Sep 262017
 

Liiga tihti on elus neid momente, kus lastel on mingi mure, mida tuleks rahulikult kuulata, toeks olla, nõu anda ja lahendada… Aga on parasjagu nii kiire või nii suur väsimus, et ei jää nii rahulikuks, kui tahaks, ei jaksa nii palju kuulata ja seletada, kui tahaks. Eks seda saab jõudumööda ikka tehtud, aga nii mõnigi kord jääb kripeldama, kui on tunne, et liiga vähe… Või kui väsimusest on kannatamatus liialt suur ning hääl tõuseb probleemsetes situatsioonides liiga kergelt.

Viimasel ajal on asi aga parem olnud ja nii hea tunne on, kui saab igasugu keerulised olukorrad rahulikult ära lahendada.

Näiteks eile õhtul mängis Poiss oma iidvanas nuputelefonis ussimängu. Ta on väga kannatamatu ja emotsionaalne nagu ma isegi, nii et ma olen juba harjunud, kui ta vahel mängimise ajal nördinud hüüatusi kuuldavale toob. Mingi hetk aga kuulsin, kuidas ta telefoni maha viskas, millele järgnes eriti kuri ränt teemal, kuidas tal on vaja uut telefoni, sest praegune läägab ja ta oleks saanud järgmisele tasemele, kui telefon poleks kokku jooksnud.

Läksin teda kallistama ja lohutasin, et ma tean täpselt, mida ta tunneb – et mul on ka mitu korda olnud nii, kus mäng pärast eriti raske taseme ära tegemist arvutis kokku jookseb, nii et tulemus ei lähe kirja. Ja et ma tean ka täpselt, mis tunne on olla nii vihane, et on tahtmine asju loopida – et olen seda ka teinud ja mõned asjad nii äragi lõhkunud. Aga et kuigi mõistlik selline käitumine pole, nii et ma katsun ennast ikka tagasi hoida ja kui tuju on eriti paha, võib parem patja või diivanit peksta – need ei lähe vähemalt katki ja haiget ka ei saa :D Et telefoni loopimine pole kohe üldse mitte tark mõte, sest see on ikkagi eelkõige helistamiseks ja oleks ju jama, kui seda ka enam ei saaks.

Plika, kes meie juttu pealt kuulas, rääkis, kuidas ta ükskord pahas tujus olles kassi lükkas ja tahtis teda veel tugevamini lükata, aga kass viskas end tema jalge ette maha ja oli nii nunnu, et ta hakkas hoopis selle asemel kassi silitama. Mina ütlesin, et väga kurb on kuulda, et ta tahtis kassile haiget teha, sest kass on ju abitu olend ja polnud milleski süüdi, aga mul on nii hea meel, et ta hoopis silitas ja kass tal tuju paremaks tegi. Et minulgi on tihti olnud juhuseid, kus tuju on eriti kehv ja kass tuleb sülle ja on lihtsalt nii nunnu, et tuju läheb momentaalselt paremaks. Kassi silitamine on tõeline teraapia, jõudsime me ühisele järeldusele :D

Täna hommikul kurtis Plika, et tal on süda paha ja kõhuvalu. Seda, et süda on paha, kurtis ta korra eile õhtulgi – pärast suurema hulga kommide söömist :P Täna väitis, et sel hetkel nii paha ei olnudki, rohkem pärast Abikaasa juures õhtusöögiks pannkookide söömist. Ütleme nii, et mul olid omad kahtlused, kui kehvasti ta ennast siis ikka päriselt tunneb, aga leidsin, et ju tal siis mingi põhjus on, miks ta soovib koju jääda ja lubasin. Poiss läks seega täna hommikul esimest korda üksi bussiga kooli. Eile tuli esimest korda bussiga üksi koju. Iseseisvus :P

Igatahes jah, kui Poiss oli ära saadetud, istusime Plikaga koos maha, kaisutasin teda ja ütlesin, et minu meelest läks tema enesetunne paremaks kohe, kui ma lubasin tal koju jääda – kas on äkki hoopis mingi muu põhjus, miks ta ei tahtnud kooli minna.

Vestluse käigus jõudsime selleni, et esiteks ei meeldi talle väga keeletunnid – vene keel meeldib pisut rohkem kui inglise, aga kumbki eriti mitte. Arutasime, kui kasulik on ikka keeleoskus ja kuidas talle osad asjad nendes tundides meeldivad ka ja kuidas on täiesti okei, et ta ei oska praegu veel hästi hääldada, selleks ta õpibki. Ja et on nii tore, et tema koolis on toredad õpetajad, kes ei pahanda üldse vigade peale, vaid õppimine käibki tasapisi ja mänguliselt.

Teiseks tõi ta välja selle, et talle üldse ei meeldi vara tõusta. Arutasime taas pikalt, kas ma saaks veel kuidagi aidata, et seda tema jaoks kergemaks teha – ja ta jõudis isegi järeldusele, et me oleme sellest varemgi mitmeid kordi rääkinud, ega väga ei saa. Tuleb lihtsalt õigel ajal magama minna ja on veidi abiks, kui ta saab hommikul pärast äratust veel veidike voodis mõnuleda.

Plika ütles, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Et ta teab, et peab ikka koolis käima, mis siis, et ärgata on raske ja kõik tunnid ei ole lemmikud. Mina ütlesin, et sellest ühest kodus oldud päevast ei olegi ju midagi hullu, aga mida rohkem ta ennast koju jäämiseks haigeks valetab, seda suurem on tõenäosus, et tulevikus, kui tal ehk tõesti ongi mõnel hommikul kehv olla, mõtlen mina hoopis esimese asjana: nagunii jälle teeskleb.

Ühesõnaga me rääkisime peaaegu kaks tundi jutti – kõigest sellest ja muust ka. Sõime koos hommikust ja oli üldse kvaliteetaeg.

Nii hea on olla, kui on jaksu rahulikult suhelda. Nii palju positiivset energiat tuleb sellest, kui õnnestub lastega taolisi vestluseid pidada. Probleemid rahulikult ära lahendada ja asja tuumani jõuda.

Hea on olla, kui inimesed ümberringi teevad nii õnnelikuks. See aitab nii tohutult kaasa igapäevaelu murede rahulikule lahendamisele.

May 242017
 

MrsB kirjutas postituse, mis mind vägagi kõnetas, sest olen samadel teemadel tihti isegi mõelnud.

Mina olen ka see, kes ütleb ausalt, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma ei ole nendega koos. Kui nad olid tited, oli muidugi hoopis teine asi, aga nüüd on nad ju nii suured ja asjalikud. Ja ma ei ole neist kunagi pikalt eemal. Paar päeva ei ole minu jaoks pikk aeg.

Kui ma olen tööl, siis ma teen tööd, mitte ei igatse laste järele. Kui ma olen nädalavahetusel üksi teises linnas sõpradel külas, siis ma naudin seda täielikult ega igatse laste järele. Ma isegi ei mõtle neile eriti, kui nad mingil põhjusel jutuks ei tule või kui pole mingit praktilist teemat, millega on vaja tegeleda.

Jah, kui nad mulle helistavad, siis ma räägin nendega hea meelega, aga mul endal ei tule kodust eemal viibides näiteks pähegi õhtuti lastele helistada, et neile head ööd soovida.

Kui meil on külalised või olen ise lastega külas, siis ma eelistan keskenduda suhtlusele täiskasvanutega ja lasta lastel pigem omaette toimetada. Ma ei näe sellises vanuses enam vajadust neid igal sammul jälgida ja kontrollida. Las tülitsevad oma tülid ise ja mängivad oma mängud ise. Sekkun vaid hädavajadusel.

Samuti arvan ma sarnaselt MrsB-le, et laste trennid on küll väga toredad ja vajalikud, aga võiks olla sellised, mis ei vaja minupoolset aktiivset osavõttu. Ma tõesti ei jaksa. Kui ma paar korda aastas etendusi vaatama pean, väga tore. Kui ma pidevalt kohal käima ja organiseerima, osalema või pealt vaatama pean – ei, aitäh.

Kas ma olen isekas? Kas ma olen rongaema?

Ma armastan oma lapsi kogu südamest. Mulle meeldib nendega rääkida, lauamänge mängida, koos põnevates kohtades käia ja igasugu asju teha. Samas ma haigutan mõttes igavusest, kui nad räägivad mulle mingist multikast või arvutimängust, millest ma mitte midagi aru ei saa ja ma olen loomu poolest selline, kes kipub vabadel päevadel pigem kodus passima ja molutama, selle asemel, et kuskile ägedasse kohta minna ja midagi ette võtta. Kui keegi kutsuks, siis ma läheks küll, aga häda on selles, et Abikaasa on ka pigem minu moodi laisk kulgeja.

Kui mul oleks Pärnus rohkem (lastega) sõpru, ma ilmselt käiks palju tihemini lastega külas. Aga on täpselt kolm sõpra – ühel pole aega, teine elab maal, kolmas käib peamiselt mul külas :D Abikaasa käib lastega oma õel külas, aga seal nad mängivad peamiselt kaarte – kuna mina seda ei tee, oleks mul seal üsna igav, seega eelistan alati koju jäämist.

