Sep 302009
 

Võtsin ennast lõpuks kokku ja tegin mingi valiku ära. Kõiki pilte pole ma muuseas ikka veel kätte saanud – Andresel oli nimelt ilupildistamisel ja laulatusel abiline kaasas, kelle tehtud piltidest ma ainult nii palju näinud olen, aga ülejäänud peaksid sel nädalal ka minuni jõudma.

Enamik fotodest on Andrese, mõned Heili, Katsi, Eili… Ja võib-olla veel kellegi omad. Kõik läbisegi, enam-vähem kronoloogilises järjekorras. Kui ma suudaks nüüd veel külaliste jaoks suure veebialbumi kõigi piltidega ka teha, siis oleks süda rahul. Sest pilte on mul sadu – blogisse pannes keskendusin arusaadavalt meile kahele, aga mul on ka igavene hunnik vahvaid pilte külalistest ja mängudest ja…

Igal juhul olen ma ise nii rahul kui üldse olla saab – tõesti poleks osanud paremaid pilte soovidagi. Ainult sellest on kahju, et pruudikimbu viskamine enne tordi lõikamist ära ununes – nüüd ei teinud keegi sellest pilti. Aga Runni kimbu püüdmisest OLEKS tulnud pilti teha! No mis seal ikka ;)

Lehesadu!

Järgmisel hommikul:

Sep 242009
 

Saime öösel kaks tundi magada – ilmselgelt sai oma pakkimisvõimet tugevasti üle hinnatud. Asjade organiseeritud ärapanemisest seega muidugi rääkida ei saa – viskasime kõik kastidesse ja kottidesse ning panipaika. Kui Abikaasa õde poleks meid terve õhtu aidanud, oleks need kakski unetundi olemata olnud.

Meist jäi maha hirmus läbu, nii et uutel üürnikel polnud ilmselt kuigi lõbus sisse kolida (jajaa, leidsime nad blogi kaudu, kõik kokkulepped said suurepärased ja mõlemaid pooli rahuldavad). Lihtsalt polnud aega koristada… Oeh.

Hommikul kell kümme olime juba Pärnus. Käisime Abikaasa vanaema juures lõunal, tegime veel ühe külaskäigu ning kella kolmest saabusime Tallinna. Asjaajamised laabusid suurepäraselt – kõik paberimajandus on nüüd korras. Vahepeal õnnestus Stockmanni liftide juures täiesti juhuslikult Leheneegriga tuttavaks saada, kes meile muuhulgas lahkesti pensioniameti täpsemat asukohta juhatas.

Siis saime emaga kokku ja käisime Ülemistes hiinakat söömas, õnnestus isegi Ruudule pihta saada ja temalt tüdrukute õhtu pildid skoorida. Ning viimaks improviseeritud kokkusaamine-lahkumispidu-pulmapiltide vaatamine Reval Cafes, kuhu tuli kokku arvestatav kaader mu Tallinna sõpradest – Kaidi oli küll Pärnus ja Kristi kodus haige, aga Merlis, Pips, Maris, Karin ja Krissu olid täiesti kohal. Tagantjärele imestan, miks ma Markot ei kutsunud, aga ilmselt tänu Abikaasa nendingule, et hirmus naistekas, ei hakanud siis rohkem mehi piinama.

Nüüd oleme Merlise juures, panime talle edukalt wifi püsti ja kasutame seda kohe muidugi ka ära. Aga ega enam eriti ei jõua, uni murrab maha.

OT: Merlis on mu blogis siiamaani figureerinud oma vana blogialiase Vaska nime all. Kuna ta tolle blogi (Petit bourgeois/Little miss sunshine in my ass) juba mõnda aega tagasi lukku pani ja kui kunagi uue viitsib teha, siis seda nime enam kasutama ei hakka, on Vaska nüüdseks ajaloo annaalidesse kirja pandud minevik. Merlis on Merlis, milleks asja keeruliseks, ajada, eks :P

Järgmine sissekanne tuleb suure tõenäosusega juba Londonist. Nädalavahetusel üritan tüdrukute õhtu ja pulmapildid üles saada. Seniks imetlege veel kord üht minu suurimat lemmikut (sellest tuleb suure tõenäosusega kunagi meie elutoa seinale hiigelsuur lõuend vms):

Sep 242009
 

Ma ei tea, miks ma arvasin, et pakkimine võiks seekord kergemalt minna… Ma ei viitsi enam isegi seletada. Äratus on hommikul kell kuus, siis Pärnusse, siis Tallinna, siis…

Blaah.

Aga teie vaadake parem Andrese tehtud imeilusaid pilte. Sain plaadi ka kätte ja korra läbi vaadata, kui oleks aega nüüd korralikult süveneda ja imetleda…

Kui aega saan, panen siia rohkem pilte.

Sep 222009
 

Pean tunnistama, et mälestused on siiani väga hektilised, eriti peo osast… Aga panen nüüd kõik kirja, nii kuidas meelde tuleb.

