Jun 012017
 

Lapsed oskavad juba ammu lugeda, aga ise raamatute lugemist klassikalises mõttes nende poolt seni toimunud ei ole. Poiss “loeb” Lego katalooge, Plika loeb veidi siit ja veidi sealt – kõik vajaliku, mis parasjagu huvitab, saavad loetud. Aga sellist pilti, et laps nohisedes raamatusse süvenenud oleks… Pole seni olnud.

Kuni Plika viimati raamatukogus käies miskise ponimultika põhjal tehtud raamatu koju tõi. 200lk teksti!

Emasüda juubeldab rõõmust. Selles ponisarjas, vaatasin, on miski 4-5 raamatut veel. Lugegu aga, et tekiks harjumus. Küllap avastab muid põnevaid raamatuid ka.

Väga loodan, et riiulitäis Stouti ja Gardnerit või Tarzani sari kunagi ka lastele peale lähevad :P

Apr 162017
 

Mul oli kolmeks vabaks päevaks ainult üks plaan ja soov – et saaks PALJU LUGEDA. Kaks päeva kolmest on möödas ja siiani igatahes rahulolu – põhimõtteliselt olengi enamiku ajast lugedes veetnud.

Valik hetkel käsil olevat lektüüri:

Ene Sepa “Vabandust, aga mis asja?!” hiivasin viimati Tallinnas käies Liisi riiulist, seal on mul isiklik raamatukogu – nende juurest raamatuta lahkumine on vist pigem erand kui reegel. Katsun meenutada, millal see olla võis – vist käisingi viimati Tallinnas jaanuaris? Kas tõesti nii ammu? Lugesin toona ühe hooga pool raamatut läbi, siis jäi seisma, kuniks sel nädalal jälle ilukirjanduse isu tuli ja ülejäänud poole alla neelasin. Mulle noortekad meeldivad, nii et oli mõnus lugemine. Eks natuke kurvaks tegi ka ja pani mõtlema, kuidas oma lapsi sellistest olukordadest säästa… Nende sallivaks kasvatamine on pigem see kergem osa, muus osas tuleb lihtsalt loota, et seltskond nende ümber on normaalne ja kui ka pole, et neil on piisavalt enesekindlust, et mitte narrida ega narritavaks osutuda, samas oma maailmapildile truuks jääda.

Rhonda Byrne’i “Kangelane” tuli minuni eelmise nädala lõpus raamatuvahetuse kaudu ja eile õhtul neelasin selle paari tunniga. Pani mõtted õiges suunas liikuma, nüüd tuleb seal rajal ka püsida.

Mihkel Raua “eneseabiraamatu” sain pärast mitmekuist järjekorras ootamist raamatukogust. Täna lõpetasin lugemise ja nõustun üldsuse arvamusega – väga mõnusasti kirjutatud, olen suures osas temaga nõus.

Stoikude “kujuta ette, et su pere sureb homme ära” stiilis visualiseerimine on mulle küll vastuvõetamatu, aga IDEE on ju siiski täiega õige – elada tulekski nii, nagu iga päev oleks su viimane. Lihtsalt kas saaks äkki niisama olemasoleva eest tänulik olla, mitte häda ja viletsust ette kujutada? Õigemini – ma võiks täitsa ette kujutada seda, kuidas mul teatud asju ei ole või milline võiks olla elu, kui mu peret lihtsalt… Ei olekski. Kindlasti ei kavatse ma aga hakata visualiseerima seda, kuidas nad kõik autoõnnetuses hukkuvad vms. No ei ole selline asi minu meelest õige :) Aga eks erinevatele inimestele sobivadki erinevad kujutlusviisid.

Mul on kombeks raamatuid “neelata”, tegelikult peaks lugedes jooksvalt kõik väärt asjad üles märkima, sest hiljem need ju enam kõik ei meenu ja uuesti läbi lehitseda ma raamatut reeglina ei viitsi. Selle raamatu puhul vist siiski võiks, sest seal on tõesti päris mitmeid asju, mille hiljem üle lugemine ei teeks üldse paha.

