Nov 102016
 

Eilsed rõõmud:

  • Kodukontor on küll võimalus, mida kasutan vajadusel suurima tänutundega, aga jõudsin eile lõpuks ometi päriselt tööle! Mulle meeldib tööl tööd teha :)
  • Sain raamatu läbi ja kavatsen nüüdsest olla VEELGI postiivsem.
  • Uni tuli varakult, nii et veidi peale kümmet kustutasin juba tule ja sain seega pikalt puhata (nii jäi ka praegune postitus tänasesse hommikusse)

Eilsed väljakutsed:

  • Vihje leiate postituse pealkirjast – eks saate isegi aru, millest räägin :) Ma täitsa rahulikult olen ennast sellest teemast eemale hoidnud, aga blogisid loen ju tavapäraselt ja täna hommikul oli feedis kaks postitust, mille sisu… Ütleme nii, et ma keskendun enda elule ja positiivne olemisele. Ja ülejäänu loksub ise paika. Ja Eesti on turvaline ja kaitstud paik, kus elada. Nii praegu kui ka tulevikus :)
Jun 262015
 

Nagu olen korduvalt maininud, ma ei ole uudiseid juba väga pikka aega jälginud. Ma olen jõudnud järeldusele, et aega on niigi vähe ja uudised on enamasti negatiivsed, seega teevad mind pigem murelikuks või panevad end halvasti tundma. Ja samamoodi, nagu ma üritan vältida suhtlemist inimestega, kellest tean, et me kohe üldse ei klapi, ei näe ma ka mõtet raisata oma aega uudistele, mis panevad mind ennast halvasti tundma. Ma täitsa lepin üldise teadmisega, et maailmas toimub palju halbu asju, ma ei vaja detaile. Kõige olulisem jõuab minuni nagunii, muid kanaleid pidi.

Seega pole mul olnud kõige vähimatki soovi pagulaste teemal sõna võtta, pole lihtsalt minu nišš. Seda enam, et see on üks teema paljudest, mille kohta võin öelda: ma tean, et ma midagi ei tea. Ja kui ma tegelikult midagi ei tea, siis miks ma peaksin oma arvamust üldse avaldama?

Aga täna ma siiski natuke kirjutan, pagulastest ja poliitikast üldisemalt. Ajendiks said kaks artiklit, mida lingiti mu FB feedis.

Kõigepealt see – tegin lahti, lugesin veidi. Mina olen ajaloos väga nõrk ja ausõna ei tea, mis täpselt kunagi juhtus. Mõtlesin murelikult, kas sellest hüsteerilise maiguga hirmujutust võiks midagi tõsi olla. Palju lugeda ei suutnud, paarist esimesest punktist kaugemale ei jõudnudki. Leidsin üsna kähku, et isegi kui miski sellest ON tõsi, siis ega selle kõige lugemine ja võimaliku sõja vms pärast muretsemine mu elu paremaks ei tee – parim, mis ma saan teha, on see leht sulgeda ja elada oma elu edasi nii hästi, kui oskan.

Siis kerisin FB-d edasi ja kohe lingiti seda artiklit. Lugesin läbi ja hingasin kergendatult. Tundus märksa usutavam :)

Kellel neist kahest tegelikult õigus on, ma ei tea. Mulle tundub teine tunduvalt loogilisem. Aga just sellepärast ma ei tahagi uudiseid lugeda, et mulle tihti tundub mõlema poole jutt usutav ja ma ei oska arvata, kummal on õigus. Ma võin need kaks täiesti vastandlikku arvamust teadmiseks võtta, aga TARGEMAKS ma neist ju ei saa, pigem tekitab see veel rohkem segadust.

Aga mis ma arvan pagulaste teemast, nende väheste teadmiste ja kogemuste põhjal, mis mul on?

Ma olen mingil määral kursis UK, Rootsi ja teiste suuremate heaoluriikide pagulasprobleemidega. Ei ole tõesti üldsegi mitte tore, kui tulevad võõramaalased, kes töötamise asemel elavad toetustest, mis tulevad maksudest, mis on võetud sinu palgast. Ei ole tore, kui võõramaalastel on oma linnaosad, kus käia ei julge. Vägistamine ei ole okei mitte üheski plaanis. Kindlasti on neid probleeme veel kümneid.

Aga see on ju lihtsalt elu. Mitte ainult immigrantide seas, vaid ka Eestis ja kogu maailmas leidub inimesi, kes kuritarvitavad toetusi, on kurjategijad või lihtsalt tropid… Lisaks on Eesti kliima nii s*tt, toetused nii kehvad ja plaanitavate pagulaste arv nii väike, et ma tõesti ei näe, kuidas meid antud asjaoludel võiksid tabada sellised probleemid, millega kõik meid ähvardavad.

