Jul 202016
 

Eile õhtul nutsin sel aastal teist korda sellepärast, et mulle tuttav inimene kaotas oma lapse. Ja ma ei räägi siinkohal katkenud rasedusest… Mitte kunagi varem ei ole minu tutvusringkonnas midagi sellist olnud ja nüüd nii lühikese vahega kaks korda?

Enda suhtes on segased lood. Otseselt õnnetu ei ole, armastus on, lahku minna ei kavatse, ei ole me kumbki üksteisele valetanud ega petnud, aga… KORRAS asjad ka pole. Elame üks päev korraga ja loodame, et leiame oma probleemidele lahenduse.

Mõned kuud tagasi sain teada ühest lahutusest. Täna lugesin teisest. Lahkuminekuid sinna vahele, lihtsalt suhteprobleeme – no ei jõua kokkugi lugeda.

Shit happens all around. Polegi vahet, kas tegu on lähedase sõbraga või (blogi)tuttavaga. Kui inimesega, keda sa mingit pidi tunned, juhtub mingi s*tt, siis… Siis on endal ka s*tt. Väga väga s*tt.

Ja ma vihkan seda, et ma ei saa blogis mitte millestki rääkida. Ma ise võiks, aga kõik on seotud teistega.

Ja ma palun, et need, kes saavad aru, millest/kellest ma kirjutan, ei kommenteeriks seoses teiste isikutega äratuntavas võtmes. See on nende elu ja ma ei taha ennast vähimatki sinna segada. Lihtsalt… Mul jooksis juhe eile õhtul õige põhjalikult kokku ja täna hommikul veel rohkem.

Peatage maailm, ma tahan maha minna.

Apr 142011
 

Mulle meeldib see, et oskan rõõmustada igapäevaste pisiasjade üle, aga pole vist erilist mõtet iga päev blogisse kirjutada, kui tore see on, et päike paistab või et mul on nii ägedad lapsed. Ja ka igasuguste muude teemadega tundub viimasel ajal kogu aeg, et ma olen ju sellest juba kirjutanud, mis mõtet on ennast korrata. Nii ma siis ei kirjutagi midagi, ehkki mõnest asjast ometi võiks. Kõik tundub kuidagi… Tähtsusetu.

Eks ma üritan tagantjärele mõned asjad siiski kirja panna, mis vähekenegi mäletamist väärivad tunduvad.

Sisemine valgendamine tundub mõjuvat – too surnud esihammas, mis varem teistest oma tunduvalt tumedama värvusega üsna selgelt eristus, on nüüd märkamatum. Kas just päris nii hele, kui teised, aga igal juhul parem. Ja valgendajat võib ka mitu korda juurde panna, nii et olen väga põnevil, mis sest lõpuks välja tuleb. Igaühel on oma kehaga seotud ebakindlused, naeratusega seotu oligi vist minu suurim. Mitte et ma oleks nii kohutavalt põdenud või naerdes kätt suu ees hoidnud, aga ikka vaatasin tihti peeglisse ja soovisin ilusamaid hambaid. Tundub, et varsti saangi (juba praegu on!) – ja ei pidanudki kroonide panemisele ulmelisi summasid kulutama.

Swedbank juba teab, kuidas staažikaid kliente mõnitada. Ilmselt said kõik kliendid internetipangas teate, mis tänas selle eest, et oled olnud 15/26 aastat nende klient (need siis konkreetselt minu ja Abikaasa näitel). Ja kui sa arvad, et nad äkki pakuvad sulle siis näiteks tasuta ülekandeid (kasvõi pangasiseseidki) või oma logoga kohvikruusi (mitte et ma nii kohutavalt mõttetut nänni tahaks, see oli lihtsalt suvaline näide) – oh ei, nad lihtsalt soovitavad sul minna lugema, mida põnevat internetipangas veel teha saab. Ausõna, ma sattusin seda kirja lugedes nii marru, et kui mul poleks nende eluasemelaenu kaelas, oleks otsemat teed pidi mõnda teise panka marssinud ja oma finantselu sinna üle kolinud. Aga noh, praegu on nii, nagu on.

Mind häirib, et ma olen nii tohutult hellahingeline. Ma ei kannata kuulda/lugeda/vaadata midagi halba ega kurba. Igasugused kuriteod, väärkohtlemised, vägivald, piinamine, surmad, sõjad… Ma ei taha! Leopardikaamera on paarist kohast läbi käinud, juba see pisike surnud loomapoeg, mis pole tegelikult mingi traagika, eks, teeb mind nii kurvaks, olemise nii vastikuks. Rääkimata siis sellest, kui satun juhuslikult kogemata lugema sellest, kuidas mõni beebi või väike laps on haiget või surma saanud… Täiesti õudne. Ma ei taha teada, tahan elada oma roosas mullis. Ja see ajab mind vihale, sest elu ongi karm ja võiks ju veidi rohkem taluda.

