Feb 172016
 

Kuna käisime täna waldorfkoolis perevestlusel, tuli meelde kellegi palve üsna ammusest ajast – kirjutada põhjustest, miks me otsustasime, et saadame Plika kooli pigem vanemana. Tollele kunagisele küsijale tuleb see vastus ehk liiga hilja, aga usun, et kellelgi on sellest mõtisklusest kindlasti kasu.

Teatavasti sai Plika seitsmeseks juba novembris ja läheb kooli ligi kaheksasena. Kui me aasta ja kolm kuud tagasi võimalikku kuuesena kooliminekut arutasime, mõtlesin tol hetkel vaid, et Plikal oleks kindlasti põnevam 16 lapse seltskonnas midagi huvitavat õppida kui 24 lapse seltskonnas mängida. Küsisin aga nõu ema käest, nagu ma seda tavaliselt noil puhkudel teen ja tema loal jagan vastust ka teiega.

Minagi eelistan waldorfkooli. Küsimus on pigem – millal. Kas 6-aastaselt või 7-aastaselt?

Mind teeb pisut ettevaatlikuks minu enda kogemus. Teistest nooremana tundsin ennast keskkooli lõpuni ebakindlalt. Näiteks ei julgenud ma 1. klassis kaua aega (vbl kuid) klassi ees lugeda. Klassi ees vastamise hirm saatis mind keskkooli lõpuni. Ma ei mõistnud ka sageli oma klassiõdede omavahelisi mõistujutte, vihjeid  ja peeneid nalju näiteks rindade kasvamise, menstruatsiooni või poistega suhtlemise teemal, sest ühtesid mul veel polnud ja teiste vastu polnud veel huvi. Ma lihtsalt ei olnud nii kaugele veel arenenud. Mulle tundus mõnikord, et minu üle naerdakse mu taipamatuse pärast, olin seetõttu kimbatuses ja tundsin abitust. Ka kehalise tundides olin äpum kui teised ja tundsin end alaväärsena. Ja ma ei tea, kas oleks olnud teisiti, kui oleksin läinud kooliaasta hiljem.

Hilisema koolimineku plussid minu arvates:

A. Plika seisukohast:

1. Lapse isiksuse arengus on aasta jooksul toimunud palju positiivseid muutusi: ta on kindlasti küpsem, julgem, enesekindlam kui aasta varem. Ükskõik, kas käib lasteaias või on kodune laps. Aastaga toimub lapsega iseenesest imetlusväärselt palju! Võrdle 5- ja 6-aastast Plikat. Või 3- ja 4-aastast Poissi. Nagu öö ja päev, eksju?
2. Ta elu on rohkem kaitstud, sest on tänaval liikudes kindlasti tasakaalukam ja tähelepanelikum kui aasta varem.
3. Talub paremini stressi, on seetõttu vastupidavam haigustele ja puudub koolist vähem.
4. Kõik oskused (lugemine, arvutamine, kirjutamine) on veelgi paremad ja eduelamust on koolis rohkem.
5. Haarab tunnis kõike lennult, saab koduülesannetega peaaegu iseseisvalt hakkama.
6. Tal on seetõttu rohkem vabadust (vaba aega, mil teha, mida tahab – mängida, lugeda)
7. Tal on rohkem aega, energiat ja iseseisvust käia huviringides
8. Oskab paremini lahendada konflikte ja kaitsta end narrimise, kiusamise eest. Endast suuremaid tavaliselt ei kiusatagi.
9. Tunneb uhkust oma iseseisva toimetuleku üle, see lisab enesekindlust.
10. On kehaliselt võimekam, osavam ja julgem kehalise tundides. Saaks sealt rohkem positiivseid emotsioone kui mina või sinagi.
11. Tuleb gümnaasiumis paremini toime tohutu suure koormusega. Meenuta oma gümnaasiumiosa! Vaata Marise tähelendu, ta oli (ja on) teist vanem.
12. Saab reeglitest paremini aru ja tõenäosus, et tuleb 1. klassis koolist koju, mitte ei lähe kellelegi külla või linna avastama, on suurem.

B. Poisi seisukohast:

1. Saab veel terve aasta Plikaga koos mängida ja tänu sellele kiiremini areneda.
2. Saab veel terve aasta olla Plika parim sõber ja mängukaaslane, sest õel pole veel tekkinud sõpru-klassikaaslasi.
3. Aasta hiljem saab paremini aru, miks ei tohi kodus õppijat segada ja suudab selle aja paremini üksi mängida.

C. Vanemate seisukohast:

1. Aasta vanema lapse peale saab palju kindlam olla, muret on vähem.
2. Vähem kulub aega lapse abistamiseks ja kontrollimiseks, sest ta õpib rohkem ise ja pakib sagedamini ja paremini oma kooliasjad.
3. Lapse kooliminek nõuab suuri väljaminekuid kohe alguses ja edasi pidevalt. Asi pole ainult õppemaksus, mida lasteaiamaksuga võrdled. Ja lapsel hakkab pihta: teistel kõigil on.
4. Tahab minna huviringi(desse) – raha, logistika.
5. Saate aasta võrra edasi lükata halvad üllatused, nagu laps ütleb õhtul kell 10, et homseks tööõpetustunniks on vaja kanvaad vmt, mida kodus kindlasti pole. Või ütleb hommikul enne väljumist, et õpetaja palus täna kaasa võtta mingi raha, mida sul ka parajasti pole anda.
6. Vanemate stressitase tõuseb kordades ja sellega toimetulekuks on vaja väga head meeskonnatööd. Minu soovitus on hinnata ennekõike seda ja alles siis teha otsus.

Ükski neist raskustest pole üksikult võttes ületamatu, aga kõik kokku on paras pähkel.

Miks teha lapse ja enda elu keerulisemaks? Las alustab küpsemalt, valmimalt ja saab nautida koolirõõmu kõik 12 aastat.

Kuhu teil kiiret on? Kas teie elu on praegu igav? Mida te kaotaksite, kui ta läheks 7-aastaselt kooli? Milliseid ohte näete?

On ju võimalik ka lasta hubases väikeses lasteaias, tuttavas seltskonnas, venna läheduses veel lihtsalt mängida ja küpseda ja alles siis waldorfi panna.  Kergem kõigile.

Aga otsus on teie. Mina soovin vaid, et oleksite kõik rahul(ikud) ja õnnelikud.

Meie otsustasime hilisema koolimineku kasuks ja ei ole seda otsust kahetsenud. Meile endile oli tõesti kergem jätkata veel üks aasta tavapärases tuttavlikus lasteaiarutiinis ja ma usun siiralt, et Plikale tuleb see lisaküpsus tulevikus kasuks – algklassides ilmselt ei olekski mingit vahet, aga näiteks kuskil põhikooli teises pooles ja gümnaasiumis on see olulisem.

Aga nagu mu ema ka ütles – iga vanem peab oma last tundes ise otsustama ja peamine on see, et kõik oleks rahul ja õnnelikud. See, mis oli parim meie perele, ei pruugi olla parim kellelegi teisele.

Oct 192015
 

Ma panin just sel sügisel mõlemad oma lapsed waldorfkooli järjekorda. Ma loodan, et mingil hetkel jätkavad nad oma haridusteed Sütevakas. KUI erakooliseadust tõesti muudetakse, on olukord pehmelt öeldes nutune.

Ma väga loodan, et seda ei juhtu. Ja petitsioonile allkirja andmine on vähim, mida teha saan. Ma usun, et mu lugejate hulgas on teisigi alternatiivse hariduse austajaid. Kes ilmselt on küll juba isegi kogu sellest teemast teadlikud, aga mõtlesin, et igaks juhuks siiski lingin :)

EDIT: lisan lingi ühele arvamusloole, mis, mis seda teemat veidi lahti kirjutab – Birk Rohelend: riik, maksumaksja ja Eesti laste haridus – ja kopeerin ühe lõigu ka siia:

Kes tegelikult maksab?

Maksumaksjale maksab 2014. aasta andmetel üks riigigümnaasiumis õppiv laps keskmiselt 340 eurot kuus. Munitsipaalkoolis õppiv laps läheb talle maksma 314 eurot kuus. Eraüldhariduskoolis õppiva lapse eest tasub sama maksumaksja praegu 221 eurot kuus. Nii on juba nüüd erakoolis õppiva lapse haridus meie ühiskonnale kõige soodsam. Erakoolide majandamine on läbipaistev, kontrollitud ja efektiivne. Helsingi andmed erakoolide ja munitsipaalkoolide võrdluses näitavad, et erakoolides õppimine on Soome riigile tervelt 18 protsenti soodsam – olukorras, kus kogu kulu maksab kinni Soome riik.

