Mar 282017
 

Rimi I Love Eco sari on mul ammusest ajast lemmik, sest ma olen võrdlemisi hinnatundlik, aga mahekraami tahaks tarbida sellegipoolest. Nende toodete täishinnaga ostmine on pigem erand kui reegel :P

Tavaliselt passin peale, kui mõnele vajalikule tootele soodustus tuleb (sageli on need personaalsed pakkumised Rimi kaardiga – selle põhjal, mida varem ostnud olen) ja soetan siis suuremas koguses, et oleks mõnda aega mureta. Nüüd aga juhtus nii, et kõik varud olid järjest otsa saanud ja KOGU SARI oli -30%. Viimast päeva. Väga lollil ajal, napilt enne palgapäeva, aga õnneks mul on suurepärane ja imearmas ema, kes noil puhkudel ikka abiks on.

Ma küll ausalt ei kavatsenud nii palju osta – nojah, kohvi ja riisi ja tomatipastat ja palsamiäädika kreemi ja oliive ja maapähklivõid ja teed… Aga Abikaasa on parasjagu tervislikuma toitumise lainel, just paar päeva tagasi rääkis mulle, et meil võiks kodus olla suuremal hulgal erinevaid ube… Ja kui ma siis nägin I Love Eco sarja ube, nelja erinevat sorti :D Siis kergelt hullusin :D

Kolleeg ütles, et need oad on juba mõnda aega müügil olnud, aga mina nägin esimest korda. Päikesekuivatatud tomatid avastasin kah, mis koju rändasid.

Ütleme nii, et arve oli kolmekohaline ja meil on nüüd kodus päris palju ube (ja kikerherneid). Tegin köögikapist pilti ka – tegelikult on tegu kahe kapiga. Ülemine riiul ongi täpselt nii täis neid samu asju, mis pildilt näha… Alumisel on ainult esireas, taga on muu kraam.

Nüüd on tükk aega mureta. Ja tšeki peal näitas soodustuseks €50. Me like!

Dec 282016
 

Jäämari jäätiseid olen kiitnud varemgi, näiteks siin.

Ma arvan, et kuulsin Jäämarist esimest korda Eluvägi Rainaga juteldes. Toona tõdesin, et oleks neid küll tore ise ka müüa, aga kuna külmikut meil poes pole, siis ei ole võimalust.

Kui Krista nendest kirjutas, ma juba noogutasin teadvalt.

Ja kui Jäämari meile suveks ise oma jäätiseid müüki pakkus, koos külmikuga – no ei olnud mingit kõhklust. Õigemini kõhklesime veidi küll – kas ikka külma ilmaga ka ostetakse? Õnneks ostetakse küll. No pole ka ime. Nii hea jäätis on :)

Jäämari ei ole läbinisti öko. Nad alguses plaanisid, aga tõdesid, et hind läheks liiga kalliks. No minu jaoks on siinkohal kõige olulisem see, et koostist lugedes ei pea nina krimpsutama :) Poejäätiseid ma ei söö praktiliselt üldse, liiga magusad mu jaoks, aga Jäämari on väga mõnus. Magustajaks on neil praeguseks pea kõigis jäätistes agaavisiirup, mõnes üksikus roosuhkur. Enamikes jäätistes on kookospiim, mõned üksikud on tavalise piimaga. Noist viimastest on näiteks maapähkli jäätis üks mu suur lemmik. Nagu Snickers, mmmm.

Miks ma neist just täna kirjutan? Sest õeke on perega jõulude ajal Eestis, käisime veekeskuses, kust lastele mingit suvalist jäätist ostsime, millest mina loobusin ja ütlesin, et nad peaks seal hoopis Jäämari jäätist müüma. No ja siis tuli välja, et ma olen õele küll neist varem rääkinud, aga proovinud nad polegi. Mis tähendas, et käisin õhtul poest läbi ja tõin koju kõik sordid, mis meil parasjagu müügis olid. Ja toimus üks suuremat sorti jäätisesöömine :P

Kui mul on värske tuju, on mu lemmik maasika(-mango) smuuti, kui rammusama isu, siis maapähkli või šokolaadi. Abikaasa lemmik on magus apelsin. Lastele meeldib šokolaadi, mango-vaarika, apelsin, kõik maasika variandid… No kõik on head, ma ütlen :)

Sorte on muidugi rohkem, kui pildil näha – osad hooajalised, osad olid lihtsalt meil hetkel otsas. Lemmiku leiab igaüks.

Iga kell ostan jäätist pigem veidi harvemini ja maksan selle eest rohkem. Kvaliteet loeb.

Ma olen ääretult tänulik, et Jäämari jäätised mu suved nii mõnusaks teevad. Ja mitte ainult suved :) Mõnusaid ökojäätiseid on olnud saada juba pikalt, aga sellist, mida nii mugavalt pulga otsas käigu pealt söömiseks kaasa otsa, polnud varem ühtki.

Dec 082016
 

Jõulud ja jäätis ei käi üldse väga kokku, ega ju? Talvel tahaks ikka pigem sooja…

No aga kui mulle tuleb täpselt ühel päeval poodi müüki Jäämari piparkoogijäätis ja FB feedi La Muu postitus, et nende mandli-kardemoni jäätis on Delices soodushinnaga… Siis tekib ikka jäätiseisu küll, olgu külm või mitte.

Nii juhtus, et mõlemad jäätised meile täna koju jõudsid ja magustoiduks ära hävitati :P

Abikaasa ja Poisi lemmikuks oli mandli-kardemoni, Plika lemmikuks piparkoogi, mina ei suutnudki valida. Mõlemad olid head :)

Järgmisel nädalal on Biomarketis kõik La Muu jäätised -25%, siis peab vegan browniejäätise ära proovima, kõlab igatahes imeliselt. Ja rabarberijäätist tahaks ka hirmsasti, aga kuna see on hooajatoode ja soodusmüügi kohtadena mainiti ainult teiste linnade Rimisid, siis karta on, et seda enne järgmist suve ei saa…

Aug 052016
 

Weekendiga on mul suhted teatavasti sellised, et eelmisel aastal lubasin pühalikult – sel aastal ma SELLEKS nädalavahetuseks Pärnust põgenen. Ja põgenengi – bussipiletid on ostetud, nädalavahetuse veedan Tallinnas.

Täna aga juhtus kolleeg mainima, et Weekendiga üheaegselt toimub ka tänavatoidu festival. Ja tänavatoidus on minu jaoks alati olnud midagi ääretult paeluvat.

Tihti on kõiksugu ägedad üritused ajal, mil raha kulutamiseks lihtsalt pole ja siis ma parem hoiangi heaga eemale. Seekord läks aga hästi – just täna oli palgapäev + meil on Weekendi raames taas aias telkla ehk veidi lisatulu sealtki. Niisiis helistasin Abikaasale ja teatasin, et õhtusöögiks on tänavatoit :P

Tööpäev venis pikale, koju jõudsime alles peale kuut. Vihma sadas, aga see ei takistanud kedagi – võtsime rattad ja sõitsime Supeluse tänava poole. See oli hullumeelne, mis massid igal pool olid – inimesed, autod… Aga tuju oli nii hea ja inimeste vahel laveerida pigem lõbus. Nojah, et kõik ei oleks NII lilleline, siis Poisi tähelepanematus ratta seljas muidugi tekitas paar uut halli karva mu pähe ja ka häält tuli päris mitu korda tõsta :P

pärnu maitsete uulits

Otsustasime kõigepealt kogu tänava läbi jalutada ja siis valida, mida sööme. Mina tahtsin Korea toitu, aga selle aja peale, kui ringiga tagasi jõudsin, oli mind huvitanud roog juba tahvlilt kustutatud, ülejäänu ei tundunud nii ahvatlev, seega jäi proovimata. Lapsed tahtsid burgerit – seda pakuti ilmselt kümnes kohas, arvan ma, aga meile jäi üsna juhuslikult ette Haapsalu Grill & Pruul (nr 8). Seal oli superäge teenindaja, kes laste burksiümbriste peale nimed kirjutas ja päikesed joonistas :D Burgerit ennast sain ma vaid ühe ampsu ja ei mäletagi, kuidas täpselt maitses. Ise otsustasin Krishteli soovitusel Elujanu taimetoidu foodtrucki (nr 3) falafeliwrapi kasuks, mis oli tõesti ülihea.

Magustoit sai kohe alguses paika pandud – Fresko Jäätisevabriku (47) käsitööjäätis. Veidi hiljem jalutas ka Kristhel sama jäätisega vastu ning soovitas soojalt. Läksime siis uurima, jutustasin seal lõpuks vähemalt veerand tundi, kõiki maitseid saime proovida ja… (Mh, tuleb meelde, et mustika-ingveri siiski ununes – krt!). Mina võtsin oma topsi pooleks jõhvika-apelsini ja mündi-avokaado – see viimane kõlas täpselt nii, nagu ei peaks mulle üldse maitsema, aga hämmastavalt hea oli. Lapsed valisid vanilje, sõid selle ära, tahtsid veel. Mina lahke emana lubasin – olgu siis hea päev. Teiseks valikuks oli Poisil maapähkli-jõhvika ja Plikal mandariini. Poiss võttis ühe ampsu ja teatas siis, et tal on külm, rohkem ei taha :D Võtsime hoopis koju kaasa, panime sügavkülma, saab Abikaasa ka oma magustoidu – ta pidi varem ära minema, et õega kokku saada. See maapähkli oma oli ka väga mõnus, mulle täiega meeldis, kuna kõht oli aga täis ja see oli üsna rammus, valisin endale need kaks, mis olid tiba kergem koostisega…

Ühesõnaga, ma vaimustun käsitööjäätistest. Sellest ajast saadik, kui Mama Toni’s kinni pandi, pole olnud ühtki arvestatavat jäätist, mida ma tõesti tahaks suvel osta. Poejäätised on kohutav magus kräpp ja ajavad mul südame pahaks. Sel suvel on aga imeline Jäämari, mida Pärnus päris mitmes kohas müüakse (Bio4You, Delice, Taluturg, Karamell) ja nüüd siis uue avastusena Fresko Jäätisevabrik – sel aastal Tartus käima pandud ettevõte, Pärnus müüakse nende jäätist hetkel Taluturul.

