Aug 022020
 

Kevadine magamistubade seis sai kajastatud siin. Nüüdseks on suuremad muudatused tehtud ja võib jagada tulemust, ehkki mõned on veel plaanis… Aga nendega läheb aega :)

Meie magamistoaga olen nüüd ülirahul – kordi parem kui enne.

Voodipesu mõtlesin minna ja osta täitsa hariliku ühevärvilise beeži, aga noh… Lasin ennast võrgutada halli ja punase kombost. Mis sobib toa beeži ja tumepunasega igatahes tunduvalt paremini kui eelmine sinine. Need “kaunistused” voodi kohal võiks olla olemata, aga normaalselt eemaldada neid ei saa, las siis olla.

Diivani ostsime algselt eelmise maja elutuppa. Siia kolides panime selle Poisi tuppa, sest seal oli ainsana ruumi. Proovisin seda korra ka Poisi uude tuppa, aga kohe ÜLDSE ei sobinud. Panin juba kuulutuse üles, et annan ära, keegi huvi ei tundnud… Ja siis järsku avastasin, et see täitsa meeldib mulle meie magamistoas, sobib oma toonidelt täitsa hästi. Mitte et magamistuppa otseselt oleks VAJA diivanit, aga ma kujutan ette, et vahel, kui näiteks allkorrusel on lärmakad lapsed, võib olla päris mõnus üles põgeneda ja seal raamatut lugeda. Või kui ma pikemalt riietega toimetan. Ühesõnaga see diivan hakkas mulle kohe VÄGA meeldima seal toas.

Kummut. Olen väga rahul :) Ainult et… Teist oleks veel vaja, kuna mul on riideid juba endal nii palju, et ma täidaks terve kummuti sellega ära. Ehk et me oleme IKKAGI veel ühe kummuti otsingul. Endiselt ei taha liiga palju maksta ja peab ülejäänud toaga sobima.

Akna alla loodan mingil hetkel leida teiselt ringilt sobivas stiilis väiksemas mõõdus kirjutuslaua. Taas kord selleks, et KUI allkorrusel on lärmakad lapsed, aga mul on vaja arvutiga töötades rahu ja vaikust (nt kodukontoris), siis oleks see võimalus olemas. Kasutaksin ilmselt pigem harva. Praegu on seal aga legolaud, mille Tanelil spetsiaalselt teha lasin ja mis jäi Poisi loomingulisusele lootusetult väikseks :( Pean selle müüki panema, tegin pildidki ära, aga kuskile üles panemiseni pole veel jõudnud. Ukse kõrval oleva nagi ostsin viimaselt waldorfkooli jõululaadalt, leidis pärast poolt aastat ootamist lõpuks oma koha.

Riidekapi tellisin Oldeurope e-poest, 249€ + 50€ transport Pärnusse. Kõvasti rohkem, kui oleks soovinud maksta, aga kappi oli vaja ja see oli sobivaim valik, pole 2m laia kapi eest tegelikult üle mõistuse hind. Punane tool lihtsalt ON, ma ei tea veel täpselt, mis sellest saab – kas leiame kodus kasutuse (vb tulevase kirjutuslaua taha?) või anname ära. Seni – kuna tooni tõttu ülejäänud sisustuse kõrval ei karju, las olla seal. Peegel on seinal vanast ajast, see on liiga väike ja mu maitsele “liiga kaunistatud” – tahan asemele midagi  lihtsama tumeda raamiga ja suuremat, kust ennast täispikkuses näeksin.

Ainus jama on selles, et kui me nüüd teist kummutit tahame, siis on sellele ka kohta vaja :P Ega neid variante palju pole – kas riidekapi kõrvale või diivani asemele. Kui panna riidekapi kõrvale, siis täispikkuses peeglit ei saa. Ehk pädeks ka lihtsalt suurem peegel kummuti kohal? Mul vaja vahel riideid proovida ja vaadata, kuidas sobib – päris täispikkust polegi vaja, kui terve kleidi / pluus + seelik kombo ära näeb, on ok. Võimalik aga, et mind hakkaks visuaalselt häirima, kui kummut ja riidekapp tihedalt üksteise kõrval oleks – need läheks täiesti üksteise vastu, sest riidekapi ja ukse vahel ca meeter üldse vaba ruumi on.

Diivanist oleks kahju loobuda (lõpuks leidsin sellele ideaalse koha, eks :D), aga tundub, et võib-olla on see ikkagi mõistlik – visuaalselt istuks kummut selle asemele ilmselt paremini, jääks piisavalt ruumi vahele, nö õhku :) Diivanit proovisin ka akna alla, kuhu see visiooni kohaselt oleks pidanud päris hästi sobima, aga reaalsuses mingil põhjusel ikkagi mitte – jäi kitsaks, pisut uksele ette vms. Pluss akna alla tahaks ikkagi pigem lauda. Ühesõnaga mõtlemist veel jagub. Eks selgub jooksvalt. Hoian teisel ringil silma peal, nii peegli, kummuti kui laua osas – ja vaatame, mis leida õnnestub.

Magamistoas peab tegelema veel ka valgustusega. Hetkel on ainult öökappidel olevad soolalambid + kummuti peal olev hieroglüüfidega lamp – ehk puhas meeleoluvalgus. Riidekappi kleepis Kaaslane ajutise lahendusena paar patareidega lambikest. Oleks vaja mingit lugemise lampi voodi kohale (piisaks ühest keskel, aga ma ei tea täpselt, kuidas/kuhu seda kinnitada, kaldsein ju) ning paremat valgustust nii riidekapile kui kummutile. Riidekapi kohal olevale talale on elektrikaabel veetud, nii et tõenäoliselt paneme tala külge mingid suunatavad lambid… Eks näis.

Riided peaks ka lõpuks koridori riidekapist magamistuppa ümber kolima… Mul jäi see pooleli :D Puude peal olevad asjad kolisin ära, pesu- ja sukavarud ka. Aga ülejäänud riided, mis peaksid kummutisse minema, on endiselt koridorikapis. Katsun sellega täna õhtul ühele poole saada.

Aug 022020
 

Kevadine magamistubade seis sai kajastatud siin. Nüüdseks on suuremad muudatused tehtud ja võib jagada tulemust, ehkki mõned on veel plaanis… Aga nendega läheb aega :)

Nagu te teate, pole ma kuigi osav sisekujundaja ja mul puudub visioon. Hädaga mõtlen, mis võiks sobida ja pooled asjadest tavaliselt ikka lõpuks ei sobi :D Aga Poisi toaga olen ma küll väga rahul. Sobib talle palju paremini kui eelmine :) Kõige olulisem on see, et ta ise on sama rahul kui mina.

Vasakul olevate piltide alla tahaks väikest riiulit, kuhu laduda ritta mõned heegeldatud loomad ja kujukesed – ehk niisama silmailu vidinad, mida Poisil palju pole, aga mõned ikka. Praegu on need sealsamas laua peal, aga võtavad asjatult ruumi, riiul oleks parem. Aga sellega on aega, kuni teisel ringil miskit sobivat silma hakkab…

Voodi on tuppa “sisse ehitatud” ja tavalisest kõrgem. Poisile meeldib. Lamp on üks kahest, mis olid enne teises seinas kaheinimesevoodi kohal. Öökapi tegime vanast kirjutuslauast. Pildi tegemise hetkel ootas peamine plaat veel saagimist.

Täna palusin naabrimehe abi, kel on saagimiseks spets masin, saime kapi ka valmis:

Parempoolse nagi ostsime kunagi ammu Plikaga Jyskist, pidi minema tema tuppa. Liiga vara ei tasu aga selliseid asju osta, õpetab kogemus: lõpuks selgus, et seda pole eriti kuskile panna. Poisile oli vaja aknast paremale nagi hommikumantli jaoks, samuti on tal peotäis medaleid, mida vaja kuskile riputada. Ja siis järsku turgataski, et oot-oot, see nagi ju sobib oma stiililt suurepäraselt kõrvalseina kaunistustega… Linnuke ja lehed. Praegu on raamis vanad postkaardid kassipiltidega, tulevikus on plaanis need välja vahetada meie kasside fotode vastu. Fotomajandusega pole jõudnud siin kodus üldse tegeleda, küll kunagi jõuab.

Siin näha nii nagi kui kaunistus:

Seinale on plaanis kleepida praeguste piltide asemel pereliikmete fotod, aga taas kord – läheb aega, kuniks fotomajanduseni jõuan. See kaunistus muidu lauaga enam-vähem sobib – igatahes paremini, kui meie voodiga :D Piisavalt, et seda mitte seinalt maha võtta :D Lauaga olen ka üsna rahul – ruumi igal juhul rohkem ja nüüd tõesti toimib see, et legodega mängitakse laual, mitte põrandal. Tööpind Ehituse ABC-st sooduka ajal 56€, kummutid Ikeast 2×69€ – kinnitatud nurgikutega.

Lamp on Plika toast – kuna Poisi toas on ka laevalgusti olemas, siis laua kohal on nööriga tõmmatav üsna ok. Kuna taas kord oli juhe vaja vedada seina pealt, siis siin toas kasutasime fancyt riidekattega kaablit (meetri hind peaaegu 5€, meil läks vaja 4m), mis mu meelest on väga mõnus ja ei häiri üldse silma. Kinnitatud sai seina väikeste kruvidega, mida on tunduvalt vähem näha, kui oleks olnud valgeid või musti kinnitusi (vähemalt K-Rautas muid värve polnud). All nurgas läheb pistikupessa.

Üks asi, mis minus suuri küsimusi tekitas, olid Ehituse ABC-st tellitud tööpinna külgmised ääred, mis olid lõigatud täiesti kohutavalt. Vb ei saagi paremini, aga üks külg oli konkreetselt nii sakiline, et kui ka üle ulatuva osa ära nüsisime, jäid peale äärde väikesed augukesed. Aga ma ausõna ei viitsinud kuskile protsessima minna, kui üldse oleks olnud võimalik… Googeldasin, ostsin rullis servakandi, triikisin selle külge ja lõikasin alt parajaks…  Kuna mul polnud lõikamiseks õigeid riistu – vaid üks kipsi/vaibanuga, mis polnud ilmselt kõige teravam, siis jäi ebaühtlane, aga KEEGI reaalselt neid ääri ei vahi, nii et vahet pole :D Kui tegu oleks olnud köögiga, oleks ma ilmselt nõudlikum olnud lõpptulemuse suhtes, aga Poisi toas ma just eriti aega ei veeda ja teda ennast sellised pisiasjad absoluutselt ei koti. Üks äär on täiesti vastu seina, teine 25cm seinast – selle pildi tegin kuidagi nurga alt, tegelikult õnneks ei hakka üldse silma.

Aug 022020
 

Kevadine magamistubade seis sai kajastatud siin. Nüüdseks on suuremad muudatused tehtud ja võib jagada tulemust, ehkki mõned on veel plaanis… Aga nendega läheb aega :)

Ikea kassisilt vahetas välja liblikad uksel…

…õigemini liblikad kolisid lihtsalt teisele poole :P

Ikea seinariiul, pool kirjutuslauda ja kass :D

Teine pool kirjutuslauast ja jälle seesama kass :D

Diivaniga komplektis olnud tugitooli kolisime plaanitult Poisi tuppa. Diivani tahaks ka mingil hetkel väiksema vastu välja vahetada – eks näis, millal teise ringi poes miskit sobivat silma jääb, kiiret ei ole.

Kapp jäi üle Poisi toast, nii et Plikal on nüüd lõpuks riiete jaoks koht ja ühtlasi öökapp. Vana katkine lamp oli seal, kus praegu ripub unenäopüüdja. Uue lambi valis Plika ise endale ehituspoest.

