Oct 312017
 

Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.

Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.

Poiss tahtis kooli minna :) Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.

Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.

Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.

Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on :)

Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.

Lihtsalt võrratu.

Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?

Oct 302017
 

Poiss tahtis eile hurmaad. Ma ei viitsinud poodi minna. Ta pakkus, et läheb ise. Mul oli isegi tavapärasest erinevalt veidi sularaha. Palusin siis, et toogu mulle ka mõned asjad. Plika kirjutas poelisti ja läinud nad olidki. Kenasti said hakkama :P Selveris ja Konsumis on nad varemgi üksinda käinud, aga Maximas käisid iseseisvalt esimest korda.

Kohuke polnud küll listis, aga meil oli kokku lepitud, et kui raha jagub, võivad osta :P

Sep 262017
 

Liiga tihti on elus neid momente, kus lastel on mingi mure, mida tuleks rahulikult kuulata, toeks olla, nõu anda ja lahendada… Aga on parasjagu nii kiire või nii suur väsimus, et ei jää nii rahulikuks, kui tahaks, ei jaksa nii palju kuulata ja seletada, kui tahaks. Eks seda saab jõudumööda ikka tehtud, aga nii mõnigi kord jääb kripeldama, kui on tunne, et liiga vähe… Või kui väsimusest on kannatamatus liialt suur ning hääl tõuseb probleemsetes situatsioonides liiga kergelt.

Viimasel ajal on asi aga parem olnud ja nii hea tunne on, kui saab igasugu keerulised olukorrad rahulikult ära lahendada.

Näiteks eile õhtul mängis Poiss oma iidvanas nuputelefonis ussimängu. Ta on väga kannatamatu ja emotsionaalne nagu ma isegi, nii et ma olen juba harjunud, kui ta vahel mängimise ajal nördinud hüüatusi kuuldavale toob. Mingi hetk aga kuulsin, kuidas ta telefoni maha viskas, millele järgnes eriti kuri ränt teemal, kuidas tal on vaja uut telefoni, sest praegune läägab ja ta oleks saanud järgmisele tasemele, kui telefon poleks kokku jooksnud.

Läksin teda kallistama ja lohutasin, et ma tean täpselt, mida ta tunneb – et mul on ka mitu korda olnud nii, kus mäng pärast eriti raske taseme ära tegemist arvutis kokku jookseb, nii et tulemus ei lähe kirja. Ja et ma tean ka täpselt, mis tunne on olla nii vihane, et on tahtmine asju loopida – et olen seda ka teinud ja mõned asjad nii äragi lõhkunud. Aga et kuigi mõistlik selline käitumine pole, nii et ma katsun ennast ikka tagasi hoida ja kui tuju on eriti paha, võib parem patja või diivanit peksta – need ei lähe vähemalt katki ja haiget ka ei saa :D Et telefoni loopimine pole kohe üldse mitte tark mõte, sest see on ikkagi eelkõige helistamiseks ja oleks ju jama, kui seda ka enam ei saaks.

Plika, kes meie juttu pealt kuulas, rääkis, kuidas ta ükskord pahas tujus olles kassi lükkas ja tahtis teda veel tugevamini lükata, aga kass viskas end tema jalge ette maha ja oli nii nunnu, et ta hakkas hoopis selle asemel kassi silitama. Mina ütlesin, et väga kurb on kuulda, et ta tahtis kassile haiget teha, sest kass on ju abitu olend ja polnud milleski süüdi, aga mul on nii hea meel, et ta hoopis silitas ja kass tal tuju paremaks tegi. Et minulgi on tihti olnud juhuseid, kus tuju on eriti kehv ja kass tuleb sülle ja on lihtsalt nii nunnu, et tuju läheb momentaalselt paremaks. Kassi silitamine on tõeline teraapia, jõudsime me ühisele järeldusele :D

