, et ülalmainitet kraam ära mahuks. Kellegi, kes oleks nõus viisaka tasu eest abistama.

Teab keegi kedagi? :)

Jan 252011
 

Me pidime oma ülejäänud mööbli Tartust juba ammu ära tooma, aga jäi kuidagi venima. Ja siis ei läinud Pets Tartusse ja siis oli tal sealt tulles auto täis ja nüüd kolivad meie viimase elamise üürnikud ootamatult varem ära, täpsemini siis jaanuari viimasel päeval.

Selles mõttes me väga suures jamas õnneks pole, et nende praeguste üürnike uues elamises on hetkel üks mitte kasutuses olev tuba, kus nad olid nõus meie kraami nii kaua ladustama, kuni Petsiga tuldud saame. Aga oleks kahtlemata kõige ideaalsem, kui me leiaks hiljemalt 31. jaanuariks võimaluse selle Tartust Pärnusse saada.

Ma arvan, et on suht kaduvväike võimalus, et mu blogi loeb mõni inimene, (kes teab mõnda inimest), kellel on kaubik (või mingi eriti suur tavaline auto), kes sõidab juhtumisi just sel nädalal tühja autoga Tartust Pärnusse ja saaks meid aidata. aga küsima ju igaks juhuks ikka peab :D

Igasugu ametlikud kolimisteenused on nii kallid, et neid me kasutama ei hakka, sel juhul ootame Petsi ära. Või kui keegi äkki teab mitte nii ametlikke veidike odavamaid teenuseid, siis võib ka soovitada :P

Jan 202011
 

Ma olen oma elu jooksul tohutult palju kolinud – erinevate Eesti linnade vahet, Londoni ja Eesti vahet. Tuli meelde, et olen sellest kokkuvõtvalt juba kirjutanud – näe, siin. Jätkates sealt, kus toona pooleli jäi, siis…

11. Brixtoni esmamuljetest kirjutasin siin, meie toa pildid on siin.
12. Märtsis 2008 pidime Brixtonist ära kolima, elasime nädala sõprade juures ning leidsime kaheks kuuks ajutise elukoha Coldharbour Lane’il, ka Brixtonis. Seal oli aga nõme, lisaks avastasin, et olen rase, seega
13. mais 2008 kolisime West Norwoodi (mõned pildid on siin ja siin, aga tervest elamisest, tundub, ei olegi)
14. oktoobris 2008 tagasi Eestisse – Tartusse Tiigi tänavale
15. märtsis 2009 Tähtverre
16. septembris 2009 taas Londonisse, peatusime esimese nädala oma viimases korteris Iire ja Steni juures ning kolisime siis korrus kõrgemale (mõned pildid siin, rohkem ei viitsi otsida)
17. juunis 2010 (tegelikult isegi mai viimasel päeval) Pärnusse ema juurde
18. novembris 2010 oma uude koju
May 312010
 

Mäletate, ma laupäeva õhtul kirjutasin, et kõik on kontrolli all? :P Pean paraku oma sõnu sööma – lõpp oli hektiline nagu tavaliselt. Ei mina tea, kas me kunagi ka organiseeritult kolida suudame… Ilmselt tuleks kasuks, kui see ei toimuks kellaaja peale ja lennates, seega piiratud pagasiga.

Kui teise laari asju Eestisse saatsime, lähtusin puhtalt silmamõõdust – paistis, et need, mis alles jäävad, peaks meie viide kotti-kohvrisse ära mahtuma küll.

Nojah, otse loomulikult olid nii registreeritud kui käsipagasis kõik kotid lõpuks pungil täis, käsipagasikotte oli üleüldse lubatud kahe asemel neli – küll kavatsusega need lennujaamas tühjemaks saada ja ümber pakkida. Lihtsalt nii kiireks läks lõpuks, et viskasin viimased asjad ühte suurde õlakotti kokku, pidime hakkama lennujaama poole sõitma. Korralikult ära koristada ka kõike ei jõudnud, koridorist näiteks tolmuimejaga… Muu sai samas suht korda.

Igatahes oli pakkimise õhkkond pingeline, sest kogu aeg tundus, et kuidagi ei mahu ning lisaks oli Plika äärmiselt viril, ainult nuttis ja klammerdus ja tahtis süles olla, kui meil mõlemal oleks olnud vaja kibekiiresti sada muud asja ära teha.

