Jun 092016
 

Söök ja toitumine on teemad, millesse suhtun äärmiselt kirglikult. Mul on mingid ideaalid, mille puhul tean, et ei suuda nendeni ilmselt kunagi jõuda, aga ma vähemalt üritan, tasapisi. Ja väga hea on, kui aeg-ajalt mõni dokumentaal ette satub, mis selle kõige üle taas mõtlema paneb. Seekord jagas keegi FB-s filmi Fed Up – kuna see oli Youtube’is, siis põhimõtteliselt vaatasingi selle sealsamas FB-s ära. Panen teile ka, äkki kellelegi pakub huvi:

Toitumisel on nii palju aspekte. Ma tean, et meie pere sööb isegi ilmselt üle keskmise tervislikult ja ma igapäevaselt absoluutselt ei põe. Aga üldjoontes tean ja tunnen ikkagi, et saaks veel palju paremini.

Tervislikku toitumist peab planeerima. Kodus on selles mõttes lihtne, koju saab osta ainult neid asju, mis oma nõuetele vastava “tervisliku” kontrolli läbivad. 95% ajast me koju töödeldud toitu lihtsalt ei ostagi. On algained ja teeme ise süüa. Küll üsna piiratud menüü järgi, sest kumbki ei suuda ega viitsi uusi põnevaid retsepte otsida, aga vähemalt teeme ise, kontrollitud koostisosadest, katsume süüa palju värsket jne.

Aga kodust väljaspool on keeruline. Lasteaia puhul pole midagi teha – söövad, mida pakutakse. Isegi suht mitmekesine menüü on, ehkki jah, ma ei tahaks laskuda lasteaiaõpetajatega diskussiooni teemal “vesi on kasulikum kui piim” :P Võrreldes Ameerikaga on meie lasteaedade ja koolide toidud ikka üpris normaalsed.

Tööl käies on keeruline. Abikaasa praeguse tööga lõuna kodust kaasa võtmine ei toimi, seega ta käib väljas söömas. Ta on küll ise ka igati tervisliku toitumise poolt, nii et noil päevil vist sööb enamjaolt suppe. Mis, võib vähemalt loota, on üks parimatest valikutest, mida harilikus söögikohas teha saab.

Ma ise võtan reeglina tööle kaasa eelmise õhtusöögi ülejäägid. Aga eriti viimase kuu jooksul neid tihti pole… Võiksin käia üleval kohvikus päevasuppi söömas, aga esiteks ma ei viitsi ja teiseks on mul neist suppidest ammu kõrini. Mis tähendab, et kui mul lõunat kaasa võetud pole, siis ostan midagi Rimi soojaletist. Enamik asju seal on täielik kräpp, olgu siis maitse või sisu poolest. Valid midagi välja, saad oma karbi kätte, hinnasildi peal on koostis kirjas – loed ja hoiad kahe käega peast kinni. No näiteks puraviku püreesupi koostis oli ikka täiesti kohutav.

Põhimõtteliselt on kaks asja, mida ma enamasti ostan, kumb siis sel päeval saadaval on – kas riis kanalihaga või pilaff (mis on, eks, täpselt samamoodi riis lihaga). Sest kartulit ega tatart ma soojaletist tõesti ei taha ja igasuguseid nisu ja piimaga tehtud tooteid (pasta, koorekaste) üritan vältida, seega suurt valikut polegi, neil on ka koostis vastuvõetav. Ega ma sellest soojaleti toidust vaimustuses pole ja võimalusel väldiks iga hinna eest, aga ikka kasulikum kui juustu-sibulaleivad, mida vahepeal tööl sõin, sest olid odavad ja peletasid suurema nälja (ja mis olid ikka täielik kräpp). Rimis on ju salatibaar ka, aga ma olen lõuna ajal reeglina nii näljane, et ainult salat mu kõhtu ei täidaks.

Ja kui värskest kraamist kõhtu täis ei saa, aga soojaletist midagi ei taha, siis mida mul oleks üldse osta? No mitte midagi ei olegi, kõik on ju kräpp :) Sellepärast ongi hea, kui on eelmise õhtu söögist nii palju üle jäänud, et jagub töölõunaks ka. Varem jagus suht kogu aeg, viimasel ajal ehk 2-3 päeva nädalas…

Tõsi on, et praeguses ühiskonnas tuleb tervislikuks toitumiseks vaeva näha. Enamik poodides müüdavast on paraku täiesti mõttetu ja toiteväärtusetu. Pead olema ise informeeritud, teadlik, viitsima otsida, kust saab, viitsima kokata. Just see viimane on minu jaoks kõige nõrgem koht, sest söögitegemine pole kunagi olnud mu meelistegevus. Kui ma oleks ropprikas, siis ma palkaks koka :)

Aga jah… Kuna söögitegemisega mul sooje suhteid pole ja vaba aeg meeldib ka, siis võimalusel ma sööks kogu aeg väljas, nii mugav ju. Iseasi, MIDA seal väljas süüa saab. Okei, eks valikuid on erinevaid, aga tavalise söögikoha menüüs tunduvad enamasti maitsvamad ikkagi need ebatervislikumad valikud :)

Tegelikult Pärnus ju päris mitmed kohad täitsa on, mis on orienteeritud just tervislikule ja kohalikule, mitmel puhul ka taimsele toidule – Tervisetoidukoda, Murumaja kohvik, Picadilly, Jääkuum, Hea Maa… Reaalselt olen ma nendest käinud vaid ühe korra Jääkuumas, mis oli täitsa mõnus, samas ideaalne ikkagi eelkõige päris pisikeste laste vanematele ja sai just arutatud, et neil on suht paljudes toitudes mingi piimatoode sees, mida me ka hetkel väldime. Aga jah, ma käin kesklinnas nii harva ja Murumaja kohvik pole pikalt lahti, nii et kodu ümbruses mingit head varianti väga polegi – arvestades, et kodust kesklinna on 2km, siis muidugi pseudoprobleem.

No enamjaolt me siiski kokkame kodus, rahalistel põhjustel – väljas söömine ei mõju piiratud eelarvele väga hästi. Aga selle võiks küll täitsa plaaniks võtta, et KUI väljas süüa vaja on, siis võiks ikkagi külastada mõnda noist ülalmainituist. Mitte osta kebabi, nagu juhtus eelmisel reedel reisile minnes. Samas, kebab pole vist ka sugugi kõige hullem valik…

Libastumised tulevadki just siis, kui pole jõudnud ette planeerida ja tervislikku toitu valmistada ja on juba nälg. Mina lähen näljaseks tihti üsna ootamatult ja siis on mul tuju ka kohe täiesti väljakannatamatu, tahaks kõigil päid otsast hammustada. Ja siis on enamasti ainus valik ikkagi mingi valmisprodukt supermarketist või lähimast toidukohast, mille tervislikkuse aspektist eriti rääkida ei saa.

Ühesõnaga… Tuleks rohkem planeerida. Tervislik toitumine on täiesti tehtav ka väikese rahaga, aga mida vähem raha, seda rohkem planeerimist ja aega kulub.

Tegelikult oleme aastate jooksul ikka nii palju edusamme teinud. Oleme jätnud maha mahla, piima ja saia ostmise. Ei saaks öelda, et neid enam üldse ei tarbi, aga koju ei osta kunagi – mahla joon tõesti ainult siis, kui see on kodune või värskelt pressitud, piima panen vaid kohvi peale, saia söön vahel külas ja väljas süües. Samuti on magusa ostmine tunduvalt vähemaks jäänud – kunagi sai ikka ostetud liitrite kaupa jäätist, et teha kokteili, vahel magusaisuga šokolaadi, kommi vms. No nüüd ka vahel harva ostame, aga tõesti VÄGA harva. Nisu- ega lehmapiimatooteid hetkel koju üldse ei osta. Leiba ja ka muid asju küpsetan suhkru asemel datlitega – need Rimi datlid on ikka super avastus, kuivatatud datleid peaks ju enne leotama, aga nood on lihtsalt karbiga külmkapis ja vajadusel saab kohe kasutada. Poes siltide lugemine on harjumus ja üldiselt käime poodides enamikest riiulitest lihtsalt mööda, ostame vaid väga valitud asju. Ühesõnaga muudatusi, mida hakkasime teadlikult tegema millalgi pärast Plika sündi ehk ca seitse aastat tagasi, on olnud omajagu.

Suhkru suhtes on mul ikka VÄGA tõsine vastumeelsus. Minu ideaalmaailmas lisatud suhkruga tooted puuduksid. Ja ma lähen nii närvi, kui tullakse jutuga, et lapsel on ikka suhkrut vaja ja kuidas ma nende lapsepõlve rikun, kui neile midagi ei luba. Jah, on vaja, aga piisab täiesti KASULIKEST suhkrutest – ehk siis puuviljad, nii värsked kui kuivatatud, mesi… Ja igasuguseid kooke ja küpsiseid saab samuti teha ilma suhkruta. Ja kõik see muu kräpp, mida nad tahavad, see ongi puhas suhkrusõltuvus. Paraku. Ei läheks nende elu sellest kuidagi kehvemaks, kui õnnestuks neid lisatud suhkrust täiesti eemal hoida, pigem vastupidi.