Täna hommikul kurtis Plika, et tal on süda paha ja kõhuvalu. Seda, et süda on paha, kurtis ta korra eile õhtulgi – pärast suurema hulga kommide söömist :P Täna väitis, et sel hetkel nii paha ei olnudki, rohkem pärast Abikaasa juures õhtusöögiks pannkookide söömist. Ütleme nii, et mul olid omad kahtlused, kui kehvasti ta ennast siis ikka päriselt tunneb, aga leidsin, et ju tal siis mingi põhjus on, miks ta soovib koju jääda ja lubasin. Poiss läks seega täna hommikul esimest korda üksi bussiga kooli. Eile tuli esimest korda bussiga üksi koju. Iseseisvus :P

Igatahes jah, kui Poiss oli ära saadetud, istusime Plikaga koos maha, kaisutasin teda ja ütlesin, et minu meelest läks tema enesetunne paremaks kohe, kui ma lubasin tal koju jääda – kas on äkki hoopis mingi muu põhjus, miks ta ei tahtnud kooli minna.

Vestluse käigus jõudsime selleni, et esiteks ei meeldi talle väga keeletunnid – vene keel meeldib pisut rohkem kui inglise, aga kumbki eriti mitte. Arutasime, kui kasulik on ikka keeleoskus ja kuidas talle osad asjad nendes tundides meeldivad ka ja kuidas on täiesti okei, et ta ei oska praegu veel hästi hääldada, selleks ta õpibki. Ja et on nii tore, et tema koolis on toredad õpetajad, kes ei pahanda üldse vigade peale, vaid õppimine käibki tasapisi ja mänguliselt.

Teiseks tõi ta välja selle, et talle üldse ei meeldi vara tõusta. Arutasime taas pikalt, kas ma saaks veel kuidagi aidata, et seda tema jaoks kergemaks teha – ja ta jõudis isegi järeldusele, et me oleme sellest varemgi mitmeid kordi rääkinud, ega väga ei saa. Tuleb lihtsalt õigel ajal magama minna ja on veidi abiks, kui ta saab hommikul pärast äratust veel veidike voodis mõnuleda.

Plika ütles, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Et ta teab, et peab ikka koolis käima, mis siis, et ärgata on raske ja kõik tunnid ei ole lemmikud. Mina ütlesin, et sellest ühest kodus oldud päevast ei olegi ju midagi hullu, aga mida rohkem ta ennast koju jäämiseks haigeks valetab, seda suurem on tõenäosus, et tulevikus, kui tal ehk tõesti ongi mõnel hommikul kehv olla, mõtlen mina hoopis esimese asjana: nagunii jälle teeskleb.

Ühesõnaga me rääkisime peaaegu kaks tundi jutti – kõigest sellest ja muust ka. Sõime koos hommikust ja oli üldse kvaliteetaeg.

Nii hea on olla, kui on jaksu rahulikult suhelda. Nii palju positiivset energiat tuleb sellest, kui õnnestub lastega taolisi vestluseid pidada. Probleemid rahulikult ära lahendada ja asja tuumani jõuda.

Hea on olla, kui inimesed ümberringi teevad nii õnnelikuks. See aitab nii tohutult kaasa igapäevaelu murede rahulikule lahendamisele.

Sep 132017
 

Kui tavapäraselt on mu tööaeg äärmiselt paindlik ning saan ära käia igal ajal, siis septembris puhkavad mõlemad müüjad kaks nädalat, mis tähendab minu jaoks kümmet tööpäeva üksi letis ilma igasuguse võimaluseta vajadusel keset päeva kuskile minna.

Kahel päeval lõppevad Poisi tunnid Plikaga ühel ajal, siis saavad nad koos koolist koju minna. Kolmel päeval läheb Plikal pikemalt, siis tuleb Poisile vastu minna. Minu jaoks tähendab see umbe 45 minutit ära käimist keset tööpäeva – kui ma olen letis, käib minu asemel ema. Eks ta hakkab varsti siiski üksi käima, arvan ma.

Lisandus trenn. Mõlemad lapsed käisid lasteaias mitu aastat jalgpallitrennis ja nautisid seda väga, osalesid igal aastal ka mõnel turniiril. Kui Plika kooli läks, jäi jalgpall pooleli ja tuli selle asemele tantsutrenn, kus ta aga ka lõpuks käia ei tahtnud. Kuna tema parim lasteaiasõbranna on suur jalkafänn ja jätkas trenniga, siis sel aastal tehti nüüd eraldi tüdrukute trenn ja Plika hakkas sõbrannaga seal käima.

