Jan 102011
 

Jällegi – oleks kahtlemata targem kirjutada seda postitust alles siis, kui lapsed reaalselt ärganud on, aga rõõm ja öö jooksul tekkinud mõtted tahavad jagamist, praegu on vaba hetk, nii et kirjutan kohe kõik üles.

Esiteks ööst. Pärast laste magama saamist ei olnud neist terve õhtu jooksul enam kippu ega kõppu kuulda. Abikaasa läks 23 paiku magama, mina sain voodisse alles paar minutit peale keskööd – siis suutsin ka umbes üheni mõtteid mõlgutada, enne kui lõplikult kustusin.

Kui eelmisel öösel hakkas Plika millalgi varahommikul läbi une nutma ja Abikaasa pidi ta kaissu võtma, et Poiss, kes parasjagu oma voodis sahmis, saaks rahulikult uuesti magama jääda, siis sel ööl ei ole me tema suust piuksugi kuulnud. Hea küll, tund tagasi ütles läbi une: auh auh :D Ja magas rahulikult edasi.

EDIT: Seda kirjutades oli kell veidi seitse läbi, hetkel, teksti üle lugedes, juba kaheksa läbi – Plika nuttis selle aja jooksul paar korda väga lühidalt läbi une, aga nüüd tuleb ta ka üles ajada, sai ju paika pandud, et rohkem magada hommikuti ei luba.

Kui Poisil mõni öine vaikne ärkamissessioon oli, magasin ma selle maha. Tema ärkas esimest korda kell kuus, mul pole vist vaja oma eufooriat kirjeldada :D Magas üheksa tundi jutti, söögivahe sai 9,5 h.

Kuna ta öösel ei söönud, polnud kell kuus vähimatki kahtlust, et nüüd tuleb tiss. Sisetunne ütles: tõsta laps enda kõrvale, tiss suhu ja maga edasi. Uudishimu käskis proovida: tissita istudes ja pane laps pärast oma voodisse tagasi. Noo, sisetundel oli õigus, aga kogemus oli seda väärt, ma sain eelmiste ööde sarnased situatsioonid rahulikult läbi mõelda ja lõplikult aru saada, kuidas edaspidi hommikuti käituda.

Viimasel nädala jooksul on mul olnud vist kaks taolist korda, kui Poiss on varahommikul ärganud. Või üks? Üks kindlasti, see oli eile, teise kohta täpsemalt ei mäleta – kui kohe kirja ei pane, ei seisa miski meeles, haugi mälu. Minu meelest oli ükskord varem ka, mingi viie paiku äkki? Või hiljem? Ja ma panin ta istudes tissi andmise asemel tissi otsa ning magasin edasi. Võimalik, et ma kujutan seda korda endale üldse ette :D

Igatahes eile öösel ärkas Poiss ju mitu-mitu korda – magama jäi veidi peale üheksat, kesköö paiku jorises 10 minutit, aga jäi uuesti magama, 1.45-2.30 oli täiesti vaikselt üleval ja uinus siis uuesti, 4 paiku ärkas, jorises 10 minutit, sai tissi, magas edasi, 6 paiku ärkas, jorises 10 minutit, sahmis pool tundi, jäi uuesti magama, 7.15 ärkas ja nuttis, tõstsin tissi otsa ja magasime koos edasi, järgmine kord ajasime ta juba ise kell üheksa üles.

Oh, kui see kõik niiviisi järjest kirja panna, siis tundub, et ta muud ei teinudki, kui ärkas… Aga ma ei saanud nagunii tänu oma mõtetele magada ja jälgisin huviga, ööst on 100% positiivne emotsioon. Igatahes mäletan, et hommikul kell seitse tundsin ennast tema tissi otsa tõstmise ja edasi magamise pärast veidi halvasti – umbes nii, et terve öö sain kooliga kenasti hakkama ja lõpuks andsin alla.

Noh, tänu viimasele rahulikule ööle ja tänahommikusele kogemusele sain nüüd aru, et see pole halb ega alla andmine, see on see variant, mis MEILE sobib. Täna tõstsin ta pool tundi hiljem ikka meie voodisse ja panin tissi suhu, et ta magama jääks, muidu oleks graafik tõenäoliselt väga uppi läinud.

