Jun 122012
 

Ma ikka ei saanud oodata selle kirjutamisega, nii et ma vabandan ette ära, kui ma ehk veidi liiga otsekohene  ja üldistav olen, tavaliselt kirjutan läbimõeldumalt ja kaalutletumalt.

Ausalt, noh. See poliitika. Kõike võib ju vaadata kahest otsast. Ühelt poolt on riik, kelle ülesandeks peaks olema kindlustada oma kodanikele piisavalt head tingimused, et nad tahaks selles riigis elada, et nad julgeks selles riigis elades piisavalt lapsi sünnitada (see tähendab, jah, arengumaadel on ilmselt tibake teised prioriteedid sündimuse osas, IRW). Teiselt poolt on üksikud inimesed ja nende elud, mis ei tohiks sõltuda riigist, sest igaüks on ISE oma elu eest vastutav.

No tegelikult, eks, on lihtne – igaüks vastutab ise oma elu eest, igaüks on ise oma õnne sepp. Seega, meie näitel – kuna me ei osanud omal ajal õppida õiget asja, mis praegu Eesti riigis piisavalt sisse tooks ning kuna me pole nõus kolima elama Tallinnasse või Tartusse, kus oleks suurem tõenäosus veidi paremat palka saada, siis järelikult see ongi puhtalt meie mure, et siin Pärnus me oma oskustega piisavalt palka ei saa, on ka meie mure, mis me oma eluga edasi teeme. Ja meile on praegu parim variant Eestis tulevikus paremini elamiseks minna ajutiselt välismaale suvalise töö peale, et säästa ja seejärel loodetavasti Eestis jalad alla saada.

Aga kõigil pole meie optimistlikku ellusuhtumist, julgust ja pealehakkamist. Ja kõik need ülejäänud, kes on meietaolises olukorras… Need, kes pole mõistnud õppida sellist ametit, mis siin piisavalt sisse tooks… Nendest enamik ju tegelikult vireleb siin. Ja osa neist süüdistab riiki, et see pole nende heaks piisavalt ära teinud. Mis on ühest küljest ehk tõsi, teisest küljest jällegi, võta siis midagi ette, eks.

Okei, ühelt poolt on inimesed ja nende teod, nende ettevõtlikkus. Kõigil pole seda viimast piisavalt. Et ühest küljest siis ongi nende süü, virelegu edasi.

Teiselt poolt on jällegi riik, me võime suhtuda sellesse kui äriettevõttesse. Riik on kasumis siis, kui on piisavalt maksujõulisi elanikke. Neid võiks muidugi vaesematest riikidest “importida”, samas kultuuri säilitamiseks oleks eluliselt oluline siiski kodumaiste vahenditega hakkama saada. Ehk et – positiivne iive. Ehk et – kindlus kodanikele, et nad suudavad lapsed pärast sünnitamist ka üles kasvatada, et riik toetab laste saamist ja väärtustab peresid.

Oli siin uudis sellest, kuidas Reform kavatseb lastetoetused kahekordistada ehk lähemalt lugedes tõsta kõige vaesemate perede lastetoetuse €19 pealt €30-le. Ma ausõna naersin hüsteeriliselt. Üks koht on muidugi see, et meie pere kõige vaesemate hulka kindlasti ei kuulu, nii et meie jaoks poleks mingit vahet, poleks ka siis, kui me seda “kõrgemat” toetust saaks, aga kui palju kuradi kasu sellest €11 x laste arv/kuus ikkagi on? Kas poleks loogilisem suunata see raha pigem lasteaedadele, et kohti jaguks piisavalt kõigile? Või näiteks tasuta koolitoidule? Nomaitea… Et vanemad ei saaks seda raha maha juua, vaid kõik lapsed saaks sellest päriselt kasu (halb näide, tahaks loota, et enamik vanematest ikkagi ei joo :D)? Mulle tundub, et kuidagi teisiti investeerides oleks see raha paremini kasutatud, kui selle mõttetu toetuse tõusuga. Aga äkki tõesti see polegi nende kõige vaesemate perede jaoks nii mõttetu, äkki see tundub ainult mulle mõnitamisena. Ja kui pensionid tõusid tõesti ainult €5 võrra, siis võiks ju suisa rõõmustada või mis, et see tõus on tervelt kaks korda suurem. Ja tõsi on ka see, et lastetoetuseid, pensione ja muud taolist lihtsalt peab aeg-ajalt tõstma, et nö ajaga kaasas käia, parem siis väike tõus kui üldse mitte mingisugune, eks.

Ja siis ma lugesin just arvamust sellest, kuidas Eesti iibe päästaks see, kui mehed joomise asemel rohkem lastekasvatusega tegeleks. A miks nad joovad? Sest väärtushinnangud on paigast ära, nagu ühest varasemast artiklist selgus. Nii et kõik on meie süü? Kui Eesti riigil pole piisavalt lapsi, siis on see kõik elanike endi süü?

Nojah. Võib ju olla. Aga fakt on see, et kui äriettevõte riik ei suuda pakkuda oma klientidele elanikele piisavalt kvaliteetset teenust ehk turvatunnet piisava arvu laste sünnitamiseks, siis riik kaotab kliente ehk elanikke kuni on sunnitud uksed sulgema.

Ma emaga arutasin täna ka noil teemadel, tema on ometi elukogenud ja intelligentne ja kõike muud. Ja tema ütles ka, et tulevik tundub üsna tume ning ta ei näe head lahendust. Mina olen noor ja idealistlik, mul keerlevad peas igasugu toredad mõtted sellest, kuidas riik saaks seda turvatunnet tekitada, aga selleks oleks vaja esiteks selliseid riigijuhte, kes päriselt oskaks ja viitsiks suure eesmärgi nimel tegutseda, mitte ei tahaks lihtsalt ise hästi ära elada, teiseks eeldaks see piisavaid rahalisi vahendeid, mille saavutamine eeldaks eelmist punkti. Mis on äärmiselt keeruline ülesanne, mina küll ei tea, kuidas meie riiki päästa :P Kui riigikogus oleks päriselt inimesed, kes seda teaksid ja seda teha tahaksid, siis ma oleks rõõmuga nõus nende kõrgete palkadega, aga praegu mulle tundub küll, et enamik lihtsalt soojendab seal oma p*rseid.

Sellest ma saan muidugi suurepäraselt aru, et igasugused muutused riigi tasemel võtavad kõvasti aega. Olgugi, et meie riik on nii tilluke. Et muutusi ei tasu oodata üleöö. Küll aga on mu meelest õigustatud oodata kiiremas korras tunnet, USKU, et riigi eesotsas on inimesed, kes tõesti selle eesmärgi nimel kõigest jõust pingutavad ja õige asja eest väljas on. Et ühel päeval me ehk jõuame selle helgema tulevikuni. Suva sellest, kui mina seda ei näe, mina saan endaga hakkama. Aga ehk mu lapsed?

Kui kodanikud usuksid siiralt sellesse, et riigijuhid annavad endast parima kõigi elu paremaks muutmisel, ehk siis muutuksid ka väärtushinnangud positiivses suunas? Ehk siis pööraksidki isad rohkem tähelepanu oma laste kasvatamisele, selle asemel, et eluraskused õlleklaasi uputada? Naiivne ja idealistlik mõte vist – no täpselt selline, nagu ma ise.

Absoluutselt tõsi on see, et ma ei tea poliitikast ega riigi juhtimisest mitte essugi. Ja hirmus mugav on ju kritiseerida asja, millest midagi ei tea. Kritiseerimise asemel peaks minema ise paremini tegema, eks. Ja ma ausalt tunnistan, et ei oska. Selles mõttes tundub kogu eelnev jutt üldsegi mitte õigustatud. Pole ju mõtet viriseda, vaid muuta seda, mida ise muuta saab.

Mina saan muuta paremaks vaid enda ja oma lähedaste elu. Ja mulle tundub küll, et minu eluea jooksul siin riigis midagi nii palju paremuse poole ei muutu, et ma seda usaldada suudaksin. Ega ei saagi panna vastutust oma elu eest riigi peale, eks? Samas oleks ju kena usaldada? Paraku jah… Mulle tundub, et me võime loota ainult endi peale. Ma tahan elada Eestis, sest see on mu kodu, sest siin on mu pere ja mu sõbrad. Ma armastan Eestit, ma olen patrioot, samas ma ei usalda meie riigijuhte. Mul pole hetkel mingit usku sellesse, et nemad suudaksid lähiajal tagada piisavalt turvalise ühiskonna, kuhu ma julgeks palju lapsi sünnitada. Kui ma seda siiski teen (ja kindlasti teen!), siis ainult lootes iseendale… Teades, et hakkama saamine on ainult meie endi kätes ja riigile ei tasu suuremat loota.

On see siis nüüd õige või vale? Kurb või mitte? Ei tea. Aga ma pole enam kaine kah :D

Aga kui nüüd lõppkokkuvõttes asja positiivselt vaadata, nagu mul see enamasti kombeks on – tegelikult on meil ju oma iseseisev riik, imeilus loodus, vanemahüvitis, üsna head lasteaiad (mis siis, et kohti saada raske ja rühmad suuremad/kasvatajate arv lapse kohta väiksem, kui hea oleks), üsnagi kena tervishoiusüsteem (vs nt USA)… Positiivset on palju. Mis ma siin üldse kritiseerin, võrreldes näiteks Aafrikaga on elu vägagi lill.