Rikkaks saamise õpikud palusin sünnipäevakingiks – esimese osa lugesin läbi juba ammu, kinnisvara on pooleli, aktsiad alles ootamas. Neid raamatuid saab lugeda siis, kui tuju on vastav ja vaim peal. Kinnisvarast neelasin pool ühe õhtuga ja hammas oli toona täitsa verel. Selliseid raamatuid on öökapile väga vaja, et need tuletaks meelde, mis pikemas perspektiivis eesmärgid on.

Jooksmise ja suhkrusõltuvuse raamatud broneerisin emotsiooni ajel eile õhtul, Abikaasa tõi täna raamatukogust ära. Olen praegu eneseparanduse lainel – mõtlen, kuidas peaks ikka rohkem liigutama ja tervislikumalt toituma… Ühest raamatust lugesin läbi veerandi, teisest viiendiku. Sest noh, õhtupoole tuli Annika külla, siis oli vaja temaga jutustada ja… Hiljem juba blogida ja Mentalisti vaatamise isu tuli üle pika aja ja…

Üks blogi on ka pooleli, mille autor sama staažikas kui mina, see on ka selle nädala lektüüri hulka kuulunud.

Nii et lugemist jagub. Igasugust. Lugeda on hea.

Apr 142017
 

Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga päev nii palju häid asju kui võimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!

Rhonda Byrne “Kangelane”

Sügisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud üsna pöörane aeg, millest suutsin lõpuks edasi liikuda. See pöörasus järellainetas veel hiljemgi, detsembri lõpus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka üsna raske positiivsel lainel jätkata. Sain siiski enam-vähem hakkama, kuniks jaanuari lõpus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.

Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks läinud, aga endiselt on mul peas küsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nüüd jälle tagasi sinna positiivsuse, tänulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.

Byrne’i raamatutest on mul tänu raamatuvahetusele nüüdseks enamik olemas. Pärast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud :) Aga nüüd juhtus nii, et sain paar päeva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jätsingi selle esialgu kõrvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kätte jõuab, üldse mitte.

Just nüüd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kõnetab, järelikult on täpselt õige hetk.

Naljakas, kuidas pärast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lühikese vahega nii läbi raputatakse. Aga olen kindel, et see kõik on millekski vajalik. Pean vaid välja mõtlema, mida ma täpselt tahan.

Olema tänulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.

Jan 102017
 

Või siis oleks õigem öelda – sõge kolleeg :P

Õhtupoolik. Teen rahulikult tööd. Geopeituse fännist ja raamatunarkomaanist kolleeg viskab ühischatti üles Tänapäeva raamatumängu lingi (milles ta ise juba mõni aeg tagasi edukalt osales) ühes küsimusega, kas me Rakvere kolleeg ei tahaks raamatut.

Vaikus.

Veidikese aja pärast järgmine link järgmise pildiga:

Ja järgmine küsimus: kas selle perrooni alt ei paista mitte K-Rauta ja kaubamajaka neoonvalgus?

Endiselt vaikus.

Natukese aja pärast jätkub veenmine erachatis. Virisen vastu, et pime ja külm ja ma üleüldse ei tea, mis koht see on.

Veidi hiljem saadetakse mulle kaart ja üksikasjalik sõnaline juhis koos palvega:

pliiz, pretty pliiz, with sugar on top?
ma panin telefoni ka laadima, et saaks sind vajadusel verbaalselt toetada kui sa sel pikal ja ohtlikul (400 meetrit üks ots) retkel viibid

No ja mis ma siis tegema pidin? Pärast pisukest üsna ebatsensuurset vestluse jätku ajasin ohates riided selga ja läksin otsima, nentides enne, et ta võib kindel olla – varsti ma helistan ja sõiman, kui külm ja pime ja vastik on ja kuidas ma midagi ei leia.

No ja muidugi täpselt nii oligi :P Aga üles leidsin ja ära tõin.