Korduvalt on läbi käinud argument, et riigil pole oma elanikegi jaoks raha, aga pagulaste jaoks leitakse. Minu jaoks on see väga sarnane vaidlusega, kuidas riik peaks maksuraha kulutama ja kuidas riik teeb seda raudselt valesti. Mina ei ole nii tark, et oskaks koostada riigieelarvet ja julgeks öelda, et nad teevad midagi valesti. Minu isiklik arvamus on küll, et pikk võimul olemine on oravad liiga ülbeks teinud, nad ei ole mulle kunagi sümpaatsed olnud ja ma ei vali neid, AGA riigi juhtimine on keeruline nii ehk naa, tehku seda kes tahes. Kindlasti on nad teinud vigu, kindlasti saaks paremini, aga mina ise paremini ei oska, seega ma väga ei kritiseeri. Ma lihtsalt valin neid, kelle puhul mul on tunne, et nad võiks teha paremini, muus osas jätan kritiseerimise targemate hooleks.

Meie toetuseid ja sotsiaalsüsteemi ning rahva üldiselt elatustaset ei anna tõepoolest kuidagi võrrelda heaoluriikidega, aga see ei ole mu meelest otseselt reformarite s*ta riigivalitsemise süü. Ja nagu ma ei tea täpselt, kuidas toimib riigieelarve, ei tea ma ka, kuidas toimib pagulastega seonduva rahastamine. Kuskilt jäi kõrvu, et need summad pole sugugi nii suured, kui mõni väidab, teiseks on meie riik EL-ilt nii palju toetusi saanud, et mida meil siin nii väga kobiseda on? Kreeka toetamine oli minu jaoks näiteks pagulastest mitu korda keerulisem teema, selle ma lasin lihtsalt endast mööda, sest ei osanud mingitele järeldustele jõuda.

Ühesõnaga jah, pagulaste teema on küll keeruline ja teiste riikide probleemid nendega seoses on reaalsed, AGA iga juhtumit tuleks vaadata üksikult, võttes arvesse kõiki asjaolusid… Ja vaadeldes pagulasi Eesti kontekstis, ma ei karda neid probleeme. Ja mind teeb nii õnnetuks, kuidas mitu mulle armsat inimest, kellest ma väga lugu pean, tunduvad suhtuvat sellesse teemasse veidi liiga emotsionaalselt.

Mitte ainult inimesed, kusjuures, ka näiteks Kodutunne – saade, mida ma vaatan ja armastan – paneb oma suhtumisega aeg-ajalt kulmu kergitama. Nad ajavad mu meelest suurepärast ja vajalikku asja ning ma kogu südamest loodan, et nad teevad seda veel pikalt. Aga ma pean tunnistama, et nende kriitilised repliigid meie ühiskonna suhtes, mis jooksevad läbi pea igast saatest, on hakanud mulle veidi närvidele käima. Nüüd on kistud sinna kriitikasse ka pagulased, seda kõike avalikult nende FB lehel. Ei tea, ei tundu õige… Aga see on vaid minu arvamus. Ma ei ole sugugi kindel, kas minu arvamus on see kõige õigem.

Eesti kontekstis tunduvad mulle pagulastega seotud reaalsed probleemid pigem need, mida mainis Kristina, kes mul ükspäev külas käis. Et meil puudub korralik toetussüsteem nende ühiskonda integreerimiseks. Midagi selles stiilis. Aga kuna see on teema, millest ma midagi ei jaga, siis jätan ka selle targemate hooleks. Pigem sellega tuleks mu meelest tegeleda, mitte võidelda eestluse väljasuremise vastu, mida pagulased põhjustavat ja mis tundub minu jaoks absurdsena.

Aga kui on üks asi, millesse mina kirglikult suhtun, siis on see miinimumpalk ja elamiskallidus. Nii tihti loen ma arvamusi stiilis “kui sa oleks viitsinud õppida, saaks sa praegu head palka ja ei peaks virelema”. Kuidas saavad kõik need kritiseerijad unustada mugavalt ära, et ALATI on hulk töid, mille eest makstakse miinimumi ja ka nende tööde tegijad on INIMESED, kes väärivad INIMLIKKU elu? Muidugi on neid, kes oleks võinud teha oma elus paremaid valikuid ja kes selle asemel vigisevad, et riik on m*nn ning ei toeta, aga nemad ongi lihtsalt need tropid, keda leidub igas ühiskonnas, kellega tuleb lihtsalt leppida ja neid soovitavalt ignoreerida. Alati jääb terve hulk toredaid inimesi, kes teevad töid, mille eest makstakse miinimumi ja kes tahavad ka normaalselt elada. Nii et jah… Elamisväärne elu kõigile toredatele inimestele. See on see, millest mina unistan.

