Sep 272013
 

Kui Abikaasa eelmisel suvel Norrasse tööle läks, polnud tal raha, et Eestist autot osta. Nagunii oli toona plaan pikemaks ajaks Norrasse jääda, välismaa autoga seal aga üle kahe aasta sõita ei tohi ja nö ametlik arvele võtmine on enamasti umbes sama kallis kui auto ise ehk täiesti mõttetu. Seega ostis ta koha peal auto, millega oli nii palju jama, et oleks olnud odavam algusest peale rendiautot kasutada… Selle tõdemuseni jõudsime muidugi alles pool aastat hiljem :P

Kuna rendiauto maksab aga umbes €1000 kuus ja praegune plaan on Norraga aasta-kahe jooksul lõpparve teha, on Abikaasa juba mitu kuud rääkinud, et peab enne Norrasse tagasi minemist auto ostma. Kuulutusi ta vist vahepeal vaatas ka, aga tegudeni ei jõudnud enne, kui viimane nädal käes.

See oli vist teisipäeval, kui ta hakkas reaalselt laenu taotlemisega tegelema, kolmapäeva õhtuks oli sellega korras (eelistasime autolaenu liisingule, kuna sellega on auto algusest peale Abikaasa nimel ning välismaal on nii tunduvalt kergem asju ajada). Sobiva auto leidmisega läks rohkem aega, siis oli probleem selles, et omanik oli just neljapäeval Tallinnast ära, aga ei tahtnud asja reede peale jätta, kuna samal õhtul oleks pidanud juba laevale minema. Lõpuks sai Abikaasa autoomanikuga kokkuleppele, nii et nad kohtusid neljapäeva hommikul kell kaheksa ja lasid auto kiirteeninduses üle vaadata. Tulemus oli rahuldav, misjärel sai tehtud pangas ülekanne, ARKis paberid ümber vormistatud, kindlustus samamoodi ning seejärel saigi uue autoga koju sõita.

IMG_7867

2008 aasta Citröen Jumpy, kuuekohaline ja meeletult suure pagasiruumiga. Ega teda polegi kohane autoks nimetada, ehtne buss ju – ikka selleks, et Norras oleks mugav tööd teha. Nüüd on kaheks aastaks autolaen, aga üldiselt on see plaanis kiiremini ära maksta. Eks näis, kuidas kujuneb. Maksis €8500, osa maksime kohe sisse.

Loodetavasti teenib see auto meid hästi ja peab Norra mägiteedel kenasti vastu.

Kui autonumber oli olemas, sain lõpuks Abikaasale laevapileti ka ära broneerida. Tallinkil oli kajutikoht €155 ja kuna auto kõrgus on 8 cm üle nende normi, oleks pidanud selle eest €65 asemel €135 maksma (ok, lugesin, et paljud ostavad taolisel puhul ikka sõiduauto pileti ja tihti saavad läbi, ainult vahel on pidanud juurde maksma). Õnneks läheb Paldiskist ka DFDS, millega mu õeke enamasti sõidab, sellega sai €220 eest edasi-tagasi pileti, mis sisaldab ka sööki ning kinnitati, et auto kõrgus ei ole probleemiks, oluline on pikkus, mis jääb meil kenasti alla viie meetri. Tagasisõidu kuupäeva veel täpselt ei tea, aga seda saab muuta ilma igasuguste lisatasudeta, seega suurepärane.

Kuna pidime nagunii lastega sel nädalavahetusel Tallinnas olema, saamegi täna õhtul kõik koos sõita, Abikaasa läheb siis edasi Paldiskisse. Tagasi tuleb millalgi detsembris…

May 032013
 

Aasta tagasi otsustasime kolida välismaale. Nüüd otsustasime kolida tagasi koju :)

Elu on selles mõttes ikka imeline – kunagi ei tea, mis järgmiseks tuleb. Märtsis saime lühikese vahega kaks uudist, mis ühekaupa poleks meie edasist elu oluliselt mõjutanud, aga kuna tulid vaid paarinädalase vahega, pani see uuesti tehtud valikute üle järele mõtlema ja nii saigi lõpuks hoopis tagasi kolimise otsus tehtud. Katsun nüüd selle kaks kuud kestnud otsustamise protsessi siin ka lahti kirjutada. Varuge lugemiseks kannatust, ma lühidalt teatavasti ei oska.

Norra elul ei ole mitte midagi viga. Sisse elamine on olnud tänu võõrale keelele ja lastega kodus olemisele aeglasem, aga sellega olin ma arvestanud. Abikaasa töö on olnud pingelisem, kui oleks arvanud, aga ei midagi ületamatut. Autojamad ja sellest tulenevad rahajamad olid küll ootamatud ning säästmise alustamine lükkus tänu neile veidi kaugemale, samuti olid oodatust kallimad kulud toidule ja raamatupidamisteenusele (viimase vajalikkust unustati meile lihtsalt mainida). Aga nagunii oli plaanis otsida pikemas perspektiivis teine töö, oleks saanud oma jamad korda ja hakanud säästma – täpselt nii, nagu plaanis.

Ma ei jõudnud hakata Norrat armastama sel kombel, nagu armastasin Londonit – see oleks alles ees seisnud. Elasime siiski aeglaselt ja kenasti sisse – nii palju, kui hetkeolud võimaldasid. Sisustasime kodu, leidsime lemmikud toidupoed, närisime ennast läbi paberimajandusest, saime lastele sügiseks aiakohad. Augustis olekski alanud sisse elamine vol 2 – lapsed aeda, meie intensiivselt keelt õppima, mina tööle… Rohkem suhtlemist ja ringi liikumist.

Üks peamistest põhjustest, miks me siia kolida otsustasime, oli fakt, et töö oli nii kindel – lehed ju alati ilmuvad. Oli väga turvaline teada, et on stabiilne sissetulek, kuniks Abikaasa on valmis uue töö otsima. Muutused toimuvad aga igal pool – saime märtsi alguses teate, et leheringid tehakse ümber ja osad neist kaovad, nii et Abikaasa viimane tööpäev on 31. mai.