Nii et ilmselgelt peaks ma need poliitilised mõtisklused lihtsalt oma peas maha suruma ja selle asemel elamisele keskenduma. Ma olen nagunii liialt idealistlik, sellest ei tule midagi head. Praktikas ehk enda ja ümbritseva elu paremaks muutmises olen tunduvalt tugevam :)

Ma siiralt loodan, et kogu see jutt nüüd liialt lahmiv ei saanud. Kui sai, siis palun kergemat karistust. Lihtsalt mõtlesin liiga palju, sõin liiga vähe ja jõin liiga palju :D Luban, et ma edaspidi enam nii ei tee.

Aga edasiminek ju seegi, et viis aastat tagasi oleks ma purjus peaga blogis millestki palju mõttetumast lämisenud, poliitiline jura on ju natukenegi kasulikum?

(ja kui ma tulen homme kommentaare lugema ja avastan, et ma ikkagi lahmimise eest mööda päid ja jalgu olen saanud, siis Liis on süüdi, sest ma lasin temal kaine arvamuse saamiseks selle postituse üle lugeda ja tema lubas üles panna!)

Jun 082012
 

Ajaga muutub paljugi. Praegu võin ma küll ausalt öelda, et minu senine väide “poliitika on igav ja nõme” ei vasta absoluutselt tõele. Nõme on vaid see, et ma ei saa kõigest aru, sest arusaamatu asi ju kipubki igav olema. Aga poliitika iseenesest on äärmiselt põnev ja paneb mõtlema, loodetavasti ma aja jooksul mõeldes ja arutledes ja uurides saan natuke targemaks ka.

FB feed on tänuväärne koht. Uudiseid ma eriti jälgida ei viitsi, aga kui keegi miskit jagab, mis vähegi huvitav tundub, siis loen alati läbi. Jagatakse ju ikka seda, mis korda läheb, mul on FB-s üldiselt väga normaalsete huvidega sõbrad-tuttavad.

Eile lugesin üht artiklit, mis kiitis Eesti kokkuhoiupoliitikat, väikest riigivõlgu, majanduse kasvu, seda, kuidas me “lihtsalt teeme asjad ära”… Kohe tuli meelde üks teine üsna sarnase sisuga artikkel läinud aasta oktoobrist, millega ühel ajal lugesin artiklit õpetajate palgast ning mõtisklesin Eesti poliitilise seisundi üle lühidalt siin. Täna lugesin lisaks veel sellist arvamust.

Ma olen selle kõige üle viimasel ajal nii palju mõelnud. Ei ütleks, et ma nüüd miskitele tarkadele või põhjapanevatele järeldustele olen jõudnud, aga ma üritan need mõtted vähemalt kirja panna.

Mina olen üldiselt kokkuhoiupoliitika poolt. Ma olen alati arvanud, et raskel ajal tuleb rihm koomale tõmmata, mitte laenu juurde võtta :P Ja iseenesest on ju väga uhke lugeda, kuidas Eesti majandus muudkui kasvab. Ja on kindlasti osa Eestist, kes seda kasvu eneste elus positiivselt tunnetab.

AGA. Ma julgen arvata, et enamik Eestist ei tunne kasvavast majandusest tulenevat kergemat elu küll kuskil. See nagu kaoks jälle selle rikkama vähemuse taskusse. Võib-olla on see väljend ebakorrektne, ma ei tea.

Tolles viimases majandust ülistavas artiklis mainitakse vaid keskmist palka. See number ei näegi üldse nii hull välja, eks. Kui aga mainitaks ka seda, mis on meie miinimumpalk, kui palju elanikest seda saavad, millised on keskmised elamiskulud… Siis oleks pilt juba hoopis teine. Numbrite taga võiks näha ka inimesi.

Öeldakse ju küll, et ise tuleb vaeva näha – õige eriala valida, õppida, edasi püüelda – küll siis jõuab haljale oksale. Ma olen täitsa nõus, see on tõsi. AGA. KÕIK ei saa olla kõrgepalgalised kõrgharitud! Alati jääb kuhjade kaupa lihtsamaid töid, mille ka keegi ära tegema peab. Vist on nii, et mida parem eluolu riigis on, seda vähem kohalikud neid lihtsaid töid miinimumi eest teha viitsivad ja nii rändab mujalt sisse hulganisti neid, kelle enda kodumaal on palgad veel palju väiksemad ja kellele tolle heaoluriigi miinimum on juba suur asi?

No igal juhul – need lihtsad tööd on ja jäävad. Ja tõesti, nende eest makstakse miinimumi. Ja eriti Eesti-suuruses väikeriigis on oluline, et eestlased jääksid ise oma koduriiki neid töid tegema. Mul on ju õigus, eks?

Miinimumpalk peaks seega olema selline, et sellega oleks võimalik inimväärselt ära elada. Jah, selle eest ei peagi saama oma maja, uut kallist autot, iga-aastaseid puhkusereise palmide alla, kalleid firmariideid… Küll aga võiks ja peaks selle rahaga välja tulema nii, et oleks võimalik võtta laenu, et osta korter, ehk kasutatud auto, kasvatada üles paar-kolm last, osta normaalselt süüa ja eluks vajalikku, käia vahel ka kontserdil, reisimas, mis iganes. Ja tibake ka säästa, sest iga pere peaks säästma – kunagi ei tea, millal seda vaja läheb.

Ei ole ju liiga palju tahetud? Ärme räägime nüüd sellest, kuidas on asjad Aafrikas või Hiinas, räägime sellest, millest unistab üks keskmine eestlane, kes elab Euroopas. Oma kodu, võimalus inimväärselt elada ja lapsed üles kasvatada – see tähendab, et ei pea kogu aeg igal sammul paaniliselt mõtlema, kust kokku hoida, millest loobuda, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

Maailm võib olla ülerahvastatud, aga väikeses Eestis on iga laps kriitilise tähtsusega. Selleks, et iivet tõsta, peavad perekonnad tundma julgust neid lapsi saada. Vanemahüvitis on suurepärane, aga mis saab edasi? 1,5 aasta pärast seisab perekond silmitsi faktiga, et sõimekohta ei ole, ühe vanema sissetulekust sageli ära ei ela. Minu arvates on muidugi lapse õige koht 3-aastaseks saamiseni kodus – enne seda kollektiivis ehk osalise ajaga. Kõik vanemad minuga kindlasti ei nõustu, aga usun, et paljud oleksid kauem kodus või käiksid tööl osalise ajaga, kui oleks selline võimalus. See võimalus on paraku enamiku jaoks utoopia. Kui vanemahüvitis lõppeb, on vaja tööle minna, et ots-otsaga kokku tulla. Sõimekohtadest on igal pool puudus. Hea küll, ma päriselt ei tea, kas kohe igal pool, aga kõigis suuremates linnades on lasteaiakohtadega ikka äärmiselt kehvasti.

Kogu Eesti ei saa elada Tallinnas ega Tartus. Paraku on nii, et need kaks linna, eriti muidugi Tallinn, on palgataseme poolest natukenegi konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud väiksemad linnad ja maakohad – neis on asi ikka üpris kehvasti.

Kuna meie elame hetkel Pärnus, siis toon näite siit. Kõige lihtsamate tööde eest makstakse raudselt miinimumi. Veidike keerulisemate tööde eest, mis nõuavad juba tiba rohkem mõtlemise ja õppimise oskust või kogemust… Nende eest saab valdavalt umbes €400 kätte. Sekretärid, ehituspoe müüjad – no kaks esimest asja, mis pähe tulid :D Nimekiri jätkuks pikalt. Spetsialistid, kes on oma teadmiste jaoks pidanud rohkem õppima ja kogemusi omandama – nende palkade kohta ma nii täpselt ei tea. Tean vaid ühe valdkonna seisu, kus töötab minu abikaasa. See on valdkond, mille nimetamisel imestatakse, et palgad peaksid ometi head olema. IT :) Jaa, ja kui sa oled programmeerija või muu taoline jupp, siis vist on tõesti. Paraku ei ole see tulusam pool IT-st Abikaasa tassike teed. Tema on tehnilise toe poole peal. Tal on kogemust, tal on teadmisi, ta on absoluutselt võrratu õpetaja ja abistaja, mis on sellise ameti puhul äärmiselt oluline. Ma ise olen näinud, kuidas ta on oma viimases töökohaski arenenud, tohutult palju asju juurde õppinud – mitmekesine töö mitmekesiste ülesannetega. Üsna suures ja konkurentsivõimelises ettevõttes. Ainult palk, see palk… Ma ei hakka siin konkreetsete numbritega lehvitama, aga ütleme nii, et mitte väga palju suurem viimasest numbrist, mis siia kirja sai. Poole vähem, kui sellise töökoha palk minu meelest olema peaks. Ja miks see peakski suurem olema, kui tööturu seis on täpselt selline, et kui inimene lahkub, on ukse taga järjekord neist, kes oleks selle palga eest suurima rõõmuga nõus tolle koha endale võtma? Tean ka üht teist inimest üsna sarnase töö peal, kelle palk on kolmandiku võrra suurem, aga ikkagi… Selle töö eest liiga väike. Olen hoidnud silma peal kõigil erialastel tööpakkumistel umbes aasta aega… Neid on olnud vähe.

Ma olen rääkinud paljude pärnakatega – uurinud, kuidas nemad ära elavad. Kõigi nende perede puhul, kes normaalselt ära elavad, on üldiselt kehtinud kaks varianti – kas on mees välismaal tööl või ajavad need inimesed oma asja, st on iseenese tööandjad, mitte palgatöölised.

Kindlasti on Pärnus ka neid töökohti, kus saab konkurentsivõimelist palka, head palka. Aga mulle tundub, et see on erand, mitte reegel. Enamik töökohti on alamakstud, sest kui on võimalus vähem maksta, siis miks peakski maksma rohkem.

Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

Kõik ei saa olla spetsialistid, kõik ei saa olla iseenda tööandjad. Miinimumpalk peaks olema selline, et oleks võimalik inimväärselt ära elada. Kuni see seda pole, seni inimesed kas virelevad või kolivad sinna, kus palgad on paremad – Tallinnasse, Tartusse või välismaale.

Ma ei taha üldse viriseda. Ma arvan endiselt, et kõige olulisem on üritada oma eluga hakkama saada nii hästi, kui see parasjagu võimalik on. Kui miski ei meeldi, muuda seda. Aga paratamatult paneb see kõik mõtlema.

Meie pere unistused on suured. Me ei ole kindlasti need, kes rahulduks lihtsa elu ja miinimumpalgaga, isegi kui see oleks elamisväärne. Me tahame rohkemat ja me teame, et me oleme selleks võimelised.

Kindlasti oleks me võinud teha oma eelnevas elus õigemaid otsuseid, valida õigema eriala… Me võiks kolida Tallinna… Aga me ei taha, terve Eesti ei saa elada Tallinnas! Meie tahame elada Pärnus, sest meie vanemad ja vanavanemad on siin, väikeste lastega on pere lähedus nii suur lisaväärtus, Pärnu on mõnus väikelinn, kus lapsi kasvatada.

Minusuguseid on kindlasti teisigi. Kindlasti on veel neid, kes pole kolmekümnendatele liginedes oma kutsumust veel leidnud. Vahel lihtsalt on nii. Elu tahab sellegipoolest elamist ja lapsed kasvatamist. Abiks oleks jällegi see müstiline elamisväärne miinimumpalk. Ma oleks rõõmuga nõus alustama väikesest palgast, kui eriala oleks põnev, võimaldaks töö käigus õppida, ennast üles töötada ja siis juba kõrgemat palka saada.

Me oleksime võinud osta renoveerimist vajava majaosa asemel heas korras korteri paneelmajas. Sel juhul oleks jäänud ära mure, kust leida laenu ja eluks vajaliku kõrvalt võimalus säästa, et teha remonti. Kas me kahetseme, et selle majaosa ostsime? Oh ei. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga, mul on siin elades kogu aeg tunne, et see otsus oli nii õige ja hea.

Aga reaalsus meie jaoks on see, et meie praeguseid erialaseid oskusi ja Pärnu palgataset arvestades teeniksime kahepeale täpselt nii palju, et suudaksime kuidagi ära elada – me oleme suurepärased majandajad, oskame kokku hoida. Me saaksime hakkama. Aga see oleks ka absoluutselt kõik, mis me saaksime. Me elaksime ära, aga ei saaks endale lubada suurt midagi peale hädavajaliku ning remondi jaoks säästmisest võiksime vaid unistada.

Ahjaa, seda kõike eeldusel, et mõlemale lapsele oleks lasteaiakoht. Plikale me koha saime, ta ei harjunud, otsus sügiseni paus teha oli meie teadlik valik. Poiss sel sügisel väga suure tõenäosusega kohta ei saa, kuna ta polnud sünnist alates Pärnusse sisse kirjutatud (see, kuidas Plika nii kiiresti sai, oli kusjuures ka üsna müstiline). Minu ema saab küll lapsehoidmisega aidata, aga mitte kogu aeg, täiskohaga, tal on ka oma elu ja töö. Osalise ajaga tööd mul leida ei õnnestunud. Nojaa, tegelikult oleks olnud reaalne võimalus proovida maaklerikarjääri, aga eriti alguses poleks see kindlasti nii palju sisse toonud, et mu panus oleks olnud pere eelarvesse piisav. Piisav ära elamiseks. Aga elada on ju vaja.

Ma ei virise, ma ei süüdista kedagi. Võib-olla oleks pidanud tegema minevikus paremaid valikuid, võib-olla oleks pidanud nüüd veel rohkem vaeva nägema ja otsima. Ehk siis oleks leidnud midagi, kus oleks teeninud rohkemat, kui hädavajaliku ots-otsaga kokku tulemiseks. Aga meile endile tundub, et me oleme proovinud, oleme otsinud, andnud endast parima – ja tulemuseks vaid tõdemus, et parim, mida siin suudaksime, on vaevu ära elada.

Meie jaoks pole mingi probleem hoida kokku, kui me teame, et see on millegi nimel. Kui lähitulevikus terendaks mingigi reaalsem lootus, et elu läheks paremaks, siis võiksime mõnda aega niiviisi peost suhu elada. Kui me suudaks teenida nii palju, et remondi jaoks kõrvale panna, siis see oleks eriti hea motivaator. Kurb tõsisasi on aga see, et seda lootust ei paista hetkel kuskilt. Praegu tundub küll, et samamoodi jätkates elaks me praegustes tingimustes peost suhu järgmised üheksa aastat, kuni kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Nojah, olles veidi optimistlikumad, siis ehk suudaks juba mingil hetkel peost suhu elamise kõrvalt natukenegi säästma hakata.

Aga ma ei taha järgmised üheksa aastat peost suhu elada! Ma ei taha järgmised üheksa aastat mõelda ainult kokkuhoiule! Iiris käis hiljuti külas ja kui talle oma plaanidest rääkisime, siis ta naeris ja ütles, et nii kaua, kui ta mind tunneb, siis ma olen ALATI millegi jaoks säästnud. Jah, nii see ongi – sest alati on olnud nii palju olulisi asju, mida on vaja saavutada. AGA MA EI TAHA ELU LÕPUNI KOKKU HOIDA! Ma tahan inimväärselt elada. Tahan, et ma ei peaks mõtlema pidevalt sellele, kas ma tohin lubada midagi enda meeleheaks või peaks selle raha säästma remondi või millegi muu sama olulise jaoks. Ei taha ka minna kergema vastupanu teed, müüa praegune kodu maha ja osta selle raha eest endale too ülalmainitud heas korras kõigi mugavustega korter paneelmajas. Ei taha! Tahan oma armsat kallist kodu, tahan selle hoole ja armastusega korda teha, oma lapsed siin üles kasvatada (ja mitte ainult kaks, vaid kolm-neli), ma tahan elada Pärnus, oma perekonnale lähedal, tahan süüa tervislikku toitu, reisida… Ma olen seda väärt! Me oleme seda väärt! Ma TEAN, et me oleme piisavalt ettevõtlikud ja võimekad, et selline elu saavutada.

Niisiis – selleks, et seda kõike saavutada… Ma olen küll optimist, aga praeguseid olusid realistlikult vaagides on selge, et Pärnus pole nii mõtet jätkata. Tallinn ja Tartu oleks lahenduseks siis, kui me sinna elama tahaksime jäädagi – pole lootust lühiajaliselt kolida, et rohkem teenida, säästa ja siis Pärnusse tagasi tulla, selleks on palgavahed liiga väikesed. Nii et meie pere tee viib mõneks aastaks jälle kodumaalt kaugemale, see tundub lihtsalt kõige arukam otsus.

UK-s oli hea elada ilma lasteta, kahe palgaga. Siis elas seal üsna mõnusalt ära, isegi kui palk polnud eriti suur. UK haridussüsteemist ei arva ma aga suurt midagi ja enne tasuta (eel)kooli, mis algab vist neljandast või viiendast eluaastast, on ainsad variandid mu teada tasulised nurseryd, mis ennast miinimumpalgaga igal juhul ära ei tasu, kõik palk läheks sinna. Ühest palgast ehk ära elaks, aga midagi säästa sealt küll ei õnnestuks. UK-s on lastega hea elada siis, kui teenida korralikult – selleks vajalikke oskusi meil aga paraku pole.

Minnes lastega ning eesmärgiga säästa, on oluline hoopis muu. Head lasteaiad, võimalikult kõrge miinimumpalk (sest võõras riigis alustad paratamatult ikka põhjast). Nii et loogiline on vaadata sotsialistlike heaoluühiskondade suunas. Skandinaaviamaad, jah :) Nii et jah… Täiesti ebaglamuurselt viib meie tee Soome, koos tuhandete teiste eestlastega. Jah, Abikaasa hakkab alustuseks ehitama ja mina ilmselt koristama. Tema tööots on enam-vähem kindel – no alati on mingi võimalus, et miski läheb nihu, aga 99% ei lähe. Mina ei saa lastega järele minna enne, kui mul on juhiload tehtud ning Abikaasa peab samal ajal paberid korda ajama, et saaks meile korteri üürida. Varem oli see lihtsam, nüüd aga on reeglid karmimad, üürida ei saa ilma Soome isikukoodi ehk henkilötunnuseta, mida ei anta aga enne, kui on ette näidata töö- ja üürileping – umbes sama nõiaring nagu UK address proofiga. Ühesõnaga Abikaasa läheb ees ära, elab esialgu oma õe pere juures, nemad juba pool aastat Soomes, kui minul juhiload käes, temal paberid korras ja korter olemas, siis läheme lastega järele.

Plaan Soome minna tekkis aprilli alguses, lihavõttenädalavahetusel. Juhtus nii, et esiteks tuli meile külla Abikaasa õde oma mehega, nemad on aasta algusest saati Soomes olnud (mees töötas enne tükk aega üksi, ülejäänud pere läks sel aastal järele). Ja järgmisel päeval tuli küll blogituttav Virge, plaaniga meie õunapuid lõigata, aga kuna hakkas hoopis lund sadama, siis jutustasime niisama. Virge Soome-seiklustele olen pikalt kaasa elanud – neil oli nii, et mees käis vist kuus aastat Soomes tööl ja nüüd aasta tagasi läksid kogu perega.

