Dec 012020
 

Pikem blogivaikus olnud jälle – luban, et vaatan varsti pildid läbi ja üritan järjele saada… Muud toimetamist olnud, muuhulgas täna õhtul sain ühele poole VIIMASE jõulukingi tellimisega – ma olen nii uhke enda üle, et varakult valmistusin. No piparkooke ja kaarte teeme ikka detsembris lisaks, aga need vähesed “sisulised” kingitused, mis ma kindlalt tegema pean perekonnale, on olemas. Juhhei!

Oktoobris arvasin, et novembri lõpuks on 100 raamatut täis – aga tuli välja, et november polnud üldse lugemiskuu :D Viis raamatut siiski lugesin.

Alustatud Lõpetatud Autor Pealkiri Hinne Lk arv
01.11.2020 11.11.2020 Lucinda Riley The Moon Sister 4 717
11.11.2020 23.11.2020 Lucinda Riley The Sun Sister 5 870
02.11.2020 29.11.2020 Heiki Pärdi Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma 4 248
29.11.2020 29.11.2020 Kaire Vilgats, Dagmar Oja Ilusad suured tüdrukud 2 160
29.11.2020 30.11.2020 Katrin Pauts Minu Praha 3 216

 

Seitsme õe seeria viies ja kuues raamat – mõlemad head, aga “The Moon Sister” mult päris maksimumi ei saanud. “The Sun Sister” jällegi meeldis mulle VÄGA – ehkki paljud just ütlevad, et neile mitte. Nüüd ootan põnevuse ja kannatamatusega viimast osa, mis peaks välja tulema järgmise aasta alguses.

“Eesti argielu” – see oli lahe raamat, kust sai teada, kui räpased eestlased olid veel mitte väga ammu tagasi ja mis tingimustes elasid :D Aga mul polnud parajasti üldse sellise kirjanduse tuju ja siis venis… Lugesin siiski läbi, et saaks raamatukokku tagasi viia.

“Ilusad suured tüdrukud” – no mulle väga meeldib Vilgats ja mind ajab täiega pöördesse see idiootne piitspeenikese modelli iluideaal, mis nii paljudes naistes ebakindlust tekitab, seega mõtlesin, et kindlasti lahe lugemine… Neeh… Vilgats ja Oja on toredad, aga see intervjuu formaat minu jaoks üldse ei töötanud raamatus. Eeldasin palju enamat.

“Minu Praha” – see raamat oli ühest küljest piinlik, teises küljest naljakas, kolmandast küljest kulmu kergitama panev. Et noh, jah.

Ja ongi kõik :D Olen totaalselt ilukirjanduse lainel ja ükski tõsisem raamat ei isuta. Aga detsembris on plaanis paar investeerimisalast raamatut siiski läbi lugeda.

Kuu Raamatuid Lk arv
Jaanuar 10 3149
Veebruar 9 3098
Märts 3 1095
Aprill 10 3189
Mai 18 4779
Juuni 8 2589
Juuli 7 2478
August 7 1933
September 7 2576
Oktoober 10 4292
November 5 2211
Detsember
Kokku 94 31389

 

Kaks nädalat jõulupuhkust, ma ootan sind hunniku raamatute ja pusledega :) Samas kui 2019. aasta blogipostituste tagantjärele kirjutamine, mida ma suure suuga lubasin, ei tundu eriti ahvatleva ideena hetkel. Samas ma arvan, et siiski võtan selle ette – no näiteks nii, et iga päev ühe kuu :) Siis saabki kenasti puhkusega ühele poole.

Nov 082020
 

Ma olen viimasel ajal leidnud mõnusalt palju põnevana tunduvaid raamatuid, nii et lugeris ootab mitukümmend tükki lugemist. Raamatukogust vean kogu aeg lisaks. Mul on tekkinud raamatukogus käimisega mõnus rutiin – kolmapäeviti, kui Janne tantsustuudios kiigujoogas käin, saab enne või pärast ka raamatukogust läbi lipatud. Ma riiulite vahel reeglina uidata ei viitsi, pigem broneerin kodus ära ja saan siis kiirelt infoletist kätte.

Poiss loeb koomikseid ja raamatutest vaid kohustuslikku kirjandust, Plika õnneks loeb täitsa hea meelega. Kuna mulle meeldivad väga noortekad, selliseid teismeliste raamatud, siis nüüd saan Plikale juba neid soovitada, mis mulle endale meeldinud või mida ise lugeda tahaks. No näiteks “Mina, nohik” on tal pooleli (ja mina kavatsen selle ka siis läbi lugeda), Salaprintsessi päevikute nimelise seeria avastasin, millest Eesti keeles on vaid esimene osa, mis Plikal samuti pooleli, endal ootavad kaks esimest osa inglise keeles lugeris… Ja siis see printsessi päevikute sari, mis mulle omal ajal meeldis, selle toon ka kindlasti mingi hetk Plikale.

Ühesõnaga kõik loeme :) Olgu siis raamatud või koomiksid. Lugeda on mõnus :) Ja kassid on alati seltsiks :)

Continue reading »

Nov 012020
 

Kuna ma hakkasin nagunii raamatuid lisaks Excelisse kirja panema, siis on lihtsam vist sealt tabel blogisse kopeerida ja hiljem kommentaarid juurde kirjutada.

Alustatud Lõpetatud Autor Pealkiri Hinne Lk arv
01.10.2020 04.10.2020 Catherine Coulter Deadlock 4 480
05.10.2020 11.10.2020 Lori Gottlieb Maybe You Should Talk to Someone: A Therapist, Her Therapist, and Our Lives Revealed 4 464
12.10.2020 14.10.2020 Tiffany Reisz The Bourbon Thief 4 324
14.10.2020 15.10.2020 Lucinda Riley Seitse õde 4 456
15.10.2020 20.10.2020 Tammy Cohen When She Was Bad 3 384
20.10.2020 26.10.2020 Jennifer Bohnet A Riviera Retreat 4 338
21.10.2020 22.10.2020 Lucinda Riley Tormiõde 5 518
22.10.2020 25.10.2020 Lucinda Riley Varjuõde 5 520
26.10.2020 31.10.2020 Lucinda Riley The Pearl Sister 5 528
28.10.2020 30.10.2020 Aidi Vallik Minu Haapsalu 4 280

 

“Deadlock” – Coulteri FBI sarja kohta paljud kurdavad, et jamaks muutunud, mulle endiselt meeldib õnneks. Praegune oli selline keskmine raamat, sarjas on paremaid, aga täitsa mõnus lugemine.

“Maybe You Should Talk to Someone” – seda soovitas mulle Kaaslane kusjuures, talle oli kuskil ette jäänud, et kiidetakse… Ja oli kaasahaarav lugemine. Baseerub tõsielul, vaheldumisi on raamatus terapeudi enda lahkuminekuga seotud teraapia ja tema klientide lood.

“The Bourbon Thief” – Liis kunagi soovitas, tükk aega ootas mul lugeris, lõpuks võtsin ette. Selline… Ladus lugemine, naistekas, samas ei midagi väga erilist mu jaoks.

