Feb 202016
 

Kuna kõik arved on meil virtuaalsed ja ajakirjandust me reeglina ei telli, ei näinud veidi üle viie aasta tagasi siia kolides põhjust eraldi postkasti soetada. Memmeke, kes siin enne meid elas, sai oma posti naabritelt, meie samamoodi. Kui jätta kõrvale sünnipäeva- ja jõulukaardid, siis ega meile eriti midagi ei tulnudki.

Sensat tellisin üksvahe umbes neli kuud, kuna see mind aga loodetud kombel ei kõnetanud ja jäi lugemise asemel riiulisse seisma, katkestasin tellimuse üsna kiirelt. Digi käis ükskord pool aastat, Swedbanki preemiapunktide eest – ideaalne ajaviitelugemine, tunduvalt etem kui naisteajakirjad (tehnika arvustused ja võrdlused on mu nõrkus, go figure that out), aga praktilist väärtust pole minu jaoks nii palju, et ma seda raha eest tellima hakkaksin. Üksvahe tellisin aastaks oma lemmikristsõna – selle mõttega, et kui jälle lahendamise tuju tuleb, siis on ports võtta :D

Kui meid polnud kodus, jättis naabrimees tihti meile posti ukselingi vahele – ja vahel ikka juhtus, et hakkas sadama vihma vms. Ei teinud just eriti õnnelikuks, aga polnud ka süüdistada kedagi peale iseenda – võiks ju oma postkasti panna, eks. Ja kui pole viitsinud, siis tulebki taoliste tagajärgedega leppida.

Nüüd aga juhtus nii, et taas hakkas aeguma ports Swedbanki preemiapunkte – Digit kahjuks enam valikus polnud, tellisin siis Ekspressi, sest ei osanud midagi targemat välja mõelda. Ja kuna see ilmub kord nädalas, siis leidsime, et pärast 5+ aastat on lõpuks aeg endale postkast osta :D Kõik ehituspoed käisime läbi ja ainult ühest soovitu leidsimegi – normaalse välimuse ja suurusega ning maja detailidega kokku sobiva värviga. Siis seisis postkast nädal aega ja ootas, et keegi viitsiks selle seinale panna… Eelmisel nädalavahetusel sai asi lõpuks tehtud.

Ja väga õigel ajal – sel kolmapäeval Ekspress esimest korda tuligi. Mingil põhjusel oli meie leht pandud naabrite postkasti, kes seda ise ka tellivad, seega said kaks tükki. Postkastid on maja seinal täpselt kõrvuti, täielik müstika, mis kirjakandjal mõttes olla võis. Helistasin kohe samal päeval ja palusin, et edaspidi ikka oma kasti saaks. Abikaasa, kes mu kõnest midagi ei teadnud, käis paar päeva hiljem Express Posti kontorist läbi ja palus sama :D Nii et on lootust, et järgmisel nädalal saavad lehed õigesti. Panime mõlemale postkastile korterinumbrid ka peale ja puha. Täisvärk.

Esimesed asjad, mis postkasti pandi, olid McDonaldsi sooduskupongid, järgmisel päeval Hesburgeri omad :D Suht mõttetud kupongid kahjuks, eks nende huvides on ikka eineid müüa, mina oleks aga huvitatud ainult Big Tasty ja Megaburgeri soodukatest… Ilma eineta :P

Reklaamlehti oleme nüüd ka nädala jagu saanud. Rimi ja Selver miskipärast puudusid, aga esindatud olid Maxima, Konsum/Maksimarket, Comarket, Delice ja Home4You.

Sooduspakkumistega on muidugi nii, et kuna 90% (95%? 99%?) suurtes poodides müüdavast kaubast võiks minu poolest olemata olla, siis samamoodi on need kampaaniahinnad enamjaolt minu jaoks täiesti mõttetutele toodetele. Põhimõtteliselt huvitavad mind ainult värske kraam, mahekraam ja tööstuskaubad. Ja viimased reeglina vaid Maximas, kus on laiem valik ja rohkem arvestatavaid allahindluseid.

Meeldiva üllatusena avastasin Konsumi/Maksimarketi reklaamist eraldi lehekülje tervisesõbralike toodetega, kus peale enam kui kaheldava väärtusega vitamiinivee olid kõik ülejäänud tooted täiesti arvestatavad. Okei, enamikku neist ma ei ostaks, aga põhimõtteliselt VÕIKSIN osta :D Ja Nonna muffinisegu tahaks päriselt ära proovida. Muidugi mul pole Säästukaarti, kuna ma praktiliselt kunagi nois poodides ei käi, aga noh, kellelgi äkki on… Kui mul peaks tulema meelde enne 1. märtsi seda “kedagit” paluda. Kui meie kodulähedases pigem niru valikuga Konsumis seda segu üldse on, sest Maksimarketisse kindlasti sõita ei viitsi – samas elab selle lähedal Abikaasa õde, kes ilmselt võiks mulle vabalt osta, kui ma paluks, tal on kindlasti Säästukaart ka.

Kas Säästukaarti ei saa vahel mingi kampaania käigus soodushinnaga soetada? Ma euro vast maksaks, aga €3 pole kunagi näinud põhjust kulutada, sest me tõesti ei käi Konsumis praktiliselt kunagi ja Maksimarket on teises linna otsas.

Enamik reklaamidest lehitsesin kiirelt läbi ja viskasin seejärel vanapaberisse, ei olnud miskit huvitavat. Sellegipoolest ei näe ma mõtet kleepida postkastile kirja “ainult tellitud post” – kuigi mul on nende lehtedega nii vastastikused tunded, ma totaalselt vihkan paberi raiskamist ja mõtlen kurbusega kõigile maha võetud puudele. Teisest küljest aga jälgin meelsasti sooduspakkumisi ja mul on neid reklaame lehitseda kordades mugavam, kui veebist PDF variante vaadata, nagu seni teinud olen. Ja neid trükitakse nagunii, paraku. Nii et ma siis loen. Kunagi, kui ma olen nii rikas, et ei pea enam toidu hindu vaatama, siis äkki kleebin selle kleepsu ka :D

Üle pika aja Ekspressi lugeda oli ülimõnus. Ma teatavasti ajakirjandust praktiliselt ei tarbi, kuna telekat meil pole ja ka veebist regulaarselt uudiseid ei loe. Neid on lihtsalt nii palju, liiga paljud neist mõttetud klikimagnetid või liiga negatiivsetest asjadest, mida mul ei ole soovi enesesse võtta. Igapäevaselt ilmuvaid lehti ma seega lugeda ei soovi – minu meelest on väga otseses seoses sisu tootmise kiirus ja kvaliteet. Korra nädalas Ekspressi lugeda on aga minu jaoks ideaalne variant – selle puhul vähemalt on tunne, et enamik sisust on reaalselt läbi mõeldud ja kirjutamiseks eeltööd tehtud :D

Ei saaks öelda, et ma lehe just kaanest kaaneni läbi lugesin, aga üle poole kindlasti – ja see on minu puhul juba väga hea saavutus. Pole vist üllatav, et haridusteema oli hetkel kõige südamelähedasem, aga sellest tuleb kunagi üks eraldi postitus.

Ja lisalehest sain teada, et Mustika keskuses on “söö, palju jõuad” stiilis Aasia buffet, mis maksab kõigest €7 ja kus välditakse naatriumglutamaati :D Mustikasse pole mul üldiselt kunagi asja, aga ainult sellepärast läheks sinna :D

Kaalun täitsa tõsiselt, et kui kolm kuud “tasuta” Ekspressi täis saab, siis tellin oma raha eest edasi :) Ka preemiapunkte kasutan hea meelega selle jaoks edaspidigi. Ma ei tea ainult, kuidas seda korraldada, et enamik ajast maksan ja kui jälle kuutellimuse jagu punkte täis saab, siis tellin ühe kuu “tasuta”. Ühe kuu kaupa tellida on muideks preemiapunktide eest mõttekam – kui see punktisumma kolmega korrutada, tuleb kokku vähem, kui see, mis mina kolme kuu eest korraga maksin. Miks see nii on, pole õrna aimugi. Ma lihtsalt jätsin oma punktide kulutamise nii viimasele minutile, et olin sunnitud need korraga välja käima, vastasel juhul oleks lihtsalt aegunud.

Ühesõnaga meeleolukas nädal oli. Oma postkast on ikka tore. Ei teagi, miks me seda varem ei ostnud – polnud ju kallis ka, maksis alla €20… Polnud lihtsalt kunagi piisavalt oluline. Kuni praeguseni.

Sep 182015
 

Alternatiivsete arvamuste teemal jätkates – ma pean ausalt tunnistama, et olles olnud viimased viis aastat oma elust pigem vastuvoolu ujuja, kipun ma positiivsemalt suhtuma just alternatiivsetesse arvamustesse ja olen üha enam skeptiline peavoolu suhtes. Nii et kahtlemata olen ka mina veidi kallutatud. Vähemuse poole.

AGA. Need viis aastat on minu silmaringi tohutult avardanud. Ma olen õppinud uurima, küsima, mõtlema. Tulemuseks on tõepoolest see, et ma ei usalda enam pea mitte midagi ega kedagi :) Tänapäeva klikipõhine meedia on kõike muud, kui objektiivne arvamus, mida saab 100% usaldada. Uuringud täpselt sama asja kohta võivad anda täiesti vastupidise tulemuse sõltuvalt sellest, kes neid uuringuid rahastab.

Ma olen nõus, et ma olen liialt skeptiline ja usaldamatu, nii ühe kui teise poole suhtes. Aga tõepoolest jõuan ma pea iga asja puhul järeldusele, et ma ei tea lõpuni, kus on tõde. Seega on väga vähe asju, mida ma otseselt hukka mõistan.

Nii et ma uurin, lähtun oma sisetundest ja elan oma elu. Vahel lähen ka vooluga kaasa ja teen mingit asja “sest kõik ju teevad”, aga üldiselt ma siiski üritan pigem küsida: kas see viis, kuidas alati on tehtud, on ikka kõige õigem? Ja kui on kellegi teise jaoks, siis kas ka minu jaoks?

Igaüks võib elada oma elu täpselt nii, nagu paremaks peab, kuni teised selle all ei kannata.

Praegu on väidetavalt tegu avalikkuse huviga ja nö laste kaitsmine kaalub üles kõik muu. Väidetavalt on õigustatud kõik need minu arusaamist mööda pigem ühekülgsed artiklid ning see, et kinnisest grupist on neisse artiklitesse teise poole “objektiivseks” arvamuseks ilma küsimata ja nimesid kasutamata kopeeritud artikli autorite poolt valitud arvamusi. Ju siis ongi õigustatud. Olen igal juhul täiesti nõus, et on väga vale eksperimenteerida millegagi nii, et lapsed kannatavad.