Algne plaan oli osta peegel pisut suurem kui maal ja panna need seinal vastupidi. Kuna järgmine peegel oleks aga juba liiga piklik olnud, Plika oli väiksemaga rahul ja ega mina ei viitsinud ka otsida, siis sai nii (Jysk, 4.99€). Seinal olev lamp on ka uus – samast sarjast kui voodi juureski olev. Idee tekkis täitsa spontaanselt – Plika oli alati rääkinud, et talle väga see lamp ei meeldi ja Poisi tuppa oli vaja laua kohale valgustust… Seega ostsin soodukapäeval Decorast neljase lambi ka ära ja vana panime siis Poisile. Kui 16€ ühe lambi + lülitiga juhtme eest, mille juurde ostsime, tundus üsna mõistlik kulutus, siis 41€ neljase lambi eest tundus kallis :D Ehkki tegelt ei ole ju.

Kuna laelampi kui sellist Plika toas polegi, siis oluline muudatus on ka see, et Kaaslane pani uuele lambile lüliti – vana tuli tõmmata nöörist, mis polnud väga normaalne toa põhivalgustuse puhul. Kuna lambile oli juba nagunii veetud valge karbik, siis jätkasime sama stiili. Mitte et see mind vaimustaks, aga pole ka nii jube, kui kartsin :D Tulevikus saab see sein nagunii teist värvi. Aga ehk mitte niipea. Ma veel naudiks remondivabadust – nii kaua kui võimalik :D

Apr 122020
 

Ja saabki ring peale – aiast teen postituse kunagi hiljem, kui seal ka reaalselt mingit aega veedan :D Viimaseks jätsin elutoa kui mu hetke kõige lemmikuma ruumi terves majas… Ehkki köök ja vannituba on sellega suht võrdsed… No kõik on lihtsalt niiiiiii imeline, andke andeks, et ma end kordan, aga kümme aastat ootamist ja nõukaagset remonti, eks… Elan oma unistust ja olen vaimustuses.

Elutuba oli algusest peale selline, kus muuta ei soovinud üldse mitte midagi, kõik oli olemas – teleka vaatamise diivan, lugemise diivan, kenad kapid, kirjutuslaud… Ok, jah, asjade jaoks oli ruumi vähevõitu, nii et ühe kapi juba ostsime lisaks ja võib-olla ostame teise veel. Aga see üldjoontes ka kõik, väga pikka juttu ei tule.

Kogu elamise kohta saan öelda veel üldiselt seda – super on, kui on SOE. Ma ju totaalne külmavares, varasemad elamised kõik soojustamata – pliidiga andis väga soojaks kütta, aga pikalt ei pidanud, töölt koju jõudes ja hommikul ärgates oli ebameeldivalt jahe, temperatuurikõikumised suured. Nüüd on aga soojustatud maja, soojustatud põrandad… Õhksoojuspumpa pole pidanud kordagi kasutama (aga on kindlasti asendamatu abiline külmal ajal reisile minnes), igapäevasest pliidi kütmisest piisab. Ahju kütame vastavalt ilmale – vahepeal kütsime iga päev, vahepeal jäi mitu päeva vahele. Ja temperatuur alla 18 kraadi eriti ei lange. No korralikku talve pole muidugi ka olnud, nii et eks ole näha… Aga senini ikka absoluutselt imeline.

Panen kõigepealt ühe pildi varasemast, kus näha, et algselt oli punase diivani kõrval lillepostament:

Ja edasised pildid ongi juba “valmis” elutoast. Esimene ring on tehtud tolle päeva õhtul, kui olime teise ringi poest tolle kapi ostnud, teine ring järgmisel päeval päikesega :)

Teleka saime koos elamisega :D Meil on nüüd siis üle 10 aasta päris telekas. Mina pole seda küll siiani vaadanud, sest harjumust endiselt pole, aga tean, et saaksin vaadata TLC-d igal hetkel, kui soovin :D Plika vaatab Nickelodeoni, Poiss pisut ka, aga eelistab pigem arvutimänge :) Kaaslane vaatab igasugu sarju, neid küll arvutist, mis telekaga ühendatud – koos vaatame vahel filme. No jube mõnus on, kui on elutoas hea koht ja suur ekraan, täiega mõnuleme.

Punane diivan on minu lemmikoht elutoas, kus ma olen harjunud oma läpakaga istuma või lugema, vahel ühineb minuga ka Kaaslane. Arvutilaua tagant leiab enamasti Poisi või Kaaslase. Plika õpib punasel diivanil. Telekat vaatavad kõik teised rohkem kui mina.

See nurgakapp, mille peal on lilled, oli alguses pildil olevast uksest (mis viib esikusse) paremal nurgas. Mingi hetk tõstsime ümber, sest see sobis sektsiooni juurde paremini ja nii sai selle ukse kõrval oleva osa täitsa vabaks muude asjade jaoks.

Hetkel on seal too lillepostament, mille ära tõstsime, et kapile ruumi teha, ja üks kassi ronimispuu. Ja peegel oli juba enne. Pikemas perspektiivis on võib-olla plaan sinna ka üks kõrgem kapp või riiul panna, sest asju on endiselt palju… Õigemini, mina suutsin oma asjad kuidagi ära mahutada, aga Kaaslane pole siiani saanud oma vanast elamisest kõike üle vaadata ja kaasa kolida. Kuna vend elab endiselt seal ja ruumi on küllaga, siis aega õnneks on… Küll jõuab :D

Mis mind selle elutoa juures vaimustab – päike paistab pikalt sisse, kogu päevase aja ja õhtupoole ka… Õhtul mitte väga pikalt, ma täpsemalt ei oskagi öelda. Aga päike annab elule nii palju juurde. Elutoas olla on mõnus :)

Selle kapiga seal elutoa nurgas olen üsna rahul – mu meelest sobib ülejäänud komboga täitsa hästi. Kallivõitu ju oli teise ringi poe kohta (ma olen ära hellitatud, tean – aga siiski, 90€!), samas ilus ja praktiline. Ja no vaadake, kui imelised pitskardinad!

Kasside lemmikaken. Minu lemmiklaud :P Selle laua kõrvale nurka on vaja tegelikult mingit madalamat kappi, kus peal hoida kõiki meie kotte, mida hea välja minnes kaasa haarata… Praegu on need kõik põrandal.

Mis ma oskan kokkuvõttes öelda? Kui mitu korda olen ma möödunud postituste jooksul kasutanud sõnu “super”, “vaimustav” ja “imeline”? Ma olen NII tänulik, et tegime selle otsuse võtta nii suur laen ja osta juba renoveeritud kodu – et meil oli rahaliselt võimalik seda teha. Ma ilmselgelt ei ole remondiinimene ja ma olen nii tänulik, et õnnestus leida imeliselt sisustatud kodu, mille saime endale kogu mööbli, vaipade, kardinate ja telekaga :D Kui palju närvikulu ma säästsin, sest ei pidanud ise sisustama! Nägin, mis on, see meeldis – ja ei ole pidanud pettuma. Nagu eelmiste postitustega selgeks sai, on tegelikult päris palju väiksemaid ja suuremaid asju, mida sooviks muuta, et elamine oleks veel mõnusam ja meie vajadustele vastavam. Aga juba praegu on elukvaliteet nii hüppeliselt tõusnud, et selle kõigega on aega. Ma lihtsalt elan. Ja naudin. Ja tasapisi nokitsen kõike mõnusamaks.

Apr 122020
 

Oh appike, kui fancylt see kõlab, söögituba :D Põhimõtteliselt võib ju öelda ka lihtsalt (avatud) köök :D Ühesõnaga, maja esimesel korrusel oli algselt ringsüsteemis läbikäidavad kolm tuba ja köök. Meie ostsime selle aga renoveeritult – nüüd on alles kaks suurt ruumi. Ehk siis ristkülik on jagatud kaheks piklikuks ruumiks… Ühel pool on elutuba, teisel pool on ühes osas köök, teisel pool sööglaud ja puhvetkapp… Nii et tinglikult ikkagi köök ja söögituba :D

Köögi kõige suurem miinus on minu jaoks korraliku praeahju puudumine. Meil on puupliit, millel pole praeahju – kuidas selline asi üldse võimalik on? :D Traditsiooniline köögimööbli osa on nii väike, et sinna praeahi ei mahtunud – on ainult pliidiplaat. Majapidamise ainus praeahi on väike ja eraldiseisev… Esiteks tahaks normaalsuuruses ahju, teiseks tahaks vähemalt niigi palju võimalust, et ma saaks ahju sisse panna ja mingi tuli annaks märku, kui on saavutatud soovitud temperatuur. Sellel ahjul aga tuleb kõigepealt valida temperatuur ja siis taimer käima panna… Siis alles hakkab tööle ja muudkui tiksub, kuni taimer nullis… Aga millal temperatuur on see, mis valitud – pole aimugi :D No peamine on siiski see, et mingi praeahi on olemas, eks.

Ühe varasema pildi peal on näha, milline köök varem oli – praeahi eraldi selle väikese kapi peal. Nojah, näha on küll ainult kapi ülemine pool :D

Ja pliidi juures oli alguses selline puudekast:

Kuna köögis oli kapiruumi liiga vähe, käisime teise ringi poodides kappe juurde otsimas – esialgne plaan oli mahutada üks kapp selle kõrvale, mis esimesel pildil näha. Olime kõik poed enda meelest kõik läbi käinud ja ostsime karantiinieelsel nädalavahetusel parima variandi ära… Tagasiteel, kapp autos, läksime uitmõtte ajel läbi uuskasutuskeskusest. Kuna mööblit on seal reeglina vähe ja pigem igavat, siis oli see kogemata vahele jäänud. Seekord leidsime aga väga ägeda kapi, mis maksis vaid 35€. Kuna see tundus meie vajadustele tibake lai ja teine kapp juba ostetud, jäi tol hetkel sinnapaika. Läksime koju, proovisime ostetud kappi kööki – ei meeldinud seal teise kapi kõrval üldse :D Proovisime seda siis hoopis elutuppa, kus üks nurk oli ka veel sobivalt tühi ja olime sinna plaaninud ka nagunii mingi kapi või kummuti osta – sinna sobis paremini ja sinna jäi :D

Järgmise nädala alguses läksin uuesti uuskasutuskeskusesse ja otsustasin, et tuleb sealne kapp ka siiski ära osta. Sest no vaadake seda iludust:

Kodus eemaldasime alumise riiuli, et praeahi ära mahuks ja tõstsime vana praeahju aluse kapi lihtsalt köögist välja. Ja no ma olen nii super rahul selle praeguse variandiga – see väike kapp oli nagunii ainus mööbliese köögis, mis mind oma välimuselt üsna külmaks jättis ja pigem vaimustust ei tekitanud… Uus on aga NII ILUS! No vaadake neid nikerdatud uksi!

Ja saime juurde palju väga vajalikku kapiruumi – üleval on nüüd koht kõigile me pudelitele ja topsidele ning alles valmivatele puuviljadele, keskel on baarikapp – kõrvalolevasse riiulisse mahtusid ära ka need kõrged klaasid, mis enne seisid puhvetkapi peal (samuti näha esimesel pildil), siis koht praeahjule ning leivakorvile ja rösterile (väga mugav hommikuti söögilaua lähedal leiba röstida) ning kõige alumistesse kappidesse said koogi-, leiva- ja muffinivormid (mis olid seni olnud väikeseses kapis) ja kõik suuremad kausid, mida kasutan taigna tegemiseks ning vastavalt vajadusele muuks (mis olid varem kõik kuidagi mahutatud söögitoa puhvetkappi, seega köögipoolest ebapraktiliselt kaugel).