Edasisteks öödeks on ärkamiste/tissitamiste plaan selline: kui ärkab enne kella kolme, lasen joriseda, loodan, et jääb magama. Kui kümne minutiga ei jää, saab istudes tissi ja panen oma voodisse tagasi. Kui kell on juba pigem neli, siis ilmselt ei laseks isegi joriseda vaid paneks kohe tissi otsa. Ainus plaani lahtine koht ongi see, kust läheb piir, mil ma enam ei ürita Poissi istudes tissitada, vaid tõstan ta kohe voodisse, et koos edasi magada. Tean, et alates kuuest tuleb seda kindlasti teha – vastasel korral jääb ta pärast liiga kauaks üles sahmima – paremal juhul jääks küll magama, aga ei ärkaks ehk hiljem ise, vaid tuleks pool üheksa üles ajada, halvemal juhul alustakski nii vara hommikut, sel juhul väsiks ta kindlasti paari tunniga nii ruttu ära, et pean ta toas magama panema, mis lööks muu päevaplaani sassi – mul on ju vaja, et ta 11-15 väljas kärus magaks.

Ühesõnaga… ma ARVAN ja loodan, et Poisi ööd lähevad järjest paremaks, et see öine söötmine lükkubki järjest hilisemaks, nagu see on siiani juhtunud, et pole enam öö vaid pigem hommik. Ja kui öösel on õige variant tissitada Poissi istudes ja tõsta ta pärast seda oma voodisse, siis hommikul on ainuõige variant tõsta ta suurde voodisse tissi otsa, et me mõlemad rahus edasi magada saaks, siis ta jääkski meie voodisse ja ärkaks millalgi hiljem, pool üheksa igatahes ajaks ta ise üles. Aga jah, ma pole kindel, kust maalt hakkab hommik – kell neli on veel öö, kell kuus on hommik, aga viiest? Noh, kui ta peaks viiest ärkama, siis usaldan oma sisetunnet. Kuni ta ei ärka, polegi ju probleemi.

Ja tegelikult need varahommikused kaisus söötmised meeldivad mulle väga. Kui ma unekooli plaani paika panin, olin natuke kurb, et oma armsast kaisu-tissititast nüüd lõplikult ilma jään, aga eelmine olukord, kus see kaisutita mul terve öö voodis ees ja pidevalt tissi otsas oli, ei meeldinud kohe üldse mitte. Tänu viimase nädala unekoolile olen aga lõpuks aru saanud, et ma ei pea millestki loobuma, vaid saan võtta olukorrast absoluutse parima – Poiss magab terve öö oma voodis, tõenäoliselt kordagi ärkamata, mina saan rahus laiutada ja Abikaasa kaisus korralikult välja magada. Kui Poiss aga varahommikul tissi tahab, tõstan ta suurima rõõmuga suurde voodisse ja saan tema kaisutamise vajaduse ka kätte. Kui ta hakkab tõesti terve öö ärkamata magama, nii et lasebki hommikul kaheksa-poole üheksani välja, siis järelikult on ta juba suur laps, siis jääb meie voodis tissistamine ära, aga ma ise ei kavatse varahommikust söögikorda võõrutama hakata, see on mulle armas.

Samas kui see söögikord jääks olema enne viit-kuut hommikul (mäletate, ma ei suuda otsustada, kas viis on juba hommik, st tissi otsa tõstmise ja edasi magamise luba või mitte), siis ilmselt üritaksin seda varsti ikka edasi lükata või ära kaotada – keset ööd istudes tissitada pole ju NII mugav, eelistaks ikka ilma, Poiss on ise näidanud, et tal pole seda tegelikult vaja ka. Aga varahommikune jäägu – see on meie läheduse aeg.

