Feb 182020
 

IMDB-d pole mõtet panna ja erilist tutvustamist vast ei vaja :)

Kas teate, et ma ei ole vist “Suve” ja “Sügise” filme näinud ega raamatuid lugenud? “Kevade” raamatut ilmselt olen lugenud rohkem kui korra, filmi näinud vähemalt korra… No “Kevade” on klassika, sealt ma mäletan ikka igasugu asju… Ja samas on need fragmendid, põhiliin mul tegelikult pole meeles :D Mis liin seal üldse oli? :D Igatahes, mul oli taust puudulik, mitu “peatükki” vahelt puudu, sellegipoolest tahtsin kindla peale filmi ära näha.

Ja no super oli, mulle VÄGA meeldis. Rohkem, kui oleks eeldanud. Nalja sai, head näitlejatööd… Mõnus. Nüüd tahan kõik raamatud läbi lugeda ja kõik eelmised filmid ka ära vaadata :D

Sel aastal on üldse paljud filmid mu lugemislisti pikendanud. “The Good Liar” raamat ootab lugeris, “Väikesed naised” ja kõik selle järgnevad osad on öökapil kuhjas, nüüd siis Lutsu teosed ka plaanis… Aga kõigepealt katsun siiski olemasolevate raamatukogu raamatutega ühele poole saada – lugesin viimase nädalaga kolm läbi ja neli on veel ootel… Ja no teada on, et eks ma Fredrick Backmanilt vean siis raudselt järgmise raamatu koju ja…

Aga küllap ma mingi hetk jõuan Lutsuni ka. Peab “Kevade” öökapile valmis vedama, see on mul raudselt riiulis olemas.

Jan 272020
 

Little Women – IMDB 8,2. Igati nõus :)

Romantiline draama.

Kes ei teaks Louisa May Alcotti legendaarset raamatut “Väikesed naised”? Ma olen suur selle ja kõigi järgede fänn, koolieast saati. Eesti keeles minu teada 1990-ndatel “Good Wives” ei ilmunud – vähemalt mul on sellest ajast raamaturiiulis vaid “Väikesed naised”, “Väikesed mehed” ja “Plumfieldi poisid”. Vaatasin järele, 2006 on välja tulnud “Väikeste naiste abielud” – seda eeldasingi, et praeguseks kindlasti juba on. Mina ise lugesin viimatimainitut hiljem Londonis ja olin hiiglama rõõmus, sest vahelt olid ju seni olulised sündmused puudu.

Eks neid filme ole sellest raamatust kindlasti tehtud mitmeid, ehk olen isegi mõnd näinud… Aga ei mäleta midagi. Kui selle filmi treilerit nägin, olin väga elevil, sest see tundus nii sümpaatne.

Küsisin kaaslaselt, kas ta üldse soovib minuga seda vaatama tulla, tundus selline… Naistekas :) Aga kuna hinnangud olid väga head, siis ta tuli meelsasti. Ja talle meeldis ka väga. Saal oli täna täitsa täis, palju ka vanemaid inimesi, nii tore.

Film oli super. Lugu oma tuntud headuses, paralleelselt jooksid kaks liini – minevik ehk “Little Women” ja olevik ehk “Good Wives”. Kuna viimast raamatut olen lugenud kõige vähem, siis olin peale põhilise (kes sureb, kes kellega abiellub jne) kõik nüansid unustanud – ääretult tore oli meenutada. Minevikust muidugi tulid absoluutselt kõik stseenid tuttavad ette, sest esimest raamatut olen ma kindlasti kõige rohkem lugenud.

Ühesõnaga – soovitan, väga soojalt. Ilmselgelt on raamatutes rohkem nüansse, mis kõik filmi ei mahu, aga see oli tõesti väga hästi tehtud film, mis minu jaoks raamatutegelastele näod juurde andis :)

Tekkis nüüd tahtmine need raamatud ka üle lugeda… Peab seda millalgi tegema.

Jan 262020
 

Näed, lubasin igapäevaselt blogida, viimati kirjutasin millestki peale filmide kaks nädalat tagasi :D

Nüüd võtsin fotod ette ja ehkki neid palju pole, siis natukene igapäevaelu tuletab nende põhjal ikka meelde. Võinoh, olgem ausad, põhimõtteliselt on siin enamjaolt kassipildid… Sest ainult kasse siin majas pildistatakse :D

Meil on magamistoas väga kõrge pappkast – kõrgem, kui me ise… Ja Säde suudab sinna otsa hüpata :D

Arutasime ükspäev, et kuna tööle tullakse verd võtma täpselt siis, kui me puhkusel oleme, võiks varem ise veretalituses ära käia. Paar päeva pärast seda vestlust tuli mulle sõnum, et hädasti oleks verd vaja. No läksime siis :)

Olen alates 2018. lõpust regulaarselt koos kaaslasega verd andmas käinud – nii tore on, saab koos käia ja midagi kasulikku teha :) Tema on seda juba aastaid teinud, ammu enne mind.

Kassid ja raamatud ehk harilik igapäev.

Eelmisel laupäeval olid kõigil omad tegemised ja mina sain nautida üksinda kodus olemist. Mis muud, kui raamat… Ja kohv ja saiakesed :D Raamat oli erakordselt hea, kirjutan sellest teinekord kindlasti pikemalt.