Kusjuures ega ma enne küll nii õrnahingeline polnud, see on ikka täiesti pärast laste saamist tulnud. Nii ma siis lihtsalt üritangi kõikvõimalikku negatiivset vältida. Ma tean, et selliseid asju juhtub, aga mina ei saa sinna midagi parata ja ma parem ei kogu endasse sellist infot.

Lugesin eile õhtul ühe jutiga läbi Margus Karu “Nullpunkti”. Täitsa meeldis, ehkki mind häirib see, et kõik Eesti tänapäevased (noorte)raamatud ja filmid on ainult sellisest süngest elust. Normaalset on ju tegelikult ka! Aga noh, normaalsus on ilmselt igav ja see ei müü.

Raamatutes talun ma vägivalda väheke paremini – pole visuaalset pilti, samuti on lohutuseks see, et tegu on väljamõeldisega – mis siis, et elu ongi selline ja tihti on teosed mingil määral autobiograafilised.

Oskab keegi äkki veel mõnd head raamatut soovitada? Hoolimata süngusest on neid Eesti asju siiski üsna põnev lugeda. Nirti oma on mul läbi… Mis viimasel ajal veel ilmunud on?

Aug 022007
 

Kõigepealt sõitis Swamm paar nädalat tagasi rolleriga mingile autole tagant sisse (ei olnud tema süü, teise juhi oma), mille tagajärjel tal nüüd käsi kipsis on. Paar päeva hiljem sõideti Potsule otsa (ja tulemused olid koledamad, aga õnneks ka ei midagi VÄGA koledat). Nüüd siis…

Nüüd siis tegi Mees eile avarii. Rolleriga. Ma ei kavatse siin laskuda detailidesse, miks ja kuidas, ütlen vaid, et kõik on õnneks enam-vähem korras. Kriimustused ja marrastused, täna läks juba tööle.

Aga eile õhtul, kui ta mulle helistas ja seda ütles… Õnneks alles siis, kui olin juba nagunii peaaegu lõpetanud ja oli vaja vaid enne koju minemist riideid vahetada… Ma närisin küüsi kogu koju sõitmise aja.

Ja ma sain üle pika aja tunda seda abitut tunnet. Vaadata inimest, keda sa armastad, kellel on väga halb olla ja sa ei saa mitte midagi teha. Ei julge isegi kõvasti kallistada, sest kardad haiget teha…

Ma ei taha enam seda tunnet.

Aga kõik läks hästi, eks.

Lihtsalt… Ehmatus oli. Ehmatus ja abitus.

Aga täna on kõik juba palju parem. Ja see on ju peamine, eks.

Apr 282007
 

Eilne õhtu möödus telefoni otsas. Iiris rääkis oma Eesti sõbraga ja kuulas Aktuaalset Kaamerat. Kui ta mulle ütles, et EKA aknaid sisse visati, saatsin Marisele sõnumi, et küsida, kas ta on Tallinnas. EKA ühikas asub teatavasti kesklinnas. Selle peale Maris helistas mulle. Ta oli tõepoolest Tallinnas. Ühikas. Häiritud. Ja see on veel pehmelt öeldud. Tema käest sain näiteks teada, et Kaubamaja ja Viru keskuse aknad löödi sisse… Et Stockmanni murti sisse. Rääkisime päris tükk aega. Tema moblaarvest on mul kahju.

Siis helistasin veel Murakale. Õigemini lasin tal endale tagasi helistada. Temaga rääkisime kohe jube kaua. Ta luges mulle netist uuemaid uudiseid ette.

Siis ma tahtsin eile õhtul veel emale helistada, aga selleks oli lauatelefoni vaja ja kui see vabanes, oli kell Eestis juba pool üks. Emale helistasin täna hommikul, enne tööle minekut.

Ma ei ole suurem asi telefoniinimene, teate. Kui ma üldse helistan, siis lühidalt ja asja pärast. aga praegu… Eesti olukord on lihtsalt nii ahastamapanev ja sürreaalne, et on vaja rääkida. Kogu aeg kellegagi rääkida.