Jõudsin õhtul kodus pisut lugeda, siis läksin lastele õhtujuttu lugema. Paraku valisin neile pisut eakohasema kirjanduse, nii et minu uhiuus raamat jäi öökapile järelevalveta. Tagasi jõudes oli vaatepilt järgmine:

Elu koos kassiga…

Rakvere kolleeg tõi ka õhtul raamatu ära :D Tänapäev võib esitada Paavole noomituse ebaseaduslike vihjete jagamise eest. Täiega andsin ta praegu välja :D Kuidas tema mittepärnakana sellest pildist nii täpselt välja peilis, mis kohaga tegu, on minu jaoks siiani müstika.

Aga noh, nagu ta ise ütles, kui ma küsisin, MIKS kuradi päralt ma peaksin sihukese ilmaga pimedas välja minema:

siis on sul a) midagi uut lugeda b) midagi uut blogida

Ma ei tea, kas ta just nii üksikasjalikku postitust silmas pidas, aga ise on süüdi :P Ja vähemalt sai, mis tahtis – rahulolu sellest, et tal oli õigus.

Sellegipoolest pean tunnistama, et ma olen ääretult tänulik sõprade eest, kes sunnivad aeg-ajalt sõgedusi tegema. Peaasi, et ei oleks igav!

Dec 142016
 

Tegelikult on nii, et sa oled piirideta olend. Tegelikult on nii, et maailm ja universum on piiramatud. On olemas maailmad ja võimalused, mida sa ei näe, aga kõik need eksisteerivad. Sa pead hakkama rääkima teistsugust lugu! Sa pead hakkama rääkima lugu oma suurepärasest elust, sest mistahes lugu sa räägid, head või halba, külgetõmbeseadus kindlustab, et saad selle, ja sellest saab sinu elulugu.

Kujutle ja tunne, mida iganes sa saada tahad, ja need pildid saad oma ellu tagasi. Anna armastust nii palju kui suudad ja tunne end võimalikult hästi, ning armastuse jõud ümbritseb sind inimeste, asjaolude ja sündmustega, mida armastad. Sa võid olla, kes iganes tahad. Sa võid teha, mida iganes tahad. Sa võid omada, mida iganes tahad.

Mida sa armastad? Mida sa tahad?

Lase minna sellel kõigel, mida sa oma elus ei armasta, ja hoia seda, mida armastad. Kui klammerdud oma mineviku negatiivsete seikade külge, siis seostad neid pidevalt oma looga iga kord, kui neid meenutad, ja nad imbuvad sinu elupiltidesse uuesti – just praegu!

Lase minna kõigel, mis sulle su lapsepõlvest ei meeldi, ja hoia alles kõik, mis meeldis. Lase minna kõigel, mis sulle su noorusest ja täiskasvanueast ei meeldi, ja hoia alles kõik head asjad. Lihtsalt hoia kogu elu alles kõike, mida armastad. Kõik negatiivsed minevikuasjad on tehtud, lõpetatud; praegu ei ole sa seesama inimene, kes olid siis, ning milleks panna neid oma uue loo sisse, kui need tekitavad halba tunnet? Sul pole vaja oma minevikust halbu asju välja kaevata. Ära lihtsalt pane neid enam oma uue loo sisse.

Kui jätkad jutustamist endast kui ohvrist, siis need pildid korduvad sinu elus ikka ja jälle. Kui jätkad jutustamist, et sa pole nii tark, nii võluv, nii andekas kui kõik teised, siis sul on õigus, sest sellest saavad sinu elupildid.

Kui täidad oma elu armastusega, siis leiad, et süütunne, meelepaha ja teised negatiivsed tunded jätavad sind maha. Siis hakkad rääkima kõige võrratumat lugu, mis kunagi räägitud, ja armastuse jõud valgustab sinu elu suurepäraste piltidega tõelisest elu loost.

Rhonda Byrne “Vägi”

Nov 242016
 

Mõtlesin, et pakun veel korra mõnel pool, enne kui uuskasutusse viin… Panin raamatuvahetusse üles, viskan pildi korra siia ka. No ÄKKI leiab keegi midagi, mis tundub põnev?

Pilt avaneb suuremalt kah. Aga vot lisainfo linke ma siia tõesti panna ei viitsi – kui kaas tundub huvitav, googeldage ise :)

Jee, ja “Life Stripped Bare” telliti raamatuvahetuse kaudu juba ära! Nii et see läheb homme posti. Ja Morme broneeris karjäärinõustamise tekstid. Ja kolm lastekasvatuse teemalist raamatut on ka ära lubatud… Need viis veel alles:

raamatud2

Nov 082016
 

Ma olen alati armastanud lugeda.