Elu on kohati äärmiselt keeruline ja tihti ebaõiglane, aga pime vihkamine ja emotsionaalne lahmimine ei tee meie riiki paremaks. Rohkem mõtlemist, rohkem sallivust, rohkem positiivsust ja ligimesearmastust… Maailm ei ole mustvalge, maailm on värviline.

Mar 022015
 

Mul oli kolm soovi. Et oravad saaks rohkem hääli kui kesikud. Et sotsid saaks rohkem hääli kui IRL. Ja et Vabaerakond saaks rohkem hääli kui EKRE.

Nüüd ma sooviks veel, et valitsuse moodustaks Reform, SDE ja Vabaerakond. Aga seda näitab aeg. Üldiselt olen ma siiski väga rahul. EKRE toetus Pärnus oli küll masendavalt suur, aga õnneks see suures plaanis ei loe.

Ajaloo tarbeks kaks ekraanitõmmist ERR lehelt:

tulemused

mandaadid

Ma olen alati arvanud, et olen valinud kõikvõimalikud korrad alates täisealiseks saamisest, aga üritades nüüd meelde tuletada, ma polegi enam kindel. Nimelt puuduvad mul igasugused mälestused:

  • KOV valimistest 2002 sügisel Tartus, mil ma olin värske rebane
  • RK valimistest 2003 kevadel, mil ma elasin Tartus
  • Euroopa parlamendi valimistest 2004 suvel, mil ma olin juba poole kohaga Tallinnas
  • KOV valimistest 2009 sügisel, mil olime just kolinud Londonisse

Seda ma tean, et:

  • Euroopa Liidule ütlesin 2003 sügisel jah
  • 2005 sügisel valisin KOV valimistel Tallinnas Isamaaliidu
  • 2007 kevadel RK valimistel Rohelised
  • 2009 suvel Euroopa parlamenti Tarandi
  • 2011 kevadel RK valimistel sotsid
  • 2013 sügisel KOV valimistel Pärnus sotsid
  • 2014 kevadel Euroopa parlamenti kas Tarandi või Lauristini (no ei mäleta!)

Kui keegi  mu sõpradest peaks juhtumisi mäletama, kas/kelle ma valisin noil neljal korral, mille kohta mul endal mälestus puudub, antagu teada! Ema? Maris? Kaidi?

Mar 012015
 

2015-03-01 20.44.38

Eks vaatame, kas saavad enne hääled loetud või pusle kokku. Panustan viimasele.

Minu poliitiliste eelistuste kirjeldamiseks kopeerin lõigu sellest postitusest:

Keda ma valin? Ilmselt, nagu viimastel kordadel harjumuseks saanud, SDE-d. Ma olen küll astmelise tulumaksu tulihingeline vastane, mis peaks mind teoreetiliselt sotside vastasleeri paigutama, aga üldjoontes tuleb nentida, et see erakord ei ole end (veel) minu silmis täiesti täis teinud. Või siis tuleb süüdistada elimineerimistehnikat – ma ei vali erakonda, mis oli vastu kooseluseadusele (ei IRLile ja konservatiividele), Tallinna bossid on ajaloolistel põhjustel kindel ei, Reformierakond on liialt pika võimul püsimisega muutunud talumatult ülbeks, rohelised ja Vabaerakond on kuidagi nii ebamäärased, üksikkandidaadid on veelgi ebamäärasemad ja neil ei ole Riigikokku saades mingit kaalu. Järgi jääbki SDE. Kui nemad mõne suure käkiga hakkama saavad, läheb mul valikuga tõsiselt raskeks.

Hea, kui keegi asjad minu eest kirja paneb! Enam täpsemini poleks saanud öelda.

Apr 112013
 

Issand, kuidas mind ajab närvi, kui igaühele, kes julgeb välja tuua mõne valupunkti ühiskonnas, plärtsutakse vastu: mis sa virised, kõik kohad on virisejaid täis, tee siis ise midagi ära.

Muidugi on saamatuid, õelaid, virisejaid, neid, kes ei tahagi midagi teha ja eeldavad, et riik peaks neile kõik kandikul kätte ulatama. Sama palju on ka neid, kes püüavad kõigest väest, saavad kuidagi hakkama – mõned kehvemini, mõned paremini. Paljudel neist tublidest inimestest on aga ikkagi tänu miinimumpalgale väga keeruline elu, kus enamik energiast läheb sellele, et lihtsalt ellu jääda.

Muidugi on neid, kes tulevad suurima enesekindlusega väitma, et just nemad teavad, kuidas oleks kõige õigem riigi rahasid ümber jagada. Muidugi on nad enamasti võhikud.

Aga mida see siis tähendab? Et kui lihtinimene ise ei oska ühtki lahendust RIIGI JUHTIMISE paremaks muutmiseks teha, siis peaks ta lihtsalt suu kinni hoidma, mitte julgema rääkida sellest, et valupunktid on olemas?

