Oct 302015
 

Kuulasin just uue Bondi nimilaulu – Sam Smith “Writing’s On The Wall”. No ma ei tea, ei ole minu tassike teed. Laul ise on kusjuures üsna okei, aga mul hakkab peaaegu füüsiliselt halb, kuulates selles konkreetses esituses nii kõrget meeshäält. Oleks sama laul kas meeshääle poolt madalamas helistikus või lihtsalt naise esituses, oleks mitu korda parem.

Naispeategelased ei ole kah seekord eriti pandavad. Tahaks rohkem silmailu :P Aga no ega ma seepärast filmi vähema õhinaga ei oota!

Muidugi ei tule midagi välja mu plaanist minna kinno kõige esimesel õhtul, sest noh, Plika sünnipäevapidu… Ja muidugi ei või olla rohkem seansse, kui 18.30 ja 00.00. Kui oleks näiteks 21.00, siis võib-olla isegi mängiks välja, parseldaks lapsed Plika sünnipäevaõhtul emale maha ja… :D Aga keskköö oleks siiski veidi ekstreem.

Laupäeva õhtul äkki, kui ema on nõus lapsed endale võtma. Ainult esimeseks päevaks on praegu võimalik pileteid osta, nii et kui peale passida, millal järgmiste päevade müük lahti läheb, peaks head kohad saama küll…

Sest kui miski on püha, siis see, et uut Bondi tuleb vaadata kindlasti kinos ja soovitavalt kõige esimesel õhtul. Üle-eelmise Bondi ajal sündis päev enne esilinastust Plika. Eelmise Bondi ajal olime Norras. Nüüd saab lõpuks ometi seda traditsiooni jätkata!

Apr 092015
 

Mäletatavasti käisime jaanuaris Boybandi vaatamas ja meeldis nii väga, et lubasin teist korda veel minna. Täna siis käisime, seekord Kaidi ja tema õega. Ja noh, mis ma oskan öelda. Läheks hea meelega kolmandat korda veel :D

Kusjuures ma olin totaalselt magamata – kaotasin eile puslet pannes ajataju ja läksin magama öösel kell kolm. No nii kõva neli-viis tundi tuli kokku ja ega eelmised öödki väga pikad polnud… Ja noil puhkudel on paigal istudes alati oht, et uni kipub peale. Aga Boybandiga seda muret pole – sa kas naudid muusikat või naerad südamest. Magama jäämise pärast muretsema ei pea :D

Nö igapäevaelus ma sellist muusikat absoluutselt ei kuula, jätab külmaks. Aga kõik need laulud on pärit just sellest perioodist, kus mul ka harilik fännamise periood oli ja need on kõik nii tuttavad ja nad ju tantsivad ja…. Nii äge noh! Ja etendus ise samamoodi, kuula ja irvita.

Ja ei jõua ära vaadata lihtsalt. Juba siis on keeruline, kui laval on viis inimest, viieteistkümnega läheb kohe täitsa käest ära. Vaatad ühte ja siis avastad, et mujal teeb keegi veel midagi ägedamat.

Kolmandas reas oli ülimõnus istuda, kõik näitlejate näoilmed ja emotsioonid olid selgelt näha. Ja tüdrukutega on seda tükki ikka palju lahedam vaatamas käia kui mehega – meil kogu aeg loba voolas ja nalja sai nabani. Nagu teismelised kunagi :D Kaidil oli see ka teine kord ja Annikal vist juba kolmas.

Ühesõnaga… Kui seda just ära ei lõpetata, siis lähen kolmandat korda veel.

Jan 152015
 

Millalgi eelmise aasta lõpus avastasin, et Endlas on muusikal “Boyband“, mida tahaks kangesti näha. Ema kinkis meile jõuludeks piletid ja täna said need ära realiseeritud. Nüüd tagantjärele loen netist, et sel täitub õige pea kolmas aasta lavalaudadel ning väidetavalt oli muusikalil juba ammu enne lavastust taga korralik turundus. Mina ei teadnud mitte midagi… llmselge näide sellest, millises mõnusas meediavabas mullis ma elan :P

boyband

Aga muusikal ise oli tõsiselt vinge. Ma poleks uskunudki, et see mulle nii väga meeldib… Pean juba plaani uuesti vaatama minna. Abikaasa teist korda muidugi ei viitsi, aga olgem ausad, see ongi rohkem naiste värk. Ja Kaidi lubas minuga tulla. Oleks 20. märtsiks piletid ära ostnud, aga vabu kohti on ainult tagumistes ridades – istusime täna 12. reas ja uuesti minnes tahaks lähemale. Praegu saab pileteid osta ainult kahele etendusele, mis on veebruaris ja märtsis – peab uurima, kas siis rohkem kevadel ei tulegi. Või kui tuleb, siis millal piletimüük “avatakse”, et saaks kohe kiirelt head kohad skoorida.