Eelmisel pühapäeval tegi Plika hommikusöögiks muna-majoneesi “möksi” ja sõime seda rukkikorvikestega. Lapsed tegid kunsti kah:

Üleeile õhtul lugesime majapidamisest kokku kümme erinevat puuvilja: banaan, mango, hurmaa, õun, pirn, mandariin, apelsin, greip, pomelo ja viinamarjad. Jõudsime ühisele järeldusele et pole olemas sellist asja nagu liiga palju puuvilju :D

Mind you, et noil piltidel pole kaugeltki kõik varud… Hurmaasid, mandarine, apelsine ja greipe oli mujal veel hunnikutes.

Aga muus osas… Tegime üle pika aja jõusaali kuukaardi, nii hea kodune tunne on jälle Tervise Paradiisis käia – My Fitness, mida maist detsembrini aeg-ajalt kupongide olemasolul külastasime, ei hakanud mulle kunagi eriliselt meeldima. Pärast esimest trenni oli kogu keha mitu päeva hirmus valus, pärast teist korda oli aga järgmisel päeval täitsa talutav olemine. Kehale tuleb ikka kähku meelde, õnneks :D

Seda ma vist polegi blogis maininud, et käin sügisest alates kiigujoogas, mis on mu absoluutne lemmiktrenn. Minu suvede lahutamatu kaaslane on võrkkiik, millega mul seostub meeletult palju positiivseid emotsioone. Nii et kui minu lemmikõpetaja Janne stuudios, kelle juures eelmisel aastal vabastavas tantsus käisin, hakkas nüüd kiigujooga tundi andma, pidin muidugi proovima… Ja armusin esimesest silmapilgust. Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA! Käisin septembrist saadik iga nädal kohal, kuni detsembris läks nii kiireks, et ei saanud teiste ürituste tõttu kaks korda käia, siis oli jõulupuhkus, nii et kokku jäi kuuajane vahe. Kui siis lõpuks jaanuaris jälle trenni sai, oli nii tore.

Kuna kiikesid on piiratud arv, mahub trenni ainult kümme inimest ja tahtjaid oli pigem rohkem… Aga ükskord ma sain eelmisel aastal kaaslase ka kaasa võtta, et tallegi oma lemmiktrenni tutvustada. Ja kui nüüd sel aastal käijaid veidi vähemaks jäi, saime talle ka lepingulise koha, nii et saame veel rohkem koos trenni teha – mina käin temaga jõusaalis ja jooksmas, tema minuga kiigujoogas :) Juba peame plaani, et tuleks endale koju ka kiik muretseda. Või pigem kaks, sest seda tuleb sättida pikkuse järgi ja raudselt tahaks lapsed ka kõike teha, ei viitsiks kogu aeg kõrgust muuta – siis oleks üks kiik täiskasvanute ja teine laste kõrgusel. Aga vaatame seda asja…

Ei tea, kas tänu rohkemale trennile või päikesele, aga tuju on viimasel nädalal olnud ülihea, iga päev on suu kõrvuni ja õnnelik olla. Täna oli ka päike väljas, käisime jõe ääres jalutamas, ligi 5km ring tuli lõpuks.

Kuna lapsed olid terve päeva kodust ära ja kaaslane läks ka omi asju ajama, siis teise poole päevast sain taas üksindust nautida – veetsin tükk aega oma e-raamatuid sorteerides, nüüd on mul lugeris ootamas 40 uut raamatut ehk olen puhkuseks igakülgselt ette valmistatud.

Sest järgmise nädala lõpus, mu sõbrad, läheme me nädalaks Maltale. Ma käisin “soojal maal” viimati aastal 2006 (jutumärgid, sest Maltal on hetkel ca 16-18 kraadi sooja – mitte just kuum, aga tunduvalt parem kui Eestis :D), nii et minu jaoks on see täiesti märgilise tähendusega reis. Uue ajastu algus – selle ajastu, kus ma kavatsen igal aastal kuskile reisida. Tegin endale eraldi kontod ja igakuised püsikorraldused – üks konto lihtsalt säästude jaoks ja teine just nimelt reisimiseks. Maltasse läheme ilma lasteta, aga tahaks ka lastega reisida… Mis kohe eelarve kahekordistab… Peab rohkem planeerima :)

Oh, ja tänu sellele, et ma hakkasin siinse postituse jaoks oma fotosid üle vaatama, tegin üle pika aja korda ka kaaslase tehtud fotode kausta – ta paneb kõik, mis ta oma telefoniga teeb, mulle Dropboxi, kust ma need aeg-ajalt arvutisse salvestan… Kuna ta aga pildistab kasse VEEL ROHKEM kui mina, siis ütleme nii, et mul oli tema kaust novembri algusest saadik sorteerimata – sinna jäi alles 144 pilti, alguses oli ilmselt 400 vms :D

Mul teoreetiliselt on siiski kavatsus ka eelmisest aastast tagantjärele blogida, just pildimaterjali põhjal, sest ega muud ju meelde ei tule. Sest vägev aasta oli ja selles võiks ikkagi blogisse märk maha jääda. Aga vaatame, kas ja millal ma tegudeni jõuan. Praegu katsuks lihtsalt selle aastaga järje peal püsida.

Otsustasin, et loetud raamatutest katsun blogida kord kuus, nii et jaanuari raamatute postituse kirjutan siis veebruari alguses. Hetkel kaheksa läbi, üheksas pooleli… Kümme tuleb kindlasti ära :P

Jan 012020
 

Imelist uut aastat, kallid sõbrad!

Lubasin endale, et hakkan sel aastal jälle regulaarselt kirjutama. Sest hea on mäletada.