Aga jah, see kallutatus… Praegusel hetkel kannatavad ka paljud inimesed, kel pole kunagi tulnud mõttessegi oma lastele MMSi anda, selle all, et nad on mingisse gruppi kuulumise tõttu automaatselt tembeldatud (sotsiaal)meedia poolt laste mürgitajateks või vähemalt selle julgustajateks, sest paljude arvates sinna gruppi kuulumine just täpselt seda tähendabki. Ja see on minu meelest ka täpselt sama vale. Enamik neist tembeldajatest ei tea absoluutselt, millest nad räägivad. Nad võtavad selle ühe killukese – “appi, keegi mürgitab lapsi” – ja annavad kõigile ühe rauaga.

Objektiivne ajakirjandus my ass :)

Ja ma kordan veelkord – ma ei tea, kas MMS on mürk või imeravim, mind antud hetkel isegi ei huvita see eriti. Olles nii skeptiline, nagu ma olen, on minu jaoks 50-50 võimalus, et see võib olla nii üht kui ka teist. Ükski poolt- ega vastuargument meedias ei suuda mind lõpuni veenda. On üsna tõenäoline, et iseenda peal ma sellega katseid tegema ei hakka. Kui mul peaks siiski kunagi selline soov tekkima, küllap ma siis loen hoolega igasugust infot, mis ma selle kohta leian – aga hetkel ei näe ma vajadust sellele oma aega kulutada.

Minu jaoks pole küsimus kunagi olnud selles, kas lapsi peaks kaitsma või kas MMS on mürk, vaid puhtalt selles, kuidas seda teemat on seni kajastanud ja kuidas see on mõjutanud mind ja teisi sellesse gruppi nö mitteaktiivselt kuuluvaid inimesi.

Sellepärast mulle meeldibki lihtne elu. Kui ma tarbin vaid seda, millest lõpuni aru saan, ei pea ma liigselt mõtlema :) Sestap söövad mu lapsed igal hommikul lusikatäie mett õietolmu ja taruvaiguga ning loodan, et muid “imeravimeid” meie majapidamises tarvis ei lähe.

Jun 262015
 

Nagu olen korduvalt maininud, ma ei ole uudiseid juba väga pikka aega jälginud. Ma olen jõudnud järeldusele, et aega on niigi vähe ja uudised on enamasti negatiivsed, seega teevad mind pigem murelikuks või panevad end halvasti tundma. Ja samamoodi, nagu ma üritan vältida suhtlemist inimestega, kellest tean, et me kohe üldse ei klapi, ei näe ma ka mõtet raisata oma aega uudistele, mis panevad mind ennast halvasti tundma. Ma täitsa lepin üldise teadmisega, et maailmas toimub palju halbu asju, ma ei vaja detaile. Kõige olulisem jõuab minuni nagunii, muid kanaleid pidi.

Seega pole mul olnud kõige vähimatki soovi pagulaste teemal sõna võtta, pole lihtsalt minu nišš. Seda enam, et see on üks teema paljudest, mille kohta võin öelda: ma tean, et ma midagi ei tea. Ja kui ma tegelikult midagi ei tea, siis miks ma peaksin oma arvamust üldse avaldama?

Aga täna ma siiski natuke kirjutan, pagulastest ja poliitikast üldisemalt. Ajendiks said kaks artiklit, mida lingiti mu FB feedis.

Kõigepealt see – tegin lahti, lugesin veidi. Mina olen ajaloos väga nõrk ja ausõna ei tea, mis täpselt kunagi juhtus. Mõtlesin murelikult, kas sellest hüsteerilise maiguga hirmujutust võiks midagi tõsi olla. Palju lugeda ei suutnud, paarist esimesest punktist kaugemale ei jõudnudki. Leidsin üsna kähku, et isegi kui miski sellest ON tõsi, siis ega selle kõige lugemine ja võimaliku sõja vms pärast muretsemine mu elu paremaks ei tee – parim, mis ma saan teha, on see leht sulgeda ja elada oma elu edasi nii hästi, kui oskan.

Siis kerisin FB-d edasi ja kohe lingiti seda artiklit. Lugesin läbi ja hingasin kergendatult. Tundus märksa usutavam :)

Kellel neist kahest tegelikult õigus on, ma ei tea. Mulle tundub teine tunduvalt loogilisem. Aga just sellepärast ma ei tahagi uudiseid lugeda, et mulle tihti tundub mõlema poole jutt usutav ja ma ei oska arvata, kummal on õigus. Ma võin need kaks täiesti vastandlikku arvamust teadmiseks võtta, aga TARGEMAKS ma neist ju ei saa, pigem tekitab see veel rohkem segadust.

Aga mis ma arvan pagulaste teemast, nende väheste teadmiste ja kogemuste põhjal, mis mul on?

Ma olen mingil määral kursis UK, Rootsi ja teiste suuremate heaoluriikide pagulasprobleemidega. Ei ole tõesti üldsegi mitte tore, kui tulevad võõramaalased, kes töötamise asemel elavad toetustest, mis tulevad maksudest, mis on võetud sinu palgast. Ei ole tore, kui võõramaalastel on oma linnaosad, kus käia ei julge. Vägistamine ei ole okei mitte üheski plaanis. Kindlasti on neid probleeme veel kümneid.

Aga see on ju lihtsalt elu. Mitte ainult immigrantide seas, vaid ka Eestis ja kogu maailmas leidub inimesi, kes kuritarvitavad toetusi, on kurjategijad või lihtsalt tropid… Lisaks on Eesti kliima nii s*tt, toetused nii kehvad ja plaanitavate pagulaste arv nii väike, et ma tõesti ei näe, kuidas meid antud asjaoludel võiksid tabada sellised probleemid, millega kõik meid ähvardavad.

Korduvalt on läbi käinud argument, et riigil pole oma elanikegi jaoks raha, aga pagulaste jaoks leitakse. Minu jaoks on see väga sarnane vaidlusega, kuidas riik peaks maksuraha kulutama ja kuidas riik teeb seda raudselt valesti. Mina ei ole nii tark, et oskaks koostada riigieelarvet ja julgeks öelda, et nad teevad midagi valesti. Minu isiklik arvamus on küll, et pikk võimul olemine on oravad liiga ülbeks teinud, nad ei ole mulle kunagi sümpaatsed olnud ja ma ei vali neid, AGA riigi juhtimine on keeruline nii ehk naa, tehku seda kes tahes. Kindlasti on nad teinud vigu, kindlasti saaks paremini, aga mina ise paremini ei oska, seega ma väga ei kritiseeri. Ma lihtsalt valin neid, kelle puhul mul on tunne, et nad võiks teha paremini, muus osas jätan kritiseerimise targemate hooleks.

Meie toetuseid ja sotsiaalsüsteemi ning rahva üldiselt elatustaset ei anna tõepoolest kuidagi võrrelda heaoluriikidega, aga see ei ole mu meelest otseselt reformarite s*ta riigivalitsemise süü. Ja nagu ma ei tea täpselt, kuidas toimib riigieelarve, ei tea ma ka, kuidas toimib pagulastega seonduva rahastamine. Kuskilt jäi kõrvu, et need summad pole sugugi nii suured, kui mõni väidab, teiseks on meie riik EL-ilt nii palju toetusi saanud, et mida meil siin nii väga kobiseda on? Kreeka toetamine oli minu jaoks näiteks pagulastest mitu korda keerulisem teema, selle ma lasin lihtsalt endast mööda, sest ei osanud mingitele järeldustele jõuda.

Ühesõnaga jah, pagulaste teema on küll keeruline ja teiste riikide probleemid nendega seoses on reaalsed, AGA iga juhtumit tuleks vaadata üksikult, võttes arvesse kõiki asjaolusid… Ja vaadeldes pagulasi Eesti kontekstis, ma ei karda neid probleeme. Ja mind teeb nii õnnetuks, kuidas mitu mulle armsat inimest, kellest ma väga lugu pean, tunduvad suhtuvat sellesse teemasse veidi liiga emotsionaalselt.

Mitte ainult inimesed, kusjuures, ka näiteks Kodutunne – saade, mida ma vaatan ja armastan – paneb oma suhtumisega aeg-ajalt kulmu kergitama. Nad ajavad mu meelest suurepärast ja vajalikku asja ning ma kogu südamest loodan, et nad teevad seda veel pikalt. Aga ma pean tunnistama, et nende kriitilised repliigid meie ühiskonna suhtes, mis jooksevad läbi pea igast saatest, on hakanud mulle veidi närvidele käima. Nüüd on kistud sinna kriitikasse ka pagulased, seda kõike avalikult nende FB lehel. Ei tea, ei tundu õige… Aga see on vaid minu arvamus. Ma ei ole sugugi kindel, kas minu arvamus on see kõige õigem.

Eesti kontekstis tunduvad mulle pagulastega seotud reaalsed probleemid pigem need, mida mainis Kristina, kes mul ükspäev külas käis. Et meil puudub korralik toetussüsteem nende ühiskonda integreerimiseks. Midagi selles stiilis. Aga kuna see on teema, millest ma midagi ei jaga, siis jätan ka selle targemate hooleks. Pigem sellega tuleks mu meelest tegeleda, mitte võidelda eestluse väljasuremise vastu, mida pagulased põhjustavat ja mis tundub minu jaoks absurdsena.

Aga kui on üks asi, millesse mina kirglikult suhtun, siis on see miinimumpalk ja elamiskallidus. Nii tihti loen ma arvamusi stiilis “kui sa oleks viitsinud õppida, saaks sa praegu head palka ja ei peaks virelema”. Kuidas saavad kõik need kritiseerijad unustada mugavalt ära, et ALATI on hulk töid, mille eest makstakse miinimumi ja ka nende tööde tegijad on INIMESED, kes väärivad INIMLIKKU elu? Muidugi on neid, kes oleks võinud teha oma elus paremaid valikuid ja kes selle asemel vigisevad, et riik on m*nn ning ei toeta, aga nemad ongi lihtsalt need tropid, keda leidub igas ühiskonnas, kellega tuleb lihtsalt leppida ja neid soovitavalt ignoreerida. Alati jääb terve hulk toredaid inimesi, kes teevad töid, mille eest makstakse miinimumi ja kes tahavad ka normaalselt elada. Nii et jah… Elamisväärne elu kõigile toredatele inimestele. See on see, millest mina unistan.