Sain hommikul täiesti õigel ajal üles. Kuna eelmisel õhtul olid kõik listid kolm korda üle kontrollitud ja võimalikult paljud asjad valmis pandud, polnud mul teha muud, kui riidesse panna ja hommikust süüa. Jajaa, söömise pidavat paljud pulmapäeval unustama või siis lihtsalt ei suuda seda teha. Kuna kell oli alles pool kaheksa, siis mingit isu mul muidugi polnud, aga sellegipoolest sõin kohusetundlikult kaks võileiba ja jõin tassi kohvi.

Punkt kell pool üheksa olin juuksuri juures. Seal jõudsime valmis isegi sutsu varem, kui plaanitud, soeng sai imeilus ning läks maksma kõigest 300 krooni (max oli 460, igaks juhuks olin ikka sellega arvestanud). Sel ajal, kui salongi kõrval parklas Katsi ootasin, helistati Pere leivast ning öeldi, et tort on juba valmis (lubati muidu kella üheks) – suurepärane! Tuju läks järjest paremaks.

Sel ajal, kui Mees õe ja õemehega tordil järel ning seda peosaali viimas käis, tegi Kats mulle kodus meiki. Kuna proovimeigi ajal sai algul julget silmameiki proovitud ning lõpuks siiski punase huulepulga kasuks otsustatud ning ma jõudsin järgmiste päevade jooksul üleüldse järeldusele, et ma tahaks silmi veidike teiste toonidega, tuli silmameik põhimõtteliselt nullist – mul polnud õrna aimugi, milline lõpptulemus saab. Oi, aga sai super – poleks osanud paremat tahtagi. Ilus ja tagasihoidlik. Ning sinna juurde erkpunased huuled :P

Nojaa, et kõik ei läheks nii ideaalselt, siis sai riidesse paneku ajal paar mõtlematut märkust pillatud, mis mu nii närvi ajasid, et hea tuju mõneks ajaks korstnasse lendas. Seega oli ilupildistamise alguses raske loomulikult poseerida, nii et ma nõudsin lihtsalt alkoholi.

Lahendus tuli lähemalt, kui oleks osanud oodata – Mehe õde ja õemees olid meile pulmarongis joomiseks suuuure šampuse ostnud, saime selle lihtsalt varem kätte. Mõjus väga turgutavalt – poseerimine läks järjest kergemaks ja hea tuju tuli tagasi.

Kõigepealt pildistasime Toomemäel. Siis hakkas tuul nii tugevasti puhuma, et mul oli hirmus jahe, nii et läksime mõneks ajaks ajaloomuuseumisse sooja. Siis sai Musumäel käidud ja Raekoja platsis ja Runni õue peal autot pesemas… Lõpetuseks veel mõned kaadrid stuudios ning juba oligi aeg kiriku poole suunduda.

See viisteist minutit, mil me kabinetti peitununa tseremoonia algust ootasime, oli küll õige närvesööv. Kui pildistamise ajal oli tuju laes ja nalja kui palju, siis see ootamine tegi tõsiseks ja pani jalad värisema. Õnneks läks kõik üle niipea, kui saime saali astuda.

Tseremoonia ise oli imeilus. Plika, kes oli terve ilupildistamise aja maganud, oli küll alguses viril ning polnud nõus ema süles olema, aga kui ta endi juurde võtsime, oli ta rõõmsalt nõus altari ees meie jalge juures kakerdama. No tahtis asjast osa saada, ega me ju ei saanud keelata :)

Kirikuõpetaja kõne oli nii ilus. Lauri ja Kadri koosmäng organistiga sujus ideaalselt – meie olime palunud neil mängida ainult Pachebeli “Canon in D-d” ja Bachi “Airi”, aga nad mängisid kaasa ka kõik muud lood ning tegid isegi sel ajal muusikat, kui inimesed alles kogunesid.

Ja üldse… Kõik oli perfektne.

No ja siis oli õnnitluste virr-varr. Pulmarong. Nime ärasaatmine. Kurepesa külge lindi sidumine. Peopaika jõudmine. Šampusejoomine. Söömine. Pulmaküünla süütamine. Avatants. Mängud. Veel tantsimist. Mitmeid pooleldi ebaõnnestunud pruudirööve. Õnnestunud peigmeherööv. Draama, kui viimatimainitu liiga pikale venis ning vanemate õnnitlemine nii kaua edasi lükkus, et Abikaasa vanemad juba läinud olid (vanaema väsis lihtsalt nii ära, et nad hakkasid kodu poole sõitma). Tordi lõikamine. Kimbu viskamine.

Kuna Plika oli rahvamassist üsna heitunud, ei olnudki ta nõus ema hoida olema, nii et pidime temaga kogu aeg tegelema. Seetõttu polnud meil peaaegu üldse võimalust inimestega suhelda – kogu aeg oli üks meist üldse kadunud ja teisel sada asja teha.