On välja kujunenud, et Abikaasa käib igapäevaselt lasteaias, sest see jääb tal tööle minnes ja töölt tulles tee peale ning klapib tema tööaegadega. On tõsi, et isegi nüüd, kus meil on lõpuks pereauto, mida ka mina juhtida saan, viib sünnipäevadele ja muudele üritustele endiselt lapsi pigem Abikaasa, sest tema on lihtsalt osavam juht. Nii et logistikaga tegelen ma imevähe – põhimõtteliselt ainult siis, kui Abikaasa on kinni. Seda ikka tuleb ette :)

Süüa teeb ka peamiselt Abikaasa. Hommikul karjatab lapsi ka peamiselt Abikaasa.

Kas ma olen rongaema?

Kui minu tööajad ja töö asukoht oleks lastelogistikaga sobivamad, ma võiks sellega vabalt ise tegeleda. Aga lihtsalt on nii, nagu on.

Ja ma ise pean seda samas täiesti normaalseks, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma nendega koos ei ole :P Miks ma peaksin? Ma usaldan 100% inimesi, kelle hoolde ma nad jätnud olen, olgu tegu siis õpetajatega lasteaias ja koolis, Abikaasa, ema või ämmaga, harvemini ka mõne sõbraga. Ma tean, et lapsed on hästi hoitud ja neil on hea olla.

Tõsi, kui Poiss on öösel ema juures, siis on ta õhtuti vahel veidi nukker, aga Poissi tundes, see on minu meelest nii mööduv nähtus, see ei tekita minus mingeid süümekaid.

Tõsi, kui ma oleks nädala lastest eemal, siis ma ilmselt juba igatseks, aga ma ei mäletagi, millal midagi sellist viimati juhtus. Pole nagu põhjust.

Ma olen absoluutselt pisarateni tänulik selle eest, et mul on ema, kes lastega tegeleb, kui ma ise olen tööl. Tema juurde läheb Plika iga päev pärast kooli. Tema on see, kes veetis sügisel minust rohkem aega Plikaga iseseisvat logistikat harjutades. Tema on see, kes ikka aeg-ajalt lastega juuksuris käib või Plikale uued püksid ostab. Ja mind hurjutab, kui Poisi õuepükste põlvel olevast august vatiin välja piilub :P

Jah, laste riietuse koha pealt olen vist ka rongaema. Praeguses suuruses teise ringi poodidest enam väga riideid ei leia, lasteriideid uuena osta on mu meelest aga äärmiselt tüütu ja rahakotile mõrvarlik tegevus. Õnneks on mul toredaid sõpru-tuttavaid, kes oma laste riided teisele ringile saadavad, 95% riietest tulebki lastele sedaviisi. Neid ma siis kombineerin, juurde ostan vaid hädavajaliku – mis on jällegi väga suhteline mõiste ja ma kahtlustan, et meil on emaga sellest kohati üpris erinev arusaam :D

Samuti on täiesti tõsi, et mõni pisike plekike ja auguke võib mul lihtsalt kahe silma vahele jääda. Poisi puhul – ta lihtsalt SÖÖB oma püksipõlvi. Augud on pigem reegel kui erand. Tal on üks paar viisakaid teksasid, aga lasteaeda ja õue mängima saadan ma teda täiesti külmalt auklike pükstega. Pole hiigelsuured augud, eks – tavaliselt on selline pisike, poolesentimeetrise läbimõõduga või veel väiksem, ainult ühel põlvel. Korralik ema ilmselt nõeluks kinni. Mul… On üsna suva.

Ma imetlen neid lapsevanemaid, kes oma lastega meisterdavad, kes on trennides, koolis ja lasteaias vabatahtlikud, organiseerivad ja abistavad, kes korraldavad sünnipäevapidudel igasuguseid ägedaid mänge, kelle laste riided on alati puhtad, terved ja üksteisega ideaalselt kokku sobivad. Minu meelest on see lihtsalt nii viimase peal, et nad tahavad ja viitsivad seda kõike teha ja mulle tundub, et mu elu oleks hoopis lihtsam, kui ma ka tahaks ja viitsiks… Aga no… Väga ei viitsi :)

Ja siis mul ongi vahel tunne, et ma olen rongaema. Siis, kui sõbranna imestab, et temal on laste järele igatsemine nii sisse kodeeritud, et ta ei saa aru, kuidas mina ei igatse. Siis, kui ema tahab piinlikkusest maa alla vajuda, sest lapse püksisääred alt veidi narmendavad või põlves on pisike auk.

Ja samas ma jälle mõtlen, et see on ju hea, et saan nii jäägitult usaldada neid, kellega mu lapsed on sel ajal, kui nad ei ole minuga. See on ju hea, kui ma elan oma elu. Riided on ju vaid riided ja MINU meelest see üks narmendav äär või pisike auk ei loe mitte kui midagi…

EDIT: Ma nii igaks juhuks lisan, et kooli ma ka auklike pükstega ei saadaks, sest kool on mu meelest vähe korralikum koht. Aga just Poisi püksipõlved ja lasteaed, mis võrdub minu jaoks tavalise õues mängimisega :P

Raske on see vanemdamine :)

Apr 122017
 

Lapsed kasvavad ja muutuvad järjest iseseisvamaks. Sügisest algab täiesti uus eluetapp – ei mingit lasteaeda, ainult kool. See on nii tore… Aga igasugu kasvatuslikke küsimusi on tekkinud. Mõtlesin, et küsin õige teie käest – kuidas teie lastel on? Vanus märkige ka kindlasti ära, eks! Ja võimalusel näiteks see, mis vanusest alates nad teatud asju ise tegema hakkasid.

  1. Kui palju teie lapsed üksi kodus on? Kuidas nad veedavad aja peale kooli, kuni te ise pole veel töölt koju jõudnud?
  2. Kas teie lapsed käivad mõnes trennis / ringis? Kuidas nad selle valisid? Kas nad käivad seal meelsasti ja liiklevad ise bussiga / jala või peab meelde tuletama, viima ja tooma, üritavad viilida? Kas te peate üldse vajalikuks, et laps käiks kuskil huviringis?
  3. Kas teie lapsed saavad kodutööde tegemise ja kooliasjade kokku panemisega ise hakkama või peate iga kord üle küsima, kas kõik vajalik on ikka tehtud / kaasas?
  4. Kui palju teevad teie lapsed kodutöid? Kas kokkulepitud kohustusi peab meelde tuletama või peavad nad asjad ise meeles ja teevad küsimata ära?
  5. Kui palju saavad teie lapsed taskuraha? Mis on selle saamise tingimused? Kas, kui tihti ja kui palju saavad nad raha muul ajal / kelleltki teiselt? Kas nad oskavad koguda või kulutavad raha ära niipea, kui selle saavad? Kas nad ostavad selle eest midagi mõistlikku või mõttetut?
  6. Kui palju teevad teie lapsed süüa? Kas saavad võileiva tegemisega ise hakkama, kas on meeles enda järelt laud ära koristada ja taldrik ära pesta? Kas õpetate neid lihtsamaid “sooje sööke” tegema, kaasate nad õhtusöögi tegemisse, on nad huvitatud köögis aitamisest?
  7. Kas ja kui palju üritate kontrollida seda, mida laps sööb? On mingeid toiduaineid / toidugruppe, mida väldite? Suhkur ja nisu, rämpstoit, valmistoit, limonaadid, mis iganes muud.
  8. Kui palju vaatavad teie lapsed telekat? On arvutis? Kasutavad tahvlit/nutitelefoni? Kas ekraaniaeg on piiratud või piiramatu? Kas mingid saated / multikad / mängud on keelatud? Mis ruumides asuvad arvuti ja telekas? Kas arvuti on parooli all, mida lapsed ei tea?
  9. Kui lastel on nutitelefon, siis kas ja kuidas kontrollite selle kasutamist? Et õues mängimine ei tähendaks pargipingil istumist ja telefonis mängimist?
  10. Kui tihti te oma lastele (mängu)asju ostate? Kui palju / kalleid kingitusi sünnipäeva / jõulude ajal teete?
  11. Mis on sellised tegevused, mida teete kogu perega? Mängite lauamänge, käite rattaga sõitmas, metsas jalutamas? Kui tihti, kui pikalt ja kui kaugele perega reisite?
  12. Kui palju peate suunama oma laste riietumist ja hügieenitoiminguid? Kas nad valivad riided ise, käivad ise pesemas või peab kontrollima, meelde tuletama, vaidlema teemal “pesemine on elementaarne ja iseenesestmõistetav tegevus, mida teevad KÕIK ja mille puhul ei ole küsimust, KAS sa tahad seda teha”?
  13. Mis kell lähevad teie lapsed magama? Kas nad peavad sellest ajast kinni või tuleb õhtul kümme korda meelde tuletada, et on uneaeg? Kas nad ärkavad hommikul hästi või tuleb neid lõputult äratada? On nad hommikul heas tujus või virilad?
  14. Kui palju on teie peres reegleid? Millised kohustused (õppimine, koristamine) peavad olema täidetud, et saaks teha midagi meeldivat (taskuraha, arvutis olla, külla minna)? Kas reeglitest peetakse kinni? Kas ja kuidas oma lapsi… Karistate? See on nii tobe väljend, sest ma ilmselgelt ei pea silmas peksu ega muud taolist, pigem lihtsalt olukorda, kus laps on käitunud valesti / kokkulepitud reegleid on rikutud?

