May 212018
 

Poiss rääkis eelmisel suvel juba ammu, et tema tahab tõukeratast. Sai siis sünnipäevaks selle jaoks raha küsitud. Poiss soovis trikiratast – no et saaks mõnuga retsida :P Mina ei tea tõuksidest absoluutselt mitte midagi, seega sai sõbra soovitusel ostetud Bestial Wolf Booster B10 – olevat hea hinna-kvaliteedi suhtega. Poiss on ülirahul.

Tema eeskujul soovis ka Plika tõuksi ning samuti sai sünnipäeval selle jaoks raha kõrvale pandud. Alguses mõtlesime talle samasuguse osta, aga kuna tema sünnipäev oli teatavasti novembris, siis otsustasime, et ostame hoopis kevadel, kui ilmad jälle rattakõlbulikud. Ja nüüd kevadel tuli ta jutuga, et tema tahaks hoopis suuremate ratastega tõuksi. Et tema retsida ei taha, ainult sõita. Et klassiõel on, talle meeldib ja tema tahab ka. Klassiõel oli Hudora.

Käisime eelmisel pühapäeval poodides. Laupäeval ei jõudnud, pühapäeval olid lahti vaid keskused. Linna jõudsime täpselt pärast Hawaii Expressi sulgemist – no ma arvasin, et see raudselt on pühapäeval kinni, aga tegelikult oli isegi lahti…

Vaatasime siis Sportlandi ja Rademari. Kõigepealt kesklinnas, siis Kaubamajakas. Oli küll alguses plaan, et veel ära ei osta, vaatame esmaspäeval paarist poest veel, aga ega ma tegelikult väga ei viitsinud :D Rademaris oli 26% allahindlus ka kenasti ja kui Port Arturis oli ainult üks Hudora mudel, siis Kaubamajakas suisa kolm erinevat. Ja tänu allahindlusele mahtus eelarvesse mitte kõige odavam, vaid pisut kallim ja kvaliteetsem, mis meile kõigile ka välimuselt väga meeldis – Hudora Big Wheel 230. Maksis €149 asemel ca €110.

Lapsed on nii rahul ja on viimasel nädalal koolis käinud mitte bussi, vaid tõuksidega. Sport massidesse!

May 202018
 

Poisi klassi selle kevade väljasõit oli Teispere tallu. Kaks nädalat oli imelist suveilma ja just meie väljasõidu päeval kallas mõnuga. Õnneks meie kohalejõudmise ajaks enam ei sadanud, aga sääsed sõid muidugi mõnuga. Väga tore oli sellegipoolest.

Pesukaru oli hitt. Mina näiteks ei teadnud, et nad oma söögi enne söömist läbi pesevad. Iga päev õpin midagi uut :P

Üldiselt oli lihtsalt jube pull vaadata, kuidas ta seal ronis ja sõi :)

No ja muidugi JÄNESED! Nendest on enamik pilte eelmises postituses. Seal oli lihtsalt NII PALJU JÄNESEID! :D Talus lubati mingil hetkel teha selline küülikute ala, kus kõik jänesed saavad vabalt ringi sibada ja lastel on lihtne neid silitada. Läheks ja silitaks isegi. Nunnumeeter põhjas :)

Ühesõnaga soovitan soojalt kõigil külastada – koht on väga armas, perenaine samuti, loomi-linde tunduvalt enam kui ma viitsisin üles pildistada. No et teil endil ikka ka avastamisrõõmu oleks :P

May 152018
 

Imelised ilmad… Kui laupäeval sünnipäeval käies veel ei uskunud, et tõesti saab NII soe olla ja vaevlesin mustade teksadega, siis pühapäeval kraamisin päevitusriided välja :P

Rannas sai eelmisel nädalal käidud suisa kahel korral. Tööpäeva õhtutel, kusjuures, nädalavahetusel selleni ei jõudnud :D

Neljapäeval olime lastega kolmekesi. Nemad ehitasid lõksu, mina lugesin raamatut. Täielik idüll.