Niisiis… Lennujaama sõit oli planeeritud kolmveerand neljaks, kümme enne nelja saime isegi minema. Kohale jõudsime samuti plaanitult… Veidi enne viit vist. Lend läks 18:40.

Olime kodus kohvreid jõudumööda kaalunud ja vastavalt vajadusele raskemaid asju mujale ümber tõstnud. Viimased numbrid, mida teadsime, olid umbes sellised, et üks kohver 20,5 kg, teine 18,1, kolmas 11,8, käsipagasis 8,7 ja 11,2 – lubatud oli 20+20+10+8+8, käsipagasi mõõdud ka nagunii ei klappinud. Lootsime lihtsalt, et käsipagasit keegi kaaluma ega mõõtma hakka, kunagi varem pole seda tehtud.

Pärast viimast kaalumist sai muidugi suurtesse kohvritesse veel mõned asjad juurde pandud + eraldi olid seljakotis läpakad + suur õlakott suvaliste asjadega (hambaharjad jms) ning külmkapist kaasa haaratud söögiga, mis oli plaanis pärast check ini ning enne turvakontrolli ära tarbida, kodus polnud lihtsalt aega.

Lennujaamas istusime kõigepealt maha ja organiseerisime asju veidike ümber – mahutasime viimase suvalise näga ja tühja seljakoti kohvritesse, suurde õlakotti jäid ainult kaks läpakat (oleks pidanud nagunii turvakontrolli jaoks käsipagasist välja kiskuma, ei hakanud neid sinna siis enne toppimagi) ja söök. Seejärel suundusime rõõmsalt kohvreid ära andma.

Esimene probleem – süsteem ei tunnistanud Plika ID kaarti. Viga polnud mitte kaardis, vaid süsteemis, õigemini selles, et laps oli seal registreeritud ühe täiskasvanuga koos vms. Ei saanudki aru, kas alati on sihuke kamm või mis iganes, lõpuks võeti hoopis passi andmed, sellega oli kergem asja korda saada. Õnneks oli Plikal pass olemas ja käepärast…

Teine probleem – nad päriselt käskisid meil oma käsipagasi sinna kuradi raami suruda. Spordikott, mis on küll täiesti valedes mõõtudes, läks üllatavalt kohe läbi, no see oli Plika riideid täis, pehme. Kohver oli aga pilgeni täis tuubitud, lisaruumi andev lukk loomulikult lahti. Kästi vähemaks võtta. Noo, surusime sealt siis mõned asjad registreeritud pagasisse, saime luku kinni ja raamist läbi. Toidu- ja läpakakotti me üldse ei maininud ega näidanud, see jäi õnneks tähelepanuta.

Kolmas probleem – süsteemis oli kirjas, et me oleme maksnud ainult ühe kohvri eest. Mul tekkis kohe paanika – tavaliselt kontrollin sellised asjad kolm korda üle, aga kasutasin AirBalticu lehte esimest korda, mõtlesin, et äkki kuidagi jäigi kahe silma vahele. Mingit paberit ma muidugi polnud välja printinud, reeglina ei lähe seda ju vaja. No ma olin seal sellise näoga, et hakkan nüüd kohe nutma (närvid olid ikka jumala läbi, koha peal kohvri eest maksmine on ju tunduvalt kallim – £18, ma küll ei mäleta, palju netis oli), aga tädike oli ka hästi kena ja lahke, rahustas, et saab helistada ja järele kontrollida… Ja tuli välja, et me olime ikka kahe kohvri eest maksnud. Jumal tänatud!

Neljas probleem – kui meie kohvrite 20,4 ja 21,5 kg peale ei öeldud midagi ja lasti läbi, siis Plika kohver kaalus lubatud 10 asemel 13,9. Seda on liiga palju, ütles tädike – parim, mis ta teha saab, on meilt 2 kg eest raha võtta, päris niisama ei saa (üks lisakilo maksis £12.50). Küsis, et äkki me saame ikkagi veel midagi ümber pakkida. Et palju see käsipagasi spordikott kaalub, äkki sinna veel mahub… Kaalus vist umbes-täpselt 8 kg. KUI ta oleks käskinud teise käsipagasikohvri ka kaalule panna, oleks me jälle sügavas jamas olnud, too teine oli ju ligi 12 kg. Kuna see aga niigi raami mahtuda ei tahtnud, siis selle vastu ta õnneks huvi ei tundnud, sinna tema meelest ju midagi juurde ei mahtunud.

