Mar 102017
 

…ehk lubatud järjepostitus eelmisel nädalal kirja pandud nutiajaloole.

Millised olid siis tõdemused pärast nelja kuud mittenutikat elu?

Asjad, millest ma tundsin puudust pea igapäevaselt, olid raputamisega konto jääk, ilmateade ja kalender koos meeldetuletustega. Netipanka sisse logimine on tunduvalt tüütum kui telefoni raputamine ja ilmateatele tahtsin tihti pilku peale heita siis, kui arvuti oli kinni (mu arvuti on aga praeguseks paras vanur ja mitte just ülearu kiire, nii et selle avamine ainult ilmateate vaatamiseks… ütleme nii, et pole lihtsalt vaeva väärt). Kalender on hädavajalik, et kõik vajalikud asjad meeles seisaks ja õigeaegselt tehtud saaks.

Asjad, millest tundsin puudust aeg-ajalt, olid GPS ja fotokas. Viimase puhul peale niisama pildistamise ka soov kellelegi lihtsa vaevaga mõnd fotot saata – selle asemel, et chati aknas üks klõps teha, pidin ma fotokaga pildistama, selle kaabliga arvuti taha ühendama (sest mu mälukaardilugeja lõpetas mõni kuu tagasi töötamise), pildi arvutisse tõmbama ja siis chatti panema…. Äärmiselt tüütu.

Mis puutub igasugustesse märguannetesse meilide, chati ja FB kohta, siis nendega on nii ja naa. Vahel tundsin nendest puudust, vahel nende puudumise pärast kergendust. Elu oli rahulikum, kui telefon pidevalt ei piiksunud, samas aga oleks vahel olnud VAJA operatiivselt kättesaadav olla.

Lõppkokkuvõttes tõdesin, et soovin siiski kõigi ülalmainitud mugavuste tõttu jätkata nutikat elu, küll aga tahaksin tulevikus interneti mobiilis aeg-ajalt välja lülitada – kindlasti näiteks magamise ajaks, samuti kõigil muudel puhkudel, kui on tunne, et tahaks interneedusest pigem eemal olla. Ja põhimõtteliselt võiks nett olla välja lülitatud ka kogu aja, mil ma olen nagunii arvuti taga, et märguanded ei tuleks topelt.

Iseasi muidugi, kuidas see neti välja lülitamine reaalses elus olema saab… Kas mul on meeles, kas mul on viitsimist? Tahaks loota, et on. Et oskan seekord kasutada ära nutika mugavusi, samas vajadusel ka internetist kaugemal olla. Segamatu magamise lahenduseks oleks näiteks ka äratuskella kasutamine ja mobiili magamistuppa mitte toomine :D

Niisiis olen olnud taas ideaalse telefoni otsinguil. Parameetrid, millest seekord lähtusin, olid:

  • Android
  • 4,7-5,2 tolline ekraan
  • vähemalt 2MB RAM
  • hea ja kiire fotokas, mis teeb normaalseid pilte ka kehvades valgustingimustes
  • võimalikult soodne

Kõigi muude parameetritega oli soodsa hinnaga telefoni leida käkitegu, aga fotokaga oli keerulisem. Hea valgusega teevad kõik nutikad normaalseid pilte, aga sõnakombinatsioon “kehvad valgustingimused” sai alati takistuseks. Põhimõtteliselt käis mul telefoni valimine nii, et sisestasin e-poodi kõik muud tingimused, sorteerisin tulemused hinna järgi ning googeldasin järjest pakutavate variantide kaamerate arvustusi. Kui hinnad kippusid juba €400 kanti ning kaamerad arvustuste põhjal ikka kehvad tundusid, panin lehe lihtsalt kinni ja torisesin. Nii juhtus see lugematu arv kordi :D

Lõpuks õnnestus mul aga leida telefon, mille kaamera arvustus mind rahuldas ning millele sain hinnapakkumise, mis oli mulle vastuvõetav. Telefoni välja valimise hetkel oli hind €249, selleks ajaks, kui ostmiseni jõudsin, paraku juba €30 võrra kallim – aga ega ma siis enam ümber ei mõelnud :D Kaasneb küll kohustuslik kaheaastane järelmaks, aga vähemalt on see intressita, nii et olgu siis peale. Kõned + neti sain sinna kõrvale ka täiesti talutava hinnaga. Ega ma välja osta poleks nagunii saanud, ideaalis oleks küll eelistanud järelmaksu teha 24 asemel 10 kuu peale… Aga mis seal ikka, suurt vahet pole.

Niisiis läks 2,5 aastat, et jõuda esimestest mõtetest nutika omamiseni, sealt edasi veel 2,5 aastat, et endale “päris oma” nutikas välja valida – selleks osutus Sony Xperia Z5.

Lugesin rohkelt erinevaid arvustusi, mis kõik tõid selle telefoni puhul välja üsna samad head ja vead. Viimastest siis minu jaoks olulised peamiselt see, et aktiivse kasutuse peale läheb telefon kuumaks ning keskpärane aku. Kuna ma aga telefoni enamasti väga aktiivselt ei kasuta ning nutikate akud on nagunii mitte just eriti vastupidavad, siis see kõik mind ei heidutanud. Kiiduväärt omadusi toodi selle telefoni juures tunduvalt enam välja :)

No ja fotokas – selle kohta öeldi küll ka, et pole ideaalne, aga olevat siiski kiire ja väga hea. Ja tegevat arvestatavaid pilte ka hämaras. Sellest mulle täiesti piisas.

Kuna mulle meeldivad kandilisemad telefonid, siis Sony on mulle välimuselt väga sümpaatne. Vee- ja tolmukindlus polnud mulle enam isegi oluline, tuli lihtsalt “kauba peale”. Ja mille pärast ma eriti elevil olen – sellel telefonil on power-nupu sees sõrmejäljelugeja, mis töötavat arvustuste põhjal suurepäraselt. See omakorda tähendab, et telefon on täiesti turvaliselt lukus ning selle avamine on imelihtne – piisab vaid nupule vajutamisest. Ainult MINU vajutamisest. Udupeen.

Kirsina tordil googeldasin välja täiesti ebaolulise info, et see oli viimases Bondi-filmis “Spectre” Bondi telefon. Mul on Bondi telefon :D Juhhei!

Haha, ja ma lihtsalt pean siia kopeerima selle artikli viimased laused:

Slightly more Pierce Brosnan than Daniel Craig, the Sony Xperia Z5 is a solid phone that never quite blows us away. That is until you get to its camera. A feature good enough to recommend the phone on outright, this stunning shooter is let down by the phone’s wider overheating and UI problems.

Is this a phone worthy of 007 himself? Despite its stunning camera and innovative fingerprint scanner, probably not. Will it please the average consumer? Absolutely. Especially if you tend to have cold hands.

