Sep 262006
 

I hurt myself today
To see if I still feel
I focus on the pain
The only thing that’s real
The needle tears a hole
The old familiar sting
Try to kill it all away
But I remember everything

What have I become?
My sweetest friend
Everyone I know
Goes away in the end
You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt

I wear this crown of shit
Upon my liar’s chair
Full of broken thoughts
I cannot repair
Beneath the stains of time
The feelings disappear
You are someone else
I am still right here

If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way

You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way

NIN – Hurt

Tahaksin tõmmata pimedas nurgas kägarasse ja rahus haavu lakkuda. Aga ma ei saa, see poleks mina. Mina muundan kogu oma valu vihaks. Ja see tuleb välja elada. Soovitavalt selle peal, kes selle põhjustas. Hoia alt, Lepp, sul ei vea, et sa pead minuga koos töötama.

PS. Sõrme lõikasin kah. Sakilise noaga. Mitte küll meelega…

Sep 232006
 

Seks ja linn. Berger jättis Carrie maha märkmega post-itil, ehkki ta oli päev varem pärast nädalast pausi lilledega tema ukse taha ilmunud ja tahtnud uuesti proovida.

Minul polnud lilli ega isegi märkmepaberit. Ainult nädalane paus, “ma ei soovi sind kaotada” ja päev hiljem lihtsalt järjekordne kadumine.

Huvitav, kes on minu Petrovsky ja kas ma lõpetan lõpuks jälle A-ga (hõkk)? Ausalt, ei tea.

Aga hetkel tunnen ma ennast täpselt nagu Carrie. Vaatasime Murakaga need kaks osa uuesti üle – nii palju ahhaa-elamusi pole ammu saanud. Niisiis – kui tahate teada, kuidas minu ja Lepa vahel kõik läbi sai, siis vaadake ära Seksi ja linna 6. hooaja kuues ja seitsmes osa: Hop, skip, and a week ning The post-it always sticks twice.

PS. Ilves sai presidendiks – midagigi head selles näruses päevas.

Loodetavasti algas teie sügis ilusamini kui minu oma…

Sep 232006
 

Ma ei suuda enam nutta.

Ma nutsin sellest hetkest alates, kui ma uksest välja sain, nutsin terve tee trammis ja teel Regaliasse. Nüüd olen ma mõneks ajaks tühjaks nutetud. Aga ärge hetkekski arvake, et mul on vähem valus, kuna ma ei nuta, vaid keskendun vihale.

Ma olen nii katki, et ma ei mäletagi, millal ma viimati nii katki olin.

Kunagi hiljem seletan pikemalt.

Sep 012006
 

Nagu mulle on kurdetud, ei saa mõned teist ikka veel päris hästi aru, kes on see saladuslik Lepp, kellest ma kogu aeg räägin.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama kuskilt juunikuust, kui ta meile tööle tuli – minu jaoks oli ta tükk aega vaid näota nimi poodidevahelises MSNis. Mingil hetkel pressisin temalt süüdimatult välja lubaduse, et ta peab mulle kommi tooma (Selgituseks: me tellime teistest poodidest pidevalt mingeid kaupu ja see oli hetk, kus ma lubasin talle midagi saata ning küsisin, kas ma saan nüüd kommi. Tema strateegiline viga oli mulle seda lubada :D Faktide mõttes: ta pole kommi siiani toonud, SELLE eest vähemalt mitte).

21. juunil lõpetasid nende kolmest uuest töötajast kaks ühel päeval keskkooli ja oli vaja, et keegi asendaks. Mina olin ainus, kel oli võimalik minna. Nii me üksteist esimest korda nägime.

Seda ma olen varemgi maininud, et mul olid nende poe suhtes eelarvamused, aga see päev oli väga chill. Meil oli mõlemal juhtumisi hea tuju ja juttu jätkus.

No ja siis ta mulle meeldima hakkaski :P

Seega ajasin talle edaspidigi poodidevahelises MSNis süüdimatult kahemõttelist juttu – mida edasi, seda rohkem.