Samal ajal on iga lapsevanemast maksumaksja olukorras, kus ta tasub riigile makse samade proportsioonide alusel, oodates võrdse kohtlemise põhimõttel ka samasuguseid hüvesid. Uue seadusemuudatusega aga maksaks erakooli lapsevanem endiselt kõigi teiste laste riigi- kui ka munitsipaalkooli hariduse sajaprotsendiliselt kinni, oma laste hariduse eest tuleks tal aga suuremas osas ise tasuda. Seega on maksumaksja, kes tahaks oma lapsele sobivat haridust ja on nõus selleks ise ka lisapingutusi tegema, täna sattunud ootamatult topeltkoormuse alla, rääkimata vaenulikest siltidest, mida talle tahetakse vägisi külge kleepida.

Jun 092012
 

Epp jagas paar päeva tagasi FB-s üht äärmiselt toredat blogipostitust, mis kirjeldab ühe täiesti tavalise, mitte vähimalgi määral rohelise ega metsapoolse ema mõtteid waldorfkoolidest – kuidas ta selle teemaga tutvus, kuidas tekkis huvi, mida ta oma uuringute käigus leidis, mis meeldis, mis muretsema pani… See kõik on tõeliselt mõnusasti kirja pandud – ja need on nii täpselt minu mõtted, kui üldse olla saavad.

Nii et keda see teema vähegi huvitab, siis soovitan soojalt lugeda.

Meie oleme küll rohelise mõtteviisiga, aga oma olemuselt ja eluviisilt siiski pigem need kiirustavad tänapäeva inimesed. Nii et ka selles mõttes sobiks meie lastele waldorfkool hästi.

Me läheme nüüd ise ära Soome, seega Pärnu waldorfkooli loomisel aktiivselt kaasa lüüa ei saa. Mulle igatahes tundub, et seal on kokku saanud kamp aktiivseid lahedaid inimesi, kes selle tõepoolest ära teevad. Ma väga loodan ja hoian pöialt, et ka Pärnusse tuleks võimalikult ruttu waldorfkool. Ja mida enam ma mõtlen, seda enam ma arvan, et minu suurde armastusse Sütevakasse võivad lapsed minna gümnaasiumiossa.

Eks näis. Eeldusel, et mõlemad koolid Pärnus õigeks ajaks olemas on (st Sütevaka saab algklassid tehtud), siis panen ilmselt lapsed nii waldorfi järjekorda kui viin Sütevaka katsetele. Aga süda ütleb praegu küll, et 1-9. klassini imponeerib mulle waldorfharidus kõige rohkem.

Aeg annab arutust.

Mar 122012
 

Ma olen viimastel kuudel mõelnud tohutult palju haridusest – nii lasteaedadest kui koolidest. Teema muutus aktuaalseks esiteks seoses Plika lasteaiakogemusega ning teiseks ideega luua Pärnusse waldorfkool.

Mul endal pole lasteaiast mitte ühtegi (halba) mälestust. Vanu fotosid vaadates meenuvad mõned üksikud seigad, kõik on mälestustes tore. Ma käisin erirühmas, kus laste arv oli vist väiksem ka.

Algkoolist on mul samuti väga vähe mälestusi, osad neist vaid ema juttude põhjal. Ma armastasin oma klassijuhatajat – ema rääkis, et olin teda joonistanud, kroon peas. Ma kartsin kõigest hingest inglise keele õpetajat – ta oli ilmselt hea õpetaja keskkoolile, kindlasti mitte aga esimese aasta koolijütsidele. Jällegi ema meenutus on see, kuidas rääkisin, et ma olevat palunud jumalat :D Et meile tuleks uus inglise keele õpetaja. Ja muideks, tuli ka!

Veel üks mälestus on nähtavasti esimesest kehalise kasvatuse tunnist. Ma arvan, et meid pandi rahvaste palli mängima, ma sain palliga pihta, hakkasin nutma, mind saadeti pingile istuma. Ja ehkki ma pole sugugi kõige hullemas vormis ning õpetajad on olnud alati vägagi lahedad, pole kehaline mulle kunagi meeldinud, rahvaste palli vihkan siiani kirgliselt.

Mind narriti prillide pärast ja sõpru oli mul klassis üsna vähe. Samas pole sellest narrimisest mingeid selliseid hingehaavu, mida ma selgelt mäletaks – järelikult midagi väga hullu polnud. Ja piisab paaristki sõbrast, et oleks, kellega aega koos veeta – ma ei mäleta ka seda, et oleks ennast väga üksikuna tundnud.

Ühesõnaga algkoolimälestusi on vähe – ülejoontes on need pigem positiivsed, mõne negatiivse aspektiga. Ei miskit hullu ju?

Viiendasse klassi läksin ma Sütevakasse. Ka seal narriti mind alguses prillide pärast, pandi igasugu hüüdnimesid. Ega see meeldiv polnud, aga jällegi – midagi hullu ka mitte. Mida aeg edasi, seda vähemaks narrimine jäi, 8-9. klassis tuli inimestel lõplikult aru pähe. Sõpru oli mul mitu tükki ja nendest täiesti piisas. Kuni keskkooli lõpuni kujunes kuidagi välja nii, et oli paar inimest, kellega kõige rohkem suhtlesin, siis veel paar-kolm-neli, kellega esimestest vähem, aga ülejäänutest rohkem suhtlesin. Ja siis olid kõik ülejäänud, kelle vastu mul polnud mitte midagi, kes olid toredad, aga peale viisakusväljendite ja üldise õppimisega seotu ma nendega väga ei rääkinud. Meil olevat üldse üsna killustunud klass olnud, on mulle räägitud. Siis ei osanud ma sellele mõelda.

Ma olen siin korduvalt kurtnud, et ma ei oska õigesti õppida – terve põhi- ja keskkooli aja sain kenasti läbi korralikult konspekti tehes, selle ilusti pähe tuupides, ära vastates… Ja pärast hea hinde saamist ununes kogu see kraam õige kiiresti. Samamoodi jätkasin ülikoolis, sest teisiti ei osanud. Eriti hiilgavaid tulemusi ma nii just ei saavutanud, ülikoolis oli vaja rohkem oma peaga mõelda, kui see mulle meeldinud oleks.

See on nii kummaline. Ühest küljest ma tõesti tean, tunnen ja usun siiralt, et ma olen intelligentne, et ma olen tark, et ma tean kõiksugu vajalikke asju, õpin iga päev midagi uut, tean ka maailma asjadest ühte, teist ja kolmandat, et ma olen vägagi võimekas ning kui ma leiaksin õige valdkonna, kus ennast tõestada, siis suudaksin ma endast tohutult palju anda.

Ja teisest küljest teeb oskamatus õigesti õppida meele tohutult mõruks. See, et ma olen töötanud siin, seal ja kolmandas kohas, olnud igal pool hinnatud töötaja ja tundes ise samal ajal, et ühest küljest jah – ma olen kuradi hea ja väärtuslik töötaja, teisest küljest aga ka seda, et ma ei tea sugugi kõike, mida minult eeldatakse ja ei tahagi teada, sest see asi lihtsalt ei huvita mind nii detailselt. See, et ma ei tea senimaani, mis on minu kutsumus, mida ma peaks oma eluga tööalaselt peale hakkama. See, et ma ei suuda siiamaani absoluutselt paigal istuda ja (teooriat) kuulata, vaid jään selle peale raudselt uniseks, ei suuda jälgida…

Mul on tunne, et ma ei oska asju seostada, kastist välja mõelda, näha suurt pilti. Kui keegi käsib teha mul midagi, kus tuleb kasutada oma loovust, siis tekib täielik kramp – ma ei ole loominguline, ärge sundige mind. Kui pean kuskil osalema mingis rollimängus või tegema mõne väikese näidendi – ma tahaks maa alla vajuda ja minema joosta. Jätke mind rahule!!!

