Jul 272018
 

Mulle kangesti meeldib lugeda. Ma tahaks kangesti midagi uut ja põnevat lugeda. Aga mul on kaks suurt probleemi. Esiteks mu lemmikkirjanikud on ennast (hetkel) ammendanud ja teiseks ma EI SUUDA lugeda tõlkekirjandust. Ilmselt suudaks, kui tegu oleks millestki muust kui inglise keelest tõlgitud raamatutega, aga paraku ma loen reeglina just selliseid. Ja need tõlked on nii jubedad. Või siis on asi minus?

Iga kord, kui kuskil on kirjas “irvitab” ja ma tean, et mõeldud on “grin” – no ei ole ju sama! Või siis üritasin eile lugeda üle aastate üht Gardneri raamatut Elmatari Öölase sarjast – alustades sellest, et ilmselt inglise keeles “boss” oli tõlgitud “šeff”. APPI! Ja kõik need lausekonstruktsioonid ja sõnastus, see tundus nii imelik, kohmakas, vale. 70lk suutsin läbi lugeda, siis andsin alla.

Ühesõnaga. Mul ei ole hetkel Minu-sarja tuju. Mu tavalised lemmikud on chick lit kategooriasse kuuluvad, aga hetkel ma ei suuda lugeda ühtki raamatut, kus tegevus keerleb ainult suhete ümber (Nora Roberts) või kus ma pean lugema lehekülgede kaupa seksi või riietuse kirjeldusi (Louise Bagshawe, Jackie Collins). Ma ei ole kunagi osanud kallite kaubamärkide ja muude taoliste staatusesümbolite ihalemisega suhestuda, sest kuigi palju raha ma võtaks küll, siis kindlasti ei unista ma Chanelist ja eralennukist, pigem aeglase moe riietest ja mahetoidust ja ökoehitusest ja noh, reisida tahaks küll, aga kindlasti mitte eralennukiga.

Kui kõik ülalmainitud kirjanikud on olnud erinevatel ajaperioodidel mu suured lemmikud ja tegevusliinid on iseenesest siiamaani vägagi nauditavad, siis just nendesamade põhjuste pärast ma ei soovi praegu nende raamatuid üle lugeda, ehkki need on mul kõik kodus olemas ning ma olen praeguseks enamiku sisust unustanud ja naudiks neid nagu uusi. Louise Bagshawe’i raamatuid ma ligi kümme lugesin viimase kuu-kahe jooksul läbi ja täiega elasin kaasa sündmustele, aga need ärahellitatud naised ja see kohutav kaubamärkide ja luksuse ihalus, ma enam ei jaksa. Need raamatud, mis veel üle lugemata, ei ole nii head ka. Või siis on juba liiga palju kordi loetud.

Ühesõnaga mul on hetkel vaja midagi põnevat. Aga see ei tohiks jällegi olla liiga sünge ega verine. Ega ulme ega fantaasia. Mulle meeldib realistlik tänapäevaelu ja noh, mõrvad ning muu selline, aga minu jaoks on välistatud sellised raamatud, kus on liiga detailsed õuduste kirjeldused, piinamine ja muu taoline.

Mary Higgins Clark on mu lemmik krimikirjanik, aga tema raamatud on mul kahjuks kõik läbi ja ei tunne, et tahaks hetkel vanu üle lugeda.

Ma nüüd mõtlen, kas ma peaks andma oma kunagistele suurimatele lemmikutele Stoutile ja Gardnerile uue võimaluse inglise keeles? Kõik raamatud on mul epub kujul olemas, ole meheks ja loe.

Samas mulle käib närvidele see, et ma loen ja vaatan üle ainult vanu lemmikuid – raamatuid, sarju ja filme – selle asemel, et avastada midagi uut.

Liis ütles, et ma Goodreads lehel möllaks ja ma proovisin, aga ma üldse ei viitsi hetkel.

Kui ma suudaks lugeda eestikeelseid raamatuid, siis oleks tiba lihtsam – laenutaks neid raamatukogust. Kuna ma aga tahan lugeda inglise keeles, jätab see mu lugemisvaramusse kõik need epub formaadis raamatud, mis mul õnnestub internetiavarustest tasuta skoorida. Noid on õnneks ka päris palju. Aga uute lemmikute otsimisega on see häda, et ma isegi ei tea, kust pihta hakata.