Minu eriline nõrkus on sorbetid ja smuutijäätised – pigem sellised värskema ja kergema koostisega. Ometigi on valikut küllaga! Rõõm!

No ja lõpetuseks, kui ma juba nii pika jutu jäätistest kirjutasin, siis tundub paslik mainida ära ka vana hea La Muu ja meie kohaliku Sepa mahetalu käsitööjäätis… Kuna meie peres pole jäätis ette tellimise ega kodus söömise teema, vaid pigem emotsiooniost sobival hetkel väljas olles, siis Sepa talu jäätist saavad lapsed siis, kui juhtuvad OTTil käima… Ja La Muu puhul mul pole kunagi meeles, et neil on 100ml topsid ka, mis sobivad kaasa haaramiseks.

Igal juhul on väga äge, et tervislikke ja maitsvaid jäätiseid tekib turule järjest juurde. Ja väga äge, et Pärnus on nüüd ka tänavatoidu festival. Noh, rangelt võttes, on’s suurt vahet, kas ürituse nimi on tänavatoidu festival või näiteks augustiunetus? Süüa saab vist üsna sarnaselt :) Järgmisel nädalavahetusel ühesõnaga uus melu :)

Pilte ei teinud kahjuks ühtki… No ei tulnud pähe ka mitte, vihma sadas ja… :D

Jun 092016
 

Söök ja toitumine on teemad, millesse suhtun äärmiselt kirglikult. Mul on mingid ideaalid, mille puhul tean, et ei suuda nendeni ilmselt kunagi jõuda, aga ma vähemalt üritan, tasapisi. Ja väga hea on, kui aeg-ajalt mõni dokumentaal ette satub, mis selle kõige üle taas mõtlema paneb. Seekord jagas keegi FB-s filmi Fed Up – kuna see oli Youtube’is, siis põhimõtteliselt vaatasingi selle sealsamas FB-s ära. Panen teile ka, äkki kellelegi pakub huvi:

Toitumisel on nii palju aspekte. Ma tean, et meie pere sööb isegi ilmselt üle keskmise tervislikult ja ma igapäevaselt absoluutselt ei põe. Aga üldjoontes tean ja tunnen ikkagi, et saaks veel palju paremini.

Tervislikku toitumist peab planeerima. Kodus on selles mõttes lihtne, koju saab osta ainult neid asju, mis oma nõuetele vastava “tervisliku” kontrolli läbivad. 95% ajast me koju töödeldud toitu lihtsalt ei ostagi. On algained ja teeme ise süüa. Küll üsna piiratud menüü järgi, sest kumbki ei suuda ega viitsi uusi põnevaid retsepte otsida, aga vähemalt teeme ise, kontrollitud koostisosadest, katsume süüa palju värsket jne.

Aga kodust väljaspool on keeruline. Lasteaia puhul pole midagi teha – söövad, mida pakutakse. Isegi suht mitmekesine menüü on, ehkki jah, ma ei tahaks laskuda lasteaiaõpetajatega diskussiooni teemal “vesi on kasulikum kui piim” :P Võrreldes Ameerikaga on meie lasteaedade ja koolide toidud ikka üpris normaalsed.

Tööl käies on keeruline. Abikaasa praeguse tööga lõuna kodust kaasa võtmine ei toimi, seega ta käib väljas söömas. Ta on küll ise ka igati tervisliku toitumise poolt, nii et noil päevil vist sööb enamjaolt suppe. Mis, võib vähemalt loota, on üks parimatest valikutest, mida harilikus söögikohas teha saab.

Ma ise võtan reeglina tööle kaasa eelmise õhtusöögi ülejäägid. Aga eriti viimase kuu jooksul neid tihti pole… Võiksin käia üleval kohvikus päevasuppi söömas, aga esiteks ma ei viitsi ja teiseks on mul neist suppidest ammu kõrini. Mis tähendab, et kui mul lõunat kaasa võetud pole, siis ostan midagi Rimi soojaletist. Enamik asju seal on täielik kräpp, olgu siis maitse või sisu poolest. Valid midagi välja, saad oma karbi kätte, hinnasildi peal on koostis kirjas – loed ja hoiad kahe käega peast kinni. No näiteks puraviku püreesupi koostis oli ikka täiesti kohutav.

Põhimõtteliselt on kaks asja, mida ma enamasti ostan, kumb siis sel päeval saadaval on – kas riis kanalihaga või pilaff (mis on, eks, täpselt samamoodi riis lihaga). Sest kartulit ega tatart ma soojaletist tõesti ei taha ja igasuguseid nisu ja piimaga tehtud tooteid (pasta, koorekaste) üritan vältida, seega suurt valikut polegi, neil on ka koostis vastuvõetav. Ega ma sellest soojaleti toidust vaimustuses pole ja võimalusel väldiks iga hinna eest, aga ikka kasulikum kui juustu-sibulaleivad, mida vahepeal tööl sõin, sest olid odavad ja peletasid suurema nälja (ja mis olid ikka täielik kräpp). Rimis on ju salatibaar ka, aga ma olen lõuna ajal reeglina nii näljane, et ainult salat mu kõhtu ei täidaks.

Ja kui värskest kraamist kõhtu täis ei saa, aga soojaletist midagi ei taha, siis mida mul oleks üldse osta? No mitte midagi ei olegi, kõik on ju kräpp :) Sellepärast ongi hea, kui on eelmise õhtu söögist nii palju üle jäänud, et jagub töölõunaks ka. Varem jagus suht kogu aeg, viimasel ajal ehk 2-3 päeva nädalas…

Tõsi on, et praeguses ühiskonnas tuleb tervislikuks toitumiseks vaeva näha. Enamik poodides müüdavast on paraku täiesti mõttetu ja toiteväärtusetu. Pead olema ise informeeritud, teadlik, viitsima otsida, kust saab, viitsima kokata. Just see viimane on minu jaoks kõige nõrgem koht, sest söögitegemine pole kunagi olnud mu meelistegevus. Kui ma oleks ropprikas, siis ma palkaks koka :)

Aga jah… Kuna söögitegemisega mul sooje suhteid pole ja vaba aeg meeldib ka, siis võimalusel ma sööks kogu aeg väljas, nii mugav ju. Iseasi, MIDA seal väljas süüa saab. Okei, eks valikuid on erinevaid, aga tavalise söögikoha menüüs tunduvad enamasti maitsvamad ikkagi need ebatervislikumad valikud :)

Tegelikult Pärnus ju päris mitmed kohad täitsa on, mis on orienteeritud just tervislikule ja kohalikule, mitmel puhul ka taimsele toidule – Tervisetoidukoda, Murumaja kohvik, Picadilly, Jääkuum, Hea Maa… Reaalselt olen ma nendest käinud vaid ühe korra Jääkuumas, mis oli täitsa mõnus, samas ideaalne ikkagi eelkõige päris pisikeste laste vanematele ja sai just arutatud, et neil on suht paljudes toitudes mingi piimatoode sees, mida me ka hetkel väldime. Aga jah, ma käin kesklinnas nii harva ja Murumaja kohvik pole pikalt lahti, nii et kodu ümbruses mingit head varianti väga polegi – arvestades, et kodust kesklinna on 2km, siis muidugi pseudoprobleem.

No enamjaolt me siiski kokkame kodus, rahalistel põhjustel – väljas söömine ei mõju piiratud eelarvele väga hästi. Aga selle võiks küll täitsa plaaniks võtta, et KUI väljas süüa vaja on, siis võiks ikkagi külastada mõnda noist ülalmainituist. Mitte osta kebabi, nagu juhtus eelmisel reedel reisile minnes. Samas, kebab pole vist ka sugugi kõige hullem valik…

Libastumised tulevadki just siis, kui pole jõudnud ette planeerida ja tervislikku toitu valmistada ja on juba nälg. Mina lähen näljaseks tihti üsna ootamatult ja siis on mul tuju ka kohe täiesti väljakannatamatu, tahaks kõigil päid otsast hammustada. Ja siis on enamasti ainus valik ikkagi mingi valmisprodukt supermarketist või lähimast toidukohast, mille tervislikkuse aspektist eriti rääkida ei saa.

Ühesõnaga… Tuleks rohkem planeerida. Tervislik toitumine on täiesti tehtav ka väikese rahaga, aga mida vähem raha, seda rohkem planeerimist ja aega kulub.