Kuniks ilma antakse, mööduvad tööl lõunapausid sellist vaadet nautides:

Reedel ühinesid rannaretkega ka Kaidi ja tema õepoeg. Ütleme nii, et oli tunduvalt vähem idülli ja rohkem lärmi :D

Liivakast on viimased aastad hüljatud – sellises vanuses mängitakse liivaga ainult rannas, ehk paremal juhul ka pargis. Igatahes mitte oma aias, see oleks ometigi liiga titekas. On küll olnud plaanis majale alumine korrus “ehitada”, aga ei tea, kas see ka kunagi teoks saab. Seniks keegigi vähemalt naudib :D

Täna õhtul jõudsin kiiges peesitades peaagu terve raamatu läbi lugeda…

…ja lugemise taustaks oli selline vaade :)

Ja nii palju pilte on tegemata… Emadepäev oli ja aias õitsevad tulbid ja…

May 152018
 

Kui ma nägin, mis kohvitopsil kirjas oli, siis puhkesin naerma ja läksin sobivat tausta otsima, et pilti teha. Sai mu meelest päris hea kaader. Kusjuures ma ei jõudnudki Birgiti käest küsida, kas need topsid olid juhuslik ost või siis teadlik valik :P

Ja ärme siinkohal ühekordsete nõude teemat tõstata, eks – alati saaks ilma, aga vahel on nii palju mugavam. Avastasin, et meil on Birgitiga ühesugused tugevad plastikust söögiriistad, mida me oleme mõlemad aastaid pesnud ja taaskasutanud, nii et see ka natuke loeb, eks :D

Apr 212018
 

Liivi kirjutas märtsi alguses pika postituse lastega ortodondi juures käimisest. Kuna mul tuli nüüd ka tahtmine oma kogemust jagada, siis kopeerin alustuseks siia oma kommentaari tema blogi alt – see sai sinna peaaegu et omaette postituse pikkune, hea nüüd ära kasutada, kogu taust on lahti seletatud :D

Meil käisid lapsed kogu lasteaiaga hambaarstil. Sealt suunati mõlemad edasi ortodondi juurde. Sealt edasi mõlemad keelekida lõikusele. Poisil ainult alumine, Plikal ülemine ka. Lõikus oli kevadel 2016, mina tookord kaasa minna ei saanud, käis Eksabikaasa. Pärast lõikust oleks pidanud tegema usinalt keeleharjutusi, mida mulle korra mainiti, nende tähtsust ega olemust aga mitte, nii need kõigil ununesid.

Eelmise aasta lõpus suunas laste hambaarst nad mõlemad taas ortodondi juurde ja Poisi müofunktsionaalse terapeudi juurde (ma väga loodan, et panin nüüd õige väljendi, sest mul ka ausalt meelde ei ole jäänud, aga üritasin googeldada ja tundub õige). Mingi spetsiaalset sorti ortodont, kes too hetk võttis vastu vaid Tallinnas ja oli tasuline 1h ja 40€.

Põhimõtteliselt, nagu ma hambaarsti jutust aru sain, lastel on keele asend neelamisel vale – Poisil on keel neelates hammaste vahel, Plikal liiga taga… VIST oli nii :D Lahihambumus vist oli ka mainitud, ma ei tea, kas siis mõlemal või ainult ühel. Kõik need väljendid lihtsalt ei jäänud meelde ja läksid peas sassi.

Mis seal ikka, panime aja, käisime jaanuari alguses ära. Kuna Plika oli kaasas, vaadati ka tema selle aja sees “tasuta” üle. Vaadati suud ja hambaid ja keele asendit ja keelekida, tehti fotosid jne. Plika saadeti uuesti kida lõikusele – Poisi puhul oli mingi mõõt piiri peal ja arvati, et saab harjutustega hakkama. Öeldi, et Poisi suulagi on liiga kitsas ja vb oleks ka vaja mingit aparaati kasutada seal – see olevat aga ortodondi teema. Kuna kohaliku ortodondi juures käisime õige pea pärast seda, siis sealt öeldi, et praegu pole vaja. Pandi ainult Plikale uus kida lõikuse aeg kirja.

ÕNNEKS hakkas nüüd Pärnus ka üks müofunktsionaalne terapeut vastu võtma, mis tähendab, et me ei pea enam teise linna sõitma ja suti odavam on ka. Käisime nüüd veebruaris esimest korda tema juures ja poolteist nädalat tagasi uuesti Plika kida lõikamas ka.