Pulmaisa oli super ja tema mängud mõnusad. Ma ise küll kõiki neist ei näinud, sest olin osa aega Plikaga väljas, aga kõik kiitsid. Naerda sai kõvasti.

Bänd oli samuti super. Avalooks laulsid nad meie lugu – Ain’t No Sunshine. Oh, see oli nii ilus. See oli võrratu. Ja ülejäänud õhtu oli lõpp mõnus tantsumuusika, ei mingit sülti. Jõudsin kõige muu kõrvalt päris palju tantsida.

Marko ja Raul olid pruudivalvurid ning võtsid oma kohustust tõsiselt – mul hoiti kogu aeg silma peal ja käidi näiteks WC ukse taga ka uurimas, ega mind röövitud pole. No okei, üks kord ma mängisin lahkusest kokku ja lubasin toitlustuse poole pealt kohal oleval inimesel end tagaruumi peita (no ta oli poistele lubanud, et meelitab mu lõksu), aga sealt leiti mind ka õige pea üles.

Nagu näha, oleks pidanud peigmehevalvurid ka ametisse panema, sest Abikaasa lasi ennast süüdimatult ära röövida ja kuna keegi telefoni vastu ei võtnud, siis ei õnnestunud lunarahanõuet tükk aega edastada. No ja siis oligi draama, kui Abikaasat tagasi ei tulnud, kõik hakkas venima, tema vanemad pidid ära minema ja… Aga no ikka juhtub, lõpuks sai kõik korda.

Pruudikimbu püüdis kinni Runn :D Ja kinkis selle Piiale. Nüüd ma siis ootan, millal nende pulma saab ;)

Pidu lõppes suuremas osas etteaimatavalt ära siis, kui bänd lõpetas. Käputäis entusiastlikke pidutses siiski edasi. Ise lahkusime peopaigast umbes kell kaks.

Selleks ajaks olin ma räigelt väsinud, korseti väel väljas olemisest oli kurk hirmus valus ja mul oli üleüldse tõsiselt külm. Plika, kes väljas kärus magas, ärkas taksosse tõstmisel üles ning sattus hotellis hüsteeriasse. Toa seinad osutusid olema suht papitaolisest materjalist, nii et kõrval lärmav peolt tulnud neljaliikmeline seltskond häiris meid üpris tugevalt. Mõte Red Bullist, mille olime varunud mõttega, et MINA oma pulmaööl küll ei maga, ajas mul südame pahaks. Nii et pulmaööst ei tulnud küll mitte midagi välja :D Mul oli paha ja halb ja ikaldus, jäime lihtsalt ruttu magama.

Aga hommikuks oli tuju tunduvalt parem ja kõik paistis helgem. Proovisime mullivanni ära ja otsustasime kiirelt, et see on mõttetu (ühesõnaga koju enam ei tahagi, jääme nende suurte juurde, mis ujulates ja spades on). Sõime peokohast kaasa võetud snäkke. Jõudsime kella kaheteistkümneks kirikusse teenistusele (kuna lendame juba reedel ära, siis tahtsime tingimata minna). Ülejäänud päev sai küll suures osas küll maha oleskletud, sest kõik olid liiga kurnatud, et midagi asjalikku teha. õnneks ema ja Abikaasa sugulased ja Maris aitasid mul palju koristada ja sättida, muidu oleksin täitsa hädas olnud.

Ja küll selle pulmaöö jõuab veel ka maha pidada. Sain selleks isegi ideaalse pulmakingi, aga sellest veidi hiljem.

Kessu muljetab siin. Otse loomulikult olin mina sel ajal lapsega väljas, kui Tauno oma nööpidest ilma jäi. Ebaõnn! :P

Vot sihuke pulm siis. Natuke draamat, palju positiivset emotsiooni, palju ilusaid mälestusi, palju toredaid sõpru ja sugulasi. Kõige rohkem on kahju sellest, et ei jõudnud üldse külalistega suhelda – kes konkreetselt ise rääkima ei tulnud, sellega ei jõudnudki. Ja samamoodi kahju on sellest, et ei tekkinud aega, kus oleks saanud kõigi soovijatega koos pilti teha – lihtsalt kuidagi nii kiire oli kogu aeg, et grupipiltki tuli alles üsna õhtul meelde (ja südamekujutisest jäin ka ilma, niuks, sest fotograafil polnud kõrgemat kohta, kust pildistada). Aktiivsemad tulid ja vedasid meid ise pilti tegema, nemad siis said.

Aga mis seal ikka. Vähemalt muidu, tundub, oli kõigil lõbus.