Mis puutub päevastesse unedesse, siis jah, esialgu tundub sobivat see variant, et Poiss on päeva jooksul üleval kolm 2 h 15-30 min juppi, 11-15 magab kärus ja õhtune ~45 min uni algab umbes 17.15-30. Enne tundus, et ta suudab/tahab kolm tundi järjest üleval olla, enne kui uniseks jääb, aga tänu raamatule teadvustasin endale selgelt esimest korda beebi unisuse märke, millele ma varem peale haigutamise mõelnud polnud, ehkki silmade hõõrumine on ju näiteks väga ka loogiline. Olin varemgi lugenud, et kui beebi juba kaks korda haigutab, tuleks ta kohe voodisse panna, aga seni oli mulle siiski tundunud, et haigutades ei paista ta veel PIISAVALT unine, ootasin ilmsemaid märke, peamiselt unejoru (see aga on tegelikult juba üleväsimuse märk), ja siis imestasin, et ta ei taha magama jääda ja nutab. Eile õhtul näiteks tabasin õige hetke ära ja usun, et ta oleks siis vaikselt ise magama jäänud, aga Abikaasa puhastas just siis teises toas tolmuimejaga ja viis minutit hiljem oli hetk juba möödas, Poiss viril, magama panemine võttis 15 minutit nuttu. Kogemus aga on sellegipoolest hinnaline.

Põrgukiz kirjutas kuskil eelmise postituse kommentaaris, et tema on oma lapsi alati sisetunde järgi kasvatanud ja talle on olnud üllatuseks, et nii paljud seda raamatute järgi teevad. Oo, ma kadestan neid inimesi, kellel on oma laste kasvatamisel kaasa sündinud sisetunne ja kes seda vaistlikult õigesti teevad. Minul, ütlen ausalt, seda ei olnud – alles tänu viimase kahe aasta kogemustele, tehtud vigadele ja suurema hulga kasvatusalase kirjanduse põhjalikumat läbi töötlemisele olen nüüd oma tegemistes kindlam. Tean, kuidas on õige, kuidas mingis situatsioonis käituda ja saan lõpuks oma sisetunnet usaldada – mitte 100% raamatutes kinni olla, vaid võtta sealt baasteooriad ja neid vastavalt oma lapsele kohendada ja ühildada. Varem ei osanud ma seda teha, olin liiga ebakindel – kui raamatu teooria 100% ei töötanud, läksin tagasi vanade ja valede, aga siiski mingil määral toimivate viiside juurde. Lõpuks ometi tundub, et olen asjale pihta saanud :)

Sügavamalt analüüsides tundub, et ehkki ma olin põhimõtteliselt emaks saamiseks täiesti valmis, tuli esimene rasedus siiski nii ootamatult, et ma ei jõudnud ennast korralikult emaduse lainele häälestada. Olin küll täitsa hea ema, aga tegin igasugu mugavusest ja teadmatusest tulenevaid vigu. Nüüd, üle kahe aasta asja sees olles, on mul aga olnud võimalus piisavalt katsetada ja lugeda (lugesin ju osasid raamatuid juba Plika sünni ajal, aga siis polnud ma veel absoluutselt valmis neid teooriaid korralikult elus katsetama, ei osanud neid vastavalt enda ja oma laste vajadusele sobivamaks muuta) ning lõpuks tunnen ennast üsna targana, nii teoreetiliselt kui järjest enam ka praktikas.

Muidugi ma alles arenen ja minu teadmised piirduvadki kuni kahestega, edasi pole üritanudki õppida, täiendan ennast vajadusel jooksvalt. Aga ma tunnen lõpuks, et mul on küllaltki tugev teoreetiline baas õigetest lastekasvatusmeetoditest, mida mu praeguses vanuses lastel rakendada tuleb. Ma tunnen, et ma oskan neid teadmisi kasutada ja näen, kuidas need positiivselt mõjuvad. Ma tunnen esimest korda elus, et ma võin usaldada oma sisetunnet, see ei vea mind alt. Ja kõige lõpuks tunnen ja tean ma väga hästi ka seda, et ma olen alles teel, et ma pean meeletult palju juurde õppima ning kindlasti tuleb ka juba lähitulevikus ette küllaldaselt selliseid situatsioone, milles ma hoolimata teooriast siiski nii hästi käituda ei oska. Ja siis ma õpingi jälle uutest kogemustest midagi uut ja hinnalist.

Naljakas, ma olen alati olnud mures selle pärast, et ma ei oska mõttega õppida – nii keskkoolis kui ülikoolis peamiselt tuupisin, enamik asju ei huvitanud mind. Tegin kõigest kohusetundlikult konspekti, samas teemast sügavuti aru saamata, sellest reaalselt huvitumata – õppisin pähe, vastasin, unustasin, reaalseid teadmisi suuremat ei tulnud. Sain isegi aru, et see on vale, aga ei suutnud kuidagi mõttega õppima õppida – ilmselt oli peamine probleem selles, et keskkoolis mind enamik asju ei huvitanud ja ülikoolis sattusin valele erialalale, seega samuti ei huvitanud, polnud mingit motivatsiooni süvitsi aru saada ega praktikasse rakendada.

