Nov 042018
 

Nädalavahetus Mudal tuletas mulle taas teravalt meelde, et ma olen ja tahan kogu südamest jääda igavesti poliitiliselt ebakorrektseks ning üks osa sellest on avalik blogimine igasugustest kummalistest asjadest (avaldades seejuures noid ebakorrektseid detaile vaid omaenda isiku kohta, kellegi teise privaatsust häirimata, mis on topelt väljakutse), so here it goes again.

Kogusin kokku mõned detailid eilse pildistamise kaadritagustest, mis annavad aimu, aga mitte liigselt ära. Oli üks selline õhtu, kus ümberringi oli LIIGA PALJU ILUSAID NAISI, habemega ja habemeta. Ükskõik kuhu vaatasid, läksid põlved nõrgaks :D

Olen viimased paar nädalat olnud universumiga veidi pahuksis selle koha pealt, mis eesmärkidel ta mulle mingeid olukordi teele saadab. Vahel tundub küll, et mõtle, mida tahad, universum IKKA mõnitab ja paneb sõna otseses mõttes näkku.

Täna tulin Tartust koju, kasutades FB kaudu leitud transporti. Auto oli pisike ja esialgu istus ees juhi tuttav, kes pidi varsti maha minema – juht ütles, et võin siis sinna ümber kolida, on rohkem ruumi. Aga et kõigepealt võtame veel ühe poisi peale… Poisiks osutus noormees ning üks pilk temale kinnitas üle küsides mu kahtlusi… Ta oli 190+cm pikk :) Nentisin, et siis on vist hoopis tema see, kes ette istuma läheb.

/Tegelikult ta lõpuks ei läinudki – kui koht vabanes ja juht küsis, kas ta kolib ette, siis tegin ilmselt pisut kohatu märkuse selle kohta, et jäägu ikka taha mulle seltsi ning esiiste nihutati lihtsalt ettepoole, et ta jalgadel rohkem ruumi oleks/

Kuna ma olin just Mudalt tulnud ja vastavas meeleolus, siis ei saanud ma midagi parata, et piidlesin teda ja tõdesin, et tegu on äärmiselt stiilse isendiga, see tähendab siis, minu mätta otsast vaadatuna :P No ja siis kraamis ta kotist välja oma lugemisvara, milleks osutus rikkaks saamise õpik…

Ma nüüd ei langeks detailidesse, aga sellest kõigest piisas, et tekitada minus vastupandamatu kihk temaga… Mmmm… Tuttavaks saada.

Oleks ma veel olnud oma tavapärases olekus – mis komplimendi ma hiljuti oma välimuse kohta saingi – kiiksuga elegantne… Aga ma olin just tulnud Mudalt, juuksed pulkas eelmise päeva photoshooti pihustatava juuksevärvi jääkidest, seljas kõige suvalisemad riided, millega tavaliselt puid laon või aiatöid teen ning mitu päeva korralikult pesemata ehk mitte kõige värskemas olekus…

Ma suhtlen vastassooga, sealhulgas mulle sümpaatsete isenditega, reeglina väga vabalt, aga seekord istusin terve reisi aja silmanurgast piieldes ja hoidsin keelt hammaste taga. Ei julgenud isegi nalja pärast komplimenti teha, sest kõigele eelnevale lisaks oli varasem lühike vestlus toonud päevavalgele fakti, et tegu on esmakursuslasega ehk et meie vanusevahe on ca 15 aastat.

Tänks, universum, et sa minu eest ikka niiviisi hoolitsed.

Nii huvi pärast, kas veel keegi peale minu on kolmekümnendates olles vaadanud sellise pilguga vaevu kahekümnest? Või on see taas minu poliitiline ebakorrektsus?