Mina ei kurda ja ei oota suurt midagi – st jah, arvestan sellega, mida meie ühiskond praeguses seisus pakkuda suudab, aga ei eelda, et lähema aja jooksul enamat saama hakkab. Mul on üle keskmise vedanud, ma olen üle keskmise hakkaja – on ka rahaliselt kitsas seis, aga idiootsus oleks viriseda, paljudel on veel mitu korda s*tem. Mina kuulun ilmselt selle vähemuse hulka, kel on lootust ka praeguses Eestis pikemas perspektiivis väga hästi hakkama saada. Ma pole tõesti kindel, kuidas meie riigis asju muuta, et need läheks paremaks, aga see ei tähenda, et ma EI NÄE, et on asju, mis on valesti. See ei tähenda, et ma ei arvaks, et on võimalik paremini teha. Selleks ongi meil kõrgepalgaline riigikogu, valitsus, sealt edasi kõiksugu ametnikud (kelle palgalõhed on küll ka kohati idiootselt ebaõiglased).

Minu ainus funktsioon kodanikuna peaks siis olema valimas käimine (millega kaasneb tõsine probleem, et pole enam ühtki erakonda, keda päriselt TAHAKS valida – tuleb siis valida kõige vähem halb variant) ning no hea küll, ehk näiteks püüd leida kodanikualgatusi, mille läbi ma saaksin ise midagi oma kogukonna jaoks ära teha? Seda kõike ma hea meelega teen. Aga kui ma ei tea, kuidas riigi tasandil asja paremaks muuta, just nende lihtsate inimeste elu, kes jäävadki saama miinimumi, sest keegi ju peab seda saama, aga kes ometi tahaks ka normaalselt ära elada, mitte vaesuses… Siis ma ei tohigi öelda, et minu meelest on mõned asjad jamad?

No minge kah.

Kogu eelnev on reaktsioon sellele, mida viimasel ajal meediast loen – praegu ajendasid mind kirjutama selle artikli kommentaarid, aga need olid tõesti vaid üks väike osa suuremast tervikust. Ma armastan Eestit, ma tean, et see on mulle parim koht elamiseks, ma tean, et meie perel läheb praegugi hästi ja küllap hakkab minema järjest paremini. Aga see ei tähendaks, et ma tahan elada silmaklappidega ning ignoreerida neid, kel nii hästi ei lähe. See ei tähenda, et ma ei mõtle, kuidas oleks võimalik enda ja teiste elu paremaks muuta. Isegi kui ma ei tea, kuidas, siis ma ikkagi mõtlen. Idealist, nagu ma olen. Ma tahaks, et kõik oleks õnnelikud. Riigi tugevus sõltub selle nõrgimast lülist, mäletate?

Feb 242013
 

Mulle väga meeldis presidendi kõne :) Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.

No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.

Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei :) Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord :)

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda :)

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda:

Oct 202012
 

Lugesin palju laineid löönud artiklit kodumaale naasnud eestlaste kogemustest, üle kolmesaja kommentaari ka otsa – no huvitav teema oli.

Ja tõesti, ei saa olla muud, kui tegu pidi olema äärmiselt kallutatud artikli ja imelike inimestega ning kommentaarium pidi olema tüüpiline “virisen anonüümselt kõige üle” tüüpi. Sest PÄRISELT ei ole me, eestlased, ju sellised?

No öelge, kas teie näete ka enda ümber vaid morne inimesi ja ebaviisakust ning saate sõimata? Mina ei mäletagi, millal keegi mind viimati sõimas. Jaa, tõsi ta on, et võrreldes Londoni, Pariisi ja Luksemburgiga on meie inimesed endassetõmbunumad, mitte nii avatud suhtlemisega, aga ma ei tea – mina alati naeratan, teretan, vahel ajan võhivõõrastega juttu ka – keegi pole imelikult vaadanud ega hammustanud, kõik on kenasti käitunud. Aga ma muidugi elan ka omas maailmas ja kipun kõike halba väga kiirelt unustama :)

Sama arusaamatu kui vingumine selle üle, et Eestis on kõik nii kurjad, on mulle ka selliste kohalike arvamus, kelle meelest kõik mõne aja välismaal elanud on otsekui kodumaa reeturid, kes võikski sinna jääda, sest jumala eest, kui korra ära käid, siis pole enam õige eestlane. Mis sa lähed sinna heaoluühiskonda teiste üles ehitatu peal liugu laskma, pead eluaeg Eestis istuma.