Oma välimusega olin ma tõeliselt rahul – absoluutselt kõik valikud, mis ma tegin, osutusid parimateks. Kleit (õigemini küll jah, seelik ja korsett, aga sama teeb välja) oli lihtne ja elegantne. Igalt poolt käis läbi minu lemmikvärv punane. Korseti tikand sai imeilus. Seelik oli täpselt õige pikkusega ja madalad kingad tegid liikumise muretuks. Ehetega läks ka hästi – sain klassikalised valged pärlid, mida tahtsin, aga samas olid ehted piisavalt massiivsed, sobimaks minu olemusega. Lisaks takistas see neil paigast liikumast – üherealine pärlikee või ripats oleks võinud kaelas viltu jääda, aga minu pärlid ei saanud kuidagi nihkesse minna.

Meiki ja soengut poleks ka osanud paremat tahtagi. Pruudikimp sai täpselt sama äge, kui pildil, millesse esimesest pilgust armusin – seda kõike hoolimata sellest, et vihkan nelke muidu siiralt. Nii et ma tundsin ennast imeilusana ning mul oli nii mugav ja muretu ringi toimetada, kui ühe maani seeliku ja võruga alusseelikuga üldse olla saab :)

Ühtki hädaabi listis olevatest igaks juhuks kaasas olnud asjadest (niit-nõel, plaastrid, peavalurohi jne) vaja ei läinudki – miski ei rebenenud, miski ei hõõrunud, miski ei valutanud, kõik oli kontrolli all.

Olime kutsele kirjutanud, et soovime saada ainult ühe lõikelille, aga ikkagi on meil praegu kodus lilleuputus. Poole vähem oleks võinud lilli olla, ausalt! Aga ilusad on :)

Kingituseks küsisime muidugi raha, sest ei osanud mingit muud soovi välja mõelda. Samas sai ka paljudele öeldud, et kui neil on mingi parem idee, siis jumala eest, lasku käia – meil on ainult hea meel. Nii me siis saimegi mitmeid muid kinke ka ja need kõik olid tõesti viimase peal – meile oli tehtud küünlajalg ja maal ja… Kaks purki mett saime ja purgi marineeritud seeni :D Pulmaküünal on ka kingitus, Kristi käsitöö.

Raha kingiti meile traditsiooniliste viiside kõrval ka rullikeeratuna purgis (ja see näeb nii nunnu välja, et ei raatsi kuidagi lahti lammutada, jääb mustadeks päevadeks), 1000 ühekroonist saime urnis ja kotis… Ja terve hunniku viiekrooniseid ja Kessu-Tauno käest kohvri, mille sees oli patakas kahekrooniseid :D Oh, ja Indoneesia raha on meil nüüd ka pool miljonit :P

Aga minu mätta otsast on kõige vingemaks kingiks siiski need kingad.

Need kingad kargasid mulle silma iga jumala kord, kui ma Walkingusse sattusin (ja pulmakingade otsingul sai seal kokku vähemalt viis korda käidud). Ma jumaldan punase ja musta kombinatsiooni, iga kord vaatasin ja ohkasin ja imetlesin. Aga ei ostnud – kordasin endale, et pole mõtet, sest 10 cm tikk-konts on liiga ebapraktiline, ma ei kannaks neid nagunii pea kunagi.

Ja ma olen üsna kindel, et ma pole Maidenile (ja kui te tulete nüüd mulle ütlema, et see oli keegi teine, siis ausõna, mina enam ei mängi – mul oli niigi raske pilti kokku panna, kes mida kinkis, mälestused on täiesti hägused ja kokku jooksnud) neid kingi mitte kunagi maininud, nii et ta ei saanud sellest kuidagi teada. Aga ometigi oskas ta just need välja valida. Ja täpselt parajad on ka.

Nüüd need seisavad mul riiuli peal ja käin neid iga natukese aja tagant imetlemas. Sobivad ideaalselt mu korsetiga, mis sobib nii gooti peol käimiseks kui Abikaasa võrgutamiseks. Nii et… :P

Ja siis saime me veel nii palju ilusaid kaarte – tõepoolest, üks oli ilusam kui teine, aina vaata ja imesta. Rääkimata soojadest sõnadest, mis olid nende sisse kirjutatud. See omakorda tuletab meelde, et külalisteraamat, mida kroonik Maris kõigil usinalt täita käskis, on ikka veel läbi lugemata – lehitseda oleme jõudnud, aga rahulikult maha istuda ja süveneda mitte.

Värviliste lehtedega läks natuke halvasti, neid suuremat polnud. Aga see-eest tegi Maiden vahtralehtedest imeilusa roosikimbu ning Piia ja teised viskasid värvilisi lehti õhku, kui me kirikust välja tulime. Iga kell parem kui riis (seda ju loobitakse ameerika filmides?).