See teade valmistas meile kummalisel kombel pigem rõõmu – ilma puhkepäevadeta öötöö oli pingeline, uue otsimist olime seni edasi lükanud mõttega, et katsuks kõigepealt natuke keelt selgeks saada. Seda aga sellise tempo juures ei jõudnud, nii et võtsime juhtunut kui märki, et on aeg uus ja parem päevane töö otsida, nüüd ja kohe – oligi vaja, et keegi natuke tagumikust torgiks.

Aga siis saime kaks nädalat hiljem teada, et inimene, kes praegu meie kodus elab, kolib välja… 31. mail. Meil oli temaga tegelikult juba varem juttu olnud, et ta kolib, algselt pidi see juhtuma sügisel – hellitasin lootust, et ehk saame augustikuise puhkuse kodus olla, aga see polnud eriti tõenäoline. Nii et kui ta nüüd oma teatega tuli, siis olin jällegi lihtsalt rõõmus – Norras olid ju lasteaiakohad alles alates augustist ning võimalus veeta terve suvi Pärnu kodus, isegi ilma Abikaasata, tundus tõeline idüll.

Ma olen selline inimene, kes enne otsustamist pikalt ja põhjalikult tausta ja olusid uurib, aga kui otsus lõpuks tehtud on, siis enam teisele variandile ei mõtle. Muidugi igatsesin vahel Eesti järele, aga ma ei mõelnud sellest kunagi pikemalt – olime ju valinud Norra, seega keskendusin siinsele elule. Eesti aeg pidi olema paari aasta pärast.

Aga nüüd hakkasime mõtlema, kas nende sündmuste kuupäevade kokkusattumus pole ehk hoopis märk, et olekski aeg päriselt koju tagasi kolida. Ja siis, kus ma lasin endal teadlikult mõelda kohe Eestisse tagasi kolimise võimalikkuse üle, sain aru, KUI väga ma seda kõike igatsen.

Meie Norra kodu on väga mõnus – parem, kui me oleks julgenud loota. Tahtsin esimest korda elus nautida teadlikult üürikorteri võlusid ja seda ma ka sain. Aga… Teate, kui kiirelt see ära tüütas :) Ja teate, kuidas ma igatsen OMA kodu järele – täpselt selliselt säästuremonditud kodu järele, nagu ta meist maha jäi. Suuri tube, päikest, aeda, laste oma väikest mänguväljakut… Isegi meie väikest kööki. Vannituba küll jah absoluutselt mitte :D

Kodu keset linna, kust ma pääsen igale poole jala või jalgrattaga, kus bussipiletid on odavad ning on võimalus laenata ema autot, millega ma julgen ka päriselt sõita. Siinses liikluses pole siiani autot juhtida julgenud ning bussipiletid on nii kallid, et bussiga sõita väga ei raatsi. Küllap oleksin aja jooksul ikka vaikselt autosõitu harjutama hakanud ning tööle minnes kuupileti ostnud, aga jah…

Meie mõlema perekonda, kõige rohkem muidugi oma ema. Võimalust jätta lapsed kellegi hoida, et saaks mugavalt ja kiirelt omi asju ajada. Nüüd on nad lõpuks ometi nii vanad, et võib probleemideta ka näiteks paariks päevaks vanaema juurde jätta.

Veidi morbiidsemalt mõtiskledes – üks blogituttav kirjutas hiljuti, kuidas tema ema ilma igasuguse eelneva haiguseta lihtsalt jalapealt ära suri. Hvostovi artikkel ja selle kommentaarid panid elu üle järele mõtlema. Ma küll loodan ja palvetan, et meie pereliikmed oleksid terved ja tugevad veel aasta(kümne)id, aga kunagi ei tea, mis elul varuks on. Tahaks olla oma kallite juures, nüüd ja praegu.

Sõpru ja tuttavaid. Võimalust saada suvalisel hetkel kokku Tage, Kristina või Kaidiga. Või jätta lapsed vanaema juurde ning sõita nädalavahetuseks Tallinna või Tartusse teiste kallite juurde.

Võimalust osta oma toitu otse talunikult – selle asemel, et vedada kõik mahekraam koju supermarketist. Viimane on küll mugav, aga nii… Ebaisiklik. Mida isiklikum suhe mul toiduga on, seda parem.

Tuttavat (keele)keskkonda, kus iga asjaajamine ei nõua hulluks ajavalt palju paberimajandust. Oma kosmeetikut, juuksurit, hambaarsti. Selgelt eristuvaid aastaegu.

Ja ka võimalust otsida tööd, mis mulle tõepoolest meeldiks. Aasta tagasi tegin seda, edutult. Kandideerisin mitmele poole, käisin isegi ühel vestlusel, aga ei osutunud valituks. Poisile lasteaiakohta ei saanud, kõik tundus olevat ummikusse jooksnud. Välismaale kolimine tundus tol hetkel ainuõige lahendus – olin meelsasti nõus kodu jaoks säästmise nimel veel mõnda aega suvalist lihttööd tegema. Siin Norras mõtlesin aga miskipärast vaid sellest, mil moel oleks võimalik Pärnus normaalset tööd leida ning mul tekkis uusi ideid, mida teha teisiti, et see ka päriselt õnnestuks. Lisaks üldistele mõtetele sain paar päeva pärast meie kodu tühjaks jäämise teadet inspiratsiooni jutuajamisest ühe sõbrannaga, nii et nüüd on mul tööalaselt tegelikult veelgi konkreetsem siht ning ka mõtted selle saavutamiseks – aga sellest praegu pikemalt ei räägi, sest kõik on alles lahtine.

Alguses tundus praegu Eestisse tagasi kolimine võimatuna – alla andmisena, läbi kukkumisena. Olime ju tulnud siia selleks, et säästa ning oleksime siia jäädes selle eesmärgi kindlasti ka saavutanud. Kas me oleks säästnud just nii palju, kui algselt plaanisime, seda ei oska öelda, sest vähemalt praeguse töö puhul olid kulud arvatust suuremad ja mis edasi oleks tulnud, seda ju ei tea. Aga kindlasti oleks säästnud tunduvalt rohkem, kui sama ajaga Eestis. Ja ma ei ole harjunud alla andma, olen harjunud oma tahtmist saama :)

Aga kui ma olin kõiksugu asjad enda jaoks selgeks mõelnud ning süda karjus ikkagi üheselt Eesti järele, siis jõudsin järeldusele, et ju siis oli Norra mõeldud mitte säästmiseks, vaid andmaks mulle võimaluse veel ühe aasta lastega kodus olla ning saamaks aru, KUI palju mul tegelikult juba olemas on.

