Oct 312017
 

Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.

Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.

Poiss tahtis kooli minna :) Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.

Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.

Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.

Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on :)

Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.

Lihtsalt võrratu.

Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?

Sep 072017
 

Eile möödus terve ülejäänud päev sama kõrgel lainel kui hommik.

Käisin Poisil koolis järel. Klass, mis nägi kooliaasta alguses nii puhas ja klanitud välja, oli nüüd kõigi riiete, koolikottide ja joonistustega seinal hoopis teistmoodi… Elavam :)

Õpetaja ütles, et Poiss on imetore ja klassi poistest üks rahulikumaid – oskab keskenduda ja ei sega tundi. Ma kuulasin, suu ammuli. Plika on meil see vaikne ja kohusetundlik, eks, Poiss aga ei püsi pudeliski paigal. Olin valmistunud halvimaks. Saada teada, et ta on ÜKS RAHULIKUMAID – no tõsine šokk. Imeliselt meeldiv muidugi :D

Eile ja täna õnnestus lapsed lõpuks üheksast magama saada, töövõit. Ise läksin ka eile juba pool kaksteist magama.

Tänane päev ei olnud üldse nii kõrgelennuline. Ilm oli hall ja tuju… No selline… Keskpärane. Mitte sugugi nii vaimustav kui eile. Tööl oli jube kiire, päeval koolilogistika korraldamine võttis ka aega ja nii edasi.

Aga õhtupoole ma ikka mõtlesin, kui mõnus on ja olin nii tänulik.

Nii mõnus on, et Pärnus on waldorfkool. Ma ju käisin noil kõige esimestel asutamiskoosolekutel, kus alles plaaniti… Ei olnud küll asutamise juures, sest elu viis vahepeal Pärnust eemale, aga siiski… Esimene kooliaasta oli sisseelamine, samuti olid mu enda elus parasjagu segased lood, seega polnud jaksu suuremat kooliasjade üle rõõmu tunda. Sel sügisel olen aga palju erksam ja koolimuljed on nüüd veel intentsiivsemad. Eks kindlasti aitab tublisti kaasa ka see, et Poisil vähemalt esialgu nii hästi läheb ja tema õpetaja on lihtsalt oivaline… Aga jah… Lihtsalt istusin täna lastevanemate koosolekul ja mõtlesin, et nii äge – nii äge, kuidas nad õpetavad ja õpivad… Sajaga teistsugune “tavakoolist” ja mulle sobib see NII hästi. Need vahakriidid ja valged vihikud ja muinasjutud ja käsitöö ja maalimine ja liikumistunnid, kus liikumisest tuntakse lõbu ja… Nii põnev on näha, kuidas kool areneb. Ja on tunne, et kõik on omad. Hea ja kodune ja õige tunne on.

Teine asi, mille üle ma olen viimastel päevadel ääretut tänulikkust tundnud, on auto. Jalgratas on suurepärane, aga ma olen meeletu külmavares ja juba praegu on ilmad, mil autoga sõitmine on minu jaoks palju meeldivam tegevus. Mul on lihtsalt nii imeliselt hea meel, et ma elan nii suurepärases asukohas, seega sõidan tööle viis minutit, kodust kesklinna/kooli samuti viis minutit, töölt kesklinna kümme… Elu ja kogu laste / koolilogistika korraldamine on nii palju lihtsam…

Ja lapsed on nii iseseisvad! Lähevad hommikul koos bussiga kooli. Olen nüüd käinud Poisil kaks päeva koolis järel. Auto pargin bussipeatuse lähedusse, jalutan kooli, seejärel Poisiga tagasi bussipeatusesse – lasen temal ees minna, et näha, kas ta oskab minna õiges suunas ja teed ületades autosid vaadata… Ja bussipeatusest ta ongi mõlemad päevad omal soovil ise mu ema juurde sõitnud. Mina sõitsin autoga tööle tagasi :D Eks see on nädalate või isegi päevade küsimus, mil ta üksi sõitma hakkab.

Ja perekond, turvavõrgustik… Kui palju lihtsam on elu tänu sellele, et mu ema nii palju aitab… Või kui tema ei saa, siis on Abikaasa perekond… Kui häda on käes, siis keegi ikka saab!