Tegelikkus on ilmselt see, et asjus, mis on mulle endale huvitavad, mis on minule ja mu elule kasulikud, omaenda probleeme lahendades – siis olen vägagi loov. Oskan otsida, õppida, analüüsida, lahendusi leida. Siis pole mingit krampi – keegi ei käsi midagi teha, ma teen seda enda jaoks. Ma ei mõtle, kuidas need teadmised, mida ma ühest ja teisest kohast saan, sobituvad suuremasse pilti ega tunne, et voh, nüüd ma tegin midagi nii loovat. Tegelikult ma teen ilmselt seda kõike kogu aeg :P

Ühesõnaga ühest küljest on kõik kõige paremas korras, teisest küljest jällegi on kõik väga jama. Ma olen palju mõelnud, miks ma ei oska õppida. kas ma olengi selline? Mul on nii raske uskuda, et olen, sest saate aru, noh, ma tunnen, et ma olen põhimõtteliselt täitsa tark :D

Maris, minu pinginaaber ja üks mu parimaid sõpru, on täpselt selline inimene, nagu mina olla tahaksin. Ta suudab absoluutselt kõiges, mida õpib, midagi huvitavat leida. See on lihtsalt nii köitev – lugeda, kuidas ta jälle millestki vaimustub. KÕIK pakub talle huvi ja ta oskab seda kõike seostada. Ma arutlesin temaga pikalt teemal, kuidas mu tuupimisega siis ikkagi niiviisi läks, kus see viga on. Ja no tõepoolest, Sütevakas küll ei ole. Selleks ajaks, kui ma sinna jõudsin, olin juba arake ega ei julgenud suuremat oma peaga mõelda. Maris luges mulle ette terve rea asju, mis olid kõik just sellised, et panna meid loovalt ja oma peaga mõtlema, laiendada meie silmaringi. Ja enamikku neist asjadest ma jälestasin siiralt!

No näiteks tantsupidu, me pidime igal aastal ise gruppides tantsukava välja mõtlema ja hiljem seda esitama – oh issand, kui õudne piin see minu jaoks oli. Kõrvaltvaatajana on see mu meelest tohutult äge, ma armastan tegelikult tantsimist, tantsu vaatamist, teiste tantsud olid ägedad ja ma oleks nii tahtnud, et ma ise ka seda kõike armastaks. Aga ma kartsin, tundsin ennast idioodina, olin igal aastal püstihädas.

No ühesõnaga… Parim seletus, mis ma siiani olen välja mõelnud, on see, et kõige tõenäolisemalt kusagil algklassides oli ikkagi see koht, kus minu loominguline mõtlemine ja julgus paugu said. Sest ausalt, ma ei ole tegelikult selline! Ma oleks olnud võimeline palju enamaks… Aga miskipärast kartsin. Kartsin nagu tuld kõike, mis erines tavapärasest turvalisest tuupimisest. Mis seda kõike siis põhjustas? Tundub tobe süüdistada väikest narrimist, ranget inglise keele õpetajat või halba kogemust kehalises kasvatuses. Tundub tobe üldse teistes süüdlast otsida. No ma ju ei mäleta kõike, mis toimus, mul pole õrna aimugi. Äkki ma ikka lihtsalt olengi ise selline hädapätakas? Ma ei tea siis ainult, mis nipiga ma Sütevaka sisseastumiskatsetel nii põhi- kui keskkoolis alati pingeridade esiotsas olin… Ülikoolis enam mitte ja mõeldes praegu, mis ajenditel ma seda eriala õppima läksin ning KUI eluvõõras ma olin, oleks olnud täiesti vale mulle tasuta koht anda.

No vahet pole, mina olen juba suur ja asjalik. On asju, milles ma tahaks olla targem ja vabam, kui ma olen, aga mul on siiski üsna hästi läinud ja küll ma saan hakkama. Minu suurim soov on aga see, et minu lastel läheks minust paremini. See on minu jaoks lausa eluliselt oluline, et nende loovus ja kastist välja mõtlemine ei saaks kuidagimoodi pärsitud, et nende mängulisus ja fantaasia oleks alles ka siis, kui nad on juba täiskasvanud.

Ja sellepärast ma mõtlengi lasteaedadest ja koolidest. Loen igasugust infot alternatiivsete pedagoogikate kohta ja murran pead, mis teha.

No alustuseks lasteaed. Mul tõesti pole sellele lasteaiale, kus Plika mõnda aega käis, ühtki etteheidet peale rühma suuruse. Selle suurusega pole aga midagi teha – on nii, nagu on. Teha saaks ainult üht – panna oma lapsed väiksema rühmaga erahoidu ja maksta selle eest kõva raha. Ja teate, kui mul seda raha oleks, siis ma vist maksaks ka. Kas on, eks seda ole näha. Praegu küll veel ei ole, aga sügiseni on aega :D

Ja edasi kool. Ma olen tohutu Sütevaka fänn. Minu tunded Sütevaka suhtes on nii vaimustunult patriootlikud, kui üldse olla saavad. Mind üldse ei häiri see, et mina ise olin tuupur ja jälestasin kõike loovat. Ma armastasin oma klassi, oma kooli, oma õpetajaid. Minu meelest oli seal lõpp lahe, ja paljuski just kõigi nende eriliste ja loominguliste võimaluste pärast. Täna jagati just FB-s uut videot Sütevakasse sisseastujaile, ma vaatasin ja õhkasin – sest ma lihtsalt armastan oma kooli nii palju. Minu jaoks on see konkurentsitult Eesti parim kool. Tallinna eliitkoolid tekitavad minus õudust, Tartu omadest ei tea ma midagi, aga Sütevaka ei ole tõusiklikus mõttes eliit – seda ma võin kinnitada, käsi südamel. See on väike ja armas ja lõpmata lahe ning sinna tulevad kokku kõik need helged hinged, kes tahavad õppida. Pole mitte ühtki kooli, kuhu ma oma lapsi parema meelega panna tahaksin. Ja just sellepärast olin ma ka nii rõõmus, et kolisime Pärnusse. Ja veel rõõmsam selle üle, et Sütevaka plaanib teha algklassid.

Aga. AGA. Mida rohkem ma loen waldorfpedagoogikast, seda enam see mulle sümpatiseerib. Ma ei viitsi siin neid põhimõtteid lahti seletama hakata – keda huvitab, võib lugeda näiteks siit, veel põhjalikumalt sellest raamatust. Ma tean, et paljud on skeptilised, aga tihti on see teadmatusest või mõnest üksikust kontekstist välja kistud faktist. Mulle nii väga meeldib waldorfi lapse arengut arvesse võttev käsitlus, see tundub mulle palju õigem ja loogilisem kui tavakoolide ülesehitus.

Waldorfkooli loovad vanemad ise. Need tekivadki nii, et asjast huvitatud aktiivsed inimesed võtavad kätte ja teevad ära. Ja praegu on Pärnus see mõte juured alla saanud. Ja ehkki see ei saa kindlasti mitte kerge olema, siis ma usun, et sellest saaks asja.

Waldorfkoolis sõltub tohutult palju klassiõpetaja võimekusest. Mina olen lootusetu optimist ning arvan, et küllap leiaksime need võimekad õpetajad. Waldorfkool ei sobi kõigile lastevanematele – see eeldab nende aktiivset osalust. Mina oleksin suurima heameelega oma lapse koolielus osaline. Mulle meeldib mõte sellest, et kooli ja kodu vahel on pidev koostöö – et ma tunnen inimesi, kes minu last õpetavad, et ma olen alati kõigega kursis, et lapsed kasvavad inimesteks kodu ja kooli tihedas koostöös.

Aga. AGA. Selle kõige kõrval olen ma ikkagi nii tohutu Sütevaka fänn, et minu süda on üsna kaheks. Enne oli hea lihtne, Sütevaka oli ainus ja kindel, iseenesestmõistetav. Nojaa, muidugi katsed ja nii edasi, aga küllap minu geenidega lastel oleks need edukalt läinud :D

Nüüd aga on siis ka waldorfpedagoogika. Ja selleks, et Pärnus oleks olemas waldorfkool, kuhu oma lapsed panna, peaksin ma ise midagi ära tegema. Ja ma tunnen, et ma vabalt võiksin teha. Samas võtaks see ikkagi üksjagu energiat ja sebimist… Ma kahtlemata leiaks ja võtaks selle aja, pole küsimustki, asi oleks seda väärt… Aga… Aga Sütevaka? Äkki ma ikkagi otsustan lõpuks, et Sütevaka oleks parem valik?

Kõige rohkem ma vist mõtlen, et üheksa klassi võiks ju waldorfkoolis ära käia, siis jõuab veel Sütevakasse ka. Jajaa, ma tean, kuidas kaheldakse, kas waldorfkoolist tulnud laps ikka tavakoolis hakkama saab, ta pole ju harjunud. Mina küll usun, et üheksa aastat waldorfkoolis teevad minu lastest helged ja lahtise peaga inimesed, kes on põhikooli lõpuks juba piisavalt intelligentsed, et saada aru, miks teistes koolides on teistmoodi õppetöö (st rohkem paigal istumist), miks see hea on… Et nad saaksid sisse ja saaksid hakkama.