Siin üks vahepealne olustikupilt mingist aprillikuu varahommikust, mis sai tehtud peamiselt kasside pärast :D

Aga alustame nüüd lõpuks ametlikku ringkäiku köögist ja liigume päripäeva edasi, kuni jõuame söögitoani :)

Meie keskküttepliit, mis oleks imeline, aga… PRAEAHJU EI OLE! Ainuüksi sellepärast tahaks mingil hetkel välja vahetada… Iseasi, kas selleni ka kunagi jõuame :D Ühel esimestest piltidest oli näha must plastikust kast, millega alguses puid sisse tõime – ma ei ole eriline plastiku sõber ja soovisin selle asemele midagi puidust… Mingi hetk avastasin kuuri alt ühe mahuka punutud korvi, mis oli kõik need aastad me vana kodu kuuris olnud ning sealt kaasa kolitud – sobib palju paremini :D Pliidist paremal on uks elutuppa.

Erilist tähelepanu juhin sellele taburetile… No ma saan aru, et see on lihtsalt taburet, aga see on lihtsalt NII ILUS. Viimased kümme aastat on kõik mu majapidamise taburetid olnud kulunud värviga kõige lihtsamad nõukaaegsed taburetid, mis olid kasutatavad, aga kõike muud kui ilusad… Ja nüüd on mul majapidamises kolm sellist iludust… No ausalt noh… NII ILUSAD :D Kasutan ühte elutoas punase diivani juures, kui vaja teetassi või veiniklaasi toetada, kuskil varasemas ginipostituses on üks pilt sellest ka. Pliidi juures oleval hapneb leivatainas ja kerkivad leivad. Kolmas seisab strateegiliselt heas paigas poekottide toetamiseks, näha hilisematel piltidel.

Nii, liigume edasi… Köögi otsaseinas on traditsiooniline köögimööbel – nii paljukest, kui seda sinna mahub. Ühes kapis on klaasist kaanega kausid, mida igapäevaselt kõige rohkem kasutame, ülejäänud kappides toiduained. Riiulitel maitseained, kohv ja tee. Potid külmkapi all olevas sahtlis. Nõusid pole hoida mujal, kui väikestes sahtlites – mis on minu jaoks harjumatu, eelistaks kappi. Aga noh, nüüdseks olen juba piisavalt harjunud ja mis seal ikka, vähemalt nõudepesumasinat on mugav tühjendada. Kubu peal (mis pole ventilatsiooniga üldse ühendatud hetkel :D) hoiame ka kergemaid asju, mis kappi ei mahu (ehkki mulle üldse ei meeldi hoida silma all asju, mis pole kenad… Kapp seal oleks tunduvalt parem – aga selles kapis peaks olema tegelikult õhupuhasti toru, eks). Külmkapp on väiksem kui eelmine, aga me eelmine poleks sinna lihtsalt mahtunud… Eks saame hakkama :D

No ja muidugi mul on esimest korda elus nõudepesumasin :D See kitsam versioon, nii et potte sinna eriti ei mahuta, aga äärmiselt nauditav on juba seegi mugavus, mida väike masin annab. Oleme siin katsetanud erinevaid variante, aga üldiselt on välja kujunenud nii, et kohvi- ja teetassid ning potid-pannid ja taignakausid peseme käsitsi, klaasid ja taldrikud ning enamik kaussidest lähevad nõudepesumasinasse. Hunniku kollaseid taldrikuid olin mitte üldse ammu Maximast soodushinnaga terve hunniku varunud, just nõudepesumasinale mõeldes :) Nuge-kahvleid pean juurde ostma, masina jaoks vähevõitu – aga neid pole raske pesta ka. Ühesõnaga – mulle pole nõude pesemine kunagi vastumeelne olnud, mulle pigem isegi meeldib see… Aga õhtuti olen väsinud ja siis väga ei viitsi – pluss terve pere järelt kogu aeg pesta on tüütu ja teistele meeldib see veel vähem. Nii et tõeline luksus on nüüd pärast õhtusööki nõud lihtsalt masinasse tõsta ja nuppu vajutada. Katse-eksituse meetodil oleme tuvastanud, et meie harjumustega piisab 30-kraadisest kiirpesust ja et puhtaks peseb ka veerand tabletti :D Tablette ostsin Rimist sooduka ajal Tri-bio omi – 50tk pakk äkki veidi üle 7€? No ühesõnaga, kõige soodsam öko, mis leidsin. Nõudepesumasina soola ostsin suvalise, sest sool on sool. Olen kindel, et on olemas palju paremaid masinaid, aga kuna mul pole varem olnud, siis olen ikka super rahul :)

Üks asi, mis mind siiani häirib, on käterätikute hoidmine – mulle meeldib, kui need on nagisse riputatud, aga siin pole nagisid kuskile panna… Need “torud”, mille peal praegu rätte hoian, on teisaldatavad – katsetasin mitmes kohas, nii tundus kõige otstarbekam. Kuna need aga kapi ülemise ääre küljest väga lihtsalt ära käivad, siis kuivatades tõmbab ka vahel ühe poole lahti, mis on tüütu. No mis teha.

Sisse kolides oli kappide all oleva toru külge kinnitatud väike nõuderest, seebialus ja paberkäterätikute alus. Need olid aga päevinäinud ja veidi roostes, ma tahtsin nagunii suuremat nõuderesti ja olin selle ettenägelikult Rootsis Ikeas käies juba varunud. Nii et võtsin kõik toru küljest ära ja sain lõpuks ometi endale unistuste toru, kuhu lappe kuivama riputada. Jälle selline ehk täiesti random asi teiste jaoks, aga mind on alati NII häirinud, kui lapi peab kuskile kraani äärele voltima või kui see segisti torule kuivama riputatakse… Nüüd on mul ruumi nii tavalise laualapi kui puuviljade pesemise lapi jaoks… Ja paremale nagidesse mahtusid igasugused kulbid ja sõelad ja… Mõnus.

Induktsioonpliit on ka esimest korda elus ja super mõnus, ehkki kuni ilm on jahedam, teeme endiselt rohkem süüa puupliidi peal.

Ah, ja siis veel üks asi, mis mulle täiesti jaburat rahulolu pakub, ühes teiste pisiasjadega nagu juba mainitud ilusad taburetid ja lappide kuivatamise toru – kompostiämber :D Siiani oli alati lahtine ämber või kast kraanikausi serval, mis oli lihtsalt jube kole ja haises. Ja polnud motivatsiooni midagi ilusamat asemele otsida, sest kogu köök oli nagunii vana ja väsinud. Tean, et mõnedes majapidamistes on suurem kaanega ämber kraanikausi all kapis, aga meil pole selleks ruumi ja minu meelest on kraanikausi kõrval ka mugavam. Nüüd tellisin Alist sellise ämbri, mille kaanes on augud ja kaane all söefilter. Mahutab parasjagu, näeb viisakas välja ja ei haise. Win!

Nii… Otsaseinas asuvast köögimööblist vasakul oli elutoa uks, paremal uks tagumisse esikusse… Sellest uksest edasi on akna all esimene mitte nii traditsiooniline kapp ehk too 6€ eest kunagi ammu Uuskasutuskeskusest ostetud kirjutuslaud. Nagu ühes varasemas postituses mainisin, polnud meil selle jaoks mingit konkreetset plaani, et kes selle saab või kuhu läheb – lihtsalt pikalt olukorda jälginuna teadsin, kui vähe (ilusaid) kirjutuslaudu teisel ringil liigub ja selle raha eest ostsin igaks juhuks ära :D Tolle akna all oli enne lihtsalt tumedast puidust söögilaud, mille viisin elutuppa puslelauaks… Ja kirjutuslaud on nüüd suurepärane köögi tööpind / köögikapp / kasside “söögituba”.

Oo, ja kohe hakkavad silma ka järgmised totralt palju igapäevaselt rõõmu valmistavad pisiasjad: see imeilus lõikelaud ja salatikauss… Lõikelaua sain kingituseks mehelt, kellele andsime oma eelmisest majast terve elutoa sektsiooni… See on lihtsalt NII ILUS. Igapäevaseks lõikamiseks me seda ilmselgelt ei kasuta, see on pigem serveerimislaud. Kui corona läbi saab, tulge külla, tooge juustu – seal saab siis lõigata ja otse lauale panna.

Salatikausi ning segamislusikate komplekt oli mul siiani plastikust – ammune soolaleivakink, mis nägi väga kena välja ja oli meil aastaid igapäevases kasutuses. Aga plastikult on kohutavalt tüütu õli maha pesta ja eks see kauss oli juba päevinäinud… Pikalt olin unistanud puidust kausist, nii et kui nüüd Ikeas sobivat bambuskaussi nägin, ostsin ära… Ja segamiseks sobivad riistad leidsin jõuluturult :) Ja nüüd ma lihtsalt olengi rõõmus iga kord, kui seda kaussi näen… Ja pesen – sest puitu pesta on nii palju lihtsam ja kui pisut õli ka peale jääb, on see puidule ainult kasuks.

Üldiselt kasutame seda laudu peamiselt puuviljade ja värske kraami hoiustamiseks ning apelsinimahla tegemiseks… Plika teeb alati seal kõik oma taignad, mina eelistan hakkimiseks ja leivataigna kokku segamiseks kraanikausi kõrval olevat tööpinda, mis on tibake kõrgem ja seega minu jaoks mugavam.

Sellega saigi köögi osale tiir peale ja edasi läheb sujuvalt söögitoaks. Siin nii palju rääkida pole – kappi juba kiitsin, aknalauast olete lähivõtteid näinud varasemates postitustes, söögilaua renoveerimisest oli ka täitsa eraldi postitus.

Siin on näha me ahi, mille kõrval nurgas on praegu põletatav materjal pappkastis… On plaan sinna asemele Jyskist kõrge punutud korv osta, aga noh, corona… Küll jõuab.

Ja panen siia ka lähivõtte puhvetkapist – see on mõnusalt mahukas, all kapis on igasugu vajalikku nodi lauamängudest, vaasidest ja toidulisanditest tee- (kõik riiulisse ei mahtunud) ja magusavarudeni (vasakpoolne kapp käib lukku, seal on kõik ebatervislik, mis lastele vabalt kättesaadav olla ei tohi :D).

Pildi tegin rohkem kassi pärast, kes seal mitte olema ei peaks :P Siin on hästi näha ülemise kapi kumerad klaasid. Fotode tahvel ripub häirivalt madalal – seal oli varem üks väiksem maal, mille kruvide otsas see on, pole jõudnud ümber paigutada. Kõigi kruvide ja naelte kohta seinas käib sama jutt – oleme riputanud mõned oma asjad nende otsa, mis vanast ajast olid, aga sümmetrilisusest ei tasu siin rääkida. Kunagi võtan selle fotomajanduse ette, kui aeg on küps, seni olgu nii, nagu on :D

Lambid tulid ka koos elamisega ja meeldivad mulle väga – pildi tegemise hetkel oli Kaaslasel just pooleli elektriprojekt (sestap juhtmepundar lambi juures), mis nüüdseks on lõpetatud – ta vedas juhtmed ümber ja ühendas ühe smart switchiga nii, et need kaks ja kolmas lamp, mis ripub akna küljes, lähevad automaatselt põlema päikese loojudes ning kustuvad ise keskööl. Või siis saab ka Alexale vastava käskluse anda :D Erinevad nutilahendused on Kaaslase hobi – meil on pea igas toas kõlar, millega vestlusi pidada, sellele saab anda ka korralduse boiler sisse lülitada, varsti saab ka elutoa akendel olevad tuled sarnaselt automaatseks tehtud… Väga mugav :D

Mis mulle köögi ja terve esimese korruse juures väga meeldib – põrandad! Laudpõrandad on piisavalt laiade laudadega, vanad ja kulunud, aga mõnusalt hubased ja nunnud. Köögi poole peal on plaadid sarnaselt vannitoale kerge mustriga ja väga praktilised – kummagi põranda pealt sodi eriti välja ei paista. Akutolmuimejaga kõik praod ja vuugivahed puhtaks imeda on imelihtne. Nii et mul on nüüd reaalselt kodu, kus pole vaja pea üldse põrandaid pesta – piisab tolmuimejast :D Ja kõik paistab puhas :D Ja on jala all ka mõnus :D Absoluutselt imeline :D

Köögiga on ka väga lahtine, kas ja kui palju remonti soovime seal mingil hetkel teha. Ühest küljest tahaks suuremat külmkappi, korralikku praeahju, üldse rohkem ja funktsionaalsemat kapiruumi. Ja värvid pole päris sellised, mis ma ise oleks oma kööki valinud (oranž pole kohe kindlasti värv, mida ma üldse vabatahtlikult oma elamisse valiks). Samas jällegi… Need värvid üldse ei häiri mind, hubane ja õdus on kõik niigi, ei viitsi mõelda isegi siseviimistluse muutmisele hetkel. Mõlemad kardinad, eriti söögitoa poolne, on mu maitsele rangelt võttes veits liiga lillelised, aga… Jumala eest, kuna need ka mind otseselt ei häiri, sobivad kõige muuga, las siis olla, vähemalt praegu :D Ja kogu mööbel, mis praegu olemas, ehkki mitte väga traditsiooniline köögimööbel, on ILUS. Mis siis, et “päris” mööbliga oleks ilmselt kapiruumi rohkem.