Sest jah, ehkki meil oli varasemast olemas välismaale kolimise kogemus, ka lapsega, siis nüüd oli olukord siiski mitmes mõttes täiesti uudne – seekord läksime võõrasse keelekeskkonda kahe väikese lapsega, OMA kodust, mis jäi meid ootama, linnast, kus olime elanud viimased kaks aastat oma perekonna lähedal. Jah, kodu vajab remonti ja tööd leida on raske, aga ometigi on nii palju juba olemas. Ma teadsin seda kõike ka aasta tagasi, aga tol hetkel tundusid takistused igapäevaelus liialt suured, olime väsinud üritamast – tundus, et jookseme lihtsalt peaga vastu seina. Ja eks ta ju nii olegi, et kõige paremini osatakse midagi hinnata alles siis, kui sellest on ilma jäädud. Meie puhul ei olnud me õnneks millestki ilma jäänud – kõik on endiselt ootamas. Ja nii ma avastasin, endalegi üllatusena, et minu jaoks on pere ja kodu – just selline, nagu ta hetkel on – olulisemad kui see raha, mis me siin Norras säästa võiksime. Et ma pigem elan Eestis, katsun pisitasa väikese rahaga midagi kodus paremaks teha ja loodan, et rahaline seis muutub siiski aja jooksul paremaks.

Abikaasa oli muidugi praktilisem. Tema oleks eelistanud siia jääda ja säästa :) No temal on teine asi ka, ta on ju kogu aeg töötanud. Mina olen see, kes on neli aastat lastega kodus olnud, sestap on pere ja lapsehoidjate lähedus eriti oluline, samuti on mul suur kihk otsida tööd ning esialgne soov on just turvaline palgatöö, stabiilne igakuine sissetulek. Abikaasal seevastu on vähetasustatud palgatööst kõrini (normaalse palgaga tööd on aga Pärnus raske leida :D ), tema tahaks pigem mingit oma asja ajada – mis ka esialgu kindlasti eriti sisse ei tooks, aga oleks vähemalt oma.

Kaalusime vahepeal isegi kaugsuhet. Mitte et see variant oleks mind eriti rõõmustanud, aga tundus, et kui minul on nii suur Eesti-igatsus ja temal samas nii suur soov säästa, siis võiks ju mõnda aega nii elada. Aga mul oli tingimus, et pool ajast peab ta siiski kodus olema :) Ja sellist tööd leida on teadagi keeruline.

Õigemini – üks võimalus oleks isegi olnud. Nimelt kolib Külli sügisel lastega Eestisse, sest tal on magister pooleli ja akadeemilist ei saa enam pikendada. Minu jaoks oli see veel üks märk Eesti kasuks – oleksin oma ainsast Norra sõbrast ilma jäänud. Külli mees, kellele jäi tema ring alles, plaanis varianti olla kuu siin ja kuu Eestis – leida pooleks ajaks endale keegi asendama. Nii oleksid nad põhimõtteliselt võinud tööd sel kombel jagada. Ainult et numbreid ritta lükates tundus mulle kahtlane selle plaani rahaline mõttekus – sellesama töö puhul on kohalikud kulud siiski piisavalt suured ning kui kasutada rendiauto asemel oma autot, siis ka täiesti ettearvamatud (autoremont, teadagi). Ära elanud oleks küll, aga ära elaks Eestis ka. Suurt säästmise võimalust ei tundunud sel kombel olevat, seega jätsime plaani sinnapaika.

Meil oli märtsi lõpus üldse üsna pingeline periood ja palju tülisid. Lihavõttepuhkuse ajal saime aja maha võtta ja rääkida, pärast mitmeid pikki jutuajamisi otsustas Abikaasa lõpuks ka ikkagi Eestisse jääda. Kas ta otsib palgatöö või mõtleb välja selle oma asja, millega tegelema hakata, see on juba tema otsustada. Eks palju sõltub ka sellest, mis palka mina saama hakkan, aga arvestades seda, et alustan tõenäoliselt uuel erialal nullist ning olen mitu aastat tööturult eemal olnud, siis on temal oma kogemustega igatahes tunduvalt suurem võimalus minust suuremat palka saada.

Ma ei tahtnud meie plaane enne avalikustada, kui on kindel, et saame ikka Pärnusse jääda – oluliseks faktoriks olid lasteaiakohad, mida Pärnus hakati õnneks jagama alles aprilli lõpus. Järjekorras on nad ju juba ammu, Plika sai koha juba varem ning oleks saanud ka eelmisel sügisel… Lükkasin järjekorra ära kolides 2015. sügisesse, nüüd sai siis tagasi sellesse sügisesse tõstetud. Ja kui ma nüüd aprilli lõpus kirjutasin ja uurisin, kas on juba midagi otsustatud, sest meil oli vaja siinses korteris välja kolimisest kuu ette teatada, siis saingi täna lõpuks kauaoodatud vastuse, et lastele on kohad olemas. Hiljemalt 15. maiks oleks teada antud, aga jah, meil oli selle teada saamisega kiire. Nii et nüüd on siis kindel – tuleme ja jääme :)

Mina lendan ema ja lastega 27. mail. Abikaasa peab 31. maini töötama, nii et tema tuleb veidi hiljem järele. Nüüd on siin variant, et äkki ta ikkagi saaks endale ka uue postiringi, nii et selles mõttes oleks võinud elu Norras ehk isegi täitsa vanaviisi jätkuda – samas kodus, sama töö peal, lapsed oleks läinud lasteaeda… Aga jah, mina ei taha, tahan koju :) Abikaasa töötab siin ilmselt mingi hetk veel paar kuud. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab ta suve meiega Pärnus olla, augusti lõpus paariks kuuks tagasi tulla ja siis püsivalt Eestisse jääda. Teine variant, et jääb suvel kauemaks Norrasse, aga ma loodan, et ta saab ikka koos meiega puhata. Suviseks äraelamiseks on igatahes rahalised vahendid olemas, sügisest tuleb tööle minna. Varem võib muidugi ka :)

Nii et jah, ring on täis. Võõrsil käidud, kodu ootab :) OMA kodu, pere ja sõbrad – nüüd ja kohe, mitte kahe-kolme aasta pärast. Küll saab ka remondi kuidagi tehtud, alati oleme kõige soovituga hakkama saanud.