Ma saan aru, et VEIDI suhkrut pole mingi probleem, minu enda toitumises polegi. Aga lastele seda selgeks teha on väga raske ja nemad on mu meelest täiega suhkrusõltlased. Koju võib ju osta ainult kasulikku magusat, aga mujal pakutakse ikka kõike muud. Ja paraku jah, ma olen arvamusel, et keelamine olukorda ei lahenda, seega kui pakutakse, siis nad otsustavad ise. Ma küll seletan alati, miks me koju ei osta ja miks mulle meeldiks, kui nad mujal ka ei sööks, aga ma ei keela. Ja nad söövad ikka :P

Vähemalt ei joo nad limonaadi, seegi on töövõit. Nad reaalselt joovadki kogu aeg vett. Ok, kui pakutakse, siis piima ja mahla ka, aga ma julgustan neid alati just vett valima ning tuletan meelde, et piim pole inimesele üldse vajalik (palun ärge üldse tulge minuga vaidlema, kui olete eriarvamusel, ma ei viitsi, teie võite arvata ja juua, mis tahate) ning ainus mahl, mis on kasulik, on värskelt pressitud. Ja limonaad lastele tõesti ei maitsegi. Win!

Aga ikka ju tahaks vahel väljas käies süüa tükikese kooki või osta lastele jäätist. Ja noh, eks siis ikka söömegi ja ostamegi. Mulle endale poejäätis üldse ei maitse, ise ma seda praktiliselt ei söö, aga lapsed ja Abikaasa armastavad igasugust jäätist.

Nüüd jäätise osas on nii palju edasiminekut, et me ise hakkasime müüma ja ka mõnes muus Pärnu poes on olemas Jäämari pulgajäätised – neid ma ostan lastele hoopis meelsamini. Hind on muidugi ka vastav…

See ongi see tervisliku toidu häda – kui tegu on millegi enama kui algainetega, siis kuradi kallis on. Nii lihtne on haarata magusaisu puhul esimesest ettejuhtuvast poest jäätis või väike šokolaad, mis maksab kõigest 50 senti või ehk euro. Kui tahta aga midagi tervislikku, siis maksadki ligi €2 käsitöö pulgajäätise või toorbatooni eest. Kolm-neli korda rohkem!

Kui raha on vähe, tuleb sellevõrra rohkem ise sebida. Jäätist ja toorbatoone saab ju vabalt ise kodus teha, kui vähegi viitsimist on – mul see sageli puudub. Ja seda €2 ka väga tihti maksta ei raatsi. Ja nii ongi, et kodus on enamasti lihtsalt puuviljad, vahel ostame kallist kvaliteetmagusat ja vahel harva ka odavat kräppmagusat. Seda viimast söövad lapsed siiski rohkem mujal, sest ikka ju pakutakse. Seda vähem on motivatsiooni koju osta :)

Aga kui rahakott vähegi lubab, siis magusaisu puhul on toorbatoonid mu meelest küll super leiutis. Tõsiselt, iga kord, kui on kommi või šokolaadi isu, söö parem selle asemel toorbatoon – isu kaob ja kehal on hea. Ja kakaoga variandid on mõnusalt šokolaadi maitsega :) Ja valik on nii lai – ainuüksi meil on müügil Ampstükid, Pranabarid, Raw Bite’id – ja neid on ju veelgi, igasuguseid. Lihtsalt seda tuleb silmas pidada, et koostises oleks tõesti ainult kuivatatud puuviljad ja pähklid (osad ökobatoonid sisaldavad lisaks siirupeid ja muud, mis on täiesti tarbetu, sest datlid ja rosinad magustavad piisavalt) ning tegu võiks olla ikkagi toorbatooniga, et kõik vitamiinid-mineraalid oleks säilinud.

Külas ma söön kõike, mida pakutakse, teiste valikute kritiseerimine oleks esiteks ebaviisakas ja teiseks mõttetu (igaüks peab omadele järeldustele ise jõudma) – ja ma olen lihtsalt alati siiralt tänulik, kui keegi mind toidab.

Aga jah, et muus osas asja parandada, peaks esiteks väljas söömisel rohkem valima tervisliku menüüga kohti, mida tegelikult jagub… Teiseks katsuma ikkagi koju mitmekesisemat menüüd planeerida. Kolmandaks katsuda igasugune ise kräpi ostmine viia tõsise miinimumini ning haarata selle asemel pigem toorbatoon, hinnast hoolimata.

Kusjuures, kõige suurem probleem on minu jaoks hoopis see, kui on parasjagu nii suur nälg, et magusat enam nähagi ei taha, seega toorbatoonid ja puuviljad on välistatud, võimalust süüa teha/sööma minna pole ja oleks vaja mingit soolast tervislikku suupistet. Eks neid kuivatatud toortoidu variante mõningaid on, aga midagi väga maitsvat ja taskukohase hinnaga pole leidnud. Küüslauguleibades on miskipärast kõigis nisu ja suhkur, seega neid väga ei taha. Kartulikrõpsud on mahedalt räigelt kallid, tavalised räige kräpp. Juurviljakrõpsud on maitsvad – Mulgi krõpsud on näiteks väga mõnusad ja tavalistest kartulikrõpsudest on need kindlasti tervislikumad. Paraku ikkagi mahedad pole ja hind on üsna krõbe. Osades Selverites ja ilmselt ka mujal poodides on müügil selle firma krõpsud hummusest, läätsedest, kinoast – pole küll mahedad, aga vähemalt veidigi tervislikumad, neid olen vahel ostnud. Pakk maksab vist ka €2 ringis, aga on selle eest üpris suur. Igatahes, kui kellelgi on selles suhtes mingeid soovitusi, olen üks suur kõrv.

Õnneks ma ise suur magusasõber pole, seega magusas polegi minu jaoks küsimus (see on rohkem laste pärast) – tervislikke alternatiive on piisavalt ja eriti suvel on nii palju erinevaid maitsvaid marju, samuti arbuusihooaeg, polegi väga muud vaja. Kui mul on nälg, siis ma tahan soolast toitu, kodus kokata kogu aeg ei jõua – seega just päris söögis on küsimus. Kuidas võimalikult tervislikult hakkama saada, ka väljaspool kodu?

Ja noh, kõik need teised aspektid ja dilemmad seoses liha söömisega ning nisu- ja piimatoodete vältimisega, I don’t even go there… Niigi sai juba meetripikkune postitus.

Mar 192016
 

Siin postituses kirjeldatud põhjaliku eeltöö tulemusena valisin välja Lakeni. Deklarirahad on nüüd käes, mingi hetk mõtlesin pudelid ära osta. Valisin välja, milliseid tahaks, lõpuks tuli pärast kirjavahetust Lakeni klienditeenindusega välja, et enamik lastekaid on otsas (sh muidugi ka need, mis me olime välja valinud) ja juurde neid enam ei tehtagi.

Ja nüüd ma siis ei suudagi otsustada. Alustame kasvõi suurusest, valikus on kolm varianti:

laken

pudelidVäikest oleks kõige kergem kaasas kanda, samas saab see ju nii kiiresti tühjaks… Kuna laste kujundusega olid väikesed, siis mõtlesime, et okei, neile siis need. Abikaasa ütles kohe, et tema tahab kõige suuremat. Mina mõtlesin alguses keskmise peale, aga kipun praegu ka pigem kõige suurema kasuks kalduma, sest kunagi tööl meeldis mulle kasutada just Eviani 750ml varianti nii mahu kui  “kaanega” korgi pärast (muidugi oli too plastikpudel suht olematu kaaluga, samas kui nüüd kahekordse seinaga roostevaba teras on üsna arvestatav kaal lisaks veele endale) ja pildil näha olev äge kujundus on ka ainult selles suuruses. Teise võtaks punase.

laste pudelidLastele said algselt valitud vasakul pildil olevad pudelid, aga saada on vaid sellised. Plika oleks nõus võtma ka maasikaga ja Poiss delfiiniga. Kui nad oleks kolmesed, võtaks küll, aga mõeldes nende praegusele vanusele ja tulevikule, tunduvad veidi titekad. Mõtlesin, et võtaks siis äkki neile ka tavalised ja äkki siis ka kohe keskmises suuruses. Samas oleks need siis ju ka raskemad ja UK Amazonis miskipärast ühevärvilisi keskmises suuruses saada polegi. laste pudelid 2Sellises suuruses on saadaval ainult kaks piltidega varianti (siin lõpust teine ja kolmas), kumbki eriti ei meeldi. Pluss mina ja lapsed eelistame sellist korki, nagu on laste pudelitel, mis tuleks aga tavaliste pudelite puhul veel £4.99/tk eest lisaks osta, samas kui lastekatel on need juba vaikimisi ja seal oleks võimalus osta pudelid ka koos kotiga – mille puhul ma ei suuda ka otsustada, ühest küljest ma näen täitsa mingeid suviseid käimisi, kus see oleks mugav, teisest küljest – kas on ikka mõtet?

korkPlikale sobiks maasikas ju kunagist hüüdnime meenutades otsekui rusikas silmaauku, samas on see mu meelest siiski pigem väikese tüdruku, mitte koolilapse pudel. Delfiin on kohe täiesti suvakas, samas kui see siiliga pudel on mu meelest kohe eriti äge ja suur lemmik, ma isegi leidsin ühe Saksa veebipoe, kus seda veel müüakse (kirjutasin ja küsisin üle, on tõesti olemas). Riigisisene postikulu on €3.90, selle ma oleks veel nõus juurde maksma, Eestisse aga €15, mis ei tule kõne allagi. Kui oleks keegi, kes Saksamaalt tulemas oleks ja selle ära tuua saaks, aga no ei tea kedagi.