Kui ma tahaks midagi põnevat, mis poleks liiga verine ega liiga suhtekeskne? Mul pole suhteliini vastu absoluutselt mitte miskit, kui see ei ole peamine – Mary Higgins Clarki teostes on see vägagi nauditav ja lisab nö teise kihi mõrvapõnevusele lisaks.

Catherine Coulteri FBI seeria Savichi ja Sherlockiga oli ka mu suur lemmik – kusjuures seda äkki võiks proovida üle lugeda, neid raamatuid on alla 20 ehk mitte liiga palju ja need on mul kõik lugeris inglise keeles olemas.

No ja ma võiks anda uue võimaluse Stoutile, Gardnerile.

Aga samas tahaks ikkagi midagi täiesti uut. Ja sama head.

Üks uus avastus on tegelikult küll – kõigi lõppenud lemmikute krimisarjade asemele leidsin tänu Liisile Take Two, aga see on värske sari, mis tähendab üht osa nädalas, mitte maratoni. Ja ma olen praegu pigem lugemise lainel, seega keskenduks pigem raamatutele.

Karta on, et ma lõpetan ikkagi mõnd ülalmainitut krimikirjanikku üle lugedes, aga no soovitage miskit!

Apr 282018
 

…ehk kuidas ma noil päevil oma vaba aega veedan :P

Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et võiks jälle Minu-sarjaga järjele saada. Vahe oli jäänud nii pikk, et lugemata raamatute arv oli tugevasti üle kümne. Selle pildi klõpsisin kaks nädalat tagasi – need raamatud olid selleks ajaks läbi ja viisin raamatukokku tagasi.

Teist sama palju ootab veel lugemist, aga raamatud on viimasel ajal tagaplaanile jäänud – praegu olen peamiselt puslede ja Kodutunde lainel.

Üks nunnu kass siia vahepeale, kes mulle sülle magama ronis ja oma lõua nii armsasti lauale toetas. Ei ole võimalik olla pahas tujus, kui su süles on nunnu kass!

Kui kuu esimene pool möödus, nagu mainitud, peaasjalikult raamatute seltsis, siis eelmisel nädalavahetusel tabas mind pusletamise kihk. Kraamisin välja viimased teise ringi leiud ja asusin asja kallale.

Indiaanlase pusle oli mõnusalt kirev, seda oli üsna lihtne kokku panna. Alustasin pühapäeva õhtul, jätkasin esmaspäeva õhtul ja mõned üksikud tükid jäid veel teisipäevaks.

Paar järgmist õhtut veetsin ainult Kodutunde seltsis, kuni neljapäeval uue puslega alustasin. See oli palju keerulisem – värvid tuhmunud, tükid mitte just parima kvaliteediga, seega ei saanud tihti aru, kas sai nüüd õigesti või mitte. Läks rohkem aega, aga tehtud sai. Kaks õhtut ja täna kella üheksast poole neljani peaaegu katkematult. No hea küll, kella kaheteist paiku tegin väikese pausi, et hunnik nõusid ära pesta ja hommikust süüa :P

Arvutilaud ja puslelaud on lähestikku, nii et ma saan istuda ühe tooli peal, mida vastavalt vajadusele keeran. Terve eilse õhtu vaheldumisi vaatasin Kodutunnet, panin puslet kokku ja imetlesin nunnut kassi, kes laual karbi sees magas :P Tänane päev möödus üsna samas vaimus, ainult kass oli asukohta vahetanud. Karbis ta päeval eriti aega ei veeda :D

Mingil hetkel otsustas Plika, et tema hakkab ka puslet kokku panema. Vaatame, kas seekord jõuab lõpuni :P Tal on erinevaid 100tk ja 200tk puslesid, mida ta on korduvalt kokku pannud, nii et 260tk on nüüd järgmine aste. See pusle on pärit minu lapsepõlvest, ma olin meeletult suur dalmaatslaste fänn. See Disney film jätab mind üsna külmaks, aga originaalis on raamat lihtsalt imenunnu, olete lugenud?