Mul on nii hea meel, et Plika hakkas pärast aastast pausi oma parima lasteaiasõbrannaga taas jalkatrennis käima. Loodan, et vaimustus püsib. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et ma selle sõbranna ema eelmisel sügisel endaga veinitama kutsusin. Nii hea on, et Pärnus on nüüd veel üks sõber! Kes on ühtlasi ka sel nädalal mind trennilogistikaga aidanud, sest minul olid mõlemad trenniõhtud täiesti kinni…

Ma olen nii tänulik, et Abikaasa on nii imeline inimene. Tõsi, meie suhtest ei saanud asja ja veel praegugi koos elades tülitseme aeg-ajalt nende vanade mustrite pärast, mida me ei suutnudki lahendada… Aga samas me ka endiselt naljatame ja naerame koos… Ja ma tean, et lahku kolides lähevad meie suhted vaid paremaks. Parim inimene, kellega harrastada kärgperendust. Ma tean, et ta armastab lapsi kogu südamest ja tean, et me saame asjad rahulikult ja meeldivalt aetud. Lahkuminek ei ole kunagi meeldiv, aga meie oma on… Noh, nii meeldiv, kui üldse olla saab, ma ütleks.

Ja muidugi on mu elus Üks Inimene. See on nii uskumatu, kuidas ta minu ellu tuli ja siia jäi. Ja ma olen selle üle nii tänulik, et seda ei ole võimalik isegi mitte sõnadesse panna. Aga see on juba ühe teise postituse teema…

Protected: Kooli!

 kool, plika, poiss, rõõm  Enter your password to view comments.
Sep 042017
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Sep 012017
 

Kuna esimese klassi vanematel on “au” kaunistada saal aktuseks, käisin eile õhtul koolis. Peale suhteliselt ebaõnnestunud lilleseadete tegemise õnnestus mul ka veidi ringi vaadata ja pildistada.

Poisi klass:

Plika klass:

Kuidas minust peokorraldajat ei saa :P Tegelikult tegi enamiku sellest ka üks teine vanem :D

Täna hommikul ootasid Poisi klassis nimed juba laual:

Esimese klassi aktuse järgne pidulaud:

Esimeses klassitunnis tuli tõmmata üks triip, nagu näha ülejäänud paberitelt. Poiss arvas, et võiks veits rohkem, muidu on igav :D

Esmaspäevast hakkab pihta… Äratus lükkub kaheksa pealt seitsmele ja kooli läheb ühe marakrati asemel kaks. Lasteaed on minevik :)

Jan 272017
 

Meil oli paar päeva tagasi Plika klassiõpetajaga perevestlus. Kuna lapse osalus oli vanemate otsustada, siis me eelistasime ilma temata – no et oleks vabam “taga rääkida” :D

Rääkisime, et Plika ei taha üldse hommikul tõusta, samas õhtul õigel ajal magama minna ka mitte. No vähemalt nii palju lohutust, et koolis ta kunagi unine pole.

Aga muidu olevat püüdlik ja tegevat kõike hästi kaasa ja tal jäävat eriti hästi meelde igasugused jutustused ja luuletused – õpetaja ütles, et kui tal mõni rida endal meelest läheb või näiteks sõnade järjekord sassis on, siis Plika alati teab.

Liikumise tunnid pole tal erilised lemmikud, seda on Plika öelnud ja õpetaja ka kinnitas. Tüdrukud olla rahulikumad ja poisid eelistavat pigem hoogsamaid mänge, mis pole jällegi ime. Nagu õpetaja tõdes – tuleb lihtsalt leida mängud, mis kõigile sobivad. Vähemalt pole mingit normi peale pingutamist, mis igasuguse liigutamise isu ära võtaks, nagu mul omal ajal.

Väga huvitav oli ka kuulata õpetaja kirjeldust klassi dünaamikast. Kuidas ta on proovinud erinevaid lapsi koos istuma panna, et näha, mis klapib ja mis mitte. Seda, kuidas tegeletakse probleemidega. Jne.

Viimased päevad on Plika keeldunud koolis söömisest. Vanaema toidud olla paremad. Kuna koolitoit on tasuta ja neil on söömine pärast viimase tunni lõppu, mil ta nagunii otse mu ema juurde läheb, ega polegi vahet. Saan aru, et ta loeb menüüd ja selle põhjal otsustab, kas süüa või mitte :D

Ühesõnaga, koolis on kõik hästi. Koolist jõuab vanaema juurde rõõmus laps. Ainult meie Abikaasaga oleme need, kes peavad hommikuti jaurama lapsega, kes ei taha tõusta ja õhtuti lapsega, kes ei taha magama minna. Aga noh… Milleks siis vanemad on :D

Dec 102016
 

Mulle meeldivad laadad :) Okei, seda tingimusel, et müüdav kraam on mõnus, mitte kräpp :) Aga mõnusaid laatu on küllaga.