Jaa, seda ma tunnistan, et Eestis on keerulisi probleeme. Ikka see töökohtade värk väljaspool Tallinna, miinimumpalk, üleüldine palgatase võrreldes kaupade ja teenuste hindadega… Minu tutvusringkonnast enamik on endiselt Eestis ja ütleks, et saab oma eluga täitsa hästi hakkama. Keegi pole küll rikas, aga kodusid ostetakse (mis siis, et laenuga), lapsi saadakse… Aga jah, kuna ma olen Sütevaka ja TÜ vilistlane, siis ma paratamatult ka liigun pigem sellises ettevõtlike inimeste ringkonnas.

Samas on tuttavate hulgas ka mitmeid neid, kes on valinud välismaale kolimise tee – erinevatel põhjustel, osad neist ka sellepärast, et pole suutnud kohaliku palgaga rahuldavalt ära elada. Ja ka neist saan ma suurepäraselt aru.

Mina ise olen selline veider keskmine. Ühest küljest on kõik eeldused selleks, et hästi ära elada, teisest küljest pole suutnud tööalase poole pealt stabiilsust saavutada. Esimest korda kolisin välismaale sellepärast, et olin noor, elu oli parasjagu igav ja võõrsil eluga tutvumine tundus põnev – töö oli mul siis olemas, küll mitte midagi erilist, aga üldse mitte kõige hullema palgaga (nojah, väike ta oli, aga miinimumist kaugel). Nüüd, jah, läheme perega ja selleks, et kiiremalt remondiraha kokku saaks, seega hoopis teised ajendid…

Aga ma olen nii kindel, et me tuleme tagasi :D Ma olen nii kindel, et ma leian aja jooksul kutsumuse, et me saavutame mingil hetkel inimväärse sissetuleku. Mulle meeldib elada Eestis, mulle meeldis elada Londonis, mulle kindlasti meeldib elada ka Norras.

Arutasime selle artikli üle just Marisega ja jõudsime ühisele järeldusele, et me lihtsalt olemegi sellised optimistid, kes alati kõiges head otsivad ja katsuvad iseenda positiivse olemusega ka ümbritsevat paremaks muuta. Et meie eesmärk on eelkõige olla õnnelik, raha tuleb suuresti kasuks, aga pole esmane, elada on tore nii Eestis kui välismaal, aga siin on siiski kodu ja pere ja sõbrad, nii et pärast kõiki mööda maailma rändamisi on alati hea koju tagasi tulla.

Nii et enda ja oma tutvusringkonna põhjal ma küll ei saaks öelda, et keegi arvab, nagu Eestis oleks kõik halvasti või vastupidi, et mõnda aega välismaal elamine oleks riigireetmine :) No ei ole selliseid äärmuslasi. Kõik on mõnusad inimesed, kes elavad oma elu siin- ja sealpool piiri. Igaühel oma valikud ja otsused, aga Eesti on kõigile kallis.

Aga jällegi – nagu eespool mainisin, siis minu tutvusringkond on selline… Ettevõtlikum. Ma pole ju suurema osaga Eesti elust kokkugi puutunud. Ja olgem ausad, uudiseid lugedes eelistan ma igasugused koolikiusamised, laste väärkohtlemised, vaesuse ja näljaga seotu lihtsalt lugemata jätta. Eks noid asju toimub ka vist kõikides riikides? Oh, ma imetlen neid, kes selliste probleemidega tegelevad ja üritavad midagi ära teha. Ma ise küll lihtsalt katsun vähem mõelda ja omas mullis elada. Kui ma näeksin enda tutvuskonnas midagi sellist juhtuvat, siis loomulikult teeksin kõik, et aidata, aga kuni need probleemid jäävad minu jaoks vaid uudisteks, seni ma eelistan neid mitte lugeda.

Üldiselt mind järjest enam häirib, kui vähe ma kõigest tean. Olen seda korduvalt varem maininud, et ma ei oska meie poliitikast midagi arvata – loen artikleid ja kommentaare, üks arvab ühte, teine teist, minul pole õrna aimugi, kellel õigus on. Mulle tundub küll, et ühte, teist ja kolmandat saaks tunduvalt paremini teha, samas on kogu see riigi juhtimine ja eelarved ja tuhat asja minu jaoks nii keeruline, et ma tõesti ei tahaks hakata kergekäeliselt lahmima ja lugema ette kõike seda, mis valitsus minu meelest halvasti teeb.

Nii et jah… Ma lihtsalt üritan elada enda elu, nii et oleks ise õnnelik ning lähedased ka. Olen tänulik selle eest, mis mul on, nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes – seda pole sugugi vähe. Ja muudkui pürgin edasi helgema tuleviku suunas, katsudes samal ajal nautida ka hetke ja tunda rõõmu igapäevaelust. Suurim väljakutse on hetkel sugugi mitte tööga seotu (sellega on veel aega), vaid kahtlemata see va kannatamatus lastega – eks pere lahus olemine on ikka paratamatult kõigile mõjunud. Aga nädal veel ja siis on jälle üks uus algus. Siis on pere jälle koos :) Mõned aastad välismaal ja siis jälle Eestis.

