Dec 032016
 

Igatsesin oma kodu juba kümme aastat tagasi – see tundus toona täiesti kättesaamatuna.

Ei oleks ma oma kõige metsikumateski unistustes osanud arvata, et vaid neli aastat hiljem on see mul olemas. No veel vähem tõenäoline oleks tundunud ilmselt see, et mul on ka abikaasa ja kaks last :)

Tagantjärele mõeldes – siiamaani imestan, et meil õnnestus see tükk ära teha. Lihtsalt soov oli nii suur ja kõik sobivad asjaolud langesid kokku. Vanemahüvitist võeti sissetulekuna arvesse hoolimata sellest, et mul polnud tööd, kuhu tagasi minna. Masu tõttu olid hinnad soodsad. Suutsime Abikaasa palgast kuidagimoodi ära elada ja minu vanemahüvitist sissemakseks säästa. Perekond aitas ka rahaliselt. Ja ära tegime! Ostsime kodu!

Ja oleme kõige kiuste seda laenu juba kuus aastat kenasti maksnud. Ainult neli veel!

Nagu te teate, on olnud küllalt neid hetki, kus ma olen kärsituna siunanud remondi edasilükkumist. Aga igal juhul on kümme korda enam noid hetki, kus ma olen piiritult tänulik selle eest, et mul kodu üldse on. Olgu ta nii väsinud kui tahes, ikkagi oma. See mind üldse ei häiri, et hetkel veel ka panga oma. Üle poole juba meie oma :D Ja neli aastat läheb lennates!

Selle aasta lõpp, ma tunnetan, on eriline. Mitte kunagi varem pole ma nii suure hooga kodus toimetanud. Ma usun, et hoogu jagub lõpuni välja – et seekord tõesti täitub mu unistus teha kodu praeguses olekus nii korda, kui see üldse võimalik on. Et pole ühtki ebavajalikku asja, ühtki katkist asja, kõik on maast laeni puhtaks küüritud, kõik asjad omadele kohtadele ära pandud.

Ja siis saab unistuste remont ka tulla, ma olen selles kindel. Mul on 100% usk sellesse, et järgmiseks sügiseks on meil unistuste kodu.

Aga see kodu on unistus juba praegu. Oma ja armas.

Nagu mu külaline esimest korda siin olles tõdes: soe tunne on. Ja mitte sellepärast, et tuli on pliidi all.

On küll, olen nõus. Eriti just köögis. Selles väikeses kohutava läikiva nõukaaegse rongivaguni seinakattega ja igivanade köögikappidega köögis.

Kodu on kodu.

Ja remondi puhul on oluline, et kogu see soojus ja hubasus säiliks. Kodu peab olema soe ja õdus koht, kus on nii mõnus elada, et üldse ei tahagi kuskile mujale minna :)

Oct 232016
 

Mulle meeldivad FB mälestused. Endal ei tuleks pähegi, aga FB tuletab kenasti meelde.

Täna tuletas FB meelde, et kuus aastat tagasi panin üles albumi esimeste oma kodu piltidega. Album sai tehtud veidi hiljem – võtmed saime tegelikult kätte kuus aastat ja kümme päeva tagasi. Toona oli meie kodu selline.

Mh, väikese hilinemisega jõudis kohale, et meil on siin praegu alles oktoober, sisse kolisime ju novembris. Albumi tegin hoopis päev pärast notaris käimist, panin sinna vaid ühe pildi majast ja teise aiast, ülejäänud lisandusid riburada pidi hiljem. Nii et sees elanud veel päris kuut aastat polegi :P Omanikud aga küll :P

Kindlasti poleks ma kodu ostes uskunud, et kuus aastat hiljem elame ikka nii, nagu elame. Olin toona täiesti kindel, et saame “päris” remondi mõne aastaga tehtud. Elu tegi omad korrektuurid. Oleme teinud nipet-näpet säästuremonti, veidi “päris” remonti – kuna sellest pole mitte ühegi osaga eriti rahul, peaks vist isegi rõõmus olema selle üle, et ülejäänud “päris” remont tegemata on :D

Igal juhul on üle poole laenust makstud. Järgmise aasta juulis on makstud 2/3. Neli aastat veel ja siis on kõik.

Hetkel… Ma isegi ei oska aimata, MILLAL me remondi ette võtame. Kõige varem 2018 – võimalik, et veel hiljem. Ei välista lõpuni ka seda, et alles siis, kui kodulaen on makstud. Tahaks küll varem, aga elada tahaks ka :)

Ja noh, võtmeküsimus rahalise poole kõrval on muidugi eelkõige see, KUIDAS me kindlustame, et “päris” remont saab lõpuks tehtud nii, nagu me soovime – nii, et me oleks päriselt rahul ka. Ma ümberringi vaatan, kuidas inimesed muudkui remondivad ja sisustavad, omade jõududega, mõned laenu abiga, mõned palkadest – ja on tulemusega rahul. Ja ma olen väga kade nende peale. Remont ja sisekujundus, ma lihtsalt tunnen, kuidas need ei ole minu teetass. Mul on mingid üldised ideed, aga realiseerimisega jään tihti hätta. Ühesõnaga, nagu ma olen algusest peale tõdenud – mina olen täpselt see inimene, kes palkab sisekujundaja :D

Teate, kui tihti ma olen nende kuue aasta jooksul frustreerunud selle üle, et kodu on, aga ei ole selline, nagu tahaks – oskan öelda, mis siin praegu EI toimi, on ähmane visioon sellest, mis VÕIKS olla, aga kuidas see kõik reaalsuseks peaks saama?

Samas rohkem olen vist ikka olnud tänulik selle üle, et kodu üldse ON. Iga kuuga saab järjest enam meie omaks. Ja me oleme ju siiski teinud siin igasuguseid asju… Ma lihtsalt olen kannatamatu, tahaks kõike NÜÜD ja KOHE.