Ja meil on keeleharjutused, mida tuleks teha mõlema lapsega iga päev 3x päevas. Ja ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda, et need kolm korda päevas ka tehtud saaks. Hommikul on kiire, pärast kooli on enamasti mu ema pool, õhtul kodus ka muud toimetused, nii et alles õhtul enne magamaminekut tulevad meelde need harjutused. Siis saavad need tehtud, terapeut ütles nüüd siin Pärnus, et kui päeval ei tee, tehke õhtul 3x rohkem. Ja mina peaks kontrollima, et nad teevad õigesti. Ma ei jaksa! Ma olen õhtuti lihtsalt NII väsinud, et ma ütlen neile, et tehke ja loodan, et teevad õigesti. Ja kui nad on isa juures, ma vahepeal ikka tuletan meelde, et peaks tegema õhtuti, aga minu meelest ega keegi ei pea seda seal meeles :)

Ühesõnaga mul on ääretult vastuolulised tunded selle kõige suhtes. Ma olen meeletult tänulik, et meie hambaarst oskas edasi suunata (terapeut ka kiitis seda eraldi – ütles, et enamik ei oska selliseid asju vaadata) ja et ma saan asjaga tegeleda, ma käin kohusetundlikult teraapias ja maksan selle eest ja tuletan neile õhtuti harjutusi meelde, aga ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda kõike kolm korda päevas ja iga liigutust kontrollida… Ja uue terapeudiga oli mingi üks harjutus, mida ei saa teha õhtul, vaid mis sisaldab pool tundi joonistamise, lugemise vms vaikse tegevuse ajal puidust spaatli huulte vahel hoidmist, mis mul ka never ever meelde ei tule päevasel ajal.

Nii et teine pool sellest tänulikkusest on süümepiinad, et mul on vahendid ja ma ei jaksa neid kasutada ja vb keeran oma laste hambumuse tänu sellele pekki. Mul on praegu suht väsitav ja raske eluperiood ja iga lisakohustus paneb lihtsalt sisemiselt karjuma. Aga eks ma annan endast parima.

Lihtsalt lohutav oli lugeda, et ma pole ainus, kellele sellist asja soovitati. Ma polnud varem sellest kõigest kuulnudki. Olen mõelnud sellest blogida, aga pole jaksanud. Miks krt need hambad ei võiks lihtsalt iseenesest õigesti kasvada, ah?

Neid põhjuseid lugedes – kuna ülejäänud listiga mu meelest probleeme pole, siis meie puhul vist on päritud – pudikeelsusega ma küll ei tea, et mul oleks probleeme olnud, aga minu meelest mu keelekida vb vajaks ka lõikamist (sest neid laste harjutusi ma kõiki korralikult teha ei saa) ja hambumus ei pruugi olla õige – aga mulle pole keegi midagi öelnud, et peaks lõikama või tegema :D Hambad on sirged ja omal kohal, süüa saan kenasti. Kas nende kokkupuutepunkt on õige, pole aimugi – aga tean, et emale nüüd vanas eas öeldi hambaarsti juures, et temal on vale ja sellepärast ongi hambad nii kulunud. Samas on ta 70 ja oma hambad suus kõik, nii et tal on sellegipoolest seis hea.

Aga oma lastele tahaks ju ikka parimat… Nii et… Katsun anda endast parima. Hämmastavad võimalused on tänapäeval.

Tallinnas käisime Rita Kalviku juures, kes oli imetore, soovitan soojalt. Pärnus käisime täna teist korda Anna Dudkina juures, kes on samuti väga tore ja soovitan sama soojalt. Inimesed on erinevad – kõik arstid ja spetsialistid ei oska ühtviisi hästi lastega suhelda, aga nemad on selles mõlemad suurepärased. Mulle on meeletuks kergenduseks, et saame seda teha Pärnus ja eriti hea meel, et nädalavahetustel, mil on tööpäevadega võrreldes tunduvalt rohkem aega ja rahulikum tempo.

Nagu te Liivile kirjutatud kommentaarist võisite lugeda, olin mures, et ei suuda keeleharjutuste tegemist piisavalt kontrollida – parim, mis ma õhtuti väsinuna suutsin, oli neid lastele meenutada. Seega oli täna ääretult suur rõõm, kui mõlema lapse “arengut” kiideti – Plika keel liigub nüüd, ligi kaks kuud pärast lõikust, väga hästi. Poisil liigub ka nii hästi, et uuesti lõigata pole vaja. Neid harjutusi, mida nad olid kaks kuud kodus teinud, tegid nad täna terapeudi juures õigesti ja korralikult. Järelikult oli mu panus piisav :)