Igal pool on hea, kui olla õnnelik. Positiivsus ja heade asjade nägemine on teadlik valik. Tahaks seda positiivsust kõigisse eestlastesse süstida, kohe iga päev ja suurtes doosides :D

Jun 242012
 

Välismaale kolimise ja poliitikaga seotud teemad on jälle meelel ja keelel.

Inimesed on erinevad, igaühe arvamused ja soovitused tulenevad lähtuvalt nende endi kogemustest.

No näiteks igasugune tööalane nõu – need, kel on see oma unistuste eriala olemas, need muidugi soovitavad, et mis sa sinna välismaale lihttöö peale lähed, hakka ennast aga siin üles töötama, muidu ei jõuagi kuskile. Ja kui emmal-kummal meist oleks see üks kindel unistuste eriala, üks ainus ja kindel töö, mida tahaksime teha, siis me tõenäoliselt püüdlekski kõigest väest selles suunas, koliks mööda Eestit vastavalt sellele, kus seda tööd teha saaks ja nii edasi.

Perekonnaga läbisaamine on ka igaühel erinev. Mõnede läbisaamine on sama tihe ja soe kui meil, samas on neil ka see üks ja ainus unistuste töö, mis on siiski kõige olulisem, seega valikus pere vs töö jääb peale töö. Siinkohal mõtlesin pere all pigem siis vanemaid ja muid lähisugulasi, aga vahel on vajadus ajutiselt ka päris oma perest (abikaasa/elukaaslane ja lapsed) mõni aeg eemal elada – see kõik on unistuste töö ja parema tuleviku lootuse puhul igati arusaadav.

Mõnel jälle pole oma vanemate ja sugulastega läbisaamine eriti hea, nendel pole küsimustki – kolivad juba sellepärast eemale, et rahus omaette elada, ilma et keegi oma liig erinevate väärtushinnangutega pidevalt nende otsuseid kritiseeriks. Nemad ei soovigi sellist turvavõrgustikku, tahavad ise oma jõududega hakkama saada.

Aga konkreetselt MEIE puhul on nii, et läbisaamine perega on suurepärane, me tunneme, kuidas Pärnus elamine ja tihe suhtlus nendega annab meie elule ning laste elule väga palju juurde. Seega meie esimene eelistus on elada perekonna lähedal. Samas tööalase poole pealt on Abikaasal küll kogemused ühes talle meeldivas valdkonnas, kus siin linnas arenguvõimalus vähemalt hetkel üsna nadi, aga see pole absoluutselt AINUS asi, mida ta teha sooviks, teda huvitavad igasugused asjad, ta on rõõmuga nõus ka muudel erialadel töötama. Minul pole üldse mingit kutsumust ja kõik on seega samuti lahtine. Ja hetkel tundub olevat meie mõlema suurim tööalane unistus ajada mingit oma asja.

Ehk et meie puhul, kuna MEILE on KÕIGE olulisem on Pärnus elamine ja pere lähedus, alles seejärel võimalikud tööalased saavutused, ei ole ju kuidagi loogiline kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kuna seal oleks ilmselt kergem teha mingit karjääri valdkonnas, mis on meie jaoks alles lahtine. See on loogiline alles siis, kui me oleme oma kindlad rajad valinud ning veendunud, et Pärnus me tööalaselt soovitut saavutada ei suuda. Aga praegu pole me selles ju kaugeltki kindlad!

Seega on TUNDUVALT loogilisem minna mõneks aastaks välismaale tööle, sest sellel on kindel väljund, võimalus säästa ja täita seega vähemalt üks unistus – remontida meie kodu meie soovide kohaselt. Siis on juba hulka kergem keskenduda teise suure unistuse poole pürgimisele. Hetkel on välismaal remondi jaoks säästmine minu meelest tunduvalt rohkem kindla peale minemine kui oma unistuste karjääri otsimiseks mõnda suuremasse Eesti linna kolimine – viimane pealegi selle hinnaga, et Pärnus me siis suure tõenäosusega elada ei saagi.

Ma saan nii hästi aru kõigist kaasamõtlejatest ja nende nõuannetest, aga taustsüsteemi vaadates on meie otsuse taga meie elust ja asjaoludest lähtuvad arvestatavad argumendid.

See oli mu mõtete esimene osa, mis on oluline vaid meie juhtumi kontekstis. Teise poolega on ühendavaks teguriks vaid eestlaste kolimine välismaale. Ülejäänud mõtted pole aga kuidagi seotud meiega, vaid pigem järelkaja vägagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ülejäänud ütlesid muidugi ka sõna sekka).