Nii Abikaasa õe kui Virge pere olid oma otsusega rahul. Virge ütles, et ei saa aru, miks ta seda juba varem ei teinud, vaid Eestis nii pikalt üksikema mängis.

Virge perel on meiega üsna sarnased unistused – säästa oma kodu jaoks. Eesti palgaga polnud see võimalik, seega tuli minna otsima võimalusi mujalt. Just suures osas tänu Virge blogile ja suhtumisele sai meie otsus nii kiiresti tehtud – see tundus äkki nii loogiline.

Alguses oli plaan kolida Turku linna, kus Virgegi elab. Nende valikukriteerium tundus igati loogiline – suur linn, st piisavalt töökohti, aga soodsad üürid. Pole Helsingist liiga kaugel ka. Oli isegi plaan, kustkaudu tööd saada. See plaan aga ei mänginud väga välja. Siis tekkis üks teine lootus seal tööd saada… Ka see tundus mitte välja mängivat. Siis tekkis konkreetne võimalus töötada Norras, Bergenis. Töö oleks olnud oma iseloomult täiesti okei, aga pingeline seetõttu, et tegu oli öötööga. Norra on Eestist kaugel ja elu on seal kallis, aga palk oleks ka olnud kuradi hea. Kuna konkreetne tööpakkumine oli määrava tähtsusega, siis mõtlesime juba kenasti välja, kuidas selle öötöö kõrvalt siiski normaalset pereelu elada. Võrdlesime piirkonna üüri ja lasteaiatasusid palgaga – tundus, et säästa annaks kõvasti. Jaa, toit muidugi oleks olnud kallis, aga taaskasutus see-eest popp, nii et muu kraami oleks ilmselt enamikus üsna soodsalt leidnud.

Ühesõnaga otsustasime juba ära, et Norra, aga siis tuli pakkumine Soome, Helsingisse. Kuna Helsingi üürid on Turkust praktiliselt poole kallimad, siis kahtlesime pikalt – Soome kasuks rääkis kõik peale palga. Soome on Eestile lähemal, kergem kolida ja hiljem kodus käia, vajadusel Eestist soodsat (söögi)kraami kaasa tuua, inimlikumad töötunnid, paremad lasteaiad (Norra lasteaedades valdavalt magavad vaid kõige pisemad väljas vankris, ülejäänud üldse mitte, soe toit on kord nädalas või kord kuus ja muul ajal võileivad – nii ma vähemalt foorumist välja lugesin… Kindlasti on mõnes aias ka teisiti)… Aga jah, kui palju me suudame säästa, kui elame Helsingis? Selliseid mõtteid me mõtlesime ja peaaegu et otsustasime ikkagi Norra kasuks.

Aga siis tuli välja, et Norra töö oleks alanud hiljem, kui alguses jutt oli, meil oleks miinus selle võrra muudkui kasvanud. Abikaasa viimane tööpäev oli mai lõpus, ta lihtsalt kirjutas lahkumisavalduse juba siis, kui ühtki konkreetset pakkumist polnud, sest Soome ja ehituse puhul poleks koha tekkides kellelgi olnud aega oodata kuu, kuni ta vanas kohas otsi kokku tõmbab – selle aja peale oleks lihtsalt keegi teine võetud, seega pidime riskima. Meil jagus sääste juuni alguseni, sealt edasi oli emaga kokku lepitud, et ta saab meile laenata vajaliku stardikapitali. Norra puhul oleks see stardikapital olnud Soomest mitu korda suurem – nii suur, et ei oleks tahtnud seda summat kuidagi laenata.

Ja kui sõbranna, kes oma perega Norras ja kelle kaudu see pakkumine üldse tuli, arvas ka, et me võiks pigem Soome minna, siis saigi otsustatud, et Helsingisse. Tegelikult tekkis vahepeal isegi Rootsi plaan, aga ka see langes teatud põhjustel ära. Lõppkokkuvõttes luges vaid üks: konkreetne tööpakkumine. Selleks hetkeks, kui välismaale kolimise mõte meile tuli, polnud enam võimalust säästa, et oleks julgenud minna kogu perega ja täiesti nullist koha peal tööd otsima hakata. Nojah, kogu perega poleks saanudki, enam ju ei üürita kortereid nii kergelt, aga ka see oleks olnud üsna nadi variant, et Abikaasa läheb üksi ja hakkab otsima. Tohutult palju kergem on, kui töö on ootamas, siis saab nö jala ukse vahele ja edasi on juba palju lihtsam. Helsingis on olemas stabiilne töö ja palk pole ka päris miinimum (seda kõike muidugi tänu tutvustele), tuleb lihtsalt ise minna ja eriti tubli olla – kiirelt keel selgeks õppida, siis on lootust veel parema palga peale saada ja nii edasi. Põhjast tuleb ennast üles töötada, selles pole küsimustki (tegelikult on nii, et abikaasal on äkki isegi üks erialane pakkumine, kui ta keele selgeks saab – aga see pole veel midagi kindlat, kõik sõltub kõigest). Mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid ei oota, aga juba miinimumpalka arvestades on selge see, et elame ära paremini kui siin ja meie praktilise majandamise juures saame säästa ka. Seda viimast muidugi mitte enne, kui stardikapitaliks võetud võlg tagasi makstud, lapsed aias ja mina ka tööl käin.

Olen tohutult palju lugenud ja uurinud, paberimajanduse ja kõige muu kohta. Tean, et see võib võtta kaua, aga ega’s muud, kui külma närvi ja head õnne – ma optimistlikult loodan, et kõik läheb kiirelt.

Kaua plaanime ära olla? No 2-3-4 aastat, vastan esimese hooga. Ma ei taha Pärnust eemal olla kauem, kui on hädapärast vajalik, aga kahe aastaga ei säästa suure tõenäosusega suurt miskit. Plika kooliajaks tahaks kindlasti tagasi olla, see on see vaikimisi piir. Noh, kui peaks välja tulema, et vaja veidi kauem olla, eks siis vaatame, paar aastat algklassis suudaks ma ju ka Plikat ise õpetada eesti keele poole pealt, et ta saaks siis kodumaal jätkata… Aga oleks muidugi mugavam ikka Eestis kooli minna, seega katsume selleks ajaks tagasi tulla.

Milleks me säästa tahame?

No esiteks, kõige olulisem – remondi jaoks. Saaks kodu korda, oleks kõige suurem mure kaelast ära.

Teiseks – algkapitali oma äri alustamiseks. Me tahaks elada Pärnus vähemalt nii kaua, kuni lapsed pesast välja lendavad, aga siinsele palgatööle lootma jääda tundub tiba naiivne. Me oleme alati tahtnud oma asja ajada, mu viimasel töövestlusel küsiti ka, kas ma pole sellele mõelnud, minus on nii palju särtsu. Siiani pole olnud seda head ideed, aga pole olnud ka raha alustamiseks, seega on see seni olnud pigem “kunagi teeme” tüüpi unistus. Nüüd aga on konkreetne plaan ja vajadus, tuleb Soomes elatud aja jooksul välja mõelda, mis me täpselt tegema hakkame, et siis Eestis ära teha :) Kuna me oleme rohelise maailmavaatega ja see teema muutub ka ühiskonnas järjest popimaks, siis tundub loogiline teha mingit ökovärki. Suure tõenäosusega ei saa see olema midagi toidu kasvatamisega/valmistamisega seoses, aga kes teab… Kuna Eesti turg on väike ja ökonišš seda enam, siis oleks hea mõelda algusest peale rahvusvahelise suunitlusega – ja kuhu mujale oleks loogilisem eksportida, kui suurde maksujõulisse heaoluühiskonnaga naaberrriiki Soome? Nii et tahaks sealset maheturgu veidi tundma õppida ja uurida, millest nemad kõige rohkem puudust tunnevad. Et siis seda hiljem Eestis valmistada ja neile müüa :P Teooria on vägev, ah? No ühesõnaga, eks näis, kuidas kujuneb ja mis mõtted meile pähe kargavad.

Kolmandaks tahaks Kreekasse maja osta – no tundub kahtlane, kuidas me nii paljude asjade jaoks nii lühikese ajaga säästa suudame, aga unistused peavad olema suured ja see tundub nii geniaalne mõte. Mõte tuli Luxis Marisel külas olles ja temaga seda pikalt arutades kuskile ära ei kadunud, siiani on alles. Seal on praegu kriis ja hinnad põhjas, lähiaastatel ostes saaks vägagi mõnusa raha eest majakese ja maa. Seal saaks siis kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia, ehk pisukest raha teenida seda teistele tuttavatele puhkuseks välja üürides, kunagi pensionipõlves võiks seal aga suisa elada – elu on Kreekas odavam, Eesti pensioniga elaks kenasti ära. Ma pole Kreekas kunagi käinud kusjuures :D Aga see on mulle alati ääretult sümpaatne tundunud. Kliima, toit ja nii edasi. No ühesõnaga, see plaan on kõige laialivalguvam ja küsitavam ja kui ka peaks tekkima rahaliselt võimalus, tuleks enne sadat asja hoolega uurida ja kaaluda, aga vot plaan ikkagi on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma pensionipõlves elan maist septembrini kuskil Lõuna-Eesti metsas põhumajakeses (selle ehitamise võiks ette võtta niipea, kui Eestis tagasi oleme ja oma elu mingil määral sisse seadnud – alguses oleks suvila, kui lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal, võiks päriseks sinna kolida) ja ülejäänud aja Kreekas :P

Sellised on siis meie pere plaanid. Kui oleks vähegi võimalust, ei läheks Pärnust kuskile, aga on vaja jalad alla saada ja selle jaoks tundub olevat parim võimalus mõned aastad võõrsil raha teenida. Me oleme avatud kõigele, mis tulevik meile pakub ja loodetavasti saame varsti Eestisse tagasi tulla. Pigem teha võõrsil lihttööd, kui vireleda Eestis – viimasel puhul võiks tõesti tekkida kibestumus, lõputult ju ei jõua. Aga igaüks on oma õnne sepp.