No igatahes Abikaasa tõmbas siis endale veel ühe T-särgi selga, pani ühe suure lina Plika käru alla, mõned pisemad asjad surus spordikotti ja oo üllatust – 11,9 kg. Tädike oli sellega rahul ja lisaraha ei tahtnud.

Kokku veetsime check inis vist küll pool tundi, aga kõik jamad lahenesid järjest ning saimegi kõigi oma ülekilodega midagi lisaks maksmata läbi!

Siis tegime kiire söömaaja ning läksime turvakontrolli. Nagu arvata oligi, ei huvitanud kedagi, et meil läpakad eraldi kolmanda kotiga olid – saime kiiresti ja probleemideta läbi. Siis võisime juba läpakad käsipagasisse suruda – kohvri lisaruumi lukk sai uuesti lahti tehtud, viiest lisakilost rääkimata :D

Väravas oli mõnusalt vaikne ja tsiviliseeritud. Olen harjunud Easy ja Ryaniga, kus on meeletud massid ja järjekorrad, samuti olen juba erinevate jamade tõttu (lumi, lihtsalt s*tt ilm, tuhk jne) täiesti harjunud sellega, et kõik lennud jäävad alati hiljaks. kuna AirBalticul on aga nummerdatud istmed, polnud mingeid sabasid – kõik istusid rahulikult ja ootasid. Meid kutsuti kohe leti juurde, anti kärule kleeps ja puha.

Lennukisse hakati kutsuma tervelt 20 minutit enne väljasõitu – ma olen harjunud, et lennuk jõuab kohale alles väljasõidu ajal, pool tundi hiljem hakatakse sisse laskma, siis kiirustatakse kõiki meeletult tagant… Nüüd kutsuti ilusti istekohtade järgi, alates kõige tagumistest. Oli aega rahulikult kulgeda ja kotte ära panna, keegi ei rapsinud.

Kõik lapsed olidki vist lennuki tahaotsa koondatud. Plikal oli igatahes lõbu laialt, ta leidis endale kohe mängukaaslase 2,5-aastase Läti poisi Patriku näol (tore kokkusattumus, õe poisil ju sama nimi). Stjuuardessid ei lasknud ennast absoluutselt häirida sellest, et lapsed pidevalt vahekäigus kakerdasid (no hoia neid väikeseid suslikuid kinni, just selliseid paariaastaseid, kes juba ringi jooksevad, aga seletamisest veel aru ei saa) – naeratasid, paistsid siiralt mitte kurjad olevat, et pidevalt ootama pidid, kuni laps eest ära tõsteti, vahel astusid ka lihtsalt üle, kui võimalik oli.

Oo, ja lastele jagati ju mänguasju. Oo, ja veel mida… Vanemad lapsed said joonistusmaterjali, aga väiksemad… Näpunukud! Plika on ju suur näpunukufänn, esimesed sai vanaemalt jõulukingiks, et lennukis põnevam oleks, sellest ajast on neid järjest kingitud, koos nende viimase kahega on kollektsioonis vist juba kaheksa nukku.

Lisaks oli õndsus see, et peale söögi mitte midagi müüa ei pakutud. Kõik viimased korrad olen Ryaniga hullunud, neil on seal mingid suitsetajate nätsud või mis iganes ja õnneloos ja rongipiletid ja sihukest suvalist träna nagu lõhnad jne, lennu ajal kordagi rahu ei saa, järjest teadustatakse valjuhääldist uusi idiootsusi, mida keegi õnnetu töötaja siis mööda lennukit ringi pakkuma peab.

Aa, õige küll, AirBaltic laenutas alguses mingid miniarvuti taolised asjad välja – me ei pannud pakkumist tähelegi, tegelesime siis vist lapsega. Alles reisi lõpus, kui kokku korjati, vaatasime, et oi kui äge. Suuremad lapsed vaatasid sealt reisi ajal multikaid näiteks, suurepärane lastelõbustus ju. Ei tea, kas sealt päriselt ka netti sai või kui palju sihuke laenutus maksis… Igatahes tunduvalt etem pakkumine reisi meeldivamaks tegemiseks kui Ryanairi õnneloos ja lõhnad.