Noil päevil tahaks kõigile, kes must midagi asjalikku soovivad, saata kaardi, mis Nele mulle hiljuti kinkis:

Tööl ei ole õnneks probleemi, seal on praegu nii kiire, et lihtsalt uputan ennast töösse, pole aega muust mõelda ja kõik saab adekvaatselt tehtud. Aga kui keegi minust väljaspool tööaega midagi asjalikku tahab, siis… Oeh.

Jõudsin täna koju ja pakkisin lahti koti:

Kleit pärineb Muda põhjatust riidekapist ning kästi mul kaasa võtta sõnadega “keegi pole selles peale sinu hea välja näinud”. Mitte et ma kujutaks ette, kus ma seda veel kanda võiks, aga olgu peale.

Lipsu kandis eilsel shootil hoopis Maali, aga mul on nõrkus punaste lipsude vastu ja olen alati mõelnud, et kikilips on mu garderoobist täiesti puudu. Nii rändaski ka see minu kotti ja seltskond võttis rõõmsalt üles viisijupi, mis päädis järgmiste sõnadega:

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Selle peale puhkesin homeeriliselt naerma ja tõdesin, et kuna kõigis mu suhetes on lips olnud minu kaelas, siis nüüd on vähemalt selge, miks neist pole midagi välja ei tulnud :D

Ega’s midagi, eks järgmine kord läheb tänu sellele olulisele garderoobitäiendusele vast paremini?

Olles elanud vahepeal pikalt stabiilset ja igavat pereelu, on üsna kurnav kolmekümnendates taas teismeline olla. Kaks ja pool aastat ilma suuremate paranemismärkideta. Nagu olen viimastel päevadel mitmele inimesele kurtnud – IGAV ei hakka, aga pisut enam stabiilsust oleks mu ellu hädasti vaja.

Põhiküsimus on endiselt selles, kuidas ühendada see nii hädavajalik stabiilsus sama hädavajaliku poliitilise ebakorrektsusega.

Kuidas leida tasakaal kahe vastandliku väga tugeva pooluse vahel minus, millest esimene on kindel, et viimane vahejuhtum suhterindel oli õppetund selle kohta, et järgmine kord, kui mõni meeldiv isend ette jääb, tuleks hoolimata kuitahes tugevast tõmbest ennetavalt vastassuunas põgeneda, sest muidu tuleb sellest nagunii lõpuks üks suuremat sorti p*rse… See pool arvab, et tuleks pikalt-pikalt üksi olla ja elu üle järele mõelda. Teine pool ihkab aga juba jälle tähelepanu, vaheldust, lähedust ja hullumeelsusi – kindlasti mitte midagi tõsist, selleks ei ole ma tänu möödunud kahele kuule kohe niipeagi valmis (tänks, universum, veelkord) – aga on ju teada, kuidas mul selle mittetõsisega enamasti läheb.

Ja ometigi ei saa igavesti samasse ämbrisse astuda…

Eh. Aeg annab arutust.

Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Ja KUI ma peaks toda noormeest veel kunagi kohtama hetkel, mil ma näen välja tavapäraselt kiiksuga elegantne, siis ehk teen talle tagantjärele ära ka tolle komplimendi, mis täna tegemata jäi :)

May 172007
 

Eelmine sissekanne pole minu kirjutatud, aga tegemist on mõningate repliikidega nendest, mida eile minu suust kuuda võis.

See oli tõenäoliselt kõige jaburam õhtu, mis mul eales olnud on. Ma olen oma võrdlemisi lühikese elu jooksul olnud hulga rohkem kui ühe korra seebiooperlikes suhetepundardes, aga tundub, et praegune suutis kõik eelmised üle kaaluda.

Ohtralt alkoholi, pisaraid, masendust ja öö kahe mehe kaisus.

Tegelikult pole ma ikka veel kindel, kui palju ma rääkima peaks/rääkida võin. Ilmselt hetkel veel suurt midagi, sest mul pole õrna aimugi, kuidas asjad edasi minema hakkavad. Igatahes on mul äärmiselt niru tunne, kuna ma tegin haiget inimesele, kes on mulle oluline.