Ma olen ju suur tantsu- ja laulufilmide fänn, nii et pole ime, et muusikalid mulle samamoodi peale lähevad. Ja nagu ma otsin filmidest pigem kerget meelelahutust, on see samamoodi teatriga. Ja need laulud, no mina kasvasin ka nende saatel üles, tõeline nostalgialaks! Ja poisid olid kompud. Ja karakterid üks ägedam kui teine. Ja tantsutüdrukud olid kah ägedad.

Ühesõnaga… Andke mulle rohkelt laule, millele kaasa ümiseda, rohkelt show‘d ja tantse, paar ilusat poissi, paar ägedat karakterit ja et ikka nalja ka saaks… Ja ma juba olengi rõõmust rõngas.

Ma olen seni vist live‘is vaid üht muusikali näinud – arvasin alguses, et põhikoolis või gümnaasiumis, aga pärast pisukest googeldamist tundub, et see oli “Grease”, järelikult käisin seda vaatamas ülikooliajal, ilmselt siis A-ga. Ja “Fame” jäi nägemata, millest on tagantjärele hirmus kahju. Noh, ehk tuleb taolisi kergemaid muusikale veelgi. Loodan vähemalt.

Loodetavasti õnnestub “Boybandi” veel sel kevadel uuesti näha. Ehk tuleb pärast märtsi veel mõni etendus.

Ma pole eriline teatriinimene ja mõnus on vahelduseks teatrist niisuguses vaimustuses olla. Ma saan aru küll, et kerge meelelahutus ja nii edasi, aga ikkagi :)

EDIT: Oh, appi, džinn on purgist väljas. Nüüd avastasin näiteks, et tahaks kangesti lastega “Detektiiv Lottet” vaatama minna. Täpselt minu sünnipäeval on üks etendus, nii mõnus oleks teha perekondlik nädalavahetus Tartus – sest ühtlasi ootab ära kasutamist tasuta AHHAA perepilet, mille sain tänutäheks sügisel korraldatud töötubade eest. Aga nojah, tollel etendusel on ka normaalseid vabu kohti alles 10. reas… Mis vist tegelikult oleks suht okei. Aga raha nagunii pole. Järelikult tuleb sünnipäevakingiks perekonnalt Piletilevi kinkekaarte küsida ja siis vaadata, kas õnnestub mingiks ajaks normaalsed piletid skoorida. Ükskord me näeme selle Lotte ära niikuinii!

Jul 082013
 

Seitse hooaega on vaadatud ja viimane käsil. Kuna nüüd on laps käes ja midagi nagu enam OODATA pole, ei viitsi ka enam tundide kaupa arvuti taga istuda, nii et kaheksas jääb ilmselt venima.

Mind nii kohutavalt häirib see, et kohe tuli laps. No jumal, ühes osas Booth KALLISTAB Brennanit voodis ja järgmise osa lõpus too juba teatab, et on rase. Et nagu… Oleks siis MIDAGIGI näidanud. Natuke actionit :D Lugesin intervjuud, mis midagi Bonesi teemal googeldades ette jäi, ei suuda enam leida, seega ei saa linkida – igatahes miski Bonesi tegija seal rääkis, et neil oli vaja midagi seksuaalse pinge asemele ja selleks siis laps. No andke aru, oleks tahtnud rahulikult nautida seda, et nad lõpuks ometi seksivad, eks. Pinget oleks jagunud küll. Mulle nii meeldis see, kuidas nad iga osa lõpus pubis jõid… Nüüd joovad kodus õhtusöögilauas veini. IGAV. Aga nojah, ega ma sellepärast vaatamata ei jäta :P