Ühesõnaga… Köögiremont on kulukas lõbu, mille jaoks meil hetkel nagunii raha pole – aasta-paari pärast aga ehk oleks, see on üks teine jutt, millel praegu ei soovi pikemalt peatuda. Nii et saame praegu lihtsalt rahulikult mõelda, mida soovime. Mul on aga remonditeemast nii kopp ees, et hetkel tundub mugavam jätta kõik nii nagu on, sest enam-vähem ju täitsa pädeb kapiruumi mõttes ka – ja ongi omanäolisem.

Ainus, millest ma tõesti rohkem puudust tunnen, on juba postituse alguses mainitud korraliku suuruse ja rohkemate võimalustega praeahi. Aga selle praeguse seal kapi peal võiks vist ju lihtsalt välja vahetada? Ehkki ma ei tea, enamasti eraldiseisvad praeahjud ongi nii väikesed, või siis tulevad koos pliidiga ja on väga kõrged… Sellises suuruses eraldi ahjud on kõik integreeritavad, st neil on kõik välisküljed mõeldud mööbli sisse peitu minema ja pole mõeldud niisama väljas olemiseks. Aga äkki saaks kuidagi kombineerida? Sest mul ausõna on tunne, et ma ei vaevukski vist rohkem siin köögis muutma, muu nagu pädeb küll :D Ok, kardinad vahetaks vb mingi hetk ära, kui midagi sobivamat kuskil silma jääb, aga muu… No ma ütlen, kõik on võrreldes eelmiste köökidega nii imeliselt ilus juba ja sõna “remont” tekitab kerge trauma… Saate aru küll :D

Igal juhul, kokkuvõttes – super äge köök on. Kõik on ilus ja puhas ja hubane ja on ruumi… Vanas kodus ei tulnud köögikraanist näiteks üldse külma vett, ainult leige… Veekannu täitmas käisime kogu aeg vannitoas. Vahepealses majas polnud meil õieti üldse kööki, kraanikauss oli kaldega seina all ja selle kohal polnud mingit valgustust, nii et pesin nõusid suht pimeduses :D Kummaski kodus ei saanud samaaegselt duši all käimisega nõusid pesta, sest dušist tulev vesi läks külmaks… Nüüd on mul kraanikausi juures korralik valgustus ja köögis korralik veesurve ja vett võib korraga kasutada nii köögis kui vannitoas… Imeline, ma ütlen :D Selles mõttes olid vahepealsed neli kuud veel kitsamates oludes ikka väga head, et nüüd oskan VEEL ROHKEM hinnata praeguse kodu luksust, mis paljude jaoks on vast igapäevane – aga minu jaoks jah kümne aasta pikkuse unistuse täitumine :)

Apr 122020
 

Vannituba on NII oluline, pesemas käib ju iga päev mitu korda. See peaks olema ilus, puhas, soe ja funktsionaalne. Mäletan oma joovastust, kui saime eelmises kodus pärast ligi kolme aastat tehtud vannitoa säästuremondi – isegi sel kujul oli vahe meeletult suur. Need nõukaaegsed plaadid pärast vuukide värskendust enam isegi ei häirinud ja PVC põrandakattena ka mitte. Kõige häirivamad olid torud, mis olid kogu aeg märjad, valge värv koorus maha, kõik sodi jäi külge kinni… Ja vuugivahed olid siiski ka piisavalt heledad, nii et vanni juurest läksid need pruunikaks ja tahtsid muudkui küürimist.

Nii et ma vandusin endale, et uues kodus ei tule ühtki heledat vuuki :D Aga jah, vahepealses majas läks vannitoaremont hoopis põhjalikult tuksi – õigemini siis mitte otseselt tuksi, aga igal juhul ei kukkunud miski välja nii, nagu plaanitud. Võib-olla ma kajastan seda blogis kunagi põhjalikumalt, võib-olla mitte – vaatame :D

Vannituba ja köök on kaks kõige kallima ja keerulisema remondiga ruumi elamises ning kui maksta kallist raha renoveeritud elamise eest, siis need PEAVAD olema ilusad ja sobivad. Võtke nüüd lahti suvaline kinnisvaraportaal ja vaadake kõiki neid rõlgeid värvikombinatsioone, mida muidu igati korralikult remonditud vannitubades kohata võib… Või on need lihtsalt valged ja igavad…

Meie praeguse kodu vannituba paistis piltidelt igati meeldiv. Küll ehk mitte mu unistuste vannituba, aga kena ja sobiv – nagunii plaanisime kindlalt teha teisele korrusele ka vannitoa, mis oleks siis jäänud põhikasutusse – alumine aga pigem WC-na ja saunas käies. Meil oli eelmise maja vannitoa jaoks pott, valamukapp koos valamuga ning peeglikapp juba kõik ostetud – kolisime need kaasa plaaniga need tulevikus ülemisse pesuruumi panna.

Juhtus aga nii, et pärast kuu aega siin elamist ja pesemist otsustasime ühehäälselt – alumine vannituba on pesemiseks nii mõnus, et pole mõtet seda üles üldse tehagi. Oluline on vaid WC, sest vot pissihäda on küll tihti hilisõhtul ja öösel ning ÜLDSE ei viitsi siis trepist alla ronida… Ja kaks WC-d on meie pereliikmete arvuga igati kohane. Aga pesemisharjumused on meil sellised, et meie Kaaslasega käime duši all hommikuti, lapsed õhtuti. Seega pole ka mingit järjekorda ukse taga :) Hommikul ärkame meie varem, käime mõlemad pesus ära – kui lapsed ärkavad, käivad hambaid pesemas. Õhtuti käivad nemad üheksa paiku pesus, meie peseme hambaid palju hiljem. Kõik töötab :)

Praeguses vannitoas on mitu asja, mida sooviks muuta endale sobivamaks ja mida saamegi muuta – aga põhiline ehk plaadid-vuugid ning pesemise osa funktsinaalsus on kõik lihtsalt super. Olen alati soovinud dušikabiini või vanni asemel lihtsalt kardinaga eraldatud dušinurka – nii on minu meelest kõige mugavam ja kõige vähem küürimist. Ülemine osa seinast on valge, mis annab avarust. Alumine osa värviline, mis teeb ruumi minu jaoks õdusamaks – sinakasroheline erinevates toonides on mulle ka alati väga meeldinud. Üldmulje on rahulik ja hubane. Plaadid on üldmuljelt ühevärvilised, aga õrna mustriga. Ükski vuugivahe pole hele. See kõik omakorda tähendab, et veesete ei paista välja ja ma ei pea mitte midagi küürima :D Absoluutselt imeline! Reaalselt, ma olen siin elanud üle kuu aja – kraanikaussi ja potti peab muidugi puhastama, riiuleid ja peeglit ka, aga kõik ülejäänu ehk seinad ja põrandad… Põrandalt tõmbame pärast duši all käimist suurema vee kokku ja põrandaküte kuivatab ülejäänu kiirelt. Põranda käin vahel tolmuimejaga üle. Muus osas aga paistab kõik täiesti puhas ja korras :D Ideaalne laisa inimese vannituba :D

Ideaalis oleks ma soovinud pesuruumi osa ülejäänud põrandast väikese “astmega” sentimeeter-paar madalamale… Aga selles vannitoas, jumal tänatud, on ruumi piisavalt ja kalle õigesti ehitatud, nii et dušikardinast teisele poole jõuab vett minimaalselt ja selle saab väga kergelt ära kuivatada. Samuti on pesemise osa piisavalt suur, mahutamaks kaks inimest… Meil on Kaaslasega traditsiooniks koos duši all käia, kui selleks aega on – st kindlasti mitte tööpäeva hommikutel, aga näiteks pärast jooksmas käimist ja vahel nädalavahetustel… Seal mahub lahedasti ära isegi rohkem kui kahekesi, nagu me saunapäevadel oleme järele proovinud :D

See ümmargune peegel on üks asi, mis läheb kindlasti välja vahetamisele, sest ei sobi meie kasvule üldse. Kui ma seal normaalselt seisan, näen rinda :D Klaasist riiul ka ei meeldi, seda on väga tüütu puhastada. Meil on ju eelmise maja vannitoa jaoks ostetud valamukapp ja peeglikapp, mis on väga ilusad ja hetke plaan ongi need nüüd mingil hetkel alumisse vannituppa panna. Olen aga natukene mures – äkki hakkab häirima, kui selles suht kitsas ruumis on ukse pealt vaadates järsku mingid kapid ees? Praegu on mõnusalt avar, sest valamul on ainult kitsas jalg ja üleval ei ole üldse mingit kappi… Samas NII väike see vannituba ju nüüd ka ei ole… Ühesõnaga, ilmselt proovime kõigepealt nii, et toome need kapid lihtsalt sisse ja saame visuaalselt ehk paremini aru… Aga seda kõike kunagi hiljem.

Dušš on väga mõnus – meil ju vanas kodus oli ühine segisti dušile ja kraanile, eraldi on palju parem. Ja selline variant, kus ühelt poolt reguleerid soojust, teiselt poolt survet – ka väga mugav. Lisaks tavalisele duši hoidjale teine hoidja ka allpool (kus dušš sel pildil ongi) – samuti super, just laste jaoks.