No aga kunagi ju ei tea.

Tartusse waldorfgümnaasiumi neid vaevalt saatma hakkaks ja üle põhikooli kindlasti Pärnusse ei tuleks.

Ühest küljest suur sümpaatia waldorfpedagoogika vastu, teisest küljest suisa arutu armastus Sütevaka vastu ning absoluutne kindlus, et see on “tavalistest” koolidest Eesti parim. See on mu suur unistus, et minu lapsed saaksid ka käia Sütevakas.

Jajaa, ma olen põhimõtteliselt valmistunud kõigeks – näiteks selleks, et nad ei tahagi sinna minna. Või ei ole nad nii intelligentsed, nii suured õppijad. Ma kindlasti ei hakkaks sundima. Aga minu meelest on tunduvalt tõenäolisem variant see, et nad tahavad ja oskavad :)

Sütevakas algklassidesse plaaniti ka mu mäletamist mööda ainult 16 last, see oleks iga kell etem kui tavaliste koolide 24 või mis iganes seal on.

No ja siis on muidugi veel Pärnu Vabakool, mis on mulle iseenesest ka äärmiselt sümpaatne. Aga sellegipoolest tundub, et kõige rohkem on südames ikka waldorf ja Sütevaka.

Nii ma siis juurdlen nagu segane. Mis oleks lastele parim? Ma olen alati seda meelt, et tuleb lähtuda sisetundest, aga see ongi segaselt pooleks, kisub nii ühte kui teise suunda.

Eks mul on veel küllalt aega mõelda ja lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu minema peab.

Feb 232012
 

Üldiselt ma siin räägin, et mind poliitika ei huvita, eks. No tegelikult äkki isegi huvitaks, kui ma teaks, mida ma uskuda võin. No näiteks ma siin sattusin lugema FB feedis jagatud artiklit IRLi kohta. No kena, lugesin läbi, nii artikli enda kui kommentaarid.

Ja no ausalt, mis ma siis tegema peaks, kui on vastandlikud arvamused. Keda uskuma? Või äkki oleks õigem küsida, kust ma oleks pidanud eelmise kümne aasta jooksul omandama vajalikud teadmised, et kogu seda värki mõista ja sellest aru saada? Lugema igapäevaselt uudiseid? Oeh. Ma ütlen, enamik uudiseid on minu jaoks kas vastikud (igasugu vägivallaga seotud, neid väldin teadlikult) või igavad. No ja kuna mul on parematki teha, kui sundida ennast igapäevaselt lugema igavaid artikleid poliitikast ja majandusest, millest ma enamjaolt midagi arvata ei oska, sest üks väidab ühte, teine kommentaarides teist ja kuna MINA EI TEA, kummal on õigus, siis ma ei oskagi arvata, mis see õige on ja kuna kõike prahti ei jõua meeles pidada, ununeb nagunii kõik. Nii ma olengi leidnud, et on otstarbekam oma aega sellele mitte raisata, kahju (aja- ja energiakulu) on enam kui kasu (reaalsed teadmised, mis jääks päriselt meelde ja teeks mind targemaks). Kõige olulisemad uudised jõuavad minuni ju teiste allikate kaudu nagunii.

Kusjuures, ajakirjanduses on ju ka praegu küllalt asju, mis mind huvitavad – näiteks need vanad Pärnu Postimehed ja Eesti Päevalehed, mis meile tulehakatiseks tuuakse, kui sealt midagi silma jääb, siis enne pliidi alla viskamist loen ikka läbi, just hiljuti sattus kätte järjest mitu väga pikka ja huvitavat kirjutist. Aga paberlehti ma tellida ei jõua, maailmavaatelistel kaalutlustel eriti ei tahagi, netist uudiste lugemine ajab mind ka närvi – liiga palju on kollast, vastikut ja igavat kraami, huvitavate üles leidmise jaoks läheb liiga palju aega ja energiat, osa asju on nagunii juba netis ka tasulised (eriti just need pikemad ja huvitavamad), paberlehe lehitsemine on selles mõttes tunduvalt mõnusam. Nii ma loengi enamasti vaid Tarbija24, vahel harva kiikan Postimeest. Tegelikult oleks netiuudiste jaoks vist kõige asjalikum hoopis ERR, millest mul on jäänud mulje, et sealsed uudised on pigem lühikesed ja noh, UUDISED, samas kui huvitavam on ju pikem ja informatiivsem… Tegelikult ma praegu vaatasin, seal on ikka kõike, ma pole lihtsalt ise näinud. No hea küll, kollasest saab nii lahti, aga jääb probleem, et enamik uudistest on praegu veel minu jaoks igavad.

Ja ausõna noh, tulge mulle rääkima ükskõik kui tuliselt, et inimene ei saagi intelligentne olla, kui selliste asjade vastu huvi ei tunne… Mina jään arvamuse juurde, et oleks äärmiselt kena, kui teaks ja see annaks kohe avarama maailmapildi, aga otseselt ebaintelligentsena ma ennast sellegipoolest ei tunne. Tahaks teada, jah, aga ausalt mu pere ja kodune elu on tähtsamad, mul on niigi liiga palju teha, et seda aega veel igavate uudiste lugemisele kulutada. Tähendab, kui ma suudaks siiralt uskuda, et miski hetk on sellest tolku, siis äkki loekski… Aga mul ongi praegu tunne, et ma kulutan lihtsalt mõttetult palju aega, sest ma loen, ei tea, kas usaldada või mitte (sest et kõik ajakirjanduses kirjutatu ei ole puhas kuld, eks), ei tea, kui palju usaldada kommentaare (enamik neist on pigem vigisejad ja paranoilised, aga kindlasti on mõni kommentaar, kus tõde on rohkem kui artiklis endas)… Seega ei oska selle vastuolulise infoga miskit peale hakata ja unustangi.

No tegelt ka. Kas kõigi teadmiste aluseks peab olema mingi maagiline nooruses kätte õpitud õige õppimise ja seostamise oskus? Et kui mul seda pole, siis asi ongi hukule määratud? Kuivõrd jah, ma keeldun tarbimast suuremates kogustes infot, mis on minu jaoks igav ning mis ununeb, kuna pole loogiline ja ma ei oska seda seostada. Ma parem tegelen selle asemel asjadega, mis mind huvitavad, kogun nii praktilisi teadmisi, need jäävad vähemalt meelde, nii et sellest on mingit kasu.

Ma tahaks, et keegi seletaks mulle lihtsalt ja arusaadavalt neid maailma asju. Oop, ae, sina lubasid! Estonian Politics for Dummies, mäletad? Ja keegi võiks (maailma)majandusest ka midagi taolist kirjutada. Ma ju tahaks targemaks saada, ma ausalt tahaks, ma eeldan et see ka loeb midagi. Ja ma pühendaks sellele hea meelega oma vähest vaba aega, kui ma oleks kindel, et sellest ka tolku on. Kui ma mingi baasi kätte saaks, siis oskaks vast rohkem seostada, laiemat pilti näha, uudised muutuksid arusaadavamateks ja huvitavamateks…

Ja kui keegi tuleb siin ilkuma, et mida sa ülikoolis tegid, siis ma võin vastata tiraadiga sellest, mida mina arvan otse pärast gümnaasiumi ülikooli minemisest, sest “kõik ju lähevad”, kui pole õrna aimugi sellest, mida sa päriselt tahad oma eluga peale hakata. Mitte et ma kahetseks, kuidas elu senini läinud on, aga äkki oleks ma hiljem suutnud nondest alusmooduli loengutest väheke rohkem aru saada ja meelde jätta. Muidugi ei olnud need massloengud alati ka oma korralduselt ega õppejõu isiksuselt just eriti hästi üle ehitatud ega huvi tekitavad, aga see on juba jälle omaette teema.

Kogu see hariduse, õige õppimise ja muu taolisega seotu mõlgub mul viimasel ajal pidevalt meelel, kuna nüüd on endal lapsed ja ausalt tahaks, et nemad ei kaotaks kuskil poolel teel julgust ise ja loovalt mõelda ning õpiks tuupimise asemel õigesti õppima, mõtestama, seoseid looma… Ning see kõik saab tegelikult alguse juba lasteaias. Niisiis pole sugugi liiga sellele vara mõelda.