Tegelikult oleme aastate jooksul ikka nii palju edusamme teinud. Oleme jätnud maha mahla, piima ja saia ostmise. Ei saaks öelda, et neid enam üldse ei tarbi, aga koju ei osta kunagi – mahla joon tõesti ainult siis, kui see on kodune või värskelt pressitud, piima panen vaid kohvi peale, saia söön vahel külas ja väljas süües. Samuti on magusa ostmine tunduvalt vähemaks jäänud – kunagi sai ikka ostetud liitrite kaupa jäätist, et teha kokteili, vahel magusaisuga šokolaadi, kommi vms. No nüüd ka vahel harva ostame, aga tõesti VÄGA harva. Nisu- ega lehmapiimatooteid hetkel koju üldse ei osta. Leiba ja ka muid asju küpsetan suhkru asemel datlitega – need Rimi datlid on ikka super avastus, kuivatatud datleid peaks ju enne leotama, aga nood on lihtsalt karbiga külmkapis ja vajadusel saab kohe kasutada. Poes siltide lugemine on harjumus ja üldiselt käime poodides enamikest riiulitest lihtsalt mööda, ostame vaid väga valitud asju. Ühesõnaga muudatusi, mida hakkasime teadlikult tegema millalgi pärast Plika sündi ehk ca seitse aastat tagasi, on olnud omajagu.

Suhkru suhtes on mul ikka VÄGA tõsine vastumeelsus. Minu ideaalmaailmas lisatud suhkruga tooted puuduksid. Ja ma lähen nii närvi, kui tullakse jutuga, et lapsel on ikka suhkrut vaja ja kuidas ma nende lapsepõlve rikun, kui neile midagi ei luba. Jah, on vaja, aga piisab täiesti KASULIKEST suhkrutest – ehk siis puuviljad, nii värsked kui kuivatatud, mesi… Ja igasuguseid kooke ja küpsiseid saab samuti teha ilma suhkruta. Ja kõik see muu kräpp, mida nad tahavad, see ongi puhas suhkrusõltuvus. Paraku. Ei läheks nende elu sellest kuidagi kehvemaks, kui õnnestuks neid lisatud suhkrust täiesti eemal hoida, pigem vastupidi.

Ma saan aru, et VEIDI suhkrut pole mingi probleem, minu enda toitumises polegi. Aga lastele seda selgeks teha on väga raske ja nemad on mu meelest täiega suhkrusõltlased. Koju võib ju osta ainult kasulikku magusat, aga mujal pakutakse ikka kõike muud. Ja paraku jah, ma olen arvamusel, et keelamine olukorda ei lahenda, seega kui pakutakse, siis nad otsustavad ise. Ma küll seletan alati, miks me koju ei osta ja miks mulle meeldiks, kui nad mujal ka ei sööks, aga ma ei keela. Ja nad söövad ikka :P

Vähemalt ei joo nad limonaadi, seegi on töövõit. Nad reaalselt joovadki kogu aeg vett. Ok, kui pakutakse, siis piima ja mahla ka, aga ma julgustan neid alati just vett valima ning tuletan meelde, et piim pole inimesele üldse vajalik (palun ärge üldse tulge minuga vaidlema, kui olete eriarvamusel, ma ei viitsi, teie võite arvata ja juua, mis tahate) ning ainus mahl, mis on kasulik, on värskelt pressitud. Ja limonaad lastele tõesti ei maitsegi. Win!

Aga ikka ju tahaks vahel väljas käies süüa tükikese kooki või osta lastele jäätist. Ja noh, eks siis ikka söömegi ja ostamegi. Mulle endale poejäätis üldse ei maitse, ise ma seda praktiliselt ei söö, aga lapsed ja Abikaasa armastavad igasugust jäätist.

Nüüd jäätise osas on nii palju edasiminekut, et me ise hakkasime müüma ja ka mõnes muus Pärnu poes on olemas Jäämari pulgajäätised – neid ma ostan lastele hoopis meelsamini. Hind on muidugi ka vastav…

See ongi see tervisliku toidu häda – kui tegu on millegi enama kui algainetega, siis kuradi kallis on. Nii lihtne on haarata magusaisu puhul esimesest ettejuhtuvast poest jäätis või väike šokolaad, mis maksab kõigest 50 senti või ehk euro. Kui tahta aga midagi tervislikku, siis maksadki ligi €2 käsitöö pulgajäätise või toorbatooni eest. Kolm-neli korda rohkem!

Kui raha on vähe, tuleb sellevõrra rohkem ise sebida. Jäätist ja toorbatoone saab ju vabalt ise kodus teha, kui vähegi viitsimist on – mul see sageli puudub. Ja seda €2 ka väga tihti maksta ei raatsi. Ja nii ongi, et kodus on enamasti lihtsalt puuviljad, vahel ostame kallist kvaliteetmagusat ja vahel harva ka odavat kräppmagusat. Seda viimast söövad lapsed siiski rohkem mujal, sest ikka ju pakutakse. Seda vähem on motivatsiooni koju osta :)

Aga kui rahakott vähegi lubab, siis magusaisu puhul on toorbatoonid mu meelest küll super leiutis. Tõsiselt, iga kord, kui on kommi või šokolaadi isu, söö parem selle asemel toorbatoon – isu kaob ja kehal on hea. Ja kakaoga variandid on mõnusalt šokolaadi maitsega :) Ja valik on nii lai – ainuüksi meil on müügil Ampstükid, Pranabarid, Raw Bite’id – ja neid on ju veelgi, igasuguseid. Lihtsalt seda tuleb silmas pidada, et koostises oleks tõesti ainult kuivatatud puuviljad ja pähklid (osad ökobatoonid sisaldavad lisaks siirupeid ja muud, mis on täiesti tarbetu, sest datlid ja rosinad magustavad piisavalt) ning tegu võiks olla ikkagi toorbatooniga, et kõik vitamiinid-mineraalid oleks säilinud.

Külas ma söön kõike, mida pakutakse, teiste valikute kritiseerimine oleks esiteks ebaviisakas ja teiseks mõttetu (igaüks peab omadele järeldustele ise jõudma) – ja ma olen lihtsalt alati siiralt tänulik, kui keegi mind toidab.

Aga jah, et muus osas asja parandada, peaks esiteks väljas söömisel rohkem valima tervisliku menüüga kohti, mida tegelikult jagub… Teiseks katsuma ikkagi koju mitmekesisemat menüüd planeerida. Kolmandaks katsuda igasugune ise kräpi ostmine viia tõsise miinimumini ning haarata selle asemel pigem toorbatoon, hinnast hoolimata.

Kusjuures, kõige suurem probleem on minu jaoks hoopis see, kui on parasjagu nii suur nälg, et magusat enam nähagi ei taha, seega toorbatoonid ja puuviljad on välistatud, võimalust süüa teha/sööma minna pole ja oleks vaja mingit soolast tervislikku suupistet. Eks neid kuivatatud toortoidu variante mõningaid on, aga midagi väga maitsvat ja taskukohase hinnaga pole leidnud. Küüslauguleibades on miskipärast kõigis nisu ja suhkur, seega neid väga ei taha. Kartulikrõpsud on mahedalt räigelt kallid, tavalised räige kräpp. Juurviljakrõpsud on maitsvad – Mulgi krõpsud on näiteks väga mõnusad ja tavalistest kartulikrõpsudest on need kindlasti tervislikumad. Paraku ikkagi mahedad pole ja hind on üsna krõbe. Osades Selverites ja ilmselt ka mujal poodides on müügil selle firma krõpsud hummusest, läätsedest, kinoast – pole küll mahedad, aga vähemalt veidigi tervislikumad, neid olen vahel ostnud. Pakk maksab vist ka €2 ringis, aga on selle eest üpris suur. Igatahes, kui kellelgi on selles suhtes mingeid soovitusi, olen üks suur kõrv.

Õnneks ma ise suur magusasõber pole, seega magusas polegi minu jaoks küsimus (see on rohkem laste pärast) – tervislikke alternatiive on piisavalt ja eriti suvel on nii palju erinevaid maitsvaid marju, samuti arbuusihooaeg, polegi väga muud vaja. Kui mul on nälg, siis ma tahan soolast toitu, kodus kokata kogu aeg ei jõua – seega just päris söögis on küsimus. Kuidas võimalikult tervislikult hakkama saada, ka väljaspool kodu?

Ja noh, kõik need teised aspektid ja dilemmad seoses liha söömisega ning nisu- ja piimatoodete vältimisega, I don’t even go there… Niigi sai juba meetripikkune postitus.

Feb 132016
 

Tavaliselt on nädalavahetustel nii, et meie Abikaasaga enne 10-11 ennast voodist välja ajada ei viitsi ja lapsed saavad seni ise hakkama – enamasti vaatavad multikaid.

Nüüd on meil aga jaanuari viimasest nädalast tänu Abikaasa uuele tööle hommikune ärkamine tavalisest tunni võrra varasem ehk kui enne tõusime 7.30, siis nüüd 6.30 – et jõuaks lapsed lasteaeda viia, ise süüa ja 8.15 tööle. Vähemalt töötame nüüd ühes kandis, nii et Abikaasa ei pea enam mind eraldi tööle viima, et siis ise linna sõita. Minugi tööpäevad on seega hetkel 8.15-17, mis jätab mulle 45 minutit oma aega – saan kas hommikul rahulikult arvutis omi asju teha või vajadusel päeval oma asju ajada või mis iganes muud vaja on. Viiest korjab Abikaasa mu auto peale, vajadusel käime koos poes (tihti olen enne ära käinud, kui Rimi sobib), läheme koos lasteaeda – päris tore.

Muidugi kohe, kui ilm on rattasõiduks sobilik, hakkan ma jälle ise lapsi hommikuti lasteaeda viima ja rattaga tööl käima, siis nihkub meie kolme graafik taas hilisemaks. Aga kuni liikleme autoga, seni oleme varajased linnukesed.

