Sep 112014
 

Eriti tihti mul blogi kallal nokitsemise aega pole, aga vahel tuleb meelde ja siis avalikustan jälle mõned postitused. Nii juhtus ka täna õhtul ja just sain ühele poole 2008. aasta novembriga ehk Plika sünnikuuga. Appike, kui naljakas oli lugeda oma raseduse viimaste päevade mõtteid ning esimesi kogemusi vastsündinuga.

Alles ta ju sündis ning varsti saab juba kuueseks. Pärast viit aastat lastega kodus olemist ongi nüüd käes see mõnus eluperiood, kus lapsed on juba iseseisvad ja asjalikud, mina naudin tööl käimist ja… Imeline.

Kuigi ma lähiaastate jooksul kolmandat last ei taha, siis olen üsna kindel, et ükskord see titeisu ikka tuleb. Loodetavasti mitte enne, kui kodu on korras ja rahaline seis normaalne. Stabiilsust tahaks – sellist rasedust, mille ajal ei peaks (teise riiki kolima) ega remonti tegema. Kus saaks lihtsalt elada oma mõnusas kodus ja kasvatada kõhtu ja…

Kunagi hiljem ühesõnaga :) Bioloogiline kell õnneks ka veel ei tiksu. Kolme kuni viie aasta pärast on nii kodu seisukord kui pere sissetulek loodetavasti piisavalt stabiilsed, siis võib uuesti mõtlema hakata. Ega praegu pole seda titeisu ka kõige vähematki, pigem tekitab mõte rasedusest hetkel judinaid. Oma elu elada on nii mõnus!

Aga kolmanda titega tegelemine saab küll mõnus olema – kogemusi on nüüd ju küllaga ja sisetunnet võib usaldada.

Feb 062011
 

Ma uudiseid loen vähe ja valikuliselt, seega tean, et teema on õhus, aga pole enne tänast ühtki artiklit lugenud. Nüüd oli parasjagu hetk, kus meeletult igav ja midagi asjalikumat teha ei viitsinud, mõtlesin üle pika aja Delfi naistekasse piiluda ja leidsin selle artikli. Iseenesest ma nõustun enamiku autori mõtetega, aga need on nii solvavalt kirja pandud, et suisa kurb kohe. See selleks. Mis mina asjast arvan?

Olen kodusünnitamise seadustamise poolt. Ma ei ole mingi väga äärmuslik rohe- ega ökohull, aga ma usun, et on olemas inimesi, kel on nii palju väge, sisetunnet, kogemust – kuidas iganes seda ka ei nimetaks – et nad soovivad kodus sünnitada ning see on hea valik nii neile kui lapsele.

Kindlasti ei leia ma, et kodusünnitus peaks olema reegel või et seda peaks aktiivselt propageerima. MINA näiteks ei julgeks elu sees kodus sünnitada. Ma tahan olla haiglas, kus abi on vajadusel lähedal. edumeelsemates kohtades saad sa sünnitada oma plaani järgi ning kõik on igati kena. Enda kogemustest – Tartus oli sünnitusplaan kaasas ning niipea, kui seda paberit loeti, hakati selle järgi ka tegutsema – tuled hämaramaks ja nii edasi. Pärnus ei jõudnud seda kaasa võtta, aga suhtumise põhjal arvan, et sellest poleks ilmselt ka kasu olnud. Seal tundub enamiku töötajate jaoks olevat ainult kaks sünnitamise varianti: see, mis on nende meelest õige… Ja kõik see, mis sünnitaja võib soovida, aga mis nende arusaamaga ei kattu, on vale. Mina sain mitu korda kuulda, et ma tegin seda ja teist valesti. No ei tahtnud ma selili laua peal sünnitada ja nii edasi. Ma ei mäleta oma ämmaka nime ja mul pole sellest sünnitusest mingeid dramaatilisi mälestusi. Läks kiirelt, ma ei lasknud ennast sellest “vale” jutust kuidagi häirida – teadsin, mida tahtsin, seda ka sain. Lihtsalt tagantjärele võin emotsioonivabalt ära mainida, et Tartu suhtumine mulle meeldis, Pärnu oma mitte. Ja kindlasti ei saa minu kogemuste põhjal teha järeldust, et Tartus on kõik ämmakad head või Pärnus halvad – kindlasti on väga normaalseid ka. Lihtsalt mulle sattus mitte kõige meeldivam ja kuulu järgi olevat Pärnus sellised ülekaalus.

