Tikri Päevaraamat

Nagu olen korduvalt maininud, ma ei ole uudiseid juba väga pikka aega jälginud. Ma olen jõudnud järeldusele, et aega on niigi vähe ja uudised on enamasti negatiivsed, seega teevad mind pigem murelikuks või panevad end halvasti tundma. Ja samamoodi, nagu ma üritan vältida suhtlemist inimestega, kellest tean, et me kohe üldse ei klapi, ei näe ma ka mõtet raisata oma aega uudistele, mis panevad mind ennast halvasti tundma. Ma täitsa lepin üldise teadmisega, et maailmas toimub palju halbu asju, ma ei vaja detaile. Kõige olulisem jõuab minuni nagunii, muid kanaleid pidi.

Seega pole mul olnud kõige vähimatki soovi pagulaste teemal sõna võtta, pole lihtsalt minu nišš. Seda enam, et see on üks teema paljudest, mille kohta võin öelda: ma tean, et ma midagi ei tea. Ja kui ma tegelikult midagi ei tea, siis miks ma peaksin oma arvamust üldse avaldama?

Aga täna ma siiski natuke kirjutan, pagulastest ja poliitikast üldisemalt. Ajendiks said kaks artiklit, mida lingiti mu FB feedis.

Kõigepealt see – tegin lahti, lugesin veidi. Mina olen ajaloos väga nõrk ja ausõna ei tea, mis täpselt kunagi juhtus. Mõtlesin murelikult, kas sellest hüsteerilise maiguga hirmujutust võiks midagi tõsi olla. Palju lugeda ei suutnud, paarist esimesest punktist kaugemale ei jõudnudki. Leidsin üsna kähku, et isegi kui miski sellest ON tõsi, siis ega selle kõige lugemine ja võimaliku sõja vms pärast muretsemine mu elu paremaks ei tee – parim, mis ma saan teha, on see leht sulgeda ja elada oma elu edasi nii hästi, kui oskan.

Siis kerisin FB-d edasi ja kohe lingiti seda artiklit. Lugesin läbi ja hingasin kergendatult. Tundus märksa usutavam :)

Kellel neist kahest tegelikult õigus on, ma ei tea. Mulle tundub teine tunduvalt loogilisem. Aga just sellepärast ma ei tahagi uudiseid lugeda, et mulle tihti tundub mõlema poole jutt usutav ja ma ei oska arvata, kummal on õigus. Ma võin need kaks täiesti vastandlikku arvamust teadmiseks võtta, aga TARGEMAKS ma neist ju ei saa, pigem tekitab see veel rohkem segadust.

Aga mis ma arvan pagulaste teemast, nende väheste teadmiste ja kogemuste põhjal, mis mul on?

Ma olen mingil määral kursis UK, Rootsi ja teiste suuremate heaoluriikide pagulasprobleemidega. Ei ole tõesti üldsegi mitte tore, kui tulevad võõramaalased, kes töötamise asemel elavad toetustest, mis tulevad maksudest, mis on võetud sinu palgast. Ei ole tore, kui võõramaalastel on oma linnaosad, kus käia ei julge. Vägistamine ei ole okei mitte üheski plaanis. Kindlasti on neid probleeme veel kümneid.

Aga see on ju lihtsalt elu. Mitte ainult immigrantide seas, vaid ka Eestis ja kogu maailmas leidub inimesi, kes kuritarvitavad toetusi, on kurjategijad või lihtsalt tropid… Lisaks on Eesti kliima nii s*tt, toetused nii kehvad ja plaanitavate pagulaste arv nii väike, et ma tõesti ei näe, kuidas meid antud asjaoludel võiksid tabada sellised probleemid, millega kõik meid ähvardavad.