Kahe nädala pärast tuleb ema külla. Kolme ja poole nädala pärast lendame tagasi. Ei jõua ära oodata!

May 032013
 

Mitte et ma oleks suur sõjafänn, aga Abikaasa õhutusel sai lihavõttepuhkuse ajal uurimas käidud, see asub meil üsna kodu lähedal, Knarviku silla juures. Lapsed olid muidugi kõigest vaimustuses :D

IMG_5411

IMG_5392

IMG_5395

IMG_5396

IMG_5402

IMG_5403

IMG_5414

IMG_5418

IMG_5420

Mar 292013
 

Meie üle kuu aja kestnud mobiilijamad on lõpuks ometi lahenenud.

Kui Abikaasa Norrasse kolis, oli tal kohe helistada vaja, sai tutvuse kaudu numbri, mis oli juba teise inimese nimel ning maksis oma arveid siiamaani talle. Hindu ega midagi täpselt ei teadnud (ei teadnud sedagi, mis firma :D) ja esimese arve sai ta üldse jaanuaris, aug-nov eest – nii et ega enne ei teadnudki, kui palju mobiilile kulub. Arve oli ligi 2000, mis teeb kuus umbes 500/€68 ringis. Päris karm.

Mina hakkasin kasutama Tele2 kõnekaarti, mille keegi juba ära ostnud oli. Kõnekaardid tuleb siinmaal ka registreerida – kui on olemas kohalik isikukood, saab lihtsalt sõnumi saata või netis registreeruda, kui pole, peab stardipaketiga kaasas oleva paberi täitma ja selle Tele2 esindusse viima. Kuna esindust läheduses polnud, aga paberil oli kirjas, et selle võib viia ka teatud tehnikapoodidesse, siis kasutasime seda võimalust. Sealsed teenindajad polnud kuulnudki, et peaksid sellise asjaga tegelema, aga lugesid paberi läbi ja ütlesid, et jah, täidame ära ja faksime edasi. Tegid nad seda või mitte, ei tea – ootasin ja ootasin, midagi ei juhtunud. Lõpuks sain kätte kohaliku isikukoodi ja registeerusin sellega ise netis (proovisin kõigepealt sõnumi teel, aga nii miskipärast ei saanud).

Ehk et mina sain oma numbri tööle alles ca kuu aega pärast Norrasse saabumist. Kaardi peal oli 25 krooni, mille ma õige kiirelt maha rääkisin (pakun, et minut oli äkki 0.49) ja kuna ma kasutasin telefoni nii vähe ning me ei viitsinud uurida, kuidas seda laadida, sai Abikaasa edaspidi ainult mulle helistada, mina saatsin talle vajadusel e-maile, mida ta ju ka kohe telefonist lugeda sai (ehkki jah, ta unustas neid aeg-ajalt kontrollida).

Üle kuu aja tagasi algasid jamad. Vaatasin järele, see oli vist 21. veebruar, kui Abikaasa ei saanud enam lambist välja helistada. Külli mehe telefonilt klienditeenindusse helistades sai SIM kaardi lahti teha, varsti jälle kinni, nii mitme päeva jooksul mitu korda, lõpuks jõudis meieni läbi teiste inimeste info, et numbri omanik pani selle ette hoiatamata kinni. Aitäh, eks. No see inimene on üldse mitte eriti meeldiv ja oleme temaga seotud vaid olude sunnil. Ja see oli ka meie endi laiskus, et polnud juba varem endale oma lepinguid teinud – lihtsalt ei teadnud kohalikest hindadest midagi ja saime ju esimese arve ka alles jaanuaris.

Abikaasal on esmaspäeviti toiduring, mis tähendab, et on 30-40 klienti, kellele peab helistama või sõnumi saatma, samuti kasutab ta kogu aeg telefoni GPSi, ilma milleta ei tea, kuhu sõitagi :) Nii et oli üpris ebameeldiv saada pühapäeva õhtul teada, et SIM on kinni ja telefoni kasutamise võimalust pole. Võttis siis minu kõnekaardi, laadis sinna 100 kr. Netti tööle ei saanudki – sai küll seaded ja kõik, aga ei töötanud. Võttis siis selle asemel autorendist TomTomi – kuna ta nüüd juba teist kuud neilt autot rendib, sai tasuta, nö kauba peale :) Töö sai tehtud ja minu kõnekaart oli kuni üleeilseni, st üle kuu aja, meie ainus kohalik kontaktnumber.

Meil on siin muidu kasutuses ka Abikaasa Elisa kõnekaart – odavaim viis suhelda Eestiga, nemad helistavad ja maksavad kohaliku kõne hinna, meie maksame kõne vastuvõtmise eest 10 senti minutis. Kuna viimased kuu aega ei töötanud Abikaasa nutikas ka nett (kindlasti oleks kuidagi saanud, aga ta ei viitsinud sellega tegeleda, sest hädavajadust polnud), ei olnud enam võimalust talle meil saata, et ta helistaks… No ja Eesti numbrile helistamine Norra kõnekaardilt oleks nagunii kallis olnud. Aga vähemalt oli võimalus vajadusel omavahel sõnumeid saata :D

Ainus põhjus, miks ma olen kuid seda mitte normaalselt helistada saamise jama välja kannatanud, on see, et Abikaasa on enamasti päeval nagunii kodus :D Eks ta jäi ikka vahel hommikuti hilja peale või ajas kuskil päeval asju, aga jah, olime tavalisest rohkem koos ja seega mobiilile helistamist polnud nii palju kui näiteks Eestis.

Niisiis, veebruarikuine vahejuhtum oli ilmselge märk sellest, et meil oleks olnud ammu aeg endile oma lepingud teha :) Võtsin lõpuks ette ja võrdlesin kohalikke operaatorite pakette. Üldiselt on siin nii, et kui tahta vähegi arvestatavamas koguses netti (st rohkem kui 50MB) – mida iga nutikaomanik arusaadavalt tahab – siis alla 199/€27 eest suurt miskit ei saa. Selle raha eest olid erinevate operaatorite paketid kõik üsna sarnased – 500MB netti, 500 sõnumit, 500 kõneminutit. Piiramatu neti ja rohkemate minutite jaoks olid juba suuremad hinnad.