Novat, kui palju küsimusi sai. Ma väga loodan, et jagate rohkem kogemusi – täpselt nii lühidalt või pikalt, kui viitsite. Luban, et kirjutan ise ka kõigist neist punktidest, lihtsalt hetkel pole aega :)

Feb 172016
 

Kuna käisime täna waldorfkoolis perevestlusel, tuli meelde kellegi palve üsna ammusest ajast – kirjutada põhjustest, miks me otsustasime, et saadame Plika kooli pigem vanemana. Tollele kunagisele küsijale tuleb see vastus ehk liiga hilja, aga usun, et kellelgi on sellest mõtisklusest kindlasti kasu.

Teatavasti sai Plika seitsmeseks juba novembris ja läheb kooli ligi kaheksasena. Kui me aasta ja kolm kuud tagasi võimalikku kuuesena kooliminekut arutasime, mõtlesin tol hetkel vaid, et Plikal oleks kindlasti põnevam 16 lapse seltskonnas midagi huvitavat õppida kui 24 lapse seltskonnas mängida. Küsisin aga nõu ema käest, nagu ma seda tavaliselt noil puhkudel teen ja tema loal jagan vastust ka teiega.

Minagi eelistan waldorfkooli. Küsimus on pigem – millal. Kas 6-aastaselt või 7-aastaselt?

Mind teeb pisut ettevaatlikuks minu enda kogemus. Teistest nooremana tundsin ennast keskkooli lõpuni ebakindlalt. Näiteks ei julgenud ma 1. klassis kaua aega (vbl kuid) klassi ees lugeda. Klassi ees vastamise hirm saatis mind keskkooli lõpuni. Ma ei mõistnud ka sageli oma klassiõdede omavahelisi mõistujutte, vihjeid  ja peeneid nalju näiteks rindade kasvamise, menstruatsiooni või poistega suhtlemise teemal, sest ühtesid mul veel polnud ja teiste vastu polnud veel huvi. Ma lihtsalt ei olnud nii kaugele veel arenenud. Mulle tundus mõnikord, et minu üle naerdakse mu taipamatuse pärast, olin seetõttu kimbatuses ja tundsin abitust. Ka kehalise tundides olin äpum kui teised ja tundsin end alaväärsena. Ja ma ei tea, kas oleks olnud teisiti, kui oleksin läinud kooliaasta hiljem.

Hilisema koolimineku plussid minu arvates:

A. Plika seisukohast:

1. Lapse isiksuse arengus on aasta jooksul toimunud palju positiivseid muutusi: ta on kindlasti küpsem, julgem, enesekindlam kui aasta varem. Ükskõik, kas käib lasteaias või on kodune laps. Aastaga toimub lapsega iseenesest imetlusväärselt palju! Võrdle 5- ja 6-aastast Plikat. Või 3- ja 4-aastast Poissi. Nagu öö ja päev, eksju?
2. Ta elu on rohkem kaitstud, sest on tänaval liikudes kindlasti tasakaalukam ja tähelepanelikum kui aasta varem.
3. Talub paremini stressi, on seetõttu vastupidavam haigustele ja puudub koolist vähem.
4. Kõik oskused (lugemine, arvutamine, kirjutamine) on veelgi paremad ja eduelamust on koolis rohkem.
5. Haarab tunnis kõike lennult, saab koduülesannetega peaaegu iseseisvalt hakkama.
6. Tal on seetõttu rohkem vabadust (vaba aega, mil teha, mida tahab – mängida, lugeda)
7. Tal on rohkem aega, energiat ja iseseisvust käia huviringides
8. Oskab paremini lahendada konflikte ja kaitsta end narrimise, kiusamise eest. Endast suuremaid tavaliselt ei kiusatagi.
9. Tunneb uhkust oma iseseisva toimetuleku üle, see lisab enesekindlust.
10. On kehaliselt võimekam, osavam ja julgem kehalise tundides. Saaks sealt rohkem positiivseid emotsioone kui mina või sinagi.
11. Tuleb gümnaasiumis paremini toime tohutu suure koormusega. Meenuta oma gümnaasiumiosa! Vaata Marise tähelendu, ta oli (ja on) teist vanem.
12. Saab reeglitest paremini aru ja tõenäosus, et tuleb 1. klassis koolist koju, mitte ei lähe kellelegi külla või linna avastama, on suurem.

B. Poisi seisukohast:

1. Saab veel terve aasta Plikaga koos mängida ja tänu sellele kiiremini areneda.
2. Saab veel terve aasta olla Plika parim sõber ja mängukaaslane, sest õel pole veel tekkinud sõpru-klassikaaslasi.
3. Aasta hiljem saab paremini aru, miks ei tohi kodus õppijat segada ja suudab selle aja paremini üksi mängida.

C. Vanemate seisukohast:

1. Aasta vanema lapse peale saab palju kindlam olla, muret on vähem.
2. Vähem kulub aega lapse abistamiseks ja kontrollimiseks, sest ta õpib rohkem ise ja pakib sagedamini ja paremini oma kooliasjad.
3. Lapse kooliminek nõuab suuri väljaminekuid kohe alguses ja edasi pidevalt. Asi pole ainult õppemaksus, mida lasteaiamaksuga võrdled. Ja lapsel hakkab pihta: teistel kõigil on.
4. Tahab minna huviringi(desse) – raha, logistika.
5. Saate aasta võrra edasi lükata halvad üllatused, nagu laps ütleb õhtul kell 10, et homseks tööõpetustunniks on vaja kanvaad vmt, mida kodus kindlasti pole. Või ütleb hommikul enne väljumist, et õpetaja palus täna kaasa võtta mingi raha, mida sul ka parajasti pole anda.
6. Vanemate stressitase tõuseb kordades ja sellega toimetulekuks on vaja väga head meeskonnatööd. Minu soovitus on hinnata ennekõike seda ja alles siis teha otsus.

Ükski neist raskustest pole üksikult võttes ületamatu, aga kõik kokku on paras pähkel.

Miks teha lapse ja enda elu keerulisemaks? Las alustab küpsemalt, valmimalt ja saab nautida koolirõõmu kõik 12 aastat.

Kuhu teil kiiret on? Kas teie elu on praegu igav? Mida te kaotaksite, kui ta läheks 7-aastaselt kooli? Milliseid ohte näete?

On ju võimalik ka lasta hubases väikeses lasteaias, tuttavas seltskonnas, venna läheduses veel lihtsalt mängida ja küpseda ja alles siis waldorfi panna.  Kergem kõigile.

Aga otsus on teie. Mina soovin vaid, et oleksite kõik rahul(ikud) ja õnnelikud.

Meie otsustasime hilisema koolimineku kasuks ja ei ole seda otsust kahetsenud. Meile endile oli tõesti kergem jätkata veel üks aasta tavapärases tuttavlikus lasteaiarutiinis ja ma usun siiralt, et Plikale tuleb see lisaküpsus tulevikus kasuks – algklassides ilmselt ei olekski mingit vahet, aga näiteks kuskil põhikooli teises pooles ja gümnaasiumis on see olulisem.

Aga nagu mu ema ka ütles – iga vanem peab oma last tundes ise otsustama ja peamine on see, et kõik oleks rahul ja õnnelikud. See, mis oli parim meie perele, ei pruugi olla parim kellelegi teisele.

Dec 132014
 

Mh, sellest tuli nüüd jälle üks laialivalguv ja teemalt teemale hüplev postitus, aga mis seal ikka.

Mulle meeldib koristada. Või oleks ehk õigem öelda – mulle meeldib kord? Ja kuna kord mulle nii väga meeldib, on minu jaoks loomulik panna asjad kohe omale kohale. Samuti pole minu jaoks sugugi raske panna asju teiste järelt omale kohale :)

Krista on kunagi blogis maininud, et tema ema küll kogu aeg keelitas neid koristama, aga külge see ei hakanud ning et tema kodus valitseb tihti pigem mõnus segadus. Ühesõnaga kasvata palju kasvatad, nääguta palju näägutad – kasu ei miskit. Ja tema ema on siiani see usin, kes tuleb ja kukub toimetama, teeb kiirelt kõik korda.

