Jan 162017
 

Kui tõsisteks teemadeks pole jaksu, tuleb ette võtta meelelahutus. Ja sel juhul ei saa üle ega ümber modellidest. Minu guilty pleasure, mis siin blogis ka üsna palju kajastust leidnud.

Ma ei saa siiamaani aru, MIKS modellid mulle nii kangesti meeldivad – võttes arvesse fakti, et moemaailm kui selline on minu jaoks siiralt arusaamatust tekitav… Aga no miski on, mis köidab. Ma noid tüüpilisi väljahääletamisega reality showsid ju praktiliselt ei vaata (ehkki näosaade vist läheb sinna alla?), aga võistlusmoment ja kaasa elamise võimalus on ju ikka toredad. Eks seda nišši modellid vast minu jaoks täidavad.

Mul on hea meel, et ameeriklased siiski jätkasid. Mu meelest on uute kohtunikega parem küll :) Ja pean tunnistama, et meesosalejatest ma ka puudust ei tunne :)

Austraalia meeldib ikkagi rohkem :P Aga need teised ingliskeelsed… Mis need kõik on olnudki… Kanada, Uus-Meremaa… Need vist olid üsna halvad. Eesti… Parem olen kuss :D

Igal juhul olen tänulik selle eest, et mu kergemeelsema poole rahuldamiseks lõbustust jätkuvalt juurde toodetakse :)

Jan 152017
 

Kuigi ma olen hetkel koduga keset linna väga rahul, on mul olnud alati unistus elada kunagi ökomajas. Kasutan seda terminit teadlikult täiesti meelevaldselt, sest mind vaimustavadki kõiksugused erinevad alternatiivsed ehituslahendused…. Alates passiivmajadest, lõpetades pisikeste majadega – lühidalt kõik, mis ehitatud energiasäästlikult ja loodussõbralikult.

Blogis ma olen vaimustunud varem ka, kõik need vaimustumised on ökoehituse sildi all kenasti näha, pole vast mõtet ennast kordama hakata. Savi-põhumaja, palkmaja, Earthship – kõigest olen vaimustunud.

Viimati aga vaimustusin hoopis seoses päikeseenergiaga – Naps Solar Estonia FB lehel, kus nad jagasid üliägedaid pilte enda tehtud töödest. Täpsemini siis see:

Foto Naps Solar Estonia FB lehelt

Ja üks varasem, mida nad kajastasid taas seoses Postimehes ilmunud artikliga:

Foto Postimehe lehelt. Autor: Kaido Haagen

Päikesepaneelid on mu meelest üldiselt pigem… Noh, mitte eriti ilusad :) Aga sellised üliägedad ümarate vormidega majad… No lihtsalt super!

Passiivmaja kui selline on mulle idee poolest äärmiselt sümpaatne ja Eestis on täitsa olemas neid ehitav ettevõte, aga… Kuradi kandilised on. Üldse pole nunnud. Kõik on igati öko, aga minu jaoks on see hubasus puudu. Ma olen muidugi kindel, et ka passiivmaju saab ehitada ümarates vormides :)

Ja muidugi pisikesed majad, tiny houses… Postimeheski kirjutas hiljuti, et need koguvad Eestis üha enam populaarsust. Ja jällegi, Eestis täitsa tootja olemas – GreenCube. Nende tootevaliku hulgast avastasin muidugi midagi õige lõbusat:

Ma ei tea millal, ma ei tea, millise, ma ei tea, kas oma kätega või tellimustööna, aga ma usun, et mingit sorti ökomaja me ükskord ehitame :)

Jan 142017
 

Ma ei ole kunagi olnud melomaan. Ma ei tea muusikastiilidest ega esitajatest suurt midagi, ma ei oska hinnata kvaliteetseid kõrvaklappe, ei pea vajalikuks pidevalt kontserditel käia… Jne.