Elu on kohati äärmiselt keeruline ja tihti ebaõiglane, aga pime vihkamine ja emotsionaalne lahmimine ei tee meie riiki paremaks. Rohkem mõtlemist, rohkem sallivust, rohkem positiivsust ja ligimesearmastust… Maailm ei ole mustvalge, maailm on värviline.

Oct 082014
 

Ma pole juba väga pikka aega uudiseid lugenud (ega vaadanud, ega kuulanud) – üldse mingit ajakirjandust tarbinud. Tähtsaimad juhtumised jõuavad minuni sõprade-tuttavate, FB ja blogide kaudu nagunii – FB feedis jääb aeg-ajalt ikka mõni huvi pakkuv artikkel ette ja saab ka läbi loetud. Aga suuremalt jaolt ja igapäevasel kujul on uudised lihtsalt masendavad.

Täna läksin miskis meeltesegadushoos Postimeest kiikama ja veel suuremas meeltesegadushoos lugesin artiklit perevägivallast. MIKS ma tegin esimest, veel enam teist – ise ka aru ei saa. Nüüd on nii halb tunne sees.

Teate, kui hästi töötab elamine oma väikeses turvalises maailmas? Ma olen ümbritsenud ennast inimestega, kellel on minuga sarnased väärtushinnangud. Minu ümber on intelligentsed, toredad, positiivsed inimesed. Palju mahe- ja rohemeelseid inimesi. Mis rahvusest, mis nahavärviga, millise seksuaalse orientatsiooniga – mitte mingisugust vahet pole. Kellelgi ei tuleks pähegi, et võiks olla. See on maailm, milles ma elan ja ma ei tahagi sealt välja tulla, et jahmuda sellepärast, kui palju kartust ja vihkamist on nii paljudes Eesti inimestes.

Nii paljud argumenteerivad, et maailmas toimuvaga peaks ikka kursis olema. Mina leian, et ma ei pea, kui ma raiskan oma aega uudiste lugemisele ja tunnen ennast selle tagajärjel halvemini. Mulle täitsa piisab teadmisest, et maailmas on palju vägivalda, et Ukrainas on sõda, et kooseluseadus on hetke kuumim teema… Ma ei taha detaile, sest mul hakkab halb ja nende teadmine ei tee mu elu kuidagi rikkamaks. Kui ma olen selle arvelt kellegi meelest vähem intelligentne inimene – olgu nii. Selle arvelt olen rõõmsam ja positiivsem.

Parem teen selle ajaga midagi toredat. Räägin Abikaasaga, kallistan lapsi, suhtlen sõpradega, loen raamatut, vaatan mõnd head sarja… Elan oma elu. Positiivselt. Ja ma loodan, et äkki sellest piisab. Äkki ma olen oma eluterve suhtumisega kellelegi eeskujuks ja muudan sel kombel maailma natuke paremaks kohaks, kus on natuke rohkem toredaid inimesi.

Aga kui keegi peaks kunagi tegema veebilehe, kus on ainult head uudised :) Vaat seda ma loeks küll. Kiire googeldamine näitas, et ingliskeelseid lehti on mitmeid, aga minule meeldiks just kohalik. Peavoolumeedia kajastab nagunii kõiki neid vajalikke, negatiivseid ja valusaid teemasid, võiks ju olla mõni leht, mis hoiab kursis ainult Eestis toimuvate positiivsete asjadega.

Tegelikult ma vahel ikkagi loen uudiseid – Pärnu Postimees on piisavalt turvaline lugemisvara ja kohaliku eluga tuleb ikka kursis olla. Aga sedagi teen üsna ebaregulaarselt. Vist parem, kui mitte midagi :)

Oct 202012
 

Lugesin palju laineid löönud artiklit kodumaale naasnud eestlaste kogemustest, üle kolmesaja kommentaari ka otsa – no huvitav teema oli.

Ja tõesti, ei saa olla muud, kui tegu pidi olema äärmiselt kallutatud artikli ja imelike inimestega ning kommentaarium pidi olema tüüpiline “virisen anonüümselt kõige üle” tüüpi. Sest PÄRISELT ei ole me, eestlased, ju sellised?

No öelge, kas teie näete ka enda ümber vaid morne inimesi ja ebaviisakust ning saate sõimata? Mina ei mäletagi, millal keegi mind viimati sõimas. Jaa, tõsi ta on, et võrreldes Londoni, Pariisi ja Luksemburgiga on meie inimesed endassetõmbunumad, mitte nii avatud suhtlemisega, aga ma ei tea – mina alati naeratan, teretan, vahel ajan võhivõõrastega juttu ka – keegi pole imelikult vaadanud ega hammustanud, kõik on kenasti käitunud. Aga ma muidugi elan ka omas maailmas ja kipun kõike halba väga kiirelt unustama :)

Sama arusaamatu kui vingumine selle üle, et Eestis on kõik nii kurjad, on mulle ka selliste kohalike arvamus, kelle meelest kõik mõne aja välismaal elanud on otsekui kodumaa reeturid, kes võikski sinna jääda, sest jumala eest, kui korra ära käid, siis pole enam õige eestlane. Mis sa lähed sinna heaoluühiskonda teiste üles ehitatu peal liugu laskma, pead eluaeg Eestis istuma.

Jaa, seda ma tunnistan, et Eestis on keerulisi probleeme. Ikka see töökohtade värk väljaspool Tallinna, miinimumpalk, üleüldine palgatase võrreldes kaupade ja teenuste hindadega… Minu tutvusringkonnast enamik on endiselt Eestis ja ütleks, et saab oma eluga täitsa hästi hakkama. Keegi pole küll rikas, aga kodusid ostetakse (mis siis, et laenuga), lapsi saadakse… Aga jah, kuna ma olen Sütevaka ja TÜ vilistlane, siis ma paratamatult ka liigun pigem sellises ettevõtlike inimeste ringkonnas.

Samas on tuttavate hulgas ka mitmeid neid, kes on valinud välismaale kolimise tee – erinevatel põhjustel, osad neist ka sellepärast, et pole suutnud kohaliku palgaga rahuldavalt ära elada. Ja ka neist saan ma suurepäraselt aru.

Mina ise olen selline veider keskmine. Ühest küljest on kõik eeldused selleks, et hästi ära elada, teisest küljest pole suutnud tööalase poole pealt stabiilsust saavutada. Esimest korda kolisin välismaale sellepärast, et olin noor, elu oli parasjagu igav ja võõrsil eluga tutvumine tundus põnev – töö oli mul siis olemas, küll mitte midagi erilist, aga üldse mitte kõige hullema palgaga (nojah, väike ta oli, aga miinimumist kaugel). Nüüd, jah, läheme perega ja selleks, et kiiremalt remondiraha kokku saaks, seega hoopis teised ajendid…

Aga ma olen nii kindel, et me tuleme tagasi :D Ma olen nii kindel, et ma leian aja jooksul kutsumuse, et me saavutame mingil hetkel inimväärse sissetuleku. Mulle meeldib elada Eestis, mulle meeldis elada Londonis, mulle kindlasti meeldib elada ka Norras.

Arutasime selle artikli üle just Marisega ja jõudsime ühisele järeldusele, et me lihtsalt olemegi sellised optimistid, kes alati kõiges head otsivad ja katsuvad iseenda positiivse olemusega ka ümbritsevat paremaks muuta. Et meie eesmärk on eelkõige olla õnnelik, raha tuleb suuresti kasuks, aga pole esmane, elada on tore nii Eestis kui välismaal, aga siin on siiski kodu ja pere ja sõbrad, nii et pärast kõiki mööda maailma rändamisi on alati hea koju tagasi tulla.

Nii et enda ja oma tutvusringkonna põhjal ma küll ei saaks öelda, et keegi arvab, nagu Eestis oleks kõik halvasti või vastupidi, et mõnda aega välismaal elamine oleks riigireetmine :) No ei ole selliseid äärmuslasi. Kõik on mõnusad inimesed, kes elavad oma elu siin- ja sealpool piiri. Igaühel oma valikud ja otsused, aga Eesti on kõigile kallis.

Aga jällegi – nagu eespool mainisin, siis minu tutvusringkond on selline… Ettevõtlikum. Ma pole ju suurema osaga Eesti elust kokkugi puutunud. Ja olgem ausad, uudiseid lugedes eelistan ma igasugused koolikiusamised, laste väärkohtlemised, vaesuse ja näljaga seotu lihtsalt lugemata jätta. Eks noid asju toimub ka vist kõikides riikides? Oh, ma imetlen neid, kes selliste probleemidega tegelevad ja üritavad midagi ära teha. Ma ise küll lihtsalt katsun vähem mõelda ja omas mullis elada. Kui ma näeksin enda tutvuskonnas midagi sellist juhtuvat, siis loomulikult teeksin kõik, et aidata, aga kuni need probleemid jäävad minu jaoks vaid uudisteks, seni ma eelistan neid mitte lugeda.

Üldiselt mind järjest enam häirib, kui vähe ma kõigest tean. Olen seda korduvalt varem maininud, et ma ei oska meie poliitikast midagi arvata – loen artikleid ja kommentaare, üks arvab ühte, teine teist, minul pole õrna aimugi, kellel õigus on. Mulle tundub küll, et ühte, teist ja kolmandat saaks tunduvalt paremini teha, samas on kogu see riigi juhtimine ja eelarved ja tuhat asja minu jaoks nii keeruline, et ma tõesti ei tahaks hakata kergekäeliselt lahmima ja lugema ette kõike seda, mis valitsus minu meelest halvasti teeb.

Nii et jah… Ma lihtsalt üritan elada enda elu, nii et oleks ise õnnelik ning lähedased ka. Olen tänulik selle eest, mis mul on, nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes – seda pole sugugi vähe. Ja muudkui pürgin edasi helgema tuleviku suunas, katsudes samal ajal nautida ka hetke ja tunda rõõmu igapäevaelust. Suurim väljakutse on hetkel sugugi mitte tööga seotu (sellega on veel aega), vaid kahtlemata see va kannatamatus lastega – eks pere lahus olemine on ikka paratamatult kõigile mõjunud. Aga nädal veel ja siis on jälle üks uus algus. Siis on pere jälle koos :) Mõned aastad välismaal ja siis jälle Eestis.