Ja kes vara ärkab, see ka vara väsib – nii et enamikul õhtutel vajume ka meie Abikaasaga hiljemalt 23 paiku ära, tihti varemgi. Kes aga vara magama läheb, ei maga ka hommikuti kaua… Nii juhtus täna hommikul, et Abikaasa ärkas pool seitse, suutis veel ligi tunni voodis vedeleda, enne poolt kaheksat andis alla ja tõusis üles. Mina ärkasin umbes siis, kui tema voodist ära läks, suutsin omakorda peaaegu tunni voodis vedeleda, kuna und aga ei tulnud ja kuulsin, et lapsed kaheksa paiku oma toas jutustama hakkasid, läksin hoopis neile kaissu.

Nii et kaisutasime kõik koos, siis hakkasime koristama. Sest kui vanemad tõusevad samal ajal kui lapsed, ei ole juttugi multikatest, kui tuba on sassis :D

Ja kogu meie elamine, olgem ausad, oli ikka väga-väga sassis. Eelmisel nädalavahetusel miskit koristasin, aga lõpuni ei jõudnud, nädala jooksul tekkis segadust jälle juurde… Nüüd hakkasime kõik koos usinalt pihta. Mina koristasin kööki, mis eile õhtul koristamata jäi, sest Birgit oli oma perega külas ja mängisime Cashflow’d, hiljem olin liiga väsinud, nii et lugesin lihtsalt veidi raamatut ja keerasin magama. Täna siis võtsin põhjalikumalt ette, sh pühkisin ära põranda ja nühkisin sealt kõik plekid ka ära. Lapsed koristasid samal ajal oma tuba ja elutuba, kus nende Legod laiali olid, Abikaasa tegi tuld, viis nädalaga kogunenud pakendi- ja bioprügi ära ning käis seejärel poes taarat ära viimas ja eile ununenud saia ostmas.

Sest meil on viimasel ajal uus nädalavahetuse traditsioon – inglise hommikusöök. Meie suur lemmik UK ajast, mida oleme ikka vahetevahel teinud, kuidagi unustasime selle aga päris pikaks ajaks ära, kuni nüüd jaanuaris jälle meelde tuli. Meie jaoks on inglise hommikusöögi kohustuslikud komponendid muna, peekon, šampinjonid, oad tomatikastmes, röstsai ja kohv – grillitud tomat ja vorst on alati külmaks jätnud, hash brown (pole õrna aimugi, kuidas seda eesti keeles kutsuda – mingi paneeritud käkk oli :D) pigem ka.

Kui siiani oli tunne, et mahedalt on enamikku sellest kraamist üsna raske leida, siis äärmiselt meeldivaks üllatusena leidsime eile täiesti juhuslikult Rimist mahedalt nii šampinjonid (ma tean, et neid saab ka Biomarketist, aga sinna satume harva ja nüüd, kus Abikaasa enam kesklinnas ei tööta, veelgi harvemini) kui ka oad tomatikastmes.

Viimane oli eriti üllatav ja rõõmsaks tegev leid – siiani olime ostnud Heinzi ube, mille purk maksis €1.39, need mahedad olid suisa 10 senti odavamad. Abikaasa ütles, et ta pidi normaalse maitse saavutamiseks neile ubadele soojendamise ajal rohkelt soola ja pipart lisama, aga see on ju imelihtne – ja lõpptulemus maitses mu meelest üsna autentselt.

Šampinjonid olid 200g karbis ja maksid €2.19 – kujutan ette, et need on ehk isegi poole kallimad, kui tavalised, aga kuna me tõesti sööme neid kord nädalas, pole mingit vahet. Munad on meil juba aastaid õnnelikelt kanadelt, sellega pole probleemi.

Peekonit mahedalt muidugi pole, aga vähemalt on olemas Oskari e-vaba variant – 120g pakk maksis €1.49, mis on 10 senti kallim, kui nende “tavaline” peekon. Pole päris sama maitsega, kui UK peekon, aga piisavalt õhuke ja jällegi – piisavalt autentne.

Mis puutub saia, siis kas seda veel üldse mahedalt leiab – nüüd, kus Vändra Leib läks pankrotti? Ei tea, nii harva, kui saia sööme, oleme harjunud ostma ciabattat – ja kuna rösterit meil pole, siis soojendame ahjus.

Seega viiest komponendist kolm said mahedad ja ülejäänud kaks vähemalt tervislikumad omasuguste seast. Me happy, korra nädalas on nii mõnus sellist hommikusööki nautida.

2016-02-13 09.46.53

Kui tavaliselt jõuame nädalavahetusel hommikusöögini kell kaks päeval :D Siis täna oli poole kümneks elamine nii korras, et lapsed said hakata multikaid vaatama, mina toimetasin köögis edasi, Abikaasa tegi süüa, kella üheteistkümneks olime hommikusöögi lõpetanud. Seejärel sai veel tunnike toimetatud, pesin nõud ära, koristasin taas köögi… Ja juba kell kaksteist sain teha mõnusa pausi arvuti taga.

Aga nüüd on pallid mängitud, ostud kirja pandud, blogi kirjutatud, isegi tsipakene tööasju tegin – lähen koristan edasi, seda hoogu tuleb ära kasutada. Lapsed peame kella neljaks sünnipäevale viima, pärast mida nad ööseks mu ema poole lähevad, sest kell seitse on meil üks üritus. Kui hästi läheb, jõuan kodus kõik vajaliku kella neljaks tehtud, saan siis vaikuses ja rahus oma töö ära lõpetada ja õhtuks kõik “kohustuslikud ülesanded” kaelast – nii jääb terve homne päev niisama mõnulemiseks.

Küll on mõnus vara tõusta :D Käsu peale ma seda ilma hädavajaduseta ei suudaks, aga kui ikka nädalaid oleme pidanud ennast tööpäevadel nii vara voodist välja ajama, hakkab see ometi nädala lõpus ka tunda andma. Mina olen rahul!

Nov 282015
 

See oli vist kuu alguses, kui mõtlesin, et võiks ehk Orgu kava järgi süüa tegema hakata… Mõtteks see jäigi :) Oleme terve kuu teinud ikka edasi oma vanu harjumuspäraseid toite. See-eest on mitmed harjumused muutunud paremuse suunas, mille üle mul on ütlemata hea meel.

“Novembris leiba ei osta” oli edukas – ei ostnudki. Küpsetan umbes kaks korda nädalas kolm leiba – kaks tavalist, ühe puuviljadega.

Lisaks otsustasin novembris kohvikoore asemel taas Nele piima ostma hakata. Jah, mulle meeldib koorega kohv rohkem ja mahetootjatelt 10% koort ei saa, vahukoor on liiga rasvane… Aga olgem ausad, pole nii suurt vahet, kas koor või piim, harjumuse asi. Seega ostame nüüd igal neljapäeval liitri piima – päris nädalat see muidugi ei säili, ühe koore peab ostma ikka, aga seda on tunduvalt vähem kui varem.

Vaatasin huvi pärast järele, oktoobris ostsin 25 600g leiba ja ja 20 200ml kohvikoort. 25 kilekotti ja tetrapakendit… Novembris olen rukkijahu paberkotid pliidi all ära põletanud, piima ostan oma pudelisse ja kohvikoort oleme ostnud kuus pakki. Ühesõnaga vähem pakendeid, tervislikum ja odavam kah. Sest mahepiim on odavam kui tavaline kohvikoor ja ise tehtud leib ei ole kindlasti kallim poeleivast, küll aga mahe. Puhas rõõm!

Tänane õhtu möödus söögi rindel eriti usinalt.

Kuna meil olid külalised, andis see põhjuse sushit teha. Saime poolest kilost riisist seitse rulli, maksma läksid need ca €9 ringis ja kolmandiku sellest summast moodustas taluturult ostetud hirmkallis forell (100g €3.20). 500g sushiriisi maksis €1.19, 7 nori lehte €1.72, 75ml riisiäädikat ca €0.50, 135g toorjuustu €0.65, avokaado €0.83, kurk €0.95, tsipake sinki ka kahe rulli vahele. Ei miskit mahedat, aga noh, ega sushi väljas süües ka mahe pole… Küll aga kordi kallim.

2015-11-27 20.08.38

Kuna leib oli otsakorral, olin hommikul taigna hapnema pannud, õhtul sai kergitatud ja küpsetatud. Tegin seekord puuviljaleiva ainult rosinatega, sest Plika teatas, et ploomid talle leiva sees ei maitse. Niisama sööb küll :D Aga olgu siis, ka ainult rosinaleib on väga hea, polegi muud vaja.

Leivas, muide, kasutasin viimased korrad suhkru asemel isetehtud datlisiirupit. Suurepärane tulemus, enam suhkruga leiba ei tee! Edaspidi teen küll pigem datlipüree võimalikult vähese veega, et ei peaks tavapärast vee kogust vähendama. Nüüd katsetades sai esimene kord tainast liiga palju, sest siirup oli vedel ja pidin sellevõrra rohkem jahu lisama, teine kord panin tainast hapnema pannes harjumuspärasest vähem vett ja sain tavapärase koguse, aga jah, edaspidi teen jooksvalt paarist datlist ja vähesest veest mögina, see on tõesti imelihtne.

2015-11-27 22.20.06

Ning kuna pühapäeval on esimene advent ja Plika on juba pikalt rääkinud, et tahaks piparkooke teha, siis mõtlesin, et mis seal ikka, keeran kiirelt taigna kokku.

Suhkrusiirupi asemel tegin datlisiirupit – täpsemalt siis valasin viiele kivita datlile peale nii palju vett, et oleks kokku 200ml ja surasin saumikseriga segi. Jahu panin enamuses spelta, aga sekka surasin veidraid jahusid, mis mul aja jooksul külmkappi kogunenud on – kastanijahu, kikerhernejahu, pruunhirsijahu :P Neid panin kokku ehk kolmandiku kogu jahukogusest ja minu meelest maitses tainas jumala okeilt. Birgit aga näiteks ütles, et talle ei maitse, herne maitset pidavat tunda olema (ma ei öelnud, mis jahusid panin, ta ise tundis herne maitse ära, järelikult siis oli tunda).