Või no kurat teab, võib-olla polegi need nö spordikorgid üldse head, äkki peaks lihtsalt tellima ära endale suured, lastele väikesed ühevärvilised keeratavate korkidega ja asi vask :) Võta siis kinni, mis kõige parem variant oleks. Hetkel oleks eelistus number üks vist ikkagi leida keegi, kes Saksa suhtes aitaks (sest see siil on lihtsalt NII ÄGE) ning tellida ülejäänud Amazonist, Plikale sel juhul maasikaga variandi. Sest no ta ju ikkagi on Maasikas. Aga kuni ma pole Saksa suhtes selgust saanud, ei saa ju ka Amazonist midagi tellida, sest äkki peab ikka lõpuks kõigile sealt tellima…

Kiiret rangelt võttes muidugi pole, veepudelite olemasolu on aktuaalne vaid reisidel ja suvel. Reisimas me just eriti tihti lastega ei käi ja suveni on veel aega… Samas võivad needki vähesed variandid ajaga otsa saada, seega tahaks siiski asjaga ühele poole saada.

EDIT: Juhhei, ma ei ole veel harjunud faktiga, et mul elab Saksamaal täiesti isiklik sõber, kelle aadressile on nüüd siilikesega pudel tellitud. Nüüd on järgmine küsimus, kas keegi on äkki UK-st lähiajal Eesti poole tulemas? Sest noh, kui mul oleks võimalus see €10 Amazoni postikulu pealt säästa, siis ma hea meelega kasutaks seda :P

EDIT2: Juhhei, Alice tuleb kahe nädala pärast Eestisse ja ülejäänud pudelid said tema juurde tellitud. Küll on tore, kui on palju rahvusvahelisi sõpru. Maailm on me küla või kuidas see väljend oligi.

Feb 192016
 

Ema saatis mulle lingi artiklile “Roopakkidest tasakaalukodu” – mis, nagu nimigi vihjab, räägib ridaelamust, mis ehitatud põhust ja savist. Otsisin üles ka arenduse kodulehekülje, sest tahtsin rohkem infot – siin on põhjalikum tutvustus, galeriis on näidiskorteri pildid (muidu nunnu, aga mulle see kaminalaadne toode üldse ei meeldi oma pika musta toruga), hinnad on muidugi mitte just kõige odavamad (eriti neljatoalised, mis ainsana lastega perele sobiksid).

Näppasin pildi arenduse kodulehelt. Eeldan, et nad ei pahanda, tasuta reklaam ju :D

Nii äge mu meelest, et selline projekt on töös. Tehtagu rohkem, igal pool!

Minu endaga on selline lugu, et kui mugavusastmelt olen täielik korteriinimene, siis hing ihkab ikkagi rohkem privaatsust, kui oleks sellises ridaelamus… Vähemalt tundub nii pilte vaadates. Teisest küljest jällegi – ma usun, et sellisesse majja ostavad endale elamise vaid teatud… Meelestatusega :) Inimesed. Ja nendega lähestikku elada oleks ilmselt rõõm. Ja arendusel ongi plaanis ehitada kokku neli sellist maja, et tekiks pisike kommuun. Väga vahva idee!

Koli või ise :P No me muidugi ei koli kuskile, sest pere on Pärnus, aga kui tahaks lihtsalt linnast ära maale – kuskile, kus on olemas ka eluks vajalik… Siis tolle tutvustuse põhjal tundub igati mõnus koht olevat. Mis muidugi eeldab, et saab kaugtööd teha või ei häiri igahommikune Tallinna sõitmine.

No ühesõnaga – põnev. Kohe pidin kirjutama.

Feb 132016
 

Tavaliselt on nädalavahetustel nii, et meie Abikaasaga enne 10-11 ennast voodist välja ajada ei viitsi ja lapsed saavad seni ise hakkama – enamasti vaatavad multikaid.

Nüüd on meil aga jaanuari viimasest nädalast tänu Abikaasa uuele tööle hommikune ärkamine tavalisest tunni võrra varasem ehk kui enne tõusime 7.30, siis nüüd 6.30 – et jõuaks lapsed lasteaeda viia, ise süüa ja 8.15 tööle. Vähemalt töötame nüüd ühes kandis, nii et Abikaasa ei pea enam mind eraldi tööle viima, et siis ise linna sõita. Minugi tööpäevad on seega hetkel 8.15-17, mis jätab mulle 45 minutit oma aega – saan kas hommikul rahulikult arvutis omi asju teha või vajadusel päeval oma asju ajada või mis iganes muud vaja on. Viiest korjab Abikaasa mu auto peale, vajadusel käime koos poes (tihti olen enne ära käinud, kui Rimi sobib), läheme koos lasteaeda – päris tore.

Muidugi kohe, kui ilm on rattasõiduks sobilik, hakkan ma jälle ise lapsi hommikuti lasteaeda viima ja rattaga tööl käima, siis nihkub meie kolme graafik taas hilisemaks. Aga kuni liikleme autoga, seni oleme varajased linnukesed.

Ja kes vara ärkab, see ka vara väsib – nii et enamikul õhtutel vajume ka meie Abikaasaga hiljemalt 23 paiku ära, tihti varemgi. Kes aga vara magama läheb, ei maga ka hommikuti kaua… Nii juhtus täna hommikul, et Abikaasa ärkas pool seitse, suutis veel ligi tunni voodis vedeleda, enne poolt kaheksat andis alla ja tõusis üles. Mina ärkasin umbes siis, kui tema voodist ära läks, suutsin omakorda peaaegu tunni voodis vedeleda, kuna und aga ei tulnud ja kuulsin, et lapsed kaheksa paiku oma toas jutustama hakkasid, läksin hoopis neile kaissu.

Nii et kaisutasime kõik koos, siis hakkasime koristama. Sest kui vanemad tõusevad samal ajal kui lapsed, ei ole juttugi multikatest, kui tuba on sassis :D

Ja kogu meie elamine, olgem ausad, oli ikka väga-väga sassis. Eelmisel nädalavahetusel miskit koristasin, aga lõpuni ei jõudnud, nädala jooksul tekkis segadust jälle juurde… Nüüd hakkasime kõik koos usinalt pihta. Mina koristasin kööki, mis eile õhtul koristamata jäi, sest Birgit oli oma perega külas ja mängisime Cashflow’d, hiljem olin liiga väsinud, nii et lugesin lihtsalt veidi raamatut ja keerasin magama. Täna siis võtsin põhjalikumalt ette, sh pühkisin ära põranda ja nühkisin sealt kõik plekid ka ära. Lapsed koristasid samal ajal oma tuba ja elutuba, kus nende Legod laiali olid, Abikaasa tegi tuld, viis nädalaga kogunenud pakendi- ja bioprügi ära ning käis seejärel poes taarat ära viimas ja eile ununenud saia ostmas.

Sest meil on viimasel ajal uus nädalavahetuse traditsioon – inglise hommikusöök. Meie suur lemmik UK ajast, mida oleme ikka vahetevahel teinud, kuidagi unustasime selle aga päris pikaks ajaks ära, kuni nüüd jaanuaris jälle meelde tuli. Meie jaoks on inglise hommikusöögi kohustuslikud komponendid muna, peekon, šampinjonid, oad tomatikastmes, röstsai ja kohv – grillitud tomat ja vorst on alati külmaks jätnud, hash brown (pole õrna aimugi, kuidas seda eesti keeles kutsuda – mingi paneeritud käkk oli :D) pigem ka.

Kui siiani oli tunne, et mahedalt on enamikku sellest kraamist üsna raske leida, siis äärmiselt meeldivaks üllatusena leidsime eile täiesti juhuslikult Rimist mahedalt nii šampinjonid (ma tean, et neid saab ka Biomarketist, aga sinna satume harva ja nüüd, kus Abikaasa enam kesklinnas ei tööta, veelgi harvemini) kui ka oad tomatikastmes.

Viimane oli eriti üllatav ja rõõmsaks tegev leid – siiani olime ostnud Heinzi ube, mille purk maksis €1.39, need mahedad olid suisa 10 senti odavamad. Abikaasa ütles, et ta pidi normaalse maitse saavutamiseks neile ubadele soojendamise ajal rohkelt soola ja pipart lisama, aga see on ju imelihtne – ja lõpptulemus maitses mu meelest üsna autentselt.

Šampinjonid olid 200g karbis ja maksid €2.19 – kujutan ette, et need on ehk isegi poole kallimad, kui tavalised, aga kuna me tõesti sööme neid kord nädalas, pole mingit vahet. Munad on meil juba aastaid õnnelikelt kanadelt, sellega pole probleemi.