“Seitse õde”, “Tormiõde”, “Varjuõde”, “The Pearl Sister” – Lucinda Riley kuulus seitsme õe sari. Kuna ma ei saanud alguse raamatuid kuidagi inglise keeles kätte, siis tegin erandi ja lugesin esimesed kolm osa eesti keeles, edasised on õnneks inglise keeles olemas. Tõlge oli mu jaoks küll kohati kohmakas, see häda mul enamasti inglise-eesti tõlkeraamatutega on, aga mis seal ikka – mul on väga hea meel, et selle sarja lõpuks ette võtsin. Ma ei viitsi hakata sarja pikemalt kirjeldama, aga igas raamatus otsib üks lapsendatud õde oma juuri talle jäetud vihjete põhjal ja igas raamatus jookseb paralleelselt kaks lugu: õe lugu tänapäeval ja kuidagi tema suguvõsaga seotud naise lugu minevikus. Ajalooliselt on paigad üle kogu maailma: Brasiilia, Norra, Austraalia jne. Väga köitev. Ja muidugi eriti põnev on ootus, kuidas kogu sari lõpuks kokku tõmmatakse – seitsmes ehk viimane raamat on alles kirjutamisel. Mul endal on viies ja kuues veel lugeda – ilmselt saavad novembri esimeste lugemiste hulka :)

“When She Was Bad” – ma ei saa aru, KUIDAS see raamat mul üldse lugemisnimekirja sai. Arvasin, et kellegi soovitusel, aga Liis ütleb, et tema pole soovitanud. Minna listist selle leidsin küll, aga tema ütleb, et ka ei soovita :D Tegelikult oli täitsa põnevalt kirjutatud, AGA minu jaoks oli empaatilise poole pealt täiesti vastik lugeda sellest, kuidas tööle tuleb uus ülirange ülemus ja selle tagajärjel kõik tema alluvad (neid oli ca 8 inimest vist, üks osakond ühesõnaga) kannatavad, endas kahtlevad, üksteise vastu üles keeratakse. Ühesõnaga kui põnev oli küll, et kuidas lõppeb, siis kolmveerand emotsioonist oli “uhh, ma ei tahaks kunagi sellisesse olukorda sattuda” (ja seda üldse mitte mõrvaliiniga seonduvalt, vaid puhtalt töökeskkonna mõttes). Nii et selle raamatu oleks võinud lugemata jätta vabalt ja nagu näha, siis sattuski eksiteel mu lugemisvarasse ja poleks pidanud seal olema.

“A Riviera Retreat” – leidsin Goodreadsi soovituste kaudu, oli mingi raamatu juures, mis mulle meeldis. Ka selline mõnus ladus naistekas. Mulle väga meeldivad lood, kus mingis tavapäratus keskkonnas (antud juhul siis FB kaudu võidetud puhkusereis) saavad kokku täiesti võõrad ja erinevad inimesed, kes tutvuvad, sõbrunevad, nende minevik kirjutatakse lahti ja nad jõuavad raamatu lõpuks oma eludega kuskile uuele tasandile.

“Minu Haapsalu” on rohkem Aidi Valliku elulugu, aga… See vist tihti nii ongi Minu-sarja Eesti linnade raamatute puhul? Mõnus lugemine igatahes. Hästi põnev oli teada saada Anni-lugude taustast, mida kunagi lugesin ja väga meeldisid… Ja väga suhestusin ka tema kolimistega ning mõtisklustega maja ja aia teemal. Naljakas, ma mäletan, et kui ma reedel selle raamatu lõpetasin, siis mul hakkas peas liikuma nii palju mõtteid sel viimasel teemal, et oleks tahtnud blogida… Aga aega polnud ja kõigest kaks päeva hiljem on nii palju muud elu vahele tulnud, et kirjutamata see jääbki, vähemalt hetkel.

Kümme raamatut on pisut üle viimaste kuude normi (seitse), lisaks olid paljud seekord tavapärasest paksemad. Kui tavaliselt on raamatud, mida loen, 300+lk, siis pooled oktoobri omadest 500lk ringis, natuke alla või peale.

Kokku sel aastal 89 raamatut ja 29 178 lk. Ma arvan, et novembri lõpuks on mul aasta norm (100 raamatut, 30 000 lk) suht täis ja detsember tuleb sinna otsa puhta boonusena :D

Kuu Raamatuid Lk
Jaanuar 10 3149
Veebruar 9 3098
Märts 3 1095
Aprill 10 3189
Mai 18 4779
Juuni 8 2589
Juuli 7 2478
August 7 1933
September 7 2576
Oktoober 10 4292
November
Detsember
Kokku 89 29178
Oct 012020
 

Nii, tuleb kähku kirja panna, enne kui uued emotsioonid peale tulevad :P

73. Arnold Schwarzenegger “Total Recall: My Unbelievably True Life Story” 5/5 (656lk, 29. august – 17. september) – Klari kirjutas sellest nii köitvalt, et võtsin kohe lugemisnimekirja ja vaimustusin samamoodi. Goodreadsis kirjutas, et raamatu teine pool läheb igavaks, sest see on kõigi tema poliitiliste otsuste õigustus – no seda küll, et võib-olla algus oli huvitavam… Aga mul oli ausalt sellest poliitikast ka täitsa põnev lugeda. No ja see mees ise… Fantastiline. Eesti keeles ka täitsa olemas, otsige raamatukogudest.

74. Delia Owens “Kus laulavad langustid” 4/5 (392lk, 17.-21. september) – seda raamatut kõik jubedasti kiidavad, nii see mu listi sattus. Alustasin inglise keeles, kuid jätsin õige kiirelt pooleli, sest ingliskeelsed looduskirjeldused pole mu tugevaim külg ja arvestades kui palju neid oli, tundus mõttekam eesti keeles lugeda. Hea otsus :) Algus oli igavavõitu, aga mida edasi, seda mõnusamaks läks. Igati nunnu raamat. Ja väga üllatav lõpp. Aga ei spoili siin neile, kes pole lugenud. Soovitan soojalt.

75. Nora Roberts “Hideaway” 4/5 (454lk, 17.-24. september) – nagu alati, nautisin ma meeletult inimesi, kogukonda, suhteid… Algus oli raamatul minu jaoks köitvam, lõpp nagu pisut vajus ära. Aga hea sellegipoolest ja soovitan.

76. Susan Luitsalu “Minu maailm” 4/5 (240lk, 24.-26. september) – ma väga naudin Susani kirjutisi, nii et pole üllatav, et mulle väga meeldis. Aga Minu-sarja puhul on ühe riigi/linna kohta kirjutatud raamatud ikkagi minu jaoks üle kõige, sest seal on võimalus rohkem süvitsi minna.

77. Raul Oreškin “Minu Peipsiveer” 4/5 (320lk, 26.-28. september) – Peipsiääre tegemistele olen seni kaasa elanud läbi Herzi blogi, nii et väga põnev oli lugeda natuke nagu tuttavat, aga samas hästi palju uut, kellegi teise silme läbi. Ja leida loost mitmes kohas tuttavaid inimesi :)

78. “Sütevaka lood” 4/5 (216lk, 28.-29. september) – hehe, Klari ka kirjutas sellest just, jõudis must ette :) Minagi Sütevaka vilistlane, küll mõnevõrra hilisem väljalase. Käisin 30. juubeli vilistlaste kokkutulekul ja raamatut oli ka muidugi vaja. Ja no väga muhe lugemine oli. Mõned asjad olid seal pisut šokeerivad – no näiteks, et päris pikalt õpetajad suitsetasid õpetajate toas ja kui aknad-uksed olid lahti, siis oli terve kool tuuletõmbuse tõttu konihaisu täis. Really? :D Ma nimelt vist käisin seal juba siis, kui nad veel suitsetasid. Või noh, mina alustasin, kui Ellermaa oli direktor, majas suitsetamise keelas ära järgmine direktor… Ma ei mäleta küll mingit haisu :D Ja see, kuidas seal üheksakümnendatel joodi :D Ok, seal raamatus oli tegelikult hästi palju muud kui joomine ja suitsetamine, eks, lihtsalt muu polnud nii üllatav. Tore oli lugeda tuttavatest õpetajatest, ajaloost, arengutest pärast mu lõpetamist, üritustest läbi aegade jne. Sütevaka on üks mõnusalt pungine kool, ma ütlen. Mu suur unistus on, et mõni mu laps ka selle lõpetaks, aga nende eest ma valida ei saa ja peale suruma ma neile seda kindlasti ei hakka… Aga kui põhikooli lõpp läheneb, siis kindlasti mainin seda varianti väga aktiivselt :P