Selle aastal sain uue kogemuse – ise veidikene laadategemistes osaline olla. Waldorfkooli advendilaadal on lapsevanemad paljuski abiks – kes teeb ühte, kes teist. Kuna suurem asi käsitööline ma pole, panin ennast esialgu kirja koristustoimkonda.

Noh, lõppeks oli nii, et leidsin mõned sobivad vidinad õnneloosi jaoks, laada eelõhtul aitasin veidi valmis sättida, laadal olin oma poe kraamiga müümas, hiljem aitasime koristada… Kohvikule küpsetasin kah, no seda tegid ilmselt kõik.

Ja väga vahva oli. Abikaasa ja lapsed said laadamelust osa võtta, sõid ja osalesid õnneloosis. Õhtul pärast kontserti oli mul ka lõpuks võimalus ringi uidata ja üht-teist osta. No ütleme nii, et ostsin rohkem, kui plaanis oli :P

Plika tahtis endale kangesti kriidikomplekti ja lõpuks selle meilt ka välja lunis. Õnneloosiga võitis ta vilditud südame, mida saab kasutada nii külmkapimagneti kui kuuseehtena, Poiss võitis puidust kuuseehte ja jõulukaardi, Abikaasa sai valida paari kinkekaardi vahel ning valis Janne tantsustuudio oma :)

Mina ostsin kõigepealt oma lauanaabritelt teise klassi õpilastelt mõned mesilasvahast küünlad, siis avastasin, et vastaslaua müüjal on rippuvad helkurid, milletaolist olen ammu oma koti külge otsinud… Siis uitasin ringi saalis, kus kõik lastevanemate poolt laada jaoks tehtud tooted olid selleks ajaks poole hinnaga, sain endale ilusad villased sokid ja mõned ägedad puidust külmkapimagnetid, millest pildil on vaid üks, sest ülejäänutest läheb suure tõenäosusega osa jõulupakkidesse… Ja mõni aeg hiljem, kui juba koristushoos olime, avastasin käsitööõpetaja kootud super ägedad triibulised mütsid – no ja ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Ahjaa, purgi õunamahla sain ka kingituseks :)

Ma olen väga tänulik selle uue kogemuse eest. Ma ei ole koolielus üldse aktiivselt osalenud, sest muu eluga on üsnagi kiire olnud, aga advendilaadast ei õnnestunud “kõrvale hiilida” ja tõesti, tore oli. Selline mõnus kogukonna tunne :)

Sep 062016
 

Kuni bussiliiklus Pärnus ümber tehti, teadsin ma kõiki bussiaegu une pealt. Teadsin, kustkaudu bussid sõidavad, teadsin umbes-täpselt kellaaegu, mil nad väljuvad, kesklinnast ja Maist… Nüüd ma ei tea enam mitte kui midagi, kõik on täiesti pea peale pööratud. Vanad ajad on see-eest ikka veel meeles :D

Seoses Plika kooli minekuga olen pidanud ennast veidi bussiliiklusega kurssi viima. No ja tobe on, ma ütlen. Tuleb väga hästi meelde, miks ma ei sõida bussiga – sest ALATI, kui mul see soov tekib, ma jõuan enne jala kohale, kui see kuradima buss tuleb. No olgem ausad, häda on lihtsalt selles, et ma elan nii hea koha peal, et igale poole on üsna lühike maa.

Meie kodupeatusest käib tunnis kuus bussi. Vahed on 5 ja 15 minutit. Ja võite mürki võtta – sel ajal, kui on vaja minna, on üks just läinud ja järgmiseni 15 minutit. Selle ajaga ma jõuan jala linna! Laps muidugi ei jõua… Temaga on jällegi nii, et otse loomulikult jääks ühe bussiga kooli hiljaks, sellest eelmine tuleb jälle nii vara, et polegi mingit mõtet lasta tal sellele minna, Abikaasa viib pigem enne tööd autoga ära – kodust väljumise aeg on suht sama.