Enamikul sõpradest on ilusad puhtad kodud, tahaks ka selliseid :) Selle jätan mugavalt tähelepanuta, et tihti on need ilusad kodud üürikodud. Kui ma üüriks, oleks mul ka ilusam, kindel see. Need omavanused sõbrad, kel on praegu ilus oma kodu, neil pole reeglina lapsi. Need lastega sõbrad, kel on ilus oma kodu, on reeglina pigem 40+. Selles vanuses on meil juba kahtlemata ka ilus oma kodu.

Nii et jah… Tegelikult on kõik väga hästi.

Mul on siiski tunne, et meie puhul on parim lahendus võtta see laen, et teha kõik korraga. Just sellepärast, et me ei ole väga usinad isetegijad ja niiviisi tasapisi nokitsedes pole eriti kuskile jõudnud. Ja samuti sellepärast, et me endiselt ei oska seda remonti osadeks jagada. On vaja soojustada, ühes sellega vahetada aknad – see on juba arvestatav väljaminek. Ja sees – arvestades, et tahaks osa seinu “ümber tõsta”, uuendamist vajavad nii elektri- ja küttesüsteem kui ka torustik, on vaja paigaldada ventilatsioon, soojustada põrandad… Ühesõnaga KÕIK tuleb uuesti teha. Väga keeruline on teha seda kõike jooksvalt, ise samal ajal sees elades. Kuus aastat oleme teinud säästuremonti ja pole “päris” remondiga kuskile jõudnud… Ja tõesti on mul hetkel täiesti ühene tunne, et mingil hetkel uus laen ja kõik korraga. Ilmselgelt välise abiga, alustades projektist, lõpetades sisekujundusega. Ja noh, reaalne remont ise – muidugi lööks käed külge, aga pigem abitööjõuna.

Pesin täna põrandaid ja mõtlesin: KUNAGI, kui “päris” remont on tehtud, ei pea ma enam veetma nii palju aega põrandapesuks ette valmistudes. Ma ei pea ära tõstma sadat asja igalt poolt, millel pole praegu lihtsalt paremat kohta. Kunagi on panipaiku piisavalt, nii et kõigil asjadel on oma koht – miski ei seisa nurgas ega voodi all. Ja põrandad on puhtad ja korralikud, kõigis tubades on liistud – ei ole pragusid, kuhu kõik sodi kinni jääb, nii et seda sealt kunagi lõpuni kätte ei saa. Lihtsalt pühin ja pesen ja ongi korras. Siis ma ilmselt teen seda tunduvalt meelsamini ja tihemini :)

Ma olen võtnud ka remondi suhtes hoiaku “vaatame, mis saab”. Tegelikult võiks täitsa jälle ette võtta need 3D plaanid, mis ma kunagi tegin, ja seal edasi nokitseda. Inspiratsiooniks :) Aga millal see reaalsuseks saab, näitab elu. Hetkel ütleb sisetunne, et olulisem on vaba raha endale kulutada. Seega võtame remondiks laenu vaid juhul, kui meie sissetulek muutub mõnevõrra suuremaks. Kuni seda pole juhtunud, seni ma vist pigem eelistan kodulaenu lõppemist oodata – mis tähendab, et remont lükkuks suvesse 2021. Aga sel juhul vast küll saaks see tõesti tehtud ka kohe :) Mis tähendab, et viie aasta pärast peaks kodu igatahes korras olema :) Aga ehk ikka saab varem :)

Elu näitab.

Apr 112016
 

Rääkisin just Liisile, et muud küll hetkel ei tee, kui ainult tööd, tööd ja tööd, aga elu on sellegipoolest lill, sest lapsed magavad, elamine on korras, elutoas pole ühtki mänguasja ja KÜÜNLAD põlevad. Ta ütles, et ei usu. Ma ütlesin, et kui viitsiks, siis pildistaks, aga ei viitsi.

Siis mõtlesin, et võiks ju ikkagi teha ühe pildi oma “kontorinurgast”. Ja siis mõtlesin, et äkki pildistaks tervet kodu hämaras, nagu mul siin hetkel on.

Saatsin Abikaasa täna reisile ja üle nii pika aja on üksi olemises midagi maagiliselt mõnusat – peamiselt vast tänu sellele, et nädalavahetusel nii põhjalikult koristatud sai. Nagu ikka, on motivatsioon seda korda hoida nüüd tunduvalt suurem ja ütleme nii, et kolmekesi on see ka lihtsam kui neljakesi. Lapsi “kasvatada” on ju täiesti normaalne – pane asjad kohe õigesse kohta ja nii edasi.

Ja teate, milline mõnu on see, kui ma saan ise süüa tehes kõik asjad jooksvalt oma kohale ära panna ja nõud ära pesta, nii et kui söök on valmis, ei ole köögis kaos, vaid kord… Mehed miskipärast väidavad, see pole võimalik :P Maitea, ma muud moodi ei oskagi.

2016-04-11 21.55

2016-04-11 21.56

2016-04-11 22.02

2016-04-11 22.03

2016-04-11 22.03a

2016-04-11 22.04

2016-04-11 22.05

2016-04-11 22.06

Aga nüüd… Nüüd on jälle töö, töö, töö. Kolmapäeval on tähtaeg, pärast seda võib magada.

Apr 242015
 

Lugesin just Madikeni pikka ja põhjalikku remondipostitust, mis oli väga põnev ja pani ka mind jälle mõtlema, nii et katsun ennast nüüd lõpuks kokku võtta ja kirjutada pikemalt meie plaanidest ning kogu sellest maa vs linn teemast. Valmistuge romaaniks :)

Mina olen meie praeguse kodu asukohaga ülirahul. Minu jaoks on see vaikne tänav oma aianurgakesega, kõik eluks vajalik käe-jala kaugusel, ideaalne. Muidugi oleks ägedam, kui oleks täitsa oma maja ja aed ja veel rohkem privaatsust ja loodust, aga ma olen üldiselt väga mugav inimene ja just sellepärast mulle meeldibki elada keset linna :) Sest nagu öeldud, tänav on vaikne ja aias on loodus ja naabrid on mõistlikud.