Meie valisime Telio, sest neilt sai 199 eest Frihet paketi, mille 500 kõneminutit oli jagatud kaheks – 250 Norras ja 250 välismaale – 123 erinevasse riiki üle kogu maailma. Nii et nüüd on võimalus vabalt Eestiga suhelda, samuti kõikvõimalike muudes riikides pesitsevate sõpradega. No näiteks Rootsi, UK, Lux jne. Super ju!

Kuna me tahtsime samad numbrid alles jätta (Abikaasal oleks olnud äärmiselt tüütu seda igal pool muutma hakata), siis oli kammaljaad üksjagu. Abikaasa number oleks pidanud eelmise omaniku sõnul vaba olema, kuna tema loobus sellest, mobiilifirma aga väitis, et see on endiselt tema nimel. Vahepeal tekkis üldse küsimus, millise operaatori all see on – meie väitsime ühte, Telio klienditeenidus teist :D

Siis tekkis järgmine probleem, et liitumiseks on vaja teha credit check, aga Abikaasa kohta pole mingeid andmeid. Öeldi, et kui saadame töölepingu ja viimase kolme kuu panga väljavõtted, ajab ka see asja ära. ÕNNEKS oli Abikaasal põhitööandjaga leping olemas nii et pildistasin selle üles, konvertisin PDF failiks ja saatsin koos konto väljavõtetega ära. Sobis!

Kaks nädalat tagasi saime SIM kaardi minu numbrile ning nädal tagasi hakkas see Telio võrgus tööle. Üleeilseks saabus postkasti SIM Abikaasa numbriga, mis hakkas tööle KOHE ehk see number oli järelikult ikkagi juba vaba, nagu ka endine omanik seda väitis ja Telio klienditeenindus lihtsalt peksis segast.

Ühesõnaga umbes kuu aega läks, et registreerida kõnekaart, samamoodi läks kuu aega, et teha leping :) Saate siis aru, miks Abikaasa algul tutvuse kaudu võttis, eks :D No ok, KINDLASTI oleks saanud ka kiiremini, kui ma oleks näiteks oma paberi tehnikapoe asemel Tele2 esindusse viinud või kui nüüd liitumisel poleks olnud segadust numbritega, aga ikkagi. KUU AEGA.

Kusjuures praegu selle postituse jaoks linke otsides avastasin Telio lehelt, et NÜÜD on Frihet paketile tekkinud ka 99-kroonise kuumaksuga variant – veel kuu tagasi seda polnud ja mina võtsin endale seega tavalise, kus olid vaid Norra kõneminutid – täpsemalt siis 100 minutit, 100 SMSi, 50MB netti. Oleksin eelistanud üldse sellist, kus maksan jooksvalt kulutatud minutite eest, aga sellist neil polnud ja mul oli oluline, et ka minu number saaks Abikaasa nimele, nii saime tasuta perekõned. Igatahes peab nüüd Teliosse helistama ja mu praeguse paketi Frihet vastu vahetama, nii saan 50 Norra minutit välismaa omade vastu vahetada :P

Aga miks ma sellest kõigest üldse rääkima hakkasin? Tegelikult tahtsin ainult öelda, et meil on internetivabad pühad, kuna ülevalt naabrid on ilmselt kuskile ära sõitnud ja ruuter vajab ilmselt restarti, igatahes kodus neil kedagi pole ja nett on alates eilsest õhtust kadunud. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, sest viimane nädal on meil tänu liigsele arvutikasutusele nagunii palju tülisid olnud ja kõigi sarjade vaatamata osad olid õnneks juba arvutis ootamas. Ja kuna Abikaasa sai just vahetult enne pühi oma SIM kaardi kätte, on tal nüüd jälle võimalus telefoniga netti kasutada, samamoodi saab selle telefoniga kenasti wifi võrguks teha. Ega me seda telefoninetti palju kulutada ei taha, vastikult aeglane on see nagunii, aga meilid-blogid saab loetud ja kirjutatud, rohkem pole vajagi.

Vaat selline lugu siis :P

Mar 202013
 

Eelmisel neljapäeval hakkas mu läpakas ennast täiesti lambist suvalistel hetkedel välja lülitama, kuni sama päeva hilisõhtul enam üldse pilti ette ei võtnud.

Reede hommikuks polnud midagi muutunud ja mina olin hüsteerias. Vaadake, kirjutamine on minu suurim sõltuvus, arvuti on minu peamine side sõpradega, meelelahutus, infoallikas… Ma ei oska ilma.

Läksime Külli poole, et nende arvutit kasutada – kõigi vajalike kõnede mobiililt tegemine oleks viinud pankrotini, aga Abikaasal on ostetud Skype’is krediiti, millega saab väga odavalt lauatelefonidele helistada.

Kõigepealt saime Eesti poole pealt kinnitust, et Delli garantii on rahvusvaheline, pole vaja mingit ostudokumenti, piisab service tagist. Siis otsisime tükk aega netist Norra Delli klienditoe telefoni taga. No tõsiselt, Delli leht on segane. Lõpuks leidsime, helistasime. Palju automaatvalikuid, kõik jutt Norra keeles. Suvaliselt numbreid klõpsides jõudsime lõpuks inimeseni… Sealt edasi saime kümme korda rääkida üha uutele inimestele oma murest, öelda service tagi ja seejärel suunati meid järgmise inimese juurde. Umbes iga kolmanda suunamise järel ei vastatud või katkes kõne ja alustasime kogu janti otsast peale :D LÕPUKS õnnestus saada ühendust õige inimesega, kes ütles, et kuna meie arvuti on ostetud teisest riigist, peame esiteks netis mingi andmete värgi ära täitma, et see Norras nö arvele võtta, siis saame garantiisse anda – mis siin riigis tähendab, et kuller tuleb koju ja viib arvuti ära, ise kuskile viia ei saa. Andmete muutmine võis kodulehe andmetel võtta aega vist kuni 15 tööpäeva, aga teenindaja arvas, et paari päevaga peaks korras olema ja siis võib mehe järele kutsuda.