Enamik sõpru pole meie plaanide peale eriti üllatunud, selline käik on Eestis ju üsna levinud. Mõned küll esimese hooga imestasid, mida me ronime sinna välismaale lihttööd tegema, katsugu me ikka pigem Eestis. No need olid lihtsalt sellised, kes ise edukalt hea töö peal ja tutvusringkonnas pole eriti neid, kes sel kombel välismaale läinud – peale nende kõige rumalamate, kes Eestis õppida ei viitsinud, nagu näiteks toodi. Aga no tõesti, me oleme siin proovinud nii ja teisiti, praegune samm tundub kõige arukam. Eestis tuleb edasi proovida küll, aga alles siis, kui teatud asjade jaoks on säästetud. Pärast selle kõige ära seletamist on muidugi kõik aru saanud, keegi viltu vaadanud ei ole.

Üks huvitav seik eelmises lõigus mainituga seoses on veel see, et kui need, keda meie kolimise plaan ei üllatanud, olid kõik Soome poolt, sest see on kodule lähemal, kergem käia, lastele parem jne, siis just need, kes algul imestasid, miks me läheme, pole ju ometi nii saamatud, et Eestis hakkama ei saaks ja peame Soomes musta tööd tegema, pidasid Norrat tunduvalt paremaks variandiks – huvitavam ja põnevam. Novat siis.

Ma lähen rõõmuga Soome, sest seal on võimalus edasise elu üles ehitamiseks säästa. Ma tean, et ma oskan igal pool elamisest rõõmu tunda. Ma saan esimest korda elus teadlikult nautida üürikorteri mugavusi, enne oma kodu ostu tundusid need kõik nii iseenesestmõistetavad. Soomes on suurepärased lasteaiad, suurepärased kirbuturud… Oo, ma oskan leida iga asja juures palju positiivset. Soomes saab olema tore, selles pole kahtlustki.

Kummalisel kombel ei tunne ma mingit kurbust kodust lahkumise pärast – tean, et see ootab mind tagasi tulles ees, siis on lihtsalt lisaks rahalised vahendid, et see korda teha (sellega seoses – kui keegi otsib Pärnus kodu, siis meie oma otsib paariks aastaks häid elanikke, huvilised kirjutagu meilile). Ma võin elada igal pool, pole vahet. Küll aga hakkan ma suurt puudust tundma oma aiast. Oma emast. Abikaasa perest. Oma uutest Pärnu sõpradest. Neid on küll vaid paar, aga selle lühikese aja jooksul nii kalliks saanud. Oma kaks korda nädalas akna taha toodavast mahepiimast :)

Ma ei muretse laste pärast, nad on nii noored, saavad keele kiirelt selgeks. Peaasi, et pere oleks koos ja rahul, siis on kõik õnnelikud. Soome keelest saab neile põhimõtteliselt teine emakeel – miks mitte, tulevikus kasuks.

Kui ma kunagi Londonisse kolisin, siis seda sellepärast, et Eestis oli nii erialaselt kui eraeluliselt paigalseis, keel oli suus, sõbrad ees… Läksin, sest see tundus põnev, ei mõelnud kordagi sellele, kui kerge või raske on elu Eesti ühiskonnas. Nüüd, vanemana, abielus, lastega… Nüüd on põnev lahata poliitilisi tagamaid ja väljarände probleemi tõsidust. Probleem on, kahtlemata. Aga meie vähemalt kavatseme tagasi tulla ja meil on plaan, kuidas tulevikus Eestis paremini ära elada. Kuidas seda üldist väljarände probleemi lahendada, see jäägu meie poliitikute mureks… Minust poliitikut ei saa :)

Aga jah, miinimumpalgaga peaks olema võimalik inimväärselt ära elada ja meie tilluke riik võiks väljamaa ajakirjandusele õitsva majanduspoliitika musternäidiseks püüdlemise kõrvalt mõelda rohkem sellele, mida targad poliitikud ja riigijuhid saaksid ise ära teha, et noored pered julgeks saada nii palju lapsi, et Eesti iive oleks positiivne – ei piisa pelgalt ajakirjanduses kurtmisest, et eestlaste väärtushinnangud on paigast ära. Meie plaanime tagasi tulla, aga kõik need ülejäänud?

Kas ei oleks siis võimalik leida kuldset keskteed rõveda kokkuhoiu ja üüratu laristamise vahel? Et riigil oleks tibake rohkem raha, mida oma elanike hüvanguks kasutada, aga võlg ei muutuks samas liiga suureks? Ma saan aru, et Eesti ühiskonnalt ei saa nõuda võrdseid võimalusi Skandinaaviamaadega, meie minevikke ei anna ju võrrelda. Aga no tee mis tahad, kui nooruses olin pigem parempoolne, siis nüüd, lastega ja mitte väga kõrget palka teenides, paeluvad mind ikka pigem sotsialistlikud hüved. Ja arvestades, et Eesti riigi ja kultuuri elujõulise säilimise tagab tulevikus vaid piisav laste arv, tundub mulle küll, et meie poliitika võiks veidi vasakpoolsema suuna võtta, muidu neid lapsi lihtsalt ei sünnitata piisavalt. Või nojah, alati on võimalus, et tulevikus teevad Eesti lihttöid immigrandid… Mis ei lahendaks muidugi suuremat kultuuri säilimise probleemi :P

Elu on põnev ja poliitika kah, pole midagi öelda.

See postitus sai nüüd hiiglama pikk ja hektiline – palju oleks veel öelda, aga niigi sai juba liiga palju öeldud. Ja te ju mõistate, et see kõik on vaid minu arvamus, ma ei pretendeeri ühegi väitega poliitika või Pärnu/Eesti/Soome eluolu kohta absoluutsele tõele. Kindlasti on minu mõtted vaid üks kaduvväike osa, üks isiklik arvamus, mis ei pruugi kellegi teise mätta otsast vaadatuna sugugi nii õige olla. Tõenäoline on ka see, et kuna ma ei tea kõige kohta kõiki fakte, võib osa siin kirjutatust suisa vale olla (Pärnu palgataseme kohta näiteks olen võrdlemisi meelevaldseid järeldusi teinud, mis põhinevad vaid minuni jõudnud infokildudel, mitte reaalsetel uuringutulemustel vms). Aga nood teemad, mida siin lahata üritasin, on nagunii kaugelt liiga suured ja keerulised, et keegi üldse saaks mingit absoluutset tõde taga nõuda või kuulutada…

Apr 192012
 

Mul on palju selliseid lugejaid, kelle blogi ma ise regulaarselt ei loe. Kusjuures ma täitsa siiralt usun, et väga paljud neist oleks mulle huvitavad… Mul pole lihtsalt füüsiliselt aega nii paljudesse eludesse süveneda – mul ju see halb komme, et niisama poole pealt jälgima hakata ei saa, ikka vaja kõigepealt kogu minevik läbi lugeda. Nii ongi, et kui aega parasjagu rohkem, mõni teema olulisem, keegi miskit soovitab või miski kuskil ise silma jääb, siis loen.

Kipun siin ikka üldistavalt ütlema, et poliitika on igav ja ma ei saa sellest aru. Ei ole igav, kõik kindlasti mitte. Asi on ikka selles minu va praktilises mõtteviisis – mulle läheb korda vaid see, mis puudutab mind ennast või mulle miskit pidi olulisi inimesi/teemasid. Lugesin viimaste päevade jooksul läbi Kohaliku blogi (kelle nimi ja blogi on mulle kommentaaridest ammusest tuttavad) ja vot tema kirjutet poliitikateemad lähevad mulle küll korda. Tema lingitud artikleid loen huviga. Vaat, asi ongi nii, et nö peavoolumeedia puhul ma tõesti ei tea, kelle juttu usaldada. Ma ei tea paljutki, mis meie riigis toimub. Kui aga kuulan nende arvamusi, kes on mulle sümpaatsed, keda ma usaldan… Siis on huvitav, siis ma julgen ka rohkem uskuda.

Poliitika on üldse üks huvitav loom. Ühest küljest ma nagu sügaval sisimas tunnen küll, et olen meie riigis toimuvas tibake pettunud. No just selles ladvikus, va valitsuses. Ei tundu mulle, et asjad on päris  nii, nagu võiks ja peaks. Et ajad on küll rasked, aga oleks võimalik ka paremini. Mis puutub nö tavalistesse riigiametnikesse, siis arvan (loodan?), et nende hulgas on enam siiski neid, kes teevad oma tööd südamega. Kindlasti on ka neid, kes ei peaks oma ametis üldse olema, aga eks see ole igal elualal nii. Ja mõttetuid poliitikuid on nagunii igas riigis, see pole vaid Eesti mure. Asjalikke on ka igal pool. Mina õnneks või kahjuks näpuga näidata ei oska, kes kuulub esimesse, kes teise punti. Ja mis mu näitamisest kasugi oleks.

Ja noh, tõsi on ikkagi ka see, et me ei saa oma ühiskonda võrrelda näiteks sotsialistlike heaoluriikide Soome-Rootsiga, võimalused pole just päriselt võrdsed olnud või mis. Sama tõsi on aga ka see, et me ei saa igavesti oma riigi probleeme õigustada sellega “et meil on ju nii raske olnud”. S*tasti jah, oli raske, oli. Aga nüüd on aeg minevikul minna lasta, edasi liikuda ja täiega panustada sellesse, et saaks parem. POSITIIVSUST, inimesed, POSITIIVSUST on vaja. Usku, et me saame ja suudame. Õigeid inimesi riigi etteotsa, kes suudaksid vajalikke muutusi läbi viia.