Samas olen ma alati unistanud maakodust. No täpsemini küll maale ökomajakese ehitamisest, kus suvel puhata ja kunagi ehk, kui lapsed suured ja oma elu peal, sinna püsivalt elama kolida. Samas praegu, kui lapsed on väikesed, mulle ikkagi meeldib, et linnas on kõik käe-jala juures ja perekond lähedal, nii et põhikohaga maale kolimine pole hetkel minu jaoks mingi suur unistus.

Abikaasa seevastu on alati rääkinud, et tahaks elada maal. Samas pole tal see kunagi olnud kinnisidee, samuti ei tulnud kodu ostes kordagi jutuks, et äkki hoopis maale. No eks mu ema mõjutas ja väikeste lastega oli abi hindamatu ja… Ühesõnaga – kui me kodu ostsime, siis maa polnud üldse variant, linn oli iseenesestmõistetavalt meie ühine valik ja ei olnud tunnet, et üks meist oleks teisest rohkem oma tahtmist saanud.

Eelmise aasta alguses tutvusime sõbranna sünnipäeval noore perega, kes oli just maale kolimas, kellel see oli ammune unistus, mis lõpuks teoks saamas. Ja nüüd selle aasta alguses kohtusime taas sama sõbranna lapse sünnipäeval, nad olid elanud maal pea aasta ja sellest vaimustuses. No lihtsalt üks tõeliselt tore ja positiivne perekond, kellega on lust suhelda. Ja meie jutuajamise käigus selgus, et nende naabertalu, mis oli müügis ka eelmise aasta algul, on endiselt müügis… Kuna huvi pole aga nii pikalt olnud, siis saanuks selle kätte tunduvalt soodsama hinnaga. Põhimõtteliselt oli hind vaid maatüki oma, nö kauba peale tuli mitte kõige paremas seisus maja, elektriliitumine oli olemas ja vesi suht krundi piirini. Ja sellest külast on pärit Abikaasa vanavanemad, nii et ka juurtega koht.

Sellest tuligi inspiratsioon, peamiselt siis Abikaasale. Mina ütlesin, et võin põhimõtteliselt maale kolida küll, sest esimest korda elus on mul stabiilne töö, mida ma tõeliselt armastan, mis on samas ka piisavalt paindlik ja ma võiks need neli päeva nädalas vabalt maalt linna tööle käia. Ainult et keegi ärgu eeldagu minult, et ma hakkan taluperenaiseks – võin oma lõbuks väheke aiandust harrastada, aga seda vaid siis, kui mul tuju on ja ei mingeid kohustusi minu kaela.

Abikaasale muru niita, puid lõhkuda ja lund rookida väga meeldib, muud rangelt võttes ju vaja polegi. Loomapidamise ega meeletu (müügiks) aiakraami kasvatamise plaane pole meil seoses maale kolimisega kunagi olnud. Õigemini sellise aiakraami, mis vajaks rohimist, sest rohida me kumbki ei viitsi – eriti mitte suuremas koguses, mina natukene enda jaoks võin. Viljapuud ja -põõsad on samas küll Abikaasa huviorbiidis, nende kasvatamine ja hooldamine teda huvitab. Metsas marjul käimise taoline korilus samamoodi.

No ühesõnaga :) Minu esimene eelistus oleks küll elada linnas, aga kui Abikaasal on nii suur soov elada maal, siis ma arvan, et ma võiks ka maal sama õnnelik olla. Jah, tööl käimisele kulunuks tiba rohkem aega, aga isegi bussiga oleks saanud, need käisid ikka õige mitu korda päevas, sh ka hommikul ja õhtul minu jaoks sobivatel aegadel, 2×30 minutit raamatut lugeda ei oleks olnud mingi probleem. Maal oleks rohkem privaatsust, loodust, turvaline, toredad naabrid ja nii edasi. 25km linnast pole just teab mis vahemaa, perekond oleks ikkagi olnud suhteliselt lähedal.

Käisime seda kohta õige mitu korda vaatamas ja kaalusime igasugu variante. Linnakodu müümist ja täiskohaga maale kolimist. Linnakodu vahetamist odavama vastu (praegu välja üürimiseks, tulevikus huvi korral lastele) ja täiskohaga maale kolimist. Olemasoleva kodu alles jätmist ja välja üürimist ning täiskohaga maale kolimisst. Maal nii olemasoleva maja renoveerimist kui uue ehitamist. Kevadest sügiseni linnakodus elamisest, suvel selle välja üürimisest (Pärnus tulus äri) ja maal elamisest…

Lõppkokkuvõttes jõudsimegi selleni, et linnas kinnisvara omada oleks ikkagi mõistlik. Kõige praktilisem oleks olnud kahtlemata praegune kodu müüa, osta asemele mõni odavam ja kergesti hallatavam korter, üle jäänud rahast maksta ära laenud, osta too maakoht. Käisime isegi mõnd korterit vaatamas, aga ükski ei olnud sobiv ja lõpuks jõudsin arusaamisele, et ma ei raatsi praegusest kodust loobuda, see on mulle liiga armas

Mõtlesime, et jätaks siis oma kodu alles, ostaks laenuga maakoha ära, elaks esialgu sügisest kevadeni linnas, suviti maal… Ja siis vaataks, kas tekib mingi hetk soov täiskohaga sinna kolida. Esitasime isegi laenutaotluse, saime näidispakkumise ja oli teada, et vastus oleks olnud positiivne. Aga võtsime mõtlemisaega ja selle ajaga liigutasid teised huvilised ennast üllatavalt kiiresti ning ostsid selle koha ära.

Ühesõnaga ma saan suurepäraselt aru teie kõigi argumentidest, et siin on niigi hea, aed ja puha, niigi juba laenud kaelas, ei ole me siiani hiilanud oma aias toimetamise usinusega, siingi remont tegemata jne. See kõik on äärmiselt loogiline ja mina ise olin esimene, kes kõik need punktid esile tõi :D Enne seda, kui ma üldse blogisse midagi kirjutasin ja vastukaja sain. Ma olen VÄGA hoolikalt läbi mõtlev ja planeeriv inimene, ma kaalun asju alati väga põhjalikult.