Jaa, on inimesi, kes oskavad juba väga noorest peast ka kõige igavamaid asju mõttega õppida, mina paraku nende hulka ei kuulu :P

Aga ma pole kunagi varem osanud seda õppimise suutmatust seostada laste kasvatamise ja sellealaste raamatutega. Praegu võin öelda, et siiani lugesin need sarnaselt kooliajale läbi ja tuupisin pähe, aga ei suutnud teooriat enda jaoks ei tõeliselt lahti mõtestada ega praktikasse rakendada. Ja tundub, et nüüd lõpuks olen õppinud mõttega õppima.

Vau! Ma tahtsin palju lühemalt ja argisemalt kirjutada, aga jõudsin oma heietustega väga olulise psühholoogilise avastuseni, mis kaasas täiesti ootamatult ka ühe teise minu elus aktuaalse olnud probleemi – peale emaks olemise ka mõtestatud õppimise. Hämmastav!

Emaks saamine aitas mul õppima õppida. Kes oleks osanud arvata, et nii läheb… Mina igatahes mitte!

Teate, jube hea tunne on :)

Plika ajasime veerand tundi tagasi üles – kiitsime teda hullunult ja rääkisime, kui uhked oleme, et ta ISE magama jäi. Rääkisin üle, et täna õhtul on samamoodi. Plika on igatahes väga rahulik ja rõõmus. Super!

Jan 142010
 

Kuna ma olen lugenud viimasel ajal mitmeid blogisid, kus on muuhulgas olnud juttu ka ülikooliõpingutest ja sellega kaasnevast, rääkinud mitmete sessi “nautivate” magistrantidega ning kuna mul on liiga hästi meeles oma ülikooliaegsed piinad, tekkis üks küsimus.

Kui palju teadust saab tegelikult tehtud nii, et inimene, kes seda teeb, ka TEAB, mida ta täpselt teeb? Liiga palju olen kuulnud arvututest erinevatest allikatest, kuidas läbi häda (ja näiteks alkoholi abiga) on kokku keeratud miskine keeruline jama, millest ise üldse aru ei saa, aga mida kõrgemad ja tähtsamad hullunult kiidavad.

Et teoreetiliselt peaks hakkama mingist hetkest ju kõigest ARU ka saama?

Nov 152009
 

Aeg-ajalt jõuan ma väga veidraid teid pidi mingite mõteteni, mida kroonivad ootamatud teod.

Kogu tänane saaga sai alguse lihtsalt sellest, et väljas oli äärmiselt s*tt ilm – tugev tuul ja vihm, sihuke paras torm. Sellepärast tuhnisin natuke netis, et üritada leida vastust mind juba ammu huvitanud küsimusele, milline Euroopa riik on ideaalseima kliimaga. Minu jaoks on ideaalne kliima nelja aastaajaga, kus talvel on lund, aga pole väga külm (max -5 vms), kevadel ja sügisel on pikalt soe, suvi on mõnusalt päikseline ja soe, aga mitte liiga palav, võimalikult vähese vihmaga, aga mitte liiga kuiv. Ühesõnaga et oleks neli aastaaega, mitte liiga külm, mitte liiga kuum, palju päikest, vähe vihma, võimalikult kaua soe ja talvel lumi ehk täielik utoopia – kõike muud saaks, aga lumega talve sinna juurde kohe kindlasti mitte. Aastaringne suvi oleks ka puruigav – ma jumaldan värvilist sügist ja kevade tärkamist. Iseenesest on siinne kliima peaaegu sobiv, aga võiks veel vähem vihma ja rohkem päikest olla. No, mis teie arvate, kus oleks hea elada?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Oma otsingute käigus hakkasin mõtisklema endistest NL riikidest ning kuna ma polnud päris kindel, millised need täpselt on, siis jällegi googeldasin ja sain teada, et oh imet, kõik need pisikesed kahtlased Ida- (või pigem Kagu-… või Lõuna-?) Euroopa riigid seal all (Makedoonia, Sloveenia, Rumeenia jne) polegi kunagi NLi kuulunud, Euroopast ainult Baltikum, Ukraina ja Valgevene (oli vist nii või juba unustasin midagi? ei viitsi uuesti üle ka vaadata). Päris häbi hakkas. Samas jäi aga kripeldama, et mingi vallutamise vms teema nende ülejäänud riikidega nagu ka ikka oli, nii et kui leidsin ingliskeelsel Euroopa kaardil riigi nimega F.Y.R.O.M ning tõlgendasin seda pärast pisukest mõtlemist täitsa iseseisvalt ja õigesti Former Yugoslav Republic of Macedonia, siis tuli kohe meelde, et jajah, mingi Jugoslaavia teema on ähmaselt tuttav küll. Ehkki ma ise oleks pakkunud, et Jugoslaavia on mingi endine riik ja kõik. No tuli välja, et hoopis NL laadne poliitiline ühendus, nii et… Ses mõttes ikka seos on, sarnased asjad.