Birgit vaatles asju oma majandusalase taustaga eelkõige makrotasandil ning esindas seda poolt, kes rõhutas, kui oluline on, et eestlased jääksid Eestisse, kuna kohalik elu saab paraneda vaid siis, kui me oma riigis töötame ja tarbime ning makse maksame. Mida rohkem makse, seda rohkem raha, mida riigi hüvanguks kasutada.

Meie Leeviga esindasime aga mikrotasandi poolt, kes vaidlesid vastu, et ideaalis võib kõik ju nii olla, aga reaalselt pole makrotasandi idealistlikust patriootlikust maailmavaatest mingit kasu, kui mikrotasandil virelevad inimesed järjest riigist lahkuvad, et välismaalt inimväärsemat elu otsida.

Mõlemal poolel on mu meelest õigus ja riik saabki edukalt funktsioneerida vaid siis, kui riigijuhid suudavad riigi elu edendades silmas pidada nii makro- kui mikrotasandit. Ja kuna mina suurepäraselt mõistan, kui mõttetu on süüdistada Eesti riiki selles, et me ei suuda juba praegu pakkuda samaväärseid võimalusi Skandinaaviamaade taoliste heaoluriikidega, sest tuleb arvesse võtta ka meie minevikku ja ajaloolisi erinevusi, siis minu meelest on tõesti suurim probleem Eesti poliitikute suutmatuses panna rahvast uskuma, et nad panustavad kõigest jõust sellesse, et rasket olukorda riigis paremaks muuta.

Katri kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides väga hästi (ja tema arvamusega haakub hästi see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi linkisin). Ka poliitikud on vaid inimesed. Riik ei suuda kunagi üksikisiku eest sajaprotsendiliselt vastutada ja talle kõike pakkuda, see pole loogiline ja oleks ka majanduslikult täiesti ebaotstarbekas. Esimene eeldus paremale elule on see, et inimesed, Eesti elanikud, Eesti kodanikud, annaksid endast absoluutse maksimumi enda elu paremaks muutmisel, mitte ei süüdistaks kehvades oludes riigi suutmatust. Teiseks saaksid need inimesed palju ära teha kohalikul tasandil, sest väiksemates lähestikku elavates mingil määral ühiste huvidega gruppides on TUNDUVALT kergem reaalse abi vajajaid märgata ja neile seda abi ka anda, üldse üheskoos igasugu asju ära teha, mis kohalikku elu paremaks muudaksid. Ja kolmandaks on väga oluline roll riigil – riigipead, kes on küll ainult inimesed, peaksid esiteks suutma panna rahvast uskuma, et nad annavad endast parima, et kõigi elu paremaks teha, teiseks peaksid nad igal võimalusel sellist kohalikku ja kogukondlikku tegevust ja algatust toetama ja julgustama, et seeläbi teatud probleemide lahendamist efektiivsemaks muuta. Kuni nad viimatimainituga usutavalt hakkama ei saa, seni ei ole ka esimeses kahes punktis väga suurt edu oodata.

Aga mis puutub väljarändesse, siis ka siin tuleks lihtsalt ajaga kaasa minna ja leppida, et maailm ongi globaalne küla, vähemalt hetkel veel küll. Muidugi on omaette oluline teema see, et praegune lääne elustiil on maakerale liialt koormav, igasugu varud otsa saamas ja mingi hetk tuleb ikaldus :D Mis siis saab, eks ole näha. Kas tulevad need fundamentaalsed muutused, mida mõned kuulutavad, kas saab lihtsalt nafta otsa ja leitakse asemele uued sama head variandid ning elu jätkub samas stiilis või muutub äkki hoopis palju kohalikumaks – kõik on võimalik, ega me ju ette ei tea. Tuleb lihtsalt elada nii hästi-halvasti kui oskame ja anda oma parim, et keskkonda hoolivalt suhtuda.

Tagasi väljarände juurde. Jah, Eestist kolib inimesi ära, erinevatel põhjustel. Võõrsil elavad eestlased jagunevad mu meelest laias laastus kolmeks. Ühed on need, kes ütlevad, et Eesti elu ja poliitika on täiesti p*rse kukkunud, riik on nõme, kodanikud vastikud ja väiklased, pole mingit mõtet siin sandikopikate eest orjata, igal pool mujal on elu parem kui siin. Selliseid ma küll isiklikult ei tunne, aga eks ajalehekommentaariumitest ja foorumitest on taolisi sõnavõtte küllalt loetud. Teised armastavad Eestit, kuid on leidnud, et mujal elamine sobib neile niivõrd palju rohkem – olgu siis inimeste, keskkonna, töökoha või armastuse pärast – et Eestisse tagasi elama tulla nad ei soovi. Sellised on näiteks Leevi, Mari, MrsB, Põrgukiz. Ja kolmandad on need, kes on läinud ajutiselt – (elu)kogemusi saama, ennast täiendama, õppima või raha säästma/paremaid elutingimusi otsima. Nende jaoks on Eesti kallis ning nad soovivad/loodavad mingil hetkel tagasi tulla – meie kuulume nende viimaste hulka.