Seisukohad võivad küll ajaga muutuda, aga ma olen üsna kindel, et sünnitan ka kõik järgmised lapsed haiglas. Kui neid üldse tuleb, aga arvan, et vähemalt üks ikka kunagi, ehk ka kaks :P Iseasi, kas ma niiväga Pärnusse sünnitama tõttaks… Või ehk võtaks siis raha eest eraämmaka, mõne nendest vähestest normaalsest ;) See olekski ilmselt kõige mõnusam lahendus – ei viitsiks teise linna sünnitama minna, ikka kodu lähedal. Seda muidugi juhul, kui ma järgmise lapse sünni ajal üldse veel Pärnus elan. Ja noh, kui sünnitus läheks sama kiirelt kui kaks esimest, siis võiks vabalt ka “niisama” sünnitada, lihtsalt alati on ju võimalus, et seekord läheb kauem… Ja kui ma peaks seal kaua kannatama, siis oleks küll oluline, et normaalne inimene mind kõrval suunaks.

Ühesõnaga… Mina ei usu, et kodusünnitamise seadustamine paneks inimesi seda massiliselt tegema. Kui keegi seda soovib, võiks tema rasedust jälgiv ämmakas/arst teha kindlaks, et ta ikka teab kõiki riske – ei piisa ainult sellest, et inimene viskab paberile allkirja alla, mõned ullikesed ei loeks seda ehk läbigi. Oluline on see, et inimene, kes üldse kaalub kodus sünnitamist, viiks ennast igasuguste ohtudega väga põhjalikult kurssi ning otsustaks siis, kas ta ikka soovib seda. Ma usun, et paljud mõtleks ümber :)

Aga need vägevad naised, kes seda tõepoolest soovivad, neil võiks see võimalus olla – seaduslikult. Kui seadus lubaks professionaalsel ämmakal kohal viibida, siis vähendaks see riske, mis oleks ju ainult hea. Ma pole kuulnud ühegi kodusünnitussekti liikme tulihingelist juttu sellest, kui hea ja õige see ikka on… Nad kindlasti pingutavad kah üle. Ka minu jaoks pole see argument, et kunagi sünnitati kartulivagude vahel või et Hollandis kõik teevad nii.

Aga võimalus, see võiks olla. Kui sul on mõnus kodu, mis on sinu rahupaik ja sa soovid, et sinu laps sünniks sinna… Kui sul on sisemine teadmine, varasemad kogemused ja nii edasi… Arstiabi viisakas kauguses… Miks mitte?

Vaevalt et keegi kortermajas oma kodus sünnitama tahaks hakata :P Mina näiteks ei kujutaks üldse ette, et ma selle võrdlemisi verise ja ligase toiminguga peaks oma vanni- või magamistoas ühele poole saama. Eelistan haiglat – seal on inimesed, kes minu eest hoolitsevad. Lihtsalt need inimesed võiks olla edumeelse suhtumisega ja minu soovidega arvestada. Ma usun, et enamik inimesi arvab minuga sarnaselt, olgu kodusünnitus seadusega lubatud või mitte.

Kui parandada sünnitusabi kvaliteeti, siis ei kipuks ehk ka haiglast halva kogemuse saanud emad tulihingeliste kodusünnituse pooldajate leeri minema. Ja üleüldse, ma ei arva, et Eestis see sünnitusabi kvaliteet nii väga halb oleks – otse vastupidi, ma arvan pigem, et see on võrreldes mitmete muude riikidega üsna hea. Inglismaal näiteks poleks sünnitada tahtnud. Aga jah, selles valdkonnas töötavaid inimesi on erinevaid ning sellest tulenevalt ei ole kõik sünnituskogemused paraku positiivsed.

Minu on olnud õnn kogeda nii üht- kui teistsugust suhtumist ning nautida sellegipoolest kahte imelist sünnitust… Kui väljendit “nauding” ikka on siinkohal sobilik kasutada.

Kodus sünnitamine peaks olema igal juhul seaduslik.

Lõpetuseks aga veidi teemakohast huumorit – lugesin ja naersin, nii et piss püksis :D

Aug 122010
 

Mh, kui peab ühte juttu mitmes kohas rääkima/kirjutama, siis tundub, nagu oleks seda juba piisavalt tehtud, nii et kolmandasse kohta (näiteks blogisse) võibki tükk aega kirjutamata ununeda.