Igal pool on hea, kui olla õnnelik. Positiivsus ja heade asjade nägemine on teadlik valik. Tahaks seda positiivsust kõigisse eestlastesse süstida, kohe iga päev ja suurtes doosides :D

Jun 082012
 

Ajaga muutub paljugi. Praegu võin ma küll ausalt öelda, et minu senine väide “poliitika on igav ja nõme” ei vasta absoluutselt tõele. Nõme on vaid see, et ma ei saa kõigest aru, sest arusaamatu asi ju kipubki igav olema. Aga poliitika iseenesest on äärmiselt põnev ja paneb mõtlema, loodetavasti ma aja jooksul mõeldes ja arutledes ja uurides saan natuke targemaks ka.

FB feed on tänuväärne koht. Uudiseid ma eriti jälgida ei viitsi, aga kui keegi miskit jagab, mis vähegi huvitav tundub, siis loen alati läbi. Jagatakse ju ikka seda, mis korda läheb, mul on FB-s üldiselt väga normaalsete huvidega sõbrad-tuttavad.

Eile lugesin üht artiklit, mis kiitis Eesti kokkuhoiupoliitikat, väikest riigivõlgu, majanduse kasvu, seda, kuidas me “lihtsalt teeme asjad ära”… Kohe tuli meelde üks teine üsna sarnase sisuga artikkel läinud aasta oktoobrist, millega ühel ajal lugesin artiklit õpetajate palgast ning mõtisklesin Eesti poliitilise seisundi üle lühidalt siin. Täna lugesin lisaks veel sellist arvamust.

Ma olen selle kõige üle viimasel ajal nii palju mõelnud. Ei ütleks, et ma nüüd miskitele tarkadele või põhjapanevatele järeldustele olen jõudnud, aga ma üritan need mõtted vähemalt kirja panna.

Mina olen üldiselt kokkuhoiupoliitika poolt. Ma olen alati arvanud, et raskel ajal tuleb rihm koomale tõmmata, mitte laenu juurde võtta :P Ja iseenesest on ju väga uhke lugeda, kuidas Eesti majandus muudkui kasvab. Ja on kindlasti osa Eestist, kes seda kasvu eneste elus positiivselt tunnetab.

AGA. Ma julgen arvata, et enamik Eestist ei tunne kasvavast majandusest tulenevat kergemat elu küll kuskil. See nagu kaoks jälle selle rikkama vähemuse taskusse. Võib-olla on see väljend ebakorrektne, ma ei tea.

Tolles viimases majandust ülistavas artiklis mainitakse vaid keskmist palka. See number ei näegi üldse nii hull välja, eks. Kui aga mainitaks ka seda, mis on meie miinimumpalk, kui palju elanikest seda saavad, millised on keskmised elamiskulud… Siis oleks pilt juba hoopis teine. Numbrite taga võiks näha ka inimesi.

Öeldakse ju küll, et ise tuleb vaeva näha – õige eriala valida, õppida, edasi püüelda – küll siis jõuab haljale oksale. Ma olen täitsa nõus, see on tõsi. AGA. KÕIK ei saa olla kõrgepalgalised kõrgharitud! Alati jääb kuhjade kaupa lihtsamaid töid, mille ka keegi ära tegema peab. Vist on nii, et mida parem eluolu riigis on, seda vähem kohalikud neid lihtsaid töid miinimumi eest teha viitsivad ja nii rändab mujalt sisse hulganisti neid, kelle enda kodumaal on palgad veel palju väiksemad ja kellele tolle heaoluriigi miinimum on juba suur asi?

No igal juhul – need lihtsad tööd on ja jäävad. Ja tõesti, nende eest makstakse miinimumi. Ja eriti Eesti-suuruses väikeriigis on oluline, et eestlased jääksid ise oma koduriiki neid töid tegema. Mul on ju õigus, eks?

Miinimumpalk peaks seega olema selline, et sellega oleks võimalik inimväärselt ära elada. Jah, selle eest ei peagi saama oma maja, uut kallist autot, iga-aastaseid puhkusereise palmide alla, kalleid firmariideid… Küll aga võiks ja peaks selle rahaga välja tulema nii, et oleks võimalik võtta laenu, et osta korter, ehk kasutatud auto, kasvatada üles paar-kolm last, osta normaalselt süüa ja eluks vajalikku, käia vahel ka kontserdil, reisimas, mis iganes. Ja tibake ka säästa, sest iga pere peaks säästma – kunagi ei tea, millal seda vaja läheb.

Ei ole ju liiga palju tahetud? Ärme räägime nüüd sellest, kuidas on asjad Aafrikas või Hiinas, räägime sellest, millest unistab üks keskmine eestlane, kes elab Euroopas. Oma kodu, võimalus inimväärselt elada ja lapsed üles kasvatada – see tähendab, et ei pea kogu aeg igal sammul paaniliselt mõtlema, kust kokku hoida, millest loobuda, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

Maailm võib olla ülerahvastatud, aga väikeses Eestis on iga laps kriitilise tähtsusega. Selleks, et iivet tõsta, peavad perekonnad tundma julgust neid lapsi saada. Vanemahüvitis on suurepärane, aga mis saab edasi? 1,5 aasta pärast seisab perekond silmitsi faktiga, et sõimekohta ei ole, ühe vanema sissetulekust sageli ära ei ela. Minu arvates on muidugi lapse õige koht 3-aastaseks saamiseni kodus – enne seda kollektiivis ehk osalise ajaga. Kõik vanemad minuga kindlasti ei nõustu, aga usun, et paljud oleksid kauem kodus või käiksid tööl osalise ajaga, kui oleks selline võimalus. See võimalus on paraku enamiku jaoks utoopia. Kui vanemahüvitis lõppeb, on vaja tööle minna, et ots-otsaga kokku tulla. Sõimekohtadest on igal pool puudus. Hea küll, ma päriselt ei tea, kas kohe igal pool, aga kõigis suuremates linnades on lasteaiakohtadega ikka äärmiselt kehvasti.

Kogu Eesti ei saa elada Tallinnas ega Tartus. Paraku on nii, et need kaks linna, eriti muidugi Tallinn, on palgataseme poolest natukenegi konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud väiksemad linnad ja maakohad – neis on asi ikka üpris kehvasti.

Kuna meie elame hetkel Pärnus, siis toon näite siit. Kõige lihtsamate tööde eest makstakse raudselt miinimumi. Veidike keerulisemate tööde eest, mis nõuavad juba tiba rohkem mõtlemise ja õppimise oskust või kogemust… Nende eest saab valdavalt umbes €400 kätte. Sekretärid, ehituspoe müüjad – no kaks esimest asja, mis pähe tulid :D Nimekiri jätkuks pikalt. Spetsialistid, kes on oma teadmiste jaoks pidanud rohkem õppima ja kogemusi omandama – nende palkade kohta ma nii täpselt ei tea. Tean vaid ühe valdkonna seisu, kus töötab minu abikaasa. See on valdkond, mille nimetamisel imestatakse, et palgad peaksid ometi head olema. IT :) Jaa, ja kui sa oled programmeerija või muu taoline jupp, siis vist on tõesti. Paraku ei ole see tulusam pool IT-st Abikaasa tassike teed. Tema on tehnilise toe poole peal. Tal on kogemust, tal on teadmisi, ta on absoluutselt võrratu õpetaja ja abistaja, mis on sellise ameti puhul äärmiselt oluline. Ma ise olen näinud, kuidas ta on oma viimases töökohaski arenenud, tohutult palju asju juurde õppinud – mitmekesine töö mitmekesiste ülesannetega. Üsna suures ja konkurentsivõimelises ettevõttes. Ainult palk, see palk… Ma ei hakka siin konkreetsete numbritega lehvitama, aga ütleme nii, et mitte väga palju suurem viimasest numbrist, mis siia kirja sai. Poole vähem, kui sellise töökoha palk minu meelest olema peaks. Ja miks see peakski suurem olema, kui tööturu seis on täpselt selline, et kui inimene lahkub, on ukse taga järjekord neist, kes oleks selle palga eest suurima rõõmuga nõus tolle koha endale võtma? Tean ka üht teist inimest üsna sarnase töö peal, kelle palk on kolmandiku võrra suurem, aga ikkagi… Selle töö eest liiga väike. Olen hoidnud silma peal kõigil erialastel tööpakkumistel umbes aasta aega… Neid on olnud vähe.

Ma olen rääkinud paljude pärnakatega – uurinud, kuidas nemad ära elavad. Kõigi nende perede puhul, kes normaalselt ära elavad, on üldiselt kehtinud kaks varianti – kas on mees välismaal tööl või ajavad need inimesed oma asja, st on iseenese tööandjad, mitte palgatöölised.

Kindlasti on Pärnus ka neid töökohti, kus saab konkurentsivõimelist palka, head palka. Aga mulle tundub, et see on erand, mitte reegel. Enamik töökohti on alamakstud, sest kui on võimalus vähem maksta, siis miks peakski maksma rohkem.

Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

Kõik ei saa olla spetsialistid, kõik ei saa olla iseenda tööandjad. Miinimumpalk peaks olema selline, et oleks võimalik inimväärselt ära elada. Kuni see seda pole, seni inimesed kas virelevad või kolivad sinna, kus palgad on paremad – Tallinnasse, Tartusse või välismaale.

Ma ei taha üldse viriseda. Ma arvan endiselt, et kõige olulisem on üritada oma eluga hakkama saada nii hästi, kui see parasjagu võimalik on. Kui miski ei meeldi, muuda seda. Aga paratamatult paneb see kõik mõtlema.

Meie pere unistused on suured. Me ei ole kindlasti need, kes rahulduks lihtsa elu ja miinimumpalgaga, isegi kui see oleks elamisväärne. Me tahame rohkemat ja me teame, et me oleme selleks võimelised.

Kindlasti oleks me võinud teha oma eelnevas elus õigemaid otsuseid, valida õigema eriala… Me võiks kolida Tallinna… Aga me ei taha, terve Eesti ei saa elada Tallinnas! Meie tahame elada Pärnus, sest meie vanemad ja vanavanemad on siin, väikeste lastega on pere lähedus nii suur lisaväärtus, Pärnu on mõnus väikelinn, kus lapsi kasvatada.

Minusuguseid on kindlasti teisigi. Kindlasti on veel neid, kes pole kolmekümnendatele liginedes oma kutsumust veel leidnud. Vahel lihtsalt on nii. Elu tahab sellegipoolest elamist ja lapsed kasvatamist. Abiks oleks jällegi see müstiline elamisväärne miinimumpalk. Ma oleks rõõmuga nõus alustama väikesest palgast, kui eriala oleks põnev, võimaldaks töö käigus õppida, ennast üles töötada ja siis juba kõrgemat palka saada.