Samas jällegi on minu meelest väga vajalik suurelt unistada, loopida ideid, saamaks inspiratsiooni. Vahel tuleb riskida, astuda samm mugavustsoonist välja, sest just seal juhtuvad kõikse ägedamad asjad. Teie ei näe meie sisse, ei näe, mida me mõtleme, millest unistame, milleks võimelised oleme. Ega me isegi kõike ei tea, aga tunduvalt rohkem kui kõrvalseisjad :) Nii et jah, seekord läks nii, et see koht läks käest ja järelikult pidigi nii minema. Samas on mul super hea meel, et me saime nii palju arutada ja unistada – ma usun, et see kulub (tulevikus) täiega ära. Ja ma ei välista sugugi seda, et me kunagi tulevikus ikkagi maale kolime.

Tolle koha ainus miinus oli lasteaia ja kooli kaugus. Lasteaed oli vist ca 3-4km, kool 9km. Bussipeatus küll majast paarisaja meetri kaugusel, nii et lapsed oleks saanud kenasti ise bussiga koolis käia. Ja bussiühendus, nagu öeldud, oli maakoha kohta üsna okei. Rohkem kui 2x päevas ebasobivatel aegadel :) Mitte küll ka nii hea, et mitu korda tunnis, nagu näiteks Aresse.

Aga kui ma maal elaks, siis ideaalis ikkagi sellises kohas, kus kool ja lasteaed oleks jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel, mitte ei sunniks kohustuslikus korras bussi/autoga sõitma. Ideaalis võiks olla ka väike pood ja näiteks külamaja või raamatukogu või midagi muud vahvat, näiteks mõni sportimisvõimalus lähedal. Ja kaugus linnast maksimaalselt 25km. Eks selliseid kohti on ju ka Pärnu ümbruseski piisavalt, vaatasime ka neid. Aga kõik nood kohad oleks olnud meie jaoks anonüümsed – poleks olnud toredat peret naabertalus ega juuri. Seega nii väga ei tõmmanud.

Ühesõnaga potentsiaalne maale kolimise plaan lükkus praegu mõneks ajaks edasi. Samas – teades, kui suur on Abikaasa unistus, siis ma üldsegi ei välista, et mingil hetkel me maakodu ikkagi ostame – ilmselt esialgu just suviseks kasutamiseks ja siis vaatab tunde järgi. Ja täiesti võimalik, et laenuga. Ma ei ole küll suur laenude fänn, otse vastupidi, aga olen õppinud neid tolereerima. Sõltub, mille jaoks, kui palju, kui kauaks… Kõik sõltub kõigest. Aga see on alles tulevikumusika.

Aga kuna meil oli siiski nüüd olemas see laenu näidispakkumine ja teadmine, et me võiksime selle summa laenu saada, hakkasid meie mõtted pärast maakodust ilma jäämist liikuma hoopis loogilisemas suunas – et võtaks ikkagi äkki selle paganama laenu ja teeks oma kodu korralikult korda :) Sest see oli minu jaoks kõige suurem küsitavus meie plaani juures – kui me maakodu jaoks veel teise laenu juurde võtame, siis kuidas me neid kahte kohta üleval pidama peaks, mõlemad vajavad ju renoveerimist. Tegelikult oli plaan võtta laenu veidi rohkem, kui tolle koha eest küsiti, et ülejäänuga teha oma kodus ära sanitaarremont, suvisest üürimisest saadud raha kasutada omakorda remondiks, pärast autolaenu lõppemist oleks jällegi rohkem vaba raha üle jäänud ja nii edasi – see oleks ilmselt täitsa toiminud. Aga keeruline oleks olnud siiski.

Niisiis – teeks remonti? Siia viis aastat tagasi kolides arvasime, et saame omade jõududega elamise kõrvalt tehtud. Reaalsus oli klassikaline vana maja – teha oli vaja palju rohkem, kui alguses paistis. Ühte, teist ja kolmandat oleme nende aastate jooksul ju teinud ka, aga see on siiski pisku võrreldes sellega, mis kõik ootab veel tegemist. Samas jooksis toona juhe remondiplaane tehes täiesti kokku ja oli isegi hea meel, et lõpuks polnud piisavalt raha – sai need rahus edasi lükata, tundsime rõõmu elamise ilusamaks muutmisest säästuremondiga.

Lisalaen renoveerimiseks ei tulnud tol hetkel isegi jutuks, sest esiteks oli juba kodulaenu võtmine minu jaoks katsumus – laenuvastane nagu ma olen :) Teiseks ei olnud meil toona pikemajalist stabiilset sissetulekut – kuni sain vanemahüvitist, elasime kenasti ära, aga oli ju teada, et see lõppeb ning Abikaasa palk oli üsna väike. Kodulaenuga olime nõus riskima – teadsime, et selle maksame kuidagi ikka ära ka siis, kui ma enam vanemahüvitist ei saa. Ja noh, maksimegi, ehkki käisime selleks vahepeal suisa tiiru Norras :)

Nüüd on Abikaasal aga parem töö ja minu oma suisa imeline ehk esimest korda pärast laste sündi ja vanemahüvitiste lõppu on meie peres rahaliselt stabiilne seis. Hetkel küll kitsas, kuniks autolaen järgmisel sügisel lõppeb, aga tänu minu palgatõusule saame hakkama.

Kõige arukam olekski kahtlemata oodata renoveerimiseks laenu võtmisega nii kaua, kuni autolaen on läbi – siis on raha laialt käes :) Aga see tähendaks ka, et remont peaks veel kaks aastat ootama. Põhimõtteliselt ju võiks – oleme viis aastat siin nii hakkama saanud, vabalt saaks veel kaks. Ainus jama on selles, et kahe aasta taguse lastetoa remondi käigus sai lahti võetud maja otsasein ja me teame, mis seisus on tõenäoliselt ülejäänud seinad. Nõuka ajal pandi palgi peale tõrvapapp ja selle peale laudis, aga tõrvapapp ei ole just kõikse sobivam ehitusmaterjal, nii et sealt alt leitu polnud kõige meeldivam, pidime tolles otsaseinas mitu palki välja vahetama… Ja mida kauem me ülejäänud seinte paljaks kiskumisega ootame, seda rohkem palke tuleb lõpuks välja vahetada. Kui väga kaua ootame, siis polegi enam midagi vahetada :)

Teine pool on see, et kui üritada suuremaid summasid koguda, seejuures elamise pealt kõvasti kokku hoides, ei taha see üldse õnnestuda – kõik vaba raha, mis pole otsene kohustus, kulub ära :) Kui aga on pangalaen, siis selle maksab ära esimesena ja seejärel lihtsalt saab kuidagi ülejäänuga hakkama. Säästukontole raha kogumine pole nii lihtne, ma ju tean. On lihtne siis, kui raha on elamiseks rohkem, aga mida rohkem vaja kokku hoida, seda keerulisem.