79. Helen Pollard “The Little Shop in Cornwall” 4/5 (298lk, 28.-30. september) – tahtsin lugeda midagi kerget ja nunnut. See raamat oli mu lugerisse sattunud pooljuhuslikult Goodreadsis ette jäämise tulemusena. Autor oli mu huviorbiidis hoopis Prantsuse külalistemaja sarja pärast, mida Minna vist kiitis – need kolm raamatut on mul ka lugeris olemas, aga veel lugemata :D Igatahes, raamat oli mõnus ja üsnagi minu tüüpi. Ma lihtsalt ei tüdine eales raamatutest, kus on mõnusalt kirjeldatud väikelinna elu, kogukonnatunnet ja toredaid inimesi. Natukene poolikuks jäi minu jaoks lõpplahendus – “paha” arvasin ma ammu ära, aga üks teine probleem jäi minu jaoks liiga õhku, oleks meeldinud mingi konkreetsem lahendus või edasiminek. Aga nojah, mis seal ikka. Tore raamat igatahes – Minna, sulle kindlasti meeldiks, aga seda eesti keeles veel pole.

Ühesõnaga – taas kord oli tunne, et üldse eriti ei lugenud ja lõpuks tuli kokku seitse raamatut. Nagu ka eelmised kaks kuud :D Ja pigem loen ma rohkem kuu lõpupoole. No viimati läks pool kuud ainuüksi Arnoldi seltsis :D

Ma täna kirjutasin kogu aasta raamatud Excelisse ka, et lihtsamini statistikat teha :P Sel aastal siiani 79 raamatut ja 24 820lk. Kuude kaupa aga nii:

Kuu Raamatuid Lk arv
Jaanuar 10 3149
Veebruar 9 3098
Märts 3 1095
Aprill 10 3189
Mai 18 4779
Juuni 8 2523
Juuli 7 2478
August 7 1933
September 7 2576
Oktoober
November
Detsember
79 24820

Põnevusega ootan, palju aasta lõpuks kokku tuleb. Ilmselgelt rohkem kui 100 raamatut ja 30 000lk, mis mu eesmärgiks oli. Ja ma olen tegelikult niigi suht vähe lugenud :D

Sep 122020
 

Septembri alguse kiire-kiire -> blogis on vaikus. Aga katsun nüüd kuskilt otsast jälle blogima hakata ja augusti raamatud on tagumine aeg kirja panna. Juba praegu tunnen, et oleks pidanud seda kohe augusti lõpus tegema, vahepeal on nii palju vett merre voolanud, et kõik mälestused loetust on juba tuhmunud.

66. Diane Chamberlain “The Dream Daughter” 4/5 (373lk, 1.-6. august) – see oli mul lugeris, sest keegi soovitas… Mõtlesin pikalt, kas üldse lugeda, sest ajas rändamine pole üldse minu teema, aga kuna hinne oli hea, siis otsustasin proovida. Hea valik :) See ei olnud kindlasti mu harilikku tüüpi raamat, aga meeldis ja oli põnev ja lõpuni välja ei osanud üldse arvata, KUIDAS see kõik siis ikkagi lahendatakse. Lõpplahendus oli täitsa kobe :) Soovitan!

67, Sven Vahar “Minu Leedu” 4/5 (280lk, 8. august) – saate aru… kuu aega on möödas ja ma lihtsalt EI MÄLETA enam sellest raamatust ühtki detaili :D Küll aga mäletan, et tohutult muhe lugemine oli mu jaoks. Väga hästi kirjutatud, parasjagu eraelu sekka põimitud, nalja sai ja nii edasi. Soovitan!

68. Clare Mackintosh “Let Me Lie” 4/5 (400lk, 9.-16. august) – kuna “I Let You Go” sai mult ootamatute süžeepöörete ja põnevuse eest maksimumpunktid, siis võtsin sama kirjaniku järgmise raamatu meelsasti ette. See ei olnud nüüd päris nii vaimustavalt hea, aga ikkagi meeldis väga.

69. Merit Raju “Vaba ja metsik” 5/5 (288lk, 18. august) – mulle Merit Raju väga meeldib, sest ta promob seda elu, mis mulle sobib – lihtsust ja vastuvoolu ujumist :) Mõnusalt lihtne, aga asjalik raamat, ladus lugemine.

70. Marshall B Rosenberg “Vägivallatu suhtlemine” 4/5 (224lk, 20.-26. august) – otsisin mingit suhtlemise teemalist raamatut, millest kasulikku noppida ja ka kaaslasele soovitada, sest me ei oska aeg-ajalt väga produktiivselt tülitseda :P Huvitav, kas inglise keeles oleks mõnusam lugemine olnud? Ma olen hästi nõus ühe Goodreadsi kommentaariga, et kui läbi kohatise jama see raamat läbi lugeda, siis point on hea. Nii et taas kord – soovitan. Ja soovitan ka mitte häirida lasta sellest, et kohati tundub veider ja ehk isegi häiriv :D Ma tahaks proovida selle suhtlusviisi praktikasse rakendamist, aga eks näis, millal see ükskord õnnestub…

71. Alexander McGall Smith “The No. 1 Ladies’ Detective Agency” 3/5 (152lk, 16-29. august) – Liis soovitas, sest oli lugemise väljakutses selle otsa sattunud ja maksimumpunktid pannud. Mulle meeldis, aga mitte väga :D Täitsa ok lugemine oli, Aafrika igapäevaelust oli põnev lugeda, südamlikkust seal tõesti oli, aga teistpidi jälle liialt naiivne… Nagu näete, lugesin ligi pool kuud väga lühikest raamatut :D Aga mul oli üle pika aja jälle paralleelselt mitu raamatut lugemisel – alumisel korrusel raamatukogu paberraamatud, voodis enne magamaminekut luger (uues magamistoas pole siiani lugemiseks sobilikku valgust, seega taustavalgustusega e-luger on ainus võimalus). Nii et sama poole kuu jooksul lugesin läbi ka eelmised kaks raamatut :P

72. Napoleon Hill “Saatanat paljastades. Murra oma hirmust läbi ja ole edukas.” 5/5 (216lk, 26.-30. august) – seda soovitas Minna ja ütles, et meeldis rohkem kui Rhonda Byrne’i “Saladus”. See oli intrigeeriv, tõin kohe endale ka lugemiseks. Ja raamat jättis ääretult sügava mulje. Edasi rääkida ei oska. Soovitan väga soojalt, aga peab sellistest teemadest huvitatud olema. Selle raamatu üle peaksin veel endamisi pikemalt mõtisklema, sest teema sai äkitselt väga aktuaalseks…

Nagu tavaliselt oli tunne, et lugeda eriti ei jõudnudki, aga skoor oli seitse raamatut ehk täitsa okei tulemus. Enesearengu teemadel pole ammu miskit lugenud, nii et vahelduseks täitsa tore.

Septembris pole ma suutnud esimest raamatutki ära lõpetada, aga see on ka 600lk ja peaaegu kolmveerand on läbi :P Goodreads ütleb, et oma väljakutsest (100 raamatut aastas) olen ikka kolme raamatuga ees, nii et pole hullu. Augusti lõpuga skoor 72 raamatut ja 21 485 lk.