Ma üritan aru saada, aga ma siiani ei saa. Kuidas see võimalik on, et nii juhtus. Kuidas see võimalik on, et meie politsei ei suutnud reageerida. Et Falck ei teinud midagi. Et Eestil peaks olema ka sõjavägi ja ka see ei teinud midagi.

Kuidas lihtsalt lasti vene nolkidel linn segi peksta. Ühel õhtul ja siis veel teisel õhtul ka. Lihtsalt LASTI. Ma ei tea. Mul on häbi, et ma Eestis elan. Et ma elan sellises riigis, kus lastakse sellistel asjadel juhtuda.

Ma saan muidugi sellest ka aru, et tulirelvi ei saa kasutada, sest kui me venelasi tapma hakkaks, siis haaraks Venemaa võimalusest kinni ja tulekski ilmselt sõda. Aga kurat, arreteerige siis vähemalt, kuidas jõuate. Ja tõesti, võtke kodakondsus ära ja saatke maalt välja.

Aga nad ju ei tee seda ka. Või noh, osadega kindlasti. Aga enamik neist nolkidest on Eestis sündinud ja üles kasvanud… Vaevalt, et nad välja saadetakse. Saavad ainult mingid trahvid, mida pooled neist raudselt ei maksagi. Ja ma peaks nendega samamoodi ühes riigis edasi elama? EI, EI, EI!

Masendav ühesõnaga. Ma tänaseid uudiseid pole väga lugenud ja vist ei loe ka, sest aku hakkab tühjaks saama. Tegelikult olen ma natuke maha rahunenud. Kauaks, seda küll ei oska öelda.

Kui muudest asjadest rääkida, siis tööl oli täna see kardetud laupäev, mis osutus tegelikult jumala normaalseks. Mulle ju meeldib, kui on kiire ja kogu aeg midagi teha. Aga ehkki see töö on suht okei, siis ma pean tunnistama, et kogu see kohvivärgindus ei huvita mind absoluutselt, seega mul pole erilist motivatsiooni kõiki neid peensusi selgeks saada. Ja otsin ikka uut tööd. Aga praegu saan normaalselt hakkama ja raha tuleb, see on peamine.

Murakas tuli Londonisse. Hakkame jooma.

EDIT:
Ma lugesin just Ansipi pöördumist venekeelsest AK-s ja sain jälle nii vihaseks. Tuli meelde, mida ma veel kirjutada tahtsin. Kui ahastamapanevalt nõme see on, et kõik keerutavad jätkuvalt mingi totaka monumendi ja langenute mälestamise ja hauarüvetamise teema ümber, kui tegelt ei koti see MITTE KEDAGI ja asi on puhtakujuliselt selles, et Venemaa tahab oma võimu näidata.

Teate, ma vihkan Venemaad. Ja ma vihkan absoluutselt KÕIKI neid, kes kahe viimase päeva jooksul linna segi peksnud on. Ja ma ei kasuta sõna “vihkama” just eriti kergekäeliselt.

Kui Aljošat poleks olemas, siis oleks Venemaa selle välja mõelnud. Nii ütles vist mingi Soome poliitikategelane või keegi taoline. Ma olen nõus.

Apr 272007
 

Ma mõtlesin tulla ja vinguda selle üle, et HSBC, mis nii suure suuga ainult passi alusel pangaarvet lubas, nõudis siiski address proofi (ja oleks kõlvanud ka Eesti oma aga mul ei tulnud PÄHE Eestist oma arveid kaasa võtta, eks), mida mul pole ega saagi olema ning lõppkokkuvõttes pean ikkagi viima tööandja kirja, mille ma saan alles pühapäeval.

Kui ma olin teel parki (loe: internetti), sain Marise sõnumi. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis. Siis lugesin ma maile ja ema oli sellest kirjutanud. Siis lugesin ma blogisid ja kõik kirjutasid sellest. Siis lugesin ma uudiseid.

Põhimõtteliselt on minu emotsionaalsus tingitud suures osas hoopis sellest, et ma olen kahe viimase öö jooksul maganud kokku üheksa tundi, mul viskas töö juures lõpuks üle ja kui pank ka veel näkku panema hakkas, sai mul kõigest lõplikult kõrini, aga neid uudiseid lugedes ma lihtsalt hakkasin nutma. Istusin keset avalikku parki ja nutsin.

Üldiselt ma ei oskagi midagi öelda. Ma olen täiesti sõnatu. Võib öelda, et mind valdab õudus. kogu see olukord tundub täiesti sürreaalne. Mul vist on hea meel, et ma pole Eestis.