Nojaa, aga olgu mu sügav sisemine tundmus milline tahes, ma ikka väga nonde teemade siin lahkamisel mõtet ei näe. Esiteks jah – tunnen, et faktiteadmisi ja avarat maailmapilti jääb väheks. Teiseks – ma küll käin valimas, sellega nagu oleks õigus viriseda, samas ei taha ma mitte kõige vähematki minna ise poliitikasse, et paremini teha. Ma ei ole noil teemadel nii tark, et julgeks öelda: vot need vennad tegid seda ja seda kindlasti valesti, oleks pidanud hoopis nii tegema. Kolmandaks – mulle meeldib ütlemine, et kui miski häirib, siis muuda seda, kui sa ei saa seda muuta, siis lepi sellega.

Miks ma ei taha poliitikasse minna? No te kujutate ette, mis ajakirjandus siis mu blogiga teeks? :D Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma olen poliitika jaoks liiga praktiline. Minu meelest on nii, et inimesed astuvad erakondadesse lootusega midagi ära teha ning tõdevad õige pea, et juhtideks pääsevad nagunii vaid vanad ja suurimad olijad, erakondade siseseltki käivad liivakastimängud, oled ja vahid seal, reaalselt ÄRA teha nagu midagi ei saagi.

Keegi kindlasti saab, imetlen kõiki asjalikke inimesi, kes poliitikasse lähevad. Aga mina pole seda tüüpi – ma võin küll kohati olla suur idealist, aga põhiloomuselt olen ennekõike praktiline, pean kogu aeg saama midagi reaalset ära teha. Nii et minust oleks rohkem kasu kodanikualgatuse korras. Mingeid reaalseid kohalikke asju võiks ma ajada või ära teha. Millest mulle ja lähedastele või näiteks mu kodukohale ja kaaslinlastele konkreetset kasu on. No waldorfkooli teema sobib siia hästi. Siin on muidugi sügav isiklik huvi ja kasu sees, eks.

Praegu pole minust küll millegi algatajat, enda elugagi piisavalt tegemist. Kaasa lööks küll, aga vaid siis, kui teema tõesti oluline. Ühesõnaga… Paraku on nii, et oma nahk on kõige ligemal. Vaatame, kuidas ise elatud saaks. Kõige proosalisemas rahalises mõttes näiteks. Et kui on parasjagu kehvasti, mis ma ikka raiskan energiat poliitika kirumisele – katsun parem välja mõelda, kuidas oma elu nii elada, et mu pere oleks rahul ja õnnelik.

Lugesin just uudist, et Eesti Post võttis sel kevadel maha 300 kirjakasti, kuna neisse pandi vaid mõni üksik kiri päevas. Varem oleks ma selle peale õlgu kehitanud ja ilmselt mõelnud, et õigesti teevad. Nüüd aga oskan näha inimesi numbrite taga. No ühesõnaga, mul on ausõna väga hea meel, et Kohaliku blogi lugesin, kohe mitmed maaelu (ja poliitika) aspektid said hulka selgemaks. Olen täiesti teadlik ka sellest, et tegu oli vaid ühe inimese arvamusega ning ühe maakohaga, mujal Eestis on kindlasti ka palju muid variante. Aga siiski – tean jälle natuke rohkem, mis mõnes meie riigi nurgakeses toimub. Inimene õpib iga päev :)

Feb 232012
 

Üldiselt ma siin räägin, et mind poliitika ei huvita, eks. No tegelikult äkki isegi huvitaks, kui ma teaks, mida ma uskuda võin. No näiteks ma siin sattusin lugema FB feedis jagatud artiklit IRLi kohta. No kena, lugesin läbi, nii artikli enda kui kommentaarid.

Ja no ausalt, mis ma siis tegema peaks, kui on vastandlikud arvamused. Keda uskuma? Või äkki oleks õigem küsida, kust ma oleks pidanud eelmise kümne aasta jooksul omandama vajalikud teadmised, et kogu seda värki mõista ja sellest aru saada? Lugema igapäevaselt uudiseid? Oeh. Ma ütlen, enamik uudiseid on minu jaoks kas vastikud (igasugu vägivallaga seotud, neid väldin teadlikult) või igavad. No ja kuna mul on parematki teha, kui sundida ennast igapäevaselt lugema igavaid artikleid poliitikast ja majandusest, millest ma enamjaolt midagi arvata ei oska, sest üks väidab ühte, teine kommentaarides teist ja kuna MINA EI TEA, kummal on õigus, siis ma ei oskagi arvata, mis see õige on ja kuna kõike prahti ei jõua meeles pidada, ununeb nagunii kõik. Nii ma olengi leidnud, et on otstarbekam oma aega sellele mitte raisata, kahju (aja- ja energiakulu) on enam kui kasu (reaalsed teadmised, mis jääks päriselt meelde ja teeks mind targemaks). Kõige olulisemad uudised jõuavad minuni ju teiste allikate kaudu nagunii.

Kusjuures, ajakirjanduses on ju ka praegu küllalt asju, mis mind huvitavad – näiteks need vanad Pärnu Postimehed ja Eesti Päevalehed, mis meile tulehakatiseks tuuakse, kui sealt midagi silma jääb, siis enne pliidi alla viskamist loen ikka läbi, just hiljuti sattus kätte järjest mitu väga pikka ja huvitavat kirjutist. Aga paberlehti ma tellida ei jõua, maailmavaatelistel kaalutlustel eriti ei tahagi, netist uudiste lugemine ajab mind ka närvi – liiga palju on kollast, vastikut ja igavat kraami, huvitavate üles leidmise jaoks läheb liiga palju aega ja energiat, osa asju on nagunii juba netis ka tasulised (eriti just need pikemad ja huvitavamad), paberlehe lehitsemine on selles mõttes tunduvalt mõnusam. Nii ma loengi enamasti vaid Tarbija24, vahel harva kiikan Postimeest. Tegelikult oleks netiuudiste jaoks vist kõige asjalikum hoopis ERR, millest mul on jäänud mulje, et sealsed uudised on pigem lühikesed ja noh, UUDISED, samas kui huvitavam on ju pikem ja informatiivsem… Tegelikult ma praegu vaatasin, seal on ikka kõike, ma pole lihtsalt ise näinud. No hea küll, kollasest saab nii lahti, aga jääb probleem, et enamik uudistest on praegu veel minu jaoks igavad.

Ja ausõna noh, tulge mulle rääkima ükskõik kui tuliselt, et inimene ei saagi intelligentne olla, kui selliste asjade vastu huvi ei tunne… Mina jään arvamuse juurde, et oleks äärmiselt kena, kui teaks ja see annaks kohe avarama maailmapildi, aga otseselt ebaintelligentsena ma ennast sellegipoolest ei tunne. Tahaks teada, jah, aga ausalt mu pere ja kodune elu on tähtsamad, mul on niigi liiga palju teha, et seda aega veel igavate uudiste lugemisele kulutada. Tähendab, kui ma suudaks siiralt uskuda, et miski hetk on sellest tolku, siis äkki loekski… Aga mul ongi praegu tunne, et ma kulutan lihtsalt mõttetult palju aega, sest ma loen, ei tea, kas usaldada või mitte (sest et kõik ajakirjanduses kirjutatu ei ole puhas kuld, eks), ei tea, kui palju usaldada kommentaare (enamik neist on pigem vigisejad ja paranoilised, aga kindlasti on mõni kommentaar, kus tõde on rohkem kui artiklis endas)… Seega ei oska selle vastuolulise infoga miskit peale hakata ja unustangi.

No tegelt ka. Kas kõigi teadmiste aluseks peab olema mingi maagiline nooruses kätte õpitud õige õppimise ja seostamise oskus? Et kui mul seda pole, siis asi ongi hukule määratud? Kuivõrd jah, ma keeldun tarbimast suuremates kogustes infot, mis on minu jaoks igav ning mis ununeb, kuna pole loogiline ja ma ei oska seda seostada. Ma parem tegelen selle asemel asjadega, mis mind huvitavad, kogun nii praktilisi teadmisi, need jäävad vähemalt meelde, nii et sellest on mingit kasu.

Ma tahaks, et keegi seletaks mulle lihtsalt ja arusaadavalt neid maailma asju. Oop, ae, sina lubasid! Estonian Politics for Dummies, mäletad? Ja keegi võiks (maailma)majandusest ka midagi taolist kirjutada. Ma ju tahaks targemaks saada, ma ausalt tahaks, ma eeldan et see ka loeb midagi. Ja ma pühendaks sellele hea meelega oma vähest vaba aega, kui ma oleks kindel, et sellest ka tolku on. Kui ma mingi baasi kätte saaks, siis oskaks vast rohkem seostada, laiemat pilti näha, uudised muutuksid arusaadavamateks ja huvitavamateks…

Ja kui keegi tuleb siin ilkuma, et mida sa ülikoolis tegid, siis ma võin vastata tiraadiga sellest, mida mina arvan otse pärast gümnaasiumi ülikooli minemisest, sest “kõik ju lähevad”, kui pole õrna aimugi sellest, mida sa päriselt tahad oma eluga peale hakata. Mitte et ma kahetseks, kuidas elu senini läinud on, aga äkki oleks ma hiljem suutnud nondest alusmooduli loengutest väheke rohkem aru saada ja meelde jätta. Muidugi ei olnud need massloengud alati ka oma korralduselt ega õppejõu isiksuselt just eriti hästi üle ehitatud ega huvi tekitavad, aga see on juba jälle omaette teema.