Minu meelest on absoluutselt mõttetu süüdistada eestlasi välismaale kolimises või selles, et Eesti riigil läheb halvasti. Mis pagana mõtet sel süüdistamisel – tuleks lihtsalt vaadata, mida selles suhtes reaalselt ära teha saab. Kodanikud, kes soovivad Eestis elada, andku süüdistamise asemel endast parim, et ise siinset elu paremaks muuta. Riik, selle asemel, et lahkuvaid kodanikke süüdistada, andku endast parim, et elutingimusi paremaks muuta.

Pole mõtet viriseda, vaid leppida paratamatusega ja keskenduda sellele, mida saab reaalselt muuta.

Tegelikult võiksime me olla suisa õnnelikud selle üle, et nood esimesed kõigega rahulolematud virisejad Eestist läinud on. Mis neist siin ikka kasu oleks, riigi elu edendamisele nad kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Pole mõtet üritada mõttetute süüdistustega teises grupis süümepiinu tekitada, nemad on erienevatel põhjustel oma valiku teinud – laskem neil olla uhked patriootlikud eestlased välismaal, sel kombel mõjuvad nad ka meie mainele hästi. Olen kindel, et enamik neist annab parima, kasvatamaks oma lastestki muu rahvuse kõrval ka eestlased.

Keskenduda tuleks just kolmandale grupile, kelle puhul on esiteks ainsana tõenäoline võimalus, et nad tõesti tagasi tulevad, teiseks oleks sellise suhtumisega inimestest ka Eesti elu edendamisel reaalne kasu. Mis tingimustel nad tagasi tuleksid? Eks ikka siis, kui neil on tunne, et neid oodatakse ning et nad saavad oma eluga ka siin kenasti hakkama.

Ideaalide üle vaidlemine on hea ja vajalik, sest ainult nii saab süsteemi efektiivsemalt toimima panna, aga on kriitilise tähtsusega, et süsteemi juhid ei jääks oma teoreetilistesse ideaalidesse liialt kinni ega unustaks nonde vaidluste kõrvalt ka reaalsete lahenduste otsimist reaalsetele probleemidele.

Ma tahaksin väga, et meie tilluke Eesti riik säiliks. Et ühiskondlikele probleemidele leitaks lahendused, et iive muutuks positiivseks, kultuur säiliks, majandus paraneks, elu muutuks paremaks, inimesed rõõmsamaks. Aga realistlikult vaadates on riik ikkagi põhimõtteliselt nagu turumajanduslik ettevõte. Nõudlus ja pakkumine, valitsus ja kodanikud. Kui valitsus suudab pakkuda piisavalt turvalisi elamistingimusi ning kodanikud viitsivad kohalikul tasandil ise piisavalt ära teha, siis riik säilib. Kui riik turvatunnet pakkuda ei suuda või kui suurem osa kodanikest on nii ignorantsed, et neid ei huvitagi oma riigi elu edendamine, vaid ainult mujalt parema elu otsimine, siis ei säili. Kui ei säili, siis polegi midagi teha – ei pingutatud piisavalt, mõlemalt poolt. Ja siis sulanduvadki kõik eestlased paari põlvkonnaga muudesse rahvustesse ning Eesti riigist ja kultuurist jääb vaid mälestus.

Üsna kindel on see, et minu eluaja jooksul Eesti riik ära ei kao. Meie kavatseme anda endast parima, et siinset elu edendada, kultuuri ja keskkonda hoida. Kui aga peaks minema nii, et meiesuguste pingutustest ei piisa, siis pole ka midagi katki – tuleb lihtsalt oma lastest nii ettevõtlikud inimesed kasvatada, et nad vajadusel ka mujal hakkama saaksid ja igal pool õnnelikud olla suudaksid.

Eesti on kallis kodumaa, reaalsus on reaalsus, tulevikku ei tea keegi. Hoidkem lihtsalt Eestit, hoidkem sama palju ka maailma. Et mis iganes tulevik ei tooks, oleks ka meie lastel koht, kus elada.

Jun 172012
 

…ja positiivsetest emotsioonidest pungil. Tartu on hea :) Muljed katsun millalgi hiljem kirja panna, hetkel on mõnus reisiväsimus peal. Lapsed lähevad kohe tuttu (tavaline värk – kui Abikaasa neile loeb, hiilin mina arvutisse :D), siis on pallid, Castle ja uni.

Aga mis poliitikasse puutub, siis sellised mõtted on mulle kahtlemata kõige südamelähedasemad.