No ja siis ma mõtlengi – kust läheb piir? Ühelt poolt ma tõesti tahaks kasvatusega anda oma lastele kaasa selle, et nad tulevases elus kõigega hakkama saaks. Et neil oleks teatud harjumus enda järelt koristada. Et nad oskaks pesu pesta, süüa teha ja kõiki muid elementaarseid eluks vajalikke asju. Teisest küljest jällegi – kui minu jaoks koristamine nii lihtne on ja nende geenidesse seda korraarmastust äkki kirjutatud pole – siis pole ju midagi halba selles, kui mina seda teen… Samamoodi, nagu meil on Abikaasaga praegu ära jagatud, et tema teeb süüa ja mina koristan. Sest mulle meeldib koristamine tunduvalt rohkem kui söögitegemine ja temal on vastupidi. Samas see ei tähenda, et me kumbki teise ülesannetega vajadusel hakkama ei saaks…

Eks praegu on lapsed veel noored, on vara mingeid järeldusi teha. Kui nad ükskord oma toad saavad, siis ehk. Ma muidugi suunan neid pidevalt praegu ka enda järelt koristama, aga pean tunnistama, et sama tihti koristan tülide vältimiseks salaja kiiresti ise kõik ära. Minu jaoks on see lihtsalt nii kiire ja lihtne ja tulemuseks on kord, mida nähes silm ja hing puhkavad. Nende kallal naagutada, et nad ise koristaks, võtaks tunduvalt rohkem aega ja vaeva. Aga kui palju ma ikkagi peaks laskma neil koristada, et oleks piisavalt töökasvatust, kui palju ma võin ise teha, nii et närvid oleks korras ja kodu ka?

Ma ei taha, et nad harjuks kasvama kodus, kus asjad iseenesest oma kohale lähevad. Ma ei taha nendega ka iga päev koristamise pärast võitlusi pidada. Ma ei suuda neil kogu aeg kõrval istuda ja meelde tuletada reeglit “üks mäng korraga”. Nii ma siis aeg-ajalt koristan koos nendega, aeg-ajalt salaja üksi :) Ja loodan, et ehk neile ikka hakkab midagi külge.

Aga võtame mõne muu teema. Näiteks raamatud vs internet, televisioon. Mina armastan ühtviisi kõiki. Aga ma ei suudaks elada, telekas kogu aeg taustaks mängimas. Ma hulluksin. Ma muidugi olengi erand, ma ei kannata eriti isegi raadiot – armastan vaikust, vahel harva hästi valitud lemmikmuusikat. Mul on nii kohutavalt hea meel, et Abikaasa on algusest peale olnud nõus sellega, et telekat pole majapidamisse vaja. Ma ei tunne sellest kõige vähematki puudust – kõike saab ju netist järele vaadata. Ma ei salli telekat, sest see valitseks mu elu – istu nüüd sel kellaajal ja vaata. Rääkimata reklaamidest. Jaa, ma tean küll, et telekat saab vaadata ka ainult siis, kui aega on, reklaamipauside ajal saab võileiba teha ja nii edasi. Aga sellepärast ma vaatangi sarju arvutist, et siis ma vaatan neid täpselt endale sobival hetkel, saan igal hetkel pausile panna ja kui jätta kõrvale Kodutunne, kuhu vahele Kanal2 on kohustuslikud reklaamid lükkinud (muidugi on need kõigil nende veebis olevatel saadetel, ma lihtsalt muid ei vaata), ei pea ma reklaamidega tegemist tegema. Meil kulub internetis ringi toimetamisele niigi rohkem aega, kui peaks – kui telekas KA veel kodus oleks, läheks asi täiesti käest.

Samas mäletan aega – see oli vist põhikoolis – kus meie peres ei olnud telekat ja see oli minu jaoks inimõiguste rikkumine. Kehalise tunnis KÄSTI vaadata olümpiamänge ja tehti selle peale hiljem töö. Mitte et ma oleks mängudest vähimatki huvitunud, aga mul polnud isegi võimalust :) Kehalisega on mul kogu elu olnud kehvad suhted ja ma siiani mõtlen, et need tunnid oleks võimalik üles ehitada hoopis teisiti, nii et need tõesti ärataks huvi ja armastust spordi vastu – mitte vihkamist, nagu juhtus nii paljudega, kes ei suutnud “normi täita”. Minu jaoks oli hea hinne nii oluline ja ma pingutasin küll kõvasti, aga ikka sain palliviskes halastusest kolme, sest ei visanud 20m täis, ikka sain kohustusliku koolitantsu eest viie asemel nelja, sest mida… Me ei naeratanud piisavalt? Ja siis te imestate, et igasugune spordihuvi kadunud on? Ma tean, et ma võiks üle saada ja asju teha ja MrsB on elavaks eeskujuks, aga ma olen geenide poolest peenike ja mul pole motivatsiooni. Küll ma kunagi teen. Varsti. Homme :P

tomorrow-definition

Appi, ma tahtsin rääkida telekast ja lõpetasin kehalise tundide siunamisega. Tüüpiline. Kuidas kasvatada oma lapsed üles nii, et nad suhtuks sporti positiivselt ning prooviks hea meelega kõiki alasid, ehkki me ise head eeskuju ei näita (noh, nagu jällegi näiteks MrsB või Kaja) – see on juba omaette blogipostituse teema :) Plika nõudis jõuludeks suuski ja uiske – lubasin, et läheme alustuseks uisutama. Uiske saab laenutada, uisutamine mulle meeldib, mul endal on isegi uisud olemas. Suusatanud pole ma jällegi kunagi – Eesti legendaarsed kohustuslikud suusatunnid läksid minust kuidagi mööda. Sütevakas vist sellist asja ei harrastatud?

Ühesõnaga, katsudes tüürida tagasi algse teema juurde – ma tahtsin tegelikult välja jõuda sinnani, et kui mulle tundus teleka puudumine omal ajal inimõiguste rikkumisena, siis mu lastel ei saa sama tunnet tekkida, kuna neil on siiski olemas arvuti ja internet. Ka selle kasutust piiran ma neil võimalikult palju nii kaua, kuni saan :) Aga eks kõik need reeglid ja piirangud tekivad jooksvalt, vastavalt sisetundele. Praegu toimib hästi see reegel, mida olen korduvalt varem maininud – lasteaiahommikutel 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks pikk multifilm, külas käimised lisaks. Kui see reegel ükskord enam ei toimi, siis mõtleme uuesti.

Mind tegelikult tohutult paelub see teema, arutan juba praegu tihti sõprade-tuttavatega, kellel on vanemad lapsed – kas ja kui palju arvutiaega piirata? Mäletan ju oma ülikooliajast ning tuleb praegugi ette noid kordi, kus saab poole ööni arvutis passitud ning hommikul on seetõttu raskem ärgata. Minul aga oligi selles mõttes hea, et sain arvuti alles 19-aastaselt, mil olin siiski juba täiskasvanu ja vastutasin oma elu ning valikute eest ise. Kodus elavate alaealiste laste eest on aga paratamatult vastutavad vanemad… Eks see sõltu suuresti lapse iseloomust ja vanusest, kui palju ta ise endale mõistlikke piire seada suudab. Kui hommikune ärkamine ja koolitöö selle arvelt ei kannata, poleks mul miskit selle vastu, kui laps lubaks endale aeg-ajalt poole ööni raamatu lugemist või arvuti taga istumist – liiga palju olen aga kuulnud sellest, kuidas väga paljud koolilapsed magavad pidevalt liiga vähe. Kui ma ise olen õhtul liiga kaua üleval, ärkan hommikul ikka nurinata üles ja lähen tööle. Kui ma lasen lapsel liiga kaua üleval olla, siis ta ei taha hommikul tõusta ja viriseb – mina rikun oma närve sellega, et teda õigel ajal üles, riidesse ja lasteaeda/kooli saada. Kuni laps ei ole aru saanud sellest põhimõttest – arvestan vähese une tagajärgedega ja tõusen hommikul sellegipoolest õigel ajal vingumata – seni on minu meelest oluline siiski piirata.

Nii et ma loodan, EHK on meie telekavabast elust miskitki kasu ja natukenegi vähem ekraani vahtimist ning aja sihipärasemat kasutamist on lastele hea?

No ja siis raamatud. Mina olen neid alati neelanud – küll pigem kergemat kirjandust, aga vahet pole. Abikaasa seevastu ei loe praktiliselt üldse ja minu meelest on see nii kurb. Olen talt uurinud – ta ütles, et talle ei loetud kunagi ette ja vanemad vist ka kodus eriti ei lugenud. Samas olen kuulnud ka meenutust, kuidas nad väikeste lastena tihti teleka ette magama jäid. Oi, kuidas ma ei salli seda, kuidas ta praegu pidevalt arvutist midagi vaadates magama jääb :P Minu jaoks on see täiesti vihaleajav! Jälle ta magab kuskil halvas asendis, kõik riided seljas, hambad pesemata… Miks ei võiks siis pesemas ära käia, seejärel arvutis olla ja uniseks jäädes magama minna? Nii teen ma isegi tihti – mõnus on magama minna siis, kui ma tunnen, et ei suuda ekraanil toimuvat jälgida või taban end raamatus ühte lehekülge kolm korda üle lugemast, sest mõte ei jõua kohale. Siis panen arvuti kinni või raamatu käest ja magan mõnuga. Aga kui sel hetkel peab hakkama veel hambaid pesema ja riidest lahti võtma, on see mõnus uni ju kohe jälle läinud… Ja Abikaasa puhul pean siis mina teda utsitama, et ta ikka voodisse jõuaks. Vahel olen lasknudki tal täies riides krõnksu keeratuna elutoa diivanile magama jääda, kust ta siis mingil hetkel öösel voodisse kolib… Aga minu meelest ei ole selline uni just eriti kvaliteetne.