Nii et ühest küljest tahaks maja seinad võimalikult kiiret tegutsemist, teisest küljest on tunduvalt tõenäolisem, et me suudame maksta praegu mingi väiksema summa igakuiselt pangale ja pärast autolaenu lõppu muudaks see summa oluliselt suuremaks… Kui et katsuda näiteks see väike summa järgmised kaks aastat igakuiselt kõrvale panna, et kui siis remondi tegemiseks läheb, saaks juba vähema laenusummaga hakkama. Ma ennustan, et siis me lihtsalt võtaks ikkagi sama summa laenu ja maksaks seda kauem tagasi.

Tegelikult ei ole siin väga mõtet omi plaane teha, tuleks kõigepealt naabritega rääkida. Maja soojustamine on ju ühine ettevõtmine ja eeldab ka nendepoolset nõusolekut ja rahalist panustamist. Senised aastad oleme lihtsalt rääkinud, et võiks ja peaks, aga kuna meil pole seda raha reaalselt kunagi olnud, ongi see kõik vaid jutuks jäänud. Nüüd aga võiks läheneda konkreetse jutuga – me võtaks laenu, kas teie oleksite ka võimelised sel suvel asja ette võtma?

Aga praegu on ilmad veel nii jahedad, et suuremat õues toimetamist ega jutustamist pole, üksteise juures kohvitamise kommet meil ka pole, nii et see jutuajamine naabritega pole veel toimunud. Seni oleme Abikaasaga omavahel arutanud igasugu otsustamist vajavaid asju, kui peaks tõesti sel aastal laenu võtmiseks ja remondiks minema, aga need otsused on täpselt sama keerulised kui viis aastat tagasi ja ajavad juhtme endiselt nii kokku, et mulle tundubki juba täitsa hea variant remondiga veel kaks aastat oodata :D

No näiteks küttesüsteem. Mugavuskütte jaoks hetkel raha pole ja kuna Abikaasale puudega kütmine meeldib ning pärast korralikku soojustamist on see jällegi lihtsam, siis jääks esialgu ikkagi puukütte juurde, õhksoojuspumba võib tulevikus toetuseks alati lisada. Aga selge on see, et Pioneer pliit tuleb remondi käigus ikkagi välja vahetada ja küsimus on, mis saab selle asemele. Kalvise keskküttepliidid on vist hetkel kõige levinumad, aga nende kohta olen ehitusfoorumitest pigem vaid kriitikat leidnud.

Keskküttepliite on nii mitmeltki teiselt firmalt, põhimõtteliselt peaks olema võimalik ühendada nende külge kasvõi terve elamise vesipõrandaküte. No ja välimuselt (sest ma olen naine, eks) leidsin ühe äärmiselt vinge pliidi (mõni nendest punastest TermoRosadest, mis iganes võimsuselt kõige sobilikum oleks), mille ma suurima heameelega oma kööki paneks. Aga kas see ka reaalselt hea on, kes seda teab. Olen googeldanud eesti ja inglise keeles, tulemus praktiliselt null. No ilmselgelt peaks minema mõne edasimüüja juurde uurima, aga noh, kuni naabritega pole kokku lepitud, et remont sel suvel lahti läheb, seni piirdume netist ideede otsimisega.

Siis aknad – millised, kuhu, kui palju :) Kas jätta tänavapoolsed nii nagu praegu või taastada algne ilme? Hoovipoolsetega on veel rohkem mõtlemist, et millised ja kuidas täpselt. Lisaks on puitaknad ropult kallid… Ja Madiken just kurtis, et nende puitaknad on nii plastiku välimusega. Kas on olemas plastikaknaid, mis oleks puidu välimusega, peaks äkki hoopis neid kasutama? :D Einoh, ma saan aru, et vana maja ja puitaknad peaks ikka olema, aga jah, raha… Ja naabritel on plastikud, seda ei muuda :)

Siis põrandad. Jällegi – vanas majas peaks olema ainuõige variant laudpõrand. Me lastetuppa panime ja no ausalt, hetkel kohe ÜLDSE ei meeldi. Kaugelt jah kena hele lai laud. Aga mis ta meil ongi, kuusk vist, mitte mänd – jubedalt ära täksitud. Ja need praod, õudne. Saan aru, et need on sellepärast NII laiad, et me pole ikka viitsinud tuba tühjaks tõsta ja lauad kokku lükata, oli ju teada, et kuivavad veel. Aga praod ikkagi jäävad, sest puit mängib juba vastavalt aastaajale. JA MA VIHKAN PRAGUSID!!! Sinna kaovad asjad, sinna jääb kinni mustus, liiv, tolm… Vastik. Kolmandaks töötlus – õlitasime paar korda ja tunne on ikkagi, nagu oleks täiesti töötlemata laud. Mitu korda me õlitama peame, et jääks ilus, tugev, pigem selline natukene läikiv, siidine…. Kümme korda? Kakskümmend? Nagu öeldud, lastetoa põrand on varsti kaks aastat vana, pole me suutnud ei laudu kokku lükata ega uuesti õlitada. Ja Madikeni kogemused laudpõrandaga ka just ei erutanud :)

Vägisi tikub pähe mõte tammeparketist. Kah puit, aga paned maha ja korras. Ei mingit hilisemat jeblat ega pragusid. Samas, nähes oma laste plödistamist ja plekke praegusel lastetoa põrandal, siis äkki jääks parketile samamoodi?