Ma ei olegi lõpuni ära otsustanud, kas ma soovin, et pesuvahendite riiul oleks dušile lähemal või on nii ka ok. Üldiselt tunnen duši läheduses puudust ainult seebialusest – selle võiks küll lisada, paljud dušihoidjad ongi koos seebialusega, meie oma miskipärast mitte. Ülejäänud totsikud võivad mu meelest olla edasi seal, kus on – mõnes mõttes ongi parem, kui pole kogu aeg jooksva vee all. See riiul ka nii armas, ümmargused vormid mulle meeldivad. Aga vist väheke roostes, nagu ajaga ikka läheb. Põrandakaabitsal murdsin üsna alguses varre ära ja uus maksab ainult paar euri… Ostmiseni pole ikka jõudnud, sest corona tõttu enam ehituspoodi eriti ei satu. Ja saab praegu ka kasutada küll :D

Selle akna ees häirib ribikardin, mis on viltune ja üsna kole. Vahetaks millalgi välja – polegi kindel, mis oleks kõige lihtsam ja soodsam variant, et aknast sisse ei näeks (kõrvalasuva maja teise korruse aknast on täpselt hea vaade, nii et ilma ei saa), aga valgust tuleks maksimaalselt. Ehituspoest saab vist mingeid kleebitavaid kilesid osta selleks puhuks? Akna(klaasi) välja vahetamine oleks kindlasti kallim, seda ei viitsiks. Ega enne ilmselt ei jõua selleni, kui vannitoas muid uuendusi läbi viima hakkame… Ehk siis – kunagi hiljem :)

Selle ukse taga oleva riiuli vahetame kunagi tulevikus kindlasti välja kapi vastu, sest mulle ei meeldi ülearused asjad silma all, pigem kinniste uste taga. Selle kapi ostmine/ehitamine ei saa aga toimuda enne, kui on valmis ehitatud ülakorruse WC, sest ilmselt tulevad siis lisaks mingid torud, mis vaja sinna kappi peita. Seega hetkel on, nagu on. Kuna see riiul on ukse taga üsna peidus, siis väga ei häiri ka. Ühesõnaga kõik need planeeritud muudatused vannitoas seisavad ka hetkel ülemise korruse WC ehituse taga, mis ei juhtu ilmselt lähikuudel. Ja see on ok. Sest ka praegu on kõik piisavalt hea :)

Ja muidugi SAUN! Ma pole kunagi olnud väga suur saunasõber – sellest ajast saadik, kui Mudal käima hakkasin, olen küll saunatamist mõnevõrra hindama õppinud, aga koju sauna pole kunagi soovida osanud. Kaaslane on see-eest suur saunasõber ja nagu mingis varasemas postituses mainisin – sauna olemasolu oli tema jaoks täiesti arvestatav argument selle elamise kasuks.

Saun on väike ja elektrikerisega, aga meie perele täpselt sobiv – üles mahutab isegi kaks täiskasvanut ja ühe lapse, aga võib ka nii, et üleval kaks täiskasvanut, all kaks last. Ja no ikka NII mõnus on kodus saunas käia, pean tunnistama… Üllatavalt palju naudin seda. See on kuidagi nii ulmeline ja utoopiline, isegi üle kuu aja hiljem, et ma saan KODUS saunas käia :D

Ühesõnaga tuli välja, et vannituba ületas kõik mu esialgsed ootused – mis on suur kergendus pärast eelmise maja kogemusi. Ma olen ausõna NII õnnelik ja tänulik, et kogu see elamine on meie eest imeliselt korda tehtud – ma maksan suurima rõõmuga seda laenu ja naudin…

Apr 122020
 

Teise korruse magamistoad panen ka kõik ühte postitusse, sest siin on praegu kõigis võrdlemisi poolik seis ja eks saab kunagi pikemalt kajastatud, kui asjad on paika loksunud.

Algselt oli teisel korrusel kõige suurem ruum master bedroom, väiksem magamistuba vist pigem külalistetuba ja tagumine magamistuba lastetuba. Kõik olid viimseni stiilselt sisustatud :) Algset sisustust vaadates oleks olnud kõige loogilisem jagada need nii, et meile master bedroom, Plikale väiksem magamistuba, kus hele kaheinimesevoodi, kaunilt nikerdatud suure peegliga kapp ja öökapp ning Poisile tagumine sinine magamistuba, mis oli olnud enne perepoja oma.

Plika aga nõudis sinist tuba endale, sest see oli tema lemmik. Meie soovisime pisut enam eraldatust ja mõtlesime, et võtame endale siis selle väikese magamistoa, mis on teisel pool koridori – teistel tubadel oli üks ühine sein. Seega sai Poiss endale kõige suurema toa ja oli sellega rahul. Selle suure toa vägevat voodit ja öökappe soovisime aga kindlasti endale, sest olime juba tellinud endale varem samas mõõdus madratsi ja 180cm lai voodi lapsele oleks olnud pisut liig. Niisiis vahetasime tubades voodid ära, mis muidugi stiililt teistesse tubadesse nii hästi enam ei sobinud. Midagi ei karju, aga pole ka enam viimase peal stiilne nagu enne. Vedasime tumepruuni voodi ja öökapid eelkõige hallides ja sinakates toonides tuppa, mille  vooditagune kaunistus oli ka tehtud teist madalama päitsiga voodit silmas pidades… Ning pruunimates toonides suur magamistuba sai endale heledast puidust 150cm laia voodi ning selle vähese mööbli, mis lastetoast kaasa kolinud olime, samuti ka kirju diivani, mille olime ostnud teise ringi poest esialgse plaaniga panna see eelmise maja elutuppa.

Eelmise maja remonti plaanides olin meie magamistuppa valinud välja pildil näha oleva voodi koos öökappidega ning maksnud pool ette ära, palvega hoida neid nii kaua laos, kuni meil remont valmis saab. Tahtsin ainult linkida, aga kuna seda voodit enam ei müüda, paningi selle asemel pildi. Siin ka muud mööblit, aga ülejäänu eest ei raatsinud maksta, niigi oleks voodi koos öökappidega maksnud üle 900€.

Me oleks eelistanud 160cm laia voodit, aga see voodi tuli ainult 180cm laiuses, seega tellisime ka vastava madratsi. See oli hämmastav, KUI RASKE oli üldse leida meeldivat voodit! Külastasime mööblipoode, tuulasin läbi arvutult netipoode, kõik voodid olid nii kandilised ja moodsad, mulle üldse ei meeldinud – samuti ei hakanud silma midagi sobivat teise ringi poodidest. Metallvarbadega voodeid on rohkem ilusaid, aga metall on naha vastu sattudes ebameeldivalt jahe, seega soovisin siiski puitu. Ja too väljavalitu oligi sõna otseses mõttes AINUS, mis mulle tõesti meeldis.

Remont aga ei saanudki valmis ja uues kodus oli täiesti juhtumisi olemas täpselt sobivas mõõdus voodi (sest madrats, eks, oli juba ostetud) koos kokku sobivate öökappidega… Mis mulle välimuselt kõik väga meeldis, milline suurepärane kokkusattumus. Seega ei läinud mul aga esialgu välja valitud voodit enam vaja :D Raha tagasi ei saanud, nagu arvasingi, selle asemel sain valida samas väärtuses midagi muud. Kuna Poisil oli täiesti suva, mis mööbel tema toas on ja ta oli vaimustuses, et sai endale 150cm laia voodi, Plika aga oli väga huvitatud enda tuppa ise mööbli valimisest, sai ettemakstud summa eest valitud hoopis talle 120cm lai valge voodi, samast sarjast kirjutuslaud ja raha jagub ka veel madratsi jaoks. Mööbliesemete tarne on kuni 10 nädalat ja praeguse coronaga ei julge üldse miskit loota :D Enne mai algust pole lootust ilmselt midagi saada, seniks on Plika tuba aga täpselt samamoodi sisustatud, kui sisse kolides. Magab nõukaaegsel kušetil ja kirjutuslauda lihtsalt pole, mistõttu asjad ei taha ka hästi ära mahtuda. Mõlemale lapsele oleks vaja ka kummutit riiete jaoks, aga seda vaatab siis, kui ülejäänu on paigas, saame ajutiselt ilma hakkama.

Ühesõnaga teisel korrusel on kõik ajutine ja ees ootamas suuremad ümberkorraldused, aga need kõik on omavahel seotud ja võtavad rohkem aega. Seniks aga, hoolimata kastidest koridoris ja mitte enam nii stiilselt, vaid pigem suvaliselt sisustatud tubadest, on kõik võrreldes meie eelmiste elamistega nii ilus ja puhas, et mitte miski mind eriti ei häiri – las olla, iga asi omal ajal. Ma üleval käin ainult magamas nagunii ja all köögis ning elutoas on asjad enam-vähem nii, nagu ma tahan – naudin täiega :)

Meie praegune magamistuba, millest saab tulevikus ilmselt Poisi tuba. Voodipesu on mul siiani ainult üks komplekt ja tunnen üllatusega, et isegi magamistoas sooviks midagi rahulikumat… St, et värve võiks isegi olla, aga  see muster on pisut liiga kirju… Aga voodipesu on samamoodi asi, mida ma otsisin igalt poolt ja mu maitse on nii spetsiifiline, et lihtsalt ei leidnud :D Ma ei soovi mitte midagi valget ega heledat ja kui ma enne olin juba selgeks mõelnud, et soovin magamistuppa sinakasrohelisi toone, siis nüüd, kus jääb tume puit, ma polegi otsustanud, mis toonis voodipesu mulle kõige enam meeldida võiks… Kui silma jääb, tunnen ära… Pole praegu üldse prioriteet :P

Mulle hullult meeldib see voodipäitsis olev kaunistus, aga meie voodiga see eriti ei sobi ja mul pole aimu ka, kas see sobiks siis, kui see oleks Poisi tuba… Kui paneks algse voodi tagasi samasse kohta, oleks ikkagi suht terve tuba seda voodit täis ja Poisil oleks vaja rohkem ruumi muu jaoks. Kui sinna läheb aga ükskõik mis muu peale voodi, siis ei pruugi kaunistus rohkem sobida kui praegu :D

Kui see jääks meie magamistoaks, siis siia saaks panna riidekapi või kummuti või midagi spetsiaalselt ehitada, mis võimaldaks maksimaalselt ruumi ära kasutada ka kalde peal… Aga kui selle toa saab Poiss, siis on vaja jälle hoopis teistmoodi. Seega käimegi toas magamas ja riietume koridoris. Ma arvan, on väga tõenäoline, et need toad siiski vahetusse lähevad, sest esiteks sooviks ma ideaalis riiete jaoks nii kappi kui kummutit ja siia tuppa mõlemad ei mahu – teiseks sobib see tume mööbel just teise toa värvidega. Poisil on oma toa seinavärvist sügavalt savi ja selle väiksema toa toonid sobiks ideaalselt. Ma tõesti ei soovi rohkem remonti teha kui hädavajalik, tahan aga, et kõik näeks hea välja ja sobiks kokku :D

See naljakas voodi/kušett, mis on kalde peale ehitatud, on ca 180cm pikk ehk sobiks Poisile põhimõtteliselt ka voodiks – aga talle meeldib väga lai voodi, ei tea, kas on nõus sellest loobuma. Ja kui jääb lai voodi, siis tuleb see praegune voodilaadne toode üldse ära võtta, et muule mööblile ruumi oleks, arvan ma.

Poisi praegune tuba, mille me ilmselt ikkagi tulevikus endale võtame. Varem oli tume voodi peatsiga paremal seinas, nii et mõlemale poole voodit mahtus ka öökapp.  Korstnajala kõrval, kus praegu diivan, oli eelmistel omanikel suur riidekapp, mille nad kahjuks kaasa võtsid, see oli super ilus ja sobis tuppa imeliselt.