Ei tea, kas ekraani ette/raamatu taha magama jäämine on pigem geenides või pigem harjumus? Sest mina seda ei suuda, tema aga küll. Samas on tal lapsepõlvest ka harjumus. Võta siis kinni…

Oma lastel ma sellist ekraani ette magama jäämise harjumust igaks juhuks tekkida ei lase. Mida teha Abikaasaga, on iseasi. Kõige mõistlikum oleks ilmselt vihastamise asemel ignoreerida – täiskasvanud inimene, ise teab, mis teeb. Olen talle ju korduvalt soovitanud, et pesku enne ära ja kui tunneb, et uni tuleb, siis kobigu voodisse – aga kui talle pole oluline ja meeldibki krõnksus täisriietuses diivanil magada, siis mis see minu asi on? Peaasi, et hommikul ei virise :)

Mis siis, kui mu lapsed äkki suuremaks saades ei tunnegi enam raamatute vastu huvi? Tahavad ainult arvutis istuda? Appi, see oleks õudne! Aga ma ikka loodan, et kui neil on praegu rohkelt raamatuid ümberringi ja vähemalt praegu on huvi veel väga suur, siis ehk see säilib… Tuleb vajadusel huvitavat kirjandust ette sööta :) Ja ehk sellest piisab, kui mina pidevalt ninapidi raamatus olen. Tõsiselt, ma nende nähes pigem loen, kui istun arvutis.

Ja nutitelefonid, tahvelarvutid… Ma tahan need oma lastest eemal hoida, võimalikult kaua! Kas ma olen õel ema? Mul on endal totaalne allergia nina nutitelefonis istumise vastu, eriti kui seda tehakse seltskonnas. Minu jaoks on nutikas eelkõige mugav viis jooksva olulise infoga kursis olla. Mul on nii meilis kui FB-s tööasjad, seega ma tahan alati võimalikult kiiresti kõik läbi lugeda – mõnel puhul on vaja kiirelt reageerida. Samuti kulub nutikas ära ÜKSI olles igavuse peletamiseks, kui midagi asjalikumat teha pole – näiteks kodust väljas (loe: arvutist ja raamatutest eemal) midagi oodates. Kui olen kellegagi koos, ei tule pähegi pikemaks ekraani vahtima jääda. Igal vabal hetkel nutika ekraanil FB-d või mis iganes muud netti passida? Õudne. Tahvelarvuti on ka minu jaoks üks üsna mõttetu junn. Ok, mängida oli sellega tore ja saan aru, et reisil on mõnikord mugav miniarvuti versioon, aga ma üritan oma mängusõltuvust pigem vähendada, reisil asendab arvutit nutikas ja tavalisest arvutist on kõike palju mugavam teha, nii et… Less is more.

Muide, ma igaks juhuks tuletan meelde – see, et MINA tahvelarvutitest ja nutikatest nii arvan, ei tähenda, et ma üritaks rünnata teisi inimesi, kel on minust erinevad netikasutamise harjumused – ma tean, et paljud eelistavadki just neid ning kasutavad selle arvelt tavalist arvutit tunduvalt vähem. Minu huviorbiidis on antud juhul lapsed ja ekraanide ees veedetud aeg üleüldiselt. Millised ekraanid, see on täiesti maitse asi, ehkki igasugu uurimused on vist tõestanud, et kõige vähem kahjulikum ekraan on lauaarvuti, seejärel sülearvuti ning kõige kehvemad variandid just tahvel ja nutikas? Huvitav, kuhu alla telekas läheb, lauaarvutiga ühte punti? Aga e-luger? E-ink tehnoloogiaga ekraan peaks olema silmadele parem kui ükskõik milline tavaline, arvan ma. Paberraamatud vast ikkagi etemad :) Aga e-ink taustavalgustusega, kas see on oluliselt kahjulikum? Mul on kodus nii kehv valgus, et lugeril on alati taustavalgustus sisse lülitatud…

Nutitelefonid ärritavad mind sarnaselt telekaga paljuski just sellel põhjusel, et nende abil on nii lihtne seltskonnast irduda. Pane seltskondlikul koosviibimisel käima telekas ja kõik jäävad endalegi märkamatult ekraani passima. Telekat ja arvutit ei tassi vähemalt igale poole kaasa, aga nutikad on alati taskus ja inimesed zombistuvad neid kasutades üha enam, mis on mu meelest õudne. Üksi, okei, aga seltskonnas… Ükskõik millises, olgu sul kõrval üks sõber või kümme. Pane oma telekas kinni ja nutikas käest ära ning RÄÄGI INIMESTEGA SILMAST SILMA!

Kui asi oleks minu teha, siis tahvlid võiks meie majapidamises olemata olla (praegu on üks ja Abikaasa vahel harva mängib sellega, enamik ajast seisab niisama – peaks maha müüma… Keegi Nexus 7 ei taha osta?) ning laste esimesed telefonid saavad kohe päris kindlasti olema mittenutikad.

Laste, tehnika ja arvuti puhul ilmselt tulebki suuresti mängu see, mida ja kui aktiivselt nad endale mingil hetkel nõudma hakkavad. Ma ei taha olla see kuri põhimõtteline lapsevanem, kes oma lastele mitte kunagi tahvlit ega nutikat ei osta (“oota, kuni 18 saad ja siis võid osta, seni otsustan mina!” stiilis), aga… Ma tõesti siiralt arvan, et nende elu ei ole praegu ilma puutetundlike ekraanideta kuidagi kehvem, pigem vastupidi. Las loevad raamatuid, ehitavad klotsidest maju ja jooksevad õues ringi :) Kooli minnes saavad kõige odavamad klahvitelefonid ja kui nad ükskord teismelised on, siis vaatame uuesti.

EDIT 2,5 tundi hiljem: torkas pähe, et tegelikult mäletan ma ju ülihästi ka oma põhi- ja keskkooliaega, mil minu jaoks olid ühtviisi tohutult olulised nii telekavaatamine kui tolleaegsed populaarsed mängud – need hallid kollaste nuppudega väikesed elektronmängud, kus sai mängida tetrist ja muud ning mustad kollaste kassettidega telekamängud – Super Mario, tank jne. Sai ju nii raamatuid loetud, telekat vaadatud kui mängitud, nõrkemiseni… Samamoodi, nagu ka praegu raamatuid ja blogisid loen, oma lemmiksarju vaatan ja palle mängin. Aga kõik nood mälestused mu enda elust on tõesti alates põhikoolist, samuti olen mitmelt poolt lugenud, et just algkooli lõpuni olekski hea lapsi võimalikult palju ekraanidest eemal hoida… Ja senini see vast õnnestubki kergemini? Eks elu näitab.

Keeruline on see lapsevanema elu :P Kuidas teie oma lastele piire seate? Kui palju piire te üldse vajalikuks peate? Kuidas te neid iseseisvaks eluks ette valmistate?

May 052014
 

kaartFB-s jagati hiljuti sellist kaarti. Ja täna ringles video noore ema sõnumiga oma lastetutele sõbrannadele.

Mul on vist sõpradega vedanud, sest ma ei suhestu kummagi avaldusega kohe mitte kõige vähimatki.

Ma pole mitte ühestki sõbrast pärast laste saamist ilma jäänud. Mitte ükski sõber ei solvunud, kui ma chatis kohe ei vastanud või keset vestlust ette hoiatamata ära kadusin. Mitte keegi ei pahandanud, kui ma vahel telefoni ei võtnud, mitte keegi ei imestanud, miks mul vähem aega on… Mitte keegi ei vaadanud viltu, kui ma nende külaskäigu ajal ka lastega tegelema pidin.

Arvestades seda, et ma olin kunagi kõike muud kui lastelemb, oleks ehk hoopis mina olnud see sõber, kes noist asjust aru ei saa ja kelle suunas oleks olnud sobilik taolisi sarkastilise alatooniga märkusi loopida? Ei tea. Juhtus hoopis nii, et ma olin esimene, kes lapse sai.

Igal juhul – aitäh teile, kõik mu lastetud sõbrad, et te olete alati olnud nii normaalsed.