Ühesõnaga ma jõudsin jälle selleni, mida ma tegelikult juba ammu tean – et ajaloost ei tea ma miskit. Mul juhtus ajalooga nimelt selline kahetsusväärne lugu, et kui see tund kunagi viiendas klassis tuli, siis kuidagi läks minust mööda see hetk, kui pandi paika esimene kontrolltöö, nii et ma ei teadnud sellest midagi ja ma ei olnud selleks õppinud, seega oskasin sinna kirjutada ainult õpikust meelde jäänud kaldkirjas meelelahutusliku osa, kuidas kunagi kogemata pronks avastati :D Ja sain kolme. Üldse vist sain poolaasta kokku kolme – ja mina, seni ikka peamiselt viieline, sain ilmselt sihukese alateadliku negatiivse laksu, et ei suutnud kogu ülejäänud kaheksa aasta jooksul ajaloosse positiivselt suhtuda. Minu jaoks jäi see nõmedaks mõttetuks aineks, mida tuli lihtsalt tuupida ja mis ajas mulle judinad peale. Ma olen üldse kogu oma kooliaja kõike tuupinud, selle asemel, et loogiliselt õppida, seda viimast ma hästi ei oska. Samas eesti keel ja mate tulid küll loogiliselt… Võta siis kinni. Igatahes mul ei õnnestunudki ajaloo koondhindeid kunagi viie peale pingutada, mitte ükski poolaasta, neli oli minu lagi.

Nii ma siis olen elanud 25 aastat teadmisega, et ajalugu on nõme :D Samas ennast sellest eriti häirida laskmata, sest no milleks mulle kõik see jama? Nojaa, oleks muidugi kena kõigest mingeid üldiseid teadmisi omada, lai silmaring ja nii, aga ma tõesti ei tundnud sellest reaalset puudust. Mulle piisas täiesti ainsatest ajalootundidest meelde jäänud teadmistest, mis sisaldasid maailmasõdade toimumisaastaid ja fakti, et Jüriöö ülestõus toimus 1343 (no hea number, jäi lihtsalt meelde) :P Okei, no tegelikult ma üht-teist tean ikka veel, aga tõepoolest VÄGA vähe ja mul puuduvad ilmselt teadmised enamikest paljudele iseenesestmõistetavatest asjadest.

Tegelikult olen ma viimase paari aasta jooksul ikka mõned korrad mõelnud ka, et võiks ju rohkem teada. Et nüüd on koolist piisavalt palju aega möödas – peaks vaikselt oma lõbuks hakkama seda teemat uurima, et mingid üldteadmised siiski omandada. Aga seni polnud ma uitmõtetest kaugemale jõudnud ega ses suunas mingeid konkreetseid samme astunud.

Aga pärast kõiki tänaseid mõtteid tekkiski lõpuks konkreetne tahtmine. Otsisin netist, millist raamatut Euroopa üldajaloo kohta kõige enam soovitatakse ning tellisin lõpuks selle – hiiglama paksu juraka, aga kommentaarides kiideti piisavalt, loodan, et meeldib siis mulle ka ja saab ikka läbi :) Kui siis veel huvi peaks olema (pidavat paljude sõnul olema just selliselt kirjutatud, et tahaks kõigesse veel enam süvitsi minna), siis vaatasin juba välja, et see raamat peaks jätkuks hea olema ja aitab kõiki neid seoseid ja värke veel paremini mõista.