KUIDAS nii saab? KUIDAS?

Ma ei ole uudiseid tegelikult eriti lugenudki. Ainult blogisid. Delfi pealkirju ja osasid uudiseid diagonaalis. Ma pole vaadanud ühtki videot ega pilti. Ma ei tea, kas tahangi. Ma KARDAN seda, mis sealt ilmselt näha on.

Okei. Lugesin selle läbi. Pildid ei tule (õnneks?) lahti. Ja selle. Ja selle. Appi! Ma ju töötasin Pärnu maanteel. Ma sõitsin iga päev vabakalt koju. Kõik need kohad on nii tuttavad, nii igapäevased. See kõik tundub nii sürreaalne.

Mul on õudne. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad. Kuidas?

Ma ei tea. Ma päriselt kardan, et tuleb sõda või midagi. Ebareaalne mõte. Kole mõte.

Ja kurat, et mul kodus netti pole.

Feb 122007
 

Ma olen üle pika aja saavutanud sellise staadiumi, et absoluutselt mitte miski ei tee mu tuju heaks. No tõesti. Kõik on nii kuradi p*rses. Õigemini. Noh. Otseselt p*rses pole ju midagi. Midagi lihtsalt polegi.

Jah, ma tean küll, et mul on palju toredaid sõpru ja nii edasi.

Isegi ilus ilm, hea muusika ja mõte Londonile ei tee tuju paremaks… See on tavaliselt alati aidanud.

Ilmast on pohhui, muusika tekitab veel depressiivsema meeleolu ja London tundub miski unistus kauges tulevikus. Isegi ei viitsi enam midagi pushida, et see lähemale tuleks.

No täiega noh. Ikaldus.

Ma tahaks ennast väga-väga purju juua, aga kurat… Mis mõtet sellelgi oleks? Tahaks lihtsalt olla. Mitte mõelda. Selle asemel pean minema välja, olema viisakas, minema Pärnusse, tulema varahommikul sealt tagasi, et minna tööle… Milleks see kõik?

Päriselt käega lüüa ka ei saa. Et jätaks Pärnusse minemata või midagi.

Ah, p*rsse. Ma parem ei kirjuta rohkem. Mingit pointi siit nagunii ei tule.

Jan 262007
 

Tegelikult ma mõtlesin tulla siia ja kirjutada etteheitva sissekande neile, kes mu hala liiga tõsiselt võtavad – sel hetkel, kui ma nii tunnen, see tõesti ongi nii nii kole, kui ma kirjutan. Aga see läheb üle. Kiiresti. Ja siis on kõik jälle tore ja elu on lill. Selline ma olengi.

Et tahtsin tulla ja kirjutada, jah?

Aga enne seda tegin ma vea. Avasin oma RSS lugeja. Poleks pidanud.

Eks ta ole. Aga mina muide enam inimeste headusesse ei usu. Ma üritan nüüd jälle minna seda teed, et vaikimisi on kõik halvad. Noh, tundub, et elul on siis rohkem positiivseid emotsioone pakkuda, kui sa kõigest halvimat ootad.

Enam ei saa Nannyt vaadata ja täis juua, sest on liiga hilja, alkohol on otsas (õigemini mahl, millest koksi teha) ja mul on homme tööpäev. Ja ma olen juba kaineks saanud.

Ausalt, hoidke must eemale. Ma ei taha teid näha. Mitte niipeagi.

*pime vaikne ahastus*

Ma muide ei arva, et ma oleks selle ära teeninud!

Loodetavasti läheb see sama kiiresti üle kui tavaliselt.

Praegu on kole.

EDIT: Natuke kergemeelset Orkutit, nagu mul viimastel päevadel on igasuguseid kergemeelseid asju ette sattunud, ja ahastus on veel suurem. Oh mind. Et ma ka ei õpi!

Mul on ainult üks lootus. See peab tõeks saama. Muidu on kehvasti.

See on see hetk, kus oleks vaja kedagi, kellele saaks keset ööd helistada. Mul ei ole sellist inimest.

*veel vaiksem ja veel pimedam ahastus*

Jan 252007
 

Esmaspäeval, eile JA täna? Tramaivõi. Saan aru, et PP on ilmselgelt liiga väike koht, aga tundub et Tallinn samamoodi (ah, nagu ma seda varem teadnud poleks). Põgeneda. Kaugele. Ära.