Aug 022020
 

Näe, peaaegu oleks unustanud… Veel üks postitus vaja kirjutada :D

Ma otsustasin Goodreadsi hinnetega karmimaks minna ja lähtuda Liisi soovitusel rohkem sõnalistest hinnangutest.

5 – it was amazing
4 – really liked it
3 – liked it
2 – it was ok
1 – did not like it

Et noh, jah. Ma käisin oma raamatud üle ja muutsin palju neljasid kolmedeks – blogipostitusi ei viitsi küll tagantjärele muuta ja TEGELIKULT peaks osa kolmedest kahtedeks muutma üldse :D Aga ma üritan, ausalt :D Olla karmim :D

Juulis polnud väga palju aega lugeda, isegi mitte puhkuse ajal – aga selles mõttes läks paremini, et raamatud olid head ja miskit väga suvalist ei sattunud. Olin teinud lugeris ka puhastuse – vaatasin kõik millalgi soovitustest üles nopitud raamatud üle ja kustutasin need, mille hinne oli alla 3,8 palli. Mary Higgins Clark oli ainus erand – tema raamatud ma loen põhimõtteliselt kõik läbi, ehkki viimased pole enam nii head.

59. Tara Westover “Educated” 5/5 (352lk, 2.-8. juuli) – see raamat on lihtsalt super, soovitan soojalt kõigile. Mormooni perekonnas üles kasvanud laps, kes pole käinud koolis, keda ei õpetatud isegi kodus praktiliselt üldse… Paranoiline maailmalõpuks valmistuv isa, vägivaldne vend, igasugused tõsised õnnetused, mida ei ravitud haiglas, vaid kodus… Nii drastilistes oludes üles kasvanud naisel õnnestus minna ülikooli, saada ka teistsuguse elu kogemus, mõtestada lahti lapsepõlves toimunu… Ma ei oska raamatuid kirjeldada, olen selles alati väga kehv olnud… Aga soovitan soojalt kõigile – eesti keeles ka olemas. Lugege!

60. Frances Cha “If I Had Your Face” 4/5 (288lk, 8.-13. juuli) – minu jaoks tegi raamatu köitvaks see, et tegevus toimus tänapäeva Koreas ja oli seega midagi täiesti teistsugust, mulle võõrast. Nelja naise lugu iluoppe hindavas ühiskonnas. Lõpp jäi ehk pisut lahtiseks, aga üldiselt täitsa põnev lugemine.

61. Nora Roberts “Shelter in Place” 5/5 (432lk, 13-18. juuli) – Nora Roberts on mu suur lemmik, viite tärni ma talle enamasti siiski ei anna… Aga see raamat oli tõeliselt köitev, nii karakterid kui tegevus. Teemaks masstulistamine… Raske teema… Aga raamat oli hea.

62. Nora Robers “Under Currents” 4/5 (400 lk, 18.-20. juuli) – taas kord üks väga hea raamat… Ma ei saa midagi parata, ma elan alati nii sisse Robertsi raamatutesse, ma lihtsalt suhestun… St, mitte halvaga, aga heaga :) Nagu alati, mu raamatute kirjeldamise võime on märkimisväärselt sisukas :D :D

63. Mary Higgins Clark “I’ve Got My Eyes on You” 3/5 (256lk, 20.-21. juuli) – see oli ok lugemine, aga ei miskit enamat. Ütleme nii, et vanas eas MHC enam ei hiilga oma kirjutamisoskusega, mulle tundub. Aga ega sealt enam juurde ei tule, ta suri ära hiljuti :)

65. Claire Macintosh “I Let You Go” 5/5 (350lk, 21.-23. juuli) – selle raamatu esimese kolmandiku jooksul ma mõtlesin, et tuleb jälle skooriks 3… Ja siis tuli plot twist. No ja näete mu hinnet nüüd, jah? :D Ma vb päris 5 ei paneks, midagi 4-5 vahepeal. Aga just selle eest, et TÄIESTI ootamatu minu jaoks… Puhtalt sellepärast panin max punktid. Ja soovitan muidugi soojalt kõigile.

65. Mary Higgins Clark “Kiss the Girls and Make Them Cry” 3/5 (400lk, 23.-31. juuli) – vt üle-eelmise raamatu kommentaari :P

Kokku seitse raamatut. Täitsa ok tulemus. Aasta skoor 65 raamatut ja 19 552lk – mis tegelikult vist tähendab, et mul on 20 000lk täis, sest eelmisel kuul oli Epu südame-raamat, sel kuul Korea-raamat, millel lehekülgede arv pole Goodreadsis märgitud. Ja viis kuud veel minna :)

Jõulupuhkuse ajal kavatsen ennast igatahes ogaraks lugeda :P

Jul 012020
 

Näe, juuni jäi täitsa blogimata… Sorteerimata piltide hulk muudkui kasvab, kohutav :D AGA mul on juuli lõpus kaks nädalat puhkust, siis vast jõuan blogimisega ka jälle järjele.

Seniks aga – raamatud :) Neist peab ikka kirjutama :)

51. Emily Henry “Beach Read” 4/5 (293lk, 31. mai – 10. juuni) – see jäi silma kellegi Goodreadsi lugemiste hulgas ja impulsiivselt võtsin ette. Ei olnud üldse halb raamat, aga miskipärast väga ei köitnud ka. Kümme päeva lugesin :D Võib-olla oli ka lihtsalt küllastumus mai lugemisest, samuti vaatasime juuni alguses palju Luciferi, mis lugemise aega vähemaks võttis.

52. Fredrik Backman “Ärevil inimesed” 5/5 (286lk, 10.-15. juuni) – Backman oma tuntud headuses. Palju kentsakaid (kohati ärritavaid) inimesi, kes raamatu jooksul avanevad ning üsna nunnuks muutuvad. Jabur teemaarendus ja südantsoojendav lõpplahendus. Ove jääb vist endiselt lemmikuks, aga meeldis ehk isegi suts rohkem, kui vanaema ja Britt-Marie…

53. Epp Petrone “Kas süda on ümmargune 3: Jumala juurde” 4/5 (216lk, 15.-16. juuni) – no Epu raamatud mulle väga meeldivad, polnud see mingi erand. Tema elust ja seiklustest on alati tore lugeda. Ilmselt on ühtviisi oluline nii see, et Epp lihtsalt oskab hästi kirjutada, kui ka see, et me maailmavaated paljuski kattuvad. Usu teema on mulle samuti südamelähedane – ma ei ole ise küll nii aktiivne ega otsiv ning ei tunne vajadust üheski pühamus käia, aga kõrgemat jõudu ma usun ja leian, et pole üldse oluline, mis nimega erinevad usundid seda kutsuvad… Erinevatest pühakirjadest näpuga järje ajamine paneb küll kohati sügavalt ohkama, sest tundub, et teatud kontingent ei üritagi maailma laiemalt vaadata ja elab seetõttu väga kitsarinnaliselt. Mina usun elamisse nii, et endal oleks hea ja teistel ka :)

54. Loone Ots “Minu Odessa” 3/5 (296lk, 16.-18. juuni) – see oli nüüd üks mitte minu maitsele Minu-sarja raamat. Mina tahan õppida tundma riike läbi autori isikliku igapäevaelu ja emotsioonide – kultuuri ja ajalugu pigem näpuotsaga sisse segatuna. Kuna autor elaski koha peal ainult paar kuud, siis ega selle ajaga ei saagi ju rohkemat… Ja olen kindel, et on küllalt neid, kellele kogu see ajaloovärk väga meeldib. Aga mind pani haigutama :D Kultuur on nii lai mõiste, sinna sisse mahub küllaga ka mulle huvipakkuvat… Minu ja raamatu autori kultuurieelistused lihtsalt ei kattu.