Kui Euroopaga ühel pool, siis võiks ju teised maailmajaod ka ette võtta või ehk mingi üldise maailma ajaloo alustuseks… Lõpuks ehk isegi Euroopa riigid süvitsi. Aga eks me näe, kauaks mul seda entusiasmi jätkub, võib-olla jääb esimenegi raamat pooleli ;)

Ahhaa, ja siis veel muidugi Eesti ajalugu, sellest tahaks ju üldse kõige rohkem teada. Uurisin natuke netist, milline raamat võiks hea olla, aga ega ma suurt ei leidnud. Ajalooõpikuid on meeletus koguses, neist saaks kindlasti miskit… Kuna mulle aga meeldivad kompaktsed kõik-vajalik-ühtede-kaante-vahel raamatud, siis kõige asjalikum leid tundus olevat vist alles ca nädal tagasi poodidesse jõudnud Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu“, mis väidetakse olevat kõige põhjalikum ja ülevaatlikum eesti ajaloo raamat üldse – just see, mida mul vaja. Jõuluvana, see on vihje sinule – sa ju muretsesid pärast seda, kui ma “Minu Eesti” poolteist kuud varem välja lunisin, et ei tea, mida mulle siis õigel ajal tuua.

Lõpetuseks üks teemasse hästi sobiv foto – seda vaatepilti ei näe just sageli. Nii harva, kui Abikaasa üldse loeb, on see kasulik kirjandus. Aga näe, Justini “Minu Eesti” pani ka tema lugema :P Okei, see pole ka päris ilukirjandus, aga siiski…

CIMG9440

Vaipa pole täna heegeldanud, sest värvilisi kilekotte ei saanud ja õnneks leidsin piisavalt muid köitvaid teemasid. Pöial valutab juba vähem, ehk homseks on täitsa korras – ehkki mul pole absoluutselt aimu, kust ma hommegi neid kotte saama peaksin. Igatahes sõrmed endiselt kihelevad, tahaks edasi teha.

Heegeldamine ja ajalugu – kes oleks seda võinud arvata? Vahel hämmastan ennastki.

Jul 082009
 

Seoses minu laulupeost innustust saanud mõttega ühineda mõne kooriga tuli emaga jutuks minu kunagine muusikakooliaeg. Mälestused sellest olid äärmiselt hägused – õppisin millalgi algklassides klaverit, enda mäletamist mööda poolteist aastat.

Noo, kõigepealt rääkis ema, et ma olin sissesaanute pingereas esimene olnud – ja seda praktiliselt ilma eelneva õpetuseta, ainult natuke koputamist oli mulle varem ette näidatud. Teised katsetel osalenud olevat enamjaolt rohkema varasema drilliga. Pani natuke kõrvu liigutama küll ;)

Siis üritasin meenutada, mis aastatel ma täpselt muusikakoolis käisin. Vaatasin fotoalbumeid ning sealt tundus, nagu oleks ma isegi kaks ja pool aastat vastu pidanud. Tundus uskumatu, nii et otsisin üles kausta kõigi vanade tunnistustega. Tõepoolest – alustasin 1992 sügisel, lõpetasin 1994 talvel. Kaks ja pool aastat!

Mina, erinevalt paljudest muusikakooli pooleli jätnud noortest, ei süüdista oma ema sugugi, et ta mind seal edasi käima ei sundinud – otse vastupidi, ma tänan teda selle eest siiralt. Ma ei mäletagi täpselt, miks ma seal enam käia ei tahtnud, ilmselt see lihtsalt ei istunud mulle. Mul on hea meel, et mul on need kaks ja pool aastat muusikalist haridust, samas on mul veel rohkem hea meel, et mind ei sunnitud seda lõpetama. Muidugi on praegu kahju, et ma ei oska rohkem klaverit mängida, aga no Beethoveni “Elisele” põhimeloodia on vast siiani une pealt käe sees ja ka teistest kahest osast meelitaksin paar nooti või akordi välja… Rohkem küll mitte.