Säde, nagu näete, on puslede kokku panemisel suureks abiks. Karva ajab ka nii, nagu oleks viimnepäev lähedal. Või siis, noh, kevad :P

Aga seda ma küll ei tea, mis tingimused peaks olema täidetud, et puslet oleks mõnus kokku panna nii, et selg ega kael pärast kanged ja valusad poleks. Kas on laud liiga kõrge või tool liiga madal või ma ei tea, mis… Aga ei ole mugav. Mis mind muidugi ei takista, sest pusleisu on suurem :D

Kui ma ükskord remonti teen, siis uues elutoas peab olema pusletamiseks perfektne koht. Ainult et mul pole aimu ka, mis selle perfektseks teeks. Valgus peab olema hea, aga mitte peegelduv, see on ainus kindel punkt senini. Milline laud ja tool aga… Kuidas teil?

Mul on tunne, et 1000+tk puslede puhul mingit väga head varianti polegi, sest kui alumist äärt saab mugavalt laua taga istudes kokku panna, siis ülemise osa puhul seisan ikka kas püsti ja kummardun või siis ronin kõige ülemise ääre tegemiseks lõpuks kõige täiega laua peale :D Siis on pärast jalad surnud ja kanged… Ja ega vist väga normaalne pole jalgupidi pusle otsas istuda :P Kas madalal diivanilaual oleks äkki mugavam? Selle kohale peaks veel rohkem kummarduma, ei tundu väga palju parem variant olevat.

Milline on siis ergonoomiline puslepanemine varustus? :D

Kiire googeldamine andis näiteks sellise tulemuse. Mul on ka vaja!!! Aga see hind on ainult laua oma ja too puslealus laua peal (mis on äärmiselt vajalik, et tükid ei libiseks) tuleks veel lisaks osta… Ei ole väga odav lõbu. Samas ma olen nii suur puslefänn küll, et kunagi, kui rohkem raha on… Praegu jääb unistuste nimekirja.

Oct 072017
 

Mai keskel laenutasin Gretchen Rubini raamatu “Õnneprojekt”. Tean kindlalt, et sain sellest raamatust teadlikuks tänu Ritsiku blogile, aga ei suuda leida ühtki konkreetset postitust, mida linkida… Äkki rääkisime sellest hoopis, kui kokku saime, kah võimalik.

Igatahes, see raamat on siiamaani mul kodus :) Olen seda lihtsalt pikendanud ja pikendanud… Lugemiseks on aga möödunud kuude jooksul olnud vähe aega – õigemini, olgem ausad, pigem tuju. Muid asju on olnud piisavalt, mida teha :) Praegugi kõrgub mu öökapil virn raamatuid, mis kõik lugemist ootavad…

Viis kuud on pikk aeg ja lugesin seda raamatut juppide kaupa. Alguses sain hakkama vaid ühe või kahe peatükiga, mis väga meeldisid, aga siis jäi raamat seisma… Uuesti alustades lugesin alguse ka uuesti läbi. No ja siis mingil hetkel peaaegu kõik ülejäänu, kaks-kolm viimast peatükki jäid ootele. Täna hommikul tuli taas meil, et tähtaeg hakkab kätte jõudma, ühtlasi oli ka aega lugeda. Lõpetasingi ära.

Siis keerasin lahti raamatu tiitellehe ja avastasin, et selle on kaheksa aastat tagasi tõlkinud minu pinginaaber :) Ja see tegi mu tuju nii heaks. Ta on nii palju raamatuid tõlkinud, et ma ei tea neist ilmselt enamikku, ehkki mul on mingi osa neist isegi kodus olemas. No igatahes, tore avastus.

Ja raamat ise oli 100% minule sobiv. Paljudele mitte, ma tean, aga mina, eluaegne õnne poole püüdleja, usun väga teadlikult positiivsem olemisse ja väga paljud neist pisikestest elutõdedest, mida see raamat käsitles, olid täpselt sellised, millele ma innukalt kaasa noogutan. No alustades sellest, et alustuseks pead olema ise õnnelik, sellest tulenevalt oled ka teistega kannatlikum ja rõõmsam, mis teeb ka nemad õnnelikumaks… Et tohutult suur mõju on sellistel elementaarsetel asjadel nagu söök, piisav uni, piisavalt palju riideid. Ehk siis minu peamised ärritumise põhjused on nälg, külm, uni – need teevad mind pahuraks ja kannatamatuks. Ma olen seda teadnud aastaid, olen üritanud kogu selle aja vähem või rohkem teadlikult sellele kõigele tähelepanu pöörata, aga ikka pool ajast feilin :D