Tolle tagumise seina taga on Plika tuba, tubadel on ühine ahi (suur ahi, mis on alla nii ehitatud, et kütaks pisut ülevalt ka). Helikindluse mõttes oleme nagunii tõdenud, et vahet pole, kellel milline tuba, ikka on kõik liiga hästi kuulda… Ma harjunud sellega, et magamistuba ja lastetuba on 100-ruuduse elamise vastasnurkades, oli palju rahulikum. Soovitusi, kuidas võimalikult lihtsalt ja soodsalt magamistuba helikindlaks teha? :D

Kui esimesel korrusel on laudpõrandad ja plaat, siis teisel korrusel igal pool laminaat. Kõigis tubades ühtviisi hele, suures magamistoas ainsana pisut tumedama tooniga, mis on mulle sümpaatsem ja sobib ka tumeda mööbliga paremini. Eelmisel perenaisel oli suurepärane maitse ja kõik hoolega valitud, mind kohe häiris, kui ma olin ümber tõstnud ja enam nii ideaalselt kokku ei sobinud :D Laminaadi puhul olen ka mõelnud, et pikemas perspektiivis võiks ju ära vahetada, aga kuni see normaalne välja näeb, siis olen täiesti kindel, et ei viitsi :D Võrreldes mu eelmise kodu põrandatega on praegused ikka super :D

Siinpool oli eelmistel omanikel kummut, mille nad samuti kaasa võtsid… Aga jah, ühesõnaga selles toas on tunduvalt enam ruumi, seega mahuks me riided paremini ära. Tahaks hästi suurt riputatavale riietele mõeldud kappi, lisaks sahtlitega kummutit, mis ülejäänud riiete jaoks palju mugavam kui riiulitega kapp. Selle toa aknapoolsesse ossa oli ka algselt plaanitud teise korruse pesuruum – see oleks aga tähendanud, et magamistuba oleks jäänud aknata või oleks tulnud teha katuseaken. Ja tegelikult me jõudsime selleni, et all pesemas käia pole mingi probleem (sealne pesuruum on lihtsalt super mõnus), aga öösel vetsus käia tahaks küll üleval. Nii et praegune plaan on teha üles ainult WC, mis ka tunduvalt soodsam. Ainult WC jaoks tahaks aga veel vähem toa ainsat normaalset akent “kinni panna”… Ega seda katuseakent ei viitsi ju ka keegi ehitada :D Seega otsime nüüd võimalusi, kuidas teha WC teisele korrusele nii, et aken jääks ikka sellele toale. WC pole iseenesest ju nii suur ruum, akent pole sellele ka vaja, samas jällegi torude vedamisega peab arvestama ja koridoris on hästi palju uksi-aknaid, nii et mujale teha on ka keeruline… Aga küll me mõtleme välja :)

Ja Plika tuba, mis ON ääretult nunnu ja õdus, nii et saan täitsa hästi aru, miks ta seda endale soovis :D

Tugitooli asemele tuleb Plika kirjutuslaud, tool liigub tulevikus pigem Poisi tuppa.

Praegune kušett on ka 120cm lai, nii et uus voodi sobib täpselt asemele. Sinna kõrvale akna alla peaks tulema madalam kummut riiete jaoks (kõrgus max 68cm) – teise ringi poodides pole midagi sobivat ette jäänud ja “päris” mööblipoodidest pole viitsinud veel otsida – ootab voodi ja laua ära, siis on parem ülevaade.

See diivan liigub ehk tulevikus koos tugitooliga Poisi tuppa ning sinine sein ja sinise-rohelise triibuline tapeet vahelduvad ilmselt millalgi tulevikus lillaga. Toas on veel voodipäitsis üks voodipesukapp, mida pole üheltki pildilt näha, mis on samamoodi toonitud sinakaks-hallikaks, nagu see äge raamaturiiul paremas nurgas, mida pole ka selle pildi pealt korralikult näha (aga mõlema mööblitüki värv on umbes sama, mis  postidel). Need mõlemad ilmselt jäävad siia tuppa. Vaibad on praeguseks juba ära võetud, sest kasside tõttu olid need kogu aeg kortsus hunnikutes :D

Mingi mõnus tool või diivan võiks muidugi ka Plikal ikka olla, ma ei ole kindel, kas see kirju sobiks, mis on praegu Poisi toas… Võib ka alati midagi muud ja sobivamat muretseda, teise ringi poodides on diivaneid palju ja soodsaid :) Vaatab siis, kui jõuab ükskord toa lillaks värvimiseni, mis ei pruugi juhtuda niipea, sest mul on hetkel remondist sügav kopp ees ja Plikale meeldib sinine ka :D

Ühesõnaga – plaane on palju ja kõik on poolik ning võtab veel kõvasti aega… Aga võrreldes eelmise koduga on kõik nii palju parem, et süda hõiskab sees ja ootan rahulikult seda aega… Küll tuleb :)

Apr 122020
 

Otsustasin uue kodu tutvustuse teha pigem (paari) ruumi kaupa, et postitused ei veniks liiga pikaks. Esimese postituse teen kõige suurema segadusega “läbikäigu”ruumidest, mis on hetkel endiselt täis kolimisest lahti pakkimata asju, kuna pole neile veel head kohta leidnud ja panipaigaruumi on hoolimata täismöbleeritusest vähevõitu. Pole jõudnud sellega lihtsalt tegeleda, oma osa on ka selles, et teisel korrusel on plaanis pisut suuremad muudatused, mida ei saa praegu kohe veel teha.

Esimesel korrusel on meil kaks esikut, millest ühest pole praegu üldse pilte ja ei viitsi teha ka, kuna seal eriti midagi pole. Tänavapoolne esik on kütteta ruum, seal on nagi, peegel, riidekirst ja sügavkülm. Tulevikus soovime sinna panna põrandakütte ja ülejäänu kuidagi loogilisemalt paigutada – küllap ma siis pildistan ja küsin nõu ka :)

Tagumine esik on pisut suurem “läbikäigu”ruum, millele me pole siiamaani head nimetust leidnud. Mu jaoks on see oma olemuselt pigem koridor, samas koridorid on pikad ja kitsad, see suht ruudukujuline. Igatahes, köögist läheb uks tagumisse esikusse, kust lähevad omakorda uksed terrassile ja vannituppa (sealt edasi sauna) ning trepp ülemisele korrusele.

Vaade trepist alla. Jalatsikapp oli siin olemas – on küll praktiline, aga meie pere jalatsivarudest mahub sinna ehk… Veerand, heal juhul :D Pole veel selgeks mõelnud, kuidas täpselt jalatsimajanduse lahendame. Kõrval on näha riiul, mille kolisime kaasa mu vanast kodust. Ostsime selliseid kunagi Eksabikaasaga mitu tükki üsna olematu hinnaga Scano vabrikupoest – üks oli köögis, teine koridoris mütsiriiul, kolmas väiksem laste mütsiriiul – nüüd siis ajutiselt on kaks suuremat püstises olekus, et võtaks vähem ruumi ja saaks põrandale panna, et lihtsalt OLEKS KUSAGIL ASJU HOIDA. Täiesti ajutine lahendus, aga parem kui kastid.

Trepi alla mahtuvad täpselt boiler ja pesumasin.

Vaade trepilt. Otse ees terrassiuks, sellest paremal uks kööki.

Suured riidekapid olid sisse kolides juba olemas. Mõlemas oli algselt riidepuude riputamiseks puu – ääretult suur oli me rõõm, kui avastasime kapi otsast riiuliplaadid ning kapist seest kandurid… Seega ühe riidekapi saime ümber teha riiulitega kapiks – ja see on juba NII asju täis… Teises kapis ripuvad praegu kõik hooajavälised õueriided ja mu suveriided, mis vajaks läbi pesemist, sest eelmises kodus olid sellises riidekapis, mis kergelt haises… Kapi alumine ning ülemine riiul on samuti tuugalt asju täis, riiete all kogu vaba ruum ka. Hooajavälised õueriided tänavapoolsesse esikusse ei mahu, seega neile oleks ikkagi kohta vaja… Muidu tahaks kangesti selle kapi ka riiuliteks teha (riiuleid küll rohkem pole, peaks plaadid muretsema siis sobivas mõõdus). Või siis teha osast kapist jalatsikapi, mul tuttav pakkus just meile täpselt sobiva mõõduga jalatsiriiuleid neli tükki, mis ära kuluks, vaja vaid siinid osta… Ah, ma ei tea, kõik on lahtine :D

Trepi alla mahtus lisaks boilerile ja pesumasinale ka kasside liivakast – täpselt sellises mõnusas eraldatud kohas, et ei jää kellelegi ette ega riiva ka oluliselt silma.

All pildil olev kitsas Jyski kapp/riiul on olnud minuga aegade algusest saati ehk ostetud kõige esimesse Tartu üürikasse pisut pärast Plika sündi – algselt elutuppa, sest sobis oma mõõtudelt täpselt mingisse kitsasse kohta, järgmises Tartu üürikas oli ilmselt ka kuskil elutoas, siis üheksa aastat me Pärnu kodu koridoris. Praegune koht on siin täiesti ajutine, majutades tööriistu ja koristusvahendeid… Selle koha peale peaks tulema aga hoopistükkis kuivati, nii et ma ei ole veel lõpuni enda jaoks selgeks mõelnud, mis sellest kapist siis pikemas perspektiivis saama peaks. Või kas peaks ikkagi ümber otsustama ja ostma kuivati asemel pesumasina, millel ka kuivati funktsioon, sest praegune on juba kümme aastat vana ja need uued kuivatiga on kuuldatavasti täitsa asjalikud – ja kapiruumi on ka hädasti vaja… Samas eraldi kuivati on KINDLASTI asjalikum kui kaks ühes ja ma juba valisin selle peaaegu välja ja… Oeh. Ei tea, ühesõnaga :D

Vannitoa uksest paremal on näha me akutolmuimeja “kodu” ehk laadimispesa, tolmuimeja ise oli ilmselt tol hetkel kuskil mujal, kus seda parasjagu kasutasin. Kunagi kirjutan sellest pikemalt :D

Ja siin on ka näha veel kaks mütsiriiulit ajutises kasutuses.

Liigume edasi ülemise korruse koridori. Pärast piltide tegemist nädal tagasi vedasin enamik kaste alt üles, seega all on hetkel pisut rohkem ruumi ja üleval veel rohkem kaste, kui praeguse postituse piltidel.

Sellel pildil läheb kraanikausi tagant trepp alla. Ehk trepist üles tulles otse ees on kapp, mille sees on akumulatsioonipaak või muud taolist, no ühesõnaga kõik see süsteem, mis köögi keskküttepliidist igale poole vett laiali ajab, köögi põrandakütte ja ülemise korruse radikate jaoks. Kapi ees on siiani Napsie kast – ma päris täpselt ei teagi, miks seda pole veel välja visatud :D  Kapi kõrval on uks praegusesse Poisi tuppa.

Üleval ei ole hetkel pesuruumi ega WC-d ning kraanikausil on ka vesi kinni keeratud, nii et see lihtsalt ON seal. Äkki liigub tulevikus WC-sse, mida alles plaanime.

Suures riidekapis koridoris on hetkel meie riided, sest meil on kõige väiksem magamistuba, kus praegu ühtki kappi pole – saaks mahutada, aga pole jõudnud tegeleda ja mõtleme siiski tubade vahetamisele Poisiga, kui see aga juhtub, oleks kõik jälle hoopis teisiti… Riidekapi kõrval on peeglikapp ja öökapp, mille tõstsime välja oma praegusest magamistoast ja mida meil ilmselt vaja ei lähe – sobiksid stiililt Plika tuppa, kus on aga palju katusealust ruumi ja lihtsalt ei mahu. Need näevad piisavalt ägedad välja, et võiks müüki panna, aga millal me ükskord selleni jõuame, eks ole näha.

Vasakul meie praeguse magamistoa uks. Nagu siit pildilt näha, siis kogu selle asjadekuhja all on tegelikult üks mõnus tugitool. Beebide lamamistool tuli koos majaga (nagu ka söögitool ja võrevoodi – eelmiste omanike lapselaps oli parasjagu selles vanuses). Lille tagapool kasutasid kassid liivakastina, mistõttu Kaaslane installeeris sellele katte… Tahaks selle ära anda, aga pole jõudnud tegeleda, see on ka nii raske, et trepist alla peaks seda potti vedama kaks meest.

Kui me otsustaks ära, kuhu tuleb WC (ja soovitatavalt ka ehitaks selle valmis), saaks vahetada ära magamistoad, saaks riidekapi oma tuppa ja kasutada koridorikappi panipaigana ülejäänud asjade jaoks, mõelda ka mõnele lisakapile, et asjade hoiustamise ruumi juurde saada, aga jah… Kõik asjad on üksteisega seotud. WC asukohta pole veel ära otsustanud ja hetkeseisuga poleks ehitamiseks ka piisavalt finantse, peaks selleks kõigepealt pisut raha kõrvale panema.

Mar 252020
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ohh… Ma ei teagi, kui kaugelt.