Kas on veel keegi peale minu, keda häiris räige Toyota reklaamimine? Maris ütles, et tema ei ole üldse tähele pannud – no äkki on asi selles, et ma vaatasin järjest nii palju osi, igatahes mida edasi seda jaburam see tundus. Nats googeldades selgus, et on teisigi, keda häirib :) Sain kinnitust ka selles suhtes, et Microsofti kraam, Bing ja näiteks MSNi videokõne oli ükskord, neile tehti samuti reklaami. Nii naljakas tundus see kõik. Aga no arusaadav, kui selle eest kõva raha makstakse. No iseparkivat autot tahaks endalegi. Mul poleks midagi selle vastu, kui auto külgboksi minu eest ära teeks :D

Cami uus soeng ei ole üldse nii hea kui varasemad pikad juuksed. Mitte et kole oleks, aga enne oli parem. Tema kleidid on see-eest muidugi üle kõige, igas osas vaatamise rõõmu. Leidsin ühe blogi, mis spetsiaalselt tema riietele pühendatud ja tuhnisin sealt välja ühe kleidi, mis mulle eriti meeldis – see punane, krae on nii äge, peaks laskma endale midagi taolist õmmelda :P Pildid on kehvakesed ja ei anna kleidi ilu küll eriti edasi.

No ma ei saanud lihtsalt muudmoodi, kui pidin need random mõtted kirja panema, eks… Mitte et kedagi eriti huvitaks :)

Muusika on kah hea. Lõpus eriti:

Ja seda lõpulaulu otsides leidsin ühe teise, mis ka väga meeldib:

Feb 242013
 

Mulle väga meeldis presidendi kõne :) Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.

No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.

Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei :) Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord :)

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda :)

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda:

Dec 142012
 

Kolm õhtut hiljem on kõik 11 lemmikristsõna lahendatud ja alles vaid “tavalised”. Hakkasin mõtlema, et ilmselt ütleb see midagi minu iseloomu kohta, kui mulle meeldib rohkem sõnu õigetesse aukudesse sättida, neid tähesegadikest üles otsida ja numbrite taga peituvaid tähti ära arvata, kui tavalistele ristsõna”küsimustele” vastata. See otsimine ja sättimine on rohkem puzzle moodi, ma ju jumaldan puzzlesid.

Sihuke tunne, et telliks selle ristsõna endale siia Norrasse. Aastatellimus on €11.40 ja kuni 100 g lihtkirja saatmine Norrasse on €1.50… €2.45 kuus pole ju NII suur summa selle lahendamise rõõmu eest… Või on? :P

Muidu on kõik vaikne ja ühelgi rindel suurt miskit uut pole. Siiski-siiski – saime täna täiesti ootamatu jõulupaki ja oodatud kirja esimese jõulukaardiga :) Kaart ja kiri olid Abikaasa vanaemalt, me just ükspäev helistasime talle, siis ta ütles, et saatis. Aga pakk oli Abikaasa perekonnalt ja muidugi oleks võinud arvata, et nad ka miskit saadavad. No aga kuni keegi pole midagi öelnud, seni ju ei julge loota :P

Liis soovitas meile sarja Hart of Dixie ja pärast treileri ära vaatamist sai see ka koheselt ette võetud. Liis ütles, et talle algul ei meeldinud, aga hiljem hakkas – no meile meeldib küll kohe algusest peale. Kohati ärritavalt jabur, aga väga äge.

Otsisin täna ennast segaseks, aga aadressimärkmikku üles ei leidnud. Tundub, et ma unustasin selle tõesti Eestisse. Mõtlen, kas see on märguanne kõrgemalt poolt, et seekord tuleks kõik kaardid vahelduseks digitaalsel kujul saata (päris e-kaarte kindlasti mitte, saaks vabalt ise midagi vahvat kujundada), aga… Mulle ju nii meeldivad päris kaardid! Samas lastest normaalseid fotosid saada ei õnnestunud, kaartide meisterdamiseks vajalikku materjali pole, Abikaasal on vähemalt nädala lõpuni kahe istmega rendiauto, kuniks enda oma korda saame, nii et ka kõik koos ostma minna ei saa, üksi ma sõita ei julge ja ilma nägemata midagi tellida ka ei oska, sest mul pole isegi täpset ideed… Kõik tundub rääkivat digitaalse versiooni kasuks, aga mul on aimdus, et me ise saame sel aastal ikka õige mitu päris kaarti ja lisaks mitu pakikest, nii et seda enam ma tahaks kangesti vastu ka saata. Päh. Ma pole veel endiselt otsustanud, mis ma teen. Alati on võimalus kõigilt uuesti aadresse küsima hakata, aga ma üldse ei viitsi ja endiselt on lahenduseta küsimus, millised kaardid ja kust ma materjali saan. Jah, kaartide OSTMIST ma enam isegi ei kaalu, nii iseenesestmõistetav on see isetegemine mu jaoks. Jabur :D

Kui ma aadressimärkmiku üles leiaks, siis saadaks ikka küll. Aga kui ei leia… Siis ei tea.