2020, mu sõbrad, tuleb tõeliselt maagiline aasta. Peaeesmärk on olla õnnelik ja nautida elu – nii pisikesi kui suuri asju. Kolida kohe aasta alguses oma unistuste koju ja nautida igat hetke seda sisse seades. Veeta kvaliteetaega kaaslase ja laste, kasside ja sõpradega. Käia jõusaalis, joosta, sõita jalgrattaga. Panna koos perega paika ühised reeglid, et kõigil oleks võrdselt kohustusi ja kodus hea olla. Viia kohustused miinimumini. Puhata, reisida, puslesid panna, lugeda.

Lugemisrindel algas eelmine aasta paljutõotavalt, aga aasta teises pooles oli stressi nii palju, et liiga tihti sai õhtul raamatute nautimise asemel internetis surfatud. Päästsin jõulupuhkuse ajal, mis päästa andis – aasta lõppskooriks jäi 44 raamatut ja 13 789 lehekülge. Nii saigi läbi esimene täisaasta Goodreadsi tänuliku kasutajana.

Nii mitmedki sõbrad inspireerisid mind aasta lõpus oma raamatukokkuvõtetega – tšau, Gea, Liis, Kessu ja Minna! Seega kuulutasin 2020 stressivabaks lugemisaastaks :) Püstitasin endale eesmärgiks lugeda 100+ raamatut ja 30 000+ lehekülge. Ennast tundes on see täiesti reaalne eesmärk.

Selle hunniku vedasin üleeile raamatukogust koju, algus on tehtud :)

Tahaksin sel aastal palju rohkem kirjutada, aga tahab veel läbi mõtlemist, kuhu ja mida :) Et blogimisega jälle sina peale saada, katsun alustuseks igal õhtul lihtsalt väikese päevakokkuvõtte kirjutada. Ei miskit põnevat seega, aga kuidagi tuleb ju uuesti harjuda.

Tänane päev möödus mõnusalt stressivabalt ja puhates, just nagu eesmärk oligi. Magasime mõnuga ja kaua, ärkasin peale kümmet. Lugesin läbi Le Rhino teise osa (ohh… imeliselt soe, nunnu ja naljakas, soovitan soojalt kõigile – tahaks sellest mingi hetk pikemalt kirjutada, aga täna ei jaksa). Asjalik olin minimaalselt – käisin pesus, koristasin veidi, aitasin kaaslasel puid tuppa tuua ja süüa teha… Saatsime panka kodulaenu taotluse (pikem jutt, aga ka kunagi hiljem). Tellisin netist ära paar vajalikku asja, saatsin päringu kolmanda asja tarneaja kohta – nii lihtne ja kiire, aga ometi olin seda miskipärast kuu aega edasi lükanud. Lasime masinaga üksteisel juukseid lühemaks. Lapsed olid päeval isaga, saime rahulikult omas tempos toimetada – õhtu koos lastega oli ka suuremalt jaolt mõnusalt rahulik. Õhtusöögiks sõime imemaitsvat ahjukana riisi ja salatiga… Magustoiduks eilsest ülejäänud kringel… Mmm.

Nüüd järgmine raamat, tee ja kassid.

Ma olen nii ütlemata tänulik, kõige ja kõigi eest. Elu on imeline!

Feb 102019
 

Kas teate, kui mitu inimest on juba ette heitnud, et ma üldse ei blogi? Kas teate, kuidas ma tahaks blogida, aga alati on midagi vajalikumat või lihtsalt mõnusamat teha? Kas teate, kui keeruline on valida, MILLEST blogida, kui oled lõpuks näpistanud ühel õhtul lugemise aja arvelt selle tunnikese, et blogisse siiski midagi üles saaks?

Nii palju pilte on veel näidata ja nii mitmel teemal tahaks kirjutada, aga kuna täna jõuan ainult pisut, siis otsustasin, et jagan lihtsalt hetki möödunud 1,5 kuust. Igapäevaelu. Võrratult tavaline, stabiilne ja mõnus.

Aga viimase kuu märksõna ongi vist eelkõige raamatud.

See lõik sai üles pildistatud “Minu Viinist”. Naersin südamest.

Üks jõulupuhkuse hilisõhtune söömaaeg :)

Poiss sai jõuludeks Carcassonne’i. Täiesti võrratu lauamäng, piisavalt põnev kogu perele.

Sai lastega Apollost nuputamist valitud… Ja siis nõudis Plika ristsõnu ka.

Kogemata valis ta Ripsiku asemel Miniristiku, nii et täiskasvanud said ühe endale :P

Te ei kujuta üldse ette, kui ogaralt palju rõõmu valmistab mulle see, et ma saan kellegagi koos lugeda.

Leia pildilt kass :P

Ühel õhtul sai korralik kõdistamismaraton maha peetud. Ma hoidsin targu veidi eemale ja võtsin endale fotograafi rolli :D

Tavaliselt loeme kahekesi, aga tol õhtul pressis Plika ka ennast meie vahele. Pluss noh, kassid.

Ja sel nädalavahetusel võtsin üle hiiglama pika aja pusle ette…

Ja nii ongi.

Igapäev. Töö, kodused toimetused, lapsed, kassid, kaaslane.

Loen raamatuid. Joon teed. Käin trennis. Tantsutrennis ja jõusaalis ja eile oli Hardcore Saturday ja…

Vahel on sõbrad-tuttavad-sulelised. Tallinnas on paar korda käidud, Kaidi-Annika jõuavad vahel külla, Liisiga joome vahel veini, nädalavahetusel jõudis koguni Virge külla.