55. Jørn Lier Horst “Talveks suletud” 4/5 (256lk, 18.-21. juuni) – minu teine lugemine William Wistingu raamatutest. Oli täitsa hea, ehkki meeldis pisut vähem, kui esimene. Mulle hakkavad need narkoteemad kergelt koppa ette viskama, tahaks vahelduseks mingit muud süžeeliini ka.

56. Anders de la Motte “Sügisroim” 5/5 (424lk, 21.-23. juuni) – jaa, see oli tunduvalt põnevam kui sarja esimene osa. Mõnus krimi, kus arvamist jagus lõpuni välja ja päris lõpplahendus oli ikka veel täitsa üllatav.

57. Ruth Ware “The Turn of the Key” 4/5 (352lk, 24.-28. juuni) – raamatukogu raamatud said selleks korraks läbi, nii et võtsin jälle lugeri ette. Sellele raamatule olid mul kõrged ootused, sest mitu sõpra olid hinnanud maksimumpunktidega. Oli põnev ja lõpplahendus minu jaoks täiesti ootamatu, aga üldjoontes oli mul seda raamatut miskipärast raske lugeda. Ilmselt osalt sellepärast, et tegelasteks olid ka lapsed ja ma teadsin, et üks neist saab surma. Ehk ka sellepärast, et kogu raamatut läbiv ärevus oli minu jaoks liig, olen pehmeke? :D Igatahes seda autorit ma rohkem vist ei loe, sest ta eelmine raamat, mis oli samuti põnev, ei olnud ka päris minu maitse. Mis seal ikka.

58. Pam Jenoff “The Lost Girls of Paris” 4/5 (400lk, 28.-30. juuni) – Minna vist hindas seda maksimumpunktidega ja sellepärast mu lugemislisti sattus, aga ma nüüd olen targem ja tean, et kui on sõjaraamatud, siis lihtsalt ei ole minu teema. Jällegi – väga põnev, mu meelest täitsa hästi kirjutatud ja käsi ei tõuse kunagi sellisel puhul alla 4 hindama… AGA jah, sõjakirjeldused, mis siis, et selles raamatus polnud rangelt võttes miskit hullu, on minu jaoks liig. Ei saa parata, ma naudin rohkem pisut teist laadi põnevust.

Mulle tundus, et ma lugesin juunis jube vähe, aga tegelikult on kaheksa raamatut täitsa keskmine tulemus. Pool aastat on läbi – aasta eesmärgiks oli 100 raamatut ja 30000lk, Goodreadsi sõnul on mul läbi 58 raamatut ja 17362lk. Tegelikkuses paarsada lehekülge rohkemgi, sest Epu südame-raamatul pole Goodreadsis lehekülgede arvu märgitud (otsisin siia postitusse raamatukogu andmebaasist :D) ja see pole seega sinna sisse arvutatud.

Kuna juulis on puhkus, siis on loota ka ohtralt lugemiselamusi. Loodetavasti köitvamaid kui juunis.

Kas ma peaks südame kõvaks tegema ja raamatuid karmimalt hindama hakkama? :D Sest juuni raamatutest rangelt võttes oleks võinud viis lugemata jätta ja mu elu poleks sellest kuigivõrd vaesemaks jäänud. Hindan üsna üheülbaliselt, ma tean :D Peaks rohkem 3 panema vist. Aga ma ju ei raatsi, kui tunnen, et tegelikult täitsa kobe raamat, lihtsalt mitte minu maitse. Ja Minu-sarja jällegi hindan väga subjektiivselt just siis 3 punktiga, kui pole minu maitse, mis siis, et võib olla hästi kirjutatud :D Võta siis kinni.

Praegu on mul pooleli see langusti-raamat, mida kõik kangesti kiidavad ja mille Goodreadsi skoor on muljetavaldav 4,48. Ma olen alles üsna alguses, 13% läbi loetud, siiani jätab üsna külmaks. Aga loodan, et ehk läheb sarnaselt Backmaniga, kellelt esimesena loetud Ove-raamat oli ka alguses minu jaoks täiesti “meh”. Langusti-raamatut oleks ehk eesti keeles isegi lihtsam lugeda, soise looduse kirjeldused jõuaks näiteks paremini kohale. Ega ma muidugi ei viitsi seda laenutama minna, loen ikka inglise keeles lõpuni. Vaatame, kas mu arvamus läheb siis lõpuks üldsusega kokku :D

May 312020
 

Ohh… Mõnuga tegin tagasi kaks eelmist kuud :) Sel kuul väga suures osas eestikeelne lugemine – õige mitu Eesti autorit ja eesti keelde tõlgitud Skandinaavia krimi. Krimi oli põhiline ka žanrina, ehkki muud sattus ka sekka, vaheldust peab ju olema.

33. Annela Laaneots “Minu Setomaa” 4/5 (248lk, 1. mai) – üldiselt tore lugemine, autori kirjutatust õhkus armastust ja see teeb Minu-sarja raamatud alati nauditavaks. Minu jaoks jäi pisut väheks isiklikku elu, aga üldiselt oli ikkagi tore. “Minu Virumaa” jätsin aga pärast ca 50lk lugemist katki, sest üldse ei kõnetanud…

34. Katrin Pauts “Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” 5/5 (312lk, 2.-3. mai) – oh, mulle nii meeldis! Nii põnev oli ja muudkui keris põnevust kuni lõpuni välja, kõik tundus piisavalt usutav, paha suhtes olid teatud libisevad kahtlused, aga ei midagi kindlat… Ühesõnaga tänuväärne Eesti krimi.

35. Jørn Lier Horst “Salauks” 4/5 (294lk, 4.-6. mai) – selle noppisin üles Minna lugemistest. Kartsin Goodreadsi põhjal, et äkki on see liiga detailne politseitöö kirjeldus mulle igav, aga vastupidi – väga huvitav oli. Karakterid ka meeldisid ja peategelane oli piisavalt sümpaatne, et teised Willaim Wistingu raamatud ette võtta. Neid on üle kümne, kahjuks kõiki eesti keelde tõlgitud pole, aga eks siis loen needki, mis on.

36. Cecilia Ekbäck “Hunditalv” 4/5 (365lk, 6.-10. mai) – see oli Tallinna Liisi suur lemmik, nii et otsustasin mõningase kõhklusega ette võtta. Oli selline… Teistsugune. Huvitav. Mitte päris minu maitse, nii et selles stiilis raamatuid mulle soovitada ei tasu, aga silmapildi avardamise mõttes igatahes tore lugemine. Aga mulle ikka meeldivad tänapäevasemad raamatud, kus pole nii palju viletsust ja nõidade põletamisi :)

37. Samuel Bjørk “Poiss pimedusest” 4/5 (317lk, 10.-11. mai) – selle korjasin teise soovitusena Minna lugemistest, Skandinaavia krimile olen alati avatud. Oli täitsa huvitav, aga tegelased nii väga ei paelunud, et oleks tundnud soovi samade tegelastega veel teisi raamatuid lugeda.

38. Katrin Pauts “Tulekandja. Muhumaa põnevik” 5/5 (264lk, 11.-12. mai) – mõned kirjutasid, et natuke liiga uskumatu… No pisut, jah, aga mu meelest see oli omal kohal :D

39. Katrin Pauts “Hull hobune. Hiiumaa põnevik” 5/5 (232lk, 12.-13. mai) – meeldis sama palju kui eelmised, õnneks paha ma täie kindlusega lõpuni ära ei aimanud ja väga põnev lugemine oli jällegi. Kõigi Pautsi saarte põnevike puhul ma ehk hindaks puhtalt raamatut pisut alla 5, aga kindlasti üle 4… Ja panin hea meelega ikkagi kõigile 5 põhjusel, millest kirjutasin eelmises postituses.