Põhja-Tallinn on meil siin hitt. Täpsemini kaks laulu, mis vist üldiselt ka kõige popimad on – “Lähen ja tulen” on väga mõnus, aga kõige lemmikum on “Meil on aega veel”. Kuulan ja naudin. Abikaasale meeldib ka.

Rohkem vist ei miskit :) Elan jõulude ootuses. See tähendab, palgapäeva ootuses, et saaks maksta ära kõik üüratud autoremondi ja -rendi arved ning kuuse osta… Blaaah. Aga ei, ma lubasin, et ei lase tujul langeda :) Postikana toodud saadetisi ootan muidugi ka iga päev põnevusega, ehkki ausõna, mul on vahel tunne, et me pole kõike seda ära teeninud.

Dec 032012
 

Ma olen alati olnud suur jõululaulude fänn ja nüüd, kus lapsed on parajas eas ja kõigest aru saavad, on paras aeg oma eestikeelset repertuaari täiendada. Eile õhtul (õigemini pigem öösel) võtsin ette “Meie lapse lauluraamatu” ja õppisin sealt nelja jõululaulu sõnad pähe. Kaks tükki jäi hetkel vahele, sest “Üle lume lagedale” ei ole minu jaoks miskipärast üldse tuttav laul ja viis ei olnud erinevalt teistest peas ning “Haldjate jõuluöö” viisi küll tean, aga sõnad on tiba võõramad. Ülejäänud nelja viisi teadsin hästi ja sõnu osaliselt, nüüd siis õppisin teadlikult kõik pähe ja väga kiirelt läks.

Täna hommikul laulsin lastele ja Abikaasa lõi ka kaasa. Lastele meeldis väga. Ja oli, kui palju ilusaid laule veel õppimist ootavad! Siin näiteks on terve nimekiri, mida eile järjest läbi kuulasin.

Ma pole vist juba aastaid arvutist mingit muusikat kuulanud. Vahel harva, kui mõni laul kummitama hakkab, siis kuulan YouTube’ist. Olen mõelnud seal playliste teha, aga pole viitsinud. Mulle väga ei meeldi sealt nagunii pikemalt muusikat kuulata, lapsed tahavad siis videosid vahtida, ma eelistan muusikat ilma pildita. Eile läksin muusika kaustast jõululaule otsima ja avastasin ühtlasi ka muud muusikat. Oli palju sellist kraami, mis meeldis mulle näiteks kümme aastat tagasi :P Sain päris paljude asjade üle naerda ja neid kustutada. Teised lemmikud jälle meeldisid siiani.

Siis mõtlesin, et võiks ju mõned uuemad lemmikud ka vanade hulka organiseerida. Mõtlesin, et ehk saab kuidagi YouTube’i kraami mp3-deks konvertida… No ma ei oleks osanud arvata, et see NII lihtne on :D Nett on lehti täis, pane ainult link ja sulle tehakse mp3. Ma pakun, et YouTube’i reeglites on kindlasti kuskil kirjas, et salvestamine on keelatud, aga noh… Khm.

Nojah, olgu selle muu muusikaga, kuidas on, praegu on jõululaulude aeg. Kõigepealt õpin eestikeelsete sõnad selgeks ja siis paremate ingliskeelsete omad kah. Mulle hirmsasti meeldib laulda, aga niisama kuulates sõnad pähe ei jää. Kui aga teadlikult õppida, nii et sõnad silme ees, jäävad väga kiirelt meelde. Nägemismälu vist, jah :P

Lõpetuseks minu kõige lemmikum ingliskeelne jõululaul “Have Yourself a Marry Little Christmas”, mis meeldib mulle eriti just Vanessa Williamsi esituses. Ja üks teine lõbusam lemmik veel – “Sleigh Ride” (mida ma pole kellegi teise kui Hillary Duffi repertuaaris üldse kuulnudki). Miskipärast on need ÕIGED jõululaulud minu jaoks just naisartistide poolt esitatud.