Me oleksime võinud osta renoveerimist vajava majaosa asemel heas korras korteri paneelmajas. Sel juhul oleks jäänud ära mure, kust leida laenu ja eluks vajaliku kõrvalt võimalus säästa, et teha remonti. Kas me kahetseme, et selle majaosa ostsime? Oh ei. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga, mul on siin elades kogu aeg tunne, et see otsus oli nii õige ja hea.

Aga reaalsus meie jaoks on see, et meie praeguseid erialaseid oskusi ja Pärnu palgataset arvestades teeniksime kahepeale täpselt nii palju, et suudaksime kuidagi ära elada – me oleme suurepärased majandajad, oskame kokku hoida. Me saaksime hakkama. Aga see oleks ka absoluutselt kõik, mis me saaksime. Me elaksime ära, aga ei saaks endale lubada suurt midagi peale hädavajaliku ning remondi jaoks säästmisest võiksime vaid unistada.

Ahjaa, seda kõike eeldusel, et mõlemale lapsele oleks lasteaiakoht. Plikale me koha saime, ta ei harjunud, otsus sügiseni paus teha oli meie teadlik valik. Poiss sel sügisel väga suure tõenäosusega kohta ei saa, kuna ta polnud sünnist alates Pärnusse sisse kirjutatud (see, kuidas Plika nii kiiresti sai, oli kusjuures ka üsna müstiline). Minu ema saab küll lapsehoidmisega aidata, aga mitte kogu aeg, täiskohaga, tal on ka oma elu ja töö. Osalise ajaga tööd mul leida ei õnnestunud. Nojaa, tegelikult oleks olnud reaalne võimalus proovida maaklerikarjääri, aga eriti alguses poleks see kindlasti nii palju sisse toonud, et mu panus oleks olnud pere eelarvesse piisav. Piisav ära elamiseks. Aga elada on ju vaja.

Ma ei virise, ma ei süüdista kedagi. Võib-olla oleks pidanud tegema minevikus paremaid valikuid, võib-olla oleks pidanud nüüd veel rohkem vaeva nägema ja otsima. Ehk siis oleks leidnud midagi, kus oleks teeninud rohkemat, kui hädavajaliku ots-otsaga kokku tulemiseks. Aga meile endile tundub, et me oleme proovinud, oleme otsinud, andnud endast parima – ja tulemuseks vaid tõdemus, et parim, mida siin suudaksime, on vaevu ära elada.

Meie jaoks pole mingi probleem hoida kokku, kui me teame, et see on millegi nimel. Kui lähitulevikus terendaks mingigi reaalsem lootus, et elu läheks paremaks, siis võiksime mõnda aega niiviisi peost suhu elada. Kui me suudaks teenida nii palju, et remondi jaoks kõrvale panna, siis see oleks eriti hea motivaator. Kurb tõsisasi on aga see, et seda lootust ei paista hetkel kuskilt. Praegu tundub küll, et samamoodi jätkates elaks me praegustes tingimustes peost suhu järgmised üheksa aastat, kuni kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Nojah, olles veidi optimistlikumad, siis ehk suudaks juba mingil hetkel peost suhu elamise kõrvalt natukenegi säästma hakata.

Aga ma ei taha järgmised üheksa aastat peost suhu elada! Ma ei taha järgmised üheksa aastat mõelda ainult kokkuhoiule! Iiris käis hiljuti külas ja kui talle oma plaanidest rääkisime, siis ta naeris ja ütles, et nii kaua, kui ta mind tunneb, siis ma olen ALATI millegi jaoks säästnud. Jah, nii see ongi – sest alati on olnud nii palju olulisi asju, mida on vaja saavutada. AGA MA EI TAHA ELU LÕPUNI KOKKU HOIDA! Ma tahan inimväärselt elada. Tahan, et ma ei peaks mõtlema pidevalt sellele, kas ma tohin lubada midagi enda meeleheaks või peaks selle raha säästma remondi või millegi muu sama olulise jaoks. Ei taha ka minna kergema vastupanu teed, müüa praegune kodu maha ja osta selle raha eest endale too ülalmainitud heas korras kõigi mugavustega korter paneelmajas. Ei taha! Tahan oma armsat kallist kodu, tahan selle hoole ja armastusega korda teha, oma lapsed siin üles kasvatada (ja mitte ainult kaks, vaid kolm-neli), ma tahan elada Pärnus, oma perekonnale lähedal, tahan süüa tervislikku toitu, reisida… Ma olen seda väärt! Me oleme seda väärt! Ma TEAN, et me oleme piisavalt ettevõtlikud ja võimekad, et selline elu saavutada.

Niisiis – selleks, et seda kõike saavutada… Ma olen küll optimist, aga praeguseid olusid realistlikult vaagides on selge, et Pärnus pole nii mõtet jätkata. Tallinn ja Tartu oleks lahenduseks siis, kui me sinna elama tahaksime jäädagi – pole lootust lühiajaliselt kolida, et rohkem teenida, säästa ja siis Pärnusse tagasi tulla, selleks on palgavahed liiga väikesed. Nii et meie pere tee viib mõneks aastaks jälle kodumaalt kaugemale, see tundub lihtsalt kõige arukam otsus.

UK-s oli hea elada ilma lasteta, kahe palgaga. Siis elas seal üsna mõnusalt ära, isegi kui palk polnud eriti suur. UK haridussüsteemist ei arva ma aga suurt midagi ja enne tasuta (eel)kooli, mis algab vist neljandast või viiendast eluaastast, on ainsad variandid mu teada tasulised nurseryd, mis ennast miinimumpalgaga igal juhul ära ei tasu, kõik palk läheks sinna. Ühest palgast ehk ära elaks, aga midagi säästa sealt küll ei õnnestuks. UK-s on lastega hea elada siis, kui teenida korralikult – selleks vajalikke oskusi meil aga paraku pole.

Minnes lastega ning eesmärgiga säästa, on oluline hoopis muu. Head lasteaiad, võimalikult kõrge miinimumpalk (sest võõras riigis alustad paratamatult ikka põhjast). Nii et loogiline on vaadata sotsialistlike heaoluühiskondade suunas. Skandinaaviamaad, jah :) Nii et jah… Täiesti ebaglamuurselt viib meie tee Soome, koos tuhandete teiste eestlastega. Jah, Abikaasa hakkab alustuseks ehitama ja mina ilmselt koristama. Tema tööots on enam-vähem kindel – no alati on mingi võimalus, et miski läheb nihu, aga 99% ei lähe. Mina ei saa lastega järele minna enne, kui mul on juhiload tehtud ning Abikaasa peab samal ajal paberid korda ajama, et saaks meile korteri üürida. Varem oli see lihtsam, nüüd aga on reeglid karmimad, üürida ei saa ilma Soome isikukoodi ehk henkilötunnuseta, mida ei anta aga enne, kui on ette näidata töö- ja üürileping – umbes sama nõiaring nagu UK address proofiga. Ühesõnaga Abikaasa läheb ees ära, elab esialgu oma õe pere juures, nemad juba pool aastat Soomes, kui minul juhiload käes, temal paberid korras ja korter olemas, siis läheme lastega järele.

Plaan Soome minna tekkis aprilli alguses, lihavõttenädalavahetusel. Juhtus nii, et esiteks tuli meile külla Abikaasa õde oma mehega, nemad on aasta algusest saati Soomes olnud (mees töötas enne tükk aega üksi, ülejäänud pere läks sel aastal järele). Ja järgmisel päeval tuli küll blogituttav Virge, plaaniga meie õunapuid lõigata, aga kuna hakkas hoopis lund sadama, siis jutustasime niisama. Virge Soome-seiklustele olen pikalt kaasa elanud – neil oli nii, et mees käis vist kuus aastat Soomes tööl ja nüüd aasta tagasi läksid kogu perega.

Nii Abikaasa õe kui Virge pere olid oma otsusega rahul. Virge ütles, et ei saa aru, miks ta seda juba varem ei teinud, vaid Eestis nii pikalt üksikema mängis.

Virge perel on meiega üsna sarnased unistused – säästa oma kodu jaoks. Eesti palgaga polnud see võimalik, seega tuli minna otsima võimalusi mujalt. Just suures osas tänu Virge blogile ja suhtumisele sai meie otsus nii kiiresti tehtud – see tundus äkki nii loogiline.

Alguses oli plaan kolida Turku linna, kus Virgegi elab. Nende valikukriteerium tundus igati loogiline – suur linn, st piisavalt töökohti, aga soodsad üürid. Pole Helsingist liiga kaugel ka. Oli isegi plaan, kustkaudu tööd saada. See plaan aga ei mänginud väga välja. Siis tekkis üks teine lootus seal tööd saada… Ka see tundus mitte välja mängivat. Siis tekkis konkreetne võimalus töötada Norras, Bergenis. Töö oleks olnud oma iseloomult täiesti okei, aga pingeline seetõttu, et tegu oli öötööga. Norra on Eestist kaugel ja elu on seal kallis, aga palk oleks ka olnud kuradi hea. Kuna konkreetne tööpakkumine oli määrava tähtsusega, siis mõtlesime juba kenasti välja, kuidas selle öötöö kõrvalt siiski normaalset pereelu elada. Võrdlesime piirkonna üüri ja lasteaiatasusid palgaga – tundus, et säästa annaks kõvasti. Jaa, toit muidugi oleks olnud kallis, aga taaskasutus see-eest popp, nii et muu kraami oleks ilmselt enamikus üsna soodsalt leidnud.

Ühesõnaga otsustasime juba ära, et Norra, aga siis tuli pakkumine Soome, Helsingisse. Kuna Helsingi üürid on Turkust praktiliselt poole kallimad, siis kahtlesime pikalt – Soome kasuks rääkis kõik peale palga. Soome on Eestile lähemal, kergem kolida ja hiljem kodus käia, vajadusel Eestist soodsat (söögi)kraami kaasa tuua, inimlikumad töötunnid, paremad lasteaiad (Norra lasteaedades valdavalt magavad vaid kõige pisemad väljas vankris, ülejäänud üldse mitte, soe toit on kord nädalas või kord kuus ja muul ajal võileivad – nii ma vähemalt foorumist välja lugesin… Kindlasti on mõnes aias ka teisiti)… Aga jah, kui palju me suudame säästa, kui elame Helsingis? Selliseid mõtteid me mõtlesime ja peaaegu et otsustasime ikkagi Norra kasuks.