Mul on alati olnud oma lemmiklood ja -esitajad, mis otse loomulikult aja jooksul muutuvad – neid ma siis kuulan. Enamasti läpaka kräppkõlaritest, täiesti rõõmsalt :) Tihti on need tulnud minuni läbi teiste inimeste, sest ma ise ei oska muusikat kuskilt otsida.

Nooremana kuulasin muusikat kindlasti rohkem. Ühes laste sünniga kasvas aga vaikuseihalus. Viimase kaheksa aasta jooksul on olnud pikki perioode, kus ma pole muusikat üldse mängima pannud.

Eelmisel kevadel sattusin tänu Liisile kuulama Nerina Pallot loomingut. See köitis mind mingil põhjusel üsna kohe ja kuulama ma seda jäingi. Kuulasin kuid ja kuid… Aasta lõpus oli paar kuud paus, kui aga jõulujazzi periood läbi sai ja ülejäänud playlistis olevat kümme lemmiklugu veidi tüütuks muutusid, tuli Nerina tagasi.

Ja mis ma oskan öelda. Endiselt sama nauditav. Perekond küll norib, et ma kogu aeg ühte ja sama kuulan, aga ma ei lase ennast sellest häirida. Lõppude-lõpuks on mu playlistis nüüd 144 erinevat lugu.

Olen väga tänulik selle eest, et Nerina Pallot mu elu oma muusikaga rõõmsamaks teeb.

Jan 132017
 

Inspiratsioon on mu meelest elutähtis. Seda sõna kasutatakse enamjaolt seoses loominguga, loomisega… Aga tegelikult on ju terve elu – iga päev, iga hetk – looming. Kui sa oled inspireeritud, siis voolab see looming sinu seest välja ning tulemused on lihtsalt suurepärased.

Vahel on inspiratsiooniga kehvasti ja sel juhul kipub ka kõik muu venima. Mis hädavajalik, saab lõpuks alati tehtud, selles pole küsimus… Küsimus on selles, kui nauditav on loomeprotsess :)

Enamik selle blogi postitusi on sündinud puhtast inspiratsioonist. Ma lihtsalt tahan kirjutada ja see voolab minu seest välja. Esimest korda nende 10+ aasta jooksul võtsin endale aga “kohustuse” kirjutada iga päev ja nagu te näete, ega ma alati ei jõua. Sest elu inspireerib tegema ka muid asju ;)

Sellegipoolest on mu eesmärk iga kuupäevaga üks positiivsusprojekti postitus lendu saata – olgu see siis pealegi tagantjärele varasemaks ajastades. Ja tahaksin seda teha selle aasta lõpuni. Nii et – kui siin on ka mõni päev vaikust, saate mõni teine päev sellevõrra rohkem lugeda.

Lihtsalt, kui eesmärgiks on ka arvutivabam elu ja juhtub, et jupp tööd tuleb soovist hoolimata koju kaasa, nii et peab nagunii olema arvuti taga rohkem, kui esialgselt plaanitud… Siis on igapäevane blogimine viimane asi, millele mõelda :)

Olen ääretult tänulik iga hetke, iga juhtumise, iga kirjatüki, iga filmi ja sarja, iga muusikapala, iga olukorra eest minu elus, mis on mind inspireerinud. Kõigi võrratute inimeste eest, kes on mind inspireerinud. Olen tänulik kogu selle inspiratsiooni eest, mis mind veel ees ootab. Ikka selleks, et kõik hea ja vajalik siin elus minu seest välja voolaks, valmistades rõõmu nii mulle endale kui ka kõigile, kes mu ümber.