Aga hea küll, nüüd läksin teemast juba liiga välja. See on ühe teise postituse jaoks, mille kirjutamiseni ma loodetavasti ka kunagi jõuan.

Ja tegelikult, kui nüüd jäi mulje, et ma ei tea majandusest ja poliitikast mitte kui midagi, siis nii hull see asi ju ka ilmselgelt pole. Ilmselt on mul tegelikult rohkem teadmisi, kui ma isegi sellest aru saan. Aga jah… Ma ei oska seostada, ma ei oska avaramat pilti näha, mingid sellised asjad on täiega puudu. Ja ma ei oska neid ka kuskilt otsast omandama hakata.

Dec 162011
 

Kõigepealt lasteaiast.

Eile hommikul läks halvasti ja seda tänu meile endile, me nimelt tülitsesime hommikul Plika kuuldes. Tulemuseks oli see, et Plika hakkas Abikaasale juba lasteaia värava taga rääkima, et tema ei taha minna. Läksid ikka sisse ja võtsid riided ära, Plika juba enam-vähem rahunes ja läks mängima, aga siis tuli Abikaasal töökõne ja kui ta riietusruumi rääkima läks, sattus Plika hüsteeriasse. Iga kord, kui Abikaasa teda sülest maha panna üritas, tuli hüsteeria tagasi, nii sai ta pool tundi hiljem lihtsalt koju toodud, sest Abikaasal oli vaja tööle minna ja hüsteerias last aeda jätta ei tahtnud.

Pärast pikka emaga arutamist otsustasime teha nii, et täna-homme jääb Plika koju, siis tuleb nagunii nädalavahetus – see aitab negatiivsel mälestusel tuhmuda. Küll aga läheme homme õhtul jõulupeole – Abikaasa ei saa, aga ema ja Poiss tulevad kaasa – küsisin kasvatajalt üle, kas nii on okei, lubati lahkelt. See pidu saab kindlasti olema positiivne emotsioon, Plika oskab juba kingitusi hinnata ja tal on kindlasti lahe vaadata, kuidas sõbrad laulavad, seekord jääb ta küll veel publiku rolli. Kuna saab olla koos tuttavate inimestega, siis on see ühtlasi ka nö saali märgistamine.

Nädalavahetusel paneme ema ja Abikaasaga pead kokku ja mõtleme välja sõjaplaani – üritame tekitada mingi rutiini, mis võiks sobida nii meile kui Plikale, et ta saaks turvaliselt harjuda.

Mis puutub tollesse kasvatajasse, kes soovitas mul konkreetsem olla ja mitte juures passida, siis ma usun, et tegelikult ta mõtleski ikka pigem seda, et alati ei saa iga nutu peale joosta, millega ma olen täiesti nõus. Abikaasa sai temaga eile paar sõna juttu puhuda ja kui ma täna helistasin, et homse peo kohta täpsemalt üle küsida, siis rääkisime ka üpris pikalt. Ja minu mulje temast on jätkuvalt väga sümpaatne ja positiivne.

Üleeilsed emotsioonid kumuleerusid tänu sellele, et olin väsinud ja näljane, tänu sellele oli mul terve aja lasteaias külm ja uni ja mitte eriti hea olla. Ma ei usu, et Plika mu väsimust tajus, temaga suutsin väga sõbralik ja julgustav olla, aga ise pidin selle nimel rohkem pingutama. Plika ei olnud ka kõige paremas tujus ja kui ma siis viimaks kasvatajaga natuke rääkida sain ning tema jutust ilmselt väheke valesti aru… Ning hiljem emaga rääkisin… Siis tekkiski selline tundeid välja elav kakofoonia, mis sai täiesti tahtmatult kasvatajaid ründav, ehkki ei olnud mul mingeid etteheiteid ei meie ega ammugi kõigile teistele kasvatajatele. Lihtsalt olukord oli keeruline, kokkusattumused kehvad ja tunded laes.

Aga hea oli, et nii palju vastukaja tuli, see aitas mul eneses selgusele jõuda ja esialgsele sisetundele kindlaks jääda. Kahju muidugi, et mul ei tulnud oma teadmatusest pähe see, et peaksin Plikale peale rühmaruumide ka muudes uutes kohtades turvatunnet pakkuma, nii et ta pidi mitu päeva järjest rohkem nutma, enne kui see mulle kohale jõudis. Kahju muidugi, et me eile hommikul tülitsesime ja sellepärast Plikale veel ühe negatiivse lasteaiaga seotud kogemuse tekitasime, ehkki viga polnud ju üldse lasteaias, vaid meis endis. Sellevõrra läheb nüüd kauem aega, et turvatunne temas uuesti taastada. Algusest peale õigesti käitudes oleks harjumine kindlasti olnud kiirem ja valutum, aga mis teha – ka meie oleme kõigest inimesed, situatsioon on uus ja meiegi alles õpime.

Mulle meeldib meie lasteaed. Rühmaruumid, teised lapsed ja kasvatajad on mõnusad. Ma nägin, et ka Plikale meeldis seal, enne kui endi oskamatusest talle need väikesed traumad tekitasime. Ma tunnen, et kui temaga nüüd ettevaatlikult ja tasapisi edasi harjutada, siis rühmaruumi ma julgen teda kasvatajate hooleks jätta küll – usun, et selle koha pealt olen talle juba piisavalt turvatunnet andnud, nii et kasvatajad suudavad teda lohutada, kui kurbus peaks tekkima. Samamoodi tunnen, et väljaspool rühmaruumi nad teda lohutada ei suudaks, kuna SEAL pole ma talle saanud veel omalt poolt turvatunnet pakkuda. Ja Plikale on seda vaja. Nii ma siis käin kaasas, kuni tunnen, et võiks ka üksi proovida.

Ja kui mul on tunne, et Plika on kogu lasteaia keskkonnaga piisavalt tuttav, siis olen ma nõus südant ka veidi kõvaks tegema ning usun, et kasvatajad saavad tema kurbusest jagu. Seda kõike ma ka kasvatajale täna ütlesin ja ta oli minuga nõus. Nii et… Edasi parema tuleviku poole.

Lapsed on erinevad. Mõni tõesti harjub kohe ja rõõmuga. Mõnele sobivad need reeglid, et räägitakse alguses läbi – lasteaias oled üksi ja ema tuleb hiljem. Plikale see ei sobinud, temal oli rohkem harjumist ja koos käimist vaja.

Ma toetan igati individuaalset lähenemist ja ma saan aru emadest, kel pole võimalik harjutada lapsi nii aeglaselt, kui oleks hea, aga mul on ikkagi kurb, kui tullakse ütlema, et nii PEAB, sest nii on ETTE NÄHTUD ja need emad, kelle laps vajab pikemat harjumist ning kel on ka võimalust seda talle pakkuda, tembeldatakse teiste segajateks. Ärge olge kinni reeglites, ärge tehke midagi nii, sest TEISED arvavad, et see on õige. Lähtuge ikka OMA sisetundest, OMA lapsest. Ühiseid reegleid pole olemas, kõik lapsed on erinevad.

Sattusin eile lugema üht ääretult vahvat blogi koduõppest. Olin sealt kunagi varem ka üht riidemähkmeteemalist postitust uurinud, mida Liis mulle miski hetk linkis, aga toona edasi ei vaadanud, sest koduõpe polnud teema, mis oleks mind tol hetkel huvitanud. Aga kui selle blogi autor nüüd minu viimaseid postitusi kommenteerima sattus, siis läksin jälle piiluma ja natuke blogi algusest lugedes oli järsku väga põnev – ilmselt sellepärast, et lasteaed on ju samasugune kollektiiv, mis eelneb koolile… Ja põhjused koduõppeks on mõnes mõttes vägagi sarnased dilemmale, millal ja kas üldse last lasteaeda saata.

Ma olen koduõppesse sellest mitte midagi teadmata siiani vist pigem skeptiliselt suhtunud, ehkki seda küll peamiselt alateadlikult, sest tõesti, ega keegi pole kunagi küsinud, mis ma sellest arvan :D Aga nüüd Katri blogi lugedes sattusin ma suisa vaimustusse. Tema kirjutatuna tundus see nii lahe ja loomulik ja mugav ja õige… No ok, hiljem juba keerulisem ka :) Eiei, ma ei arva, et ma tormaks nüüd oma lapsi koduõppesse jätma, mis sest praegu üldse arutada, sinnani on veel neli-viis aastat aega ja eks siis ole näha, millised on meie lapsed, meie elu ja nii edasi. Aga nii tore oli lugeda ja ennast selle koha pealt harida. Ja kaasa elada. rõõmustada, et see nende perele nii hästi sobib.