Muide, abielus olemise tunnet pole üldse! On ilus sõrmus, on hea meel ja uhke tunne, et oleme nüüd perekond ning kanname ühte nime… Aga muidu on tunne täpselt sama kui enne. Sama hea kui enne :)

Sep 202009
 

Ohh… Emotsiooni on hetkel veel liiga palju, nii et lasen muljetel natuke settida, pikk jutt tuleb mõni teine päev. Aga no edevust ei anna ju kuidagi alla suruda, pressisin Andreselt mõned pildid juba tänaseks välja. Ei jõua ära oodata, millal kõik kätte saab…

Sep 192009
 

Mul oli auahne plaan hiljemalt keskööl magama minna ning siin ma nüüd istun – nii palju oli tegemist, et jõudsin duši alla alles kell pool üks, no ja siis oli vaja natuke juukseid kuivatada ja…

Tänase ilus ja hea listi peategelased on kahtlemata Runn, Kats ja Mehe noorem õde. Runn sõidutas meid pool päeva ringi, et kõik asjad aetud saaksid, ning parandas nagu muuseas mu arvutil kolm logisevat klahvi ära, mis mind juba mitu kuud frustreerinud on. Shift töötab jälle normaalselt, juhhuu! Kats tuli õhtul mulle maniküüri tegema, aga veetis kõigepealt pooltunnikese pappkasti kunstiliselt paberisse pakkides. No see va piluga kast, noh, ega te ometi arvanud, et me sellega varem tegelesime? Ja Mehe õde, kes alles õhtul peale kümmet kohale jõudis, sai järgmised tund aega minu poolt sujuvalt ette antud pisiasju korda ajada, kunas mina elamist koristasin. Ühtlasi lubasid nad homme selle õnnetu tordi ära tuua ja peokohta viia, see siis ka korras (juhul muidugi, kui TomTom neid rappa ei juhata – nad ei tunne eriti Tartut ja Tom on aeg-ajalt ahastamapanevalt juhm).

Teised läksid kõik juba mitu tundi tagasi magama, mul oli vaja veel pärast duši all käimist kõik oma listid kolm korda üle kontrollida ja asjad kokku pakkida ja teha listid asjadest, mis veel homme kaasa võtta tuleb (kõike ei saanud ära pakkida, läheb veel hommikul vaja vms).

Aga tundub, et kõik on suhteliselt organiseeritud. Tundub, et ma pole midagi unustanud. Hästi ettevalmistunud pruudina on mul foorumi tarkade õpetuste kohaselt kaasa pakitud näiteks niit-nõel, peavalutabletid, niisked salvrätid, plaastrid ja väike peegel.

Üleüldiselt olen ma oma organiseerimisega üpriski rahul. Jaa, otse loomulikult oleks olnud targem kogu selle krempliga nats varem tegelema hakata, et enamik asju poleks nii viimasele minutile jäänud, samas on mul ära jäänud kogu see üleplaneerimine ja pabistamine… Ja kõik on ikka tehtud.

Oh, ja ma sain ühe täiesti ootamatu ja laheda pulmakingi – minu postkasti potsatas Amazoni kinkekaart õnnitlustega MrsB-lt & co-lt. Suur-suur-suur aitäh, ma ei osanud seda tõesti kõige vähematki oodata! :)

Jaa, homme on põhimõtteliselt mu senise elu kõige tähtsam päev. Võiks olla. Peaks olema.

Uni ei saa küll nii pikk, kui oleksin tahtnud, samas ega mul polnud erilist soovi magada ka, alles nüüd tunnen väsimust. Ja teate, ma ei pabista üldse, mitte kõige vähematki erutust pole sees. Sihuke imeline rahu on hinges – õige tunne on. Küllap ärevus tuleb homme – kui mitte pildistamise ajal, siis kirikus kindlasti.

Ega’s midagi – hoidke pöialt, et kõik sujuks…

Sep 182009
 

Kõik oligi siiani liiga hästi laabunud, midagi pidi ju juhtuma :P

Ühesõnaga libises üks mu viiekorruselise tordi korrustest autosse istudes sülest maha, pläraki karbi kaane vahelt välja tagurpidi liiva sisse.

Üllatav on see, et mina, emotsiooniinimene, ei läinud isegi närvi. Läksin lihtsalt tühja alusega tagasi ja küsisin, kas neil oleks võimalik uus teha. Tegelikult panid nad küll kell kaks juba putka kinni, aga nad oleksid vist isegi põhimõtteliselt olnud nõus jääma ja küpsetama, probleem oli lihtsalt selles, et toorainet polnud. Nii öeldi, et kui lähen ja leian kuskilt sobivas suuruses valgest sefiirist tordi, siis nad võivad sellele keskele augu teha, värvilisest sefiirist roosid pealt ära võtta ja samasugused martsipanroosid asemele panna, mis ülejäänud korrustelgi on.

Nojaa, aga me läksime Pere leiva poodi ja nad olid seal nõus mulle homseks selle ühe korruse tegema. Nende armastuse tort on juhtumisi väga sarnane, saatsin neile veel pildid oma tordi ülemisest ja kolmandast korrusest ka meili peale, vast tuleb samasugune küll.