See kõik on nii kuradi keeruline, et ise ka imestan. Kuidas ma JÄLLE oskasin. Olen täna kole palju asju (selgeks) rääkinud, aga mul on tunne, et ma ei tea ikka veel midagi.

Oh, kuidas ma loodan, et kõik hakkab kuidagi normaalselt funktsioneerima.

Aga üldiselt tundub, et Tikker pole vist enam vaba :)

Mar 282007
 

On mõned, mis mulle ei meeldi ja on mõned, millest tuleks aru saada. Aga ma mõtlen sellest kunagi hiljem pikemalt.

Eile õhtul olin Levikas. Ja Woodstockis. Ja kui ma täna hommikul kell pool kaheksa koju jõudsin, oli tunne peaaegu selline, et… Tuleks tsiteerida Nadjat:

Minu jaoks lõppes pidu kella kahe ajal päeval, mil ma katkiste sukkade ja kontsadega (Piia: “Nagu väsinud hoor pärast rasket tööd…”) ühe tundmatuks jääva kolleegi juurest koju hakkasin minema.

Asjaolud olid küll väheke teistsugused – üks sukk keeldus minuga eile õhtust saadik koostööd tegemast ja hakkas teel Levikasse alla vajuma, mistõttu ma pidin seda kogu aeg käega kinni hoidma + ma haisesin suitsu järgi nagu vana tarakan – aga tunne oli täpselt sama.

Ei, väga tore oli. Midagi sai selgemaks, midagi läks segasemaks, aga olgu peale. Kriipima ei jää.

Tervitused sulle, playboy ;) (jah, ma PEAN norima, tänan küsimast. aga sa oled siiski armas)

Aga nüüd, lapsed! nüüd pakib Tikker arvuti kokku. Nüüd pakib Tikker ruuteri kokku. Nüüd pakib Tikker viimased asjad oma elamisest oma niigi täis topitud kohvrisse kokku ja lendab Londonisse.

Uued uudised uuelt maalt. Stay tuned!

Mar 272007
 

Kaidil on neljapäeval sünnipäev. Mind pole siis enam siin. Seega pidime varem tähistama.

Pärnu rand. Vein. Steffani.

Väga ilus õhtu oli. Aga las pildid räägivad enda eest.

Aga tegelikult olen ma õnnetu.

Kuidagi juhtus nii, et ma suutsin ennast jälle miskit sorti suhtepuntrasse segada, seda püüdlikult ignoreerida ja suurest püüdlikkusest suhteliselt inetult käituda.

Kuidagi juhtus nii, et mulle suutis üks inimene liiga kiiresti liiga palju meeldima hakata. Rohkem, kui mulle endale kasulik oleks.

Kuidagi juhtus nii, et automaatse kaitserefleksi tulemusena (Mis mõttes ta MEELDIB mulle? Seda nüüd küll vaja pole. Ma ju lähen minema. Ta ju on… Jne jne jne) ei osanud ma taas kord oma suud kinni hoida ja kohe PIDIN rääkima asju, millest oleks olnud targem vaikida.

Ja nüüd tunnen ma ennast äärmiselt kehvasti.

Ilmselgelt on liig öelda, et ma tegin talle haiget. Ma pole isegi kindel, kas ma võin endast arvata nii palju, et solvasin teda. Vihastasin? Ei tea.

Igatahes on halvasti. Ja ma üritasin küll asja siluda, aga see vist ei läinud läbi. Ja ma ei oska rohkem midagi teha. Ja tema… Aega on veel muidugi terve homne päev, aga kui ta oleks teinud, siis ta vist oleks juba teinud.

Ja ma lendan ühe päeva pärast Londonisse. Ja see on täpselt selline asi, mis jääb kriipima. Suurelt ja koledalt.

Ma ikka oskan.

*peksab pead vastu seina*

Räägitakse, et hommik on õhtust targem. Ma TAHAKS seda uskuda.