Ühesõnaga, võiks täitsa alustada oma õnneprojektiga, see tuleks mulle kasuks… Ainult et… Ma hetkel tunnen, et ma ei viitsi sellele kõigele nii süstemaatiliselt läheneda. Millest on kahju, sest kui ma selle raamatu lihtsalt tagasi viin, selles kirjutatut enda jaoks korralikult kokku võtmata ja seal toodud nõuandeid ellu viimata, jääb see lihtsalt üheks neist kümnetest kasulikest raamatutest, mida lugedes ma vaimustun ja kaasa noogutan ja siis lihtsalt kõik selle väärt info unustan, et elada oma elu samamoodi nagu varem…

Aga kus siin see areng on, ah? :)

Võiks ju katsuda ennast kokku võtta.

Nojah, alustuseks võtan ennast nii palju kokku, et katsun programmeerimiskursuse viimase nädala ülesannetega ühele poole saada :)

Jun 012017
 

Lapsed oskavad juba ammu lugeda, aga ise raamatute lugemist klassikalises mõttes nende poolt seni toimunud ei ole. Poiss “loeb” Lego katalooge, Plika loeb veidi siit ja veidi sealt – kõik vajaliku, mis parasjagu huvitab, saavad loetud. Aga sellist pilti, et laps nohisedes raamatusse süvenenud oleks… Pole seni olnud.

Kuni Plika viimati raamatukogus käies miskise ponimultika põhjal tehtud raamatu koju tõi. 200lk teksti!

Emasüda juubeldab rõõmust. Selles ponisarjas, vaatasin, on miski 4-5 raamatut veel. Lugegu aga, et tekiks harjumus. Küllap avastab muid põnevaid raamatuid ka.

Väga loodan, et riiulitäis Stouti ja Gardnerit või Tarzani sari kunagi ka lastele peale lähevad :P

Apr 162017
 

Mul oli kolmeks vabaks päevaks ainult üks plaan ja soov – et saaks PALJU LUGEDA. Kaks päeva kolmest on möödas ja siiani igatahes rahulolu – põhimõtteliselt olengi enamiku ajast lugedes veetnud.

Valik hetkel käsil olevat lektüüri:

Ene Sepa “Vabandust, aga mis asja?!” hiivasin viimati Tallinnas käies Liisi riiulist, seal on mul isiklik raamatukogu – nende juurest raamatuta lahkumine on vist pigem erand kui reegel. Katsun meenutada, millal see olla võis – vist käisingi viimati Tallinnas jaanuaris? Kas tõesti nii ammu? Lugesin toona ühe hooga pool raamatut läbi, siis jäi seisma, kuniks sel nädalal jälle ilukirjanduse isu tuli ja ülejäänud poole alla neelasin. Mulle noortekad meeldivad, nii et oli mõnus lugemine. Eks natuke kurvaks tegi ka ja pani mõtlema, kuidas oma lapsi sellistest olukordadest säästa… Nende sallivaks kasvatamine on pigem see kergem osa, muus osas tuleb lihtsalt loota, et seltskond nende ümber on normaalne ja kui ka pole, et neil on piisavalt enesekindlust, et mitte narrida ega narritavaks osutuda, samas oma maailmapildile truuks jääda.

Rhonda Byrne’i “Kangelane” tuli minuni eelmise nädala lõpus raamatuvahetuse kaudu ja eile õhtul neelasin selle paari tunniga. Pani mõtted õiges suunas liikuma, nüüd tuleb seal rajal ka püsida.

Mihkel Raua “eneseabiraamatu” sain pärast mitmekuist järjekorras ootamist raamatukogust. Täna lõpetasin lugemise ja nõustun üldsuse arvamusega – väga mõnusasti kirjutatud, olen suures osas temaga nõus.