No ja siis käisin reedel ja laupäeval teatris (tänks, Virge!), lähen homme kinno, neljapäeval jälle teatrisse…

Kogu aeg nii tihe kava ei ole, aga näe, nüüd juhtus nii.

Nii et ärge siis imestage, et mul ei ole aega blogida. Elu on lihtsalt liiga mõnus :)

Aga ma luban, et ma ikka katsun siia tihemini sattuda. Sest kui on mõnus, siis tahaks ju jagada.

Tahaks kirjutada pikemalt sellest, kuidas ma ise ka ei usu, et ma jõusaalis käin ja seda naudin, jätta märgid maha kõigist toredatest kokkusaamistest sõpradega, jagada rohkem kassipilte ja mõtiskleda elu üle. Eks näis, millal tegudeni jõuan :) Vahel kirjutan peaski blogipostitusi :) Lootust ühesõnaga on.

Dec 242018
 

Ma ei mäleta, misasi see õige jõulutunne üldse on, aga asjaolusid arvestades on olnud tõesti ootamatult meeldiv detsember :)

Mul on puhkus. PUHKUS! See oli nii naljakas, kuni viimase tööpäevani oli graafik nii tihe, et jaksasin mõelda vaid tükikaupa: täna see, homme see, ülehomme see, need asjad tuleb enne puhkust veel ära teha…

Ööl vastu kolmapäeva ja neljapäeva olin üleval ühe-poole kaheni, et kalendrid valmis saada. Neljapäeva õhtul oli üks tööalane jõuluõhtusöök, ma siiralt imestasin, et sinna magama ei jäänud, õnneks oli täitsa tore õhtu. Reedel oli tööl kolleegidega jõululõuna, enne ja pärast seda oli vaja kõik töö ka tehtud saada. Ütleme nii, et ma olin üks viimaseid lahkujaid.

Ja siis ei jõudnud tükk aega üldse kohale, et nüüd ongi puhkus. Et nüüd ongi kõik need kohustused ja käimised ja üritused ühel pool ning järgmised poolteist nädalat ei pea mitte midagi asjalikku tegema. Tühjaks pigistatud sidruni tunne oli. Õhtusöögiks ostsin Kanpolist ahjukana, sest kokata ei jaksanud. Pärast laste magama panemist vaatasime Klassikokkutulekut, aga ma jäin poole peal nii uniseks, et tukkusin kaisus ega jaksanud jälgida. No ma olen seda näinud nagunii, saigi vaatamiseks võetud eelkõige sellepärast, et üks teine ei olnud :)

Laupäeval ärkasime ka liiga vara. Oleks ju võinud kauem magada, aga tööpäevade varajase ärkamise rutiin… Pool seitse muidugi ei tõusnud, aga kaheksa läbi oli vist uni juba suhteliselt läinud.

Hommik venis sellegipoolest mõnusalt, nii et hommikusöögini jõudsime kell üks :P Turgatas pähe, et mul on olemas PEAAEGU kõik vajalik inglise hommikusöögi jaoks, puudu vaid seened ja sai. Plika oli nõus poodi minema :) Tõi mulle Selverist šampinjonid ja ciabatta kenasti kohale.

Mulle muidugi laua ääres kohta ei jagunud…

Laupäevane kõige olulisem plaan oli jõuda raamatukokku ja 45 minutit enne sulgemist me isegi jõudsime. Enne jõulupuhkust on vaja ikka lugemist varuda :P

Mul oli lootus, et Poiss endale midagi ilukirjanduslikku leiab, aga ta vedas koju vähemalt viis Minecrafti raamatut :D Plika küsis raamatukoguhoidjalt soovitusi kassiraamatute suhtes ja ühe laenutas ka… Aga ma ei mäleta, mis see oli :D

Mina jätkasin aastatepikkust traditsiooni saada jõulupuhkuse ajal järjele Minu-sarjaga. Panin ennast seitsmele uuemale raamatule järjekorda, kolm neist sain enne jõule kätte ka. Laupäeval tõin viimase ära ja mõtlesin, et tahaks ikkagi midagi veel.

Uurisin tükk aega põnevike riiulit ning otsustasin, et ei laenuta ühtki raamatut, mis on tõlgitud inglise keelest, liiga tugev harjumus on neid originaalkeeles lugeda. Seega vaatasin võõrapärase nimega autoreid, googeldasin veits ja tõin lõpuks koju ühe trioloogia kaks esimest osa (kolmandat polnud tol hetkel kohal), mille tegevus toimub Stockholmis. Netist kiirelt uuritu põhjal tundus, et väga kiidetakse, raamatu tagakaane kokkuvõte tundus ka piisavalt põnev. Ma küll ei tea, millal ma lugemiseni jõuan, seni on kogu aeg muud asjatamist olnud…

Ma küll ei kavatsenud uue aasta lubadusi anda, aga kaaslane mõjutas mind endale (või siis talle, haha) lubama, et märgin kõik oma loetud raamatud nüüdsest GoodReadsi. Ma millalgi sel aastal liitusin, aga ei viitsinud seal ikkagi midagi teha :)

Vanasti ennemuistsel ajal pidasin loetud raamatute kohta Exceli tabelit, aga see oli tõesti 10+ aastat tagasi. Ma ei teagi, miks vahepeal pole üldse midagi üles märkinud. Nii et see on üks hea lubadus ja katsun täita.