Lihtsalt natuke närvikõdi, 200 lisakrooni, üks lisakohustus homseks (keegi peab selle ju ära tooma ja peopaika viima) ning tänaste plaanide ajagraafiku nihkesse minek. Ahjaa, lisaks muidugi veel äärmiselt ebakaubandusliku välimusega “proovitort”, mida nägite ülalasetseval pildil. Liivase osa saab ju ära võtta, enamik on söödav.

Õnneks pole täna rohkem kellaajalisi kohustusi. Mees ja Runn läksid šampust ostma ning alkoholi ja ülejäänud torti peokohta külma panema, mina jäin koju tordi fotosid saatma ja muid asju ajama. Jõudsin ennist linnas käies seeliku ära tuua ja salongis korsetiga selga proovida – kõik istus nagu valatult, pean lihtsalt enne kuut läbi käima ja need kaasa võtma (enne läks liiga kiireks, jätsin sinna).

No ja siis on veel ehted vaja osta ja veel nipet-näpet… Ja kodu ära koristada. Ja õhtul veel maniküür.

Aga kõik on kontrolli all :P

Sep 172009
 

Ilu nõuab ohvreid, laisa inimese ilu nõuab eriti suuri ohvreid.

Ehk siis ma polnud umbes kaks-kolm kuud Pärnusse jõudnud ega bikiinidepis käinud, te võite lihtsalt ette kujutada seda siunamist ja vandumist, mis täna mu kosmeetiku juurest kostus. Minu suust siis ikka, temal oli suht suva :D

Nüüd olen tagasi Tartus, kõik iluprotseduurid on õnnelikult selja taga. Käisin üle pika-pika aja (no aasta-kaks on kindlasti möödas) näopuhastuses, lasin kulmud ära kitkuda, depilatsioon kõikvõimalikest kohtadest ja pediküür ka veel. Homme õhtul teeb Kats maniküüri ja siis olengi ilus valmis. Enne pulmi ju võib, suisa peab.

Teisipäeval käisin proovisoengus ja väga äge sai. Nüüd tuleb veel ainult pärlitega juukseklamber leida… Ja kõrvarõngad ja käevõru (sry, Geily, olin terve õhtu nii kinni, et ei jõudnud sinuga rääkida, nüüd pean siis lihtsalt ise hakkama saama ja midagi poest leidma). Noh, homme on terve päev aega. Tähendab, kõik see aeg, mis jääb üle järgmistest asjaajamistest: seelik laenutusest ära tuua, korsetile järele minna, tort ja alkohol peokohta toimetada (ahjaa, šampus on ju ka veel ostmata), autokaunistuseks valget linti osta (roseti sain, aga seal paela polnud, Tiimaris maksis 50 m 75 krooni, ei ole just nii palju vaja… Otsime aga edasi) ja veel mingeid asju osta ja arutada ja…

Aga see kõik on ju tehtav, suisa käkitegu mõnede muude asjadega võrreldes, näiteks kahenädalase etteteatamisega Eesti elu kokku pakkimise ja Londonisse kolimisega. Aga kui järele mõelda, siis on seegi suisa naeruväärselt hästi laabunud, nii et kurta küll kuidagi ei saa.

Ülehomme on pulmad. Päris jabur!

PS. Kallid sõbrad, tuttavad ja muidu lugejad. Kes tahaks mulle homme printimisteenust osutada? Sain laululehed valmis ja tuvastasin, et need võiks häda pärast isegi tavalisele paberile printida, ei jää foto koha pealt väga lainetama ja emal oli isegi värviline kassett täis, aga tal oli mingi vana Word, kus polnud ühte kirjastiili ja sellepärast jäi asi Pärnus tegemata.

Ühesõnaga umbes 40-45 (ma eeldan, et paari/pere peale läheb üks… Või peaks rohkem tegema?) kahepoolset mitte väga tiheda kirjaga, aga see-eest väikese värvilise fotoga A4 paberit oleks vaja hädasti kuskil välja lasta.

EDIT: Ja ongi kõik korraldatud. Suur-suur tänu Kristelile printimise eest ning Marisele voltimise ja kohaletoimetamise eest!

Sep 172009
 

Väiketrükiste loengust on näiteks kasu laululehtede tegemisel. Mitte et ma ei oskaks niisamagi Wordi kasutada, aga mul oli üks hea põhi valmis, sain teksti sinna kopeerida ja kerge vaevaga korda teha.

Nüüd on ainult mure, millele printida (seal on üks väike foto, nii et tavaline koopiapaber jääb vist liiga õhukeseks) ning kus printida – foto nõuab värvi, emal on siin… Tegelikult on värviprinter, aga niru ja ma ei tea, kas kassett on hetkel täis… Ja see võib poole pealt tühjaks saada… Ja mul pole sobivat paberit.

Ah, vähemalt on kujundus valmis. Homme tuleb värske peaga ülejäänu suhtes kindlasti mõni asjalik mõte.