Jan 122017
 

Alice on mulle blogijana ja kommentaaridest tuttav juba aastast 2009, kuid tihedamalt oleme suhelnud alates 2012 lõpust. Nende nelja aasta jooksul on saanud blogituttavast (blogi)sõber, kes on aeg-ajalt sattunud ka haldjast ristiema, psühholoogi ja nõuandja rolli. Vastavalt olukorrale :)

Ühtlasi on Alice üks neist vähestest, kelle blogi loen suurima rõõmuga, kirjavigade üle vähimatki virisemata. Ja see juba tähendab minu puhul midagi :D Ma naudin nii väga inglise eluolust lugemist seal elavate eestlaste pilgu läbi ja Alice kirjutab palju. Ma imetlen seda, KUI põhjalikult ta jõuab kirjutada näiteks koolist… Seda on nii põnev lugeda, ma ise nii ei oskaks.

Üritan praegu meenutada, mitu korda me kohtunud oleme. Kaks või rohkem? Noh, ega suurt vahet polegi, kindlasti lisandub neid tulevikus veel. Peamiselt suhtleme siiski kirja teel. Vahel kümme kirja päevas, vahel mitu kuud vaikust. Harilik :)

Ja ega ma ei oskagi seda väga hästi sõnadesse panna, KUI palju on need meie hiigelpikad kirjavahetused mulle andnud. Ei oska ka öelda, millest kõigest me nende nelja aasta jooksul rääkinud oleme. Ilmselt kõigest. Elust :) Nii hea on vahel arutada kõiksugu põnevaid teemasid või ka näiteks oma probleeme inimesega, kes on äärmiselt tark ja nii laia kogemustepagasi ning silmaringiga, samas ei ole mu eluga nii otseselt seotud – st vaatab kaugemalt ja oskab seetõttu objektiivsemaid tähelepanekuid teha. Ja olla samas ise nii arusaav, kõige ja kõigi suhtes. Kui keegi oskab asju erinevate mätaste otsast vaadata, siis on see just tema :)

Ma olen taas kord, ma ei tea mitmekümnendat korda, südamest tänulik, et nii suurepärane inimene tänu blogile minu elus on.

Milline oleks mu elu, kui mul poleks seda blogi, kõiki tänu sellele aset leidnud toredaid juhtumisi, kõiki neid imelisi inimesi minu elus… Raske ettegi kujutada. Blogimine on mu elule nii tohutult palju juurde andnud.

Jan 112017
 

Vahel juhtub, et satud keset kõige tavalisemat töönädalat kurtma teises linnas elava sõbrale, kuidas elus on parasjagu nii mitmendat päeva selline madalseis, et ei jaksa õieti millegi eest tänulik olla… Ja leiad end kaks tundi hiljem Tallinna bussist, viimase minuti kutse peale osalemaks mõnusal koosviibimisel mõnusas seltskonnas.

Mul pole spontaansuse vastu kunagi midagi olnud, aga oma olemuselt olen siiski pigem seda tüüpi, kes kõike pikalt ette planeerib. Samas pean tunnistama, et tihti juhtuvad parimad asjad just siis, kui sa neid ette ei planeeri, vaid lihtsalt oludega kaasa lähed ja hetkelise mõtte ajel tegutsed.

Lisaks meeldivas seltskonnas viibimisele sain ära tehtud jupikese tööst, mis oleks muidu lükkunud logistilistel asjaoludel vähemalt nädal hilisemaks – millest poleks otseselt midagi juhtunud, aga mida varem, seda parem. Win-win.

Ma olen ääretult tänulik sõgedate sõprade, spontaansete kutsete ja külaskäikude ning toreda seltskonna eest. Samuti selle eest, et minu semiootika õpingud jäävad kümne aasta tagusesse aega :D

Jan 102017
 

Või siis oleks õigem öelda – sõge kolleeg :P

Õhtupoolik. Teen rahulikult tööd. Geopeituse fännist ja raamatunarkomaanist kolleeg viskab ühischatti üles Tänapäeva raamatumängu lingi (milles ta ise juba mõni aeg tagasi edukalt osales) ühes küsimusega, kas me Rakvere kolleeg ei tahaks raamatut.

Vaikus.