No ma lihtsalt tahtsin katsetada, mis need jahud piparkoogitaigna sees teevad :D Vaatame, kuidas valmis koogid maitsevad. Kikerhernejahu siis ehk edaspidi (nii palju) ei pane, kui see kedagi häirima jääb (vaatab, mis perekond arvab), pruunihirsijahu peab ka vähe panema, sest sel on muidu üsna tuntav maitse, kastanijahu see-eest on imemõnus – kergelt magus ja mitte kuidagi häiriv, seda võib panna julgelt.

Esimene kilo on niisiis külmkapis ootamas, pühapäeval ilmselt küpsetame. Tundub, et sai tsipa vedelavõitu, eks järgmine kord võib siis vähem hapukoort panna vms, muna sattus ka üsna suur sinna taignasse. Aga eks sellest saab täpsemalt aru pühapäeval rullides ja valmis kooke süües.

2015-11-27 22.21.55

Kirjutasin täpselt üles, mida ma kasutasin. No et äkki keegi tunneb huvi ja ise saan ka vaadata, kõik läheb ju meelest ära. Hindu panna ei oska, sest kõik asjad olid varasemast kodus olemas:

180g datlisiirupit
120g pruuni suhkrut
20g piparkoogimaitseainet (eelmisest aastast jäi pool pakki alles, oli mingi ökovariant)
150g Saaremaa võid
1 õnnelik muna
80g Nopri hapukoort
275g mahedat Raismikuoja speltapüüli
90g kastanijahu
75g kikerhernejahu
35g pruunhirsijahu
(viimased kolm kõik mahedad ja pärit mu poest)
1tl soodat

Aa, ja muide, et te ei arvaks, et ma siin palehigis mõõdan ja kaalun – antud juhul lihtsalt panin kausi kaalule ja nullisin ära, siis raputasin järjest erinevaid jahusid tunde järgi ja kirjutasin numbrid üles. Enamasti käib küpsetamine puhtalt tunde järgi.

Ootan põnevusega, mis välja tuleb. Esialgu vist teengi tainast kilo kaupa, et saaks katsetada erinevaid variante ja kui leian ideaalse, võib juba korraga rohkem teha. Eelmisel aastal tegin korraga neli erinevat varianti, aga muljeid polnud aega üles kirjutada – nüüd on Exceli tabelis kõik taigna variandid kirjas, aga kes seda enam mäletab, milline neist siis parim oli.

Mäletan, et üks tainas tuli liiga kõva ja mure, nii et tegime sellest lõpuks hoopis kaks koogipõhja – see oli vist riisijahust, kus kasutasin suhkru asemel ka agaavisiirupit ja ei pannud hapukoort. Riisijahust tuli tainas muredam kui nisujahust. Tegin osa tainast agaavi-, osa tavalise suhkrusiirupiga – seal polnud suurt maitse- ega konsistentsi vahet, ainult tervislikkuse aspekt. Tegin osa tainast tavalise, osa palmisuhkruga – nüüd tuleb meelde, et kellegi sõnul pidavat demerara, mida täna kasutasin, piparkoogitaigna sees teraline jääma, aga no mul polnud palmisuhkrut käepärast, peab järgmiste laaride tarbeks varuma. Kui üldse jääb teraline, eks pühapäeval näis.

Kuna meie peres kellelgi gluteenitalumatust pole, siis koju otsustasin sel aastal teha ikkagi nisujahust koogid – ilmselt kasutangi speltat ja sekka panen küll jah neid huvitavaid jahusid, mis nagunii olemas. Emale teen eraldi taigna laktoosivaba või ja tatrajahuga (sest vaatasin, et seda on pool kilo kapis alles, riisijahu on otsas) – nojah, muid “huvitavaid” jahusid võin sinna ka panna.

Piparkoogitaigna tegemine on nii naeruväärselt lihtne, et poest küll ostma ei kisu. Suhkrusiirupit ma ise teha ei viitsi, aga siirupeid on valmis kujul igasuguseid (datlisiirupit teha on õnneks imelihtne). Maitseaineid ma ka väga kokku segada ei viitsi, aga jällegi – on olemas segud. Põhimõtteliselt polegi muud, kui siirup, suhkur ja maitseained potis kokku segada, keema lasta, võitükid sees ära sulatada, jahutada, lisada muna ja hapukoor, soodaga segatud jahu… Ja külmkappi “tõmbama”.

Kuna tuli tuju teha statistikat sellest, mis sööki me novembris ostnud oleme, siis mõtlesin ka sellest kirjutada… Kuna postitus on aga niigi pikk, siis katsun teha lühidalt.

50kg puuvilju (€75) – mandariin, banaan, hurmaa, dattel, pomelo, viinamari, apelsin

3,5kg kuivatatud puuvilju (€29) – rosin, ploom, lisaks veidi kreeka pähkleid

7kg aedvilju (€16) – kirsstomat, kurk, veidi sibulat, porrut ja avokaadot (kartul-porgand-suvikõrvits-küüslauk on Abikaasa õe suvilast, seega neid osta pole vaja)

Pool kilo mungube idandamiseks (idandades kogus kolme-neljakordistub, nii et sellest ikka jagub), viis karpi rohelisi lehti (rukola ja spinat), kolm suurt punti rohelist sibulat (kõik kokku €10)

11kg/l piimatooteid (€32) – piim, kohvikoor, hapukoor, või, juust, toorjuust, sulatatud juust

9kg lihatooteid (€43) – hakkliha, pasteet, peekon, kana (filee, õlad, suitsukana), sink, veiseliha, korra mingid vorstikesed

(ühesõnaga veganlusest on asi kaugel, aga kui hea või halb või erinev tulemus keskmisest on ca 10+10kg piima- ja lihatooteid kuus 4-liikmelise pere kohta – pole õrna aimugi)

650g kala (€6) – vürtsikilu, tursk, forell, tuunikala (lisaks saame vahel Abikaasa perelt kala, sel kuul vast kaks-kolm korda, mida siis praadinud või ahjus teinud)

3kg magusat ja rämpsu (€26) – ühel hommikul, kui midagi süüa polnud, tõi Abikaasa lähedal asuvast kohvikust paar pirukat ja kotikese piparkooke, millalgi lastega poes ostsime mõned kohukesed, Abikaasa on ostnud paar korda šokolaadi ja krõpse, millest mina pole midagi saanud – karjuv ebaõiglus :D

12kg rukkijahu, 800g gluteenivaba jahusegu emale koogi küpsetamiseks, 3kg pastat, 3kg riisi, 1,5kg pruuni suhkrut, 1kg himaalaja soola, pakk piparkoogimaitseainet, 1kg kohvi, 1 karp mune (siiani oli sellest lõigust kõik mahe, v.a. suhkur, edasi tuleb tavaline kraam), pakk nori lehti, 1,5kg majoneesi, mõned pakid verivorsti, purk jalapenosid, purk ube tomatis, pudelike tšillikastet (kõik kokku €58)… Vist kõik :)

Kohvi, pastat ja riisi ostan siis, kui Rimi soodukaga pakub. Mul on tihti terminalis lemmiktoodetele pakkumised, ikka -25% või -35%. Eelmisel kuul ostsin näiteks 10pk tomatipastat, seda seega sel kuul ostnud pole ja ilmselt ei osta ka järgmisel :P Jahu ja suhkrut ostan ka korraga suurema koguse, et jaguks – kõiki selliseid asju on ka veel kodus alles, nii et jagub järgmisesse kuusse.

Mahedalt ostan kuivained, õli, kuivatatud puuviljad ja piima, munad on õnnelikelt kanadelt, juurviljad kohalikud, hakkliha talupoest… Aga enamik lihakraamist, piimatoodetest, puuviljadest, kurgist-tomatist ja rohelistest lehtedest on täitsa tavaline (kui just pole suvi, mil on värske kraamiga paremad lood) – seda nii hinna kui ka kättesaadavuse tõttu. Piimatoodete puhul tegelikult saaks paremini, on ju Nopri ja Pajumäe, lihtsalt taluturule kunagi ei satu, peab otsustavalt harjumusi muutma.

Ahjaa, väljas söömas oleme ka käinud. Kinos ostsime popkorni ja koolat, ükskord tegime perekondiku burksiõhtu, korra ostsin tööl hiinaka riisi, abikaasa paar korda kebabi, eile kaks Stefi pitsat… Kõik kokku €52. Tavalisest rohkem :P Septembris kulus näiteks väljas söömisele €27 ja oktoobris suisa kõigest €5.

Aga kõik kokku ongi jälle kuskil €350 ja kuu pole veel päris läbi… Samas noh, mul on korralikud varud ka järgmiseks kuuks – pastat, riisi, kohvi ja tomatipastat ilmselt juurde vaja pole. Rukkijahu, rosinaid ja ploome on õige mitu pakki alles, datleid on ka külmkapis neli karpi, sest eelmisel nädalavahetusel olid need -25% :P

Lühidalt my ass. Ma ei oska teha lühidalt :D

Lohepostitus. Jälle. Mis teha :D Kes ei viitsi, see lihtsalt ei loe.