Peekonit mahedalt muidugi pole, aga vähemalt on olemas Oskari e-vaba variant – 120g pakk maksis €1.49, mis on 10 senti kallim, kui nende “tavaline” peekon. Pole päris sama maitsega, kui UK peekon, aga piisavalt õhuke ja jällegi – piisavalt autentne.

Mis puutub saia, siis kas seda veel üldse mahedalt leiab – nüüd, kus Vändra Leib läks pankrotti? Ei tea, nii harva, kui saia sööme, oleme harjunud ostma ciabattat – ja kuna rösterit meil pole, siis soojendame ahjus.

Seega viiest komponendist kolm said mahedad ja ülejäänud kaks vähemalt tervislikumad omasuguste seast. Me happy, korra nädalas on nii mõnus sellist hommikusööki nautida.

2016-02-13 09.46.53

Kui tavaliselt jõuame nädalavahetusel hommikusöögini kell kaks päeval :D Siis täna oli poole kümneks elamine nii korras, et lapsed said hakata multikaid vaatama, mina toimetasin köögis edasi, Abikaasa tegi süüa, kella üheteistkümneks olime hommikusöögi lõpetanud. Seejärel sai veel tunnike toimetatud, pesin nõud ära, koristasin taas köögi… Ja juba kell kaksteist sain teha mõnusa pausi arvuti taga.

Aga nüüd on pallid mängitud, ostud kirja pandud, blogi kirjutatud, isegi tsipakene tööasju tegin – lähen koristan edasi, seda hoogu tuleb ära kasutada. Lapsed peame kella neljaks sünnipäevale viima, pärast mida nad ööseks mu ema poole lähevad, sest kell seitse on meil üks üritus. Kui hästi läheb, jõuan kodus kõik vajaliku kella neljaks tehtud, saan siis vaikuses ja rahus oma töö ära lõpetada ja õhtuks kõik “kohustuslikud ülesanded” kaelast – nii jääb terve homne päev niisama mõnulemiseks.

Küll on mõnus vara tõusta :D Käsu peale ma seda ilma hädavajaduseta ei suudaks, aga kui ikka nädalaid oleme pidanud ennast tööpäevadel nii vara voodist välja ajama, hakkab see ometi nädala lõpus ka tunda andma. Mina olen rahul!

Jan 132016
 

Ma olen juba aastaid mõelnud, et oleks vaja soetada korduvkasutatavad joogipudelid, aga alati on see mõtteks jäänudki. Nüüd jäi mõte jälle pähe kinni ja otsustasin, et tuleb ära teha – kui veebruari lõpus tulumaksutagastus tuleb, siis võib selle ühe väljamineku vast endale lubada, ülejäänu saab siis planeeritult autoremondi või suviste marjavarude ostmise fondi panna.

Kuna plastik ei tule kõne alla ja klaasi ei viitsi kaasas vedada, siis ongi ainus variant roostevaba teras. Ma olen ehtne naine, nii et kvaliteedi kõrval on mulle välimus täpselt sama oluline, enamik roostevabast terasest pudeleid on aga pigem sportlastele või matkajatele mõeldud stiilis, mis mind vähimatki ei eruta. Ma ei taha termost, ma tahan ikka päris ilusat pudelit :P

Nii et kvaliteetne ja mugav, ilusa kujuga ja ilusat värvi ja – minu jaoks väga oluline – mati pinnaga. Ma vihkan läikivatele pindadele jäävaid näpujälgi, lisaks on sellised pudelid palju kergemad käest libisema. Aga just nagu kiuste on enamik pudeleid pigem läikivad ja ehkki kõik tootjad pakuvad ka mõningaid matte variante, ei ole need siis sellist värvi, nagu ma sooviks. Ahjaa, topeltseinaga võiks ka olla, et jook pikalt jahe või kuum püsiks. Ma ei teagi, mis väljendit joogipudelite kontekstis eesti keeles kasutada insulated tõlkimiseks? Termospudel tundub nagu ka imelik.

Mis värvi puutub, siis ma sooviks endale kas punast, lillat või roosat, aga punane ei tohi olla liiga hele ega tume, lilla ei tohi olla liiga sinakas ja roosa ei tohi olla liiga hele ega erk :D Abikaasale tahaks ilusat (kaitse/pruunikas)rohelist ja lastele mingi ägeda pildiga. Samas ma tean, et Abikaasal on tegelikult värvist üsna suva ja lapsed on õnnelikud selle üle, mis nad saavad, võiks vabalt olla ka ühevärviline. Nii et võib öelda, et MINA olen see, kellel on peas kindlad ideed, millised need pudelid olema peaks, terve perekonna puhul :D

Mõni aeg tagasi jäi silma Klean Kanteeni ühistellimus. Surfasin nende lehel – selline on näiteks suht okei kujuga, aga matte variante vähe ja ebasobivad, samuti mulle väga ei meeldi see auguga kork ja ka teised korgid, mida pakutakse, ei ole ükski väga minu teema. Toona edasi otsides jäi välimuse poolest silma S’well – no imekaunis, eks, nii palju põnevaid värve ja mustreid. Aga hind muidugi üsna kirves – pluss lähemalt vaadates oli jällegi nii, et kõik värvid, mis meeldisid, olid läikivad, matte variante oli küll palju ja täitsa kenasid, aga ostusoovi ei tekitanud ükski. Pluss Amazonis oli negatiivseid arvustusi liiga palju (positiivseid muidugi kordades rohkem, aga see ei loe) – kui ikka nii mitu inimest kurtis, et pudel paari kuuga tuksi läks, siis mina sellist raha ei riski selle toote alla panna ja ongi kõik.

Nüüd eile tuli see teema jälle meelde ja surfasin edasi, nii UK kui USA Amazonis. Leidsin, et sama kujuga elegantseid pudeleid müüakse igasuguseid… Aga igaühel oli mingi häda :D

Siin listis on kõik variandid insulated ehk topeltseinaga ja hinnad on pandud 500ml suuruste omad (mõnel üksikul polnud, sel juhul valisin lähima variandi ehk 20oz/ligi 600ml). Ehkki ma juba vaikselt mõtlen, et peaks vist äkki isegi hoopis 25oz/750ml tellima…

Avoin, hetkel soodushinnaga £12.99 – matt, värvivalikut nagu on, aga endale nende seast meeldivat ei leia, lisaks kirjutatakse kommentaarides, et värv kulub kergesti.

Cayman, hetkel soodushinnaga £14,95 – iseenesest kena ja ka arvustused on üsna positiivsed, brushed stainless steel peaks olema suht okei… Aga värv igav :)

SHO, soodushind £16.99 – ilusa kujuga ja värviline pudel, aga kehv värvivalik ja kommentaaride kohaselt ka kehv värvi kvaliteet.

Aomerly, hind kõigest £10 – jällegi ilusa kujuga, mati pinnaga ja värviline, aga ükski värv pole õige. Arvustusi eriti pole, nii et kvaliteedi kohta ei tea.

Chilly’s, hind £18.99 – nendest sattusin vaimustusse, sest kaks värvi (punane ja see, mida nad nimetavad roosaks, aga mis on minu meelest ilus lilla) olid täpselt minu maitsele, USA Amazonis oli rohkem arvustusi ja ei olnud midagi halba. Mõtlesin juba, et vohh, selle võibki osta… Siis läksin tootja kodulehele ja alles sealsetelt tootefotodelt sain aru, et pudelid on läikivad, ainult must on matt. No täiega tüng :D

Hydroflaski kitsas variant oli ka suht okei, umbes nagu Klean Kanteen. Aga igavavõitu punane ja see auguga kork + hind kah.

Mira, $18.97 – täitsa kena punane muuhulgas, aga jällegi kurdetakse arvustustes kehva kvaliteeti.

Earthlust, $28 – palju ilusa disainiga pudeleid, aga avastasin hilinemisega, et topeltseinaga on vaid mõned üksikud ja ma isegi ei saa aru, kas need on matid või läikivad. Amazoni viie aasta tagused ühekorse seinaga pudelite arvustused kurdavad (värvi) kehva kvaliteeti, aga see on ehk nüüdseks paranenud?

Made Sustained, €23.95 – värvivalik kena, muidugi taas matid mulle ei meeldi. Kvaliteedi kohta ei tea, sest seda ei müüda  Amazonis ja inglise keeles ei leia väga midagi.

Sigg, €29.95 – kõik “tavalised” pudelid on läikivad (spordikad matid), aga muidu vist suht kvaliteetne kraam. Tolles testis, millel lingi ma postituse lõppu panin, väidavad nad, et Sigg on alumiiniumist, aga vähemalt see variant, mida mina siin küll lingin, on roostevaba teras…

Eco Vessel, $24.95 – Amazonist leitud varianti, mille korki maapõhja neeti, ma tootja kodukalt ei leidnudki. Seal on näiteks $26.95 eest selline 500ml, kui taoline kork peaks sobima. Mulle väga ei meeldi…

No igatahes… Mingi hetk komistasin kuidagi Lakeni otsa. Pole ka nii elegantne, kui enamik üleval lingituid, vaid pigem Klean Kanteeni ja Hydroflaski sarnane. Silma jäi see firma üldse laste pudelite pärast, aga uurisin edasi ja tundus sümpaatne. Tegu on Hispaania firmaga, aga koduleht, kust saab tooteid ka tellida, on USA oma – ja ka näiteks UK Amazonis on märgitud müüjaks LakenUSA. Samas on kodulehel kirjas, et osadesse Euroopa riikidesse postitatakse vaheladudest, mis ei asu USAs… Ja nad ei tooda Hiinas! See on ka väga tore.