Aga siis tuli välja, et Norra töö oleks alanud hiljem, kui alguses jutt oli, meil oleks miinus selle võrra muudkui kasvanud. Abikaasa viimane tööpäev oli mai lõpus, ta lihtsalt kirjutas lahkumisavalduse juba siis, kui ühtki konkreetset pakkumist polnud, sest Soome ja ehituse puhul poleks koha tekkides kellelgi olnud aega oodata kuu, kuni ta vanas kohas otsi kokku tõmbab – selle aja peale oleks lihtsalt keegi teine võetud, seega pidime riskima. Meil jagus sääste juuni alguseni, sealt edasi oli emaga kokku lepitud, et ta saab meile laenata vajaliku stardikapitali. Norra puhul oleks see stardikapital olnud Soomest mitu korda suurem – nii suur, et ei oleks tahtnud seda summat kuidagi laenata.

Ja kui sõbranna, kes oma perega Norras ja kelle kaudu see pakkumine üldse tuli, arvas ka, et me võiks pigem Soome minna, siis saigi otsustatud, et Helsingisse. Tegelikult tekkis vahepeal isegi Rootsi plaan, aga ka see langes teatud põhjustel ära. Lõppkokkuvõttes luges vaid üks: konkreetne tööpakkumine. Selleks hetkeks, kui välismaale kolimise mõte meile tuli, polnud enam võimalust säästa, et oleks julgenud minna kogu perega ja täiesti nullist koha peal tööd otsima hakata. Nojah, kogu perega poleks saanudki, enam ju ei üürita kortereid nii kergelt, aga ka see oleks olnud üsna nadi variant, et Abikaasa läheb üksi ja hakkab otsima. Tohutult palju kergem on, kui töö on ootamas, siis saab nö jala ukse vahele ja edasi on juba palju lihtsam. Helsingis on olemas stabiilne töö ja palk pole ka päris miinimum (seda kõike muidugi tänu tutvustele), tuleb lihtsalt ise minna ja eriti tubli olla – kiirelt keel selgeks õppida, siis on lootust veel parema palga peale saada ja nii edasi. Põhjast tuleb ennast üles töötada, selles pole küsimustki (tegelikult on nii, et abikaasal on äkki isegi üks erialane pakkumine, kui ta keele selgeks saab – aga see pole veel midagi kindlat, kõik sõltub kõigest). Mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid ei oota, aga juba miinimumpalka arvestades on selge see, et elame ära paremini kui siin ja meie praktilise majandamise juures saame säästa ka. Seda viimast muidugi mitte enne, kui stardikapitaliks võetud võlg tagasi makstud, lapsed aias ja mina ka tööl käin.

Olen tohutult palju lugenud ja uurinud, paberimajanduse ja kõige muu kohta. Tean, et see võib võtta kaua, aga ega’s muud, kui külma närvi ja head õnne – ma optimistlikult loodan, et kõik läheb kiirelt.

Kaua plaanime ära olla? No 2-3-4 aastat, vastan esimese hooga. Ma ei taha Pärnust eemal olla kauem, kui on hädapärast vajalik, aga kahe aastaga ei säästa suure tõenäosusega suurt miskit. Plika kooliajaks tahaks kindlasti tagasi olla, see on see vaikimisi piir. Noh, kui peaks välja tulema, et vaja veidi kauem olla, eks siis vaatame, paar aastat algklassis suudaks ma ju ka Plikat ise õpetada eesti keele poole pealt, et ta saaks siis kodumaal jätkata… Aga oleks muidugi mugavam ikka Eestis kooli minna, seega katsume selleks ajaks tagasi tulla.

Milleks me säästa tahame?

No esiteks, kõige olulisem – remondi jaoks. Saaks kodu korda, oleks kõige suurem mure kaelast ära.

Teiseks – algkapitali oma äri alustamiseks. Me tahaks elada Pärnus vähemalt nii kaua, kuni lapsed pesast välja lendavad, aga siinsele palgatööle lootma jääda tundub tiba naiivne. Me oleme alati tahtnud oma asja ajada, mu viimasel töövestlusel küsiti ka, kas ma pole sellele mõelnud, minus on nii palju särtsu. Siiani pole olnud seda head ideed, aga pole olnud ka raha alustamiseks, seega on see seni olnud pigem “kunagi teeme” tüüpi unistus. Nüüd aga on konkreetne plaan ja vajadus, tuleb Soomes elatud aja jooksul välja mõelda, mis me täpselt tegema hakkame, et siis Eestis ära teha :) Kuna me oleme rohelise maailmavaatega ja see teema muutub ka ühiskonnas järjest popimaks, siis tundub loogiline teha mingit ökovärki. Suure tõenäosusega ei saa see olema midagi toidu kasvatamisega/valmistamisega seoses, aga kes teab… Kuna Eesti turg on väike ja ökonišš seda enam, siis oleks hea mõelda algusest peale rahvusvahelise suunitlusega – ja kuhu mujale oleks loogilisem eksportida, kui suurde maksujõulisse heaoluühiskonnaga naaberrriiki Soome? Nii et tahaks sealset maheturgu veidi tundma õppida ja uurida, millest nemad kõige rohkem puudust tunnevad. Et siis seda hiljem Eestis valmistada ja neile müüa :P Teooria on vägev, ah? No ühesõnaga, eks näis, kuidas kujuneb ja mis mõtted meile pähe kargavad.

Kolmandaks tahaks Kreekasse maja osta – no tundub kahtlane, kuidas me nii paljude asjade jaoks nii lühikese ajaga säästa suudame, aga unistused peavad olema suured ja see tundub nii geniaalne mõte. Mõte tuli Luxis Marisel külas olles ja temaga seda pikalt arutades kuskile ära ei kadunud, siiani on alles. Seal on praegu kriis ja hinnad põhjas, lähiaastatel ostes saaks vägagi mõnusa raha eest majakese ja maa. Seal saaks siis kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia, ehk pisukest raha teenida seda teistele tuttavatele puhkuseks välja üürides, kunagi pensionipõlves võiks seal aga suisa elada – elu on Kreekas odavam, Eesti pensioniga elaks kenasti ära. Ma pole Kreekas kunagi käinud kusjuures :D Aga see on mulle alati ääretult sümpaatne tundunud. Kliima, toit ja nii edasi. No ühesõnaga, see plaan on kõige laialivalguvam ja küsitavam ja kui ka peaks tekkima rahaliselt võimalus, tuleks enne sadat asja hoolega uurida ja kaaluda, aga vot plaan ikkagi on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma pensionipõlves elan maist septembrini kuskil Lõuna-Eesti metsas põhumajakeses (selle ehitamise võiks ette võtta niipea, kui Eestis tagasi oleme ja oma elu mingil määral sisse seadnud – alguses oleks suvila, kui lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal, võiks päriseks sinna kolida) ja ülejäänud aja Kreekas :P

Sellised on siis meie pere plaanid. Kui oleks vähegi võimalust, ei läheks Pärnust kuskile, aga on vaja jalad alla saada ja selle jaoks tundub olevat parim võimalus mõned aastad võõrsil raha teenida. Me oleme avatud kõigele, mis tulevik meile pakub ja loodetavasti saame varsti Eestisse tagasi tulla. Pigem teha võõrsil lihttööd, kui vireleda Eestis – viimasel puhul võiks tõesti tekkida kibestumus, lõputult ju ei jõua. Aga igaüks on oma õnne sepp.

Enamik sõpru pole meie plaanide peale eriti üllatunud, selline käik on Eestis ju üsna levinud. Mõned küll esimese hooga imestasid, mida me ronime sinna välismaale lihttööd tegema, katsugu me ikka pigem Eestis. No need olid lihtsalt sellised, kes ise edukalt hea töö peal ja tutvusringkonnas pole eriti neid, kes sel kombel välismaale läinud – peale nende kõige rumalamate, kes Eestis õppida ei viitsinud, nagu näiteks toodi. Aga no tõesti, me oleme siin proovinud nii ja teisiti, praegune samm tundub kõige arukam. Eestis tuleb edasi proovida küll, aga alles siis, kui teatud asjade jaoks on säästetud. Pärast selle kõige ära seletamist on muidugi kõik aru saanud, keegi viltu vaadanud ei ole.

Üks huvitav seik eelmises lõigus mainituga seoses on veel see, et kui need, keda meie kolimise plaan ei üllatanud, olid kõik Soome poolt, sest see on kodule lähemal, kergem käia, lastele parem jne, siis just need, kes algul imestasid, miks me läheme, pole ju ometi nii saamatud, et Eestis hakkama ei saaks ja peame Soomes musta tööd tegema, pidasid Norrat tunduvalt paremaks variandiks – huvitavam ja põnevam. Novat siis.

Ma lähen rõõmuga Soome, sest seal on võimalus edasise elu üles ehitamiseks säästa. Ma tean, et ma oskan igal pool elamisest rõõmu tunda. Ma saan esimest korda elus teadlikult nautida üürikorteri mugavusi, enne oma kodu ostu tundusid need kõik nii iseenesestmõistetavad. Soomes on suurepärased lasteaiad, suurepärased kirbuturud… Oo, ma oskan leida iga asja juures palju positiivset. Soomes saab olema tore, selles pole kahtlustki.

Kummalisel kombel ei tunne ma mingit kurbust kodust lahkumise pärast – tean, et see ootab mind tagasi tulles ees, siis on lihtsalt lisaks rahalised vahendid, et see korda teha (sellega seoses – kui keegi otsib Pärnus kodu, siis meie oma otsib paariks aastaks häid elanikke, huvilised kirjutagu meilile). Ma võin elada igal pool, pole vahet. Küll aga hakkan ma suurt puudust tundma oma aiast. Oma emast. Abikaasa perest. Oma uutest Pärnu sõpradest. Neid on küll vaid paar, aga selle lühikese aja jooksul nii kalliks saanud. Oma kaks korda nädalas akna taha toodavast mahepiimast :)

Ma ei muretse laste pärast, nad on nii noored, saavad keele kiirelt selgeks. Peaasi, et pere oleks koos ja rahul, siis on kõik õnnelikud. Soome keelest saab neile põhimõtteliselt teine emakeel – miks mitte, tulevikus kasuks.

Kui ma kunagi Londonisse kolisin, siis seda sellepärast, et Eestis oli nii erialaselt kui eraeluliselt paigalseis, keel oli suus, sõbrad ees… Läksin, sest see tundus põnev, ei mõelnud kordagi sellele, kui kerge või raske on elu Eesti ühiskonnas. Nüüd, vanemana, abielus, lastega… Nüüd on põnev lahata poliitilisi tagamaid ja väljarände probleemi tõsidust. Probleem on, kahtlemata. Aga meie vähemalt kavatseme tagasi tulla ja meil on plaan, kuidas tulevikus Eestis paremini ära elada. Kuidas seda üldist väljarände probleemi lahendada, see jäägu meie poliitikute mureks… Minust poliitikut ei saa :)

Aga jah, miinimumpalgaga peaks olema võimalik inimväärselt ära elada ja meie tilluke riik võiks väljamaa ajakirjandusele õitsva majanduspoliitika musternäidiseks püüdlemise kõrvalt mõelda rohkem sellele, mida targad poliitikud ja riigijuhid saaksid ise ära teha, et noored pered julgeks saada nii palju lapsi, et Eesti iive oleks positiivne – ei piisa pelgalt ajakirjanduses kurtmisest, et eestlaste väärtushinnangud on paigast ära. Meie plaanime tagasi tulla, aga kõik need ülejäänud?