Veidikese aja pärast järgmine link järgmise pildiga:

Ja järgmine küsimus: kas selle perrooni alt ei paista mitte K-Rauta ja kaubamajaka neoonvalgus?

Endiselt vaikus.

Natukese aja pärast jätkub veenmine erachatis. Virisen vastu, et pime ja külm ja ma üleüldse ei tea, mis koht see on.

Veidi hiljem saadetakse mulle kaart ja üksikasjalik sõnaline juhis koos palvega:

pliiz, pretty pliiz, with sugar on top?
ma panin telefoni ka laadima, et saaks sind vajadusel verbaalselt toetada kui sa sel pikal ja ohtlikul (400 meetrit üks ots) retkel viibid

No ja mis ma siis tegema pidin? Pärast pisukest üsna ebatsensuurset vestluse jätku ajasin ohates riided selga ja läksin otsima, nentides enne, et ta võib kindel olla – varsti ma helistan ja sõiman, kui külm ja pime ja vastik on ja kuidas ma midagi ei leia.

No ja muidugi täpselt nii oligi :P Aga üles leidsin ja ära tõin.

Jõudsin õhtul kodus pisut lugeda, siis läksin lastele õhtujuttu lugema. Paraku valisin neile pisut eakohasema kirjanduse, nii et minu uhiuus raamat jäi öökapile järelevalveta. Tagasi jõudes oli vaatepilt järgmine:

Elu koos kassiga…

Rakvere kolleeg tõi ka õhtul raamatu ära :D Tänapäev võib esitada Paavole noomituse ebaseaduslike vihjete jagamise eest. Täiega andsin ta praegu välja :D Kuidas tema mittepärnakana sellest pildist nii täpselt välja peilis, mis kohaga tegu, on minu jaoks siiani müstika.

Aga noh, nagu ta ise ütles, kui ma küsisin, MIKS kuradi päralt ma peaksin sihukese ilmaga pimedas välja minema:

siis on sul a) midagi uut lugeda b) midagi uut blogida

Ma ei tea, kas ta just nii üksikasjalikku postitust silmas pidas, aga ise on süüdi :P Ja vähemalt sai, mis tahtis – rahulolu sellest, et tal oli õigus.

Sellegipoolest pean tunnistama, et ma olen ääretult tänulik sõprade eest, kes sunnivad aeg-ajalt sõgedusi tegema. Peaasi, et ei oleks igav!

Jan 092017
 

Kümne päeva pärast saab kaks kuud sellest, kui meie koju väga ootamatult kass sattus.

Ei oska enam elu teisiti ettegi kujutada :)

Ta on lihtsalt nii armas. Ja iseloom on mõnus. Tõeline sülekas(s). Põhimõtteliselt ongi täpselt nii, nagu sellel pildiseerial, mida Liis minuga FB-s jagas:

Kuidas keegi saab olla NII PEHME JA NII NUNNU, ah? Ma ikka iga päev küsin seda talt :D

Kui korraks arvuti või pliidi ette kükitada, on kass kohe süles. Kui kuskile istuda või ennast voodisse sättida, samamoodi.

Tõeline stressimaandaja. Veel rohkem armastust. Mõnus.

Olen sõnulseletamatult tänulik, et ta meie ellu tuli.

Jan 082017
 

Pallide mängimise kõrvalt olen ka pea kõik teised Kingi mängud ära proovinud – enamik jätsid täiesti ükskõikseks, paari veidi mängisin. Kuna aga pallid said läbi ja mingi hetk tekkis soov asenduse järele, sai uueks lemmikuks Candy Crush, mis on Eesti mastaabis tunduvalt popim kui minu pallid.

NII suur lemmik see pole :) Mis tähendab, et mängimisse jäävad pikemad augud ja mul on selle üle ainult hea meel – nagu öeldud, ajaga on targematki teha :) Samas tuleb vahel sihuke iha midagi värvilist ritta lükata… Ja siis teengi oma kommimängu jälle lahti.