Korduvalt on läbi käinud argument, et riigil pole oma elanikegi jaoks raha, aga pagulaste jaoks leitakse. Minu jaoks on see väga sarnane vaidlusega, kuidas riik peaks maksuraha kulutama ja kuidas riik teeb seda raudselt valesti. Mina ei ole nii tark, et oskaks koostada riigieelarvet ja julgeks öelda, et nad teevad midagi valesti. Minu isiklik arvamus on küll, et pikk võimul olemine on oravad liiga ülbeks teinud, nad ei ole mulle kunagi sümpaatsed olnud ja ma ei vali neid, AGA riigi juhtimine on keeruline nii ehk naa, tehku seda kes tahes. Kindlasti on nad teinud vigu, kindlasti saaks paremini, aga mina ise paremini ei oska, seega ma väga ei kritiseeri. Ma lihtsalt valin neid, kelle puhul mul on tunne, et nad võiks teha paremini, muus osas jätan kritiseerimise targemate hooleks.

Meie toetuseid ja sotsiaalsüsteemi ning rahva üldiselt elatustaset ei anna tõepoolest kuidagi võrrelda heaoluriikidega, aga see ei ole mu meelest otseselt reformarite s*ta riigivalitsemise süü. Ja nagu ma ei tea täpselt, kuidas toimib riigieelarve, ei tea ma ka, kuidas toimib pagulastega seonduva rahastamine. Kuskilt jäi kõrvu, et need summad pole sugugi nii suured, kui mõni väidab, teiseks on meie riik EL-ilt nii palju toetusi saanud, et mida meil siin nii väga kobiseda on? Kreeka toetamine oli minu jaoks näiteks pagulastest mitu korda keerulisem teema, selle ma lasin lihtsalt endast mööda, sest ei osanud mingitele järeldustele jõuda.

Ühesõnaga jah, pagulaste teema on küll keeruline ja teiste riikide probleemid nendega seoses on reaalsed, AGA iga juhtumit tuleks vaadata üksikult, võttes arvesse kõiki asjaolusid… Ja vaadeldes pagulasi Eesti kontekstis, ma ei karda neid probleeme. Ja mind teeb nii õnnetuks, kuidas mitu mulle armsat inimest, kellest ma väga lugu pean, tunduvad suhtuvat sellesse teemasse veidi liiga emotsionaalselt.

Mitte ainult inimesed, kusjuures, ka näiteks Kodutunne – saade, mida ma vaatan ja armastan – paneb oma suhtumisega aeg-ajalt kulmu kergitama. Nad ajavad mu meelest suurepärast ja vajalikku asja ning ma kogu südamest loodan, et nad teevad seda veel pikalt. Aga ma pean tunnistama, et nende kriitilised repliigid meie ühiskonna suhtes, mis jooksevad läbi pea igast saatest, on hakanud mulle veidi närvidele käima. Nüüd on kistud sinna kriitikasse ka pagulased, seda kõike avalikult nende FB lehel. Ei tea, ei tundu õige… Aga see on vaid minu arvamus. Ma ei ole sugugi kindel, kas minu arvamus on see kõige õigem.

Eesti kontekstis tunduvad mulle pagulastega seotud reaalsed probleemid pigem need, mida mainis Kristina, kes mul ükspäev külas käis. Et meil puudub korralik toetussüsteem nende ühiskonda integreerimiseks. Midagi selles stiilis. Aga kuna see on teema, millest ma midagi ei jaga, siis jätan ka selle targemate hooleks. Pigem sellega tuleks mu meelest tegeleda, mitte võidelda eestluse väljasuremise vastu, mida pagulased põhjustavat ja mis tundub minu jaoks absurdsena.