Laste pudelitega on esimene küsimus, mis suuruses need olema peaks. Enamasti on kõik variandid 350ml, aga mu meelest on meie lapsed juba nii suured, et 500ml oleks neile täitsa okei. Neid aga piltidega ei tehta. Ehk ei peakski ostma piltidega, sest kasutavad ju loodetavasti aastaid ja aastaid ja miski hetk oleks see pilt juba teismelisele tobe? No aga nii nunnud on ju! Selle lingi all on 350ml, topeltseinaga ja tundub, et mati pinnaga. Samas tähendab topeltsein automaatselt ka raskemat pudelit ja tootjal on olemas ka tavalised lastepudelid, mille plussiks on suurus – 450ml, ka väga nunnud pildid, eriti see siil palli otsas, ma nii tahaks seda Poisile :D Plikale võtaks tolle lillaka, lilledega. No aga need on jällegi läikivad ja ei hoia vett jahedana… Nokk kinni, saba lahti :P

EDIT: avastasin, et need 450ml ei ole mitte roostevabast terasest, vaid alumiiniumist, seega jääb ära. Ma vist olen siiski seda meelt, et mis iganes ma lastele ostan, võiks see olla ikkagi pigem juba 500ml, mis tähendab, et nunnust pildist võin vist loobuda… Või siiski, vaatasin uuesti neid 350ml variante – seal on ka see siil palli otsas ja kaks väga nunnut tüdrukute oma. Äkki ikka peaks võtma need :D Oleks kergem kaasas kanda ja… Saab ju lihtsalt tihemini veega täita.

Endale võiks tellida sellise punase, korgi vahetaks sellise vastu.

Aga ma ikkagi ei tea… Sest need elegantse disainiga on tegelikult ikka palju ilusamad :P Ainult et tõesti, ma ei leidnud kõigi mattide variantide hulgast MITTE ÜHTKI värvi, mis oleks mulle ideaalselt sobinud. Muidu võiks täitsa riskida ja tellida mõne noist odavamatest mattidest, mille puhul värvi kvaliteedi üle kurdeti… Ja siis ise katsetada, kui hea või halb on. Aga no kui ei ole ilusat värvi, mida ma siis tellin. Täielik jama, ma ütlen :D

Ühesõnaga… Ma endiselt absoluutselt pole suutnud mitte kui midagi otsustada. Ja ma reaalselt ei kujuta ette, kas keegi päriselt viitsis neid linke läbi ka klõpsida. Aga vähemalt sain kõik oma leiud enda jaoks ühte kohta kokku ja ennast siin välja elada :D

Kui kellelgi on soovitusi või kogemusi, andke tuld. Eesti lehtedelt ei leidnud ma midagi, mingi FB leht tuleb küll meelde, mida ma esimese hooga üles ei leia, aga seal vist olid ka kõik läikivad.

EDIT: kirjutan ülalolevasse listi järjest juurde firmad, mis kommentaarides soovitatakse või mis ise veel hiljem leian. Nii on kõik info ühes kohas koos, raudselt satub siia tulevikus palju googeldajaid.

Siin on üks VÄGA põhjalik test (nii pikk, et ma alles ise ka loen seda), üks vahva tsitaat sealt kah:

It costs $29, holds just more than 33 ounces and looks like Darth Vader should be drinking out of it. But it was the only bottle I tested to fail my overnight leak test. It’s safe to say that the Force was not strong with this one.

Siin on teine test, kus oli vähe “osalejaid”, aga selle eest ekstreemsed olud :)

Nov 282015
 

See oli vist kuu alguses, kui mõtlesin, et võiks ehk Orgu kava järgi süüa tegema hakata… Mõtteks see jäigi :) Oleme terve kuu teinud ikka edasi oma vanu harjumuspäraseid toite. See-eest on mitmed harjumused muutunud paremuse suunas, mille üle mul on ütlemata hea meel.

“Novembris leiba ei osta” oli edukas – ei ostnudki. Küpsetan umbes kaks korda nädalas kolm leiba – kaks tavalist, ühe puuviljadega.

Lisaks otsustasin novembris kohvikoore asemel taas Nele piima ostma hakata. Jah, mulle meeldib koorega kohv rohkem ja mahetootjatelt 10% koort ei saa, vahukoor on liiga rasvane… Aga olgem ausad, pole nii suurt vahet, kas koor või piim, harjumuse asi. Seega ostame nüüd igal neljapäeval liitri piima – päris nädalat see muidugi ei säili, ühe koore peab ostma ikka, aga seda on tunduvalt vähem kui varem.

Vaatasin huvi pärast järele, oktoobris ostsin 25 600g leiba ja ja 20 200ml kohvikoort. 25 kilekotti ja tetrapakendit… Novembris olen rukkijahu paberkotid pliidi all ära põletanud, piima ostan oma pudelisse ja kohvikoort oleme ostnud kuus pakki. Ühesõnaga vähem pakendeid, tervislikum ja odavam kah. Sest mahepiim on odavam kui tavaline kohvikoor ja ise tehtud leib ei ole kindlasti kallim poeleivast, küll aga mahe. Puhas rõõm!

Tänane õhtu möödus söögi rindel eriti usinalt.

Kuna meil olid külalised, andis see põhjuse sushit teha. Saime poolest kilost riisist seitse rulli, maksma läksid need ca €9 ringis ja kolmandiku sellest summast moodustas taluturult ostetud hirmkallis forell (100g €3.20). 500g sushiriisi maksis €1.19, 7 nori lehte €1.72, 75ml riisiäädikat ca €0.50, 135g toorjuustu €0.65, avokaado €0.83, kurk €0.95, tsipake sinki ka kahe rulli vahele. Ei miskit mahedat, aga noh, ega sushi väljas süües ka mahe pole… Küll aga kordi kallim.

2015-11-27 20.08.38

Kuna leib oli otsakorral, olin hommikul taigna hapnema pannud, õhtul sai kergitatud ja küpsetatud. Tegin seekord puuviljaleiva ainult rosinatega, sest Plika teatas, et ploomid talle leiva sees ei maitse. Niisama sööb küll :D Aga olgu siis, ka ainult rosinaleib on väga hea, polegi muud vaja.

Leivas, muide, kasutasin viimased korrad suhkru asemel isetehtud datlisiirupit. Suurepärane tulemus, enam suhkruga leiba ei tee! Edaspidi teen küll pigem datlipüree võimalikult vähese veega, et ei peaks tavapärast vee kogust vähendama. Nüüd katsetades sai esimene kord tainast liiga palju, sest siirup oli vedel ja pidin sellevõrra rohkem jahu lisama, teine kord panin tainast hapnema pannes harjumuspärasest vähem vett ja sain tavapärase koguse, aga jah, edaspidi teen jooksvalt paarist datlist ja vähesest veest mögina, see on tõesti imelihtne.

2015-11-27 22.20.06

Ning kuna pühapäeval on esimene advent ja Plika on juba pikalt rääkinud, et tahaks piparkooke teha, siis mõtlesin, et mis seal ikka, keeran kiirelt taigna kokku.

Suhkrusiirupi asemel tegin datlisiirupit – täpsemalt siis valasin viiele kivita datlile peale nii palju vett, et oleks kokku 200ml ja surasin saumikseriga segi. Jahu panin enamuses spelta, aga sekka surasin veidraid jahusid, mis mul aja jooksul külmkappi kogunenud on – kastanijahu, kikerhernejahu, pruunhirsijahu :P Neid panin kokku ehk kolmandiku kogu jahukogusest ja minu meelest maitses tainas jumala okeilt. Birgit aga näiteks ütles, et talle ei maitse, herne maitset pidavat tunda olema (ma ei öelnud, mis jahusid panin, ta ise tundis herne maitse ära, järelikult siis oli tunda).

No ma lihtsalt tahtsin katsetada, mis need jahud piparkoogitaigna sees teevad :D Vaatame, kuidas valmis koogid maitsevad. Kikerhernejahu siis ehk edaspidi (nii palju) ei pane, kui see kedagi häirima jääb (vaatab, mis perekond arvab), pruunihirsijahu peab ka vähe panema, sest sel on muidu üsna tuntav maitse, kastanijahu see-eest on imemõnus – kergelt magus ja mitte kuidagi häiriv, seda võib panna julgelt.

Esimene kilo on niisiis külmkapis ootamas, pühapäeval ilmselt küpsetame. Tundub, et sai tsipa vedelavõitu, eks järgmine kord võib siis vähem hapukoort panna vms, muna sattus ka üsna suur sinna taignasse. Aga eks sellest saab täpsemalt aru pühapäeval rullides ja valmis kooke süües.