40. Epp Petrone “Elust kirju” 4/5 (320lk, 13.-15. mai) – ma olen üsna kindel, et ma olen seda raamatut kunagi lugenud… Aga mõtlesin, et võtaks uuesti, nagunii eriti ei mäleta. Epu raamatud tema elust mulle kõik väga meeldivad, nii et polnud sugugi üllatav, et raamatut (taas) nautisin.

41. Epp Petrone “Lastekirju” 4/5 (232lk, 15.-16. mai) – seda raamatut tahtsin tegelikult lugeda ja sellega koos võtsingi eelmise ka :) Ja seda tahtsin lugeda, sest oli kuidagi vahele jäänud ja Epp emadepäeval FB-s kirjutas midagi… Hästi tore lugemine taas. Epp on nii rohelises maailmapildis kui ka lastekasvatuses mind väga palju mõjutanud, tema raamatud sattusid mulle lihtsalt õigel ajal kätte.

42. Barbi Pilvre “Minu Vormsi” 3/5 (248lk, 16.-19. mai) – esimesed pool raamatut oli minu jaoks igav. Liiga kuiv ajalugu. Sellest ka kolm punkti. Teine pool oli aga päriselu, täpselt sellisel tasandil, nagu seda suvitajana võimalik kirjeldada oli. Kõige huvitavam osa minu jaoks oli muidugi eraelu, aga teiste inimeste kirjeldused ka. Ehk et – esimesest poolest lehitsesin suuremat lugemata läbi, teise poole lugesin korralikult läbi.

43. Katrin Pauts “Öömees” 4/5 (264lk, 19.-21. mai) – sellest raamatust ka juba eelmises postituses kirjutasin. Et oli täitsa ok, aga häiris vaheldumisi mina-vormis ja kolmandas isikus kirjutamine.

44. Katrin Pauts “Marduse tänav” 3/5 (255lk, 21.-24. mai) – ja sellest raamatust kirjutasin praktiliselt kogu eelmise postituse, nii et pikemat kommentaari ei vaja :D

45. Anders de la Motte “Suve lõpp” 4/5 (318lk, 24.-25. mai) – märkasin, et Minna hindas üht selle autori raamatut 5/5, vaatasin, et see on sarja teine osa ja võtsin esimese alustuseks. No see oli ok… Vaimustav polnud, aga täitsa põnev. Mul nüüd järgmine, Minna poolt loetu, kodus ootamas… Vaatame :)

46. Nora Robers “Come Sundown” 4/5 (480lk, 25.-29. mai) – oh, ma pole ammu Robertsit lugenud, ehkki ta mulle väga meeldib. Kuna raamatukogu raamatud olid just läbi saanud, siis valisin lugerist üsna suvalt vahelduseks tema raamatu. Ei pidanud pettuma, ikka meeldis. Kaks tegevusliini, minevik ja olevik, mis lõpuks kokku jooksevad. Tugevad (nais)karakterid, pereettevõtlus, pereväärtused, Roberts oma tuntud headuses ühesõnaga.

47. Eia Uus “Tüdrukune” 4/5 (271lk, 29.-30. mai) – algus oli tõsiselt super ja mõtlesin, et tuleb 5 punkti raamat… Kahjuks vajus lõpupoole ära. Ootused olid suuremad kui reaalsus :) Sellegipoolest väga huvitav lugemine. Lõpp jäi minu jaoks kuidagi imelikuks ja lahtiseks, ise lootsin midagi muud. Poliitikakirjeldusi oli mul huvitav lugeda, meediavõhikuna ma neid päriseluga kokku ei viinud :D  Seksi oli vähe :D Feminismi osas ma ei oska hinnata – mõtlesin ka ehmatusega, et kas tõesti ongi nii halb? Ma olen siis väga õnnelik, ma ei suuda oma elust ühtki #metoo momenti meenutada, aga ma usun, et ma olen ka üsna muretu ja paksu nahaga, nii et paljud möödaminnes ütlemised või katsumised on mul koheselt ununenud. See, mis seal raamatus kirjeldati, 13-aastase ajast, oli väga väga jõhker ja ma tahaks ainult loota, et päriselus nii ei ole. St, et kindlasti on kahjuks, mõnel inimesel, aga see ei ole ju ometi nö tavaline reaalsus? Ei saa olla. Ei usu. Kas ma olen naiivne? Palgalõhe teema, usun, on reaalne. Naisena poliitikas läbi löömine ka. Aga see, et naisena “meeste alal” töötades peab väga rangelt riietuma? No kas on nii? Arvustustes nii mõnigi vaidles vastu, ise ei tea, sest ei tööta nii fancyl ja kõrgel kohal :P

48. Erich Kästner “Veel üks Lotte” 3/5 (112lk, 31. mai) – taganesin täna hommikul ärgates pisut pahuralt allkorruselt üles tagasi, kuna lapsed mängisid lärmakalt arvutis ja Kaaslane vaatas telekat, mina tahtsin rahu ja vaikust. Kuna mu raamatud jäid alla, otsisin Plika riiulist lugemist. Vaatasime just ükspäev lastega mu kunagist lemmikfilmi “The Parent Trap”, mis oli ka nende meelest tore ja naljakas. Tekkis soov lugeda üle raamat, mille põhjal film algselt tehtud sai ja mis mulle lapsena mu mäletamist mööda vägagi meeldis. No praegu enam ei meeldinud eriti :D Kirjutatud ikkagi 1957, mis ei pruugi ilmtingimata halb olla, sest on selle ajastu raamatuid, mis on väga meeldinud… Aga see oli kuidagi väga imelikult kirjutatud. Ei tea. Film (millel pole raamatuga pistmist rohkem, kui kõige põhilisemad punktid – sünnil lahutatud kaksikute kohtumine suvelaagris, salaja koha vahetamine, isal uus naine – muu oli kaasajastatud) meeldis ikka palju rohkem :D

49. Riin Tuttelberg “Tom õpib rahamängu” 5/5 (91lk, 31. mai) – kuna Lotte-raamat sai kähku läbi ja alla minna ikka ei viitsinud, siis mõtlesin, et võtaks ette ka need rahatarkust õpetavad raamatud, mis mõni aeg tagasi Roosaare lehelt lastele tellisin. Plika oli selle raamatu juba läbi lugenud – ta ütles, et talle väga meeldis, aga oleks võinud pikem olla. Nojah, see raamat on pigem… Eelkooliealistele või esimestele klassidele, 11-aastasele neljandikule pisut titekas. Mina olen lihtsalt rõõmus, et lastele selliseid raamatuid kirjutatakse, seega panin südamest viis punkti.

50. Mihkel Truman, Jaak Roosaare “Kuidas saada rahatargaks. Rikkaks saamise õpik koolinoortele” 5/5 (156lk, 31. mai) – selle raamatu kohta jällegi Plika ütles, et talle pisut keeruline veel. Eks ta olegi, pigem päris teismelistele, mis need tegelased seal olid, 14? Ehk paari aasta pärast läheb paremini peale, oodaku seni oma aega. Minu meelest igati asjalik raamat, kus lihtsasti lahti seletatud nii noortele kui miks mitte ka täiskasvanutele, kuidas siis rikkaks saadakse :) Kindlasti oleks saanud seda raamatut kirjutada veel paremini, noortepärasemalt, mis iganes, AGA taaskord juba selle eest, et keegi üldse eesti keeles on midagi sellist noortele kirjutanud, maksimumpunktid. Loodan, et sellist kirjandust tuleb veelgi. Koolis vist sellistest asjadest ikka ei räägita, tuleb see töö kodus ise ära teha… Äkki teevad lapsed sellevõrra pisut arukamaid otsuseid. Ma loodan :)

Nii et 15 raamatut + täna veel kolm õhemat sorti lasteraamatut, kokku 18. Mis teeb selle aasta numbriks ilusa 50 – loetud lehekülgi 15 057. Seega maikuu lõpuks on poole aasta raamatud loetud. Eks ta nii ongi, et mõnikord rohkem ja mõnikord vähem.