Sellest tulenevalt teine veel ketserlikum mõte – linoleum. No see looduslik, eks. Mulle nimelt on alati meeldinud PVC hooldamise lihtsus – läheb mingi vedelik maha, pühid lihtsalt lapiga ära, ei mingit probleemi. Hea pehme ja vaikne ka. PVC on muidugi paras keemia, seda teadlikult omale eluruumidesse ei tahaks (ehkki praegu on olude sunnil nii köögis, koridoris kui ka vannitoas ja keegi pole ära surnud). Aga see päris looduslik linoleum pidavat ju igati öko ja hea olema, nad räägivad. Ma ise pole näinudki :) Aga kui on tõesti nii hea ja leiaks näiteks laia laua mustriga, ma tõmbaks terve elamise üle ja oleks rahul. Aga no linoleum vanasse puumajja… Khm, jah.

Tahaks lihtsalt mingit kena jala all mõnusat ja looduslikku võimalikult vähest ja lihtsat hooldust nõudvat vastupidavat põrandat, kust ma saan kahepäevase hilinemisega avastatud toiduplekid ikka maha pühkida, mitte need pole juba lootusetult sisse imbunud. Aga praegu on mul küll elutoa ja magamistoa värvitud siledaid põrandaid mugavam hooldada kui lastetoa laudpõrandat, mis pole just kare, aga kus mopp pigem peal liikuda ei taha. Panekski mingi puitplaadi ja ma ei tea, töötleks millegagi… Värvitud põrand pole nagu ka see… Ah, ma ei tea.

Ja siis köögimööbel ning selle lõputud võimalused. Ja sobiva valgustuse valimisest ma parem ei räägigi.

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, kõik need otsused tunduvad jälle nii keerulised, et täitsa ahvatlev tundub remont veel kaks aastat edasi lükata. Ainult need õnnetud seinad seal tõrvapapi all… Ja teisest küljest ju kangesti tahaks ilusat kodu, viis aastat olen sellest unistanud :) Sissetulek on stabiilne, laenu saaks ka praegu kohe ja pangale maksmiseks kokku hoida on kergem, kui lihtsalt remondi jaoks kõrvale panna.

Nii ehk naa on plaan selline, et 2020. sügisel, kui lõppeb kodulaen, peaks lõppema ka remondiks võetud laen. Seni peame elama küll kokkuhoidlikult, aga siis oleks ilusa koduga, laenuvabad ja rikkad nagu kröösused :) Siis võib maakodu jälle tõsisemalt plaani võtta. Või noh, kui kellelgi on äkki midagi pakkuda, siis võib pakkuda ikka, igal ajal. Lihtsalt ise me enam aktiivselt ei otsi.

Ei ole õrna aimugi, mis saab. Remondist ja elust üldse. Aga kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab, selge see :)

Nii et igasugused kogemused on teretulnud. Kes on veel mõtisklenud linna ja maal elamise vahel, mis otsusteni olete lõpuks jõudnud? Mida teie oma viimasele remondile tagasi mõeldes hetkel teisiti teeksite? Mis kuradi põrandad me panema peaks ja kas see ilus punane keskküttepliit võiks ka reaalselt HEA olla? :D

Küsimusi on lõputult. Vastused oleks ka head.

Jun 092013
 

ETV sarja Mõistlik või mõttetu FB leht jagas linki ülilahedatest ökomajadest, mil nimetuseks EarthShip. Pärast artikli läbi lugemist otsisin üles ka nende kodulehe ja uurisin sealt edasi. No imeline tundub, ausõna. Veel sümpaatsem kui senine lemmik põhumaja (ökoehituse sildi alt saate lugeda mu varasemaid vaimustumisi, nii armsalt naiivseid pealegi, ma olen vahepeal päris palju targemaks saanud igasugu ehituse koha pealt).

No ühesõnaga, EarthShip sobib igasse kliimasse, see on fakt. Hästi palju taaskasutust, sõltumatud kommunikatsioonid, passiivne jne. Eestisse on kah ehitatud ühe projekti raames, küll mitte elumaja, aga ikkagi.

Mulle NII meeldivad sellised ümarate vormidega majad. Kasvuhoone osa on super. Ja kogu see projekt tundub olevat hoolikalt läbi mõeldud. Hetkel olen ma Pärnus küll igati rahul ja kuniks perekonda siia jagub, me vaevalt et kuskile kolima hakkame… Esialgne unistus on praegune kodu korda saada ja pikemas perspektiivis ehk terve maja endale.

Aga kunagi hiljem… Kes teab. Mul on kogu aeg olnud unistus ehitada miski hetk metsa sisse oma kätega põhumaja – alguses suvilaks, kui lapsed oma elu peal, siis püsivaks elamiseks. Ehk selle asemel hoopis EarthShip? Vaatame, mis tulevik toob. Inspireeriv igatahes.

Jan 202011
 

Sellest olen kunagi kuskil kirjutanud, et kuni Londonini tundusid kõik kolimised täiesti loogilised – polnud mingit küsimust, kuhu järgmisena. Seda just linna, mitte konkreetse korteri mõttes, neid sai ikka vahetatud.

Londonist esimest korda Eestisse kolides tekkis esimest korda võimalus mõelda, KUHU kolida. Enne elasin Tallinnas, Londonis igatsesin aga millegipärast Tartu järele. Abikaasa on alati Tartu fänn olnud, seega polnud küsimustki. Ja Tartus oli väga mõnus, ainult oma sõpradest tundsin puudust – enamik neist elab Tallinnas. Selle eest oli Kessu praktiliselt naaber, see oli hindamatu.

Siis tegime jälle ühe sutsu Londonisse ja tagasi tulles otsustasime hoopis Pärnusse tulla. Seni oli see meie meelest olnud küll üpris mõnus, aga liialt vaikne ja igav linn, mingit iha siin püsivalt elada ei olnud. Laste sündides muutuvad väärtushinnangud aga järsku üpris teistsugusteks, nii et kui mu teine rasedus ja seega Eestisse tagasi kolimine juba kindlad olid, tuli ema Pärnu jutuga. Arutasime seda Abikaasaga tükk aega ja tunduski lõpuks täiesti loogiline.