2015-11-27 22.21.55

Kirjutasin täpselt üles, mida ma kasutasin. No et äkki keegi tunneb huvi ja ise saan ka vaadata, kõik läheb ju meelest ära. Hindu panna ei oska, sest kõik asjad olid varasemast kodus olemas:

180g datlisiirupit
120g pruuni suhkrut
20g piparkoogimaitseainet (eelmisest aastast jäi pool pakki alles, oli mingi ökovariant)
150g Saaremaa võid
1 õnnelik muna
80g Nopri hapukoort
275g mahedat Raismikuoja speltapüüli
90g kastanijahu
75g kikerhernejahu
35g pruunhirsijahu
(viimased kolm kõik mahedad ja pärit mu poest)
1tl soodat

Aa, ja muide, et te ei arvaks, et ma siin palehigis mõõdan ja kaalun – antud juhul lihtsalt panin kausi kaalule ja nullisin ära, siis raputasin järjest erinevaid jahusid tunde järgi ja kirjutasin numbrid üles. Enamasti käib küpsetamine puhtalt tunde järgi.

Ootan põnevusega, mis välja tuleb. Esialgu vist teengi tainast kilo kaupa, et saaks katsetada erinevaid variante ja kui leian ideaalse, võib juba korraga rohkem teha. Eelmisel aastal tegin korraga neli erinevat varianti, aga muljeid polnud aega üles kirjutada – nüüd on Exceli tabelis kõik taigna variandid kirjas, aga kes seda enam mäletab, milline neist siis parim oli.

Mäletan, et üks tainas tuli liiga kõva ja mure, nii et tegime sellest lõpuks hoopis kaks koogipõhja – see oli vist riisijahust, kus kasutasin suhkru asemel ka agaavisiirupit ja ei pannud hapukoort. Riisijahust tuli tainas muredam kui nisujahust. Tegin osa tainast agaavi-, osa tavalise suhkrusiirupiga – seal polnud suurt maitse- ega konsistentsi vahet, ainult tervislikkuse aspekt. Tegin osa tainast tavalise, osa palmisuhkruga – nüüd tuleb meelde, et kellegi sõnul pidavat demerara, mida täna kasutasin, piparkoogitaigna sees teraline jääma, aga no mul polnud palmisuhkrut käepärast, peab järgmiste laaride tarbeks varuma. Kui üldse jääb teraline, eks pühapäeval näis.

Kuna meie peres kellelgi gluteenitalumatust pole, siis koju otsustasin sel aastal teha ikkagi nisujahust koogid – ilmselt kasutangi speltat ja sekka panen küll jah neid huvitavaid jahusid, mis nagunii olemas. Emale teen eraldi taigna laktoosivaba või ja tatrajahuga (sest vaatasin, et seda on pool kilo kapis alles, riisijahu on otsas) – nojah, muid “huvitavaid” jahusid võin sinna ka panna.

Piparkoogitaigna tegemine on nii naeruväärselt lihtne, et poest küll ostma ei kisu. Suhkrusiirupit ma ise teha ei viitsi, aga siirupeid on valmis kujul igasuguseid (datlisiirupit teha on õnneks imelihtne). Maitseaineid ma ka väga kokku segada ei viitsi, aga jällegi – on olemas segud. Põhimõtteliselt polegi muud, kui siirup, suhkur ja maitseained potis kokku segada, keema lasta, võitükid sees ära sulatada, jahutada, lisada muna ja hapukoor, soodaga segatud jahu… Ja külmkappi “tõmbama”.

Kuna tuli tuju teha statistikat sellest, mis sööki me novembris ostnud oleme, siis mõtlesin ka sellest kirjutada… Kuna postitus on aga niigi pikk, siis katsun teha lühidalt.

50kg puuvilju (€75) – mandariin, banaan, hurmaa, dattel, pomelo, viinamari, apelsin

3,5kg kuivatatud puuvilju (€29) – rosin, ploom, lisaks veidi kreeka pähkleid

7kg aedvilju (€16) – kirsstomat, kurk, veidi sibulat, porrut ja avokaadot (kartul-porgand-suvikõrvits-küüslauk on Abikaasa õe suvilast, seega neid osta pole vaja)

Pool kilo mungube idandamiseks (idandades kogus kolme-neljakordistub, nii et sellest ikka jagub), viis karpi rohelisi lehti (rukola ja spinat), kolm suurt punti rohelist sibulat (kõik kokku €10)

11kg/l piimatooteid (€32) – piim, kohvikoor, hapukoor, või, juust, toorjuust, sulatatud juust

9kg lihatooteid (€43) – hakkliha, pasteet, peekon, kana (filee, õlad, suitsukana), sink, veiseliha, korra mingid vorstikesed

(ühesõnaga veganlusest on asi kaugel, aga kui hea või halb või erinev tulemus keskmisest on ca 10+10kg piima- ja lihatooteid kuus 4-liikmelise pere kohta – pole õrna aimugi)

650g kala (€6) – vürtsikilu, tursk, forell, tuunikala (lisaks saame vahel Abikaasa perelt kala, sel kuul vast kaks-kolm korda, mida siis praadinud või ahjus teinud)

3kg magusat ja rämpsu (€26) – ühel hommikul, kui midagi süüa polnud, tõi Abikaasa lähedal asuvast kohvikust paar pirukat ja kotikese piparkooke, millalgi lastega poes ostsime mõned kohukesed, Abikaasa on ostnud paar korda šokolaadi ja krõpse, millest mina pole midagi saanud – karjuv ebaõiglus :D

12kg rukkijahu, 800g gluteenivaba jahusegu emale koogi küpsetamiseks, 3kg pastat, 3kg riisi, 1,5kg pruuni suhkrut, 1kg himaalaja soola, pakk piparkoogimaitseainet, 1kg kohvi, 1 karp mune (siiani oli sellest lõigust kõik mahe, v.a. suhkur, edasi tuleb tavaline kraam), pakk nori lehti, 1,5kg majoneesi, mõned pakid verivorsti, purk jalapenosid, purk ube tomatis, pudelike tšillikastet (kõik kokku €58)… Vist kõik :)

Kohvi, pastat ja riisi ostan siis, kui Rimi soodukaga pakub. Mul on tihti terminalis lemmiktoodetele pakkumised, ikka -25% või -35%. Eelmisel kuul ostsin näiteks 10pk tomatipastat, seda seega sel kuul ostnud pole ja ilmselt ei osta ka järgmisel :P Jahu ja suhkrut ostan ka korraga suurema koguse, et jaguks – kõiki selliseid asju on ka veel kodus alles, nii et jagub järgmisesse kuusse.

Mahedalt ostan kuivained, õli, kuivatatud puuviljad ja piima, munad on õnnelikelt kanadelt, juurviljad kohalikud, hakkliha talupoest… Aga enamik lihakraamist, piimatoodetest, puuviljadest, kurgist-tomatist ja rohelistest lehtedest on täitsa tavaline (kui just pole suvi, mil on värske kraamiga paremad lood) – seda nii hinna kui ka kättesaadavuse tõttu. Piimatoodete puhul tegelikult saaks paremini, on ju Nopri ja Pajumäe, lihtsalt taluturule kunagi ei satu, peab otsustavalt harjumusi muutma.

Ahjaa, väljas söömas oleme ka käinud. Kinos ostsime popkorni ja koolat, ükskord tegime perekondiku burksiõhtu, korra ostsin tööl hiinaka riisi, abikaasa paar korda kebabi, eile kaks Stefi pitsat… Kõik kokku €52. Tavalisest rohkem :P Septembris kulus näiteks väljas söömisele €27 ja oktoobris suisa kõigest €5.

Aga kõik kokku ongi jälle kuskil €350 ja kuu pole veel päris läbi… Samas noh, mul on korralikud varud ka järgmiseks kuuks – pastat, riisi, kohvi ja tomatipastat ilmselt juurde vaja pole. Rukkijahu, rosinaid ja ploome on õige mitu pakki alles, datleid on ka külmkapis neli karpi, sest eelmisel nädalavahetusel olid need -25% :P

Lühidalt my ass. Ma ei oska teha lühidalt :D

Lohepostitus. Jälle. Mis teha :D Kes ei viitsi, see lihtsalt ei loe.

EDIT: Googeldasin kiirelt keskmiseid tarbimisharjumusi ja kui seda statistikat uskuda, siis ma vist ei peaks meid keskmise eestlasega võrreldes väga põdema – liha- ja piimatooteid tarbime tunduvalt vähem, puuvilju aga 10x rohkem :D

Oct 262015
 

Minu eelmise nädala datlipostituse all tekkis arutelu, kas on ikka võimalik, et need datlid on värsked. Hakkas tunduma, et ikka pole. Et kuidas need saavad siis nii kaua säilida. Mind hakkas hirmsasti huvitama, seega kirjutasin eile maaletoojale.

Ja võta näpust, sain juba täna vastuse – ON VÄRSKED! Korjatakse otse puu otsast karpidesse, säilitatakse seejärel ca 0 kraadi juures, kuni jõuavad poodidesse. Tegu on erilise sordiga, mil eriti paks nahk – tänu sellele, jahedas hoidmisele ja kõrgele loodusliku suhkru sisaldusele nii kaua säilivadki.