Öö möödus suurepäraselt. Poiss ärkas vaid ühe korra – kell pool neli. Kõigepeal väike tiss, siis mähkmevahetus, siis veel tissi… Ning magas nagu miška, kuni mulle veidi enne seitset kraadiklaasi tooma tuldi. No ja siis jälle väike tiss ning põõnas veel mõned tunnid – meie ülejäänud kolm saime rahus poole üheksa paiku tõusta ja hommikust süüa.

Hommikused kontrolltiirud tõid vaid häid uudiseid. Emakas on ilusti tagasi tõmmanud, valud harvemad ja talutavad. Poiss oli võtnud alla 150 g ehk veidi alla 4%, millega oldi täiesti rahul (Plikat muidugi selles vallas lüüa ei õnnestunud, tema kaalus juba teisel päeval sama palju kui sündides). Kõik muu oli korras, tuberkuloosisutsu sai kätte, olla selle peale vaid natuke vigisenud (ma ise ei olnud kaasas, Abikaasa käis).

Abikaasa ja Plika on väheke tõbised. Abikaasal on nohu ja kurguvalu, Plikal imepisike nohu… Võib-olla on mõlemal ka palavikku – Abikaasal päeval ei näidanud, Plikat pole kraadinud, palju igatahes ei saa olla. No ja Plikal on lisaks veel hirmus igav. Võtsime talle küll mänguasju kaasa, palatis on ruumi ringi joosta ka, aga ikkagi… Nii et muidu oleks siin superluks, aga tänu tõbedele ja igavusele kohati natuke viril.

Süüa saab endiselt imehästi. Okei, hommikusöök oli mittemidagiütlev – maitsetu puder ja võileivad. Aga lõunaks oli kartul imehea tartar-kastme ja kalafileega ning maitsev kissell. Õhtuks kartul ja lihakaste. Ooteks päeval kaks pirni ja mandariini ning pakk virsikumahla, õhtul tomati-vorsti võileivad ja kaks saiakest. Mis nii viga elada!

Lõuna ajal oli üks sihuke tore “tere tulemast reaalsusse” moment. Ootasin hirmsasti Plika lõunaund, et saaks paar tunnikest segamatut rahu, Poiss ju nagunii kogu aeg magab. Plika magama saamine võttis muidugi terve igaviku. Olime lõpuks kõik koos suures voodis – Abikaasa magas, Plika niheles, mina andsin Poisile tissi. LÕPUKS jäi Plika tuttu, mina mõtlesin ka veidike pikutada ja siis tõusta. Otse loomulikult ei jõudnudki ma seda enne teha, kui Plika juba ennast läbi une põrandale keeras ja oi seda kisa siis… Otse loomulikult ärkas ka Poiss üles ja hakkas nutma – nii nad siis kordamööda jorisesid. Plika enam magama ei jäänudki, Poisi lõpuks ikka sain.

Ühesõnaga jah. Nüüd ongi KAKS last, kellest vanem ei ole paraku veel piisavalt vana saamaks mõistusega aru sellest, et kukkudes ja haiget saades ei tohi pikalt ja kõvasti karjuda, kuna pisem ärkab üles :D Noh, kodus on vähemalt võimalus teise tuppa minna.

Õhtupoolikul käis külalisi ka, kõik küll juba “vanad” – need, kes eilegi. Ema ja tema mees, õeke perega ning Maris. Maris mängis Plikaga peitust ja õeke tegi tittedest pilte… Mh, fotodest rääkides, ma pole ikka jõudnud enda omade sortimiseni, nii et jälle vist ei jõua siia täna midagi panna… No näis.

Taasavastasin/tõdesin, et ma olen ikka räme korrafriik. Niipea, kui siia palatisse korra üksi jään (tänase näitel kaks korda – kui Abikaasa Plikaga õues käis, päeval ja õhtul), kukun kohe esimese asjana koristama ja sättima, et kõik ikka perfektsesse korda saaks ja iga asi omal kohal oleks. Päeval sain kõik eilse jooksul toodud asjad ja kotid läbi vaadata ning ära paigutada, õhtul külalistega kaasnenud segadust likvideerida. No ei saa kuidagi enne rahus arvutisse istuda, kui ümberringi korras on! Poiss õnneks magas ilusasti ja lasi mul tegutseda.