Brosnan, nagu te teate, on mu lemmik-Bond :P Ja külmad käed on mul ka. Kõik klapib! :D

Kui olen telefoni juba mõnda aega kasutanud, muljetan kindlasti pikemalt. Praegu olen lihtsalt elevil nagu väike laps jõululaupäeval ning tutvun oma uue sõbraga. Kuna novembrist saadik on mu asendustelefon olnud see, siis jah… Vahe on päris suur :P 3,5 vs 5,2 tolli, 320×480 vs 1920×1080 resolutsioon… Ja nii edasi :D

Mar 032017
 

Esimest korda tekkis mul mõte hakata nutikaks pisut üle viie aasta tagasi. Nii naljakas on lugeda oma toonaseid mõtteid ja muresid, mis kajastuvad selles ja selles postituses. Siis olid reaalselt valikus qwerty klaveriga nutikad ja äge välimus tundus nii oluline. Samuti uurisin, kas GPS ikka on kõigil ja kas erinevate telefonide fotokate kvaliteedil on vahet.

Praeguseks tundub idee qwerty klaverist midagi väga kummalist, ilma kaanteta nutika kasutamine ei tuleks pähegi, mis teeb telefoni värvi täiesti ebaoluliseks, Google Maps on nutika nii iseenesestmõistetav osa, et selle olemasolule isegi ei mõtle ja odavama otsa nutikate fotokate ebarahuldava kvaliteedi tõttu ma endale aastaid telefoni valida ei suutnudki.

Kuu aega hiljem olin telefoni välja valinud – Digi testivõitja LG P500. Praegu selle parameetreid vaadates itsitan pihku. Saan aru, et viis aastat on tehnikamaailmas tohutu aeg, aga ikkagi :D Igal juhul jäi see toona lõpuks ostmata, kuna tahtsin kindlat värvi punast, aga hind ja tingimused ei sobinud.

Kasutasin nuppudega Nokiat rõõmsalt edasi, kuni sama aasta lõpus jälle nutikaihalus peale tuli. Raha polnud toona üldse, mis reaalse ostuvõimaluse välistas, see aga ei takistanud mul nö window shoppingut ehk lihtsalt telefoni valimist. Toona tundus väikeste laste tõttu ülioluline tolmu- ja niiskuskindlus, samuti sai paika pandud parameeter fotoka valimiseks, millest olen lähtunud siiani – et teeks häid pilte ka hämaras.

Aasta läks jälle rahulikult nuputelefoniga mööda, kuni 2013 sügisel tekkis järjekordne kihk nutika järele. Niiskus- ja tolmukindus oli endiselt teemaks, toona eelistasin pigem väiksemat ekraani, seega jäi sõelale Sony Xperia ZR. Kaalusin ostu päris reaalselt, aga päev hiljem otsustasin siiski, et €500 on nutika eest liiga röögatu hind ning loobusin ostumõttest.

2014 juunis veetsin taas aega arvustusi lugedes ja ideaalset telefoni otsides. Kuna see on hiigelpikk postitus mitmel teemal, siis kopeerin siia teemasse puutuva lõigu:

Välja valida ei suutnud ikka midagi (ehkki oleks järjest rohkem vaja), sest sellist telefoni, nagu mina tahan, lihtsalt pole: 4,3-tollise ekraaniga, VÄGA hea kaameraga ja muidu kiiret Androidi, lisaboonuseks oleks vee- ja tolmukindlus. Sony Xperia Z1 Compacti promotakse hullu moodi ja tundub muidu igati ideaalne, aga kaamera olevat kehvades valgustingimustes üsna halb. Ideaalse telefoni eest ma võiks rohkem maksta, aga sellisel juhul küll mitte. Teine variant oli Sony Xperia V, mis on vanem mudel ning hind on praeguseks mõnusasti kukkunud – seda kaalusin, kuna tundus, et on ka praegu täitsa arvestataval tasemel, kaamera muidugi oleks suht sama, aga noh, selle hinna eest ning esimeseks nutikaks ehk tuleks kõne alla. Ega ma siiski pole kindel, kas asi on seda väärt või kui kiiresti see telefon tehnilises mõttes aeguks – kui ma ostan, siis tahaks ju pikaks ajaks… Ülejäänud miniversioonid on mu teada kehvema sisuga, peale Sony kellelgi vee- ja tolmukindlust nagunii pole, nii et neid ma pikemalt ei uurinud. Ja 5-tollised on nii kuradi suured…

Vaid loetud päevad hiljem – kaks ja pool aastat pärast esimesi nutikateemalisi mõtteid – andsin pidulikult teada, et hakkasin lõpuks nutikaks ehk sain €150 eest õekese kasutatud Samsung Galaxy SIII omanikuks. Tõsi, Samsungid on mu meelest siiani koledad ja ümmargused, aga toona oli see suurepärane võimalus nutimaailmaga korralikult tuttavaks saada.

Neli kuud hiljem sain tänu soodsale pakkumisele ka mobiilse interneti – mis, olgem ausad, on ikkagi nutika kasutusmugavuse väga oluline osa, nagu ma kuu aega hiljem oma viiekuist nutikakogemust kokku võttes ka tõdesin.

Ka siis, novembris 2014, pidasin ma viietollist ekraani liiga suureks. Ilmselt aja jooksul siiski harjusin, ega täpselt ei mäletagi… Kindel on aga see, et kui ma veebruaris 2016 Samsungi puruks pillasin ning võtsin seejärel ajutiselt kasutusele kolleegilt saadud 4,3-tollise ekraaniga LG, tunnetasin igal juhul väga teravalt, KUI kehv on nii väikese ekraani peal trükkida. Sel ajal kinnistus minus lõplikult veendumus, et alla 4,7-tolline ekraan on minu jaoks tulevikus välistatud.

Ligi viis kuud sain selle telefoniga siiski asjad aetud, kuni see juuni lõpus tuksi läks. Samal ajal oli just puhkus algamas, nii et võtsin seda kui märki, tegin läbi ehtsa nutivõõrutuse, elasin terve juuli ilma nutikata, parandasin augusti alguses Samsungi ära ja rõõmustasin siiralt, et saan jälle normaalse suurusega ekraani kasutada.

Seda rõõmu ei jagunud aga kuigi kauaks. Hiinast tellitud kaaned polnud veel kohale jõudnud, seega oli telefon “paljas” ning kõigest nädal-paar peale parandamist pillasin selle kivipõrandale – ekraanile tuli küll vaid üks mõra, mis ei seganud kasutamist, aga irooniline oli see siiski. Seejärel tekkisid aina süvenevad probleemid telefoni laadimisega, kuni see novembri alguses lõplikult otsad andis ning parandamisel ma mõtet ei näinud. Päev hiljem sain mobiiliarve, millelt avastasin, et ka soodne mobiilse interneti pakkumine on läbi saanud, seega võtsin seda kui märki aeg maha võtta.