Mar 132014
 

Seoses eelmise postituse organiseerituse teemaga tuli meelde, et olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada sellest, kuidas meie pere kohustused hetkel jagatud on. Meil on Abikaasaga mõlemal oma nõrgad ja tugevad küljed ning sellest tulenevalt on tööjaotus ka suhte algusest peale üsna sarnane… Ainult et aeg-ajalt tundub ikka, et teine ei tee, mida peaks või ei pinguta piisavalt ning sealt tulevad mõttetud tülid. Just nädal-paar tagasi rääkisime jälle noist asjust, et pärast üht suuremat tüli õhku klaarida.

Mulle ei meeldi süüa teha, aga meeldib koristada, organiseerida, ülevaateid teha. Abikaasa ei viitsi koristada – ega ta ei viitsiks ilmtingimata ka süüa teha, aga seda ta teeb tunduvalt paremini kui mina ning see meeldib talle koristamisest rohkem.

Pärast asjade pisukest analüüsimist jõudsin järeldusele, et sõltuvalt meie iseloomudest peabki meie pere töökorraldus olema selline, kus Abikaasa ülesanded on suuremas osas edasilükkamatud ja minu omad võivad olla pigem sellised, mida ei pea tegema tingimata kohe. Ja on tunduvalt parem, kui ülesanded ongi emma-kumma omad, siis on selge, kes vastutab ja ei ole teise kallal irisemist stiilis “miks sina ka vahel seda ei tee, miks mina pean kogu aeg seda tegema”.

Abikaasa on mugav ja pohhuistlik ning lükkaks kõik, mida teha ei viitsi, võimalikult kaua edasi. Aga kui süüa ei tee, on kõht tühi. Kui ahju/pliiti ei küta, on kodu külm. Kui tähelepanu vajavate lastega ei tegele, hakkavad nad tähelepanu saamiseks meelega rumalusi tegema ja närvidele käima.

Mina olen ühtaegu nii laisk ja mugav, kui ka ka äärmiselt organiseeritud ja ette mõtlev (ma organiseerin ja mõtlen nii palju ette just sellepärast, et asjad võtaks võimalikult vähe aega ja jääks rohkem laisklemiseks :) ). Mõningat sorti koristamise ja pesu pesemisega annab aega valida ning seda laiskushetkedel veidi edasi lükata, ilma et pereelu kuidagi kannataks. Samas on mul tahe ja harjumus koristada igapäevased asjad ära KOHE, mitte hiljem – riided, mustad nõud, kasutusel olnud asjad ja nii edasi. No ja ikkagi on oluline see, et mulle lihtsalt meeldib koristada rohkem, kui süüa teha. Seega kui need mõlemad vajavad tegemist, valin pigem esimese, laiskusehetkel lükkan teist edasi nii palju kui võimalik ning söön lõpuks võileibu :)

Ühesõnaga Abikaasa vastutusala on söögi tegemine ning kõik, mis puudutab kütmist – sealhulgas ka puude lõhkumine ja tassimine. Kui teda ei ole, siis teen muidugi ise kiire sooja söögi, toon ise puud tuppa ja pliiti kütan nagunii alati, kui on külm. Aga ahju kütan alles viimases hädas (soojema ilmaga ei juhtu midagi, kui üks päev vahele jääb) ja söökidest teen läbi proovitud harjumuspäraseid lihtsaid asju – põhilised on pasta või riis erinevate lisanditega (küüslauk, hakkliha/singitükid, koore-sulajuustu kaste või tomatipasta) ning mulgi puder. Suppe, ahjuvorme ja kartuleid ükskõik mis toidus peale mulgipudru mina lihtsalt ei kokka – kartuleid ma ei viitsi koorida ning pasta ja riis maitsevad mulle nagunii rohkem. Ja nagu mainitud, kui eriti laisk olen, siis ongi ainult võileivad ja värske kraam. Laste pärast aga ikka pingutan ning soe söök saab vajadusel enamjaolt tehtud.

Kui mul jaksu ja aega on, siis teen varem töölt koju jõudes nagunii ise pliidi alla tule ja vahel alustan söögi tegemist ka. Oluline on lihtsalt see, et kui ma ei jõua või viitsi, siis Abikaasa ei tohi minu kallal sellepärast iriseda :P

Menüü, poelisti koostamine ja poes käimine on meie ühised vastutusalad. Elukorraldusest tulenevalt käib hetkel poes enamasti Abikaasa ning poeliste ja menüüsid katsun mina tulenevalt oma organiseeritud loomusest pigem pikemalt ette koostada. Kuna söögi teema aga minu meelisteema pole, siis tihti arutame ikka alles samal päeval, mida täna poest tuua ja õhtul süüa teha. Vahel läheb see kiirelt ja meeldivalt, vahel on üks suur ikaldus ja küll ma siis siunan, et ei viitsinud varem noid asju valmis mõelda.

Minu vastutusala on kõikvõimalik koristamine. Kõik mis puutub riietesse – pesen, kuivatan, vajadusel triigin, voldin kokku, panen kappi. Pühin ja pesen põrandaid, võtan tolmu, kraamin, sätin ja organiseerin. Mina kirjutan üles kõik meie kulud-tulud, maksan maksud, teen vajadusel ülekanded, hoian üldiselt rahaasjadel silma peal. Tihti korjan ka teiste järelt asju kokku ning panen oma kohale – aga selles osas üritan ma neid kõiki kasvatada.

Enda järelt koristamine on elementaarne asi, mida minu meelest peaks igaüks ise tegema – mõnel tuleb see tänu iseloomule tunduvalt kergemini ja loomulikumalt, aga minu meelest tuleks seda kommet maast-madalast sisse harjutada kõigile. Just sellised pisikesed asjad, mille ära panemine ei võta oluliselt aega ega vaeva – ei võta ka mul, aga tekib tohutu vastumeelsus, kui tundub, et ma muud ei teegi, kui koristan neid asju, mis teistel käest kukuvad. Mul pole ju raske panna laste kummikud seina äärde ritta, nende kindad köögilaualt riiulisse, Abikaasa märg rätik kuivama jne jne jne… Aga miks ma peaks seda kõike tegema, kui nad saavad seda ise sama kiiresti teha? Minu kanda on kõik üldisemad kohustused, mida eelmises lõigus juba mainisin – pesu pesemine, üldine kraamimine, igasugu ülevaated ja ette planeerimised. Aga oma asjad peaks igaüks ikka ise ära panema, leian ma.

Niisiis on mul nüüd Abikaasaga kokkulepe, et ta võib küll õhtul väsinuna magama minekuks lahti riietudes riided ööseks põrandale hunnikusse jätta, aga hommikul riidesse pannes paneb kõik asjad põrandalt kas musta pesu kaussi või kappi ära, põrandale vedelema ei jää midagi. Et ta ei jäta pärast duši all käimist oma märga rätikut suvalisse kohta vedelema, vaid paneb selle dušikardina toru peale kuivama. Et ta ei pea pärast iga nina nuuskamist voodist/laua tagant prügikasti juurde jooksma, aga võtab kõik täis nuusatud paberid endaga kaasa ja viskab ära KOHE, kui ta mingist kohast ära liigub, mitte ei jäta neid vedelema. Et kui mina tema/tema ja lastega ei söö, siis koristab ta pärast sööki ise köögi ära ja peseb nõud (erandiks hommikud, kus temal on tööle minemisega kiirem kui mul, siis on tingimus, et nõud olgu kraanikausis ja mina pesen).

Ta lubas, et ta pingutab ja meil on kokkulepe, et kui ta unustab, siis ma tuletan vingumata meelde ning tema teeb vingumata ära. Selle lubaduse andis ta umbes poolteist nädalat tagasi ja mulle juba praegu tundub, et ta on teadlikult pingutamise unustanud ning sellest tulenevalt kipub minu meeldetuletustesse etteheitev noot siginema :) Või siis kui ta on juba kodust lahkunud, koristan ikka tema järelt ära – mida ma tegelikult teha ei taha. Aga eks ma katsun talle seda teemat jälle meelde tuletada ja ise rohkem rahulikuks jääda.

Lastele üritan lihtsalt võimalikult palju meelde tuletada, et nad enda asjad ise ära paneks ning palun neil enne söömist, õue minemist vms oma tuba ära koristada. Vahel küll ei viitsi, sest ma ise teen seda kõike kordades kiiremini… Aga peab ju neid kasvatama, nii et ma ikka palun võimalikult palju neil endil korda hoida.

Liikudes otseste kohustuste juurest edasi, siis üks oluline teema, mis aeg-ajalt meie peresiseseid suhteid häirib, on arvutikasutus. Täpsemalt – kas, millal ja kui palju. Eriti siis, kui lapsed on kodus ja ei maga.

Minul on välja kujunenud rutiin, et hommikul on esimesel kohal lapsed ja kodused toimetused, alles siis tuleb arvuti. Ehk et tööpäevadel ma saadan lapsed aeda, teen kodu korda, siis istun arvuti taha hommikust sööma. Vabadel päevadel magan kauem, tegelen siis lastega, söödan neil kõhud täis, vaatan kodu üle ja teen kiirelt jooksvad asjad korda, vajadusel panen pesu pesema vms, siis saadan lapsed mängima või õue või panen neile multika ja istun arvuti taha hommikust sööma.