Mingil hetkel võtsin kindlaks nõuks ta suvepäevadel ära lohistada, kui ta sel muidugi juhtuda laseb.

Lasi. Ehkki me siiani vaidleme, kes kelle ära lohistas :P

Sellest, kuidas ma pikemaks nende poodi tööle sattusin ja päriseks jääda otsustasin, kirjutasin samuti ülalmainitud postituses.

Aga ausalt, mul polnud algselt mitte mingeid taolisi kavatsusi. See pidi olema flirt… Lihtne seks. Ma ju pidin uuel aastal välismaale tööle minema. Ma ei otsinud mingeid tundeid ega suhet, tahtsin olla vaba ja lihtsalt vahetevahel ringi seksida.

Paraku on ikka nii, et kõik kipub kavatsustele vastupidiselt minema.

Enne, kui ma arugi sain, olin mässitud veel suuremasse suhete sasipuntrasse, kui ma ette kujutadagi oleks osanud. Seebiooper, mille sisuks muuhulgas seitsmendat kuud rase eks (kes mulle üksvahe meetripikkusi kirju kirjutas, õnneks on nüüd pikemat aega vaikus, loodetavasti jäädavalt), täiesti ootamatult ja kiiresti tekkinud väga tugevad tunded, meeletult palju uusi kogemusi, kohti, inimesi…

Ja olukord ei ilmuta mingeid paranemise märke, pigem vastupidi!

Niimoodi siis.

Aga seda võin ma küll siiralt tunnistada, et ma ei mäleta, millal viimati nii õnnelik olin :) Väga ammu…

PS. Välismaale ma ilmselgelt ei lähe ;)

Aug 182006
 

On hea, kui ei pea öösel üksi magama.

On hea, kui hommikusöögiks on saiatädikese käest ostetud pizzasaiad ja suur külm coca-cola.

On hea, et pärast (võrdlemisi suurt… või pigem siis pikaajalist) tüli tunduvad kõik tavalised väikesed iseenesestmõistetavad igapäevased pisiasjad nii erilised. Tülid iseenesest muidugi pole üldse head. Aga vajalikud… Vist?

Ja hoolimata sellest, et mul oli täiesti aus kavatsus jääda aasta lõpuni vabaks ja vallaliseks (natuke aega ju õnnestus ja oli päris hää) ning minna siis välismaale tööle (no sellega läks jälle nihu), pean tunnistama, et on kuradi hea olla armunud. Kõrvuni.

On hea olla õnnelik.

PS. Ma olen julmalt kergesti äraostetav. Ühe Geisha kommikarbiga näiteks saab päris hästi hakkama.

Aug 162006
 

Enamik teist juba teab seda, aga nii igaks juhuks mainin ära, et juuli keskpaigast alates ei ole ma põhikohaga enam mitte Ülemistes, vaid meie teises Tallinna poes.

Kuidas nii läks? Esimese aasta jooksul mõtlesin kogu aeg, et ei tahaks siin never olla, sureksin igavusse… Noh, juhtus nii, et juuni lõpupoole käisin ühe päeva asendamas ja see oli väga chill – niisiis ütlesin ülemusele, et võin edaspidigi siin lisapäevi teha, mulle täitsa meeldib.

Kaks päeva hiljem teatati, et oleks vaja kedagi ajutiselt KOHE siia tööle suunata.

Ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub. Kartsin natuke Ülemistest lahkuda ja kõik armsaks saanud töökaaslased maha jätta – väga järsku tuli see asi. Aga mulle kinnitati, et see on ajutine, umbes pool kuud. Kuna teatud põhjustel polnud mul poe vahetamise (loe: Lepaga koos töötamise ;)) vastu tegelikult midagi, siis olin nõus.