Viis kuud ema juures elades mõtlesin mitu korda, kas tegime vea – kas oleks äkki pidanud ikka Tartusse jääma. Praegu võin 100% kindlalt öelda: Pärnusse kolimine oli kõige õigem otsus, mis üldse teha sai.

Väikeste lastega on perekonnaga ühes linnas elamine hindamatu. Sõpradega kohtumiseks väga tihti nagunii aega ei jää. Nüüd on küll 90% meie sõpradest mujal, üle Eesti laiali, aga kummalisel kombel on neid nüüd isegi kergem näha, kui enne. Okei, Abikaasa jaoks vast mitte, temal oli Tartus ju piisavalt vabadust tulla ja minna. Ja minagi sain ju üksi käia, kui Abikaasa Plikat hoidis – toona ei osanud ma tihti aga kuskile minna. Virisesin, et elu on ebaõiglane, kuna kõik minu sõbrad on nii kaugel. Samuti tundsin puudust kahekesi väljas käimistest – last eriti kellegi hoolde jätta polnud, Kessu juures küll korra-paar oli.

Ega meil pole Pärnuski nüüd eriti võimalust olnud, et kahekesi kuskile minna või tihti sõpru näha. Aga perekonnaga suhtleme pidevalt, see ongi hetkel kõige olulisem. Elu on palju kergem, kui on alati võimalik abi paluda. Igasugu käimisi on palju lihtsam klapitada – kui mul on vaja kuskile minna sel ajal, kui Abikaasa tööl on, saab ema alati aidata. Kui on vaja autot laenata või lasta ennast kuskile ära viia, siis keegi perekonnast ikka saab.

Ja nüüd, kus meil on lõpuks oma elamine, saame ka jälle rohkem sõpru näha. Muidugi, keset talve ei viitsi keegi eriti kaugemalt külla tulla, endal pole kahe põnni kõrvalt praktiliselt üldse aega kuskil kaugemal käia. Aga varsti tulevad kevad ja suvi ja puhkus ja… Oh seda elu siis!

Viimase aasta Pärnu kinnisvaraturuga üpris täpselt kursis olnuna tean, et meie kodu on suurepärane leid. Abikaasa leidis endale vähem kui kuu ajaga uuele kodule imelähedal asuva erialase töö, mis talle meeldib. Meie perekond elab meiega samas linnas, samuti meie uuele kodule üpris lähedal. Minu kosmeetik ja juuksur on kogu aeg Pärnus olnud – mäherduse vabaduse see annab, kui ma ei pea taolisi käike kuu aega ette planeerima, saan lihtsalt helistada ja minna… Ja lapsehoidja on ka olemas :)

Millise vabaduse see annab, et Plika harjus suvel ema juures elades vanaema-vanaisaga nii ära, et on nüüd alati rõõmuga nõus nende pool olema. Muidu oleksime võinud oma viimasest Soome reisist vaid unistada. Tulevikus, kui Poiss natuke suurem on, saame hakata tihemini ka päris kahekesi väljas käima.

Ja milline võimalus on meil nüüd suvel sõpru vastu võtta – elame ju suvepealinnas ja esimest korda elus on meie elamises külaliste jaoks üks vaba tuba.

Nii et ma olen Pärnus väga rahul. Jah, oleks veel ideaalsem, kui sõbrad oleks samas linnas, aga praegusel eluperioodil ei oleks nagunii võimalust nendega väga tihti kohtuda – õnneks on olemas arvuti, mille vahendusel on lihtne suhelda. Ma saan kõigi oma sõpradega MSNis piisavalt lobiseda, ehkki näost näkku oleks muidugi veel mõnusam. Aga parem varblane peos kui tuvi katusel :P

Pärnus on mõnus. Poleks arvanudki, et ma võin siin nii rahul olla. Ma üldse ei eelda, et ma nüüd ülejäänud elu siin elaks, aga no viis-kümme aastat kindlasti. Eks elu näitab…

Nov 142010
 

Peab mainima, et need fotod, mis kuulutuses olid, nägid tunduvalt paremad välja – sest nende tegemise ajal elas memmeke veel sees, oli hubasem. Klõpsisin nüüd kõigest pildid ära, nendelt tundub olukord kuidagi trööstitu :P Ühel pool ongi, aga seda me enne remonti nagunii ei kasuta, selle talve elame korralikumas pooles. Kui oleme oma asjad sisse sättinud, küllap siis enam pole nii trööstitu.

Mööbel on muidugi kah selline nagu on… Midagi kena just pole. Aga kõik on puhas ja korras, see on peamine. Inetus kapis on asju ikka parem hoida, kui toanurgas kastides :)

Täna andsime ainult allkirju, tegime fotosid ning viisime kaks autotäit asju kohale ja ladusime ühe toa nurka. Ei tea, kas homme jõuab juba midagi reaalselt lahti pakkima hakata või ainult ülejäänud kraami transportida – Abikaasa peab mingi osa päevast veel tööl kah olema…

Ma ei tea, kust otsast alustada :D Ilmselt kõigepealt need asjad ära paigutada, mis ema juurest kaasa võtsime, neid kasutame järelikult kõige rohkem. Siis Londoni kastid Abikaasa ema keldrist, sest seal on ülejäänud vajalikumad… Lõpuks Tartu asjad – kui oleme nendeta juba aasta hakkama saanud, saame järelikult veidi veel. Õnneks ma kirjutasin toona pakkides kastidele sisu peale (üksjagu kraami on muidugi ka silditutes kilekottides), see peaks kogu protsessi kergendama – no näiteks nõusid on kiirelt vaja, need peaks kirjade järgi üles leidma küll.

Üldist meeleseisundit kirjeldab kõige täpsemini sõna overwhelming – ma vaatasin spetsiaalselt sõnaraamatust järele kõik variandid eesti keelde tõlkimiseks, aga ükski pole nagu see õige. Seega jääb inglise keeles – saate aru küll, mida öelda tahan. NII palju on teha, et ei oska kuskilt otsast pihta hakata. Aga eks me vaata ja nokitse tasapisi, järgmise nädala jooksul tahaks kindlasti täiskohaga sisse kolida.