Tööpäevade õhtutel katsun pigem arvutist eemal hoida, kuni lapsed magavad. Aga nii õhtute kui vabade päevade puhul lähtun eelkõige reeglist, et kõik toimugu vastavalt vajadusele. Kui lapsed rahulikult omaette mängivad, siis tegelen ikka vajadusel arvutis oma asjadega, aga kui nad vajavad tähelepanu, siis läheb arvuti kinni. Lasteaiaõhtutel katsun endale pigem muud kasulikku tegevust leida, sest kui lapsed ootamatult tähelepanu vajavad, on ennast pooleli olevast arvutiasjast enamasti raskem eemale kiskuda, kui näiteks koristamisest :P Ja eks vahel tuleb ikka ette ka lastele nähvamist… Aga katsun sellest hoiduda ja enamik ajast see täitsa toimib.

Kui aga mulle meeldib arvutit hommikuti “välja teenitult” nautida siis, kui muud asjad on tehtud, siis Abikaasa seevastu tahab sageli ärgates esimese asjana arvuti lahti teha. Mulle see ei meeldi ja sellest on tekkinud mitmeid pingeid. Mulle lihtsalt tundub noil puhkudel, et arvuti on perekonnast olulisem ning et kui ta kord juba sinna sukeldub (mehed suudavad ju veel vähem korraga mitmele asjale keskenduda), siis on tähelepanu nõudvate laste peale nähvamine (aga tähelepanu nad ju hommikul raudselt tahavad) eriti kerge tulema.

Samas saan ma suurepäraselt aru, et minu reeglid ja harjumused pole ainsad ja õiged ning kui Abikaasa harjumused MÕNEL puhul ei tööta, ei tähenda see, et peaks talle 100% endaga ühesugused reeglid peale suruma. Eesmärk on ju ikka lihtsalt see, et kõik oleks rahul. Seega on meil kokkulepe, et kui me tõuseme vabadel päevadel koos, siis jäävad arvutid suletuks, kuni ühine hommikusöök on söödud. Kui üks tõuseb varem ning teine magab välja, siis on vabakava – tehku, mis tahab, aga seda raudsel tingimusel, et lapsed oleks rahul.

Aga jah, me olemegi erinevad ja ma ikka kipun hommikuti nähvama, kui Abikaasa näiteks “korraks” arvuti lahti teeb ja ennast selle taha unustab ning kõrvalt lastega õiendab, miks nood ennast riidesse pole pannud. Minu lasteaiahommikute rutiin on alati olnud selline, et esikohal on lapsed, keda ma vajadusel suunan ja aitan (ka riietumisega – mis siis, et nad seda ise suurepäraselt oskavad, aja kokkuhoiu mõttes on vajalik aeg-ajalt kõrval olla ning vahel ka aidata), teisele kohale jääb kodu – teen kiirelt voodeid, pesen nõusid või panen asju ära, kuniks lapsed oma hommikumultikaid vaatavad ning alles siis, kui lapsed on ära saadetud, hakkan enda riideid valima, sööma ning arvutiasjadega tegelema. Samas on tõsi ka see, et kuna praegu viib lapsi lasteaeda Abikaasa, siis minul ongi hommikuti tiba rohkem aega. Ja ma olen igati abivalmis, kui tal on vaja jõuda enne süüa, kui nad ära lähevad. Lihtsalt ma olen oma loomult nii organiseeritud ja vaatan neid kõrvalt ja iga tüli tekkimisel näen, kuidas seda oleks saanud ära hoida :) Eks ikka sellega, kui hommikul natuke organiseeritum olla ja ennast mitte arvutisse unustada – mis siis, et algne plaan oli ainult minutike midagi teha.

Aga ma ise pole ka kaugeltki ideaalne, lähen ka vahel hommikuti laste peale närvi. Õnneks enamik ajast suudame ikka kenasti ja tülideta hakkama saada. Kõik on lihtsalt inimlik – eks igaühel ole paremaid ja halvemaid päevi.

Sellest ajast saadik, kui ilmad jälle rattakõlbulikuks muutusid, olen mina õhtuti pärast tööd lastel lasteaias järel käinud, sest mina jõuan varem – ja mulle meeldib lasteaia asjadega kursis olla, õpetajatega paar sõna juttu rääkida jne. Üksvahe käis Abikaasa kogu aeg ise ja siis ma tundsin ennast suisa kõrvale jäetuna :D Samas kui ma olen vabal päeval kodus, siis ma ei viitsi vahel välja minna, eriti halva ilmaga – siis on jälle hea, kui Abikaasa ise lapsed ära toob.

Koduste lastega seotud tegevustega on meil vist isegi enam-vähem ladus tööjaotus. Kord paneb õhtul magama üks, kord teine. Või siis on õhtused tegevused jagatud – on pesemine ja riidesse saamine, lugemine ja laulmine – nii et kolm erinevat “ülesannet”, mida vastavalt olukorrale teeb kas üks või teine. Kui näen, et Abikaasa on jube väsinud, lasen tal “ära kustuda” ja teen kõik ise. Kui on vaja jalavanni teha, siis teen tavaliselt mina ja jätan sel juhul ülejäänud magama minemise rutiini Abikaasale… Ja nii edasi.

Muus osas – süüa annab see, kes parasjagu vaba on. Tähelepanu nõutakse ikka ühe või teise käest, eks siis saab vastavalt vajadusele ka räägitud ja mängitud. Aga jällegi on välja kujunenud nii, et minule sobivad rohkem igapäevased vajalikud tegevused, seevastu pole ma suurem asi mängija – pigem räägin siis niisama juttu või loen raamatut või mängime lauamänge. Abikaasa see-eest mürab rohkem, mis on lastele nii väga vajalik ja teeb neile tohutult rõõmu. Mina müran lastega ainult siis, kui tuju on – ja seda eriti tihti pole, ma olen sihuke asjalikum ja praktilisem. Niisama kallistamist ja musitamist, no neid kordi ei jõua muidugi kokku lugeda :)

Eks neid tülisid ja nähvamisi tuleb meil ikka ette ja ükski kokkulepe ei toimi 100%. Samas on suureks abiks, kui tugevused-nõrkused on ära kaardistatud, ülesanded suuremas osas ära jagatud ja kõik probleemid saavad aeg-ajalt vajadusel üle räägitud. Nii on pereelu lihtsalt sujuvam.

Asja võluv külg on see, et iga inimene on erinev, nii et iga teise pere tööjaotus on hoopis teistsugune. Minu meelest ei ole mingeid meeste ega naiste töid – peamine on see, et kõik oleks rahul. Ülejäänu on puhtalt kokkuleppe küsimus :) Minul on igal juhul hea meel, et mul on nii asjalik mees ning iseloomude erinevus on kohustuste jagamisel pigem kasuks kui kahjuks. Oleks ju küll meeldiv, kui Abikaasa korraarmastus oleks sama suur kui minu oma, aga kui talle meeldiks süüa teha sama vähe kui mulle, siis oleks olukord veel hullem :D

Feb 192013
 

Mulle hirmsasti meeldib see mõte. Ma olen viimasel ajal jälle üritanud teadlikult olla parem ema, naine, koduhaldjas… Ja istuda vähem arvutis. Asi on kaugel sellest, et ma nüüd sulnilt ringi hõljuks nagu vana rahu ise, ma lähen endiselt väga kiiresti närvi :D Aga ma sellegipoolest üritan ennast alati tagasi hoida ja kui ei õnnestu, siis vähemalt kähku ühele poole saada ning vajadusel andeks paluda. Ei tea mina, kes suudab hommikust õhtuni väikeste lastega kodus olles kogu aeg rahulikuks jääda. Mingid rahuliku iseloomuga isendid vist :P Ja no mis lastest rääkida, ka Abikaasaga on tihti suuremaid ja väiksemaid hõõrumisi. Eks see ole vast loomulik… Ja kui ei suuda rahulikuks jääda, siis pole tõesti muud, kui tuleb kähku maha rahuneda, kallistada ja ära leppida.

Olen lastega mitmed reeglid paika pannud ja üritan neist nii palju kui võimalik kinni pidada. No näiteks multikate vaatamise aeg on meil kaks korda päevas – pool tundi hommikupoolikul ja pool tundi pärast lõunaund. Vahel muidugi venib see kolmveerandiks tunniks, vahel olen ka lubanud hommikul terve Lotte ära vaadata – aga siis tingimusega, et õhtul enam muud ei vaata. Kui ütlen, et pool tundi on täis, siis minnakse kohe ise telekat kinni panema.