Kaks eelmist õhtut närisin küüsi ja võitlesin endaga, et siia mitte midagi kirjutada. Täna sai mõõt täis. Võiksin muidugi ka peensustesse laskuda, aga tean, et detailid ei tasu end ära. Siis on pärast katki ka kõik ilusad inimesed minu ümber, kes ometigi milleski süüdi pole. Las Tikker olla parem üksi katki.

Kusjuures ebatavaline on minu puhul see, et kui ma tavaliselt lähen ja halan kõigile, siis kõik need kolm korda olen ma lihtsalt vait olnud. Nojah, nüüd siis enam mitte. Aga personaalselt ma halama ei lähe. Häbi on lihtsalt. Elan ennast asjade peal välja.

Tegelikult on muidugi väga häiriv olla tujus, kus peab ennast väevõimuga tagasi hoidma, et mitte millelegi jalaga virutada või miskit millegi vastu loopida. Eile näiteks lendas peegel pooleks. Ma olen ikka parim.

Aga noh, mis ikka. Jooks ennast täis, aga raha on vähe ja seltskonda ka pole. Niisiis vaatan teise kuus osa Nannyt otsa ja elu on jälle lill. Mõju on garanteeritud.

Tramaivõi.

KÕRINI!

Tänan tähelepanu eest. Tõenäoliselt ei kirjuta ma siia järgmised kolm päeva jälle midagi. Saate aru, eks.

Pole isegi oma RSS lugejat üleeilsest õhtust saadik lahti teinud. Ei tunne, et tuju oleks.

EDIT: Murakas, su šampus läks loosi, sorry. Ja selle järel läheb tõenäoliselt Kantersi oranž Absolut sidrunimahlaga.

EDIT 2: Mul on peale miniabsoluti veel pool pudelit viina??? Halleluuja! Kahju, et sidrunimahl peaaegu otsas on.

Things are looking up, thank god.

Tsitaat Nannyst:

See psühhiaater on nii hea, et tema vastuvõtule ei saa enne, kui mõni tema patsientidest enesetapu sooritab.

Nov 222006
 

Kuna käes on jälle see hetk, kus ma üritan magama jääda, aga vahin selle asemel lakke ja üks nõme mõte ajab teist taga, otsustasin kõik need nõmedad mõtted siia kirja panna (sest äkki tuleb SIIS lõpuks uni, kurat võtaks).

Mis siis, et mul pole uut A-d ja pole kedagi, kes mind mõistaks. Mul on ju palju toredaid anonüümseid fänne, kõik mu blogi lugejad. S*ttagi ma arvan, et te must aru saate, aga tegelikult on sellest täiesti pohhui. Ehk on mul lihtsalt vaja see kõik endast välja saada. Äkki läheb paremaks.

Ma ei teadnud sellest maailmast, sellest seltskonnast, kus ma nüüd peamiselt elan ja liigun, varem mitte midagi. Ma ei üritanud ennast sinna meeleheitlikult sisse magada, nagu mõned tegevat. Ma sattusin sinna täiesti juhuslikult tänu poiss Lepale ja ma sattusin sellest vaimustusse.

Minu eesmärk pole kunagi olnud saada päris lõpuni selliseks pohhuistiks, selliseks glämmitibiks, kelleks iganes. Ma tõesti naudin seda hooletut suhtumist, ma ei viitsi elu tõsiselt võtta, aga ma tean suurepäraselt, et mul on siiski neid külgi, millele asjad rohkem korda lähevad. Ma tean, milline ma olen, ma parem ei üritagi seda muuta, see ei teeks mind õnnelikumaks.

Ma armastan poiss Leppa. Ta on ülihea sõber, enamik ajast ka ülihea töökaaslane, me moodustame väga hea tiimi. Ma siiralt naudin tema seltskonda. Kõigest saab rääkida ja nalja on alati palju.

Ma armastan tüdruk Ruudut. Ta on peaaegu et minu iidol, ta on ilmselt üks kõige ägedamaid inimesi, keda ma tean. Mul pole tõesti kunagi olnud eesmärki ega tunnet ega vajadust saada sama ägedaks. Ma lihtsalt naudin ka tema seltskonda, sama palju kui poiss Lepa oma.

Aga fakt, et mul oli Lepaga suhe, mis läks järsku p*rse, sest ta avastas, et see pole enam piisavalt huvitav ja et ta ei viitsi minu probleemidega tegeleda ja fakt, et samal õhtul, kui ta seda avastas, hakkas pihta ka tema teema Ruuduga, paneb mind idiootsesse situatsiooni, kus ma olen sunnitud võrdlema.