Tõenäoliselt ei viitsinud ma piisavalt harjutada. Tõenäoliselt ei meeldinud mulle solfedžo tunnid. Tõenäoliselt ei meeldinud mulle eksamid, kus ma pidin teiste ees esinema. Samas on mul sellest ajast veres mingid muusikalised teadmised, noodilugemisoskus ja märgid ja värgid – kui ma mingi hetk kätte võtaksin, võiksin täitsa vabalt iseseisvalt uusi lugusid selgeks õppida. Too väike klaver, mille taga toona harjutasin, on siiani mu lapsepõlvekodus olemas – ilmselt võiksin selle endale saada, kui sooviksin. No esialgu tahaks lihtsalt veidike klimberdada :P

Igal juhul valdavad mind klaverit nähes siiani positiivsed emotsioonid – ilmselt suuresti tänu sellele, et mulle seda jõuga peale ei sunnitud. Vaadates oma muusikakooli tunnistusi – esimesel aastal olid nii põhipillis kui solfis viied, vaid esinemise sain nelja. Teisel aastal sain põhipilli ja solfi esimesel semestril veel viie, teisel aga juba nelja, mõlemad esinemised ka neljad. Ja kolmanda aasta esimesel semestril on nii põhipill kui esinemine neli, muusikateooria (jumal teab, mis see küll olla võis, ilmselt midagi solfisarnast, ainult keerulisem?) suisa kolm. Seal mu tõrksuse põhjused ilmselt peituvadki :D Alguses viitsisin ehk rohkem pingutada, edasi läks keerulisemaks ja siis ma enam ei tahtnud.

EDIT: Ema sõnul jätsin muusikakooli pooleli sellepärast, et klaveri harjutamisele kulus liiga palju aega, mistõttu lugemiseks ei jäänud piisavalt ning ma polnud sellega nõus :D

Üritasin tuvastada ka seda, millal ma siis täpselt laulupeol käisin – kuna mälestustes on kolmas klass, siis pidi see olema VII noorte pidu 18-20. juunil 1993. Mäletan, et laulsime kolm laulu. Ühest mäletan refrääni ja viisigi:

Tere, tere, tere, tere hommikust!
Tere Tiit! Tere Teet! Tere Mai! Tere Kai!
Tere, tere, tere, tere hommikust!
Tere maa ja taevas lai!

Ja siis oli vist mingi metsakolli laul või midagi taolist ja jaburad liigutused olid ja… Oi aegu ammuseid :)

Aga kui viiendas klassis kooli vahetasin, siis miskipärast enam laulmisega ei tegelenud. Ilmselt ei kutsutud, ise polnud ka nii huvitatud ja nii see läks.

Peale muusikakooli käisin ma väiksena ka peotantsutrennis – seda küll ainult ühe aasta, just enne kooli minemist. Pooleli jätsin tõenäoliselt sellepärast, et koolis oli meil algkassides peotants tunnina täiesti olemas ja õpetajagi oli sama. Ei mäleta küll, kaua need tunnid olid, kas tõesti kõik kolm aastat kuni neljanda klassi lõpuni?

Igatahes on sellest ajast samamoodi vaikimisi oskusteks valss ja samba põhisamm, ja siis veel mingi põhisamm, mida just köögis tantsisin (pole kindel, kas tša-tša või dšaiv, aga kui mõlemad korra ette näidata, oskaksin ilmselt kohe järgi teha). Aga rumbat-sambat-fokstrotti meile toona ei õpetatud, miskit neist õppisin omakorda gümnaasiumi kehalise tundides, kus meil enne abiturientide balli tantsuoskusi värskendati. Nii et kui kunagi peaks tahtma trenni minna, siis alus on pandud ja sellevõrra kergem, pulmas avavalsi tantsimisega saaksin ka eelnevalt harjutamata hakkama, kui just suur kleit ei sega. Ehkki mina õõtsuks hea meelega niisama, Mees nõuab valssi :P

Muudest saavutustest võin ära märkida selle, et kolmanda klassi lõpetasin kiituskirjaga, üheteistkümnendas klassis sain aastatöö viie kiitusega ja gümnaasiumi kirjanduse lõpueksami samuti viie kiitusega. Sihukesed kiituskirjad ma mapist leidsin.