Aga mul tekkis küsimus, et kui tegu on eesti keelde tõlgitud välismaa autori raamatutega, siis kas ma peaks pigem originaali üles otsima või on eestikeelne variant eraldi üleval? Kuidas seal üldiselt kombeks on?

/ – – – /

Esimest korda siin elatud kaheksa aasta jooksul polnud mul plaanis üldse kuuske tuua. Ma olen koduga pahuksis ja tundus liigne jauramine, arvestades, et elutuba on kogu aeg nagu sõjatander ja ma ei veeda seal üldse aega.

Mõtlesin ainult, et võiks kuskilt kuuseoksi skoorida, saaks kuuselõhna ja natuke jõulutunnet. No ja siis oli mõte laupäeval metsa minna, aga teatud noormehe tujude tulemusena jäime selle käiguga liiga hilja peale (seda arvestades oli raamatukokku jõudminegi töövõit :D).

Leppisin olukorraga ja arvasin, et eks pühapäeval on ka veel aega, võib siis katsuda metsa jõuda – või vähemalt turule… Aga saatuse tahtel tuli mulle ikkagi koju kätte terve kuusk. Annika ütles, et tal on üks kõverik üle ja võin selle endale saada. Tõi laupäeva õhtul ära.

Sellega seoses sai ikkagi elutuba ülehelikiirusel korda tehtud. Ja ära lõigatud okstest sain teistesse tubadesse ka veidike jõuluhõngu. Nii et ootamatult jõuluseks kiskus see värk siin. Mis on iseenesest äraütlemata tore.

Laupäeva õhtul jõudsime isegi kesklinna viimast valgusetendust vaatama. Ma ei osanud sellest midagi oodata ega eeldada, aga täitsa tore oli. Lastele ka meeldis. Kuradi kuradi külm oli muidugi – hoolimata sellest, et soojendaja oli olemas – üle kümne minuti poleks väga jaksanud.

Ma ise pilti ei teinud, aga mälestuse mõttes võtsin ühe tuttava tehtud pildi FB-st:

Oo, ja me käisime laupäeva õhtul peol! Tükk aega oli juba jutt, et tahaks välja ja tantsima, aga Pärnu üritused, teadagi… Tempel ja jõulupunk kõlas täpselt sedamoodi, et võiks. Ja väga mõnus oli natuke “tukka loopida”. Üritus lõppes viisakalt vara ka, nii et juba kolmest jõudsime koju voodisse nagu vanainimestele kohane ja tänu sellele terve järgmine päev raisku ei läinudki :D

…ainult esimene pool päevast… :D

Voodist välja saime pühapäeval alles pärast lõunat ja hommikusöögini jõudsime mu mäletamist mööda kuskil kolme paiku :D Õigemini, esimene hommikukohv voodis oli ikka juba enne lõunat, seniseid advenditraditsioone eirates küll ilma piparkookideta, sest magusaisu polnud, sai hoopis kapist pakk krõpsu otsitud, sest mulle meeldib kohvi kõrvale midagi näkitseda… Aga jah, hommikune dušš ja “päris” hommikusöök… Kella kahe-kolme paiku ilmselt, mitte enne.

Minu pühapäevane evil masterplan oli see, et saatsin kaaslase autoga omi asju ajama ja jäin ise kodusoojust nautima. Kuna mul autot polnud, ei pidanud ma seda ka puhastama, samuti ei pidanud ise välja minema, vaid sain esitada tellimusi stiilis “kui õhtul tagasi jõuad, too palun rull pakkepaberit ja tomateid” :D

Mõtlesin, et ei viitsi küll midagi asjalikku teha, lebotan voodis ja loen raamatut või alustan mõnd puslet, aga ikka juhtus kuidagi nii, et hoopis toimetasin kõik need tunnid, mil üksi olin, isegi blogimiseni ei jõudnud. Igasugused vajalikud pisiasjad said see-eest ära tehtud – sätitud, kaunistatud ja koristatud ehk kodu natuke veel mõnusamaks.

Jõulupuhkuse ajaks plaanitud filmide nimekiri, näha küll vist midagi pole :D Ja ühtki mu traditsioonilist jõulufilmi seal ka kirjas pole. Nii et lisaks raamatutele ja pusledele peab filmid ka puhkuse päevakavasse mahutama :P

Eile õhtul oli plaanis tomatisuppi teha, aga kasutasin hoopis juhust, et lapsed käisid Eksabikaasaga Sushi Kingis ja lasin endale ka sushi koju tuua… Üks ajas mulle just paar päeva tagasi isu peale :P

Ja sel ajal, kui lapsed vannis olid, jõudsin isegi kingitused ära pakkida.

Täna, ametliku puhkuse esimesel hommikul, JÕULULAUPÄEVAL, oli äratus kell kuradima pool kaheksa. Tavaliselt ärkame minu äratuse peale, aga nagu ma eile õhtul väga konkreetselt ütlesin: MINA äratust ei pane puhkuse ajal :D Sellegipoolest oli vaja üks Tallinna bussile viia… Nii et see üks pani ka äratuse :P Ta oleks tegelikult pidanud juba eelmisel õhtul minema, aga ei saanud, oli vaja selle asemel minuga šampust juua :D

Tegelikult oli täitsa mõnus. Sain kohe hommikul tule pliidi alla teha – luksus, mida tööpäeva hommikutel pole. Ja äratus oli siiski tavapärasest tund aega hilisem. Väljumine samuti.