Sellega seoses sai Kristinaga väheke arutletud ka koolide teemal. Sain teada, et Pärnu Vabakool (millest ma ka praktiliselt mitte midagi ei teadnud, aga olin kuulnud väga vastakaid arvamusi) ei ole kohe üldse mitte waldorfkool, millest mul tänu Epu ja nüüd Katri blogile on vägagi positiivne mulje jäänud. Nii ma siis uurisin huvi pärast natuke Vabakooli kohta ja mulle hakkas see jubedasti meeldima. Mulle istuks selline värk väga – kooli ja vanema tihe koostöö, väikesed klassid ja individuaalne lähenemine, see, et kiusamist pole, tugevamad aitavad nõrgemaid, kooli etendustes saavad kaasa lüüa kõik jne jne jne. Jaa, ma lugesin kriitikat ka. Ma usun, et iga kooli kohta on kriitikat, ükski kool pole ideaalne. Ja mulle tundub küll, et see kool sobiks kõigile lastele, aga vot lastevanematele ei pruugi sobida :)

Nii et kui siiani oli minu jaoks ainus valik Sütevaka, siis pärast Katri blogi lugemist jäin igasuguste asjade üle mõtlema ja nüüd tundub, et Vabakool oleks alustuseks äkki isegi parem. Mulle küll Sütevaka hullult meeldis aga… Mulle tundub, et iva on ka Katri viimases postituses, kus ta arutleb selle üle, kuidas kool treenib meid läbi põlema. Ja hoolimata oma sügavast Sütevaka-armastusest mõtlen, et ehk oleks Vabakool esimesed neli või üheksa aastat lapse loovusele ja turvalisele arengule isegi paremad? Sest teate, mind narriti Sütevakas ka, õnneks küll vaid põhikooli alguses ja mitte väga hullult, aga üks teine poiss meie klassist vahetas sellepärast suisa kooli… Kindlasti on Sütevaka koolikiusamise poolest tunduvalt paremas seisus kui teised suured koolid ja ma ju ei tea, ehk nüüd on olukord nii hea, et seda pole üldse mitte. Ja minu kogemus Sütevakast on hoolimata tollest pisukesest kiusamisest ülim.

Samas on fakt see, et ma ei oska siiani õigesti õppida. Et ma pole kunagi osanud leida seoseid erinevate valdkondade vahel, osanud seostada koolis õpitud teooriat praktikaga. Ja ma kardan miskipärast meeletult sõna loovus, mul on mingi eelarvamus, et minul seda pole :D Ja ma jumala eest ei süüdista selles kuidagi Sütevakat ega üldse mitte kedagi, ma ei tea, miks see nii on. Ma sellegipoolest suutsin igasugu katsetel jätta ülimalt intelligentse mulje ja olla alati pingeridade esiotsas. Seda kuni ülikoolini, mille jaoks ma toona veel ikka üldse küps polnud.

Ühesõnaga ma mõtlen, kuidas saavutada oma lastega see, et nemad õpiksid õigesti õppima, loovalt ja kastist välja mõtlema, seoseid looma. Kuidas kasvatada neist selliseid inimesi, kes proovivad iga uut asja rõõmuga, kartmata esimese asjana seda, et äkki ma ei oska, ma parem ei proovigi – nagu mina paljudel juhtudel teen. Ja mulle tundub, et koduõppe või väiksema individuaalse lähenemisega kooli puhul on suurem lootus, et lastest sellised inimesed ka saavad. Ja vot siis, kui neil on olnud võimalus õppida loovalt ja loominguliselt, areneda vabalt, saada piisavalt individuaalset lähenemist, siis võiks saata nad Sütevakasse ja ma usun, et siis oskaks nad juba paremini ka seal õpetatavat mõtestada ja seostada. Et siis oleks neil Sütevaka tugevatest teadmistest suur kasu ja ehk neid ei tabaks see perfektsionismivajadus, mis mindki siiani kimbutab. Kuna mul pole olnud võimalust karjääri teha, pole ma õnneks ka läbi põlenud :D

Aga noh, Sütevakasse plaanitakse ka vaid 16 last klassi ja kindlasti oleks sealne algklasside õpe midagi hoopis erinevat vanemate klasside omast. Ja Vabakool on Ülejõel, kuhu ma päriselt ausalt ei viitsiks oma lapsi saata. See ongi vabakooli suurim miinus. Kui nad peaks nüüd muidugi järgmise nelja aasta jooksul suutma siiski raha leida ja Raja tänavale kolida, siis ma ehk isegi kaaluks. See oleks küll kaugel, aga Ülejõest siiski lähemal ja see kant on mulle palju kodusem, elasin ju vanasti Mais.

Seoses kogu selle lasteaia ja nüüd ka koolivärgiga olen viimastel päevadel eriti teravalt tunnetanud seda, et minust on saanud see, kes tihti massist erineb ja igasugu alternatiivsetele variantidele ekstra avatud on. Teadlikult või alateadlikult, eks mõlemat. Ja ma vist jäängi selliseks, elu lõpuni.

Minu meelest on nimelt elus nii kohutavalt palju asju, mida tehakse, sest “kõik ju teevad nii” või “alati on nii tehtud”. Inimestel ei tule pähe mõelda või nad ei viitsi mõelda, sest kui alati on nii tehtud, siis järelikult on õige või kui asjatundjad nii ütlevad, siis nemad ju teavad kõige paremini.

Aga mina usun sellesse, et tuleb ise uurida ja lugeda ja mõelda. Usaldada oma sisetunnet ja teha sellised valikud, mis tunduvad kõige õigemad, mitte mugavusest massiga kaasa minna.

Jaa, kindlasti on palju-palju neid asju, mille puhul ei saa öelda, et kui enamik neid nii teeb, siis on kohe vale. Kindlasti on ka palju neid asju, mida enamik teevad sellepärast, et nii ongi kõige parem ja õigem :D Ja kindlasti on ka selliseid asju, kus ma järgin samamoodi massi puhtast mugavusest – sest kõik ju teevad nii ja ma ei jõua ka kõige pärast muretseda.

Aga jah… Mina usun siiralt ja 100%, et kõige õigem ja parem eluviis on roheline. Seda küll MÕISTUSEGA, mitte ökohullude stiilis, eks. Ja ma usun siiralt, et kui tegu pole just nende lastega, kes jäävadki rõõmsalt kohe aeda ja harjuvad kiirelt, siis ülejäänusid on õige harjutada aiaga aegamisi. Võtku see poole rohkem aega – kui see on lapsele ainus viis jääda aeda rõõmsalt ja tunda end turvaliselt, siis on see seda kuhjaga väärt. Saan aru, et tihti pole võimalust, see on lihtsalt reaalsus. Aga on nii vale, kui inimesed, kel VÕIMALUS oleks ja kelle laps seda VAJAKS, jätavad ikkagi oma lapse prahmaki aeda, sest “kõik ju teevad nii ja laps peab harjuma”.

Selle kõige juures ma ei ürita sugugi väita, et ainult nö “teisiti mõtlejad” on head ja kõik ülejäänud halvad inimesed/vanemad. Kaugel sellest! Ma olen täiesti kindel, et iga vanem tahab oma lapsele parimat. Hästi kahju lihtsalt, et nii paljudel polegi võimalust piisavalt aega võtta, sest elu tahab elamist, maksud maksmist, töö tegemist… Et paljudel lihtsalt ei tule pähegi ise midagi uurida, sest usaldatakse seda, kuidas on tehtud ja kuidas asjatundjad soovitavad. Nad kõik lähtuvad sellegipoolest samamoodi alati sellest, et pakkuda oma lapsele parimat.

Igaüks peab nende “teiste mõteteni” ise jõudma. Ise uurima ja aru saama, et oot-oot, tõepoolest, noil ideedel on jumet, maailmas ei käi asjad ju tegelikult ühtede reeglite järgi.

Mul on hea meel, et mina olen jõudnud. Mul on hea meel, et minu ümber on inimesi, kes on samuti jõudnud. Mul on hea meel, sest ma tean, et ma olen oma blogiga natuke ka teisi inimesi mõjutanud.