Stoikude “kujuta ette, et su pere sureb homme ära” stiilis visualiseerimine on mulle küll vastuvõetamatu, aga IDEE on ju siiski täiega õige – elada tulekski nii, nagu iga päev oleks su viimane. Lihtsalt kas saaks äkki niisama olemasoleva eest tänulik olla, mitte häda ja viletsust ette kujutada? Õigemini – ma võiks täitsa ette kujutada seda, kuidas mul teatud asju ei ole või milline võiks olla elu, kui mu peret lihtsalt… Ei olekski. Kindlasti ei kavatse ma aga hakata visualiseerima seda, kuidas nad kõik autoõnnetuses hukkuvad vms. No ei ole selline asi minu meelest õige :) Aga eks erinevatele inimestele sobivadki erinevad kujutlusviisid.

Mul on kombeks raamatuid “neelata”, tegelikult peaks lugedes jooksvalt kõik väärt asjad üles märkima, sest hiljem need ju enam kõik ei meenu ja uuesti läbi lehitseda ma raamatut reeglina ei viitsi. Selle raamatu puhul vist siiski võiks, sest seal on tõesti päris mitmeid asju, mille hiljem üle lugemine ei teeks üldse paha.

Rikkaks saamise õpikud palusin sünnipäevakingiks – esimese osa lugesin läbi juba ammu, kinnisvara on pooleli, aktsiad alles ootamas. Neid raamatuid saab lugeda siis, kui tuju on vastav ja vaim peal. Kinnisvarast neelasin pool ühe õhtuga ja hammas oli toona täitsa verel. Selliseid raamatuid on öökapile väga vaja, et need tuletaks meelde, mis pikemas perspektiivis eesmärgid on.

Jooksmise ja suhkrusõltuvuse raamatud broneerisin emotsiooni ajel eile õhtul, Abikaasa tõi täna raamatukogust ära. Olen praegu eneseparanduse lainel – mõtlen, kuidas peaks ikka rohkem liigutama ja tervislikumalt toituma… Ühest raamatust lugesin läbi veerandi, teisest viiendiku. Sest noh, õhtupoole tuli Annika külla, siis oli vaja temaga jutustada ja… Hiljem juba blogida ja Mentalisti vaatamise isu tuli üle pika aja ja…

Üks blogi on ka pooleli, mille autor sama staažikas kui mina, see on ka selle nädala lektüüri hulka kuulunud.

Nii et lugemist jagub. Igasugust. Lugeda on hea.

Apr 142017
 

Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga päev nii palju häid asju kui võimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!

Rhonda Byrne “Kangelane”

Sügisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud üsna pöörane aeg, millest suutsin lõpuks edasi liikuda. See pöörasus järellainetas veel hiljemgi, detsembri lõpus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka üsna raske positiivsel lainel jätkata. Sain siiski enam-vähem hakkama, kuniks jaanuari lõpus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.

Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks läinud, aga endiselt on mul peas küsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nüüd jälle tagasi sinna positiivsuse, tänulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.

Byrne’i raamatutest on mul tänu raamatuvahetusele nüüdseks enamik olemas. Pärast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud :) Aga nüüd juhtus nii, et sain paar päeva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jätsingi selle esialgu kõrvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kätte jõuab, üldse mitte.

Just nüüd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kõnetab, järelikult on täpselt õige hetk.

Naljakas, kuidas pärast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lühikese vahega nii läbi raputatakse. Aga olen kindel, et see kõik on millekski vajalik. Pean vaid välja mõtlema, mida ma täpselt tahan.

Olema tänulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.

Jan 102017
 

Või siis oleks õigem öelda – sõge kolleeg :P

Õhtupoolik. Teen rahulikult tööd. Geopeituse fännist ja raamatunarkomaanist kolleeg viskab ühischatti üles Tänapäeva raamatumängu lingi (milles ta ise juba mõni aeg tagasi edukalt osales) ühes küsimusega, kas me Rakvere kolleeg ei tahaks raamatut.

Vaikus.

Veidikese aja pärast järgmine link järgmise pildiga:

Ja järgmine küsimus: kas selle perrooni alt ei paista mitte K-Rauta ja kaubamajaka neoonvalgus?

Endiselt vaikus.

Natukese aja pärast jätkub veenmine erachatis. Virisen vastu, et pime ja külm ja ma üleüldse ei tea, mis koht see on.