Viimased neli kuud on möödunud mittenutikalt ning see on olnud parasjagu pikk aeg, et sõltuvustest üle saada ning adekvaatsemalt hinnata, mis vajadused mul siis ikkagi täpselt on.

Sellest aga pikemalt järjepostituses, mille kirjutan järgmisel nädalal.

Nov 032016
 

Tegelen aktiivselt mõtetes reaalsuse loomisega ehk lasen kõigel ebameeldival, mis minevikust meelde tuleb, armastusega minna, olen tulevikule mõeldes mõttes kindel, et saavutan/saan kõik, millest unistan ning mis kõige olulisem – kui hetkes olemine on raske, siis kordan endale: kõik on suurepärane, kõik läheb hästi. Ja vähemalt täna toimis see kõik nii ideaalselt, et päeva väljakutsete alla polegi midagi kirjutada. Neid lihtsalt polnud :) Ükski potentsiaalne väljakutse ei jõudnud selleks päriselt saada, sest kordasin endale: ma saan sellega hakkama, kõik läheb hästi. Ja läkski!

Nii et tänasest päevast on kirja panna ainult rõõmud ja teen seda pigem tavaliste lõikudena, nii on vast mugavam lugeda.

Esimene rõõm oli taas juba öösel, kui Poiss järjekordselt piiksumise peale kohe üles ärkas ja vetsu läks. Nüüd ootan seda, et ta tibakene varem ärkaks, ehk jõuame selleni ka, et ei pea üldse lina vahetama.

EDIT 23:00 – uskumatu, ja see juba juhtuski! Ärkas piiksumise peale kohe, läks vetsu, lina peal oli nii imepisike niiske laik, et polnud vaja seda vahetada, ainult aluspüksid läksid pessu!

Abikaasa, kes oli nädala alguses haiguslehel, läks tänasest taas tööle. Kuna meie auto talverehvidel enam eriti naelu pole, seisab see siiani lume alla mattunult õues ja oleme jalamehed (tööle minekuks korjas paarimees tööauto peale). Plika oli vaja viia 8.12 bussiga kooli, Poiss enne seda lasteaeda. Alguses oli plaan, et Poisi viib Abikaasa, Plika mina, aga Abikaasal oli kodus tegemist, seega otsustasin ka lasteaeda ise minna. Startisime pool kaheksa, Poiss oli sillas, sest sai tee peal lumesõda mängida. Mina varahommikul väljas viibimisest just ülearu suures vaimustuses polnud (kodus hommikumantlis hängida on palju mõnusam!), aga kordasin muudkui endale, et kõik on hästi ja tuleb suurepärane päev.

Lasteaiast jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Plikaga bussile minna. Tänaseks olid olud normaliseerunud – ei tuisanud, sõiduteedelt oli lumi ära sulanud, nii et ülekäigurajad olid kenasti näha, Karja ringil polnud õnnetuse tõttu puksiiri liiklust takistamas nagu eile… Teekond läks libedalt ja sain kinnitust, et Plika võib üksi bussiga koolis käia küll :)

Mainisin ühes varasemas postituses, et mu telefon andis otsad ning võtan seda kui märki, et on vaja mõnda aega vähem “maailmaga kursis olla” ehk iga meili ja chati kohta telefonist märguannet kuulda. Ja teate mis? Päev hiljem, eile hilisõhtul, tuli Elisa arve, kust nägin, et mulle kaheks aastaks pakutud ülisoodne poole hinnaga internet on läbi saanud ning ilutses nüüd arvel täishinnaga. Veel üks täiesti selge märk! Käisin esindusest läbi, lasin internetipaketi eemaldada ning numbrile netipiirangu peale panna, et telefon iseeneslikult mingeid arveid tekitada ei saaks. Nii et telefonis mul netti enam pole :) Meilid ja chat on nüüdsest vaid arvutis. Ja mul on hetkel selle üle väga hea meel! Tahan endale kindlasti uuel aastal korralikku “netitelefoni”, et tavapärasel viisil jätkata – olen kindel, et õigel ajal tuleb minuni võimalus saada täpselt selline telefon, nagu mul on vaja, täpselt nii soodsa paketiga, nagu mul on vaja :) Praegu aga elan vähemalt aasta lõpuni rahulikku elu. Nii hea ja õige tunne on!

Tööle jõudsin täpselt selleks ajaks, kui tuli kaup. Kauba sees oli saadetis, mis tegi südame ütlemata soojaks:

img_4489a

Tööpäev oli viljakas, sain kõik vajaliku tehtud. Õhtupoolikul lasin emal ennast autoga koju viia, et Plika sünnipäevapeoks valmistuda.

See pidu oli teine potentsiaalne väljakutse – oli teada, et meil läheb üsna kiireks ja sel puhul on pinged kerged tekkima. Aga ma lihtsalt kordasin endale taas: kõik läheb hästi, me jõuame igale poole õigeks ajaks. Kordasin päeva jooksul ikka õige mitu korda.

Ja teate, jäingi rahulikuks! Tükeldasin kodus juurviljad ära, enamik asju oli juba eelmisel õhtul kokku pandud, nii et selles osas polnud kiirustada üldse vaja. Abikaasa käis mu emalt autot laenamas, mina ootasin rahulikult, ehkki oli viimane minut. Abikaasal tuli meelde, et peo alguseni on kümme minutit ja Poiss tuleks ka enne lasteaiast ära tuua – mina oli ikka rahulik. Ta viis meid enne batuudikeskusesse ära ja läks siis lasteaeda. Suur toidukott ununes autosse ja sain selle kätte alles siis, kui Abikaasa Poisiga tagasi jõudis. Ikka olin rahulik :)

Pidu oli tore. Lastele meeldis väga, sünnipäevatoas neid eriti näha polnud, seal istusime pigem täiskasvanutega, sõime ja jutustasime. Lapsed jooksid vahepeal vett jooma, ühe-kahe kaupa näkitsesid süüa ka, põhiline aeg kulus neil ikka keskuses möllamisele ja hüppamisele. Alles tordi söömise ajaks saime enam-vähem kõik korraga laua taha.

Keskuse reeglites oli kirjas, et oma külastajate turvalisuse tagamine on peo korraldaja vastutus, mis on muidugi igati loogiline, aga tundus… Väljakutse :) Arvestades, et samal ajal oli keskuses ka teine sünnipäev, seega lapsi suure keskuse peal möllamas 30-40 ringis. Kuna suurem osa sünnipäevalistest olid aga juba asjalikus vanuses, siis reaalselt mul polnudki vaja üldse midagi teha, said suurepäraselt ise hakkama. Ja neil, kes väiksemad, olid vanemad kohal ja hoidsid ise oma järelkasvul silma peal. Nii et täiesti stressivaba.