Sep 132009
 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma kõigepealt mainima, et Maris kunagi küsis, kas midagi taolist toimub, ning mina teatasin, et ei tea ja ei huvita, kuna mina ei tohiks sellest miskit teada. Et ma ei nutaks, kui see ära jääks, ning kui keegi peaks mind idioodi rõivastuses Raekoja platsi midagi müüma saatma, siis saab mu käest vastu pead.

Aga siis ma unustasin selle teema täiesti ära.

Umbes nädal tagasi küsis Maris, kas ta võib mulle reedel külla tulla, et tal on Tartus asju ajada. Ma olin muidugi rõõmsalt nõus. Kuna ma hakkasin aga sama vestluse käigus juurdlema, millal oleks kõige parem Pärnusse minna ning rääkisin Sebe soodsast piletihinnast, öeldi mulle konkreetselt ära, et ärgu ma laupäevaks mingeid plaane tehku.

Nii et tegelikult ma teadsin, et midagi hakkab toimuma. Aga jah, pean tunnistama, et mul polnud absoluutselt aimu, kuidas asi tegelikult läheb. Ma olin nimelt vaikimisi täiesti kindel, et üritus saab olema Tartus, nii et kui Maris mind eile Tallinna bussi peale vedas (pärast seda, kui ta oli salaja pealtnäha pool mu riidekappi kaasa pakkinud ning ei lubanud rahakottigi kaasa võtta), oli üllatus suur.

Kõigepealt vedas meid alt veinipudel, mis oli bussisõidu lõbustamiseks kaasa võetud – kork ei tulnud nimelt kuidagi ära. Kuna istusime täitsa ees, ei saanud väga võimelda ka, sest tegelikult ei tohiks bussis ju üldse juuagi. Nii saime korgist võitu alles Tallinna bussijaamas, aga pudel sai meid ees ootanud lühikese teekonna käigus sellegipoolest peaaegu tühjaks.

Alustuseks läksime Pipsi poole, kus nad Kariniga juba ootasid – seltsiks suuremal hulgal erinevaid snäkke ja alkoholi ning suur kokteiliretseptide raamat. Nii me siis alustasime paari cosmopolitaniga ja olemine muutus üsna kiirelt väga lõbusaks.

Siis pakiti mind taksosse, mille sihtkohaks osutus Tallink Spa. Mõnus koht (hoolimata sellest, et ülekaalus olid otse loomulikult soomlased), võiks teinekordki tagasi minna. Ujusime veidike niisama, chillisime siis mullivannis ning jõime ära pudeli šampust (jaa, JAA, seal on alkoholibassein, kus on baar ja värgid, saab otse veest tellida ja vees olles juua), lõpetuseks mõnulesime türgi ning aurusaunas. Mina polnud kumbagi varem proovinud – väga mõnus oli. Isegi aurusaun, kust ma seni eemale hoidnud olin, väidetavalt läätsede pärast – tegelikult polnud läätsedega mingit häda, lihtsalt see esialgne köhimine peletas ennist eemale.

Seejärel tagasi koju, kus ka Kaidi meiega ühines. Veel kokteile ja ring Aliast ning siis oligi juba sügav õhtu käes – mul kästi ennast soojalt ja võimalikult pungiselt riidesse panna (sellest siis suur riidekott, millest pool võtsid enda alla tanksaapad) ning läksime linna. Sealjuures unustas Pips sujuvalt ära, et meie neljaliikmeline seltskond oli vahepeal ühe võrra kasvanud ning me saime taksojuhti veenda, et ta meid siiski ära viiks. Viis kah, tagaistmele mahtus neljakesti täitsa kenasti :P

Ja linnas, linnas viidi mind Varblasele. Varblasele! Ja kes ootas ees? Lepp :D Õige pea ühines ka Ruudu. Täielik nostalgia! Varblane, kusjuures, polevat enam see, mis kolm aastat tagasi, kui minul sinna tihedalt asja oli. Seltskond olevat mingi hetk muutunud ning inimesed erinevatesse kohtadesse laiali vajunud.

Aga eile õhtul oli kõik täpselt nii, nagu kolm aastat tagasi. Täielik déjà vu. Minu õnneks ei olnud Regalias legendaarset ja väga halvasti maitsevat peeti 777, nii et selle asemel tellisin punase Ti Amo, nonde vanade aegade lahutamatu kaaslase. Ja siis oli veel Smirnoff Ice’i ja siidrit ja rummi colaga (viimasest hoidsin küll eemale, pole kunagi rummisõber olnud, aga ülejäänud seltskond see-eest oli küll). Ja nii me istusime ja jõime ja rääkisime, meenutasime vanu aegu ja rääkisime sellest, mis praegu toimub… Ja oli niii tore.

Siis liikusime veidi edasi laternavalgusesse, sest mulle oli kirjutatud vanne, mille kõva häälega ette lugema pidin:

Siis sai vahepeal veel Texasest läbi käidud ja natuke kõhtu kinnitatud…

…ning lõpuks veeti mind Angelisse.