Kogu see hariduse, õige õppimise ja muu taolisega seotu mõlgub mul viimasel ajal pidevalt meelel, kuna nüüd on endal lapsed ja ausalt tahaks, et nemad ei kaotaks kuskil poolel teel julgust ise ja loovalt mõelda ning õpiks tuupimise asemel õigesti õppima, mõtestama, seoseid looma… Ning see kõik saab tegelikult alguse juba lasteaias. Niisiis pole sugugi liiga sellele vara mõelda.

Aga hea küll, nüüd läksin teemast juba liiga välja. See on ühe teise postituse jaoks, mille kirjutamiseni ma loodetavasti ka kunagi jõuan.

Ja tegelikult, kui nüüd jäi mulje, et ma ei tea majandusest ja poliitikast mitte kui midagi, siis nii hull see asi ju ka ilmselgelt pole. Ilmselt on mul tegelikult rohkem teadmisi, kui ma isegi sellest aru saan. Aga jah… Ma ei oska seostada, ma ei oska avaramat pilti näha, mingid sellised asjad on täiega puudu. Ja ma ei oska neid ka kuskilt otsast omandama hakata.

Oct 232011
 

Mul oli lõpuks aega oma FB feed läbi vaadata ja leidsin sealt õige mitu huvitavat artiklit. Kaks neist olid eriti huvitavad selle poolest, et olid nii vastandlikud, aga ometigi tõesed. Minu meelest vähemalt.

Esimesena lugesin seda ja siis seda artiklit.

Oh, küll see elu on ikka keeruline. Minu meelest on ühtmoodi tõsi nii see, et Eestis on paljud asjad lihtsamad ja mõnusamad kui mujal Euroopas, tõsi on ka see, et paljud asjad on tunduvalt rohkem tuksis. On palju edumeelseid asju ja palju valupunkte. Esimesed on tõepoolest edumeelsed ja teised tõepoolest väga valusad.

Mis ma oskan öelda? Eks igaüks peab oma elu ikka ise elama – nii hästi-halvasti, kui oskab. Ma vist praegu olen lihtsalt tänulik selle eest, et ma pole leidnud oma kutsumust mõnel alal, mis on meie riigis halvasti tasustatud. Ma küll ei tea, mis minust saab, aga kõik teed on veel lahti. Ja ma arvan, et suudan leida sellise töö, mis lõpuks ka normaalselt sisse tooma hakkab.

Ma olen Eesti üle ühtaegu väga uhke ja samas tunnen häbi ka. Ei oska mina pakkuda lahendust neile valupunktidele, selle eest need poliitikud ju palka saavad…? Räägitakse, et poliitika on p*rses, aga samas teistes riikides on ju ka?

Ikka ise tuleb oma unistuste poole püüelda. Mis sest vingumisest kasu… Kui tundub, et Eestis ei saa inimese moodi elada, siis võib ju alati mujal proovida. Vingatsid ei lähe küll kuskil peale, seda ma kinnitan. Kui aga ettevõtmist on, siis võib lihtne inimene lihtsa tööga mujal tõesti paremini ära elada.

Aga hea meel on, et kõik naeruväärse palga eest tähtsat töid tegevad inimesed pole Eestist uttu tõmmanud. Võib ainult loota, et aja jooksul olukord paraneb… Mida muud ikka teha. Lihtsalt toetada ja kaasa elada.

Kõige rohkem on kahju neist, kel pole võrdseid võimalusi. Nendest, kes kannatavad kõige valusamate punktide all ja ei saa sinna mitte midagi parata. Alates vaeste paljulapseliste perede järelkasvust, lõpetades omastehooldajatega. Ja ma olen kindel, et mul pole õrna aimugi, kui paljud veel sinna vahele jäävad.

Ma pole küll kaugeltki sündinud, hõbelusikas suus, aga minu elu on ikka väga ilus.

Mar 072011
 

Ärge küsige, miks, aga poliitika on mind viimasel ajal tunduvalt rohkem huvitama hakanud. Ma olen küll alati hääletanud, aga varem toimus see tõesti vaid põhimõttel “ükskõik kes, peaasi, et mitte Keskerakond”. No näiteks valisin eelmiste riigikogu valimiste ajal Villu Tamme, sest ta on äge :P

Ma ütleks, et tänased on minu elu esimesed teadlikud valimised, mida ma tõesti huviga reaalajas jälgisin. Ja mul ausalt puudub senimaani absoluutselt võime näha mingit üldisemat pilti või teha mingeid adekvaatseid järeldusi.

Aga minu äärmiselt lihtsustatud maailmavaate puhul on mõtted umbes järgmised. Reform pole mulle kunagi suuremat meeldinud, pealegi on neil ilma minu hääletagi jüngreid piisavalt. IRL on nende koopia. Keski pole vaja üldse mainida. Toetaksin oma häälega pigem mõnd väiksemat tegijat, kel samas siiski lootus midagigi reaalselt ära teha. Valides riigikogu valimistel kristlikku parteid või üksikkandidaate, oleks see minu jaoks põhimõtteliselt valimata jätmine, sest riigikokku nad ju nagunii ei saa. Hea küll, isegi kui mõni üksikkandidaat ime läbi saaks (Tarand ju sai, samas Europarlamendi valimised on mu meelest ikka hoopis midagi muud, pole päriselt võrreldavad situatsioonid) – mis ta suudaks seal saja reformi-keski-IRLi-sotsi kärsa hulgas korda saata? Ta oleks seal ikkagi kadunud hing.

Nojah, ja vaadates väiketegijaid, kel lootust midagi reaalselt ära teha, siis… Polnudki nagu mingit valikut. Rohelised on oma margi võrdlemisi täis teinud, Rahvaliit kah. Nii et tegelikult olid sotsid minu puhul ainus loogiline valik. Seda enam, et nende maailmavaade mulle järjest sümpaatsemaks tundub muutuvat.

Ja ma tean veel õige mitmeid, kes minuga sarnastel põhjustel sotsid valisid. Ja sotsid olid mandaatide mõttes suurimad võitjad. Nii et tõesti – hoolimata sellest, et nad said lõpuks vaid 17% häältest, on mul tunne, et MINU hääl läks õigesse kohta.

Ja see tunne ju ongi kõige olulisem, ah? :)

Oop, kuhu jääb Estonian Politics for Dummies? Ma tahaks ennast harida!

Mar 062011
 

Vabariigi Valimiskomisjon: Valimiste infosüsteemi laekuvad andmed õigeaegselt ja probleemideta, häiritud on sisestatavate andmete kuvamine. Probleemi lahendamisega tegeletakse aktiivselt. Seni edastame teile infot Facebooki ja Twitteri kaudu.

Hurmav!

Feb 242011
 

Kell on alles kaks ja nii palju toredat on juba olnud, et…

Hommikul käisin trennis. Ja uskuge mind, ma kahetsesin nii eile õhtul kui täna hommikul, et aja kinni panin… ÜLDSE ei viitsinud. Kuna olin aga Tagega kokku leppinud, siis isegi ei mõelnud mitte minemisele. Kui ma olin lõpuks voodist välja saanud ning istusin oma kohvi ja võileibadega köögis, tuli otse loomulikult täitsa inimese tunne peale. Kui ma imeilusa päikeselise ilmaga Tervise Paradiisi poole jalutasin, oli tuju juba õige hea. Ja trenni lõpus suisa suurepärane. Nagu alati!

Täna olin esimest korda teise treeneri trennis. Ja oh seda üllatust siis, kui selleks osutus mu kehalise õpetaja. Kuigi kehalist ma kooli ajal suht vihkasin, siis õpetaja meeldis küll :D Pärast trenni jäime Tagega temaga pooleks tunniks jutustama – trennist, personaaltreeningust, lastest, koolist, kehalise tundidest, maast ja ilmast…

Oo, ja siis ma sain neilt teada (ja kodus Abikaasalt ja siis telefonis emalt), et Sütevakasse tulevad algklassid. Saate aru! SÜTEVAKASSE TULEVAD ALGKLASSID!!! Ma olen lihtsalt hüsteeriliselt rõõmus!!! Ma olen kogu aeg mõelnud, et kuidas ma panen lapsed alguses Ühisesse ja veenan neid hiljem, et tegelikult on Sütevaka palju lahedam koht – kui neil on juba sõbrad tekkinud, ei pruugi nad koolivahetuse ideest üldse vaimustuses olla. Noh, see mure langes nüüd ära. Ühis on meie kodule küll lähemal, aga Sütevaka algklasside majja on ka vähem kui kilomeetri kaugusel – ja mööda tunduvalt vaiksema liiklusega tänavat, kui oleks teekond ühisesse.

Nii et tõesti, ma olen vaimustuses. Ei koli me siit Pärnust kuskile! Peaasi, et Sütevaka plaan ikka ilusti tööle hakkaks, aga küll hakkab. Ja ma olen täiesti kindel, et kui mina sinna sisse sain, saavad minu lapsed ka. Vähimagi kõhkluseta viin katsetele, juba esimeses klassis – sest ma armastan Sütevakat, tõsiselt armastan. Ja see pole mingi eliitkooli värk, see on väike ja armas ja MINU kool… Ja ühtlasi lihtsalt parim. Ja Plika on Tage plikaga ühevanune, nad saavad ühte klassi minna :P Ja katsed lubati inimlikud, muuseas ma ise käisin ka algklassi minnes katsetel, see oli Ühise inglise keele eriklass… Ei olnud midagi jubedat.