Umbes nädalaga hakkas mulle siin nii meeldima, et tahtsingi jääda. Üht töötajat oli nagunii juurde vaja, mina sobisin suurepäraselt – poisid on süüdimatud sipsikud, kellele meeldib kallist tehnikat pähe määrida, aga mitte (vastupidiselt minule) korda pidada, süsteeme luua ja paberimajandusega tegeleda. Ühesõnaga ütlesin ülemusele, et siinne pood vajab naise kätt ja ta oli minuga  nõus.

Ja siin ongi tõesti palju inimlikum ja chillim. Siin ei käi mul-on-nii-igav-lähen-hängin-kaubanduskeskuses-kõik-poed-läbi-ja-küsin-lolle-küsimusi tüüpe, siin ei käi pooltki nii palju venelasi, siin käib üldse poole vähem inimesi. Sebimist samas ikka jätkub, igavusse suremisest pole juttugi.

Lahtiolekuajad on ka tunduvalt etemad – õhtul tund varem ja laupäeval suisa kuuest sulgemine ning pühapäevane kinni olemine annab elukvaliteedile nii palju juurde, et ma ei pane üldse pahaks neid ühte-kahte lisapäeva, mis tänu veidi lühematele tööpäevadele  iga kuu juurde tulevad.

Ülemistes hakkasin läbi põlema ja poleks seal vist enam kaua vastu pidanud. Siin olen peaaegu et uuesti sündinud, ära minemise mõtted on suuresti tagaplaanile jäänud. Ei teagi, kas see on hea või halb…

Ainus miinus on see, et kuna meid on siin kokku vaid  kolm, pole Lepaga ühiseid vabu päevi rohkem kui pühapäevad. Aga neid saab vajadusel alati juurde tekitada ehk mina asendan aeg-ajalt ülemistes Murakat ja tema siin mind.

Nii et lõppkokkuvõttes võite mind ikkagi vahel ka Ülemistes näha. Peamiselt siiski siin. Vot nii :D

Aug 162006
 

See tähendab, kui ma olin lõpuks magama jäänud, ärganud täitsa iseseisvalt lambist kell kuus, vaadanud kella ja tõdenud, et see on kuus ja et mul on tunne, nagu ma oleks magama jäänud alles viis minutit tagasi… Jäänud uuesti magama, löönud automaatselt kinni äratuskella, mis helises kell seitse, avastanud kell 7.20, et peaks vist juba üles tõusma, samal ajal heietades uneseguseid mõtteid Ruudu blogist, mille lugemine eile õhtul pooleli jäi ja imestades, miks tõusmine nii kuradi raske peab olema…

Käinud duši all…

Pärast kõike seda on kell alles kaheksa ja mul on kohe päris mõnus tunne. Ma võin tund aega hommikumantlis ringi hängida, hommikust süüa ja veel natuke Ruudu blogi lugeda – selle asemel, et tõusta äratuskella peale alles pool üheksa ja veeta järgmised pool tundi riidesse pannes/kohvi tehes/meiki tehes/iga viie minuti tagant Leppa varem kui 10 min enne ära minemist üles tõusma veenmist (tulutult)/bussi peale jooksmist/sellest võib-olla maha jäämist.

:D

Jul 272006
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me Lepaga teisipäeva õhtul pärast kümnetunnist tööpäeva (mille jooksul ma söömas ei käinud) Regaliast pudeli Seitset ostsime.

Pärast selle kiiret ärajoomist avalikus kohas seksisime europeldikus.

Enne keskööd tuli meile kiiduväärt mõte vahelduseks normaalsel ajal (loe: trolliga) koju minna. Pärnu maanteed mööda trollipeatuse poole jalutades sattusin ma Leppa suudeldes liialt hoogu, mistõttu ta komistas vastu poe vaateakent (jätaks parem mainimata, millise poe täpselt), mille tagajärjel klaasi sisse mõrad tulid.

Õnnetul kombel oli sealsamas turvafirma auto (jumal teab, miks), nii et meil ei õnnestunud jalga lasta.

Tulemus?

Maja haldaja kutsuti kohale. Mendid kutsuti kohale.

Mina nutsin kogu aja südantlõhestavalt (ma vähemalt loodan/eeldan/arvan seda).