Kodus ma küll alati nii tubli pole – või noh, tegelt suurema osa ajast olen ka. Vähemalt siis, kui mul on oma kodu, kuhu kõik asjad ära mahuvad, kõigel on oma koht ja ma TEAN, kuhu kõik käib. Ema juures elades tuleb vahel sihuke lootusetuse tunne, ehkki ma annan oma parima.

See selleks :D Sügav õhtu ongi juba jälle käes, vaja vaikselt ennast magama sättida. Homme, kui mingid proovid-uuringud võetud ja tehtud, saame vast koju ka.

Aug 112010
 

Seda ma olen siin korduvalt maininud, et pidasin kõhuga läbirääkimisi – sünnitama võiks minna ühel mulle meeldinud neljast kuupäevast, ilm võiks olla jahe, teisi sünnitajaid vähe ja kõige suurem perepalat saadaval. Lisaks mõtisklesin omaette, et oleks hea, kui valud tuleksid öösel – poleks vaja mõelda, millal nüüd täpselt Abikaasat töö juurest ära kutsuda, lisaks on mu isiklik kiiks see, et hommikune sünnikellaaeg on lahedam.

Noo, võib öelda, et Poiss oli igati sõnakuulelik ja kõik läkski minu soovide järgi.

Esimene valupoeg andis ennast tunda kell 1.41 :) See oli õiget sorti, aga väga nõrk. Esimeste valude vahe oli veerand tundi, siis vähem, umbes poole kolmest alates olid vahed vaid viis minutit. Aga valud olid ikka tõeliselt nõrgad – no polnud kohe mingit tunnet, et varsti asjaks läheks.

Kuna regulaarsus jätkus, ei julgenud siiski koju passima jääda. Õeke oli nagunii üles ärganud, et oma poissi toita, oli nõus mind haiglasse sõidutama. Abikaasa ütles, et ma pole veel sünnitaja nägu, ta veel natuke magab kodus. Olime päri – kui oleks olnud valehäire, oleks ta lihtsalt enne tööpäeva vähem und saanud.

Kuskil veerand kuueks olin EMO-st sünnitusosakonda saadetud. Hurmav öösärk kästi kohe selga panna, ehkki ma vaidlesin, et võiks ju kõigepealt vaadata, kas avatust üldse on või KTG midagi näitab… No muidugi polnud ja suurt ei näidanud ka, valud olid endiselt piisavalt nõrgad. Öeldi, et kui ma juba tulin, jäägu siis sisse, nagunii nad mind enne kuute tundi välja kirjutada ei saa.

Kolmveerand kuueks olin sünnitustoas. Õeke mõõtis oma iPhone’iga valusid, tal oli enda raseduse ajast peenike programm, mis nende keskmisi arvutas… Niipea, kui KTG alt ära sain, läksid valud tugevamaks – olid 40 sekundit pikad ning umbes 2,5-minutiliste vahedega. Kell kuus tuli limakork. Helistasin siis emale ja palusin, et ta Abikaasa ikka ka ühes haiglakotiga kohale sõidutaks.

Ei mäletagi täpselt, millal Abikaasa kohale jõudis, äkki umbes poole seitsme paiku. Õeke ja ema läksid minema. Valud läksid aina vastikumaks.

Veidi enne poolt kaheksat tuldi mind lõpuks vaatama ja näppima. Avatus oli selleks hetkeks 5 cm. Pandi jälle KTG, vähemalt lubati püsti ringi tammuda. Valud olid juba päris pikad, ropendasin ja karjusin nende ajal :D

10-15 minutit hiljem tulid järsku veed ja pressid ja… Mul soovitati lauale selili minna, saatsin nad kuu peale. Sain oma tahtmise ja olin jälle põlvili. Seekord oli sünnitus ise veidi valusam ja aeglasem – Plikaga polnud mul aega millelegi mõelda, lupsas välja enne, kui arugi sain, mis toimub. Seekord pidin ikka hingama ja ootama ja… Aga ära ta sündis. Väheke muidugi rebenesin ka – sama asend, samad vigastused – aga see õmmeldi üpris kähku kinni.