Sõitsime õigeaegselt välja, jõudsime õigeaegselt kohale, saime passikontrollist nii kiiresti läbi, et pidime 10-15 minutit kohvreid ootama… Aga kõik olid ilusti olemas, kaduma ei läinud midagi.

Ühesõnaga hoolimata kõigest negatiivsest, mis me Abikaasaga AirBalticu kohta kuulnud oleme, oleme meie nüüd küll paadunud fännid – oma kogemus ju ikka kõige olulisem :) Saime vaid kuu enne väljasõitu suveks kaks-kolm korda odavamad piletid, kui ükski teine lennufirma pakkus, saime Plikale tasuta 10 kg pagasit, saime nummerdatud istekohad, mistõttu lennueelsed protseduurid olid ütlemata meeldivad ja rahulikud, teenindus oli meeldiv, kõik toimus õigel ajal… No mitte midagi pole ette heita!

Kuna järgmine kord lennates on Plika ilmselt juba kahene, peaks Easy ja Ryaniga tema eest juba täishinda maksma. Estonian Airiga saaks 33% soodukat, aga piletid on nii kallid, et lõppkokkuvõttes on ikka odavfirmadega soodsam. AirBalticul tasub nüüdsest eriti terav pilk peal hoida – seal on ju kohati väga odavad piletid, aga 2-11 aastased saavad soodustust sellegipoolest. Riiast lennata on muidugi veidi ebameeldivam kui Tallinnast (ümberistumisega ju isegi saaks sealt, aga oleks mõttetult kallis ja ajakulukas), samas Pärnust Riiga minna pole ka suurem vaev.

Selle üle muidugi mõtisklen siiani, kas too käsipagasi mõõtmine oli lihtsalt juhus või äkki ongi just AirBalticu teema, et nemad alati turvakontrollis käsivad sinna raami toppida. On kellelgi kogemusi? Igatahes ei saa seda kuidagi halvaks kogemuseks pidada, eks reeglid ju ongi täitmiseks. Ja alati annab nendest sellegipoolest mööda hiilida, nagu meie läpakate hiljem lisamisega tegime :P Ja enamasti polegi tegelikult vaja mööda hiilida – kui kogu elamist ei koli, vaid lihtsalt külas ja shoppamas käia, pole ju asju ka nii palju.

Abikaasa õde oli ilusti lennujaamas vastas, saime kohe kodu poole sõitma hakata, kohale jõudsime veidi peale kahte. No ja mina jäin muidugi alles kuuest magama, kui väljas juba valge oli :) Magasime kõik 11-ni. UK aja järgi 9, seega täiesti normaalne. Nüüd tuleb ainult vaadata, kuidas need magamisharjumused pisitasa kaks tundi varasemaks lükata. Plika tänane lõunauni algas ka umbes pool neli või neli, praegu igatahes magavad Abikaasaga veel mõlemad, no nad on mõlemad ka natuke tõbised.

Pakkisime täna oma viis kohvrit jälle ümber – panime eraldi ära need asjad, mida kuni omaette kolimiseni vaja ei lähe, nood kohvrid said eest ära nurka tõstetud. Kättesaadavamasse kohta jäi väike kohver Plika mänguasjadega, suur kohver meie riietega ning väike kott Plika riietega. Nüüd mahub toas jälle ringi pöörama, ehkki meeletult kitsas on. Eks üritame hakkama saada :)

May 302010
 

Täiesti tavaline kolimiseelne päev.

Kuna enamik asjadest on kahe suure laadungiga juba Eestis, on ülejäänutega sellevõrra kergem – meil on kolme peale neli kohvrit ja üks spordikott, teoreetiliselt peaks kõik ilusti ära mahtuma. Ütleks, et umbes kaks kolmandikku on pakitud, viimane kolmandik saab ilmselt alles homme kokku.

Magamistoa tegin juba eile tühjaks, köögi suuremalt jaolt ka. Noist asjust, mida lõpuni vaja oli, sai meeldetuletav list tehtud, et miski maha ei jääks. Vannitoast ja esikust sai ka enamik asju elutuppa kokku kuhjatud ning sealt omakorda paljud kohvritesse.

Käsutasin Abikaasa viimast korda duši alla ja käisin siis ise ka ära – et saaks vannitoast kõik peale hambaharjade ja ühe meie rätiku kokku pakkida ning need rätikud, mis siit pärit on, ära pesta. Savimaski topsik sai tühjaks, juhhei! Hambapastad on ka nii tühjad, et lähevad homme hommikul prügikasti.