Ja õues oli imeline talve võlumaa…

Tagasi koju jõudes oli perekondlik kassisilitamismaraton:

Pärast mõningast (loe: mõnetunnist :D) veenmist õnnestus lapsed kelgutama saata…

…nii et nüüd on mul ometigi see hetk, kus kõik vajalik on tehtud, keegi ei sega, saan voodis vedeleda ja blogida :D

Ühesõnaga päris mõnus jõululaupäev, senini :) Nii palju asjalik võiks muidugi olla, et õhtuks mõned piparkoogid küpsetada, lubasin ema juurde kaasa võtta… Samas, mingi varu veel on alles, äkki piisab nendestki?

Äkki täna on see päev, kus ma lõpuks ka lugemise ja pusle kokku panemiseni jõuan?

Jõulupuhkus on üks imeline asi, ütlen ma teile. Eriti nii kohustustevaba, nagu mul sel aastal.

Ja ma olen tõesõna väga-väga tänulik selle eest, mida postituse alguses juba mainisin – et detsember ootamatult nii meeldivaks kujunes. Nagu nad räägivad, jõulud on jagamise aeg… Ma ütlen ausalt, väga tore on hetkel kõiki neid elu pisikesi momente kellegagi jagada.

Aga nüüd on aeg teiseks hommikusöögiks :D

EDIT: Või siis pigem lõunasöögiks. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle pakub üksi olles suurt naudingut kapist suvalisi toidujääke eest ära kokata. Ehk siis keerasin kokku mingist päevast üle jäänud riisi, terve igaviku sügavkülmas seisnud herned, pudelipõhjast viimase magusa tšillikastme… Lisaks üks muna. Ja nii laisk olin, et salatit ei viitsinud kaussi teha õliga, lihtsalt viskasin rukola ja tomatid taldrikusse :P

Jul 272018
 

Mulle kangesti meeldib lugeda. Ma tahaks kangesti midagi uut ja põnevat lugeda. Aga mul on kaks suurt probleemi. Esiteks mu lemmikkirjanikud on ennast (hetkel) ammendanud ja teiseks ma EI SUUDA lugeda tõlkekirjandust. Ilmselt suudaks, kui tegu oleks millestki muust kui inglise keelest tõlgitud raamatutega, aga paraku ma loen reeglina just selliseid. Ja need tõlked on nii jubedad. Või siis on asi minus?

Iga kord, kui kuskil on kirjas “irvitab” ja ma tean, et mõeldud on “grin” – no ei ole ju sama! Või siis üritasin eile lugeda üle aastate üht Gardneri raamatut Elmatari Öölase sarjast – alustades sellest, et ilmselt inglise keeles “boss” oli tõlgitud “šeff”. APPI! Ja kõik need lausekonstruktsioonid ja sõnastus, see tundus nii imelik, kohmakas, vale. 70lk suutsin läbi lugeda, siis andsin alla.

Ühesõnaga. Mul ei ole hetkel Minu-sarja tuju. Mu tavalised lemmikud on chick lit kategooriasse kuuluvad, aga hetkel ma ei suuda lugeda ühtki raamatut, kus tegevus keerleb ainult suhete ümber (Nora Roberts) või kus ma pean lugema lehekülgede kaupa seksi või riietuse kirjeldusi (Louise Bagshawe, Jackie Collins). Ma ei ole kunagi osanud kallite kaubamärkide ja muude taoliste staatusesümbolite ihalemisega suhestuda, sest kuigi palju raha ma võtaks küll, siis kindlasti ei unista ma Chanelist ja eralennukist, pigem aeglase moe riietest ja mahetoidust ja ökoehitusest ja noh, reisida tahaks küll, aga kindlasti mitte eralennukiga.

Kui kõik ülalmainitud kirjanikud on olnud erinevatel ajaperioodidel mu suured lemmikud ja tegevusliinid on iseenesest siiamaani vägagi nauditavad, siis just nendesamade põhjuste pärast ma ei soovi praegu nende raamatuid üle lugeda, ehkki need on mul kõik kodus olemas ning ma olen praeguseks enamiku sisust unustanud ja naudiks neid nagu uusi. Louise Bagshawe’i raamatuid ma ligi kümme lugesin viimase kuu-kahe jooksul läbi ja täiega elasin kaasa sündmustele, aga need ärahellitatud naised ja see kohutav kaubamärkide ja luksuse ihalus, ma enam ei jaksa. Need raamatud, mis veel üle lugemata, ei ole nii head ka. Või siis on juba liiga palju kordi loetud.

Ühesõnaga mul on hetkel vaja midagi põnevat. Aga see ei tohiks jällegi olla liiga sünge ega verine. Ega ulme ega fantaasia. Mulle meeldib realistlik tänapäevaelu ja noh, mõrvad ning muu selline, aga minu jaoks on välistatud sellised raamatud, kus on liiga detailsed õuduste kirjeldused, piinamine ja muu taoline.

Mary Higgins Clark on mu lemmik krimikirjanik, aga tema raamatud on mul kahjuks kõik läbi ja ei tunne, et tahaks hetkel vanu üle lugeda.

Ma nüüd mõtlen, kas ma peaks andma oma kunagistele suurimatele lemmikutele Stoutile ja Gardnerile uue võimaluse inglise keeles? Kõik raamatud on mul epub kujul olemas, ole meheks ja loe.

Samas mulle käib närvidele see, et ma loen ja vaatan üle ainult vanu lemmikuid – raamatuid, sarju ja filme – selle asemel, et avastada midagi uut.