Teine reegel on üks mäng korraga ja enda järelt koristamine – nüüd on seda tunduvalt kergem realiseerida, kuna nad mängivad elutoas. Selleks ajaks, kui Eestisse tagasi kolime, peaks nad küll korralikult välja koolitatud olema :D Ega ma iga hetk muidugi silma peal ei suuda hoida, nii et tihti on rohkem asju laiali… Aga kui ma märkan, siis kutsun jälle koristama. Ja no muidugi on hea lihtne öelda, et enne ei saa sööma hakata/õue minna/multikaid vaadata/joonistada, kui tuba on korras ja ülejäänud asjad omal kohal.

Poisile meeldis kangesti klotsikastist kõik klotsid üle põranda laiali kallata, et siis tühja tagurpidi kasti enda ees lükates mööda elamist ringi joosta. See ajas mind hulluks, kõik oli pidevalt klotse täis. Nüüd on väga range reegel, et kui klotsid põrandale kallatakse, siis tuleb nendest ehitada või need kohe kasti tagasi panna. Kasti autona kasutada saab ka siis, kui see on õigetpidi ja klotsid sees :)

Otse loomulikult on Plika tublim koristaja, ta ju poole vanem – Poiss unustab ennast tihti koristamise ajal mängima. Aga ma katsun alati talle ka mõne väikese ülesande jätta, mille kindlasti just tema ära tegema peab. Ja kui tavaliselt peab talle ikka mitu korda ütlema, et hakkame nüüd koristama, siis seda uhkem olen, kui ta vahel täitsa ilma ütlemata ise oma mänguasjad tagasi paneb.

Toolile istumise panemise süsteem on nüüd ka igapäevaselt kasutusel, varem ma üldse ei viitsinud. Kui ema siin käis, siis tema hakkas seda tegema, me jätkasime. Poiss käib toolil tihemini kui Plika – Plika on suurem ja temaga on kergem läbirääkimisi pidada, aga Poisil on need tüüpilised kahese hood – kui miski ei meeldi, hakkab näiteks asju loopima või kapiuksega paugutama. Siis saab rangel häälel keelatud ja palutud asi üles võtta ning kui ta seda ei tee, läheb istub nii kaua toolil, kuni teeb. Üldse ignoreerime nüüd igasugust vingumist ja virinat väga teadlikult – ütleme, et räägime temaga siis, kui ta on rõõmus ja rahulik poiss.

Muidugi ma ikka vihastan vahel ja karjun… Aga üldiselt on seda siiski vähem. Või noh, oleneb päevast. Eile oli näiteks mitu päris suurt draamat. Aga nagu pealkirigi ütleb – iga päev on ülejäänud elu esimene. Täna hommikul kaisutasime lastega pikalt, palusin vabandust ja seletasin, et olin eelmisel õhtul väga väsinud ja pea valutas, nii ei suutnud ma nendega piisavalt kannatlik olla. Ja tänane päev möödus küll mõnusalt. Paar korda närvi läksin, aga mingit hullu karjumist ei olnud. Isegi mänguväljakul käisin lastega – see, et nad iga päev õue saaksid, on üks  eesmärkidest ja esmaspäeviti, kui Abikaasa päeval töötab, ei ole ju autot õueala kinni parkimas, nii et lapsi üksi õue lasta ei saa.

Lapsed käitusid täna suisa harukordselt hästi, võiks öelda. Kaks ainsat närvi minemist olid esiteks hommikupoolikul, kui mul tuli pikalt Abikaasa tööasjadega tegeleda, nii et mul polnud aega lastega tegeleda – ütlesin neile küll, et pean need asjad ära tegema, siis läheme õue jne, aga no arusaadav, et väga pikka kannatust pole. Teise närvi minemise põhjustas minu enda vale otsus minna mänguväljakule ratastega – tee käib siin ju üles-alla, kõnniteid igal pool pole, lapsed ei jõudnud pikalt sõita, kui nende rattaid tassisin, ei saanud neil käest kinni hoida ja pidin kogu aeg õiendama, et nad autotee keskele ei jookseks. Ühesõnaga kui ma peaks veel nendega üksi mänguväljakule minema, siis jalutan, ratastega mineku jaoks on vaja teist täiskasvanut.

Muul ajal mängisid lapsed muudkui omaette, käisid mulle muidugi pidevalt midagi näitamas ja rääkimas, aga üldiselt lõbutsesid siiski isekeskis. Oli neil alles mänge, autode multikat tehti järgi, pimedas toas mängiti kombaini ja ma ei tea mis veel :D

Minul päev oli väga toimekas – hommikul tõusin tavalisest varem, et Abikaasa saaks natuke kahe töö vahel puhata, sõin koos lastega putru, tegin Abikaasale süüa, siis tegelesin terve hommikupooliku tema tööasjadega, kui sellega valmis sain, käisime lastega õues, nende lõunaune ajal nikerdasin natuke meie kulude-tulude dokumendi ja aasta eelarvega, siis oli lõpuks aega rahulikult süüa ja blogisid lugeda… Siis juba ärkasid lapsed ja hakkasin süüa tegema. Mulgi puder tuli täna väga mõnus, juurde tegin suure kausitäie tomati-sibula salatit (saime Külli juurest kolm kilo tasuta tomateid ja kuna nemad tegid seda salatit ja maitses hästi, tegin kodus sama) – lapsed sõid ka hirmus hea isuga, kohe rõõm oli vaadata.

Õhtul oli lõpuks aega kööki kraamima hakata – alustasin kappide koristusega, panin vahepeal lapsed magama ja soojendasin Abikaasale süüa, saatsin tema ka magama ja sain siis lõpuks koristustöödega ühele poole. Nii hea tunne on, kõik kapid ja riiulid on tervislikku kvaliteetset toitu täis!

IMG_5096

No ja siis oli kell juba peaaegu üks ning aeg Abikaasale öine snäkk valmistada.

IMG_5091

Analüüsisin eile õhtul meie varasemate Norra kuude oste ja menüüd ning vahe selle kuuga on ikka tohutu. Rämpsu on palju vähem, mahedat, värsket ja tervislikku palju rohkem, hindade suhtes oleme ka palju teadlikumad. Iga kord, kui ühe tervisliku ja maitsva toidukorraga ühele poole saan, olen enda üle uhke :D Nendest varasemate kuude ostudest ma veel ükskord kirjutan, analüüs jäi eile pooleli ja täna polnud üldse aega – kui mõnikord tuju on, lõpetan ära ning jagan teiega ka.

Ja näe, blogi kirjutamiseks polnudki enne aega, kui keset ööd. Aga nüüd tulebki ruttu ära magama minna, sest eelmine öö jäi kuue tunni pikkuseks, plaanitud päevase tukkumiseni ei jõudnudki ja homme magab Abikaasa ennast töömaratonist välja, nii et pikka pidu mul hommikul pole :P

Elu on igal juhul ilus. Tahaks pikemalt kirjutada, mõni teine kord on ehk rohkem aega.

May 152012
 

Neli aastat tagasi sattus minu kätte Mothers’ index 2008, mis reastas riike selle järgi, kui hea nendes lapsi kasvatada on. Täna juhtusin lugema 2012. aasta tulemusi. No ja statistikapede nagu ma olen, hakkasid mind huvitama ka eelmiste aastate tulemused.

Seda uurimust tehakse alates aastast 2000 – alguses olid kõik riigid ühtses pingereas, alates 2006 on arengutaseme järgi kolmeks jaotatud. Ma varasematesse väga ei süvenenud, aga mulle tundub, et Eestit seal enne 2006 üldse polnudki. Pead ei anna, igatahes alates 2006 on arenenud riikide list täpselt sama, välja arvatud see, et 2006-2007 Serbiat ja Bosnia-Hertsegoviinat tabelis polnud.

No ühesõnaga… Tahtsin statistikat teha :D Niisiis arvutasin välja 2006-2012 aasta arenenud riikide keskmise ja tegin selle järgi pingerea:

1. Norra
2. Rootsi
3. Island
4. Austraalia
5. Uus-Meremaa
6. Taani
7. Soome
8. Holland
9. Saksamaa
10. Belgia
11. Prantsusmaa
12. Hispaania
13. Iirimaa
14. UK
15. Šveits
16. Sloveenia
17. Eesti
18. Portugal
19. Itaalia
20. Kanada
21. Kreeka
22. Leedu
23. Austria
24. Tšehhi
25. Ungari
26. Läti
27. USA
28. Poola
29. Slovakkia
29. Horvaatia
31. Jaapan
31. Valgevene
33. Luksemburg
34. Malta
35. Bulgaaria
36. Rumeenia
37. Serbia
38. Venemaa
39. Ukraina
40. Moldova
41. Bosnia-Hertsegoviina
42. Makedoonia
43. Albaania

Seitse esikohta on kõik need kuus aastat samade riikide käes olnud, esikümne lõpp on läbi aastate veidike vaheldunud. Eesti on olnud kolm korda 17, kaks korda 18, üks kord 19 – üldises pingereas jäi 17.

Aga jah… Muidu ei üllata väga miski :D Oli lihtsalt tore numbreid ritta lükata. Mis teha, see on haigus :D