EDIT: Googeldasin kiirelt keskmiseid tarbimisharjumusi ja kui seda statistikat uskuda, siis ma vist ei peaks meid keskmise eestlasega võrreldes väga põdema – liha- ja piimatooteid tarbime tunduvalt vähem, puuvilju aga 10x rohkem :D

Oct 262015
 

Minu eelmise nädala datlipostituse all tekkis arutelu, kas on ikka võimalik, et need datlid on värsked. Hakkas tunduma, et ikka pole. Et kuidas need saavad siis nii kaua säilida. Mind hakkas hirmsasti huvitama, seega kirjutasin eile maaletoojale.

Ja võta näpust, sain juba täna vastuse – ON VÄRSKED! Korjatakse otse puu otsast karpidesse, säilitatakse seejärel ca 0 kraadi juures, kuni jõuavad poodidesse. Tegu on erilise sordiga, mil eriti paks nahk – tänu sellele, jahedas hoidmisele ja kõrgele loodusliku suhkru sisaldusele nii kaua säilivadki.

Kirsiks tordil – selles kasvanduses ei kasutata pestitsiide. Mahemärki nad taotlenud pole, aga datlid on iseenesest täiesti puhtad. Seega põhimõtteliselt suisa ökuvärk.

Kõik vutt-vutt-vutt Rimisse. Vähemalt korra peate ära proovima. Minule igatahes pole enam kommi ega šokolaadi vaja :P

Ma läksin kah ja ostsin järgmise karbi (esimene sai kahe päevaga otsa):

2015-10-26 13.40.32

Muidugi jah, näiteks Plika otsustas juba peale vaatamisel, et temale ei maitse. Ja temaga paraku ongi nii, et kui ta on oma peas juba millegi suhtes seisukoha võtnud, siis pole lootustki. Aga eks ma julgustan teda ikka edaspidigi maitsma, ehk muudab meelt. Poiss pistab kahe suupoolega.

Jan 042015
 

Uuel aastal uue hooga, teadagi. Revideerisin kappe, panin esimest korda sulama külmkapi, mis sai ostetud 3,5 aastat tagasi ning panin ühtlasi kirja kõik kodus leiduva söögikraami, et oleks motivatsiooni vähem ja kaalutletumalt süüa osta ning rohkem kappe tühjaks kokata.

Et oleks põnevam ja informatiivsem, siis tavalises kirjas on tavatoit, kaldkirjas mahetoit, alla joonitud on usaldusväärsetest allikatest, OTT kaubaringilt jms kohtadest pärinev kõigi eelduste kohaselt üsna puhas kohalik kraam (ja nagu ma just tõdesin, siis vähemalt Feedly alla joonimist ei näita… mis seal ikka). Harilik seis – kauasäiliv kraam on suuremas osas mahe, värske ja vähem säiliva kraamiga on lood vastupidised.

Värske kraam:
kausitäis mandariine (ca 1,5kg)
kaheksa banaani (ca 1kg)
kolm greipi (ca 900g)
kaks pomelot (ca 2,2kg)
melon (ca 1,5kg)
kurk (ca 300g)
veidi porrut, rukolat, sellerit, rohelist sibulat (kõik üsna närtsinud)

Vähesäiliv:
kohvikoor
veidi hapukoort
veidi võid
pool topsi majoneesi
pool pakki toorjuustu maitserohelisega
karp juustu-küüslaugu-majoneesi möginat (ise tehtud)
pool untsu läinud piparkoogitaignast, millest saab veel ühe koogi põhja
pool purki marineeritud seeni

Kauasäiliv:
kotike mugulsibulaid (ca 600g)
2kg küüslauku (saime hiljuti natuke Abikaasa õe kasvatatuid, augusti lõpus ostsime talvevarudeks 4kg – enam-vähem optimaalne kogus, ilmselt võtaks järgmine kord 5kg)
6,3kg mett (augusti alguses sai soetatud talvevaru 12kg + 500g jõulukingiks – pool aastat läbi ja pool alles, hästi planeeritud)
poolikud teepakid: rahustav tee, kibuvitsatee, köhatee aniisiga, salveileht (viimased kaks kollased pakid apteegist)
ca 1,25kg kohvi
500g riisipastat
ca 850g maisipastat
1,5kg tomatipastat
250g gluteenivaba pitsapõhjapulbrit
160g falafeli tegemise jahu
1kg tatrajahu
1kg tatart
ca 1,2kg odrakruupi
2kg rukkijahu
500g hirsijahu
500g mungube idandamiseks (pluss veel ca 150g on ööseks likku pandud)
250ml valge Modena palsamiäädikas
250ml oliiviõli
1l filtreerimata oliiviõli
tühi pudel riisiklii õli (mental note: osta uus)
veidi sojakastet
veidi viinamarjaseemneõli
veidi maitse ja lõhnata kookosõli
pool väikest pudelit sidrunimahla
veidi rosinaid
kakao
kaarobipulber
karbike mandlipiima tegemisest üle jäänud kuivatatud “mandlijahu” (ema tõi)
veidi arooniasiirupit
suur pudel sõstramahla
ca 2,75kg rafineerimata suhkrut
veidi kama
veidi kartulitärklist
veidi pekaanipähkleid
veidi Dijoni sinepit
1,5 tuubi remulaadi kastet
kolm karpi kala tomatikastmes

Maitseained:
Himaalaja sool
must ja valge terapipar veskites
murulauk
puljongipulber
koriander
vürtsköömen
jahvatatud paprika
tšillikaunad
piparkoogimaitseaine
kardemon
kaneel
vanillipulber
küpsetuspulber
BBQ&grilli ürdisool
persillade (meresool, küüslauk, petersell)
rosmariin
muskaatpähkel
loorberilehed
guljašimaitseaine
ingverijuur

Sügavkülmas:
5 suurt karpi hernesuppi
1 suur karp ube hakklihaga
400g idamaist juurikasegu
600g krevette
ca 300g mereannikokteili (annaks hea meelega ära kellelegi, endale ei meeldi)
10 väikest karpi hakitud murulauku
ca 1,5kg maasikaid
ca 350g pohli
1 väike karp sõstraid
3 suurt karpi tükeldatud rabarberit
16 väikest karpi õunapudi (mass, mis mahla pressimisest üle jäi)
1 väike karp õunamoosi

Leib on praegu Vändra Leiva mittemahe vormileib, sest ma vahepeal ei jõudnud küpsetada ja mu enda juuretis läks tuksi, pean uue muretsema.

Tavaliselt alati olemasolevatest asjadest on hetkel otsas munad, riis, riisijahu, kartulid ja porgandid – esimesed kolm reeglina mahedad, viimased kaks kui mitte mahedad, siis vähemalt OTT ringilt või mõne sõbra-tuttava kasvatatud.

Toas peidus on jõuludega koju siginenud šokolaadivarud, aga need on õnneks otsakorral – kaks väikest šokolaadi, neli Geisha kommi, seitse lutsukommi (viimased on vähemalt mahedad).

Ühesõnaga… Peab küpsetama hakkama :) Tahaks ära kasutada kaarobipulbri, piparkoogimaitseaine, mandlijahu ja selle õunapudi sügavkülmast. Tundub, et nendest saaks edukalt midagi magusat kokku käkerdada. Mitte kõigist korraga, aga nii üldiselt. Mõtlen mõne küpsiste retsepti välja näiteks.

Sõstramahla puhul ma pole üldse kindel, kas tegu on sõstramahlaga, sest meile anti see õunamahla pähe, aga tegu on millegi hapuga. Tundub sobivat hästi mannavahu sisse ja mannavahtu ma armastan, nisu aga teps mitte. Mis mannast võiks veel mannavahtu teha? Me müüme näiteks tatra-, rukki- ja maisimannat… Aga ma ei kujuta ette, kas nendest tehtud mannavaht päriselt süüa kõlbaks. Speltamanna äkki – tiba tervislikum, kui päris harilik nisu, aga siiski piisavalt sarnase maitsega, sest noh, ikkagi NISU?

Tatar meeldib mulle vaid hästi sõmeral kujul, aga toortatrast putru tehes tuleb sihuke pläust, mis mulle üldse ei istu. Ühesõnaga tahaks väga rohkem tatart süüa, gluteenivaba ja muidu kasulik, aga ei oska seda nii valmistada, et maitseks.

Mida hirsijahust teha, pole ka õrna aimugi. Kiire googeldamine ütleb, et lihtsalt küpsetistes muu jahu hulka lisada, eks siis läheb ka küpsisematerjaliks.

Aa, ja siis on mul veel pakk iiri sammalt, millega peaks katsetama, kui viitsiks… Teoreetiliselt peaks saama seda tarretava ainena kasutada, aga esimene katse läks meil igal juhul aia taha.

Üldises plaanis tahaks enim vähendada liha tarbimist ja süüa sellevõrra rohkem kala ning juurikaid. Ja liha tahaks kvaliteetsemat. Ma tean, et mahedat veiseliha on igal pool saada, aga sealiha ja eriti kanaliha puhul ei ole mul õrna aimugi, kust otsida – kas üldse kuskil on? Igal juhul on auahne plaan, et kuniks lihast täiesti loobuda ei suuda, võiks süüa vaid sellist, mille puhul olen kindel, et need loomad on õnnelikult kasvanud. Kui ei ole, siis ei osta. Saab olema keeruline. Vaatame, kuidas õnnestub.