Siis sattusin rääkima Maritiga, kes on staažikas soccer mum ja sain temalt infot, et pere järgmistele lastele on enamasti soodsam kuutasu. Avastasin, et kui Plika kuutasu on €30, siis kaks ja enam last ühest perest maksab vaid €36. Ja Poisile polnud me jõudnud trenni valida – see tegi korraga otsustamise väga lihtsaks :D Sain ta gruppi, mis treenib tüdrukute omaga peaaegu ühel ajal, nii et nad saavad koos käia. Poisile tähendab see küll 30 minutit ootamist alguses ja tüdrukutele pärast trenni, aga selle elab üle :)

Trenni minna saavad nad bussiga, see läheb enam-vähem sobival ajal. Mu sõbranna käib praegu veel nendega kaasas, aga eesmärk on saada nad võimalikult kiirelt iseseisvaks. Tagasitulek on keerulisem, bussiajad ei klapi ja kogu ootamisega läheks aeg liialt hiliseks. Seega leppisime kokku, et järel hakkan neil autoga käima.

Eile jäid mu lapsed muidugi napilt bussist maha, seega pidin töölt plaanitust tunni varem lahkuma, et nad autoga trenni viia. Õnneks ei olnud ma tööl üksi ja trennini piisav ajavaru, nii et jõudsime. Loodetavasti lapsed õppisid sellest midagi :P

Plika sai sünnipäevakutse õhtuks, mil ka trenn, lisaks olen mina sel päeval letis ega saa logistikaga aidata. Lootsin, et saan ta ehk sokutada tema pinginaabri pere auto peale, aga ka nende perepea oli just sel päeval autoga ära. Helistasin sünnipäevalapse emale, et uurida kingisoovi kohta ning jutuks tuli ka logistika. Asi lõppes sellega, et ta lubas auto peale korjata nii Plika, tema pinginaabri kui ka Poisi :D Nimelt toimub sünnipäev jalkatrenni kõrvalmajas :D Nii lubas ta lahkelt, et Poiss võib seni nendega aega parajaks teha, kuni trenn hakkab, seejärel seal ära käia ja siis tagasi tulla. Lubas kõik lapsed koju tagasi ka tuua, sest sõidab nagunii samas suunas ja edasi linnast välja kodu poole.

Ühesõnaga – kahe telefonikõne ja ühe FB vestlusega sai kogu logistika nii suurepäraselt ära korraldatud, et mina saan rahus tööd teha ja laste käimised on kaetud. Imeline, et ümber on inimesed, kes saavad aidata.

Protected: Kooli!

 kool, plika, poiss, rõõm  Enter your password to view comments.
Sep 042017
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Sep 012017
 

Kuna esimese klassi vanematel on “au” kaunistada saal aktuseks, käisin eile õhtul koolis. Peale suhteliselt ebaõnnestunud lilleseadete tegemise õnnestus mul ka veidi ringi vaadata ja pildistada.

Poisi klass:

Plika klass:

Kuidas minust peokorraldajat ei saa :P Tegelikult tegi enamiku sellest ka üks teine vanem :D

Täna hommikul ootasid Poisi klassis nimed juba laual:

Esimese klassi aktuse järgne pidulaud:

Esimeses klassitunnis tuli tõmmata üks triip, nagu näha ülejäänud paberitelt. Poiss arvas, et võiks veits rohkem, muidu on igav :D

Esmaspäevast hakkab pihta… Äratus lükkub kaheksa pealt seitsmele ja kooli läheb ühe marakrati asemel kaks. Lasteaed on minevik :)

Jun 202017
 

Mõned täiesti suvalised klõpsud maikuust.

Pärnumaa koolieelikute laulu- ja tantsupidu:

Lauamänge võib kasutada ka legodena :P

Kui ma üks kord kolme kuu jooksul teen mingi söögi, mis näeb tervislik välja, siis võite olla kindlad, et ma selle ka üles pildistan :D