Reedel alustasin Külli poolt koju jõudes uue puzzlega ning lõpetasin selle kokku panemise öösel kell pool neli :D

Laupäeval oli õnneks terve päev tegemist – lastering, nädala toidushopping, siis magasime kõik väsimust välja, õhtul lugesin Abikaasa nutikast blogisid ja FB-d ning siunasin, sest nii ebamugav oli.

Pühapäeva hommikuks oli mu kallis IT-geeniusest Abikaasa välja mõelnud parema süsteemi. Meil on siin ka laste arvuti, minu kunagine säästuläpakas – Poiss kiskus sellelt mõni aeg tagasi peaaegu kõik klahvid küljest ja wifi vastuvõtja on sel olematu, nii et kui just ruuteriga samas toas pole, siis netti ei saa, aga nad vaatasid sealt vahel videosid. Ruuter on teatavasti üleval korrusel omanike juures… Abikaasa nutitelefon võtab aga wifi kenasti välja ning sellest sai modem, mis andis USB kaabliga neti ka läpakasse. Ära kistud klahvid olid mul kenasti kaasas, Abikaasa pani enamik neist külge tagasi. Arvuti oli küll tapvalt aeglane ja netiühendus kadus pidevalt, nii et pidime iga natukese aja tagant telefonil klahviluku maha võtma ja seda natuke ringi liigutama, siis tuli tagasi – aga pärast kaht päeva ainult nutika kaudu netis käies olin sellegi võimaluse üle pisarateni tänulik.

IMG_5329

Tänulikkust jagus umbes-täpselt üheks päevaks, sealt edasi ärritus aina suurenes, sest see arvuti on ikka tõesti käkk. Pärast seda, kui olin poolteist aastat kasutanud veatult toimivat imemugavat ja -kiiret Delli, oli see tõeline katsumus. Seega küpses plaan osta teine läpakas – nagunii oli kavas Abikaasale enda oma osta, sest me oleme ühe arvuti jagamiseks liialt suured sõltlased ja see oli seni õnnestunud vaid tänu tema ebatavalisele magamisgraafikule (no ja nutikas oli ka, millest ta ikka FB-d ja uudiseid luges). See kuu oli esimene, mil üldse mingi raha üle jäi – päris kõik ei läinudki autoremondile ära :D Nii et vajalik summa oli meil ka olemas.

Tahtsime minu omale sarnast Dell Vostrot, aga neid Norras eriti ei müüda. Vostroid leidsime ainult paar, teisigi Delle oli pigem tagasihoidlik valik. Lõpuks vaatasime lihtsalt i5 prosega arvuteid, kõiki firmasid. Hinnad tundusid kirvelt kallid.

Täna pidin uuesti perearstile minema, et oma õnnetu tabletiretsept lõpuks kätte saada, seega viisime lapsed Külli hoida ja olime nagunii linnas. Pärast arsti käisime läbi kolm kohalikku elektroonikapoodi – Expert, Elkjøp ja Lefdal. Esimeses kahes polnud midagi sobivat, viimases leidsime kaks, mille vahel kaaluda. Üks oli 2000 kr allahinnatud Acer (soodustus oli seetõttu, et mudel oli mõnda aega poes näidiseks väljas olnud), mil suurepärased näitajad, aga 6000/€849 tundus siiski liiga kirves hind – 6200 eest oleks saanud ühest netipoest juba Dell Vostro suisa i7 prosega. Teine oli Dell Inspiron – 15,6-tollise ekraaniga, jube kolakas, koleda välimusega ja läikiva ekraaniga, mida mõlemad vihkame. Aga… HIND oli sel vaid 3495/€477. Olime eelnevates poodides kõiki i5 prosega variante vaadanud ja alla 5000 ei olnud midagi, hinnad olid pigem 6000+.

Abikaasa oleks juba peaaegu kallima Aceri ära ostnud, talle imponeeris selle SSD ketas – kuna see ketas oli aga ainus ja kõigest 120 GB ning ekraan oli ka läikiv, hakkasin mina protestima. Nagu öeldud, oleks netist saanud peaaegu sama raha eest veel parema prosega mati ekraaniga Delli, mil väiksem SSD ketas ja suurem tavaline. Aga jah, see kallis hind, lisaks netist tellimise puhul veel ooteaeg…

Läksime Külli poole, surfasime veel Norra veebipoodides, seejärel võrdlesime hindu ka Eesti omadega. Kui ma Eestist ka ühtki i5 prosega läpakat alla €500 ei leidnud ja väiksemamõõdulised olid sealgi €600+, siis leidsime, et võime selle odava Delli ära osta küll.

Nii ta läks ja ostis. Nüüd on Abikaasa arvutiks Dell Inspiron 3521 – i5 prose, 6GB RAM, 750 GB ketas. Netipoes oli sama mudeli hind 4995 – pole õrna aimugi, miks poes pea kolmandiku võrra odavam, täishinna eest poleks kindlasti ostnud. Välja näeb mu meelest küll tõesti jube kole (15,6 ja eraldi num-klaver pole ikka üldse minu tassike teed, lisaks see õudne kaas, ümarad nurgad ja läikiv ekraan), aga õnneks mehi huvitab sisu välimusest rohkem ja meil polnud mõtet praeguses rahalises seisus välimuse eest suuri summasid peale maksta. Win 8 suhtes oli suur skepsis, aga Abikaasa sõnul on see õnneks üsna okei.

IMG_5366

IMG_5370

Uue Delli toitejuhe oli minu omaga identne. Proovisime seda kodus minu läpaka taha, läpakas hakkas tööle :D Seejärel proovisime jälle minu juhtmega ja töötas ka. No täiega idioodi tunne, head IT-spetsialistid me ikka oleme, ah :D Teeninduse mees küsis ka, ega viga juhtmes pole, aga meie arvasime, et pole, kuna tuluke juhtme küljes oleva plastikjunni peal ju põles… Nojah, ilmselgelt on lihtsalt mingi ühendus kehv, eks seda juhet ole üksjagu ruunatud ka.