Kas ei oleks siis võimalik leida kuldset keskteed rõveda kokkuhoiu ja üüratu laristamise vahel? Et riigil oleks tibake rohkem raha, mida oma elanike hüvanguks kasutada, aga võlg ei muutuks samas liiga suureks? Ma saan aru, et Eesti ühiskonnalt ei saa nõuda võrdseid võimalusi Skandinaaviamaadega, meie minevikke ei anna ju võrrelda. Aga no tee mis tahad, kui nooruses olin pigem parempoolne, siis nüüd, lastega ja mitte väga kõrget palka teenides, paeluvad mind ikka pigem sotsialistlikud hüved. Ja arvestades, et Eesti riigi ja kultuuri elujõulise säilimise tagab tulevikus vaid piisav laste arv, tundub mulle küll, et meie poliitika võiks veidi vasakpoolsema suuna võtta, muidu neid lapsi lihtsalt ei sünnitata piisavalt. Või nojah, alati on võimalus, et tulevikus teevad Eesti lihttöid immigrandid… Mis ei lahendaks muidugi suuremat kultuuri säilimise probleemi :P

Elu on põnev ja poliitika kah, pole midagi öelda.

See postitus sai nüüd hiiglama pikk ja hektiline – palju oleks veel öelda, aga niigi sai juba liiga palju öeldud. Ja te ju mõistate, et see kõik on vaid minu arvamus, ma ei pretendeeri ühegi väitega poliitika või Pärnu/Eesti/Soome eluolu kohta absoluutsele tõele. Kindlasti on minu mõtted vaid üks kaduvväike osa, üks isiklik arvamus, mis ei pruugi kellegi teise mätta otsast vaadatuna sugugi nii õige olla. Tõenäoline on ka see, et kuna ma ei tea kõige kohta kõiki fakte, võib osa siin kirjutatust suisa vale olla (Pärnu palgataseme kohta näiteks olen võrdlemisi meelevaldseid järeldusi teinud, mis põhinevad vaid minuni jõudnud infokildudel, mitte reaalsetel uuringutulemustel vms). Aga nood teemad, mida siin lahata üritasin, on nagunii kaugelt liiga suured ja keerulised, et keegi üldse saaks mingit absoluutset tõde taga nõuda või kuulutada…

Mar 232012
 

MIS MÕTTES maksab Ekspressis ÜHE ARTIKLI lugemine faking €1.50??? Ma pidin pikali kukkuma, kui seda summat nägin, ausõna.

Ma ei tarbi tasulist ajakirjandust kunagi, aga selle Kodutunde artikli eest oleks olnud nõus maksma. No igal juhul mitte sellist summat :| Viie tasuta minutiga läbi ei saanud, sest süsteem oli mulle võõras ja laadimine võttis ka oma aja.

Ma ei taha osta päevapiletit ega lehte, ma pole ülejäänust huvitatud. Ma tahan ainult seda ÜHT artiklit. Mis mõttes nad küsivad ühe artikli eest terve lehe raha? Digiajakirjandus my ass.

Mar 222012
 

Aga võib-olla on viga hoopis minus. Ma nimelt just lugesin seda artiklit (mhm, FB feedist muidugi, ise ma eriti uudiseid ja muud taolist ju ei loe).

Mulle nii meeldib FB. Ma olen loomult uudishimulik inimene, seda täiesti heatahtlikult – mulle lihtsalt meeldib teada, kuidas mu sõpradel ja tuttavatel läheb, sest kõigiga ei jõuaks ma elu sees nii palju suhelda, heade sõpradegagi ei jõua piisavalt tihti.

Ja mina olen see, kes tunneb rõõmu igapäevastest pisiasjadest, nii et mulle päriselt ka meeldib see, kui mu feedis on pilt mõnest koogist või ilusast joogist või… Ma ise FB-sse väga postitada ei viitsi, mul on emotsioonide virtuaalseks jagamiseks eelkõige MSN ja blogi. Aga mul on hea meel, et paljud mu sõbrad-tuttavad postitavad sinna rohkem, jagavad oma huvitavaid avastusi, jagavad oma häid emotsioone.

Minu meelest on igati loogiline see, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ma ei oska seda kuidagi uhkeldamiseks pidada. Ja jagatud mure on pool muret, ka sel puhul võib FB vahel abiks olla. Muidugi on sada asja, mille üle võiks vinguda, aga pärast oma sõbralisti kriitilise pilguga üle vaatamist ning harvendamist ja mõne teismelise uuenduste feedist keelamist (palju väikeseid sugulasi, las nad elavad oma FB elu, mina ei oska lihtsalt sellega suhestuda, sest see on minu jaoks nii tobe) on mulle nähtav väga suures osas ainult huvitav ja tore info. Ühtki kroonilist jagajat mu sõbralistis enam polegi ja harvad jagamised ei häiri.

Minu meelest taandub kõik ikkagi sellele, kas suhtuda asjasse negatiivselt või positiivselt. IGA asja puhul annab ette lugeda nii plusse kui miinuseid. Ja nii kahju on neist, kes kõiges negatiivset otsivad. Milleks, elus on nii palju ilusat!

Aga võib-olla on mul lihtsalt liiga mõnusad sõbrad ja tuttavad.

Mulle meeldib FB. Mulle meeldib, et ma saan ära keelata kõik asjad, mis mind ei huvita, ning olla kursis paarisaja tuttava tegemiste ja mõtetega, olla tunnistajaks killukestele nende igapäevaelust, rõõmustada koos nendega, naerda koos nendega… Muidugi ei huvita mind kõik, mida nad postitavad, aga siis ma lihtsalt libistan pilgu üle ja liigun edasi. Mulle tõesti ei tundu, et keegi uhkeldaks selle sõna halvas mõttes, ma tõesti ei oska ka kedagi kadestada. Ma naudin igapäevaseid pisiasju.

EDIT: Ma mõtlesin veel pikalt ja mõtlesingi välja. On kaks väga sarnast väljendit – uhkust tundma ja uhkeldama. Me kõik tunneme oma elus teatud asjade ja saavutuste üle uhkust ning sellest tuleneva rõõmu jagamine on mu meelest super. Minu tuttavad on oma elu (pisi)asjade üle uhked ja mina olen nende üle uhke. Uhkeldajaid selle sõna halvas mõttes minu sõbralistis tõepoolest pole. Või siis olen ma oma eluga nii rahul, et ei oska seda uhkeldamist tähele panna. Teiste elud on ju ikka hambus peamiselt siis, kui enda omaga rahul pole…

Feb 232012
 

Üldiselt ma siin räägin, et mind poliitika ei huvita, eks. No tegelikult äkki isegi huvitaks, kui ma teaks, mida ma uskuda võin. No näiteks ma siin sattusin lugema FB feedis jagatud artiklit IRLi kohta. No kena, lugesin läbi, nii artikli enda kui kommentaarid.

Ja no ausalt, mis ma siis tegema peaks, kui on vastandlikud arvamused. Keda uskuma? Või äkki oleks õigem küsida, kust ma oleks pidanud eelmise kümne aasta jooksul omandama vajalikud teadmised, et kogu seda värki mõista ja sellest aru saada? Lugema igapäevaselt uudiseid? Oeh. Ma ütlen, enamik uudiseid on minu jaoks kas vastikud (igasugu vägivallaga seotud, neid väldin teadlikult) või igavad. No ja kuna mul on parematki teha, kui sundida ennast igapäevaselt lugema igavaid artikleid poliitikast ja majandusest, millest ma enamjaolt midagi arvata ei oska, sest üks väidab ühte, teine kommentaarides teist ja kuna MINA EI TEA, kummal on õigus, siis ma ei oskagi arvata, mis see õige on ja kuna kõike prahti ei jõua meeles pidada, ununeb nagunii kõik. Nii ma olengi leidnud, et on otstarbekam oma aega sellele mitte raisata, kahju (aja- ja energiakulu) on enam kui kasu (reaalsed teadmised, mis jääks päriselt meelde ja teeks mind targemaks). Kõige olulisemad uudised jõuavad minuni ju teiste allikate kaudu nagunii.

Kusjuures, ajakirjanduses on ju ka praegu küllalt asju, mis mind huvitavad – näiteks need vanad Pärnu Postimehed ja Eesti Päevalehed, mis meile tulehakatiseks tuuakse, kui sealt midagi silma jääb, siis enne pliidi alla viskamist loen ikka läbi, just hiljuti sattus kätte järjest mitu väga pikka ja huvitavat kirjutist. Aga paberlehti ma tellida ei jõua, maailmavaatelistel kaalutlustel eriti ei tahagi, netist uudiste lugemine ajab mind ka närvi – liiga palju on kollast, vastikut ja igavat kraami, huvitavate üles leidmise jaoks läheb liiga palju aega ja energiat, osa asju on nagunii juba netis ka tasulised (eriti just need pikemad ja huvitavamad), paberlehe lehitsemine on selles mõttes tunduvalt mõnusam. Nii ma loengi enamasti vaid Tarbija24, vahel harva kiikan Postimeest. Tegelikult oleks netiuudiste jaoks vist kõige asjalikum hoopis ERR, millest mul on jäänud mulje, et sealsed uudised on pigem lühikesed ja noh, UUDISED, samas kui huvitavam on ju pikem ja informatiivsem… Tegelikult ma praegu vaatasin, seal on ikka kõike, ma pole lihtsalt ise näinud. No hea küll, kollasest saab nii lahti, aga jääb probleem, et enamik uudistest on praegu veel minu jaoks igavad.