Veidi hiljem saadetakse mulle kaart ja üksikasjalik sõnaline juhis koos palvega:

pliiz, pretty pliiz, with sugar on top?
ma panin telefoni ka laadima, et saaks sind vajadusel verbaalselt toetada kui sa sel pikal ja ohtlikul (400 meetrit üks ots) retkel viibid

No ja mis ma siis tegema pidin? Pärast pisukest üsna ebatsensuurset vestluse jätku ajasin ohates riided selga ja läksin otsima, nentides enne, et ta võib kindel olla – varsti ma helistan ja sõiman, kui külm ja pime ja vastik on ja kuidas ma midagi ei leia.

No ja muidugi täpselt nii oligi :P Aga üles leidsin ja ära tõin.

Jõudsin õhtul kodus pisut lugeda, siis läksin lastele õhtujuttu lugema. Paraku valisin neile pisut eakohasema kirjanduse, nii et minu uhiuus raamat jäi öökapile järelevalveta. Tagasi jõudes oli vaatepilt järgmine:

Elu koos kassiga…

Rakvere kolleeg tõi ka õhtul raamatu ära :D Tänapäev võib esitada Paavole noomituse ebaseaduslike vihjete jagamise eest. Täiega andsin ta praegu välja :D Kuidas tema mittepärnakana sellest pildist nii täpselt välja peilis, mis kohaga tegu, on minu jaoks siiani müstika.

Aga noh, nagu ta ise ütles, kui ma küsisin, MIKS kuradi päralt ma peaksin sihukese ilmaga pimedas välja minema:

siis on sul a) midagi uut lugeda b) midagi uut blogida

Ma ei tea, kas ta just nii üksikasjalikku postitust silmas pidas, aga ise on süüdi :P Ja vähemalt sai, mis tahtis – rahulolu sellest, et tal oli õigus.

Sellegipoolest pean tunnistama, et ma olen ääretult tänulik sõprade eest, kes sunnivad aeg-ajalt sõgedusi tegema. Peaasi, et ei oleks igav!

Dec 142016
 

Tegelikult on nii, et sa oled piirideta olend. Tegelikult on nii, et maailm ja universum on piiramatud. On olemas maailmad ja võimalused, mida sa ei näe, aga kõik need eksisteerivad. Sa pead hakkama rääkima teistsugust lugu! Sa pead hakkama rääkima lugu oma suurepärasest elust, sest mistahes lugu sa räägid, head või halba, külgetõmbeseadus kindlustab, et saad selle, ja sellest saab sinu elulugu.

Kujutle ja tunne, mida iganes sa saada tahad, ja need pildid saad oma ellu tagasi. Anna armastust nii palju kui suudad ja tunne end võimalikult hästi, ning armastuse jõud ümbritseb sind inimeste, asjaolude ja sündmustega, mida armastad. Sa võid olla, kes iganes tahad. Sa võid teha, mida iganes tahad. Sa võid omada, mida iganes tahad.

Mida sa armastad? Mida sa tahad?

Lase minna sellel kõigel, mida sa oma elus ei armasta, ja hoia seda, mida armastad. Kui klammerdud oma mineviku negatiivsete seikade külge, siis seostad neid pidevalt oma looga iga kord, kui neid meenutad, ja nad imbuvad sinu elupiltidesse uuesti – just praegu!

Lase minna kõigel, mis sulle su lapsepõlvest ei meeldi, ja hoia alles kõik, mis meeldis. Lase minna kõigel, mis sulle su noorusest ja täiskasvanueast ei meeldi, ja hoia alles kõik head asjad. Lihtsalt hoia kogu elu alles kõike, mida armastad. Kõik negatiivsed minevikuasjad on tehtud, lõpetatud; praegu ei ole sa seesama inimene, kes olid siis, ning milleks panna neid oma uue loo sisse, kui need tekitavad halba tunnet? Sul pole vaja oma minevikust halbu asju välja kaevata. Ära lihtsalt pane neid enam oma uue loo sisse.

Kui jätkad jutustamist endast kui ohvrist, siis need pildid korduvad sinu elus ikka ja jälle. Kui jätkad jutustamist, et sa pole nii tark, nii võluv, nii andekas kui kõik teised, siis sul on õigus, sest sellest saavad sinu elupildid.