Liis ütles, et ma Goodreads lehel möllaks ja ma proovisin, aga ma üldse ei viitsi hetkel.

Kui ma suudaks lugeda eestikeelseid raamatuid, siis oleks tiba lihtsam – laenutaks neid raamatukogust. Kuna ma aga tahan lugeda inglise keeles, jätab see mu lugemisvaramusse kõik need epub formaadis raamatud, mis mul õnnestub internetiavarustest tasuta skoorida. Noid on õnneks ka päris palju. Aga uute lemmikute otsimisega on see häda, et ma isegi ei tea, kust pihta hakata.

Kui ma tahaks midagi põnevat, mis poleks liiga verine ega liiga suhtekeskne? Mul pole suhteliini vastu absoluutselt mitte miskit, kui see ei ole peamine – Mary Higgins Clarki teostes on see vägagi nauditav ja lisab nö teise kihi mõrvapõnevusele lisaks.

Catherine Coulteri FBI seeria Savichi ja Sherlockiga oli ka mu suur lemmik – kusjuures seda äkki võiks proovida üle lugeda, neid raamatuid on alla 20 ehk mitte liiga palju ja need on mul kõik lugeris inglise keeles olemas.

No ja ma võiks anda uue võimaluse Stoutile, Gardnerile.

Aga samas tahaks ikkagi midagi täiesti uut. Ja sama head.

Üks uus avastus on tegelikult küll – kõigi lõppenud lemmikute krimisarjade asemele leidsin tänu Liisile Take Two, aga see on värske sari, mis tähendab üht osa nädalas, mitte maratoni. Ja ma olen praegu pigem lugemise lainel, seega keskenduks pigem raamatutele.

Karta on, et ma lõpetan ikkagi mõnd ülalmainitut krimikirjanikku üle lugedes, aga no soovitage miskit!

Apr 282018
 

…ehk kuidas ma noil päevil oma vaba aega veedan :P

Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et võiks jälle Minu-sarjaga järjele saada. Vahe oli jäänud nii pikk, et lugemata raamatute arv oli tugevasti üle kümne. Selle pildi klõpsisin kaks nädalat tagasi – need raamatud olid selleks ajaks läbi ja viisin raamatukokku tagasi.

Teist sama palju ootab veel lugemist, aga raamatud on viimasel ajal tagaplaanile jäänud – praegu olen peamiselt puslede ja Kodutunde lainel.

Üks nunnu kass siia vahepeale, kes mulle sülle magama ronis ja oma lõua nii armsasti lauale toetas. Ei ole võimalik olla pahas tujus, kui su süles on nunnu kass!

Kui kuu esimene pool möödus, nagu mainitud, peaasjalikult raamatute seltsis, siis eelmisel nädalavahetusel tabas mind pusletamise kihk. Kraamisin välja viimased teise ringi leiud ja asusin asja kallale.

Indiaanlase pusle oli mõnusalt kirev, seda oli üsna lihtne kokku panna. Alustasin pühapäeva õhtul, jätkasin esmaspäeva õhtul ja mõned üksikud tükid jäid veel teisipäevaks.

Paar järgmist õhtut veetsin ainult Kodutunde seltsis, kuni neljapäeval uue puslega alustasin. See oli palju keerulisem – värvid tuhmunud, tükid mitte just parima kvaliteediga, seega ei saanud tihti aru, kas sai nüüd õigesti või mitte. Läks rohkem aega, aga tehtud sai. Kaks õhtut ja täna kella üheksast poole neljani peaaegu katkematult. No hea küll, kella kaheteist paiku tegin väikese pausi, et hunnik nõusid ära pesta ja hommikust süüa :P

Arvutilaud ja puslelaud on lähestikku, nii et ma saan istuda ühe tooli peal, mida vastavalt vajadusele keeran. Terve eilse õhtu vaheldumisi vaatasin Kodutunnet, panin puslet kokku ja imetlesin nunnut kassi, kes laual karbi sees magas :P Tänane päev möödus üsna samas vaimus, ainult kass oli asukohta vahetanud. Karbis ta päeval eriti aega ei veeda :D

Mingil hetkel otsustas Plika, et tema hakkab ka puslet kokku panema. Vaatame, kas seekord jõuab lõpuni :P Tal on erinevaid 100tk ja 200tk puslesid, mida ta on korduvalt kokku pannud, nii et 260tk on nüüd järgmine aste. See pusle on pärit minu lapsepõlvest, ma olin meeletult suur dalmaatslaste fänn. See Disney film jätab mind üsna külmaks, aga originaalis on raamat lihtsalt imenunnu, olete lugenud?

Säde, nagu näete, on puslede kokku panemisel suureks abiks. Karva ajab ka nii, nagu oleks viimnepäev lähedal. Või siis, noh, kevad :P

Aga seda ma küll ei tea, mis tingimused peaks olema täidetud, et puslet oleks mõnus kokku panna nii, et selg ega kael pärast kanged ja valusad poleks. Kas on laud liiga kõrge või tool liiga madal või ma ei tea, mis… Aga ei ole mugav. Mis mind muidugi ei takista, sest pusleisu on suurem :D

Kui ma ükskord remonti teen, siis uues elutoas peab olema pusletamiseks perfektne koht. Ainult et mul pole aimu ka, mis selle perfektseks teeks. Valgus peab olema hea, aga mitte peegelduv, see on ainus kindel punkt senini. Milline laud ja tool aga… Kuidas teil?