Maja haldaja ütles, et me oleme toredad noored, et ta on meiega ühe bussiga tööle sõitnud, et otse loomulikult ei esita ta meile süüdistust, see oli ju õnnetus.

Aga kuna politsei oli kohale kutsutud, pidime minema jaoskonda tunnistusi andma. Politsei suhtumine asjasse oli umbes selline, et “noored, selliste asjade puhul tuleb kähku uttu tõmmata, mitte paigale jääda” ja paar tundi hiljem, kui olime oma tunnistused lõpuks kirja saanud: “selle paberihulga eest, mis siin määritud sai, oleks saanud kolm akent kinni maksta.”

Ja kuigi ma üritasin politseile selgeks teha, et kõik oli minu süü, kuna mina ju Lepa otsa kukkusin ja ta aknasse lükkasin, mõjus mu nutt ilmselt piisavalt – on suhteliselt kindel, et midagi drastilist ei juhtu. Kästi kuu aja pärast helistada ja uurida, mis värk on.

Kui mind oleks puhuma pandud, poleks ilmselt nii hästi läinud.

Ja lõpuks pidime ikkagi taksoga koju minema.

PS. Nelja ja poole kuu eest käisin politseis töövestlusel (nemad kutsusid, mu CV oli tööportaalis nii sätitud, et potentsiaalsed tööpakkujad seda näeks) – oleksin võinud uurijaks saada. Ma ei tahtnud, palk oli liiga väike :D

EDIT kunagi hiljem: Lepale keerati akna lõhkumise eest trahv kaela ja kuna me olime tolleks hetkeks just lahku läinud, lasin ma tal selle muidugi üksi kinni maksta – kurimagus rahuldus.

Jul 222006
 

Mul on tunne, et ma olen kahe viimase nädala jooksul elanud rohkem, kui kogu eelneva aasta jooksul kokku. Ja ma olen sealjuures IGA PÄEV tööl olnud. Sellest moraal – kui tahtmist on, jõuab ka õhtuti palju korda saata.

Ma olen käinud meeletult paljudes kohtades, kus ma pole kunagi varem olnud, teinud asju, mida ma pole kunagi varem teinud ja kulutanud suuremal hulgal raha, sest ma ei jõua lihtsalt kunagi sellisel kellaajal koju, kui mõni pood veel lahti on, et süüa osta. Ja väljas söömine, khm… Aga noh, kõigi nende lisapäevade juures võin ma seda vähemalt esialgu endale lubada.

Ühe päeva (pigem siis küll õhtu ja öö) jooksul jõuab nii palju juhtuda, et järgmise päeva õhtuks tunduvad hommikused sündmused olevat hirmkauged.

Eile näiteks… Läksime Lepaga pärast tööd KuKusse, sest Mart ja Nele olid seal. Lepal ja Mardil tekkis (foto)idee, mis lõppes nii:

Siis istusime vanalinnas mingi suvalise maja trepi peal, jõime veini, torkisime mööduvaid turiste vihmavarjuga ja karjusime saksakeelseid roppusi.

Siis seksisime Nukuteatri kõrval tellingute vahel.

Pärast seda pidime Mardi ja Nelega Levikas kokku saama, aga sinna nad ei jõudnudki, nii et lõpuks istusime kuskil väljas ja jõime veel veini.

Ja kuna ma polnud söönud midagi peale kahe saiakese hommikusöögiks, läksime öösel McDonaldsisse.

Ja kui me taksoga koju jõudsime, ei olnud kell üldse veel NII palju. Magama saime sellegipoolest alles kolme paiku.

Ja umbes nii on see igal õhtul.

Elu pole kunagi nii äge olnud.

PS. Ma pole kunagi olnud veinisõber, aga mind tutvustatakse iga päev odavate peetide maailmaga, mis maitsevad kummalisel kombel tuhat korda paremini. Üleeile öösel jootsin isegi Muraka täis :D 777 mõjub alati!