Esialgne plaan oli küll, et hakkab jala käima, 1,9 km pole ju nii pikk maa… Noh, ma esimesel hommikul läksin temaga jala ja tõdesin, et minu jaoks on mu hommikune aeg liiga oluline :D Ja kui ma ise ei viitsi hommikul pool tundi jala käia (üksi käin selle maa 15 minutiga ära, Plikaga koos läheb 25 minutit, kui ta üksi kõnniks – jumal teab, kui kaua), siis miks ma oma last selleks sunnin? Rattaga sõita ma võin selle maa vabalt, jala käia – no ei viitsi. Mitte hommikul. Ja paraku rattaga last kooli ei saada. Ei tea, millal ta selleks valmis võiks olla, et üksi rattaga sõita, koolil pole praegu head rataste hoidmise võimalust ka.

See on muidugi point, et Plika peaks õppima aega arvestama ja kuni teda autoga kooli viia, seni ta seda ei õpi… Aga piisab ehk alustuseks sellestki, kui ta oma ajaarvestusega nii palju hakkama saab, et koolipäeva lõppedes tunni ajaga lähedal asuvasse stuudiosse trenni jõuab? :P

Ja kuna pärast seda hakkab Plika siiski esialgu ema juures olema, mitte üksinda kodus, siis sinna ta kindlasti jala ei lähe, seega sai kuupilet pidulikult ära ostetud.

Esialgu muidugi käin tal rõõmsalt vastas. Võtsin selleks nädala puhkust ja puha. Tantsustuudios on avatud tunnid sel nädalal ja tahtsin, et Plika saaks kõike proovida.

Kuna võtsin eelmisel nädalal neljapäeva vabaks ja jõudsin reedel töötada vaid kaks tundi, samuti on sel nädalal vaja päris palju tööasju siiski ära teha, oli plaan töötada hommikuti ca 3 tundi, kuni Plika on koolis. Ja nii ongi, et puhkusenädal nagu oleks, aga tegelikult olen nagu orav rattas. Hommikul kaheksast Poiss lasteaeda, siis kodus hommikusöök (või noh, tegelikkuses võib juhtuda, et kodus süüa pole ja söön tööl), paariks tunniks tööle, enne ühte sõidan koju, jätan ratta maha, lähen linna Plikale kooli vastu, siis tantsutundi, siis koju… Ja tööasju on nii palju, et hommikul valmis ei jõua, siis teen õhtul kodust ka. Tõeline puhkus :D

Järgmisest nädalast olen jälle tavapäraselt tööl. Õigemini – müüja läheb kaheks nädalaks puhkusele, sellest ajast olen pool pikad päevad letis. Ja on enam kui kindel, et Plika ei saa nädalaga selgeks marsruute kool – trenn – bussipeatus… Ema lubas küll aidata, aga kuna ta iga päev ei saa, pean mingid päevad siiski keset tööpäeva ära käima. Ja kui ma olen üksi letis, siis ma seda ilmselgelt teha ei saa. Õahh.

Aga muidu on lill – eriti lugedes, mida kõike tavakoolis nõutakse. Minu ainus mure oli osta lapsele pinal, mis on waldorfkoolis midagi muud kui tavakoolis – st poest sellist ei müüda. Ise õmmelda oleks saanud, aga ma ei viitsinud. Koolist sai €5 eest, tundus täiesti pädev :) Põhimõtteliselt on tegu A4 suuruses paksu riidetükiga, millel vajaliku suurusega taskud ja kummid erinevate kriitide jaoks, selle keerab rulli ja seob paelaga kokku. Kunagi teen kindlasti pilti ka ja näitan teile.

Muus osas… Eee… Õuepüksid ja võileivad, muud polnud koolikotti vaja :P Ja ülejäänud koolitarvete eest peab koolile €30 maksma. Kõik. Elu on lill.

Ja see logistika, küll see ennast ajaga paika loksutab, eksju?

Sep 012016
 

2016-09-01 10.54.02

2016-09-01 11.09.23

2016-09-01 11.01.13

2016-09-01 11.01.03

2016-09-01 11.01.47

2016-09-01 12.31.44

2016-09-01 12.32.25

2016-09-01 12.32.13

tunniplaan

Aktus oli armas, hiljem käisime perega Estonia termides (äärmiselt paslik ajastus, võttes arvesse fakti, et võitsime selle perepileti waldorfkooli jõululaada õnneloosiga), õhtul ema pool söömas.

Koolikott on pakitud, riided on valmis pandud, homme läheb lahti…