Mar 252007
 

Mu moraalsed dilemmad on saavutanud uue ja teistsuguse mõõtme. Ma ei saa ise ka enam päris täpselt aru, mis on õige, mis vale ja miks ma mingis situatsioonis käitun nii, nagu seda teen.

Mõtled küll, et s*taks pohhui, sest kolme päeva pärast oled juba Londonis, aga ei saa ju minna nii, et asjad jäävad hinge kriipima. Kõik peab enne lahkumist ilusaks jääma, et rahuliku südamega väljamaal uut elu alustada (oih, see kõlas nüüd nii pateetiliselt).

Vallalistel momentidel pole kunagi varem olnud probleemi mitme üheaegselt aset leidva ebaregulaarse sekssuhtega, aga nüüd põrnitsen pahuralt lakke ja üritan aru saada, miks mitu ilusat asja koos eksisteerides valed tunduvad. Ma pole kuigi psühholoogilise mõtlemisega inimene, ei oska selliseid asju just kõige paremini analüüsida.

Aga võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma…

Tegelikult peaksin ma sulle hoopis lahkumispeost rääkima, eks? Aga mul ei ole praegu tuju, muud mõtted peas. Moraalsed dilemmad ja kohustused, millega ma ei viitsi tegeleda. Minu ümber on SUUR hunnik asju, mis vajavad pakkimist Pärnu ja Londoni jaoks ning seda tuleb teha võimalikult kiiresti. Aga väljas on nii ilus ilm, et tahaks ainult puhata ja mängida…

Eilsest õhtust esialgu vaid nii palju, et itaallased omavad.

Kunagi räägin pikemalt. Ühtlasi loodan siiralt, et mõned siinviibinutest kirjutavad sellest ka oma veebikodudesse. Vaatame.

Aga nüüd ma siis üritan vähem mõelda ja rohkem pakkida.

Mar 142007
 

…samal ajal olen ma olnud tund aega Londonis.

Enne kui ma ära unustan, on vaja kirja panna kaks asja:

1) kõige absurdsem kompliment, mis mulle kunagi tehtud on – sa polegi nii kandiline, kui välja paistad
2) kolmekümne aasta pärast peab uuesti proovima, kas laubale on võimalik maasikat teha

Kui seda on ikka vahel juhtunud, et mina kogemata kellelegi maasika teen, siis praegu ilutseb see minu kaelal. Või on need hambajäljed? Ma pole päris kindel. Naljakas.

Peppersack on vastikult kallis koht, aga nende juustukreemsupp krevettidega on jumalik. Hädaga ostsin. Maksin viiskümmend krooni. Röövimine. Aga maitses siiski kuradi hästi. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii head suppi sain.

Peaksin tegelema tuhandete pisiasjadega, mis kõik peavad kahe nädala jooksul korda aetud saama, aga ma vaid luuserdan tööl ja veedan õhtuid Levikas. Halb. Aga mis teha. Kevad.

Küll kuidagi ikka saab.

Mar 052007
 

Lugesin just oma igapäevaseid blogisid ja tundub, et kõigepealt oleks kohustuslik ära mainida kevade lõhn, mida ka mina väljas käies nuusutada ja nautida sain. Mõnus oli, tõesti.

Soh, kohustusliku osaga oleme siis nüüd ühel pool.