Teenindaja oli ka väga sõbralik ja vastutulelik – kõige vajalikuga varustas, oli kogu aeg heatujuline ja… Puhas rõõm.

Suvise õhupuudusega ei pidanud ka diilima, seekord oli istudes pigem jahe, õnneks mitte häirivalt (ja lastel oli kindlasti väga mõnus).

Mul on mängutoas sünnipäeva pidamisega võrdluseks ainult Musoonik – lapsed on küll kõik toad läbi käinud, aga mina pole ju juures viibinud ega korraldanud, seega minul kogemus puudub. Mulle isiklikult meeldib Musoonikus tunduvalt enam sellepärast, et seal on palju hubasem – väiksem ruum ja ainult sünnipäevaseltskonnale broneeritud, võõraid pole. Lihtne lapsi tordi söömiseks kokku ajada :) Aga see on jah täiskasvanu vaatenurk. Lapsed on võrdses vaimustuses mõlemast kohast.

Batuudikeskuses sünnipäeva pidamise suureks plussiks on kindlasti see, et neil ei pea aega nii pikalt ette broneerima – kahe sünnipäevatoa olemasolu on ilmselge eelis. Me ju tahtsime alguses Musoonikus pidada ja nagu nende perenaine augustis ka soovitas, kindlasti kuu aega ette broneerida. Kui ma siis kolm nädalat varem lõpuks kirjutamiseni jõudsin, olid kõik soovitud nädala ajad täiesti täis :) Aga ma tahtsin kindlalt peo just sel nädalal teha, et õekese lapsed saaksid ka osaleda – sestap saigi valitud batuudikeskus, mis oli Plika järgmine eelistus. Ja kogemus oli tunduvalt positiivsem, kui oleks julgenud oodata. Või siis oli asi lihtsalt selles, kuidas ma oma mõtetega selle positiivse reaalsuse lõin ;)

Aga päriselt ka, ma ei mäletagi, millal viimati möödus üks laste sünnipäev täiesti pingevabalt. Nii et see teadlikult positiivse mõtlemise värk täiega töötab!

Koju jõudsime pool üheksa. Panin kohe kõik asjad omale kohale, ülejäänud toidud külmkappi, pesin nõud… Lilled said vaasi, kingituste avamisest tekkinud praht ära visatud, kinkekotid ära pandud, kaardid riiulile ritta sätitud… Lapsed said pool tunnikest veel üleval olla – Plika tegeles oma kingitustega, Poiss söömisega (peol polnud ju mahti) – üheksast läksid rahulikult magama.

Ja ongi jälle üks päev möödas – vägagi kiire ja rahuldustpakkuv. Nüüd on nii mõnus hommikumantlis voodis vedeleda ja puhata.

Nov 012016
 

Õhtused postitused olid esialgse plaani järgi mõeldud selleks, et kirjutada kõigest, mis mulle päeva jooksul rõõmu valmistanud on. Siis tuli aga tunne, et tahaksin teemat veidi laiendada – kirjutada ka päeva väljakutsetest.

Sest selge on see, et päevad ei ole läbinisti positiivsed. Ja kui viriseda ei taha ma sugugi, siis mulle samas väga meeldib mõte adekvaatsemast päevakajastusest. Ühtlasi on see suurepärane võimalus muuta enda jaoks positiivseks ka need hetked, mis on olnud minu jaoks raskemad. Ka need on ju tegelikult väga vajalikud – seega võtan neid kui õppetunde ja olen nende eest tänulik.

Nagu öeldud – mul tuleb endaga veel kõvasti tööd teha. Ma tahan seda teha.

Ja nagu iseenesest torkas lõpuks pähe ka sobiv alamkategooria nimetus, mida hommikul kuidagi välja mõelda ei suutnud – “positiivne päevakaja” :)

Tänased rõõmud:

  • Kui hommikul auto käima ei lähe ja kooli ning lasteaia alguseni on vaid kümme minutit (sest otse loomulikult juhtub see päeval, mil pole vaja tavapäraselt 40 minutit varem startida), tõttab appi perekond – ehk Abikaasa ema sõitis läbi ja aitas hädast välja. Muidugi oleks jõudnud ka jala/bussiga, aga siis oleks hilinemine olnud juba tunduvalt arvestatavam.
  • Mu vana ustav Samsung S3, mille laadimisega on olnud pikalt probleeme, andis lõplikult otsad. Käisin paranduses, aga ei pidanud mõttekaks maksta €22-37 laadimispesa vahetuse eest, kuna probleeme on muidki ning loodan väga, et lähikuudel tekib võimalus soetada uus ja tõeliselt korralik telefon, mis teeniks mind mitu head aastat. Seniks võtsin kasutusele viimase suvise asendustelefoni, milles ei tööta ei meilid ega chat. Kui suvel oli FOMO, siis nüüd – pigem kergendus. Üks asi, mida soovin muuta, on pidev multitasking ja korraga kõige tegemine – tahan keskenduda pigem ühele asjale ja teha seda täie tähelepanuga. Tööl olgu töö, õhtul kodus lapsed ja pere, alles pärast laste magama minemist vaba aeg, sh arvutiaeg. Nii ei ole hetkel õhtusel perega koos oldud ajal kiusatust tekitavaid märguandeid, mis kisuvad eemale tööasjade või chati poole. Pikemas perspektiivis tahaksin küll telefoni, mis maailmaga kursis hoiaks, aga lähikuudel on selline pealesunnitud eraldatus ainult kasuks.
  • Ema mehe poolt valmistatud eileõhtuse pidusöögi jääkidest sai mu tänane töölõuna – maitses VEEL paremini kui eile. Ja kui imeline liha sai otsa, siis ülejäänud kraami jagus veel ka tänaseks õhtuks – lisades üleeilsest üle jäänud supi, saime kõhud kenasti täis ja ei pidanudki midagi kokkama.
  • Otsustasime tööl, et meil on vaja veidi tassivarusid täiendada – leidsin Rimist imearmsad soodsa hinnaga üksteisega kokku sobivad, aga samas siiski eristatavad isendid (et viiruste perioodil oleks igaühel oma :D) – mul on nõrkus ilusate nõude vastu ja nüüd saan iga päev rõõmustada, kui vett või teed joon.
  • Ma olen hakanud teed jooma! Mina, kes ma ei ole terve elu teed joonud, sest ükski ei maitse! Kuidagi lihtsalt läks nii, et kui mul nädal tagasi kurguga probleemid tekkisid, siis tegin tööl tassi teed ja… Tallinna minnes võtsin juba pudeli teed kaasa ja… Kui see tühjaks sai, tegin järgmise ja… Täna õhtul tegin kodus tassikese ja… Ei saaks öelda, et ükski neist neljast mulle just nii kohutavalt maitsenud oleks, aga see, et ma üldse vabatahtlikult teed joon, teadlikult maitseid eristan ja neis juba mingeid meeldivaid nüansse leian… See on NII SUUR SAMM minu jaoks! Ja tunnen soovi jätkata! Ja ei taha mett tee sisse, tahan puhast maitset! Ainult teekannu on uut vaja, sest Norra teise ringi poest ostetud kannu tila sisse tuli pragu ja olime sunnitud selle ära viskama. Oli teine nagunii liiga väike ja ilma sõelata. Nüüd on vaja suuremat ja sõelaga ja hästi ilusat. Peab vaatama.
  • Annika palus, et me tema poisi meie kodu lähedal asuvast huviringist ära tooks ja veidikeseks enda juurde mängima võtaks, kuni ta tööd teeb. Lapsed, kes on minevikus üksjagu kakelnud, mängisid täna õhtul üksmeelselt ja rõõmsalt legodega, üle kolme tunni! Magamamineku aeg läks 1,5h üle, aga see ei loe. Meie Annikaga istusime samal ajal köögis, jõime klaaside kaupa vett ja sõime banaane ning jutustasime. Oli väga mõnus ja sügavmõtteline vestlus.
  • Kutsusin Haide külla ja nad tulevadki reede õhtul – jee!