Mul on tunne, et 1000+tk puslede puhul mingit väga head varianti polegi, sest kui alumist äärt saab mugavalt laua taga istudes kokku panna, siis ülemise osa puhul seisan ikka kas püsti ja kummardun või siis ronin kõige ülemise ääre tegemiseks lõpuks kõige täiega laua peale :D Siis on pärast jalad surnud ja kanged… Ja ega vist väga normaalne pole jalgupidi pusle otsas istuda :P Kas madalal diivanilaual oleks äkki mugavam? Selle kohale peaks veel rohkem kummarduma, ei tundu väga palju parem variant olevat.

Milline on siis ergonoomiline puslepanemine varustus? :D

Kiire googeldamine andis näiteks sellise tulemuse. Mul on ka vaja!!! Aga see hind on ainult laua oma ja too puslealus laua peal (mis on äärmiselt vajalik, et tükid ei libiseks) tuleks veel lisaks osta… Ei ole väga odav lõbu. Samas ma olen nii suur puslefänn küll, et kunagi, kui rohkem raha on… Praegu jääb unistuste nimekirja.

Oct 072017
 

Mai keskel laenutasin Gretchen Rubini raamatu “Õnneprojekt”. Tean kindlalt, et sain sellest raamatust teadlikuks tänu Ritsiku blogile, aga ei suuda leida ühtki konkreetset postitust, mida linkida… Äkki rääkisime sellest hoopis, kui kokku saime, kah võimalik.

Igatahes, see raamat on siiamaani mul kodus :) Olen seda lihtsalt pikendanud ja pikendanud… Lugemiseks on aga möödunud kuude jooksul olnud vähe aega – õigemini, olgem ausad, pigem tuju. Muid asju on olnud piisavalt, mida teha :) Praegugi kõrgub mu öökapil virn raamatuid, mis kõik lugemist ootavad…

Viis kuud on pikk aeg ja lugesin seda raamatut juppide kaupa. Alguses sain hakkama vaid ühe või kahe peatükiga, mis väga meeldisid, aga siis jäi raamat seisma… Uuesti alustades lugesin alguse ka uuesti läbi. No ja siis mingil hetkel peaaegu kõik ülejäänu, kaks-kolm viimast peatükki jäid ootele. Täna hommikul tuli taas meil, et tähtaeg hakkab kätte jõudma, ühtlasi oli ka aega lugeda. Lõpetasingi ära.

Siis keerasin lahti raamatu tiitellehe ja avastasin, et selle on kaheksa aastat tagasi tõlkinud minu pinginaaber :) Ja see tegi mu tuju nii heaks. Ta on nii palju raamatuid tõlkinud, et ma ei tea neist ilmselt enamikku, ehkki mul on mingi osa neist isegi kodus olemas. No igatahes, tore avastus.

Ja raamat ise oli 100% minule sobiv. Paljudele mitte, ma tean, aga mina, eluaegne õnne poole püüdleja, usun väga teadlikult positiivsem olemisse ja väga paljud neist pisikestest elutõdedest, mida see raamat käsitles, olid täpselt sellised, millele ma innukalt kaasa noogutan. No alustades sellest, et alustuseks pead olema ise õnnelik, sellest tulenevalt oled ka teistega kannatlikum ja rõõmsam, mis teeb ka nemad õnnelikumaks… Et tohutult suur mõju on sellistel elementaarsetel asjadel nagu söök, piisav uni, piisavalt palju riideid. Ehk siis minu peamised ärritumise põhjused on nälg, külm, uni – need teevad mind pahuraks ja kannatamatuks. Ma olen seda teadnud aastaid, olen üritanud kogu selle aja vähem või rohkem teadlikult sellele kõigele tähelepanu pöörata, aga ikka pool ajast feilin :D

Ühesõnaga, võiks täitsa alustada oma õnneprojektiga, see tuleks mulle kasuks… Ainult et… Ma hetkel tunnen, et ma ei viitsi sellele kõigele nii süstemaatiliselt läheneda. Millest on kahju, sest kui ma selle raamatu lihtsalt tagasi viin, selles kirjutatut enda jaoks korralikult kokku võtmata ja seal toodud nõuandeid ellu viimata, jääb see lihtsalt üheks neist kümnetest kasulikest raamatutest, mida lugedes ma vaimustun ja kaasa noogutan ja siis lihtsalt kõik selle väärt info unustan, et elada oma elu samamoodi nagu varem…

Aga kus siin see areng on, ah? :)

Võiks ju katsuda ennast kokku võtta.

Nojah, alustuseks võtan ennast nii palju kokku, et katsun programmeerimiskursuse viimase nädala ülesannetega ühele poole saada :)

Jun 012017
 

Lapsed oskavad juba ammu lugeda, aga ise raamatute lugemist klassikalises mõttes nende poolt seni toimunud ei ole. Poiss “loeb” Lego katalooge, Plika loeb veidi siit ja veidi sealt – kõik vajaliku, mis parasjagu huvitab, saavad loetud. Aga sellist pilti, et laps nohisedes raamatusse süvenenud oleks… Pole seni olnud.

Kuni Plika viimati raamatukogus käies miskise ponimultika põhjal tehtud raamatu koju tõi. 200lk teksti!

Emasüda juubeldab rõõmust. Selles ponisarjas, vaatasin, on miski 4-5 raamatut veel. Lugegu aga, et tekiks harjumus. Küllap avastab muid põnevaid raamatuid ka.

Väga loodan, et riiulitäis Stouti ja Gardnerit või Tarzani sari kunagi ka lastele peale lähevad :P