Niisiis ongi nüüd nii, et me ostsime uue läpaka, kui oleks piisanud vaid juhtmest. Küsisin Abikaasalt, kas viime tagasi (siin see oleks ilmselt isegi õnnestunud), aga ta ütles, et ei vii :D Eks meil ole aeg-ajalt ikka neid hetki, kus tahaks korraga arvutis olla, kahe arvuti omamine lihtsalt võtab pereelus pingeid maha ja minu puhul pigem vähendab arvutis istumise aega – varem oli mul tunne, et tuleb ära kasutada iga hetke, mil arvuti on vaba, sest äkki hiljem enam ei saa :D Eraldi pluss on ka see, et nüüd pole enam probleemi teleka ja arvuti ühendamisega – see, kes tahab vaadata, ühendab oma arvuti taha, teine saab enda omaga rahulikult laua ääres edasi istuda.

Mulle peaks ilmselt uue juhtme ostma, aga kuna praegune hetkel veel töötab, Abikaasa arvutil on uhiuus täpselt samasugune ja tema aku peab üle 4h, siis vist veel ei viitsi :D

Sihuke tore lugu siis. Lõpp hea, kõik hea :) Pärast kõiki neid läbielamisi olen ma lihtsalt pisarateni tänulik võimaluse üle jälle oma ustava Delli taga istuda. Siin on kõik mu vajalikud dokumendid ja fotod, siin on mu seaded ja bookmargid, see on nii kiire ja mugava klaviatuuriga… Trükkimine on nüüd jälle lust ja rõõm. Sain oma elu tagasi :D

Järgmisel nädala lõpus on Abikaasal pühade tõttu suisa viis vaba päeva ööd järjest, nii et kaks arvutit kulub selleks ajaks marjaks ära :P

Ma olen palju kordi mõelnud selle üle, et TEGELIKULT ei ole arvutisõltuvus ilmselgelt eriti hea asi :) AGA. Arvutis on NII PALJU häid asju, et minu meelest on see sõltuvus õigustatud. Eriti praegu ja eriti minu puhul – kuna olen välismaal, siis on see mugavaim ja odavaim viis lähedastega suhelda ning blogi ja e-mailide kirjutamine on mul igapäevane vajadus. Samuti ei oska elada ilma võimaluseta igal hetkel endale vajalikku infot välja googeldada… Nii et katsun lihtsalt arvutiaega piirata, eriti laste ärkvel oleku ajal ja lasen aga samamoodi edasi.

Mis me küll teeksime ilma arvutiteta, ah :)

Mar 192013
 

Laupäeva hommikul käisime Bergenis lasteringis. Seda korraldab üks kohalik Eesti päritolu naine, kes abielus norrakaga ning juba üle kümne aasta siin elanud – ring on hea võimalus kõigil kohalikel Eesti lastel koos mängida ja keelt praktiseerida. Olime juba varemgi minna mõelnud, aga siis tulid autojamad ja nii see edasi lükkus.

Igatahes jõudsime lõpuks kohale ja oli väga lahe. Lapsed said mune värvida, emad kah :D Ja lõpetuseks jooksid kõik lapsed nagu hullud mööda pikka koolimaja koridori edasi-tagasi.

Kuna ringis tuli muuhulgas juttu rulluiskudest, millel saab panna vastavalt vajadusele kas kolm ratast ritta või ühe ette ja kaks taha ning too ema, kes need oma tütrele ostis, ei mäletanud muud, kui et tegu oli mänguasjapoega Laguneni keskuse juures, siis otsustasime ära kasutada seda, et juba linnas oleme ning keskuse üle vaadata. Abikaasa on seal varemgi käinud, mina mitte. Seal on suur Coop, mida meie kohalikus keskuses pole, tahtsin muuhulgas ka tolle mahekraami valikuga tutvuda.

Kõigepealt läksime hoopis spordipoodi, kus lapsed said proovida erinevaid rattaid – täpsemini siis jooksuratast ja abiratastega tavalist kaherattalist. Mõlemad meeldisid :) Kuna Poiss on talle muretsetud titekast neljarattalisest juba välja kasvanud ning sõidab edukalt Plika kolmerattalisega, mis omakorda Plikale juba tiba liiga igav on, siis on plaanis rattaparki täiendada. Jooksurattast polnud kuulnudki, kuni Alice seda oma blogis mainis – uurisin netist ja lasin nüüd Poisil proovida – väga asjalik. Leidsin Finnist ühe kasutatud ratta meie piirkonnas 300 eest – no 200-ga ostaks ehk ära :) Vaatame… Uuelt midagi ostma ei hakka, see on fakt. Nägin ka just täna kohaliku Coopi lehes mingit eriti odavat 95-kroonist tõukekat – usun, et see on nikats, aga tuleb järele vaadata. Kui on norm, siis ei välista, et ostame ka näiteks selle. Ja ühte jooksuratast tahame kindlasti.

Rulluisud leidsin mänguasjapoest üles üllatavalt kerge vaevaga – kuna proovimiseks oli aga väljas vaid variant, kus kolm ratast järjest, mina oleks aga tahtnud just sellist, kus taga kaks tükki, siis ei hakanud neid Plikale jalga toppima. Lapsed olid juba väsinud, Toys R Us pood on meil lähemal ka olemas, vaatab mõni teine kord. See ema muidu kiitis, et tema tüdruk (Plikaga ühevanune) õppis nii kiirelt uisutamise ära ja väga naudib seda. Uisud ise maksid ainult 239 ja rataste materjal ei tundunud väga hull – nii et meie huvi on suur. Vaatame…

Mänguasjapood ise oli väga suur, seal oli liumägi ja proovimiseks igasugu autosid-traktoreid, lapsed oleks võinud seal tunde veeta. Kuna olime selle käiguga aga niigi nende uneaega sisse sõitmas, ei saanud seekord väga kauaks jääda.

Hoolimata korralikust hommikusöögist olid kõhud jälle ebameeldivalt tühjaks saanud, sestap tuli nädala patustamine nr 2 – MacDonalds. Lihtsalt ei tahtnud raha raisata, aga oli vaja midagi kiirelt hamba alla saada. Vähemalt oli meil seekord juhtumisi autosse ununenud mahepoest poole hinnaga ostetud liitrine pressitud granaatõunamahl – see oli mõeldud küll mannavahu tegemiseks, aga sai niisama ära joodud, veepudelit ju jälle polnud :) Ostsime nelja peale kuus juustuburgerit, need on 10 kr. Seletasime lastele ka, et kahjulik see toit ju on, aga vahel harva võib :D

Suures Coopis oli värske mahekraami valik tõepoolest laiem, aga hinnad olid pooltel asjadel kallimad. Ostsime ära need, mille hind sama, ülejäänud ikkagi kodupoest.