Teine asi, mida tahaks vähendada, on piimatoodete tarbimine. Ideaalis ei sööks üldse, aga noh… Jah. Mida vähem, seda parem :) Ei viitsi kogu aeg kohvi peale mandlikoort osta, kalliks läheb (teised katsetatud taimsed koored kohviga ei meeldinud). Kohvikoort ei saa mahedalt mu meelest kuskilt, vahukoor on selleks liiga rammus – aga kohv maitseb koorega rohkem kui piimaga. Hapukoort me väga tihti ei söö, aga vahel ikka – no seda võiks vähemalt Nopri oma osta, peab rohkem taluturul käimist planeerima. Küpsetama olen harjunud ikka võiga – kookosrasv läheks jube kalliks, mingeid muid taimseid variante hetkel pähe ei torka. Ja muidugi juust! Võileiva peal see mulle ei maitsegi, aga juustu-küüslaugu mögin on suur lemmik, pitsa, pasta ja ahjuroogade peale jne. Juustu puhul muidugi jääb küsimus, kui rõõmsalt on kasvanud Saaremaa Piimatööstuse lehmad (ostame turult lahtiselt Saaremaa juustu ja võid) – kas peaks eelistama Nopri juustu? Nopri lehmad peaks küll õnnelikud olema, kinnitavad kõik, kes asjast teavad. No isiklikult olen kõige enam veendunud  muidugi Nele lehmade heas elus, aga Nele veel juustu ei tee.

Ja ma jumaldan valgehallitusjuustu! Ja poolkõva kitsejuust, mis ma mingi Rimi sooduka ajal ostma juhtusin, oli ka umbehää. Seevastu pehme kitsejuust ei meeldinud…

Majoneesi tegemine tundus vahepeal isegi käppa saavat, aga pagan, ikka ei õnnestu. Viinamarjaseemne õli on tõepoolest nii maitsetu, kui olla saab, aga millegipärast käib majoneesist ikka räige õline maitse üle, ehkki paneme õli vähem, kui retseptis. Närvi ajab. Üldiselt oleks targem majoneesi lihtsalt mitte süüa, aga see on senini olnud üks olulisi komponente igasugu lihata võileivakatete juures – ülalmainitud juustu-küüslaugu mögin, munaga samuti parim jne.

Taimseid võileivamäärdeid oleks vaja, mis tõeliselt hästi maitseksid. Olen ema juures söönud oapasteeti ja siis vist mingit india pähklitest tehtud möginat, aga ausõna – kumbki ei meeldinud kohe mitte kõige vähematki. Avokaado vastu mul pole otseselt midagi, aga paljalt ja suures koguses see mulle ei maitse. Millegagi segatuna võiks tarbida küll, aga millega segada?

Suppe tahaks senisest palju rohkem süüa, kohe pool ajast võiks olla õhtusöögiks supp… Aga need supid, mida me seni teinud oleme, ei eruta kohe üldse. Tõeliselt maitsvaid suppe tahaks, noh. Soovitage retsepte! Kõige eelistatumad oleks lihata variandid :)

 Kui suudaks nüüd ikkagi jälle seda nädala menüüd koostama hakata…

Nov 132014
 

Sellest pidi tulema üks lühike postitus, aga üks teema on teisega nii tihedalt seotud, et sai lõpuks hiigelpikk. Juttu tuleb peamiselt minu ja meie pere toitumisharjumustest erinevate nurkade alt lähenedes.

Lugesin üht artiklit veganluse teemal. Jäi kummitama see lõik:

Luule Viilma ütles, et toit on keha positiivse energiakao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia (süütunne, hirm ja viha) tasakaalustaja. Viha vabanemisega kaob liha isu, hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu ja süütunde vabanemisega kaob liigse hapu vajadus.

Mina näiteks ei arva, et inimkehale on vaja loomset toitu. Ma ei oska teile ühtki teaduslikku uuringut ega targemate põhjendusi siia linkida, sest ma ei jäta neid kunagi meelde, aga ma usun siiralt, et kehale parim toit on tervislik taimetoit ning oluline osa sellest võiks olla toores töötlemata terviktoit (puuviljad, porgand-kurk-tomat ja muud aedviljad, värske roheline salat jne). Kui süüa seda toitu armastuse ja tänuga, on tervis suurepärane ja kõiksugu vitamiine vajalikul hulgal, selles olen ma täitsa kindel.

Mulle üldse ei istu mõtted loomade kasvutingimustest ja tapmisest, ma ei õigusta oma lihasöömist millegagi. Lihtsalt… Mulle kohutavalt maitseb liha :) Ja kui ma olen näljane, siis ma ei taha magusale mõeldagi, kõik neelud käivad alati soolase sooja toidu järele.

Kui kõht on täis, siis on vahel magusaisu :) Ja noh, hapu… Ma ei tea… Hapu järele otseselt ei isuta, ehkki mulle meeldib näiteks hapumat sorti õunamahl rohkem kui magus :P Ja mõni hapu asi on kindlasti väga hea.

Ühesõnaga siis, Viilma väite põhjal olen ma tihti vihane, vahel natuke kardan ja süütunne mind väga tihti ei kimbuta.

Ma enamik ajast end küll vihasena ei tunne, aga kui ma olen väsinud või näljane, siis ma vihastan kergelt, kui miski mind häirib. Ei tea, kas peaks sellega tegelema või on minus hoopis mingi alateadlik viha, mida peaks enda seest otsima?

Ja ma saan suurepäraselt aru, et enamiku inimeste jaoks on Viilma teooriad ilmselt pigem kamarajura ja enamik inimesi on endiselt kindlal arvamusel, et ilma loomse toiduta tuleb raudselt vitamiinipuudus ja ma üldsegi, ÜLDSEGI ei tahaks kellegagi sel teemal vaielda – igaüks võib uskuda seda, mida soovib, ja süüa seda, mida tahab, ma ei ürita kedagi ümber kasvatada. Selle postituse kirjutasin rohkem enda jaoks, et see kopeeritud lõiguke jääks mu blogisse alles. Ja ehk ka tagasiside saamiseks nendelt, kes selliseid mõttekäike jaburaks ei pea.

Ma siiralt tahaks olla vegan ja ideaalis ma ühel päeval ka selleni jõuan, aga teekond sinnapoole on kulgenud seni üsna vaevaliselt. Tean, et enese sundimine ei vii kuskile, seega söön lihtsalt võimalikult tervislikult, kõike, mis maitseb – ja naudin oma toitu. Usun, et see on kõige elutervem lähenemine ja aastate jooksul on tasapisi toimunud nagunii palju positiivseid muutusi.

Mulle piisaks alustuseks täiesti ka sellest, kui ma tarbiksin ainult liha, mille puhul tean, et neid loomi on kasvatatud armastusega ja inimlikes tingimustes, aga sellest on asi kahjuks kaugel. Järgmise sammuna võiks ära jätta näiteks liha, aga tarbida mingil määral edasi kala, mune, juustu, piimatooteid… Viimaste suhtes pole mul nii tugevat ideoloogilist vastumeelsust – vähemalt mitte siis, kui tean, et need lüpsilehmad ja munejad kanad elavad õnnelikult. Nende puhul on pigem see teema, et pärast rohket uurimist olen mina seda meelt, et loomne valk üleüldiselt on kehale pigem koormaks, kui kasuks.

Kadestan neid, kellele taimetoidud maitsevad. Mitte et mul otseselt midagi nende toitude vastu oleks, aga minu jaoks annab veidike liha kõigile toitudele viimase lihvi. Harjumuse ja harjutamise asi, ma tean. Aga peet, porgand, maguskartul ja kõik muud magusad juurikad pole mulle ükskõik mil viisil kuumutatult kunagi istunud. Mida paremini need toidu sisse ära peidetud on (supp vms), seda paremini maitsevad :D Brokoli ja lillkapsas maitsevad ka toorelt tunduvalt paremini, kui aurutatult vms. Kokka siis niiviisi :P Rääkimata sellest, et ma pole kunagi olnud suurem asi kokkaja, eks.

Oad on maitsvad… Koos hakklihaga :D Värske salat rukolast jm kraamist on suurepärane, aga sinna tahaks ikkagi midagi tahedamat kõrvale. Puuviljad on suurepärane magustoit ja vahepala igal ajal, aga ainult nendest toitudes (suvel proovisin) tuli lihtsalt hirmus sooja soolase toidu isu.

Lugesime suvel üht äärmiselt põnevat ja köitvat raamatut – Arnold Ehret “Limavaba tervisetoit”. Seda soovitas mulle mu kosmeetik, broneerisin raamatukogus, ema tõi ära ja mina sain selle lugemiseks alles siis, kui temal oli läbi :D Seda luges isegi Abikaasa, kes ei loe üldiselt midagi – ma pole küll kindel, kas ta selle läbi sai, aga luges ikka päris palju.

See raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi ja selle autor, kes oli ise noorelt väga haige, hakkas katsetama toitumise muutmisega, ravis ennast sel moel üsna terveks ja hiljem teisigi. Tema meelest on kõik haigused kehas põhjustatud liigsest limast ja jääkainetest, neid tekitavad aga kõik toidud peale värske kraami :) No põhimõtteliselt oli ta puuviljatoitlane, võiks öelda. Ma ei viitsi seda raamatut ümber jutustada – keda huvitab, see loeb ise. Aga seal oli häid soovitusi, kuidas paastuda ja keha limast puhastada, tehes seda ettevaatlikult, ilma tervist kahjustamata. Mu ema ja tema mees toitusid tema nõuannete kohaselt suht terve suve. Mu emal oli aastaid probleeme sellega, et ta pidevalt köhatas – ta on juba päris pikalt gluteeni ja piimatooteid vältinud, nüüd just rääkisime sellest, et tänu suvisele limavabale dieedile on see köhatamine täiesti kontrolli all. Praegu ta tegeleb küll kaalus juurde võtmisega – käib jõusaalis musklit kasvatamas, toitub toitumisnõuandja soovituste kohaselt (liha pole ta küll kunagi eriti söönud) jne.