Tänased väljakutsed:

  • Rahu, ainult rahu :) Ka siis, kui üks lastest teatab järjekordselt, et ei oma vähimatki aimu, kuhu ta oma salli jätnud on ning teine viriseb asjade pärast, mida ta 1) on ise lubanud teha, aga ei taha 2) arvab, et mina ei luba teha, ehkki ma pole keelanud :D
  • Kui oled öelnud ei, jää sellele kindlaks. Sa ei pea tundma ennast süüdi, kui keeldud aitamast – teades, et see toimuks sinu enda vaimse tervise arvelt.
  • Ole pisut ettevaatlikum järelduste tegemistega ja nende teistele edastamisega mitte just kõige positiivsemas mõttes. Võib bumerangina sinuni tagasi jõuda, mitu korda võimendatuna :)
  • Sa ei saa kontrollida seda, mida sinust räägitakse ja kuidas seda tõlgendatakse. On okei, kui on inimesi, kellele sa ei meeldi, kes on sinu käitumisest valesti aru saanud, teinud mingeid järeldusi, mis pole absoluutselt tõesed. Saa üle tundest, et on vaja kõigile seletada, kuidas asjad tegelikult olid.
  • Mõned päevad tööl ongi hektilisemad. Tunne rõõmu oskusest multitaskida, aga kui vähegi võimalik, katsu siiski keskenduda korraga ühele asjale – nii on lõppkokkuvõttes kergem.
Aug 032016
 

Mäletatavasti pillasin oma telefoni pool aastat tagasi nii õnnetult maha, et klaas oli täiesti puru. Kasutasin telefoni nädalakese katkise klaasiga, siis võtsin asendustelefoniks kolleegi vana LG, mis kuidagimoodi pädes, aga oli oma 4,3-tollise ekraani ja mitte just kõige kaasaegsema sisu tõttu siiski võrdlemisi ebamugav… Kui ka see enne jaani töötamast lakkas, võtsin järgmiseks asenduseks veel vanema Samsungi, mis nime poolest küll nutikas, aga mina selles netti normaalselt tööle ei saanudki, seega viimased poolteist kuud on mul olnud telefon vaid helistamiseks.

Nutivõõrutuse elasin üle, harjusin enam-vähem ära, aga… Midagi oli nagu ikka puudu. Mängisin pikalt uue telefoni mõttega, otsustasin aga lõpuks (nagu mul noil puhkudel enamasti juhtub), et selle summa kulutamine ei ole hetkel kuidagiviisi õigustatud. Seega tellisin Hiinast ekraaniparanduskomplekti ja jäin ootele.

Kuu aega hiljem jõudiski komplekt kohale. Oli küll hirmus iha katkine telefon ühes uue klaasiga mõnele meesterahvale pihku torgata ja mängida Naist, aga otsustasin, et käigu kõik mehed sinnasamusesse ja teen selle triki ise ära.

Laenasin kolleegilt fööni, vaatasin ära video, tõdesin, et polekski pidanud tellima klaasi koos tööriistakomplektiga (maksin €2.21), vaid oleks piisanud klaasist endast (oleks saanud €0.90 eest).

Kuna laenatud fööni ei tahtnud pikalt enda käes hoida, siis ei jäänudki muud üle, kui eile õhtul klaasi eemaldamine ette võtta. Ütleme nii, et võttis ikka tunni või kaks… See klaas oli lihtsalt nii kuradi puru, et tuli ära pisikeste tükkidena. Ja LCD seal all oli ka mõnest kohast veidi kriimuline.

IMG_4271

IMG_4272

IMG_4275

IMG_4278

IMG_4280

Kuna meil oli eile lastevaba õhtu, ei tahtnud rohkem aega kulutada, seega jäi parandus pooleli. Täna tulin töölt koju ja lõpetasin asja ära. Ütleme nii, et kõige keerulisem oli lõigata kahepoolsest teibist imepeenikesi ribasid – mul oli teip rullis, seega pidi kõigepealt sealt sobiva jupi lõikama ja siis ühelt poolt kleepuvast teibitükist imepeenikese kleepuva riba lõikama, ilma et see kuradima kleepekas taguse küljest ära tuleks… Ütleme nii, et tuli päris palju kordi :D Aga lõpuks sain hakkama. Ja panin klaasi külge ja lülitasin telefoni sisse ja kõik töötas :D

IMG_4283

IMG_4286

Kujutage nüüd ette mu vaimustust… Internet mobiilis! 4,8-tolline ekraan, mille peal trükkides ei vajutagi kogu aeg kogemata vale tähte. Imeline :D Nii vähe on õnneks vaja.

Nüüd tuleb Hiinast järgmised tellimused teha. Uut ümbrist on vaja (saatuslikuks saigi ju see, et vanas ümbrises oli pikk pragu ja telefon kukkus sealt lihtsalt välja, täie hooga asfaldile) ja tellin seekord kaitseklaasi ka, õigemini ilmselt kindluse mõttes kohe mitu – et KUI telefon peaks kukkuma, läheks katki see, mitte telefoni enda ekraan. Kas teie teadsite, et sihukesed jubinad on olemas? Mina näiteks ei teadnud… Käisin millalgi mobiilipoes kotte vaatamas, seal müüja tutvustas mulle. Poes maksis see muidugi ca €14 ja oli universaalne, aga Hiinast saab täpselt minu telefonile tehtud klaasi €0.67 eest :D

Pean lihtsalt hoidma oma telefoni järgmised kuu aega nagu kukununnut, kuniks kaitsevahendid kohale jõuavad.