Ja viimaks veel üks asi, millele ma olen palju mõelnud – kuidas ikka olla parem lapsevanem. See mõlgub mul pidevalt mõttes, aga on nüüd eriti oluline – on lausa kriitiliselt tähtis ja hädavajalik, et me Abikaasaga ei tülitseks kohe ÜLDSE laste kuuldes ja et me oleks päriselt ka kogu aeg heas tujus, positiivset energiat kiirgavad. Ainult nii saab Plika olla rõõmus ja rahulik ning lasteaias käimisega kiirelt harjuda.

Lugesin hiljuti üle oma lubadusi selleks aastaks ja noh… Ütleme nii, et praegu on aasta tagusega võrreldes üsna sarnased mured – samas on kõik ka mingil määral paremaks läinud.

Sellegipoolest on jälle nii, et Abikaasal on liiga palju tööd, mina lähen liiga palju lastega üksi olles liiga kergelt närvi, tahaks, et saaks Abikaasaga rohkem arutada kasvatuspõhimõtteid, mis eeldaks, et ta enne nendega tutvub… Njah.

Aga positiivse poole pealt ka: üks suur edasiminek toimus hiljuti küll. Nimelt saime magamaminemise jandiga seonduvas tänu emale selgust. Ja seletus on nii lihtne, et ma imestan, miks ma ise sellele ei tulnud. Nimelt Abikaasa une-eelne rutiin oli liialt mänguline – sisaldas üht naljakat häälitsust, mis Plika kõva häälega naerma pani. Aga naer ja mäng ning uni ei käi kokku. Saatsime ise lapsele vastakaid signaale ja tänu sellele ta ka voodisse jääda ei tahtnud. Kui ma nüüd Abikaasale seda rääkisin ja rutiini rahulikumaks muudetud sai, jäigi Plika suuremate protestideta voodisse. Hämmastav! Rõõm!

Lapsed, ärge teie sellist viga tehke :P Ma ütlesin nüüd ka Plikale, et uus reegel on selline: kella kaheksast alates on arvutid kinni ja mängud vaiksed. Mis on tegelikult ju iga uneteooria üks põhireegleid ja eeldusi, mida me peaks ammu teadma… Aga näe, ikka lipsas liigne mängulisus sisse.

Nojaa, eks aasta algul läheb jälle lihtsamaks, aega on rohkem, küllap jõuame siis rohkem Abikaasaga kõike arutada. Seni mõtisklen aga selle üle, kuidas ENNAST rahulikumaks muuta.

Me kõik ju teame seda levinud tõdemust, et hea lapsevanem on see, kes on ise õnnelik ja endaga rahul. Ja kui ta seda juba on, siis on ka lapsed automaatselt paremas tujus ja parema käitumisega, sest nad tunnetavad vanema rahulolu ja see teeb ka neid õnnelikumaks. Ja need lollused, mida lapsed ikka teevad – need ei aja õnnelikku ja rahulolevat vanemat närvi, ta suudab jääda positiivseks ja rahulikuks, lastega kannatlikult käituda.

Ma tean seda kõike, aga ikkagi vasardab enamik ajast peas vaid mõte: ma pean olema parem vanem, ma ei tohi närvi minna, ma ei tohi karjuda.

Täna hakkasin teadlikumalt mõtlema sellele, et pagan, kõige taga on vaid ÜKS lahendus – ma pean pöörama rohkem tähelepanu mitte hea vanem olemisele vaid ise rahul olemisele, enda vajaduste rahuldamisele. Muidugi mitte egoistlikult ja igal hetkel, aga et põhivajadused oleks kogu aeg täidetud.

Üks asi, mis on minu jaoks hästi oluline, on segamatu tund hommikul arvuti taga koos kohvi ja võileibadega. Kui ma selle saan, siis olen täiesti rõõmuga nõus arvuti laste lõunauneni täiesti sulgema. Reaalis aga on raskusi, sest liiga vara  tõusta ei viitsi (ja on oht, et Poiss ärkaks koos minuga), hiljem süües tuleb ikka keegi midagi nõudma, lapsed tülitsevad, nii et pean neid rahustama/lahutama minema, Poiss tuleb jala külge rippuma jne.

Nojah, veel hullem variant on see, kui ma näen, et lapsed ei lase mul nagunii rahulikult süüa ja üritan sellega lõunauneni kannatada, sest siis ma olen näljane ja nälg teeb mind VÄGA tigedaks ja kannatamatuks.

Kusjuures nii lihtsad asjad nagu söök ja nälg ongi vist kõige suuremad igapäevase tuju mõjutajad. Mulle on ühtviisi oluline nii see, et kõht oleks täis, kui ka see, et söögiaeg oleks kvaliteetaeg. Ja kui Abikaasat kodus pole, tähendab see tõesti võimalust söögiga rahulikult arvuti taga istuda ja omi asju teha. Kui ma sööksin koos lastega ja peaks kogu aeg neid kantseldama, siis ma ei jõuaks oma sööki nautida. Ja kui ma ei saa seda teha, siis ongi tuju kehv.

Nii et kui olen lastega üksi, eelistan sel ajal, kui nemad söövad, näiteks kööki koristada – nõusid pesta, neid ikka jagub, või mis iganes muud vajalikku teha. Ja ise söön siis, kui lastel kõhud täis. Hommikust veidi hiljem, lõunat nende uneajal. Õhtul sööme ikka enamasti koos, hoolimata sellest, kas Abikaasat on või pole. Vahe on siis vaid selles, et üksi olles teen sooja toidu tavaliselt Poisi ärkamise ajaks (16-17 paiku) ning õhtu viimane eine on neil kergem, aga kui Abikaasat on normaalsel ajal koju oodata, siis annan lastele pärast ärkamist midagi kerget ning sooja toitu valmistame koos, see jääb siis päeva viimaseks söögikorraks.

Hoopis teine asi on see, kui Abikaasa on kodus. Siis on perekondlikud söögikorrad must be – nii mõnus on nädalavahetuse hommikutel üheskoos laua taga istuda. Ehkki viimasel ajal on sellega ka probleemid – lapsed ärkavad vara, Poiss tahab kohe süüa, ta on ju iginälgur. Aga meie süsteem, et üks saab välja magada, tähendab seda, et ühine hommikusöök nihkub hilisemaks. Minuga on nii, et pool ajast ma ei olegi hommikul väga näljane, võin vabalt Abikaasa ärkamist oodata. Aga selleks ajaks, kui ta ärkab ja me jõuame nii kaugele, et päriselt sööma hakata, on sageli ootamatult nälg kallal, ühes sellega kannatamatus ja tõredus. Ja kui siis lapsed peaks ka virisema, ongi plahvatusohtlik olukord. Või siis teine variant – kui ma kiirelt näljaseks muutun, teen endale varem söögi ära, et seda üksinda arvuti taga süüa. Ja kui lapsed peaks siis mind segama tulema, lähen jubedalt närvi, sest Abikaasa nagu oleks kodus, aga mingit kasu tast pole ja IKKA hommikusööki nautida ei saa.

Vahel on õnneks normaalne ka. Nii, et lapsed tõesti mängivad omaette toas ning mina istun rahulikult läpaka ja kohviga köögis. Aga seda sugugi mitte iga päev. Ja ma pole suutnud ka head lahendust välja mõelda.

Söögi teemal jätkates – suurim frustratsioon seoses Abikaasa pikkade tööpäevade ja sagedaste õhtuste ära olekutega on õhtusöök. Ma olen nõus ja valmis seda paar korda nädalas üksi tegema, aga miskipärast juhtub tihti nii, et Abikaasat pole kolm õhtut järjest. Ja miskipärast juhtub liiga sageli ka nii, et me pole jõudnud ette planeerida, nii et midagi jälle kodus pole – ja kahe lapsega jala poodi minemine pole kohe kindlasti midagi sellist, mida ma sellise ilmaga oleks nõus tegema (siinkohal pole mõtet tulla ka moraali lugema, et kõik teised saavad käidud, mis sul siis viga on – viga on selles, et ma TEAN, et kui me natuke ette mõtleks, saaks meie pere eluviisi korral lahendada poeskäimised kiirelt ja valutult. Meil ON valik, minu puhul pole õnneks mingit karjuvat vajadust s*ta ilmaga pimedas kahe väikese lapsega jala poodi minna, see on enda ja laste piinamine). Ja see teeb mind tigedaks. Et meest pole, mina vaadaku, kuidas üksi hakkama saan ja muudkui vastutagu kõige eest. Ja ei, TEGELIKULT ma ei süüdista üldse Abikaasat, sama palju ikka ennast :D Mis mõte on abitut naist mängida, ma peangi ise hakkama saama, kui Abikaasal tööd palju on, ta ei saa sinna midagi parata. Aga jah, kuidagi lihtsalt see planeerimine ununeb ja siis olen ma jälle fakti ees, et midagi süüa pole ja millestki teha ka eriti mitte. Ja nii ma teen süüa vastumeelselt ja igavalt – makarone hakklihaga või tatart või parematel päevadel tomatisuppi. Üksi olles ei viitsi ma uusi asju katsetada. Ehk isegi viitsiks, kui suudaks nädala õhtusöökide plaanid ETTE paika panna.