Ja ausõna noh, tulge mulle rääkima ükskõik kui tuliselt, et inimene ei saagi intelligentne olla, kui selliste asjade vastu huvi ei tunne… Mina jään arvamuse juurde, et oleks äärmiselt kena, kui teaks ja see annaks kohe avarama maailmapildi, aga otseselt ebaintelligentsena ma ennast sellegipoolest ei tunne. Tahaks teada, jah, aga ausalt mu pere ja kodune elu on tähtsamad, mul on niigi liiga palju teha, et seda aega veel igavate uudiste lugemisele kulutada. Tähendab, kui ma suudaks siiralt uskuda, et miski hetk on sellest tolku, siis äkki loekski… Aga mul ongi praegu tunne, et ma kulutan lihtsalt mõttetult palju aega, sest ma loen, ei tea, kas usaldada või mitte (sest et kõik ajakirjanduses kirjutatu ei ole puhas kuld, eks), ei tea, kui palju usaldada kommentaare (enamik neist on pigem vigisejad ja paranoilised, aga kindlasti on mõni kommentaar, kus tõde on rohkem kui artiklis endas)… Seega ei oska selle vastuolulise infoga miskit peale hakata ja unustangi.

No tegelt ka. Kas kõigi teadmiste aluseks peab olema mingi maagiline nooruses kätte õpitud õige õppimise ja seostamise oskus? Et kui mul seda pole, siis asi ongi hukule määratud? Kuivõrd jah, ma keeldun tarbimast suuremates kogustes infot, mis on minu jaoks igav ning mis ununeb, kuna pole loogiline ja ma ei oska seda seostada. Ma parem tegelen selle asemel asjadega, mis mind huvitavad, kogun nii praktilisi teadmisi, need jäävad vähemalt meelde, nii et sellest on mingit kasu.

Ma tahaks, et keegi seletaks mulle lihtsalt ja arusaadavalt neid maailma asju. Oop, ae, sina lubasid! Estonian Politics for Dummies, mäletad? Ja keegi võiks (maailma)majandusest ka midagi taolist kirjutada. Ma ju tahaks targemaks saada, ma ausalt tahaks, ma eeldan et see ka loeb midagi. Ja ma pühendaks sellele hea meelega oma vähest vaba aega, kui ma oleks kindel, et sellest ka tolku on. Kui ma mingi baasi kätte saaks, siis oskaks vast rohkem seostada, laiemat pilti näha, uudised muutuksid arusaadavamateks ja huvitavamateks…

Ja kui keegi tuleb siin ilkuma, et mida sa ülikoolis tegid, siis ma võin vastata tiraadiga sellest, mida mina arvan otse pärast gümnaasiumi ülikooli minemisest, sest “kõik ju lähevad”, kui pole õrna aimugi sellest, mida sa päriselt tahad oma eluga peale hakata. Mitte et ma kahetseks, kuidas elu senini läinud on, aga äkki oleks ma hiljem suutnud nondest alusmooduli loengutest väheke rohkem aru saada ja meelde jätta. Muidugi ei olnud need massloengud alati ka oma korralduselt ega õppejõu isiksuselt just eriti hästi üle ehitatud ega huvi tekitavad, aga see on juba jälle omaette teema.

Kogu see hariduse, õige õppimise ja muu taolisega seotu mõlgub mul viimasel ajal pidevalt meelel, kuna nüüd on endal lapsed ja ausalt tahaks, et nemad ei kaotaks kuskil poolel teel julgust ise ja loovalt mõelda ning õpiks tuupimise asemel õigesti õppima, mõtestama, seoseid looma… Ning see kõik saab tegelikult alguse juba lasteaias. Niisiis pole sugugi liiga sellele vara mõelda.

Aga hea küll, nüüd läksin teemast juba liiga välja. See on ühe teise postituse jaoks, mille kirjutamiseni ma loodetavasti ka kunagi jõuan.

Ja tegelikult, kui nüüd jäi mulje, et ma ei tea majandusest ja poliitikast mitte kui midagi, siis nii hull see asi ju ka ilmselgelt pole. Ilmselt on mul tegelikult rohkem teadmisi, kui ma isegi sellest aru saan. Aga jah… Ma ei oska seostada, ma ei oska avaramat pilti näha, mingid sellised asjad on täiega puudu. Ja ma ei oska neid ka kuskilt otsast omandama hakata.

Feb 062011
 

Ma uudiseid loen vähe ja valikuliselt, seega tean, et teema on õhus, aga pole enne tänast ühtki artiklit lugenud. Nüüd oli parasjagu hetk, kus meeletult igav ja midagi asjalikumat teha ei viitsinud, mõtlesin üle pika aja Delfi naistekasse piiluda ja leidsin selle artikli. Iseenesest ma nõustun enamiku autori mõtetega, aga need on nii solvavalt kirja pandud, et suisa kurb kohe. See selleks. Mis mina asjast arvan?

Olen kodusünnitamise seadustamise poolt. Ma ei ole mingi väga äärmuslik rohe- ega ökohull, aga ma usun, et on olemas inimesi, kel on nii palju väge, sisetunnet, kogemust – kuidas iganes seda ka ei nimetaks – et nad soovivad kodus sünnitada ning see on hea valik nii neile kui lapsele.

Kindlasti ei leia ma, et kodusünnitus peaks olema reegel või et seda peaks aktiivselt propageerima. MINA näiteks ei julgeks elu sees kodus sünnitada. Ma tahan olla haiglas, kus abi on vajadusel lähedal. edumeelsemates kohtades saad sa sünnitada oma plaani järgi ning kõik on igati kena. Enda kogemustest – Tartus oli sünnitusplaan kaasas ning niipea, kui seda paberit loeti, hakati selle järgi ka tegutsema – tuled hämaramaks ja nii edasi. Pärnus ei jõudnud seda kaasa võtta, aga suhtumise põhjal arvan, et sellest poleks ilmselt ka kasu olnud. Seal tundub enamiku töötajate jaoks olevat ainult kaks sünnitamise varianti: see, mis on nende meelest õige… Ja kõik see, mis sünnitaja võib soovida, aga mis nende arusaamaga ei kattu, on vale. Mina sain mitu korda kuulda, et ma tegin seda ja teist valesti. No ei tahtnud ma selili laua peal sünnitada ja nii edasi. Ma ei mäleta oma ämmaka nime ja mul pole sellest sünnitusest mingeid dramaatilisi mälestusi. Läks kiirelt, ma ei lasknud ennast sellest “vale” jutust kuidagi häirida – teadsin, mida tahtsin, seda ka sain. Lihtsalt tagantjärele võin emotsioonivabalt ära mainida, et Tartu suhtumine mulle meeldis, Pärnu oma mitte. Ja kindlasti ei saa minu kogemuste põhjal teha järeldust, et Tartus on kõik ämmakad head või Pärnus halvad – kindlasti on väga normaalseid ka. Lihtsalt mulle sattus mitte kõige meeldivam ja kuulu järgi olevat Pärnus sellised ülekaalus.

Seisukohad võivad küll ajaga muutuda, aga ma olen üsna kindel, et sünnitan ka kõik järgmised lapsed haiglas. Kui neid üldse tuleb, aga arvan, et vähemalt üks ikka kunagi, ehk ka kaks :P Iseasi, kas ma niiväga Pärnusse sünnitama tõttaks… Või ehk võtaks siis raha eest eraämmaka, mõne nendest vähestest normaalsest ;) See olekski ilmselt kõige mõnusam lahendus – ei viitsiks teise linna sünnitama minna, ikka kodu lähedal. Seda muidugi juhul, kui ma järgmise lapse sünni ajal üldse veel Pärnus elan. Ja noh, kui sünnitus läheks sama kiirelt kui kaks esimest, siis võiks vabalt ka “niisama” sünnitada, lihtsalt alati on ju võimalus, et seekord läheb kauem… Ja kui ma peaks seal kaua kannatama, siis oleks küll oluline, et normaalne inimene mind kõrval suunaks.

Ühesõnaga… Mina ei usu, et kodusünnitamise seadustamine paneks inimesi seda massiliselt tegema. Kui keegi seda soovib, võiks tema rasedust jälgiv ämmakas/arst teha kindlaks, et ta ikka teab kõiki riske – ei piisa ainult sellest, et inimene viskab paberile allkirja alla, mõned ullikesed ei loeks seda ehk läbigi. Oluline on see, et inimene, kes üldse kaalub kodus sünnitamist, viiks ennast igasuguste ohtudega väga põhjalikult kurssi ning otsustaks siis, kas ta ikka soovib seda. Ma usun, et paljud mõtleks ümber :)

Aga need vägevad naised, kes seda tõepoolest soovivad, neil võiks see võimalus olla – seaduslikult. Kui seadus lubaks professionaalsel ämmakal kohal viibida, siis vähendaks see riske, mis oleks ju ainult hea. Ma pole kuulnud ühegi kodusünnitussekti liikme tulihingelist juttu sellest, kui hea ja õige see ikka on… Nad kindlasti pingutavad kah üle. Ka minu jaoks pole see argument, et kunagi sünnitati kartulivagude vahel või et Hollandis kõik teevad nii.

Aga võimalus, see võiks olla. Kui sul on mõnus kodu, mis on sinu rahupaik ja sa soovid, et sinu laps sünniks sinna… Kui sul on sisemine teadmine, varasemad kogemused ja nii edasi… Arstiabi viisakas kauguses… Miks mitte?

Vaevalt et keegi kortermajas oma kodus sünnitama tahaks hakata :P Mina näiteks ei kujutaks üldse ette, et ma selle võrdlemisi verise ja ligase toiminguga peaks oma vanni- või magamistoas ühele poole saama. Eelistan haiglat – seal on inimesed, kes minu eest hoolitsevad. Lihtsalt need inimesed võiks olla edumeelse suhtumisega ja minu soovidega arvestada. Ma usun, et enamik inimesi arvab minuga sarnaselt, olgu kodusünnitus seadusega lubatud või mitte.

Kui parandada sünnitusabi kvaliteeti, siis ei kipuks ehk ka haiglast halva kogemuse saanud emad tulihingeliste kodusünnituse pooldajate leeri minema. Ja üleüldse, ma ei arva, et Eestis see sünnitusabi kvaliteet nii väga halb oleks – otse vastupidi, ma arvan pigem, et see on võrreldes mitmete muude riikidega üsna hea. Inglismaal näiteks poleks sünnitada tahtnud. Aga jah, selles valdkonnas töötavaid inimesi on erinevaid ning sellest tulenevalt ei ole kõik sünnituskogemused paraku positiivsed.

Minu on olnud õnn kogeda nii üht- kui teistsugust suhtumist ning nautida sellegipoolest kahte imelist sünnitust… Kui väljendit “nauding” ikka on siinkohal sobilik kasutada.

Kodus sünnitamine peaks olema igal juhul seaduslik.

Lõpetuseks aga veidi teemakohast huumorit – lugesin ja naersin, nii et piss püksis :D