EDIT: Kui ma oma lemmiklaulu Abikaasale mängisin, siis ütlesin, et ma ei teagi, kas sellel on eestikeelset versiooni. Abikaasa arvas, et kindlasti on.

Ema kinkis mulle eelmisel aastal Maarja jõulualbumi, aga see jäi muidugi Eestisse maha. Ma nüüd ajan neid laule mööda netti taga… “Rõõmsad jõulud” oli täiesti võõras pealkiri, aga plaadi katkendeid kuulates tundsingi ära tuttava viisi (rõõmsad jõulud tuppa lase tulla…). Kahjuks ma seda täisversioonis kuskilt ei leidnud, isegi mitte sõnu. No mulle see eestikeelse lõbusa lauluna ei meeldi pooltki nii palju kui ingliskeelse rahuliku versioonina, aga samas on ju päris tore ja võiks ka ära õppida. Üldse oleks äge teada erinevate viiside puhul nii eesti kui inglise versioone. Krt, aga kust ma saan selle laulu? Tahaks ju kaasa laulda ka, mitte ainult ise laulda! Lase või plaat siia saata :)

EDIT 2: Kessul oli ka plaat olemas, nii et mure lahendatud, juhhuu! :D

Sep 282012
 

Vaatasin vahepeal nii palju modelle, et täiega sai kõrini. Nüüd on aga päris pikk vahe jäänud ja USA uus hooaeg ajas hamba verele. Niisiis jätkan Uus-Meremaa esimese hooajaga, mis kunagi pooleli jäi.

Aga see laul, see on hoopis Austraalia modellidest, mingis hooajas lasti seda iga kord lõpus, kui välja saadetud tüdruk ära läks. Hakkas kummitama ja otsisin uuesti üles. Panen nüüd siia ka, hiljem kergem leida. Mulle niiii meeldib.

Oct 212011
 

See oli aastaid tagasi mu lemmikute playlistis, aga ma pole juba ka aastaid peaaegu üldse muusikat kuulanud. Täna hommikul hakkas Abikaasa seda ümisema ja otsisime YouTube’ist üles.

Muidu on režiim endiselt arvutivaba. Selle postituse kirjutasin Plika arvutist (kuskilt peab ju muusikat kuulama! Plikal pole arvutikeeldu ka, ta ei tunne selle vastu õnneks nii elavat huvi, et peaks piirama hakkama), paari rea blogi ja hea muusika jaoks võib ju kaks minutit reegleid rikkuda :P

Nov 082010
 

Tantsud tähtedega oli siiani väljaminekute osas suht etteaimatav, täna oli aga küll väga ootamatu lõpp. Ma olin täiesti kindel, et Liina või Nastja välja läheb, lootsin viimast… Nojah, see selleks. Üpris palju lõbusam oli arutada jooksvalt MSNis erinevate saates tegevate inimeste soolisi eelistusi ja muidu sekssuhteid :D Esimesel puhul aitas sõber Google kahtlustele kinnitust saada, teisel puhul mitte. Ega me ikka normaalsed ei ole!

Laulukarussellis hakkas meile kõigile meeletult C-Jam tšellokvartett meeldima – no jube hästi mängisid! Ilusad poisid kah :P Vaatasin kohe, kas saaks nende CD-d osta ja palju maksab – mina, kes ma kunagi muusikat ei osta… Tegelikult mulle CD-d eriti ei meeldi, ma eelistan otse arvutist muusikat kuulata, ilma et peaks sinna midagi sisse toppima või konvertima hakkama. Aga neid kuulaks hea meelega… Ja kontserdile tahaks veel rohkem minna.

Tegelikult ühte CD-d tahaks veel – ilusaid eestikeelseid jõululaule. Peaks kuskil muusikapoes tuulama, äkki on midagi. Mõne mõnusa eesti naisartisti esituses võiks olla, kindlasti mitte meeste ega laste, see poleks see. Ja 27.12 tahaks hirmsasti Maria Listra ja Nele-Liis Vaiksoo jõulukontserdile minna… Oeh. Lastega on vist keeruline. Ja pilet kallis ja… Kärss kärnas ja maa külmand :D

Midagi tahtsin veel öelda, aga unustasin. Lähen parem magama.