Aga kui on üks asi, millesse mina kirglikult suhtun, siis on see miinimumpalk ja elamiskallidus. Nii tihti loen ma arvamusi stiilis “kui sa oleks viitsinud õppida, saaks sa praegu head palka ja ei peaks virelema”. Kuidas saavad kõik need kritiseerijad unustada mugavalt ära, et ALATI on hulk töid, mille eest makstakse miinimumi ja ka nende tööde tegijad on INIMESED, kes väärivad INIMLIKKU elu? Muidugi on neid, kes oleks võinud teha oma elus paremaid valikuid ja kes selle asemel vigisevad, et riik on m*nn ning ei toeta, aga nemad ongi lihtsalt need tropid, keda leidub igas ühiskonnas, kellega tuleb lihtsalt leppida ja neid soovitavalt ignoreerida. Alati jääb terve hulk toredaid inimesi, kes teevad töid, mille eest makstakse miinimumi ja kes tahavad ka normaalselt elada. Nii et jah… Elamisväärne elu kõigile toredatele inimestele. See on see, millest mina unistan.

Elu on kohati äärmiselt keeruline ja tihti ebaõiglane, aga pime vihkamine ja emotsionaalne lahmimine ei tee meie riiki paremaks. Rohkem mõtlemist, rohkem sallivust, rohkem positiivsust ja ligimesearmastust… Maailm ei ole mustvalge, maailm on värviline.

Lugesin palju laineid löönud artiklit kodumaale naasnud eestlaste kogemustest, üle kolmesaja kommentaari ka otsa – no huvitav teema oli.

Ja tõesti, ei saa olla muud, kui tegu pidi olema äärmiselt kallutatud artikli ja imelike inimestega ning kommentaarium pidi olema tüüpiline “virisen anonüümselt kõige üle” tüüpi. Sest PÄRISELT ei ole me, eestlased, ju sellised?

No öelge, kas teie näete ka enda ümber vaid morne inimesi ja ebaviisakust ning saate sõimata? Mina ei mäletagi, millal keegi mind viimati sõimas. Jaa, tõsi ta on, et võrreldes Londoni, Pariisi ja Luksemburgiga on meie inimesed endassetõmbunumad, mitte nii avatud suhtlemisega, aga ma ei tea – mina alati naeratan, teretan, vahel ajan võhivõõrastega juttu ka – keegi pole imelikult vaadanud ega hammustanud, kõik on kenasti käitunud. Aga ma muidugi elan ka omas maailmas ja kipun kõike halba väga kiirelt unustama :)

Sama arusaamatu kui vingumine selle üle, et Eestis on kõik nii kurjad, on mulle ka selliste kohalike arvamus, kelle meelest kõik mõne aja välismaal elanud on otsekui kodumaa reeturid, kes võikski sinna jääda, sest jumala eest, kui korra ära käid, siis pole enam õige eestlane. Mis sa lähed sinna heaoluühiskonda teiste üles ehitatu peal liugu laskma, pead eluaeg Eestis istuma.

Jaa, seda ma tunnistan, et Eestis on keerulisi probleeme. Ikka see töökohtade värk väljaspool Tallinna, miinimumpalk, üleüldine palgatase võrreldes kaupade ja teenuste hindadega… Minu tutvusringkonnast enamik on endiselt Eestis ja ütleks, et saab oma eluga täitsa hästi hakkama. Keegi pole küll rikas, aga kodusid ostetakse (mis siis, et laenuga), lapsi saadakse… Aga jah, kuna ma olen Sütevaka ja TÜ vilistlane, siis ma paratamatult ka liigun pigem sellises ettevõtlike inimeste ringkonnas.

Samas on tuttavate hulgas ka mitmeid neid, kes on valinud välismaale kolimise tee – erinevatel põhjustel, osad neist ka sellepärast, et pole suutnud kohaliku palgaga rahuldavalt ära elada. Ja ka neist saan ma suurepäraselt aru.

Mina ise olen selline veider keskmine. Ühest küljest on kõik eeldused selleks, et hästi ära elada, teisest küljest pole suutnud tööalase poole pealt stabiilsust saavutada. Esimest korda kolisin välismaale sellepärast, et olin noor, elu oli parasjagu igav ja võõrsil eluga tutvumine tundus põnev – töö oli mul siis olemas, küll mitte midagi erilist, aga üldse mitte kõige hullema palgaga (nojah, väike ta oli, aga miinimumist kaugel). Nüüd, jah, läheme perega ja selleks, et kiiremalt remondiraha kokku saaks, seega hoopis teised ajendid…

Aga ma olen nii kindel, et me tuleme tagasi :D Ma olen nii kindel, et ma leian aja jooksul kutsumuse, et me saavutame mingil hetkel inimväärse sissetuleku. Mulle meeldib elada Eestis, mulle meeldis elada Londonis, mulle kindlasti meeldib elada ka Norras.