Tahaks lugeda rohkem Eesti autoreid ja tänapäeva elust. Soovitage!

May 242020
 

Mõned raamatud vajutavad nuppudele. Ja vahel mitte positiivses võtmes.

Susani “Ka naabrid nutavad” raamat oli teravmeelne ja hästi kirjutatud, aga see ei jätnud minusse head tunnet.

Pautsi sattusin lugema alles üsna hiljuti ja neelasin järjest kõik tema raamatud. Muhumaa puhul, nagu ka ennist kirjutasin, mind negatiivsus ei häirinud. Saarte põnevikud samuti väga meeldisid – viimastele panin kõigile Goodreadsis viis punkti puhtalt sellepärast, et mulle tundub, et Pautsi raamatute skoori taga on kohati kirjaniku isiku mittemeeldivus… Pluss see, et Eesti kaasaegset krimi ju praktiliselt polegi, selles mõttes ka hullult äge. Aga “Öömees” mulle nii palju ei meeldinud (häiris vist eelkõige mina-vormis ja tavalise kolmandas isikus kirjelduse pidev vaheldumine) ja “Marduse tänav”, mille just lõpetasin, vajutas jälle nuppudele… Olin häiritud. Piisavalt häiritud, et tulla blogima.

Millegipärast tuli meelde ka Susani raamat.

Ja ma tükk aega mõtlesin, et miks? Mis neil kahel ühist? Mis trigerdab minus nii ägedalt negatiivseid tundeid?

Mõlema tegevus toimub äärelinna vaikses tänavas ja mõlema tänava elanikud on kõik masendavad tegelaskujud. Ühes on lihtsalt mõrvad veel lisaks. Ok, Susani raamatu minategelane oli normaalne ja Pautsi minategelane… Noh, vähemalt mitte häirivalt nõme, aga mitte ka väga minu tüüpi. Võimalik, et mõlemas raamatus olid mõned tänava elanikud siiski veel normaalsed, aga sel juhul jäid nad nii ülejäänute varju, et olid raamatu lõpuks ununenud.

Aga kõik need teised tegelased – minu jaoks TÄIESTI ebameeldivad. Ma ei suhestu nendega. Ja ilmselt see ongi põhjus, miks ma tundsin mõlemat raamatut lugedes end nii ebamugavalt. Pähe hiilib küsimus, kas eestlane tõesti ongi selline? Ma ju tean, et mingi ringkond ongi. Ma ju tean, et KÕIK ei ole ja väga normaalseid inimesi on ka palju.

Kripeldama jääb see – milliseid inimesi siis on rohkem? Meil Eestis? Neid toredaid või neid “naabrist parem” tüüpi?

Ma ise liigitan ennast pigem lihtsaks inimeseks ja hindan minimalismi. Ma katsun rõõmu tunda võimalikult paljust, nii väikestest kui suurematest asjadest, nii eesmärgi saavutamisest kui selleni kulgemisest. Ma usun positiivse mõtte jõusse. See on põhjus, miks eelistan elada pigem oma roosas mullis. Ei tarbi pea üldse meediat, loen ainult selliseid raamatuid ja vaatan selliseid filme, mis teevad tuju heaks. Muidugi otsin ka põnevust – see viimane ongi põhjus, kuidas satun vahel krimide otsa, kus (pea)tegelased on hädisemad või negatiivsemad, kui mulle meeldiks.

Ma tean, et kuskil on olemas need inimesed, kelle jaoks on oluline olla naabrist parem. Kes kulutavad raha (mõttetutele) kallistele asjadele, sest see on nende jaoks staatuse näitaja, kes petavad oma kaasasid, kirjutavad netis anonüümseid halvustavaid kommentaare. Kes üritavad näidata sotsiaalmeedias ennast, oma suhet ja oma elu täiuslikuna, ehkki tegelikkus on hoopis midagi muud. Mõned on vägivaldsed, mõned sõltuvad… Kõik nad tunduvad mulle ebakindlad ja õnnetud.

Ma ise tahan olla õnnelik ja endas kindel. Alati see muidugi ei õnnestu, ka minul on kehvemaid hetki. Aga üldjoontes toimib see lihtne pisiasjadest rõõmu tundmine ja tänulik olemine ja kulgemine ja kõik muu päris hästi. Raskematel aegadel lööb muidugi eneseusk vahel suuresti kõikuma ja paneb kõiges kahtlema – ka need ajad tuleb üle elada, tean seda omast käest väga hästi. Õige mitu raskemat aastat oli ja vahepeal oli kohe väga-väga raske. Aga näe, tulin ka sellest välja. Tean, et alati ei jaksa olla positiivne. Olen küllalt kordi mõelnud “millal see ükskord läbi saab?” Lõpuks siiski sai. Kuni järgmise korrani, ma tean. Praegu aga elan ja naudin. Ja ikkagi tunnen, et mind aitas nendest raskematest aastatest läbi eelkõige lootus, mis küll vahel tundus lootusetu :D, aga muutus siis alati taas tugevamaks – lootus ja usk, et kõik saab korda. Et tuleb lihtsalt üle elada ja parema tuleviku suunas rühkida.

Ma ei ole kunagi Facebookis eriti aktiivne postitaja olnud, viimastel aastatel on see muutunud. Ilmselt on siin võrdeline seos blogimisega – vanasti blogisin nii tihti, et Facebookis kirjutamise vajadust ei tundnud üldse. Vahepeal pisut võõrdusin blogimisest, siis sai Facebookis rohkem jagama hakatud, sest avastasin – mulle siiski meeldib hetki elust avalikult jagada ja kui seda üldse teha ei saa, tunnen puudust.

Blogis olen enamjaolt positiivne, aga on rohkem lootust, et kirjutan ka muredest. Siin on seda kuidagi mõnusam teha – tean, et lugemas käivad inimesed, kellele mu elu huvi pakub ja vahel on hea poolanonüümselt kurta ning lahendusi otsida. FB-s on selle eest koos palju reaalse elu tuttavaid, seal otsin nõu ja abi vaid väga konkreetsete ja praktiliste probleemide puhul. Enamik mu FB postitusi on pildikesed elu rõõmsatest hetkedest. Kas ma näitan ennast paremana ja õnnelikumana kui tegelikult? Selles mõttes kindlasti, et oma muresid ma ju samamoodi ei jaga :D Aga see ei ole mu jaoks enese paremast küljest näitamine, vaid lihtsalt common sense. Oma elu raskemad asjad tahaks arutleda selgeks enese peas ja lähedaste seltsis, jagada neid laiemalt ehk vaid tagantjärele või väga läbimõeldud võtmes – ja kindlasti mitte FB-s, vaid just blogis. Rõõmu elu ilusamate hetkede üle jagan aga hea meelega avalikult ja igal pool :D Samas hindan ma ka FB-s väga neid läbimõeldud mure jagamise postitusi. Hindan julgust ja ausust teha seda oma nime all kõigi “päriselu” sõprade-tuttavate ees. Selles on julgust, mida mul pole. Neid tuleb osata kirjutada ja väga oluline on tunnetada, mis teemad avalikult jagamiseks sobivad, mis mitte. Milline sõnastus sobib, milline mitte. Mulle endale on lihtsam ja turvalisem seda blogis teha :)

Igal juhul, minu ümber on inimesed, kes on minu meelest samasugused. Toredad. Täitsa võimalik, et ka mina olen kohati liiga sinisilmne ja naiivne ning inimesed kaugemas tutvusringkonnas, keda nii lähedalt ei tunne (kaaspärnakad, kolleegid) on võib-olla tegelikult hoopis just sellised “naabrist parem” tüüpi, ma lihtsalt ei näe seda? Ausõna, mul on selle üle hea meel, et ma ei näe.