Ja no üldises plaanis, olgem ausad, oli see sünnitus ikka keskmisest kergem ja kiirem. Plikaga oli valude osa tunduvalt pikem, Poisiga samas intensiivsem… Ei, ma üldse ei kurda.

Kaks tundi kästi sünnituspalatis passida, selle aja jooksul jõudis Poiss juba mõnuga mõlemat tissi ahmida… Kui ta tukkuma jäi, olin mina muidugi kohe arvuti taga :D Paar kõnet tegin ka, eriti küll ei viitsinud, sõnumeid ei saatnud ühtki.

Lõpuks saime perepalatisse – kõige suuremad olidki just vabad :P Paras palee on, ma olen ülirahul. Olen täiesti magamata, aga elevus ei lase jääda ka… Enesetunne on hea, sain öösärgi asemele oma riided selga, kohe inimese tunne on. Ootan juba külalisi, et saaks titega uhkeldada.

Hetkel magab Poiss õndsat und ja meie Abikaasaga istume kumbki oma arvuti taga. On alles perekond, maivõi. Abikaasa toob varsti Plika ka siia, ootan juba :)

PS. Kooslus Pärnu haigla wifi + minu säästuläpakas ajab mind halliks, ausõna. Abikaasal on kiire nett, minul jupsib. Aga no läbi häda sain siiski kõik vajaliku tehtud – peaasi, et üldse on, eks!

Aug 112010
 

CIMG1202

11.08.2010 kell 7.47
3870 g & 53 cm

Loodetavasti on mõõdud õigesti meeles, mingit paberit veel saanud pole :P Kõik on suurepärases korras, eks ma varsti kirjutan sünniloo ka.

(Ja ärge minu käest küsige, miks nad poisi üleni roosasse riietasid… Varjasin nii hästi, kui sain, aga natuke mütsi jäi ikka näha :P )

Aug 102010
 

Tavaliselt mul õhtuti unega probleeme pole, pigem vajun jala pealt. Nojah, täna tuli Plikat magama pannes mõnus uni, aga kõik asjad olid ju veel pooleli… Ja kui jälle magama jääda üritasin, oli uni läinud. Kuidas kell nii kiiresti nii palju sai, ei oskagi öelda. Igatahes siin ma nüüd istun ja passin. Ja tüüp kõhus laamendab kolme eest, ilmselt on otsustanud kevadise suurpuhastuse ette võtta vms.

Arvutis pole muidugi ka sellisel kellaajal miskit asjalikku teha, õnneks mul on hunnikus raamatuid lugeda – vaimustusin raamatukogus järjekorda panemise võimalustest ja nüüd tuleb Petrone Printi Minu-sarja kiiremini, kui lugeda jõuan. Sain kirja, et kaks ootab, kohale minnes oli viis. Laupäeval sain kirja veel kahe kohta ja just kaks minutit tagasi veel kahe kohta. Oh juudas, ma ei arvanud, et nii kiiresti läheb, ma ei jõua lugedagi :D

Itaalia sain täna läbi, Taani on poole peal – ilmselt saab läbi enne, kui uni tuleb. Homme lähen viin need tagasi ja võtan järgmised. Ja vaatame, palju ma loetud jõuan, enne kui üks otsustab välja tulla.

Ise mõtlen, et kuna me tegime päriselt plaanid homseks õhtusöögiks, ostsime juba kana ära ja nii… Ning kosmeetiku aja panin ka kolmapäevaks kinni… Siis võiks ju ometi midagi juhtuma hakata, plaanide tegemine tavaliselt mõjub nii, kui Murphyt uskuda.

Aga see selleks. Ma ei pidanud ju enam obsessima :) Loen parem raamatut.

Aug 092010
 

Eelmises tehnokontrollis tuli välja, et olin kolme nädalaga kolm kilo maha võtnud, seekord siis üheksa päevaga neli kilo juurde. Noh, jättes kõrvale jabura kõikumise, siis kuu ajaga +1 kg on ju igati normaalne. KÜ ja EPK olid samad, hemoglobiin veidi tõusnud (96 -> 99), ühe pudeli rauasiirupit sain veel. Järgmine aeg on nädala pärast, sinna enam küll jõuda ei kavatse :P

Pea olevat allapoole vajunud – väga hea, läheks juba asjaks. Ämmakas muidugi soovitas mitte üleliia mõelda, see panevat just bloki peale. Ma siis viisakalt teatasin kõhuelanikule, et mulle küll väga meeldiks, kui ta homme või ülehomme sünniks ning kui mitte noil päevil, siis vähemalt nädala lõpuks, et tädi ta ikka ära näeks, aga kui ta tunneb, et on vaja tingimata kauem kõhus olla ja kosuda, eks ma siis ootan. Peaasi, et temal hea on.