Oma kodu on olnud üks mu suurimaid unistusi nii kaua, kui mäletan… No kindlasti juba ülikooliajast saati. Toona oli mu elukaaslasel oma korter, mis oli väga kõva sõna selles vanuses, aga siis läksime lahku ja kolisin üürikasse. Oli 2006, buumiaeg, kodu soetamine minu palgaga tundus täiesti kättesaamatu unistus.

Vahepeal oli London, rasedus, Tartu, masu, London, teine rasedus ja selle ajal täiesti teadlik säästmine. Ja 2010 lõpus õnnestus osta oma kodu.

See oli maja esimene korrus suure aiaga – nii armas ja röögatult õnnelikuks tegev. Esimese ringi säästuremondiga sai kõige suuremad jubedused likvideeritud, nii et 2011 suvel, Poisi esimesel sünnipäeval, oli pilt juba palju parem. 2013, pärast lastetoa “päris” remonti ja vannitoa säästuremonti, veel parem.

Aga see kõik oli vaid jäämäe tipp. Vaja oli teha nii palju rohkem. Vahendeid selleks ei olnud piisavalt. Nii see kodu tasapisi taas väsis ja lagunes. Samal ajal kasvasime ka meie Eksabikaasaga lahku.

Pärast lahutust otsustasin, et teen selle kuradi remondi üksinda ära. Võtan laenu ja lihtsalt teen. Aga… Ei jõudnud projektinigi. Te ei kujuta ette, mitu korda nende üheksa aasta jooksul me (hiljem ma üksi) üritasime alustada ja… Ei jõudnud kuskile. Erinevad takistused. Tagantjärele tundub, et oleks võinud ammu aru saada – kui kuidagi ei edene, siis miks pead vastu seina peksta?

Sest see kodu oli NII ARMAS ja kui oleks ainult saanud selle oma korda teha, oleks see olnud ideaalne. Kõik ju tegelikult tundus sujuvat, vähemalt esimesed aastad. Ja ka sealt edasi oli kõik pikalt positiivne.

Igal juhul, kui veel 2018. augustis olin kindel, et hakkan aasta pärast üksinda renoveerima, siis vahepeale tuli üks elu vingerpuss, üks ootamatu armumine, üks väga ootamatult alanud ja sama ootamatult lõppenud väga intensiivne suhe. Ja siis oli pime sügis, kodu mu ümber lagunes igast küljest ega tundunud enam üldse kodusena. Ja oli külm ja kõle ja ma olin eluga pahuksis. Ja otsustasin, et mina enam ei taha, ei jaksa. Võtsin kinnisvaraportaali ette ja hakkasin käima vaatamas neljatoalisi kortereid ning majaosi, mis olid renoveeritud. Selliseid, mis sobiks elamiseks kolme kassiga :) Ehk siis mitte suuri maju.

Ja ma leidsin ühe korteri, mis vastas kõigile mu nõudmistele ning maakler, kes seda korterit müüs, hakkas müüma minu elamist. Kuna minu kodu puhul oli tegu täielikku renoveerimist vajava majaosa ja kaasomandiga ehk pigem keerulise müügiobjektiga, ei olnud mul mitte mingit jaksu selle müügiga ise tegeleda ja mulle tundus loogiline kasutada sama maaklerit, kellele see oleks olnud kaks kärbest ühe hoobiga projekt.

Kuulutus ei läinudki kunagi avalikult üles, maakleril oli piisavalt kontakte. Tekkis tõsine huviline, mille peale naabrite poeg tegi mulle omapoolse pakkumise, et maja jääks perekonda. Võtsin selle vastu. Minu välja valitud korteri kasutusloa saamine aga venis.

Vahepeal oli mu ellu tekkinud uus inimene. Seda täiesti sihilikult – nagu öeldud, oli külm ja kõle aeg. Igatsesin head seltskonda ja füüsilist lähedust. Ütlesin üsna selgelt kohe alguses ära, et mingit suhtematerjali minust ei ole. Kaaslasel oli samuti olnud raske aasta ja eks me nii siis üksteist lohutasime. Koos oli aga nii hea, et mõned kuud hiljem pidin tõdema – on vist ikkagi armumine ja päris suhe.

Kaaslane oli terve elu elanud eramajas. Minu välja valitud korteriga olid kogu aeg olnud mõned kaheldavad asjaolud – mis oleks võinud olla paremal juhul väga ok ja halvemal juhul tekitada suuri probleeme. Midagi muud sobivas hinnaklassis ei leidnud. Ja kuidagimoodi juhtus nii, et ütlesin korteri soovi üles ning hakkasin korterite asemel vaatama hoopis maju.

Naabrite poeg muutus vahepeal rahutuks – tahtis tehingu ära teha, sest tema panga pakkumine oleks mingil hetkel aegunud. Nii ma müüsingi mai lõpus oma kodu maha – klausliga, et saan seal sees elada septembri lõpuni. Mul polnud veel sobivat elamist, mida osta, aga mõtlesin, et kui see üks uks sulgeda, avaneb ehk teine kergemini.

Sel ajal olime kaaslasega olnud koos vaid pool aastat. Polnud meie suhe veel kaugeltki sellises faasis, et arutada koos kodu ostmist. Minu kodu ostmise mõte oli tekkinud enne teda ja mulle oli ääretult oluline seekord finantspoole pealt üksinda hakkama saada – endale tõestada, et saan selle laenu üksinda kätte. Renoveeritud korteri puhul poleks see olnud mingi probleem – kodu müügist saadud raha jagus sissemakseks, minu palk + ametlikuks tehtud alimendid olid pangale piisav sissetulek. Maju mahtus mu hinnapiiri sisse ka renoveerituid, aga ei ühtki sellist, mis oleks sobinud. Isegi ühtki renoveerimata maja polnud, mis oleks sobinud :D Täiesti hämmastav, KUI palju oli müügis täiesti ebapraktilise ruumipaigutusega ja päikese suhtes asetsevaid maju. Paljud pealegi röögatu hinnaga.

Leidsin täpselt ühe maja, mis mu tingimustele vastas. Räämal, ehitatud 60datel. Vajas renoveerimist. Aga ruumipaigutus oli ok, aed oli nunnu, päike paistis õigesti. Seega ei olnudki nagu mingit valikut. Olin valmis kolima teisele poole jõge :)

Kui korteri laenutaotlusele vastasid positiivselt pea kõik pangad, siis sellele majale ainult üks – LHV. Vaatasin kaaslasele otsa ja küsisin: oled sa KINDEL, et tahad selle jama minuga kaasa teha? Ta ütles jah. Nii ma siis võtsin selle laenu – miinimum sissemakse ja Kredexi käendusega, et jääks maksimaalne summa renoveerimiseks. Esimene kodulaen oli vaid 10a, maksin seda pärast lahutust üksi (ja vastavalt sellele sain ka müües rohkem raha), müügi hetkeks oli laen praktiliselt makstud. Uue laenu kuumakse oli sama, aga laenu pikkus 27 aastat. Ja me teadsime, et selle rahaga, mis mul üle jäi, ei renoveeri ära pooltki – oli plaan teha suve ja sügisega ära nii palju, kui raha jagub, järgmiseks suveks korralik eelarve ülejäänu jaoks ning selle laenu oleks võtnud kaaslane. Nii et ma küll tõestasin endale, et saan üksinda laenu kätte, aga renoveerimise osaga poleks ma üksi hakkama saanud :)

See kõik tundus nii õige, otsekui teine võimalus. Poole maja asemel terve maja, uue kaaslasega, kes pole küll kuskilt otsast ehitusmees, aga lihtsalt väga asjalik ja toimekas. Nüüd, kus kaks ettevõtlikku inimest asja kätte võtavad ja on ka raha, ei tohiks ju ometi olla mingit probleemi? Jah, renoveerimine on k*pp, aga selle tulemus on unistuste kodu. Olin elevil, hakkamist täis.

Ainult et… Mitte ükski osa sellest renoveerimisest polnud minu jaoks lihtne ega nauditav. MITTE ÜKSKI. Minus ei ole sisekujundajat. Minu peas ei teki majas ringi vaadates pilti, milline kõik võiks olla. Kõik renoveerimistööd, millest ma midagi ei teadnud ja mille kohta ma pidin otsustama, tekitasid stressi. Ka sisekujunduslikud küsimused – millised plaadid vannituppa jne jne jne – tekitasid stressi. Ootamatused renoveerimisel tekitasid stressi.

Mul oli kõrvalt ääretult asjalik kaaslane, kes muudkui uuris ja toimetas. Ma andsin oma parima, aga asjad ikkagi venisid, mis on renoveerimise puhul täiesti tavaline.

Ostsin maja juuli keskel – olime kindlad, et saame esimese ringi remonti septembri lõpuks tehtud ja sisse kolida. Oh jah… Septembri lõpus kolisime asjad majja, lapsed ajutiselt isa juurde ja iseendid ning kasse kaaslase vanasse koju. Järgmised kuu aega jagasime maja tema vennaga… Kuni lõpuks novembri alguses sai meie majas asjad nii kaugele, et teine korrus (kus me esialgu üldse remonti ei teinudki) oli elatav. Esimene endiselt ehitusjärgus.

Ja oli järjekordne pime kõle sügis ja elamistingimused põhimõtteliselt samad, isegi hullemad, kui eelmises kodus. Samasugune nõukaaegne remont, ainult palju vähem ruumi – kaks suurt tuba, neist üks ilma ukseta, ajutiselt trepihallis sisse seatud köök koos dušinurga ja WC-ga sealsamas. Teine korrus oleks jäänud tulevikus lastele, seal pidime tegema remonti järgmisel suvel…

Ja ma olin positiivne ning täiesti kindel, et me saame selle kõigega hakkama. Et see kõik on seda väärt, sest järgmise suve lõpus on meil unistuste kodu.

Aga sellistes oludes elamine oli väsitav. Ja remont venis. Ja pärast tööpäeva ei jõudnud ise eriti midagi teha. Ja see kõik oli väga stressirohke.

Ja siis sai valmis esimene ruum – alumine vannituba. Ja see läks täiesti pekki – ma olin kõik ise valinud ja planeerinud, aga mitte miski ei kukkunud välja nii, nagu ma olin soovinud. See oli täiesti ok vannituba ja seda oleks saanud lahendada mitmel eri viisil. Aga see ei olnud see, mida ma olin planeerinud. Pärast kõiki neid kuid vaeva – ja tulemus oli kasutatav vannituba… Mitte minu unistuste vannituba.

Selle koha peal ma lihtsalt murdusin ja oligi kõik. Otsustasin, et kui juba esimene ruum nii kapitaalselt pekki läks, siis mina rohkem ei taha. Nutsin paar õhtut maha ja hakkasin siis kinnisvarakuulutusi vaatama. Võtsin renoveeritud elamised, järjestasin need hinna järgi kasvavalt ja lihtsalt klõpsisin neid järjest läbi, kuni leidsin esimese kuulutuse, mille piltide põhjal oleks ma olnud nõus kohe sisse kolima.

Enne seda maja oli palju teisi renoveeritud maju, mis aga sisekujunduse põhjal minu jaoks kohe ära jäid. Ma oleks võinud värvida ja vahetada tapeeti, aga ma soovisin enda maitsele vastavat kööki ja vannituba – ning neid oli üllatavalt raske leida. See maja oli aga piltide põhjal imeline – täielikult renoveeritud, mõnusalt hubane ja vanaaegse hõnguga. Lisaks asukoht – väga lähedal mu eelmisele kodule, aga kilomeeter linna poole, lastel kilomeeter nii kooli kui isa juurde. See maksis üle kahe korra rohkem kui maja, mille olin neli kuud tagasi ostnud. Maaklerile helistamine oli rohkem meeleheitlik appikarje – mul oli lihtsalt vaja minna ja vaadata, ma ei arvanud kordagi, et me reaalselt ostmiseni jõuaks.