Kus ma olen SUNNITUD mõtlema sellele, et mina polnud piisavalt hea ja et mind lihtsalt vahetati sellepärast päevapealt välja. Et kõiki neid asju, mida Lepp tegi veel hiljuti koos minuga (ja need olid võrratud ajad, ma ei saa eitada), teeb ta nüüd koos Ruuduga. Ma paratamatult kuulen iga päev asjust, mida nad on teinud, näen fotosid, mida Lepp on Ruudust teinud, ma käin Ruudu juures ja mõtlen, mida nad seal on teinud, MIDA IGANES.

Ja mul tekib ainult idiootne tunne, et seega mina polnud piisavalt hea ja et ma nähtavasti PEAKSIN olema parem. Ägedam.

MA EI TAHA OLLA! Ma tahan olla mina ise. Ma arvan, et ma olen sellisena, nagu ma olen, juba piisavalt äge. Ma tahan, et inimesed hindaks mind sellisena, nagu ma olen.

Ja siis tuleb ilus poiss, keda ma isegi eriti tõsiselt ei võtnud, ja teatab süüdimatult, et ta seksiks pigem Ruuduga. Mis siis, et ta tegi enda arust nalja, tegelikult ta mõtles seda ka sama tõsiselt. Mis siis, et ta on lihtsalt idioot ja et tema arvamus tõepoolest ei lähe mulle eriti korda.

Üldine pilt on see, mis loeb. Miks te panete mind olukorda, mis sunnib mind mõtlema inetuid mõtteid inimestest, keda ma eraldi isiksustena siiralt armastan, kuid kelle paarina nägemine (ehkki ma tunnistan siiralt, et nad sobivad s*taks hästi kokku) viib mind masendusse?

Mida ma tegema pean?

MA EI TAHA NII MÕELDA!

Ma tahan nautida nende seltskonda ja olla ise ka õnnelik.

KURAT!

KURAT!

KURAT!

Ma lihtsalt ei taha.

Ma ei oska olla.

Nov 222006
 

Ühtlasi pole ma ka paljusid muid asju, mida tahaksin olla. Paraku.

Mul oleks vaja uut A-d. Anonüümset tüüpi MSNis, kellega jutt klapib, kellele sa satud südant puistama ja kes tekitab sinus tunde, et saab sinust lõpuni aru. Sest praegu on taas sama seis, kui oma esimese ülikoolisemestri armastuse pärast katki olin – mul oli ja on palju toredaid sõpru, kes toetavad mind ja kuulavad mind, aga mul on tunne, et nad EI SAA minust lõpuni aru. Et nad lihtsalt ei saa.

Ma tahan, et oleks olemas keegi, kellele ma kõige suuremas paanikahoos saaksin sõnumi saata või MSNis oma kurba saatust kurta. Täna oleks teda nii nii nii väga vaja olnud.

(Selle asemel avastasin, et mul on pool telefoni ilusa poisi sõnumeid täis ja tahtsin neid ära kustutada, aga olin nii närvis, et kustutasin ühe ropsuga kõik sõnumid. Kahju. Seal oli ilusaid asju… Sõpradelt. Aga noh, mis ikka. Küll tulevad uued ja ilusamad. Ma loodan.)

Ainsad inimesed, kelle puhul mul on tunne, et nad actually võiks mind lõpuni mõista, on kõigi mu masenduse põhjustega nii üks-üheselt seotud, et sellisel viisil südamepuistamine, nagu mul vaja oleks, ei tule kõne allagi.

Ühesõnaga. Uut A-d oleks vaja.

Ehkki ma kardan, et ma ei oska enam ühtki meessoost tüüpi ainult sõbrana võtta. Et kui ta mulle natukenegi meeldima peaks, hakkan ma raudselt temast mingeid ebaterveid mõtteid mõtlema.

Aga kui liiga palju mõelda, siis ei juhtu midagi head, seda ma juba tean. Ainult hullemaks läheb.

Võib-olla on mul tõesti vaja stabiilset armastust, nagu arvas poiss Lepp. Aga ma ei usu selle leidmisse. A oli tore poiss, aga kõik kesklinna poisid on teatavasti s*tapead. Või kas on olemas mõni tore kesklinna poiss? Kui ongi, siis raudselt pole ta pikk või pandav. Või isegi kui on, siis raudselt ta lihtsalt ei taha mind või on mõni muu häda :P

Pessimism, noh. Ma ei usu enam üldse.

Aga mis seal ikka.

Vait olla ja edasi elada.

Seda ma ju oskan.