Ema väidab, et jätsin muusikakooli algklassides pooleli, kuna mul ei jagunud klaveri harjutamise kõrvalt piisavalt aega lugemiseks. Prioriteedid olid paigas, eks :D

Mäletan lapsena raamatukogus käimist. Siis, kui Mai haruraamatukogu ei asunud veel Mai keskuses, vaid kuskil seal lähedal asuva viiekordse maja esimese korruse korteris. Siis, kui lugejapiletid olid veel kokku volditud papitükid, millele kirjutati iga kord uus tähtaeg :)

Just sellest raamatukogust leidsin ja laenutasin ma esimest korda elus Burnetti “Salaaia”, mida olen praeguseks lugenud julgelt üle kümne korra ja mis on mu lemmik siiani. “Väike printsess” oli mul kodus ning kui ma minu aastat hiljem avastasin, et samuti kogu aeg kodus riiulis olnud pealtnäha eriti igav raamat “Väike lord Fauntleroy” on sama kirjaniku sama kütkestav raamat… Oh seda rõõmu.

Mäletan täpselt, kus asusid selles raamatukogus lasteraamatud – uksest sisse tulles kohe vasakule. Ja osad raamatud – äkki koomiksid? – olid raamatukoguhoidja lauast vasakul asuvas riiulis.

Ma mäletan täpselt selle raamatukogu töötajaid – üks neist on nüüdseks vist pensionil, aga teisega kohtusin Mai raamatukogus veel mõned aastad tagasi, kui käisin seal juba oma lastega :)

Millegipärast on mul nii täpselt meeles üks praegu võttes täiesti rändom raamat – vaatan, et Läti kirjaniku oma – “Meie õue lapsed”. Mäletan, kuidas ma selle täitsa juhuslikult riiulist leidsin ja laenutasin ja kuidas see mulle üliväga meeldis :)

Ja siis tuli põhikool ja gümnaasium, seiklusjutud, musketärid ja krimkad… Dumas ja Doyle, Christie, Stout, Gardner… D’artagnan ja teised, Pantrikuru vangid, 20 000 ljööd vee all, Holmes, Poirot, Nero Wolfe ja Perry Mason… Ja kohustuslik kirjandus, millest ma suuremat ei pidanud, välja arvatud vabalt valitud noored Eesti kirjanikud, ma jumaldasin Kertu Rakke raamatuid :)

Ja siis tuli ülikooliaeg. New York Timesi bestsellerid.

Ja ma ei teagi millal, täiesti juhuslikult, ilmselt jälle raamatukogust suvaliselt kaasa haaratud, üks mu lemmik krimikirjanik praeguseni – Mary Higgins Clark.

Ja viimasse aja lemmik – Minu-sari.

Ja kes teab, kui palju raamatuid veel kõigi nende mainitute vahele.

Noil päevil eelistan pigem laenutamist ostmisele ning üsnagi tihti mugavuse mõttes e-lugerit paberkandjale. Aga Kõige Õigem Tunne on muidugi ikka raamatuid täis tuubitud riiulit vaadates :)

lugemine

Jul 042016
 

Tuttav postitas FB-sse foto puslekarpidest kommentaariga, et vihmasteks päevadeks tegevust jagub. Üks pusledest oli Tallinna pildiga, mis ka mul kapis oma aega ootab – sain aastaid tagasi Swedi preemiapunktide eest, aga kokku pannud pole siiani. Kuidagi luitunud värvid ja udune värk, ei ole üldse nii äge kui võiks. Aga kokku ma ta seekord panen! Ja järgmiseks on juba poole suurem pähkel plaanis:

IMG_3854

Neljapäeva õhtul raamatukogust toodud viiest raamatust on neli läbi ja viies pooleli. Noh, ok, üsna alguses :) Homme lähen jälle, neli uut on ootamas.