Kodupoodides Kiwis ja Coopis käisingi mina üksi, Abikaasa ootas lastega autos. Kui ükskord koju jõudsime, oli kell juba kolm – sõime kiirelt, Abikaasa läks Poisiga magama ja mina Plikaga, magasime terve õhtu maha :D

Pühapäeva õhtupoolikul käisime külas tuttaval Eesti perel, kes on meid juba ammu külla kutsunud, nüüd lõpuks  jõudsime tegudeni. Tahtsime viia neile lõpuks ära raha puude eest, mis neilt kunagi varem kamina jaoks saanud olime, aga mis te arvate, kas raha ununes ära või ei :D Viisime külakostiks sooja leiva, millele pererahvas Eesti suitsuvorsti peale lõikas, õndsus. Muidu lihtsalt lobisesime ja imetlesime nende kodu – see on neil enda oma, mitte üürikas. Mees üle 10a Norras olnud, naine 6a… Nemad on siin rahul ja tagasi Eestisse ei kisu miski. Majake oli armas – metsa vahel ja õdus. Remonti teevad nad jõudumööda ise – palju tehtud, palju veel teha. Aga mõnus igatahes ja kuna peremees on kuldsete kätega, pole miski probleem. Väga äge kamin oli neil näiteks, mis ta oli täitsa ise ehitanud, muljetavaldav.

Poisile meeldis seal nii väga, et keeldus koju tulemast – sõna otseses mõttes röökis terve riidesse panemise aja ja pool koduteest :D Lubasime talle, et teinekord jälle.

Mar 182013
 

Meie pereauto oli peaaegu kuu aega remondis, nii et me polnud tükk aega kuskil koos lastega käia saanud. Kolmapäeva hommikul oli aga järgmine helsestasjoni aeg ja ähvardasin Abikaasat, et kui selleks ajaks autot pole, läheb ta ise lastega bussiga :D

Niisiis tõi ta auto koju ja saime kõik koos minna. Helsestasjonis oli lõbus – lapsed mängisid kogu aja, meie jutustasime töötajatega (st üks oli töötaja, teine mingi praktikant, tudeng vms). Rääkisime minu meelest täitsa suvalistest asjadest – kauaks kavatseme jääda, mida teeme jne. Laste kohta rääkisime ka igasugu suvalisi asju, mida küsiti. Vaktsineerimistpassidest tehti koopiad, lapsed mõõdeti-kaaluti ära (Poiss 96 cm ja 15,5 kg, Plika 110 cm ja 17 kg), aprilliks saime Plikale uue aja, et tal silmi kontrollida – nägin seinal seda tabelit ja küsisin, millal Norras silmakontroll tehakse, ongi nelja-aastastele. Mõtlesime juba Eestis minna, aga mõtteks see jäi… Nüüd siis teeme ära.

Siis käisime läbi perearstikeskusest, sest mul oli beebipillide retsepti vaja. Minu arsti polnud too päev kohal, registratuuritädi ütles, et digiretsepti võimalus on olemas, pidi järgmiseks päevaks valmis tehtama. Mina rõõmustasin, et kõik nii lihtsalt sujus, otse loomulikult selgus aga laupäeval apteegis, et mida pole, on retsept. Nüüd pean homme helistama ja uurima, mis värk on – tablette jätkub mul vaid nädala lõpuni, nii et asjaga on päris kiire…

Ning lõpetuseks kasutasime juhust ja käisime üle pika aja Ikeas. Olin just paar päeva tagasi mõelnud, et lastel pole IKKA teist komplekti voodipesu, nüüd sai lõpuks ära ostetud. No ja peale voodipesu rändas meiega kaasa veel terve hunnik nipet-näpet majapidamistarbeid, millest ammu puudust tundnud olime. Kui tahta raha säästa, siis esimene koht, kust otsida, on kasutatud kraami poed ning teine konkurentsitult Ikea – mujal on kõik asjad lihtsalt kallimad.

Niisiis, seekordne saak. Tsitrusepress 39/€5.29, jääkuubikuvormid tk 9/€1.22 (mõtlesin küll kasutatud kraami poest vaadata, aga seal algab enamik hindu 10 kroonist, seega polnud vahet), silikoonist pintslite komplekt 19/€2.58, teesõel 9/€1.22, vahukulp 39/€5.29, munalõikur 9/€1.22 (meie oma oli just katki läinud) ja õunalõikur 19/€2.58 (meil endil on üks olemas ja mõtlesime naabritele osta, sest Külli avaldas mingi hetk soovi, aga nüüd meeldib see uus meile endale vist nii palju, et ei tea, kas annamegi ära :D):

IMG_5304

Endale ostsime ühe voodilina 129/€17.50 ning laste voodipesukomplektid maksid 79/€10.72 (lilleline) ja 129/€17.50 (ringidega):

IMG_5299

IMG_5300

Mingi hetk, kui Plikal turvavööd kinnitasime, suutis Poiss iseseisvalt juhipoolse autoukse lahti teha ja rooli taha ronida :D

IMG_5297

Ikeas ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja patustasime üle pika aja rämpstoiduga – seal on ju need 5-kroonised hotdogid :D Võtsime lastele ühe ja endile kaks, lisaks kaks topsi jookide jaoks – vähemalt nii palju edasiminekut on küll, et ma võtsin harjumusest Coca, aga see hakkas vastu, niisiis jõime meie lastega vett. Tobe muidugi, et selle topsi eest 7 kr maksma pidi, kui oleks võinud oma pudeli kaasa võtta (see on midagi puhveti taolist, kus istekohti pole, laudade juures saab vaid seista, et oma sööki toetada – keegi kindlasti ei ütleks midagi, kui me oma veepudelist jooks), aga vähemalt sai seda lõputult täita ja eks järgmine kord oleme siis paremini varustatud :)