Kui täidad oma elu armastusega, siis leiad, et süütunne, meelepaha ja teised negatiivsed tunded jätavad sind maha. Siis hakkad rääkima kõige võrratumat lugu, mis kunagi räägitud, ja armastuse jõud valgustab sinu elu suurepäraste piltidega tõelisest elu loost.

Rhonda Byrne “Vägi”

Nov 242016
 

Mõtlesin, et pakun veel korra mõnel pool, enne kui uuskasutusse viin… Panin raamatuvahetusse üles, viskan pildi korra siia ka. No ÄKKI leiab keegi midagi, mis tundub põnev?

Pilt avaneb suuremalt kah. Aga vot lisainfo linke ma siia tõesti panna ei viitsi – kui kaas tundub huvitav, googeldage ise :)

Jee, ja “Life Stripped Bare” telliti raamatuvahetuse kaudu juba ära! Nii et see läheb homme posti. Ja Morme broneeris karjäärinõustamise tekstid. Ja kolm lastekasvatuse teemalist raamatut on ka ära lubatud… Need viis veel alles:

raamatud2

Nov 082016
 

Ma olen alati armastanud lugeda.

Ema väidab, et jätsin muusikakooli algklassides pooleli, kuna mul ei jagunud klaveri harjutamise kõrvalt piisavalt aega lugemiseks. Prioriteedid olid paigas, eks :D

Mäletan lapsena raamatukogus käimist. Siis, kui Mai haruraamatukogu ei asunud veel Mai keskuses, vaid kuskil seal lähedal asuva viiekordse maja esimese korruse korteris. Siis, kui lugejapiletid olid veel kokku volditud papitükid, millele kirjutati iga kord uus tähtaeg :)

Just sellest raamatukogust leidsin ja laenutasin ma esimest korda elus Burnetti “Salaaia”, mida olen praeguseks lugenud julgelt üle kümne korra ja mis on mu lemmik siiani. “Väike printsess” oli mul kodus ning kui ma minu aastat hiljem avastasin, et samuti kogu aeg kodus riiulis olnud pealtnäha eriti igav raamat “Väike lord Fauntleroy” on sama kirjaniku sama kütkestav raamat… Oh seda rõõmu.

Mäletan täpselt, kus asusid selles raamatukogus lasteraamatud – uksest sisse tulles kohe vasakule. Ja osad raamatud – äkki koomiksid? – olid raamatukoguhoidja lauast vasakul asuvas riiulis.

Ma mäletan täpselt selle raamatukogu töötajaid – üks neist on nüüdseks vist pensionil, aga teisega kohtusin Mai raamatukogus veel mõned aastad tagasi, kui käisin seal juba oma lastega :)

Millegipärast on mul nii täpselt meeles üks praegu võttes täiesti rändom raamat – vaatan, et Läti kirjaniku oma – “Meie õue lapsed”. Mäletan, kuidas ma selle täitsa juhuslikult riiulist leidsin ja laenutasin ja kuidas see mulle üliväga meeldis :)

Ja siis tuli põhikool ja gümnaasium, seiklusjutud, musketärid ja krimkad… Dumas ja Doyle, Christie, Stout, Gardner… D’artagnan ja teised, Pantrikuru vangid, 20 000 ljööd vee all, Holmes, Poirot, Nero Wolfe ja Perry Mason… Ja kohustuslik kirjandus, millest ma suuremat ei pidanud, välja arvatud vabalt valitud noored Eesti kirjanikud, ma jumaldasin Kertu Rakke raamatuid :)

Ja siis tuli ülikooliaeg. New York Timesi bestsellerid.

Ja ma ei teagi millal, täiesti juhuslikult, ilmselt jälle raamatukogust suvaliselt kaasa haaratud, üks mu lemmik krimikirjanik praeguseni – Mary Higgins Clark.

Ja viimasse aja lemmik – Minu-sari.

Ja kes teab, kui palju raamatuid veel kõigi nende mainitute vahele.

Noil päevil eelistan pigem laenutamist ostmisele ning üsnagi tihti mugavuse mõttes e-lugerit paberkandjale. Aga Kõige Õigem Tunne on muidugi ikka raamatuid täis tuubitud riiulit vaadates :)

lugemine