Täna said mõlemad lapsed uued harjutused – tegid need koha peal läbi ja said väljaprinditud paberid ning vajalikud “lisatarvikud” koju kaasa. Järgmine aeg on kahe kuu pärast. Püsivate tulemuste saavutamiseks peaks käima vähemalt viis korda. See teenus pole hetkel haigekassa poolt rahastatud, aga iga kahe kuu tagant €40 maksta on meile õnneks täiesti jõukohane. Enda hambaarstile maksin viimati €130, see oli tunduvalt valusam laks :P

Nii et mul on hetkel hea ja kerge tunne. Nii hea meel on, et meie hambaarst märkas ja edasi suunas. Et saame käia teraapias Pärnus. Ja et lapsed on nii tublid ning saavad õhtuti harjutuste tegemisega ise hakkama. Katsun neile iga päev meenutada ja loodan, et areng jätkub sama kenasti kui senini.

Apr 122018
 

Käisin täna üle pika aja koolis, Plika klassi lastevanemate õhtul. Nautisin seda täiega, nagu tavaliselt. Kohe kiskus pilti tegema.

Siit pildilt pole hästi näha, aga need “lilled” on tehtud ajalehepaberist :)

Too riiul ülaloleva pildi allosas on kunstitunni maalide kuivatamiseks… Tehtud ühe klassi poisi isa poolt. See näeb lihtsalt imeline välja ja tuli meelde, et pildistasin seda Plika esimese kooliaasta alguses, kuid miskipärast see pilt vist blogisse ei saanudki – panen siis nüüd:

Ja tolle riiuli pildistasin ka 1,5 aastat tagasi üles :)

Sellised imelised temaatilised joonistused on kõigis klassides kogu aeg. See oli Plika klassis täna. Ma peaks üks hetk võtma aja ja panema üles mõned pildid Poisi klassist, tema õpetaja jagab neid aeg-ajalt meiega Google Drive’is.

Kas kuskil mujal koolides on veel üldse kriiditahvleid või on igal pool juba magnettahvlid ja markerid?

Oleks pidanud tagumist seina ikka lähemalt ka pildistama, aga mõtlesin, et saan ühega hakkama. Laudade asetust muudetakse klassis vastavalt vajadusele ja soovile, hetkel on nii. Ja need vaimustavad nartsissid keset klassi! Ma tegelikult küll ei tea, kas nad tavalisel koolipäeval ka keset klassi on või ainult koosoleku ajaks sinna pandud :P

Värviline sein :)

Sellise ägeda kalendri panime täna seinale, see on ühe klassi tüdruku ema kätetöö:

Paar pildikest tänasest õhtust ka.

Saime täna kätte Alice‘i pakikese – suur-suur aitäh sulle! Muuhulgas oli seal tikkimise komplekt, millest Plika vaimustus. Tundub, et sellest saab tal nüüd hobi – küsisin juba emalt, kas tal on kanvaad ja mulineed. Viimased tulevad loodetavasti välja vanaema korterist, kus nüüd elavad mu onu ja onunaine – neid oli kunagi NII palju seal…

Poisi joonistatud sünnipäevakaart klassikaaslasele, ei ole küll vist siin pildil veel päris lõpetatud. Fantaasiat tal jagub…

Ja kõige lõpetuseks leidsin ühe pildi 2. septembrist 2016, kui Plikaga koos kooliteed harjutasime :)

Jan 122018
 

Sattusin üle pika aja Dropboxi vaatama ja avastasin nii mõndagi, mida jagada. Ikka tavapärases stiilis palju pilte ja vähe juttu, sest rohkemaks jaksu / viitsimist endiselt pole.

Ühel jõulueelsel terve päeva kestval üritusel tahtsin Soomlasele kurta, et olen juba väsinud. Messenger aga arvas minust paremini teadvat. Ma niimoodi irvitasin:

Aasta lõpus, kui mul nädal puhkust oli, käis Annika külas, et ma õpetaks teda leiba küpsetama. Teate, kuidas vahel on selline imeline päev, kus tuju on nii hea, kaaslane nii imeline, sõbrad nii toredad ja lapsed nii mõnusad? See oli üks selline päev, otsast lõpuni. Täielik idüll. Meie jutustasime, Plika aitas Soomlasel pannkooke teha, poisid ei kihutanud huilates mööda elamist ringi nagu tavaliselt ega ka tülitsenud peaaegu üldse, vaid mängisid rahumeelselt legodega. Ja kass oli lihtsalt nunnu. Hiljem lõbutsesid kõik chatiselfide tegemisega :P

Continue reading »