Igal juhul – kinnitan, et klaasivahetus on täiesti tehtav. Abikaasa sõber küll pahandas minuga, et sellist pornot ei peaks tegema, uue LCD-ga esiklaasi (mis maksab esinduses koos paigaldusega €75 vms) saab Hiinast ca €20 eest ja paigaldamiseks piisab taaskord Youtube’i videost… Aga ma tahtsin kõigepealt proovida, kas saab odavama variandiga hakkama. Sai!

Win.

(Klaas sai punase asemel must, sest too hetk oli punane klaas ühes tööriistadega tunduvalt kallim ja mulle see punane nagunii suuremat ei meeldinud. Nüüd on telefon siis eest must, nupp ja tagumine külg aga punased :D)

Jun 282016
 

Kuna mu telefon läks katki umbes-täpselt enne puhkuse algust, siis mõtlesin, et ehk on see märk… Märk sellest, et ma peaks vähem asjadega “kursis olema” ja rohkem elama.

Aga teate, kuradi raske on :) Võiks öelda, et puhtakujuline FOMO. Ehk siis fear of missing out.

Mind üldse ei huvita see, mis toimub FB-s üleüldiselt. Uudisvoogu olen pikalt läbi kerinud pigem kord-paar päevas, igavushetkedel.

Aga varem andis mu telefon märku uutest meilidest ja FB chattidest, samuti FB muudest märguannetest (mida on, tõsi, pigem vähe, sest ma ei pane eriti pilte üles ega kirjuta ega kommenteeri, samuti olen kõikvõimalikud gruppide ja mängude märguanded kinni keeranud ning jätnud alles vaid need, mis tõesti olulised).

Ja just sellega on nii kuradima raske harjuda, et ma ei saagi lugeda meile KOHE, kui need tulevad ega rääkida inimestega KOHE, kui nad vestlust alustavad.

Ja samas – miks PEAKS saama? Mis juhtub, kui ma neid asju kohe ei näe? ERITI puhkuse ajal? Mitte midagi ei juhtu. Absoluutselt mitte midagi.

Aga just see tunne, et KUI midagi on, siis ma saan sellest kohe teada… See oli nii rahustav. Tegelikult ei olegi neid meile ega vestluseid üldse palju ja ma hoiaks puhkuse ajal meelsasti arvutit pigem kinni… Kuna aga elu enam telefoni ei jookse, siis on FOMO. Ja lõppkokkuvõttes olen puhkuse ajal kasutanud arvutit seni pigem rohkem kui varem.

Õnneks või kahjuks pole hetkel finantsi uue nutika jaoks, nii et eks ma katsun siis ennast edasi võõrutada.

Aga muidu ma mõtlen tõsiselt, et äkki peaks ostma mõne heade näitajate ja tundmatu nimega nutika… Äkki läheb õnneks? Ma varem vaatasin pigem ainult Elisa ja teiste teenusepakkujate e-poode ning googeldasin hullunult arvustusi, nüüd keegi linkis Photopointi lehte ja sealt leidsin normaalsete parameetritega õige mitmeid variante… Mille kohta pole küll mitte kusagil ühtki eesti ega ingliskeelset arvustust, mis jällegi eriti ei innusta… Ja Abikaasal on ka hetkel mingi töölt saadud Prestigio, mida ta just ülearu ei armasta… Aga Prestigio või Kruger&Matz – neil oli igasuguseid variante €100 ümber, kus 1GB mälu ja neljatuumaline prose ja normaalne resolutsioon ja… Kui halvad need ikka olla saavad, mõtlen ma… Peaks ehk siiski mingi hetk tellima. Ainult et sarnaseid on palju ja valikut teha ei oska millegi põhjal, sest arvustusi pole kuskil.

Jun 202016
 

Teatavasti venis eelmine nädalavahetus Tallinnas nelja päeva pikkuseks. Sel nädalavahetusel oli plaanis olla kodus ja… Siis kutsus kolleeg juubelile :) Nii juhtuski, et neli päeva hiljem leidsin end jälle Tallinna poole sõitmast.

Kuna kutsel oli kirjas…

Dresscode: nüüd on aeg kapi sügavaimatest soppidest valla päästa oma kõige pöörasemad/salajasemad ostud, mille kandmiseks ei olegi kunagi sobivat hetke tulnud. Ma tean küll, et sul on kapis see Batmani keep, maani ballikleit, nahkkostüüm, Madonna torbikrinnahoidja, kärtsroosa lips või värviliste papagoidega särk, mida oled ammu salaja ihanud kanda, kuid lihtsalt ei ole võimalust avanenud. Nüüd on!

…siis leidsin pärast pisukest juurdlemist, et ainus riietusese minu kapis, mis tõesti nondele kriteeriumitele vastab, on korsett, mida kandsin pulmas :D No oli küll mõte, et muretsen selle juurde sobiva punase seeliku ja kingad, et oleks tulevikus üks mõnus pidulik komplekt, aga mõtteks on see jäänudki. Seega – must seelik, võrksukad ja tanksaapad. Sobis kah.

Ja kuna tol õhtul tehti pilte üksjagu, siis kasutan nüüd juhust ja jätan need endale mälestuseks… Sest ROHKEM ma seda korsetti küll selga ei pane :D Krt, hingata tahaks ka :D Huvitav, ma ei mäleta, et pulmas oleks nii ebamugav olnud. Aga las ripub mul nüüd edasi kapis, mälestuseks hea, äkki Plika tahab kunagi oma pulmas kanda. No pressure at all, eks.

Piltidega on nii, et kuna seltskonnast enamik oli mulle võõras ja võõraste pilte ei saa ju üles panna, eks ma siis panen endast. Ja koerast. Ja kolleegidest.

Üldiselt, nagu pealkirjas mainitud, oli hägune õhtu. Mina seda peakirja kusjuures välja ei mõelnud, sellise nimega oli pildikaust, mida sünnipäevalaps minuga täna jagas, tundus paslik see blogipealkirjana ära kasutada.

Mina, kes ma joon viimasel ajal vaid veini, jõin kõigepealt gini, siis rummi ja lõpuks ka veini… Ühesõnaga jah, pisut hägune. Ja lõbus. Ja mul ei olnudki pühapäeval ärgates tunnet, et hakkaks ära surema :D

Alustuseks üks pilt sünnipäevalapsest. Igaks juhuks selja tagant :D

IMG_8138

IMG_8074

IMG_8093a

IMG_8101

IMG_8102

IMG_8148

IMG_8157

IMG_8158

IMG_8159

IMG_8209

IMG_8215

IMG_8219

Tänane päev oli töö-töö-töö. Ca 11 tundi, ühe väikese söögipausiga. Nüüd on tööst… Noh, kopp ees :) Aga sain järjele ühe projektiga, mis oli vahepeal unarusse jäänud. No see projekt on käsil juba aasta ja jagub veel aastaks, arvan ma. Homme pean 11h letis olema. Siis on kolmapäeval lühendatud tööpäev, siis on jaanid, siis kaks nädalat puhkust. Seega elan need pikad tööpäevad üle, pole enam palju kannatada.