Aga minnes tagasi trenni teemade juurde, siis saime teada, et €16/250 krooni eest on võimalik saada personaalset nõustamist, kus treener sinu soove ja vajadusi silmas pidades koostab individuaalse treening- ja toitumisplaani. See on täiesti okei summa mu meelest… Ja tuleks kasuks. No selle üle me veel mõtleme. Igal juhul tore teada, et võimalus on olemas ja üldsegi mitte hingehinnaga.

Jutustamist oleks meil ilmselt kauemakski jätkunud, aga üks ootas tissi, nii pidin lõpuks ülehelikiirusel koju põrutama. Kui Poisi magama sain, hakkasin e-valima. Olin otsustanud seekord sotside kasuks – ja kui nimekirjast Lauristin vastu vaatas, siis imestasin suurest rõõmust ja valik oligi tehtud. Alles hiljem jõudis kohale, et jajah, ma olen ju Tartusse sisse kirjutatud, imestada pole midagi. Novot, see oluline asi on nüüd kah tehtud.

Siis läksin poodi süüa ostma… Ja ilm oli endiselt niii ilus ja päikeseline, ainult et palju mõnusam ja soojem kui hommikul. Ja kui ma sisse astusin, mängis parasjagu mu lemmiklaul – “Ei ole üksi ükski maa”. Ja muuhulgas nägin Abikaasa vanaemat, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin… Telepaatia.

Ja ma sain täna aru, miks ma olen siin elamise aja jooksul siiani nii vähe rohelist ostnud – sest ma pole oma uue koduselveri paigutusega harjunud, idud-salatid on juurikatest edasi ja näoga lihaleti poole. Täna oli konkreetselt idusid vaja, sest hakkame hiina nuudleid tegema (mhm, just, vabariigi aastapäeval hiina nuudleid – tegelikult oli juba üleeile plaanis, aga lükkus edasi ja kana ei kannata enam kauem oodata) – nüüd teadlikult otsisin ja leidsin üles. Me vahepeal ei söönud üldse värsket, sest ei jäänud silma, ei tulnud meelde otsida, valik on ka praegu na väike. Nüüd on kodus kurki, salatit ja idusid. Mõnus!

Tahaks õhtul kleite vaadata – loodetavasti on ETV kvaliteet arvutis okei, sest vastuvõtt jookseb laste uneaja sisse ja kellelegi külla ei hakka minema.

Igal juhul on äärmiselt tore päev olnud… Ja pool on alles ees!

Jan 272011
 

Tähendab, ma nüüd ikkagi uurisin üht ja teist. Lugesin veidi erinevate maksusüsteemide kohta. Piilusin erinevate erakondade kodulehti.

Avastasin näiteks, et Rahvaliit on ju täitsa nummi. Aga ma pean muidugi ütlema, et kõigi erakondade visioonid ja lubadused on nii ilusad ja helged, et suisa pisar tuleb silma. Nende lubaduste põhjal midagi valida on küll täiesti mõttetu, arvan ma. Nende lubaduste põhjal ma võiks vabalt kõiki valida :D

Aga seesamune maksusüsteem ja sotsiaalsed hüved ikkagi. Kui ma astmelisest tulumaksust midagi ei teadnud, siis ma kujutasin ette, et see on ikka ilgelt nõme – mõtleks, mina olen tubli ja teenin rohkem, riik noolib kohe ka rohkem oma taskusse. Siis tutvusin natuke ideega ja mõtlesin – äkki tegelikult polegi nii halb mõte, on ju tore, kui sotsiaalsed hüved on head – kui mul on kõrgem palk, siis ma võin ju rohkem makse maksta kah. Seda muidugi tingimusel, et riik kuidagi suudaks neid toetusi õiglaselt jagada – nendele, kes tõesti abi vajavad. Mitte nagu UK-s, mille kohta Alice väga tabavalt kirjutas – mida rohkem teenid, seda vähem hüvesid on, kõige ilusam elu on töötutel kümne lapsega peredel, sest riik maksab neile kõik kinni, nii et neil pole otse loomulikult kõige vähematki motivatsiooni üldse tööle minnagi. Kuidas see toetuste efektiivne jagamine toimuma peaks, kuidas peaks kontrollima, et igasugu ludrilõuad ei jääkski eluaeg abirahadest elama, seda mina ei tea. Ei viitsi praegu edasi mõelda ka.

No aga siis toodi jälle paar hästi loogilist põhjendust astmelise tulumaksu vastu. Et esiteks on selline süsteem jube keerukas ja ülalpidamiskulud suuremad. Teiseks tekib olukord, kus koristaja saab reaalselt kätte sama palju palka kui mõni tunduvalt keerulisema ameti inimene – koristaja bruto on väiksem ja maksud ka väiksemad, keerulisema ameti inimesel on suurem bruto, aga makse võetakse ka rohkem maha… Nii et kätte saavad mõlemad lõppkokkuvõttes suht sama summa ja motivatsioon rohkem teenida väheneb. Milleks, kui ise sellest nagunii eriti kasu ei saa, vaid riik suurema osa endale võtab.

Äkki ikka siis niipidi on mõttekam, et olgu kõigil ühtne tulumaks ja madalama sissetulekuga inimeste parema toimetuleku kaitseks on tulumaksuvaba miinimum?

Ja noh, kui te ütlete, et siis pole riigil piisavalt piisavalt raha igasugu sotsiaalsete hüvede võimaldamiseks, siis… Minu loogika kohaselt – mida suuremad palgad, seda rohkem maksuraha riigile laekub, seda rohkem on ka võimalusi sotsiaalseteks hüvedeks. eksju. Aga selle eeltingimus oleks, et kõik saaksid ikkagi normaalselt palka. Ka teadustlöötajad, meditsiinitöötajad, õpetajad, päästeameti mehed… Ja neile kõigile maksab, riik, eks… Mis tähendab, et siis on riigil jälle raha vähem… Aga kui nende palgad on kõrgemad, siis sellest läheb ju ikkagi rohkem makse maha, mis on jällegi riigile hea, eksju…

Kuulge, ma satun järjest rohkem segadusse :D Aga ma praegu vist olen ikkagi jälle ühtse tulumaksu pooldaja. Kas äkki sellest oleks abi, kui see ühtne tulumaksumäär oleks veidi kõrgem? No näiteks 25%? Kas see oleks juba hirmus röövimine? Maitea, see oli lihtsalt üks uitmõte :) Ja neid madalama sissetulekuga inimesi kaitseks siis jällegi tulumaksuvaba miinimum. Aga kõrgema tulumaksu eeltingimuseks peaks olema ka muidugi kõrgemad palgad, praegustest pole küll enam midagi rohkemat võtta, arvan ma. Hinnad ja kulud on ju, krt, laes.

No kas pole siis ühtki riiki, kus oleks ühtne tulumaks, aga inimesed elaks üldiselt suht hästi ära ja sotsiaalsed hüved oleks ka enam-vähem ok?

Lõpetuseks jõudsin muidugi selleni, et kuna Eesti on minu kodumaa ja ma olen otsustanud siin elada, on p*rses poliitika üle kurtmine sama mõttetu kui külma kliima üle kurtmine. Jajah, Londonis on mõnusam ilm, odavamad hinnad ja avatumad inimesed. Ikka elan ju Eestis :)

Aga noh, valimas tuleb ju käia, nii et poliitikast võiks rohkem teada. Ja mitte ainult erakondadade eri suunitlustest, vaid hästi oluline oleks olla teadlik ka sellest, mis inimesed on suutelised oma lubadusi ka reaalselt ellu viima. Lubada oskab ju igaüks…

Äkki valiks seekord hoopis Rahvaliidu, ah?

Jan 272011
 

Oop lubas minu soovil kirjutada Estonian politics for dummies, ootan huviga. Tahaks hirmsasti targemaks saada :P

Aga üldiselt seostus tema viimane postitus üsna hästi minu alateadlike ja naiivsete mõtetega. Poleks ju mingi probleem valida välja erakond, kelle ilusad lubadused minu maailmavaatega kõige enam kattuvad, ja siis nende poolt hääletada. Probleem on hoopis selles, et maa ja ilm lubatakse kokku, ära ei tehta aga suurt s*ttagi.

Nii mulle ongi jäänud mulje, et kõik on p*rses. Ja ehkki tegelikult on kindlasti ka sutike ära tehtud, siis mina seda suurt ei tea, sest uudiseid lugeda ma igapäevaselt ei viitsi (my bad).

Ühesõnaga – oleks kena, kui keegi peaks arvet selle üle, palju valimiseelsetest lubadustest ka reaalselt täidetud saab. Kui ma saaksin enne uusi valimisi selle kohta üksikasjaliku statistika, palju keegi lubas ja palju ära tegi, vat SELLE põhjal ma pigem kujundaks oma arvamust.

Muidu on tore. Inimesed panid mind mõtlema asjade üle, mille üle mul pole olnud kunagi varem põhjust/viitsimist mõelda. Ma isegi kavatsesin siia kirjutada igasugu mõtteid, mis mul tekkisid seoses sotsiaalsete hüvede, maksude, vanemahüvitise ja muu taolisega, aga siis avastasin Poisil tuulerõuged ja noh… Nüüd enam ei viitsi. Emade värk – oma lapse haigus on ikka tähtsam kui maailma poliitika, eks. Mitte et ma nii väga muretseks, lihtsalt poliitikast enam kirjutada ei viitsi. Niigi juba kirjutasin.

Igatahes ootan kannatamatult Oopi järjejuttu – katsugu ta see vaid kirjutamata jätta :P