Meie Abikaasaga proovisime kah puuviljatoidul olla. Abikaasal on teatavasti krooniline nohu, samuti on tal muid tervisehädasid – ja tema tunnetas, et need kõik läksid ainult värsket kraami süües tunduvalt paremaks. Minul otseseid tervisehädasid polnud ja mina tundsin ainult nälga :D Seega minu puhta puuviljatoitumise periood jäi üpris üürikeseks, Abikaasa tegi seda tunduvalt pikemalt. No aga raske on olla ainult puuviljatoidul, kui peres on kokkulepe, et söögi tegemine on tema teema… Nojah, nii see läks.

Sellest eksperimendist oli igal juhul vägagi kasu – esiteks on meil sellest ajast saadik harjumus süüa VÄGA PALJU puuvilja. Teiseks sai Abikaasa reaalselt kinnitust, et see mõjus tema tervisele hästi. Nii et see katsetamine pole kindlasti lõppenud, vaid jätkub.

Mainiks äkki lapsed ka vahepeal ära. Nemad söövad lasteaias seda, mis antakse ja kodus seda, mis antakse. Kui puuvilju sõime, siis nemad sõid ikka kõike. Muidugi me alati räägime neile, mis on kõige kasulikum ja mida võiks vähem süüa.

Mõlemad lapsed on magusasõltlased – sünnipäevadel ja külas toituvad ainult sellest, kui vaid lastaks. Plika on tohutu leiva-saia ja makaronifänn, pistaks kõike kuiva, nii mis jaksab. Puuviljade suhtes on väga valiv – maitseb õun, kiivi, mitte liiga valmis banaan, pomelo, seemneteta viinamarjad, maasikad-vaarikad… Apelsini, pirni ja melonit sööb siis, kui tuju on. Et ikka sööb, aga võrreldes Poisiga – vähe. Poiss sööb kõike ja palju :D Hommikul esimese asjana, õhtul viimasena, vahepeale ka. Sööb ka kõike muud hea meelega, mõne toiduga pirtsutab ka, nagu lapsed ikka… Aga see kõik  mind üldse ei häiri, sest puuviljad lähevad iga kell ja suurtes kogustes, nii et tema vitamiinipuuduse pärast ma ei muretse. Plika puhul võiks asi parem olla, õnneks talle maitsevad nüüd mungoad, see on suur võit.

Aga kui nüüd rääkida nendest söömisharjumustest, mis mul/meie perel hetkel üldiselt on, siis…

Hommikune pudru söömine sobib paljudele, aga mitte mulle. Minu hommik on kohv ja võileivad.

Kui tööl näljaseks lähen, unistan ka vaid soolasest, kuna meil toidu soojendamise võimalust aga hetkel pole, oleks valikus kas salati/võileibade kaasa tegemine (mida ma ei viitsi), supermarketi sooja toidu lett (öäkk), poest mingi muu soolase kraami kaasa ostmine (ei oska kunagi valida, pole eriti tervislik ja on siiski piisavalt kulukas, samuti pean seal poes siis käima ja valima, kulutama sellele aega ja minema närvi, kui midagi meeldivat ei leia) või mõni söögikoht (odavaim variant on päevasupp veidi alla €2, mis poleks ju tapvalt kallis, aga mul pole kannatust iga päev söömas käia ja supp nii väga ei isuta ka, mu suur lemmik hiinakas maksab €4-5 ja on igapäevaselt liiga kallis lõbu, ja isegi see muutub aja jooksul liiga üheülbaliseks – järele proovitud). Ühesõnaga tööl ma söön õunu :D Sest neid ma saan kodust kaasa võtta, see jätab ära poes/söömas käimisele kuluva aja ja raha mure. Aga jah, ehkki õunad on tänuväärt, siis soolane toit oleks mõnusam.

Õhtuti teeb Abikaasa kodus süüa. Enamasti on need toidud kõik lihaga. Hakkliha või kanakoivad või suitsupõsk… Pasta või riis või mulgi puder või supp või mõni ahjuroog…

Lihatoodete puhul on ainus hea asi see, et me ei osta jumal teab mida sisaldavat keeduvorsti jm tooteid ega e-aineid täis sinke. Kodune puhta koostisega pasteet ühest väikesest kohvikust, Abikaasa ema käest saame vahel suitsuvorsti (mis seal täpselt sees on, pole õrna aimugi), hakkliha ostame kodulähedasest lihapoest, suitsupõske sealtsamast… Suitsukana tuleb turult, tavaline kana poest. No aga lisaained lisaaineteks, õnnelikku elu need loomad kindlasti elanud pole… Ja tõepoolest, ma lihtsalt eelistan sellele mitte mõelda, sest lihast loobuma pole ma hetkel veel valmis.

Värskest kraamist on enamasti olemas kurk ja porgand, võimalikult tihti kirsstomatid, vahel rukola, lillkapsas, brokoli jne. Mida saame, ostame turult või OTT kaubaringilt, ülejäänu tuleb poest. Mungube idandame praegu hästi palju, iga päev uus kausitäis.

Puuvilju, nagu mainitud, on meil kodus alati palju, kolm-neli-viis erinevat sorti on täiesti tavaline. Puuvilju jaksab Eestis mahedalt osta küll vist vaid see, kes ei söö neid eriti palju ja elab üksi… Või on lihtsalt jube rikas. Ma tean, et Riiamariist ja Mai ökopoest midagi saab, natuke Maximast ja Rimist ka, aga arvestades neid koguseid, mis me igapäevaselt ära hävitame… Eks me siis lihtsalt naudime neid “tavalisi” – ma arvan, et peaasi on kogu seda kasvatamise keemiat mitte paaniliselt karta, vaid pigem olla tänulik kõige kasuliku eest, mida värskest kraamist saab. Ja siis see ongi kasulik :) Kui oleks võimalus, ostaks muidugi mahedat, aga kuni pole, seni ei ole mõtet sellest ka probleemi teha.

Piimatoodete tarbimist oleme oluliselt vähendanud. Piima ostame endiselt Nelelt, aga nüüd vaid liitri nädalas kohvi peale ja mõne toidu sisse panemiseks, joogipiima asendasime juba mitu kuud tagasi veega. Juustu ja võid ning vahel keefirit ja hapukoort läheb ikka… Juust ja või tulevad lahtiselt Saaremaa poest, hapukoor ja keefir suvalisest poest.

Igasugu pastad-riisid, kuivained ja maitseained, õlid, kuivatatud oad-läätsed jm on reeglina mahedad. Ok, kama oleme tavalist ostnud, sest lapsed hävitavad seda aeg-ajalt meeletutes kogustes ja hinnavahe on päris suur. Leiba küpsetan ise… Magusat ise väga ei osta, aga kui külakostiks tuuakse või külas pakutakse, sööme kõike. Vahel eriti suure isu puhul ostame natuke kommi või šokolaadi ja sööme seda siis õhtuti, kui lapsed magavad :D Samamoodi sööme vahel hamburgereid-friikartuleid või pizzat – õnneks kokkuhoiuežiim seda eriti teha ei luba, ongi tervisele kasulikum. Sel kuul pole näiteks üldse rämpsu ostnud, eelmised kuud umbes sellise sagedusega, et kaks korda kuus Hess/Mac, korra kuus Steffani. Oktoobrikuise vegeteerimisperioodi jooksul sai õige mitu korda ostetud juustu-sibula leivakesi, aga kuna ka need on tegelikult üsna kräpp (sh E621), katsun edaspidi pigem vältida.

Gluteeni üritan võimalusel vältida – st nisutooteid ei osta ise pea kunagi, söön vaid külas ja väljas söömas käies. Leivast, tõsi küll, pole plaanis loobuda, ehkki selle alternatiiviks on maisigaletid, mida suvel rohkelt sõin. Pastaks on meil samuti maisipasta.

Noh, kui palju seal üldse vahet on, kas gluteen või tärklis, ühed limatekitajad mõlemad… Nii et kartul, riis, maisitooted – tegelikult lähevad kõik ühte auku.

Mul polnud ÜLDSEGI plaanis nüüd õhtul seda hiigelpikka postitust kirjutada, aga läks nii, täitsa kogemata. Ei tea, paljud teist üldse viitsisid selle läbi lugeda.

Aga mul üks palve on küll. Need, kes tahavad lihtsalt kommenteerida, et ära mõtle üle ja söö kõike – selle võib vabalt kirjutamata jätta, just seda ma reeglina teengi. Igapäevaselt ma ei mõtle üle, ma ei piira, ma ei karda, ma lihtsalt lähtun sisetundest, söön ja naudin. Kuna eesmärk on aga siiski süüa järjest enam taimset ja järjest vähem loomset ning sisetunnet on kerge sassi ajada sisseharjunud mugavusega, siis hetkel analüüsisingi kogu toidu värki pikemalt ja põhjalikumalt. Väga tahaks tagasisidet, aga pigem asjalike soovituste näol, kuidas liikuda toitumises veganluse suunas, kuidas teised on selleni jõudnud jne. Kes sellesse ei usu, see võib rahus kuskile mujale kommenteerima minna :)

Ja kuna mulle kommentaaridest enam teated meilile ei tule (olen ennast segaseks võimelnud, aga ei saa seda kuidagi toimima), siis märkan neid pisteliselt. Iga uue meiliaadressi esimese kommentaari pean heaks kiitma, järgmised tulevad blogisabas kohe nähtavale. Nii et kannatust, kui kommentaar kohe näha pole – see ei kadunud musta auku, vaid ootab “kontrolli”.