Kui Plika oli igati nõus kolima, et saada paremad elamistingimused, siis Poisi jaoks oli juba esimene kolimine meeletult raske. See oli tema kodu, ta oli selles väga kinni, tema ei hoolinud maja lagunemisest. Kui me käisime kortereid ja maju vaatamas, ei soovinud ta tihti kaasagi tulla – ehkki enamasti siiski tuli. Ta kiitis lõpuks küll heaks nii esialgu väljavalitud korteri kui ka lõpuks ostetud maja, kuid rääkis kogu aeg, kuidas ta ei taha kolida.

Nii et seda suuremad olid mu süümekad, kui nüüd järjekordset uut maja vaatama läksime.

Aga juhtus nii, et me jõudsime kohale ja astusime sisse…. Vaatasime kõik üle ja tõdesime hiljem neljakesi üheskoos – meie kodu.

Minu puhul polnud see üllatav, mina olin selle ju välja valinud. Kaaslast võlus saun, samuti oli ta tõdenud, et Rääma on elamiseks logistiliselt pisut ebamugav. Plikat on lihtne vaimustada, kõik oli nii ilus, tema jaoks oli meeletult suur pluss ka see, et kõrvalmajas elab ühe tema parima sõbranna isa – samuti lahutatud perekond, lapsed iga nädalavahetus isa juures. Ja Poiss, kes päev varem oli öelnud, et ei kavatse meiega isegi sisse tulla ja ootab maja ees autos – ta tuli siiski sisse, vaatas kõik üle ja teatas – siia võib kolida küll.

Nii et me otsustasime ühehäälselt – paneme neli kuud tagasi ostetud maja müüki. Ja kui see otsus oli tehtud, läks maailm värviliseks ja eluisu tuli tagasi.

Aga müüa äsja ostetud maja, mida sa oled vahepeal päris arvestatavate summade eest renoveerinud… Lisaks tulumaksu küsimus – oma kodu müük on küll TM vaba, aga mitte siis, kui müükide vahele jääb vähem kui 2a… Sel juhul peaks kas tulusid deklareerides tõendama, et müügist saadud vahesumma ei ole kasum, vaid kõik senisele renoveerimisele kulututatud raha… Või siis maksma hinnavahe pealt tulumaksu. Ja ega meil kõigi tööde eest just arveid ette näidata polnud, ikka käis ju osa sulas, sest eelarve oli niigi napp… Ühesõnaga jah. Paras peavalu. Ostsin selle maja turuhinnast pigem pisut soodsamalt ja samasugusena ning sama hinnaga oleks selle saanud väga kiiresti edasi müüa. Olime aga vahepeal kulutanud renoveerimistöödele arvestatava summa ning need olid samas nii tobedalt pooleli, et maja müük selle võrra kallimana oleks olnud päris pikaldane protsess.

Vahepeal käisime muidugi vaatamas veel mõningaid maju, mis jäid samasse hinnaklassi, sest maja ei osteta ju esimese emotsiooni pealt, teisi variante kaalumata. Mitte üheski kolmest ei tekkinud kodutunnet. Üks oli tegelikult üllatavalt hubane, võttes arvesse, et oli ehitatud 2004 – no mis teha, kui mulle nii kangesti meeldivad vanad majad… Aga too oli uus ja kuigi moodne, siis ikkagi hubane – ääretult korralikult hoitud ja viimse detailini läbi mõeldud. Selle puhul sai määravaks eelkõige asukoht, mis oli linnapiirist väheke edasi. Küllaltki regulaarse ühistranspordiga, aga siiski… Ja kui ma koliks linnast välja, siis ma sooviks kaugemalt sõitmise ebamugavuse tasakaalustamiseks vähemalt privaatsemat olemist – see oli aga uuselamurajoon. Et jah.

Lõpuks läks aga nii, et rääkisime kogu oma loo ära sellele paarile, kelle maja tahtsime osta… Nemad olid renoveerimisega natuke rohkem sina peal. Aktiivsed pensionärid ja rahutud hinged, kes olid selle maja renoveerinud südamega ja enda jaoks, aga siis viimase lapse suureks kasvatanud, reisinud ja lõpuks ostnud suvila ning kolinud maale, et seda seal renoveerida… Ja lõppes asi sellega, et nad pakkusid meile vahetuskaupa. Meie anname oma maja, maksame peale summa x ja saame vastu nende maja. Nagu öeldud, neil endal oli nagunii kodu maal, nii et endale nad uut elamist ei otsinud – meilt saadud maja oli ilmselt pigem korda tegemiseks ja edasi müümiseks. Järgmine projekt :)

Ja siis oli palju üle vaatamisi, läbirääkimisi… Kuniks summa x rahuldas mõlemaid pooli. Ütleme nii, et kasumist oli asi kaugel. Renoveerisime rohkema eest. Aga me olime rõõmuga nõus, sest see säästis meile nii palju vaeva ja ootamist.

Ja siis oli siiski ootamist, sest oli detsember ja pangast ei saanud vastust, kuniks saatsin lõpuks jaanuaris laenutaotluse kodulehe kaudu ja sain siis teada, et laenuhaldur, kes minuga suvel tegeles ja kellele olin kirjutanud, oli vahepeal töölt lahkunud… Ja siis oli põnevust viimse hetkeni, sest tehing oli ühtlasi vahetus ja müük, kaasati ka lisatagatis, millel omakorda hüpoteegid, mis vaja maha võtta… Veel paar päeva enne notarit selgus, et tuleb sinna saada ka inimene firmast, mis baseerub Tallinnas… Veel õhtul enne notarit selgus, et oli olnud üks möödarääkimine lõpliku müügisumma / omafinantseeringu suhtes, mis tähendas, et laenulepingus tuli teha väike muudatus ja selle sai allkirjastada alles notariga sama päeva hommikul…

Aga kõik sai korda. Ja majad vahetasid omanikku. Pangalaen tehti ümber – on nüüd ühine ja poole suurem. Summa, mida mõlemad maksame, on pisut suurem, kui mu vana laenumakse, aga täiesti talutav – laenu pikkus 20a, mitte 27a. Ja pool nädalat hiljem kolisime kõigi oma asjadega tagasi… Kvartali kaugusele mu vanast kodust :)

Ja ma mõtlen vahel siiamaani – OLI SEDA SIIS TÕESTI VAJA? MIKS ma ei või suuri otsuseid kohe alguses õigesti teha? MIKS mul on vaja kõik need asjad oma nahal nii rängalt läbi elada? MIKS ma ei jõudnud selleni, et ostaks renoveeritud elamise, kohe alguses, nagu seda tegi Eksabikaasa oma uue kaaslasega?

Aga mul on neile küsimustele vastused ka. Kui me olime vaid pool aastat koos olnud, polnud kumbki meist valmis selleks, et võtta koos (nii suur summa) laenu. Ma polnud valmis ÜLDSE sellise hinnaga maju vaatama. Meie kodu polnud üldse veel müügiski :) Aga pärast nelja kuud renoveerimist, mis andis võimaluse mu kaaslasele näha minu kõige kehvemaid külgi, mis stressiga väga selgelt välja tulid… Minule omakorda võimaluse imetleda tema toimekust ja stressitaluvust… Selleks hetkeks, kui vannitoa remont pekki läks ja me otsustsime maja müüki panna, olime koos olnud aasta. See koos oldud aasta ning need neli kuud intensiivset stressirohket renoveerimist – korraga olime me mõlemad valmis. Selleks suureks ühiseks laenuks, vähimagi kõhkluseta.

Nüüdseks olen ma elanud kuu aega uues kodus ja ma olen lihtsalt üle mõistuse õnnelik. Olen unistanud ilusast korras kodust viisteist aastat – sellest esimesed viis üürikates ning viimased kümme renoveerimist ootavas kodus… Ja järsku sai see kõik reaalsuseks. Ma olen nii rahul, ma olen nii õnnelik ja ma elan lõpuks ometi oma unistust. See on imeline tunne.

Ja praeguste sündmuste valguses olen ma eelkõige ja igapäevaselt pisarateni tänulik selle eest, et meil õnnestus koduvahetusega ühele poole saada ENNE corona möllu. Mis siis, et asjaolusid arvestades langevad kinnisvara hinnad ilmselt järgmise paari aastaga oluliselt. Laenusumma on meile kahe peale täiesti talutav. Meie töökohad pole hetkel ohus ja ma palvetan, et see nii jääkski.  Me saame hakkama.

Mul on lõppude-lõpuks unistuste kodu. Kõik on ilus, kõik on puhas, kõik toimib. On palju asju, mida saab veel paremaks teha, aga selle kõigega on aega, sest juba praegu on kõik imeline.

Kogu see lugu oli nii pikk, et kõik need sündmused said kokku võetud väga üldiselt – ei jaksa detailsemalt kirjutada, ega vast polegi vaja. Olulisem sai kirja, sellest piisab täiesti.

Põhjalikuma pildimaterjaliga peate aga ootama, kuni ma viitsin mõne järgmise postituse teha :P Ja siin kodukontori-distantsõppe kaoses pole sugugi kindel, millal ma selleni jõuan :D

Dec 032016
 

Igatsesin oma kodu juba kümme aastat tagasi – see tundus toona täiesti kättesaamatuna.

Ei oleks ma oma kõige metsikumateski unistustes osanud arvata, et vaid neli aastat hiljem on see mul olemas. No veel vähem tõenäoline oleks tundunud ilmselt see, et mul on ka abikaasa ja kaks last :)

Tagantjärele mõeldes – siiamaani imestan, et meil õnnestus see tükk ära teha. Lihtsalt soov oli nii suur ja kõik sobivad asjaolud langesid kokku. Vanemahüvitist võeti sissetulekuna arvesse hoolimata sellest, et mul polnud tööd, kuhu tagasi minna. Masu tõttu olid hinnad soodsad. Suutsime Abikaasa palgast kuidagimoodi ära elada ja minu vanemahüvitist sissemakseks säästa. Perekond aitas ka rahaliselt. Ja ära tegime! Ostsime kodu!

Ja oleme kõige kiuste seda laenu juba kuus aastat kenasti maksnud. Ainult neli veel!

Nagu te teate, on olnud küllalt neid hetki, kus ma olen kärsituna siunanud remondi edasilükkumist. Aga igal juhul on kümme korda enam noid hetki, kus ma olen piiritult tänulik selle eest, et mul kodu üldse on. Olgu ta nii väsinud kui tahes, ikkagi oma. See mind üldse ei häiri, et hetkel veel ka panga oma. Üle poole juba meie oma :D Ja neli aastat läheb lennates!

Selle aasta lõpp, ma tunnetan, on eriline. Mitte kunagi varem pole ma nii suure hooga kodus toimetanud. Ma usun, et hoogu jagub lõpuni välja – et seekord tõesti täitub mu unistus teha kodu praeguses olekus nii korda, kui see üldse võimalik on. Et pole ühtki ebavajalikku asja, ühtki katkist asja, kõik on maast laeni puhtaks küüritud, kõik asjad omadele kohtadele ära pandud.

Ja siis saab unistuste remont ka tulla, ma olen selles kindel. Mul on 100% usk sellesse, et järgmiseks sügiseks on meil unistuste kodu.

Aga see kodu on unistus juba praegu. Oma ja armas.

Nagu mu külaline esimest korda siin olles tõdes: soe tunne on. Ja mitte sellepärast, et tuli on pliidi all.

On küll, olen nõus. Eriti just köögis. Selles väikeses kohutava läikiva nõukaaegse rongivaguni seinakattega ja igivanade köögikappidega köögis.

Kodu on kodu.

Ja remondi puhul on oluline, et kogu see soojus ja hubasus säiliks. Kodu peab olema soe ja õdus koht, kus on nii mõnus elada, et üldse ei tahagi kuskile mujale minna :)