Arutasime selle artikli üle just Marisega ja jõudsime ühisele järeldusele, et me lihtsalt olemegi sellised optimistid, kes alati kõiges head otsivad ja katsuvad iseenda positiivse olemusega ka ümbritsevat paremaks muuta. Et meie eesmärk on eelkõige olla õnnelik, raha tuleb suuresti kasuks, aga pole esmane, elada on tore nii Eestis kui välismaal, aga siin on siiski kodu ja pere ja sõbrad, nii et pärast kõiki mööda maailma rändamisi on alati hea koju tagasi tulla.

Nii et enda ja oma tutvusringkonna põhjal ma küll ei saaks öelda, et keegi arvab, nagu Eestis oleks kõik halvasti või vastupidi, et mõnda aega välismaal elamine oleks riigireetmine :) No ei ole selliseid äärmuslasi. Kõik on mõnusad inimesed, kes elavad oma elu siin- ja sealpool piiri. Igaühel oma valikud ja otsused, aga Eesti on kõigile kallis.

Aga jällegi – nagu eespool mainisin, siis minu tutvusringkond on selline… Ettevõtlikum. Ma pole ju suurema osaga Eesti elust kokkugi puutunud. Ja olgem ausad, uudiseid lugedes eelistan ma igasugused koolikiusamised, laste väärkohtlemised, vaesuse ja näljaga seotu lihtsalt lugemata jätta. Eks noid asju toimub ka vist kõikides riikides? Oh, ma imetlen neid, kes selliste probleemidega tegelevad ja üritavad midagi ära teha. Ma ise küll lihtsalt katsun vähem mõelda ja omas mullis elada. Kui ma näeksin enda tutvuskonnas midagi sellist juhtuvat, siis loomulikult teeksin kõik, et aidata, aga kuni need probleemid jäävad minu jaoks vaid uudisteks, seni ma eelistan neid mitte lugeda.

Üldiselt mind järjest enam häirib, kui vähe ma kõigest tean. Olen seda korduvalt varem maininud, et ma ei oska meie poliitikast midagi arvata – loen artikleid ja kommentaare, üks arvab ühte, teine teist, minul pole õrna aimugi, kellel õigus on. Mulle tundub küll, et ühte, teist ja kolmandat saaks tunduvalt paremini teha, samas on kogu see riigi juhtimine ja eelarved ja tuhat asja minu jaoks nii keeruline, et ma tõesti ei tahaks hakata kergekäeliselt lahmima ja lugema ette kõike seda, mis valitsus minu meelest halvasti teeb.

Nii et jah… Ma lihtsalt üritan elada enda elu, nii et oleks ise õnnelik ning lähedased ka. Olen tänulik selle eest, mis mul on, nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes – seda pole sugugi vähe. Ja muudkui pürgin edasi helgema tuleviku suunas, katsudes samal ajal nautida ka hetke ja tunda rõõmu igapäevaelust. Suurim väljakutse on hetkel sugugi mitte tööga seotu (sellega on veel aega), vaid kahtlemata see va kannatamatus lastega – eks pere lahus olemine on ikka paratamatult kõigile mõjunud. Aga nädal veel ja siis on jälle üks uus algus. Siis on pere jälle koos :) Mõned aastad välismaal ja siis jälle Eestis.

Igal pool on hea, kui olla õnnelik. Positiivsus ja heade asjade nägemine on teadlik valik. Tahaks seda positiivsust kõigisse eestlastesse süstida, kohe iga päev ja suurtes doosides :D