Kirsiks tordil – selles kasvanduses ei kasutata pestitsiide. Mahemärki nad taotlenud pole, aga datlid on iseenesest täiesti puhtad. Seega põhimõtteliselt suisa ökuvärk.

Kõik vutt-vutt-vutt Rimisse. Vähemalt korra peate ära proovima. Minule igatahes pole enam kommi ega šokolaadi vaja :P

Ma läksin kah ja ostsin järgmise karbi (esimene sai kahe päevaga otsa):

2015-10-26 13.40.32

Muidugi jah, näiteks Plika otsustas juba peale vaatamisel, et temale ei maitse. Ja temaga paraku ongi nii, et kui ta on oma peas juba millegi suhtes seisukoha võtnud, siis pole lootustki. Aga eks ma julgustan teda ikka edaspidigi maitsma, ehk muudab meelt. Poiss pistab kahe suupoolega.

Jul 072015
 

Mõtlesin, et võtan ennast lõpuks kätte ja panen üles kõik pildid teise ringi kraamist, mis pole mingil põhjusel siiani blogisse jõudnud.

Kõigepealt mõned ostud eelmisest aastast – vaatasin, et blogis neid nagu polnud. Pole õrna aimugi, palju maksid.

See pluus on polüester ja veidi hakkab juba topiliseks minema, samas on lõige väga mõnus ja olen seda ikka kandnud… Ja mäletan ähmaselt, et oli odav ka. St ostetud vist pigem lõpupoole, mitte uue kauba ajal.

2015-06-27 19.23.08

See pluus on üks mu lemmikuid. Imemõnusast pehmest riidest, huvitava välimusega, kõik need krooked ja muu on täpselt minu maitsele.

2015-07-07 20.22.16

See on üks mu paljudest hallidest seelikutest, mis paistab pildil vist rohkem mustana ja üleüldse ei ole see just ülearu õnnestunud pilt.

2015-06-27 19.27.42

Need kaks kampsikut pildistasin kaugemalt üles juba ostmise ajal, novembris, maksid mõlemad €1.50. Kuna mõlemad on tõesti mõnusad ja armsad, siis leidsin, et väärivad uusi eraldi pilte.

2015-06-27 19.22.01

2015-06-27 19.15.19

Jaanuaris rõõmustasin, et sain väikese raha eest palju head kraami. Kaks päeva tollest postitusest hiljem käisin teises Humanas ja ostsin VEEL kaks seelikut, ilmselt veel odavamalt. Toonase saagi märksõnad olid hall ja roosa, aga ei suutnud ühtki asja ka ostmata jätta… Ja olen kõiki kandnud ka. Must mantel ja lilla sall kokku €2 eest on muidugi parim leid, aga ei, kõik ülejäänud kraam on ka mõnus. Continue reading »

Jan 292015
 

See oli juba 3,5 aastat tagasi, kui ma esimest korda rõõmustasin, et meil on nüüd kodumaine ökopuhastusvahendite tootja Biominerata. Eelmise aasta lõpus pakuti mulle võimalust kõiki nende tooteid proovida. Kuna töötasin selleks hetkeks juba praeguse koha peal, uurisin igaks juhuks kõigepealt, kas see on okei, sest ma teadsin ette, et tahan ju hiljem blogis oma kogemusi jagada ja reklaami teha. Sain loa, kiljusin rõõmust ja lasin endale pakikese saata.

stardikomplekt

Nüüdseks olen ma proovinud ära kõik peale klaasipuhastusvahendi – viimase andsin kasutada kolleegile, sest ma ise olen endiselt vee ja imelapi usku. Aga kolleeg, nagu paljud teised, on harjunud ikka spreid kasutama ja kiitis – ütles, et  tegi kõik kenasti puhtaks, jälgi ei jätnud.

Nõudepesuvahend on mul praeguseks juba peaaegu otsas, olen igati rahul. Samas ma olen muidugi kõigi seni kasutatutega rahul olnud :) Mõni kurdab, et Fairy peseb ikka paremini – no ei ole mina aru saanud, et ökovariandid oleks kuidagi kehvemad. Mul noore ja terve inimesena ei jõudnud tavaline nõudepesuvahend ka kätele hakata – tean, et see on paljudel probleemiks. Aga mäletan, Nele omal ajal ka kiitis, et Biominerata on tema kätele mõnusalt leebe, samas kui mingi muu ökovahend oli liiga vängeks jäänud, seega tundub, et Biominerata on kõrgem klass.

WC-poti puhastusvahend on ka aktiivses kasutuses. Ma võin küll täitsa vabalt oma potti sooda või sidrunhappega küürida ja teeb sama töö ära, aga ma pean ausalt tunnistama, et ma eelistan vahendit – pudelil on ju spetsiaalne peenike ots, millega on lihtne potile “ring peale teha”, nii et vahend imelihtsalt kõigi pragude vahele ulatub. Mugavuse värk :)

Ma küsisin kohe alguses, mis vahe on üldpuhastusvahendil ja vannitoa puhastusvahendil. Et kui ma võin esimesega kõike puhastada, siis miks ma peaks üldse eelistama teist. Sain vastuseks, et erinevust on näha just vanni puhul – paneb kohe eriliselt läikima. Mul on vann olemas, katsetasin ära – tegin pool vanni ühe ja pool vanni teise vahendiga. Kusjuures läikis vist tõesti rohkem :P Aga pean tunnistama, et sidrunheina lõhn on minu jaoks veidi liiga vänge ja kuna ma olen üsna muretu perenaine, kelle jaoks pole vahet, kas vann läigib veidi rohkem või vähem, siis andsin selle vahendi ka kolleegile kasutada, tema armastab sidrunheina. Uurisin just täna üle, et kuidas meeldib – ütles, et on igati rahul.

Üldpuhastusvahend on kõigist Biominerata toodetest mu konkurentsitu lemmik. See on lihtsalt nii universaalne – kasuta, kus tahes. Ja mis minu jaoks ka hästi oluline – see on imelise apelsinilõhnaga. Ma armastan apelsinilõhna!

Ühesõnaga – kõik tooted on üle prahi, absoluutselt. Ja ikkagi KODUMAINE, ma olen väga-väga suur kohalike ökotoodete austaja. Nii et soovitan soojalt kõigile! Alustuseks on väga mõnus võtta stardikomplekt – saate kõik korraga ära proovida. Vaatan, et sellel on praegu veel soodukas kah, igati hea hind sihukese hulga toodete eest. Ja kui lemmikud on selgunud, võib hiljem säästa pakendeid ja osta viie liitri kaupa. Hah, isegi 25 liitri kaupa saab :D Kõik koolisööklad, majutus- ja toitlustusasutused võiks ju seda varianti kasutada!

Minu unistusest on muidugi endiselt puudu pesugeel, aga see olevat töös. Pesugeeli puhul, tunnistan, meeldiks mulle eelkõige lõhnatu variant. Äkki nad teevad, loota ju võib. Lõhnaga võib muidugi ka olla, valik on alati hea, et oleks igale eelistusele midagi.

Aga nende FB lehelt vaatasin, et hoopis vedelseep on kohe-kohe müüki tulemas, praegu saab hääletada lemmikkujunduse poolt ja seesama seep loositakse välja. Ei pea jagama ega midagi, sellised loosimised mulle meeldivad :) Ja kes mind paremini tunnevad, need teavad kohe, milline minu lemmik on :P

Kes veebist tellida ei taha, leiab lähima edasimüüja siit. Ma muidugi avastasin, et Pärnu koha pealt, khm, on info veidi puudulik. Riiamarii pole sugugi ainus, me Kaubamajakas müüme ka. Ehkki jah, meil on hetkel ainult kolm asja olemas – WC, vannituba ja üldpuhastus. Nõudepesuvahend on otsas ja ma nüüd ootan, et teisi ka rohkem ostetaks, siis saan uue tellimuse sisse anda ;)

Jan 042015
 

Uuel aastal uue hooga, teadagi. Revideerisin kappe, panin esimest korda sulama külmkapi, mis sai ostetud 3,5 aastat tagasi ning panin ühtlasi kirja kõik kodus leiduva söögikraami, et oleks motivatsiooni vähem ja kaalutletumalt süüa osta ning rohkem kappe tühjaks kokata.

Et oleks põnevam ja informatiivsem, siis tavalises kirjas on tavatoit, kaldkirjas mahetoit, alla joonitud on usaldusväärsetest allikatest, OTT kaubaringilt jms kohtadest pärinev kõigi eelduste kohaselt üsna puhas kohalik kraam (ja nagu ma just tõdesin, siis vähemalt Feedly alla joonimist ei näita… mis seal ikka). Harilik seis – kauasäiliv kraam on suuremas osas mahe, värske ja vähem säiliva kraamiga on lood vastupidised.