Kõigele lisaks läks mu telefon tuksi. Kuu-paar tagasi pillasin eelmise nutika puruks ja kuna ei viitsinud hakata ekraanivahetusega nikerdama, kasutasin kolleegi pakkumist ning võtsin kasutusele tema vana telefoni. See hakkas aga viimastel päevadel niiviisi kokku jooksma, et aitas vaid aku tagant ära võtmine. Ja eile õhtul juhtus nii, et sisse lülitada telefoni enam ei saanudki. St sisse lülitada saab, aga ekraanil jääb ketrama LG logo, edasi ei lähe. Nii et olin terve tänase päeva telefonitu ja edasi ei teagi, mis saab. Neid helistamise telliseid on mul kodus üksjagu, st päris hätta ei jää, aga ma olen ausalt juba nutiga harjunud. Meilid ja chat ja hotspoti võimalus :)

Olen tegelikult pikalt mõelnud, et oleks vaja korralikku nutikat, HEA kaameraga… Aga need on nii kuradima kallid ja vaba raha pole isegi mitte null, vaid pigem umbes miinus viissada. Ja järelmaks tähendaks kallist netipaketti – praegu maksan miskit €5 kandis, siis ilmselt vähemalt €15 ja nii kaks aastat järjest. No ei eruta mind järelmaks, üldse mitte. Oeh. Saaks kuskilt mingi järjekordse suvanuti, mis oleks kasutatav, oleks hea… Eks näis.

Feb 072016
 

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Tallinnas olin. Juulis kaks korda, seda tean… Ja minu meelest hiljem polegi käinud. Augustis oli kutse ühele üritusele, kuhu ei jõudnud, mõtlesime selle asemel septembris külla minna, aga siis vist oli rahaline seis pikalt kehv ja ei tahtnud reisile kulutada… Nii see aeg lendas.

IMG_2144Nüüdne plaan tuli ka üsnagi ootamatult – tööl oli stressirohke nädal ning tundus, et asjad saaks selgemaks, kui oleks võimalus näost näkku suhelda ja mõned asjad ära klaarida. Sestap siis otsustasingi, et tuleb minna.

Tööasjad, tundub, said korda. Õhtul käisin Liisiga lapsi hoidmas ja sain tänu sellele üle pika aja suhelda uute inimestega, mis oli mõnus. Öösel olin ka Liisi pool. Laupäeval tegime Pipsiga tiiru Ülemistes. Ja siis sõitsingi tagasi.

Hästi tore reis oli, hea oli vahelduseks teha midagi tavapärasest erinevat ja suhelda inimestega, kellega tavaliselt ei suhtle.

Muuhulgas pillasin puruks oma telefoni ekraani (plastikust jullas, mis telefoni kaante vahel hoiab, oli ammu mõra sees – enda viga, et uusi kaasi ei ostnud) ja pidin vaatama, kuidas mu nina eest osteti ära saapad, mille pärast ma olin lasknud ennast spetsiaalselt teise keskusesse sõidutada (sest Ülemistes minu suurust polnud). Oh, well. Ju siis pidi nii minema.

saapad2Lisaks lasin ma ennast Change’i pesupoe müüjal ära veenda, et A75 on see suurus, mis ma ostma peaks, suuremat ta ei soovitanud. Kuna eest istus väga hästi, siis ma alistusin, ehkki mulle tundub küll, et on liiga ümber. Pips väidab, et Change’is ongi teised numbrid, aga no kui on ikka EUR75, siis… Tundub sama :D Aga noh, äkki venib. Vähemalt seljas on ilus.

SportsDirectist ostetud retuusidele unustati turvaelement külge. Piiksuma hakkas see umbes kolmandas poes, kuhu ma pärast seda sisse jalutasin. No tõepoolest.

Õhtul käisime veel Abikaasa õe sünnipäeval, kus ma aga nii väsinud olin, et pikka pidu polnud.

Täna olid Abikaasal vanemad abiks, et saaks ära tehtud puud, mis meile ilma ette hoiatamata neljapäeval olid õuele valatud. Tellitud olid need küll, aga esimesena pidid tulema need, mida pole vaja saagida ja ette helistama pidid ka… Ja siis selline üllatus. Abikaasa mässas eile terve päeva ja täna toimetasid nad kõik õues, mina olin ainus süüdimatu, kes tuppa jäi. Üritasin terve päeva koristada, aga kuna tuju pole, siis on tunne, et midagi ei saanud tehtud ja kõik on ikka sama sassis (ehkki tegelikult tegin küll igasugu asju… lihtsalt tuju on selline).

Nüüd ongi juba õhtu käes ja tuju pole endiselt. Aru ma ei saa, miks ma nii tujutu olen, kui reis oli nii teretulnud vaheldus ja tööasjad peaks ka korras olema. Mispärast ma siin mossitan, saaks ainult aru…

Tavaolukorras ma lihtsalt ootaks, et läheks üle, aga ma olen niigi kodus kõik asjad tänu tööstressile nii käest lasknud, et kuidagi ei õnnestu seda molutamise vajalikkust endale maha müüa. Mh.

Oct 232015
 

Lisaks minevikumälestustele leian vahel FB-st lihtsalt väga huvitavat infot. Kopeerin siia ka lingi jagaja kommentaari, sest minu puhul on seis täpselt sama:

Kui kunagi peaks otsad andma mu Samsung, mis on toodetud kohutavate töötingimustega tehases, kus olematu palgaga inimesed seda komponeerivad osalt detailidest, mille koostises on mineraalid, mida kaevandavad lapsorjad ning mille ostmisega rahastatakse sõjardeid Kongos, on mu järgmine valik see.

Fairphone-2-Dissassembled

Ühesõnaga Fairphone :) Väga äge oleks, kui ka muu tehnika puhul oleks selline valik. Läbipaistvus, ausus ja kestvus. Kõik see, mis on nii oluline, aga mida on tänapäeva tarbimiskeskses ühiskonnas nii raske leida.

Mul endal seda küll tõenäoliselt niipea vaja ei lähe, aga noh, tuleviku tarbeks hea teada.

Nov 092014
 

Päeval kirjutatud postitus oli mõeldud küll vaid mobiilioperaatorite konkurentsi üle arutlemiseks, aga sinnagi hiilis veidi üldist nutikajuttu sisse. Nüüd, kus nutikogemust on viis kuud, tahaks sellesse teemasse pikemalt süveneda.