Ja kui juba eneseupitamiseks läks, siis gümnaasiumi sisseastumiskatsetel oli proovijaid üle saja ja mina olin pingereas viies, minu ees vaid meie klassi kuldajud, kes umbes kõik kuldmedaliga lõpetasid ja üleüldse üle mõistuse targad ja aktiivsed olid. Mina olin nende kõrval ikka täitsa tavaline, nii et tundsin end toona piisavalt kõrvust tõstetuna.

Hahaa, aga klassikaline on ikkagi see, et kirjanduse eksamil vastatud Ristikivist ei tea ma praeguseks muud, kui et ta töötas Rootsis haigekassaametnikuna ning tema ainus luulekogu on “Inimese teekond”. Sellised täiesti tähtsusetud ja mõttetud faktid, eluloo olulisemaid aspekte ja põhilist loomingut ei mäleta ikkagi.

Üleüldse ei mäleta ma keskkoolis (ja kui järele mõelda siis ka ülikoolis) õpitust enamikku :D Ma nimelt ei oska õppida, ma oskan tuupida. Nii olen ma enamasti läbi saanud kõiki konspekte mehhaaniliselt pähe õppides ja teadmisi pärast edukat eksamisooritust kergendatult kõrvale lükates. Asi oli ilmselt selles, et nood asjad ei pakkunud mulle eriti huvi, polnud motivatsioonigi läbi mõelda ja aru saada.

Lemmikained olid mul üldse eesti keel ja matemaatika, sest kirjutada oskan ma vaikimisi (mis ei takistanud mind kirjandeid vihkamast – mulle meeldib kirjutada ennast huvitaval, mitte ette antud teemal) ja numbrid olid loogilised. Kirjandusest ma suuremat ei hoolinud, ajalugu, füüsikat ja bioloogiat vihkasin, keemia oli huvitav ainult alguses, kuni ta liiga keeruliseks läks ja ma sellest enam midagi aru ei saanud, nii et sedagi vihkama hakkasin. Geograafia oli täitsa meeldiv, aga ei äratanud siiski sügavamat huvi…

Nii ma siis läksin ülikooli, sest kõik ju läksid, ja õppisin suhtekorraldust, sest keegi arvas, et see võiks mulle sobida. Ja kui ma teisel aastal, kui ained erialasemaks läksid, aru sain, et see pole ikka üldse minu tassike teed, otsustasin end koolist siiski läbi närida, sest juba makstud õppemaksu ja sellepärast võetud õppelaenu ei saanud ometi tühja lasta. Nii ma siin siis nüüd olengi – kõrgharitud kolmeaastase staažiga suurepärane klienditeenindaja, kes ei kavatse ülikoolis omandatud erialal kunagi tööle hakata, kes ei näe senise reaalse töökogemusega seonduvates valdkondades ka mingit tulevikku ning kel pole üleüldiselt õrna aimugi, mida eluga peale hakata.

Seepärast on üsna mõnus praegu aeg maha võtta, last kasvatada ja aru pidada. Eks me näe, mida tulevik toob.

Aga selles on emal küll õigus, et ülikoolist oli siiski tohutult kasu – kindlasti oleks mu mõtteviis ja suhtlusringkond vastasel korral hoopis teistsugused. Ilma ülikoolita poleks mul praegu mitmeid häid sõpru, ma poleks kunagi sattunud elama Tartusse ja seda linna armastama hakanud, ma poleks kohtunud oma eelmise elukaaslasega, kes andis mulle esimese kogemuse normaalsest täisväärtuslikust suhtest ja palju enesekindlust, ma poleks kolinud Tallinnasse, sattunud tööle, kus ma pea kaks toredat aastat veetsin, ma poleks kohtunud Lepaga, läinud temast lahku, mul poleks tööst kõrini saanud, ma poleks kõike pikalt saatnud ja Londonisse kolinud… Ma poleks kohtunud Mehega ja saanud Plikat :)

Nii et kõik siin elus on asja ette läinud.

Aga nojah, enesele tüüpiliselt olen ma jälle kord sujuvalt teemast välja läinud ja pika heietuse kokku kirjutanud. Postituse mõte oli algselt vaid selles, et ma olen vist piisavalt musikaalne küll, võin julgelt mõnda koori proovida – sügiseti vast võetakse uusi liikmeid igale poole? Nüüd on küsimus vaid selles, kuidas ma need koorid üles leidma peaksin ja mille põhjal valima…