Aga aitab lobast, fotod nüüd. Seal on hetkel nö ringsüsteem, tegingi siis fotokaga elamisele ringi peale.

Eeskoda – päris suur ja kütteta. Pikemas perspektiivis tahaks selle pooleks jagada, et ühte poolde küttega esik teha, saaks normaalselt riidesse panna ja kuskil üleriideid-jalatseid hoida. See on vist mingi vana gaasipliit seal, leppisime memmega kokku, et kui oleme kunagi ära otsustanud, mida me endale ei taha, siis kasutuskõlblikud asjad anname ära (memm oli juba paar kontakti välja otsinud, ellu astuvate vangide toetuseks vms) ja ülejäänu jaoks tellib ta prügiauto.

CIMG1949

See köök, mida me praegu kasutama hakkame. Kõrval on teine köök, kui remonti teeme, lõhume seina vahelt maha ja saab üks suur. Köökidel on tobedalt kitsad aknad (nii palju, kui pildilt näha, sellised ongi, kardina taga on sein) – eeskoja tõttu ei saanud suuremaid teha, see on üks nõmedamaid asju kogu selle elamise juures. Aga mul on juba omad plaanid, kuidas asja paremaks teha :P

CIMG1950

CIMG1951

CIMG1952

CIMG1953 Continue reading »

Nov 122010
 

Ma mõtlesin, et memmekese kolimine võtab terve nädalavahetuse, aga temal on kella kaheteistkümneks kolimisauto tellitud, meie peame poole üheks kohale minema, et näidud fikseerida, võtmed saada ja üleandmisaktile alla kirjutada. Ongi kõik!

Elioni tehnik tuleb esmaspäeva õhtupoolikul, voodi jõuab ilmselt alles nädala lõpuks valmis. Pesumasina paigaldamise kohta ma ei mäletagi, Abikaasa ajab seda asja, ostma läheme igatahes nädalavahetusel. Madrats on juba ära toodud, nii et pmst võiksime kasvõi hommepäev sisse kolida. Seda me muidugi kindlasti ei tee, enne esmaspäeva õhtut ei kõlba :D

Aga nädalavahetusel saan juba pilti teha ja asju lahti pakkida ja… Vinge!

Oct 262010
 

Halvast räägitakse enne, eks? Tegime eile lastele vanni ja unustasin täna pesu pestes üle kontrollida, et masina voolik ikka vannis oleks. Ise läksime välja ja mingi hetk ema mees helistas ning teatas, et vannitoas on uputus. Kusjuures muidu ma ALATI kontrollin, et vesi oleks lahti ja voolik vannis… Ja ma väga harva lähen kodust ära sel ajal, kui pesu peseb… Kõige nõmedam oli see, et ma ise jõudsin alles siis koju, kui ema mees oli jõudnud juba vanni eest seina ära võtta ja kolm kausitäit vett ära kuivatada, ühesõnaga meie tekitatud jama suuremas osas ära likvideerida. Tema pani seina hiljem tagasi ka.

Mina sain ainult veidike koristada ja ohtralt vabandada. Käed värisesid pärast veel tükk aega. Naabritest pole siiani keegi kurtma tulnud, ehk nendeni vesi ei jõudnud. Kunagi aastaid tagasi juhtus siin ka sarnane õnnetus ja siis olla teise korruse korteri koridori lüliti juurest vett tilkunud… Loodame parimat.

Aga häid emotsioone oli ka õnneks küllaga. Kasutasime Abikaasa vaba päeva ära ning käisime oma uues kodus memmekesega rääkimas ja asju arutamas. Kohe, kui uksest sisse astusime, oli NII hea tunne. Ma vahel mõtlen siin kodus, kas ahiküte oli ikka õige otsus – jamamine puude ja kütmisega, kõikuv temperatuur jne. Aga see lõhn, see imeline lõhn. Küdeva ahju või pliidi lõhn – juba see üksi on vaeva väärt. Odav ja tervislik ka :) Pikemas perspektiivis paneme ilmselt õhksoojuspumba lisaks – kui ma tööl käima hakkan, ei ole võimalust terve päev puid alla visata, seal käib oluline osa kütmisest läbi pioneer pliidi, mis radikaid soojendab (kokku on elamise peale kaks pliiti ja üks ahi, ma olen juba sassi ajanud, millist osa miski kütab).

Seal on hetkel selline süsteem, et on kaks kahetoalist korterit, mille vahel on koridor, kust pääseb ka ühisesse vannituppa/WC-sse. Üks pool on paremas korras, memmeke elabki ainult seal, selle talve elame meie ka ainult kahes toas. Järgmisel aastal, kui raha kogunenud on, tuleb kõigepealt üks välissein korda teha, millel on niiskuskahjustused, köökide vahelt sein ära lõhkuda (ehitaja ütles, et võib), et oleks üks suur köök ja vähemalt üks tuba vajab kohe värskendust.

Täna käisime tegelikult peamiselt mööblit üle vaatamas – et mida me soovime endale jätta. Kõik jääb, ainult oma voodi võtab memm kaasa. Mööbel on küll vana, aga osalt suurepärases, osalt rahuldavas korras – koos sellega, mis meil Tartus on, peaksime neli tuba esialgu enam-vähem sisustatud saama.

Aias tegime ka ringkäigu, et olemasolevast paremat ülevaadet saada. Meil on neli õunapuud, üks kirsipuu (aga linnud nokkivat kõik ära, nii et ei mingeid kirsse), must ja punane sõstar, tikrid, vaarikad, maasikad, rabarber… Lilli kah omajagu. Võib-olla veel midagi. Hernepeenrad on – eks me üritame seekord varem seemned maha saada kui juulis :D

Ilm oli imeilus ja päikeseline, täpselt õige aias jalutamise jaoks. Muru oli kollaseid lehti täis ja tunne oli õnnis.

Ei jõua ära oodata, et saaks kolida.