IMG_3858

Jan 072016
 

roosi ja liisu seiklusedÜkskord sügisel kirjutas Jaanika Ketlin Priilinna raamatust “Roosi ja Liisu seiklused” – et nii hea ja kaasaegne, ise on vaimustuses ja lastele meeldib ka. Mina võtsin kohe plaani raamatukogust koju tuua, aga mingiks ajaks ununes, kuni millalgi detsembris lõpuks jälle raamatukokku sattusime. Võtsin selle ja samalt autorilt ühe teise ka.

Siis lugesin seda lastele, ühe peatüki igal õhtul. Umbes pool raamatut sai nii läbi, seejärel tuli paus. Päris iga päev ei lugenud, siis tuli jõulupuhkus ja hilised ülevalolekud, mil õhtujuttu ei lugenudki… No ühesõnaga päris pikk paus. Täna sai lapsed üle hiiglama pika aja normaalsel ajal voodisse ja mina sain jälle lugeda – no ma olin ju ka põnevil, et mis edasi saab.

Olin kohe nii põnevil, et lastetoast lahkusin alles tund aega ja kuus peatükki hiljem. Oleks vist lõpuni lugenud, aga kurk hakkas valutama ja pidin lõpetama. Kaks peatükki jäi, võtsin raamatu kaasa ja lugesin ise lõpuni :D Eks lastele loen homme.

Aga tõepoolest, väga vahva raamat on. Huvitav, eluline, realistlik ja samas positiivne. Ma üleüldse armastan kaasaegset eesti kirjandust, kui see pole just liiga sünge, kunstiline või keeruline. Mulle meeldivad just selliseid reaalsed juhtumised tänapäeva laste, noorte või täiskasvanute eludest.

Kui keskkooli ajal oli kohustusliku kirjanduse listis kaasaegne eesti kirjandus omal valikul, lugesin Kertu Rakke raamatuid ja Hirami “Mõru maiku” – kõik meeldisid väga, ehkki ma enam midagi ei mäleta. Ei tea, kas nüüd, 15 aastat hiljem, ikka veel meeldiks? “Mõru maik” peaks mul kusjuures isegi raamaturiiulis olemas olema, võin kasvõi kohe pihta hakata. Iseasi, et mul on öökapil praegu üks teine raamat pooleli, mida pole ka juba tükk aega kätte võtnud… Samas ega see ju kuskile ei kao :D

Paar aastat tagasi lugesin Kaja Sepa “Hetk enne homset” – ka meeldis väga. Aga Kratile ei meeldinud see-eest üldse :D

No ühesõnaga… Peaks lugema jälle sellist kraami. Ketlin Priilinn on igasugusele vanusele kirjutanud, vean vast veel miskit tema repertuaarist koju – vaatame, kuidas sobib.

Lastele on mul raamatukogust võetud veel tema “Väike kuninganna”. Vaatame, kas meeldib sama palju kui “Roosi ja Liisu seiklused”. Mulle endale meeldivad üldiselt küll pigem lood reaalsest elust kui fantaasiamaailmast, seega usun, et minu lemmikuks jääb viimatimainitu… Aga kindlasti on ka teine hea ja meeldib meile kõigile.

EDIT: Hehe, kui vahva kokkusattumus – läksin pärast selle postituse kirjutamist blogisid lugema ja Feedly viiest postitusest olid kolm just raamatuarvustused – Ingridilt, Kessult ja Kratilt. Kui raamatute lainel, siis ikka täiega! Lähen pesen nüüd hambad ära, otsin raamaturiiulist Hirami üles ja loen ennast magama :)

Oct 232015
 

Ma ei tea, kas asi on selles, et õhtu on nii hiline ja ma olen juba väsimusest sooda, aga ma lugesin ja naersin. Ja naersin veel.

Seriously, dude. It’s really not a good idea to mess with me. I’m FBI, a walking, talking death machine. You can’t hit me from fifteen feet with that popgun, but I can shoot the gold hoop out of your ear and call my mother at the same time while singing “Happy Birthday”.

Catherine Coulter “Power Play”, FBI Series #18

Tervitustega Marisele. Ma kahtlustan, et keegi teine selle seeriaga tuttav ei ole :)