Värske kraam:
kausitäis mandariine (ca 1,5kg)
kaheksa banaani (ca 1kg)
kolm greipi (ca 900g)
kaks pomelot (ca 2,2kg)
melon (ca 1,5kg)
kurk (ca 300g)
veidi porrut, rukolat, sellerit, rohelist sibulat (kõik üsna närtsinud)

Vähesäiliv:
kohvikoor
veidi hapukoort
veidi võid
pool topsi majoneesi
pool pakki toorjuustu maitserohelisega
karp juustu-küüslaugu-majoneesi möginat (ise tehtud)
pool untsu läinud piparkoogitaignast, millest saab veel ühe koogi põhja
pool purki marineeritud seeni

Kauasäiliv:
kotike mugulsibulaid (ca 600g)
2kg küüslauku (saime hiljuti natuke Abikaasa õe kasvatatuid, augusti lõpus ostsime talvevarudeks 4kg – enam-vähem optimaalne kogus, ilmselt võtaks järgmine kord 5kg)
6,3kg mett (augusti alguses sai soetatud talvevaru 12kg + 500g jõulukingiks – pool aastat läbi ja pool alles, hästi planeeritud)
poolikud teepakid: rahustav tee, kibuvitsatee, köhatee aniisiga, salveileht (viimased kaks kollased pakid apteegist)
ca 1,25kg kohvi
500g riisipastat
ca 850g maisipastat
1,5kg tomatipastat
250g gluteenivaba pitsapõhjapulbrit
160g falafeli tegemise jahu
1kg tatrajahu
1kg tatart
ca 1,2kg odrakruupi
2kg rukkijahu
500g hirsijahu
500g mungube idandamiseks (pluss veel ca 150g on ööseks likku pandud)
250ml valge Modena palsamiäädikas
250ml oliiviõli
1l filtreerimata oliiviõli
tühi pudel riisiklii õli (mental note: osta uus)
veidi sojakastet
veidi viinamarjaseemneõli
veidi maitse ja lõhnata kookosõli
pool väikest pudelit sidrunimahla
veidi rosinaid
kakao
kaarobipulber
karbike mandlipiima tegemisest üle jäänud kuivatatud “mandlijahu” (ema tõi)
veidi arooniasiirupit
suur pudel sõstramahla
ca 2,75kg rafineerimata suhkrut
veidi kama
veidi kartulitärklist
veidi pekaanipähkleid
veidi Dijoni sinepit
1,5 tuubi remulaadi kastet
kolm karpi kala tomatikastmes

Maitseained:
Himaalaja sool
must ja valge terapipar veskites
murulauk
puljongipulber
koriander
vürtsköömen
jahvatatud paprika
tšillikaunad
piparkoogimaitseaine
kardemon
kaneel
vanillipulber
küpsetuspulber
BBQ&grilli ürdisool
persillade (meresool, küüslauk, petersell)
rosmariin
muskaatpähkel
loorberilehed
guljašimaitseaine
ingverijuur

Sügavkülmas:
5 suurt karpi hernesuppi
1 suur karp ube hakklihaga
400g idamaist juurikasegu
600g krevette
ca 300g mereannikokteili (annaks hea meelega ära kellelegi, endale ei meeldi)
10 väikest karpi hakitud murulauku
ca 1,5kg maasikaid
ca 350g pohli
1 väike karp sõstraid
3 suurt karpi tükeldatud rabarberit
16 väikest karpi õunapudi (mass, mis mahla pressimisest üle jäi)
1 väike karp õunamoosi

Leib on praegu Vändra Leiva mittemahe vormileib, sest ma vahepeal ei jõudnud küpsetada ja mu enda juuretis läks tuksi, pean uue muretsema.

Tavaliselt alati olemasolevatest asjadest on hetkel otsas munad, riis, riisijahu, kartulid ja porgandid – esimesed kolm reeglina mahedad, viimased kaks kui mitte mahedad, siis vähemalt OTT ringilt või mõne sõbra-tuttava kasvatatud.

Toas peidus on jõuludega koju siginenud šokolaadivarud, aga need on õnneks otsakorral – kaks väikest šokolaadi, neli Geisha kommi, seitse lutsukommi (viimased on vähemalt mahedad).

Ühesõnaga… Peab küpsetama hakkama :) Tahaks ära kasutada kaarobipulbri, piparkoogimaitseaine, mandlijahu ja selle õunapudi sügavkülmast. Tundub, et nendest saaks edukalt midagi magusat kokku käkerdada. Mitte kõigist korraga, aga nii üldiselt. Mõtlen mõne küpsiste retsepti välja näiteks.

Sõstramahla puhul ma pole üldse kindel, kas tegu on sõstramahlaga, sest meile anti see õunamahla pähe, aga tegu on millegi hapuga. Tundub sobivat hästi mannavahu sisse ja mannavahtu ma armastan, nisu aga teps mitte. Mis mannast võiks veel mannavahtu teha? Me müüme näiteks tatra-, rukki- ja maisimannat… Aga ma ei kujuta ette, kas nendest tehtud mannavaht päriselt süüa kõlbaks. Speltamanna äkki – tiba tervislikum, kui päris harilik nisu, aga siiski piisavalt sarnase maitsega, sest noh, ikkagi NISU?

Tatar meeldib mulle vaid hästi sõmeral kujul, aga toortatrast putru tehes tuleb sihuke pläust, mis mulle üldse ei istu. Ühesõnaga tahaks väga rohkem tatart süüa, gluteenivaba ja muidu kasulik, aga ei oska seda nii valmistada, et maitseks.

Mida hirsijahust teha, pole ka õrna aimugi. Kiire googeldamine ütleb, et lihtsalt küpsetistes muu jahu hulka lisada, eks siis läheb ka küpsisematerjaliks.

Aa, ja siis on mul veel pakk iiri sammalt, millega peaks katsetama, kui viitsiks… Teoreetiliselt peaks saama seda tarretava ainena kasutada, aga esimene katse läks meil igal juhul aia taha.

Üldises plaanis tahaks enim vähendada liha tarbimist ja süüa sellevõrra rohkem kala ning juurikaid. Ja liha tahaks kvaliteetsemat. Ma tean, et mahedat veiseliha on igal pool saada, aga sealiha ja eriti kanaliha puhul ei ole mul õrna aimugi, kust otsida – kas üldse kuskil on? Igal juhul on auahne plaan, et kuniks lihast täiesti loobuda ei suuda, võiks süüa vaid sellist, mille puhul olen kindel, et need loomad on õnnelikult kasvanud. Kui ei ole, siis ei osta. Saab olema keeruline. Vaatame, kuidas õnnestub.

Teine asi, mida tahaks vähendada, on piimatoodete tarbimine. Ideaalis ei sööks üldse, aga noh… Jah. Mida vähem, seda parem :) Ei viitsi kogu aeg kohvi peale mandlikoort osta, kalliks läheb (teised katsetatud taimsed koored kohviga ei meeldinud). Kohvikoort ei saa mahedalt mu meelest kuskilt, vahukoor on selleks liiga rammus – aga kohv maitseb koorega rohkem kui piimaga. Hapukoort me väga tihti ei söö, aga vahel ikka – no seda võiks vähemalt Nopri oma osta, peab rohkem taluturul käimist planeerima. Küpsetama olen harjunud ikka võiga – kookosrasv läheks jube kalliks, mingeid muid taimseid variante hetkel pähe ei torka. Ja muidugi juust! Võileiva peal see mulle ei maitsegi, aga juustu-küüslaugu mögin on suur lemmik, pitsa, pasta ja ahjuroogade peale jne. Juustu puhul muidugi jääb küsimus, kui rõõmsalt on kasvanud Saaremaa Piimatööstuse lehmad (ostame turult lahtiselt Saaremaa juustu ja võid) – kas peaks eelistama Nopri juustu? Nopri lehmad peaks küll õnnelikud olema, kinnitavad kõik, kes asjast teavad. No isiklikult olen kõige enam veendunud  muidugi Nele lehmade heas elus, aga Nele veel juustu ei tee.

Ja ma jumaldan valgehallitusjuustu! Ja poolkõva kitsejuust, mis ma mingi Rimi sooduka ajal ostma juhtusin, oli ka umbehää. Seevastu pehme kitsejuust ei meeldinud…

Majoneesi tegemine tundus vahepeal isegi käppa saavat, aga pagan, ikka ei õnnestu. Viinamarjaseemne õli on tõepoolest nii maitsetu, kui olla saab, aga millegipärast käib majoneesist ikka räige õline maitse üle, ehkki paneme õli vähem, kui retseptis. Närvi ajab. Üldiselt oleks targem majoneesi lihtsalt mitte süüa, aga see on senini olnud üks olulisi komponente igasugu lihata võileivakatete juures – ülalmainitud juustu-küüslaugu mögin, munaga samuti parim jne.

Taimseid võileivamäärdeid oleks vaja, mis tõeliselt hästi maitseksid. Olen ema juures söönud oapasteeti ja siis vist mingit india pähklitest tehtud möginat, aga ausõna – kumbki ei meeldinud kohe mitte kõige vähematki. Avokaado vastu mul pole otseselt midagi, aga paljalt ja suures koguses see mulle ei maitse. Millegagi segatuna võiks tarbida küll, aga millega segada?

Suppe tahaks senisest palju rohkem süüa, kohe pool ajast võiks olla õhtusöögiks supp… Aga need supid, mida me seni teinud oleme, ei eruta kohe üldse. Tõeliselt maitsvaid suppe tahaks, noh. Soovitage retsepte! Kõige eelistatumad oleks lihata variandid :)

 Kui suudaks nüüd ikkagi jälle seda nädala menüüd koostama hakata…