Ja oleks, et meil koos kodus olles siis söögitegemine alati sujuks – ka siis on tihti probleemiks see, et me ei tea, mida teha, me pole valmistunud ja vajalikud komponendid puuduvad.

Tõepoolest, pärast kogu selle pika jutu kirja panemist mulle tundub, et nii lihtne see kõik ongi. Kõik taandubki SÖÖGILE. Kui mulle võimaldataks rahulik tund hommikul ja laste lõunaune ajal, kui oleks korralikult ette planeeritud õhtusöögid, nii retseptide kui nendeks vajalike koostisosade suhtes, siis mul oleks kogu aeg kõht täis, ma oleks rõõmus ja rahul, oleks täiesti nõus ka kolm päeva järjest ise süüa tegema.

Aga kuna hommikust tundi pole siiani suutnud garanteerida ja õhtusöögid jäävad sageli planeerimata, olen liiga tihti näljane ja rahulolematu ja sellest saavadki absoluutselt kõik muud jamad alguse. Kõik mõttetud tülid ja teineteisele nähvamised, kannatamatus laste lolluste suhtes jne.

Appi, kui lihtne see on… Nii lihtne. Nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik reaalsusesse rakendada. Mis teha, kokkamine pole kunagi olnud mu meelistegevus ega kirg, nii et minu jaoks ei tule see toiduvärk niisama lihtsalt kui mõni muu asi. Koristamine näiteks, seda meeldib mulle väga teha :) Ja Abikaasal on palju tööd ning tema pole kunagi olnud süsteemide ja suurte plaanide ette tegemise inimene, temale meeldib kulgeda. Nii et hoolimata sellest, et me teame, kui oluline on hea toit ja kuidas meil on alati plaan hakata rohkem ette planeerima, uusi asju katsetama ja mitmekesisemalt toituma, tähendab see tavaliselt seda, et saame korra poole nädala plaani paika pandud, ehk isegi ühe uue retsepti ära katsetatud, aga siis loksub elu tagasi tavalisse planeerimatuse ja lihtsate äraproovitud igavate toitude rütmi.

Peab ennast otsustavalt kätte võtma. Sest tõesti, mulle tundub, et hea söök ja hästi planeeritud söögiajad ongi kõige võti. Et alles siis, kui kõht on täis ja meel hea, suudame me kergemini olla paremad vanemad ja paremad partnerid.

Tegelikult tahaks üht pikka mõttekäiku veel kirja panna, aga ei viitsi enam. Jäägu midagi hilisemaks ka. Kes muidugi teab, millal mul on jälle aega ja tahtmist nii pikalt kirjutada. Ühel heal päeval ikka. Praeguseks sai juba romaan nagunii.

Aug 212011
 

Uudiseid lugedes sattusin nupukesele koolivormi kasvavast populaarsusest Lätis. Minule koolivormi mõte väga meeldib, hakkas huvitama, kas minu koolis pole sellele mõeldud (siiani on ainult mütsid), see on ju ka põhimõtteliselt erakool. Väike googeldamine andis kiire vastuse, et on mõeldud küll, aga kõik õpilased ei saaks endale seda majanduslikult lubada – jube kahju! Igatahes jõudsin ma selle googeldamisega ka puhtjuhuslikult ühe õpilase aastatööni Sütevaka fenomenist. Nii ma siis lugesin ja nostalgitsesin.

Mainiti, et väga paljud tulid Sütevakasse perekonna mõjutusel/soovitusel. Mindki suunas viienda klassi katsetele tol ajal seal töötanud ema. No ja nüüd pole enam küsimustki – minu lapsed PEAVAD minema Sütevakasse. See on üks suur-suur Pärnusse kolimise pluss. Teine pluss on muidugi järgmisest sügisest alustavad algklassid, kuhu võetavat küll vaid 16 õpilast, aga eeldan, et kui mina Sütevakasse sisse sain, siis küllap saavad minu geenidega lapsed kah :)

Aga muidu ma lihtsalt tuletasin meelde, kui tore oli. Viimase peal klassijuhataja, normaalsel ajal algavad tunnid, lärmaka koolikella puudumine, koduklass (st õpetajad tulid meie juurde, mitte vastupidi, no mõned tunnid olid muidugi mujal – keeletundides olid ju rühmad, muusika oli oma klassis jne), puudumisõigus gümnaasiumiosas (hindamatu!), aktused Brackmanni pargis, õpetajate bändi esinemised, rongkäigud, iganädalased kogunemised, igahommikune tervitus koolidirektori või mõne muu õpetaja poolt, keegi seisis alati enne tundide algust esimesel korrusel trepi juures…

Minu jaoks oli täiesti loomulik õhkkond selline, kus tundides on vaikne, tõesti õpitakse. Et õpetajad on sõbralikud ja nendega läbisaamine hea (mis siis, et igaühel ikka omad veidrused, mis mõne puhul ka veidi närvidele käisid). Ma ei kujuta teistsugust kooli ettegi, aga tean, et enamik koole selliseid pole.

Õppida tuli muidugi palju, aga seegi tundus mulle vist üsna loomulik (või ma äkki kurtsin ka, et koormus on liialt suur ja olen selle lihtsalt unustanud?). Kahetsusväärselt palju asju sai minu puhul ära vastatud küll puhta tuupimise, mitte lahti mõtestamise teel, see aga pole küll Sütevaka viga, pigem minu enda. Ma ei oska siiani õppida, ma väga loodan ja teen kõik endast tuleneva sellest, et minu lapsed oskaksid.

Sööklas söömas käima hakkasin miskipärast alles keskkoolis, enne seda sai viis aastat saiakeste peal elatud – igitobe, mõtlen ma praegu, soojad toidud olid ikka palju paremad, keska ajal ma ka sain juba sellest aru. Nüüd on sööklaga täielik ikaldus, euronõuded ja värgid, söök tuuakse väljast, pidavat väga kehv olema – see on nõme küll. Aga no alati on ju lootust, et miskil hetkel hakatakse jälle koha peal süüa tegema.

Koolilaager mulle küll suuremat ei meeldinud, mulle ei meeldinud sporti teha ja ikka tahtis keegi sundida mind seal rahvaste palli mängima (õahh, jubedus, ma vihkan seda siiani). Ainult köieveost olin nõus rõõmsalt osa võtma – hea süütu asi, midagi kollektiivset sai tehtud, linnuke kirjas. Kui ähvardavast rahvaste pallist ja muu taolisest tulenevad pinged kõrvale jätta, oli koolilaagris väga lahe, nalja sai palju.

Kehalise tunnid mulle ka ei meeldinud – ma pole selle vastu, et sporti peab tegema ja nüüd on kesklinnas ju ka ühine spordihoone, ei pea enam kuskil karup*rses käima, mis kehalise tundidele minu jaoks vaid ebameeldivust lisas… Küll aga ajavad siiani vihaseks need lollakad normid – ma ei ole üldse väga halvas vormis ja võisin pingutada, ninast veri väljas, ikka viite ei saanud. Igasuguse isu ajas ära! Ja palli ei suuda ma ilmselt siiani isegi 20 meetrit täis visata. Kui kehalise tunnid oleks kuidagi teistmoodi üles ehitatud, nii et saaks sporti teha lihtsalt lõbust, mitte hinde peale, siis naudiks paljud seda tunduvalt rohkem, arvan ma. Aga siis jälle ei viitsi inimesed pingutada, kui norme pole, tõi välja mu kehalise õpetaja, kellega hiljuti sel teemal arutasime.

Igal juhul on Sütevaka ikka veel MINU kool. Ma loen FB-st ja meediast huviga nende tegemiste kohta, kogun nende kohta käivaid ajaleheartikleid, vaatan nostalgiaga vanu videosid ja huviga uusi, ei jääks mitte mingi hinna eest eemale vilistlaste kokkutulekutest ja ei suuda ära oodata seda 1. septembrit, kus ma Plika uhkusega OMA kooli tarkust taga nõudma võin saata.