Täna on õnneks mõnusalt jahe ilm, lähen nüüd õekesega jalutama ja siis vaatab, mis edasi saab…

Aug 062010
 

…kuues kuupäev on käes :) Mäletatavasti käivad mul kõhuelanikuga juba pikemat aega läbirääkimised, et sobiv sünnipäev oleks kas 6, 8, 10 või 11 :P Lisaks jahe ilm, vähe teisi sünnitajaid ja vaba suurim perepalat.

Noo, aga eks lõplik sõna jääb ikka temale, mina võin ainult moosida :D

Tegelikult jätamegi selle kuuenda vist ikka sinnapaika. Pips tuleb homme kaheks päevaks külla, Abikaasa läheb laupäeva hommikul talvevarudeks mustikaid korjama – nii et natuke võiks veel kannatada küll. Aga pühapäeval, palun väga. Või siis teisipäeval. Või tähtajal, kolmapäeval. Või ehk hoopis päev hiljem nagu Plika? Või siis hoopis mõnel teisel päeval, muig.

Oo, põnev on igatahes. Kuidas kõik seekord läheb… Paremini kui esimene kord, kuidas siis veel. Ma siiralt usun sellesse. Ja kui midagi väga uskuda, siis see ju peab täide minema!

Aga mingit tunnet muidugi endiselt pole.

Jul 292010
 

Käisin tehnokontrollis. Poiss kasvab ilusti – kõhuümbermõõt kolme nädalaga +4 cm ja emakapõhja kõrgus +2 cm. Ise olen aga üle kolme kilo alla võtnud ning hemoglobiin on kah vuhinal 118-lt 96-le langenud. Maasikatest, nagu näha, ei piisanud, nüüd on järgmised kaks nädalat hommikusöögi ooteks rauasiirup. Ohtra vee joomist kästi ka jätkata. Heakene küll :)

Järgmine aeg on 9. august – ausalt öeldes poleks mul midagi selle vastu, kui ma sinna ei jõuaks :P Eks elu näitab!

Hommikul oli nii mõnusalt jahe ja vihmane – lootsin, et ehk jääbki… Selleks ajaks, kui peale kümmet kodust lahkusin, oli päike väljas, pärast ühtteist koju tagasi tulles juba palav. Siiski tunduvalt parem kui eile.

Pesingi eile kaks masinatäit pesu, kõik titeriided on nüüd puhtad ja kuivad. Kui mõni jahedama ilmaga igav päev satub olema, triigin ehk kõige väiksema suuruse isegi ära. Pole sihukese ketserliku tegevusega küll juba aastaid kokku puutunud, minu meelest on triikimine mõttetu ajaraisk… Aga kui nagunii igav, võib ju beebi esimeste riiete pehmuse nimel veidi vaeva näha.

Ehkki pesin enda meelest ainult “ohutuid” asju, õnnestus mingil punasel sindrinahal värvi anda ja neli asja ära rikkuda. Kolmest oli suva, ei meeldinud suuremat, viskasin ära. Aga õekese kingitud lambasusside rikkumisest oli küll meel mõru. Proovisin soovituse peale äädikavees leotada, ei olnud tolku. Täna olin nagunii linnas, ostsin lõpuks ökopoest valgendaja ära. Panin praegu ainult sussid likku ja hiljem pesen koos mähkmetega läbi ehk siis topelt valgendamine – näis, kas mõikab. Kui ei, siis soodaga läbi pesemine on veel üks soovitus, mida võiks proovida. Õnneks on ainult susside sääred roosaplekilised, lambad ise jäid puutumata. Nii et isegi kui plekke välja ei saa, siis kasutan edasi. Loodan muidugi, et ikka saan.

Mina ärkasin kolmandat hommikut varakult, et saaks jälle rõdul kohvi nautida. Plika ärkas üle pika aja 10-11 asemel üheksast, sest väljas hakkas vihma ladistama. Vaatame, äkki saab tema graafikut ka jälle vaikselt ja tasakesi normaalsemaks nihutada :P