Käisin hambaarsti juures. Mingi suvaline Pärnu hambapolikliinikus, sest mu oma arsti aeg tuleb kaks kuud ette panna. Muuhulgas sain teada, et mul on hambakivi ja et ma võiks hoolikamalt hambaid pesta ja hambaniiti kasutada. See on nüüd küll kivi mu eelmiste hambaarstide kapsaaeda. Kui sa näed, et võiks, miks kurat sa siis ei ütle, ah? Tramaivõi. Ma olen kiire ja hooletu inimene, see avaldub ilmselgelt igal pool. Kui ma midagi sellepärast valesti teen, siis oleks teretulnud sellele tähelepanu juhtimine… Ma olen veel nii noor, et mul ei tule pähegi mõte, et mul võiks olla hambakivi ja et ma peaks seda eemaldama. Kas mitte poleks hambaarsti töö seda ise välja pakkuda? Ma tõesti ei usu, et eelmise aasta mais seda hambakivi veel polnud…

Igatahes läks kogu lõbu maksma 447 kr, millest 300 kr jaoks esitasin juba haigekassale taotluse ka. Lõbu pole kahjuks veel läbi, sest mul leiti ühtlasi ka üks auk, mis oli nii jama, et hakati närve suretama. Mis tähendab, et järgmisel esmaspäeval pean minema mürki välja võtma (siis juba Tallinnas) ja tõenäoliselt ei piirdu asi ühe külaskäiguga. Nutt ja hala. Käia ma ju võin, aga nad raiped tahavad selle eest raha saada :(

Järgmine pläkk: kujutasin endale ette, et Norman Optika (loe: odavaim koht) müüb täpselt samu läätsi mis Eagle Vision (loe: kallim ja vanasti kliendisõbralikum koht). Tulemus: kuna läätse kumerus on veidi teine, ei saa ma ilma eelneva silmakontrolli ja proovimiseta neilt läätsi tellida, kontroll on ostjale tasuta ainult Pärnus, kust ma lahkun juba täna õhtul ning Tallinnas läheb kogu see jama mulle lisa 150 kr maksma. Kurat, ma ütlen. Miks mul varem meelde ei tulnud Normanist küsimas käia, ma oleks vabalt saanud omale tänaseks silmakontrolli aja ju ka kinni panna. Nutt ja hala jälle.

Ühtlasi andsin alla soovile, mis on mul olnud juba pool aastat ning ostsin ära punase kiviga ninarõnga. Nii hästi läheb mul Londoni jaoks kokku hoidmine… Aga rõngas on aus. Mis rõngast me siin üldse räägime, see lihtsalt täpp ju.

Positiivset ka. Kui hästi läheb, siis on mul Londonis töö ja elukoht olemas. Tuttavate tuttavate kaudu käisin täna nö tööintervjuul, tegemist on ühe peatselt avatava vinoteegi tüüpi baariga Londonis Barbicani linnaosas, palk oleks 7 naela tunnis ja elamine seal lähedal tasuta. Ma nüüd enneaegselt ei tahaks hõisata, sest asi pole veel päris 100% kindel, aga noh… Loodame parimat! Paari päeva jooksul peaks selguma.

Ja kui veel kevadest rääkida, siis ühtlasi ärkavad minus jälle väga teravalt teatud… Vajadused (kui hästi järele mõelda, siis võib selles ka midagi/kedagi muud süüdistada). Igatahes mõtted on lennukad ja ma teen kõik, mis võimalik, et vähem mõelda. See aga paraku ei õnnestu. Krt.

(Ma vabandan. Seda viimast lõiku poleks üldse vaja olnud. Aga no ma lihtsalt pidin)

PS. Mis k*pp Daki blogiga on, et leht maas on?

Feb 212007
 

Nägin just väga häirivat seksuaalset unenägu.

Õnneks näen ma neid harva. Õnneks helises äratuskell enne, kui asi jõudis liiga kaugele. Ongi hea. Algus oli paljutõotav… Kui asi oleks lõppu jõudnud, oleksin suure tõenäosusega ärgates veel tigedam olnud.

Üldiselt ma leian, et see on ebaõiglane – päeval suudan ma oma mõtted muude tegevustega (enam või vähem) suurepäraselt kõrvale juhtida, aga öösel olen ma kaitsetu. Ja siis tulevad sellised asjad…

Irooniline on see, et enamasti ma oma unenägusid ei mäleta.

Pähh. No ei olnud hetkel vaja seda meeldetuletust.