Mis mulle nutika juures meeldib? Kõige olulisem – et mailid ja FB chat on kogu aeg olemas ning vajalik info on seega alati värske. Eriti muidugi väljas asjatades, aga väga mugav ka kodus, kus ma üritan arvutit võimalikult palju kinni hoida (tahtes samas olulistest (töö)asjadest ikkagi jooksvat ülevaadet omada). Veidi vähem olulisem – kui on vaja kuskil aega surnuks lüüa ning arvutit pole käepärast, saan näiteks kosmeetiku ukse taga oodates kiirelt blogid läbi lugeda või pikas poesabas seistes Candy Crushi mängida. Teoreetiliselt vajalik – saan alati otsida netist infot, kui see vajadus peaks kuskil arvutist kaugemal tekkima. Mugav on see, et fotokas on alati käepärast, fotofailide nimetused on ideaalsed (aasta-kuu-kuupäev-kellaaeg), need laevad ennast automaatselt Dropboxi, nii et ei pea muretsema fotode backupi pärast.

Mis mulle nutika juures EI meeldi? Puutetundlik ekraan – õigemini pigem see, et ÜHTKI füüsilist nuppu pole. Ma tahaks kõnet vastu võtta ja fotosid teha reaalselt nupule vajutades – kõike muud võin ma põhimõtteliselt ka näpuga vedada, aga õues käigu pealt kinnastatud käega kõnele vastates oleks füüsilise nupu olemasolu kordi mugavam, samuti on minu jaoks üsna häiriv pildistamiseks ekraani toksimine. Aku vastupidavus – enne tööpäeva laen alati öösel, vaid siis, kui on ette teada, et kodust lahkumise plaani pole, jätan laadimise reaalselt selleks ajaks, kui aku tühjaks saab. Kahte päeva vastu ei pea… Kõigi toimingute sooritamine, mis nõuavad pikemat lugemist/kirjutamist – tillukese puutetundliku ekraaniga üsna tüütu, arvutis kordi mugavam. No ja üleüldiselt fakt, et telefon on nii lahmakas ja õrn. Ja fotokas on nutika kohta küll pigem hea, aga jääb minu jaoks tavalisest fotokast nii kvaliteedilt kui kasutusmugavuselt märgatavalt alla.

Minu ideaalne telefon oleks väiksem ja vastupidavam (nii disaini kui aku pidavuse poolest), nuppudega, mingi vahepealses suuruses värvilise pigem mittepuutetundliku, aga siiski piisavalt normaalse ekraaniga. Kuhu jookseks sisse nii meilid kui FB chat kui blogid ja oleks teoreetiline neti kasutamise võimalus :) Ja fotokas võiks ka ikkagi olla võimalikult hea. Aga ma ostaks selle telefoni kõrvale ideaalis siiski ka mõne nunnu kompaktkaamera ja jätaks telefonikaamera vaid nondeks puhkudeks, mil päris fotokat pole kaasas.

Aga sellist telefoni vist ei ole :D Nii et eks ma siis kasutan oma nutikat edasi, üldiselt ei saa väga kurta.

Lõpetuseks lähemalt pimp my phone aktsioonist. Kui ma nutika õelt sain, oli sel vana kulunud mustast nahast ümbris. Aja jooksul lagunes see üha enam (näiteks hargnesid lahti kinnituse õmblused ja magnet kukkus sealt seest välja), nii et lõpuks oli seda piinlik teiste nähes väljagi võtta. No ja must on minu jaoks surmigav värv nagunii. Tahtsin endale Aliexpressist uut ja ilusat ümbrist tellida, aga valik on seal nii suur, et ma üritasin korduvalt ilusti hinna järgi sortida ja järjest kõik läbi vaadata, aga tüdinesin sellest alati väga kiirelt – ammu enne seda, kui omadega reaalselt kuskile jõudsin.

Septembri teises poolsuvies jõudsin lõpuks nii kaugele, et tellisin ära kolm erinevat ümbrist – kahed nahast “kaaned” (nö flip case), kolmas plastikust tagumine pool. Nii umbes nädalake tagasi sain need kõik järjest ka kätte ja ehkki olen põhimõtteliselt kõigiga rahul, pole ükski ideaalne :D

Plastikust tagus maksis €3.75. Tellisin ühe teise pildi, mis neil otsas oli ja sain teise eelistuse, mis on ka väga nunnu, aga kuna see sinine ei sobi karvavõrdki mu tumepunase telefoniga, ei hakka ma seda kasutama (kui ma peaks kunagi uue nutika ostma, mida ma küll lähiaastatel juhtumas ei näe, siis võtaks kindlasti valge, sest see sobib igasuguste ümbristega kõige paremini). Väga hea tagus on muidu – ma vihkan läikivaid pindu, aga see on mõnusalt matt.

Kaalun oma lemmikpildiga taguse tellimist, mille kollased toonid peaks mu telefoniga kenasti kokku minema. Samas pean tunnistama, et olen kaante moodi ümbrisega juba harjunud ja mulle on oluline see, et ekraan on kaitstud… Seega ei tea, kas on ikka mõtet.

Kirju ümbris maksis €3.95 ja meeldib mulle tellituist kõige rohkem, seda kasutangi – värviline ja rõõmus on lihtsalt minu teema. AGA ma ei pannud tellides tähele, et selle sisu on HELEROOSA… Mis on viimane värv, mida ma enese lähedale sooviksin. No mis teha, pigistan silma kinni.

kirju

Kolmas ümbris oli kõige kallim – €5.52 – ja näeb neist ka kõige elegantsem välja. Peamine argument selle tellimisel oli sisemine fototasku – mulle kangesti meeldivad sihukesed asjad, saan igale poole perepilte toppida. No ja punane on ju üks mu lemmikvärve. Ja on tõesti ilus, aga ühevärviline tundub nii igav ja kirju meeldib ikkagi rohkem, seega osutuski esimeseks valituks see – enamasti on ümbrisest ju näha ikkagi välimine pool, mitte sisu. Ei suuda otsustada, kas peaks jätma alles, et seda vahelduseks kasutada või ei hakka ma seda nagunii tegema ning võiks maha müüa.

punane

Mu ideaalne ümbris oleks kombo kõigist kolmest – fototaskuga kaaned, mille peal mu lemmikfoto plastiktaguselt (selle sarja fotosid kahjuks kaantena ei ole). Kunagi ilmselt lappan veel Aliexpressi ja üritan ehk midagi paremat leida, aga kuna praegune ajab asja ära ja mul on muudki tegemist, siis usun, et seda niipea ei juhtu.

Kui mõni Samsung S3 omanik tundis seda postitust lugedes, et tahaks endale kangesti seda plastikust tagust või punaseid kaasi, siis ma põhimõtteliselt võin maha müüa :) Kui ei, siis seisku kodus edasi. Kuskile osta.ee stiilis portaali ma neid igal juhul üles toppida ei viitsi.