Selleks ajaks oli kell juba üle südaöö ning meie pidu võttis õige ootamatu pöörde, kui Kaidi praktiliselt kohe peale kohale jõudmist mingit õnnetut astet tähele ei pannud ning oma jala hirmus halvasti välja väänas. Ja siis läks teekond juba taksoga erakorralise meditsiini osakonda, kus oli turvamees, kes manitses meid vaiksemalt rääkima, ehkki me ei tuvastanud ümberringi kedagi peale ühe Panoraamis augu pähe kukkunud sõpra ootava mehe ning minu arust polnud seal ees ka läheduses palateid, kus oleks saanud inimesi olla. Samuti oli seal registraator, kes esitas hunniku idiootseid mõttetuid küsimusi – saan aru nimest, aadressist, isikukoodist jne, okei, isegi sellest, et on vaja teada, kas patsient õpib või töötab, aga mis vahet seal on, MIS töö see täpselt on? Maitea, sihuke tunne oli, et neid ei huvita, kui inimesel on valus (saan aru, kui on palju hädalisi ootamas, aga seal oli vaikus, oleks võinud kiiremini teha), et nad ei lase infarktiga patsienti ka enne arsti juurde, kui visiiditasu makstud ning mõttetult bürokraatlik paberimajandus korras.

Veidi umbkeelne arst, kes paistis ka olevat rohkem huvitatud paberimajandusest. “No mis kell see täpselt oli? (mMis siis, et registraator 20 minutit varem täpselt sama küsis.) Mis täpselt juhtus? Kus? Kuidas? Kukkusid? Ah ei kukkunud, kuidas siis?” Okei, ma saan jällegi aru, et on vaja teada, mis ja kuidas juhtus, taustainfo on täpsema diagnoosi panemiseks vajalik, lihtsalt… Tundus, et vigastus ise eriti suurt ei huvita, peaasi, et paberid täidetud saaks. Pani pärast röntgenit diagnoosiks x-nimelise luu murru ning määras raviks neli nädalat kipsi.

Ma muidugi hoiatasin Kaidit, et ta ei arvaks, nagu võiks oma neljanädalase sundpuhkuse pärast mu pulma tulemata jätta ning pean nüüd plaani külalisteraamatut Krati tehtud märkmiku asemel tema kipsi peal pidada… :P Aga seda me veel vaatame.

Pärast Kaidi edukat koju transportimist (ei, otse loomulikult ei lubatud meil ratastooli laenata, ehkki Kaidi elas põhimõtteliselt paarisaja meetri kaugusel, nii et pidime takso võtma. OT: ratastoolide peal oli suurelt kiri EMO, mis tundus hiljutise Varblasel käimise valguses hirmus naljakas) jõime tema pool tassikese kihisevat vitamiinijooki (no teate küll, need vees lahustuvad tabletid), mis pidavat olema hea pohmakaennetus ning jalutasime siis lõpuks läbi öise Tallinna kesklinna Marise ühikasse, kuhu jõudsime alles peale kella kolme.

Siis sai hommikuni kitsast narivoodit jagatud ning kella kümnese bussiga sõitsin tagasi Tartusse, kus ees ootas kannatamatu laps, kes ülejäänud päeva suurest rõõmust mul tissi otsas rippus – see oli tal kümne kuu jooksul esimene öö ilma minuta ning ilma tissita magama jääda, aga hoolimata kohatisest virilusest sai Mees temaga ilusasti hakkama, nii et traumad polnud väga suured.

Sihuke tüdrukute õhtu siis. Väike seltskond, vanimad sõbrad, palju alkoholi ja naeru ja toredaid jutte ning tegemisi… Ning jabur õnnetus, mis õhtule oodatust varasema lõpu tegi (Levikasse ei jõudnudki) – et kindlustada sama ere mälestus ka aastaid hiljem, umbes sama, nagu jäi minu 25. sünnipäevast :P

Oh, aga kõigi nende vannete kõrval, mis mina andma pidin, pressisin ma neilt kõigilt ka välja lubaduse, et nad peavad järgmise 20 aasta jooksul abielluma, nii et ka mina selliseid õhtuid korraldada saaksin. Vaadake, et te siis oma lubadust peate!

Hirmus tore oli üle pika aja nii vabalt sõpradega pidu panna ja alkoholi tarbida ning sama tore oli järmisel päeval tagasi oma pere juurde jõuda – nüüd ei ole vast niipea põhjust viriseda, et mul pole kunagi võimalust pidutseda ja üleüldse pole mul midagi selle vastu, kui edaspidised üritused jäävad öö läbi kestvate orgiate asemel õhtusteks ning ühest liigist alkoholist piisab ka – peaasi, et on hea seltskond. Ja perekond :)

Aitäh, et te olemas olete, kallid sõbrad!