Mina näen enda ümber inimesi, kes on toredad ja elavad oma elu nii, kuidas neile õige tundub. Ma jagan nendega oma rõõme ja muresid, nemad minuga enda omi. Mul pole vähimatki soovi olla kellestki parim ja mul pole tunnet, et minu elu hinnatakse, et keegi üritaks ennast minuga võrrelda, minust parem paista, mind maha teha. Ma olen ennast muidugi ka täitsa teadlikult ümbritsenud pigem sellise pisut “teistmoodi” ringkonnaga. Kasvõi waldorfkool – ma usun, et paljud sealsetest lapsevanematest on teinud teadlikult teistsuguse valiku. Ka kõik ökoteemaga, keskkonnateadlikkusega seotu. Selline kirju ja pisut esoteeriline seltskond, kellele pigem meeldibki lihtne positiivne elu ja teismoodi mõtlemine. Olles sealjuures intelligentne ja mõistlik. Ei pea tingimata olema halva maiguga esoteerik, hull vaktsiinivastane ja salaja kloori jooma, nagu mõned vist arvavad :D :D :D

Ja kui ma siis loen neid raamatuid, kus kõik tegelased on mulle eri põhjustel vastumeelsed… Välist ilu hindavad, salaja susijad, kõik omamoodi õnnetud… Siis minus tekibki vastumeelsus. Ja kõhklus – kas tegelik maailm ongi selline? Kas ma elan oma roosas mullis ja TEGELIKULT on enamik inimesi SELLISED?

Aga ma usun, et pole.

Susani raamat on kirjutatud selliste inimeste pilkamiseks, kõiki neid negatiivseid karaktereid on meelega võimendatud.

Ma mäletan, mind torkas lisaks kõigele muule selles raamatus näiteks möödaminnes kirjeldatud väikekodanlik elu, millest osana mainiti iga-aastaseid puhkusereise ja läbi sörgitud maratone. Lugedes seda täpselt hetkel, kus ma olin saavutanud pärast aastaid rabelemist sellise majandusliku seisu, et mul on võimalik mõelda soojamaareisile… Olles teinud läinud aastal rohkem sporti kui kogu möödunud elu jooksul – sealhulgas olnud enda üle meeletult uhke, et jooksin ilma eelneva treenimiseta “kogemata” poolmaratoni… Ma tundsin ennast otseselt puudutatuna :D Sest minu jaoks pole ei reisimine ega sport staatuse näitajad. Võimalus reisida teeb rõõmu mitmel tasandil, esiteks lihtsalt argielust puhkamine ja millegi teistsuguse kogemine, teiseks fakt, et ma olen suutnud rahaliselt üldse nii kaugele jõuda, et ma seda endale lubada saan. Ja sport – no ma ju tean, et liikumine on kasulik, aga olles geenide poolest sale ja omamata seega naisterahva põhilist motivaatorit vormis püsida, olen olnud selles suhtes üsna laisk… Nii tore on, et Kaaslane on sportlane ja ka mind mugavustsoonist välja meelitanud. Eneseületus pakub rahulolu.

Ausalt, mul on tunne, et läks jälle lappama. Ma ei tea üldse, mida ma selle postitusega üritasin saavutada :D Ilmselt eelkõige rõhuvat tunnet endast välja kirjutada ja see õnnestus täitsa hästi, parem on olla.

Lõppkokkuvõttes ma ikka usun, et maailm on ilus paik. Et enda mullis elamine, ennast “sobivate” inimestega ümbritsemine ja “ebasobivast” võimaluse piires eraldamine annab elule palju juurde. Ilmselgelt pole hea olla liialt naiivne ning uskuda ainult oma mulli, teadmata, mis mujal toimub… Aga mulle küll piisab sellest üldisest teadmisest, et need õnnetud inimesed ja õnnetud juhtumised on kuskil olemas. Oma ellu otsin ikka positiivsust ja katsun seda täita asjadega, mis mulle rõõmu pakuvad.

Las need “naabrist parem” inimesed olla kuskil mujal. Loodan lihtsalt, et mulle ei satu tulevikus kätte raamatuid, kus kõik tegelased on seda tüüpi.

Ja Susani ning Pautsi järgmiseid raamatuid loen ikka, sest Susan kirjutab suurepäraselt ja Pauts väga põnevalt. Loodan lihtsalt, et satub vähem seda valedele nuppudele vajutavat sisu :D

Mind ei häiri negatiivsed karakterid, mind häirib see, kui nad on tugevas ülekaalus. Mulle meeldivad hoopis enam sellised raamatud, kus kõik tegelased on pealtnäha normaalsed inimesed oma rõõmude ja muredega, tugevustega ja nõrkustega, inimlike vigadega… Ja alles lõpuks selgub tõde… Kes on päriselt paha? :P

Vastuseks alguses esitatud küsimusele – kumbi on rohkem, kas toredaid või “naabrist parem” tüüpi? Ma arvan, et vastus sõltub inimesest. Positiivse mõtlemisega inimesed usuvad head, seega neile tundub, et maailm on täis toredaid inimesi. “Naabrist parem” tüüpi inimesed on pigem õnnetud ja negatiivsed ning neile ehk tundubki, et ka kõik teised on sellised?

Aga mõtte jõud on suur, ma usun seda täiega. Mina usun, et enamik inimesi on ilusad ja head :)

May 172020
 

Mais on olnud palju rohkem vaba aega ja võimalust coronast “puhata”, aga blogimisele pole see pingelangus just hästi mõjunud :D Las enamik piltidest ootavad siis õiget aega ja tuju, aga mõned üksikud siiski :)

Raamat, gintonic ja kolm kassi :D

Ja Kaaslane tegi teiselt poolt pilti :D

Järgmine saak raamatukogust. Lugeda olen mais mõnuga saanud, praegu kümnes raamat pooleli ja kuu lõpuni veel küllalt aega.

Emadepäeva hommikusöök.

See nädalavahetus oli lastevaba – oli plaanis koristada ja… Noh, vannitoa küürisin jube korralikult puhtaks, rohkem eriti ei jõudnudki :D Isegi lugenud olen ebatavaliselt vähe – eile hommikul lõpetasin ühe raamatu ja õhtul enne magamaminekut alustasin teist, täna pole üldse veel lugenud (aga see viga saab kohe parandatud) :D

Plika kümnenädalase tarneajaga kirjutuslaud ja voodi jõudsid kohale, sai need kokku pandud ja Plika toas väheke mööbeldatud. See omakorda pani mõtted liikuma muu mööbli suunas, nii et sai üksjagu netis surfatud.

Kust ma saan mõnusalt vanaaegse tumedast puidust riidekapi ja kummuti, ah? Kui mulle ei meeldi need lainelise uksega funkstiilis asjad ja ei meeldi LIIGA kaunistatud asjad ja ei taha antiigi eest meeletuid summasid maksta? Riidekapp võiks 150 lai olla, kogu osa riidepuude riputamiseks, sellist veel raskem leida… Vaatasin kõikvõimalikud lehed läbi – osta.ee, Soov, Kuldne Börs, okidoki, Sõbralt sõbrale… Midagi väga sobivat silma ei jäänud. Tallinna või Tartusse teise ringi mööblipoodidesse? Pärnu omad oleme läbi käinud, ei miskit…