Vahel on pikemate mängupauside põhjuseks raskel tasemel kinni istumine, vahel lihtsalt ajapuudus – tihti need kaks kombineeritult. Kui ikka kuidagi edasi ei saa, pole kannatust mängida ja nii jääbki. Kunagi tekib aga jälle üks vaikne hetk ja proovin ja… Saan tehtud. Ja siis on nii põnev edasi pürgida. Võistlusmoment on minu jaoks osa mängurõõmust – sellepärast mulle meeldib FB-s mängida, teiste “teekond” on ka näha. Esialgu on eesmärk on tihedast täpirivist välja saada, esimeseks saamise soovi mul hetkel veel pole :) Sest ma ütlen, ma pigem mängin vähem kui rohkem :) Vahepeal oli pikem paus, puhkuse ajal sattusin jälle mängimise lainele, nüüd mängin ehk korra-paar nädalas, kui juhtub vaba hetk olema.

Hetkel on tase 414 ja esimene eesmärk oleks kuskil 500. Eks ma kunagi jõuan.

Räägitakse ju, et täiskasvanuna kipume ära unustama, kui tähtis on mängimine. Minu sisemine laps on väga tänulik, et selline tore mäng olemas on :)

Jan 072017
 

Mängud… Meile kõigile on vist mingi hetk meeldinud sellised mängud? Nõukaaegne munade püüdmise mäng :) Minu kooliajal populaarne tetris – no see piklik ja hall, mingid muud mängud olid vist ka :) Telekamäng, kollaste kassettidega – Super Mario ja muu taoline :) Nokia ussimäng :) Esimesed kokkupuuted arvutiga – Minesweeper, Solitaire, Hearts :)

Aga see kõik jääb peamiselt lapsepõlve, kooliaega. Hiljem ma enam ei mänginud midagi. Wii ja Xbox – need on vaid nimed, mida tean, reaalne kogemus puudub. Mingeid õigeid arvutimänge pole ma ka mänginud – mitte kunagi, mitte ühtki.

Siiski-siiski, ülikooliajast tuleb meelde üks jabur mäng, kus tuli päästa mingi päkapikulaadne olevus – no ja nui neljaks, ei suuda sellest midagi enamat meenutada. Miski online mäng oli, täitsa eraldiseisev. Ja sellele tehti hiljem vist teine osa ka. Äge oli igatahes. Tegid ära ja siis oligi tehtud, mingeid sadu maailmu polnud.

Väga pikk sissejuhatus sai :) Lühidalt oli mõte selles, et ma pole täiskasvanuna mingeid mänge praktiliselt mänginud… Kuni sattusin viis aastat tagasi Abikaasa õla tagant piiludes värviliste pallide lummusesse. Ja sellest sai hobi, aastateks. Oli küll aegu, mil ma paar kuud ei mänginud, enamasti aga mängisin regulaarselt, rühkisin muudkui edasi… Kuniks kolm aastat hiljem olid kõik tasemed tehtud.

Pärast toda viimast postitust tuli saartele veel tasemeid juurde, need tegin ka kõik ära. Siis tegin veel vanu tasemeid uuesti, parandasin tulemusi… See aga polnud üldse nii põnev, pingereas olin nagunii ammu esimene, olen siiani:

Nii et jah… Ma pole seda mängu pea kaks aastat mänginud. Aga kolm aastat oli see mu elus nii olulisel kohal (blogis on sel isegi oma kategooria ja postitusi on seal üksjagu), et tahtsin selle siinse projekti raames kindlasti ära mainida.

Ma olen väga tänulik, et Bubble Witch Sagat mängima sattusin. See oli minu jaoks tõesti äärmiselt nauditav meelelahutus. Ja samas olen tänulik ka selle eest, et sinna uusi tasemeid juurde ei tule… Sest noh, alati saab aega targemini kulutada :)