Pesin kaks masinatäit pesu – peamiselt selleks, et tekikott ja saunalinad, mis siia korterisse jäävad, ikka ilusti homseks ära kuivada jõuaksid. Meie riideid ja Plika mähkmeid muidugi ka sekka.

Viskasin igasugu asju ära – poole Plika mängunurgast näiteks. Tal oli seal kaks kasti – üks “päris” mänguasjadega, teine suvaliste jubinatega – tühjad pudelid, värvilised pappkarbid, plastmassitükid, ebavajalikud plastikkaardid, üks telefoniraamat, tühi DVD ümbris, suvaline puupulk jms. Too teine kast sai täies mahus ära visatud, eks Eestis hakkab siis uut träni koguma :P

Ülejäänud pakkimata asjad üritasin võimalikult loogiliselt ära sortida – mis käsipagasisse, mis suurde kohvritesse. Homme siis pakime lõpuni, täna enam ei viitsi.

No ja pätsikesi küpsetasin ka.

Homme on vaja veel laud osadeks võtta, mullikilesse pakkida ning naabrite poole hoiule panna, kuniks järgmine autotäis Eesti poole vurab, üks kummutisahtel kokku panna, mis küll vähimagi puudutuse peale laiali laguneb, seega kunagi Plika eest ära pandud sai, kamina ette teibitud papp ära võtta (talvel oli jõle tuuletõmbus) ning piire ja kunstlikud söed tagasi toppida, põrandaid pesta ja tolmu imeda, nats vannituba ja kööki küürida, naabritele allesjäänud toitu pähe määrida, kõik kolm korda üle kontrollida, et midagi maha ei jääks… Ja loota, et kõik ikka mahub ilusti kohvrisse ära :D

Omanik peaks keskpäeva paiku tulema – tal on küll kurioosne kalduvus alati tunde hiljaks jääda, aga no lennujaama poole peame alles neljast sõitma hakkama.

Algne plaan oli rongiga minna – mis see siis ära ei ole, veidi alla tunni ja 1-2 ümberistumist. Siis aga hakkasime mõtlema, et neli kohvrit + kott + käru + laps ei ole just kõige mugavam variant ümberistumisteks, mis võivad vabalt tähendada ilma liftita jaamades platvormi vahetamiseks trepist üles-alla ronimist.

Aga otse loomulikult oli saatus taaskord meie poolel – naabrimees ostis endale just auto ning kuna täna oli nii s*tt ilm, ei läinud nad ka kuskile kaugemale reisile, mida nad muidu pika nädalavahetuse puhul kindlasti teinud oleksid. Nii et saame homme küüti. Mis saaks veel ilusam olla :P

Et üldiselt peaks kõik kontrolli all olema.

May 272010
 

Kraadisin viimati kümne paiku, 38.64. Pärast mõningat kõhklust otsustasime siiski ööseks kaks küünalt panna (need imiku omad, eks, et tema kaalule vajalik kogus kätte saada) – neid tohib kasutada kuuetunniste vahedega, seega minu loogika kohaselt nii kaua toime kestab… Ei viitsi iga kahe tunni tagant kella peale tõusta ja kraadida, nüüd saab ilma selleta hakkama. Öö tuleb ilmselt rahutu nagunii, usun, et varahommikul ma ärkan niisamagi üles.

Seekord läheb Eestisse kaks suuremat kasti, kohvimasin, suur kott voodiriietega, Plika voodi ning söögitool. Otsustasime ikka mõlemad kaasa võtta, lisaks elutoa laua – saime diili, et 50 kg asju + kolm mööblieset läheb kokku £100, seega jällegi paras allahindlus – asjad üksi oleks ju hinnakirja järgi juba £75 olnud. Voodi ja tool kaaluvad kokku tõenäoliselt umbes 15 kg, massiivne täispuidust laud – ei taha mõeldagi. Kõik mööbel käib muidugi ilusti tükkideks lahti ja ei võta seega suuremat ruumi, ses mõttes on soodukas täitsa õigustatud.

Laud läheb küll järgmise koormaga, aga ega meil kiiret pole, elamise otsimisega läheb nagunii aega.

Oeh. Aga põhiline on ikka see, et Plikal homseks parem oleks. Pöidlad pihku!